Sõna aade ajaloost

Simo Runnel

Hasso Krull oletab „Loomingus” (2019, nr 12, lk 1766), et sõna aade tuli eesti keelde Gustav Suitsu kaudu, kes kasutas seda 1905. aastal avaldatud luuletuses. Sõna on siiski vanem, seda on kasutanud Ado Grenzstein ja Jaan Tõnisson juba XIX sajandil.
28. detsembril 2019 kirjutasin sellest vaikseks jäänud keelelisti ee.keel@lists.ut.ee ja Aare Pilv oskas vastata, et sõna aade esineb juba Ado Grenzsteini 1884. aastal avaldatud „Eesti sõnaraamatus”, mis on leitav ka võrgust. Grenzstein seletab aadet järgmiselt: „aade, aate, aadet (Idee), Soomekeeli aate (ütle aade), „mõtteid ajatelema”, (Soomekeeli ajattelija = mõtleja); mõte, iseäranis uus, kõrge, sünnitav, juhatav mõte, „paleus”; mõte, mis mingisugust tööd ta täiusele, kõrgele eesmärgile juhatab; vabaduse, Jumala, suremata oleku, kõlbduse, ilu, tõde etc. aade, s. o. mõte, mis nende poole viib.”
Sõnaraamatu tiitellehel on öeldud: „1600 uut ja võerast sõna korjanud ja (Saksa sõna lisandusega) Eesti keeles selgitanud A. Grenzstein.” Kõik sõnad ei ole siiski Grenzsteini leiutatud. Sõnaraamat sisaldab näiteks nii sõnu male kui ka malev, kuid üks on uus sõna, mis on teisest vanast sõnast tuletatud. Grenzstein on selgitanud tuletamisviisi järgmiselt: „Sõna male tuleb sõnast maleva, millega Eestlased ennemuiste oma sõaväge tähendasivad. Meie paneme kuulsale sõamängule, mida schachiks kutsutakse, male nimeks.” („Male Eestis”. Tallinn, 1965, lk 34.) Sõnaraamatus on Grenzstein aga tähistanud sõnad numbritega, male ja malev on toodud mõlemad maleterminitena ja tähistatud numbriga 1, millega järelsõna järgi on märgitud „need uued sõnad, millede üleüldist pruukimist tuleb soovida”. Sama numbriga on tähistatud ka sõna aade.
Nagu öeldud, on Grenzstein enda soovitatud sõna ka ise tarvitanud. Hasso Krull eksib, kui ütleb, et luules oli Suits kindlasti esimene, kes sõna aade kasutas. 1898. aastal ilmunud Grenzsteini brošüüril „Balti haridus” on näiteks luuleline moto: „Kehad, vaimud, aated, ärid / Seda laadi, kust nad pärit; / Kui ka koor neil teiseks lääb, / Siht ja sisu vanaks jääb.”
2. jaanuaril 1901 on ta kirjutanud „Olevikus” aastavahetuse puhul: „Meie nägime ka vaiksel värinal, kuidas nii mõnigi vana kallis aade kadus, aade, mis taevani ulatas ja üle maa heljus.” 1902. aasta sügisel „Olevikus” avaldatud lahkumissõnas on ta muu hulgas öelnud: „Uus ilma-aade ja ilmavaade on vana vastane ja teda hoiti siit eemale, et oma kallist eluaja pidupiletit alal hoida.”
Aatemehe kuvand seostub eeskätt siiski Grenzsteini vastase Jaan Tõnissoni ja tema „Postimehega”. 11. novembril 1899 on Tõnisson kirjutanud: „Auu taganõudmine on edasipüüdval aate- ja eluvõimulisel inimesel loomulikuks kihutajaks.” 16. septembril 1902 „Postimehes” ajalehe juhtmõtteid tutvustades on ta öelnud: „Et ka igaüks kaugemal seisja selgesti näha võiks, missugused põhjusmõtted ja aated meie tegevust Eesti avaliku elu piirkonnas juhivad, oleme oma pääsihid üleüldistes juhtmõtetes kokku võtnud, mis meie siin kohal avalikult üles seame.”
Et aasta enne Grenzsteini sõna­raamatu ilmumist sündinud Gustav Suits ei olnud aate esimene tarvitaja, ei vähenda mõistagi tema luuletuse väärtust. Siinkirjutajal on see luuletus enam-vähem peas, aastaid uuritud autorite Tõnissoni ja Grenzsteini tsitaate pidi aga otsima ja kontrollima. Kuigi Suits ei toonud sõna aade käibele, on ta kindlasti aidanud sellel sõnal juurduda ja püsida.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon