Õnnepalu udulatern

Maarja Vaino

Tõnu Õnnepalu: „Udu”.
Rahva Raamat, Edasi.org, 2023. 278 lk.

Udu, mille Tõnu Õnnepalu on valinud oma esseekogumiku pealkirjaks, on saanud alguse „sõjaudu”-teemalisest mõtisklusest ühel Edasi sünnipäevapeol. Tookord innustas autorit ühiskondlik meeleseisund enne sõda (nüüd võib juba öelda – sõdu): see „[t]undus kõnelevat mitte ainult päris sõjast, vaid ka sellest krooniliselt sõjaeelsest olukorrast, mida nimetatakse rahuajaks ja kus inimesed ikka leiavad asju, mille üle „põhimõtteliselt” tülitseda, probleeme, mis lubavad kuhugi tõmmata „rindejoone”, mille tagant oleks „vastasele” mugav tuld anda. Mida ägedamaks muutub (ideeline) võitlus, mida enam kristalliseeruvad, nagu öeldakse, kummagi poole seisukohad, seda paksemaks muutub udu. Nähtavus on juba peaaegu null.” (Lk 7.)

Füüsiline, looduslik udu piirab vaatevälja ja võimet asju selgesti näha. Küllap teeb sama ka vaimumaailmas hõljuv udu. Võime selgelt ja pikemalt ette näha näib olevat tänapäeval muutumas harulduseks. Käib tõepoolest nagu üks lõputu udujutu ajamine ja nõiduslikus udus ekslemine.

Ja muidugi võib siis küsida, kas ka Tõnu Õnnepalu ei aja meile udu? Ta on ju meisterlik sugereerija, lummab oma jutuga kuulaja või lugeja ära, aga hiljem, kui udu hajub – kas ja mis siis järele jääb?

Kindlasti on kogumikus mõttearendusi ja teemasid, mis varem või hiljem kaotavad oma aktuaalsuse. Midagi pole parata, juba praegu, uute ärevate teadete taustal on oma tähendust kaotamas näiteks koroonaga seotud arutelud. Kuigi selles oli Õnnepalul õigus, et pandeemiaga saabunud kunstlik „rahunemine” oli petlik ja isegi ohtlik. „Et inimesed õpiksid teistmoodi elama, rahuliku­malt, paiksemalt – no ei usu. Minu arvates hauvad nad pigem midagi kohutavat, ise teadmatagi, mida. [—] Kõik see meenutab pigem vaheaega, mingisugust ootesaali, aga mida me ootame?” (Lk 263.)

Aga muus osas on koroonaga seotud vaevused, mis tulevad siin-seal ikka teemaks, sest kogumik hõlmab kirjutisi aastatest 2019–2023, juba kuidagi kaugele jäänud. Ja püsivamana, ajas tähenduslikumana kooruvad välja arutelud, mis tegelevad laiemate küsimustega, nagu sõda, Euroopa, surm. Hiljuti „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud A. H. Tammsaare „Sõjamõtete” (esmatrükk 1919) taustal ei jää märkamata, et need on teemad, mille kallal murdis omal ajal pead ka Tammsaare. Nii on meil erakordne võimalus võrrelda kahe originaalse kirjaniku mõttearendusi samadel teemadel sajandipikkuse vahega. (Muide, ka Õnnepalu „Palka” lugedes, kus põhiteemaks on kirjaniku isa surm, võis Tammsaare veidi kaasa kõlada oma novelliga „Vanaisa surm”.)

Sõjast räägitakse enamasti ikka konkreetselt, käimasolevate lahingute ja strateegiate raames. Aga mis kaasneb sõjaga kultuuri ja/või inimeste (niigi uduse) vaimumaailma jaoks? Kui Tammsaare „Sõjamõtted” kordustrükina ilmusid, jäi mul ühest raamatuarutelust kõrva just see küsimus – kus on meie kaasaegsed esseistlikud sõjamõtted? Õnnepalu nüüdsed mõtisklused seda tühimikku kahtlemata täidavad. Tema lähenemisviis on ikkagi kultuurianalüüs, isegi kui ta püüab ennustada näiteks sõja kulgu. Sõda ja rahu kui kultuurinähtused on paraku meie ajaloo kontiinum. Vahemärkuse korras olgu siinkohal lisatud, et 2021. aastal on Viivi Luik pidanud „Ööülikoolis” suurepärase loengu rahust ja sõjast.[1] See on aga teistsuguse lähtekohaga kui omaaegsed Tammsaare sõjamõtted ning omakorda teistmoodi arutleb sõja üle praeguses ajas Õnnepalu. (Kolme kirjaniku sõjamõtete võrdlus võiks olla lausa akadeemilise uurimistöö aines.) Õnnepalu puhul võiks sõjaga kaasneva märksõnana esile tuua lootusrikkuse. Hea näide on kirjeldus, mida autor ühes oma loos meenutab – naisest, kes seisis oma purukspommitatud maja ees. „Majal polnud enam katust, aga imekombel olid naise korteri aknad terveks jäänud. Nüüd ta seisiski aknal ja pesi seda väga energiliste, keskendunud liigutustega, peaaegu vihaselt. Ta tegi midagi. Seda võib võtta kui pilti hullumeelsusest, aga võib-olla oli naisel just õigus. Ta tegi midagi ja võib-olla selle millegi tegemine päästis ta elu või päästis ta just nimelt hulluks minemast.” (Lk 58.) Nii et kui Luik räägib sõjast ja rahust ning Tammsaare sõjast ja ihadest, siis Õnnepalule iseloomulik teema võiks olla sõda ja lootus.

Kõige vahetumalt analüüsib sõda kui käimasolevat kultuuriprotsessi lugu „Meie esimene maailmasõda”. Järgmine essee kannab pealkirja „Euroopa kui väljavaade” ning see viiski õieti mõtted Tamm­saarele. Sest asi pole ainult sõjas; samasuguse intensiivsusega kui Tammsaare ja Õnnepalu pole naljalt keegi teine meil Euroopat kui nähtust lahanud. Võib-olla Mihkel Mutt ka, kuid mitte nii ennastunustava sisseelamisega.

Muidugi on Euroopa vahepeal muutunud. Ometi painab eurooplus kui selline nii Tammsaaret kui ka Õnnepalu. Mis ta on, millest on ta võrsunud, mida ta tahab, kuhu liigub? Tammsaare pettumus põhineb tema sõjakogemusel ja sõjamõtetel. Kõrgkultuurse vaimu kants – millena Eestis Euroopat tajuti, vähemalt kultuurirahva seas – osutus hambuni relvastatud maa­ilmajaoks, kus võimaluse saabudes üks­teisele kõri kallale karati. „Euroopa tähendas meile kord vaimu selgust, vaimu sügavust, aga tänapäev kiidavad kõik praktilisust. Ka suurimal teaduslikul tõel pole enam väärtust, kui teda ei saa kasutada elumugavuse suurendamiseks või mõne tapariista täiendamiseks,” kirjutab Tammsaare.[2]

Õnnepalu aga küsib: „Aga kas siis Euroopa polegi kuskil?” (Lk 95.) Ning jõuab mõtteni: „Lõpuks, tähtis ei ole mitte see, mida üks inimene, üks rahvas, üks kultuur iseendas on, vaid mida ta teeb, mida tal teistele anda on. [—] Olla olemas tähendab olla kellegi jaoks. Kellegi jaoks, kes pole sina. Kui Euroopa on olemas, siis ainult nende jaoks, kes ta ei ole, kellele ta ei kuulu.” (Lk 101.)

See mõttekäik on intrigeeriv. Kui Euroopa ilmutab end ennekõike neile, kes on teised, s.t kes ise ei ole Euroopa, siis kuidas peaks suhtuma Eestis valitsevasse Euroopa-ihalusse? Miks me aina räägime „euroopalikest väärtustest”, Euroopa Liidust, miks „euromõtlemine” on otsekui mingi eluõpetus, milles ei tohi kahelda? Äkki olemegi need teised? Ei oska öelda, kas Õnnepalu seda nii mõtles, kuid ega autorid saagi kontrollida seda, milliseid mõtteid nende mõtted omakorda sünnitavad. Igatahes võiks arutelu Euroopa olemuse üle olla laiem mõttevahetuse teema, sest Õnnepalu teeb oma käsitlustega üsna hästi selgeks, kuivõrd udune arusaam meil kogu sellest asjast on.

Moodsa euroopluse üks juur­sündmusi – Prantsuse revolutsioon – pälvib samuti nii Tammsaare kui ka Õnnepalu tähelepanu, aga sugugi mitte ühemõttelist tunnustust. See viib mõlemad autorid küsimuseni revolutsioonilisest mõtlemisest ja nn uue inimese loomisest. Viimane oli päevakorral Tammsaare ajal ja on ka nüüd. Tammsaare koges seda ennekõike uute filosoofiate, näiteks Nietzsche üliinimese- või Darwini evolutsiooniteooria kaudu, samuti nägi ta, mida tähendab üks (bolševike) revolutsioon pärismaailmas. Õnnepalu esseistikat läbib tähelepanek, kuidas ühiskondi (eurooplust?) iseloomustab revolutsioonilisus kui mõtteviis. „Noortele, nii Pariisis kui Prahas, oli ajalootunnis õpetatud, et revolutsiooni teel saab elu uueks muuta, vana minema pühkida ja uuele ruumi teha – peaasi, tuleb õige hetk ära tabada ja tänavale tulla. Ajalooõpikud olid ju ühtlasi revolutsiooniõpikud.” (Lk 179.) Murrangulisus (kui revolutsiooni üks vaste) on teemaks ka näiteks Pentti Linkolat käsitlevas essees „Lõpunimõtleja tunnistused”, loos „Usuvennad. Millel põhineb vundamentalism?” jm. Mõnes mõttes oli reaktsionäärlus ja revolutsioonilisus oluline juurdlusobjekt ka 2015. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Õnnepalu essees „Lõpetuse ingel”. Kultuurisõjad, millele kirjanik mitut puhku viitab, on ju samuti üks osa „revolutsiooni­lisusest”. Sedagi teemat erapooletult vaagi­vaid käsitlusi võiks meil ilmuda märksa rohkem. Sest need erimeelsete kaevikud, millest Õnnepalu „Udu” sissejuhatuses kirjutab, on tõesti jäigad ja aruteluruum, kus humanitaarid söandaksid astuda kindlaks kujunenud raamidest välja­poole, on meil üsna soiku vajunud. Selles uttu mähkunud ja polariseerunud meelsus­maailmas tahaks Õnnepalu hakkama saada pooli valimata, vaadelda ühiskonda, inimest, kultuuri, ajalugu jm vabalt ja iseendaks jäädes. Seesugune mõtte­vabadus ja -julgus on Õnnepalu esseistika oluline voorus, mis teeb temast ühe meie ajastu kõnekama ja sügavama autori.

Muide, nii nagu revolutsioonidest, ei saa Tammsaare ega Õnnepalu kumbki jätta kõnelemata ka elektrist. Tammsaare ajal oli seegi midagi uut ja maailma raputavat. Vast üks meeldejäävamaid arutelusid elektri üle leiab aset romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan”, kus Ants küsib: „Me kasutame elektrit, aga elekter meid ei kasuta… Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõiki seda tegema, mis me tõelikult teeme?”[3] Tõepoolest.

Õnnepalu on teistsugune, tema vahendab meile täiesti ebaantsulikku kogemust elust majas, kus elektrit ei olegi. Eksistentsialistlik paanika selle juures puudub, kuid ometi möönab ka Õnnepalu, et elu ilma vooluta on tänapäeval keeruline – isegi kui seda omal moel nautida. Ikkagi ajab elekter ka teda tegema asju, mida ta muidu vast ei teeks. Õnnepalu korraldab meie rõõmuks iseendaga mitmesuguseid inimkatseid. Tema refleksioonid elektrita majas, üksikul saarel, raamatuid lugedes või metsas seeni korjates võimaldavad neisse kogemustesse sisseelamise kõrval ümber mõtestada ka romantilisi klišeesid, mida selliste elu­kogemustega seostatakse.

Mulle hakkas lugedes aina rohkem tunduma, et Tõnu Õnnepalu kujul on meie ees üks Vana Eurooplane või selle arhetüüp. Ta pärineb sellest Euroopast, mille olemusest me udusse mähkunud maailmas justkui endiselt aru saame, sest see koosneb mõtte­maailmadest ja kultuurimärkidest, mida me tunneme ja mille üle juurdlemine on olnud pikk euroopalik traditsioon. Aga kas seesugune eurooplane pole saamas samamoodi minevikulegendiks, nagu indiaanlastest jäid järele vaid legendaarsete pealike nimed? Must Haugas ja Üksik Hunt oskasid ka suurepäraselt orienteeruda selles maailmas, kus nad elasid ning mille märgi­süsteem oli neile arusaadav ja kodune. Aga siis tuli Uus Maailm.

Muidugi, kujutlen juba, kuidas Õnnepalu vastu vaidleks, sest tema esseede sõnum on see, et vana maailma ei saa tagasi ja tema ei ihkagi sinna. Ning inimesed saavad elada ainult selles ajas, kus nad parajasti on, ning et tulevik on igal juhul alati natuke teistsugune, kui me arvame. Küllap just nii see on. Aga oma põhiolemuselt ei ole Õnnepalu sellele uuele maailmale orienteeritud ja tema sisekaemuses on tänapäeva tempot ja meelelahutussundi arvestades midagi lootusetult aeglast ja vanamoodsat. Ühtlasi ka midagi kutsuvat, julgustavat ja rahustavat. Nagu laevade udusireenis või udulaternas, mis annavad märku, et maailm on alles ka siis, kui enam midagi näha ei ole.

 

[1]V. Luik, Rahu ja sõda. Ööülikool. ERR 6. XI 2021.

[2]A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest. Tartu, 2011, lk 209.

[3]A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan. Rmt: A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 13. Tallinn, 1985, lk 100.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood