Tegelane Tuglas

Mart Velsker

Friedebert Tuglas suri varakevadel, sellest on möödas viiskümmend aastat. Ma ei mäleta 1971. aasta kevadet – või kui mäletangi midagi, siis ei oska seda ajas paika panna, olin veel liiga väike. Tuglasega ma ei kohtunud, küll aga meeldis mulle hiljem ette kujutada, et selline kohtumine oleks saanud toimuda. Nüüd võib selle peale muiata. Mis mul ikka Tuglasele öelda oleks ­olnud või temal mulle, oleksin vaid hiljem võinud kirjaniku jumaliku puudu­tusega kelkida, juhul muidugi, kui ta oleks mu pead silitanud. Võib muiata, kuid sellest hoolimata on iseloomulik, et Tuglas näis – ja ehk näib nüüdki – esinda­vat kirjanduslikku järjepidevust viisil, millest tasub osa saada. Või kui Tuglas on mõnele lugejale vastunäidustatud, siis on temas ometi midagi, millele vastandudagi oleks tore, ka see on üks osasaamise vorme.

Tuglas paistab olevat suur ja küsimus Tuglase tähenduse kohta paistab olevat ühe artikli jaoks liiga suur. Proovin läheneda konkreetsema nurga alt. Vaatenurk oli mulle artiklit kirjutama hakates tegelikult selge enne kui see, et jutuks tuleb just Tuglas. Viimasel ajal on mind üha rohkem huvi­tama hakanud, kuidas kujutatakse meie kirjanikke ilukirjanduslikes tekstides. 2019. ja 2020. aastal pühendasin sellele teemale ülikoolis eraldi kursuse, kus asja sai üheskoos arutatud mitmest küljest. Need mitmed küljed hakkasid mulle ennast ilmutama muulgi viisil. 2020. aastal valmis näiteks kaks väljapaistvat üliõpilastööd, mis ei tegelenud küll täpselt sama asjaga, kuid mille teemapüstitused mingis mõttes laiendasid minu lähenemisviisi: ühes neist on juttu tegelaste „laenamisest”, teises mittefiktsionaalsetest pärisnimedest kirjanduses.1 Mulle oli üks keskseid küsimusi see, kuidas on kultuuri­loo­line proosa ja draama kujutanud kirjanikke ning vorminud kirjandusloolist narratiivi, mis peaks küll olema ennekõike kirjandusteadlaste kontrolli all, kuid on seda ikkagi vaid osaliselt. Laiemalt tähendab kultuurilooline kirjandus ajalooga tegelemise fiktsionaalset varianti. Märt Väljataga sõnul on see „mineviku kujutluslik rekonstruktsioon, mis lähtub osalt vulgaarsest, osalt ametlikust, osalt teaduslikust ajaloopildist”.2 See on niisiis ala, kus jooksevad kokku kõik tähtsamad ajaloost rääkimise võimalused, lähevad oma­vahel sassi ja samas tekib nende vahel kujuteldav tasakaalupunkt. Autonoom­sena eristub siin omakorda kirjanduslugu, mida mõnikord vaadeldakse koos „suure” ajalooga, mõnikord mitte. Narratiivis käivitavad sündmusi tegelased ning kirjandusloolise narratiivi kõige tüüpilisemad tegelased on kirjanikud, kuigi mõnikord võib see olla ka fiktiivne tegelane – näiteks Arthur Valdes, Felix Ormusson või väike Illimar. Eesti kirjanduse tundja teab juba ette, et Tuglas on eesti kirjanduslugude üks peategelasi. See on tõsi, ent kui ette võtta ainult ilukirjanduslikud tekstid ja otsida sealt kõige kesksemaid kirjanik-tegelasi, siis näeme, et on Tuglasest tähtsamaidki – näiteks Lydia Koidula ja Juhan Liiv esinevad tegelastena sagedamini. Tuglas on kuskil Koidula ja Liivi selja taga ja tähtis omamoodi.

Tekste, kus Tuglas tegelasena esineb, on erisuguseid, aga kultuuriloo­line kirjandus moodustab neist siiski ülekaaluka osa. See on kirjandus, mille sissetoojaks võib mingis mõttes pidada Tuglast ennast. Ta pole küll kõige esimene selliste tekstide autor, ent kui me otsime kultuuriloolisi fiktsioone, kus tegelaseks on mõni äratuntava nimega eesti kirjanik ja kui me ei arva sel­lesse komplekti kirjanduslikke följetone, siis on kirjeldataval traditsioonil kolm võimalikku alguspunkti. Kahel juhul kolmest on mängus Tuglase käsi. Tuglas ei ole osaline kultuuriloolise draama tekkeloos, aga ta on tõlkinud eesti keelde esimese kultuuriloolise romaani, mille tegelasteks on muu hulgas eesti kirjanikud, ning ta ise on sellise kultuuriloolise proosa algataja eesti kirjanduses. Ester Ståhlbergi „Päikese tõusu poole” (1932, eesti k 1934) vaatleb kirevates episoodides eesti rahvuslikku kujunemislugu kuni iseseisvuse alguseni – imelik, kuid ühtki sellist ajaloopanoraami Eesti kohalikelt autoritelt varem polnudki. Iseasi, kas Ståhlberg pakub lugemisnaudingut. Mulle tundub, et eestikeelse väljaande saatesõnas on Tuglas tahtnud poolvarjatult vabandada, et ta nii veidra ­teksti on ümber pannud, kuid raamat on sellegipoolest olemas ja teataval moel tähtis. Aga vähe sellest, Tuglas kavandas 1940. aastatel ise suurt kultuuriloolist romaani Käsu Hansust ja sellest pidi saama esimene omasugune eesti kirjanduses. Romaan ei valminud, aga sellest sugenes katkendeid ning ühe tüsedama tüki neist vormistas Tuglas novelliks „Käsu Hansu noorus”.

Kuigi proosas on XX sajandi esimesel poolel algatusi näha, siis huvitaval kombel kujuneb kultuuriloolise ilukirjanduse lipulaevaks hoopis draama­kirjandus. See on nõnda olnud 1930. aastatest kuni tänaseni ning seda on aeg-ajalt peegeldanud ka tõlgendavad tekstid.3 Kaasa on aidanud teatripoolne tellimus, kuid lõplikult vettpidavat seletust sellele nähtusele on raske leida. Võib-olla on siin mängus see, et kultuuriloo kinnistamise nimel soovitakse mingeid asju pidu­likul moel tähistada ning teater pakub selleks paremat võimalust. Võib-olla on mängus seegi, et teatris näib lihtsam kasutada dokumentaalsete materjalide kompilatsioone. Ja eks olegi näitemänge kokku lapitud kirjavahetustest, mäles­tustest, päevikutest ja muust. Kuidas tahes olukorda seletada, tõsiasjaks jääb, et ka Tuglase elust on seni loodud draamatekste rohkem kui proosat. Lisaks on Tuglasest inspireeritud märkimisväärsel hulgal luulet, ilmunud on väike anto­loogia „Loov inimene. Luulepühendusi Tuglasele” (1989) ning luulepeegelduste rida on jätkunud ka pärast seda. Värskeim näide on praeguse seisuga tõenäoliselt Mats Traadi luuletus „Kaasteelised”, mis ilmus „Loomingu” 2020. aasta septembrinumbris.

Tekste kogunes otsimise peale terve hulk, mõni trükis ilmumata näidend jäi ka lugemata, sest kui nad üldse kuskil peaksid tekstidena olemas olema, siis mitte väga käepärases kohas. Lugemata jäid Tiit Pruuli „Siuru. Carpe Diem!” (Valhalla, 1985) ja Eerik-Niiles Krossi „Jeunesse oblige” (Valhalla, 1987), Heidi Sarapuu „Eesti Kirjanikkude Liit” (Varius, 1997) ja Jaan Urveti „Tulemängud” (KA Teater, 2011). Olen küll Valhallat kunagi laval ise näinud ning kuigi see polnudki nii ammu kui Tuglase surm, siis palju puudu ka ei jää. Nimetatutele lisaks on veel vähemalt kolm lugemata näitemängu, mille salvestisi olen hiljuti kuulanud ja/või vaadanud ning mille kohta saan ehk midagi rohkemat arvata. Need on Heidi Sarapuu „Mis on meist vassakut kätt üle mere” (1993), Ingo Normeti „Tuglase elu” (1986) ning Riina Roose ja ülejäänud trupi koostöös valminud „Siuru õhtu 100” (2017). Käsikirjalistest näidenditest olen lugenud viie autori ühistöös valminud näidendit „Noor Eesti” (2011) ning Indrek Hirve näidendit „Kevadtalv 1918” (2008). (Aitäh, Eesti Teatri Agentuur!) Trükitud teksti­dest olen lugenud enda arvates kõiki, kus Tuglast ilukirjandusliku tegelasena kasutatud. Väidan seda siiski ebalevalt, sest Tuglase iga vilksatamist on küllalt keeruline üles leida  – täiendused on oodatud.

Mis võiksid olla olulisemad teosed? Kõigepealt need, kus Tuglas on fik­tiivse teksti peategelane või üks peategelastest. Neid on seni kuus: Rein Põdra novell „Roheline tuli” (raamatus „Kahekesi maailmas”, 1982), Ingo ­Normeti näidend „Tuglase elu” (Eesti Televisioon, 1986), Jaan Unduski novell „Sina, Tuglas” („Looming” 1986, nr 2), Heidi Sarapuu kuuldemäng „Mis on meist vassakut kätt üle mere” (1993, Eesti Raadio) ja näidend „Tänu tulemast!” (­Varius, 2006, raamatus „Klassikule külla”, 2010) ning Andrus Kivirähki näidend „Keiserlik kokk” (kogumikus „Voldemar”, 2008, lavastati samal aastal teatris R.A.A.A.M.). Neist proosa- ja draamateostest, kus Tuglas pole küll ühemõtteliselt peategelane, kuid on ikkagi tähtis, olgu esile tõstetud Ilmar Talve romaan „Maapagu” (1988), ­Kai­ri Kruusi, Jan Rahmani, Jaanus Rohumaa, Eva Samolbergi ja Siret Paju näidend „Noor Eesti” (2011, Rakvere Teater), Loone Otsa näidend „Birkenruh’ episood. Kurb armulugu” (lavastus 2012, MTÜ Tuulekell, raamatus „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”, 2016) ja Andrus Kivirähki näidend „Saunapäev” („Looming” 2012, nr 12). Siit edasi tulevad juba hajusatesse äärealadesse suubuvad tekstid, kust Tuglast leiame, aga mitte väga palju: Heidi Sarapuu näidendid „Sinine puri. Marie Underi elust” (Varius, 1996, ­raamatus „Ülemere”, 2001) ja „Tervist, härra Vilde!” (Varius, 1999, raamatus „Klassikule külla”), ­Lehte Hainsalu romaan „Kellakuuljad” (2001), Madis Kõivu näidend „Las olla ­pääle. Stseenid Ernst Enno elust” (esialgne tekst Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamatus „Paar sammukest” XIX, 2002, uuendatud versioon „Näidendid” I, 2006, ­lavastus pealkirjaga „Ennola” Võru Teatriateljees, 2003), Mart ­Kivastiku näidend „Põrgu wärk” (R.A.A.A.M., 2005, raamatus „Külmetava kunstniku portreed”, 2006), Katrin Saukase näidend „Under” (R.A.A.A.M., 2006, raamat 2007), Indrek Hirve näidend „Kevadtalv 1918” (VAT Teater, 2008), Rein ­Põdra näidend „Kuningapuu” (raamatus „Kuningapuu”, 2014; ­samal aastal valmis raadio­kuuldemäng), Riina Roose jt „Siuru õhtu 100” (­Eesti Kirjanike Liit, 2017). See nimekiri on avatud ja mitte üksnes sellepärast, et teks­tide leidmine nõuab kava­lust. On ka piiri­pealseid tekste, mida võib meenutada, kui selleks on ­põhjust. Piirialasid näib siin olevat kolme sorti. Esiteks – rõhutatult fiktsionaalsed tekstid, kus Tuglast on kasutatud prototüübina, kuid nimekasutus ja sündmustik seda ei kinnita, nagu August Jakobsoni näidend „Elu tsitadellis” (1946) ja Paul-Eerik Rummo draamateos „Taevast sajab kõikse­aeg kive” (2016). Teiseks – ilukirjanduslikud tekstid, kus Tuglast tegelasena pole, kuid kaudselt mängib ta siiski tähtsat rolli, näiteks Toomas Vindi novell „Arthur Valdese lugu” (1978) ja Toomas Suumani näidend „Liivad” (1997). Kolmandaks – ilukirjandusliku kallakuga mälestused ja kirjandusloolised üles­tähendused, anekdoodid, paroodiad ja följetonid. Seda ala tasuks eraldi uurida, praegu olgu nimetatud vaid paar raamatut, kust võib leida ka Tuglast – Oskar Kruusi „Apokriiva lood” (1983) ja Veiko Märka „Lingvis­tiline mats” (2020).

Piirid on põnevalt segased, kuid mis on ikkagi minu meelest kõige kesksemad tekstid? Kui silmas pidada tekstide kirjanduslikku väärtust ning seda, et nad tooksid Tuglase representatsiooni midagi uut, siis minu arust eristuvad siin selgelt kolm: Talve „Maapagu”, Kivirähki „Keiserlik kokk” ja Unduski „Sina, Tuglas”. Lisaks on olulised kaks Tuglasele pühendatud luuletust: Gustav ­Suitsu 1910. aastast pärit „Friedebert Tuglas” ja Marie Underi 1936. aastal Tuglase sünni­päevaks kirjutatud „„Sääl tuli Tuglas…””, mis tsiteerib pealkirjas omakorda Suitsu luuletusest pärinevat värssi. Mõni luuletus on veel päris intri­geeriv, kuid pole kollektiivsesse mällu sama kindlalt talletunud nagu Suitsu ja Underi luuletused. Ülejäänud proosa- ja draamateosed, kus Tuglas tegelasena silma paistab, on mõistagi samuti olulised, kuid need kõik mängivad ikka tema kohta kinnistunud arusaamadega. Kui mitut neist tekstidest saabki pidada alalhoidlikult museoloogiliseks, siis näidendid „Las olla pääle”, „Noor Eesti” ja „Saunapäev” eristuvad ootamatu lähenemisega. Ometi tundub, et ka selle ootamatu lähenemise seest koorub välja ikkagi enam-vähem seesama Tuglas, keda me juba oodata oskame. Nendest kolmest kõige kummalisema etteaste teeb Tuglas Kõivu näidendis, kus ta on lühikeses episoodis koos Gustav Suitsuga kehastunud kaarnaks. Mõlemad alahindavad Enno loomingut (mis on ootuspärane) ja nad taha­vad Ennolt tagasi võtta kaarnakivi (mis on omajagu ootamatu).

*

Enne kui millestki ebatüüpilisest (mida ju ausalt öeldes liiga palju ka pole) üldse täpsemalt juttu teha, peaks saama iseloomustuse tüüpiline Tuglas. Tema pikast eluloost annab välja noppida rohkem iseloomulikke seiku kui nii mõneltki teiselt ning seda on ka tehtud. Siiski võiks tüüpiline ilukirjanduslike tekstide Tuglas mahtuda ühte lausesse, umbes nii: Tuglasel on positsioon, ta on kultuurne esteet, ta on mõistlik, ta armastab rännata ning mõnikord armastab ka naisi. Selle kontsentreeritud iseloomustuse põhipunktid väärivad kõik mingil määral selgitamist.

Tuglas esineb väga paljudes tekstides kirjanikuna, kellel on kas otsene või kaudne võimupositsioon – vaid mõnel üksikul juhtumil kujutatakse Tuglase noorpõlve, mil mõjukus pole veel kätte võidetud. Alates „Siuru” aja peegeldustest on ta ikka ja alati eesti kirjanduse paavst, kuigi võib arvata, et tegelikkuses hakati Tuglast paavstiks kutsuma hiljem. Loone Otsa „Birkenruh’ episoodis” on Tuglas ise valmis paavsti rolli võtma, ta pöördub Adsoni poole ja paneb vahe­korrad paika: „Nüüd palub janune paavst küll tassi kohvi! [—] Hea kohv! ­Kange! Ma kohe imestan, kuidas sina, maamõõtja, sellist keeta oskad!”4 Poliiti­liselt põlu alla sattunud Tuglas (näiteks Kivirähki „Keiserlikus kokas” või Sarapuu näidendis „Tänu tulemast!”) on küll välise võimu kaotanud, kuid varjatud võim jätkub, kogu trall tagakiusamistest austusavaldusteni käib elava klassiku ümber, kelle sõna maksab isegi siis, kui sõna on keelatud.

Sõltuvalt sellest, milline „allnarratiiv” Tuglase elust uue teose tarbeks valitakse, saab paavstiroll erinevaid laiendusi. Viimati nimetatud teostes esineb Tuglas kui ebaõiglaselt taga kiusatud klassik, Normeti „Tuglase elu” puudutab küll sedagi aega, kuid keskendub siiski sõdadevahelisele perioodile, ajale, mil Tuglasest võib luua väsimatu töömehe portree – ta paistab olevat esitööline ja paavst ühes isikus, mees, kes ehitab, suunab ja haldab eesti kirjandust aateliselt ja visalt. Tuglase töökust eksponeeritakse tegelikult ka tema teistel eluperioodidel, isegi Talve „Maapaos” on rahutult reisiv Tuglas enamasti töökas. Pea­tegelane Alkman võrdleb ennast Tuglasega ja kipub selles võrdluses alla jääma. Talve toob mängu ka nüansi, mis on peidus muudeski tekstides – tuglaslikkus tähendab ikkagi inspiratsiooni allutamist töökusele ja kultuurile: „Aga ikka on tal kindel usk ja teadmine, et inspiratsioon tuleb, kui mitte täna õhtul või öösel, siis ometi homme. Sihikindel inimene ei oota aga seda tegevusetult, vaid ikka töötades, väsimatult ja vapralt kirjutades ja omi muljeid vormides, sest siis ja ­ainult siis juhtub seegi – ecce! Inspiratsiooni suur valgus!”5 Muidugi on ka tüüpi­lise Tuglase elus hetki, kus ta tööd ei tee, aga siis ta mõtleb. Kivastiku „­Põrgu wärgis” unustab Tuglas kogu aeg lähema ümbruse, sest ta mõtleb pidevalt ­Liivile ja mõnikord isegi Elole. Rein Põdra „Rohelises tules” näeb minategelane kohtumisel Tuglasega, et kirjaniku prilliklaasidki „läigatasid targalt-tumedalt, nagu olin kujutlenud”.6 Iga peegeldus, mis Tuglaselt ümbrusele tagasi kandub, näib olevat rikastatud mõtleva tarkuse võimust.

Võimukas ja töökas Tuglas sobib kokku kultuurse esteediga. Töökas esteet lõpuks enam ei kirjuta, aga lihvib lõputult: „On tarvis. Viimistleda. Täpsustada. Stiili lihvida.”7 Miks on tarvis? „Sest tema, vana kirjaniku arvamuse kohaselt oli kirjutamine tegelikult lõputu, valmissaamatu töö.”8 Kõige mitmekülgsemalt on Tuglase esteedi-rolli avatud Talve „Maapaos”, kus Tuglas oma seisu­kohti ka otseselt deklareerib. Peategelane Alkman on pandud esteetika-alastes küsi­mustes osalt oponeerivasse rolli, eriti pakub vaidlusteks põhjust Tuglase sümbo­lism, mille väärtusi Alkman võib taibata („Popi ja Huhuu” talle meeldib), kuid mida täielikult omaks võtta ei ole võimalik. Kuigi Tuglase esteetiline hoiak ­püsis aasta­kümneid kindlana, siis midagi selle raames ometi ka muutus. ­Talve variandis esitab Tuglas iseloomuliku deklaratsiooni, mis vastandub kõigele mate­riaalsele, seejuures ka pereõnnele. Vastuseks tõdemusele, et omatakse ­kõike ja ei midagi, ütleb Tuglas Pariisi tänaval trotslikult: „Meil on kunst! Meil on esteetika!”9 Sellist Tuglast võib tõesti ette kujutada I maailmasõja eelõhtul, aga ilmselt ei saaks see avalduda samamoodi II maailmasõja järel.

Tuglase esteetiline kultuursus näib olevat midagi, mis võõristab rahvus­likkust ning veel enam rahvalikkust, seda hoolimata kõigist ilmsetest seostest eesti kultuuriga. Temas näib olevat eurooplaseks saamist rohkem kui eestlaseks jäämist. Enamasti see teema vaatlusalustes teostes eraldi esile ei tõuse, kuid kumab mitmel puhul läbi ja eks asjakohaseid tekstikohtigi leiab, eriti Unduskilt, kelle Tuglase-nime­line tegelaskuju on „alati natuke mõisameelseks jäänud, nii kultuuri kui kin­gade osas” ning mõistagi põlgab ta madalat stiili.10

Tuglas pole madal, ta on kultuurne ja ta on mõistlik. Lugeja ei näe teda ­õieti kuskil skandaalitsemas ega purjutamas, isegi mitte Kivastiku „Põrgu wärgis”, kus kunstnike joomisel muidu ei paista olevat otsa ega äärt. „Maapaos” joob Tuglas küll ühe sõõmuga ära klaasitäie kalvadost,11 kuid seal on tal vaja külmarohtu, tavaliselt on Tuglas ka „Maapaos” „korrektne ja natuke tärgeldatud”.12 Need tunnusjooned pole küll sellised, mis romantilise kirjaniku­kuvandiga sobik­sid, kuid Tuglasel on eesti kirjanike seas erandlik roll, mis seda lahknemist eeldabki. Lisaks leevendab vastuolu see, et luuletaja ja proosakirjaniku tüüp­kuvandid ongi mõnevõrra erinevad – prosaistil on lubatud olla igavam, kuid siis peab ta olema vastukaaluks monumentaalsem. Tuglas ei saavuta monu­mentaalsust loomingu mahuga, aga kuidagi ta ikka selle saavutab. Kirjandus­elu võtmeisikuna, sihikindla tegutsejana ja kuidagi veel.

Rännumees Tuglas avaldub taas kõige rohkem Ilmar Talve „Maapaos”. ­Romaan keskendub küll Alkmani rännakutele, kuid kogu aeg fikseeri­takse ka Tuglase (siin õieti Mihkelsoni) reisimarsruute. Talve tegelaste puhul on selge, et reisimine on näilisele kaootilisusele vaatamata kindlasti euroopaliku kultuuri avastamine, eurooplaseks saamine. Teine tekst, mille keskmes asub reisiv Tuglas, on 1993. aastal kaheksaosalise sarjana eetrisse jõudnud Heidi Sarapuu mammutkuuldemäng „Mis on meist vassakut kätt üle mere”. Siin on veelgi rohkem tegemist kultuurireisiga, kuigi mitte enam eurooplaseks saamisega. Kuuldemängu üks olulisemaid alustekste on Tuglase „Ühe Norra reisi ­kroonika”, selle abil on lavastatud stseene reisiseltskonnaga, millega autor on lõdvalt liitnud mitmesuguseid eesti, soome ja skandinaavia kultuuri avaldusi. Rohkem kui kuskilt mujalt jääb Heidi Sarapuu kuuldepiltide sarjast mulje, et Tuglas on küll suur rändaja, kuid tema rännakud pole tavalisest maa­ilmast: iga jalaaste näib toimuvat kultuurimaastikul, iga samm puudutab tekste.

Armastus pole Tuglase tegelaseks kujundamisel vältimatu teema, kuid on näha, et see ahvatleb paljusid Tuglasega tegelejaid, eriti pärast seda, kui tekkis laiem tead­mine Elo Tuglase päevikutest ning Tuglase ja Underi kirjavahetu­sest. Underi ja Tuglase armuloole on pühendatud tervenisti Loone Otsa „Birkenruh’ episood”, seda lugu jutustavad muu hulgas ka Katrin Saukase „Under”, Sarapuu „Sinine puri”, Roose jt „Siuru õhtu 100”, omal kombel on sellest juttu veel mujalgi, näiteks Kruusi, Rahmani, Rohumaa, Samolbergi ja Paju näidendis „Noor Eesti” ja Sarapuu näidendis „Tänu tulemast!”. „Birkenruh’ episood”, „Under” ja „Sinine puri” keskenduvad kõik tegelikult Underile, kelle kaasandeks satub olema Tuglas. Küsimus pole mitte ainult teema valikus, vaid ka selles, et neis kolmes tekstis ei anta Tuglasele erilist võimalust tegevust juhtida. Juhib kas Under (eriti Otsa näidendis) või saatus. Seda lahendust võib konkreetse alusmaterjali puhul loogiliseks pidada, kuid ma arvan, et ainult sellele tõlgendust taandada ei saa. Alusmaterjal aga ­ootuspäraselt kattub, näidendites kõlavad tsitaadid samadest kirjadest, variat­sioone on rõhuasetustes. Märkimisväärne on seegi, et lisaks „Siuru”-aegsetele teksti­dele võetakse mängu Tuglase viimane, Eestist Rootsi saadetud kiri ­Underile – seda on kasutanud Sarapuu ja Saukas, aga ka Normet oma „Tuglase elus”.

Armastuslugude puhul tuleb välja ka tõlgendusmudel, mis seostab ­Underi ja Tuglase suhet novelliga „Maailma lõpus”. Seost on mitut pidi arutatud kirjandus­­uurimuslikes tekstides,13 ilukirjanduslikus võtmes on sellest eriti ­kinni ­haa­ranud Saukas ja Ots. Under oleks sellise lähenemise järgi nagu hiigla­neitsi, kelle totaalse armastuse eest pidi laevapoiss Tuglas lõpuks põgenema. ­Ärgem muidugi uskugem, et nii lihtne ja nii kohutav see kahe kirjandusklas­siku armas­tus oligi, kuid kirjandusteksti karkassiks on see atraktiivne võimalus.

Suhted naistega on Tuglase-peegeldustes mõnevõrra näha juba enne, kui Underi ja Tuglase armuavalduste hoogne vermimine eesti kultuuris lahti läheb. Seda pole siiski palju – pisut noore Mihkelsoni segaseid armusuhteid Talve romaanis ning mitmeid kujutusi Elo ja Friedebert Tuglase sõbralikust ja kultuursest kooselust. Jah, ka siin on tegemist armastusega, kuid pole õieti ühtegi teksti, kus Elo ja Friede­berdi vahel tekiks suuremat kirge. Siin-seal on sellele võimalusele vihjatud, kui puudutatakse Marie ja Elo omavahelise konkurentsi küsimust, kuid need vihjed jäävad lahti mängimata. Mis siin mängidagi, üldjoontes on ­otsustatud, et Tuglaste kooselu peab kujutama kui intellektuaalset partnerlust. Siiski on ka Elo ja ­Friedeberdi „tavalise” suhte käsitlemisel üks korduv eri­pära: tegevuslikult on alati aktiivsem Elo ning tema domineerib sageli ka muus mõttes. Osalt (aga ­ikkagi vaid osalt) on see seletatav sellega, et kasutatakse Elo ­Tuglase päevi­kuid ja tema hääl valitseb juba algusest peale. Tavaliselt valitseb ­leebelt, aga ­Kivirähki „Keiserlikus kokas” ka lõbusa võimukusega. Kivirähki „Saunapäevas” Elo omaette tegelane pole, kuid suhe paistab samasugusena. Näidend algab nii: „Teised kõik on juba ammu pesuruumi läinud, aga Tuglas pusib ikka veel oma alus­pükste ­paelte kallal. Küll see Elo oskab ikka sõlmi teha, nagu oleks mõni vana meremees! Ei tea, mis tormi ta pelgas, et aluspüksid nii põhjalikult punt­rasse sidus? Tavaliselt on Tuglasel hea meel sedavõrd hoolitseva abikaasa üle, aga saunapäevadel teeb Elo liigne näpuosavus meele mõruks.”14 Näidendis „Noor Eesti” tundub Friedeberdil olevat initsiatiivikust keskmisest rohkem, aga kui õige aeg käes, siis annab endine Emma ja nüüdne Elo teada vastu­vaidlematu otsuse: „Friedebert… Frieda, ma mõtlesin kõik välja. (Paus.) Sul on vaja kedagi, kes sinu eest hoolitseks. [—] Me abiellume.”15 Elo ja Friedeberdi suhte kõige ebatavalisem kujutamine on Kivastiku „Põrgu wärgis”, kuid seegi lahendus on karikatuurne tuletis tavapärasest: Elo on ikka aktiivne, aga käitub lapsiku sädis­tajana, Friedeberdi suhtumine temasse on tüdinult üleolev, põlglik ja hooliv vaheldumisi.

Fiktiivse Friedebert Tuglase karakteersed jooned ning iseloomulikud lood, kuhu ta satub, on mõistagi seotud sellega, millistesse suhetesse Tuglas aseta­takse. Suhted Elo Tuglasega ja Marie Underiga on siin peamised, kolmas võimalus on „Siuru”-suhe, mis arusaadavalt esineb mitmel puhul läbipõimitult Underi looga. Ja eks Undergi tahab Tuglasele pühendatud luuletuses meenutada eriti „Siuru” aegu, kuigi need paistavad olevat jäädavalt möödas: „Nüüd Sinagi, ka Sina neist, / Kes üle Rubikoni / On astund. Ükski enam meist / Ei Siuru-­lindest soni.”16 „Siuru” teemadel kirjutatud lavatekstid on Pruuli „Siuru. Carpe Diem!”, Roose jt „Siuru õhtu 100” ja Kruusi, Rahmani, Rohumaa, ­Samolbergi ja Paju „Noor Eesti”, kirjandusrühmitust käsitlevad teiste teemade hulgas veel ka Sarapuu, Saukas, Ots jt. Tuglase lugu saab olla siis osa „Siuru” loost ja mõistagi ka „Noor-Eesti” loost, mida on ilukirjanduslikes tekstides kajastatud küll vähem. Nimetada tuleks näidendit „Jeunesse oblige”, mida ma lugenud ei ole, loetud tekstidest on teema niivõrd-kuivõrd päevakorral romaanis „Maa­pagu” ja näidendis „Noor Eesti”. Siin näib olevat kasutamata võimalusi: „Noor-Eesti” narratiiv peaks ootuspäraste tõlgenduste korral näitama Tuglast moodsa eesti kultuuri rajajana. Selline roll on ilukirjanduslikel Tuglastel olemas ka ühenduses „Siuruga”, kuid rohkem on siiski näha säilitavat, valitsevat ja stabiil­selt töötavat Tuglast, nagu ta markantsemalt esineb hilisemates ajajärkudes. Kui eelistuse saab tasakaalukas Tuglas, siis on põhjust otsida teda ka „Loomingu” peatoime­taja rollis. Seda leiabki, kõige rohkem paistab seos „Loominguga” silma Kivi­rähki „Saunapäevas”, aga näiteks ka Normeti „Tuglase elus” on see oluline.

Tuglase kujutamisel iseloomulikke lugusid ja seoseid leidub veel, ent neid pole nii aktiivselt kasutatud kui äsja kirjeldatuid. Vähe on kasutatud näiteks lugu Tuglasest kui noorest revolutsionäärist. Seda on siiski teinud Hainsalu „Kellakuuljate” ühes peatükis ning Talve „Maapao” algusosas. Vabadusvõitleja rollile vihjab ka Suitsu luuletus „Friedebert Tuglas”. Veidi hilisem poliitiline mõtleja Tuglas ilmutab lugejale end jälle „Maapaos”, aga ka Hirve näidendis „Kevadtalv 1918”. Tuglase seosed kaasaegsete kunstnikega on tähtsad Talve romaanis ja Kivastiku „Põrgu wärgis”. Mõnevõrra on läbi mängitud Vilde ja Tuglase keeru­kat suhet (näiteks Urveti näidendis „Tulemängud” ning Sarapuu näidendis „Tervist, härra Vilde!”), üllatavalt vähe on aga näha Liivi ja Tuglase suhet. Seda on küll paljudes tekstides mainitud, kuid teema jääb põhjalikuma arenduseta. Põdra Liivi-näidendis „Kuningapuu” on episoodilise tegelasena (ehk Liivi kujutluskujuna) siiski ka Tuglas. Liiv küsib temalt: „Aga nüüd, kui olete juba kord siin, siis tahtsingi teilt, härra Mihkelson, küsida, miks te mitmete mu laulude lõpud olete ära nüsinud?”17 Mingi vastuse Liiv saab, kuid tuleb siiski ootama jääda, et Tuglas edaspidistes tekstides seda asja veel ja veel üle seletaks.

Tuglase lugu on sageli seotud Nõmmel asuva endise Underi ja ­Adsoni ja hili­sema Tuglaste maja looga. On ka tekste, mis on mõeldud mängi­miseks ­Tallinnas aadressil Väikese Illimari 12 (Normeti „Tuglase elu”, Sarapuu „Tänu tulemast!”), tähtsal kohal on see maja Põdra „Rohelises tules” ja Kivi­rähki „Keiser­likus kokas”. Tundub iseloomulik, et Tuglase tähendused tahavad avaneda Tallinnas asuvas intiimses ruumis, millest on saanud Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse muuseumiosakond. Tuglaslikkusest läbi imbunud ruum asub küll Tallinnas, kuid muud seosed Tallinnaga on väga juhuslikud. Kui kirjandusteose tegelast Tuglast otsida kuskilt tänavalt, siis ikka Pariisist või Helsingist (näiteks „Maapaos”) või ka Tartust. Torkab siiski silma, et ­Tuglase aktiiv­set seostamist Tartuga ei näe kirjandusteostes sel määral, nagu võiks eeldada. Isegi Tuglaste Tartu-kodu hävimise suured lood on seni kirjutamata. Muidugi, kui jätta kõrvale Veiko Märka jutuke sellest, kuidas 1944. aastal Friedebert seina­kappi tule tegi.18

Tuglas seostub inimeste ja ümbrustega, aga väga palju ka tekstidega. Kõikvõimalikke tekstiviiteid siin välja tuua ei saa, jõuan vaid osutada mõnele ­Tuglase enda tekstile, mis on hilisemaid kirjanikke temast jutustades kõige rohkem huvitanud ning mis loovad ka teatavaid lähtemudeleid, millele lugu üles ehita­takse. Olen juba nimetanud Underi ja Tuglase kirjavahetust ning ka novelli „Maailma lõpus”. Mis veel? Kindlasti on tähtis novell „Arthur Valdes”, mis on olnud kõige katalüseerivam teos Valdese müstifikatsioonis. Seda müsti­fikatsiooni on hiljem edasi arendatud ja mõnikord ka Tuglase isikut mängu haaratud. Nõnda on teinud näiteks Toomas Vint „Arthur Valdese loos” või Jaan Kross „Paigallennus” – kuigi Tuglast seal otseselt tegelasena ei ole. Siin käsitletud teostest on kõige keerukamalt välja arendatud Valdese-mäng romaa­nis „Maapagu”, kus Valdesest saab Arthur Walden – tegelaskuju, keda võiks sama­moodi nagu ka Sebastian Alkmani pidada Tuglase paralleeltegelaseks, isegi omamoodi teisikuks – või siis Tuglast ja Waldenit Alkmani teisikuks, kuidas võtta. Tuglase loomingust on järelpeegeldustes aktiveeritud veel novell „Keiserlik kokk” ja „Ühe Norra reisi kroonika”, aga sporaadilisemalt ka teisi tekste: „Felix Ormusson”, „Väike Illimar”, „Androgüüni päev”, „Inimese vari”, „Popi ja Huhuu” jmt.

*

Miks ma pidasin artikli alguses eriti oluliseks just Talve, Kivirähki ja Unduski tekste? Talve teose erilisus on senisest jutust küllap kõige rohkem välja tulnud ning seda on lihtne põhjendada. „Maapagu” on ainus mahukas romaan, kus me Tuglast tegelasena enam-vähem kogu teose vältel jälgida saame. Lehte Hain­salu „Kellakuuljad” on veel mahukam, aga seal on nn ahelromaani vormis ette võetud kakssada aastat eesti kultuurilugu (lahendus, mis meenutab Ståhlbergi romaani „Päikese tõusu poole”, kus ajavahemik on siiski lühem) ning tegela­sed vahelduvad väga kiiresti. „Maapaos” Tuglasele pühendatud tekstimahu tõttu saab teda jälgida mitmekülgsemalt kui teistes ilukirjanduslikes tekstides. Tuglas pole peategelane, aga ta on kõige tähtsam tegelane Sebastian Alkmani kõr­val ning – nagu öeldud – ta rööbitub Alkmaniga. Tuglase ja Alkmani rännakud ja ideaalid kattuvad paljuski, kuigi ühtki rännakut ega kultuuritööd ei tee nad päris üheskoos. Reiside vahepeatustes nad kohtuvad, vestlevad ja lähevad siis jälle teele. Alkmani ja Tuglase erinevused jätavad ruumi romaanisisesele diskussioonile, mida teistes tekstides peaaegu ei näe. Õige küll, näeme siiski Unduskil, kuid seal on see lahendatud teiste võtetega. Mõni kärsitu tänapäevane lugeja võib pidada „Maapagu” liiga mahukaks ja liiga kultuurseks. Aga ülikultuurseks on peetud ka Tuglast, ja kokku nad Talvega igal juhul sobivad.

Erinevalt „Maapaost” ei ole Kivirähki „Keiserliku koka” puhul nii kerge öelda, mis teose eriliseks teeb. Võib-olla oleks aus lihtsalt tunnistada, et loetud näidenditest valmistas „Keiserlik kokk” mulle kõige suuremat lugemis­naudingut. Aga võib ka proovida selle teksti silmapaistvust n-ö objektiveerida. Küsimus pole lähtematerjalis – Elo Tuglase päevikuid on ohtralt kasutanud ­teisedki. Küsimus pole ka vaadeldavas perioodis – Kivirähk pole esimene, kes Tuglase sõjajärgset elu kajastab. Küsimus on ilmselt selles, et „Keiserlik kokk” on õnnestunud (tragi)komöödia – esimene mahukam näide, et ka naljavaese Tuglase eluga saab nalja teha, saab nalja teha ka stalinistlike repressioonidega ja selle juures võib isegi säilitada inimsõbralikku vaatepunkti ning välja tuua traagikat, mida kujutatud ajad ja inimesed endas kannavad. „Keiserliku koka” lava­stusi ma näinud ei ole, kuid mõtlema pani üks väike tähelepanek Jürgen Rooste hiljutises arvustuses, kus ta käsitleb Eesti Draamateatris tehtud lavastust. Rooste ütleb: „Eelmaa saab väärikuse Tuglast, toda paavsti, teha tõtt-öelda vaid lavastuse alguses ja lõpus, muidu on ta veidi äbarik aksessuaar Elo elus, aga see on eesmärgipärane.”19 Ma ei tea täpselt, mida Rooste mõtleb eesmärgi­pärasusega, aga minagi arvan, et see on eesmärgipärane. Sellise aksessu­aarina pakub Tuglase kuju välja ka tekst. Kui aga Veiko Märka arvab „Birkenruh’ episoodi” kohta, et „pealiskaudne ja arg Tuglas ei vääri mitte kuidagi näidendi-Underi, ilujanuse, romantilise ja rängalt kannatava poetessi armastust”,20 siis ma enam nõus ei ole. Väärib ikka, just sellisena vääribki, sest sellisena on Tuglas õige Tuglas. Sellest, et Elo Tuglas ja Marie Under kipuvad tegelastena esi­plaanil olema, oli juba juttu. See aga paistab olevat vaid pool seletust äbarikule, pealiskaudsele ja arale Tuglasele. Teise poole võiks leida Unduski novelli abiga, mis sai minule lõpuks omamoodi võtmeks Tuglase ilukirjandusliku kujutamise juurde.

Sina, Tuglas” eristub teravalt kõigist teistest tekstidest (et mitte öelda kogu eesti kirjandusest) juba oma stiiliga. See on kirjutatud sinavormis pöördumisena Tuglase poole ja teksti kujundlik ning intertekstuaalne tihedus on nii suured, et see nagu ei taha õieti sõnadesse äragi mahtuda. Novellis kohtub Tuglas kolme Augustiga (Hindrey, Alle ja Gailitiga) Tartus Raekoja platsil. Esmamulje võiks olla samuti see, et Tuglas on äbarik ja arg. Võib-olla mitte pealiskaudne, aga seda on raske kindlalt öelda. Selle mulje ja kummalise poeetika koosmõjul võiks ju Unduski novelli pidada samuti järjekordseks kõrgintellektuaalseks naljategemiseks Tuglase arvel. Tuglasel nagu poleks samasugust värvikat karak­terit nagu kolmel Augustil ning ka siin võib jääda mulje, et Friedebert on vaid väikene lisand Elole: „Sa oled osanud siingi pariislikult mõelda, võtnud einet oma feminiinsete nuditeetide keskel. Vähemalt üksinduses. Vähemalt üksin­duses. Siis, kui Elo ei tea. Aga mida Elo ei tea, seda ei tea keegi. Aga mida keegi ei tea, seda pole olemas.”21

Selleks, et paremini näha seda Tuglast, kelle Undusk on oma novellis loonud, peaks aga märkama, et novellil on John Keatsilt võetud moto, mis räägib sellest, kuidas poeet on kõige ebapoeetilisem olend kõige olemas oleva seas, sest tal pole identiteeti, tal pole isedust. Moto on pärit Keatsi kirjast Richard Woodhouse’ile ning olgu kinnitatud, et Keats ei kritiseeri ega parodeeri sellist luuletajatüüpi, vaid vastupidi – motost välja jäänud tekstiosas annab ta mõista, et kirjeldab luuletajat, milline ta ise arvab ennast olevat („kui ma midagi üldse olen”) ning möönab möödaminnes, et on olemas ka teistsuguseid poeetilisi karaktereid.22

Keats suri talve lõpul, sellest on möödas kakssada aastat. See teadmine jõudis minuni siiski alles seda artiklit kirjutades – niisiis pole ma auto­reid siin ritta seadnud mitte morbiidse kollektsionäärina, vaid muudmoodi. Ma arvan, et Unduski vahendusel ja Keatsi mõttearenduse taustal võiksime Tuglast näha uues valguses. Võib siis arvata, et Unduski Tuglas polegi ­äbarik, vaid ta on Keatsi kombel tõeline kirjanik – küll ehk mitte kitsas mõttes luuletaja, kuigi sellegi üle on lubatud vaielda. Tuglasel puudub värvikas karak­ter ja ühemõtteline identiteet – ta kehastub ümber erinevatesse keha­desse ja vaimuilmadesse nagu peategelane „Androgüüni päevas”, mille üle küll novellis „Sina, Tuglas” ei arutata, aga mis kergesti meelde tuleb. ­Unduski novelli lõpus leiab Tuglas kummalise toe just sellest, et ta on „mittemiski nende võimsate boheemlaskarakterite kõrval” ja „mittemiski” hoiabki teda püsti.23 Tuglas on iseloomuta ja „iseta”. Tuglas on mingis mõttes tühi koht, mida on võimalik ­täita iga kord uuesti. Ka mittemiskiks olemise juures on mitu külge. On ­Tuglase isetehtud nimi, mis teda esindab ja tähistab seejuures tühjust. On tema paavstiroll, mis näitab Tuglase positsiooni, aga ei näita Tuglase nii- või naasugust karakterit. Aga lõpuks on ka kirjanik Tuglas. Androgüün, kes ­ärkab igal hommikul uuesti ja kes on jälle unustanud, „kes oli ta olnud eile”.24

1S. L. Linno, Tegelased lüürikas. Eda Ahi luule interfiguraalne analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2020; M. Bakhoff, Mittefiktsionaalsed pärisnimed eesti nüüdiskirjanduses. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2020.

2M. Väljataga, Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel. „Keel ja Kirjandus” 2013, nr 8–9, lk 681.

3 Nt: K. Aaslav-Tepandi, Koidula müüt eesti teatris ja ühiskonnas 1930. aastail. Võrgufail; A. Saro, Liivi kõnetused. Juhan Liiv Eesti nüüdisteatris. Rmt: (Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides. (Etüüde nüüdiskultuurist, 7.) Tallinn, 2018, lk 51−59; V. Märka, Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. „Sirp“ 15., 22. V 2020.

4L. Ots, Birkenruh’ episood. Rmt: L. Ots, Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid. Tallinn, 2016, lk 132.

5I. Talve, Maapagu. Sebastian Alkmani ülestähendusi aastaist 1906–1917. Tallinn, 1993, lk 281.

6R. Põder, Roheline tuli. Rmt: R. Põder, Kahekesi maailmas. Tallinn, 1982, lk 10.

7A. Kivirähk, Keiserlik kokk. Rmt: A. Kivirähk, Voldemar. Näidendid. Tallinn, 2008, lk 245.

8R. Põder, Roheline tuli, lk 10.

9 I. Talve, Maapagu, lk 334.

10 J. Undusk, Sina, Tuglas. „Looming” 1986, nr 2, lk 153, 156.

11 I. Talve, Maapagu, lk 330.

12Sealsamas, lk 280.

13 Vt selle kohta: J. Undusk, Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest. „Looming” 2011, nr 5, lk 676–695; T. Haug, Tuglase armastus. Heitlemised 1918. aasta suvel. Sealsamas, lk 696–709.

14A. Kivirähk, Saunapäev. „Looming” 2012, nr 12, lk 1707.

15K. Kruus jt, Noor Eesti. [Käsikiri]. 2011, lk 58.

16M. Under, „Sääl tuli Tuglas…”. „Looming” 1936, nr 3, lk 303.

17R. Põder, Kuningapuu. Rmt: R. Põder, Kuningapuu. Tallinn, 2014, lk 209.

18V. Märka, 1944. Rmt: V. Märka, Lingvistiline mats. Tartu, 2020, lk 20–21.

19J. Rooste, Rahvaliku huumori võidukäik. „Sirp” 29. I 2021.

20V. Märka, Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. I osa. „Sirp” 15. V 2020.

21J. Undusk, Sina, Tuglas, lk 153.

22 To Richard Woodhouse 27 October 1818. Rmt: Selected Letters of John Keats. Cambridge, 2002, lk 194.

23J. Undusk, Sina, Tuglas, lk 163.

24F. Tuglas, Androgüüni päev. Rmt: F. Tuglas, Kogutud teosed 2. Novellid II. Tallinn, 1987, lk 135.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon