
Kirjanik loeb. Urmas Vadi
August, 2023
Test
Arhiiv
Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima, lugemine läks väga vaevaliselt, kirjutamine veelgi hullemini ja kogu kool oli jube vastik koht, nii et ma olen ka enamiku juhtumisi ja inimesi sellest koolist ära unustanud. Senimaani tuleb keegi minu juurde ja teeb juttu ja räägib, et käisime ühel ajal koolis, kas sa mind ei mäleta? No tõesti, ei! Ja kui mäletaksin, mis see annab, käisime koos ühes ilgelt nõmedas kohas, ja siis?
Mul on senimaani lugemistes pausid sees, vahel loen ühe raamatu teise järel ja siis mingi kuu mitte midagi, kuidagi heitlik on see asi, justkui unustaksin taas lugemise kui sellise. Ja see paus tuleb vist alati peale seda, kui olen lugenud midagi nii head, et ei usugi, et keegi suudab veel midagi sellist või samaväärset luua. See on sarnane sellega, et kui oled leidnud endale kallima või südamesõbra, siis ei hakka ju kohe endale uut sõpra otsima, see oleks nagu reetmine.