Proosaline aasta 2021 lastekirjanduses

Jaanus Vaiksoo

Lastekirjanduse aastaülevaate kirjutamine eeldas möödunud aastal ilmunud lasteraamatute valimatut lugemist. Nõnda puutusin kokku ka teostega, mis ehk muidu mu huviorbiiti ei kuuluks. Lugesin kriitiku vaatepunktist, tundsin vaimustust, lasin end kanda loo haaravast süžeest ja muigasin autori teravmeelsete naljade üle. Kuid kogesin ka igavust, heitsin raamatu kõrvale, ärritusin haltuuramaigulise sisu või kujunduse peale, sest lastekirjanduse sihtrühm on ju lapsed, puhtad lehed, kelle maitset kirjanikud ja kunstnikud oma teostega asuvad vormima.

Lõpuks olin valmis, nagu öeldakse, sulge haarama, kui 24. veebruaril tungis agressor Putini Venemaa Ukrainale julmalt kallale ning algas sõda. Me kõik mäletame seda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Koletute sõjateadete kõrval tundsin, kuidas kriitik minus kokku kuivas, ja mind valdas mingi seletamatu heldimus kõigi nende lastekirjanike ja kunstnike vastu, kes on oma loomingu suunanud järeltulevale põlvele. See tunne oli omamoodi déjà-vu, meenus 1980. aastate teine pool, kui siinne eesti lugeja hakkas avastama pärast sõda paguluses ilmunud eesti kirjanike teoseid. Väliseesti kirjandust – nagu tol ajal öeldi – voolas Eestisse laviinina, raamatukogud ujutati üle ja me ahmisime neid raamatuid samamoodi nagu Soomest ostetud banaane – kilode kaupa. Kuid õige pea sai selgeks, et tuntud tippude kõrval leidus paguluses ilmunud raamatute hulgas ka päris palju esteetiliselt kaheldavat kraami, ent seda polnud kombeks kritiseerida. Eesti oli okupeeritud ja juba see, et keegi kirjutas eesti keeles, oli väärtus omaette, nagu nenditi välismaise eesti kirjanduse konverentsil 1988. aasta sügisel.[1]

Raamatu lugemisel mängib lugeja ootushorisont suuremat osa, kui me tegelikult oskame aimata. Paljud kõrvalised tegurid (mh tervis, hetkemeeleolu, raamatu reklaam, sõprade arvamus, aga ka ilm, aastaaeg või poliitiline olukord) loovad tegelikult selle pinnase, kuidas hakkame vastu võtma lugemiseks avatud raamatut. Laste puhul võimendavad välised mõjutajad lugemist kahtlemata veelgi rohkem.

Eestikeelset lastekirjandust ilmub viimase kümnendi jooksul igal aastal muljet avaldavates kogustes. Kui jätame välja tõlke- ja aimekirjanduse ning kordustrükid, siis avaldati möödunud aastal Eestis 115 esmatrükki, neist 5 luule- ja 110 proosaraamatut. Luule ja proosa nii ebavõrdne vahekord viitab selgelt hea lasteluule põuale. Tegelikult on selline seis valitsenud juba aastaid, kuid tänavu paistis see eriti teravalt silma, ehkki möödunud aasta üks paremaid raamatuid kirjutati just nimelt värsivormis. Ent kõigest järjekorras.

 

Autoriraamatu esiletõus

Kirjutuslauale kuhjatud raamatuvirnu sorteerides jäi mu pilk mitut puhku Kristi Kangilaski autoriraamatule „Suur rüütel”. See on lihtne ja ajatu lugu väikesest poisist, kellele isa kinkis mängumõõga ja -kilbi. Väike poiss astub ema kõrval tänaval ja kujutleb, et on rüütel, kes kaitseb kilbi ja mõõgaga oma ema, oma kuningannat, kõige suurema kurja eest siin maailmas, lohede ja hirmsate teeröövlite eest. Aga kui saabub õhtu, poeb vapper rüütel voodisse oma kuninganna kaissu ja küsib enne uinumist: „Emme, kas sa kaitsed mind?” – „Alati,” vastab ema.

Ukraina sõja kontekstis, mil ma käesolevat ülevaadet kirjutama asusin, sai „Suurest rüütlist” ühtäkki võimas ja üldinimlik sümbol kõigi nende emade jaoks, kes saadavad oma poegi päriselt sõtta võitlema kõige suurema kurja vastu praeguses maailmas. Napp tekst ja intensiivsetes värvides ekspressiivsed pildid – see on autoriraamat kõige paremas tähenduses. Koos Piret Raua ja Kertu Sillastega on Kristi Kangilaski üks tugevamaid autoriraamatu loojaid. Pilt ja sõna sammuvad ühte jalga, sõna juhib kunstniku kätt.

Piret Raua „Meri” on mõistujutt lugemisest ja kuulamisest, kaladest ja merest, kes väsis kalade lärmist ja jonnist ega saanud mõelda enam oma mõtteid. Ta igatses ära. „Kuhugi, kus oleks vaikne. Kuhugi, kus poleks kalu.” Ja meri võttis kätte ja lahkus. Piret Raual on äratuntav käekiri, sürrealistlik pildikeel tõmbab pilku, lihtne ja täpne tekst kannab mõtlema panevat sõnumit, miks me vajame mõnikord enda ümber vaikust, miks on vahel vaja olla üksi.

Eesti raamatuillustratsioon on silmapaistvalt heal tasemel. Meil on palju häid tegijaid eri põlvkondadest, sestap torkas nii mitmegi väikelastele mõeldud raamatu puhul silma, et raamatu põhiautoriks on kujunenud kunstnik ja kirjaniku tekst on pigem kõrvaline, illustreeriv. Õnnestunud lasteraamatute puhul moodustavad tekst ja pilt aga teineteist võrdselt täiendava terviku, nagu näiteks Liis Seina „Kartlik rebasepoeg” Catherine Zaripi piltidega.

„Kartlik rebasepoeg” on legendaarsete Muumitrolli-lugude omamoodi vas­taspoolus. Kui Muumitroll asub lumist maailma avastama talvel, siis kõrbe­rebasepoeg ronib urust välja kuumal suvepäeval, uudistades päikest ja kõrbevälju. Just kõrvutus Muumitrolliga viis mõttele, et Liis Sein võiks oma rebasepojast arendada märksa mahukama lasteloo koos kõigi nende loomtege­lastega, kes selles lühijutus läbi vilksatavad. Heal ideel ei maksa kohe minna lasta, vaid sellel tasub kauem peatuda.

 

Rohepööre lastekirjanduses

Sobivat tasakaalu pildi ja teksti vahel võib märgata ka väikelastele mõeldud loodus- ja keskkonnateemalistes raamatutes, mida on hakanud ilmuma aasta-aastalt üha enam. Tia Navi raamatu „Kimalane Karla ootab vihma” tekst on läbi põimitud Regina Lukk-Toompere joonistatud mungalillede ja lillubade õhuliste väätidega. Loo alguses uudistab väike Oskar linnamaja rõdul kõrgusesse pürgivaid lillubasid, tuues mu enda lapsepõlve lugemiselamustest meelde Siima Škopi illustreeritud inglise muinasjutu „Jack ja oavars”. Vahepeal on looduses toimunud suured muutused. Navi loos oavarred enam taevasse ei ulatu, vaid känguvad linnarõdul südasuvise põua käes, Toomas Vindi 1970. aastate maalidelt tuttavaks saanud ideaalse rohuvaibaga kaetud sürrealistlikud murumaastikud on muutunud igapäevaseks reaalsuseks. „Väike kimalane tiirutas muruplatsi kohal. Muru oli korralikult pügatud ja laudsile. Silmapiiril polnud ainsatki võililletupsu. Ega ka ristikheinatutti ega karikakraõit, millele laskuda ja keha kinnitada. Oli vaid lõputu ja üksluine rohelus.” (Lk 3.)

Kimalane on üks looduse indikaatoreid. Kui kaovad kimalased, siis kaob ka looduse elurikkus, mille asemel hakkavad vohama monokultuursed maastikud. Oluline on lastele maast-madalast teadvustada, milline uinutav oht peitub näiteks kevadel silmapiirini ulatuvas kuldkollases rapsimeres.

Sama teravat keskkonnateemat jätkavad Liis Sein (tekst) ja Gerda Märtens (pildid) väikelastele mõeldud hoiatusloos „Minu linn”, mis võitis 2019. aastal Põlvepikuraamatu konkursil esimese auhinna: „Mutt, vihmaussid, linnud, mesilased, sipelgad… Kui me midagi ette ei võta, siis nad lähevad siit ära. Igaveseks!” Selliste raamatute sõnumi päralejõudmine eeldab lapse kõrvale teadlikku täiskasvanud lugejat.

Paraku on keskkonna ja loodusega seotud lugudel oht kalduda ka äärmusesse, nagu näiteks Lauri Juursoo „Vihmauss Raini kalalkäik”. Raamatu tagakaas tõotab seikluslikku põnevuslugu, aga pigem on tegemist jabura muinasjutuga, kus värvilised kalakesed elavad muretult Tomutima jões, kuid kaval kalamees Urmas tahab neid kinni püüda. Loo kangelaseks tõuseb vihmauss, kes närib vaala mõõtu haugi kõhtu augu ja kõdistab teda, nii et auk rebeneb ja kalakesed pääsevad vabadusse. „Hirmuäratav haug Hannes lubas hakata aga vetiktoiduliseks.” Jääb arusaamatuks, kas tegemist on irooniaga või pehmeid eluväärtusi propageeriva lasteraamatuga à la kalamees ja haug on pahad ja kurjad.

 

Nalja napib

Kuigi lasteproosa elab praegu häid aegu, on huvitav ja mitmekesine, siis head huumorit, mida lapsed väga armastavad, on selles napilt. Seepärast tasub elurõõmust pakatavad näited eraldi välja tuua. Kirjastuselt Koolibri ilmus möödunud aasta kaks kõige lustlikumat lasteraamatut: Kairi Loogi „Piia Präänik ja sõnasööbik” (pildid Ulla Saar) ja Helena Kochi „Kartuli kuningriik” (pildid Anne Pikkov).

Piia Präänik on väga hea leid – juba nimi on pool võitu. See tegelane astub hoogsa sammuga samasse ritta Pipi Pikksuka, Toomas Linnupoja, Kunksmoori, Naksitrallide ja Agu Sihvkaga.

Look oskab lapsi kohe köita, võtab kummide vilinal paigalt ja tõmbab loo käima. Kõige paremas mõttes tänapäevane autor, nauditava (absurdi)huumoriga, mis lastele väga meeldib: „Kostsid sammud. Võti krigises lukuaugus. 1.a uks lükati lahti. Klassis oli vaikne. Tolm igavles kapiserval. Kustukas kratsis taguotsa. Kärbsed norskasid. Gloobus näitas tahvlile keelt.” (Lk 5.) Väga hea tüüp on Piia isa Paul Präänik – spordiajakirjanik. Tõeliselt värvikas ja groteskne tegelaskuju, omamoodi irooniline koondportree tänapäevastest oma lapsukesi jumaldavatest vanematest: „Direktor tõusis püsti ja soovis kõigile toredat aastat. Siis laulis mudilaskoor. Järgmisena jagati laiali aabitsad. Kui Piiat kutsuti, nuttis isa rõõmust, nii et särk märg: „Minu tütar,” toksas ta naabrit sõrmega. „Supertütar! Oskab kõike! Isa geenid!” Ta hüppas püsti ja vilistas, kaks sõrme suus. „Juhuu, Piia! Me armastame sind!”” (Lk 10.)

Teemade poolest on teos samuti vägagi tänapäevane. Liisa-Lottal on kolm vanaema, kes tüdruku koolist koju toomise õiguse pärast omavahel kaklevad: mamma ja mummi, kuid kõige toredam on hoopis vanaema Virve – isa pruudi ema.

Kairi Look ja kujundaja Ulla Saar on hästi klappiv loominguline tandem.

Helena Kochi „Kartuli kuningriiki” võib nimetada väikeseks valmikoguks: humoorikad lood köögiviljade elust peegeldavad tegelikult nende tarbijate igapäevaseid suhteid, mida ilmestavad Anne Pikkovi groteskselt naljakad pildid. Nii näiteks jahtub tomati ja kurgi vaheline sõprus, kui tädi Tiia istutab kasvuhoonesse suvikõrvitsa, kes seal laiutama hakkab, tekivad kuulujutud ja solvumised. Alles köögilaual saavad vanad sõbrad uuesti kokku. „„Mis sa arvad, mis meist saab?” küsis tomat suure põnevusega. „Ma loodan, et salat,” vastas kurk erutunult.” (Lk 15.)

Kõik Kochi lood lõpevad mõnusa puändiga, milles on annus musta huumorit. Lillkapsa ja spargelkapsa armastusloo finaalis tõstab tädi kapsad potti ja paneb poti pliidile: „„Mesinädalad!” rõõmustas pruutpaar. Oi, kuidas neile meeldis koos soojas mullivannis mõnuleda!” (Lk 10.)

Markus Saksatammelt ilmus möödunud aastal „Ulakas vorst ja nutitelefon” (pildid Ott Vallik). Saksatamm on samasugune laste humorist, nagu Mart Juur täiskasvanutel. Ta võib naljajutu valmis visata ükskõik millest: kana-klimbisupp kehastub teatritrupiks ja mängib „Romeot ja Juliat”, köögikapi taha kukkunud verivorst möllab ringi, supiklimp hüppab kõrgust, Laura kõhus elab Kõht Nessi koletis, ninakoll ärgitab Karli mitte nina nuuskama jne, jne. Saksatamm mängib kõigega ja lustib lapsemeelselt. Need on pretensioonitud jutud: ladusalt kirjutatud ja naljakad.

Raamatu „Kops läks üle maksa” (pildid Anne Pikkov) autoris Ilmar Tomuskis saavad õnnestunult kokku keeleinspektsiooni peadirektor ja humorist. Tomuski lugude allikaks on erinevad fraseologismid ja piltlikud väljendid (süda sai täis, kops läks üle maksa, mõistus tuli koju, isa tegi pulli jne), ta mängib keele kujundlikkusel ja mitmetähenduslikkusel, pöörates olukorrad absurdi. Näiteks lugu „Isa teeb pulli”: „Kas sa tegid pulli täitsa ise?” imestas Martin. – „Ise ikka,” kinnitas isa. „Kes see sinu asemel ikka pulli teeb, ise peab tegema. [—] Võib-olla saab sinustki kunagi pullimees.” (Lk 33–35.)

Tomuski stiil on kerge ja pingevaba, autor laseb fantaasial möllata ning tulemuseks on lustlikud lood, mida lapsed armastavad. Vunki annavad juurde Anne Pikkovi joonistused. Igast loost õpib laps kujundlikku keelt. See on rikkus, mis kipub unustusse vajuma, sest paljusid fraseologisme enam igapäevakeeles ei kasutata, lapsed ei tunne neid ja keel muutub vaesemaks. Tomuski raamat on igati tänuväärne jätk 2019. aastal ilmunud „Kõrvalistele isikutele”.

 

Jutt on see kooruke, õpetus see iva

See XIX sajandi algusest Otto Reinhold von Holtzilt pärinev ja tollast didaktilist jutukirjandust iseloomustav lendlause kehtib lastekirjanduse puhul tänase päevani.

Maarja Kangro jätkab talle omasel otsekohesel moel „Isa kõrvadest” (2020) alguse saanud laste ja täiskasvanute halbade harjumuste välja juurimist. „Susad ja teisi jutte” (pildid Kirke Kangro) esitab kireva galerii inimtüüpidest ja olukordadest meile kõigile tuntud tõdemusega – tuleb tuttav ette! Kangro iroonia on varjamatu ja tabav. Nii näiteks satub vana korvpall koerte näitusele, kus teiste hulgas on vene hurt Arkadi Lord Baskerville ja liblikkoer Diamond Coco Laurel, lössis korvpalli hakatakse aga pidama haruldaseks Põhja-Korea kerakoeraks, kes pälvib publiku üleüldise imetluse.

Jutus „Kakapuuksu konverents” on väikese Sassi lemmiksõnaks kakapuuks, mida ta igal võimalikul juhul kasutab. Kunstimuuseumi valvuritädi viib aga poisi kakapuuksu konverentsile. See kujutab endast orwellilikku igavat ja halli maailma, kus lapsi sunnitakse kuulama ettekandeid kakapuuksu foneetilistest aspektidest ja etümoloogiast, lisaks rasvaste juustega onu Aadu kiunuvat laulu kakapuuksust ja peerujunnist. Konverents kujuneb Sassile õudusunenäoks, tema ainus soov on mitte iialgi seda jubedat sõna enam kuulda.

Maarja Kangro juttude moraal on selles, et parima õppetunni saab (väikene) inimene siis, kui kogeb omal nahal iseenda inetu käitumise nõmedust ja naeruväärsust.

Lastele väga kaugest XIX sajandist ja ärkamisajast räägib Kätlin Kaldmaa „Lydia”. Olen olnud aastaid etluskonkursi „Koidulauliku valgel” Tallinna eelvooru žürii liige ja kuulanud sadu noori esitamas Lydia Koidula luulet. Meie suhtumine eestlaste ühte tähtsamasse luuleklassikusse on ikka olnud harras ja pühalik, Koidula on pidupäevalaulik, pühapäevaeestluse kandja. Milline oli aga selle vägeva naise argipäev, elu oma isa Johann Voldemar Jannseni abilisena, õpetajana, luuletajana, emana? Kätlin Kaldmaa annab koos kunstnik Jaan Rõõmu­sega kaugele klassikule märksa inimnäolisema ilme, toob ta lastele lähemale ja innustab just väikseid tüdrukuid olema julged ja ettevõtlikud.

 

Hea sõbra motiiv

Julgust, pealehakkamist ja enesekindlust sisendab lugejasse ka Kadri Hinrikuse „Elevant” (pildid Kadi Kurema). Esile tuleb tõsta teose originaalset ideed. Raamat on koolikiusamisest, sel teemal kirjutatakse viimasel ajal palju, aga Hinrikus on teinud seda ootamatult leidlikus võtmes. Minavormis lugu kulgeb targa tüdruku Kärdi silmade kaudu, kes on koolis kiusamise ohvriks langenud. Tema kaitseingliks kujuneb horvaadi päritolu Lucija, üdini positiivne ja hakkaja tüdruk, kes oma kindlameelse tegutsemisega süstib ka hirmutatud Kärti eneseusku ja veendumust, et igast olukorrast on olemas väljapääs. Pole mõtet iga asja pärast põdeda! Lucijal on kinnisidee kinkida oma horvaadist emale sünni­päevaks kanad, millest too Eestis elades hirmsasti puudust tunneb. Kanala nimeks saab „Elevant”. Eesti lastekirjanduse keskuse aastakoosolekul tõlgendas Jaanika Palm elevanti kui vastupanu sümbolit kiusamisele nii koolis kui kodus. Selleks tuleb luua endale elevant, kellele saab toetuda ja kelle turjal raskel hetkel elust läbi murda. Suurepärane raamat, lisaks heas stiilis ja kaasakiskuvalt kirjutatud.

Huvitav ja omapärane raamat on Sandra Heidovi „Minu robot” (pildid Toomas Pääsuke). Taas minavormis kirjutatud, peategelaseks algklassi poiss, kes on valmistanud endale roboti. Milline see robot välja näeb, seda autor ja kunstnik ei näita. Jääb lugeja otsustada, kas robot on üleüldse olemas või on see poisi kujutluses elav kaaslane, kes aitab leida küsimustele vastused. Autori sõnul tahtis ta uurida, mis on meie tegude ja tunnete taga, millised on need mõtted, mis meid juhivad.

Kogu lugu on kirja pandud valdavalt lihtlausetes. Hakitud vorm kõlab kokku roboti tekstiga, seda võibki nimetada robotlikuks stiiliks. Mingi lugemise võlu haarab seda raamatut käes hoides: vaikne, rahulik, mõtisklev rütm. Sobib kahtlemata hästi lugemishuvilisele lapsele.

Ilmar Tomusk on alustanud uut seikluslikku ulmesarja „Matemaatiline sõber” („Ajukiip”, 1. raamat ja „Peaaegu tavaline poiss”, 2. raamat; pildid Urmas Nemvalts), mille peategelane Markus saab endale sõbraks tehisintellekt Peetri, kelle koduplaneet asub 160 tuhande valgusaasta kaugusel. Ehkki algus ennustab kohtumisi kosmilise tulnukaga, on raamatu sisu pigem maine, seiklus­lik ja humoristlik. Nii võivad seda lugeda rahumeeli ka lapsed, kes hardcore ulmet eriti ei armasta.

Markus läheb esimesse klassi, aga ei saa kuidagi matemaatikale pihta, ei õpi ära ka kõige lihtsamat arvutamist. Isa ostab talle Nõmme turult kentsaka vanamehe käest kalkulaatori, mis hakkab ootamatult Markusega suhtlema. Selgub, et tema sees on väike ajukiip, mille keha asub mannekeenina Rocca al Mare kaubanduskeskuse lastekaupade poe vaateaknal. Kui Markus torkab kiibi manne­keenile mütsi alla, hakkab see elama. Tegemist ongi Peetriga, tulnukaga kaugelt planeedilt.

Peeter jääb Markuse juurde elama ja läheb koos temaga kooli. Raamatu teine osa räägib sellest, kuidas Peeter oma piiritute teadmiste, geniaalsete võimete ja meeletu jõuga šokeerib nii õpetajaid kui ka õpilasi, kuid mis kõige tähtsam – õpetab Markusele märkamatult selgeks matemaatika.

Mõtisklevat, endasse vaatavat laadi esindab Tiia Kõnnussaar raamatus „Mäo, kasside kuningas” (pildid Katrin Ehrlich), kus peategelased on üksildane Martti ja tema hea kaaslane, triibuline isakass Mäo. Teos on kirjutatud vahelduvalt poisi ja kassi vaatepunktist. Martti elus on raske aeg: vanemad on lahutanud, Norras töötaval isal on Gudrun, emal onu Leo ja varsti on sündimas neile tita. Autor näitab oma väikestele lugejatele, kellest paljusid see teema valusalt puudutab, et vanemate lahutus ei ole maailmalõpp. See on mõnikord elu paratamatus, nagu ka Mäo surm raamatu lõpus. Need löögid teevad haiget, aga elu tumedamal küljel on alati ka helgem pool.

Hinrikuse, Heidovi, Tomuski ja Kõnnussaare teoste ühine nimetaja on hea sõber, kelle abiga lahenevad eluraskused. Nii on kõigil neil elujaatavatel raamatutel kahtlemata ka teatav teraapiline mõju.

Selle teema võtab kokku Aino Perviku „Tuulelohe saab sõbraks” (pildid Ulla Saar). Huvitav, kuidas mõne raamatu sõnum võib teatud hetkedel tohutult võimenduda. Mis on elus kõige tähtsam? See, kui saad olla vaba ja sul on igal pool palju sõpru. Tuulelohe oli igavene rändaja, vaba hing, kes lihtsalt pidi üha edasi lendama. „Rõõmsad mõtted tulid siis, kui tuulelohe vabana taeva all lendas. Ja iseäranis siis, kui ta endale kuskil jälle uue sõbra leidis. Seda juhtus tihti, sest maailmas on palju selliseid olendeid, kellega võib sõbraks saada. Peaasi, et oled ise rõõmsameelne ja sõbralik.” (Lk 64.)

 

Quo vadis, viies klass?

Väikelastele ja nooremale koolieale mõeldud raamatutega on kõik üldiselt hästi. Sellele vanuserühmale ilmub palju heal tasemel algupärast kirjandust. Lugu muutub mitmes mõttes keerulisemaks, kui noored lugejad hakkavad jõudma puberteeti, see muutus toimub umbes 5. klassis. Kuidas kõnetada selle vanuserühma lugejat? See on kriitiline iga, mil lugemishuvi järsult langeb, sest noortele avanev maailm on täis märksa põnevamaid proovilepanekuid.

Milline kirjandus oleks siis 11–12-aastaste sihtgrupile haarav, põnev, tänapäevane? Lastekirjanikele pole see sugugi lihtne ülesanne. Selles vanuses lapsed võivad olla oma käitumiselt ja arengutasemelt äärmiselt erinevad. Ja igas lapses endas põrkuvad pidevalt rikkumata lapsemeelsus ja varatark täiskasvanu.

Kõige selgemalt avaldub niisugune vastuolu suhtlemises nii oma eakaaslaste kui ka täiskasvanutega. Seepärast paigutub sellele vanuserühmale pakutav (laste)kirjandus tohutult laiale skaalale. Kui vaadelda eelmise aasta algu­päraseid teoseid, kus peategelasteks 5. klassi õpilased, siis skaala ühes otsas on pigem algklasside poissi meenutav 12-aastane Martin, kes paneb õhtul voodisse ­pugedes selga muumidega pidžaama (Helen Käit, „Pirita kloostri kummitus”), ja skaala teise otsa jääb väikeses maakoolis käiv 11-aastane Arts, kes voolib lastelaagris savist hiiglasliku riista ja soovitab, et õpetaja „Svetlana võiks otsida mõne suure perse ja munnikuju sinna sisse torgata” (Kersti Kivirüüt, „Mina, Raimo. 5. klass”, lk 104).

Milline võiks olla siis sellele vanuserühmale suunatud raamatute stiil? Selge see, et see ei saa olla enam lapselik, noor tahab, et raamat suhtuks temasse kui võrdne võrdsesse. Kahtlemata on oluline tegelaste ehe kujutamine, ent millise piirini? Mis on üldse kirjanduse ülesanne ja kunstiteose eesmärk? Jõuame siin väga põhiliste küsimusteni.

Tunnistan, et Kersti Kivirüüdi „Mina, Raimo. 5. klass” tekitas minus nõutust. Pealkiri viitab sihtrühmale – 5. klassi õpilastele. Kõik on justkui selge, aga kas ikka on? Kirjanduslikult on raamat hästi kirjutatud: tekst on loomulik, dialoogid ehedad, tegelaskujud usutavad.

See on lugu ühe väikese maakooli – Uue-Rootsivere – pätihakatistest, kellel puuduvad täiskasvanutega suheldes igasugused pidurid. Poistekamp korraldab uskumatuid sigadusi, mis on ilmselt ka tõesti sündinud. Autor kahtlemata tunneb asja ja kirjutab ehedat teksti.

„Enne kui Tauri meie kooli jõudis, rääkis terve küla, et neljandasse tuleb mingi räige pätt õppima. [—] Unistasime, kuidas ta õpside toa ukse pauguga lahti lööb ning eta-muti koos direga munni saadab.” (Lk 5–6.) Eta-mutt ja koolidirektor on vihatud isikud, kes õpilaste peale röögivad, neid sõimavad ja karistavad. Vastasseis läheb üha hullemaks.

Klassi kõige suurem kaak on Arts, kelle vanemad viibivad pidevalt kuskil vaimsete praktikate laagrites, poiss aga mõtleb välja hulle plaane, kuidas õpetajatele kätte maksta. Nii näiteks fabritseerivad sõbrad eta-mutile armastuskirja, mille Artsi kirjutatud variant on järgmine: „Oled räigelt kuum tükk. Unistan, kuidas saaks koos sinuga kooli rõivistus täiega kägarnussi panna. Saame pärast seitsmendat tundi internetipunktis kokku, teeme joogid ja väiksed tšiki-brikid. Musid püksi!” (Lk 58.)

Koolis on ka kiusatu – Percival –, keda klassikaaslased hüüavad Persevaalaks. Percival oli poiste arvates kitukas ja reetur, tema koolis lõugamas käiv ema aga Vaalaperse. „Mõnes mõttes oli lota õpsil õigus – järgmine kord, kui midagi lahedat ette võtame, tuleb Persevaal tooliga kooma peksta.” (Lk 53.)

Sellist räiget teksti on raamatus omajagu. Mis on selle eesmärk? Küllap anda aus pilt sellest, milline vaimne ja füüsiline vägivald tänapäeval mõnes koolis tegelikult valitseb. Ja teosel on ka didaktiline ülesanne, sest kogu lugu lõpeb ju hästi. Kooli tuleb uus vene keele õpetaja Svetlana, kes on ametilt politseinik. Ta korraldab noortele laagri. Jää hakkab sulama. Raimo ja klassikaaslased muutuvad, sest õpetaja oskab raskete õpilastega käituda, püüab neid mõista ja nendeni jõuda. Ta ei röögi, ei karista.

Aga ometi – kes on selle raamatu adressaat? Tundub, et pealkirjas nimetatud sihtrühm – 5. klass – siiski vist mitte. Ma ei välista sugugi, et mõni lugemishuviline noor loo sõnumi läbi hammustab, kuid enamiku tähelepanu tõmbab küllap endale ikkagi eakaaslaste üle võlli ropp tekst. Pigem on see raamat õpetajatele, kiusuvaba kooli omamoodi näitlik õppevahend. Kindlasti aga pole see tavaline juturaamat, mille abil 11–12-aastast noort lugema ahvatleda.

Vahest kõige paremini tabavad oma sihtrühma Mika Keränen ja Anti Saar. Keräneni „Armando ja Ahjulinnud” (pildid Marja-Liisa Plats) on raamat Nõmme „Mändide” jalgpallipoistest. Intriig tekib sellest, et mängides „Fauna” meeskonnaga, hakkab vastasvõistkonna treener oma poistega õiendama, nimetades neid vanamuttideks ja plikadeks. Nõmme poiste treenerile Timole see ei meeldi, sest ka tema käealused asuvad tarvitama tüdrukuid alandavaid sõnu (ehkki eelmise raamatuga võrreldes kõlab nende jutt lausa ilukõnena). Poiste arvates ei oska plikad jalgpalli mängida. Timo organiseerib sõprusmängu Argentina tüdrukute võistkonnaga „Ahjulinnud”. Poisid mängivad nendega ja kaotavad. See on mehepoegadele paras šokk, aga nad hakkavad tüdrukuid hindama, nendest saavad Argentina tüdrukute sõbrad ja fännid.

Keränen väldib ropendamist, ei otsi odavat populaarsust, kuigi on loomulik, et selles vanuses poisid pruugivad omavahel märksa krõbedamaid väljendeid. Raamat ei kaota seejuures usutavust ja lugu on huviga loetav. Sihtrühm pigem hindab sellist autorit, kes ei ürita olla iga hinna eest „noortepärane”, noored tajuvad tegelikult väga hästi hea maitse piire. Keränen tunneb oma teoste lugejat. Ja „Armandos” saavad kõik märkamatult hea õppetunni, ilma et keegi tunneks end solvatuna.

Anti Saare „Kuidas minust ei saanud kirjanikku” (pildid Hillar Mets) on minavormis lugu 5. klassi poisist, kes unistab kirjaniku ametist. Originaalne idee, mille Saar on meisterlikult lahendanud. Autor kirjutab kõik lood kaks korda läbi. Esimeses pooles kirjeldab ta seda, kuidas tal ei õnnestunud kirjutada ühes või teises žanris lugu (seiklusjuttu, krimkat, luuletust, päevikut, reisi­kirja, õudusjuttu jne), teises pooles esitab aga tollesama ebaõnnestunud loo, saavutades seeläbi vaimuka koomilise efekti. Anti Saar ei alahinda noort lugejat ja see on tema lasteraamatute menu peamine võti. „Kuidas minust ei saanud ­kirjanikku” lood on agusihvkalikud väikesed pihtimused, mõnuga loetavad, valdavalt lõbusad ja lõpevad nutika puändiga.

Teismeliste puhul ongi kirjanikul kõige olulisem kätte saada see tasakaalutunne, mis ei ala- ega ülehinda lugejat, leida suusahüppaja kombel ideaalne stiil, mis kannaks kaugele, haaraks sihtrühma meeli, poeks neile hinge ning naelutaks laste pilgud raamatusse.

 

„Juhused” tänases noortekirjanduses

Kui liikuda üleminekueast päris noortekirjanduse juurde, mille adressaadiks õpilased vanuses 13–16, siis siin kuivab algupärane kirjavara ootamatult kokku. Jaanika Palmi andmetel ilmus 2021. aastal Eestis kuni 7-aastastele 56 esmatrükki, 8–12-aastastele 45 ja vanusele 13 pluss vaid 14 esmatrükki. Ilmselt oleks noortekirjandust veelgi vähem, kui poleks kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanivõistlusi, mis toob lugemislauale värsket kraami. Miks noortele nii vähe kirjutatakse, ehkki turunõudlus on ju olemas? Põhjus on tegelikult lihtne – kirjanikud ei tunne piisavalt hästi tänapäeva noorte elu. Tänaste noorte maailm ja infoväli, milles nad elavad, muutub pöörase kiirusega, õige noodi tabamine selles on riskantne ettevõtmine, läbikukkumise oht on liiga suur. Kasu pole siin ka kirjaniku enda noorusmälestustest, sest need kuuluvad lootusetult kiviaega. Nii on üsna loomulik, et vanuserühmale 13–16 kirjutavad üha enam autorid, kes on oma lugejatega enam-vähem samaealised. Ja teevad seda neile vastuvõetavates suhtlusvõrgustikes.

Ent klassikaline noorteromaan pole siiski veel kadunud ja müts maha nende autorite ees, kes suudavad noortele noortepäraselt kirjutada.

Noortekirjandus on ülekaalukalt probleemidekeskne: perevägivald, joodi­kutest vanemad, narkootikumid, enesetapud, koolikiusamine, alaväärsuskompleksid, alkoholism, anoreksia, seksuaalne ahistamine, depressioon… Tõepoolest, lugedes korraga suurtes annustes noortekirjandust, mõjub see üsnagi depressiivselt.

Milliseid teemasid käsitles eesti noortekirjandus aastal 2021? Valisin välja kolm näidet, mis iseloomustavad nähtust erinevatest vaatenurkadest.

Laura Evisalu „Juhused” on päris karm lugemine. Raamatu peategelane on 8. klassi poiss Rain, paljutõotav noor ujuja, kes armub tema klassile tundi andmas käinud Sirelisse. Poisi ja naise vahel puhkeb meeletu armastus, kuigi nende vanusevahe on pehmelt öeldes „kriitiline”: 15 ja 25. Autor lahtise tekstiga tagasi ei hoia: „.. varsti tuli naine tagasi, ronis talle peale ja sosistas: „Hakkame nüüd siis päriselt pihta.” [—] Sellest veel kord julgustust saanud, võttis poiss Sirelil puusade ümbert kinni ja lükkas ennast naise sisse. Kõik tema fantaasiad ja unenäod said reaalsuseks. Kui Rain liiga tormakaks muutus, juhendas naine, kuidas tal parem on – ta tegi seda kõike nii rahulikult ja loomulikult, et poiss ei jõudnud kordagi tunda seda häbi, mis tal enne oma kogenematuse pärast oli olnud. Täielikult lummatuna vaatas ta naist enda kohal liikumas ega suutnud uskuda, kui paljust ta ainult ise peal olles ilma oli jäänud. Nad seksisid õhtu jooksul veel neli korda.” (Lk 57.)

Rain käib kaheksandas-üheksandas klassis! Naine muutub üha tiirasemaks. Rain unustab kooli ja trenni, jääb vaid Sireli hiidneitsilik armastus, mis pikapeale kurnama hakkab. Uut vunki annavad suhtele narkootikumid, mida Sireli mõnu pikendamiseks kasutab. Rain läheb selle ohtliku mänguga ennast­unustavalt kaasa. Ilmselgelt on Sireli pedofiil, kes kasutab noort poissi oma naudinguiha rahuldamiseks.

Raini noor elu läheb üha rohkem puntrasse, kuni lõpuks tuleb kainestav pauk. Sireli lõpetab järsku suhte, kuna on narkootikumidega vahele jäänud ega tõmba vähemalt Raini endaga kaasa. Lugu lõpeb ju hästi, aga õhku jäävad mõned küsimused. Kas tegemist on omamoodi hoiatusromaaniga noortele poistele? Millise tundega loevad Raini vilunud seksistseene piimahabemest kaheksandikud, kellest julgemad on mõne tüdrukuga juba kohtamas käinud ja ehk isegi suudelnud? Kas nad on lootusetud jobud, seksuaalhädavaresed (nagu kirjutati nõukogude ajal ajakirjas „Noorus”)? Paraja alaväärsuskompleksi võib selline lugemiskogemus mõnes häälemurdelises mehehakatises tekitada küll.

Merilin Paas-Loeza „Mida silmad ei näe” peegeldab noorele lugejale elu karmi tegelikkust ühes Eesti alevikus. See on silmi avav, empaatiat ja vastutustunnet äratav lugu kahe tüdruku sõprusest.

Paljutõotav pianist Hanneli võidab pianistide konkursi, tema ema aga hukkub samal ajal liiklusõnnetuses. Hanneli ei suuda sellest üle saada ja kolib koos isaga Tuhakõrvesse tädi juurde elama. Isast saab Tuhakõrve kooli direktor. Romaani teine liin on klassis kõrvale tõrjutud tüdruku Agnese lugu, kelle ema Maarika on allakäinud joodik. Hannelist ja Agnesest saavad sõbrad. Hanneli püüab igati Agnest aidata. Viimane käib kooli kõrvalt pagariäris tööl, et veidigi söögiraha teenida. Maarika jätab mõneks ajaks joomise ja leiab tööd kohalikus õmblusvabrikus, aga siis ilmub välja vana joomakaaslane ja pätt Einar ning kõik jätkub endistviisi. Einar üritab Agnest vägistada. Lugu lõpeb karmilt. Ema on purjus, Einar tuleb noaga ähvardades Agnese tuppa. Tüdrukul õnnestub talle noaga virutada ja põgeneda. Samal ööl läheb ka nende maja põlema. Einar leitakse noahaavadega võsast. Agnese ema on ta tapnud. Nagu hiljem selgub, oli just Einar see, kes Hanneli ema surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustas. Agnese ema läheb vangi. Tüdrukutel seisab ees uus elu: nad astuvad Tallinnas gümnaasiumisse, et alustada puhtalt lehelt.

Romaan on hästi kirjutatud ja pakub lugejale tõsist kaasaelamis- ja mõtlemisainet.

Möödunud aasta kõige mahukama noorteromaani kirjutas Reeli Reinaus. Enam kui neljasajaleheküljeline „Äralubatud” on põnevusmüsteerium peatselt täisikka jõudvast seltskonnast, mille keskmes on salapärase saatusega kaksik­vennad Stefan ja Sixten. Kahtlasesse salasekti kuulunud ema oli kaksikute hinged noorest peast Kuradile lubanud. Nüüd hakkas poiste tund lähenema ja kurjus võttis nende üle üha enam võimust. Siin-seal toimusid jubedad veretööd: ühest aiast leiti tükeldatud kass, teisest samamoodi tapetud koer… Stefani sõber Erlend püüab müsteeriumile jälile saada, teda aitavad omakorda lähedased sõbrad, kuid katastroof läheneb vääramatu jõuga. Pinge ei lahtu enne viimaseid lehekülgi.

Folkloristina on Reeli Reinaus saanud romaani idee vanast rahvajutust, mis pajatab naisest, kes läks metsa kadunud hobust otsima ja lubas teel kohatud ­hallile mehikesele tasuks selle, mida ta põlle all kannab, kui too hobuse talle kätte juhatab. Ent põlle all ei kandnud naine mitte kirstuvõtit, vaid poega, kes varsti sündis, ja hall mehike polnud keegi muu kui Kurat.

„Äralubatud” on vahest kõige professionaalsem noorteraamat möödunud aastal. Paljudele ei pruugi selline müstika ja verine võitlus saatanaga sugugi sobida, kuid kahtlemata on romaan kirjutatud meisterlikult. Siin jooksevad paralleelselt mitu pingelist tegevusliini, autor ohjab kindlakäeliselt arvukat tegelaskonda, annab kõigile tegelastele veenva isikupära ja loob folkloorsest algainest põneva süžeega tänapäevase noorteromaani. Ühtlasi tõestab Reinaus, et on üks neid väheseid eesti kirjanikke, kes suudab sellele sihtrühmale õnnestunult kirjutada.

 

Lugulaul, mis päästis lasteluule

Niisiis terve aasta jooksul ainult viis lasteluulekogu! Mis on lahti eesti lasteluulega? Kas riimid on ammendunud? Head vastust ei ole ja head lasteluulet ilmubki vähe. Ent oli õnneks üks raamat, mis tõi seekord kastanid tulest, päästis 2021. aasta eesti lasteluule, ja vähe sellest, kujunes kokkuvõttes üheks aasta paremaks lasteraamatuks. See raamat on Indrek Koffi pikk lugulaul „Kuhu lapsed said?” (pildid Elina Sildre).

Raamatut võib pidada Indrek Koffi kui lasteluuletaja debüüdiks, nii nagu 2020. aastal oli seda Anti Saare „Suur koogitegu”. Mõlemad autorid jätkavad Ellen Niidu „Suure maalritöö” suurepärast värssjutu traditsiooni.

Koffil on väga hea värsitunnetus. Ta jutustab kentsaka absurdihuumorist kantud loo koos värvikate tegelaskujudega, kellest kõige eredamad on elu­rõõmus vanapaar, pisike onu Kalju ja priske tädi Sirel.

Raamat on lustlik ja naljakas lugemine kogu perele. Värss libiseb sama hoogsalt, nagu liuglevad onu Kalju ja tädi Sirel oma aeda ehitatud savist liumäel: „Üks priske tädi maadlejatrikoos / ja väike onu on seal mänguhoos. // Kui järgi mõelda, on vist asi klaar: / see on ju Kuke kuue vanapaar! [—] Tädi Sirel lustib oma / uuel savimäel, / onu Kaljugi seal kilkab / trussikute väel. // Nõnda palju nalja pole / nähtud ammu siin. / Kasutusel oleks nagu / rõõmuvitamiin!” (Lk 53–54.)

Nende Indrek Koffi optimistlike sõnadega on paslik möödunud aasta lastekirjanduse ülevaade lõpetada – usus ja lootuses paremale tulevikule.

 

[1] R. Ruutsoo, Eesti Vabariigis kujunenud esteetilise mõtte edasikestmine paguluses. Rmt: Välismaise eesti kirjanduse konverents Tallinnas 28. ja 29. nov. 1988. a. Tallinn, 1989, lk 25.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood