*
Milline kergus tiivas
või õlanukis!
Milline kutse silmade
tuletukis!
Milline malbus kehas,
kus on pühakoda!
Ainult… elu on terav
kui oda.
Tungib läbi silmast,
tiivast ja õlast,
mälu ajatust
karmavõlast.
*
Otsisin tähtedest sõnu. Või
kirjutasin neid sinna?
Lasksin endast kõik lahti,
kes libistas minna
pilveks, kes tuuleks,
kes kimalaseks,
Kes tuli tagasi
kodukaseks,
kes jäi püsima latva,
kes rohtu.
Ükski ei hoomanud
enam eluohtu.
*
Pimeduse piir
venib
kesköö
väljadeni.
Hommikul on öö
koomas.
Valguse tank
ta poole roomab.
Avab ta peale
turmtule.
Surm
tuleb.
*
Suu nagu lageraie,
naeratus unub.
Mööda nägu käib ämblik
ja punub
halli udujat võrku,
et püüda
kinni
kõrkus.
Et püüda kinni
haudvaikus.
Tunda on sõnade
eelmaiku.
*
Midagi rohelist läbib mind.
On see hellus?
Noor tuul ärkab
noortes lehtedes ellu.
Tulbid laulavad soolot.
Nartsissid hõiskavad valgust.
Olen kevade keskel
keset elu algust.
Keset elu tormakat
pealetungi.
Minagi avan veel
üksikuid pungi.
*
Surm, ära viska kinnast,
see jääb minust maha.
Mu hing ei ole kipsis
ega lahas.
Mu hing alles hiilgab
särjesära.
Lepime kokku,
duell jääb ära.
*
Mu mälestused tulid peole,
kus söödi kringlit ja keeksi.
Nad ise palusid minult,
et selle peo neile teeksin.
Nad tulid kes kepi, kes kepita,
keda toodi kanderaamil.
Üks mälestus tuli kohale
uppunud sõjapraamil.
Nad pidasid pidulistele
pika tervituskõne,
aga see, kes tuli sõjast,
hüüdis: nõme!
Siis mängisin neile viiulit,
et luua meeleolu,
kuid juba tuias uni ringi
nende väsinud kolbakolus.
Nad tahtsid minna koju
oma kalmusse tagasi
ja ka mina ei teadnud enam,
olin ülal või magasin.
Ma viisin kalmule lilli,
ma austasin mälestusi,
aga nemad vaatasid vastu
põlevil silmil kui susi.
Neil kasvasid äkki kihvad
ja jõuline lõualuu,
ulg kurgust tuli kuuldavale
või tuli see suust?
Ma pagesin kabuhirmus
huntidest kaugemale
ega suutnud ikka veel uskuda,
et mu minevik oli vale.
*
Oi, kuidas kasvab rohi!
Kõik rohtub.
Rohus on
ohtu.
Rohus on rohkem
umbrohtu kui vaja,
lokkab juba üle
käiguraja.
Umbrohi on äkki
taevaks mu kohal.
Pimedus
vohab.
*
Ma lendan taeva poole,
ma ei tea, mis ootab mind ees.
Mu liblikalend on kerge,
nagu kerge oli mu meel.
Nagu kord olid kerged mu mõtted,
mu ümber oli liblikalend,
mu mõtted kasvasid ise
ja kasvatasid end.
Nüüd kohtan oma mõtteid taevas,
nad ei page enam mu eest,
nad päästavad nüüd ennast
liblikavõrgu seest.
*
Me kodud, ka kohad, ka koplid
ja karjatänavad
on kadunud kaduvikku
ja taevas tänavad
oma koduhaldjaid, kes hoidsid
neid tuleviku eest.
Nad maa peal olid mudas,
olid tehisjärve sees.
Nüüd on nad olematud,
mu käes krigiseb kriit,
kui kirjutan taevas üht silti —
ÕNNETEE VIIT.
*
Kes tuleb valguse sisse,
valgusest välja ei jää.
Talle pähe tuleb valguse nägu,
suhu valguse vägev hääl.
Ta silmades terve taeva
valguse tulepild.
Iga sõna, mis kukub ta kurgust
on kiirgav kild.
Ta ise on väle kui välk,
ta süda on pikselöök.
Päev ta ümber on hele-hele,
kuid veel heledam on öö.
