Romaaniaasta 2020 — läbitud etapp

Valner Valme

Möödunud aasta oktoobri keskel tundus, et millest me räägime. Suuri, olulisi, üllatavaid, möödapääsmatuid eesti romaane selleks hetkeks eriti ilmunud ei olnud. Mitmed eredad teosed ilmusid aasta lõpus, paljud helged proosahetked jäid aga hoopis novelle, jutte, miniatuure jm lühivorme hõlmavate kaante vahele. Seda tõestab kultuurkapitali aastaauhindade proosa­nominentide nimekiri.
Nominentide sekka jõudis viis jutukogu ja üks romaan, mis on õigupoolest mälestusteraamat, aga nii kõrge kunstiväärtusega ja hästi komponeeritud teos, et teeb silmad ette fiktsioonide enamikule. Nominendid on Martin Alguse „Tagamaa”, Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu”, Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa”, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast” ja Piret Raua „Kaotatud sõrmed”. Kas tuleks rääkida nõrgast romaaniaastast või lühijuttude buumist? Seejuures oleksin nominendiks pakkunud veel ühe kõneka jutukogu: Ülar Ploomi „Armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte”.
Võrdluseks: aasta varem oli proosanominentide seas viis romaani ja üks novellikogu. Kaks aastat varem nomineeriti neli romaani. Üldiselt ongi kaalukauss olnud romaani kasuks. Aga juba üle-eelmises proosaülevaates, kus lühiproosat ja romaane käsitleti veel ühes katlas, ütles Maire Liivamets, et „lühiproosa avab uhkelt ukse ja astub esiritta”. Lisame siia „Eesti novelli” menu. Kas üldse on kellelgi varsti enam aega romaane lugeda ja kirjutada? Oh, ajad, oh kombed… Ajad on tegelikult head, lihtsalt hea romaanikirjanik ei anna igal aastal välja uut romaani. Teisalt ei õigusta miski nukrat pilti debütantide vallas.
Romaane ometi ilmus. Rahvusraamatukogu andmeil 65, koos servapidi belletristiliste dokumentaallugude või päevaraamatute ja muude sugulasnähtustega (esoteeriline romaan, keskmisest fantaasiarohkemad mälestuste- ja kogemusraamatud) koguni 90. Inimene kirjutab paksu raamatu mingil põhjusel: ta on kirjanik, tal on midagi öelda, tal on edevust, ta tahab rikkaks saada või ta tahab omaenda raha selle alla panna ja ise välja anda, et oleks lastelastelegi riiulis näidata. Kahjuks leidus vähe teoseid, mille kohta võiks öelda, et kirjanikutöö või kirjanikumängu asemel on autorit ajendanud tõeline kirjanikupaine: ei saa jätta kirjutamata. Nagu ütleb Andrei Ivanov: „ilma romaanita olen ma tühi koht, ilma romaanita ei ole mind olemas”, ja lisab sealsamas, et kadestada kirjanikku on sama rumal, kui kadestada santi.
Märgin siinses ülevaates sellest hulgast ära need, mille kohta võib öelda „professionaalsed” või „päris” romaanid, ja avarama ülevaate andmiseks ka mõned kurioosumid ja äärepealsed tendentsid. Iseküsimus, kes on professionaalne kirjanik, kui kirjanikupalga saajaid on praegu kümme ning vaba­kutselisi literaate veelgi rohkem (Mihkel Muti sõnul küll väljasurev nähtus tillukeste honoraride tõttu). Tundub, et enamik kirjanikke teeb ilukirjanduse loomise kõrvalt igasugu muid rohkem või vähem loomingulisi töid. Ma ei hakka otsima professionaalsete soorituste seoseid kirjanikupalga saajatega, las see, nagu teinegi põnev teema — milliseid 2020. aastal ilmunud romaane on toetanud kultuurkapital — jääda uurimiseks kirjandussotsioloogidele.
Aasta eest mainis Märt Väljataga, et terminid ujuvad, ent kirjanduspildi korrastamises on siiski „juurdunud „peavoolukirjanduse”, „kirjandusliku kirjanduse” või „kõrgkirjanduse” vastandamine sellele, mida nimetatakse žanri-, ajaviite-, massi-, populaar-, kommerts- või triviaalkirjanduseks”. Ta nendib ühtlasi: „„Kirjanduslik kirjandus” kõlab tautoloogiliselt, „peavoolukirjandus” eeldab, nagu oleksid kirjanduse kese ja äär jäädavalt paika pandud, „kõrgkirjandus” ja „triviaalkirjandus” kannavad kallutatud väärtushinnangut.” Tõepoolest, mullusest saagist on näiteks Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel” meelelahutuslikum kui Külli Lokko mahukamgi põnevik „Jaht tõele”: esimene on särav, kihiline tekst, teine küll tõsine ja tõhus töö, tulemuseks aga raskepärane lugemine ja kitsalt žanriromaan.
Järgnevalt ei rühmita ma teoseid žanrite kaupa, kuivõrd žanrisiseselt võib tase ja kunstitaotlus põhjalikult erineda. Rühmadeks aga jaotada tuleb, ja kuna romaaniülevaade on hinnanguline ja soovituslik, mõningate kirjanduskriitiliste sugemega, siis teen seda lihtsalt tunde järgi.
Kas saab öelda, et 2020 oli nii- või naasugune romaaniaasta? Valitsesid need või teised teemad? Pigem ei. Kui mingeid tendentse üritada välja tuua, siis jah, n-ö käsitöökirjanduse (et mitte öelda amatöörluse) seas vohab armsat rahvalikku optimismi selle suhtes, et väike inimene saab hakkama. Kõigi tähtede poole viival teel seisvate raskuste hulgas pole koroona veel kohta sisse võtnud, välja arvatud Afanasjevil, kelle lähitulevikku kujutavas romaanis on koroona möödas, ning arvestamata Elo Seliranna ajakirjanduslikku tõsieluraamatut „Elu eesliinil”. Rahvalikku kirjandust iseloomustab ka mingi krimiliini sissetoomine: tegemist ei pea olema krimkaga, aga keegi ikka tapetakse või midagi uuritakse. Vanad kirjanikud kirjutavad valdavalt möödunud aegadest, rõhuga Eesti ajaloo rasketel perioodidel (ent millised ajad meil rasked poleks olnud). Noori esiletõusjaid kahjuks eriti ei olegi.

Elavamaid romaane 2020

Hea uudis on see, et koroona on möödas. Kahjuks aga läheneb räige komeet. Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel” on ulmeline põnevusromaan, milles kuhjub kihte: see on ühtaegu peresaaga, sotsiaalkriitiline olmeromaan ja satiiriline jutustus äriilma vägevatest. Humoorikas ja tabav on ka sarkastiline vaade kunstituru kulisside taha, nii et satiiris võistleb Afanasjev Mihkel Muti „Mäkradega hernes”, mis omakorda konkureerib Afanasjeviga lähi­tulevikku kujutava ulme vallas.
Sündmused käivitab komeet Apophis, mis peaks aasta pärast Maad tabama, hävitades või rikkudes elu sellel. Sündmuste keskmes on rahvus­vaheliselt läbi löönud võimukas ärinaine Dotty Godman, keda peale kõige muu (komeet, vastutustundetu mees) rõhub minevik: keegi on välja kaevanud tema isa, Läti haridustegelase KGB-mineviku ning ähvardab Dottyt ja ta perekonda. Lätlannal Dottyl on eesti mees Valdur, süüdimatu keskealine igipoiss ning üsna lamedate ideede poolest tuntud „naljakate” šokimaalide autor. Teosel on davidmitchellikku mastaapi, lennatakse mandrilt mandrile, kirev ja usutavalt välja joonistatud tegelasgalerii ning meeldivalt staatiline tegevus. Ei tormata amokki komeedivahus, vaid antakse aega seltskondlikele psühholoogilistele mängudele ja lõbusatele intriigidele, ohjeldamatutele kõrgklassi pidudele, hoogsale dialoogile. Raul Sulbi tõdeb arvustuses, et „hakitus ja fragmentaarsus raskendab tugevasti toimuva jälgimist. Ja ega õigupoolest suurt midagi toimugi.” Võib nõustuda, aga mina peangi teose tugevuseks terava satiiritunnetuse kõrval sedasama sündmustiku kirevat hakitust ja väljapeetud aeglasi stseene. Lugupidamist väärib põhjalik eeltöö, alates Läti lähiajaloost kuni isejuhtivate autode mehaanikani. Fantaasiat võinuks rakendada romaani soundtrack’i kallal: jääb mulje, et aastail 2028—2029 kuulavad kõik üpris ürgaegset muusikat, nagu Bob Dylan või „The Doors” — olgugi surematud klassikud, aga lihtne oleks välja mõelda futuristlikke artistinimesid ja homseid muusikastiile.
Ei saa märkimata jätta täiesti tähtsusetut seika: peategelased elavad villas Antibes’is, kus toimub ka Mudlumi jutustuse „Ilus Elviira” (2015) tegevus. Veel üks Antibes eesti kirjandusteose tegevuskohaks ja saabub aeg rajada Antibes’i eesti kirjanike loomemaja või Harju tänavale sammas William Somerset Maughamile vaimuka novelli „Antibes’i kolm paksu naist” eest.
Leevendav on liikuda globaalselt tasandilt üksikisiku manu. Kaja Kannu „Tänavatüdruk” on omamoodi päevik: hoogsalt kirja pandud, hüplik, ebaühtlane, toores. Aga ka siiras, vahetu, ehe. Pulbitsev tekst, mida laotakse kirega. Autor reageerib elulistele ja erialastele olukordadele (filosoofia, tantsukunst), minemata sageli vooluga kaasa ja selles seisnebki teose põhivõlu. Haaravalt on kirjeldatud nii paljuütlevaid pidusid kui ka triviaalseid trammisõite. Tähelepanu väärib Kannu oskus ennast kõrvalt vaadata: peategelast Kaja ei ole ilustatud, kõik piinlikud hetked, mikroolukordade kimbatused, iseloomu negatiivsed jooned (veidi pirtsakust) ja tülid on kirjas ning tegevuse käigus võetakse mõnigi õlu või muu jook. Minimalism vaheldub maksimalismiga, seetõttu pole raamatus õiget rütmi, aga millegagi ei anta ka märku, et nüüd kirjutatakse suurt kunsti. Leo Luks ütleb Kaja Kannu lohaka meetodi kohta küll, et „Tänavatüdruk” „järgib tänapäeva blogosfääri peavoolu, koosnedes suures osas tühjast-tähjast”, ent kui seda mitte võtta akadeemilise elu peegeldusena ega isegi mitte „tudengiromaanina”, siis just need tühjad seigad, mis toodud otse elust filosoofiliste probleemide kõrvale, näitavad asjade suhtelisust, kõrge ja madala, sisuka ja tühise piiride hägusust ning muudavad tudengi ühe eluperioodi üldinimlikuks. Veel enam, ma järgiks seda „blogosfääri peavoolu” rohkemgi, sest praegune Kannu tekstivoog otse elu veenist ei ole enam teedrajav, see olnuks nii enne Peeter Sauterit ja Kerttu Rakket üle 30 aasta tagasi.
Isiklik ja justkui eramärkmetele tuginev on ka Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”, kuid sellega sarnasused Kannu teosega piirduvad, sest Mudlum (taas)loob maailma, Kannu taotluseks on pigem dekonstruktsioon. Juba „Ilusas Elviiras” hõrkude ruumikirjeldustega silma paistnud Mudlum annab endise täpsuse ja kütkestavusega edasi sisekujundusi, seekord kirjeldades päris maju. Autor kasutab mälestusi edastades minavormi nutikalt, sest esiplaanil on tädi Ellen ja tema Merivälja maja, mida enam pole, kuid mille järgmine elu asubki selles raamatus. Mudlumi üksikasjalikud interjööri ja esemete kirjeldused saavad meie ajas kummalise tähenduse. Oleme ju harjunud asjade ajutisusega, tehnikat tuleb kogu aeg uuendada, moed muutuvad, külmikud programmeeritaksegi kümneks aastaks, et ligimene jumala eest ikka millalgi uue riistapuu ostaks. Samal ajal kõlavad hääled, et igasugune materiaalsus on liiast, aeg oleks muutuda vaimolenditeks. Mudlum näitab, et asjad ei seisne ainult kohutavalt ebavaimses materiaalsuses, vaid esemed kannavad tähendusi, inimesi ja mõtteid ning kui osata asju tähele panna ja neist aru saada, siis näitab see samuti empaatiavõimet nagu inimestegi märkamine.
Raamat on üles ehitatud printsiibil „nagu torust tuleb” (osa teksti on varem „Vikerkaares” ja ZA/UM-i blogis ilmunud). Vilja Kiisler täheldab teost arvustades, et „mäletamise olemus seisnebki mosaiiksuses, ebatäielikkuses, isegi teatud suvalisuses, sest ei saa valida, mida mäletada”. Ja mis kronoloogiat ühe lammutatud maja puhul tahtagi: impulsse ihkaks, natuke kurbust ja nalja ja kerget enese- ja eluirooniat vahele, seda kõike Mudlum pakub. Kuidagi ei tahtnud raamatu lõpus sellest olematust majast välja kolida.
Seevastu Märt Lauri raamatust „Mürgiallikad” välja saada oli kergendus. See on kompliment. „Mürgiallikad” on Kalle Käsperi „Ime” kõrval üks kahest tänavusest vähiromaanist. Mõlemad kriibivad hinge ja eriti Lauri teose sisendusvõime muudab lugemise parajaks katsumuseks. Õnnetu saatusega kirjaniku hüvastijätukiri maailmale annab lõikavalt kaine ja emotsioonitu pildi lõhestaval teemal: nn rahvameditsiin vs. „riigimeditsiin”. Mis saab siis, kui teadus ei aita? Kui arstid ei suuda? Või ei taha?
Vähihaige mees Aare on korralikkuse etalon: tema elu on süsteemne, ta ei liialda, tegeleb andmeanalüüsiga, usub teadust, on ratsionaalse mõtlemisega, ent haigestub vähki ja satub posijate meelevalda. Kuigi mõistusega ta tõrgub neile viimse võimaluseni vastu, viskleb ta lõpuks ikkagi ebateaduse ja teaduse vahel. Kas keemiaravi tapab ainult vähi või kogu organismi? Teaduslike küsimuste kõrval kerkivad eksistentsiaalsed küsimused, millesse teised mullused romaaniautorid suhtuvad pigem kergel käel. Hõre ja toksiline side lahutatud naisega ja nende tütrega, sõprade puudumine, üksikud juhusuhted — see kõik aitab kaasa, et üksildane inimene satuks oma haigusega ummikusse. Elu ja surm, armastus ja selle puudumine, lõplikud valikud elus. Romaan tõstab õhku ülimad küsimused, aga mitte ülespuhutult, vaid rahulikult, kainelt kirjeldades. Kirjeldatav muutub üha kohutavamaks ja meeleheitlikumaks, pinge üha kasvab. Jalustrabav teos. Kui nuriseda, siis kuivavõitu keelekasutuse üle. Sellest kunstilist naudingut ei saa, ent ülesehitus, arengud, pöörded, tegelaste kujutamine ja järkjärguline avamine on meisterlikud. Paneb nii kaasa elama, et ka lugeja võib hakata ennast haigena tundma. Miks? Ainult paar näidet: „Kust pidin ma võtma optimismi, kui isegi arstil seda polnud?” (Lk 142.) „Adrenaliin oli korraga otsas, jättes järele selle, kes ma tõeliselt olin: jõuetu, hingetu, otsustusvõimetu.” (Lk 178.)
Mihkel Mutt käib sõnadega ümber lopsakamalt. Satiirilises romaanis „Mägrad hernes” jätkab ta „Eesti ümberlõikajas” (2016) alustatud Alam-Kolkaküla kroonikat ning keerab Eesti olud ja perspektiivid veel enam üle võlli. Üks edasipüüdlik külake kehastab kogu Eesti vaimu oma lakkamatus pürgimises ja ebaõnnestumises ja ikka edasi pürgimises ja selle ogara jonni najal eesmärkide täitmises lausa ulmelisel moel, ehkki kõik ei lähe sugugi alati nii, nagu kavatsetud. Rahvuslased koondavad ridu, samal ajal taovad Euroopa-meelsed endale vastu rinda, hüüdes „meid ei ole olemas” ja „oleme süüdi, et sündisime”. Sellal kui osa eurooplasi kahetseb oma olemasolu, korraldab teine osa konkursse, nagu „Eesti kontsakõrgendaja”. See kõik iseloomustab nii tänast (tahaks loota, et juba eilset, kuid ärgem olgem naiivsed) Eestit kui ka Euroopat. Nagu ütleb Olev Remsu, on Mutt üldjuhul reaalsuses kinni, käsitledes kõverpeeglis olukordi, mida näeme ja kuuleme alatasa, autori peamine meetod on aga liialdamine. Ja tõesti, kirjeldatud sõnavõtud, sündmused ja arengud on parajalt napakad ja naljakad, aga kui vahetada nimed (Alev Rops, Salme Muna ehk Pupp Eskavaliisa jt) natuke harjumuspärasemate vastu, saaks argise pildi Eestist, kus koroonast tekkinud üldkriisi ajal käib möll Jaak Joala kuju ümber.

Huvitavad leiud

Silmapaistvaid debüüte oli vähe, nende seas tõuseb esile Villiam Neeme esikromaan „Hingeväädid”, mis jutustab Eesti juurtega Taani noormehest Tobiasest, kes juhuse (õigemini ülemuse) tahtel satub maale, kust pärineb tema vanaisa. Esmalt tunneb Tobias end võõrkehana ning seda, kui kummalise ja külmana võib Eesti näida Euroopast tulnule, on autor mõnuga edasi andnud. Valus ja efektne on stseen jaanitulelt, kuhu Tobias läheb koos Amazonase šamaani Migueliga. „Eestlane oli šamaanist peajagu pikem. Lühikesed turris juuksed raamisid tema punakat nägu ja helesinistes silmades peegeldus alkoholist läbi imbunud raev ümbritseva maailma vastu, mille mõistetamatus oli võtnud selle kahtlase tõmmu mehe kuju.” (Lk 90.) Ilmekalt on kirjeldatud järgnenud minnalaskmismeeleolu, mille käigus Tallinna ametikorter ära lagastatakse. Kõik see on ettevalmistus boreaalselt müstilisele või ka eksootiliselt psühhedeelsele metsaretkele, mille käigus satutakse salapärase vana naise majja, kuhu jäädakse oodatust kauemaks. Romaan kubiseb sümbolitest, muinasjutulistest kujunditest, paraku ka tüüplahendustest: metsikus looduses leitakse oma tõeline mina, tsivilisatsiooni pained võõritavad inimese juurtest. Kontoriroti rutiin vastandatakse justkui metsaelule, teisalt näidatakse metsaelu sama rutiinsena. Ja kui juba hallutsinatoorseks minna, võiksid nägemused olla lennukamad. Kirjaniku relvaks ei pruugi olla aya­huasca, küll aga fantaasia.
Pisut häirib üksluine sõnakasutus. Kui ollakse paksus, tihedas, sügavas ja salapärases metsas, siis võiks nii öeldagi, mitte ainult „suur mets”. Paistab, et parasiitomadussõna „suur” on tunginud juba ka metsa. „Suurus”-hullus kummitab meie ilukirjandust laiemaltki.
Ent teos on siiski midagi enamat kui esoteerikavaimustusest kantud eskapistlik seiklus. Tugev on metsa kirjeldus, niisuguses tahaks isegi maapaos olla. Üleminek argireaalsusest unenäolisusse on edasi antud järk-järgult, märkamatult, ja see töötab. 2019. aasta romaanivõistlusel (koos Lauri „Mürgiallikatega”) esile tõstetud teos annab märku uuest ja põnevast autorist, kellel on olemas müstikatunnetus, mida eesti kirjanikel pärast Vaino Vahingut on harva ette tulnud. Tõsi, samasugust, koguni veel psühhedeelsemat tunnetust on ka teisel põneval debütandil Ignar Fjukil, aga sellest peagi.
Lausrealismi, isegi halli argipäeva viib Kerli Altmart romaanis „Albioni väravad”, varem on autor kirjutanud lastele ja noortele. Vanasti oleks selle kohta öeldud „naistekas”, tegelikult kehastab teos feministliku romaani vastuseisu šovinistlikule liigitamisele (mis on meestekas? Romaan mootorratastest, või hoopis „päris” romaan, tõeline kunst? Või norm, millest naistekad hälbivad?). Teisalt pole see ju feminism, kui naisel on õigus lüüa läbi meeste maailmas, selmet ümmardada isandaid, nagu teose peategelane valdava osa oma romaanielust teeb. Ei, see on lihtsalt normaalne ellusuhtumine ja just sellisele järeldusele viib romaani autor lugeja. Peategelane Katrina mõtiskleb oma elu ja maailma asjade üle, aga romaanis puudub moraalitsemine ning ka suhtumine „mehed ongi sead”. Kaasakiskuv, mitte liiga klišeelik süžee annab aimu, et finantsjuhist autor tunneb maailma, millest kirjutab: investeerimisfirmad, rahvusvahelised ärisuhted, kontorite mikrokliima, eduinimeste elukombed, rahamaailma varjuküljed. Romaan pakub elavaid kirjeldusi nii Londoni pidudest kui ka koduvägivallast, heauskne lugeja niidetakse jalust piltidega palgaküsimisest, naisi alandavatest konfliktidest. Plast-klaas-teras-kontorile, kus hiireklikiga liigutatakse miljoneid, pakub kontrasti räämas puumaja ühetoaline pesake. Head dialoogid, vaimukad kohad vaheldumas traagilistega, viimaseid ei paisutata melodramaatilisteks. Meelelahutuskirjandus, kust ei tasu otsida uuenduslikke vorme ega nooreestlaslikku kunsti kunsti pärast, aga teosel on mõte ja missioon, seega ei saa selle trükkimist pidada paberi ja lugemist aja raiskamiseks.
„Järgmine töökoht saab tal kindlasti peamiselt naiskolleegidest koosnema — testosterooni üleküllus võib tervisele väga halvasti mõjuma hakata. Eriti kui kõik anekdoodid, mida sa üldse tead, on sündsusest väga kaugel, et mitte öelda täiega ropud, sest peenekoelisemaid pole sa kuulnudki.” (Lk 101.) Ette heidakski sõna „väga” ülekasutust. On olemas veel „ülimalt”, „üli-”, „päris”, „äärmiselt”, „täitsa”. Sõltuvalt vajadusest, ja väga tihti pole sõna „väga” üldse väga vaja. Kehtib eesti ilukirjanduse kohta ka üldiselt.
Pisut tihedamat toimetajareha vajanuks ka Oliver Bergi „Migratsioon”. Raamatut on raske käest panna, sest lugeja ees rullub lahti Kesk- ja Ida-Euroopa road movie, kus sõidetakse linnast linna, juuakse, pannakse narkot, luuakse või pigem ei looda suhteid, visatakse elulist dialoogi kultuurist, filosoofiast ja olmest, ja kas pole siis mugav seda reisi kaasa teha, ise pidevalt mõeldes, et pagan, ma küll enam niimoodi hääletada ja juhuslike pindade peal magada ei tahaks. Seda põnevam lugemine. Teose idee ongi näidata aega, mis oli kõigest mõni aasta tagasi ja mis praegu tundub kaotatud paradiisina, mida me õigel hetkel hinnata ei osanud. Või kui oskasime, siis võtsime loomulikuna, mitte ime ja kingitusena. Enne pandeemiat ja populismi, kui terrorism ja massimigratsioon polnud veel läbivad teemad ja isegi öko­katastroofist ei räägitud eriti, vaid elati oma pisikesi elusid.
Teose idee tapab aga paljusõnalisus, teksti toimetamatus, mistõttu rullub lugeja ees romaani asemel lahti reisi- ja suhtepäevik. Kirjutatud küllaltki infantiilse mätta otsast, andes teada igast söögikorrast, olmetingimusest, reisiüksikasjast. Detailsus koormab. Leidub ilukirjanduslikke hetki, nagu LSD-tripp Budapestis, nõtked kirjeldused Linzist, Pulast vm, aga ka lehekülgede kaupa olmejuttu sellest, milline oli „magamiskorraldus”, mida supermarketist osteti või mitmenda autoga saadi Bukaresti.
Kuni poole pealt kõik muutub ja meile saab selgemaks raamatu tegelik motiiv: näidata õnnetut, lausa ahastama ajavat armastust. Nähes mündi teist külge, mõistame tervikut: minategelane põgeneb enese eest.

Tuntud sõnameistrid tuntud headuses või natuke alla selle

Selles jaotuses on head ja kogenud kirjanikud, kelle tase lubab neid iga teosega esile tõsta, iseasi, kas tänavused nende säravaimate hulka kuuluvad, mõni ehk siiski. Seekord vaatavad nad kõik Eesti minevikku, kus kõige kaugemale liigub Rein Veidemanni „Lunastatud”, mis on üks olulisemaid romaane nii kirjaniku enda loomingus kui ka aasta lõikes. Romaan räägib Vändra karjapoisi Jaan Jenseni tõusust eesti rahva juhiks Johann Voldemar Jannseniks. Kuigi Jannsen pole kaugeltki läbivalgustamata ala, temast on uurimusliku raamatu kirjutanud nii Mart Laar kui ka Malle Salupere, siis elulooromaanina on Veidemanni teos algatuslik. Ta ise on öelnud: „Eesti rahva vaimsetest juhtidest, sealhulgas kirjanikest-klassikutest pole kirjutatud biograafilisi romaane, mida suurrahvastel nagu sakslastel, inglastel, prantslastel ja, muide, soomlastelgi on ette näidata.” Me võime oma ajalugu tunda, aga selle mõistmine on iseasi. Veidemann annab Jannsenile ja tema ajale uusi tähendusi Jannseni silme läbi, kes vana mehena loeb oma kunagist päevikut ja mõtiskleb elu üle. Teose pihtimuslik sisekõne on ladus ja tabab ka ajastu vaimu nii keele kui ka õhustiku kaudu. Üksikisiku mõtete ja murede najal viiakse lugeja rahvusliku eneseteadvuse tekke mehhanismideni; aeg, inimesed ja aated on romaanis maitsekas proportsioonis. Tegemist ei ole pelga elulookirjeldusega ega paatosest nõretava ajalooromaaniga, vaid südamliku teosega sellest, kuidas tavaline inimene võib korda saata võimsaid asju tahte ja tõekspidamiste jõul.
Kirjanduses seni põhjalikumalt käsitlemata peatüki Eesti ajaloost avab Enn Nõu teos „Ufa umbsõlm”. Autor on sama faktitruu kui Veidemann, nõrgemaks jääb aga psühholoogiline külg ja tema autoripositsioon on ahtake. Aga Nõu ei managi ajaloolisele taustale oma nägemust, vaid teatab tiitellehel: „Üks täiesti vanamoodne ja mosaiikne dokumentaalne Eesti ajaloo romaan”. Niisiis, 1918. aastal osalevad Samaara Eesti Rahvusliku Komitee ja Eesti Ajutise Valitsuse nimel kirjanik Bernhard Linde, Wenemaa Talurahva Põllupanga Tallinna osakonna direktor Aleksei Nõu ja teoloog Aleksander Kaelas Ufa ülevenemaalisel nõupidamisel, et valida Venemaale valgete valitsust. Sellest, mis juhtus Ufas kaks ja pool kuud enne Vabadussõja algust, saab lähemalt teada ohtra dokumentaalmaterjali abil. Jutustus liigub ajaloolise täpsuse ning künnihärja visadusega, allikmaterjali rohke tsiteerimise tõttu ei ole see kerge lugemine, kuigi autori enda toon on kohati vaimukas. Ühest küljest pole meil just liiga palju faktitäpseid ja omanäolisi ajalooromaane, teisalt on Nõu teoses ilukirjandust vähe. „Pikast ootamisest on kõik väsinud, aga kuulavad siiski suure põnevusega, mida kõnetoolilt ette loetakse.” (Lk 230.) See lause annab aimu teose üldisest õhkkonnast.
Ajalukku sukeldub ka Arvo Valton autobiograafiliste sugemetega arenguromaanis „Noppeid maiselt teelt”, mis algab mõni aasta enne Teist maailmasõda ja jõuab meie päevadesse välja. Paljud tänavused teosed on põhjendamatult tekstimahukad (lühemana oleksid paremad näiteks Oliver Bergi ja Kaur Riismaa romaan, aga mitmed ideed tapab maht täiesti ja need teosed võinuksid heal juhul olla novellid). Selle taustal väärib imetlust Valtoni saavutus mahutada ühe inimese (eriti kui selleks on teatud mööndustega ta ise) elu vaid 224 leheküljele. Lisaks mahub sinna Eesti aeg ja lugu, peaaegu ajalugu, sest peategelane Lemmik on paigutatud ühiskondlikku raami, kus on edasi antud Teise maailmasõja algus, küüditamine, Stalini aeg, sula (ja kui sula see tegelikult oli), perestroika, vabadusliikumine, Eesti Kongress, 1. Riigikogu, Eesti Vabariigi taastamise raskused, vaba Eesti probleemid jpm, millele vaadatakse eri pilguga vastavalt peategelase eluetappidele. Alguslehekülgede lapse pilk on kirgas ja imestav, nooruki vaatesse ilmub iseseisvumist ja trotsi, noore mehena sugeneb läbilöömiskavalust ja -visadust, keskealisena elukogemusega kaasnevat julgust ja enesekindlust, vanemana resignatsiooni, taandumist, leplikkust. Aga põhimõtted jäävad. Paiguti tundub, et peategelast on idealiseeritud, teisalt tuuakse välja tema nõrkused, nagu mitmenaisepidamine ja see, et hoolimata vastalisusest töötas ta režiimi olulistel ametikohtadel.
Teoses on palju ühiskonnakriitikat. Näiteks: „Vambola on pettunud Riigikogu töös. [—] Selle asemel, et üheskoos Eesti riiki üles ehitada, kulub suur osa vaimujõust sellele, et teisi tahtjaid maha suruda ning vahel ka nende ideid üle võtta ja teistsuguses sõnastuses enda omadena esitada.” Ja sealsamas: „Kõikides fraktsioonides on ka tühikargajaid, kes komisjonides tukuvad ega viitsi seaduseelnõusid läbigi lugeda, kui need on üle ühe lehekülje pikad.” (Lk 171.) Valton ise oli riigikogus, raamatus on ta oma elu jaganud justkui kahe venna — Lemmiku ja Vambola — vahel, pannud mõndagi juurde ja muidugi jätnud mõndagi ka välja.
Olgu lisatud, et mida lõpupoole, seda enam hakkab häirima ebaühtlane, justkui toimetamata keel. Sõnade järjekord on kohmakas, esineb lohakus- ja kirjavigu.
Mats Traadi „Tööpataljon” on jõgiromaani „Minge üles mägedele” järg. Teose peategelane Lennart Susi (jõgiromaani lugenuile tuttav eelviimasest jaost „Naised ja pojad”) sõidab Tallinna, käib Vana-Kalamajas õe poolt läbi ja siirdub sundkorras Paldiski lähedal aastail 1944—1949 tegutsenud töö­pataljoni, kuhu aeti kokku Saksa poolel võidelnud eesti mehed. Jutustus avab karmi elu lobedalt, aga vahel tundub, et ei jaksa nende neljakümnendate kohta enam lugeda, ja ma mõistan, kui ebakorrektselt see kõlab. Võib-olla saab otsustavaks Traadi keel, mis tavaliselt on kujundirikkam.
Tarmo Tederi järjeromaani „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad” tegevus jõuab 1970. aastate lõppu ja 1980. aastate algusse. Ühiskond on taandarenenud, kuldsed kuuekümnendad unustatud, stagnatsioon täies jõus, Jaan aga elab omasoodu: ühelt poolt abielu ja tütre sünd, teisalt joomine ja juhutööd. Rapsimine ja tühikulgemine iseloomustab aega ja kohta, mis nagu aimaks lähenevat lõppu. Teder pole eksperimentaator ega peen psühholoog, ta ei loo kordumatut lummavat maailma, on palju asju, mida Teder ei ole ega tee, aga ta on üks paremaid jutustajaid, kes eesti kirjanduses praegu elab ja toimetab. „Kõige rohkem annan autorile plusspunkte selle eest, et ta on oma teoses detailselt kirjeldanud toonase elu tühikäiku, milles inimestel ei olnudki muud teha kui juua, keppida ja mässata, ülejäänu on enamjaolt eesmärgitu ja sihitu. Suure osa ajast tuli lihtsalt tühjust jõllitada, ja Teder on seda oskuslikult kirjeldanud,” märgib Mait Vaik. Ühiskondlikku ning hingelist vaakumit kumab nendelt lehekülgedelt küll. Erinevalt mitmest tänavusest järjeromaanist on Tederi romaan ka eraldiseisvana loetav.
Tegelikult tahaks näha just vanemaid ja elukogenumaid kirjanikke tänapäeva kohta sõna võtmas. Kõige lähemal on sellele Mihkel Tiks, kes räägib oma sariteoses „Krimmi vang. Teine osa” Ukraina lähiajaloost. Autor jätkab oma elu kirjeldamist Krimmis, esinedes Vanamehena ja kirjutades kolmandas isikus. Teose tulipunktis on pöördelised sündmused, mille vaatlejaks Vanamees osutub: Vene anneksioon Krimmis, Maidani sündmused Kiievis, Ukraina-Venemaa sõda, rahvuslikud konfliktid üksikisikute tasandil. Romaani esimene osa keskendus elunaudingutele, nüüd on segaja peal, armuseiklustele jm rõõmudele seatakse füüsilised ja moraalsed tõkked — esimesed transpordi- ja elektriblokaadi kujul, teised suhetes kohalikega, kellest osa on Ukraina-, teised Vene-meelsed. Tiksi meetod on ajakirjanduslik reportaaž: ta kirjeldab argisündmusi ja nende ühiskondlikku tausta ning jääb päevikulikult kinni isiklikesse detailidesse. Meil on võimalus näha põnevaid sündmusi seestpoolt, mida vahendab meie mees Krimmis, tunnustatud kirjanik pealegi, seega mõningane enesekesksus ei tohiks olla probleem, ent kunst jääb kuhugi sõnade taha. Näiteks Peeter Sauter oskab endast loodud tegelase kaudu märksa poeetilisemalt vahendada elurõõmu ja inimolemuse universaalset traagikat. Ükski nimetatud teostest ega ka ükski alljärgnev ajalooline romaan ei küündi Jaan Krossini, puudu jääb vaimukast ja vabast vaatest tõelistele sündmustele, kirjanik peaks ajaloo tegema enda omaks, nagu Kross hiigelteoses „Kolme katku vahel” või õhemas „Vastutuulelaevas”.

Mõned erilised ilmutused

Ignar Fjuki „Valge vannikohvik” on üks kummalisemaid mulluseid romaane. See on peamine asjaolu, milles selle romaani lugejate arvamused kattuvad, kuigi ma ei tea kahjuks eriti paljusid, kes seda teost lugenud oleksid. Pealispinnalt poliitiline allegooriline satiir, mis ei küündi Mihkel Muti selguse, kõlavuse ja üldistusvõimeni. Aga Fjukil on trumbid, millega debüütromaan teeb kõigile silmad ette: psühhedeelne voogamine koos raju rabelemisega, mis meenutab ühtaegu 1960-ndate lõpu „Pink Floydi” ja 1970-ndate alguse „King Crimsonit”. Hullumeelne tegelasgalerii. Pikad grotesksed sõnavõtud. Ogarad sündmused. Seejuures lugu justkui ei kanna, Priit Hõbemägi on teost võrrelnud Federico Fellini filmiga „Amarcord”, mille stsenaarium ilmus 40 aastat tagasi ka „Loomingu Raamatukogus”. Aga kui Fellini loomingus tekitavad veidrad situatsioonid kirkusehetki, siis „Valges vannikohvikus” jääb eredusest vajaka, teos sumpab mingi udu sees ja otsib oma kohta. Siit saaks hiilgava novelli või kaks, ent romaani jaoks hakkavad vaimukused ja kujundid korduma ning karkass jääb hõredaks. Vaheldumisi pakutakse erootikat ja räigust, autor elaks nagu välja mingeid kuhjunud paineid, küll seksuaalseid, küll poliitilisi. Jälle ja uuesti hoiab raamatut käest viskamast (peale kohusetunde) mitmekesine keelekasutus. Rõhutatult madal stiil („kiisuke, kas tussukest ka näitad”) kohtub teeseldud ülevaga („viirastuslikud valgussambad”). Tõepoolest, hullu peab panema, selle eest väärib kogenud algaja tunnustust.
Jääme nihkesse! 2019. aastal ilmunud „Väikese Ferdinandi” järjes „Jaanalind, kägu, kajakas” liigub Kaur Riismaa veerand tuhande aasta võrra edasi Ferdinand Kleini järeltulijate looga, sealjuures jätkub autoril indu võtta vaatluse alla Euroopa kultuuri ja teaduse arengu sõlmküsimused. Tähtis osa sündmustikust käivitub Põhja-Itaalias Aschenbadi kuurordis, kuhu saabub ajakirjanik, samuti Ferdinand. Ajaloosündmustesse paigutab Riismaa väljamõeldud tegelased, kelle suhtluses ilmneb nii eksistentsiaalset ängi kui ka groteskset pidetust. Lugedes tulevad silme ette nõnda erinevad tähtteosed nagu Albert Camus’ „Võõras” ja Thomas Manni „Võlumägi”, ent Camus’ täpse, lõikava mulje andmiseks on Riismaa liiga massiivne ja paljusõnaline, ning vastupidi, Manni ja mitme võimsa Euroopat ja selle inimeste olemust käsitleva romaani kõrval jäävad „Jaanalinnu…” tegelased kõhnakesteks. Kiita tuleb absurditunnetust, aga võib-olla just see teeb pikapeale sisule karuteene, sest teos hõljub vaakumis, hoiab lugejaga distantsi. Ometi on teoses mastaapi, tööd, ainese tundmist, mängulisust ja õhkuvat enesekindlust. Riismaa võiks ju olla varsti Eco mõõtu autor, kes loob paralleelajalugusid romaanides, kus põimuvad põnevuslugu, mõistujutt, armastusromaan jpm, kuid enne on vaja fookus teravaks ajada, muidu jääb ta vormimängude juurde.
Seevastu Margus Sanglepal ei näi oma „Kassituhaga” olevat mingit kunstiambitsiooni. Lustakas ja kurioosne lugu on näiliselt Oliver Bergi „Mig­ratsiooni” sugulane road movie dünaamika tõttu, aga tegelikult on kahte erinevamat teost keeruline leida. „Kassituha” sündmused käivitab surnud kass, kelle tuhk rändab mööda Eestit alul omaniku, peategelase Anti autos, ent reisiseltskond hakkab tasapisi kasvama ja sündmused kerivad järjest sõgedamaks. Hoogsa maanteeseikluse käigus kohtume kireva tegelasgaleriiga, nagu filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Kirjatehnika on paigas. Alati võib küsida, kas kergekaalulisi teoseid on juurde vaja, aga miks mitte pakkuda inimestele pärast ränka päevatööd muhedat teksti, parem ikka kui vaadata telekast suvalist magasini või sarja.
Kolme eelmist teost seob veidrais registreis avalduv huumorimeel. Kalle Käsperi „Ime” on aga traagiline lugu autori abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi surmast. Autor alustab naise surmatunnist Barcelonas ning hakkab tagasivaadete kaudu lahti kerima armastuse ajalugu alates tutvumisest 25 aasta eest Eestis kuni kooseluni Jerevanis ja Tallinnas, rohkete Itaalia- ja muude reisidega ja virelemisega Tallinna pisikeses keldrikorteris, sest Eesti kultuuriringkonnad ei võtnud abielupaari täisväärtuslikuna. Käsper on aus, isegi salvav, ta oleks võimeline tapma hoolimatu raviarsti, ja läheb selleni välja, et neab kõiki katalaane. Teisalt ilmneb, et kuigi abielupaar ei saanud Eestis end oma elualadel korralikult ära elatada (kultuurkapital ei maksnud toetust, Gohar ei saanud arstilitsentsi, Moskva-meelsete avalduste tõttu meedias lõi avalikkus nad risti), oli kooselu lõputult õnnelik ning ime on see, et kaks teineteisest nii kaugel elanud inimest teineteist leidsid. Ime on seegi, kuidas suutis kirjanik selle valust pakitseva sõnakoe kirja panna pärast naise surma, kes tähendas talle elus kõike. Liigutavad on ühiste pidueinete ja Euroopa-reiside kirjeldused, eriti liigutavad ei ole ksenofoobsed avaldused immigrantide, iseäranis moslemite aadressil, ja esineb seksismi ning homofoobiat. Teisalt on romaan armastusavaldus klassikalisele Euroopale ja tema kultuurile kahe inimese armastuse kaudu. „Romaan, nagu öeldud, on painajalik, samas on selles ka midagi ülimalt lummavat,” tõdes Sandra Jõgeva. Eestikeelsena esmatrükk, Venemaal vana tuttav: Gogoli auhinna kolme esimese seas, Vene Bookeri nominent. Ilmus esmakordselt 2017. aastal Peterburis.

Hea kavatsus, aga…

Selle alapealkirja alla koonduvad teosed, mille autoritel on ilmselgelt olnud ambitsiooni, aga tulemus jääb kahtlaseks. Näiteks Taavi Remmeli „Antigravitat­siooni vikerkaar” võiks olla metatasandite ülemlaul, peamiselt näitab aga autori tohutut kultuursust, lugemust ja oskust asju seostada. Iseseisvat väärtuslikku kirjandust sellest ei teki, Mati Undi vaim vilksatab, aga jääb tabamata. Intellektuaalitsemise kõrval püüab teos tähelepanu lakkamatu erootikaga, mis läheb ka lirtsuvaks seksiks. Remmel ei kujuta suguelu labaselt, aga tekib küsimus, mis on asja mõte, kui seks kindlasti ei ole selle raamatu mõte. Vaimne ja füüsiline nümfomaan Natalie jääb tühjaks kehaks, tema isik ei paista välja aina-paljaste tuharate ja suguelundite taustalt. Veel kaugemaks jääb tema kutt Marius, kummituslik ta ehk peabki olema, sest oma lahkumisega kosmosesse toob ta teosesse ulmeelemendi. Aga ometi pole see vaese mehe „Solaris”, vaid šabloonne ja intriigitu nagu reklaamklipp, kus näitlejad avastavad kosmosest uue jogurtisordi: „Natalie oli täiesti alasti, tema õlgadeni ulatuvad tumekaunid juuksed võttis enesele gravitatsioon maakera sügavusest, voodi lasumilt ja ökoloogilise lina niitide vahelt.” (Lk 50.) Potentsiaalne kena ja väändega armastuslugu (kus põhiline armuobjekt on tegelikult ju kirjandus), kuid visandi kujul. Siiski, kastist väljas romaanide vähesuse tõttu on see lühiromaan nähtusena tervitatav.
Peale erootika ka intriigi vohab mühinal Thavet Atlase romaanis „Keegi pole kaitstud”, mis viib vaimuhaiglasse õnnetute elusaatuste keskele. Peategelane doktor Ralf on natuke kannatav macho, tüüp, keda näeme rohkem Hollywoodi filmides. Vürtsi lisavad alkohol ja krimiuurimine. Erinevalt mitmest rahvalikust kirjanikust teeb Atlas justkui „päris” kirjandust, kuid kunstipärane, isegi efektitsev kõnepruuk vaheldub kunstliku rämetsemisega à la „„Minge õige euroraseeritud vittu, te pisikesed inimesed,” vastas Major.” (Lk 145.) Atlasel on kahtlemata sõnavara ja seda jagub ka Paavo Kanguril, kelle „Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi” on pöörane pseudoajalooline ulmeseiklus, kus kaubeldakse kõigega ja rebitakse kildu otsekui tänapäeval. Röövitud on Norra kuningapoeg, keda parseldatakse käest kätte, kuni jälile saab kuninganna Astrid. Maanduvad tulnukad, kasutatakse muidki anakronisme, müütilise Muinas-Tartu õhustikus möllavad #MeToo aktivistid, hipsterid, reformierakond ja töötab salong, kus pakutakse õnneliku lõpuga massaaži ja anaalseksi. Tehakse tünga ja keeratakse pekki. Võiks ju olla naljakas, kui keskajal moblaga helistada või muinasajal veganitele baar avada. „Mis asi see G-punkt veel on?” pärib Kalevipoeg (lk 79). Tulnukateks on rasedad, kuid süütud seedehäiretega neiud, kes munevad sisalikumune… Vaimutsemine, efektitsemine, aga ei ole põnev ega naljakas.
Seepärast sobib selle alajaotuse lõppu midagi vaimset ja ilusat. Triin Sinissaare „Mäe tippu ja tagasi” on seikluslike sugemetega eneseotsingu- ja rännakuromaan. Mirt, Luukas ja Johan, kellel kõigil on minevikus oma saladused, püüavad ummikusse jooksnud elus uut lehekülge keerata. See, et päästev lukuauk on India, mõjub klišeelikult, aga seal seda võtit keeratakse ja kirjutaja kasuks tuleb öelda, et karakterid on vitaalsed, atmosfäär meisterlikult esile manatud ning lugu jookseb. On näha, et autor töötab dramaturgina ning enne debüütromaanini jõudmist on „harjutanud” näidendite ja stsenaariumidega. Lugu on ka filmilik, ehkki pigem rom-com kui tõsine draama.

Mõni näide põnevusest

Põnevust on vaadeldud teostes juba vilksatanud, ent Helen Prinsi „Tappa kohtunikku” on puhastverd krimka. Köitev, ehkki pisut puine. Autor tunneb asja, aga kirjanikult ootaks paremat kirjutamisoskust. Kui raamatus umbes 700 korda öeldakse „kiiresti”, kunagi ei toimu midagi kähku, ruttu, siva, vilkalt, kärmelt ning keegi pole nobe ega väle, siis pikapeale hakkab kidur sõnavara põnevust varjutama. Saan aru, et on vaja edasi anda ka ametkondlikku/ametlikku keelepruuki, aga ma ei usu, et politseinikud räägivad samamoodi, nagu täidavad aruandeid. „Esialgne küsitlemine toimus vahetult ja sellises olukorras oli kindlasti ärevus suur.” (Lk 148.) Kaua sa seda kantseliiti loed. Lugesin lõpuni ja nägin, et karakterid ei joonistu välja, neid visandatakse ainult tegevuse kaudu, mõtteid ega iseloomulikke detaile ei tooda esile, ümbrust ja atmosfääri on napilt. Mitmeplaaniline tegevustik siiski kerib ja usina toimetamisega saanuks tasemel krimiromaani.
Kui Prinsi romaanis on klassikaliste pahade kõrval värdja rollis kohtunik, siis ka Johannes Kivipõllu „(Vaba)surmas” aetakse rollid segi ning uurijal ei lasta uurida. Arvutinohik mõjutab inimesi enesetappu tegema, see ei ole kindlasti liiga leierdatud teema eesti kirjanduses, ometi eeldaks selline käik suuremat psühholoogilist veenvust kui Kivipõllu teoses. Süžeekäikude lahjad põhjendused sobivad küll praeguse tühistamisühiskonnaga, kus iga inimene väärib karistust, sest alati leiab väikse vea. Peategelase kuju jääb nõrgaks, tummisemaid hetki leidub uurija Hugo liinis, samuti jääb kaalule kriitika politsei- ja õigussüsteemi kohta, kus kurjategijaid näib vahel kaitstavat rohkem kui ohvreid. Marje Ernits avaldas kolm krimkat: „Jäädes ellu”, „Sõnumitoojad” ja „Lihtsalt inimesed”, millest lugesin viimati mainitut. See on mõnusa külaatmosfääriga talvine krimiromaan realistliku õhustikuga, aga motiivid on haprad. Ernitsat on mõjutanud pigem „Midsomeri mõrvad” kui krimikirjanduse klassika, ei tema ega teistest mullustest eesti detektiivijuttudest kerki värsket pahvakat Baltic noir’i. Mingit kitsamat eesti eripära Ernits siiski pakub. Tema fännidele tuttav uurija Ira Tever peab metsavahelt autost leitud laiba uurimisel alluma mitte eriti nutikale kolleegile Üllarile. Boonusena tuleb sisse konflikt metsa maharaiumise teemal. Hämmastavalt palju esineb nais-stereotüüpe. Kõik küsiteldavad naised puhkevad mingil hetkel nutma. „Mõned naised kohe olid sellised, et meestega klappis nende jutt kui õlitatult, aga naisi kohtlesid nad kui räpaseid konkurente, keda tuli kividega loopida ja Putsu Marusja oli just üks neist.” (Lk 31.) Eks ole, ega autor ometi ise naisi nii kohtle?
Ent nüüd läheme ajas tagasi ja edasi. Erkki Koorti „Salakuulaja Vastseliinas” on eellugu varem ilmunud ajaloolistele seiklusromaanidele „Kättemaks Kirumpääl” (2018) ja „Veritasu Tartus” (2019). Lugeja viiakse vilunult XIV sajandi Tartu piiskopkonda, Vastseliina piiskopilossi. Tegelased elavad, sündmused pulbitsevad, midagi pole ette heita. Aga erinevalt Tiit Aleksejevi ristirüütlite triloogiast siin piire kordagi ei ületata. Tegemist on rangelt žanriromaaniga, Walter Scotti vaimus seikluskirjandusega. Kraadi võrra maalähedasem on Ain Küti „Kuldse medaljoni mõistatus”, järg autori debüütromaanile „Risti soldati mõistatus” (2019), kus samuti lahendab mõrvajuhtumit Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock. Tegevuspaigaks Haljala kihelkonna maad Lääne-Virumaal XIX sajandi esimesel poolel. Korralik ajalooline detektiivromaan, millega oleks hea kamina ees aega viita, kui on aega. Tõtlikule lugejale on romaani käik veidi veniv ja süžee võiks nõtkem olla. Aga Küti jutustamislaad on nõtke kui paju võrreldes Külli Lokkoga, kelle „Jaht tõele” oli üks keerulisemaid lugemiselamusi. Mitte seepärast, et romaan kipub veidi lohisema, on paljusõnaline ja raskepärane. Teose formaat ja küljendus vastavad pigem sellele, mille kohta muusikamaailmas öeldakse demo: produtseerimata materjal (loe: toimetamata käsikiri). 560 lehekülge suureformaadilist tihedat tillukest taaneteta kirja (tavatrükise puhul ilmselt 1120 lehekülge). Žanrilt sarnane Vahur Afanasjevi ulmepõnevikuga „Õitsengu äärel”, aga märksa ühekülgsem: tegemist on kergelt düstoopilise krimiteosega, kus Potsdami politseiülem ajab taga terrorist Verat, kes pole aga enam päris see, kelleks teda on peetud. Euroopa Liidu asemel on tõesti monstroosne föderaalriik. Vahe­peal läheb tegevus lappama, aga üldiselt on teos enam-vähem korralik žanritruu sooritus ulmekrimka radadel. Tuntud tasemel ja radadel jätkab Indrek Hargla, kellelt eelmisel aastal ilmus „Süvahavva” triloogia kolmas osa „Viimane suvi”, aga see on ühest küljest televisioonist nähtud, teisalt eelmisi köiteid lugemata keeruline analüüsida.
Kuna pillutasin ajaloolised romaanid siia-sinna, siis tuleb eraldi välja tuua Roland Tõnissoni „Uue Maailma hällilaul”, mis viib Tallinna Uue Maailma linnaossa aastal 1940. Romaan algab August Jakobsoni kandadele astuva elulise agulipildiga, kus majaomanik käib Suur-Ameerika tänaval korterist korterisse ja kogub renti. Sissevaade erinevate perekondade ellu näitab, kes on salaja eestimeelne, kes tervitab saabuvat nõukogude võimu õhinaga, kes pugejalikult, saatusele alistunult või mässuliselt. Hea läbilõige eestlaste mentaliteetidest, mis kehtib praegugi, kui sageli kiputakse asjadesse süvenemata vastasleeridesse rivistuma. Maailmavaated, generatsioonid ja rahvused pakuvad raamatus laia konfliktipinda. Enamasti võidab üksikisiku ellujäämisinstinkt ja tugevama jõud poliitikas. Mitte küll Ene Mihkelsoni tase, kes on kirjeldanud inimese käitumist totalitarismi surve all näiteks „Katkuhauas”, aga Tõnisson oskab atmosfääri luua, tunneb ajalugu ja on andekas jutustaja.

Rahvalikud jutud

Võib-olla isegi kõige huvitavam oli avastada seda, mis „kirjanduskirjanduse” jaoks on kõrvaline ja põrandaalune, aga mille austajaskonda ei tasu alahinnata. Ehe näide rahvalikust vestest on Ene Arikaineni „Allee õnneni”, kus noor neiu läheb 1992. aastal varem kolhoosi osaks olnud mõisahoonesse tööle ja aednikumajja elama. Pakutakse realismi naivismi kastmes, ei peeta paljuks kirjeldada kõikvõimalikke tegevusi meikimisest uste sulgemiseni. Argielu, esimene armastus ja ootamatud juhtumised. Mängus on varandus, vindised külamehed ja muidugi krimiuurimine. Pole paha. Noore naise eneseotsinguid, suhteid ja karjäärivalikuid kajastab Heli Künnapase „Homme on ka päev”, kuhu on lisatud ka kriminaalne liin: kohe algul saab peaministri naine surma. Ajaviitekirjanduses on alati oma moraal, üks läbivaid probleemipüstitusi on suurlinn vs. juured, mida kohtab peale Künnapase Arikainenil ja teistelgi. Ka Lea Jaanimaa „Jõulud juulis” peategelane on valikute ees. Koduperenaisest Eleriini töökal mehel saab villand, et naine vaatab päevad läbi telerit ja sööb, ning ta viskab elukaaslase välja. Vaene ülekaaluline naiste­rahvas peab avastama, milline on uus elu ühegi mugavuseta. See võiks olla viljakas lähtekoht naturalistlikule, psühholoogilisele või sotsiaalkriitilisele arenguromaanile, paraku keerab autor kohe põneviku-metsateele ja satub hämarate sündmuste rägastikku.
Valgustkartvaid seiku tuleb ette Jüri v. Graubergi „Missioonis”, kus programmeerijast peategelane põgeneb valesüüdistuse ajel linnast maale, ostab veski, asub tallu sulaseks. Saab peretütrelt pragada, siis puhkeb palav armastus. Oleks tore jutt, paraku kubiseb kirjavigadest ja nagu mitmel puhul selles kategoorias, piilub siingi naivismi varjust tuline võõrahirm. Grauberg siunab ukraina töölisi, kes võtavad meie omadelt töö ära, süürlasi, samuti kohalikke joodikuid. Isa olevat Soomes purjuspäi „mingite pagulastega tülli läinud ja saanud nuga. Süürlastel on ju tapmine sama selge, kui meil kommi söömine.” (Lk 101.) Aga mis see isa ise seal Soomes tegi? Vaat selline missioon. Siiri Laid­la „Lavastaja” võiks olla liigutav lugu. Kaks üksikut inimest saavad kogemata kokku. Vana „pildilt väljas” lavastaja ja keskea­line luhtunud muusik Eret. Mõlemal oma mured, esimesel nii eksistentsiaalsed kui ka puhtolmelised, igatahes jõuab karakter südamelähedaseks saada. Teise mured on hingelised: üksindus, ummikus elu, tütred kodust lahkunud. Ent siis naaseb välismaalt Ereti tütar uue kallimaga: naissoost ja musta­nahalisega. „Et minu ilus valgepäine Lisete ei leia armastust kodumaal? Kas siin toredaid poisse ja noormehi vähe on? Ei — temal oli vaja mingit neegrinaist limpsima hakata. Ah-ha-haa! Ei tea, kas mind pulma ka kutsutakse? Pruutneitsideks on pisikesed pärdikud ja paari paneb nad suguharu pealik Kikibuki. Söögiks on krokodillipraad ja magustoiduks ahviajud.” (Lk 87.) Hoplaa! Tähtis tegelane on ka Nõmmel eramajas elav sümpaatne pensioneerunud diiva.
Juune Holvanduse „Maja mäletab” võtabki ette ühe Nõmme maja loo. Kõlab nagu Nõmme vaste tädi Elleni Merivälja majale Mudlumi raamatus „Mitte ainult minu tädi Ellen”. Holvanduse eeliseks on ajaloo keerdkäigud, tema majaga juhtub rohkem kui Mudlumil, ometi Nõmme maja ei vangista lugejat, Stockholmi sündroom jääb ära. Aivar Lembitu romaan „Luuletus üksikust hundist” on sümpaatne kummardus luulele ja loodusele. Teos kujutab eksistentsiaalsesse kriisi sattunud kangelase eneseotsinguid, mis erinevalt Triin Sinissaare tegelastest viivad kõigest Tartusse. Veidi kummastaval moel ka Sinti. Kahjuks on kõik ettearvatav: üksik hunt ja päris hunt, sotsiaalmeedias suhtlemise pealiskaudsus, mittemidagitegemine viib luuletamiseni.
Aarne Biini ja Ira Lemberi teosed on rahvalike juttude liigituses õigupoolest ülekohtuselt, mõlemad autorid on kirjanike liidu liikmed ja vanad profid, aga rahvalähedus polegi häbiasi. Aarne Biini „Põrgu taga lagedal” viib 1963. aasta kevadesse, mil peategelane Leo Kongo läheb tehnikumi lõpetanuna Jaani erikooli elektrikuks, peab aga hakkama pedagoogiks. Koorub mõrvalugu! Tapetakse vanemmeister, Leost saab kahtlusalune. Kahjuks tagakaanel jutustatakse sisu ümber: pärast leitakse õige kahtlusalune, Leo kaotab ikka töö. Kumab pigem nostalgiat kui süsteemikriitikat, kuigi kritiseeritakse Stalini hirmupaine tagajärgi. Ira Lemberi „Tütarlaps maalilt” jutustab suisa melodramaatilise loo, mis võiks pärineda Türgi või Mehhiko teleseriaalist. Mängus on mitte päris kaksikud, aga sarnased õed, idülliline alev järve ääres, kuri kunstnik, kättemaks, petetud armastus, elu keerdkäigud, pärandused. Võimatu käest panna. Loojutustamine 5+, kahjuks jäävad tegelased üheplaaniliseks, kaasa ei aita ka lausa piibellik stiil: „Ja siis alles näitas Anta õele maali, nii ta seda just nimetas ja rääkis, mis maaliga oli juhtunud; ja kui Inta seda maali vaatas, siis ehmus ta hirmsasti, sest seda maali oli koledal kombel rikutud.” (Lk 74.)

Weird Shit

Indie-muusika maailmas tähistatakse selle terminiga tõeliselt imelikku saundi, mis enamasti on loodud meelega kastist väljas ja keel põses, vahel ka kogemata. Allan Keiani teose pealkiri — „Instagrami identiteet” — ütleb kõik. Sisse vaadates saab aimu moe, fotograafia ja moefotograafia telgitagustest. Jääb küsimus: mis pildi annab meist sotsiaalmeedia? Kas need oleme seal meie ise või mingid varikujud? Kui Keian pigem imetleb glamuurimaailma, siis Miina Hint on „Nugilistes” ühiskonnakriitiline. „Kas sa siis ei näe, et me olemegi juba kõik võrdsed näoraamatu kasutajad!” (Lk 34.) „Meie oleme need, kes on loonud juba ka uue, robotite rassi!” (Lk 35.) Vahepeal sõidaks nagu Saint-Exupéry „Väike prints” sisse, aga abstraktsuse määr viiks veel kaugemale planeedile, kui liugu ei takistaks kirjavead (näiteks „billionärid”). Koidu V. S. Ferreira „Domineeriv värv. Kuldne” sõidutab teisele planeedile kohale nii ulme kui ka esoteerika mõttes. Nauditav extravaganza, iseasi, kui palju ma sellest aru sain.
Jääb rõõmustada, et sai nii paljude kivide alla piilutud ja puhtalt kirjandusliku läbilõike mõttes soovitaks seda tegevust neilegi, kel otsest kohustust pole. Kui peaks aga aasta 2020 järgi määrama eesti romaani praegust taset, siis kõrge see keskeltläbi ei ole. On mõned tipud (Mudlum, Afanasjev), on paar väiksemat üllatust (Neeme, Kann), leidub teoseid autoritelt tuntud headuses (Veidemann, Mutt jpt), ei ole aga sellist võimsat raputust, nagu kümme aastat tagasi ilmunud Olle Lauli „Kodutus”. Mullu ei ilmunud romaani Andrei Ivanovilt, Maarja Kangrolt, Rein Raualt, Eva Koffilt, Paavo Matsinilt, Andrus Kivirähkilt, Meelis Friedenthalilt, Tiit Aleksejevilt, Peeter Sauterilt, Mait Vaigult, Peedu Saarelt jne, jne. Meil on palju häid kirjanikke, kellest kuuleme järgmistel aastatel jälle. Kuid ikkagi: kus on romaaniuuendused, uued pöörased autorid, tuld pilduvad tekstid? Kes on uus Mati Unt? Kes on uus Ene Mihkelson? Kes räägiks serval seisvate noorte eest, nagu Mikk Pärnits „Hundikutsikaeetikas”? Miks keegi ei tekita samasugust õndsat õõva nagu Jüri Ehlvest „Palverännakus”? Ihkaks lugedes kaotada ennast, mitte läbida teksti.
Elamusi oli, aga romaani lugedes tahaks osa saada maagiast. 2020. oli aasta, mille me elasime üle.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon