Surmal on lapse silmad

Maarja Vaino

Ühest motiivist Kalju Lepiku luules

Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud:

Surmal on lapse silmad,
kui ma vaatan surma sisse.
Kas ma vaatan kadumisse?

Luuletus on kantud isiklikust tragöödiast (Kalju Lepiku väike poeg Ott hukkus liiklusõnnetuses 1958. aastal) ja võib-olla on ridadesse peidetud valu see, mis värsi nii eredalt meelde söövitab. Võib-olla aga hoopis kujundi ootamatus: surma kujutatakse sagedamini ikka luukere või vanaeidena, vahel looma, ingli või kuradina. Muidugi, ka näiteks Thomas Manni novellis „Surm Veneetsias” ilmub surm sihvaka noorukina. Kuid sellel surmal ei olnud lapse silmi.
Surm on teema, mis saadab Kalju Lepiku loomingut algusest lõpuni. Võib-olla on Lepik kõige rohkem surmast otsesõnu kirjutanud eesti luuletaja? See oleks mõneti ootuspärane, sest Lepiku luule on samal ajal vägagi elujaatav ning elujõuline. Mida saaks elusolek veel rohkem (lootusetult) trotsida kui surma, oma ürgvaenlast? Ja kus oleks elu ja surma vaheline erinevus mujal nii selgelt näha kui inimese silmades?
Kalju Lepiku juubeliaasta puhul tema luulet üle lugedes märkasin, kuivõrd palju kasutab ta oma värssides silmamotiivi. Algselt oli ülelugemise eesmärk uurida, missugune tähendus on Lepiku luules erinevatel puudel, innustuseks tema lühipala „Mälestus on pihlapuu”. Kuigi puid ja pihlakaid leidub, jäid valitsema ometi neli märksõna: muusika, muld, surm ja silmad. Esimesest kahest Lepiku luules on korduvalt kirjutatud. Ühtegi arutlust silmade üle ei ole aga silma hakanud.

Kui päev on ära pööranud näo

Nägemine on üks inimese tähtsamaid meeli ja evolutsiooniliselt välja kujunenud varem kui mõned teised aju funktsioonid. Vastsündinud lapse abitust põhjustab osaliselt see, et tema silmanägemine on alles hägune ning ta suudab ümbritsevast eristada ainult uduseid ja hallikas toonis kogusid. Väidetavalt areneb lapse nägemine täiskasvanu omaga võrdväärseks umbes viiendaks eluaastaks. See on vanus, mil lapsed hakkavad püüdma maailmast aru saada ning mõistma tegude ja tagajärgede seoseid. Koos pilguga teravneb siis ka inimese maailmataju, silmad avanevad nii otseses kui kaudses mõttes.
Eesti keeles on üsna rikkalikult vanasõnu ja kõnekäände silmade kohta. Üks kuulsamaid on kahtlemata ütlus, et silmad on hinge peegel. Ja on ootuspärane, et poeesias on pilkudel ja silmist paistvatel tunnetel oma roll. Kalju Lepiku luules esineb samuti siin-seal teatud romantilise alatooniga helke, kuid valdavalt on tema luule teravik siiski mujal.
Lepikule on silmad sobiv kujund kõige selle väljendamiseks, mis teda üha painab. Silmad võivad olla nii maailma kui ka siseilma peeglid, peegeldajad, aga samamoodi võivad nad olla omamoodi avaused, mille kaudu saab vaadata hoopis teistsugusesse maailma. Olgu märgitud, et kui muld, muusika ja surm näivad olevat Lepikul programmilist sõnumit kuulutav ja teadlikult valitud poeetika, siis silma-kujundis avaldub pigem midagi alateadlikku, kirjanikule endalegi teadvustamata ainest. Kalju Lepiku 1980. aastal Stockholmis välja antud „Kogutud luuletustes”, kust on võetud enamik siinse kirjutise tsitaate, lugesin kokku sadakond luuletust, milles üks kandvaid motiive on silmad. On selge, et niisugune sagedus ei ole juhuslik. Esile kerkib midagi luuletajale sügavalt olemuslikku.
Esimese luulekogu pealkiri „Nägu koduaknas” (1946) rõhutab kohe visuaalsust: aken on mõeldud välja- või sissevaatamiseks ning nägu on juba sõnatüve kaudu seotud nägemisega. Silmad on ühtaegu inimese aken maailma.
Aga nägu, mis Lepikul koduaknast vaatab, kehastab midagi jubedat: „Koduaknast irvitab vastu / võõra verine nägu.” Noodivõti, mis lugejale luulekogu alguses antakse, sisaldab endas häiresignaali. Nägu aknal on ju midagi arhetüüpset. See nägu peaks olema kodu, ema ja turvatunde sümbol, aga selle asemel on hoopis vägivaldne katkestus, röövitud kodu ning mehed, kelle „silmade taga / kõmab kuklasse lask”. Sellise näo ja akna algus on sõjas, aga nagu Lepik ise meenutab: „Hoopis pahupidi pööras niigi juba nuripidise maailmapildi küüditamine. Mul on tänaseni silmade ees päikesepaisteline suvehommik, veoautod ja veoautodel istuvad hirmunud, masendusest murtud inimesed. Meie perekond pääses üle noatera Siberisse saatmisest. Nagu hiljem selgus, olime määratud küüditamisele teises järjekorras.”
Veel ühes luuletuses, mis kannab pealkirja „Nägu”, küsib Lepik: „Kas jätkub veel õli lambis, / kui päev ära pööranud näo?”
Pahupidi pööratud, ohtlikuks muutunud maailm ise on saanud teise, võõra ja verise näo. Sealjuures on tähelepanuväärne, et Lepiku luules valitseb sageli õhtu, pimedus või öö. Päev ongi oma näo ära pööranud, päike on jahtunud. Saabunud on silmitu öö.
Viited sõja, põgenemise ja kodumaa kaotuse talumatusele on üsna ilmsed.

Nutsin. Silmi märgi
pühkiv tuuleiil lõi näkku lund.
Oli õudne, oli kesköötund.
Ahastus käis ahastuse järgi.

Või:

Kisendad silmili maha!
Kisendad läänetuulde!
Keegi ei taha,
ei taha kuulda!

Sellises toonis algab Lepiku luuletajateekond.
Ning mida edasi, seda ilmsemaks saab, et just silmad ja nägu on Lepiku luules see osa inimesest, kuhu keskendub olemise paine. Silmad on inimsuse asupaik, elu ase. Ja maailmavalu lööb seetõttu Lepiku luulemina peaaegu alati näkku või vastu silmi.
Pole siis ime, et silmad tahavad sulguda, tuleb uni ja magamine. Vahel nähakse und ka silmi sulgemata: „Kes küll veel peaks / nägema und / hõõguvast päikesest? // Lahtisi silmi / nägema und?”
Kuid sagedamini: mu silmad magavad; mu uni on pikk…
Sest vahel on elu hullumeelsem kui uni.

On väsimus Surma vammus?

Eriti tugevalt ilmub magamise- ja unemotiiv Lepiku luulesse alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” (1955). Nimiluuletus ise on jaotatud kolme tsüklisse, mis kannavad pealkirju „Esimene õhtu”, „Teine õhtu” ja „Kolmas õhtu”. Muinasjutuline numbrimaagia seguneb unenäoliste episoodidega ja näib, nagu sooviks luuletaja viia meid mingisugusesse vahemaailma, kus nagu muinasjuttudes ikka „otsekui unes” ära käiakse. Kuigi Lepik on meenutanud, et alates kogumikust „Kivimurd” (1958) hakkas ta rohkem rahvaluulele tähelepanu pöörama, on ka „Muinasjutt Tiigrimaast” juba märksa mütoloogilisem kui varasemad kogud.
Õhtu-tsüklitest leiame ka luuletuse „Suletud silmad”:

Ma vaatasin su silmadesse,
need olid suletud.
Ja jõgi liiljatest su laugudel
ei voolanud kuhugi,
ei kellenigi.

Jätame praegu vastamata küsimuse, kelle silmadest ja silmalaugudest on jutt, ning pöörame tähelepanu hoopis sellele, et magamise ja silmadega koos sugenevad „Tiigrimaas” värssidesse aina rohkem ka mulla- ja surmamotiivid. Õieti on mõlemad Lepiku luules algusest peale olemas olnud, kuid muutuvad nüüd jõulisemaks ja põimuvad omavahel lahutamatult ühte. Hea näide on luuletus „Hall pilv”, kus Lepik kirjutab:

Memme silmad said mulla sisse,
süda mulla alla
.

Kuid veelgi enam hakkab ühendus silmad-surm-muld painama alates kogust „Ronk on laululind”, kust pärineb alguses tsiteeritud luuletus „Surmal on lapse silmad”. Mullamotiiv tuleb selles luuletuses sisse viimases salmis. Kokku on valikkogus ainult neli uut luuletust ja kõik keerlevad samade märksõnade ümber: uni, surm, muld.

Uni tuleb sängi sisse,
valgete linade vahele.
Paneb sõrmed silmadele.
[—]

Uni tuli sängi sisse,
valgete linade vahele.

Õmbles hõlma traagelniidi,
musta niidi, mulla niidi
.

Või:

Muru kasvas mulla pääle.
Valu pääle ei midagi.

Memm, mu silmadesse ära vaata.
Mu silmad reetnud iseenese.

Edasistest kogudest võib näiteid tuua ridamisi: „Surm magas nõela silmas. / Surm magas lapse silmas. / Surm on valge niit”; „Muld vaatas su silmade sisse”; „Elu silmast surma lõng / surma silmast elu lõng. / Kangaspuudel kokku kooti”; „Sinine taevas su silmadele. / Must muld su kulmudele.” Jne.

Arusaadavalt on surelikkuse ja kaduviku tunnetus Lepikule omane juba ühiskondlike murrangute ja tema põlvkonna saatuse tõttu. Seda süvendas veelgi traagiline lapse kaotus, mis pani luuletaja mitmeks aastaks vaikima ning hiljem ikka ja jälle süvenenult oma luules surmaga tegelema. Kuid teatud autoteraapia kõrval on neil motiividel Lepiku luules siiski sügavam tähendus.
Karl Ristikivi on märkinud, et alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” on Lepiku luules kasvanud tugevamaks religioosne motiiv.
„Tiigrimaa on siinsamas ja ometi sealpool meeltega tajutavat, on oma põhituumas transtsendentne. [—] Lepiku usuliste otsingute tee algas järjekindlamalt kolmandas kogus „Kerjused treppidel” usundiajaloolise tsükliga „Umbsed tõed”, süvenedes samas luuletuskogus „Kuues kurbuses” ja muutus subtiilsemaks, aga ka raskemini tabatavaks järgmises kogus „Merepõhi”. Aga alles „Muinasjutus Tiigrimaast” näib luuletaja hakkavat aimama mingit valgust, kuigi ei saa ütelda, et Lepik oma Jumalale palju lähemale jõuaks — pigemini tundub, et ta tiirleb tema ümber nagu planeet ümber päikese.”
Lepik kasvas üles Koeru kiriku lähistel ja kirikus käimine oli tema lapsepõlve loomulik osa. Ta on meenutanud: „Elasin ema ja vanaemaga palvemajas. Isa oli ammugi surnud. Teda ma enam ei mäleta. Vana palvemaja asus paar kilomeetrit alevist eemal ja kiriku valge torn paistis selgesti puude vahelt meie õue. Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal „jutlust” ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest.”
Ülikoolis õppis Lepik aga hoopis põhjamaade ja germaani mütoloogiat. Ja kuidagi ei saa seetõttu mööda sellest, et üks ürgsemaid jumalikke sümboleid, mis pärineb vanast Egiptusest, on Horuse silmad, mida tuntakse ka „püha silmana”. Vanas Egiptuses maaliti surnukirstu vasakule küljele kaks silma, et lahkunu näeks teed, mis teda ees ootab. Meenuvad ka teistes religioonides esinevad silmakujulised sümbolid, mida seostatakse jumaliku tõe ning kõikenägeva jumalaga. Võib-olla kõige huvitavam seos tekib aga just skandinaavia mütoloogia ja selles eksisteeriva ilmapuu Yggdrasilliga, mille all asub kaev ja kaevu põhjas lebab muinasgermaani ühe tähtsama jumaluse Odini silm. Odinil oligi ainult üks silm, millega ta nägi kogu maailma minevikku, olevikku ja tulevikku.
Nii et silmad ei ole ainult hingepeegli paik, mille kaudu Lepik vaatleb inimeseks olemist. Silmad on ka midagi muud, omalaadne avaus siin- ja sealpoolse maailma vahel. Need silmad võivad olla inimese küljes ja pugeda inimesega koos mulla alla nagu Odini silm Yggdrasilli alla. Sidudes teadlikult või alateadlikult oma mulla rüppe minevad silmad muinasgermaani jumaliku silmaga, ei anna Lepik lisatähendust mitte ainult silmadele või inimeseks olemisele, vaid võib-olla ennekõike hoopis mullale. Yggdrasill, germaani mütoloogia üheksat maailma „hoidev” ilmapuu, muutub Lepiku tõlgenduses mullaks ja muld ise kõike koos hoidvaks pühaks aineks, mis ühtaegu toimib erinevate maailmade vahelülina. Näib, et ka Lepiku surnud lähevad mulla alla nagu vanad egiptlased — silmad ees, et näha, kuhu tee viib:

Ma istun su kasuka alla.
Sa ise mu paarimees.
Me sõidame mulla alla
koos mustas rees.

Sealjuures võib metafoori võtta ka märksa argisemana: arheoloogid on kõikjal maailmas avastanud tõendeid, et mulla kadumine (lahtumine) on otseses seoses ühiskondade languse ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemisega. Ja Lepiku püha muld on ennekõike reaalne kodumaa muld, mille pinnale pagulase jalad ei saa astuda.
Eesti kestmine on ka mulla kestmine. Viljakas muld omandab sellest vaatenurgast teise tähenduse — on diagnoosiks hoopis mingile vaimuseisundile. Hando Runnel kirjutab: „Kohati paistab Kalju Lepiku luulest, et muld on suurem kui meie. Isegi kui kõik meied kokku. Suurem kui kõik. Et muld on antus, mida ei saa osta, müüa ega alistada. Ta on antud inimese eluasemeks. Ja surmaasemeks. Ja ülestõusmiseks.”
Siin võiks kõneks võtta veel ühe Lepiku luules tähendusliku motiivi. Selleks on silmapiir.

Mere soolased silmad

Pagulasele on silmapiiril eriline ja valus tähendus: silmapiir tõepoolest piirab ja sulgeb midagi kättesaamatusse kaugusesse. See midagi on kodumaa ja kodu­pinnale (mullale) astumise võimatus. Hästi tuleb see välja näiteks luuletuses „Roslageni rannal”:

Seisan õhtul Roslageni rannal.
Silmapiiril kriips — Ahvenamaa.
Seisan kivisel kaljusel rannal.
Siit ära lennata ei saa
.

Silmapiir on joon, mis eraldab, kriipsutab läbi võimaluse pääseda „sinnapoole” — see tähendab tagasi koju. „Öötüdrukus” ilmunud tagasivaatelises luuletus kirjutab autor nii:

Piir on punane joon.

Kas mu silmad seletavad silmapiiril
tõusvaid saari ja randa?

Kodumaad peab ette kujutama üksnes vaimusilmas. On selge, et (silma)piir on ühtaegu füüsiline ja mentaalne. Ja kehastub muu hulgas mandreid lahutava mere kaudu.
Aga merekujundis peitub enamatki. Kõigepealt — ka merel on silmad, tuhkhallid ja soolased silmad. Nendega näeb meri mõlemale — nii kodumaa kui ka Rootsimaa — kaldale, aga mitte ainult. Ta näeb ka sügavusse.
Näiteks luuletuses „Merepõhi”:

Lainemägede sinises udus
luurab ta lõust
leidmata tõtt
uppunu klaasistund silmist.

Uppunuid esineb Lepiku luules küllaltki sageli. Lapsi ja mehi. Nii et merega kaasnev „piir” ei ole ainult silmapiir. Ka surm on sirge joon.
Üks ilusamaid ja tuntumaid n-ö uppumisluuletusi on Lepikul „Meri võttis memme vaeva”:

Meri võttis memme vaeva.
Kalade keskele magama
läksid koos meiega mitu laeva.
Läksid koos meiega magama.

Kulmudel sibasid silgupojad,
hullasid, mängisid sabaga.
Kulmudel väikesed silgupojad
.

Luuletuses on rahu ja leppimist, isegi omalaadset ilu. Kuid Lepiku transtsendentne maailm ei ole ainult füüsiline maailm, kus uppunu võib panteistlikult edasi elada silgupoegades. Lepikul on veel teistsuguseid, piiritaguseid maailmu.
„Jumala silmad klaasist mere kohal tukuvad”, kirjutab Lepik luuletuses „Klaasist mehed lähevad läbi Punase mere”. Piiblis hõljub vee kohal Jumala vaim. Ta jätkab samasugust hõljumist ka Lepiku luules. Näiteks luuletuses (poeemis?) „Verepõld” on read: „JA JUMALA VAIM HÕLJUS VETE KOHAL / ma näen silmi mis kasvavad öös.”
See muudab Lepiku mere millekski enamaks kui ülepääsmatu veemass mandrite vahel. Luuletuses „Meri võttis memme vaeva” tuleb hästi välja see, et meri ei ole mitte ainult füüsilise silmapiiri osa, vaid temasse on peidetud ühtlasi piir siin- ja sealpoolsuse vahel: ka mere (nagu mulla) kaudu minnakse n-ö surmavalda. Ka meri on Lepikul antiikjõe Styxi teisend, kahe maailma lahutaja ning ühendaja.

Aga võib minna veel täpsemaks. Kui vaadata õige lähedalt, siis selgub, et maailmade vaheline piir asub ikkagi inimese, ka uppunu silmades.
Silmad on otsekui piiripunkt siinse ja teise maailma vahel, sest just silmades „kustub” elu. Elutud silmad on lahkunu juures alati kõige raskemad taluda. Näib, nagu pöörduksid surnu silmad sellest maailmast ära kuhugi mujale. Nad ületavad selle piiri, kuhu elusa silmad enam ei seleta. Elav inimene näeb ainult, kuidas surnu silmad jõllitavad.
Lepiku „silmapiir” on seega mitmetähenduslik mõiste, mille kaudu omakorda tuleb sisse ka Hando Runneli mainitud ülestõusmise motiiv. Religioonid ja müüdid on tulvil kangelasi ja mütoloogilisi tegelasi, kes ületavad siin- ja sealpoolsuse piiri, käivad ära „surmavallas” ning toovad kaasa kas tule või igavese elu, mis annab inimesele mingisuguse lunastuse või vähemalt lootuse sellele.
Lepiku kui müüdihuvilise ja uskliku inimese luules ei jää surm ainult kõdunemiseks. Luuletuses „Lili Marlen” kirjutab autor:

Nad ütlevad,
mul on Kristuse habe
ja Kristuse silmad.
[—]
Nüüd on alanud aeg,
kus iga kõdunemata kont
mullast tõusma peab,

sest muld on avastand tiivad.

Kui muld tähistab surma, siis meri (vesi) tähistab kristlikus sakramendis ristimise kaudu ülestõusmist, igavest elu. Eriti, kui tegemist on merega, mille kohal Jumala vaim ikka veel hõljub. Ja kui surm on uni, siis peab olema võimalik ka ärkamine. Või vähemalt mingil teisel moel edasikestmine.
Luuletuse „Peiel” lõpus on read:

Äkki näen — koolnul on sargas
minu nägu ja juus.

Luuletus on pühendatud memmele, kes oli Lepiku elus üks armsamaid ja tähtsamaid inimesi. (Vanaemale on pühendatud veel mitu luuletust.) Lahusolek memmest ning emast pagulasaastatel oli Lepikule raske — seegi mõjus nagu hullumeelne unenägu või varjusurmas olemine. Enese nägemine sargas olijaga samanäolisena on seega kahemõttelise tähendusega: ühelt poolt oleks see kui sõnum elu jätkumisest, edasikestmine siiajääjates. Teisalt aga see, kes vaatab, näeb ikkagi surnuna otsekui iseennast. Küsimus edasikestmisest, nii rahva, riigi kui ka iseendana, võtab Lepiku luules ühel hetkel sünge, lausa kisendava küsimuse kuju: kas tasub üldse olla?
Hävimise (hävitamise), kaduviku ja surma paine kõlab Lepiku luules otsekui refrään ning mõjub aeg-ajalt isegi jõhkrana.
Leevenemine saabub alles tema viimastes kogudes „Öötüdruk” ja „Pihlakamarja rist” (1997), mis on kirjutatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist ning tagasi kodumaale pääsemist.
Lugemisel on ikka tunda Lepiku tuttavat tooni ja rütmi, aga midagi on ka väga teisiti. Ühtäkki ei leia Lepiku luulest enam ei avatud ega suletud silmi. Surm, meri ja muld on alles, aga silmi enam ei ole.

MU SILMAD JÄÄVAD JÄÄ TAHA MAHA
kui päike tuleb kevadel ja jää
ja pajutudud sajavad kord maha,

kirjutas Lepik paguluses ning näib, et kinniskujundina jäävadki silmad koos jääga meretagusesse Roslageni randa. Kogus „Öötüdruk” hõiskab seesama luulemina juba:

Uskuda põleva vee jäägitut surma.
Kasvada surmast läbi.
On meie saatus.

Haruldane on hetk Vallo Kepi filmist „Kodust punaste pihlade all” (1993), kus Lepik seisab Hiiumaa rannas samas paigas, kust ta paadipõgenikuna alustas teed Rootsi. Filmi lõpus ütleb Lepik: „Mu maapagu on lõppenud. Maapao-eepos on lõpetatud. Ringkäik on käidud.”
Ehk näibki siis luuletajale kogu vahepealne pagulus ja kannatuseaastad kui omalaadne viirastus, silmapete? Või nagu ütleb Lepiku ema sealsamas filmis: justkui oleks unenägu olnud kõik see raske aeg…
Nägu koduaknas ei ole enam võõras, vaid jälle tuttav.
Kadunud külade aknad löövad õlilampide valguses uuesti valgeks.
Lepik on tagasi oma luule alguse juures, ring on peale tehtud.
Aga mis on lõpuks ka üks silmamuna muud kui lõpmatust ja terviklikkust sümboliseeriv ring?

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood