Andres Rõhu 3. IV 1965 – 16. V 2021

Andres Rõhu igatsuse aken

Oli jahe, aga ilus maikuu ilm, kui tuli teade, et kunstnik Andres Rõhu leiti surnuna oma Veeriku stuudiost Tartus. Akna taga pungitasid juba värsked vahtralehed, kastanitel hakkasid tekkima pisikesed küünlad, siin-seal sädistasid okstel Tartu vähesed laululinnud. Kui kevad on nii noor ja ilus, siis peab keegi ära minema, see on vist olemise tingimus.
Tundsin Andrest alates üheksakümnendate aastate keskpaigast, tema Tallinna-­perioodilt. Tegime koos Toomas Kalve fotoraamatut „Kaalud” (1997), kuhu mina kirjutasin tekstid. Toomasel tuli mõte, et raamatu võiks kujundada Andres, kes polnud küll kunagi varem raamatuid teinud. Mina polnud varem piltide kõrvale kirjutanud, ja Toomasel polnud ühtki kataloogi. Seega oli katse meil kõigil esimene.
Andres proovis mitut moodi, ja avastas korraga väga lihtsa minimalistliku stiili, mis talle omaseks jäigi. Järgneva veerand­sajandi jooksul jõudis tema kujundusega ilmuda üle 370 raamatu, sarjad seal hulgas. Paljud neist on tõelised oma ala meistri­teosed, mida ka sageli eeskujuks tuuakse. Aastatel 2000–2017 õpetas ta Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas meedia ja reklaami­kunsti osakonnas arvutigraafikat. Tema arvukate õpilaste seas on palju disainereid, fotograafe ja küljendajaid-­kujundajaid, nende seas ka nt Maris Kaskmann, kelle kujundatud raamatuid on juba paarisaja ringis.
Mulle on räägitud, et Andres Rõhu oli hea õpetaja. Usun seda, sest koostöö temaga sujus alati kummalise kergusega. Andres tabas seletusi lennult, ta oli ise ­piisavalt raamatuid lugenud, et mõista, millist raamatut on meeldiv lugeda ja ­millist mitte. Kui põhiprobleemid olid lahendatud, tegeles ta raamatu kujundusega veel veidi ja saatis siis uue versiooni. Paari osava nipiga oli ta jõudnud vormini, mis mõjus nii puhtalt ja täpselt, nagu olekski raamat algusest peale just selline olnud. Ta oli ka teksti enese potentsiaalist midagi välja toonud, vähemalt mõjus tulemus just nõnda. Muutus oli väike, kuid lähtus selgest intuitsioonist.
Andrese tõeline kirg oli muidugi maalimine. Sain sellest aimu hiljem, sest ta ei maalinud pidevalt, küll aga tuli maali juurde ikka ja jälle tagasi. Tean nüüd, et ta alustas juba teismelisena, kui õppis veel Tartu 3. Keskkoolis (praegune Raatuse kool). Anne tänaval oli Bibi Suumannil väike maja, kus käis koos noorte boheemlaste seltskond: Imat Suumann, Toomas Kalve, Andrus Rootsmäe (tuntud kui InBoil), Õnne Pärl jt. Maja pole nüüd enam olemas, selle asemel on laste mänguväljak. Aga tollal oli seal kreatiivne kolle, loomingulise sünergia katel, kus sündis palju isevärki impulsse ja ideid, milleta kunstielus midagi käima ei lähegi. Andres ja Imat eksperimenteerisid, maalides lausa võidu.
1983. aastal lõpetas Andres Rõhu keskkooli, õppis aasta Tartu ülikoolis füüsikat ja võeti siis sõjaväkke, kus oli kunstiandest muidugi kõvasti kasu: iga ohvitser tahtis ju isiklikku kunstipärast portreed. Tagasi tulles sai Andresest kõigepealt Vanemuise teatri valgustaja – peaaegu aristokraatlik amet, mida anti edasi vaid kitsas ringis. 1988–1992 õppis ta maalimist Konrad Mägi ateljees, mis oli äsja asutatud. Seejärel läks ta Tallinna, kus maalide müügist mõistagi kõhtu täis ei saanud, nii nagu Tartuski. Kuid tehnilist taipu oli tal tublisti, ja esialgu sai Andres hakkama üllataval viisil: ta seadis töökorda pruugitud hambaravi-inventari, mida sellal Eestisse sisse toodi. 1995. aastal asutati Tallinnas ajaleht „KesKus”, mida Andres hakkas küljendama. Paar aastat hiljem istusimegi temaga monitori ees, et vaadata üle tema esimest raamatukujundust.
Varsti pärast seda oli Andres tagasi ­Tartus. Juba õpetas ta ise nooremaid, tehes samal ajal „KesKusi” küljendust (kuni 2009. aastani) ja kujundades palju erinevaid raamatuid. Tihedam side kujunes Andresel Eesti Keele Sihtasutusega, mis on välja andnud mõned kõige omapärasema teostusega raamatud, nagu Andrus Kivirähki „Romeo ja Julia” (2003) või „Retk läbi Euroopa” (2006). Koos Peeter Lauritsaga tõi ta raamatukaantele Mart Andersoni loodud fondi Pagana. Andresel oli hea huumorimeel, tema kujundustes võis vahel leiduda päris ekstravagantseid detaile. Ometi jättis ta tekstile alati piisavalt ruumi, et see mõjule pääseks – neid raamatuid lugedes ei pea silmi kissitama ega haarama luubi järele, sest kunstnik pole lugejat unustanud.
Andrese iseloom oli sillerdavalt mitme­tahuline. Ta võis olla väga keskendunud, kuid ka pillavalt lustakas ja kirglikult mänguhimuline. Kõige selle vaos hoidmiseks tõmbus ta nullindate lõpul oma Palamuse eraklasse. Kuigi mõnikord sigines töö­järkudesse pause, oli Andres ka sel perioodil väga produktiivne. Ta hakkas taas maalima, ja kui ta viimastel elu­aastatel jälle Tartusse tuli, juhendas Konrad Mägi ateljees portreede maalimist.
Viimati ajasin Andresega pikemalt juttu ühel kevadel, mõni aasta tagasi. Vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas ta jalgrattal õue peale sõitis, kaenlas üks maal. Maali nimi on „Aken” ja valmimise aastaarv 1991. Andres oli heas hoos, ta kinkis maali mulle ja istus õhtuni. Olen seda maali palju vaadanud. Pildil on aken ja kollased kardinad, esiplaanil lillepott, kus kasvavad sõnajalad. Kõik see tundub nii vanaaegne. Aga akna taga on midagi sillerdavat ja lõbusat, nii palju asju, mis olid tollal veel sündimata. Vaatan pilti ja mul on tunne, et see oli Andres Rõhu igatsuse aken.

Hasso Krull

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon