Olen valmis iroonialaevaga põhja minema

Maarja Kango / Aare Pilv

 

 

 

 

 

AARE PILV: Lugesin „Klaaslapse” läbi ühe õhtuga, mõistagi see tekst mõjus, aga ta mõjus mitte ainult lugemise ajal, vaid ka tagantjärele. Ja üks kummaline asi oli see: hakkas tunduma, et õigupoolest nagu polnudki midagi „mõtelda”, n-ö interpreteerida — sest kuidas tõlgendada inimliku viletsuse jäledat elementaarsust, lootusetuse ja sihi purunemise traagika enda teatavat „abjektsust”, seda, et päris traagikas ja päris põrgus ei ole mingitki ülevust, seal põhjas pole lunastust, mis kannatusega otsekui peaks kaasnema, ongi lihtsalt „perse”. Mu meelest annab see raamat kõige muu kõrval väga selgelt edasi seda põrgu triviaalsust — ja just see on kannatuse juures see kõige rohkem inimväärikust solvav ja alandav asi. Samas on teksti stiil üsna kaine ja väheemotsionaalne. Kui palju ja kui, siis millist tööd sa teksti emotsionaalse nivoo ja stiilivõtme kallal kirjutades tegid? Õigupoolest ma ei teagi, mislaadi kirjutaja sa üldse oled, kui spontaanne või kui tehniline — seda ei loe tekstist endast nii hõlpsalt välja.

MAARJA KANGRO: Ega ma päris spontaansete kirjutajate hulka ei kuulu. Selle, kas ja milliseid emotsioone tekst peaks ilmutama, kaalun ma hoolega läbi, õige doseerimine on oluline. Teinekord usaldan esmast impulssi, aga igatahes vaatan üle. „Klaaslapse” puhul oli eriti tähtis, et emotsionaalne nivoo püsiks kontrolli all ja oleks suurema osa ajast pigem madalale keeratud, muidu kaotab sellistel teemadel kirjutamine oma mõju, muutub iseenese nõretavaks paroodiaks. Ränkade kogemuste väljendamine suurte tundepuhangutena ei vea välja — minu meelelaadiga inimese jaoks. Elaksime barokiajal, väljenduksin ilmselt teisiti.

Tekst ise sai alguse asjalikest, kellaajalistest ülestähendustest. Hiljem nendele päevikukatketele kude juurde kasvatades ja muid teemasid sisse tuues arvasin endiselt, et emotsioon ja asja õudus ilmnevad kõige paremini lihtsates füüsilise maailma kirjeldustes (kliiniku fuajee, Soome telekas, mis sünnituspalatis mängis), faktides, päriselt aset leidnud dialoogides. Ühest küljest tahtsin olla nagu fotograaf, kes midagi liigselt ei kommenteeri, samas tahtsin jagada ka oma arutlusi sigimise, surma, kannatuse, trauma jne teemadel, püüdes olla nii otsene ja nii lakooniline kui võimalik. Ma vist pean seda ka viisakaks, et lugejale liigselt emotsioone kaela ei läigatata. Aga teisest küljest on ses raamatus kuju saanud mõned väga suured emotsioonid, näiteks vihapuhang sealsamas haiglas. Viha on võimas, kohutav, kandev emotsioon, üks mu kole ja elav inspiratsiooniallikas.

A. P.: Jah, see raevuepisood jääb meelde, mõjub peaaegu nagu füsioloogiline reaktsioon, mille keha võtab ette valu ja hirmu vastu. Viha on vist emotsioon, mida on raske sentimentaliseerida (kas pole?); ja ühtlasi on ta — mulle näib — selline „kattev” emotsioon, ses mõttes, et ta katab alati midagi muud, osutab millelegi, mida ta püüab ületada või neutraliseerida, tal on mingid „alumised korrused”. Ses mõttes mõjus too raev seal raamatus ühtlasi hirmu ja leina märgina.

M. K.: Nagu me teame, ei saa ühtki lugemisviisi valeks kuulutada, ka autor mitte, nii et järelikult võib see viha siin jätta ka füsioloogilise reaktsiooni mulje. Autor tahaks siiski öelda, et võib-olla on selles episoodis kerge ära segada viha ja lihtsalt agressiooni, mis võib tuleneda hirmust või ebakindlusest. See viha siin on mõeldud emotsioonina, mille päästab valla tajutud ebaõiglus (sellist asja esinevat muide ka loomade puhul). Selles stseenis ei pidanud viha vallapäästjaks olema mitte füsioloogia (valu, ebameeldiva seisundi surub viha just tagaplaanile), vaid sõnad: peategelast vihastab haiglaõe kõnepruuk, mille põhjal talle tundub, et too gratuleerib ennast raskes olukorras patsientide arvelt. Selline ebaõiglus tuleb likvideerida. Ja sealt edasi plahvatab viha üleüldiseks raevuks elu üha taaspuhkeva ebaõigluse vastu. Sõda tajutud ebaõigluse vastu on see, mis annab jõudu, nii et valu ununeb. Olgu muud mis on, peaasi et ebaõigluse vastu saab üles tõustud. Suuremal skaalal võib ebaõigluse tajumisest põhjustatud viha tuua kaasa nii head kui halba. Igatahes paneb ta jõud liikuma.

Mis hirmusse puutub — seda ma pigem sellesse stseeni ei hõlmanud. Kirjeldatu oli olukord, kus lootus on nulli keeratud, nii et ka iseenese surm ei hirmuta. Aga küllap elava kujutlusvõimega, paremas seisus lugeja hakkab siin mõtlema, mida tema tunneks, kui ta sellises olukorras oleks.

Lein — sellel on tekstis tervikuna kindlasti oma koht, ja vihal leinas, aga mitte tingimata selles episoodis. Muidugi, viha on ju ka üks faas Kübler-Rossi populaarses viiefaasilises leinakäsitluses, ja leinaviha tuleb just nimelt ebaõigluse tajumisest, aga see konkreetne episood on natuke teise tekkega. Kokkuvõttes on viha mulle üks oluline teema, mille juurde ma tulen kindlasti tagasi.

A. P.: Jah, ma ei mõelnudki otse (või mitte ainult) seda, et viha oleks füsioloogiliselt tingitud, vaid pigem muljet, mil viisil see esile purskub, otsekui mingi iiveldushoona. Ma ei ole ise ka mingi füsioloogiliste seletuste fänn, aga mul on vist kalduvus võtta asju nii, et inimene ei tunne ega mõtle mitte ainult aju või närvisüsteemiga, vaid kogu kehaga. Aga siin muidugi tulebki välja see, et mingid kogemused on mulle kui mehele raskesti kujuteldavad, loen olukorda sisse hirmu, mis ilmselt tuleb hoopis sellest, et ma ei suuda kirjeldatavat korralikult internaliseerida, ei suuda koherentselt ette kujutada seda füüsilis-emotsionaalset olukorda.

Aga siit tolle õigluse ja raevu teemalt laiemale pinnale käänates: mind on viimasel ajal hakanud vaevama küsimus, et kui püüda edendada ühiskondlikku õiglust, siis üks võimalus on võtta võitlevam, raevukam, leppimatum positsioon, teine võimalus on võtta n-ö leplikum, dialoogilisem ja harivam toon; kumb on õigem, tõhusam, kumba ma tegema peaks, kas eest lükkama või kaasa tõmbama; kas see on vaid taktika küsimus või on see põhimõttelisem maailmavaate küsimus? Mingi sisemine raev peab muidugi kuskil sees küdema, kui tahta ebaõiglust vähendada, aga kuidas see n-ö väljundis peaks kehastuma. Suhestud sa selle küsimuseasetusega kuidagi?

M. K.: Kuidas siis muidu, see on väga tähtis küsimus. Kui asi on taktikas, võib muidugi öelda, et meetodi valik — kas raevuga või keelitades — on kaasuse­põhine, tuleb oma äranägemise järgi otsustada, mis võiks parajasti paremini toimida. Raevupurse on taktikana väga ekstreemne, sellega tuleb üliettevaatlikult ümber käia, et see inimese enese vastu ei pöörduks. Mitte kõik ei oska pidama saada seal, kus viha on puhastav ja mitte veel hävitav.

Aga muidugi on taktikavaliku taga ka maailmavaade, ja maailmavaateliselt pooldan ma loomulikult dialoogi, läbirääkimist, ärakuulamist totaka nuiaga vehkimise asemel. Inimesed, kes liiga kergesti endast välja lähevad — kelle enesetaju on hellake nagu karikatuursel macho-mehel —, on väga tüütud, olen alati eelistanud viisakaid, talitsetuid, dialoogivõimelisi. See on väsitav, kui ei saa suhelda teisega nagu võrdsega, vaid pead teda võtma justkui loodusnähtust või fauna eriesindajat, kes tajub ekslikult kergesti, et teda on jälle rünnatud. Kas või ainult seeläbi, et tal ei lasta domineerida. Nägin kunagi, et olid Facebooki postitanud uudise sellest, kuidas Mihhail Veller virutab telestuudios mikrofoni käest ja tassi vastu seina. Selline inimene on omadega untsus.

Ma loodan, et mu varasemast jutust ei jäänud muljet, nagu ma vihaväljendusi sageli õigustaksin. Vastupidi. Ma olen kasvanud kodus, kus isa, muidu väga heasüdamlik ja huumorimeelega inimene, ei suutnud tihtipeale oma vihapurskeid kontrollida. Minus tekitas see lapsena mässumeelt ja omakorda raevu ebaõigluse vastu: miks peab teise inimese irratsionaalne emotsioon peale jääma ainult seepärast, et tal on täiskasvanu jõud ja võim? Kuna olukorrad, kus „adrekas üles viskab”, pole mullegi tundmatud, lugesin millalgi natuke viha geneetilise tagapõhja kohta. Selle kohta on toredat materjali, leitud on näiteks monoamiini oksüdaas A geeni seos agressiivsusega ja isegi kiiruseületamisega (geen on seotud dopamiini- ja serotoniiniregulatsiooniga). Samuti on olemas üks teatav DARPP-32-geen, mille T-alleelid võivad suurendada vihakalduvust. Selle geeni viha-variandi kandjaid olevat muide läänemaailmas rohkem kui mujal. See selleks, tegelikult geneetiline determinism mind nii väga ei lumma. Olen täheldanud, et kui loen, et nii- ja naasugune käitumine võib tõepoolest olla geneetiliselt tingitud, tunnen kohe, et võin käituda nii, nagu tahan, tõestan justkui endale, et otsustan „ise”, kultuurilise minana. Näiteks suurepärane vahend tusatuju peletamiseks on lugeda artikleid depressiooni geneetilisest tagapõhjast.

Ja ikkagi, tulles su küsimuse juurde tagasi: maailmavaateliselt igal juhul läbirääkimistaktikat pooldades ei saa ma salata, et on olukordi, kus ei jää muud üle kui eest lükata, sest kaasa tõmmata lihtsalt ei õnnestu. Kui teine pool juba pikemat aega tegelikust dialoogist keeldub, kasutab lausdemagoogiat ja obst­ruktsionismi, üritab lihtsalt pähe istuda, on jabur mõistvalt kaasa noogutada ja tema „argumente” arvesse võtta. See oleks ebaõiglane. On hetki, kus üldise hüve nimel on otstarbekam öelda „ole praegu vait, et me saaksime edasi minna”. Midagi ei saa vist teha või ette otsustada jäägitult, maailmavaatesse peab jääma teatud annus juhtumipõhisust.

A. P.: See tuleb tegelikult tuttav ette, ka mul on aeg-ajalt äkilisi vihahooge, mis kiiresti lahtuvad, aga jätavad halva maigu: kas ma selline nõme siis olengi? Ja mõnikord tundub, et niisugune dialoogi ja ratsionaalsuse nimel rääkimine on püüe seda kompenseerida, mingi tundekasvatuslik enesetehnika. Vahel olen mõelnud, kas pole inimeste vaated ja hoiakud nende enda sisemise deemoniga võitlemise väljendus — igaühel on enda juures miski, mis talle ei meeldi, ja siis ta tegeleb sellega; liberaalsemate vaadetega inimene tunneb endas ära irratsionaalsemad jooned ja igaühes loomupäraselt pesitseva fašismi, konservatiivsem inimene tunneb ära oma tõmbe kombelõtvuse poole (näiteks naistemehed on pigem konservatiivid, minu mulje järgi) või lihtsalt tunneb süüd, et tahaks kodu või kogukonna raamidest lahti, homofoobid pelgavad ise homoseksuaalseks osutuda jne. Ühesõnaga see, mille nimel ja vastu inimene maailmavaateliselt võitleb, on miski, millega ta eelkõige iseenda sees võitleb, miski, mis vajab tema spetsiaalset jõupingutust. Ma utreerin muidugi.

Aga ma küsin niipidi: kas sa usud, et ratsionaalne ühiskonnakorraldus on võimalik, realistlik? Või kas põhiväärtus üldse on mingi dialoogi võimaldav ratsionaalsus, äkki midagi muud? Sest mulle näib, et sa pole lõppkokkuvõttes selline enda isiklike eksistentsiaalidega ametis olev kirjutaja, vaid sulle on oluline mingi sotsiaalne suhe, sotsiaalses võrgus või mustris toimimine, isegi kui sa kirjutad isiklikest suhetest; sellest tulebki, et ma sihin mingeid su kujutelmi n-ö heast sotsiaalsest korrast või vähemasti talutavaimast — mis võiks olla selle alusprintsiip su meelest?

M. K.: Eks sinnapoole peab püüdma, arvestades, et see on siht, mis jääbki sihiks. Vist oleks raske ette kujutada, et me saame mingil hetkel lõpliku kindlusega öelda: nüüd on meie ühiskonnakorraldus läbinisti, kõigi jaoks ratsionaalne. Ratsionaalsusi tuleb aeg-ajalt ikka omavahel klapitada ja eri vaatepunktist lähtuva ratsionaalse toimimise vilju ohjata. Motiivid, ajendid, eesmärgid, mille teenistusse ratsionaalsust rakendatakse, on ju sageli irratsionaalsed, näen seda endagi juures. Aga jah, dialoog ja selle ratsionaalne, läbipaistev, jälgitav argumentatsioon on üks sotsiaalse toimimise põhiväärtusi, kuidas siis teisiti. See eeldab muidugi tahtmist teist poolt üldse kuulda võtta, kommunikatsioonivalmidust. Pideva järeleküsimise valmidust. Juba eraelus on see raske, aga ühiskondlikult võib selle puudumine olla laastav, viia katastroofini.

A. P.: Eelmisega seoses — ühes su novellis („Hüppa tulle”) nimetab luuletajast peategelane end „kaastundlikuks nihilistiks”. Mu meelest on see üsna sobiv määratlus sinu hoiaku kohta maailma suhtes. Oled sa nõus? Kui oled, siis kas võiksid avada, miks selline hoiak sulle põhjendatuna tundub. Ja kas selles määratluses on sinu silmis mingi sisemine vastuolu (kust tuleb see kaastunne? miks nihilist, kui kaastundlik?).

M. K.: Olen nõus. Ma pidasin — vist ka selle tegelaskuju puhul — silmas rohkem sellist vabastavat, vattimolikku nihilismi, äratundmist, et mingeid metafüüsilisi, ühtseid, igavesi aluspõhju, „kust kõik tuleb ja mille nimel kõik on”, ei saagi olemas olla.

Mitte seda, et elu iseenesest oleks mõttetu või tühine. Või et ta oma mõttetuse potentsiaali või tühjajooksmise horisondi juures ei võiks olla nauditav — ja seda just tänu teistele inimestele. Kui kõik muud suured tähendused jooksevad tühjaks, siis seda me ometi näeme, et on olemas teised elusolendid, meie­sugused olendid, kes samamoodi midagi loodavad, tahavad, on meiega lõpuks pigem sarnased kui meist erinevad (ma arvan küll, et meil on kasulikum pigem niimoodi mõelda). Muud „põhialused” on tinglikud, aga need olendid on niisama olemas nagu ma ise. Ma oskan mõelda ja ennast teadvustada ainult tänu nendele. Sealt see kaastunne — ja seepärast pole mu meelest positiivse, emantsipatoorse nihilismi ja kaastunde vahel vastuolu. Nihilism on tegelikult mu meelest väga respekteeriv hoiak.

See kõik ei tähenda, et ma ei võiks käituda närukaelana, omakasupüüdlikult. Ma ei ole ennast kunagi arvanud „õigete” hulka. Aga see, et mitte keegi ei saa olla lõplikult õige (isegi kui ta käitub alati märksa paremini kui teised), annab ka aluse inimestesse kaastunde ja empaatiaga suhtuda.

A. P.: Mulle tundub ühe olulise teemaliinina „Klaaslapses” usu ja ateismi teema — sellest on juttu ju kas või raamatu pealkirja kujundi seletuses; ja seal on ka üsna jõulist ateistlikku jumalaneedmist (Stephen Fry toel — ma olen seda videot näinud, kus ta jumalat „utter maniaciks” nimetab). Näib, et sa suhtud usuteemasse teatava kirega, see pole sulle päris ükskõik. Ma vaatasin su raamatukogukirjeid ja avastasin, et su esimene tõlge on aastast 1994 advendilugude kogumik pühapäevakoolidele. See pani endamisi küsima, et kas sul on äkki mingi oma isiklik usu-ajalugu (minul näiteks on, teismelise usklikkusest läbi vahepealse „mitteteadvusse represseerimise” nüüdse rahutegemiseni antiklerikaalse agnostiku hoiaku näol) — et kas su nüüdne ateism on mingi arengu ja otsuste tulemus? On sul usuga mingid arved õiendada?

M. K.: Heh, see advendilugude tõlge on rubriigist non olet, tudengipõlve haltuura. Raha oli vaja, tahtsin reisida ja mujal maal ka kohvikus käia. Tollal tõlkisin kõike, mis aga näppu juhtus, täiesti kriminaalse hooletusega ka ühe betoonpumba ka­su­tus­õpe­tuse. Kartsin muidugi, et ükskord võivad mõned haltuurad pinnale ujuda, ja eks see päev ole ammugi käes, ESTER-i eest end juba ei peida.

Mingit isiklikku usu-ajalugu mul ei ole; kui ma nooremana olin radikaalne ateist, siis nüüdseks pigem leebe antiklerikaalne agnostik. „Klaaslapses” tuleb esile kirglikum ateism, sest seal kirjeldatakse kriisimomente, kus maailm lootusetuses kristalliseerub ja selles kainuses ilmneb ka igasuguse „kõrgema jõu” kontseptsiooni tarbetus. Kas on mõtet sellele energiat raisata? Mit der Klarheit nimmt die Kälte zu, selgusega kasvab külm, ütles Thomas Bernhard ühes oma auhinnakõnes, aga sellistel äärmuslikel hetkedel kangastub ka teistpidine: külmaga, lootusetusega kasvab selgus. Religioon tundub kriisiselguses üks kentsakas institutsioon.

Aga mäletan, et kui hakkasin kunagi ammu itaalia keeles lugema Foucault’ raamatut „Valvata ja karistada”, jäin kohe alguses pikalt pidama sellel, kuidas Damiens, keda oli võikalt piinatud ja kes pidi neljaks kistama, palus Jumalalt halastust ja hüüdis Jeesust appi. Suudles veel krutsifiksi kah. Inimene, kes pidi oma kehaga kogema elu kõiketühistavat jäledust, jubedat valu, pöördus ikka veel Jumala kui mõtteka jõu poole. Kuidas nii? Kõik oli ju lootusetult perses, selle Jumala loodud või ka tema pädevusest välja jäävas maailmas.

Võimalik, et inimene tahab sellisel viimsel, talumatu kannatuse hetkel siiski, et ta oleks osa millestki suuremast, mingist jõust, mis talle tähenduse annab. Tahab mingit suurt sidet luua — ilmselt on omaenese surma niimoodi kergem kogeda. Maire Jaanus kirjutab sellest, kuidas 9/11 ajal olevat inimesed saatnud hukule määratud lennukist I love you-sõnumeid. Inimesed ühendasid end oma kujutluses millegi suure ja kandvaga. Küllap teeb see suremise talutavamaks. Aga teise, sulle tähtsa inimese surma kogemine on niivõrd kainestav üleelamine, et suured ülevad kujutlused paistavad tarbetu krabinana.

Näikse, et „jumala-geeni” mul ei ole. Aga mind on see kujutlus huvitanud küll: kuidas on uskuda? Kuidas see käib, mis viise ja võimalusi selleks on? Mulle meeldib enda jaoks läbi mõelda, kuidas oleks olla keegi, kes mõtleb niivõrd teistmoodi kui mina. Kui veel haltuuradest rääkida, siis tudengina tõlkisin ühele Kanada pastorile jutlusi. Lugesin sinna juurde huviga piiblit, nimetades seda küll tollal „tunne oma vastast”-operatsiooniks. Kristlusest veel: kuna ma õppisin üsna kaua muusikat, on või õieti oli mul peas paras hulk ladinakeelseid usutekste. Ühel kontserdil avastasin, et missa tekst ei olegi enam tervikuna peas, ja olin väga pettunud. Mõtlesin, et kirjutan mingi följetonikese ateistist, kes endas niimoodi pettub, aga see jäi siiski tegemata.

A. P.: Mis on mõjutanud su ilmavaatelisi/poliitilisi hoiakuid? Kuivõrd on need kodust või sõpradelt õpitud, kuivõrd ise avastatud/tuletatud? Kuivõrd kultiveeritud su maailmavaade on, kuivõrd ebateadlik?

M. K.: Huvitav, kas mõni inimene ütleks: „Ah, minu ilmavaade on täiesti ebateadlik”? Võib-olla ütlekski. Mina siiski ei ütle.

Ei saa ka väita, et mäletan, kuidas ennevanasti oli olemas see algne mina, puhas tahvel, millele siis hakkas keskkonnast toimeaineid peale sadama ja mis tuletas mingi sisemise programmi põhjal neist just niisuguse ilmavaate. Aga see küsimus on huvitav, olen tegelikult sellele palju mõelnud.

Eks ikka need vastasseisud ja kokkupõrked maailmaga mõjutasid juba õige varakult, tasapisi sinna nihilismi poole. Käisime õdedega lapsena Tallinna-lähi­ses maakoolis, see oli illusioonidest vabastav kogemus, sovhoosikool justkui varane armeeteenistus. Tegi selgeks, kuidas on olla igapäevaselt võõras. Sellele kogemusele ladestus lääne kirjandus, moodsa valge mehe äng, millega mul oli kuidagi väga kerge samastuda. Kafka, Faulkner, Frisch, Sartre, Camus, Thomas Mann jne. Oma osa moraalihoiakute kujunemisel oli Soome TV-st nähtud filmidel ja sarjadel — sealt sai refleksioonimaterjali. Hindamatu tähtsus arusaamade ülesehitamisel oligi just sellel, et sain kõige üle arutleda oma õe Kirkega, kes on minust aasta noorem. Olime vahel pool ööd üleval ja rääkisime, mõtlesime välja alternatiivmaailmu. Irvitasime hoiakute ja ambitsioonide üle, mida me noorukestena uskusime läbi nägevat.

Kui kodu silmas pidada, siis maailmavaade kujunes sellega ikka teatavas poleemikas, põrkumistes, nagu see tollal oli vist tavapärane. Tõsi, vanavanemad, kes meid maal iga päev kooli saatsid, olid väga tasakaalukad, eeskujulikult tolerantsete vaadetega inimesed. Vanemad jällegi tundlikud loominguinimesed, mis teeb lapse omamoodi varaküpseks, varakult teadlikuks inimloomuse keerukusest. Oma põlvkonnale iseloomulikult kasvasin täies teadlikkuses nõukogude elu nõmedusest ja olin veendunud, et ei hakka tulevikus elama Nõukogude Eestis: see liit kas kukub kokku või ma emigreerun! Aga eks lääne kirjandus ja filmid olid näidanud, et ka võrreldamatult atraktiivsemas vabaturu maailmas pole elu muretu. Olin üsna ärev laps. Põlgasin Nõukogude riiki, maalisin kooli atlasslipul Leninile tatitilgad nina alla, panin seinalehte pildi, kus groteskne Karl Vaino karjub „jelagu iks mai”, aga kümneaastaselt nägin unes, kuidas mu vanemad, Sumerad ja meie maanaabrid istusid Nõmme turul ja müüsid ämbritest sulapigi, sest saabunud oli oodatud kapitalism. See oli mustvalge unenägu, vist üks väheseid mustvalgeid, mis ma olen näinud. Isa oli just äsja tulnud Kielist, rääkinud, kui hästi on seal kõik asjad korraldatud. Aga mina olin kuulnud, kuidas meil riik tellib ja ostab teoseid, ja muretsesin, kas meie intelligendid ikka suudaksid kapitalismi tingimustes läbi lüüa.

Kindlasti on mu kujunemist dialektiliselt mõjutanud ka teised koolikeskkonnad, muusikakeskkool ja Õismäe Humanitaargümnaasium, mis oli 1990-ndate alguses väga edumeelne, mitte ainult õppekava, vaid ka õhustiku poolest. Veendumusi on aidanud selitada varase nooruse hääletusretked Euroopasse, kokkupõrked toredate lääne inimestega, kes idaeurooplase suhtes polnudki alati nii valgustatud (ja mina ju ometi esindasin moodsa läänlase ängi, teadsin sellest oma arust kirjanduse põhjal rohkem kui nii mõnigi neist!).

Tartus pidas Ülle Türk meile kohe ülikooli alguses (1993) loengu seksismist ja poliitkorrektsusest kõigi selle probleemkohtadega, ja see oli väga kiiduväärt ettevõtmine. Tollal oli see läänes teema, aga meil polnud kõik tulevased poliitkorrektsuse vaenlased veel jõudnud nähtust õieti teadvustadagi. Ma arvan, et selleks ajaks oli minust juba kujunenud mingisugune proto-vasakliberaal, kuigi seejuures olin ma äärmiselt individualistlik, vahel kahjuks ülbuseni. Suhtlesime palju muusikarahvaga, kellest mitmel olid väga traditsioonilised vaated. Oli tuttavaid, lausa sõpru, kes arvasid, et geide tunnustamise juurest jõuame zoofiiliani. Ideoloogilisel vastasrindel asuvate inimestega lävimine, lähiringkonna inimeste veenmine — küll see kõik nõudis energiat! Näed, et inimene on n-ö hea inimene, või inimene nagu inimene ikka, aga mõne koha pealt täitsa untsus vaadetega. Kuidas see asi siis lahendada?

Terry Eagleton on öelnud, et ideoloogia on nagu halitoos: see on sel teisel tüübil, the other guy has it. Aga mind tabas ülikooli lõpus ja eriti humanitaar­instituudi magistrantuuri alguses totaalne ideoloogiakriitiline valvsus iseenese suhtes. Küll ma püüdsin ennast jälitada: kus on selle tahtmise, selle fantaasia, selle sõnastuse juured, kas ma võin seda eelistust niisuguses vormis väljendada või on see reflekteerimata šovinism, nõme konformism? Ega mul omal halitoosi ei ole — ja kui on, lõhnaku see vähemalt šikilt!

Eks seal taga oli suurte poststrukturalistide lugemine, maailmas ringivaatamine, ja siis jälle lugemine. Aga üks selgelt nähtav mõjutus oli ka see, et Hasso Krull, väga sümpaatne inimene, tõi EHI-s maale Žižeki ja Žižeki kaudu Lacani. Aastal 1999 sai loetud ingliskeelset „Ideoloogia ülevat objekti” köidetud paljundusena nagu püha ürikut. Tellisin endale netist ja ühelt Inglismaal õppinud sõbralt muidki Žižeki raamatuid, saksa sõbralt — samuti Hasso mõjul — Sloterdijki „Küünilise mõistuse kriitika”, mida ma küll kaanest kaaneni läbi ei lugenud. Vaatasin nüüd sügavamalt sisse ka eri feminismiteooriatesse, mõõtsin ennast nende taustal.

Ma arvan, et see oli väga kasulik paine. Sain sellest lahti, õppisin ennast uuesti ka spontaanselt usaldama, refleksioonivaba olema, aga loodetavasti juba mingil uuel tasandil. Hakkasin isegi luulet kirjutama.

A. P.: Oled tutvustanud ka Rancière’i, kelle ideed selle kohta, et kunst ei ole poliitiline eeskätt oma programmilisusega, vaid peenemalt selle kaudu, kuidas kunsti „laboris” kujundatakse ümber „tajutava jaotust”, on mullegi sümpaatsed. Kas tunned, et su kirjanduslik tegevus on Rancière’i mõttes poliitiline? Kas see on su sihtide hulgas? („Klaaslaps” kindlasti, aga ka muidu, üldisemalt?)

M. K.: Jaa, kindlasti. Aga mitte päris niimoodi, et kõigepealt oleks olemas see abstraktne siht, soov tajutava jaotuskorda muuta, ja siis tuleks teos. See soov peab ikka sündima koos teose ideega. Enamasti ma ei käi ringi otsides, kus saaks mingeid vaatamisviise või konventsioone kangutama hakata, et teha üks silmahakkav kunstitegu. Pigem on nii, et tunnen vajadust tegelda mingite teemade või kujutusviisidega, ja siis jagan ära, et tahan neist rääkida ka seepärast, et tajutava jaotuskorda on vaja nihestada. Siiski vaatan teatava üllatusega, kui tehtut peetakse kuidagi vapustavaks, jahmatavaks, provokatiivseks, transgressiivseks. Aga ega see mulle vastumeelt ei ole, kaugel sellest — usun, et suurele osale loojatest niisugune suhtumine vist pigem meeldib. Tunnetatakse, et teos pole asjata loodud, võib-olla on see aidanud maailma kuidagi teisiti näha, isegi kui kunsti toimimisest päris rancière’likult ei mõelda. Aga selleks, et ise midagi luua, peab olema tegu teema või nähtusega, millest ma näen, et just mina siin ja praegu pean sellest kirjutama. Ja just sel moel. Samas, kui see „ajalooline” moment on ära olnud, tajutava jaotuskord on nihestatud, siis võiks midagi veel jääda, mis poliitilises agendas, ajaloohetkes ei ammendu. Mis paneks inimesi selle teose juurde tagasi tulema. See „maa” element, kui heideggerlikult rääkida. Eks mul on neid kahtlusi pidevalt — kui öeldakse, et mu lähenemine on julge, olen mõelnud, kas äkki julgus on mu ainus voorus, muud seal polegi.

A. P.: Kas maailm väärib mässamist või pigem resigneerumist?

M. K.: Kui peab vastama kas üht või teist, siis — nagu sa vist juba aimad — pigem mässamist, olgu või resigneerunult. Eks see igal konkreetsel juhul sõltub sellest, kui palju on energiat, mida saab mässamisse investeerida. Ja kui hull või ebaõiglane on olukord. Saan aru, et juba lihtsalt mässus eneses peitub oma võlu: sellist temperamenti leidub minus küll. Mäss on ju lahe murrang, barrikaadidel on äge olla. Hoopis keerulisem on see, mis pärast saab. Kuidas mässu vilju edasi küpsetada.

A. P.: Kas iroonia ja „nõrga mõtlemise” ajad ei hakka mööda saama? Kas neist piisab, et hoida ühiskonda kuhugi vaimupimedusse vajumast (olukorras, kus Ameerika president on ilma naljameeleta loll ja see vaimulaad võidab üha enam populaarsust)? Või tuleb neist just kangekaelselt kinni hoida (kas või enesekait­seks — iroonia on ju mingis mõttes ka enesekaitse, mis alati ähvardab irooniku kuhugi kapslisse sulgeda)?

M. K.: Võib-olla need ajad hakkavad mööda saama, võib-olla juba ongi suuresti möödas, aga küsimus on, kas nad peaksid mööda saama. Vattimol, kellele sa viitad (ja keda ma olen ka tõlkinud), on see „nõrk mõtlemine”, pensiero debole, halvasti valitud nimetus põhimõtteliselt heale nähtusele. See antifondatsionalistlik, tõlgendav lähenemine, nihilism, millest enne sai räägitud, pidi ju looma võimalused pidevaks dialoogiks, kokkulepeteks, edasiliikumiseks. Metafüüsiliste aluste puudumine ei tähenda seda, et ei otsitaks mõistlikke aluseid kokkulepetele. Või et samaväärselt võiksid kehtida mis tahes meelevaldsed maailmakirjeldused, subjektiivne jama. Vattimol on küll (nüüdses valguses eriti) õnnetult pealkirjastatud raamat „Hüvastijätt tõega”, aga see, kui niisugustele postmodernsetele filosoofidele ei ole üht suurtähelist Tõde, suurt tõejutustust, ei tähenda, et nad ei tunnistaks tõde ega väärtustaks tõe väljaselgitamise võimalust. Eriti imelikud on väited, nagu ei tunnistaks postmodernsed mõtlejad loodusseadusi jms (kogu nende loodud fashionable nonsense ei puutu siin asjasse). Aga jah, „nõrk mõtlemine” ei ole atraktiivne termin. Kes see tahaks öelda, et ta mõtleb nõrgalt. Justkui nimetaks iseend debiilikuks.

Ja kas Trump on postmodernsest tõelahustumisest võrsunud tont, selle eneseparoodiline kehastus? Päris juhuslik see esilekerkimine kindlasti ei olnud — et ahv toksis kirjutusmasinal valmis ülimalt ebatõenäolise, ennustamatu rea. Ka ironist Rorty hoiatas peaaegu paarikümne aasta eest, et midagi sellist võib juhtuda, kui „kultuurilise poliitika” varjus unustatakse ära töölisklassi langevad palgad ja kaduvad töökohad. Pärast Trumpi valimist levitati seda ammust ennustust rohkesti.

Muide, kui juba Rancière’i sai mainitud: tema ideed poliitikast kui dissensusest, nende nõustumatusest, kelle häält kuulda pole, visati mõnes blogis kahjurõõmuga esile. Saite nüüd, Trumpi valimine oli dissensuse väljendus, mäss establishment’i vastu. Kvalifitseerimatud võtsid võimu! Eks ta ole, kvalifitseerimatuid, kuuldamatuid saab alati ära kasutada. Ja liberaalsed eliidid on kahtlemata valearvestusi teinud.

Aga kui tulla iroonia juurde: võib tekkida tõesti kahtlus, et kui Trumpi-taoline tüüp on võimul ja tõsiseltvõetavus avalikust diskursist täielikult kaob, siis pole ka enam eriti, mille üle ironiseerida. Võib-olla pole iroonia ja ironism põhiline režiim, milles teatud nähtustega suhestuda. Aga kuramus, võib-olla just on. Julm, agressiivne iroonia vasturelvana? Peaks mõtlema, kuidas sellest saaks eduka strateegia välja arendada.

Rääkimata sellest, et eluspüsimiseks on (enese)iroonia hädavajalik. See on ju ikkagi intelligentsuse osa, suutlikkus vaatepunkti vahetada. Mina olen küll valmis iroonialaevaga põhja minema. Kui siia ilma enam ühtki iroonilist inimest ei jääks, oleks elu talumatult üheplaaniline. Kunst selle praegusel kujul kaoks varsti ka ära.

A. P.: Kas ma olen õigesti aru saanud, et sinu meelest ei peaks kunst tegelema lohutusega, petliku harmooniaga (mulle on jäänud selline mulje, nii palju kui ma olen kokku puutunud su hinnangutega muusikale — heakõlaline popp sulle vist ei istu; mäletan su skepsiseväljendust Gavin Bryarsi suhtes jne)? Ma esitan selle küsimuse hüperbooliga, tegelikult huvitab mind, millist muusikat sa hindad ja ei hinda, ja mille alusel sa seda teed (kui jätta kõrvale see esmane, et ta peaks olema n-ö profilt tehtud).

M. K.: Üks mitte just ebaharilik vastus on, et mind võlub kontseptuaalsuse osav ühendus meelelisega. Või see, kui meelelise materjaliga on nii hästi ja tundlikult ümber käidud, et materjal ise kasvab kontseptsiooniks.

Kui ma peaksin kiire playlist’i koostama ilusast muusikast, millega ma näiteks raadios DJ-na päeva sisustaksin, siis üks nimekiri võiks olla selline, ajas ettepoole liikudes: Francesco Landini, Orlando di Lasso, Monteverdi, Bach. Agressiivne minimalist Louis Andriessen, tema õpilane Steve Martland. Täiesti teistsugused nüüdisitaallased Donatoni ja Sciarrino. Mauricio Kageli absurdihuumor ja teatraalsus. Anders Hillborg. Thomas Adés.

On palju kvaliteete, mida hinnata. Jõud, energia. Teravus, tundlikkus. Oskus sündmustega ümber käia. Eks mulle meeldib ikka see ka, kui teos suudab oma iluga söövitada. See on lahe, kuidas teatud harmooniakäigud mõjuvad psühhofüsioloogiliselt erutavalt, kõigutavalt, häirivalt.

Gavin Bryarsiga olen tegelikult koostööd teinud, ta on väga sümpaatne inimene. See oli Krahli lavastus, Bryarsi ja Jalaka „Õnne valem”, ja nad olid hädas, tarvis oli ingliskeelseid luuletekste Hawkingi „Aja lühiloo” põhjal. „You saved my… life,” ütles Bryars viisakalt. Aga jah, eriti nooremana olin ma sihuke konflikti armastav radikaal, Bryarsi „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet” ja „The Sinking of the Titanic” mulle ei istunud, just helikeele, mitte idee poolest. Ja ma peaaegu pahandasin, kui üks läti kunstnikust sõber kiitis Brian Enot, kelle kuulamine tundus mulle ajaraiskamisena. Nüüd ma olen muutunud, üsna teine inimene, leplik. Arvan, et oskan nautida väga mitmesugust muusikat, ka seda, mis ei sobi otseselt mu veregrupiga. Peaasi, et loos oleks mingi kandev kujund või võte. Jällegi: ka midagi sellist, mis uudsuses, hetke agendas ei ammendu.

Eesti heliloojate seas on palju tuttavaid ja sõpru, kelle üpris eriilmelist loomingut ma hea meelega kuulan. Mirjam Tally, Tanja Kozlova, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve. Liisa Hirsch, Ülo Krigul, Malle Maltis. Nüüdismuusika on mulle äärmiselt inspireeriv keskkond, seda kuulates tekib hämmastavas kontsentratsioonis ideid. Uuteks luuletekstideks, proosalahendusteks. Peakski püüdma jälile jõuda, miks nii. Teinekord on kahju, et oma idee sõidab mõnda nüüdismuusika teost kuulates nii tugevalt sisse, et helide jälgimine jääb tagaplaanile.

Ja siis on mul omad vanaaegse metafüüsilise kaifi võtted: keerata auto­makis põhja „Pink Floyd”, sõita suurel kiirusel õhtupäikeses läbi aprillikuise, veel kõleda ja pruuni Eesti maastiku, mööda hüljatud sigalatest, taustal omaaegsed kortermajade asumid.

Mul käivad vahel harva, väga rasketel eluhetkedel peal need „Adorno-perioodid”, mida ma olen „Klaaslapses” kirjeldanud. Kus avangardistlik lihtsast kommunikatsioonist, kompromissist, kaasaminekust keeldumine tundub ainus talutav lahendus. Kus ma tunnen, et ainult selline radikaalne kunstnik on „minu poolel”.

Aga eks seegi ole lohutus. Ei, ma ei salga, et kunsti üks funktsioone on lohutuse pakkumine, tõesti on. Küsimus on, mis kedagi lohutab. Mulle on lohutav juba üksnes fakt, et on olemas alternatiivsete maailmade loomise võimalus. Võimalus seda elujama kujutada, uuel viisil uurida, lahti võtta, ümber ehitada. Ja see, kui tunned mingi kujundi või mustri ära: ah, see on just selline sõna/kõla/pilt, millega ma seda olukorda/mõtet oleksin tahtnud väljendada. Või isegi mitte nii otseselt, aga mingi äratundmine on tähtis. Ka sitakujutuse äratundmine. Vana radikaal tahaks nüüd öelda, et jah, aga mitte uinutamine, mitte see tsirkus, mille vaatamise järel on jälle rõõmsam orjatööle minna. Mitte mingi konventsionaalne pilt, kuhu on lisatud mõned vahvad krutskid, pätitembud koos võimutruudusega. Vahel mus tõesti ärkab kultuurisõdalane, kes tahaks reanimeerida vana antagonismi. Kunst versus turg, kunst versus võim — olid ajad ja kujutlused, ah!

Aga siis ma mõtlen jälle, et ligimest tuleb respekteerida. Kes ma olen, et talle öelda, et kui ta konventsionaliseeritud pättust või imalaid popballaade naudib, lõõmab temas falsches Bewußtsein. Eurovisiooni ma paneksin muidugi kinni, jätaksin ainult punktide andmise mängu.

A. P.: Ilu, hea maitse — on need sinu meelest olulised väärtused? Või kuidas sa neid mõtestad?

M. K.: Jaa, mõlemad on olulised, nendest ei saa mööda. Vaatan hea meelega ilusaid inimesi. Väga hea meelega. Mulle istub pigem selline juugendlik kui barokne ilu. Nõtkus ja sidusus on ilusad, aga väike rabedus võib vahel olla huvitavam, intrigeerivam.

Ja juba inimilu juures on väga tähtis, et seda ei oleks ära rikkunud kehv maitse.

Ma kardan, et maitse ongi üks inimese konservatiivne tuum, vähemalt minu puhul on see küll nii. Mis maitsele vastu käib, see käib vastu. Siin on raske mööndusi teha. Osalt on maitse-eelistused kindlasti füsioloogiliselt, ajukeemiliselt jne tingitud, nagu näiteks kalduvus eelistada heledust, kiirust, tsitruselõhnu. Suurtes, komplekssetes asjades on maitse muidugi kultiveeritav, ja eks mu enda maitse on ka elu jooksul kultiveerunud. Kirjanduses vist vähe, küll aga kujutavas kunstis ja visuaalis üldse, seal mäletan lausa hetki, kus olen adunud, et ah sa raip, mu eelistus on vist profaanne.

Kultiveeritud, gurmaanlikule maitsele peaks olema iseloomulik veel see, et mainstream’ile eelistatakse mingeid vähetuntud, veidramaid asju. Vaat jah, eelmises vastuses tõin ma välja ikkagi väga laialt mängitavaid maailma heliloojaid — šiki mulje nimel oleks võib-olla pidanud rohkem eripäratsema.

Bourdieulikus võtmes on maitse muidugi üks kuri asi, domineerimissuhete, hierarhiate ja privileegide põlistamise vahend. Eristus, mis tahab pikka harjutamist ja mida igaüks ei saa endale lubada. Eks ta ole. On vist küll neid radikaale, kes head maitset põlgavad, stiilis „ah, kui palju on maailmas räigust ja barbaarsust, ja me räägime heast maitsest!”. Ja on vist nii, et juba maitse üle arutlemine ise viitab distinktsioonile ja teatud klassi kuulumisele. Mingites inimrühmades — kellel pole olnud ressurssi, et end peente eristustega harjutada — räägitakse vist pigem ilust või stiilsusest.

Eks igal sotsiaalsel grupil ole oma esteetilised eristusviisid, oma biidi adumise, koodi äratabamise märgid, oma shibboleth. See pole vist päris sama asi kui maitse, kuigi võib seada maitsele omad piirangud. Maitse vastu šikilt eksimiseks on ikka vaja kontekstiteadlikkust. Nüri nali tahab õiget raamistust, kuigi halva maitse räme rõhutamine üksi ei tähenda veel seda, et asjale oleksid vaimukad jutumärgid ümber pandud. Vahel on rõhutatult halb maitse lihtsalt rõhutatult halb maitse. Samas usun ma, et heasoovlik ausus peaks aitama ka tundmatus maitsekontekstis toime tulla.

Ma arvan, et vanemaks, see tähendab küpsemaks saades suudab inimene maitseteemaga hooletumalt, nonšalantsemalt ümber käia. Ja näe, ma ikkagi ütlen „nonšalantsemalt”, mis on juba maitsekriteerium. Ma ikka ei saa oma maitsepuntrast üle, nagu paistab. Maitse lõikub ka moraalihoiakutega (eneseiroonia kui hea maitse, enesekiitus kui halb). Ja küll see teeb rõõmu, kui kellegagi su eristused, nüansi- ja registritajud klapivad.

A. P.: Paar sellist esmapilgul kollast küsimust ka. Mis on kõige olulisem? Ilma milleta poleks elu elamist väärt?

M. K.: Ah, see küsimus eeldaks nüüd vaimukat vastust, aga midagi head ei tule pähe. Öelgem siis igavalt, et eks ikka inimesed, kellele su tehtu korda läheb ja kes tahavad, et sulle see korda läheks, mis nemad teevad.

Ja veel: elu teeb elamisväärseks võimalus kohta ja kesta vahetada, mööda maakera ringi liikuda ja oma identiteet näiliselt unustada. See liikumine ja ene­se unustamine või väljavahetamine on vajalik nagu uni: kui tekib pikk vaegus, lähen närviliseks, tõredaks.

A. P.: Mida tahad kõige rohkem elus vältida?

M. K.: Mu suur õnnetus on püüd vältida kahetsust. Olen väga kõva kahetseja, ja teades, kui vastik see on, kui kahetsus söövitab, püüan seda vahel hoolega ennetada. Ja see takerdab tegutsemist, ja kahetsus tuleb ikkagi. See on nagu muinasjutus, kus tuleb valida teeviitade vahel. Lähed paremale, kahetsed oma käitumise jõhkrust. Lähed vasakule, kahetsed oma liigset pehmust. Lähed otse, kahetsed sildade põletamist. Ei lähe kuskile, kahetsed võimaluste käestlaskmist. Võtad tööpakkumise vastu, kahetsed seotust ja ajakaotust. Lükkad ettepaneku tagasi, kahetsed võimaluse kasutamata jätmist. Noh, võib-olla avaldub selles mu meele religioosne mõõde: tajuda olemasoluga kaasnevat pidevat kahetsemisvõimalust.

A. P.: Alguse juurde tagasi pöördudes — olen seoses „Klaaslapsega” ehk kõige rohkem mõelnud vajadusele abjektile otse otsa vaadata; sellega paralleelne on ka kannatusele otse otsa vaatamine, need toimivad kuidagi sarnaselt. Abjekti välditakse ja kannatusi püütakse kuidagi mõttekana põhjendada (kas või kristluses, kus kannatus kuulub n-ö asja juurde, on ses mõttes õilistatud), sest nad mõjuvad puhtal kujul alandavalt; nad alandavad sellega, et meie tähendusalti vaimuga vastamisi olles on nad meie eitus („ma ei tähenda midagi, kui tahes palju sa ka ei püüaks”) ja samal ajal otsekui peidavad mingit täiesti varjatud tähenduslikkust, see tähenduse eitus ise tundub olevat mingi solvavalt kättesaamatu tähendus. Aga mulle näib, et siit selle traagilise alanduse juurest on võimalik veel mingi hüpe edasi (kas nimetada seda budistlikuks/taoistlikuks?): sitt on tegelikult lihtsalt sitt, tal polegi mingit varjatud tähendust, tal polegi minuga suhet, ta lihtsalt vedeleb seal; kannatusel pole tegelikult tähendust (ei süüd, ei lunastust) — ja just see tähendusetus vabastab, ta on lihtsalt kannatus, tal pole mingit suhet minu isikliku tähenduslikkuse ja väärtusega. Selline hüpe, kus tähendusetuse kuristik ilmneb järsku lihtsalt jamana. Kas sa suhestud selle mõttekäiguga kuidagi?

M. K.: Mulle on alati tundunud patroneeriv hakata teisele tema kannatuste kohta rääkima, et küllap sel kõigel on mõte, kannatus õilistab, õpetab. Niimoodi öeldes me ju lausa vihjame, et kannatada saanud inimeses oli enne justkui midagi puudu, nüüd on ta täielikum, arenenum, kannatust oli justkui vaja. Ei, alati on tundunud lugupidavam öelda, et olukord on tõesti jube — ja et oled valmis teist aitama, kui selleks on mõni võimalus. Aga seda trauma, sita läbinähtamatut tähendusetust tuleb aktsepteerida.

Ei saa öelda, et kannatusel puuduks arusaamisi ja tajusid laiendav mõõde. Kui ta edukalt üle elatakse, võib ta teha teiste suhtes empaatilisemaks. Aga mulle tähendab see pigem arusaamist: ah, kahju, teine on sattunud sita sisse. Arvan ka, et kannatusest saab õppida just seda tähendusetust, mõttetust tajudes.

Samas — küllap aitab paljusid ikka see tähenduse leidmise strateegia. Inimesel on lihtsam elada mõtestatud maailmas, kus temaga juhtus nõnda, sest ajahetkel x oli ta käitunud nii, saatus maksis kätte, Jumal esitas mõistatuse, millest õppida.

Ma loodan, et olen selle mõõtme raamatus esile toonud — sitt ongi sitt. Aga miks talle peab otsa vaatama? Eelkõige poolehoiust liigikaaslaste vastu, kes kogevad võib-olla samasugust jama ja kellele kogemuse jagamine tuleks kasuks. Kui me kannatuse ja sita lihtsalt kõrvale viskame kui millegi, mis pole üldse kõneväärt (ja oma kannatustest ajaliselt kaugenedes suudame seda muidugi teha), siis me ignoreerime neid, kellele kannatusega toimetulek on parajasti eluküsimus. Teiseks on sitale otsavaatamine ka tehniliselt õpetlik. Võib-olla saab siiski rohkem teada, mis toimub ja kuidas täpselt, kus tekib meis endis õudus ja millisteks tükkideks seda annab lahti võtta.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood