Sünge polüfoonia globaalse küla äärel

Karola Karlson

„Eesti novell 2022”.
MTÜ Eesti Jutt, 2022. 208 lk.
Koostanud Maarja Kangro, Urmas Vadi, Johanna Ross, Mart Velsker.

 

„Eesti novell” ilmus tänavu viiendat korda ning see koondab kaante vahele üheksateist möödunud aastal ilmunud lühijuttu. Paatoslik ja põhjapanev pealkiri „Eesti novell 2022” piiritleb kogumikku nii geograafiliselt kui ka aegruumiliselt, nelja koostaja valitud lood asetatakse eesti lühijutužanri pjedestaalile.

Kellegi rahvuslik uhkustunne raamatut lugedes ilmselt kannatada ei saa – „Eesti novell 2022” on mitmekülgne, kohati vaat et liigagi turvaline. Nagu Maia Tammjärv oma põhjalikus eesti lühiproosa üle­vaates täheldas, purjetas novellibuum 2021. aastal pärituules, ühtlasi ilmus rohkelt autori­kogumikke.[1] Peamiselt on „Eesti novell 2022” koostajad taastrükiks valinud ajakirjades avaldatud novellid – seitse „Vikerkaares” ja viis „Loomingus” ilmunud teksti, lisaks ka kaks lugu kirjastuse Puänt välja antud kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid”. Valikusse on võetud tänavuse Tuglase auhinna laureaadid: Toomas Haugi lugu „Mustjala”, mis ilmus „Akadeemias”, ning Piret Raua „Pink”, mis ilmus veebilehel „Edasi”. Autori­kogumikes ilmunust mahtusid „Eesti novelli” kaante vahele tekstid Urmas Vadi kogust „Hing maanteeserval” ja Mait Vaigu kogust „Simulatsioon”. Kahjuks on need kaks ka ainsad, kuigi 2021. aastal ilmus rohkelt autorikogumikke, samuti puudub saatetekst, mis selgitaks valikumeetodeid või -kriteeriume. Tekib küsimus, kas koostajad pigistasid huvi- või ajanappuse tõttu silma kinni ja lähtusid mugavast, juba toime­tajate poolt kureeritud assortiist? Või polnud autorikogudes midagi, mis vääriks esiletõstmist ja ajakirjad ongi esiliiga? Jääb üle vaid mõistatada. Selgitava teksti puudumine eeldab, et lugeja läheneb mõnusalt küljendatud lühiproosa valimikule usaldava apaatiaga: see siin ongi eesti novelli­paremik. Suvises rannas, kus lühijutte saab supluste vahel lugeda, võib päikeseuimas ka mõningaid järele­andmisi teha. Aga kui ette satub juba mitmes klišee­kari ja hingepõhja kriibib igavus, tekib aeg-ajalt tunne, et laia horisondiga merekalda asemel sulistatakse koduses konnatiigis. Kas Eesti novellimaastik ongi nii tasane ja üksluine?

Üks ajend võib ajakirjades ilmunud lühiproosa eelistamiseks veel olla – autori­kogumikku koondatud novellid on n-ö ajalaviini alla mattumise eest paremini kaitstud, seevastu perioodikas avaldatud proosa taastrükkimine pikendab putka­lettidelt paari kuuga kaduvate tekstide eluiga. Ühtlasi, et mahutada kogumiku 19 novelli sekka ka jutte uuematelt sulgedelt, tuleb välja jätta mõni vanameister. Koguni viis autorit (Katrin Tegova, Toomas Raudam, Mait Vaik, Tarmo Teder ja Loone Ots) figureerivad viieaastase ajalooga sarjas esmakordselt. Eesti novellimaastiku elujõulist kirjusust näitab ka asjaolu, et kokku on sarja egiidi all ilmunud tekste 61 autorilt.

Siiski, üks soovitus koostajatele. Kuna kõnealune – ja igati tänuväärne – novelli­kogu on mõningatele lugejatele esmaseks kokkupuuteks lühiproosaga, siis võiks välja tuua ka need eelneval aastal ilmunud lühijutte sisaldavad ajakirjad ja raamatud, mille tekstid „Eesti novelli” kogumikku ei jõudnud. Näiteks on USA-s välja antava maineka O. Henry novelliauhinna kogumike lõpus nimekiri kümnete ajakirja­dega, mille kaastöid loeti, ning sarja toimetaja toob välja, et 2021. aasta valiku langetamisel loeti läbi üle tuhande teksti (kusjuures sinna hulka kuuluvad hiljutise lisandusena ka tõlkenovellid).[2] Tänavuse Friedebert Tuglase novelliauhinna žürii luges lisaks perioodikale läbi ligi viiskümmend novelle või novellilaadseid tekste sisaldavat raamatut.[3] Kodumaise kirjandusloolise ülevaate seisukohast oleks väike bibliograafia kogumiku lõpus asjakohane.

Kuidas analüüsida novelli? Modernistlikud kirjandusteoreetikud György Lukács ja Walter Benjamin keeraksid ilmselt selle küsimuse peale kolm korda hauas ringi. Üheks võimalikuks lähtepunktiks on vaadelda tekstide suhestumist kirjanduslooga laiemalt, kuidas nad kajavad vastu kohalikus ja globaalses kirjanduspildis. „Euroopa kaasaegne kirjandus ja kultuur on alati toiminud kohaliku rahvuskirjanduse kaasas kantava „välisusena”, millega see on erinevatel kujundlikel viisidel suhestunud,” märgib Indrek Ojam, analüüsides modernismi eesti kirjanduskultuuris.[4] Milan Kundera eristab kunstis kahte konteksti: rahvusajalooline taust ehk väike kontekst ja rahvusülene kultuurilugu ehk suur kontekst. Sellest lähtuvalt defineerib Kundera „provintsialismi” kui suutmatust (või soovimatust) näha oma kultuuri suures kontekstis. Väikesed rahvused on suure konteksti suhtes sageli suletud positsioonil, kuna nad küll hindavad laiemat maailmakultuuri, lausa idealiseerivad seda, kuid tunnevad, et see on võõras ega seostu päriselt kohaliku kirjandusega.[5] Tänapäevases ­globaliseerunud ja digitaliseerunud maailmas on piir keskuse ja perifeeria vahel üha hägusem ja välis­kirjandus kättesaadavam nii originaal­keeles kui tõlgetena. Kus paikneb eesti novellimaastik selle globaalse küla suhtes?

Kuigi novelli toimumispaik ei määra ära selle (mitte)globaalsust, toimuvad kõik kogus avaldatud lühijutud Eestis, sageli on paigale osutatud geograafiliste viitade (enamasti linnanimede) kaudu, kohati ka subjektiivselt tõlgendatavate kultuuri­liste viidete (nt brändinimed, ajaloolised sündmused) abil. Tihti asetatakse tegevustik mõnda lõpuni defineerimata, salapärasesse maakohta või väikelinna, mis lubab igal lugejal manada isikliku mälupildi mõnest Eesti külakesest. Näiteks leiab Piret Raua novelli „Pink” naispeategelane end suviselt tantsupeolt, kus ta jagab pinki kohalike külanaistega: „„Laps oleks tore.” „Üks laps on kindlasti liiga vähe,” arvas teine naine, kelle nimi oli mul meelest jõudnud minna. „Kaks on ka liiga vähe,” lisas kolmas nimetu. „Kolm ka. Liiga vähe.” Ümin. „Neli on liiga palju.” Ümin.” (Lk 12.)

Raua karakterite õrnkoomilise dialoogi all voolab tume, põhjamaiselt morbiidne allhoovus, puänt on aga üsnagi etteaimatav ja mõjub eesti maagilise realismi kirjandusžanri foonil klišeelikult. Enamasti on perifeerias toimuvad lood vestetud turvalises mahedas stiilis, maitsestatud muheda iroonia ja alalise nukrusega. Sellist „Naissaare noir’i” viljeleb näiteks ka Imre Siil novellis „Sepamärdi Reinu õnnelimiit”. Traditsioonilised, perifeeriakangelaste nukrat elu kirjeldavad novellid on pigem kogumiku Achilleuse kand kui kuldõun, kuna temaatika mõjub kulunult ja autorile esmapilgul turvaline valik võib osutuda ebaloomulikuks pingutuseks, et leida originaalset, üllatavat vaatepunkti. Kuid leidub ka näiteid vastupidisest. Loone Ots, mulluse Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse võitja, püüab lugeja oma võrku juba pealkirjaga. „Minu suhe saatanaga” on lugu keskaegses külakolkas elavast naisest, kelle ellu saabub müstiline võõras. Tekst on julge ja leidlik ega kohku tagasi erootiliste kirjelduste ees. Samuti terav – kuid sugugi mitte vähem morbiidne – on Lilli Luugi väikelinnaelu kujutav „Elu nagu filmis”: „Mu ema tuli mulle ükskord kooli järele, peaaegu nagu too ema samal aastal linastunud laste­kodufilmis, ta palus, et ma annaksin tema hommikul antud kooli toiduraha tagasi, aga ma olin selle kahjuks juba õpetaja kätte andnud.” (Lk 63–64.)

Kui novellikangelased kolivad linna, näib tõusvat ka nende intellektuaalne ja sisekaemuslik võimekus. Katrin Tegova lühijutt „Armastus pärast” algab numbri­mänguga: „Mina olin 56, aga isa juba 54.” (Lk 17.) Filmilik mälupiltide vahel hüp­pa­mine ja erudeeritud tegelaste kahekõne loovad elastset pinevust. Klaustrofoobse filmistseenina kangastub silme ees ka Maarja Kangro „Sõjareporter”, mille lugeja kogeb Kirjanike Majas lahti rulluvat vestlusõhtut läbi minajutustaja pilgu. Lugu kogub tuure ja ühel hetkel olemegi juba Tallinna-Tartu maanteel kihutamas 160 km/h. Nii Tegova kui Kangro astuvad dialoogi laiema globaalse kultuuriruumiga – Tegova väliskirjanike (kahjuks küll vaid pealiskaudse namedropping’u laadis) loetelu ning Kangro Malis ja Gazas toimuva sõjategevuse ja ingliskeelsete fraaside kaudu.

Nii mõnegi novelli idee ja tegevustik on siiski asukohast sõltumatu. Näiteks ulmesugemetega P. I. Filimonovi „Viies”, mis toimub küll Tiskres, lahkab ajatuid teemasid, nagu ambitsioon, julmus ja inimsuhted. Stassiku lugu on lõbus ja pinget hoiab üleval küsimus, kas erilise kehakeemiaga mees suudab teha veest veini ja ellu äratada koera. Jüri Kolgi „Namaste” pistab varba tehnodüstoopiasse – maailma, kus arvutiprogrammid on saavutanud niivõrd kõrge taseme, et IT-spetsialistidel ei jää üle muud kui minna tööle Tallinna sadamasse. Kas piletimüüjaks? Ei, hoopis suusatajaks. Sisekaemust ja mälupilte vaheldav novell „Katkine mängusõdur” Andrei Ivanovi sulest mõjub peaasjalikult eestikesksete novellide vahel meeldiva kõrvalepõikena. Hoogne, thomasbernhardliku meenutuse vormis jutustatud lugu liugleb sündmustiku, dialoogide ja filosoofilise teadvusvoolu vahel. „Ma saan aru, et see ei ole sama asi; mis tahes seos nende kahe foto vahel (tüdruk Málagas vaskeesli seljas ja mu onutütar Kopenhaagenis grandi kätte­andmisel) on enam kui küsitav, liiga kunstlik, kuid minu jaoks on kõik segunenud, ma elan korduvate elementide lõplikus korpuses, kõik need elemendid tõmbuvad vastastikku, puudub sellest labürindist välja viiv rada.” (Lk 122.)

Eesti novelližanri maagilise realismi etalon Ave Taavet on kogumikus lühi­jutuga „Graniitkillustik”, mida võib lugeda kui lõbusat allegooriat kliimakatastroofiks valmistumisest. Kõige vähem meenutab novelli aga Taavi Eelmaa sürrealistlik „Bataille’ mootorratas”. Kuigi tekst mõjub esmapilgul kunstiliselt ja lüüriliselt, moodustavad rohmakalt üksteise otsa pikitud filosoofilised sedastused ja intellektuaalsed nopped raskesti hoomatava terviku. Jah, tegemist on avangardse kirjatükiga, aga kas sellest piisab, et väärida esiletõstmist? Kõige „ameerikalikum” on Paula Nerve lugu „Marurahulikult”, mis – nagu on märgitud ka The New Yorkeri novellide puhul – keerleb pikalt ühe veniva sündmuse ümber ja jätab otsad sõlmimata. Novelli raskuskese jõuab lühikese teksti jooksul mitu korda nihkuda ja autor hoiab kõrgpinget kuni maheda, jahutava lõpuni.

Kafka olevat oma päevikus märkinud, et see, mis suurte rahvaste kirjanduses „äratab lühiajalist huvi, muutub siin [väikeste rahvaste kirjanduses] ei millekski vähemaks kui elu ja surma küsimuseks”.[6] Tänavuse novellikogumiku üheksateistkümnest tekstist on surma kondine käsi tegutsemas koguni üheksas. Parafraseerides Walter Benjamini, ilmutab surm end eesti kirjanduses sama korrapäraselt kui luukere rongkäikudel, mis keskpäeval ümber katedraali kulgevad.[7] Mitme loo puhul mõjub surmamotiivi kasutamine pigem mugava varrukast välja tõmmatud lahendusena, sidumaks kokku sihitult triivivat tegevustikku. Teinekord kõlab see aga kui halastuslask, mis lõpetab väsinud perifeeriakangelase rutiinse ja kannatusi täis elu.

Tänavuse Tuglase novelliauhinna võitnud lood – juba eelmainitud Piret Raua „Pink” ja Toomas Haugi „Mustjala” – on oma olemuselt traditsioonilised ning paiknevad lihtsasti jälgitaval ajajoonel. Mõlema toimumispaik on Eesti väikekoht ning novellide sündmustik on kaalukam kui tegelaste siseilm või ajatute ideede sügavam mõtestamine, puudub dialoog globaalse küla ja laiema kirjanduslooga. Siinkohal meenuvad eesti novelliklassika – Tuglase „Popi ja Huhuu” – ning siinkirjutajat läbi aegade enim liigutanud lühijutt, Asta Põldmäe „Kuumalaine”. Kumbki tekst ei seo end ajalis-geograafiliste köidi­kutega, vaid need toimivad iseenese kehtestatud reeglistikus, mis loob avara, eikuskil ja seepärast kõikjal eksisteeriva paiga. Just selliseid kaugusesse tiibu sirutavaid ja julgelt piire kompivaid tekste loodaks rohkem näha ka tulevastes „Eesti novelli” kogumikes.

 

[1]M. Tammjärv, Lühiproosa 2021: kas buum on läbi? „Looming” 2022, nr 3, lk 398–410.

[2]J. Minton Quigley, Foreword. Rmt: The Best Short Stories 2021. The O. Henry Prize Winners. Koostanud C. N. Adichie. New York, 2021, lk XII.

[3]P-R. Larm, Novelliauhind 2022. „Sirp” 4. III 2022.

[4]I. Ojam, Modernismi muutuv tähendus Eesti kirjanduskultuuris. Rekonstrueerimiskatse. „Keel ja Kirjandus” 2018, nr 7, lk 544.

[5]M. Kundera, The Curtain. London, 2007, lk 35–37.

[6]M. Kundera, The Curtain, lk 38.

[7]W. Benjamin, The Storyteller. Illuminations. London, 2015, lk 94.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon