Kõhklev, kohkuv või lootusrikas äratundmine, et elu on unenägu, millest saab või tuleb ärgata, on aeg-ajalt tabanud igaüht. Mõnikord on see mõte viimne õlekõrs, millest haaratakse väljapääsmatus olukorras, lootes, et virgumine eba­meeldivused hoobilt kustutaks. Mõnikord aitab see meil ümbritsevast kõrgemale tõusta ning näha iseenda ja teiste tegemisi uue pilguga. See võib pakkuda usulist lohtu või äratada skeptilisi kahtlusi selles, kas üldse milleski on võimalik kindel olla. Herakleitos pidas inimeste enamuse elu uinakuks ja Pindaros nimetas inimest varju unenäoks. Moodne filosoofia algas Descartes’i unenäoargumen­dist, mis pani meelte usaldusväärsuse kahtluse alla.
Maailmakirjanduses on „elu kui unenäo” motiivil oma kõrge ja madal kuju. Esimese musternäide on Pedro Calderón de la Barca „Elu on unenägu” (1636) ja teisel Ludvig Holbergi „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks” (1722). ­Calderóni näidendis on Poolamaa kuningas Basilio vangistanud oma poja Segismundo, sest ennustuse järgi pidavat poisist saama türann, kes ta kukutab.

Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu.
HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli huvitavaid raamatuid, mida mujal ei olnud. Üks väga ilus raamat oli Tagore luuleraamat ja seda sain mina siis algkooli poisina ka lehitseda, ja ma siis vaatasin, et väga uhke ja väga teistmoodi selge eesti keel, ja read olid hoopis teistsugused kui tavalistes tekstides. Algkoolis, kus meil oli neli klassi ühes ruumis koos, sääl oli meil kombeks üksteisele salmikusse kirjutada oma tervitusi.

Pärast kirjandusteaduse magistriõpinguid tundsin, et mu lugemisvalikud on muutumas. Ilukirjandus tekitab minus viimasel ajal mitmes mõttes allergilist reaktsiooni, kuna seostub eelkõige narkomaanile omase eskapismiga maailma probleemide ees – ja see on kirjutaja enesearengu sügavalt subjektiivne faas. Mind huvitab lugemisvalikut tehes eelkõige see, kuidas jõuda mingi konkreetse tasandi eksistentsiaalse essentsini kõige vahetumat, mitte kunstiliselt filigraanset teed pidi. Tuleb tunnistada, et selleni viis mind etnograafiline, eeskätt auto­etnograafiline kirjandus ja ma igatsen antropoloogialoenguid. Olen need huvid viimastel aastatel kirjutatu, loetu ja õpitu taustal suutnud asendada psühhoanalüütilise vaatega, mille metoodilisus saadab mind inimeste suhetest ja kogemustest mõtlemisel igapäevaselt.
Kirjanduse terapeutiline efekt on peamine, millest lähtuvalt ma enda elu siiski veel lugudega seostan. Lugu kui selline on kõige üldisemalt elu mõtestav sideaine ning on väga oluline jälgida loo jutustaja perspektiivi.

Ma ei tea, mida ma loen. Kui keegi küsib, siis ei tule tavaliselt midagi pähe. Mul on olnud mitu lugemispäevikut, igas üks sissekanne või kaks. Lugemis­päeviku pidamine on raamatupidaja töö selle sõna otseses tähenduses. Mina ei ole raamatu­pidaja. Neidki ridu kirjutades tahan hakata vingerdama, küsida tähenduse kohta: mis see tähendab, et „kirjanik loeb”. „Kirjanik läheb arvesse”? Või veel pretensioonikamalt: „Võetagu kirjanikku arvesse”? Kas kirjanik loeb enda ette, või loeb ta teistele ette? Või loeb hoopis tekst kirjanikku? Ka see on täiesti realistlik võimalus.
Olgu, kirjanik loeb. Aga kõik loevad aeg-ajalt midagi. Küsima peaks siis, mismoodi just kirjanik loeb. Või ka: mida kirjanik loeb, millega teised inimesed üldjuhul kokku ei puutu? Olen küll kirjanik, aga mitte ainult: vahel loen toimetajana, siis tõlkijana, siis loen oma käsikirja, siis jälle loen kujundajana, otsin pilte.
Alustame kõige põnevamast lugemisviisist: teksti kujutlemisest.

Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib.
Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma.
Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin valinud, enam täpselt ei mäleta, aga kindlasti midagi klassikalist; üks minu lemmikkassette oli Jessye Normani ooperiaariatega. Ka džässi oli autos ohtrasti.
Inimese mälu on kummaline. Kassetti ma ei mäleta, küll aga mäletan täpselt Pireti käeliigutust auto kõrvalistmel. Mis käskis muusika vaigistada. Kuulasin otsekohe sõna.
Sain aru, et Piretit ajas närvi eelseisev külaskäik. Seda oli tunda ka kohale jõudes, ehkki peremees oli kõige sõbralikum vanahärra.

„Kuidas ometi jätta kangelane heroiseerimata?” Mõtlen nii, kui leian postkastist Loomingu toimetaja Toomas Haugi kirja ettepanekuga, et meenutaksin vara­lahkunud kirjanikku ja sõpra Vahur Afanasjevit. See küsimus jääb mind painama mitmeks kuuks.
Olime tõesti head sõbrad, suhtlesime tihti. Selliseid andekaid sõpru oli mul Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) aegadest veel teisigi, kuid Vahur oli tõstetud erilisse aupaistesse, ta on ikkagi Tammsaare mastaapi suure Eesti romaani autor. Kuidas läheneda piisava aupaklikkusega?
Juba kuu aja pärast löön kangelase-ideele käega ja otsustan, et kirjutan sellest, kes oli Vahur minu jaoks: üldsegi mitte kangelane, isegi mitte niivõrd rahvakirjanik või populaarne kirjanik, vaid üks meie tollasest NAK-i kambast, üks kirjanike seast, kuid ennekõike sõber, lihtne ja heasüdamlik inimene. Inimene, keda ise­loomustas rokkstaaridele omane keemistemperatuuril elu ihalus, mille pragmatism jalgupidi maa külge naelutas, ent loomingu kaudu võis see ometi taas lendu tõusta.

Eks me ole ikka kõik lugejad, loeb nii see, kelle nime ette pannakse teinekord tiitel kirjanik, kui ka see, kelle nime ees seda tiitlit pole. Kirjanik sa võid olla, lugeja vist pead olema. Lugemist alustasin nelja-aastaselt, sest keegi mulle enam ette lugeda ei jõudnud. Siis ma veel midagi kirjutanud ei olnud. Esimese kirjatüki, läkituse haiglast vanematele, keda minu juurde ei lastud, kirjutasin olude sunnil – tahtsin nii väga ema ja isaga suhelda. Kirjutada ma ei osanud, aga püüdsin matkida raamatutes nähtud tähti, enamasti see ka õnnestus. Sõnavahesid kasutada ei taibanud, kõige suuremat muret tegi S-täht.
Mingil ajal hakkasin raamatute mõjul unenägusid nägema. Neis oli palju müstikat, surnuid, hirmu ja haledust. 1958. aasta suvel sattus mu kätte Goethe „Fausti” esimene osa, tagasihoidlik pehme köide, ilmunud 1946 August Sanga tõlkes. Toonasest lugemisest on tänaseni meeles paar unenägu, mida selle raamatu mõjul nägin. Ma ei tea, kas need unenäod aitasid mul kuidagi Fausti mõista – või mis kolmeteistaastasel mõista, pigem tunda.

Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima, lugemine läks väga vaevaliselt, kirjutamine veelgi hullemini ja kogu kool oli jube vastik koht, nii et ma olen ka enamiku juhtumisi ja inimesi sellest koolist ära unustanud. Senimaani tuleb keegi minu juurde ja teeb juttu ja räägib, et käisime ühel ajal koolis, kas sa mind ei mäleta? No tõesti, ei! Ja kui mäletaksin, mis see annab, käisime koos ühes ilgelt nõmedas kohas, ja siis?
Mul on senimaani lugemistes pausid sees, vahel loen ühe raamatu teise järel ja siis mingi kuu mitte midagi, kuidagi heitlik on see asi, justkui unustaksin taas lugemise kui sellise. Ja see paus tuleb vist alati peale seda, kui olen lugenud midagi nii head, et ei usugi, et keegi suudab veel midagi sellist või samaväärset luua. See on sarnane sellega, et kui oled leidnud endale kallima või südamesõbra, siis ei hakka ju kohe endale uut sõpra otsima, see oleks nagu reetmine.

Sõda Ukrainas algas 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa tungis Krimmi, sama aasta kevadel okupeeris Venemaa osaliselt ka Donetski ja Luhanski oblastid. Ukraina alustas alade deokupeerimiseks terrorismi­vastast operatsiooni (ATO). Sellest ajast saati on sõda ukrainlasi mõjutanud otseselt ja kaudselt, saanud nende igapäeva osaks.
Toon mõned näited. 2022. aasta kevadel esines festivalil HeadRead luuletaja Ija Kiva (sünd. 1984), kes pidi 2014. aasta suvel põgenema Donetskist Kõjivisse. Donetskis oli ta sündinud, üles kasvanud ning lõpetanud ülikooli – ehk siis oli ta sunnitud maha jätma kogu senise elu.
Lvivis sündinud ja muusikalise hariduse saanud Vassõl Slipak (sünd. 1974) oli Pariisi Rahvusooperi solist, ainulaadne bariton, kes liitus ATO-ga, et võidelda oma riigi vabaduse eest. 2015. aasta suvel läks ta sõtta ning mõnda aega jagas oma elu Prantsusmaa ja Ukraina vahel: laulis lepingulised partiid Pariisis ära ja sõitis siis tagasi rindele.

Tiit Hennoste on ehk enam kui keegi teine eesti kirjanduse ja kultuuri uurijatest püstitanud järjekindlalt küsimust selle kirjanduse modernsusest. See modernsuse-­küsimus pärib eesti kirjanduse Euroopasse ja laiemasse maailma kuulumise järele. Kuidas me selle tegeliku või kujuteldava Euroopa või maa­ilmaga suhestume, missugune on seal meie koht, kelle läheduses see koht paikneb ja kas me oleme eestlastena neile ikka võrdsed partnerid, kes teevad tõelist oma­näolist maailmakultuuri? Hennoste järelepärimiskirg lähtub filosoofiliste küsimuste ringist, mille juured viivad vähemalt valgustusaega. Selle probleemide­ringi juhtküsimuse võiks sõnastada järgnevalt: mida tähendavad XXI sajandi alguses ühe kultuuri jaoks autentsus ja autonoomsus? Olen Hennoste vaatenurka modernismile paaris kirjutises juba puudutanud. Uurija mahuka artiklikogumiku „Ilo ja elu” ilmumine annab põhjust teema üle veel kord järele mõelda.

Ma tutvusin Andrei Hvostoviga omajagu kurioossetel asjaoludel. Oli vist september 2010, Kadrioru raamatulaat. Müüsin Eesti venekeelsete kirjanike raamatuid. Leti juurde tuli Andrei, uuris kaupa ja küsis: „Kas sina oled Filimonov?”
„Ma olen Igor Kotjuh, mitte Filimonov,” vastasin. Kuid Andrei oli endas kindel: „Ma tean, et sa oled Kotjuh, kuid oled ühtlasi Filimonov, see on su autorinimi.”
Selgitasin kannatlikult, et see pole nii, ning peagi sai Andrei selles ise veenduda. Tutvustasin Hvostovi ja Filimonovit omavahel, neist said head sõbrad ning 2013. aastal oli just Filimonov see, kes tõlkis „Sillamäe passiooni” vene keelde.
Olen jälginud Andrei Hvostovi esinemisi Metsaülikoolis Käärikul ja tõlkijate seminaril Käsmus, samuti on meeles „Passiooni” esitlus Sillamäel ja kirjaniku osalemine „Lugejate neljapäeval” Tallinna Keskraamatukogus. Empaatilised, isiklikud, analüütilised, sügavad, originaalsed, teravad – sellised on tavaliselt ta sõnavõtud. Ja publik kuulab teda sügavalt puudutatuna, hoides hinge kinni.