Vaikuse raadio

Kalle Kurg

Tohutu väljak, täis inimesi. Kõik rääkisid midagi, aga keegi ei kuulanud kedagi.
Tukastus taandus, nägemus hajus ja ma põrnitsesin läbi vihma kihutava bussi higist aknaklaasi. Mu sisimas võimutses jälle see. Mitte õhuline jumalik hingus ega ka merede romantiliselt rusuv Suur Hall, vaid tüütu tinnitus. Teadsin kogemusest, et pikemalt kestes võis niisugune sõnatu pinin üle kasvada kurnavaks undamiseks. Liiga palju sellest kõigest, mida kunagi sai igatsetud ning janunetud nagu selguse ja kindluse kirgast imet, oli aja jooksul asendunud ebamäärast rahutust sisendava „uue normaalsusega”, mis tähendas, et tüsened ja oled kogu aeg väsinud, tujutu, tahtetu ja kuri.
Kõik oli just nagu olemas. Paberid taskus. Soliidne töövõtt populaarses raadiojaamas. Standardkorter, mida võisin nimetada koduks, tavapärane vaba­abielu, alaline suhtlusring, vanemadki elus. Ma jõudsin liigselt pingutamata välja teenida oma igapäevase hotdogi ja puhkuseks Bermuda püksid. Ja ker­ge iiveldustundega, ometi püüdlikult kindlustada oma karjääri, teenindades teatud ringkondi, kes kiitsid end vaimuhiiglasteks ja soovisid aja­lugu kaunistada ka oma kunagise mitte liiga vänge revolutsioonilisuse või justkui-eesrindlikkusega.
Et mu hääl kostis maa igasse nurka, lubasin endal asjade loogika kiuste uskuda, et ma ei ole vaimselt ja moraalselt päris põhja käinud. Kosutasin oma illusioone ka sellega, et panin tagasi-ihaluse puhangute ajal vanad salvestused kõrvulukustavalt hüüdma ja nautisin liigutatuna oma noorpõlvetempude ülevust ning trotslike sõnavõttude mahlakust. Kujutasin ette, et kuna ind protestida „kõige masendava vastu siin ilmas” mulle nii sagedasti meenub, siis elan ma nüüdki veel kohusetundlikult läbi — oi jah! — „muret kogu maailma pärast”. Ja et selle tõttu üleneb iga mu sõnavaling eetris ja seltskonnas ikka ja jälle Sõnaks.
Aga illusioonide kiuste ei saanud ma enda eest päriselt salata ka valusat tõde. Ma ei olnud siiski mitte niivõrd sõnakas kui sõnaohter. Ja uues ajas ei kujutanud kunagiste vaimukuste väljamängimine äsja avastatu pähe endast tegelikult palju enamat kui odavat enesereklaami, mis pidi tagama, et mind ära tuntakse ja ikka veel tunnustatakse. Mu kalkuleeritult aplombikad väljaütlemised eetris ja seltskonnas klappisid vahel küll kunagiste õilsamate äratundmistega, aga seejuures oli mul siiski püsivaks sihiks petta kuulajalt välja mulje, nagu ajaksin ma oma töös taga tõde ega olekski lihtsalt mage teadustaja — müüdav, ostetav ja vajadusel kergesti asendatav eluskaup.
Ma tegin asju, millest ma tegelikult ei hoolinud, hulpisin kaasa millegagi, mida ei vaevunud isegi määratlema, kui välja arvata iga probleemi puhul sobiv lame vabandus, et elu on vastuoluline, killunenud ja totrustest tulvil. Ma teadsin, mis on halb, aga tegin seda üha. Tundsin järjest selgemini, et olen lõksus, hinges alaline ootus, et „juhtuks ometi midagi”. Parim, mida endaga tõtt vaadates suutsin, oli traagik-protagonisti poosis nentida, et „ma ei tunne ennast enam ära”, olen „enda kaotanud” ning „kinkinud oma mina ära ei tea kellele”. Oleksin tahtnud puhkust võtta, peitu pugeda, teki üle pea tõmmata ja olla vait, vait, vait.
Kuid Audit, nagu me kutsusime oma toimetuse juhataja igavest ajutist asetäitjat, kes lootis mõõdutundetu „auditiivse auditeerimisega” endale raadiojaama võimusüsteemis vajaliku maine luua, oli mu puhkusesoovi kiuste saatnud mind kolkakülla — kontserti kuulama! Ja nii ma siis loksusin, pooleldi ärkvel, pooleldi tukkudes suure eesmärgi poole, ning pidin leppima tõsiasjaga, et luksusbuss, kus istus ka imelaps oma emaga, oli varsti pärast seda, kui ta Tallinna lennuväljalt liikuma sai, hakanud sõitjaid heidutama õnnetust tõotavate kolksatustega, ning väljas sadas nagu oavarrest. Kusagil meelte sügavuses hakkas tukslema vana trotslik laulujupp. See oleks pidanud mind üles kütma ja liinil hoidma. Aga ei. Olin tõesti sandis meeleolus, ja kui magnetofoni töövõimelisust tahtsin proovida ning aparaat tõrkus, võtsin kuulda ülitarka sisehäält, mis ütles, et mu negatiivne energia on mõjutanud nutika tööriista tehnilisi omadusi. Nuppudega manipuleerimine ei aidanud, va apppparaattt ei andnud ikka elumärki, ja uue jõuga meeltesse murdnud vastumeelsuses kogu olemasolu vastu taipasin alles tüki aja pärast, et lihtsalt patareid on läbi ehk teisiti öeldes — ilmaelust tü-di-ne-nud nagu minagi. Ent oma reisikotis kobades ei leidnud ma tagavarapatareisid kuidagi üles.
Meenus, kuidas Audit oli välja praakinud ühe mu loo. Mu sünnilinnast pärit eestlanna, kes oli Saksamaa sõjalise lüüasaamise aegu pagenud Brasiiliasse, oli pika elu viimastel kuudel minetanud portugali keele oskuse ja hakanud imekombel jälle rääkima täiesti ununenud emakeelt. Audit minu loost ei hoolinud, aga teine sama juhtumi peale sattunud ajakirjanik teisest raadiojaamast oli sellega pääsenud rahvusvahelisse uudistelainesse. Lausa ime, kui hea lugu! oli pasundanud Audit ja sealtpeale oli mul tema imedest kõrini. Paraku oli Audit imelapsest saadet tegema valinud just minu, ilmselt seepärast — pole siin naerda midagi! —, et ma olin kunagi natuke õppinud kannelt.
„Nooh, muusikamees. Kas tehisintellekt mängib paremini klaverit kui inimene? No ja kui mängibki, mis siis? Sa anna asjale filosoofiline mõõde! Et tänapäeval pole geeniusi? Aga näita, et geeniusi lihtsalt ei tunta ära! Inimesed ei usu enam elutõde? Aga seda enam olgu sinu asi näidata, et kuigi nüüdne kultuur on muundumas äriks, suudab iidne emaarmastus raha kiuste väljastada kultuurilisi imesid! Imelaste mängu kaudu pead sa tõde tunda saama!” Audit oli juhendanud kaunilt žestikuleerides, lilleline kiki kikkis ja ilurätik kaasa nookumas. „Ime imet, mees…!”
Labane nali pidi vihjama, et advocatus diaboli oli eluga kursis, tundis uue aja žargooni, argood ja slängi ning elas oma südames kaasa nendele, keda ta käsutas ja tööle sundis. „Meie sinuga oleme kommerts. Pane korralikult riidesse, esine en grande tenue. Ja ela ajastus, pane datat! Meil on vaja uudist! Ajakirjandus on saatanast, see ongi meie spetsiifika! Meil on kuulajaid vaja, mees, kuulajai­ddddh!” Tal ei olnud häbi. Ja mul ei olnud piisavalt häbi, sest ma talusin teda.
Ma ohkasin, panin lauba vastu bussi aknaklaasi ja tunnistasin endale, et soovinuksin veel kord „tööl tukkuda”, mida Audit mulle vahel ette heitis. Külma puudutuse jälg jäi otsaette, klaasile jäi hägune laik. Higi. Naharasva kübemed. Vastik. Õnneks olin selga jätnud lohvakad vaba aja stiilis rõivad ja suitsu­paki taskusse ning sain end mugavalt longu lasta. Ma sain aru küll, et mu meenutustes moondusid stseenid Auditiga grotesksemaks, kui need olid tegelikus elus, aga see ei muutnud asja olemust ega toonud kergendust. Auditis oli kõik liiga. Minus oli kõik puudu. Teadnuksin ma, mis mind ootab!
„Näita meile ühinenud Euroopa kultuurset ja inimlikku nägu!” Selle juhatuse taga oli tõik, et imelaps oli oma ringreisil pidanud lendama New Yorgist Kölni, ent oli otsustanud anda vahepeal heategevuskontserdi Eestis laste hoolde­kodus, ja nagu toonitati meie kesksesse muusikaühingusse saabunud kirjas ning muidugi kohe ka igat tüüpi meedias, oli ta selle otsuse vastu võtnud ise omal soovil ja mitte täiskasvanute survel. Tõesti ime, kiitsin ma, ning kui olin patareid kotisopist lõpuks üles leidnud ja oma tööriista ära laadinud, vajutasin selle tagakaane kinni tugevamini, kui olnuks vaja: vaene laps, kas ta peab jääma igavesti imelapseks?
Imelapse — imeinimese! — tegi ju kõditav meediamull, mõni pentsik kinnisidee või lapsik harrastus. Ning muidugi riie ja füüsis. Oma silmnäo paljundamine ja avalik lahtiriietumine ning riidessepanek ja üldse iga maotu argitegevus oli ülendatud eneseteostuseks. Igat tühiasja tuli ööpäev läbi kogu maailmale demonstreerida, huulil roosi nimi või baby blues või daily-om. Kui muud ei saanud, siis tuli edvistada oma eaga. Tuli olla nähtav, olla esil, olla enfant prodige või isegi enfant prodigue, perdu ja terrible, peaasi, et olla rahvusvaheline, olla edetabelis, olla staar, näida iidol, tunduda mõjukas, paista sümboolne, vallutada maailm ja jääda imena annaalidesse, igavikku.
Kõik oleksid nagu eetrit joonud. Üks pere oli pannud oma pesamunale nimeks Meedia, üks teine esiklapsele Tele, ühe iseenesest ilusa poplaulu pealkiri oli „Raadio”. Üks end jumalikustada tahtev telejaam reklaamis end: „Laske lapsukesed meie juurde tulla!” Üks tänavareklaam kõlas: „Ära muretse — meedia mõtleb sinu eest.” Kogu selle düstoopia meediahäälte kajad ja meediakujude kangastused ilmusid ja põimusid, eristusid ja vastandusid irooniliselt mu meeltes, veidrad ulmad ei jätnud ruumi uudisehuviga tähelepanule, millega ma tavaliselt kaasreisijaid seirasin. Aga seda tähelepanu vähemalt siin ja selles paigas polnudki enam vaja.
Sest olimegi kohal.

Imelaps oli võluv.
Kui mustast sametist frakis ja lumivalges žabooga särgis poiss vallamaja saalist hooldekodusse toimetatud viletsa tiibklaveri taha istus ja, lakk-kingades jalad vaevu pedaalideni ulatumas, käed uljalt klahvidele lõi, kerkis mu silme ette muidugi kohustuslik kujutlus Mozarti lapsepõlvest. Seda oli esireas paradeeriv ilmatu laiaäärelise kübara ja hiigelkõrvarõngastega proua, kes äravahetamiseni meenutas meie ühe pisilinna efektset naislinnapead, vist taotlenudki.
Proua noogutas aeg-ajalt pead, ta jalad pika kleidi all ja ümarad käed liikusid muusika tundelisust toonitades nõudlikult kaasa. Kontserdi algus oli viibinud, et proua saaks sisse sahiseda täies hiilguses. Ta ei olnud sisenemisest peale publikule pilkugi heitnud, ainult juba klaveri juures ootavale imelapsele alustamise märgiks noogutanud. Lapsed, kellest mitmed olid oma haiguste tõttu isemoodi näoga, aga kõik ühtviisi liigutavalt uudishimulikud, neelasid silmadega väikest pianisti ja mõnel vehklesid käed ja trampisid jalad kaasa vaat et samamoodi nagu proual.
Imelaps mängis oma teist pala, kui kusagilt vudis tema jala juurde valge kräsuskarvaline koerake ning haugatas, ja imelaps katkestas mängu — ema oli end püsti ajamas, oli kuulda, kuidas saali akende taga kohises taevast langev vesi —, ja kui imelaps oli koeral pead paitanud, jätkas ta mängu, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ning koer istus klaveri kõrval vaikselt edasi. Kontserdi lõpul kärgatas äike. Imelaps ei teinud ka sellest välja ning kummardas publikule lihvitud pidulikkusega, nagu esineks Philharmonie de Paris’ ultramoodsal hiigellaval, aga mitte pisikese ääremaa endisaegse häärberi ahtavõitu saalis, mida kasutati nii söökla kui ka võimlana.
„Palju tervisi teile Euroopast, väikesed eesti sõbrad. Soov anda heategevuslikul eesmärgil teile tasuta kontsert,” ütles imelaps teraval kindlal häälel, aga nagu meelde tuletades, mida ta peab ütlema, ja murtud inglise keeles, mille tema kõrvale ilmunud tõlk kohe ehiskõneks vormis. „See oli tõesti minu enda ja mitte minu ema otsus ja on end õigustanud. Te võite mulle internetis kirjutada ja pilte saata, kui oskate. Palju tänu, et vaikselt kuulasite. Kõige suurem tänu aga minu mammale, kes on minuga palju vaeva näinud.” Ja imelaps ulatas „sügiseaimuste vaimus” komponeeritud tohutu lillekimbu, mille oli talle sülle pannud hooldekodu töötajate ja laste delegatsioon, prouale, kes naeratades juba kummardaski publikule.
„Kahjuks peame kohe ära sõitma,” teatas tõlk proua nimel, kuid hüvastijätt kujunes imelast puudutama tulnud lapskuulajate kohmakuse ja imelapse lahke jutu tõttu pikaks, ilm aga muutus laste üha lõbusamaks läinud vestluse ajal veel halvemaks, kasvas lausa meeletuks rajuks, nii et maja mürises, tuul lõi mitu akent korraga lahti ning vett pritsis tuppa. Kui siis selgus, et juhi pingutustest hoolimata ei olnud buss ikka veel korras, otsustati ärasõit lillesülemisse uppunud ema kategoorilisest protestist hoolimata edasi lükata ning valla rahadega ette valmistatud pidulik eine koos haigete lastega toimus siiski.
Ma sain eine ajal imelapse mamma käest väikese intervjuu, tulvil võõrapäraselt hääldatud linnade nimesid, kus pianist oli esinenud — Paris, Saŏ Paolo, Reykjavík, Shànghǎi, Moscow, Sidney, Tūnis, Naī Dillī —, ning kahetsusavalduse, et ta ise oma klaveriõpingud pooleli oli jätnud — „noored jätkavad, noored on meie tulevik” —, ning südant kosutava kinnituse, et „teil siin Lätis läheb hästi” — väike veetlev tüüpeksitus suure asja juures, mille ma otsustasin siiski salvestusest välja lõigata.
„Ah et te ei olegi kohalikust raadiost?” oli proua meeldivalt üllatunud ja lõpetas mossitamise. Toonitanud, et nad esinevad ka riigi tsentraaltelevisioonis, ütles proua emalikul toonil: „Ärge siis mind esikohale seadke, kullake, mina olen siin ainult mänedžerina. Ikka Imre peab olema kõiges kõige esimene.” Ta soovis „viivuks” puhkama minna, ning nii paigutati külalised värskelt remonditud tubadesse.
Proua imestas oma mitmetoalise apartemendi üle, kus kõik nägi välja „just samamoodi nagu hiljuti ühes Islandi hotellis” —, ta ei teadnud, et vana auväärt hoone selles tiivas oli paar päeva varem juhuse tahtel ja valla pakkumisel inkognito ööbinud Väga Tähtis Isik, kes oli nii tähtis, et tema nimegi ei reedetud, ning mööbel oli kokku tassitud tolle Isiku ja mitte kellegi teise pärast. Igatahes oli proua nähtu-kuuldu mõjul leebunud ja pärast põiget juhataja tuppa, kus ootasid linnast tellitud kelneri serveeritud kokteil „ainult täiskasvanutele” ja mahlad, suupisted ning maiustused, klõpsatas ta end päris heatujulisel ilmel talle reserveeritud toa ukse taha.
Osa lapsi oli pärast söögitoaeinet läinud oma toimetusi tegema, aga enamik oli koos mõne hooldajaga seadnud end uuesti saalis toolidele istuma nagu linnurivi traadile ja kui imelaps koos tõlgiga mõne aja pärast ilma mammata saali tagasi tuli, tõi üks hooldekodu kasvandik talle näha oma joonistuse nagu täiskasvanule. Hooldekodu juhataja laskis toolid paigutada ringiratast ja rääkis paljude aastaarvudega illustreeritud ülevaates vana hoone ajaloost ning tõlk pani kõik imelapsele ümber.
Juhataja oli teatud sõnu erilise ilmekusega esile tõstev lopsakas südamlik daam, kes käis tooli juurest tooli juurde, pani igale hoolealusele selja tagant käed ümber õlgade ning rääkis imelapsele, mida keegi kasvandikest juba oskab, ja tõlk, nooruke tõsine neiu, rõhutas juhataja eeskujul teatud sõnu eriti esile tuues neid omalt poolt veelgi tundesügavamalt. Üht peast eemale hoidvate kõrvadega poissi suudles juhataja selja tagant juustele ning ütles paitaval toonil, et „siin istub meie kollektiivi nupumees”. Kui ma küsisin, kas poiss ei tahaks ehk ise rääkida, mida ta oskab, vastas juhataja, et vaevalt poiss vastab, aga ta on nende tulevikulootus.
Poiss istus liikumatult, pea maas, ega vastanud tõepoolest midagi, ta juuksed olid higist märjad ja kui ta vahetevahel pea tõstis, põles ta silmis kummaline leek. Kui teine naine, nähtavasti kasvataja, talle midagi kõrva sosistas, siis kiskus poiss end pead ära keerates kogu kehaga kõrvale, aga pika veenmise peale tõusis ja läks, külg natuke ees ning kõverdatud käsi vastu keha surutud, ebaloomulikult lühikeste sammudega ukse juurde ja astus koridori.
„Teie jääge siia!” ütles juhataja lastele natuke liiga kõvasti, „sinna ei mahu kõik ära!” Ning me läksime mitme täiskasvanu ja keelust hoolimata kaasa lipsanud laste lendsalga saatel majatiiva kaugemasse otsa. Juhataja ütles mulle miskipärast sosistades: „See on meie pühamu. Ta ise peseb siin põranda ja me lubame tal siin mängida… tegelda. Tavaliselt me siin võõrastega ei käi, aga noh, tänase päeva puhul…!” Ja ta tõmbas ukse hooga lahti ning me astusime sisse.
Tuba oli peaaegu tühi. Uksepoolse seina ääres seisis kõvasti kannatada saanud köögilaud, millel eksponeeriti korralikult riita pandud tehnikavidinaid ja tööriistu, aga puudus sahtel. Keset tuba uhkeldas barokk-kirjutuslaud, mille kunagi arvatavasti rohelise kaleviga kaetud tööpinda kattis oskamatult paigaldatud mustriline sits. Kirjutuslaual lebas niinimetatud vana kooli raadioamatööri kannatada saanud aparaat, laua juures seisis kulunud ja täketega taburet. Kardinata aknal paistis väike süütamata laualamp. Väljas sadas ikka.
„Võib-olla on siinkohal sobilik sõna anda meie tehnikainimestele,” ütles juhataja. „Tahad sa ise mõne sõna ütelda?” Aga poiss raputas pilku tõstmata pead ning end endise füüsikaõpetajana esitlenud mees hakkas rääkima juttu, millest tõlk, nagu ma tema teadaandmistest imelapsele aru sain, ei suutnud iga üksikasja ümber panna. Auväärsusele viitavalt aeglaste liigutustega füüsikaõpetaja hall pintsak oli talle liiga väike, aga mitte võimutseva moe kohaselt, vaid piinlikult pigistav, hallid juuksed olid harali ja ta rääkis nagu provintsiinsener, kes peab tõendama, et on maailmatasemel leidur.
Õpetaja alustas tehnika sünnilooga ja puistas termineid, arve ja koguni valemeid, kuni arusaamatust väljendavaid nägusid märganud juhataja teda rutaka tänamisega katkestas ning ütles poisil pead paitades ise ära, et selles toas on tegemist nende maja väikese aardega ehk raadiosaatjaga. Paraku ei osanud juhataja sisuliselt midagi rohkemat lisada ning nõnda jäi arusaamatuks, milleks kiitval toonil mainitud aaret või raadiosaatjat kasutatakse ja mis seos on sel kõigel poisiga või ongi poiss ise nii aare kui ka raadiosaatja.
Juhataja päästis piinliku pausi järel olukorra sõnadega, et mitte ainult suures ilmas, vaid ka väikesel maal ja väikeses maakohas võivad toimuda suured imed, ja kohalviibijad, enamasti täiskasvanud, plaksutasid hoolega. Ainult imelaps ei plaksutanud, ta oli vaadanud raadioaparaati ja haiget poissi üksisilmi tõsisel või isegi süvenemist väljendaval ilmel ja läks nüüd laua juurde, puudutas korraks aparaadi korpust, nagu proovides, kas see on olemas, ning silmitses metallkeha täielikus vaikuses lähedalt mitu minutit. Siis läks ta oma kohale ja vaikides oodanud juuresviibijad hakkasid taas sumisema.
Juhataja palus kõik tagasi holli ehk teisiti öeldes vanaaegse maja saali. Ka ülejäänud lapsed, kes seni ei olnud ühisest koosviimisest osa võtnud või olid saalist ära läinud, kutsuti teistest ruumidest sinna ning kõik said osa imelapsega koos saabunud välismaisest külakostist, milleks oli mitukümmend karbitäit šokolaadimaiusi ja puuvilju.

Väikest raadiomeest ma holliks nimetatud saalis ei näinud ja otsustasin raadiotuppa tagasi minna. Ta istus oma aparaadi taga, kruttis midagi ega teinud väljagi, kui ma saalist kaasa võetud kommid talle lauale panin, ning tõstis pea alles siis, kui ma ütlesin: „Mina olen ka raadiomees… Sa oled ju Mikk, eks ole?”
Ta vaatas mulle otse silma.
„Mis raadio sul on?”
Ma ütlesin, et mul ei ole raadiot, vaid et ma töötan majas, kust saateid saadetakse. Poiss seedis öeldut.
„Mis saateid?”
Kui ma olin ära seletanud, mismoodi meie raadio töötab, ei reageerinud ta sellele kuidagi, keeras oma aparaadi tagakülje enda poole ja valmistus selle juures midagi toimetama.
„Räägi mulle oma raadiost,” ütlesin ma võimalikult mahedalt. „Mida siinne raadiojaam saadab? Mida räägitakse, mis muusikat mängitakse?”
„Ta ei mängi muusikat. Ta ei räägi ka,” ütles poiss. Äkki registreerisid mu meeled tõiga, mida ma varem ei olnud tundnud ega märganud: toas oli külm. Ometi oli särgi väel poiss ikka läbimärg, nagu oli olnud saaliski. Ta sinivalget tihedat ruutu särgil olid kohati tumedamad laigud. Kui poiss pea aparaadi poole kummardas, kukkus ta laubalt lauale paar piiska.
„Kas see on siis niisama iluasi?” küsisin mina.
„Noh, kuidas sa aru ei saa.” Ta vaatas mulle jälle silma. „Kas sa oled haige? See on vaikuse raadio.”
„Ah…? Aa. Vaikuse raadio?” Mulle tuli miskipärast meelde, et ema ei lubanud mul lapsepõlves teiste sõnu korrata.
„Kas sa aru ei saa.” Poisil oli kergeid rääkimisraskusi. „See aparaat on saatja. Inimene saadab sellega ja niimoodi on inimene ka saatja. On ju? Igal pool mujal aga on vastuvõtjad. Vastuvõtjad on needsamad aparaadid mis saatjad ja nende kaudu on ka inimesed aparaatide juures vastuvõtjad. Saatmine ja vastuvõtmine käib ühe ja sama aparaadi abil. Saad aru?”
„Ah soo. Katsun saada. Mõikan.”
Poisil libises hele helk üle näo ja ta naeratas vaevumärgatavalt.
„Noh. Ma näitan. Vaata.”
Katsusin lugeda aparaadikerelt tähti ja numbreid, aga poiss näitas vaikides kleepsule, mille lüngad trükiteksti vahel olid täidetud käsitsi juurde kirjutatud varesejalgadega, ning seletas, mis osad aparaadil on.
„See on maailma raadio!” ütles ta siis väärikalt.
„Yesssss…!” Ma tegin käega vastava liigutuse ja poiss naeratas jälle, seekord palju laiemalt.
„Nüüd ma ütlen, mis on kõige tähtsam.” Poiss istus taburetile ja näitas sõrmega aparaadi poole.
„Mis on kõige tähtsam?”
„Noh. Vaata. Ma näitan.”
Mu pilk oli vist umbusklik. Aga poisi ilmemuutus ei tulnud sellest.
Meie kõrval seisis kuulmatult ilmunud imelaps.
Väljas oli heledamaks läinud, aga vihm põrises ikka aknal. Mul oli tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud. Ei tea, miks, aga mu meeltesse ilmus korraga ammune raadiohääl — välgatusena, nagu oleks keegi või miski tekstiga mulle pähe lajatanud või selle tervikuna hoobilt mu mällu sisestanud:
Euroopast. Mees hakkas pidurdamatult rääkima. Talve-eelse raju ajal ühe ääremaise küla lähedal soo peal üleriieteta uidanud läbimärja mehe toimetas politsei imeliku käitumise tõttu erakorralise meditsiini osakonda. Mees küsimustele ei vastanud, aga rabas juuresviibijaid virtuoosliku klaverimänguga taastusravikeskuse aulas, kuhu ta sattus, kui teda arstlikule läbivaatusele viidi. Nagu uudisteagentuurid teatavad, peeti võimalikuks, et mees on kas usklik, kes on andnud vaikimisvande, või vaimse puudega või siis ärritas teda radiofitseeritud aula oma kogu ruumi täitva helitaustaga.
Kui mees pärast pooleaastast ravi taheti haiglast välja kirjutada, hakkas ta äkki rääkima. Mees on rääkinud kõikvõimalikel teemadel vahetpidamata üle kuu aja ja seda isegi siis, kui tal on suu toitu täis või kui ta klaverit mängib. Praegu murravad asjatundjad pead, kas mehe logorröa on tõeline või mitte ja kas tegemist on autisti või fanaatilisest pühendumisest segi läinud supertalendiga.
Laste muusikakoolis õpingud pooleli jätnud mees on andnud iseseisvaid kontserte, mida muusikaarvustajad on pidanud suurepäraseks. Oletatakse, et tema käitumine võib olla osalt tingitud kaitsehoiakust, tõrjuvusest igasuguse välise heli suhtes, mida organism tõlgendab mürana. Mängu ajal häälitsevaid, oma sisekõnet tahtmatult kuuldavaks tegevaid pianiste on teada teisigi, nagu näiteks geniaalseks peetav eraklik Glenn Gould.
Vihm akna taga muutus korraks lausa meeletuks. Ma nägin silmanurgast, et tuppa astus ka tõlk.
„Kas sa ei kuulagi mind?” küsis raadiopoiss.
„Kuulan ikka.”
„No vaat.” Poiss ütles seda täpselt samamoodi, nagu ennist oli oma mõnda jutulõiku alustanud füüsikaõpetaja. Polnud selge, kas ta rääkis imelapsele või minule.
„No vaat. Mis on siis, kui sa oled vait ja lamad liikumatult, silmad kinni, kuigi sa oled ärkvel? Ega sa ilma mõõteaparaatide abita sellest aru ei saa, aga…” Ta mõtles tükk aega, siis jätkas vapralt: „Sinu keha, ei… sinu elundkond ju väreleb! Keha nagu teatab midagi, ainult nii, et kõrvaga ei kuule. Aga ega sest pole miskit…! Värelust saab ju mõõta! Et kui palju laineid sinu sees liigub ühe… jah, ühe sekundi jooksul. Selle kohta öeldakse: lainete võnkumise sagedus. Aga et sinu ja, noh, iga inimese sees niimoodi väreleb, ei ole veel sugugi mitte kõik! Värelusi on ikka mujal ka!” Poiss tõusis pärast viimast täiskasvanu õpetlikkusega öeldud lauset püsti. Ta hääl tugevnes.
„Näituseks maakera. Maakera ümber on õhk… õhkkond ja seal on ka igasugu… lainetusi. Lainetused paitavad maakera — ja maakera väreleb…! Ja maakera väreluste seas on üks just sama sagedusega värelus kui ini­mese värelus, kui inimene on vaikselt ja ei tee midagi! Ja siis veel!” Poisi hääl kõrgenes. „Meri! Seal elavad ju delfiinid…! Nemad signaliseerivad vee all! Ja üht nende märguannet nimetatakse delfiinide lauluks ning sellel on ka just sama, noh… sagedus!”
Vihm oli vaikinud, akna taga helendas kõik. Oleks võinud sedagi kuulda, kui mõni hiir oleks nurgas nohisenud. Poiss vaatas märkamatult tuppa astunud füüsikaõpetaja poole, kes heakskiitvalt noogutas. Ma nägin poisi laubal higipisarat, mis valmistus kukkuma. Ukse juures seisis lapsi ja keegi hooldajaist.
„No vaat… Need tavalised raadioaparaadid, sealt tuleb juttusid ja muusikaid. Aga mina mõtlen, et võiks ikka olla teistsugune raadio ka! Noh, et inimesed üks­taskõik kus maailmas vajutavad oma aparaadi nuppu, aparaat hakkab tööle, aga sealt ei tule niisugust heli, mida inimene kuuleks, ja inimesed ise ka ei räägi, ainult kuulavad — kuulatavad, ja näed sa imet! nemad saavad niimoodi igal pool maailmas olla vaikselt teiste inimestega üheskoos… just nagu ühes ja samas toas, ei, ruumis — hästi-hästi-hästi suures ruumis — nii suures nagu taevas!”
„See ka, Mikk,” ütles füüsikaõpetaja. „Numbrid, see arv.”
Otse mu selja tagant ütles juhataja mulle kõrva: „Poiss otsib ju ema.” Ma ei saanud tema märkusest aru ja vaatasin taha. Seal seisjaid oli juba terve tropp.
„Aaa…! Kui sa oled vaikselt, täitsa tasakesi, siis näitab aparaat, et selle väreluse sagedus on seitse koma kaheksa… hertsi. See on niimoodi inimestel ja delfiinidel ja maakeral ka. Ja mina mõtlen, kas saab teha, et kui sa oled väga üksi, siis vajutad nuppu ja — ja kuigi ei ole kedagi näha ega midagi kuulda, sa ikkagi tunned ja tead, et keegi teine on sinuga ühel ajal kusagil olemas ja keegi tunneb ja teab, et sina oled kusagil olemas. Vajutad nuppu ja — ongi…! Ikka ju keegi maailmas tahab nuppu vajutada, on ju? Ja mina mõtlen veel seda ka, et äkki isegi delfiinid vee all tunnevad siis ära, et inimesed on nendega üheskoos. Ja kes teab, äkki toimub koguni maakera sees midagi…?!”
Poisi silmad… Neid oli raske vaadata.
„No vaat. Ta ise uurib praegu, kas see kõik on võimalik,” ütles füüsikaõpetaja soliidselt. „Mina ei taha asjasse liiga palju sekkuda. Las avastab ise.”
„Ma ei tea veel, kas sellest aparaadist siin piisab või on midagi juurde ka vaja. Ja veel… Ma tahan, et oleks niisugune aparaat ka, et istud toas, vajutad nuppu ja kõik kisa ja mürin väljas ja sees ja igal pool kaob, lihtsalt kaob ära ja… ja mitte keegi ei karju ja ei ole kuri…!”
Viimane oli ootamatult vali hüüatus koos žestiga. Erutatud poiss seisis, käed õlavarrest laiali ja käsivarred rippumas nagu oimetu linnu sorakil tiivad. Toas puhkes miniaplaus, ja imelaps — pianist — plaksutas hääletult kaasa, raadiopoiss aga — korraga tundus ta nii õrnuke ja abitu — surus õlgu kõrgele tõstes ja kössi tõmbudes käed kõrvadele. Aga aplaus, nii hõre kui see ka oli, muudkui kestis, sest lapsed, keda oli kogunenud veel juurde, ei tahtnud täiskasvanute algatatud aplausi kuidagi lõpetada.
„Ta on siin selle raadioga tegelemise ajal täi-es-ti muutunud,” ütles juhataja mulle kõrva sisse. „Täitsa ime kohe. Varem ei rääkinud ta üldse, aga nüüd võib vadrata nii et vähe ei ole.”
Kui tuba hakkas tühjenema, jäin ukse juures seisma ja küsisin füüsikaõpetajalt, kust hooldekodu raadiosaatja muretsemiseks raha sai, küllap on neil ju rahaga kitsas.
„Ma olin kunagi raadioamatöör. Poiss käis mul ükskord kodus. Näitasin, mismoodi aparaat töötab, ja ta läks selle romu juures nii keema, et… Tõin selle siis siia. Tal pole ju kedagi.”
„Kas te arvate, et see masin tõesti…”
„On see nii tähtis?” Füüsikaõpetaja pöördus kogu kehaga minu poole. Ta särgikrae nurk turritas. „Las poisil olla midagi päris oma ka. Tema elus ju pole midagi ainult talle kuuluvat, kõik ihukatetest kuni hingehoolduseni on ametkondlik. Ametnikud muidugi võivad tahta selle aparaadivärgi ära keelata, nimetavad seda kindlasti idiootsuseks…”
Tähelepandamatult oli meie kõrvale ilmunud juhataja.
„Sina oma skepsisega! Aga mina ütlen: meie imelaps saab veel maailmakuulsaks…! Peab saama. Siia tuleb vaikusekeskus…! Pärt, Arvo, kui te teate teda, see suur helilooja, tema on ju vaikuseusku, ja temal on oma muusikakeskus. Inimesed käivad vaatamas, kuulamas, õpivad midagi. Meil tuleb ka nii! Peab olema usku, et ka siin võib olla selline…” Juhataja vaibus mõtlikuks. „Selline värelev vaikus, nagu Mikk ükskord ütles.”
Ta lõi pea selga ja purjetas sinnapoole, kus olid lapsed. Juhatajal oli pikk pidulik kleit, mis oleks sobinud teatrisse või presidendi vastuvõtule. Kui ta paari aknast välja vahtija juures seisma jäi ja neil ümbert kinni võttis, takerdus ta ühe tüdruku rinnas oleva plekkmärgi külge ning harutas tükk aega, et end lahti saada. Äkki pöördus ta tagasi, marssis meist, ikka veel sama toa ukse juures seisjaist, hoogsalt mööda, astus tuppa raadiopoisi juurde ja kallistas teda.
„Issand, mis see on?” Ta pani käe poisi pea peale. „Sul on ju palavik. Ruttu voodisse!”
Poiss ei tõusnud. Mu aju registreeris selle, mis varem oli nägemata jäänud: poiss oli paljajalu.
„Ilus,” pomises ta unise häälega. „Ilus…” ja tõstis käed kõrvadele ning pigistas silmad kinni, nagu oleks hääli ja valgust liiga palju.

Et ilm oli ootamatult lahkemaks muutunud, tegi juhataja pärast seda stseeni ettepaneku minna koos lastega õue „kohalike vaatamisväärsustega tutvuma”. Õues oli kõik veel niiske, aga sädeles valguses. Häärberit oli kunagi ümbritsenud põnev labürintaed koos lehtlaga. Klumbid, nagu juhataja uhkelt ütles vana aia asemele rajatud lillepeenarde kohta, ei olnud väljanägemiselt paraku enamat kui kooliaia katselapid. Paar kusagilt lahti pääsenud kana tiirutas sätendavate loikude vahel, nagu ajaks keegi neid taga. Füüsikaõpetaja ütles kanu jälgides, et tema elab kohas, kus on palju metslinde, ja nood hakkavad juba rändeks tiibu treenima ning parvedesse kogunema.
„Tasa!” hüüdis hooldekodu juhataja ja lapsed tardusid aia ühte serva nagu heitunud linnupojad. „Kuulete…? See vaikus tuleb siitsamast lähedalt, soo pealt. Sealt sai meie Mikk, meie lootus, oma suure idee!” Juhataja tundeküllase huike peale kukkus üksik lind kaugel ootamatult valjusti häälitsema. Ma hakkasin tahtmatult naerma, lapsed plaksutama. Imelaps kükitas veidi eemal ühe loigu juures koos talle midagi seletava ja aeg-ajalt teiste laste poole vaatava tõlgiga ning sorkis hooletult kepiga vett. Lapsed valgusid vaikselt mitmele poole laiali.
„Lapsed, kas te tahate tuppa tagasi minna?!” Juhataja vaatas lapsi üle lugedes ringi. „Tavaliselt me neid kaugele ei luba, kaob veel mõni ära, siis vastuta… Noh, kes see siis on? Oh, jumal-küll-jumal-küll-jumal küll…!” Juhataja jala juures istus tilluke valge kräsuskarvaline koer, kes ennist oli väisanud kontserti. „Marss tagasi koju, kohe!” Ning juhataja ohkas kuuldavalt: „Oh kui hea on vahel vaikust nautida!”
Aga enne tuppaminekut oli veel üks väike vahejuhtum.
Ma läksin endise labürintaia aset otsides maja taha ja nägin füüsikaõpetajat. Ta seisis liikumatult, seljaga minu poole. Vaatasin veidi ringi ja kui ma varsti taas pilgu üle õla heitsin, nägin, et valge kräsuskarvaline koerake istus nüüd õpetaja jala juures ja õpetajal oli taskumati suul. Seadsin end tagasi teiste juurde minema, kui õpetaja mulle järele jõudis ja selja tagant käe õlale pani, nii et ma pidin talle otsa vaatama.
„Mida siis raadiojaam sellest kõigest arvab…? Et poiss on lollakas?” Ma olin ilmselt täiesti nõutu ilmega. „Noh, siin käis üks nõunik. Ministeeriumist. Temal polnud muud öelda kui: savant. Ma ei saanud aru. Mina käin siin hooldekodus õpetamas ainult omast huvist, ega mulle laste pabereid keegi ei näita. Lõpuks selgus… ha-ha-haa, et see tähendas: idiot savant. Diagnoos…!” Välisõhule vaatamata tundsin konjakilõhna. „Aga kui laseks, ah…?”
„Mida laseks?” Ma lükkasin uuesti mu õlale siginenud käe ära.
„Noh… Kas te siis aru ei saa?” Ta astus must mööda ja ütles tagasi vaatamata käigu pealt: „Vaikust. Eks ikka sellest raadiost.”
Ma hüüatasin.
„Mis, te tahate öelda, et see teie aparaat töötab või?” Ma ei saanud tõrjuda tunnet, et kõik siin toimuv on kohalike veidrike enesesugestioon või ulme­hullude-utopistide kamba intriig.
„Meie sees jah,” vastas füüsikaõpetaja ikka edasi sammudes, ja ma ei taibanud, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt ning kas ta on kaine või on purjus, ning ma ei saanud enam midagi öeldud.

Välismaa proua oli ikka veel oma ruumidesse sulgunud. Lapsed pudenesid tubadesse laiali, imelaps läks vist samuti apartementi ema juurde. Ma jäin üksi.
Ilm oli jälle süngeks muutunud. Aknast paistsid kunagi häärberi kooslusse kuulunud hoonete halastamatu lammutamise troostitud jäljed. Need ja harvade piiskade sõõrid tasapisi laienevates lompides lõid mõtteseose: kuidas inimene oma elu ka ei ehitaks, on see määratud purunema ja lõpuks jäljetult kaduma. Klaasiviga suurendas pisipiisad suurteks pisarateks ja tundus imelik, et need ei hakka alla veerema.
Ma ajasin end aknalaua najalt püsti ja läksin mööda koridori edasi, mõeldes, kuidas pääseks maja teise poolde, kus, nagu üks meeskasvataja oli ennist mu möödaminnes küsimise peale silmapilgutuse saatel vastanud, pidi vahel lahti olema omainimestele mõeldud salabaar. Raadiopoisi uks oli paokil, kuulsin hääli ning vaatasin ukseprao vahelt sisse. Nad kükitasid aparaadilaua juures lähestikku. Aparaat oli tõstetud põrandale.
„No vaat. Sa ei näe teda ja ei kuule ka, aga sa saad aru, et ta teab sinust.”
Imelaps, kes ei võinudki millestki aru saada, lihtsalt vaatas suurte silmadega ja kui raadiopoiss selgitas talle oma mõtteid käte abil, hakkas imelaps kentsakalt itsitama. Tõlk, kes oli seisnud mulle nähtamatuna toas lahtise ukse varjus, astus esile ja läks imelapse kõrvale, kükitas samuti maha ning rääkis talle midagi, ilmselt katsus kokkuvõtlikult edasi anda, mida raadiopoiss oli öelnud, aga too muudkui rääkis. Ma lükkasin ukse tasakesi natuke rohkem lahti.
„Siit aparaadi seest… sa vaata nüüd siia…! …siit lendavad nähtamatud lained hooga! vaat niimoodi!… just nagu nähtamatud linnud igale poole laiali, aga tasakesi, nii et keegi ei kuule. Ja inimestel, kus nad ka maailmas ei oleks, on vaikuse aparaadid sisse lülitatud ja nemad on ka tasakesi ja kuulatavad ja sina ise ka. Sa oled võib-olla teistest kaugel eemal, aga lained tulevad ikka su juurde nagu nähtamatud linnud üks teise järel ja üks teise järel ja paitavad sind igaüks tiivaga. Nii nagu ema… on ju?” Viimane lause oli öeldud kellelegi, kes riivas mind selja tagant. Füüsik. Õpetaja.
„Aga kuidas ema kuuleb, mis sa tahad?” küsis imelaps.
„Ema teab. Minu ema on igal pool.”
Tõlk selgitas jälle midagi pikalt.
„Kus sinu ema on…?” nõudis imelaps. Pärast küsimist jäi ta, suu lahti, oota­ma.
„Ema on kaugel… Suures-suures-suures saalis.”
„Kus saalis?”
„Läbipaistva lossi saalis. Ema teab minust.”
„Kuidas ema seda teab?”
„Süda annab talle teada. Süda ei ole see, mis aju. Süda on hell. Ja süda teab kõik.”
See kõlas täiskasvanulikult. Imelaps paistis aru pidavat.
„Ma pean Imrele seletama, mida „hell” tähendab… Kuidas ma seda talle ütlen? Et süda on tundlik, nii et talle on iga asi valus?” arutles tõlk.
„Inimestel räägib suu, mitte süda,” ütles imelaps kategooriliselt.
„Ema ei räägi. Ema süda tunneb ära, kui miski on puudu. Ja minul ka.”
„Minul on ema kogu aeg minu juures. Minu ema räägib minuga. Tema süda ei ole haige. Temal on süda terve.” Imelapse hääl ei olnud üleolev, küll aga enese­kindel. „Miks sinu ema ja sina omavahel sõnadega ei räägi?”
„Vaikus ulatub kaugemale kui hääl. Hääl lõpeb otsa, aga vaikus ei lõpe. Ema on kaugel. Vaikus ulatub temani siis ka, kui sõna ei ulatu.”
Ma nägin füüsikaõpetaja ilmest, et ta on jahmunud. Ka imelaps vaatas raadiopoissi ilmselgelt imetlemisi, kuni pärast pikemat pausi küsis nagu aru pidades:
„Aga miks teised inimesed ei räägi, kui neil aparaat on…?”
„Kui kõik korraga räägivad, ei saa keegi midagi aru. Aga kui nad üheskoos vait on, siis tüli ei teki.” Ka see kõlas vanainimeselikult.
„Kaks tulevast,” sosistas keegi mu kõrval. See oli märkamatult välja ilmunud juhataja.
„Eks ole. Lüürik ja füüsik…!” vastasin ma tahtmatu irooniaga. „Arutluse all on psühholoogia ja tehnoloogia…!”
Juhataja vaatas mulle korraks ilmses arusaamatuses otsa, tema vist ei olnud kuulnud kunagisest kuulsast naiivsevõitu kultuurivaidlusest selle üle, mis määrab maailma saatuse, kas humanitaarid ja eetika või reaalalade inimesed ja tehnoloogia.
„Imetlusväärne, et nad teineteisest aru saavad. Imelapsed. Indigo! Härra Imre ja meie Mikk…!” ütles juhataja pidulikul toonil.
„Vabandust, pean Imre varsti tema tuppa viima, ta ema muretseb, et ta ei puhka välja!” ütles meie juurde astunud tõlk. Ta pöördus minu poole: „Imre ema tunneb huvi, kuidas teile kui ajakirjanikule väikese geeniuse mäng meeldis.”
Ma otsisin sõnu.
„Ta mängib… artistlikult. Nagu kellamäng. Hästi. Hästi mängib.”
„Kas…?” Tõlk oli omakorda kohmetu. „Kas te mõtlete, et Imre mängib nagu kelluke…? Ma ei saa aru. Ma ei oska seda emale tõlkida.” Ta läks ning kükitas uuesti laste juurde maha.
„Kelleks sina tahtsid saada? Enne kui sa selleks… mängijaks hakkasid?” küsis raadiopoiss vaevaga. Tõlk tõlkis selle ära ja vastas omast teadmisest:
„Imre tahtis enne seda, kui temast pianist sai, saada linnu-uurijaks.”
„Mina hakkaksin meelsamini ikka linnuks.” Raadiopoiss ütles seda endastmõistetava lihtsusega. „Et sügisel lendad kaugele-kaugele ära ja kevadel ikka koju tagasi. Ma käiksin ema juures ka ära! Temal oleks hea meel. Ja siin ka kõik ootaksid mind, kuni ma tulen…!”
Imelaps vaatas teist imetlevalt, aga ajas end siis järsult püsti ning hakkas osatavalt toas ringi kargama. Ta žaboo viskles hüppamise taktis kaasa ja see suurendas veelgi linnu muljet. Tõlk haaras tal käest kinni ja juba nad läksid midagi elavalt seletades külaliste apartemendi poole, kuni end lahti tõmmanud imelaps kattis kõndimise pealt korraks mõlemad kõrvad kätega.
Vahepeal eemaldunud juhataja lähenes nüüd kiirel sammul, astus üle läve.
„Miks sa oma toas ei ole, Mikk, kohe marss voodisse!” Ja pöördus selgitades minu poole. „Tal on vahetevahel palavik, kui ta erutub. Noh, lähme…” Aga Mikk ei kavatsenudki minema hakata, vaid keeras end seljaga juhataja poole ning hakkas oma aparaadis midagi kruttima. Juhataja, kellest oli selgelt näha, et kohe kaotab ta kannatuse, tahtis välja söösta, aga et füüsikaõpetaja parajasti aparaati lauale tagasi tõstis, ei pääsenud ta mööda.
„See võib olla kontserdist. Ta ei ole mitu päeva õues käinud, külmetus ei saa see küll olla,” seletas juhataja vabandavalt. Ta oli jälle hakanud sõnu rõhutama. „Mul on temaga vahel lausa kõhe. Ma ütlen: ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga teen? Tema vastab: sa ei pea minuga midagi tegema, sa pead ise saama selleks, kelleks sa pead saama. Kas siis laps räägib niimoodi…!? Samas on ta aga ju üleni üks õrn puhas hing ja kui me vahepeal temaga na-tu-ke-ne karmimad olime ja kõvemat häält tegime, siis jooksis ta ära sohu. Otsisime nagu hullud — peaaegu kaks ööpäeva, aga tema tuli seejärel oma raadiojutuga…!” Juhataja põsed olid punaseks värvunud ja ta hääl värises. „Oh jumal küll, jumal küll, jumal küll…!”

Ma olin hämmingus. Siin segati iidsest uskumusest, et kõik on ilma peal omavahel seoses ja kooskõlas, ning sellest, kuidas üks haige laps maailma totaalsuse survet tajub, kokku petlik muinasjutt, nimelt et väikese poisi isemoodi haigus on võluvahend, mis aitab konkreetselt selle väikese poisi, aga ka üldse inimese ta sooviga, et tema elu oleks igavene, läbi igavesti läbipääsmatu vaikuseseina. Rahuolekus inimesed, vees laulvad imetajad ja isetahtsi toimetav õhuruum, mis saadab maapinnale molekulide võnkumisi…? Ja kõigil neil juhtudel fikseeritakse sagedus seitse koma kaheksa hertsi…?! Need asjad olid iseendast muidugi olemas. Aga poiss oli pannud selle kõik läbisegi kokku.
Kahetsesin, nagu mõnikord varemgi, et olin omal ajal füüsikaõpingud vahetanud ajakirjaniku leiva vastu ega tunne loodusteadusi täpsemalt. Sain ainult nentida, et kui inimesele omistatavad värelused, mida ta saadab rahuolekus, langevad kokku mõne sagedusega, mida esineb looduses, siis saab seda kokkulangemist käsitleda üksnes kui meeldivustundena tajutavat fantaasiat või sümbolit ja ei midagi enamat. Kui mingil moel olekski võimalik, et inimesed kõikjal üle ilma kujutleksid end olevat sama asjaga seotud, siis ei pruugi see ikkagi tähendada, et nüüd ollaksegi üheskoos, ühessamas tões ja vaimus, kõik osalised üksmeelselt värelemas.
Kõik koos vaikida…?! Minul olid elus ette tulnud vaikimisstseenidest ainult masendavad muljed.

Ilm oli tasapisi veelgi süngemaks läinud, omainimeste salabaari häärberi teises otsas lahti ei tehtud, ja kui pealinna tagasisõit hoolimata sellest, et buss oli vahepeal korda saanud, kokkuleppel imelapse väsinud emaga kindlalt järgmise päeva peale lükkus, sain juhi nõusse, et sõita lähedasse alevikku. Vihma sadas jälle, tusk süvenes. Nentisin enesemõnitamishoos, et sellise lihtlabase tüdimuse, käegalöömise, kiusakuse ja enesepõlguse nagu minul võib ülendada ka peeneks burn out’iks. Samas vaevas mind kahtlus, kas ma ikka olin saanud saate tegemiseks kõlbliku materjali, nii et ei tuleks taluda Auditi manamist, et tippsaadete tegemist jälle saboteeritakse.
Laudu oli baaris vähe ning mul ei õnnestunud end kusagile mujale istutada kui — oh üllatust! — füüsikaõpetaja juurde, kes lösutas nurgas, täis klaas ees, nagu oleks ta mind ja bussijuhti juba oodanud. Õpetajast paistis selgesti, et ta oli ennistise mekkimise arendanud tubliks klaasitõstmiseks. Ma ei hakanud küsima, kuidas ta siia sai — maja ees platsil seisis hulk sõiduautosid ja füüsikaõpetajal tolknes võtmekett pintsaku rinnataskust välja. Baarmen oli raadio valjuks keeranud ja see karjus läbi sumina, et end kuuldavaks teha.
Tapja oli talle öelnud: „Sind ma ei tapa. Sa oled nüüd igavesti kuriteo tunnistaja. Sellest ei saa sa enam kunagi lahti ja see on hullem kui surm…”
Algas reklaam ja heli lõigati ära. Bussijuht läks lauast ära baarileti juurde ühe tuttavaga rääkima ja ma tundsin end igava taustmuusika tõhusal toel tukkuma jäävat, nii et kõik, isegi tööasjad, kadusid meelest. Ainult õpetaja juuresolek intrigeeris. Lõpuks ei pidanudki ma vastu.
„Kas teie andsite talle selle idee? Schumanni resonants ja kõik muu…? Milleks teile seda projekti, poissi… seda utoopiat vaja on?”
Õpetaja ei vastanud ja jõllitas tardunud pilgul mingisse ainult talle teada olevasse metafüüsilisse sügavikku. Oma krussis juuste ja vuntsidega ning kortsus pintsakuga sarnanes ta karikatuursel moel veidi Albert Einsteiniga ühelt kuulsalt fotolt, kus geenius mängib viiulit. Ma vaatasin juba ringi, kas ei saaks siiski kuhugi mujale istuda, kui ta korraga kõri puhtaks köhis ja käriseval häälel kostis:
„Kui mind koolist lahti lasti, siis öeldi: sellepärast, et ma lastele füüsika asemel programmiväliselt kärbseid pähe ajan. Nagu inspektor teatas: ulme ei ravi ega paranda katkist aju, seepärast vahetame teid välja.” Ta tõstis pilgu ja vahtis mulle väljakutsuvalt otsa. „Mida kõike ei saa siin ilmas välja vahetada: riided ja külmkapi ja panga ja partei ja isegi usu, rääkimata õpetajatest, ja kas või raadioteadustajatest…! Isegi südame võib välja vahetada!”
See kõlas valjult. Ma pöörasin pea ära. Ta vaikis tükk aega, enne kui lisas:
„Aga ema ei saa välja vahetada.” Viimane oli öeldud kareda õrnusega, väga tasa ja nii tüki aja pärast, et ma ei osanud mõtte jätkamist enam oodatagi. „Ma võtaksin poisi enda juurde, aga nad eestkostes ju ei anna, ütlevad, et ma olen alkohoolik.”
Ta ohkas, ei oodanud mu vastust.
„See tema igatsus, mille ta on kujustanud metallis ja õhus — tõde, mida füüsika ei valitse —, seda ei saa keegi kuidagiviisi keelata. „Mina tulin oma ema seest ja sellepärast ei saa olla, et ema minust ei tea.” Täpselt nii ta mulle üks­kord ütles. Inimene saab oma sisimas ema tunnetada ja kanda samamoodi, nagu inimene saab olla Jumalaga ilma Teda nägemata ja käega kompamata. Kõigeväge­vama ise on kõige sees, nagu elu sees on geenimuster, DNA.”
Mul libises üle huulte:
„Te usute…?! Te olete füüsik…?”
Õpetaja vaatas mulle pika pilguga otsa. Ta laup ja nina läikisid.
„Kas ma peaksin talt usu ära võtma…?! Tema ime…?! Rääkimata tõsiasjast, et see poiss — laps! — ajab vahel sellist juttu, mida saaks ajada ainult kvantfüüsik või multiversumi asjatundja! Noh ja… kas siis, kui ta oleks vähimategi võimeteta, vähimagi suhtlusvõimaluseta, lihtsalt elus kübe, paljas lihakeha — kas siis võiks temalt usu ära võtta, kas siis peaks seda tegema…?! See poiss on tänulik, et on olemas. Tänulikkus on rõõm. Kas ma peaksin talle seda keelama…?”
Õpetaja oli nõjatunud küünarnukiga lauale, aga äkki andis küünarnukk järele ja ta oleks äärepealt pea vastu lauaserva ära löönud. Tal oli ilmselgelt raske hingata.
„Sõnad on siin õigupoolest kohatud. Ma ei tea, miks ma üldse… Aga olgu. Te mõelge. Teid leitakse. Jah, teid. Öösel pimedaga. Külmas vihmas. Korvikesest keset kiirteed. Ime säästab teid, juhus hoolib teist. Kuidagi jõutakse teiega haiglasse, teid elustatakse, soojendatakse üles. Elu leiab teid. Te olete puudega…!” Hinge tõmmanud, jätkas ta:
„Teid on minema visatud…! Te ei tea, ei hakka kunagi teadma, mis on ema, ta ihusoe, lõhn, kõne, ta laul, kiigutamine. Teil ei ole ega hakka iial olema päris oma mänguasju, päris oma riideid ega päris oma kodu. Te ei saa iial teada, kes te päriselt olete. Teilt on võetud lapsepõlv. Ja teilt võetakse lapsepõlv ikka ja jälle. Iga päev, iga tund, iga sekund kogu eluaja. Ja iga see sekund, iga see tund, iga see päev, kogu oma eluaja te jääte seejuures ikka lapseks — leidlapseks, vaeslapseks, vaeguriks, invaliidiks, kuidas tahate, aga igal juhul ühe ja ainukese ema lapseks.”
Hääl katkes, õpetaja puhus pikalt õhku välja.
„No kas ei ole siis Looja arm, kui meile, inimlastele, antakse teadmine ja tunne, et igaüks meist, milline ta ka ei oleks, kuulub kindlalt inimeste hulka, sest igaühel meist on keegi inimene, kellega oleme tema ihust sündimise kaudu nii lähedalt seotud, et seda sidet ei saa mitte keegi ega mitte miski iial murda?”
Õpetaja tõusis püsti, arvasin, et ta lahkub, aga ta istus uuesti.
„See mõte vaikusest… Te peaksite selliseid asju paremini teadma kui mina. Mida tunneb mikrofoni ees vaikija oma avalikus üksinduses? Võib-olla adub ta esimest korda elus, et ta on ise, et ta on olemas, et ta on olemas isena, on eriline, ainuline ning sellisena olemas teiste hulgas. Ja nende asjaolude tõttu väärtuslik…!” Ta pidas jälle pausi. „Kõik ei mahu sõnadesse. Olemasolev on sõnadest sügavamal. Ei maksa öelda, et Jumal on surnud. Elu ei ammenda olemasolu.”
Õpetaja lõi käega. Ta hääl hakkas jälle kärisema.
„Te ütlete arvatavasti, et me ei pea olema kveekerid, ei pea nende kombel ühispalves vaikima. Jah, ei pea. Aga ehk oleks selline eneseteadvuse puhastamine inimesele parem kui Sõna muutmine sõnamulinaks, nagu see toimub meedias? Kui mõelda, siis — seda puhastamist poiss ju pakubki! Laps, kel on kõigest puudu, otsib meile teed, annab lootust, katsub maailma ravida…! No kas ei ole nii, et kõige vägevam on tahe, mis meeleheite ajel avaldub armastusena…?”
Õpetaja vahtis mulle jälle nagu tõde tunnistada tahtes sirgelt silma. Ta silmad olid, nagu mulle näis, liiga lähestikku.
„Kuulge. Seda nüüd küll, aga… See raadioasi pole reaalne asi. Te petate last. Ja juhatajat ka. Parem uurida, mis juhtus. Vanemad üles otsida,” panin ebalevalt ette.
„Üles otsida — kes…? Need, kes spekuleerivad mõttega, et nende õnnetus on suurem kui nende lapse õnnetus…? Need, kes ilmselgelt tahtsid teda tappa. Veel enam — kes tahtsid, et teised nende eest ta tapaksid. Et kuritööga kogu õnnetu asi oma teadvusest kustutada, nagu neist sündinud lihast ja verest olendit poleks kunagi olemas olnudki! Sellepärast, et lapsel on imelik nägu…!?” Ta hingeldas. „Kas te soovite tõesti, et need vanemad oleksid poisiga…?! Mida te õieti taga ajate? Karistust…? Neid pole leitud. Õiglust…? Õiglus on, et nad saavad õnnetuse maailma ja omaenese teadvuse ees ainult maha vaikida, ei saa seda aga iial mitte kuidagi olematuks teha.”
„Aga…” Millegipärast ma kõhklesin. „Aga kui poisile räägitakse ära, et vanemad on ta minema visanud? Või kui vanemad ise ilmuvad välja ja ometi ütlevad talle, et ei taha teda?”
Vaikus. Ma arvasin juba, et jutuajamine on lõppenud, kui ta üksisilmi lauale vaadates justkui omaette lausus:
„Ükskord poiss küsis mu käest, mis värvi on tema ema silmad.”
„Jah…?”
„Ma ütlesin, mis värvi.”
See kõlas, nagu olnuks asi endastmõistetav. Ma ei teadnud, mida öelda. Lõpuks pomisesin, hääl kare:
„Siin on kolm eri asja. Üks on see, kas inimesel on ema või ei ole. Teine: kas ema on tõesti kõiges ema või ta reedab lapse. Ja kolmas: üksnes lapse soov, et tal oleks armastav ema, ei taga, et ema teda tahab või isegi armastab.”
„Miku ema on too, kellesse ta usub.” See kõlas lihtsalt ja kindlalt.
„Kellesse…? Ma ei saa aru.”
„Me oleme siin elus kõike kokku ahnitsenud, aga seda, mida inimestena vajame kõige rohkem, seda meil ei ole. Kas me inimestena saame endale lubada, et loobume sellest kõige vajalikumast põhjusel, et seda kõige vajalikumat kuulutab laps?”
Siinkohal tegin ma jälle vea.
„Millest kõige vajalikumast…?”
Ta tõusis püsti ja vaatas mulle ülalt nii kaua aega vaikimisi otsa, et meediahäälte lakkamatult jahvatava veski mürin baaris jõudis jälle minuni, aga ma siiski kuulsin teda.
„Kui ühel päeval ei ole enam teda, kelle pilgu all sa oled tahtnud ja tahad ikka ja alati elada ja keda sa oled kogu olemusega enda juures soojas hoidnud… kui ei ole enam tasakesi koos istutud tunde ning vaikus toas on täis tema ja su enda kuulmatuid sosinaid ja karjeid ning kogu su elu on üksainus hääletu hüüdmine puudutamatu järele, siis… siis tähendab see, et ehkki ta ei ole nähtavana su kõrval, püsib ta kogu võimatuse kiuste siiski puudutamatunagi alati su juures ja sul on üksijäämise korral midagi enamat kui üksildus tühjuses. Kõige suurem üksildus ei ole see, kui su kõrval pole kedagi, vaid see, kui oled üksi oma südames.”
Ma vahtisin baari ust. Ta oli lahkunud. Mulle tundus, nagu olnuks see unenäos.

Kui ma hooldekodu juurde tagasi jõudsin, olid tuled juba kustutatud. Bussijuht ütles pimedat maja nähes, et ta käib ära siinsamas lähedal vanemate juures ning on varahommikul taas platsis. Buss ei olnud minu käsutada ja ma lõin ainult käega. Mul püsis miskipärast meeles, kuidas õpetaja oli jutuajamise sees küsinud, kas ma tean, mis värvi on mu ema ja mu naise ja mu enda silmad. Ma mõtlesin, kes mu varasemas elus on vaadanud mu silmadesse, nii et see oleks mul meeles. Ei meenunud midagi. Panin suitsu ette ja astusin välistrepi mademele. Mobiil helises.
„Nooh, sõnakunstnik. Ma just lugesin internetist tema kohta arvustusi. Saad aru, jah? Ta on täht, eks ole. Oleme rääkinud…? Sa ei pea tema taset arvustama. No… igaks juhuks! Maailmatasemel kontsert eesti arengupeetusega lastele…! See käratab…! Armasta sõna ja sõna armastab sind vastu! Kuuled või…? Okei, okei, olgu, jätan su praegu rahule, maga hästi, aga varahommikuks olgu sensatsioon valmis ja siin masinas olemas. Panen sulle erisaate aja.”
Oli hämar. Jahedus vajus tuntavalt ikka enam maa peale laiali. Vana, kunagi ilmselt avara ja õdusa lahtise trepikoja asemele oli ehitatud kitsuke seinteta katusealune. Selle niisked põrandalauad vetrusid veidi. Õhus oli mulle mitte midagi ütlevate taimede kirbet lõhna. Kaugel, vanade hõredate pargipuude taga välkusid-kustusid-välkusid paari mööduva auto tuled. Meenus, kuidas me koolipõlves olime ühe tüdrukuga öösel koolimajja sisse roninud ning tüdruk oli sellal, kui ma talle jaburat luuletust lugesin, laelambituledega välgutanud — kuni äkki mu enda vastu tõmbas ja pomises: „Kuule, mis me siia ilma tulime, kui me ei…”
Vaatasin, kuidas õhuvool surus suitsu sigaretiotsast allapoole, maha. Peas surus: mu elu on lõpmatu allakäik, mu töö, kogu mu eluks nimetatav vegeteerimine on pelk kohatäitmine ja seejuures olen ma elus ometi just oma kohata. Mu vanemad ei mõistnud mu heitlemisi: „Sa polekski nagu meie seest sündinud.” Töö tõttu lakkamatult sõidus, veetsin suure osa oma eluajast kusagil „mittekohas”. Ma elasin „mittekodus”. Mu elukaaslane nimetas mind nohikuks, kes ei oska läbi lüüa, ja oli omaenda läbilöömise nii tõsiselt ette võtnud, et mul jätkus mõtteainet, kus ta võib pikki tunde olla, kui ta kodus ei viibi. Kuigi ma vahel talle roose viisin, oli aeg meid teineteisest nii palju eemaldanud, et kumbki ei märganud teist ka siis, kui istusime kõrvuti diivanil.
Vihm jäi järele, hingeõhk oli näha. Tõmbasin järjekordse suitsu lõpuni, astusin majja sisse ning — nagu olin hooldekodu inimestele lubanud, kui ma hilja peale jään — lasksin ukse tasakesi lukku. Paljude soppide, panipaikade ja kõrvalkambritega maja oli pime. Läksin valgust süütamata piki koridori ühte vanasse elamusse sobimatute, arvatavasti viiekümnendatel aastatel disainitud ilmetute tugitoolide ja moodsa televiisoriga seinaorva, küllap puhkenurka, mida olin päeval tähele pannud, ja istusin sinna, tahtmata magama minna tup­pa, mille seina taga tõlk usutavasti juba norskas. Väljas märjaks saanud jalad külmetasid. Televiisori juhe oli seinast väljas. Klaasvitriin mingite mõttetute suveniiridega läikis, aga ma keerasin ennast poolkülitsi teise suunda ja sulgesin silmad.
Majal oli oma hõng, mis hämaruses tundus tugevam: kopituse, tolmu ja keemilise puhastusvahendi segu. Mulle tuli pähe, et kõik majad räägivad, ilma et ütleksid ühtegi sõna. Kohati uuendatud, kohati laokile lastud suurejoonelise häärberi seintest, ilustustega lagedest, siin-seal silma rõõmustavatest vanadest väärikatest mööbliesemetest õhkuv kadunud aegade kadumatu hing võttis mu embusse ja ma tukkusin: kord poolärkvel, kord poolunes.

Ta lõhkus.
Seinaorvast, kus ma pimedas istusin, võis näha otse valgustatud raadio­tuppa, mille uks oli lahti. Ta oli aparaadi taas kuidagi põrandale saanud. Ja ta surus, mitte ei löönud seda jalaga ega trampinud, vaid tallas sellel, surus seda jalaga. Kriiksumine. Krigin. See kestis, kestis… Ma ei tea. Minuti või… Kaua. Kaua. Piinavalt kaua. Ta jättis järele, kustutas tule, pani ukse kinni, hakkas hetkegi aru pidamata minema.
Ma nägin, kuidas õbluke keha, paljas, ainult väikeste neoonriidest helendavate aluspükste väel, kuidas see keha hämaras piki koridori oma apartemendi poole lonkis — kiirustamata, vabalt, lõnkudes, just tema mõõtu, nähtavasti eritellimusel tehtud läigahtavad lakk-kingad paljaste jalgade otsas. Koridori keskel keha peatus ja tegi mitu hüpet ühel jalal, siis jalad harkis, siis jälle ühel jalal, nagu oleks seal põrandale kriidiga joonistatud kekskast. Hääletult, kuulmatult, nagu olnuks ta paljajalu. Ta jäi korraks liikumatult seisma, justkui peaks aru, kas mitte veel kord hüpata, aga mõtles ümber. Siis lõksatas pika koridori kauges otsas lukk, uks avanes ja sulgus veel ühe lõksatusega.
Mul hakkas äkki jahe. Ma ei tahtnud minna tuppa, kus põrandal lebas muljutud metall. Aga ka mitte mulle määratud tuppa magama. Meeles mõlkus ennist baaris kuuldud raadiokatke: Tapja oli talle öelnud: „Sind ma ei tapa. Sa oled nüüd igavesti…”
Ma läksin uuesti välja ja istusin niiskusest hoolimata trepile. Öö oli tume, avar ja hingav. Pilvede taga pidid sirama tähed. Rapitud pargis, kaugemal, lähemal ja ka otse maja juures seisid tummad ja mitte midagi nägevad puud, siin-seal lebas raie ja laasimise järelt veel tükkideks saagimata tüvesid. Sigaret hõõgus mu käes, aga ma ei suutnud seda tõmmata. Ma teadsin.
Sigaret põletas sõrmi. Ma ei liigutanud.
Ma teadsin ilma sellele eraldi mõtlemata, et mul oleks aega küll jäänud, et sinna tuppa söösta, ta eemale lükata.
Öine karge õhk tungis üha sügavamale kopsudesse, suits põles lõpuni, peas tuksles: kas ma pean sel lapsekesel lootuse ära võtma? Äkki jõudis minuni küsimus, mis pani mu võpatama.
Kummal…?!
Ma kuulsin oma hingamist, sisikond pöördus pahupidi, kummargil peas jahvatas kosmiline machine, vaev purskas suust. Kui end püsti ajasin, hakkas mul väga külm.
Maja oli pime. Häärberi vanaaegsete nikerdustega uksele, mis oli pigem kahe poolega värat kui uks, oli paigaldatud ultramodernne koodlukk. Telefonile ei vastatud. Koputamisele ja tagumisele ka mitte. Ma vaatasin tahtmatult taevasse.
Mobiil. Refleks ajendas aparaati kõrva juurde tõstma.
„Kuule, hea inimene. Selline mõte, et teeme kohe praegu eelsaate, võidame rohkem kuulajaid. Nüüd kohe. Kohe! Valmis, eks ole…? Tehnilist probleemi pole. Ühendus toimib. Sa võid rääkida. Nüüd! Oleme otse-eetris. Head kuulajad. Meie muusikatoimetaja on äsjase superkontserdi toimumiskohas ja vahendab sealt oma esmamulje. Hallo…?! Ta on veel elamuste kütkes. Hallo…?”
Linnud. Rivina. Pimedas. Kaugel. Nad läksid kuulmatult nagu teises maailmas.
„Oleme eetris…!”

2005 ja 2020

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon