Valutajad

Rein Vahisalu

Venna valudest rääkis minu vanaema veel aastaid hiljem. Kaks kuud enne surma oli onu Eindrist ainult luu ja nahk järel. Ta lamas oma väikeses toas omatehtud voodis. Milline mees ta noorest peast oli! Peaaegu kahemeetrine tugeva kondiga mürakas. Tegi maadlemises kõigile külameestele tuule alla. Oli Kadrinas hinnatud puutöömees, valmistas mööblit, kappe ja laudu, uksi ja aknaid. Aga äkilise loomuga oli, nagu mustlase püss. Rahututel aastatel Saksa ajal oli ta päevad otsa puutöökojas, tegi tööd. 1944. aasta sügisel olid Eindri õel kohvrid-kompsud pakitud ja ta ütles vennale: meie nüüd läheme. Kas sa jääd siia? Mis kuradi päralt ma peaks oma kodust ära minema! Mina teen tööd, olen omas kodus kogu aeg tööd teinud ja miks peaks niisugusele mehele püssitoru otsa ette pandama. Mina sõtta ei lähe, ei venelaste ega sakslaste poolel, ja metsa ma ka ei lähe. Viina võttis ta harva, aga kui võttis, siis korralikult ja läks tigedaks, hakkas kaaslastega norima. Ühel küla jaanipeol, juba aastaid pärast sõda, oleks inetuks löömaks läinud. Vanaema väimees oli korpusemees ja kiskus vägisi tüliks. Ma löön ta maha, ühe hoobiga, ja olekski seda teinud, kui vanaema poleks vahele astunud: Eindri, palun sind jumalakeeli, ära löö teda! Laadapäevadel pidi Eindri naine tal kogu aeg silma peal hoidma.
Siis hakkasid pidevas puidutolmus viibiva Eindri suitsumehe köhale juurde hiilima pikemad köhimishood, mis panid hinge kinni ja lõppe­sid alati hirmsa vandumisega. Ühel päeval oli ta höövelpingi ees pikali maas — jalg oli alt ära vajunud. Tagantjärele: vähi siirded olid juba ajus. Algkolde otsimisega läks haiglas veidi aega. Lõpuks pani kopsude röntgenipilt asja paika, parema kopsu värat oli vähki täis. Tehti mitmel korral kiiritust, kuid see protsessi ei peatanud, pigem vastupidi. Eindri ei tahtnud enam süüa. Hakkasid hirmsad peavalud. Nahk tõmbus kollaseks.
Alguses jõudis ta veel sõimata ja karjuda, siis tuli alla anda. Eindri naisel algas raske aeg. Kuidas üks kasvaja võib niisuguse mehe nii maha murda, mehest ainult varemed järele jätta, ei jõudnud lähedased ära imestada. Eindri tegi endale valude vähendamiseks kahest lauajupist riistapuu, pehme polster peal, mille ta külje alla sättis, ja selle peal lamades oli tal veidi kergem. Toas oli tema päevade lõpupoole enamasti vaikus, ainult ägamist ja harvem oigamist oli aeg-ajalt kuulda. Viimastel nädalatel ta ei maganud ega olnud ka üleval. Valusüstid oleksid piinu leevendanud, kuid neid ta ei saanud.

Chilloni lossi vang

Punkt-punktilt tegi onu Eindri teekonna läbi vene kirjanik Ivan Turgenev. Ainult 150 aastat varem ja tema diagnoos, lülisamba rinnaosa eriti pahaloomuline kasvaja — sarkoom, selgus alles lahangul. Haiguskolle istus kirjaniku selgroos ja piitsutas iga liigutuse puhul 11. närvipaari. Pariisi kuulsamaid arste Charcot diagnoosis 6. aprillil 1882. aastal niisama kuulsal vene kirjanikul angine de poitrine’i (podagrast tingitud südameneuralgia) ja käskis kümme päeva toas olla. Turgenev kirjutas päevikusse: „Ju ei taha mind rohkem näha.”
Turgenev pani päevikusse kõik oma valud kirja. Aga see on kirjaniku päevik. Võtab muigama. Turgenev oli hea kirjanik ja väga huvitav isiksus, ütleme — mehena väga huvitav. Ta elas ja põdes oma haigust kuni elust lahkumiseni Pariisi lähedal Bougivalis ooperilauljanna Pauline Viardot’ perekonnas, koos lauljanna abikaasa ja lastega. Päris omapärane elukoht. Pauline oli tema armastatu. Pauline’i seaduslik abikaasa aga oli kirjan­dusinimene ja tõlkis Turgenevi teoseid prantsuse keelde. Kooseluvormi täiuslik kombinatsioon. Nagu kärgperefarm.
Angine de poitrine, selgitab Turgenev, on väga piinarikas, kuid mitte nakkusohtlik haigus. „See jälkus seisab selles, et kui inimene lamab rahulikult, siis ta ei tunne midagi, aga kui ta tahab liikuma hakata või lihtsalt kohapeal seista, siis õlgades, pärast seljas ja lõpuks rinnus hakkavad sellised valud, mis ei lase hingata. Charcot kirjutas broomi, kuid ütles, et „la médecine est à peu près impuissante contre cette maladie”. Ela nagu Chilloni lossi vang (Byroni 1816. aasta poeemi kangelane), kes piinles pikki aastaid maa all, maa-alustes koobastes.”
Augustikuus haigus progresseerub.
17. VIII 1882: „Käin ja seisan suure hädaga, kaarikuga sõita ei saa, rind, selg ja õlg valutavad kogu aeg. Jõuan vaevalt Pariisi, Venemaale aga mitte kuidagi.”
Neli päeva hiljem:
„Käia või seista üle viie-kuue minuti järjest ei saa, kohe hakkavad valud vasakus õlas, aga parem külg valutab pidevalt, tõsi, nürilt-tuimalt, kuid nii kui istun kaarikusse, kohe hakkab tugevalt. Ükski arst ei suuda öelda, kaua see võib kesta.”
Kaks päeva hiljem:
„Hullemaks on läinud — valud paremas küljes ja õlas on tugevamaks läinud. Isegi käima pean ettevaatlikult, astumine peab olema ettevaatlik. Nii et ainult istun ja laman. Kui valu paremas küljes tugevneb, siis ei saa ma pead rinnale painutada, kohe piki selgroogu tõmmatakse valulikud keeled pingule. Olen nagu baromeeter: kui on halvem, siis käed muutuvad niiskeks — aga parema käe nimetissõrm jahtub nii maha, et ma pean seda oma hingeõhuga soojendama.”
Turgenevi ravimisele kipub kõvasti kaasa aitama meie kaasmaalane doktor Philipp Karell. Ta saadab Turgenevile oma piimaravi juhise-brošüüri, dateeringuga „Odessa 1879”: „Kurs letšenija molokom. Doklad, protšitannõi v nemetskom vratšebnom obštšestve S-Pitersburga.”
Karell propageerib omaleiutatud piimaravi väga aktiivselt, kohati tüütult.
Turgenev kirjutab 17. VIII 1882: „Juba neli nädalat istun piimadieedil, tulemusi pole — ainult ööd on rahulikumad. Annenkov soovitas: tänage teie ise Karelli, kui teil parem hakkab, see tõstab teda kõvasti tema enese silmis, sest piimaravi, see on tema lemmiklaps ja minu poole pöördus ta ainult selleks, et oma idée fixe’i teile soovitada.” Müügimees missugune! Äri kõigepealt.
Kümme-kaksteist klaasi piima päevas, lisaks rabarberist pressitud pillid. Kuid ikka ei saa üle viie minuti ilma valuta seista ega käia. „Olen viis nädalat ainult piima joonud, kaksteist klaasi päevas ja esimesed neli nädalat ka tassike puljongit lõuna ajal. Alates viiendast nädalast ka tükike kanaliha. Uriini tuleb kaks ja pool liitrit päevas. Valutava koha asukoht on muutunud, on madalamal, pole enam abaluu kohal, vaid rohkem külje sees ja maksa juures, kus aeg-ajalt toimub tulistamine — streljanije.”
Turgenev sai kaks korda nädalas morfiinisüste, et magada saaks. Valu vaigistamiseks kasutas ta mitmeid omatehtud „aparaate”. Pikalt oli kasutuses „mašinka”, mille ta sättis rangluu peale, selle surve leevendas veidi valu. Seda oli raske fikseerida ja seetõttu kõlbas kasutada ainult lamades ja istudes.
„„Mašinka” rangluu peale olen ära jätnud, ei kasuta, ei toimi, asendasin selle jämeda karusnahatükiga, mille hõõrumine natuke vähendab valusid. Kui valud ikka väga tugevad, siis võtan Baunsheidi süste, kaks korda olen pannud kuppe. Aga see on lühiajaline. Öösel panen vasakule rangluule Pulvermacheri keti.”
4. IX 1882 kirjutab Turgenev päevikusse: olen liikumatu mollusk. 30. IX 1882 on tervis külmumistemperatuuril — ei saa edasi ega tagasi. Lisaks angine de poitrine’ile on kirjanikul veel bukett muid hädasid: podagrahood jalgades, piinavad sapikoolikud ja teadmatus, millal see kõik ükskord lõpeb. Kõik kokku — „lõbusake peizaažik”: „Kuna siia on segatud podagra, siis arstid räägivad: vaat oleks hea, kui teil tekiks podagrahoog jalga, see viib tähelepanu mujale! Aga mis sest tolku, mul olid podagravalud ükskord kolmes kohas — puusades ja põlves. Valud olid suured, mõtlesin, et ongi hea, aga kui podagravalud üle läksid, jäi õlavalu ikka alles! Siis mul põletati viiekümnes kohas õlas nahka — ma olin nagu küpsetatud vahvel, aga valu jäi ikka alles. Nii et need meetodid ei aita — lama edasi ja võta kaaliumbromiidi.”
Märtsis 1883. aastal läheb olukord eriti hulluks, Turgenevi jutt muutub segaseks, ta nõuab surma, süüdistab põetajaid, Viardot’d, kõiki lähikondseid. Tekib jälitusmaania, aeg-ajalt tulevad suitsiidimõtted, ta arvab, et teda on mürgitatud.
Kaks nädalat enne surma dikteerib ta Viardot’le oma viimase jutustuse „Konets” („Lõpp”).
Viis päeva enne surma külastab Turgenevit Guy de Maupassant. Turgenev palub: andke mulle revolver, nad ei taha mulle revolvrit anda, kui teie annate, siis olete mu sõber. Relva ta ei saanud.
Turgenev suri 22. augustil 1883.

Niimoodi need kaks meest elasid ja surid, mõlemal oli jäme kruvi selgroo närvide sisse keeratud, nii et iga kehaliigutus keeras kruvile järjekordse keerme peale. Onu Eindril ja Turgenevil oli valuks silmanähtav põhjus, struktuursed muutused lülisambas, sisuliselt selle lagunemine.

Valutajast vaatleja

Turgenevi järel on huvitav jälgida teise kirjaniku, Ameerika esseisti ja mõtleja Susan Sontagi mõttekäike valust ja vähihaigusest. Ta pole suvaline sõnavõtja, vaid ise vähihaigena vahetu osaline. Ta rüütab vähihaiguse laiemasse kuube, teeb sellest laiapõhjalise sotsiaalse, emotsionaalse ja ühiskondliku nähtuse. Ta teeb selle metafooriks. Me ei tea veel vähihaiguse põhjusi, see külvab salapära. Oletame, et vähihaiged on kiire eluviisi, tehnilise progressi ja keemilise saaste ohvrid, seega jõukamat sorti inimesed. Asotsiaalid-prükkarid tarvitavad keemiat ohtrasti (tihti ainult seda tarvitavadki), aga nende maksad-neerud on treenitud ja kui suure koorma all üles ütlevad, siis nende pärast nad hauda lähevadki, mitte vähi pärast. Vähemalt on nii ilus mõelda.
Vähihaigus on justkui s(t)aatus. Haigestunu kannab seda iga päev kaasas, on äramärgitud seisundis, sugulased-tuttavad on kaasatud. Vähk paljuneb ja levib kinnises ruumis, on seega r u u m i haigus. Kehal kui kindla kubatuuriga moodustisel on piirid, nii ta lammutabki sisu koos närviteedega, ja see on jube valu, mis sealt seest kogu aeg tuleb. Haigus astub aeglaselt ühest staadiumist teise, keha koed moonduvad, muutuvad kõvaks.
Vähi kõrval vaatleb Sontag ka tuberkuloosi. Tuberkuloosi põdeja on samuti valutaja, kuid haigus ise on hoopis teise sotsiaalse, ühiskondliku ja emotsionaalse kulgemise ja värvinguga. Siin on kõik risti vastupidi. Alustades juba haiguse tekitajast, mis on konkreetne „kepike”, ja põdejatest, kellest suur osa on pärit keldrikorruste rõskusest, vaesusest ja viletsusest. Haiguse kulgemisse lisandub mõistatusi: organism laguneb, kehaosad taanduvad ja järele jääb koormast vabanenud, hele ja rõõmus hing. Tuberkuloos on a j a haigus: kiirendab elu, hingestab ja valgustab, esineb galopeeriva rütmi episoode. Pealtnägija räägib elust Taagepera tuberkuloosisanatooriumis: lõõtsamees tuli kohale, võttis viisid üles. Hirmsaks tantsuks läks lahti. Tüdrukud keerutasid põhiliselt omavahel. Kõva hoog oli sees. Siis hakkasid mõned maha kukkuma. Nõrkusest. Nad olid ju haiged, hing hõiskas, aga keha ei pidanud vastu. Ja siis viidi nad minema. Aga meie südames on endist viisi luuletaja Ilmi Kolla, kes räägib kõigest sellest ise ja otse, ilma vahendajateta.
Ilmi Kolla 27. IX 1954: „Otsustan endamisi, et talun ja kannatan kõik ära, et karjuma ei hakka ja surnukuurini ka asja ei lase minna. Lõpuks, miks peaksin surema? Hapnikupadjad ja kõiksugu süstid on olemas, kui peaks minema pahasti.”
Ilmi Kollal oli kopsutuberkuloosi raskekujuline vorm, haigus kulges tõusude-mõõnadega ainsas võimalikus suunas allamäge. Streptomütsiin oli küll juba olemas, kuid meie vaeses ja väikeses liiduvabariigis aastal 1954… Nappides doosides sai ka Kolla streptomütsiini, kuid sellest tilgast jäi väheks, et taltsutada kopsude järeleandmatut laastamist ja lagundamist. Suured hingestatud silmad väljendasid olukorda. Nii kleenukeses, nii hapras kehas märatses võigas monstrum.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei näe.

27. IX 1954 jätkab ta: „Ühel õhtul käisime väljas närve karastamas. Ott ja mina läksime täitsa pimedas surnukuuri akna taha, tahtsime näidata, et me ei karda midagi. Seal sees oli parajasti kaks surnut. Loomulik, et midagi ebaloomulikku ei juhtunud, kuid õudne oli tõsiselt. Tundus, et iga minut võivad need kühmakad valge lina all liigutada.” — „Mul on nii palju tahet kirjutada, otse valutab ja pakitseb kõik see, mida tahaks öelda. Kunas aga paberile panna ja kui hästi, kes teab. Hakka kirjutama — siis ei mõistagi. Aga muide, ma ikka kirjutan ka vahetevahel ja siis on nii lõpmatult hea olla, kerge ja rõõmus, kui midagi ka vahest olen teinud ja parajasti õnnestunult paberile valanud. Paremat tunnet tõesti ei saagi olla, see on nagu rõõm kingituse üle, rõõm tehtud tööst. Vahest ma olen küll kohe kui haige, sõrmeotsteni sügeleb kehas see „loomispalavik”. Jumaluke, kuidas tahaks midagi teha.” — „Kirjutada tahaks, laule, ja ei tea, mis kõike veel. Kui ma ometi saaks kord puhtalt, rikkumatult paberile selle tule, mis mind piinab.”

Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile teen.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.

Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.

10. X 1954: „No muidugi olen ma endiselt optimistlik ja hing on mul visa. Vilistan surnukuurile. Ikka veel ei opereerita mind, olen siin juba vana oleja, kuid ma ei karda ka. Küll kuidagi läheb. Ajaviiteks jändame väikselt poistega, tühjast asjast on teinekord lõpmatult hea meel, või jälle väga kurb. Mul on üks metsikute silmadega cow-boy, vist Tori hobuinstituudist. Tore on vahest.” — „Ja siis vehime teiste tüdrukute noormehi üle, nemad jälle meilt. Õpime mängima piljardit ja koroonat. Seinalehe kirjanduslik osa on ka minu vaev ja higi — isegi masinaga õppisin kirjutama teises majas punases nurgas.” — „Igal päeval on tegelikult ikka midagi uut anda, isegi mulle siin rohtude- ja surmalõhnalises ümbruses. Tugev peab olema.” — „Tead kui valus on vahest. Kui õhtuti tuleb kõrvaklappidest ilusat igatsevat muusikat, siis paneb oigama. Füüsiliselt olen veel tugev, kuid hinge käristab. Kuid ikka vist on see ootus millegi järele, millel pole nime, mis on veel ees, on tulemata ja võibolla ei tulegi. Lihtsalt rebib.”

Ma ütlen, laulus ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
Ma olen jõuetu ta tahte käes.

Operatsioon — torakoplastika — tehti 10. XII 1954. See on väga raske lõikus, mis sisuliselt tähendab rindkere ümberehitamist haigusprotsessi suretamise ja hingamispinna juurdevõitmise eesmärgil. Nii pisikeses rin­nakorvis nii pudeda materjaliga oli eriti raske hakkama saada. Kõik operatsioonid ei õnnestu. Kaheksa päeva hiljem, 18. XII 1954 Ilmi Kolla sureb.
Surnukuuri kärutatakse üks laip juurde. Üks liikumatu kühmakas valge lina all on seal nüüd rohkem. Tahaks käed taeva poole tõsta, kui halastamatu, kui kujutlematult ebaõiglane see noore naise suhtes oli: 21-aastane inimene tahab täiel rinnal hingata, kuid rinnust välja tungiv elujõud lõigatakse nagu noaga läbi, kaudses, aga veel jubedam, et otseses mõttes.

Rikkis keha

Eespool vaadeldud haigused mahuvad suure vihmavarju alla, mille nimeks on rindkerevalud (mitte-südamevalud). Need on põhjustatud fastsiate, rinnaku-roietevaheliste liiduste, kopsukelme, kopsude, rinnalihaste, lülisamba, rindkere närvivõrgustiku haiguslikest muutustest. Valud on vastikud, kohati väljakannatamatud, surmani viiva meeleheiteni välja.
Rikkis keha on taak, nuhtlus, pidur. Lohiseb järel. Sekundikski ei anna rahu. Milline rivi: Ilmi Kolla, Oskar Kallis, Jaan Oks, Kristjan Jaak Peterson. Mujalt maailmast: Franz Kafka, Anton Tšehhov. Nad oleksid oma aju, pea, närvikeskuste — tohutu loomekire, kutsumuse toel edasi tormanud. Hakka või uskuma Uku Masingut, kes kirjutab budistide kohta: neile on hing ja pea tähtis, keha on pelgalt sitakott.

Oh neid teid, valuradu, kus vaid tolm ja udu…

Valu kui haigustunnus on oma näilise lihtsuse juures üks keerulisemaid, on üldbioloogiline ja lausa kultuuriline fenomen. Võtaks valumeetri kätte, paneks rinna peale, kleebiks plaastriga selja peale, kirjutaks näidud üles! Vahest kunagi tulevikus? Kahtlen selles sügavalt. Kirurgid räägivad kõhuvalu kohta sama juttu. Nii peamegi selle sümptomi pulkadeks lahti võtma, vaatama sisse, millest ta kokku on pandud. Tänapäeva kiire ja digitaliseeritud meditsiin sellega ei arvesta — lõpmatuid nüansse ja seoseid, rääkimata seitsmenda meele kasutamisest, pole võimalik arvutisse toppida. Veel pole, ütlevad tehisintellekti-inimesed. Aga ei näe võimaluste poegagi, arvan ma. Ja ka loodan.
Valu oleme kõik tundnud. Aga edasi läheb keeruliseks, kui me peame seda tunnet kirjeldama ja teistele seletama hakkama. Valu tunneb ainult valukannataja ise, mitte kõrvalseisja. Kõrvalseisja paneb pildi kokku muljest, mis talle jääb valukannataja oleku, kehakeele ja sõnade mõjul. Kui on sõnu. Kui mehemürakas söögilaua taga haarab järsku kätega rinnust, paneb pea lauale ja on varsti higiloigus, siis sõnu ei tulegi. Kui käsisaag vilumatul saagijal kätte hüppab, on kisa ja kirumist kui palju. Kui on tegu nõela, terava noa, rusikahoobi, katkikukutud roiete või kas või soki sisse sattunud kivikesega, on kõik lihtne ja selge. Valuretseptoritelt kihutatakse elektrilised signaalid valule spetsialiseerunud närvikiude mööda ajusse, kus nad töödeldakse ja kust saadetakse „alla” vastavad käsud tegut­semiseks. Peale trauma ja koekahjustuse kuuluvad selle valuliigi alla ka Ilmi Kolla valud (tuberkuloos ja teised põletikud), isheemiast (südamevoolmed, infarkt) ja pahaloomulisest kasvajast, eriti selle siiretest põhjustatud valu nagu onu Eindril ja Turgenevil.
Mitu korda keerulisem ja vahel isegi piinavam võib olla kõrgema närvitalitluse ja psüühika probleemidest tekitatud valu, psühhogeenne ja düsfunktsionaalne valu. Esimese puhul tajutakse kurbust, depressiooni, ärevust või paanikat valuna kuskil keha piirkonnas: rinnus, kõhus, seljas või mujal. Südamega või maoga on inimesel kõik korras, aga valud on rinnus või kõhus ja vaevavad. Sellist olukorda nimetatakse somatisatsiooniks. Düsfunktsionaalse valu korral on olukord veelgi keerulisem ja segasem. Närvisüsteemi funktsionaalsed häired (kõige keerulisema talitlusega organi talitlushäired!) ongi paras mõttepundar. Ja sellesse puntrasse kuuluvad ka fibromüalgia ja ärritatud soole sündroom. Kahe eelnimetatud valuliigi puhul tiirleb meie teadvuses nõrgemaks või tugevamaks moduleeritud närviimpulsside vooluring ja ongi tunnetamise häired käes. Teisisõnu: valulävi krutitakse liialt madalaks. Kusjuures mängu on haaratud ka emotsioonid: hirm, emotsioonidest hirmsaim, motoorika (lihaspinged, värinad, spasmid), sensoorika (tundlikkuse häired), vegetatiivne närvisüsteem (vererõhu tõus või langus, palavik, higistamine, aeglane või kiire pulss, vahelöögid), meeleolu (afektiivne valule kaasaelamine) ja mõtlemine. Mõtlemine on kroonilist valu püstihoidev karkass, mille laovad pidev katastroofi kartus, negatiivsed hoiakud ja püsikindlalt valule pühendatud tähelepanu. Kui palju komponente ühel haigustunnusel! Kui rikas värvipalett! Kui mõnel inimesel on kas või üks tunnus igast valdkonnast, läheb tema elu väga raskeks ja kerge pole ka seda inimest ravival arstil. Ellujäämise mõttes ei vääri see mäng üldsegi küünlaid, sest surmaohtu pole ja sellist kroonilist valu(tamist) võibki võrrelda kroonilise hirmu vallas elamisega.
Valutundlikkuse uuringud on ammu jõudnud molekulaarsele tasemele. Kindlasti on sellel füsioloogilisel näitajal keerulised geenikombinatsioonid ja midagi lihtsat siin pole. Kuna valu mõiste on ka kultuuri küsimus, siis on loogiline, et eri rasside esindajatel on erinev valutundlikkus. Afro- ja ladinaameeriklastel on see kõrgem, valgetel inimestel madalam. Aga meil on andmeid ka Eestist. 1943. aastal viibisid sõja tõttu Tartus eesti, saksa ja hispaania sõdurid. Ja valude leevendamiseks süstiti neile morfiini. Hispaanlased vajasid morfiini kaks korda rohkem kui sakslased. Eesti sõdurid ei vajanud morfiini üldse.

Stalini päikese paistel nõmme mändide all

Elo ja Friedebert Tuglase valud jäid Eesti ajaloo ühte pöördelisemasse ajajärku, eelmise sajandi viiekümnendate aastate algusesse. Hing ja keha, eraldi ja koos (ikka koos, muidugi), psüühika-somaatika duett-duell järjekordses ühiskondlike katsumuste kaleidoskoobis.
1950. aastal võis lugeda „Väikese Illimari” kohta: reaktsiooniline teos, koolis keelatud, mõisnikke on kujutatud heast küljest, raamat teenib kodanluse huve. 1951. aastal on Tuglas tüüpiline kodanlik ajaloovõltsija, reaktsiooniline kirjanduskriitik ja armetu kääbus eesti kirjanduse ajaloos. Sellise taagaga pidi asjaosaline elamist jätkama. Kahtlused-kahetsused 1944. aasta pärast — Suits ju läks ja Under Adsoniga, nemad jõudsid, nemad suutsid organiseerida. Enesesüüdistused võisid olla juba vaibunud, kuid siis tuli see muttavajutamine. Meditsiiniliselt: psüühika oli depresseeritud, kas just depressiooni kui kindla diagnoosini välja, seda ilmselt mitte, sest Tuglas ei vajunud toanurka kössi, tema vaimujõu reservid olid piisavad, et ikkagi püsti jääda. Kuid psühhosomaatika? Seda kohe kindlasti. Psühhosomaatika erineb somatisatsioonist selle poolest, et inimesel peab eelnevalt olema kehaline haigus, mida vaevatud psüühika hoiab elus. Tuglasel olid eelnevast elust kaasa võtta kroonilised maohaavad ja südamehäired. Nüüd kroonilise psühholoogilise surve olukorras oli mao ja kogu seedetrakti töö häiritud, haavandtõbi ägenes. Südamega on Tuglase puhul lood veidi keerulisemad. Vaatame Tuglase haigusi abikaasa Elo (kaasa)tunnetamise ja silmade läbi.
4. X 1952: Tuglas „ei saa öösel üldse enam magada. Nii kui uinub, ärkab varsti oiates. Nõnda juba üle nädala. Arutasime, miks see just öösel nii on. Päeval võib magada, aga öösel pöörleb vahel kuni kella seitsmeni ühelt küljelt teisele või istub pimedas. Täna valvas kella kaheksani ägedais valudes. Kell 9 jäi siiski magama ja magas kella 13-ni. Siis aga algasid seekord päevalgi valud.”
Kaks päeva hiljem: „Tuglas otsis üles selle külje, millel sai eile ja üleeile magada. On kaks ööd maganud! Ja kohe oleme reipamas tujus. On kuulda isegi tippimist kirjutusmasinal. Tuglas kirjutab ümber oma mälestusi Ants Laikmaast. Ta skitseeris need haiguse ajal voodis.”
22. XI 1952: Tuglas istub öösel voodi serval, kuni valud soikuvad. „Viimaks hakkab ta kirjutama ja hommikuks on tal hulk täiskirjutatud lehti voodis.”
Mis valud need on, küsiks järele, alati öösel ja algavad rahus oleku pealt? Ja kus — kõhus, rinnus? Ütleme siis, et need olid sisemised valud. Kusjuures kehaasendi muutmisega annab asja parandada. Näinud ja kuulnud tema kaebusi väga lähedalt, temaga valud koos läbi teinud, neid kõiki tajunud, talle südamest kaasa elanud ja muinasjutte ette lugenud, veeklaasi ja rohtusid kätte andnud, kirjutab Elo Tuglas 8. XII 1952 päevikusse ka niisugused laused: „Ja ma ise olen niisama haige. Kuid naiste vastupanu on hoopis teine kui me tugevamal poolel. Vähemalt ei halise naised nii…” Tähelepanek seegi. Muidugi, südame veresoonte lupjumise ehk aterosklerootilise südamehaiguse diagnoosi annab rahvakirjanikule välja panna küll, ja see tal kindlasti ka oli.
Valitsuse haigla õde käib Tuglasele kodus glükoosi süstimas. Ta veresooned on küll väga kehvad, kuid süstimine on ainus vahend, millesse ta usub. Ja usk on haigele inimesele põhiline.
12. IX 1954: „Dr. Sõrmus sel nädalal kaks korda Tukla juures. Range dieet, viis korda päevas süüa ning kolm korda rohte.” Kaksteistsõrmiksooles on jälle haavandid.
21. II 1955 saab ka süda turgutamiseks ja rahustamiseks ravimeid, kordiamiini kaksteist tilka koos kolmekümne tilga palderjaniga.
Sama aasta oktoobriööl näeb Tuglas ühe oma parimatest unenägudest. Kogu öö vaevab teda luupainaja. Ta on pidanud kirjutama kolmeköitelise teose „Ronimise õpetus kuusse, puusse ja muusse. Teoreetiline ja praktiline kursus”. Ärgates ahastas: aga mis siis, kui pannaksegi kirjutama?!
Vanameistri enda diagnoos aastast 1951: „Vaenu ja valude rõngas mu ümber oli tõmbunud nii kitsaks, et vaevalt hingata andis. Tuli täita neid sisutuid päevi ja ohtlik-haigeid öid, et mitte laskuda lõplikku langusmeeleollu.” Valu oli seega vaenuga pooleks ja ööd olid ohtlik-haiged. Tuglas oli ööinimene, unesnägija — kirjutas unenägudest novelle, isegi ühe luuletuse, põgenes surmahirmus tagaajajate eest…
Lisaks laastav elustiil maole. Kohvi joodi parimatel aegadel viis korda päevas. Sama hästi kui ahelsuitsetamine. Ja no sports. Haigus oli Tuglasele kaitsekilp — rünnakud Toompealt ja kirjandusparunitelt põrkasid selle vastu. Tema surmas süüdi olla ei tahtnud kindlasti ka partei- ja kirjandusülemused.

Nõmmel, endise Underi ja Adsoni maja ülemisel korrusel elas veel üks püsielanik, Tukla abikaasa Elo. Ka tema oli valutaja. Kuid hoopis teisest puust (mastipuust) ja lihast. Ei mingit psühhosomaatikat! Elo somaatikast niipalju, et enne Nõmmele asumist ja raskeid põluaastaid oli tal „all” suitsetaja bronhiit, hulganisti kopsupõletikke, krooniline põskkoobaste põletik ja ilmselt ka puusaliigeste haigus, mis nõudis juba liige­se proteesimist. Aga nende haiguste ägestamiseks polnud vaja psüühilisi tegureid nagu Tuglasel, vaid piisas külmetusest, viirustest ja füüsilisest ülepingutamisest. Elo oli Tukla hoidja ja kaitsja. Olles abikaasa vastu tohutult empaatiline, oli ta samas praktiline naisterahvas, kes kandis oma õlul kogu nende igapäevast elu alates remondimeestega õiendamisest kuni toiduainete hankimise ja roosikasvatuseni välja.
Elo päevikust 22. XI 1952: „Viimasel ajal väsivad mu jalad, eriti linnatänavail kiiresti kõndides. See jõuetuse tunne algab puusade kohalt ja levib allapoole. Vahel on tunne, nagu veaksid oma suurt kogu võõrastel jäsemetel. Kunstjalgadel käies võiks selline tunne olla. Tahaks neid õlitada…”
25. III 1953: „Tunnen paremas küljes ebamäärast valu. Ometi on see rohkem vaev kui terav valu. Kõndides väsivad jalad ja mul on tahtmine tänavale maha istuda. See hakkab ikka paremast küljest peale. Magades tunnen seal võõrast eset ega saa selle külje peal lamada.”
7. V 1954 tühjendas Elo hoovi peal mustusekaevu. Ämbriga, loomulikult. Ikka põhjani välja. Õhtul oli voodi peal kõveras.
18. VIII 1954 tuvastab doktor Sõrmus, et Elo parem neer on alla vajunud. „Ma olevat midagi üle jõu tõstnud, kukkunud või jumal teab mis. See olevat juba vana asi, kuid andvat end nüüd tunda. Ühe sõnaga: rändneer. [—] Oi jah, ma mäletan seda juhust ammusel ajal Tartus, kus püüdsin suurt vanni ühes Tukla ja veega kuumast ahjust eemale nihutada — siis miski mu seljas raksatas…” Uskumatu, et Tuklal samal hetkel peas ei nõksatanud — ta jäi vanni edasi lebama. Selja- ja puusavalud ei andnud Elole asu. 10. II 1955 paneb rändneer ta järjekordselt voodisse kuuma koti peale. Viis päeva hiljem on Elo juba keldris ja vinnab seal kaht jämedat kändu ühest paigast teise. Valud on taas tagasi. Kuidas ma saan nõnda elatud, küsib ta endalt, mina, kes ma olin nagu sündinudki kõigi raskuste kandjaks…
1958. aastal oli elu Nõmmel juba lahedam. 27. V kirjutab ta päevikusse järgmised read: „Kõik need päevad aias — kive veeretades, mulda kärutades, taimi istutades. Kogu aed on läbi kammitud ja rämps põletatud. Mullast pargitud käenahk on küll kare nagu raspel ja jalad poole lühemaks kulunud, kuid mis tähendab enese inetus aia ilu kõrval! Ja nohu ähvardab ikkagi ainult siis, kui pead külalistega aias istuma!”
Vaat siin lisandub ka pisike psühhosomaatiline nüanss — nohu tuleb ainult siis, kui Elo on sunnitud aias igavate inimeste seltsis istuma ja igavledes aega surnuks lööma (negatiivne emotsioon), tööd tehes ei tule mingit nohu (positiivne emotsioon). Tukkel aga teeb samal ajal aias tuld. Põletab kuuseoksi, mis talvel rooside peal olid. Naabrimees ütleb: mis sa neid aias põletad, nendega võib ju ahju kütta.

Suured elumuutused — töökoha kaotamine, hirm haigeks jääda ja surra — toovad kaasa üleminekulise segaduse: seisaku kehas ja hinges, seismise keset teistsugust maailma. Inimene kaotab illusioonid, on eksinud ja võib end tunda tühisena. Sellest seisundist tuleb ennast läbi navigeerida. Kes suudab pikaks teekonnaks jõudu jagada, ei vaju psühholoogiliselt ära, on senisest hoopis kindlam. Suudab end taasluua uuel kujul, pannes sinna sisse omandatud uue kogemuse.
Elo ja Friedebert Tuglas suutsid karisid vältida. Kumbki ei haigestunud anhedooniasse — seisukorda, kus inimene pole võimeline nautima oma tegevust. Ei tabanud neid saatuslikult ka niisugune haigus nagu obsessiivne mõtisklemine oma valu allikate üle, mis eesti keeli tähendab liigset muretsemist.
Väga lühidalt võtab 1955. aastal eesti vaimuinimeste valu kokku Betti Alver, Tuglaste hea sõber.
Elo Tuglas küsis Bettilt, kas ta veel luuletab.
Betti surub tugevasti Elo kätt ja vastab: enne peaksin suutma oma VALU välja kisendada.
Oma laulu ei leia ta üles

Üks asi sai mulle kohe selgeks. See inimene on hädas. Viimased neli aastat on tal olnud paha olla, otsib arste ja uuringuid, et abi saada. Pani ennast pikale, kaks ööpäeva kestvale terviseauditile kirja, aga koroona tõttu see ei toimu. Poetab moka otsast, et isegi koloskoopia (jämesooleuuringu) lasi teha! No selle järgi saab juba diagnoosi panna — närvid on kõige kõrgemal tasemel pihta saanud. 58-aastane füüsiliselt turske naisterahvas näeb noorem välja. Trimmerdab kodus puhtaks kõik oma suure aia ääred, kuhu robotmuruniiduk ei ulata, probleemideta. Siis peaks tervisega kord majas olema. Ja ujub regulaarselt — kus? Koroona ajal? Pole probleemi, tal on bassein kodus olemas! Järelikult elab luksuslikult, elu on korras, rahamuresid ei ole, see kõik on tõhus täiendus eluanamneesile.
Ujumist uurisin põhjalikumalt. Ütleb, et enne koroonat ujus suures basseinis viis-kuus korda nädalas ja üks kilomeeter korraga. Ühtejutti? Täpsustab: 500 meetrit selili, siis pööran ümber ja 500 meetrit rinnuli kohe otsa. Ja pärast ujumist on hea olla. Olgu, jätame spordi, läheme nüüd haiguste juurde. Kas olete oma eluajal arstide juures käinud? Muidugi, vererõhk on vahel kõrge olnud ja hüppab, ka rohtusid on kirjutatud, neid ma ei võta. Aga milles siis ikkagi probleem peitub?
See, mis naise elu juba neli aastat häirib, on järgmine: ärkab öösel üles, valu on rinnus! Süda klopib, vererõhk on 170, paha on olla, und ei tule! Magan alati rahutult, mingid košmaarid kogu aeg, ma olin kuskil võõras kohas, ei tundnud teed, küsida polnud kelleltki, pime oli, siis hakkasin huupi tormama, keerasin järsku vasakule, aga see oli tupiktänav — ärkasin üles, higine, valu lõi rindu, süda kloppis.
See on juba kõik tagajärg, aga põhjused? Põhjuste juurde jõudmiseks peame järgmise laeka avama. Kui raske ongi eraelu laekalt kaant kangutada! Ei räägita, tabu, arst, ära trügi tagatubadesse. Põhjusi on kaks: ei taheta avada pealt ilusat karbikest, milles on juba hallitama läinud helmed, teiseks ei peeta neid asju vajalikuks, sest nendel pole seost haiguse olemuse mõistmisega. Ükskõik, kaas tuleb pealt ära saada. Ja tõde selgub. Neli aastat tagasi suri tema juurde jäetud vanema poja laps, kuueaastane poiss. Siit kõik algas. Nii patsiendil kui ka tema pojal. Pojal on praegu tööl finantskontrollid kaelas, ütleb naine ohete ja pauside vahele, ja abikaasa läks tema juurest minema.
Puhas psühhosomaatika. Lapselapse kaotanud vanaemal on ravimata ja lohakile jäetud kõrgvererõhktõbi, mis nüüd kroonilise stressi tingimustes ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Ujumine on naisele põgenemine reaalsusest, ta ootab iga päev seda kaht tundi basseinis, ta elab võib-olla selle nimel. See on talle veel alles jäänud, muu on kõik läinud, ära võetud, ülejäänud 22 tundi ööpäevas on stress ja hädaorg! Võib-olla pole asi siiski nii karm, lihtsalt stressiteooria tuli meelde. Depressioon oli alguses sügav, jäi sisse, hakkas venima krooniliseks. Üksi endaga, kui keha on puhkeolekus ja kehatunnetuse lävi madal, laseb aju ebavajalikud signaalid kõik „allavett minema”: põis tõmbub kokku, soolestik ulub, kõri on krampis, süda jätab lööke vahele, ei saa hingata, pikal seismisel hakkab pea ringi käima. Igasugune tähtsusetu krõps võimendatakse, muutub aistitavaks, kuuldavaks. Kui läve jälle tõsta — bassein —, unustatakse kõik see ja füüsiline koormus pakub mõnu, sest keha töötab, lihased on töös, tunne on reibas, hea, trimmer käima! Aga 22 tundi on pikk aeg, ja seda päevast päeva. Kehatunnetuse läve ei suudeta pidevalt kõrgel hoida ja nii ongi inimene arsti juures, hirmul oma tervise pärast. Uus ring läheb käiku: arstid käiakse ükshaaval läbi, tehakse hulk uuringuid, arstid ei leia midagi ja kõik kordub uuesti.
Naise diagnoosi kokkupanemisel piisas järgmistest juppidest:
— trimmerdamisjärgne hea enesetunne,
— bassein kodus,
— koloskoopia tehtud,
— öine pime kõrvaltänav.
Trimmerdaja-naine on valutaja meie endi keskelt. Pärit tänasest päevast, vabast ja arenenud ühiskonnast.

Paaril korral käis valukabinetis nõu ja abi saamas 38-aastane Marite. Tema haiguseks oli kaasasündinud seljaajusong. Tüdrukul käisid sünnist saadik hookaupa valud rindkeres ja seljas ning parem jalg oli tundetu.
Meelde tulevad onu Eindri ja Turgenev, topograafilise anatoomia tõttu. Haiguse pesitsemine lülisambas, inimest kooshoidvas karkassis. Song tähendab väljasopistust, järelikult on kindlate mõõtmetega ruumi topitud mingi lisamoodustis, mis ümbritsevaid kudesid ahistab. Ja mitte ajuti, vaid tunnist tundi, päevast päeva. Kuidas kujutleda valu, mida keset seljaaju närviteid laiutav song põhjustada võis? Kujutlen tema igapäevaseid liikumisi, tema käimist, tema astumist trepist alla. Lapsepõlvemälestustes voodi, diivan, lõpmatud lakkevahtimised, valulikud püstiupitamised, selili lugemised, kompressid ja määrimised, käimisel alati valu. Ikka valu. Jälle valu. Süstid. Valude all kängu jäänud keha sai ta uuesti püsti ja sirgu ajada alles pärast õnnestunud neurokirurgilist seljaaju operatsiooni.
Operatsiooniga saavutati täielik liikumisvõime, kuid parem jalg jäi ikkagi nõrgemaks. Tuli harjuda, treenima hakata.
Kohtusin temaga, kui ta haavakabinetis jalga sidumas käis. Mis siis jalaga lahti? Teate, tohter, jalg vedas mind sel aastal tõeliselt alt, ma ei saanud tantsupeole minna. Soo-oh, või tantsupeole, ei jõudnud ma imestust varjata. Ma käisin aasta läbi valede jalanõudega. King andis kannale kroonilise ülekoormuse ja kuna mu parema jala tundlikkus pole siiamaani õieti taastunud, siis ei saanud õigel ajal jaole. Hõõrumisest tekkinud haavandist oli juba mädanik saanud ja selle sisse mitu kõverakäigulist fistulit uuristunud. Nagu leeprahaige naine, kes Saaremaa talus ahju ees koos puuhaluga ka oma käe tulle pani ja alles kärsahaisu peale imestama hakkas. Maritel polnud veremürgitus enam kaugel. Seda haava käin siin ravimas. Meie naisrühm sai peole, ja nüüd, kujutate ette, jäigi mul juubelipeole minemata!
Kuidas üldse tantsuni jõudsite? Lapsena kuulasin palju raadiot ja muusikat. Muusika mulle jäigi, täpsemalt pärimusmuusika. Pärast oppi käisin pikalt taastusravis. Tahtsin kõike kaotatut tagasi teha. Arstid hoidsid mind mõne koha pealt tagasi. Taastusest läksin üle tegevusravi saali, sellest oli palju kasu, ka parema jala sain liikuma. Võõras inimene ei saa enam arugi. Tegevusravi läks üle tantsuraviks. Algul oli ravi, siis hakkas juba vaikselt tants. Kuni naisrühmani välja. Ei seda enam pidama saa! Tahtsin nii väga tantsupeole, aga see takistus tuli vahele.
Mida talle lohutuseks öelda? Mis lohutust vajab selline inimene? Tema lohutab teisi. Aga välja mõtlesin. Pole hullu, olete noor inimene, viie aasta pärast on uus tantsupidu, juubelipidu, 90 aastat saab täis. Hädine ütlemine. Ta teab seda ju isegi.

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon