Puhtakujuliselt haige mehe psühhograafia

Katrin Väli

Tõnis Vilu: „Kõik linnud valgusele”.
Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 22. 79 lk.

 

„Kõik linnud valgusele” on Tõnis Vilu seitsmes raamat. Mulle on jäänud mulje, et ta on oma raamatute jooksul – päris kõiki ma pole lugenud, aga need, mida olen, on õige erinevad – liikunud aina lähemale inimindiviidile, eemale looduseks nimetatavast asjast.

Oma eelmises raamatus, „Tunde­kasva­tuses”, liikus Vilu lausa inimeste seas, linnades, ruumides, suhestus, oli sageli konkreetne ja poliitilinegi, sugenes seisukohti… See oli üks üpris avar ja ammendav raamat. Nagu võib-olla omal ajal „Noore Wertheri kannatused”. Ainult et maailm on Goethest saati väga palju muutunud.

Uus raamat on teinud suure sammu edasi (või kõrvale või tagasi) ning pugenud päriselt inimese sisse. Samal ajal tundub mulle, et need kaks teost kuuluvad kokku: kui panna „Tundekasvatus” ja „Kõik linnud valgusele” kõrvuti, siis võivad nad vabalt olla ühes hetkes, ainult et nende vahel on paberileht, mis eraldab väljaspoolset ja sisemist. Väljas on asi suhteliselt selge – vähemalt selgesti sõnastatav. Sissepoole jääb ähmane, ebamäärane, korratu, hajuv. Isegi enesetapp, mille peale mõeldakse ja mille üle arutletakse „Tundekasva­tuses”, on ju väline akt, sa võtad välises maailmas midagi ette oma kehaga. Uues raamatus enesetapu üle ei arutleta – seal sees ei saa seda sooritada, selleks peaks välja tulema, aga seda ei juhtu. Kuid need pole vastandlikud raamatud, „Kõik linnud” tundub mulle eelmise raamatu selgi­tuse, põhjenduse või lausa õigustusena.

Sellised mõtted tulevad siis, kui neid raamatuid koos vaadata. Kui aga küsida, millest „Kõik linnud” räägib – mis on luule­kogu puhul muidugi imelik küsimus –, siis võib öelda, et see räägib puhta­kujuliselt sellest, mis peitub ühe teatava inimese sees. Kujundab pildi isikust, kes on haige, paratamatult haige. Sel kombel haige, et haige olemine ongi siin tema peamine, kõige tähtsam omadus. Võib läheneda ka pisut teisiti ja öelda, et see raamat räägib haigusest enesest, või siis paradoksaalselt (puuduvast) tervisest – need on ju ühe vorsti kaks otsa, ühe mõõga kaks tera.

Igatahes on see psüühiline teekond, ühtaegu staatiline ja püsitu, aga suletud. Kõik toimub ühes üsna kindlas ruumis, (sise)maailmas, kus autor liigub teatud tasandite vahel, mis eri luuletustes korduvad; see on nagu reisikiri kohtadest, kuhu tuled ikka ja jälle tagasi, tahad või ei taha, kuigi vahepeal on seal võib-olla toimunud maavärin või sõda.

Raamat ei anna kindlaid teeotsi – autor ei näi eelistavat üht või teist hargnemispunkti. Nii tundub. Aga imelikul kombel, mine mis teed tahes, välja jõuad ikka samasse kohta. Niiviisi samastub raamat selles kujutatava või siis lausa seda moodustava isikuga – ka tema, hakaku mõtlema millest tahes, jõuab alati välja põhimõtteliselt ühte kohta, vastupidisesse ootuspärasele. Siin on midagi fraktalilaadset – mitme luuletuse puhul mõtlesin, et tegelikult see luuletus võrdub kogu raamatuga.

Et mul oleks võimalik sellest raamatust üldse midagi kirjutada, pääseda temast piisavalt kaugele ja ikkagi veel teda näha, lugesin ta kõigepealt neli korda algusest lõpuni läbi. Tegin väga kaootilisi märkmeid – kuigi pärast sain aru, et need märkmed olid õigupoolest üsna sidusad, umbes sama sidusad kui raamatki; ja sain ka aru, et oleks piisanud ühest korrast lugemisestki – ja et sama hästi võiksin lugeda veel mõne korra.

Siin pole küll mingit järjepidevat süžeed, kaugel sellest, kuid luuletuste (ütleks lõikude) paigutusel tundub olevat keskmisest suurem tähendus – et joonistuks välja selline psühhograafia, nagu autor on tahtnud seda luua. Raamat näib olevat kindlalt komponeeritud: võimalik, et kirjutatud pikemate jagudena, siis jagatud lõikudeks ja kõige sobivamal viisil järjestatud.

See ei ole minu meelest otseselt isiklik raamat. Need enamasti sihikindlalt harali kippuvad ja kohati ennast kustutada püüdvad pildid, mis luulelõikudes moodustuvad, on kahtlemata originaalsed ja autoriomased, aga ühtlasi tunduvad nad mulle suuremal määral tüüpilised kui sedalaadi luule enamasti. Nad ei edasta õieti mingit päris täpset, just siin hädavajalikku sisu, tähtsam on struktuur ja tegelikult võiks nad sisaldada ka midagi muud – samaväärset. Tõlgendamisvõimalus on siin väga suur ja seda võimendab kirjavahemärkide puudumine – palju võib muutuda sõltuvalt sellest, kuhu paned mõttes kirjavahemärgid. Aga nende lausungite struktuur sellest suurt ei muutu. Isik on kindlatesse piiridesse surutud ja välja peetud, haigus on püsivalt sitas seisus, paranemisest ei maksa rääkidagi.

Peamine ongi, et tegemist on haigusega, see ja sümptomid on enam-vähem ainus, mis ikka ja jälle täiesti sõnaselgelt välja öeldakse: „meil on iseenda vastu välja panna / palju teravamad hambad kui öö mustal koeral isegi õnn / isegi õnn ei suuda meid õnnelikuks teha” (lk 9); „nii palju ihusoojust kulub lihtsalt / meeltesegaduse taasloomisele ma olen juba nii kaua / selline olnud et endasse pääseda pean nüüd ikka ja / jälle olema selline” (lk 11); „arst ütles et enesevihaks pole reaalset / alust aga enesearmastuseks te ei suuda mind veenda” (lk 12); „upitan end ­hommikul üles eneseviha tulise oraga” (lk 16); „kõige­pealt tuleb saada terveks / ja alles siis saab hakata paranema aga terveks saamine murrab / tugevamadki mis siis veel minust” (lk 21); „puhtakujuline haigus” (lk 33); „olen / vaenlaste jaoks ennast juba liiga täis sõimanud ära lõikunud” (lk 35); „alati kui midagi head juhtub kisun end jälle alla” (lk 36); „kas minusugune võib üldse öelda” (lk 49); „paanikahood on ka tagasi” (lk 54); „mõtle ükskõik millest peaasi et mitte endast ütles arst” (lk 58); „armastasin end rohkem siis kui ma olin keegi kes ma sisimas / ei ole” (lk 63).

Ülejäänu on haige olemise kirjeldus ja mingeid otseseid sidusaid järgnevusi ei moodusta. Eks ta vist käi unenäoloogika, või siinsel juhul haiguse loogika järgi (need küll ilmselt pole päris üks ja sama), miski ei lähe kunagi ettearvatult, kui liigud üles, jõuad vastupandamatult alla, katkestused, sumbumine, hälbimine. Unenäoloogika on tänapäeva luules muidugi harilik asi ja selle sõnaga võib hõlmata üksteisest päris kaugeid kirjutamisviise. Kes saaks reglementeerida unenägu? Selles raamatus aga polegi minu meelest unega suuremat tegemist, pigem mäluga. Unenäod ja unenäoloogika on vabastavad, võimalusterohked, võid kas või kuu peale lennata. Aga mälu piinab ja painab, peab vangis. See on just mälu, mis ütleb, et kõik, mis siin toimub, on haigus. Mälu tekitab igale poole tühjad augud: „ma olen ennast ilu jaoks ära rikkunud” (lk 43).

Ühe tasandi moodustabki haige olemise eellugu: pildid teismelistest (pärit isiku nolgieast, mis on iga, kus saab paljugi paha alguse – selles raamatus ka). Vähemasti mälu ütleb nii.

Mingis mõttes on see raamat liiga ühte sängi surutud ja metoodiline – mina tahaks tihtipeale unustada seose nende ajuti painavate äraspidipiltide ja haigusteadvuse vahel – aga seda tuletatakse mulle peagi jälle selge sõnaga meelde.

Lugemine (neli korda, ja lisaks veel siit-sealt) ei läinud sugugi igavaks. Otse vastupidi – mõnda lõiku kohtasin järgmisel lugemiskorral rõõmsalt nagu vana tuttavat, kes näeb välja parem kui kunagi. Sageli juhtub niivõrd kaleidoskoopilise teksti juures, et ta lihtsalt ei püsi koos, tundub meelevaldne. Need tekstid aga on orgaanilised, nagu puud – mõni oks võib painduda väga imeliku nurga all, ikkagi on ta loomupärane, lihtsalt peab nii olema. Ka haigus on niisiis loomupärane, pigem tekib küsimus, kas üldse on võimalik olla terve.

Üks kindlamaid asju, mida selle raamatu kohta öelda, on, et ta on hästi kirjuta­tud – mis on muidugi ka üks tähtsaimaid asju (luule)raamatute juures üldse. Autor tajub suurepäraselt neid mõttelisi pilvi, mida üks sõna on võimeline enda ümber moodustama ja tahab moodustada, ja need pilved kannavad teda. Seepärast ma kohe üldse ei tahaks seda raamatut omakorda mingitesse väga kitsastesse raamidesse suruda, nagu ma endalegi ootamatult olen siin alatasa teinud – nagu autor on sundinud mind tegema. Olen küll püüdnud murda välja siia ja sinna, aga siis ta võtab (viimasel hetkelgi, nii hästi komponeeritud!) sabast kinni ja tirib jälle tagasi. Tema on nõuks võtnud kirjutada raamatu, et ei hiilitaks ühest teatud teemast kõrvale, teadvustataks seda kogu koleduses, ja mina lugedes tahan muudkui sellest teemast kõrvale hiilida – just seepärast, et mind järjepidevalt ninapidi selle sisse torgatakse.

Nii et lõppkokkuvõttes olen veidi nõutu – kuidagi ei pääse ma viimaks selle iseenesest ju igati väärt raamatu puhul mingist kahtlasest tundest, nagu oleks lugenud… eneseabiõpikut. Jah, see viga on sel raamatul minu meelest, ta on kirjutatud liiga selge eesmärgiga – olgu eesmärk kui tahes õige ja hea.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon