Viljo Anslan
Jaanuar, 2018
Pärast pikaajalist haigust suri 28. oktoobril Eesti Kirjanike Liidu liige Viljo Anslan.
Viljo Anslani kutsus meri: aastakümneid sõitis ta merd pootsmanina kala- ja kaubalaevadel. Meri ja meresõidud on ka Viljo Anslani romaanide, reisikirjade ja muude kirjutiste sisuks. Tema tekste hakati avaldama 1960. aastate alguses ja sellest ajast kirjutas ta pidevalt, läbi aastakümnete. Ilmunud on ligi paarkümmend romaani, millest tuntumad on ehk „Konterbant” (1990) ja „Aadlimäng” (2006). Mereteemale jäi ta truuks ka oma lühemas proosas: jutukogudes ja kolmes pikemas novellis, mis on ilmunud ajakirjas „Looming”.
Viljo Anslan ei kõhelnud oma teoseid eluga täitmast, „kuni täpsus ise teritub poeesiaks”, nagu on öelnud üks tema põlvkonnakaaslastest. Viljo Anslani teostes avaldub hämmastav ainetihedus, laevaelu argipäev tuleb seal esile kogu oma jõus ja brutaalsuses. Tema kirja pandud maailma võib lugeda kadunuks, nagu võib lugeda kadunuks Herman Melville’i või Joseph Conradi maailma. Nagu neidki kirjanikke, huvitas ka Viljo Anslanit ennekõike inimloomuse tumedam tahk, mille meresõit halastamatult nähtavale toob. Üheks tema teoste põhitegelaseks on mees, kes peab end üksinda kehtestama, kellel ei ole väljastpoolt abi loota ja kes seda abi ehk ei ootagi. Selline mees oli ka Viljo Anslan ise. Raske ja kindel samm, sirge rüht, nagu me kujutlemegi pootsmanit, väärikus ja sõltumatus — sellisena mäletavad teda liidukaaslased.
Eesti Kirjanike Liit
