Üliõpilane ja luuletaja

Mart Velsker

Foto: Wikipedia

Paul-Eerik Rummo looming pole väga mahukas, kuid tema tekstidest mäletatakse suurt osa. On siiski üks töö, mida on ebaõiglaselt kiputud unustama. Seda on soodustanud tehnilised põhjused – jutt käib Rummo diplomitööst „Henrik Visnapuu tulek luulesse” (1965), mille ainus teadaolev eksemplar asub Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakonna riiulis. Riiul pole salajane, kuid selle ette satuvad siiski vähesed. Nii teatakse Paul-Eerik Rummo isa Paul Rummo tegelemist Visnapuu ja tema muusadega isegi paremini. Loomulikult tekib ka küsimus, kuidas kahe Rummo tegemised seostuvad. Lühidalt vastates võib öelda, et eriti ei seostugi, ühtki otsest viidet Paul Rummo töödele tema tudengist poja omades ei leidu, osalt muidugi seetõttu, et tegelemine Visnapuuga oli alles alanud. Soovi korral võib kaudseks viiteks pidada diplomitöös leiduvat tõdemust, et lüürika käsitlemisel pole „ilmvajalik selle peategelase dešifreerimine autoriks ning viimase elukäigu jälgimine”.[2]

Paul-Eerik Rummo töö unustamine pole siiski täielik. Trükisõnas on seda aeg-ajalt nimetatud, tavaliselt selleks, et kirjamehe olulisemad tegemised registreeritud saaksid. Nimetamiste rea avas 1965. aasta kevadel Mati Unt, kes tegi Rummoga lühiintervjuu ning kirjutas selle sissejuhatuses nii: „Kaks kogu, üks näidend, lisaks veel täiesti arvestatav töö Henrik Visnapuu loomingust – seda pole sugugi vähe. Pärast lõpetamist läheb noor poeet tööle teatrisse.”[3] Minu käsitluse pealkiri „Üliõpilane ja luuletaja” võiks esmajoones tähendada seda, et üliõpilasena astub üles Rummo ja luuletajana Visnapuu, kuid – nagu äsjasest tsitaadistki näha – aastal 1965 oli Rummo juba tuntud luuletajana ning ilmselt paljude jaoks tuntum kui Visnapuu, kelle raamatuid oli keeruline kätte saada ning kes oli nõukogude võimu silmis eriti kahtlane autor.

Püüan arvestada Rummo kaksikrolliga ning kuigi mu peamine tagasihoidlik eesmärk on tutvustada üliõpilase diplomitööd, siis tahan natuke mõelda ka selle üle, kas diplomitöö võiks mingil moel märkida ühtlasi kahe luuletaja loomingulist kokkupuudet. Küsimus tekib kergesti, vastused raskemini. Ei tuleks arvata, et diplomitöö teema valik iseloomustab eriliselt Rummo huvisuundi. Juubeli­konverentsil „Ükskord ennepuiste” meenutas Rummo, et teema pakkus arvatavasti välja juhendaja Harald Peep. See on väga tõenäoline, ühest küljest sellepärast, et niisugused olid siis akadeemilised tavad. Teisest küljest aga oli Visnapuu loomingu rehabiliteerimine ja uurimine Peebule eriti hingelähedane ning avaldus 1960. aastatel programmiliselt. Ta oli esimene, kes avaldas senisest põlualusest autorist 1965. aasta algul pikema artikli.[4] Lõputöid hakati Visnapuust kirjutama samal ajal ja ikka Peebu juhendamisel – Rummo uurimusega paralleelselt valmis Imbi Jeletsky diplomitöö „Henrik Visnapuu mõtteluule”, mille autor esitas 1966. aastal üliõpilastööde võistlusele ning sai selle eest auhinna. Jeletsky tööd kirjanduse ja teatriteaduse osakonna riiulis ei ole (vähemalt õigel kohal mitte), kuid võistlustöö on olemas Tartu Ülikooli raamatukogus. Kuigi Jeletsky sai auhinna ja tulemus on koolitööna täitsa korralik, julgen siiski oletada, et Rummo „Henrik Visnapuu tulek luulesse” on kõige sisukam kirjandusteaduslik käsitlus Visnapuu loomingust, mis Eesti NSV-s valmis, vähemalt enne 1989. aastat küll. 1989. aasta jäägu igaks juhuks mängust välja sellepärast, et siis sai kaante vahele Harald Peebu monograafia Visnapuust.

 

*

Rummo diplomitöö tuumaks on kolm peatükki, kus laias laastus tegeletakse kahe asjaga. Esimese peatüki pealkiri „Henrik Visnapuu luuletuste kronoloogi­line järjestus 1907–1920” kõneleb enda eest. Rummo otsis kõikvõimalikest allikatest, nii käsikirjadest kui trükistest, välja kõik teadaolevad noore Visnapuu luuletused (kokku 217) ning reastas nad ajaliselt koos allikaviidetega. Arvele võtmine ja nimekirja tegemine ei tundu liialt loominguline ning uuemate teadmiste valgusel tuleks peatükk kriitiliselt läbi vaadata, kuid sellest hoolimata on tehtu tänuväärne ka praegu ning Visnapuu loomingu uurijatele väga vajalik, kui ei taheta just otsimise ja dateerimisega ise nullist peale hakata. Põnevust ja ka aukartust sisendab diplomitöö lugejasse asjaolu, et suur osa materjalist, mida tuli kasutada, oli salastatud, tekstide juurde pääses vaid mõjuvõimsate erilubadega.

Teine ja kolmas peatükk moodustavad diplomitöö teise, kokku suurema poole, mis sisaldab endas põhjalikku motiivianalüüsi. Tekstide kogumit vaadeldakse siin nii tervikuna kui ka ükshaaval, erinevatest aastatest ja laadidest on välja valitud üksikuid luuletusi, mida analüüsitakse tähelepanelikumalt. Neid vaatlusi lugedes tuli mulle meelde Joosep Susi rubriik „Suitsu nurk” ajalehes Sirp, eriti just sellepärast, et mõlemad on tähelepanelikud, aga ka süsteemsed luuleteksti analüüsijad. Ka Rummo nummerdab värsiridu, seob pidevalt vormi ja sisu, hoiab distantsi autorikeskse kirjandusteadusega. Liiga kaugele selle võrdlusega minna ei saa, sest Rummo ja Susi teoreetilised paleused on siiski erinevad ning motiivide vaatlemine juhib Rummo käsitluse selgemalt piiritletud rajale. See aga, et konkreetsed teoreetilised taustad on 1965. aastal lõputöö kirjutajal üldse olemas ning neil pole erilist pistmist marksistliku lähenemisega, on kindlasti erakordne.

Rummo diplomitöö vahel on Karl Taevi ja Juhan Peegli allkirjadega arvamus töö kohta. Taev oli sel ajal eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja ning võib arvata, et teksti kirjutas tema. Peegel lisas oma allkirja tõenäoliselt ajaloo-keeleteaduskonna dekaanina. Arvamuses kirjutatakse: „Diplomand on oma töös novaator. See on esimene katse meie kirjandusteaduses rakendada strukturaalset uurimismeetodit lüürika analüüsis. [—] Lähtekohaks on olnud meie ülikooli prof. Lotmani teoreetilised seisukohad strukturaalse poeetika küsimustes.”[5] Mis väitest arvata? Kui kirjutajaks on nõukogude süsteemis etableerunud kirjandusteadlane ning kui ta ka kirjutab üliõpilase eesnime valesti (Paul-Eeriku asemel Paul-Erik), ei pea siiski kohe arvama, et kogu ta jutt on vale. Ei pea muidugi ka arvama, et Rummo valitud tee oleks olnud spetsiifiliselt kultuurisemiootiline, seda loota oli 1960. aastate keskpaigas liiga vara. Küll aga on Rummo tõenäoli­selt tõesti esimene eesti kirjanduse uurija, kes on võtnud lähtekohaks „Lotmani teoreetilised seisukohad”, ning Rummo motiivianalüüsi võib tõesti pidada strukturalistlikuks. Diplomitöös on üllatavalt vähe viiteid, üksnes olulisemad ja nende seas ka Lotmani raamatule „Лекции по структуральной поэтике”, mis ilmus sarja „Труды по знаковым системам” esimese väljaandena 1964. aastal. Ehkki otseseid viiteid Lotmanile on ainult üks, on põhjust uskuda, et selle raamatu mõju on tegelikult suurem. Seda kinnitab ka Rummo meenutus oma juubelikonverentsilt, kus ta ütles, et Lotmani raamatu luges ta küll „näpuga järge ajades läbi”.

Kui ongi raske märgata meetodi otsest laenamist, siis on selgesti nähtav strukturalistlikust mõtteviisist saadud äratus. Töö alguses kirjeldab Rummo oma arusaama sellest, kuidas omavahel seostuvad kirjanduslikud tekstid ja mida peaks nendega peale hakkama kirjandusteadlane. Ta kirjutab: „.. iga luuletus asub tervikus teataval kohal (just sellel, millel ta asub), seostub ümbritsevatega teatavail viisidel (just sellistel, millistel ta seostub) ja esitab teatud vahenditega teatud tähendussisu. Siin valitseb paratamatus, mis jõustub iga luuletuse valmimis­protsessi igal tinglikult „tardunud” hetkel: kõige ebamäärasemal esimesel ideevälgatusel autori peas on paratamatu ühendus oma ähmase šifriga.”[6] Kirjandusteadlase ülesanne tuleneb otseselt sellest kirjeldusest: „.. nüüd püüdku ta määrata kõik need „teatavad kohad” ja „teatavad seosed”, „teatud vahendid” ja „teatud tähendussisud”, mis moodustavad ta objekti kui terviku.”[7] Kuigi lehe­külgedel 6 ja 7 pole Rummol ühtki viidet, siis pole minu meelest kahtlust, et arutlus on strukturalistlik. Poststrukturalismi kogemuse saanud tänapäeva kirjandus­uurija (näiteks kas või Joosep Susi) saaks öelda, et „tardunud hetkedega” opereerimine vaatab mööda kirjandusliku teksti dünaamikast, kuid see on juba tagantjärele tarkus ning möödavaatamisi on Rummo töös siiski tegelikult palju vähem kui tekstile selge pilguga otsavaatamist.

Ka motiivi mõiste määratleb Rummo strukturalistlikult, rääkides sellest kui poeetilise teksti algelemendist, mida iseloomustab vastandatavus teistele ­elementidele ja korduvus.[8] Neid algtõdesid diplomand analüüsi käigus ei unusta, kuid ka ei klammerdu postulaatidesse, vaid liigub edasi tihedas suhtluses luuletekstidega. Kuhu ta jõuab? On põhjust veel kord pöörduda Taevi ja Peegli allkirjadega varustatud arvamuse juurde, kus pärast novaatorlikkuse kiitmist leidub ka kriitikat: „Töö tulemusi jälgides tekib paratamatult mulje, et tööd on tehtud palju, kuid järeldused on siiski üsnagi napid ja tavalised. Ei söandaks ka arvata, et Visnapuu ise teadlikult kaalutles oma sõnu ja värsse nii, nagu see antud analüüsis ilmneb.”[9] Põhiosas on kriitika hõlpsasti pareeritav – eks nõukogulik positivist Taev peabki noort strukturalisti kahtlustava pilguga arvustama, kuigi Rummo oma töös Visna­puu teadlike kaalutlustega ei tegele. Rummo käsitlust mööda on küll kirjaniku ideevälgatustel ühendus „ähmase šifriga”, kuid teadlikkus kõikidest kodeerimistest ja dekodeerimistest pole vältimatult kirjaniku asi, kirjandusuurija oma küll. Midagi on aga selleski kriitikas, mida tasuks peaaegu tõsiselt võtta. Jah, Rummo on teinud väga palju tööd – „Henrik Visnapuu tulek luulesse” saab tõeks 159 leheküljel. Minu meelest pole ka kokkuvõte napp, kuid on tõesti mingis mõttes tavaline ning võib jääda tunne, et selliste tulemuste saamiseks on energiat kulutatud liiga palju. Kui nii, siis ehk pole siin mõtetki kokkuvõtet omakorda kokku võtta? Töö üle mõteldes tundub üha enam, et kõige põnevamaid tulemusi ei peagi otsima selle lõpuosast, vaid analüüsist – sellest, mismoodi Rummo kirjeldab üksikute luuletuste peenmehaanikat ning seda, kuidas peened asjad kõik omavahel seostuvad.

Seda, et Rummo lähenemisel pole pistmist marksistliku käsitlusviisiga, sai juba tõdetud, kuid eraldi äratab imestamist ka see, mil määral uurija ignoreerib mistahes poliitilist vaatenurka. Sundus politiseeritud käsitluseks kuuekümnendate keskpaigas ja seoses Visnapuuga pidi olema tuntav, oli tavaks saamas osutada Visnapuu ideoloogilistele vigadele ning selle kõrval möönda, et luuletaja suutis siiski kirjutada mõned head luuletused. Eespool nimetatud Harald Peebu artikkel, mis on valminud Rummo tööga peaaegu samal ajal, tegelikult ju poliitiliste mõttekeerutustega suures osas tegelebki – need keerutused peavad teenima Visnapuu „ära päästmise” huve.

Rummo sellist eesmärki endale ei püstitanud: ta alustab küll sissejuhatuses samuti poliitilisest kontekstist, kuid räägib vaid üsna napilt sellest, kuidas Visna­puu looming oli „asetatud allapoole uurija silmakõrgust”[10] ning kuidas olukord on muutumas. Töö põhiosas on raskuspunkt mujal ning motiivianalüüs, mis süveneb detailidesse ega tunne huvi autori isiku vastu, võimaldab enamasti vältida „üldisi” hinnanguid. Olgu näiteks see, kuidas Rummo analüüsib objektiveeriva tasakaalukusega Visnapuu „Õudse aja poeesi”,[11] luuletust, kus on muu hulgas rida „Tapvad punased ja tapvad valged”. Osalt võib Rummo diplomitöö apoliitilisust seletada ka see, et tiražeerimata töödes võisid vabadused olla mõnikord suuremad kui ametlikult trükitud tekstides – sõltus muidugi, kes neid töid parajasti juhendas ja hindas. Muide, ka Jeletsky diplomitöö 1965. aastast on poliitiliste hinnangutega suhteliselt tasakaalukas, kuigi ametlikult „õigeid” seisu­kohti, mida Rummo näib lausa nimme ignoreerivat, Jeletskylt siiski leiab.

 

*

Rummost ei saanud strukturalistlikku kirjandusteadlast. Kas Rummo suhe Visnapuuga võiks avalduda ka kuidagi muudmoodi peale selle, et ta ei näinud põhjust juhendaja teemavalikule vastu vaielda ja tegi ära selle, mis ülikooli lõpetamiseks oli vaja teha? Äkki tõesti? Tema tüsedas artiklite ja arvustuste kogus „Kuldnokk kõnnib” esineb Visnapuu nimi tekstis vaid neljal korral ning kõik need korrad on teisejärgulised. Raamat tegeleb „jooksva kirjandusega” ning Visna­puu looming oli muutunud kaunis „mittejooksvaks”, ometi näib, et asi pole selles. On mitmeid näiteid jätkuvast huvist Heiti Talviku, Betti Alveri, Artur Alliksaare jmt loomingu vastu, kuid Visnapuu-huvi eriti ei paista.

Sama lugu näib olevat siis, kui me asetame kõrvuti Visnapuu ja Rummo luule­loomingu. Rummo luuletusi lugedes on lausa vältimatu komistada neis leiduvatele Juhan Liivi jälgedele, on ka ilmselgeid Gustav Suitsu, Betti Alveri jmt jälgi, aga Visnapuud on sealt raskem leida. Võiks siis ju otsida otseste märkide asemel kaudsemaid, mingeid üldisi analoogiaid teksti laadis või luuletajarollis. Nii noor Visnapuu kui ka noor Rummo on romantilised luuletajad ning samas on mõlemad varakult valmis eksperimenteerimiseks, mõnikord heliliselt pinnalt, mõnikord muudmoodi. Mõlemad teeksid nagu uusromantilise kirjanduse kindlas voolusängis uhket sõitu, aga ka kõrge kaarega väljahüppeid sellest sängist – selliseid, mida järeltulevad põlved võivad vabalt pidada hüpeteks modernismi poole. Luuleloomingut sellise abstraktsusastmega kirjeldades leiab ühisosa üles, aga häda on ikkagi selles, et kui minna konkreetsemaks, siis ilmnevad kohe erinevused. Varase Rummo romantilisus, aga ka muud klassikalise luule tunnused kaovad kiiresti moodsale ja teadlikule luuletajale omase metahoiaku ees, Visnapuu loomingus sellist taandumist pole. Visnapuu klassikalisus aastatega pigem tugevneb ja kuigi ka talle on omane teadliku looja vaade kirjandusele (meenutagem ta panust koos Jaan Aineloga kirjutatud raamatus „Poeetika põhijooni I”, 1932), siis luuletused reedavad seda teadlikkust harva, jätkub romantiline laad, mis peab jätma mulje, et tundevõnked on tekstidesse sattunud spontaanselt. Visna­puu kultiveerib läbi aastakümnete prohvetliku poeedi rolli, Rummole hakatakse küll kiiresti sarnast rolli omistama, kuid ta ise näib üha põgenevat selle eest; Visnapuu taastoodab ja kinnistab oma luuletajakuvandit, Rummo muudab ja lagundab seda. Mõlemad autorid on küll ka hiljem tugevalt helilised, aga minu meelest jääb Rummo seejuures väga täpseks sõna kasutajaks, Visnapuu on valmis täpsuse helidesse ära lahustama.

Tundub siis, et sarnasused küll on olemas, aga erinevusi on rohkem ning ka sarnasuste seas on palju selliseid, mis on ilmselt tingitud eesti kirjanduse põhi­traditsioonidest laiemalt ega iseloomusta kitsalt Visnapuu ja Rummo suhet. Natuke tõsisemalt võiks kaaluda sünteesivat tendentsi, mida iseloomustades Rummo tõdeb, et Visnapuu luule puhul on „raske rääkida intiim- ja ühiskondlikust lüürikast kui kahest eraldiseisvast või vastakast nähtusest”.[12] See tõdemus võiks ka sobida Rummo luule kirjeldamisel, kuid siin on siiski palju lahtisi otsi. Sünteesivus on ju klassikalises luules laiemalt olemas ja kui see Visnapuul avaldubki eredamalt kui teistel Siuru autoritel, siis pole ta ometi ainuke näide eesti kirjanduses. Teisalt ei jää Visnapuu luule kogu aeg ühesuguseks. Rummo väidab ka, et juba 1919. aasta paiku laguneb poeedil senine intiimse ja ühiskondliku luule ühtsus.[13]

Ilmselt tulebki enam-vähem leppida tõdemusega, et Visnapuu ja Rummo kohtumine ei olnud kuidagi ette määratud ning nende loomingulised ­seosed olid pigem juhuslikud. Tore muidugi, et luuletaja ja üliõpilase kohtumine sellegi­poolest toimus ning pakkus väärt tulemusi. Siiski on kaks seost, mis minu meelest päris juhuslikud ei ole – Visnapuu ja Rummo kohtuvad nimelt lumes ja häbitundes.

Lumemotiivi tähtsus varase Visnapuu loomingus ilmneb selgesti ka diplomi­tööst ning tuletab meelde, et uurimus ja Rummo luulekogu „Lumevalgus … lumepimedus” (1966) on valminud ajaliselt ligistikku. Küsimus pole üksnes lume rohkuses, vaid ka selles, et nii Visnapuul kui ka Rummol areneb lumi kujundiks, kus on palju tähendusvarjundeid, nende seas aga eriti tähtis see, et lume üks tähendusi on ühenduses valu ja traagikaga. Rummo analüüsis pikemalt Visnapuu luuletust „Langes lund, langes verist lund”,[14] kus need seosed hästi välja tulevad. Ma ei kavatse väita, nagu oleks Rummo otseselt Visnapuu abiga lumistele maastikele jõudnud (sama hästi saaks öelda, et ta jõudis sinna autobiograafilistel põhjustel), kuid lumel näib olevat kahe kirjaniku loomingus produktiivne tähendus, millest Rummo ei saanud kuidagi mööda vaadata. Näiteks ilmus 1965. aasta jaanuaris Loomingus Rummo luuletsükkel „Läbi talve. Luulet ema mälestuseks”, kus lume tähendused väga mitmekesiselt, aga kokkuvõttes ikkagi valulikult ilmsiks tulevad. Aasta hiljem ilmus sama tsükkel „Lumevalguse … lumepimeduse” algusosas.

Teine Visnapuu ja Rummo kokkupuutepunkt hakkas mulle silma Rummo kuueosalises luuletsüklis „Mina, eesti luuletaja”. On iseenesest ootuspärane, et Visnapuu siin kuidagimoodi teksti satub. Autor on kasutanud Paul Rummo koostatud antoloogiat „Eesti luule” (1967) ning loonud kollaaži eri autorite luule­tuste esimestest ridadest, mis algavad sõnaga mina mingis grammatilises vormis. Tähenduslikuks muutub Visnapuult teksti laenamine aga eriti selle tõttu, et Visnapuule jäetakse viimane sõna – tsükli kuuenda osa viimane rida, mis on Visnapuu luuletuse „Ärge tapke inimest” algusrida. Rummo tsükli kuues osa on selline:

Minu luule, sina oled
minu maa, minu rahva õnn.

Mu viimane laul oli õitest …

Mind ärge austage …

Mul on valus ja häbi.

Viiest värsist kolm on võetud Juhan Liivilt, nende vahele on kiilutud üks Mart Raua oma ning teksti lõpetab, nagu öeldud, Henrik Visnapuu. Minu meelest valitseb Liivi vaim kogu luuletsüklit ning teiste luuletajate tekstid (tsiteeritud osas eriti) mingis mõttes allutatakse Liivile. Nii võib lugeja hõlpsasti selle viimasegi rea lugeda Liivi omaks, kuid samavõrd orgaaniliselt on see ka Visnapuu ja Rummo oma – kolm luuletajat saavad siin kokku. Jah, Raud ju ka, aga ikka pigem väikse laiendusena. Valu- ja häbitunne, mis Liivi luulet läbistab, saab oma selge sõnastuse Visnapuu luules ja just sellisena on ka Rummo selle omaks võtnud. Võiks siis oletada, et Rummo on siin Visnapuu omaks võtnud Liivi luule pikenduse ja lõpetusena. Seda aga, kuidas ta on analüüsinud luuletust „Ärge tapke inimest”, saab täpsemalt teada tema diplomitööst „Henrik Visnapuu tulek luulesse”.[15]

 

[1] Artikli aluseks on ettekanne konverentsil „Ükskord ennepuiste. Paul-Eerik Rummo 80” 20. I 2022.

[2]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse. Tartu, 1965, lk 8.

[3]M. Unt, Intervjuu. Tartu Riiklik Ülikool 7. V 1965.

[4]H. Peep, Henrik Visnapuust ja tema pärandist. Looming 1965, nr 1, lk 121–141.

[5]K. Taev, J. Peegel, Arvamus eesti keele ja kirjanduse osakonna üliõpilase Paul-Erik Rummo diplomitöö „Henrik Visnapuu tulek luulesse” kohta, lk 1.

[6]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse, lk 6.

[7]Sealsamas, lk 7.

[8]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse, lk 9.

[9]K. Taev, J. Peegel, Arvamus eesti keele ja kirjanduse osakonna üliõpilase Paul-Erik Rummo diplomitöö „Henrik Visnapuu tulek luulesse” kohta, lk 2.

[10]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse, lk 2.

[11]Sealsamas, lk 114–121.

[12]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse, lk 133.

[13]Sealsamas, lk 152.

[14]Sealsamas, lk 87–96.

[15]P-E. Rummo, Henrik Visnapuu tulek luulesse, lk 123–130.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood