Täidetud tühjus

Tiina Pai

Täidetud tühjus

Tiina Pai

Andrei Ivanov: „Untermensch: minu lõhkikistud osa”. Tõlkinud Veronika Einberg. „Loomingu Raamatukogu” 2021, nr 1—2. 120 lk.

Andrei Ivanov on üks viljakamaid ja tunnustatumaid keskmise põlvkonna Eesti kirjanikke. Kas tegu on Eestis elava Vene kirjaniku või vene keeles kirjutava Eesti kirjanikuga, on vaid vaatepunkti küsimus ja kirjutatu seisu­kohast üldsegi mitte oluline. Maailma mastaabis ei ole selles ju midagi erilist, et ühes keeles kirjutav kirjanik elab valdavalt teiskeelses riigis, ja tavaline on seegi, et sama autorit peetakse korraga mitmesse kultuuriruumi kuuluvaks. Viiteid Ivanovi varasemale loomingule ja sellest pärit tegelasi, tegevuspaiku kohtame romaanis „Untermensch: minu lõhkikistud osa” mitmeid, kuid Ivanovi varem ilmunud teoseid on juba eraldi ja kooski palju käsitletud, lahatud, arvustatud, seepärast ma praegu neil ei peatu. Küll aga julgeksin lugejale soovitada Ivanovi loomingu kahte omanäolisemat käsitlust. Leedu kirjanik ja kirjandusteadlane Taisija Oral tegeleb Skandinaavia triloogiale keskenduvas artiklis1 rahvuse kuvandi ja mitmekultuurilisuse imagoloogilise analüüsiga ning jutustamise eri tasanditega nende kuvandite edastamisel. Hingestatud käsitluse on avaldanud ka Irina Belobrovtseva ja Aurika Meimre2 — nende artiklis leidub nii laiem ülevaade Andrei Ivanovi loomingust kui ka tekstide peenekoelist süva­analüüsi.

Ivanov ütleb „Loomingu Raamatukogule” antud lühiintervjuus, et värske raamat on uue romaanitsükli proloog.3 Järgmine teos tsüklist, pealkirjaga „Театр ужасов”, on juba vene keeles ilmunud ja tutvustuse kohaselt kujutab endast cervanteslikku rüütliromaani, küllap saame seda peagi lugeda ka eesti keelde tõlgituna.

Minnes raamatu „Untermensch: minu lõhkikistud osa” juurde, tekib paratamatult küsimus: kuidas kirjutada teise inime­se mõttevoost, mis näib ennast vägisi paberile pressivat, halastamatult, kõigutamatu tahtega eluõiguse nimel võideldes? Oskan vastata vaid mõtetega, mida autori loodud jutustaja, jutustajast looja sisemuse vaatlemine tekitab, resoneerida enam-vähem sama katkendlikult, sama vabalt. Kasutan selleks märksõnade abi.

Untermensch. Autori loodud fiktiivse autori ehk minajutustaja alter ego. Ehk siis alter ego alter ego. Seega sõna otseses mõttes Untermensch, nagu Unterströmung, reaalsust mõjutav ohtlik allhoovus, inimkihtide all pesitsev põhjakiskuv ebaolend. Rebitud, lõhkikistud, moonutatud peegelpilt, mosaiik minategelase mateeria tükkidest (lk 96). Lothrop Stoddard nägi Untermensch’i ühiskonna heidiku, asotsiaalina. Natsid laiendasid mõistet Vene kommunistidele ja kõigile nende jaoks tülikatele Euroopa rahvastele-etnostele. Ühiskonna silmis sotsiaalselt alaväärseks liigitub ka Andrei Ivanovi Untermensch. Ivanov kirjutab oma tegelasest kohe esimeses lauses: „Untermensch — otsustusvõimetu hing, ta longib labürinti mööda, satub lõksudesse, vastab küsimustele, haarab paanikas sõidukaardi, varjub bussi, kirjutab märkmikku: ma olen imelik inimene, mul on palju asjaajamisi, palju igasugu pakilisi mõttetuid asjatoimetusi, raha pole üldse ja dokumentidega on krooniline segadus.” (Lk 5.) Samuti võib kõigis Untermensch’i kirjeldustes kohata Nietzsche Übermensch’ile vastandumist, näiteks: „Untermensch on vaegkehastunud olevus: osa temast on otsekui vidususega kaetud, vaevu paistab läbi väävlipilve.” (Lk 12.) Elujaatust, väärtuste loomist ei kuskil. Vaid sihitu kulgemine ja kirjutamine, kuid kirjutamine, mis tavaolukorras eeldaks autori aktiivset osalust, juhib Untermensch’i, mitte vastupidi. See on kõikehõlmav sundus, millele kogu ülejäänud elu alla vannub. Untermensch ei saa asjadega läbi (lk 15), on haletsusväärne (lk 31), on jõuetu bürokraatia ning ametiasutuste ja -isikute ees. Untermensch on prokrastinatsiooni meister, ei ole temas tegutsejat.

Võõrandumine. Andrei Ivanovi teose minajutustaja on oma tegelaste isa, kuid neist lahku kasvanud. Tema areng on seisma jäänud. Eemaldunud, maha jäänud on ta ka enese „vaimsetest isadest”, ta tõdeb, et on juba Kierkegaardist vanem, kuid ei märka ikka veel taibata, et ei tea midagi, kirjutab vankumatult ja peab kangekaelset võitlust materiaalse maailmaga kas või köögikapi irvakile vajuva ukse kujul (lk 29). Tegelased ja eeskujud vaevavad „Untermensch’i” minategelast ühelt poolt, nõudes tähelepanu. Ühiskond vaevab autorit teiselt poolt asjade, bürokraatia ja rahaga. Valitseb eksistentsiaalne erinevus tava­inimesest, kes läheb kaasa sunniga panustada tulevikku ja mitte elada vaid hetkes, kes otsustab midagi, kavandab midagi ega lase ennast voolust kanda (lk 36). Rahatus on minajutustaja jaoks valik, talle käepärane viis võõrandumist pidurdada, pisutki leevendada. „Edu on minule vastunäidustatud. Suur raha on minule vastunäidustatud. Rahakas mina ei ole enam mina, see on minule võõras küüniline kreatuur, keda huvitavad ainult tema ise ja tema šedöövrid.” (Lk 77.) Rahakana ja Untermensch’ita oleks minajutustaja ebainimlik olend, rahatus distsiplineerib teda, hoiab vaos, aitab püsida lähemal naisele ja pojale, kes näivad kohati niigi kaugematena kui mis tahes fiktiivsed karakterid.

Identiteet. Kogu XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kirjandus on ilmselgetel ajaloolistel ja sotsiaalsetel põhjustel täis oma kohta otsivaid kangelasi, ühes või teises mõttes põgenikke. Nagu Ivanovi teisteski teostes, on ka „Unter­mensch’is” esindatud rahvusliku identi­teedi küsimus. Kodakondsus, selle puu­dumine, selle saamine. Küsimus, mid­a hoida, mida jätta? Milline võiks olla integreerumine assimileerumata? On see võimalik? „Võib-olla tahetakse minust patuoinast teha? Miks mitte? Näitlik eestivenelane! Täielikult integreeritud!” (Lk 38.) Minategelane näib pikalt kohata ja kohatu, temas puudub täielikult Taani onukese kaudu väljendatud provokatiivsus, arrogants ja solvumine rahvusküsimustest kõnelemisel, kuid pinge ja paine on temas olemas. Romaani lõpuks näib minajutustajale siiski üht-teist selguvat. Kodu ei pruugi olla kammitsetud (rahvus)riigi piiridest, Untermensch’i üle ilma pillutatud tükid omandavad mõtte, kui neid ei suruta nii kitsasse raami: „[—] mitte keegi ei taha, et ma mõtleksin selle üle, milline saab Euroopa olema, kuid ma ei saa mitte mõelda, ma elan siin, siin elab mu poeg, ta hakkab elama Euroopas, loodan, et ta ei pea Euroopast põgenema.” (Lk 105.) Odensest viib orgaaniline side tšuvašist vanaisani (lk 117), lood näiksid omavahel põimuvat ja leppivat, ajalugu ja olevik saavad kokku.

Äng. Olen pannud tähele, et kirjanduses võib eristada naiselikku ängi ja mehelikku ängi (kirjutusviis võib, kuid ei pruugi ühtida kirjutaja tegeliku sooga). Andrei Ivanovi kirjeldustest kerkib esile tüüpiline meesäng: midagi nagu polekski elul viga, aga ängistus on ometi suur ja kõikehõlmav, sellesse saab pugeda nagu kohevasse, lohutavasse tekki. Naiselik äng on teistlaadne, nagu Herta Mülleril või Sofi Oksanenil, väljendub õuduste konkreetses, napis ja asjalikus kirjelduses, ent on seda hirmsam tajuda. Selles ängis ei saa viibida ega seda nautida. Kui näiteks Houellebecqil väljendub äng tegelaste groteskses enesehävituslikkuses, siis Ivanov suunab kõik oma minatege­lase monoloogina paberile, mõlemat on võimalik lugeda ise masendusse langemata, huvitava, lõbustavagi lektüürina. Naistel on võime kirjutada jubedustest igapäevasena, meestel vastupidi on annet kirjutada igapäevaelu painavaks.

Kirjutamine. Raamatus on põhjalikult ja mitmetahuliselt edasi antud kirjutamise protsessi. Seda, mida tähendab veel kirjutamata ja juba kirjutatud teost igavesti endas kanda, kuidas ta elab ja sunnib ennast kirja panema, kuni Untermensch lõhki läheb (lk 15). Ivanov kirjeldab autori kõhklusi, kahtlusi, tüdimust: „See romaan, ma pidanuks ta pooleli jätma, milleks nii palju aastaid lohistada?” (Lk 28.) Romaani kirjutamine ei tule minategelasele kergelt kätte, ei ole kui õhupalliga lendamine või rongisõit, see romaan ei kirjuta ennast ise (lk 32—33). „Untermensch” on „takistusromaan, paljude aastatega kujunenud straatumid, müürid, trellid, ämblikuvõrk, kookon” (lk 33). Kirjutamine on möödapääsmatus, surve. Andrei Ivanovi sisekõnelisus meenutab väga Péter Nádasi jutustamisviisi, selgelt on Ungari autor üks Ivanovi eeskujusid (lk 58—59, 61). Samamoodi ei ole ka Ivanovi keelekasutus juhuslik. Meenub, kuidas Nádas ühes varases jutustuses4 juurdleb pikemalt sõnade väärtuse ja väärtusetuse üle. Sarnased kaalutlused näivad olevat Ivanovi sõnavalikute, tekstiloome taga. Kõige põhjalikumalt on kirjutamisest räägitud 6. peatükis, minajutustajast autor ütleb, et „Untermensch” on katse saada teada, kuidas mõjutab kiri teadvust ja maailmataju, nii lugeja kui ka autori taju (lk 62—63).

Märksõnadega võiks jätkata pikalt, Andrei Ivanovi kirjutatus leidub palju kihte, mõtlema ärgitavaid avaldusi, kriipivat, huvitavat. „Untermensch” on teos, mille kohta raamatu minategelane ütleb: „Untermensch ei ole romaan, see on tuulevinu vee kohal” (lk 11). Seda on raske tajuda ja püüda, ometi on sisu olemas ja puudutab. Andrei Ivanovi romaan „Untermensch: minu lõhkikistud osa” on kui teekond, vahejaamadega rongiretk, mis jõuab lõpuks välja tühimaale (ahermaale?), kus meel on kerge ja nukker (lk 113). Õnnestunud alkeemiline eksperiment.

1 T. Oral, Multicultural imagery in Andrei Ivanovʼs „Scandinavian Trilogy”: Narrating the refugee point of view. Rmt-s: Imagology Profiles: The Dynamics of National Imagery in Literature. Newcastle upon Tyne, 2018.

2 I. Belobrovtseva, A. Meimre, Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium. Tallinna prosaist Andrei Ivanov. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 1, lk 16—32.

3 „Loomingu Raamatukogu” postitus Facebookis 25. I 2021.

4 P. Nádas, A bárány. Rmt-s: Minotaurus. Budapest, 1997.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon