Polaarpäev

Janika Kronberg

Milleks ööpäev, kui täiesti tehtav on päevpäev, öeldakse sulle, ja paistab, et jääd mõttesse — et oledki minemas, uppunujume meelsasti näol — valgesse laeva, mis lubab sind päästa polaarjoone taha: seal on kindlus, kus seisab päev —
— ja kes poleks päri — öö läheb meelest ära — ümber on kindluseseinad — olgu või ebakindlus — ebaviljad on vägagi söödavad — valevalgus on parem kui pärispimedus (?) —
— jahune õun avaneb ja laseb su endasse. Vajud ärkvelollu kui unne.
Paul-Eerik Rummo

Ma ei ole kunagi tundnud tõmmet põhja poole. Ühes sõprade ringis kunagi isegi kuulutasin bravuurikalt, et kuigi tahaksin maailma rohkem näha, ma Kopenhaagenist põhja pool käimiseks kulutusi ei tee. Asi polnud siiski põhimõtteline, oli vaid arusaam, et kuna kõikjale nagunii ei jõua, siis peaksid huvid ja prioriteedid varakult paigas olema. Vahest oli mind mõjutanud ja küllastanud ka 1994. aasta kevadel mitmekuine Lõuna-Rootsis viibimine. Skåne oli kuidagi kõle ja paljas, Taani väinade tuuled puhusid üle lagedate ja lumetute väljade, kus mõni kuu hiljem kollendas raps. Ühel päikesepaistelisel aprillipäeval sõitsin Kopenhaagenisse ja see sai otsustavaks. Seal oli natuke teistmoodi maailm. Rosenborgi pargis sai juba piknikut pidada, ning vabamalt, kui seda olin kogenud Rootsis. Keelusilte leidus sealgi, aga muru oli rohelisem ja vein odavam kui Rootsis. Istusin Brandese pingil ja mõtlesin Gustav Suitsule ja maadele Alpidest lõuna pool, kuhu rohkem kippusin.
Aga ometi olin 2014. aasta 24. aprilli keskpäeval Soomes, olin Helsingis Esplanaadil Runebergi mälestusmärgi juures ja ootasin Karli.
Nagu tänavune aprill Eestis, nii oli ilus päikesepaisteline kevadpäev toogi. Ma tulin Kaivopuistost, olin saanud seal öömaja korteris, kus pidin õhtul pidama väikse ettekande Soome sõpradele. Kuigi 2000. aastal olin Soomes olnud tervelt poolteist kuud, neist kuu Porvoo lähedal metsas kesämökki’s, nädala Ahvenamaal väiksel Kökari saarel ja nädala Jyväskyläs, tundsin ma seda maad ikka vähe. Ja seda linna samuti. Selles kandis, kus on palju saatkondi ja vaade lõunasuunas avaneb peaaegu merele, luusisin ringi esimest korda. Istusin kaljusel künkal, kuhu paistsid nii Etelä- kui ka Länsisatama laevamastid, otsisin, õieti peaaegu juhuslikult leidsin üles Arvid Mörne skulptuuri ja ühelt majaseinalt tahvli selles majas mitme kuulsusega kõrvuti elanud Aino Kallase ja Hella Wuolijoe nimedega, ning vantsisin Esplanaadile. Vältisin püüdlikult silmsidet pinkide läheduses end positsioneerinud liikumatute veiderdajatega, sest mul puudus vähimgi tahtmine neile võikalt tardunud kujudele raha anda. Aus kerjus on vist parem variant, käis mul peast läbi, kuigi need siin näevad vaeva oma liikumatusega. Kui „motiiv” tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab liikumist, siis need tüübid tarretab raha paigale, mitte ei pane liikuma. Nende ainus voorus on, et lisaks kostüümile ja grimmile ja selle mahavõtmiseks vajalikule veele ei kuluta nad vähemalt selle aja jooksul mitte midagi peale hingamiseks vajaliku õhu. Aga nende grimeeritud nägudest ei paista, keda nad parasjagu hüpnotiseerivalt jõllitavad, ja see on kuidagi peletav. Nagu mulle eriti ei meeldi ka päikeseprillid. Sa ei näe iial nende taga inimese silmi. Tema pilku. Kui sa räägid inimesega esimest korda, tutvud temaga, siis võta päikeseprillid eest. See võiks olla elementaarne. Ma tahan näha oma vestluskaaslase silmi. Tema vaadet.
Või isegi — aimata tema maailmavaadet?
Ma istusin ja ootasin, laskmata end veiderdajatest häirida. Aga Karli ei tulnud. Ehk tuleb ta mõnel järgmisel päeval? Meie kokkulepe oli, et kes varem Soome jõuab, see on iga päev kell 12 kohal — kuni me ükskord ikkagi kohtume.
Tahtsin korraks läbi minna ka Sentraalipasaasi’st ja vaadata, kas Eesti Heategevas Seltsis on mulle jäetud mõni sõnum või leidub seal keegi tuttav, kes teaks vennast midagi rääkida. Aga siis tuli pähe, et Vene Panga Helsingi kontorit röövinud läti anarhistide pärast, kes ka vahepeal seltsis redutasid, ei ole see vist hea mõte. Meiegi oleme siin poolenisti illegaalselt ja ei maksa ilmaaegu liigset huvi äratada. Põikasin siis korraks hoopis raamatupoodi. „Akateeminen Kirjakauppa” on ju siinsamas. Üllatusin, nähes müügil Mihkelsoni raamatut. Minu teada nimetas ta end kirjanikuna, raamatute autorina ikka juba Tuglaseks? Lähemale kummardudes ja raamatut lehitsedes selgus, et see on siiski üks teine Mihkelson — ja nimelt Ene. Ja raamat on tema luulekogu „Torn” Raija Hämäläise tõlkes. Sealsamas olid ka Jaak Jõerüüdi ja Tiit Aleksejevi proosaraamatud soome keeles.
Need raamatud tõid mu tänapäeva tagasi. Saja aasta eest poleks neid saanud siin olla. Ja sellepärast ootasin ma Karli mõttetult. Miks arvasin, et ka aeg võib tarduda nagu need ennist nähtud kivist inimkujud? Mitte need veiderdajad, vaid Mörne ja Runeberg ja paljud teised siin linnas. Ja kuidas sain ma unustada, et järgmisel päeval pean ilmtingimata Tallinna tagasi sõitma!
Õigupoolest oli see hoopis Karl Ast (1886—1971), kes 1906. aasta kevadel ootas seal oma venda Gottliebi (1874—1919). Ta jõudis ära oodata. Vennad olid saabunud Soome eri ajal, mõlemad illegaalselt rongiga Peterburi kaudu. Aastavahetuse 1905/1906 oli Karl veetnud Riia vanglas ja tutvunud seal Joakim Puhkiga, kes ei olnud kinnipeetav. Sellest peale jäi sõprus Puhkide perekonnaga püsima. Kuigi Joakim käitus nagu anarhist ja kandis põues pommi, oli ta siiski juba valmis kapitalist või vähemalt Daugava suudmes asuva veski omanik. Rahaka mehena sai ta käia vanglas kinnipandud rahvuskaaslastest revolutsionääridega suhtlemas ja pakkus neile vabaks saamise järel ulualust. Kui Ast vabanes, pages ta pärast lühikest peatumist Puhkide juures kiiresti kindlamale pinnale: Peterburi kaudu Helsingisse, sealt edasi aga lõuna poole Euroopasse, esmalt Šveitsi. Niisamuti tema vend. Peale mõne kohtumise kulgesid vendade teed enamasti aga lahus.
Ma olin hilinenud rohkem kui sajandi võrra.

*

Kui Friedebert Tuglase Soome-sidemed on laiemalt teada ja Soomes tegutseb aktiivselt temanimeline selts, siis tema kaasteelise Karl Asti suhted Soomega on hajusamad ja läbi kirjutamata. Ometi on mitu põhjust, et sellele keskenduda ja neid kaht meest siin ka kõrvutavalt tutvustada. Mõlemad olid lõunaeestlased ja treffneristid, nooruses ka sotsidest mässumehed, kelle lõpetamata gümnaasiumiharidust kompenseeris elukool vanglates ja paguluses. Tüübilt olid nad aga erinevad, nagu 1905. aasta revolutsiooni ajast on meenutanud Marta Lepp: „Karl Asti tunti Bosjaki nime all. Esimene kord, mäletan, nägin teda suvel, vist jaanipäeval, töölistele kõnet pidamas. Mu ettekujutuses oli ta pikk, kohutavalt peenike, terav, kangesti väle ja tuline. Ta nagu pildunuks sädemeid, kui kõneles. Neil vabaduse päevil mäletan teda tuulekeerisena, uksest lahtiste hõlmadega sisse sööstvana, järgmisel hetkel uuesti teisest uksest välja tormavana.” Ja Tuglasest: „Paar korda vilgatas meie juures mustalokiline Friedebert Tuglas — romantiline revolutsionäär, kunstnik, näitleja. Tema osa oli kõnelda kunstniku vaimustusega revolutsiooni ilust. Ta ilmus saladuslikult, tasase sammuga tagauksest ja kadus sama müstiliselt. Nõnda näis mulle.”
Pärast 1917. aastat, kui Ast ja Tuglas olid pagulusest naasnud, hakkasid nende teed lahku minema, kuigi sõprus ja kirjavahetus püsisid seni, kuni 1940. aasta neid lahutas. Tuglas piirdus oma edasises elus peamiselt kirjandusliku ja kultuuripoliitilise tegevusega. Astist sai üks Eesti Vabariigi rajajaid ja kõikide riigikogu koosseisude liige, ajuti isegi minister, ent ta teostas end endist viisi ka nii kirjaniku kui ajakirjanikuna, reisis palju, püüdis äri ajada ja jõudis lõpuks diplomaadi staatusesse. Rööprähkleja, öeldakse temasuguste kohta tänapäeval. Ast tuli sellega suurepäraselt toime ja tunnistas veel vanuigi, et kui oleks võimalik alata uuesti, ega ta ikka oskaks ennast teisiti oma rollide vahel jagada.
Asti rahutust loomusest mitte ainult mässumehe ja poliitikuna kõneleb ka tema isiklik elukäik. Pärast oma teist ja pikemat vangistust revolutsioonilise tegevuse eest (1907—1910) põgeneb ta jälle Soome ja abiellub seal 1911. aastal oma võitluskaaslase Alma Aniga (1884—1958). Sünnib kaks last: tütar Iiris (1917—1965) ja poeg Orvo (1920—1999), ent abielu suubub aastaid kestvasse kriisi, mille põhjuseks on ilmselt Asti uus romanss oma õepoja, samuti kirjandusse jälje jätnud Friedrich Kõlli (1901—1978) naise õe Leili (Laelia) Abramiga (1903—1976). Asti naissuhete vaevalist kulgu jälgib aastate jooksul kaasaelamisega Elo Tuglas oma päevaraamatus. Sügisel 1930 põgeneb Ast eraeluliste probleemide eest Soome ja ravib närve Helsingi lähedal Kauniaises Grankulla sanatooriumis. 29. oktoobril on ta sealt saatnud pihtimusliku kirja Tuglasele, millest mõned väljavõtted:
„Kuule Tuglas! — Ma olen otsusele jõudnud, et maailmas on palju juhme ning läägeid kohti, mida maksab kasutada, kui inimene ise ajuti juhmiks muutub. Ühes säärases viibin praegu. Juba ta nimi on suhkru ja siirupi sees keedetud: Kauniainen. Kes võiks veel läägema välja mõelda? Aga sobiv on siin uskmatuseni. Lähen sigadega magama ja tõusen kanadega. Neid loomi endid siin küll ei ole, aga eks inimene ise või täita nende aset. Olen esimese nädaliga kaks kilo juure võtnud ja kui nii edasi läheb, siis pean tellima endale Tallinna sõiduks kartuliveo laeva. Uskmatuseni vaikne on siin. Ümberringi põline mets. Mu toaaknasse ulatavad kuused latvu. Autod peavad peatuma juba poolekilomeetri taga, peale sanatoriumi oma auto. Koerad ümberringi on ammugi hävitatud. See kõik selleks, et ükski asi ei segaks nuumalolevate inimeste rahu. Pihlakad on täis punaseid marju — lihavad, verised, justkui nülitud. Lühidalt: idüll. Ja siin kavatsen ma seedida ja lamada kuni rasvun lõplikult. [—]
Ainuke asi, mida endale ajaviiteks luban, on raasuke kuramaashi kahe saksakeelt kõneleva preiliga. Ühega, nagu Sa tead, ma kurameerida ei oska, ikka peab olema vähemalt trio — õigem kolmnurk. Elo ütleb, muidugi, et selle pärast too Ast juhm ongi. Ja tal võib koguni õigus olla.”
Järgmises kirjas Tuglasele 7. novembril tunnistab Ast „vana vahekorra” lõpetamist, „et enam ei oleks kahevahel kõikumisi, mis teeb idioodiks”, ning et ta on ankurdanud enda uude sadamasse, sest „kuradit aetakse ikka beltsebuliga välja”.
Kulub veel mõni aasta, kuni 1934. aastal saab Karl ja Alma Asti lahutus ametlikult teoks ja 12. detsembril 1935, pärast Karli peaaegu kaheaastast Marokos viibimist, sõlmitakse Pariisis Eesti saatkonnas Karl Asti ja Leili Abrami abielu.

*

4. septembril 1931 toimub Tallinna sadamas üks uudisekünnise ületanud sündmus. Varahommikul ladisevas vihmasajus sõidab kai äärde Ilmarise tehases Chevrolet’ raamile ehitatud auto, mille siinmail haruldasi omadusi on reklaamitud juba paar aastat varem nii Tallinnas kui ka Riias. Auto diivanitega sisustatud salong on kergesti kohandatav magamiskupeeks, kus neli inimest saavad end muretult välja sirutada, lisaks leidub selles muidki mugavusi, nagu pesunõu, kummut voodipesu jaoks ja kaks riidekappi. Igaks ööbimiseks ei ole pikal teekonnal niisiis hotelli vajagi, tuleb leida sobiv koht ja magada rahu ja värsket õhku nautides metsa all. Auto tõstetakse kraanaga Helsingisse suunduvale aurikule „Ariadne”.
Algab oma aja kohta üsna tavatu autoretk, reisijateks kirjanikud Karl Ast ja Friedebert Tuglas ja ärimees Aleksander Puhk, roolis on Puhkide perefirma autojuht Heinrich Tael. Sõit läheb kõigepealt läbi Tampere, Kuopio ja Oulu põhja, siis Tornio-Haparanda kaudu ümber Botnia lahe Rootsi ja Norrasse ja lõpuks läbi Kopenhaageni kuni Pariisi välja. Muidugi tehakse siin-seal peatusi, külastatakse sõpru ja saatkondi, kus osaletakse pidulikel lõunatel. Reisiplaan pole paika pandud kuigi kindlalt ja esialgu on kavas sõita tagasi isegi pikema ringiga, läbi Balkani riikide. Aga Tuglasel ja Astil on rahad peaaegu läbi, kirjutab Tuglas Elole Pariisist 29. septembril, ja kiita pole ka Puhki olukord, kellelt ometi saab laenata. Nagu häda korral laenatakse isegi hotelliametnikelt. Tagasi sõidetakse otse läbi Berliini, aga seal laenab juba Puhk ise Eesti saatkonnast 100 marka. Läbinud ligi 9000 kilomeetrit autoratastel, jõuab seltskond 15. oktoobri hilisõhtul Tartusse.
Tuglas kirjutab selle reisi ajel reisikirja „Peer Gynti kodumaal”, pühendudes vaid Norrale, kuid jäädvustab retke lakoonilise üksikasjalikkusega oma päevikus, märksa sõnaohtramalt aga kirjades Elole. Üsna teravmeelsed reisimärkmed pealkirjaga „Euroopa auto akendes” ilmuvad K. Ast-Rumori nime all sügistalvel 1931 läbi ajalehe „Nool” 9 numbri. Kuid oma reisikirjas ei jõua Ast kaugemale kui Stockholmi ja jaanuaris 1932 lõpetab ka „Nool” ilmumise.

*

Aga meie 2014. aasta 12. juuni hommikul Tallinnast alanud teekond pole muidugi midagi erilist, pealegi on meil kavas läbida kiirkorras, vaid ühe päevaga ainult üks etapp Asti-Tuglase retkest, mis toonastelt ränduritelt nõudis kolm päeva. Seejärel lülitume kohe ümber teisele, ajalooliselt isegi dramaatilisemale marsruudile.
Kõigepealt on meil vaja aga Hääletajat. Selleks on mitu põhjust. Esiteks, kui meenutada ka Asti kombeid, on kolmest inimesest koosnevas seltskonnas, trios, alati rohkem intriigi kui duos. Teiseks on meil küll auto, aga puudub Puhk, kellelt häda korral saaks raha laenata. Ja kolmandaks on meil juba autentsuse huvides vaja o m a Hääletajat, sest 1931. aasta reisiseltskonnale hääletaja Kemis igatahes kaasus. Asti sõnul oli see Nipernaadi algtüüpi 23-aastane sakslane, kelle ainus kaasasolev vara oli kannel. Seega siis mingi omaaegne globetrotter või maanteehulgus või muidu võllaroog, kes lühikeseks jäänud ühise sõidu jooksul sõi ja suitsetas ja tagatipuks toppis taskud täis meie meeste toiduvarusid ja paberosse. Hääletaja sõidaks nendega kaasa Norrasse ja kaugemalegi, kuid selleks puuduvad tal vajalikud dokumendid. Juba Kemijõe sillal lähevad nende teed lahku ja kui Ast Rovaniemi poole sammuvat kandlemeest pilguga saadab, tunnistab ta vist esimest korda Põhjamaa ilu ja tunneb isegi kadedust. Küll tahaks ka ise veel kaugemale põhja poole!
Ent ta ei oska aimatagi, et vähem kui kümne aasta pärast tulebki tal see teekond ette võtta. Selleks, et pääseda ihaldatud soojale maale, peab esmalt jõudma kaugele põhja, polaarjoone taha. Ning see juhtub külmal aastaajal, mil valitseb polaaröö.

Meie muidugi sellist saksa Nipernaadi tüüpi hääletajat ei tahtnud, vaid leidsime nagu tellitult Helsingi äärelinnast roosaks värvitud juuksetukaga õitsvas eas naise, kes meie edasisel teekonnal jagas meiega kulusid ja vahuveini ja ka seda kahtlast jooki, mida nimetatakse Vene konjakiks. Ja paljut muudki, mida reisil tarvis jagada. Ettehaaravalt ja siinse reisikirja raamidest väljudes pean lisama, et meist kolmest oli tema ainus, kes jaanikuises lumesajus Nordkapi lähedal kämpingus ujumas käis, erutades nõnda seal paksudesse jopedesse pugenud saksa macho’sid, kes oma õnged ja õlled sinnapaika jätsid ja pildistama kukkusid.
Vahest oli mõni neist tollesama saksa Nipernaadi mitmenda põlve järeltulija, kes käis nüüd oma vaarisa rännuteedel?

*

Vaatamata vähesele varale ja võib-olla just sellest tingitud pikkadele näppudele ei ole too saksa Nipernaadi sugugi vaimuvaene, vaid korrutab Eesti rännumeestele ühtelugu midagi maailmavaatest. Igal inimesel peab olema maailmavaade ja oma maailmavaadet otsides ja kinnitades ta ringi rändavatki. Vähe sellest, ta nõuab seda ka teistelt. Kas Eestist teele asunutel on maailmavaade, ja kui, siis milline? Puhk ironiseerib selle peale, et nende maailmavaade avaneb praegu autoaknast. Ka meie reisil pole see teisiti. Brita nõustub sellega täiesti ja kuna ta nagunii minust kindlamini autot juhib, võin ma pikal teel Torniosse rahumeeli pilgu sissepoole pöörata. Iga avastusretk ruumis, maastikul on mingil moel ka teekond sissepoole.
Jah, see maailmavaade. Kui mind pandaks seina äärde, surutaks automaaditoru vastu rinda ja nõutaks maailmavaadet, mida oskaksin öelda? Ometi on maailmavaate pärast inimesi tapetud rohkem kui mõnel muul põhjusel. Kes ma siis olen ja mis minu vaateid määrab — eestlane, eurooplane, agnostik, ateist… Poliitilisele skaalale ma end parem paigutama ei hakkagi. Eurooplane olen ka parema meelega ilma sajanditevanuse ekspansiivsuse taagata, sest kollektiivne süü on mulle võõras. Süü saab olla ikka ainult individuaalne! Jah, milline on selle kõige tõttu või kiuste minu maailmavaade?
Vahest on nii, et maailmavaadet ei pakuta ega võeta, vaid ta kujuneb ja ilmneb õigel hetkel vastavalt vajadusele sisemise äratundmisena. Ole vaid mees ja taipa.
[—]
Tegelikult võiks maailmavaate aluseks olla lihtsalt mõistev inimlikkus, aga igal juhul peab see olema konkreetne, mitte loosunglik. Kui kerge on deklareerida abstraktset ligimesearmastust — igatahes kergem kui maksustatavat tulu!
Aga konkreetne naine, kelles on äratuse ootel jouissance, see meie lihalikus tuumas peituv talitsematus, on alati parem kui mõni abstraktne truualamlik koer, kes parimal juhul võib kuuldavale tuua lõrina või haugatuse. Üks väljasirutatud käsi paneb inimese ja tema inimlikkuse alati proovile, olgu see siis mehe või naise käsi, või käsi, mida on palutud, millest haaratakse ja hoitakse kinni ja millest siis ometi taandutakse ja lahti lastakse. Mis põhjusel — kas nõrkusest või tundeargusest?
Mõnikord piisab isegi puudutusest. Meenub Michelangelo laemaaling „Aada­ma loomine” Vatikanis Sixtuse kabelis. Mulle meeldib tõlgendus, mille kohaselt inimese anatoomiat tänu praktilistele lahkamistele hästi tundnud Michelangelo maalis Aadamale elu andva jumalakuju täiusliku inimaju kontuuri sisse. Jumal on või ei ole, aga kui ta on, siis on ta inimese peas. Mitte kuskil mujal.
Ilmselt võinuks sellega nõustuda ka eri religioonide pühakodasid külastanud ja imetlenud, kuid end ateistina määratlenud Karl Ast.
Mulle näib, et kui kaht tookordset teekaaslast veel omavahel võrrelda, siis tundeargust võiks ette heita pigem Tuglasele kui Astile.

*

Brita ja minu esimese päeva sõiduplaan oli jõuda Botnia lahe põhjatippu, ületada võimas Tornio jõgi ja ööbida Rootsi poolel Haparanda külalistemajas. Me ei hakanud kuskil ekslema, tegime teel vaid mõne lühikese lõuna- ja pildipeatuse ja sõitsime õhtuks joonelt 600 kilomeetrit täis.
Haparanda linn Rootsi poolel ja Tornio Soome poolele jääval jõesaarel on ajalooliselt palju olulisemad piirilinnad, kui me oma turistlikus pealiskaudsuses oleme teadvustanud. Ega tavaturistil siia praegu eriti asja olegi, suurematest keskustest jääb see koht eemale, samuti Rovaniemi teelt, kus aasta ringi käiakse turistilõksus, jõuluvanal külas. Ka Ast märgib oma reisikirjas kuivalt, et neis kahes väikelinnas pole midagi erilaadselt põhjamaalikku, vaid nad võiksid asuda kus tahes Soomes või Rootsis. Rootsi piirikontroll oli toona igatahes nõudlik, reisijatel kästakse avada kõik kohvrid ja Ast oletab, et seda tehakse ohtra piirituseveo tõttu. Kärakas oli Soomes siis kõvasti odavam. Praegu vist vahet ei ole ja piirivaltaid me vaevu märkame. Mõne aasta eest seal kontrolli küll tugevdati üha kasvava läbi Soome kulgenud põgenikevoo tõttu.
Aga kunagi kulges siit Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigi ja Rootsi Kuningriigi piir ja käis elav salakaubandus. Siia kanti on tsaariajast peale ikka sattunud ka eestlasi. Omal ajal heitis M. J. Eisen ühe meie esimese fennofiili Hindrik Prantsu „Soome silda” arvustades sellele ette kaubavahetuse teema puudumist. Aga kas mitte just seetõttu, et ka Prants tegeles Tornios salakaubandusega, ei vältinud ta vaistlikult enda jaoks valusat teemat! Seda mainis mulle praegu Londoni ülikoolis skandinavistikat õpetav Mart Kuldkepp, kes oli kuskilt Soome või Rootsi arhiivist leidnud ka dokumente Prantsu üle piiri toodud ülemäärase kaubakoguse kohta. I maailmasõja ajal käis siit üle piiri aga sõjaajaloo üks suuremaid humanitaaroperatsioone, mille käigus vastaspooled Venemaa ja Saksamaa vahetasid üle 60 000 invaliidistunud sõduri või sõjavangi. Sel eesmärgil olid käigus spetsiaalsed laatsaretrongid Venemaalt ja -laevad Saksamaalt. Suvel veeti vigaseid vange üle jõe parvedel ja laevadel, talvel regedega, sest silda üle laia jõe veel ei olnud. Muidugi jäi pimedaid ja amputeerituid suur hulk ka siinsesse mulda, venelaste haudu nägime Tornio kalmistul.
Ka iseseisva Eesti poliitikat on aetud Tornio kaudu. Vast loodud Eesti riigile Skandinaaviasse tunnustust nõutama sõitis välisdelegatsiooni koosseisu arvatud Gustav Suits koos Ainoga just läbi Tornio. Ainole oli Tornio jõe piirkond muidugi ka varasemast tuttav. Aga sellest käigust on eesti kirjandusse jäänud jälg Suitsu luuletuses „Üle Torniojõe”:

Päev pilvisklev, soe, oli suvekuu
ääres vagusa Torniojõe.
[—]
Löö kaugemate pilvede all, hädakell,
kui pääsime üle jõe.

1943. aasta suvel kasutas sedasama teed Soomest illegaalselt Rootsi minekuks Inglise luurega seotud Ants Oras abikaasaga, nendega koos ka tollane ajakirja „Akadeemia” tegevtoimetaja Jaan Ots.
Ma pean tegelikult Astiga nõustuma. Linnakestel pole ju viga, aga need võiksid tõepoolest asuda ükskõik kus Skandinaavias. Mis puutub Suitsu luuletusse, siis tegelikult on jõgi vagus siin vaid näiliselt, vool on kiire ja selle eest ka hoiatatakse. Aga mulle teevad selle oluliseks just need võõrastest mälestustest, vanadest kirjadest ja postkaartidelt kokku kraabitud pisiasjad, mis linnapildis kuidagi silma paista ei saa.
Näiteks see Tornio vana jaamahoone ja raudteesild, mis on ka ühel Tuglase saadetud postkaardil. Tänapäeval tundub sel olevat vähe kasutust, kui üldse. Me satume selle juurde Haparanda-poolsel sillaotsal ja pöörame siis nina tagasi Soome ja Rovaniemi poole, et jõuda lõpuks ka Jäämere äärde Petsamosse.
Miks?

*

1. juulist 1939 on Karl Ast Eesti Vabariigi Stockholmi saatkonna pressiatašee. See on närviline aeg ja mida edasi, seda närvilisemaks läheb. Püsimatule hingele on see amet üks rist ja viletsus, ole aina ontlik ja muudkui suhtle ja kirjuta memosid. Aga vahest süstib adrenaliini just see, et kogu aeg midagi juhtub? Õhus on ootust ja ärevust. Piirdume sellega, mis naabermaades juhtunust vähem või rohkem puudutab ja määrab Asti edasist elukulgu.
29. novembri hämarduval pealelõunal toimub Lapimaal Salla lähedal Alakurttis Soome-Vene piiril midagi kummalist. Mööda metsateed marsib Soome piiripunkti poole Nõukogude sõjaväeorkester. Jõudnud tõkkepuuni, jäävad pillimehed ranges rivis seisma ja hakkavad orkestrijuhi märguande peale mängima „Internatsionaali”. Ootamatu tasuta kontsert jahmatab soomlasi. Keegi piirivalvuritest helistab Lapimaa piiriteenistuse juhile kolonelleitnant Oiva Willamole ja sirutab kõnetoru aknast välja mängiva orkestri poole. „Internatsionaaliga” intsident ei piirdu. Orkester annab piiritõkke taga terve väikse kontserdi nõukogude sõjalis-patriootlikest muusikapaladest ja kaob siis marsisammul tagasi polaarööeelsesse videvikku.
Järgmisel päeval algab Talvesõda, mis kestab kuni relvarahuni märtsis 1940. Juhuslikult on sõja esimene päev vastselt Helsingisse suursaadikuks lähetatud Aleksander Warma esimene tööpäev.
Oma ametisoleku aasta jooksul ei püsi Ast Stockholmis paigal. Ta käib mitu korda Eestis ja ka Soomes saadik Warma juures, kohtub välisminister Väinö Tanneriga, räägib läbi ja kogub informatsiooni, täites vahest ka avalikkuse eest varjatud riiklikke ülesandeid. Korra, 5. märtsil 1940, naaseb ta Rootsi sellesama talle juba tuttava Tornio kaudu, ja korra, kevadel 1940, käib ta isegi Berliinis. 11. juunil 1940 kirjutab ta Stockholmis oma viimase kirja Tuglasele, mõeldes nüüd salgamatult vaid isiklikule tulevikule:
„Euroopa tolm jalgelt maha! Kui hing jääb alles, siis tahan koristada keha siit kaugele. Mul on see lootus, et kusagile jääb veel tükike vana maailma. Kuhu nimelt — ei või aimatagi. Seda näitab kord sõja lõpp. Ma ei taha enam poliitikat ega võitlust. Tahaksin ainult veel konserveeruda vanas maailmas. Peaks mul pärast sõda korda minema omandada kusagil üsna mahajäänud kolkas tükike maad ühes jõesuudme või järvega, siis laskuksin sinna nagu elevant oma elementi, kasvataksin banaane, püüaksin kalu ja kirjutaks ning kirjutaks miskit säärast, mida enam keegi ei vaja ega loe.”
Eesti Vabariigi Stockholmi saatkonna tegevus lõpeb ametlikult saadik Heinrich Laretei päevakäsuga 15. augustil 1940 ja võtmete üleandmisega mitte venelastele, nagu nõutud, vaid Rootsi Välisministeeriumi esindajale. Tallinnas ametisse seatud nukuvalitsuse välisministri Nigol Andreseni käsku eirates saavad Lareteid ametikorteri asemel elupaiga ühelt Rootsi ohvitserilt soodsa hin­naga üüritud suvemajas Stockholmi lähedal. Selle kõrvalhoonesse kolivad ka Karl ja Leili Ast. Kodumaal kuulutab uus valitsus nad riigireeturiteks.
Karl ja Leili Ast lahkuvad Rootsist Haparanda piiripunktis 30. novembril 1940 ja saabuvad Soome Tornios 1. detsembril 1940. Nii seisab Asti passis. Kas mindi keskööl? Tegemist võib olla ajavahega, mis siin on üks tund. Muuseas, praeguste ajavöötmete järgi saab kaugemal põhjas, Norra, Soome ja Venemaa kokkupuutealal uue aasta saabumist tähistada kolm tundi järjest, sest Norra ja Venemaa ajavahe on kaks tundi.
Astid on nüüd Soomes ja nende tee viib edasi põhja, Rovaniemi poole ja edasi Petsamosse. Ehk siis sinnasamasse, kuhu Karl Ast oli igatseval pilgul saatnud kümne aasta eest saksa Nipernaadi.
Miks on neil algavas polaaröös vaja tikkuda sinna surma ja sõjaväge täis Soome külma pärapõrgusse?

*

Haparanda keskuses näitab paljude linnanimedega suunatahvel Rovaniemisse 132 kilomeetrit. Siit Petsamosse peaks olema umbes 700 kilomeetrit. Kuna Rovaniemi ehk Lapimaa pealinn Roavenjárga jääb nagunii tee peale, siis me „võtame” kõigepealt selle. Kogun kurioosumeid ja minu arust ongi see linn tänapäeval ennekõike kurioosum. Midagi vana, ajaloolist siin ei ole, sest 1944. aastal tegid sakslased selle enam-vähem maatasa. Hävingule pani punkti mingi laskemoonalao või ešeloni plahvatus, mille põhjus ongi vist jäänud saladuseks. Linn ehitati uuesti üles Alvar Aalto planeeringu järgi. Kuid kurioosumiks ei pea ma sugugi Aalto kava, mille järgi peaks linn ülaltvaates meenutama poro sarvi, aga millest maa peal muidugi aru ei saa, vaid pindala. Kui 2006. aastal liideti linnaga Rovaniemi maavald, siis sai Rovaniemist Soome ja ühtlasi ka Euroopa suurim linn, mille pindala on 8017,2 km² ja kus elas 2016. aastal 61 784 inimest. Sellisel juhul on see ka Euroopa, vahest aga kogu maailma väikseima elanike tihedusega linn, kus elab 7,7 inimest ruutkilomeetril! Kui mõelda tervele suuresti inimtühjale Lapimaale, tundub see küllaltki adekvaatne. Aga näiteks Helsingis on see arv 2800.
Muidugi tuleb teha kohustuslik peatus napapiiri’l ehk polaarjoonel. Ööbime igaks juhuks veel Soomes Ivalo lähedal jõevaatega kämpingus. Sealsamas lähedal näitab soome- ja saamikeelne viit teed Raja-Jooseppi piiripunkti, kus järgmisel hommikul ületame Venemaa piiri ja asume teele Petsamo poole.
Ilmselt on siin vajalik väike ekskurss ajalukku. Petsamo on nii piirkond kui ka asula peaaegu Põhja-Jäämere ääres, asula lähedal asub tähtis laevaliikluse sõlm — jäävaba Liinahamari sadam. Petsamo nagu ka Karjala staatus on võrreldav Eesti Petserimaaga, Jaapani Kuriilidega, osaga Hiina Mandžuuriast. 14. oktoobril 1920 Tartus sõlmitud Soome-Vene rahulepingu alusel jäi Petsamo soomlastele, ent seal leiduvad nikli- ja muud metallimaagid huvitasid nii venelasi kui ka sakslasi ning teisigi lääne tänapäeva mõistes investoreid, kes kahe ilmasõja vahel seal kaevandama asusid. Talvesõja algul vallutasid Petsamo venelased, ent soomlased võtsid selle tagasi. Augustis 1940 andsid soomlased sakslastele loa varustada Soome kaudu Põhja-Norrat ja detsembris nõustusid osalema operatsioonis „Barbarossa” Nõukogude Liidu vastu. Sõlmimata Saksamaaga mingit poliitilist kokkulepet, huvitas soomlasi eelkõige oma maa kaitsmine. Suvel 1941 olid sakslased Petsamos, et alustada sealt sügisel koos soomlastega pealetungi Murmanski suunas. Sügisel 1944 sõlmitud Soome-Nõukogude vaherahu tingimusena kohustusid soomlased nüüd oma relvad pöörama endiste liitlaste sakslaste vastu ja need maalt välja ajama. Sellest peale ja 1947. aasta Pariisi rahulepingu järgi ka ametlikult kuulub Petsamo Nõukogude Liidule, praegu siis Venemaale.
Mõtlen meie retke selles järgus pingsalt, kuidas jõudsid Karl ja Leili Ast polaaröös detsembris 1940 Torniost Petsamosse. Ast ei kirjuta kusagil sellest, kui kaua nad olid teel, mismoodi edasi pääsesid, kui kaua konutasid Liinahamari ainsas võõrastemajas või kuskil mujal. Tõenäoliselt ei olnud see sõit romantiline kihutamine pororakendiga polaaröös. Said nad priiküüdi Lapi meierei autol või postibussis? Või kasutasid sõjaväe transporti? Kuigi raudtee Torniost Rovaniemi oli valminud juba 1909. aastal, ei ole seda põhja poole ehitatud praeguseni. Sakslased hakkasid planeerima raudteeühendust maagi veoks 1941. aasta sügisel, ent tegudeni ei jõudnud. Alles venelased jõudsid, aga siis ida poolt. Ning alles mais 2019 tuleb uudis, et Paul Vesterbacka hakkab juhtima Põhja-Jäämere raudtee ehitamist, mis ühendab Rovaniemit Kirkenesiga Põhja-Norras. Kirkenes jääb vahest 40 kilomeetrit põhja poole lähimast Venemaa territooriumil asuvast linnast Nikelist, kavandatav raudtee ilmselt Venemaad ei lõika. Hin­nanguliselt 3 miljardit eurot maksva raudteeliini kava on Soome transpordiministeerium tunnistanud ebarentaabliks ja selle vastu on ka saamid.
Aga see Jäämere-tee Rovaniemist Petsamosse oli siiski hõlpsasti läbitav ka omal ajal. Hitleri arhitekt ja relvastusminister Albert Speer sai 1943. aasta jõulude aegu ise roolis olles hakkama ühe päevaga, kuigi siis oli öö. „Maastik oli ülivalge ja ühetooniline, kuid valguse mäng kollasest punaseks, mida põhjustas horisondi taga liikuv päike, oli kõigi oma vahelduvate toonidega kujuteldamatult ilus,” võtab Speer oma mälestustes „päevatee” ühe lausega kokku. Soome kirjanik Heidi Köngäs pühendab sellele Speeri teekonnale ja Petsamos viibimisele terve romaani „Dora, Dora”.
Ühel hetkel avastasin, et tegelikkus pakkus Astide teekonnale märksa lihtsama lahenduse. Pärast Taani ja Norra okupeerimist oli ka Rootsile väljapääs läände Jäämere kaudu eluliselt tähtis. Sakslased, kellele oli niisama elutähtis neutraalsest Rootsist, vahest ka Norrast ja Petsamo piirkonnast metallimaagi transportimine, seda ei takistanud. Tornio ja Petsamo vahet sõitis neil aastail 400 Rootsi veoautot, ametis oli 600 juhti. Astidel tuli vaid arvestada laevaga ja varem kohal olla, pigem passida paigal kui hilineda. Kaubalaevade graafik on midagi muud kui reisilaevade oma.
Polaarpäeval 2014 on meid Petsamost lahutava umbes 300 kilomeetri läbimine käkitegu. Tualett Vene piiril on küll suletud, nagu olin nalja pärast ette hoiatanud, aga selle eest saab odavat kütust ja head espressot. Mind huvitab kõige rohkem, kas saab otse sõita Nikeli peale või peab tegema suure ringi Murmanski kaudu. Mul pole mingit huvi Venemaa esimese internetitrollidega linna vastu — sest nii Murmanskit tollal reklaamiti: linnana, kus trollibussides on Wi-Fi! Tanklas puhkeb vaidlus: otsetee on ehitamisel ja just seetõttu võib see olla läbimatu.
Tegelikkus on palju leebem. Läbi tundra viib lai ja uus, ehkki veel kõva katteta maantee, millel me ei kohta ehitusmasinaid ega eriti ka muud liiklust. Vihmad on liivakatet küll kohati uhtunud, ühes kohas vedeleb keset teed vana diivan, mis on nagu loodud jalgsimatkajale. Kui neid siin oleks! Teelt veidi kaugemal paistavad mahajäetud kaevandused. Ja siis selle kaevanduspiirkonna pealinn Nikel kõrgete tossavate korstnatega. Teeme pildipeatuse määrdunud lumelaikudega künkanõlval, kuhu päike ei paista. Taevast näib sadavat midagi halli, räitsakaid langeb autole, maale, meile, kogu maailmale, millel ei ole kogu häguse silmapiiri ulatuses otsa ega äärt.
Nikelis otsin hotelli, mis pidavat olema kuskil „siinsamas”. Leian spordikooli ja noorsookomitee, keegi teab siiski juhatada, et nurga taga on ka hotell. Ronin ühe hruštšovka hoovipealses trepikojas viimasele korrusele selleks, et põrgata vastu kinnist ust, millele on knopkaga kinnitatud ruudulisele vihikupaberile sulepeaga kirjutatud silt: „Гостиница не работает.” Niisama targalt tulen alla tagasi. Ja pahvatan naerma: kui meil on vaja leida öömaja, siis on selleks aega vähemalt kuu. Sest niipea siin pimedaks ei lähe. Aga selleks ajaks oleme siit ammu läinud.
Meie järgmine katse on Zapoljarnõi — „Город будущeгo”, nagu teatab suur loosung linna sissesõidul. Zapoljarnõi on noor linn, ehk isegi üldse noorim linn, kus ma käinud olen. Asutatud 1955, aga linnaks kuulutatud täpselt minu sünniaastal 1963. Nii noorel linnal võiks tulevikku olla küll. Aga elanike arv, nagu siin kandis tavaline, siiski kahaneb: 1970. aastal oli see 22 000, 2018. aastal 15 000. Pindala aga kasvab — koos kaevandustega on linna all 4600 km2 ehk ligi neli Moskvat. See on järjekordne kurioosum, juba teine pindalalt suurlinn meie retkel. Aga siin on hotell ja isegi täitsa korralik. See on hotell „Petšenga” Rahu väljaku servas.
Tuleviku asemel märkan nii Nikelis kui ka Zapoljarnõis hoopis rohkem minevikku. Väikese elanikkonnaga linnade kohta on siinsed kalmistud tavatult suured. Suurem osa nende noorte linnade elanikest on surnud, surnuid on rohkem kui elavaid. Aga kunagi oli Zapoljarnõi nooruse ja unistuste linn: siin käis geolooge ja muud intelligentset rahvast ja elati romantilist elu. Vahest elatakse nüüd rohkem maa all ja teenitakse rasket raha? Sest siin on nii töötavaid tehaseid kui ka fantoommaju. Eks nüüdki on selles poolsurnud linnas palju tähelepanu pööratud tulevikule ja lastele: mänguväljakul jäi silma kivist pallil tantsiv kivist karu, värv poolenisti maha koorunud. Ja need plekist ja väheke löötsakil liurajad, hotelli ees hängis kambakesi päti moodi noorukeid.
Kas see piirkond on Venemaa algus või lõpp?
Aga Liinahamari siit paarteist kilomeetrit põhja pool ongi see koht, kus Karl ja Leili Ast peavad ootama oma Valget Laeva, mis viiks nad maale, kus kasvavad banaanid ja saab kirjutada kirjandust, mida keegi ei vaja ega loe.

*

Aeg on asuda teele Liinahamari poole. Meile liigub vastu sõjaväekolonne, nii autodel kui jalaväelasi marsisammul, paremal pool teed on mahajäetud kasarmud. Siis vilksatab ka merelaht. Aga kurvil, kust Liinahamari majad või sadam juba näha peaksid olema, varjab vaatevälja valveputka ja tõkkepuu. Ja relvastatud tunnimees. Püssimees on osavõtmatu ja kategooriline ega tunne meie soovide vastu mingit huvi. See on mõistetav, sest temast ei olene midagi, ta täidab ainult käsku ja seda tulebki teha tuimalt, ilma erilise uudishimuta. Tõenäoliselt ei tohiks ta määrustiku järgi meiega sõnagi vahetada nagu tunnimehele kohane, ja nagu ma mäletan oma sõjaväeteenistusest. Selge, et siit edasi me ei pääse.
Me pöörame värava ees kitsal teel auto ringi. Aga käänaku ja kalju taga, kus tunnimees meid enam ei näe, teeme peatuse. Lähen autost välja. Teised jäävad igaks juhuks autosse, aga mõistavad mu huvi ja lubavad olla kannatlikud. Mul võib minna kaua, soovitan neil veeta aega kaardimänguga, kuigi ma ei tea, et kellelgi kaardipakk kaasas oleks. Lähen alla rannale, selleks tuleb turnida üle rööbaste, mis kunagi on olnud Petsamot ja Liinahamarit ühendav raudtee ja kandnud raskeid veeremeid. Nüüd ripuvad rööpad poolenisti õhus, sest meri on kippunud maale, lained ja tuul on uuristanud pinnase nende alt ära. Läbi üksikute rööbaste külge rippu jäänud liiprite kasvab noor võsa. Maaliline raudtee. Milline kogus vanametalli siin vedeleb, seda ei oska vist keegi kokku rehkendada. Teisalt on mitmesuguseid maake meie all maapõues miljoneid tonne ja selle pärast see piirkond nii magus ongi.
Ma ei ole rannal üksi. Siin püüab kala Bulat. Ta astub kohe ligi, tutvustab end ja hakkab rääkima. Ta on tatarlane, moslem, ja elanud siin juba 40 aastat. Moslem Põhja-Jäämere ääres! Ta tahab juttu ajada, aga see, et ma pildistan, talle eriti ei meeldi. Merd ja maastikku, seda muidugi võib. Aga vaadaku ma ette, sest seal on veel üks kalamees, et ma teda kogematagi pildile ei võtaks. Bulat räägib, et see on küll tema sõber ja tütremees, aga loomult kole äkiline, pääses just vanglast, kus istus tapmise eest, ja nüüd tuleb lasta tal kohaneda. Mulle näib, et ega Bulat temaga eriti seltsida tahagi.
Bulatil on probleem, mille lahendamiseks minusugune, siinses ümbruses väheke eksootiline ja otsekui taevast kukkunud kingitus sobib küllap ideaalselt. Kas ma temaga koos klaasikest viina ei tahaks juua? Viipan üles maantee poole ja ütlen vabandavalt, et mul on seal auto kahe inimesega ja ma olen täna roolis. Bulat lööb käega ja noogutab mõistvalt. Piisab sellestki, kui istun sel ajal tema kõrval palginotil, kuni ta ise joob. Eks ma siis seltsiks natuke istungi. Söandan isegi olla uudishimulik ja küsin: tema kui moslem, ja joob viina? Aga tänapäeval on kõik nagunii alla käinud, nii et see ei loe enam midagi, kostab Bulat. Ta kraamib kilekotist välja teeklaasi ja pooliku pudeli sildiga „Русский лес” ja kallab klaasi täis. Ja jutt jätkub.
Niisiis — kes ma sihuke olen? Ja mis ma selles pärapõrgus teen?
Räägin, et tahan kirjutada raamatut kirjanikust, kes 1941. aasta talvel ootas siin oma Valget Laeva, mis ta Liinahamari sadamast Lõuna-Ameerikasse viis. Bulat kuulab huviga, esitab täiendavaid küsimusi ja kahetseb, et ma ei saa veel nädalat siin olla, selle aja jooksul jõuaks ta loa hankida ja näitaks meile Liinahamarit.
Ja siis hakkab ta ise rääkima, peamiselt küll kiruma elu ja ajalugu. Pika jutu lihtne mõte on selles, et elu on üldiselt ju täitsa p****s. Aga Bulat tunneb kodulugu ja ajalugu hästi, ehk siis parasjagu sel määral, et arvan tema teadmiste peamiseks allikaks olevat kohaliku pärimuse. Ta soovitab tungivalt, et peaksin käima Liinahamari muuseumis, mis on aga teadmata ajani kinni. Seal osataks mulle palju rääkida. Küsin vahele, mida ta ise teab siinsest sõjast ja lahingutest. Mis kuradi lahingud? Mingit lahingut siin ei olnud. Vahepeal lasti mõni pauk, aga enamasti põrnitsesid vaenupooled — olid nad siis soomlased ja venelased või sakslased ja venelased või soomlased ja sakslased — teineteist pakase käes, kuni külmusid surnuks. Bulat kobrutab pahameelest ametliku ajalookirjutuse vastu ja jõuab siis välja tänapäeva. Ja milleks nüüd see sõda Ukrainas? Ta küsib seda mulle silma vaadates, ent vastust ootamata räägib ise edasi. Kas ma arvan, et see on venelaste sõda? Ei, see on poliitika. Poetan vahele: Putini poliitika. Bulat ägestub: Хуй его знает, чья политика! Aga see teie Obama on Putini üles ärritanud. И это ваш Обама! Elagu parem rahus. Need mõlemad. Putin ja Obama.
Tõesti — elagu rahus. Oleme selles asjas ühel meelel, siin polegi nagu midagi vaielda.
Kui ma palginotilt püsti tõusen ja hüvasti jätma hakkan, on Bulat järsku meelt muutnud. Nüüd ta lausa nõuab, et pildistaksin teda õnge viskamas. Aga ikka nii, et nägu pildile ei jääks.
Sellisena, õnge heitva ja veidi ähmase puhvaikas kujuna jäise merelahe taustal ta mulle pildile ja mällu jääbki, see viina viskav moslem seal külma Jäämere lahe ääres.
See oli vist Napoleon, kellelt pärineb lause: kui venelast väheke sügada, ilmub alt välja tatarlane.

*

Niisiis pean leppima sellega, et Liinahamari sadamasse me ei pääse.
Aga vaimsel teekonnal pääseme Liinahamarisse koos ühe seni kõrvale jäänud teejuhiga, nimelt Johannes Semperiga. Kui Semper on omal ajal parasjagu Soomes, siis meie oma kahel jalal ja neljal rattal oleme täpselt samas kohas — ja ometi Venemaal. Soomel ja Norral Petsamo äravõtmise tõttu praegu ühine piir puudub. Suguvend Johannes kirjutab:
„Riigirajadest üleminek ei tee siin mingit muret. Astud lihtsalt läbi tanumivärava, mille juures kivikupitsal seisab ühel pool Suomi ja teisel pool Norge. Värav kääksub nii külavaheliselt-koduselt. Rada viib üle kivide, mätaste ja paiguti pehme raba läbi kasevõsastiku. Maalitud käsi viipab viisakalt mäeküljel asuva tollihoone poole. Ent mida siin tollida?
Tuleb vastu norra blondiine selgpaunade ja keppidega, jalas mustad meestepüksid: lähevad raja tagant ettenähtud määral tollivaba ja odavat kohvi või suhkrut ostma. Ülalt näeb Patsjõe laia kärestikku ja sääl eespool juba Norra linnakest. See on Elvenes, suurte lauavirnadega ja rippsillaga.”
Kolttaköngäs, mida Semper nimetab oma Lapi-matka kõige kaunimaks kohaks, jääb meie sõidusuunast Nikelist veidi kõrvale ja otse praeguse Norra-Vene piiri äärde. Vaevalt seal midagi peale kunagiste kloostrivaremete vaadata on, kui tollalgi polnud enam munki ja Semperi poetatud Borissoglebski tsaariaegset nime ei näe me teeviitadel ega ka uuemal Google’i kaardil. Norra poolel Elvenesis on Semperi sõnul rohkem linnalist elu ja tööstust ning sinna ulatub isegi raudtee. Norrast Kirkenesist sõidavad Semperid ja nendega kaasas olnud Eesti konsul laevaga Petsamosse ega varja oma pettumust:
„Ka ruumi tajud siin teistmoodi. Ulatused on suured, sisu aga väike, ja nõnda tekib veidraid tundeid ja mõisteid. Kui küsid, kas see küla on siit kaugel, saad vastuseks: oh ei, üsna lähedal, ainult viiskümmend kilomeetrit. Ja külad ise? Oled kogu aeg kuulnud kõneldavat Liinahamarist, kui Soome põhjapoolsemast sadamast, kui pika autotee lõpust, kui Põhja-Jäämere kalastuse keskusest, kui turistide kokkuvoolupaigast, ning loodad sattuda väikesesse linna või vähemalt alevikku. Kuid ei usu oma silmi, kui näed, et kogu Liinahamari koosneb kolmest majast: sadamahoonest, postimajast ja hotellist.”
Selline oli Liinahamari enne Talvesõja ja järgmiste Jätku- ja Lapi sõja madinaid Semperi silmade ja sule läbi. Nüüdisaegsete fotode ja satelliidipildi järgi otsustades on seal praegu sadamarajatistele lisaks veel neli-viis suuremat hruštšov­kat, ilmselt ka mingi poeke ja klubihoone, kus oma kultuurilisi tarbeid rahuldab umbes 475 kohalikku elanikku.
Ent kohas nimega Yläluostari, kus elu tundub Semperile samuti vananenud ja kohtlasevõitu, praegu midagi siiski toimub. Seal ehitatakse isegi uut õigeusu kloostrit. Muidugi on kohanimed muudetud või vähemalt esitatakse need kirillitsas. Soomlaste Paatsjõgi on moondunud venelaste järveks — oзеро Патсойски. Erinevalt Soomest pole siin saamikeelseid silte või teeviitasid ja vaevalt siin saame elabki. Pole näha ka porosid. Tänapäeval ei riskiks siin vist jalgsi matkata. Sõdade aegsed betoonist kaitserajatised on küll teisel pool Liinahamarit lahe suudmes, kuid lõhkekehasid, mis ootavad oma tundi, oma jouissance’i, võib vedeleda kõikjal.
Nagu me päev hiljem Norrasse sõites kogeme, on piiritsoonis viie kuni kuue kilomeetri ulatuses traataiaga ääristatud maanteelt tundrasse astumine suisa võimatu ja sildid keelavad autostki välja tulla. Pean siiski riskima ja asja uurima, sest ühtäkki on inimtühjas kohas keset korraliku asfaltkattega maanteed meie ees suletud värav. Ei paista ka mingit mehitatud valvet ega piiriputkat, ainult madalad kased ja tundra on kõikjal ümberringi ja seesama maantee teisel pool väravat. Jalutan ettevaatlikult väravani ja tõstan üles mingi plekktahvli. Selle nool osutab läbi kaasiku maanteelt kõrvale suunduvatele autorataste jälgedele. Tee vetrub kergelt nagu pehmel või soisel pinnasel ikka, aga on sõidetav. Lõpuks jõuame ka piirile ja Norrasse.
Sel hetkel oleme siin ainsad, kes emmas-kummas suunas piiri ületavad. Aga aasta või paar pärast meie retke, kui Lähis-Ida põgenike vool läbi Venemaa Skandinaaviasse on kõige tihedam, on ka siin liiklus huvitavam. Siis on see hästi korraldatud äri. Kuna piiritsooni siseneda ega piiri jalgsi ületada ei tohi, tuleb Murmanskist tellida takso koos jalgrattaga. Kui põgenik jõuab piiritsooni, maksab ta taksoarve, mille sees on ka jalgratta hind. Põgenik väntab piirile, esitab oma dokumendid ja ongi ratta ja vähese pagasiga Norras. Nii liikusid terved perekonnad, nagu CNN või BBC näitas.
Üks kummaline kokkusattumus vajab veel märkimist. Liinahamari hotellis pakub Semperile kohvi nooruke „sajaprotsendiline” Greta Garbo: „soeng, pikendet ripsmed, loidulastud pilk silmanurgast, kõnnak, ülalpidamises teeseldud ilmamure — kõik viimse kiuni ehtne koopia”. Katja Kettu romaanis „Ämmaemand”, mille tegevus toimub samas kandis, sünnitab „saksmanni oorass läind” Näkkälä Lissu 1944. aasta juunis poisslapse. Küla peal kutsutakse Lissut uueks Greta Garboks. Ämmaemand kirjutab Lissu kohta haigekaardile: „Esmasünnitaja, 23. a. Tuhud kestnud neli päeva. Tangisünnitus. Tehtud kuus õmblust. Komplikatsioone pole. Laps terve ja karvane.”
Semper juunis 1935 ja Kettu juunis 1944. Kas tegemist võiks olla sellesama Lapimaa näitsikuga, kes vahepeal on saanud täiskasvanuks? Või on see lihtsalt sama ajastu üks iluideaale, mis kauges kolkas rohkem ja mõnikord ka naeruväärselt liialdavat jäljendamist leiab?

*

Kui me jõuame tagasi Zapoljarnõisse, on päike veel kõrgel. Oleme läbi-läbi näljased. Meile soovitatakse lahkesti hotelli restorani, kus on rohkesti vabu kohti, aga parasjagu toimub seal mingi kärarikas pulma meenutav üritus. Pole ehk kohane ega ka tahtmist ühineda, seetõttu uurin, kas linnas on veel mõni koht, kus saaks õhtust süüa. Jaa, muidugi, siin on väga populaarne baar, kus saab juua ja ka süüa! Ühe kortermaja alumisel korrusel asuva baari juurde tuleb turnida üle mingi trassi, aga see ilmselt korterist ümber ehitatud uberik ongi nii populaarne, et on puupüsti rahvast täis. Trügimise asemel käime poes ja ostame kohalikku leiba, konserve, vorsti ja Novosibirski õlut „Бархатное”, mis on pruulitud 100% nõukogude traditsioonide järgi. Nii teatab silt. Õlu on siiski parem kui mälestused nõukogude ajast. Ka põdralihakonservil on kiri „Сделано в ССCP”, kuid parim enne pole möödas ja kõlbab süüa küll.
Meie ainus öö Venemaal algab märkamatult. Või õieti see öö ei algagi. Ikka veel kestab päev. Võiksin enne magamaminekut viimase sigareti suitsetada ka hotellis, see mataks vähemalt veidi koridoris hõljuvat räiget kassikuse haisu. Kuid ma lähen õue. Mu selja taga paistab madalal horisondil ere punane päike ja mu vari ulatub põiki üle Rahu väljaku kuni kultuuripalee peaukseni. Kell hotelli fuajees näitab kohalikku aega ja see on veidi üle kesköö. Vahet pole. On polaarpäev. Või siis päevpäev. Kardinad põhja poole avaneva akna ees on õnneks tumedad ja tihedad. Akna all on inimtühi sisehoov ja laste mänguväljak, kus keegi ei liigu. Ei ööl ega päeval. Ükskõik. Vahet ju pole. Ööpäev on siin päevpäev.
Ma vajun unne nagu jahusesse banaani. Olen sügavas augus ja püüan end selle kaljuse ja kühmulise seina külge klammerdudes välja upitada. Muidugi tulutult, libisen alla tagasi, tundes sõrmede ja peopesade all kõiki neid ürgseid mineraloogilisi imesid, graniiti ja turmaliini ja apatiiti, niklit ja mangaani, mida neis piirkondades peitub miljonites tonnides ja mida oma suurepärases poeetilises keeles kirjutatud raamatus on kirjeldanud akadeemik Aleksandr Fersman, keda austavalt on kutsutud ka Kivi Luuletajaks. Kes ütles, et sügava kaevu põhjast võib ka päise päeva ajal tähti näha? Ma näen, rohkem küll aiman ülal augu ümber punast päikest lakkamatult madalaid ringe tegevat. Aga seinal liikuvaid varje näen selgemini. Midagi seesugust oleksin korra nagu juba kogenud — see oli Kaukasuse mägedes Shatili küla lähedal asuv kuristik, mille püstloodis kaljuseintel olid punased jooned, karu küünejäljed. Aga siis olin ma väljas, üleval, mitte kuristiku põhjas. Ometi annab väljapääsmatuse tõdemine siin isegi mingi uinutava turvatunde.
Hommikul enne hotellist lahkumist küsin maailma sügavaima augu kohta. See on siin tõepoolest olemas, või vähemalt kunagi oli, ja meie tee Norra poole peaks mu hinnangul sellest august üsna lähedalt mööda minema. See auk, Кольская сверхглубокая скважина, sai 12 kilomeetrit, täpsemini 12 262 meetrit sügav. Töid alustati 1970. aastal, maksimumsügavuseni jõuti 1989 ja projekt lõpetati 1992. aastal. Veel kuue kilomeetri sügavuselt leiti planktonit, seega elu jälgi, aga põhjas valitses põrgupalavus ja puurimispead ütlesid üha kiiremini üles.
Mulle vastatakse muigega. August pole sama hästi kui jälgegi, kõik vähegi väärtuslik on sealt ammu minema viidud, hooned kokku langenud ja takkapihta maha põlenud, ilma teejuhita me seda kohta, kus maanteelt maha keerata, tundras ei leiagi.
Ja pole meil sinna ka asja. Siin maakohas on piisavalt nähtud fantoommaju ja -kaevandusi. Milleks veel otsida üht kokkuvajunud auku.
Kõige huvitavam ja ühtlasi kurioosseima tõlgendusega on aga teade, et sügavuses püüti salvestada maakoore või seismiliste liikumiste helisid. Aga mida kuuldi — ja neid helisid on võimalik ka netist leida: väidetavalt meenutavad need inimeste oigeid! Nagu oleks määratu hulk inimesi äganud neil lasuva maakoore raskuse all.
Kui miski meid ägama paneb, siis on see kultuurikihi raskus, mis ei luba meil õigel ajal järgida metslast iseendas. Järgida metslast eneses selleks, et teda paremini tundma õppida ja taltsutada ja lõpuks ka inimeseks saada.
Meid paneb ägama meie endi tundeargus.

*

Valge Laeva nimi on „Bore X”. Soome — Lõuna-Ameerika liinidele kuulunud, ookeanisõiduks ehitatud suurima ja moodsaima kaubalaeva pikkus oli 135, laius 17 ja süvis 8 meetrit. Laev valmis 1. oktoobril 1939. aastal Rootsis Göteborgi tehases AB Götaverken, selle kodusadamaks sai Turu, aga sõjaolukorras ja Talvesõja lõpetanud vaherahu ajal randub „Bore X” kaugel põhjas, siinsamas väikeses jäävabas Liinahamari sadamas Petsamo lähedal. Vanade fotode põhjal võib järeldada, et kaljusest rannast veidi eemale ehitatud kai äärde rohkem laevu ei mahtunudki. Vähemalt mitte sellises mõõdus. Või siis „parkisid” nad kõrvuti.
Aga vahemärkusena, millest ma ei suuda hoiduda: see laheke on ikkagi nii sügav, et siia mahub isegi allveelaevu. Ühes Nõukogude Liidu kadunud hiilgusest kõnelnud Viasat History saates tundsin ma varem nähtud fotode järgi ära koha, kuhu meid ei lastud — sellesama Liinahamari sadama. Saates oli juttu Nõukogude suurimast tuumaallveelaevast „Taifuun” ja sellele järgnenud allveelaevade põlvkonnast „Victor III”. Väidetavalt võis „Taifuun” vee all olla kuus kuud ja selle pinge eest said pardal olijad nautida kõiki luksusi: massaaži, basseini ja restorani tasemel serveeritud lõunaid. Samas kandsid need allveelaevad lõhkepäid, mida sai tulistada üle Arktika, nii et 20 minuti jooksul oleks olnud võimalik hävitada 20 Ameerika linna. Selliseid „Victoreid” olevat olnud kokku viis, üks neist sai kasutada hüdroakustilist signaali Ameerika luure tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Enesestmõistetavalt tundis lääneriikide luure selliste laevade vastu suurt huvi. Pinget lisas maismaapiir NATO-sse kuuluva Norraga.
Maa ja vee peal äpardunud venelased taotlesid selles piirkonnas ülemvõimu nii maa kui vee all.
Aga tagasi polaaröösse 1940/1941. 9. jaanuaril 1941 väljub „Bore X” Liinahamarist ja võtab kursi Brasiiliale. Esialgu, kui laev liigub piki Soome ja seejärel Norra rannikut ja möödub Nordkapist, saadab seda sõjalaev. Laev on merel 40 päeva ja jõuab Santose sadamasse 20. veebruaril. Ma ei ole näinud laeva munsterrolli ega tea midagi selle meeskonnast. Küllap on see kuskil Soome arhiivis olemas. Kuid Brasiilias São Paulo immigratsiooni muuseumist, mis on ühtlasi ka arhiiv, leidsin ma tosina aasta eest sellesama laeva reisijate nimekirja, dokumendi nimega „Lista de passageiros”. Seal seisab, et laevalt „Bore X” tuli Santoses maale kaks reisijat. Need on Karl ja Leili Ast, kelle lähteriik on Rootsi ja sihtmaa Brasiilia, ja ameti poolest on nad ajakirjanikud. Rahvuse lahtris on algselt trükimasinal kirjutatud „Estonier” maha tõmmatud ja tindipliiatsiga peale kirjutatud „Finlander”. Ilmselt oli nii lihtsam ja seletamist vähem kui siis, kui tegemist olnuks maakaardilt kustutatud riigi kodanikega Soome laeval. Aga muidu oli Astide maaleminek ja Brasiiliasse jäämine kõigiti legaalne. Karl Asti välispassis on 12. novembril 1940 saadud Brasiilia viisa püsivaks elamiseks ja 29. novembril Soome Stockholmi saatkonnast templiga luba Petsamo kaudu Brasiiliasse lahkumiseks, samuti on sinna löödud needsamad nii Euroopast lahkumise kui ka Brasiiliasse saabumise kuupäevad. Karl Asti ootab algul São Paulos, seejärel Rio de Janeiros Eesti Vabariigi aukonsuli ametikoht. Sellega on tagatud ka palk, mida makstakse ettenägelikult Ameerika pankadesse deponeeritud Eesti kulla arvelt.
Sellistel puhkudel on tavaks öelda, et siit algab üks teine lugu.
Aga siin tahan ma visandada lõpuni selle laeva loo, mis juhusliku kokkulangevusena saab punkti selsamal 1971. aastal, mil lõpeb Karl Asti maine matk. 16. juunil 1941 lahkub „Bore X” Petsamost järjekordsele Lõuna-Ameerika reisile, kuid Saksa merevägi püüab aluse mingil põhjusel kinni. Laev seisab hiljem Göteborgi ja Turu sadamas ning antakse 1945. aastal sõjakahjude hüvitamise nõudel NSV Liidule. Saanud uueks kodusadamaks Leningradi, sõidab laev NSVL Balti Merelaevastiku koosseisus maailma meredel kuni aastani 1971, mil kustutakse Nõukogude laevade registrist ja 1980. aastal ka rahvusvahelisest Lloydi laevade registrist. Punalipu all seilates kandis laev nime „Marssal Govorov” — sellesama marssal Leonid Aleksandrovitš Govorovi (1897—1955) auks, kes Leningradi rinde vägede ülemjuhatajana murrab läbi blokaadist ning juhatab Eesti ja Läti taasokupeerimist ja Nõukogude üksusi Sinimägede lahingus. Internetiallikate põhjal annab Peterburi linn alates 2002. aastast välja marssal Govorovi nimelist kirjandusauhinda. Ainult et ma ei ole suutnud tuvastada, milliste kirjanduslike saavutuste eest.

*

16. augustil 1943 paneb Karl Rumor Ast Rio de Janeiros punkti oma New Yorgis ilmuvale raamatule „Kahe tule vahel” järgmiste, kahtlemata isiklikult ja sügavalt läbi tunnetatud sõnadega:
„Kui lõpeks lubatud oleks avaldada isiklikku arvamist, siis tundub mulle, et Eesti õige koht on Põhjamaa rahvaste suures peres. Skandinaaviaga ja Soomega seovad meid põlised traditsioonid ja ka põline — armastus. Mõistsime üksteist juba viikingite romantika suurpäevil ja mõistaksime ka edaspidi. Oleme võidelnud õlg õla kõrval ja võitleksime veelgi. Balti meri ja Soome laht pole meid üksnes lahutanud, vaid ka ühendanud. Peamiselt just ühendanud. See on meie meri ja peab jääma meile. Need maad seal ümber — mägised, metsased, järvised ja jõgised, need maad nii võluvad kesköö päikses ja keskpäeva hämaruses — on meie maad ning jäävad meile. Need värvid, mustrid, kirjad ja kõik muugi omapärane elusisustuses, mida eestlane nimetab rahvuslikuks, on tõelikult kogu põhjala ühine toodang. Ei kusagil mujal väljaspool oma kodumaad tunne eestlane end sedavõrd kodus viibivat, kui Soomes ja Rootsis.”

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood