Triin Paja vastavused

Rebekka Lotman

Triin Paja: „Ürglind”.
Tuum, 2021. 84 lk.
Triin Paja: „Jõe matmine”.
Verb, 2022. 56 lk.

Triin Paja luuleilm rajaneb motiivistikul, mis kuulub lüürika südamikku: loodus (taimed, loomad ja linnud, taevas ja taeva­kehad), surm (koos sõja, matuste ja leinaga), armastus (ja iha), lähedased (ema, isa, vanavanemad, kaasa, lapsed), aeg ja mina (igatsused, mälestused). Kõik need teemad on juba tuttavad auhinnatud debüütkogust „Nõges”, millega võrreldes on värsked luule­raamatud kodusemad – paiklikumad ja isiklikumad. Ehkki endiselt kohtab viiteid eri kultuuridele, usunditele ja müütidele, kasvab „Ürglinnu” ja „Jõe matmise” luuleilm välja Eesti maastikest ja lähedastest inimestest. Need paigad kohalike taimede, lindude ja loomadega, samuti perega on lüürilisest minast läbi imbunud – oma palgejooned sulanduvad teistesse ja teised minusse, ümbrus saab sisemuseks. 

Viimases kahes luuleraamatus koonduvad motiivid neljaks peateemaks. „Ürglinnu” esimese osa „Üsk” keskmeks võib pidada naiseks olemist, mida kujutatakse arhetüüpsete kujudena: ema (millele viitab metonüümselt tsükli pealkiri), nõid, metsik naine, armastaja. Raamatu teine osa kannab pealkirja „Kaitse” ning selle teljeks on keskkond ja selle hoid, tähele­panuga loomadel, lindudel ja metsadel. Elusolendid moodustavad ahela, puude mahavõtt lõhub ringi. Luuletuses „Jumala suu” kukub koos käoga kogu laas: „kägu kuulutab oma üksindust / kuulutab et kukub ja kukub // kukub ristipuu kukub mustikamets / kukub ta pesa ta heleroheline muna // kukub see mis polegi raieküps [—] linna­väljakul käib / unustuse elavhõbeda­aurus // tants ja trall // unustus on ju ahela purunemine / nad on saanud vabaks” (Ü, 69).[1] „Jõe matmise” kahe jao fookuseks on isa ja surm („isa matmine tähendab, et ta ei jaksa enam / oma nägu puhtaks pesta”, JM, 20) ning lapsepõlvepildid („sookurg oli tee peale roojanud, / selline lärakas, / itsitasime”, JM, 40). Paja luule lähtubki eetilisest mõõtmest, väärtusi pole aga lugeja ette laotud sirgesse ritta.

Luuletused on kihilised ja hargnevad ega tegele korraga ainult ühe küsimusega ning vaatamata pidevale ümbersõnastamisele ja teisendamisele moodustavad Paja kujundid kolme kogu peale kokku ühtse maailma. Sestap jäävad temaatilised kimbud hajusaks, paljud tekstid võiksid vabalt kuuluda ka mõnda teise tsüklisse või kogusse. Korduvusele on juba avakogu „Nõgest” arvustuses osutanud Kaupo Meiel: „Kujundite kordumise positiivne külg on võimalus võtta raamatut tõesti tervikuna, lausa poeemina, aga negatiivne külg etteaimatavus ning teatav tüütus.”[2] Luuletaja pole neist mustreist loobunud, vaid muutnud need veelgi sugestiivsemaks – Meieli mainitud tüütus, kordamine võib omandada sisendava väe ja hakata tööle loitsuna. 

Maagilist lausumist võib pidada Paja poeetiliseks kreedoks. „Jõe matmise” lapsepõlvetsüklis, kus ristuvad kolm aega – minevikku kujutatakse tulevikust vaadates lausumisolevikus –, kuulub lüürilise mina juurde olemuslikult tema luuletus (mõeldudki kontronüümina, korraga luule ja samas luule puudumine): „mul ei ole veel palvet, mu laul / on plekklinnu oma” (JM, 35). Teisal, pöördsümmeetrilises tähendusstruktuuris on luule juba omandanud väe, millega äratada ellu lapseiga: „kuula mind luule on palvela / ja lapsepõlv mille vees / punguvad hundi­nuiad edasi” (Ü, 59). Ometi kaotatakse siin-seal usk sõna jõudu ja isegi õigsusse: „luule annab mälestusele südametukse / kuid see on väär // nagu puust seinakell / mis tiksub / kuid ei tuksu” (Ü, 58), ja targem on jätta sõnastamata: „ka sellel on tähendus, // aga ma ei anna sellele nime, pealegi / võib sõna muuta linnu lennu­võimetuks” (JM, 24).

Nime ja asja, tähistaja ja tähistatava suhe on luule põhiküsimusi – tinglikult võiks ühes otsas asuda keeleluule, kus rõhk on sõnal, ja teises otsas ajalooline poeem, mille puhul mängivad otsustavat rolli osutused tekstivälisele maailmale. Paja siht on puudutada midagi, mis ei ole keha ega sõna, määratledes nende suhet uuel viisil. Selleks võtab ta appi ohtrad, enamasti mingi tasandi analoogidel rajanevad kõne-, lause- ja kõlakujundid, sageli mitu eri võtet korraga, et kangutada lahti sajandite jooksul läbi luuletatud küsimuste ja kõhkluste, piinade ja rõõmude salakambreid ja täita need sumbunud ruumid värske õhuga. 

Troope kasutatakse peamiselt kindlas kõneviisis. Eespool mainitud naise­kujusid on alates avakogust „Nõges” tihke kujundi­rägastiku abil nõidadega seondatud. Metafoorselt ühendatakse kogu naissugu nõidadega ning pannakse nad pärispatuna nõiaprotsesside kaudu kandma kogu ajaloolise misogüünse ülekohtu vaeva, juurde liidetakse metonüümne rind: „kõik naised kannavad nõidade tuhka enda rinnas.”[3] Teisal leiame samade troopidega sarnase konstruktsiooni, mille kaudu ilmneb naine hoopis võimsa ja ettearvamatu loodusjõuna: „naine keda arvati vaikuseks peitis rinna­korvi all / vulkaanide võrgustikku” (Ü, 28). Kasutatakse ekvivalentsusahelaid loovaid loetelusid: „oled sa jumalanna või nõid või loom” (Ü, 37) ja mõtteparallelisme: „nõiahirm naisehirm valgusehirm” (Ü, 40), kus iga sõna täiendab teise tähendust. Mõnikord lihtsalt nenditakse sarnasust loomadega, keeldudes võtmast naise kui armastaja rolli: „aga ma armastan // kassipoega, / vasikat, lambatalle. / olen rohkem nemad // kui naine. / soovin rohkem ulguda, / kui armuda.” (JM, 35.) Emana ilmneb naine tihti puuduolekus (sündimata, tumm, hääletu), lastes aimata nurjunud lapseootust: „lase mul leinata // me tummasid tütreid” (Ü, 9).

Üks ammune probleem, millega eesti luules on põhjalikumalt tegelenud Jaan Kaplinski, on vaikuse väljendamise võimalikkus luulekeeles. Kuidas luuletada helitult, nagu „kerjusnaise maigutav suu // mis avanes ja sulgus / hääletult / Tammsaare pargis” (Ü, 7). Vaikust otsitakse sõnadega, aga antakse edasi õhuliste tekstidega, kus pausidel on tähtis koht. Valdavad lühikesed värsid, tihti rühmitatud kahe-kolme kaupa – ja vaikus imbub sisse. Tsesuurid tugevdavad mitmel pool autometapoeetiliselt sõnumilist tasandit: „kui vaikne siin on õde 60 elevandi vaikus” (Ü, 16). 

Linnu- ja loomariik, Paja luuleuniversumi peategelased, on sageli kohal hoopis olematuse kaudu – kohtame pigem nende aset, jälgi kujuteldavast või juba lakanud olemasolust: „puhkan metskitse magamis­asemes rohus” (Ü, 17); „hoidume seiramast eredaid kitsekujulisi tühimikke” (Ü, 18). Kodumaised linnud ja loomad – põdrad, kitsed, toonekured, metssead, hiired – satuvad teele korjuste, kolpade ja koljudena, kaugemad liigid esinevad kultuuresemetena: elevandid raidkujude ja nööpidena, vaalad luust korsettidena. 

Kuid kõige iseloomulikumad ja tooniandvamad on indikatiivsed väited, mis ei kinnita mitte A sarnasust B-ga, vaid nende samasust: A = B. Just sellise kujundiga, nimetades ümber midagi, mida veel olemas ei ole, algab „Ürglind”, juhatades lugeja sisse kogu järgnevasse poeetikasse: „mu sündimata laste sõrmed on linnurohu õied” (Ü, 7). Niisuguses kindlas kõne­viisis määratletakse pidevalt ümber inimesi, asju, maailma. Üks pikemaid ahelaid tekib „Jõe matmise” isale pühendatud tsüklis, mis püüab tabada tema tahke eri hetkedel: „iga tuba oli kiiktool, milles kiikus isa. isa oligi hunt” (JM, 8); „ta [isa] oli albiino-kärbsenäpp, kes möödunud suvel külas ringi lendas ja keda ingliks kutsusime” (JM, 9); „isa oli vares varajases / lumes” (JM, 14); „vahel on poeg mu isa. .. isa on too vasikalaps tapamajas, kellel polnud enam silmi” (JM, 15); „isa suu on püssile graveeritud hunt” (JM, 17). Veel tugevamalt kui võrdsustamise kaudu rõhutab samasust selle lingvistiline määratlemine: „tuul, nii hoogne, ta sünonüümiks on tuli” (Ü 75). Zoo- ja antropomorfismi kõrval on kolmas Paja luuletuste kandev metafooriliik eri aistingute, näiteks kuulmise ja nägemise segamine: „kajan, kuni ma pole enam hääl, / vaid peegel” (JM, 7). 

Katkematu ümbermääratlemine, taimede ja loomade, looduse kujutamine inimeste ja kultuuri kaudu ning erinevate meelte põimimine toob esile meie sideme ürgse olemisega, mida me moodsas, digitaalses argielus tunnistada ei taha või ei oska. Pajal on õnnestunud loodud keskkonda jätta piisavalt õhku, et see lämmatama ei hakkaks. Oma hääle üle arutades ütleb lüüriline mina: „pean astuma kaugemale / ümisema ka koletuid tõdesid // tõstma hääle sama mürisevaks / kui toonekure kokkupõrge tehasekorstnaga” (Ü, 47). Ehk on just see, mida tahaks autorilt pärast neid kolme õnnestunud luulekogu oodata – et vaikuse vahel toodaks kuuldavale jõulisemaid rütme, mis sobiks ju igavikulise tunnetusega sama hästi nagu šamaanitrumm tundrasse. 

Avakogu „Nõges” arvustuses esitab Lauri Sommer paralleeli paja-aknaga, muiste kirvega palkseina tahutud avaga, ning ütleb: „Läbi Paja vaadates paista­vad vahel yllatavad ja vahel tuttavad hingemaastikud.”[4] Paja põhjast paistab aga Charles Baudelaire’i eelsümbolistlik ­luuletus „Vastavused”. Nagu on näidanud Belgia teoreetik Paul de Man, kätkeb seegi luule­tus ebatavalisi antropomorfseid oleviku kindlas kõneviisis esitatud väiteid – mille järgi on omavahel täiuslikus vastavuses inimene ja loodus („Loodus on tempel”) ning erinevad aistmis­meeled („Nii ka lõhnad, värvid ja helid üksteises kajavad”).[5] Samal ajal rajaneb teos samuti kujundite tulevärgil (metafoorid, metonüümid, loetelud), mis hakkavad esitatud tõde teisest otsast õõnestama. Paul de Mani tõlgenduse järgi näitab tähenduse mitmesuunaline liikumine, et lüürika ei olegi žanr, vaid üks nimetus teiste seas, tähistamaks mõistmise kaitse­liiku­mist – põgenemist fikseeritud tõe eest ja selle olemuslikku avatust tulevastele tõlgendustele.[6]

 

[1] Raamatutele viitavad lühendid Ü („Ürglind”) ja JM („Jõe matmine”).

[2]K. Meiel, Roostes õuntelt peegeldub tolmune meri. „Sirp” 30. XI 2018.

[3]T. Paja, Nõges. Tallinn, 2018, lk 56.

[4]L. Sommer, Pajast paistab. ERR-i kultuuri­portaal 16. X 2018.

[5]Ch. Baudelaire, Kurja õied. Tõlkinud T. Õnne­palu. Tallinn, 2000, lk 27.

[6]P. de Man, Anthropomorphism and Trope in the Lyric. Rmt: The Lyric Theory Reader: A Critical Anthology. Toimetanud V. Jackson ja Y. Prins. Baltimore, 2014, lk 291–304.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon