Suits ja uni

Märt Väljataga

Foto: Wikipedia

Kõhklev, kohkuv või lootusrikas äratundmine, et elu on unenägu, millest saab või tuleb ärgata, on aeg-ajalt tabanud igaüht. Mõnikord on see mõte viimne õlekõrs, millest haaratakse väljapääsmatus olukorras, lootes, et virgumine eba­meeldivused hoobilt kustutaks. Mõnikord aitab see meil ümbritsevast kõrgemale tõusta ning näha iseenda ja teiste tegemisi uue pilguga. See võib pakkuda usulist lohtu või äratada skeptilisi kahtlusi selles, kas üldse milleski on võimalik kindel olla. Herakleitos pidas inimeste enamuse elu uinakuks ja Pindaros nimetas inimest varju unenäoks. Moodne filosoofia algas Descartes’i unenäoargumen­dist, mis pani meelte usaldusväärsuse kahtluse alla.

Maailmakirjanduses on „elu kui unenäo” motiivil oma kõrge ja madal kuju. Esimese musternäide on Pedro Calderón de la Barca „Elu on unenägu” (1636) ja teisel Ludvig Holbergi „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks” (1722). ­Calderóni näidendis on Poolamaa kuningas Basilio vangistanud oma poja Segismundo, sest ennustuse järgi pidavat poisist saama türann, kes ta kukutab. Kuningas hakkab oma otsust kahetsema lootuses, et printsi kuri loomus välja ei löö. Vangivalvur Clotaldo joodab printsile oopiumi, toob uinuja kuningalossi, et tema loomus seal selguks. Ärganud Segismundo vihastab, ähvardab, süüdistab oma vangistajat ja isa. Talle öeldakse, et ta näeb und, ja ta saadetakse kongi tagasi. Mässavad talupojad vabastavad ta. Taas arvab Segismundo, et näeb und, aga mängib kaasa. Ta asub mässu etteotsa ja võidab – Clotaldo ja Basilio alistuvad. Segismundo annab Basiliole armu, Basilio loovutab Segismundole trooni. Õnnelikus lõpus jääb Segismundot ometigi saatma kahtlus, et ta võib uuesti ärgata vanglas:

Eks olnud õpetajaks mulle unenägu,
ja praegugi ma pole
veel vaba hirmust,
et võiksin sellest ärgata
ja leida taas end vangikongist.
Kui nii ei lähegi, las piisab sellest,
et näha unes seda. Nimelt nõnda
ma aru sain, et kogu inimõnn
kui unenägu kokkuvõttes möödub.
(Jüri Talveti tõlge)

„Mäeotsa Jeppes” saadab naine nimitegelase seepi ostma. Tee peal joob talumees kogu raha kõrtsis maha. Mõisahärra koos teenritega leiavad ta maanteelt magamas, viivad ta lossi, panevad ta mõisniku riietesse ja mõisniku voodisse. Teenrid veenavad segaduses ärkavat Jeppet, et too ongi mõisahärra. Jeppe hakkab meelt lahutama, kamandades teenreid ning ülearu süües ja juues. Lõpuks vajub ta jälle magama, riietatakse tagasi vanadesse riietesse ja viiakse sinna, kust leiti. Ärganult ta vahistatakse, antakse mõisa tungimise eest mängult kohtu alla ja mõistetakse mängult surma mürgitamise läbi. Uimastavast rohust toibudes küsib Jeppe jälle napsi. Talle antakse armu ja raha ning selgitatakse, mis vahepeal juhtus. Mõisahärra lõpukõne räägib, kuidas matsidele ei tohi kunagi võimu anda:

Me adra tagant tulnud võimumeest ei taha,
sest vaevalt talumats saand troonil kanna maha,
kui kohe on tal vanad sõgedused peas
ja julmast omavolist me ei pääse eal.
(Arvo Alase tõlge)

Mõlema loo juured ulatuvad idamaadesse: „Tuhande ja ühe öö” lugudeni, kus kuninga-mõisahärra rollis esineb kaliif Harun al-Rašid, ning legendide kaudu Barlaamist ja Joasafist isegi Buddha kohta käivate pärimusteni.

 

*

Eesti vägevaim luuleraamat kannab pealkirja „Kõik on kokku unenägu”. Selle autor Gustav Suits sündis 140 aastat tagasi Võnnus vennastekoguduslaste peres. Kaotanud juba koolieelikuna isa, pääses ta siiski oma ristiisa, tähtsa vaimuliku Gustav Oehrni toel õppima Tartu kroonugümnaasiumi. Gümnaasiumi­õpilasena andis ta koos kaasamõtlejatega, sh Anton Hanseniga, välja almanahhi „Kiired”, millest kasvas Noor-Eesti rühmitus. 1905. aastal asus Suits õppima filoloogiat Helsingisse, kuhu jäi rohkem kui seitsmeteistkümneks aastaks. 1911. aastal ­abiellus ta praosti tütre Aino Thauvóniga. Pärast ülikooliõpinguid ei leidnud Suits kodumaal tööd ning teenis leiba Helsingi ülikooli raamatukogus ja vene gümnaasiumis. Lahe tagant lõi ta aktiivselt kaasa Noor-Eesti väljaannete toime­tamises ja kodumaa kultuurielus. 1913. aasta aprillis esitas ta kahe Vanemuises peetud kõnega väljakutse oma kunagisele mentorile Jaan Tõnissonile. Ette­võtmine kukkus läbi. Tüli ülesvõtmise taustaks oli Suitsu radikaliseerumine, algul Nietzsche, hiljem Marxi mõjul. Sellest võrsus kriitika Tõnissoni ettevaatlikkuse pärast punastel aastatel, 1905. aasta revolutsiooni aegu. Ühtlasi heitis ta Tõnissonile ette hämaraid ärisid ja kahepalgelisust. 1914. aastal sai Suits enesetäiendamiseks stipendiumi Pariisi, kuid suvel sinna jõudes sattus ta maailmasõja puhkemise möllu. Londoni ja Kopenhaageni kaudu tuli pöörduda Helsingisse tagasi. Suits elas kaasa veebruarirevolutsioonile ja ühines märtsis esseeridega. Ta koostas 1917. aasta sügisel kava Eesti-Soome ühisriigi loomiseks, et ennetada sellega Saksa okupatsiooni. Kuigi Maapäev kuulutas end 15. novembril kõrgema võimu kandjaks Eestis, ei mõelnud poliitikud tollal veel eraldumisele Venemaast. Üldine loosung oli „Autonoomne Eesti föderatiivses Vene riigis”.

Hans Kruus on meenutanud: „See oli suurel määral Suitsu teene, et sots.-revol. partei keskkomitee detsembrikuu viimasel nädalal otsustas teha võitluse Eesti iseseisvuse eest oma kõige otsemaks päevaülesandeks. [—] Söandan väita: Suits oli Eesti iseseisvuse mõtte argumentatsiooni läbi mõtelnud sügavamalt ja süstemaatsemalt, kui see oli seni sündinud kellegi poolt kodumaal. Aga samuti ka selle teostamise reaalpoliitilise programmi ja taktika.”[2] „Eesti biograafilises leksikonis” (1926–1929, lk 500) seisab: „S. oli esimene, kes teadlikult hakkas nõudma Eesti riiklikku iseseisvust, kuigi see mõte eluvõõraks hurjutati nii äärmiselt pahemalt poolt kui ka alguses kodanliste ringkondade poolt.”

Erinevalt ühisriigi kavast, mida tõsiselt ei kaalutudki, võeti Suitsu iseseisvus­programm teiste esseeride poolt üle. Sellega mindi enamliku Eesti Töörahva Nõukogu Täitevkomitee ette, kuid programmi tutvustamine 1918. aastal 5. jaanuaril Eesti töörahva põllumajanduse kongressil Oleviste kirikus kukkus läbi (häältevahekorraga 400 vastu ja 34 poolt). Enamlased olid saavutanud 1917. aasta septembris Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel ülekaalu. Esseerid olid astunud nendega pragmaatilisse koalitsiooni, millest aga 1918. aasta algul iseseisvusküsimuse tõttu lahku löödi. Viktor Kingissepp olevat Suitsu ähvardanud: „Annan teile nõu, et te lõpetaksite jutu Eesti iseseisvusest, sest muidu võite varsti kõlkuda ühe Tallinna telefoniposti otsas.”[3] 1918. aasta suvel, kui Eesti elas Saksa okupatsiooni all, tegi Suits Eesti välisdelegatsiooni liikmena Stockholmis diplomaatilist tööd, üritades põrandaalusele vabariigile toetust koguda. 1919. aasta lõpul määrati ta Eesti ülikooli kirjanduse professoriks, kuid Tartusse kolis ja tööle asus ta alles 1921. aastal, pere veel mõni aastat hiljem. Vabadussõja-aegsetes ja hilisemates sõnavõttudes nii Eesti kui ka välisajakirjanduses kritiseeris Suits Eesti valitsuse ja sõjaväe terrorit. 1922. aasta algul andis ta trükki oma parima, kuid vist ikka veel mitte kõige tunnustatuma kogu „Kõik on kokku unenägu”. See ilmus aasta lõpul.

 

*

Suits on suur luuletaja, klassik, kellest iga koolilaps on midagi kuulnud. Pole kindel, kas ta tänapäeval luuletajana ka armastatud on. Suitsu armastada ongi raskem kui Juhan Liivi, Alverit, Underit või Alliksaart. Tema lugemine nõuab erilist pingutust, paljud ta luuletused ei anna ennast kätte ei esimesel, teisel, kolmandal ega neljandalgi lugemisel. Asi pole selles, nagu ta oleks müstiliselt salapärane või hermeetiline poeet. Põhjused on teistlaadi: esiteks Suitsu keel – haruldased sõnad, uudissõnad, murdesõnad; ümberpööratud ja vahelejätteline sõnajärg – küllap soome ja antiikluule eeskujul. Erinevalt muust eesti luulest pole inversioon Suitsul hädaabinõu lausete sobitamiseks värsimõõtu, vaid seisab reljeefsema stiili teenistuses. Suits võinuks vabalt kirjutada „vii sääl mööda tulist sütt”, kuid kirjutas ikka selle asemel „mööda tulist vii sääl sütt”. Suitsu luuletuste rütmid on eksperimentaalselt karedad – sagedaste kolmesilbiliste värsilangudega. Ta võis kirjutada väga koledasti – enamasti satiirides, kus luuleaine seda nõuab, aga mõnikord eksperimenteerib ta ka kauni sisu ja kolekõla kombineeri­misega. Üks peamisi põhjusi, miks Suitsu küps luule pole kuigi populaarne ja armastatud, peitub selle modernistlikus läbitungimatuses. Tegu pole sümbolismi võrgutavate ududega – kuigi sellist stiili valdas Suits ka, eriti „Tuulemaas”. Küpse Suitsu raskestimõistetavus tuleneb isiklike kogemuste ja ühiskondliku ajakajalisuse ristamisest igaviku perspektiiviga. Tekstiväliseid asjaolusid tundmata, teadmata autori eluseiku ja teda ümbritsenud ühiskondlik-poliitilist miljööd, jäävadki paljud Suitsu luuletused arusaamatuks.

Suitsu kolm tähtsamat luulekogu ilmusid XX sajandi algukümnendeil: „Elu tuli” (1905), „Tuulemaa” (1913) ja „Kõik on kokku unenägu” (1922). (Teise ja kolmanda vahele mahub armastusluule valik „Ohvrisuits”, 1920 ja poeem „Lapse sünd”, 1922.) Need kolm on väga eriilmelised. Luulesõpru ja -kriitikuid saabki jagada selle järgi, millist raamatut nad kõige armsamaks peavad. Esmaklassilised kriitikud hindavad kõige kõrgemalt kogu „Kõik on kokku unenägu”; teisejärgulisemad ehk enamik näevad „Tuulemaas” Suitsu loomingu apogeed ning „Unenäos” juba allakäiku; kolmandajärgulised tõstavad esile „Elu tuld”.

„Elu tuli” ongi Suitsu kõige populaarsem raamat – luulehuviline publik võib sealt nii mõndagi pala peast teada. Need nooruse, tormi, mere, võitluse ja tule motiivid mõjuvad kui ärkamine hilisärkamisaja unest. Raamat toob eesti luulesse uutmoodi raksatav-ragistavad riimid ja rütmid. Oma abstraktsuse poolest jätkab see aga veel XIX sajandi luulet, sisaldades motiivilaene Kuhlbarsilt, K. E. Söödilt, Martin Lipult ja teistelt. Vormide poolest väga rikkalik „Tuulemaa” on juba stiilipuhtalt sümbolistlik või uusromantiline. Varasema võitlusepaatose on asendanud intiimsus ja resignatsioon. Raamatu sümbolid, näiteks Tuulemaa sümbol ise, pole ühemõtteliselt ümberöeldavad ega seletatavad. Osalt sellest tulebki luuletuste unelev raugus, millesse vahetevahel lõikab ühiskondlik reaalsus – 1905. aasta revolutsioonile järgnenud terror.

„Kõik on kokku unenägu” on raamat, milles paljud luuletused kasvavad välja tõsiasjadest ja kogemustest – kohtumistest mõne sõbra või tuttavaga, mõnest loodus­pildist või perekondlikust sündmusest, ajaleheuudisest või kuulujutust. Neil on faktiline, realistlik alus. Kommenteeritud väljaannet Suitsust paraku pole – tõsi, selliseid pole ka muude eesti luuletajate kohta, kuid Suitsu puhul oleks seda iseäranis hädasti tarvis. Lootusi sellele kahandab tõsiasi, et Suitsu arhiiv, kirja­vahetus ja käsikirjad hävisid 1941. aasta juulis Tartu põlengus. Üksik­luuletuste mõistmisele aitavad sellegipoolest kaasa Nigol Andreseni 1960. ja 1970. aastate artiklid, millele on hiljem lisandunud paar Toomas Haugi esseed.

„Kõik on kokku unenägu” võib olla frustreeriv raamat – paljud luuletused on raske kulgemisega, vihjelised, juba lausetasandil läbitungimatud. Soomes kirjutatud raamat on üles ehitatud justkui värsskroonika või -päevik, mis katab pöördelist aega, aastaid 1913–1921 Eesti, Vene keisririigi ja Euroopa ajaloos. Intiimsed ja filosoofilised luuletused vahelduvad päevakajaliste ja poliitilistega, eleegilisus satiiriga. Raamatus on kolm tsüklit. Sõjaeelne „Rohtaed” (1913–1914) on kõige idüllilisem ja intiimsem. Selle pealkiri viitab Voltaire’i „Candide’ile”, mille nimitegelane avastab pärast hirmsaid vintsutusi, et õnn seisneb oma aia harimises. Ühiskondlik vaatlus ei puudu siitki, taustaks pettumus allajäämise pärast tülis Tõnissoniga. Mitmel pool leidub ka saabuva sõja endeid. Teine tsükkel „Maailma vari” (1914–1917) katkestab niigi hapra idülli, rohtaiale langeb maailma vari – sõda. Luuletused kajastavad sõjaõudusi, vahel ka lootusi uuenevale maailmale. Viimane tsükkel „Rängast ringist” (1917–1922) kulgeb sõja lõpu, revolutsioonide, okupatsiooni, Vabadussõja ja noore iseseisvuse segaduste ringis. Pealkiri viitab vägivallatsüklile, mille suudab katkestada ainult kaastunne, andestus ja suuremeelsus.

Luuletusi on raamatus umbes 90 (kui lugeda „Kurbade urbade” tsükkel ja „Vallatute keelte” epigrammid omaette luuletusteks), nende hulgas pooltosinat väga eriilmelist tõlget: Gregorius Suur, Nikolaus Lenau, „Marseljees”, Arvid Mörne, „Internatsionaal”, Tagore. Juba see väike valik markeerib vahelduvaid teemasid ja hoiakuid: askeesi kiitus, hoiatus ja seismine tormilise elu eest, üleskutse võitlusse türannia vastu, nördimus demokraatia-aate kaaperdamise pärast, üleskutse viimsesse võitlusse ülekohtu vastu, ning viimaks tõdemus, et elu jumalikkust ei tule otsida kusagilt kaugelt, vaid see peitub pereringis.

Ainult vähesed palad raamatust olid ajakirjanduses ja almanahhides varem ilmunud. Nagu ikka töötas Suits oma luuletusi hilisemates trükkides korduvalt ümber, kuid mitte alati paremaks ja selgemaks. Ilmudes ja hiljemgi pälvis raamat mitmesugust vastukaja – üldiselt tunnustavat, aga raskepärasuse ja päevakajalisuse uudne segu tekitas ka tõrke. Johannes Semper nimetas oma kirjades seda värsistatud lehejuhtkirjade kogumikuks. Mihkel Kampmaa kirjanduslugu on sama meelt: „Eluläheduslikud päevakajastused, kui neid esitatakse vaimukalt ja peenendatud stiilis, võivad köita ja lõbustadagi, kuid ei saa neile omistada suurt püsivat väärtust. Mis ainult põgusat aega teenib, kaob iseenesest ühes sellega. Siirdumine inspiratsiooniluulest programmilisele mõtlusele on osutunud Suitsu luule arengule saatuslikuks.”[4] Terasemad kriitikud, nagu Ants Oras ja Andresen, sellega kindlasti ei nõustunud.

„Kõik on kokku unenägu” on eesti luuleloo kõige modernsem raamat selles mõttes, et siin jõutakse kõige lähemale maailmaluule kujuteldavale esi­rinnale. Andresen ei liialda, kui ütleb: „Oleviku kajastamises ei jõudnud igatahes Suitsu luule tasemeni nende aastate soome ega Skandinaavia luule, ka mitte Euroopa juhtivate kultuurrahvaste luule ..”[5] Sõdadevahelise aja suurte luuletajate, W. B. Yeatsi, T. S. Elioti ja W. H. Audeni juures, kes Suitsust midagi aimatagi ei saanud, võib sageli leida suitsulikke kajasid. Suits ise sulandas oma värssidesse varasema maailmaluule kogemust Lucretiusest ja Goethest kuni Strindbergi ja Leinoni – mõnikord laenates, mõnikord varastades. Allusioone ja ulatuslikumaid laene on antiigist, rahvalaulust, Juhan Liivilt, Heinelt, K. E. Söödilt, Strind­bergilt ja palju­delt teistelt.

Oma modernsuses ei esinda „Kõik on kokku unenägu” enam mõnda kitsamat modernismivoolu või -stiili, vaid on üldilmelt ja -hoiakult pigem klassikaline, klassitsistlik. Kui arvestada meie luuletraditsiooni noorust, siis võib-olla polekski üks avar ja andekas luuletaja saanud tollal piirduda ühe või teise kitsa ismi süvendatud kultiveerimisega. Taas on õigus Andresenil: „Oma kirjandusloolistelt funktsioonidelt ja pärimusteltki on Suits klassik.”[6] Igatahes on Suitsuga kirjanduslugudes seostatav uusromantism, dekadents ja sümbolism vajunud kogu „Kõik on kokku unenägu” ajaks juba tagaplaanile, millekski kõrvaliseks.

 

*

Aga miks on raamat, mis on kantud kõige tugevamast reaalsustundest, dokumentaalsest ja faktilisest ajalis-ruumilisest konkreetsusest, saanud sellise kummalise, lausa solipsistliku pealkirja? Miks on Suits noppinud üles ja tõstnud raamatu tiitliks just kõiksuse unenäolisuse kujundi, samas kui raamat tervikuna on asjalik-­realistlik, jäädes unenäolisusest kaugele? Just nimelt argielu ja ühiskondliku tegelikkuse nimel on siin ju loobutud „Tuulemaa” hämar-unelevast sümbolismist.

Uni, luupainajad, sonimine, unistused, unelused, ulmad – need on igasuguse, eriti romantilise luule lahutamatu osa. Seda motiivi kohtab Suitsu varasemas loomingus ja see vilksatab siin-seal ka kogus „Kõik on kokku unenägu”:

   Kui oleks unenäo piduliku
sääl punetama tõstnud maade muld … („Hamleti proloog”)

mul siiski näib, kui sündind oleks ime,
ma siiski küsin: uni see või tõsi? („Täitumine”)

Ei une narriv samps –
ma olin kirikus. („Hüüdja hääl”)

Vaata, nagu unenägu
murrab läbi vaenu, rägu
töö ja rahvavõimu riik. („Sini-must-valge”, hiljem „Tõsta lipp!”)

Ega elu võrdlemine unenäoga olegi raamatut läbiv telgidee, pigem on see pandud tervikut raamina ümbritsema. See kerkib üles päris alguses, 1922. aasta usupuhastuspäevaga ehk oktoobri lõpuga dateeritud saatesõnas, ning lõpus, aastatega 1917–1921 dateeritud nimiluuletuses. Mõlemad tekstid seletavad, rõhutavad ja laiendavad pealkirjaks tõstetud teesi – lähiajaloo tülid, rumalused, õudused, veretööd, ideaalid ja pürgimused, lootused ja pettumused asetatakse unenäoraami sisse, lastes meil näha neid võõritunud pilguga.

Raamatu saatesõnas tuuakse välja kujundi kaks poolt: unenägu kui inimesi rõhuv pettekujutus, millest tuleb ärgata, ning unenägu kui meile maailma­paranduslike tegutsemissihtide andja: „Põhjuste ja järelduste rängas ringis olen jaganud pöördele kutset. Kui see on jampsimine, siis pingutagem kõiki oma võimeid virgumiseks painajalikust unest. Kui see on täie teadvusega tegutsemine, siis tõstkem mässu oma ilusamate unenägude nimel.” Ühel poolel on uni kui viirastuslik luupainaja: õudusunenägu, košmaar, jampsimine – murrangute aeg on olnud üks halb ja segane unenägu. Teisel poolel on unenägu kui unistus, unelm, kangastus, nägemus paremast maailmast, mille toel tegelikkust korrigeerida. Ühest küljest rõhutab unenäokujund klassikalisel moel kõigi inimpüüdluste kaduvust ja õpetab maise suuruse tühisust. Teisalt võrreldakse unenäoliste unistustega ideaale, mis meid tegutsema kannustavad.

 

*

Loetagu veel kord üles Suitsu peamised lootused ja pettumused perioodil 1913–1921, nii nagu neid tema luulest ja eluloofaktidest tuletada saab.

1913 aprill – tülinorimine Tõnissoniga, milles Suits jäi alla (luuletus „Pahupidi ja vastukarva”, põgusalt ka „Helgid ja vastuhelgid”).

1913 august – Estonia avamine, ettevaatlikud lootused maa vaimsele tõusule ja „eesmärkide riigi” lähenemisele („Hamleti proloog”).

1913–1914 – sõja eelaimused, Vene poliitilised põgenikud Soomes („Victor”).

1914 jaanuar – tütre sünd ja sellega seotud lootused („Lapse sünd”).

1914 august – vahetu kibe kogemus vaimustusest, millega Euroopas mitte ainult rahva­hulgad, vaid ka vaimueliit tervitasid sõja puhkemist („Krupp”, „Luxembourgi aias”, „Koduhõllaus”).

1914–1916 – sõjakoledused ja -pained, töö Sveaburgi sõjaväebaasi raamatu­pidajana, hirm mobilisatsiooni ees („Sõja muulased”, „Maakaitseväelane”, „Lydia”, „Veretav hommik”, „Sapine kuu”, „Hämariklased”, „Kurvad urvad”, „Kelle eest” jt).

1917 algus – Veebruarirevolutsioon („Täitumine”, „Vabaduse pulm”, „Vabaduse tuljak”); liitumine esseeridega.

1917 sügis – Eesti-Soome uniooni plaan, selle edutus, Eesti iseseisvuse idee propageerimine kodumaal ja Vene esseeride seas.

1917/1918 aastavahetus – Eesti Töövabariigi plaan; selle mahahääletamine Oleviste kiriku koosolekul („Hüüdja hääl”) ja hilisem ülevõtmine kujul, mis Suitsule ei sobinud („Eelkäija jutustus”).

1918 – riiud Eesti diplomaatias, mida Suits koges Stockholmi infobüroo juhatajana Saksa okupatsiooni ajal („Köbenhavnis”, „Kasper-teaater”).

1919 algus – Stockholmis komponeeritud hümnikavand „Sini-must-valge” („Tõsta lipp!”, raamatus pärast „Marseljeesi” ja „Internatsionaali” tõlkeid). Osalemine 1919. aasta mais Kopenhaagenis Põhjamaade kirjanike kongressil, mis „andis temale palju hoogu”.[7]

1919 teine pool – Irboska veretöö 9. septembril, 20. augustil toimunud ametiühingute kongressi delegaatide, nende seas Villem Maasiku, okupatsiooniaegse põrandaaluse Eesti valitsuse tööministri surmasaatmine („Hauakiri”); lootus­rikas tervitus Eesti ülikoolile „Õnnesoov”.

1920-ndate algus – tõusiklus, paristamine, mustad ärid („Vana Tühi”), valge terror (hukkamised Rahumäe metsas jm), mis Suitsu sügavalt häiris („Poeedi osa”, „Iseseisev kevadõhtu”, „Mõistke, mõistke” jpt).

Pealiskaudselgi pilgul on selge, et lootuste ja pettumuste bilansis on viimastel suurem kaal. Aeg ja tunded kihutasid neil aastatel üles-alla nagu Ameerika mägedel – või nagu prints Segismundo elukäik kongist paleesse, paleest kongi, kongist troonile, troonilt kloostrisse. Suitsu hingelähedus Segismundoga pole juhuslik – tallegi oli iseloomulik teatav kuninga- ja prohvetikompleks. Ta oli kõiketeadja ja kaugelenägija, noore põlvkonna iidol ja samas ebakarismaatiline, kõhklev ja kahtlev, rahvajuhiks sobimatu.

„Olemasolutunnetis”, et „elu on unenägu”, tabas Suitsu tema luulerännakul niihästi selle õilsal, calderónlikul, kui ka grotesksel, holberglikul kujul. Ta oli näinud enda ümber Segismundosid – inimesi, kes heideti võimule ja tõugati sealt ning jäid sellegipoolest õilsaks ja andestavaks. Veel rohkem oli ta kohanud Jeppe ja Pärmi-Jaagu taolisi matse, kes oma võimupäevakesega ei osanud muud peale hakata kui pillerkaaritada ja ülbitseda. Elu viirastuslikkust kogedes ei jätnud Suitsu maha prohvetlik veendumus viimsest kohtupäevast:

Veel kohut mõistetud ei, kohus kalk tuleb küll ühel päeval,
   meeles oh pea, surelik, lööb ärapääsmatu tund!

„Mäeotsa Jeppe” ja „Pärmi Jaagu unenäo” loole kogus „Kõik on kokku unenägu” vist otsest viidet ei leidu, aga varjatult mängib see lugu Suitsu satiirides kaasa. Et see Suitsul mõtetes seisis, ilmneb juba sellest, et ta 1923. aasta esimeses Loomingus avaldas ülevaate „Ludvig Holberg. Daani teaatri 200-aastase jubileeumi puhul”. Mõni aastat hiljem ilmus Eesti Kirjanduses (1927, nr 8) põhjalik uurimus „„Permi Jago unnenäggu” a. 1824. Kadunud ja jälleleitud käsikiri”, kus Suits avab Holbergi süžee järelelu Eesti laval.

 

*

Luuletuse „Kõik on kokku unenägu” esimene, ainult kolmestroofiline variant ilmus Siuru II albumis (1918) ja valmis arvatavasti 1917. aasta sügisel, pärast Veebruarirevolutsiooni äratatud lootuste tuhmumist. See mõjub kõigest visandliku fragmendina. Kõik kolm stroofi, milles tõdemuse juurest, et kõik on kokku unenägu ja inimelu kulgeb maakera pinnal keset lõpmatut tühjust, jõutakse igatsuseni kaugemate ilmade järele, esinevad hajutatult ka luuletuse hilisemates variantides (samanimelises kogus 5., 6. ja 17. stroof).

Kui raamatu saatesõna rõhutab ideelist seost barokse kurbmänguga, siis luule­tuse vormi juured on vaimuliku juhuluule barokses traditsioonis. Luuletuses kõlavad vastu ka sellesse traditsiooni kuuluvad vanitas’e ja memento mori motiivid. Stroofivorm riimiskeemiga aaBccB, milles neljajalgsed trohheused vahelduvad stroofi 2. ja 5. reas kahejalgsetega, on üle võetud soome kirikulaulust. Noorelt surnud Turu õpetlane Juhana Cajanus (1655–1681) pani elu lõpul kirja 23-stroofilise lohutuslaulu „Yxi hengellinen weisu”.[8] Laulu algvariant oli üleni naisriimiline, 3. ja 6. stroofiridade meesriimid tekkisid sinna alles Soome laulu­raamatu redaktsioonides. Cajanuse põhisõnumiks on kõige maise kaduvus ja maiste murede tühisus usu tõotatava õndsuse kõrval. Luuletuses kirjeldatakse järjest lindude, loomade, kalade, taimede, puude, kivide hävingut, jõudes apoka­lüptilise nägemuseni lahtihargnevast tähistaevast:

Kord ta pöördub pöörlemisest,
keerlemisest,
pöördub ärapöörmatult;
käändub käega käsuandja
kõige-sundja –
tagasi tulematult.

Cajanus oli oma stroofi omakorda laenanud kaasaegselt rootsi barokkpoeedilt Lasse Lucidorilt (ehk Lars Johansonilt, 1638–1674). Tolle 16-stroofiline matuse­luuletus „Petliku maailma paratamatu saatus” jõuab samuti lohutuseni jumala­usus, olles puudutanud enne kõikide olendijärkude kaduvust:

Usle mänske barn, betrakta,
   märk och akta
hur ostadigt världen står,
vexel skiftar, framåt stryker,
   viker, fiker,
som tid, moln och blåst förgår.[9]

Üle kahe sajandi hiljem täitub see barokne taust moodsa luuletaja käe all aga hoopis isiklikuma, konkreetsema, ajakajalise ja käänulise sisuga.

Loodetavasti pole see liiga profaneeriv, kui luuletuse mõttearengu parema jälgimise nimel anda sellest proosaparafraas. Kuigi selline kummastav (tagasi)tõlge kisub alasti tõlgendaja enda mõistmisnõtruse ning pisendab võimalike tõlgenduste ringi, võib see aidata lugejal stroofide labürindis teed leida. Kõige keerulisemaks osutub seejuures 9., 14., 15. ja 20. salmi lahtimuukimine.

1. Maapaos on mõtlik metsarada, kus lehtede langemise kuul jalutada. Oksade raad hõrenevad, hõõgudes õhtu suul. 2. Üleval laiub eeter – see riik on määratuid kilomeetreid suur. Mühisedes nagu muusik kohab kuusik – ladvakiik käija kohal. 3. Mis hääl see aeg-ajalt alla maani kostab? See on lennuki põrin, südikas lend. Mõte ja luule pole palju väärt, kui, kuule, kusagilt plaksatab mahlaselt raske pauk. 4. Kui maine sumin hääbuks ja kustuks [tuule] mühas, saab uuesti nähtavaks ülev tuum: õhkuv ja pilvi lõhkuv taevatuli, lõpmatu aeg ja ruum. 5. Olgugi et elu on heitlus, võitlus, sõda ja sõitlus, painav ja rõhuv tõelus – kõik see rägu on kokku üks unenägu. Meie maad kannab vaid õhk. 6. Sest kõik see, mis maa peal tikub ja kipub, ripub õhus. [Inimeste] kõrilõikamise lust poob ja piirab päikest, maakera tiirleb keset otsatust. 7. Vaheldugu pealegi väärvõimud, maa trajektoor on ikka ette määratud. Inimene on maakamaral üürikene ja matkab surma suhu. 8. Ükskõik, kas sa oled sundija või ohver, sea valmis kohver reisiks hämarasse. Mäleta ja pea meeles, et kord saatus haarab, tabab ja rabab elust sind ennastki. 9. Metamorfooside teel käib sureliku seemne külvamine, tung ja tüli – [seevastu] ehapuna jääb igavesti kutsuma hääletuna taga ja eel. 10. Kuidas küll eha joon valuleb raagunud okste rahutus kahinas! Mõnikord varjab selle pilvelohe, mis rändab kohe edasi, koon tuules rebenenud. 11. Puude pikenenud varjud tumenevad, aga männitüved künka harjal on veel heledad. Teises kaares on välja tulnud veerandkuu ja teretab kahvatult. 12. Kuuhõbedast saavad linikud, millest tõusevad kujud ununenud ja uinunud aegadest. Teekäänakud hakkavad kumisema üksi jäänud tuule kaeblemisest. 13. Kas see, mis ühtäkki kostab, on sammu- või tiivalohin? See on ainult kohin pimenevast ööst. Justkui püha ümisemisega kataks tuulemüha kinni kuritööde hirmu ja õuduse. 14. Justkui hing kutsutaks sõnatult valvsusele: Vahimees, pea piiril vahti, sest moonutaja [kurat] on ennast ära peitnud. 15. Kohtumõistja, mõista sähvides ja leekides kohut, isegi kui [maiseid] kohtunikke ei kutsu [enam] keegi korrale ning inimsüdamed on jäänud püüdluste ja abipalvete vastu ükskõikseks. 16. Käimine eha valgel, pilk üles pööratud, on minu palvetuse tund. Kodu poole minekul ilmuvad puu­latvade vahele värisema tähed. 17. Teie poole, kauged ilmad, tõstan ma silmad, et oma vaimu siit ülendada. Justkui mu hing otsiks kaugest taevast, paotuvatest tähtedest igatsuste hiit. 18. Aga sellele vastab jäine puhang: mõistuslik inimene, ärka unistamisest! Kõik õiglased ühinegu kurja vastu! 19. See võitluskutse viib mu läbi öö säravasse ja priiskavasse linna, kus viirastuvad kordnikud, lõbutsejad, autode lärm. 20. Kõrtsi tulede süttides hakkab trallitama inimesi jahtiv õnnekütt. Sealt, kus on pühadused ununud ja õelus [oma võrgu] pununud, kanna mööda tulist sütt![10]

Niisiis, Suitsu luulemina läheb oktoobriõhtul Helsingi lähistel jalutama ja kuigi ta mõte hakkab pendeldama passiivsuse ja aktiivsuse valimise vahel, jääb viimane sõna aktiivsusele. Avastroofide loodusidülli katkestab lennukimüra. (Dokumentaalse taustana võib omada tähtsust asjaolu, et 1917. aasta lõpul võidi ka Helsingis elada Saksa õhurünnakute kartuses.) Mürina vaibumine toob jälle välja päikese; igaviku- ja lõpmatusemõtete kõrval taandub maapealne elu unenäoks: looduse ringkäiguga võrreldes muutub tühiseks ka poliitiline vägivald ja võimude vaheldumine. Esile kerkib Cajanuse ja Lucidori traditsioonile lähedane memento mori motiiv: „Kamaral see inimene / üürikene / surma suhu matkates.” 9. stroofis, kus juttu läbi looduse metamorfooside samaks jäävast loojangust, on filosoof Tõnu Luik tabanud vilksatamas iidse, homeerilise ajakäsituse – arusaama, et minevik ei jää kunagi lõplikult seljataha, vaid ootab oma väljakutsetega meid juba ees.[11] Hämarduv maastik muutub viirastuslikuks: ilmuvad sammu­kajad, tiivalohin, minevikuvarjud ja kuritööended. Nende juurest jõutakse esimese prohvetlikkuse märgini, pöördumiseni vahimehe poole, sest vana vaenlane, saatan ehk „moonutaja” võib nähtamatult varitseda. Vrd „Vahimehe kohustust” Hesekielil: „Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt. Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.” (Hs 33:7–8) Tundub, et 15. salmis vastandatakse kahesuguseid kohtumõistjaid, taevasi ja maiseid – võib-olla viitega teisele psalmile: „Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!” Sealt taandub luuletajamina uuesti hardusse, palvetama ­kaugete ilmade poole. Kuid taas katkestab harduse prohvetlik meeldetuletus: tarvis on ühineda võitlusse kurja vastu.[12] Kurja üheks ilminguks osutub linlik lõbujaht. Poeedi prohvetikutsumust rõhutab veel kord tuliste süte kandmise kujund. Vrd näiteks Jesajal „Prohveti kutsumine”: „Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ..” (Js 6:6–7)

Mitme käänu ja pöördega luuletus põimib kokku väga erilaadsed elemendid – faktilisest reaalsusest võrsuvasse looduspilti seguneb barokkdraama „olemas­olutunnetis” tegelikkuse unenäolisusest ning usulise juhuluule motiivid maiste sekelduste tühisusest ning surma lähedusest. Sellest võrsuvat resignatsiooni ja hardust, kvietismi ja pietismi lõhuvad aga prohvetlikud meeldetuletused vahimehe, kohtumõistja ja tõerääkija kohustusest. Vennastekoguduste miljöös kasvanud, juba enne kooli piibli läbi lugenud Suits mõistab ennast siin luuletuses vanatestamentliku prohvetina, tõekuulutajana, äratajana. Seda ta ju mitmes mõttes oligi, eriti oma sõnavõttudes ülekohtu vastu ja sotsiaalse õigluse eest. Ei saa öelda, et tema sõnumit tänini kuigi hästi mõistetud ja kuulda võetud oleks.

Kõik on kokku unenägu

Maapaos mõtlik metsa rada
   jalutada
lehe langemise kuul.
Oksade raad õrenevad,
   sõrenevad
hõõgumises õhtu suul.

Säälpool, päälpool laiub eeter,
   kilomeeter
mõni määratu see riik.
Mühisedes nagu muusik
   kohab kuusik,
käija kohal ladvakiik.

Hääl mis taoti kostab maani?
   Aeroplaani
põrin, lend see südikas.
Väärt ei palju mõte, luule,
   plaksab, kuule,
kuskilt pauk nii üdikas.

Siis kui suma maine hääbuks
   mühas jääbuks,
ülev jälle ilmuks tuum:
tuli taevaline õhkuv,
   pilvi lõhkuv,
lõppematu aeg ja ruum.

Olgu elu heitlus, võitlus,
   sõda, sõitlus,
painav tõelikkuse rõhk:
kõik on kokku unenägu,
   kõik see rägu,
meie maadki kannab õhk.

Kõik, mis maa pääl tikub, kipub,
   õhus ripub.
Kõrilõikamise lust
päikse ümber poob ja piirleb,
   viirleb, tiirleb
kera keset otsatust.

Vaheldugu võimu väärus,
   suurem määrus
maal keerdkäiku jatkates.
Kamaral sel inimene
   üürikene
surma suhu matkates.

Oled sundija või ohver,
   reisikohver
hämarasse valmis sea!
Kord sind saatus haarab, tabab,
   elust rabab,
mälesta ja meeles pea!

Seemne sureliku küli,
   tung ja tüli
kuju moondumiste teel:
ah, kuis kutsub eha puna,
   hääletuna
igavene taga, eel!

Raagund okste rahutuses,
   kahutuses
valuleb kuis eha joon!
Varjab vahel pilvelohe,
   rändab kohe,
jälle tuules rebend koon.

Sompub puude pikkund vari,
   kingu hari
mändega veel heretab.
Teisel kaarel kuu ju veerand
   ilmsiks keerand,
kahvatuna teretab.

Kui kuuhõbest saavad ujud,
   tõusvad kujud
uinund, unund ajaga.
Kumisevad teede käänud,
   üksi jäänud
tuule kaebekajaga.

Sammu see, kas tiiva lohin?
   Kostab kohin
ainult pimenevast ööst.
On kui umisedes püha
   suleks müha
hirmu, õudu kuritööst.     

On kui hinge vaevlev valve
   oleks palve
sõnatuna heidetud:
Vahimees, käi maa see raja,
   Moonutaja,
nägematuks peidetud!

Kohtumõistja, sähva, leegi,
   kui ei keegi
kohtumõistjaid häbista;
kui ei ohvriks kantud püüud,
   appihüüud
südameid ei läbista!

Käia üles pöördud palgel
   eha valgel,
see mu palvetuse tund.
Nii kui koju poole lähed,
   ladvus tähed
värisema kirgastund.

Teie poole, kauged ilmad,
   tõstan silmad
ülendades vaimu siit.
Hing kui kaugest laotusest,
   paotusest
otsiks igatsuste hiit.

Ent kui puhang vastaks jäine:
   Arupäine,
virgu unistusest sest!
Vastu Kurja õelat tegu
   ühinegu
kõik, kes õiged südamest!

Võitluskutsel kiiskavasse,
   priiskavasse
linna tee viib läbi öö.
Viirastuvad korra vahid,
   lõbu jahid,
auto röögatab kö-köö!

Kõrtsi tulestiku süütel
   õnne rüütel
trallib, inimeste kütt.
Kus kõik pühadused unund,
   õelus punund,
mööda tulist vii sääl sütt!

                                    1917–1921

 

[1] Essee põhineb „Ööülikooli” loengul Eduard Vilde muuseumis Kirjandustänava festivalil 9. IX 2023.

[2]H. Kruus, Murdekuudel 1917–18. Mälestusi ühenduses G. Suitsuga. Looming 1933, lk 9, lk 1033, 1035.

[3]A. Suits, Mälestusi välisdelegatsioonist. Tulimuld 1960, nr 1, lk 83.

[4]M. Kampmaa, Eesti kirjandusloo peajooned. Neljas jagu. Tartu, 1936, lk 67.

[5]N. Andresen, Suits ja tuli. Tallinn, 1983, lk 114.

[6]Sealsamas, lk 96.

[7]A. Suits, Tõsta lipp! Mälestuskilde Gustav Suitsust. Tulimuld 1958, nr 3, lk 128.

[8]J. Cajanus, Üks vaimulik laul, kus selle maailma kaduv asi ette tuuakse ja kuidas ka inimene surma vastu ennast trööstida võib. Tlk A. Annist. Rmt: Soome laule ja ballaade. Tartu, 1934, lk 24–28.

[9]L. Johanson (Lucidor), Samlade dikter. Stockholm, 1997, lk 205. Tõlkes umbes: „Nõdrad inimlapsed, pange tähele ja pidage silmas, kui püsitu on see maailm, muutub ja pürgib, püüdleb ja pöördub, möödub kui aeg, pilved ja tuul.”

[10] Parafraas järgib raamatu esmatrükki, kuid jätab välja viimase, 21. stroofi: „Millest kuum sääl aju säsi / sellest käsi / vilu kui ju jahutand: / joobnud jahmu käratsustest, / märatsustest / lõpmatus kui lahutand.” Selle segase ja tõepoolest antiklimaatilise salmi kõrvaldas Suits hilisemates redaktsioonides ka ise. Paraku kõrvaldas ta ka 3. stroofi (lennukimotiiviga) ja, millest eriti kahju, 8. stroofi (sundija ja ohvri ühisest saatusest).

[11]T. Luik, Heideggeri tõlgitsevais jälgedes. Akadeemia 1994, nr 1, lk 91. Vrd ka: T. Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu, 2002, lk 110.

[12] Sarnane pöördumine õiglaste hõimu poole kõlab W. H. Audeni järgmise maailmasõja puhkemise puhul kirjutatud kuulsas luuletuses „September 1939”: „Öö käpa all kaitsetult krampi / on tardunud kogu maailm, / kuid siin-seal iroonilist lampi / võib vilkumas tabada silm, / kus iganes vahetamas / on sõnumeid Õiglaste hõim. / Kui mina, kes nii nagu nemad, / olen põrmu ja Erose põim, / samast eitusest piiratult / meeleheite sees virelemas, / saaks vaid näidata jaatavat tuld!”

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood