Vahur Aabramsi luulet Loomingust nr 11

Emale

*
Kui tuleb kevad,
jalutame jälle koos
Ihaste poole,
kõnnime tüki maad
ja pöörame tagasi,
kui väsimus
ja koduigatsus
peale tulevad.
Ja tagasi Kalda teel
puhkame välja,
kasvatame taimi,
jälgides nende
idanemist ja õitsemist
kõigis selle elu värvides.
Ja unustame jälle,
et Emajõgi voolab
ikka Ihaste poole,
ja on juba ammu
kohale jõudnud,
nii nagu iga päev,
iga hetk.

*
Juba neljas päev
ilma sinuta, ema.
Aeg lendab
nii kiiresti.
Sa oled aeg,
mu sünd ja saatus,
ja need viimased
kuud, need päevad,
meie elupäevad.
See hommikune
kohkunud suudlus
su põsele,
kui lamasid
kanderaamil.
Aeg lendab
nagu kiirabi
iga päevaga
lähemale
päevale,
kui sa jälle
koju tuled.
Nagu sa oled
alati tulnud.

*
Ema, ära karda
neid linnaääre autosid.
Reede õhtul sõidetakse koju,
nii et maa müdiseb.
Mina tulen sinu juurde,
samm sammu järel.
See vaikus olen mina.
See paus.
Kuuled?
Ära karda, ema.

*
Küsimus ei ole selles,
kas sa olemas oled.
Muidugi oled.
Inimene ei lähe
niisama üle öö
kaduma.
Ka mitte pärast kahte
kriitilist ööd.
Nägin sind vist
juba unes.
Lugesid midagi,
nii et huuled
liikusid.
Öö ja päev on
viimasel ajal
segamini ja täna
Puiestee tänaval hakkas
mul pea pööritama.
Võib-olla olin
vähe söönud või
jäin hetkeks mõttesse.
See pidi olema
unes, mõtlesin.
Aga see olid
päriselt sina,
pärissina.
Ma ei imestanud,
olen sind nii palju
näinud, tunnen
su ära rutem
kui hetkega.

*
Ma ei saanudki aru,
oli see tuvi või pistrik,
kes mulle tänaval vastu lendas,
sealtpoolt, kuhu sind
külastama lähen.
Lumine tee on täna lahti aetud,
aga võõrust on rohkem.
Hommik oli täis olematut valgust.
Keskpäeval lugesin päevikuid,
ja oli üks kerge silmapilk,
lehvis aknal küünlaleegis,
korraks.
Juba hämardub.
Kuidas ma armastan
su silmade halli.
Vaata mu peale,
palun.

*
Haigrud
Värska lahe kohal.
„Kaks, kolm, neli
hallhaigrut,”
loendab õetütar,
kes läheb sügisel kooli
ja huvitub lindudest.
„Ja vaata,
üks on hõbehaigur,
üleni valge!”

Siin oli su vana kool.
Talvel sõitsid kelguga kaldalt alla
ja uisutasid lahejääl
koolist laenatud uiskudega.
Ja kui hanged olid kõrged
ja tuisk ümberringi tantsis,
heitsid end selili lumme,
silmad kinni.

Täna on jää tume,
haigrud istuvad
lahvanduste äärel.
Viimane talvepäev
sulab käest.

Hommikul
seisime kiriku
sinises valguses,
meelõhnased
küünlad peos,
ja kõlas
hingemälestus.

„Üks on
ära lennanud!
Hõbehaigrut ei ole,”
imestab õetütar.
„Vaata!”

1 kommentaar

  1. Katrin Mesila ütleb:

    Imeilusad read. Leidsin isegi mõne tuttava mälestuse…

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood