Vahur Linnuste

5. VI 1925 – 21. I 2023

Marek Tamm

21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97-aastasena Vahur Linnuste (kuni 1935 Borgmann/Porkman). Ta oli üks väheseid XX sajandi eesti intellektuaale, kes teostas suurema osa oma elust Pariisis ja kellest kujunes 1950. aastate lõpust alates omalaadi Eesti mitteametlik saadik Prantsusmaal. Linnuste jälg on tõenäoliselt kõige suurem kultuurivaldkonnas, ent ise pidas ta ennast ennekõike ühiskonnauurijaks, inimeseks, kelle kutsumus on panustada parema ühiskonnakorra ehitamisse nii Eestis, Euroopas kui kogu maailmas. Vahur Linnustest jäid maha poeg Erki Männik, kes sündis abielust skulptor Maire Männikuga (1922–2003), ja pikaajaline elukaaslane, suurepäraselt eesti keelt valdav France Lévy ning nende ühine tütar Amelii.

Vahur Linnuste sündis 5. juunil 1925. aastal Tallinnas mereväekapten Rudolf Linnuste (1888–1947) ja Adele Linnuste (1900–1990) ainsa pojana. Kultuurilembeses peres omandas varaküps noormees väga laia lugemuse, meenutades hiljem, kuidas ta juba 10–11-aastaselt luges suures koguses Looduse biblioteegi vihikuid, lisaks mitmesugust ajalookirjandust ja kultuuriperioodikat. 13–14-aastaselt töötas ta mh läbi Arved Palgi kirjutatud lühielulood Mussolinist, Stalinist ja Göringist. Saksa okupatsiooni päevil õnnestus tal soetada saksakeelne kogumik Mussolini kõnesid ja Alfred Rosenbergi „20. sajandi müüt”, niisamuti luges ta läbi jaekaubandusest ostetud Hitleri „Mein Kampfi”. Seega polnud tal juba varateismelisena illusioone totalitaarse riigivõimu suhtes ja ta valis varakult aktiivse rolli noorte vastupanuliikumises. Ajaleht Eesti Sõna kirjutab 25. veebruaril 1943 viimase klassi õpilase Vahur Linnuste kõnest Tallinna Reaalkooli vabaduspäeva aktusel, mis „käsitles niihästi 1918.–1920. aasta sündmusi kui ka praegust Euroopa rahvaste heitlust enamliku Venemaa vastu. Lõpuks kutsus kõneleja kõiki koosolijaid üles astuma relvaga käes võitlema Euroopat ähvardava kommunismi vastu.” Koos teiste omavanustega koostas ja levitas Linnuste 1943.–1944. aastal Tallinnas lendlehti, mis kutsusid üles mitte liituma Saksa mobilisatsiooniga ja teavitasid Otto Tiefi valitsuse ametisseastumisest. 1944. aastal ühines ta Leo Talgre (1919–1944) juhitud vastupanurühmitusega, mis oli loodud raadioside pidamiseks iseseisva Eesti õigusjärgse valitsusega Stockholmis, kuni otsustas siiski 1944. aasta septembris purjelaevaga Rootsi põgeneda, lahus vanematest, kes olid pagenud juba veidi varem.

Stockholmis alustas Linnuste oma ülikooliõpinguid, tudeerides rööpselt Stockholmi Ülikoolis ja Stockholmi Kaubandusülikoolis rahvamajandust, õigussotsioloogiat ja praktilist filosoofiat. Tudengina jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust, olles üheks Rootsi pagulaste nooremat põlvkonda ühendava Radikaaldemokraatliku Koondise asutajaliikmeks 1947. aastal (Raimond Kolk on hiljem nimetanud Linnustet koondise primus motor’iks). Radikaaldemokraatide esindajana sai temast ühtlasi Eesti Rahvusnõukogu liige ja Eesti taasülesehitamiskomisjoni sekretär. Ajavahemikus 1948–1952 ilmus Linnuste kaastoimetamisel bülletään Radikaaldemokraat (kokku 8 numbrit), kus ta avaldas oma esimesed poliitilised esseed. Seejärel liituti 1948. aastal asutatud ajakirjaga Vaba Eesti, kus Linnuste jätkas nii poliitiliste artiklite kui ka kultuuriesseede avaldamist. Tasub rõhutada, et Linnuste oli sõjajärgsel perioodil üks kõige veendunumaid ühendatud Euroopa eestkõnelejaid. 1952. aastal pani ta kaasvõitlejate jaoks kirja Eesti ülesehitusprogrammi, mille esimene punkt kõlas: „Välispoliitilisel alal taotella tihedale poliitilisele, majanduslikule ja hariduslikule-kultuurilisele koostööle rajatud demokraatliku-föderalistliku Ühendatud Euroopa loomist, kuhu ka Eesti kuuluks.” Aasta hiljem avaldas ta Vaba Eestis artikli „Euroopa Ühendriigid – me suur võimalus”.

Samal perioodil, 1940. aastate lõpus, 1950. aastate alguses avastas Linnuste enda jaoks psühhoanalüüsi (ennekõike Sigmund Freudi, ent samuti varase Erich Frommi teosed) ja üheks tema taotluseks järgmistel kümnenditel sai välja töötada psühhoanalüütiliselt täiendatud ühiskonnateooria – psühhosotsioloogia.

1952. aastal pälvis Linnuste Vaba Euroopa Komitee stipendiumi, et jätkata oma kraadiõpinguid Vaba Euroopa kolledžis (Collège de l’Europe libre) Strasbourg’i lähistel. Kolledž oli asutatud eelmise aasta novembris Ameerika Ühendriikide rahastatud Vaba Euroopa Komitee eestvõttel ja see oli üks lüli USA tolle perioodi kommunismivastasest võitlusest. Uue õppeasutuse eesmärk oli pakkuda haridust NSV Liidu okupeeritud või mõjusfääris olevate riikide pagulasnoortele, plaaniga valmistada ette uut kaadrit Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgseks ajaks. Õppetöö toimus peamiselt Strasbourg’i ülikoolis ja Linnuste kuulas loenguid nii sovetoloogiast kui sotsioloogiast ning jätkas oma uurimistööd psühhosotsioloogia valdkonnas.

Rööpselt õpingutega liitus ta Euroopa Noorte Föderalistide liikumisega, osales arvukatel kohtumistel mitmel pool Euroopas ja kirjutas neist oma eesti kaasvõitlejatele innustavaid aruandeid. Linnuste aktiivsusest annab aimu näiteks ajalehe Välis-Eesti teade 9. maist 1954: „30.3–4.4. 1953 võttis koondise esindaja V. Linnuste osa Euroopa Noorte Föderalistide õppenädalast Pariisis ja 11.–12.4. samas Euroopa Noorte Föderalistide Keskkomitee koosolekust. 9.–10. maini võttis V. Linnuste osa Euroopa Noorte Föderalistide informatsioonipäevadest Mühlhausenis. 4.–7.6. toimus Pariisis Euroopa Liikumise Rahvusvahelise Noortesekretariaadi korraldusel Euroopa noorsoo konverents Kesk- ja Ida-Euroopa probleemide käsitlemiseks, kust koondise liikmeist võtsid osa I. Laaban ametliku delegaadina, V. Linnuste ja A. P. Tõnus ametlike vaatlejaina ning M. Männik ja I. Ainsaar külalistena.” Linnuste tollane poliitiline karjäär tipnes 1954. aasta septembris Ülikoolidevahelise Föderalistliku Liidu juhatusse valimisega.

Linnuste tollane poliitiline karjäär tipnes 1954. aasta septembris Ülikoolidevahelise Föderalistliku Liidu juhatusse valimisega. 1955. aasta sügisel suunati Linnuste Vaba Euroopa Komitee stipendiumiga jätkama oma õpinguid Sorbonne’i ülikoolis Pariisis, kus tema juhendajaks sai üks tolle aja tuntumaid prantsuse sotsiolooge Raymond Aron (1905–1983). Linnuste on meenutanud Aroni sooja suhtumist tema töösse, kiitmata siiski päriselt heaks noore doktorandi ambitsioonikat väitekirjakava teemal „Inimkarakteri, võimu ja kultuurilise suunamise vastastikune mõju”. Linnuste sõnutsi oli tema soov pakkuda välja uus süsteemne ühiskonnateooria, mis hõlmaks nii isiksuseteooriat, väärtusteooriat, poliitikat, majandust ja õiguskorda.

Tõenäoliselt saigi doktoritöö liigne ambitsioonikus Linnuste akadeemilisele karjäärile saatuslikuks, nagu ta on ka ise hiljem seda möönnud, sest mõne aasta pärast jäi uurimistöö pooleli ja doktorantuur lõpetamata. Kuid teadustöölt meelitas teda samuti eemale 1950. aastate lõpul avanenud võimalus kirjutada Rootsi ajakirjandusele Pariisist regulaarseid teatriarvustusi, mis levisid ühtlasi ka soome, norra ja vähemal määral ka taani keeles (mõned jõudsid ka pagulaseesti pressi). Kaastööde honoraridest sai Linnuste pea kümme aastat Pariisis väga kenasti ära elada. 2004. aastal ilmusid tema toonased kirjatööd pea 600-leheküljelises eestikeelses raamatus „Uued tuuled teatris”, mis kannab autorile iseloomulikku alapealkirja „Ühiskonnaarengu mõjutamise võimalus”.

1950. aastate lõpus sai alguse ilmselt tähtsaim peatükk Linnuste elutöös – eesti keele, kultuuri ja ajaloo õpetamine Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis (INALCO). Selle töökoha rääkis talle välja endine välisminister ja Eesti suursaadik Prantsusmaal Kaarel Robert Pusta (1883–1964), kes soovitas ida keelte instituudil kutsuda Linnuste täitma Aleksander Aspelist (1908–1975) tühjaks jäänud eesti keele lektori ametikohta. Linnuste värvatigi uueks lektoriks ja ta alustas oma tööd 1959. aasta alguses. Nagu teatas ajaleht Teataja 18. aprillil 1959, ilmus esimesse eesti keele loengusse 10 üliõpilast, mis jäigi eesti keele õppijate keskmiseks arvuks järgnevatel kümnenditel. Esialgu töötas Linnuste lektori ametikohal (chargé de conférences), 1970. aastate lõpus edutati ta dotsendi ametikohale (maître de conférences), millel püsis kuni pensionile minekuni 1990. aastal. Linnuste tegevusest eesti keele ja kultuuri õpetamisel Pariisis andsid teatava regulaarsusega teada mitmed väliseesti ajalehed (nt Teataja 15. XII 1962, Eesti Päevaleht 28. IX 1974).

Püsiv töökoht lubas Linnustel pühenduda Eesti asja aktiivsele ajamisele, seda nii poliitilises kui ka kultuurivallas. Aastatel 1959–1962 oli ta enda algatatud Eesti Rahvusnõukogu Prantsusmaa komitee tegevjuht, ametliku juhi riigivanema August Rei (1886–1963) kõrval. Pusta vahendusel sai Linnuste ülesandeks samuti Eesti esindamine Ameerika Ühendriikide egiidi all tegutseva Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu Pariisi komitees. Rahvusnõukogu egiidi all algatas ta prantsuskeelse infokirja „Bulletin d’Estonie” väljaandmise, mis hiljem laiendas haaret ka teistele Balti riikidele ja sai nimeks „Presse Balte”.

1970. aastate keskel alustas Linnuste uuesti poolelijäänud ülikooliõpinguid Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja kaitses 1978. aastal magistrikraadi (diplôme d’études approfondies) nimeka sovetoloogi Héléne Carrère d’Encausse’i (sünd. 1929) juhendamisel. Väitekirja teemaks oli Moskva võimukeskuse suhted Nõukogude Eestiga. Samal perioodil hakkas Prantsuse välisluure tellima Linnustelt analüüse Nõukogude Eesti ja laiemalt Nõukogude Liidu olukorra kohta, mida ta koostas ebaregulaarselt kuni 1980. aastate keskpaigani välja. Kõik see aeg oli Eestisse reisimine talle keelatud, nii et esimest korda õnnestus tal kodumaad külastada alles 1989. aastal.

Pariisi ida keelte instituudi eesti keele õppejõuna algatas Linnuste mitmesuguste eesti kultuuriürituste korraldamise Pariisis, eesmärgiga tutvustada peamiselt tänapäeva Eesti kirjanike, heliloojate ja kunstnike loomingut. Kuna külalisi Eestist polnud võimalik kutsuda, siis aeti läbi ettekannete, tõlgete lugemise, heliplaatide kuulamise ja reproduktsioonide vaatamisega. Enamasti päädis ametlik programm vabas vormis aruteludega Linnuste koduses võlvkeldris, kus kunagi ei puudunud vein. Ilmselt esimese kodueestlasena pääses Linnuste legendaarsesse keldrisse 1976. aastal Arvo Valton, kes on hiljem meenutanud seal valitsenud atmosfääri: „Ja mu elu üks fantastilisemaid õhtupoolikuid oli nimelt Linnuste veinikeldris, kuhu kogunes üliõpilasi ja mitut sorti seiklejaid, kus kõneldi viies keeles (prantsuse, inglise, eesti, soome ja ungari), kus üks tudengitest luges ette mu novelli prantsuskeelset tõlget ja teine saatis lugemist flöödil ja ma ei saanud midagi aru, kus kõigi peas sumises vein ja hea oli olla.” (Sirp, 4. VI 2010.)

Linnuste korraldatud kultuuriüritustest kirjutati sageli väliseesti pressis (nt Vaba Eestlane 24. IV 1980, 18. VII 1985, 18. IV 1986), ent mõned teated imbusid ka ajalehe Kodumaa veergudele. Näiteks mainib Kodumaa 8. märtsil 1978, et Pariisis peeti Arvo Valtonile pühendatud kirjandusõhtu, mille „vastuvõtt auditooriumi poolt oli vaimustav”. Sama ajaleht teatab 18. novembril 1981: „Sorbonne’i ülikooli juures asuva soome-ugri keelte õppekeskuse korraldusel toimusid kahel päeval Idakeelte Instituudi ruumides eesti kirjanduse näitused. Sellest teatab VEKSA Ühingule sealne eesti keele õppejõud Vahur Linnuste. Taolist kirjanduse propageerimist kasutati juba eelmisel aastal edukalt koos eesti muusika tutvustamisega, heliplaatidelt. Selline suurema huvi äratamine eesti keele vastu on leidnud head vastukaja. Soome-ugri keelte õppekeskuses toimuvad ka luuleõhtud. On tutvustatud Andres Ehini, Henn-Kaarel Hellati, Ain Kaalepi, Jaan Kaplinski, Jaan Krossi, Ilmar Laabani, Toomas Liivi, Ilmar Mikiveri, Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli ja Joel Sanga luulet.”

Nii kirjandusürituste kui ka õppetöö huvides tõlkis Linnuste mitmeid eesti kirjandustekste prantsuse keelde, sh Arvo Valtoni, Mati Undi, Vaino Vahingu, Rein Saluri, Paul-Eerik Rummo, Toomas Vindi, Friedebert Tuglase ja Jaan Oksa loomingut. Niisamuti koostas ja tõlkis ta Toomas Liivi, Andres Ehini ja Jaan Kaplinski luule esindusliku valikkogu, mis pidi ilmuma UNESCO maailmakirjanduse raamatusarjas, ent jäi NSV Liidu esindajate vastuseisu tõttu siiski avaldamata. Ükski Linnuste tõlge trükki ei jõudnud, vaid need levisid kitsas ringis masinakirjas ärakirjadena, v.a kahasse Antoine Chalviniga tõlgitud kaks Valtoni novelli, mis avaldati väikeses tiraažis pisitrükisena 1990. aastal.

Linnuste avar korter 1630. aastatest pärineva endise hobusetalli ruumides Marais’ linnaosas kujunes alates 1970. aastatest paljude kodueestlaste peatuspaigaks Pariisis, eriti muidugi pärast piiride avanemist 1980. aastate lõpus. Linnuste ise jagas oma elu 1989. aastast alates Pariisi ja Tallinna vahel, kuhu ta soetas endale Koidu tänavale korteri, vaatega Pika Hermanni tornile. Ta osales võrdlemisi aktiivselt iseseisvumisjärgses Eesti ühiskondlikus elus, avaldas arvamusartikleid ajakirjanduses, kandideeris valimistel ja korraldas enda pool mitmesuguseid aruteluõhtuid.

Uuel sajandil asus ta korrastama oma kirjatöid ja planeerima uusi. 2000. aastal ilmus tema kaasosalusel mahukas koguteos „Vaba Eesti tähistel: valimik tsensuurivaba eesti mõttelugu aastaist 1948–64”, mis koondas samanimelises ajakirjas ilmunud artikleid, sh Linnuste sulest. Sellele järgnes 2004. aastal mainitud kogumik Linnuste teatriarvustustest. Pikki aastaid töötas ta pühendunult mahuka majandusteadusliku uurimistöö kallal, mis paraku tema eluajal trükki ei pääsenud, ent mille katkeid jagas ta nii oma veebilehel kui ka Facebooki kontol. Käsikirja viimane mulle teada olev versioon kandis pealkirja „Majandusareng, spekulatsioon, heaolu”, varasem pealkirjavariant oli „Majandusareng või spekulatsioon: Euroopa Liit suurhuvide keerises”. Suuresti minu enda pealekäimisel asus Linnuste niisamuti kirja panema oma mälestusi, dikteerides mitmeid eluepisoode diktofonile ning lastes neid oma abilistel arvutisse lüüa, ent samuti koondades üheks käsikirjaks nii kirju kui ka muid dokumente. Selle töö tulemuseks on mitusada lehekülge harali materjale, mille tervikuks koondamine ja raamatuna välja andmine võiks olla üks oluline tulevikuülesanne.

2007. aastal autasustas president Toomas Hendrik Ilves Vahur Linnustet Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Tõnu Virve algatusel valmis 2012. aastal Linnustest dokumentaalne portreefilm „Armud jäänud, armud tulnud”, mille stsenaarium valmis Linnuste ja Sirje Normeti koostöös.

Arvestades Linnuste värvikat isiksust, mida iseloomustab ehk kõige paremini prantsuskeelne väljend élégance nonchalante, pole imestada, et ta on jätnud endast jälje ka eesti kirjandusse. Esialgu sõprade loomingusse paguluses, hiljem kodueesti kirjandusse. Ta ise tundis ennast kahe tegelase vahel jaotatuna ära Ilmar Talve novellis „Ajapikendus” (1948), mis kajastab radikaaldemokraatide koondise varast tegevust. Sama seltskonna seiklusi velmab ositi Raimond Kolgi romaan „Et mitte kunagi võita” (1969), mille peategelane Alfred Pärm-Jäst oli Linnuste hinnangul tema isikust inspireeritud. Samuti võib Linnuste selgelt ära tunda 1985. aastal Manas ilmunud Ilmar Jaksi novelli „Kimäär” peategelases Aribald Sisaskis, keda kirjeldatakse ehtlinnustelikult kui inimest, „kes seisis kaugemal ja kõrgemal ajalikust argipäevast”. Oma nime all jõudis Linnuste kirjandusse 1990. aastate alguses, pärast seda, kui ta oli võõrustanud oma Pariisi kodus noorema põlve kirjanikke, sh Jüri Ehlvesti ja Tõnu Õnnepalu. Ehlvest maalib Linnustest portree oma jutus „Jaapanlannaga Pariisis” (1993), kirjeldades teda kui „pikkade pleekinud juuste ja heledate vurrudega erksa rühi ja ammendamatu energiaga meest”. Õnnepalu jagab Emil Tode nime all oma mälestusi elust Linnuste „mustlas-, täpsemalt eestlaslaagris” 2002. aastal ilmunud romaanis „Raadio”: „Põrandal madratsitel ja voodites magas tihti kümme ja rohkem rahatut kaasmaalast.. [—] Vahur Linnuste mitte ainult kattis, vaid ka toitis neid.” Ja veidi hiljem: „Eestlased pidasid teda üldiselt boheemiks ja veidrikuks. Armastati rääkida, pisut nina kirtsutades, Vahur Linnuste korteri hügieenioludest.” „On ka tõsi,” jätkab autor, „et vähemalt minu seal elades ei üritanud ükski öömajalistest seal koristada või pesta.”

Mina suhtlesin Linnustega lähemalt tema elu viimasel viieteistkümnel aastal, külastades teda korduvalt nii tema Pariisi kui ka Tallinna kodus. Viimast korda läksin teda vaatama omal algatusel 2021. aasta novembris Pariisis, kui polnud õnnestunud teda enam telefonitsi tabada. Charlot’ tänava õueväravast ei saanudki esialgu sisse, kuni viimaks juhtus majapidajanna sissepääsu paotama; kui temalt Linnuste kohta uurisin, kuulsin ehmatusega, et tema korter oli aasta alguses põlema süttinud ja nüüdseks elamiskõlbmatu. Linnuste ise olevat siiski terve nahaga pääsenud ja elavat nüüd ühes Pariisi vanadekodus.

Arvestades seda, kui avar ja mitmekesine oli Linnuste sõprus- ja tutvusring, oleks kindlasti huvitav ja tänuväärne, kui õnnestuks temast kokku panna mälestusraamat, mis lubaks seda Eesti pagulaskultuuri üht kõige värvikamat isiksust avada võimalikult mitme nurga alt. Mõistagi on väga oluline seegi, et Linnuste rikkalik ja unikaalne Pariisi koduarhiiv jõuaks mõne asjakohase Eesti mäluasutuse kogusse.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood