Surmahirm

Vahur Afanasjev

Katkend romaanist „Õitsengu äärel”

Tol juunipäeval lahkub Serge Bobrik kontorist tavapäratult vara. Ennast jalgrattale hiivavat mehikest saadab pääslavalvuri kummastav pilk — keskpäevakuumuses püsivad mõistlikud kodanikud majades. Bobrik ei vali koju väntamiseks kilomeeter pikemat teed ümber ratsakooli, sest täna ei hooli ta ülekaaluga võitlemisest. Ta tahab magada ja ei midagi muud. Või just muud. Mida tahes, et ärevusest jagu saada.
Maastikurehvide rudisedes kannab jalgratas teda üle Rio Aulencia jõesängi, alla piki küngastevahelist nõgu, mööda golfiklubist ja vanadekodust. Madridi ümbritsevate nisupõldude kuiv paberjas lõhn peidab isegi sulava asfaldi ja kraavipõhjas roiskuvate jäätmete leha. Tühjalt ringteelt vasemale, läbi Dulcinea, Garibaldi, Don Quijote tänava. Tont teab mitu korda on Bobrik arutanud, kas raamatutegelasi ajalooliste isikutega kõrvu seades on neile püütud elu anda. Täna see teda ei huvita.
Eesaedade kiviktaimlates vilksavad naistepunapuhmaste kollased õied, kaktuste tuhmrohelised kärsad. Oh issand, siin on nagu vanaema juures Odessas, täpselt nagu Odessas, mõtleb ta, teadmata isegi, kas see on hea või halb.
Miks just nüüd? Miks mitte siis, kui ta lapsena vannis kõõludes kukerpalli tegi, imekombel vett kopsu tõmbamata? Ei. Nagu ka mitte tol varahommikul, kui ta oli keskkooli lõpu puhul linna peal laaberdanud, võõraste kuttidega tuttavaks saanud ja nendega mahajäetud majja läinud — „Mis me teeme nüüd, lõikame sul kõri noaga läbi?” oli üks kuttidest küsinud, kui ta puruks löödud prillide järele kobas. Või aastaid hiljem, kui ta kogemata pudelikilluga neelu vigastas? Verd sülitades mõtles ta vaid, kas suremine ongi nii lihtne. Tookord ta juba teadvustas, mis on surelikkus, sest oli lennanud tuhandeid kilomeetreid, et vähki surevale isale viimased morfiinisüstid teha.
Jõuluaegne majarööv Brüsselis, mille peatas vaid ukseluku kinnikiilumine. Mitu ohtlikku möödasõitu. Sportliku möödaujuja tekitatud laine, mis tal üle näo lõi — uppuja ei karju appi, ta püüab õhku saada ja paremal juhul saabki. Kukkumine jalgrattaga — kiivrita peaga vastu pehmet sammalt kümmekond sentimeetrit graniidilahmakast. Vahemaandumine JFK lennujaamas, temperatuuriskanneri ootamatu piiksumine, viis nädalat välihaiglas sõjaväelaste valve all, neist kaks nädalat kõhuli voodis, hingamisraskustega võideldes. Ei, ka siis mitte.
Kohutavad kogemused, mis on möödunud nagu rändlinnu vari terrassipõrandal. Vaimne stuupor. Ebareaalsuse tunne. Mitte kunagi hirm. Aga nüüd on see kohal. Näriv surmahirm. Täna, kui nisupõllud lämmatavad ja silm igatseb rammusaid äikesepilvi, kardab Serge Bobrik enda, oma kolme lapse, naise ja kassi elu pärast. Kardab päriselt, piiludes pelglikult välja omaenda väikesest tüsedast kehast. Ta on päriselt kohal ja pelgust täis.
Pisike Plaza de España, asulavalitsuse hooned, väike nõks vasemale ja uuesti otse. Calle Greco, loeb mees automaatselt tänavasilti — igal tööpäeval teeb ta seda kaks korda. Tema teadmistiirane aju nuhutab kõike ettesattuvat, otsib seoseid, kvantifitseerib, kaalub, lükkab ümber ja põimib süsteemideks. Ta on teabeküllusest väsinud. Kui välised mõjud välja lülitada — jahedas laboris, lukustatud kabinetis, öösel enne uinumist või hommikul enne tõusmist —, mühiseb seda võimsamalt sisemine abstraktse mõtlemise kosk. Ta on katsetanud hallutsinogeenide ja zen-budistlike meetoditega, kuid erk mõistus ei kavatsegi rahuneda.
Surm. Talle, kergekujulist agnostitsismi põdevale teadlasele, on see olnud huvipakkuv väljavaade piisavalt kauges tulevikus. Kuid nüüd on surma tõenäosus talumatult suur. Tal, kogu planeedil, on vähem kui aasta. See ei ole hullumeelse prohvetihakatise sonimine, vaid jäine matemaatika. Ta teab isegi aega — tuleva aasta 13. aprill.
Punastest tellistest majad, mis paistavad tänavalt väiksemad kui seest. Tänava ääres ja eesõuedes rohetavad elupuud, plaatanid, mägipiiniad, palmid, dalbergiad — kõik hoolega pügatud, muld juurte kohal veevärgiveega niisutatud. Bobrik tõstab parema jala sõidu pealt üle jalgratta, kergitab seejärel vasema pedaalilt ja toetab sellele parema. Jalgratta hoog aeglustub ning on värava ees piisav, et Bobrik saaks ohutult maha hüpata. Ta tõstab sõiduvahendi üle äärekivi kõnniteele. Sõrm libiseb üle müüri sisse süvistatud lugeri. Kostab vaikne sirin ja klõpsatus.
Veel enne, kui mees majja siseneb, reageerib ihu ootusvärinaga. Majast uhkab konditsioneeritud õhku. Koristaja on ära käinud. Kodus pole kedagi peale kassi, just nii, nagu sel kellaajal peabki olema. „Kui tahan, võiksin alasti ujuma minna,” mõtleb Bobrik — tema kodu on üks väheseid, mille krundile on mahutatud korralik bassein, ja tema ise üks väheseid, kes raatsib seda veega täidetuna hoida.
„Еще не умер ты, еще ты не один,” vasardab tal peas luuletuse algus. On see Mandelštam või Pasternak? Nähtavasti Mandelštam, aga tuleks järele vaadata. Aeglaselt loeb ta teksti otsingusse. Jah, Mandelštam, kinnitab arvuti. Mandelštam ligi kolmkümmend aastat pärast põhikooli, kus Veera Nikolajevna neid väärtkirjandusega tüütas.
Pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas isa surmast rääkima. Esiti võttis väike Sergei seda dramaatiliselt, kuid kaine analüüsi järel rahunes. Jah, isa kaldus rasvumisele, ent jõi vähe, ei suitsetanud, sõitis jalgrattaga ja talle meeldis suvilas sahmerdada. Võis eeldada, et isa tervis on parem kui paljudel naabrionudel, kellest mõnele on äikese-eelseil leitsakupäevil kiirabi kutsutud. Surmast sai isa rääkida üle kahekümne aasta, enne kui järsk kaalukaotus ja muhk keele all iseenda eest kõnelesid. Kui isa helistas, oli Sergei juba mister Serge Bobrik ning töötas Los Angeleses. Kolmas staadium tähendas surmaotsust.
Tookord saatis Serge’i kuni õhtuni jahe võbin, kuid šokk sumbus aastaid kestnud surmajutu polstrisse. Kas isal endal oli seetõttu kergem? Vaevalt. Igatahes ei rääkinud ta pärast diagnoosi enam suremisest, vaid argistest tegemistest. Peaks nüüd temagi keskenduma argisele, näiteks hallitusele, mille ta teise korruse vannitoast avastas? Arutama Nathaliega, kas lubada vanem poeg Ühendriikidesse vahetusõpilaseks lisatingimusteta või nõuda talt paremaid tulemusi matemaatikas ja prantsuse keeles?
Bobrik mõistab, et paar-kolm tundi, mis läheb pere saabumiseni, ei suuda ta ei magada ega diivanil lösutada. Masinlikult vahetab ta kassi joogivee. Joob ka ise, janu tundmata. Kabinet on täis Nathalie pabereid ja käsitööasju. Ta kuhjab need teisele lauale, nihutab ekraani parajale kõrgusele ja hakkab tööle.
99942 Apophis, varasema nimega 2004 MN4. Nõnda nimetatakse mõrtsukat, kes ähvardab Serge Bobriku planeeti. Kui asteroid 2004. aastal avastati, püstitas see Torino ohuskaalal rekordi — neljas tase pole naljaasi. Arhiivijäädvustuste ja radarastromeetria abil täpsustatud orbiit võttis pinged maha, kuid sellid Kitt Peaki observatooriumis nimetasid asteroidi siiski Apophiseks. Äraloojaks, päikesejumal Ra vaenlaseks, õelaks maoks igavese pimeduse maalt, kes püüab Rad tema öisel ringkäigul alla neelata. Avastamisaastal jõudis Apophis 0,0963 astronoomilise ühiku kaugusele Maast — see on kümnendik teest Päikeseni.
Bobrik ei püüagi korrata mahukat IDL-mudelarvutust, mille tulemused tema töörühma hommikul ootasid, vaid läheb mõtetes tagasi kooli. Ta seisab klassi ees, joonistab kriidiga objektid, tähistab nende parameetrid, täidab tahvli võrranditega, kustutab, lisab uue kihi — klassikaaslased ja õpetaja jälgivad rafineeritud etendust lummatult, adudes vaid kehalisse vormi valatud mõtte­töö robustset, peaaegu seksuaalset rütmi. Kepleri seadus, periheel, tihedus, valguspeegeldustegur. Titiuse-Bode reegel, orbitaalresonants, esimeste asteroidide avastamine. Chicxulubi kraater, dinosaurused, Tšeljabinsk 2013, Maale potentsiaalselt ohtlikud objektid, nende kaootilised ja muutlikud orbiidid. Nii, ja nüüd meie päevakangelane Apophis. Aten-tüüpi asteroid, hinnanguline läbimõõt alla poole kilomeetri — Astronoomiauniooni definitsiooni järgi õieti meteoorkeha. Algsed vaatlused radari ja infrapunalainetega, arvutused, üldistused. Ja nende kõrval värsked, selle aasta kevadest pärinevad andmed.
Ei klapi, jumal küll, ei klapi! Ta teab, et vastus on olemas, tuleb vaid ennast kokku võtta, suruda sädelev teravik läbi halli udu, mille moodustavad mõtete limased klombid, puudutada sõnulseletamatut tõde ning tõlkida see arvude ja kainete lausete keelde.
Esimene seletus — uute mõõtmiste andmed on valesti sisse loetud. Võimalik. Teine seletus — eri mõõtmistel kasutati erinevat metoodikat. Vähe usutav, sest uuest, loojate sõnul paremast metoodikast ei oleks raatsitud konverentsidel pasundamata jätta, rääkimata sellest, et metoodikamuutus kajastuks tasulise andmepaketi saatekirjas. Kolmas seletus — meteoorkeha on kasvanud täieõiguslikuks väikeplaneediks läbimõõduga kuni kaks ja pool kilomeetrit — ei tundu usutav. Ometi kaldub ta just viimast tõeseks pidama.
Üle kahe kilomeetri! Märksa rohkem, kui seni arvutatud. Maa atmosfääri kuum embus sellist keha kuigi palju ei kahanda, planeedi pinda tabab see mitmesaja megatonnise jõuga. Kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul peab midagi sellist juhtuma. Üks võimalus kuuekümne miljoni vastu, et arvate ära üleeuroopalise lotomängu peavõidu numbrikombinatsiooni. Üks võimalus ühe miljoni vastu, et tuleval aastal hukkub korraga miljardeid inimesi, vallanduvad hiidlained ja tulekahjud ning löögikraatrist paiskub atmosfääri tolm, mis varjutab aastateks päikese.
Klass, nüüd lausa auditooriumitäis lapsi ja täiskasvanuid, kuulab Bobriku vaimusilmas teda õõvast ja erutusest kannustatud tähelepanuga. Elu pärast võimast asteroidilööki sarnaneb tuumatalvega, mille kirjeldustega oli vanemale vennale meeldinud teda vastu ööd muserdada — 1980. aastate alguse võidurelvastumise ajal teismeliseks saanud vennale olid need morbiidsed unejutud „Star Warsi” ja „Star Treki” ekvivalent, väikese Sergei jaoks aga teaduslik reaalsus. Kiire hukk lööklaines või aeglane väljasuremine igitalves? Milleks vaielda maapinda raputavate megatonnide üle, kui asteroidi kaalu teame vaid peegelduste järgi? Üks asi on mängida mõttega katastroofist, hoopis teine asi olla sellega päriselt silmitsi.
Bobrik pühib tahvli puhtaks. Publik hajub. Arvutiekraanil on Pythonis kirjutatud mudel, mille ta on teinud selguse mõttes — lihtsustuse aste on selline, et tarviduse korral oskaks ta ladusalt peast arvutada. Mitte miski ei lükka ümber öö jooksul IDL-is saadud tulemusi. Tõenäosust, et tema ja ta pere katastroofi üle elavad, pole mõtet arvutama hakatagi, piisab kõhutundest: nende šanss on kaduvväike.
Mütsatus ja ukselingi lõgin toovad astronoomi tagasi jahedasse kabinetti.
„Tereškova!” hõikab ta.
Tume objekt mütsatab taas vastu matistatud ukseklaasi. Mees tõuseb ohates ja laseb kassi sisse.
„Niisiis, kiisuke, kvadrant ja periheel.” Ta räägib kassiga pehmekõlalises vene keeles. „Võib-olla teile meeldiks tutvuda lähemalt mudeli ja algandmetega, enne kui enda seisukoha välja töötate?”
Kass näub, hüppab lauale, tagasi põrandale, hõõrub end vastu mehe jalga.
„Tasa, tasa, ei tule minust loodusega võitlejat, ei hakka ma kangelastegu sooritama. Tahad rinda pista? Tahad mürada? Ahoi, kuula siia! Just täpselt, kuula siia, nagu mu ema ütles.” Bobrik maandub diivanile, kass kaalutleb hetke ning järgneb talle.
Võitlus loodusega. Tuleb tunnistada, et enamasti annab ta kassile alla oma sügavama soovi ajel. Mil viisil kass selle saavutab, on arusaamatu — küllap vaid­levad bioloogidki, ehkki, muuseas, võiks hiljem järele vaadata. Apophis, vennas, mis sul küll arus on, hukkuda võitluses meie planeediga? Muutuda tuhaks, kildudeks ja kivikesteks. Planeet Maa tuleb sellise matsuga toime. Inimesteta ongi lihtsam, mõtleb Bobrik. Inimese kadumine sobiks kõigile peale inimeste endi, koduloomade ja kultuurtaimede. Aga milleks muretseda inimeste teenimiseks aretatud fauna ja floora pärast?
Bobriku peas sähvivad suure majanduskriisi järel peavooluvestlustesse kinnistunud mõttekillud. Inimtekkeline, järelikult jälkus, kultuurilise hegemoonia artefakt — vastupidine väide põhjustaks skandaali kokteilipeol ja lintšimise joogaklubis. Korralikud inimesed teavad, et rahvastiku kiire juurdekasv ja tehnoloogia areng nõuavad loodusvarade kokkuhoidu. Ja nad sorteerivadki pakendid eraldi urnidesse, ostavad jalgratta, kirjutavad alla petititsioonile lillekasvatuse vastu ja lendavad mandritevaheliste lendudega, saamaks osa ehedast, vaesest ja õnnelikust maailmast, üha kahanevast mitte-Läänest.
Korraks hakkab Bobrikul hea. Ta puhkab hirmust, näperdades mõisteid nagu palvehelmeid. Materialism, turudiktatuur, kapitalism ja skisofreenia, simulatsioonid ja simulaakrumid, ihamasinad ja organiteta kehad, meemid, koodid ja dekodeerimine, immanentsus, univooksus, transversaalsus, liberalismi diktatuur, edukultus, progressimüüt, antitootmine, nullkasv, hiliskapitalism, vabakonnad, koostöö, finantssõltumatus, aus kaubandus, taaskasutus, käsitööõlu, mahekana ja muhemuffin, gluteenivaba, laktoosivaba, hirmuvaba, eriti pärast seda, kui inimkond seljatas kohutava pandeemia. Nõiasõnad, mis kinnitavad kodanlastele, et jätkuvast masstarbimisest hoolimata on just nemad inimkonna au, mõistus ja südametunnistus.
„Njäu,” lausub kass, kelle Bobrik on diivanil rahunema saanud ja nurruma silitanud.
„Vabandust, Valentina Vladimirovna, poliitikasse mässisin ennast! Rumal Ida-Euroopa komme,” vastab teadlane vabandavalt. Kass tõmbab selja küüru ja kratsib diivanit. Bobrik jälgib looma rahuliku alistumisega. Kuni loodus teda otseselt maha tappa ei kavatse, võib ta looduse rahule jätta, instinktidel ja stiihial valitseda lasta, koristada nurisemata karvapalliokset, higistada, püsida tormistel päevadel kodus, taluda stoiliselt sääski ja kihulasi. Kuid praegune on liig. 99942 Apophis tuleb kahjutuks teha.
Nõndaks, kriisiplaan. Ta töötab Euroopa Kosmoseagentuuris. Särav teadlasekarjäär, millele lisab erutava, pisut keelatud värvingu varasem töötamine erasektoris. Tema töörühm uurib satelliitside kasutamist väljaspool Päikesesüsteemi — asteroidid on selles kõrvalteema, Apophis võeti arvutusmudelite testimisel üheks näiteks, oletades, et objekti läheduse tõttu peavad mõõtmisandmed paremini paika.
Minna juhtkonna ette jutuga, et nad leidsid juhuslikult eriti ohtliku objekti, mida rahvusvaheliselt tunnustatud eelhoiatussüsteemid peavad niisama hästi kui ohutuks? Oletame, et ta veenab Stollenmaierit. Too liidab töörühmaga asteroidi-rahva, nõuab põhjalikku kontrolli, enne kui julgeb probleemi agentuurist välja viia. Erirahastuseta on võimatu midagi ära teha, järelikult jõuab teema poliitikute kätte. Ees seisaks võitlus teadlase hirmsaima vastasega — teiste teadlastega, kes puhtalt inertsist laseksid avastuse sõelapõhjaks. Teadusartikkel, tehnoloogiaajakirjanikud, massikommunikatsioon, parlamendid, avalik arvamus. Ta peaks laskma ennast ristküsitleda, kaitsma seisukohti, selgitama nõnda, et asjatundjad ei irvitaks ega võhikud solvuks.
Isegi kui kõik laabub üle mõistuse hästi, tiksub viimsepäevakell armutult. Asteroidi võib mitmel viisil orbiidilt kõrvale kallutada, võib-olla purukski lasta, kuid see on teooria. Praktikas on väikesed mehitamata kosmoseaparaadid asteroididelt proove võtnud — seegi on vägev tulemus. Riiklik masinavärk on võimas, kui keegi vaid mõistab selle aegsasti õiges suunas liikuma panna. Ei, sõbrad, kui väga tarvis, võib Sergei Markovitš Bobrik viskuda kerega kuulipildujapesale või seemendada naiste korvpallivõistkonna, ent inimkonna päästmiseks jääb tema jõust vajaka. Parim, mida ta suudab, on veenda ühte inimest. Kedagi, kelle võimekusse usub ta ebateaduslikult, kõhklusteta.
„Kõss!” Ootamatust äratõukamisest rabatud kass lubab teadlasel vastupanuta lahkuda. Otsustavalt naaseb mees töötuppa. Isegi kui lihtsurelik raaliks välja Dotty Godmani kontaktandmed, ei saaks ta ühendust. Bobrik kuulub privilegeeritute hulka. Ta algatab videokõne.
Tükk aega ketrab ekraanil hall ringike. Hetk enne, kui hirmumõtted värskest teotahtest jagu saavad, avaneb kastike Godmani aastatetaguse portreefotoga. Tugevad näojooned, ülespoole kaarduva otsaga nina, rangesse soengusse kammitud ebamäärast tuhmi tooni juuksed, sügaval silmakoobastes põrnitsemas sinakashall pilk ja huultel eneseteadlik muie. Videostriim on välja lülitatud, toimib ainult heli.
Bobrik alustab vene keeles: „Привет, Авдотья! Как поживаешь?”2
„Aun besser yeder tog, või kuidas teil öeldaksegi,” vastab Godman pilklikult, „iga päev aina paremini. Sa töötad endiselt Agentuuris?”
„Jah, mulle meeldib Madridi kliima. Kütmiseks kulub vähem puid, metsatööl vähem kirveid. Kolm last ja varsti sõidab ämmgi külla — mis parata, juudi õnn. Ja sina, Avdotja, poosetad Rivieras või naudid Lätis virmalisi?”
„Astronoom… Sa ju tead, et virmalised on isegi talvel haruldased.”
„Ma pole astronoom, vaid tumedale poolele kallutatud füüsik. Ja muidugi ma tean.”
„Väga hea. Kindlasti mäletad, et minuga on idabloki-kamraadlus üleliigne. Nii et ära kutsu mind rohkem Avdotjaks. Всё дошло или повторять надо?”3
„Kõik on selge. Mul on mure.” Enda kohta tavatult teeb Bobrik pausi. Mitte efekti pärast — ta lihtsalt ei oska edasi minna.
„Räägi,” julgustab Dotty. Ta on mehe esimesest lausest saati teadnud, et tollel on midagi tõsist hingel. „Hakka lihtsalt otsast pihta.”
Teadlane kirjeldab uurimistööd ja heidutavat avastust. Kümmekonnaks minutiks asendub murelikkus hasardiga, nii et ta ei märkagi abikaasat kahe noorema lapsega, kes teda kabinetiuksel üllatunult põrnitsevad ja seejärel kööki kaovad.
„Ma imestan, et sa nii veendunud oled,” lausub Godman. „Sa ei ole usu-inimene.”
„See üllatab mind sama palju kui sind. Sa tead, kuidas Agentuur töötab. Töörühmad kontrollivad üksteise mudeleid, enne kui need käiku antakse. Inimlik viga on välistatud.”
„Inimlik viga pole iialgi välistatud.”
„Olgu, inimlik viga on võimalik, aga isegi väga lihtsalt öeldes: uued arvutused näitavad, et tuleval aastal tabab Maad asteroid. Apophis, mäletad, me rääkisime sellest kunagi. See ei lenda mööda, vaid pihta, saad aru!”
„Kes seda ütleb?”
„Mina ütlen.”
„Hea. Seda ma tahtsingi kuulda. Mida sa ootad, et ma teeksin?”
„Päästa maailm.”
„Kõlab imalalt.”
„Päästa mind. Päästa mu kass! Mäletad teda?”
„Loomulikult mäletan ma su kassi. Endiselt elus ja terve?”
„Kaksteist aastat ja karvad igal pool.”
„Minu lugupidamine. Ja miks sa arvad, et mina sind aidata saan?”
„Küsimused, muudkui küsimused. Järgmisena tahad, et ma iseendaga vaid­leksin või ennast piitsutaksin. Sa tead ju vastust. XLandi raketid on sinu käsutuses.”
„Kahjuks sa eksid, Serge. Ma olen praktiliselt väljas.”
Bobrik hingab sügavalt sisse. Uksest tulvab kabinetti laste metsikuid mängukilkeid, basseini kloorilõhna ja nisuväljade kuuma hingust. Ta kaalub olukorda ja lõpetab sideseansi lühidalt:
„Päästa ennast, Dotty. Ma annan sulle andmekogu ligipääsu. Tervita Aivarit!”
Bobrik logib välja. Hetkeks jääb ta veel kabinetti istuma, enne kui läheb sõjavälja meenutava söögilaua juurde, mida kõigi eelduste kohaselt katavad praetud nuudlid, verevad ketšupiplekid, maisikrõpsude pudemed ja Valentina Tereškova karvad.

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon