IGAÜHELE TEMA USU JÄRGI

Tiit Aleksejev

 

 

Maarja Kangro: „Hüppa tulle”.

„Nähtamatu Ahv”, 2014. 163 lk.

 

Maarja Kangro kolmas proosakogumik koosneb neljast novellist: „Armas haamer”, „Atropose Opel Meriva”, „Mõisas ehk hüppa tulle” ning „Luule”. Novellid moodustavad mõttelise terviku. Peategelastel on küll erinev nimi, aga sisuliselt on kõne all üks ja seesama karakter: noor intelligentne naine, kes ei karda, kes jookseb huntide ja muude murdjatega raginal läbi kirjasõna metsa. Meeldiv vaheldus novelližanri valitsejale, murtud tiivaga keskealisele mehele, kes tema ümber toimuvat melanhoolse pilguga jälgib.

Maarja Kangro tegelased tegutsevad, nad oleksid justkui mõnest stsenaariumist, kus karakteri passiivsus tähendab karakteri surma, ja nii peab klaas tegelase käes purunema ning haamer lööma. Ma olen teinekord mõelnud, et miks Kangro ei ole romaani kirjutanud. Võimalik, et tema tegelased ning olukorrad, kuhu ta nad paigutab, muutuksid romaanis väsitavaks, võimalik, et seda intensiivsust ei annakski suuremates kogustes vastu võtta. Aga novellides on see omal kohal.

Üks põhjusi, miks Maarja Kangrot maksab lugeda, on muidugi keel. Sellest oleks justkui kohatu kirjutada, hea keelekasutus näib tema puhul olevat midagi kaasasündinut. Ometi see ei ole nii. Kangro ise on ühes usutluses öelnud, et kui just mõnd täiesti uut tehnikat ei leiuta, jääb inimese vaimutoodangu retsept elu jooksul üpris suures osas samaks. Et temperament ei muutu.[1] Aga keelekasutus muutub kindlasti. Ning see muutus on märkamatu, aja jooksul kuhjuv. Eriti, kui nõudlikke autoreid tõlkida. Zanzotto, Magrelli, Enzensberger… Vaevalt, et need jälgi jätmata mööduvad. Meetrum muutub täpsemaks, lause tihedamaks, hämamist jääb vähemaks, nagu ka kõiki neid kõlavaid, aga tähenduseta sõnu, mida luuletajad „Hüppa tulle” viimases novellis kuuldavale toovad. Kangro võib selle üle muiata küll, mõne teise puhul mõjuks säärane iroonia pingutatuna.

Kangro teosest meeldis siinkirjutajale kõige enam kogumiku nimilugu. Esmapilgul on see lihtsalt naljakas: poetess, pianist ja flöödimängija kutsutakse uusrikkast („koerakoonlasest”) mõisaproua juurde valitud seltskonnale esinema. Kõik järgnev, mis mõisas aset leiab, meenutab Hans von Grimmelshauseni „Saksa Simplicissimuse seiklusi” Kolmekümneaastase sõja päevilt. Lugedes meenus ühe tuttava lavastaja lugu romantilisest kohtumisest N. mõisa jahisviidis. Kahele kirelõõmas armastajale oli õhtu tipphetkel selga langenud seinale kinnitatud kuldipea, mis oleks nad peaaegu ära tapnud. Kõige odavamad materjalid, ütles lavastaja mornilt. Odavad kruvid, odavad tüüblid. Surma põhjus: ihnus… ja himu… võib-olla… Mitte võib-olla, vaid kindlasti, ütlesin talle. Aga sa jäid ellu. Järelikult — hea karma, seesama, mis on „Hüppa tulle” novellides olulisel kohal. Ja mida tuleb Kaliningradi poetesside ning surnud kassidega toimetades meeles pidada.

Ei tahaks siinkohal sildistada ega üldistada, mu enda sõprade hulgas on inimesi, kes üritavad mõisasüdamele hinge sisse saada. Keda üks või teine ajalooline maastik lihtsalt köidab. Samas on kõiges selles „teenima pandud” mõisajandis midagi kummalist ning tumedat. Midagi, mis ulatub aegadesse, mida me päris hästi mäletada ei tahaks. Aegadesse, kus eestlased tundsid tõepoolest orjahäbi ning kus erinevalt sovetiajast puudus kultuuriline üleväärsustunne, millest tuge leida. Kui palju on meis seda mõisatallis peksa saanud teenijahinge, kes ihkab isandaks saada? Mitte vabaks, aga isandaks, nagu Jaak Allik „Libahundi” arvustuses tabavalt eristab.[2] Vabadus võib olla hirmutav, teenijal ei ole enam kedagi, kes talle leiva lauale tooks. Keda saaks kiruda ja süüdistada. Kelle mõisale saaks tule otsa panna… ning sellesse tulle hüppamine oleks ilmne sõgedus.

Ehk annab orja- ning isandastaatuse paremaid külgi kuidagi ühendada? Kindlasti ei ole see võimatu… Ning mis sobiks Maarja Kangro kirjeldatud mõisa­keskkonda paremini kui väike sadomaso-mäng, kus käskijanna oma ihunuhtluse kätte saab? La Belle Époque’i aegsed Pariisi lõbutüdrukud ei jõudnud ära imestada, miks briti džentelmenid just nüpeldamist himustavad. Kõik need impeeriumivalitsejad, peente poistekoolide kasvandikud… kuigi poistekoolis saladuse võti peituski, aga piitsa plaksutav prantslanna sellega oma pead vist küll ei vaevanud.

Maarja Kangro teose kandev lugu (kogumahust veidi alla poole) on siiski „Luule!”, mille tagamaadest — sünniloost, kui traagilises helistikus jätka­ta — oli võimalik kahe aasta eest lugeda „Sirbis” ilmunud reisikirjast.[3] See rääkis autori üleelamistest Curtea de Argeși „Luuleööde” festivalil Rumeenias. Paljud „Luule!” tegelased on seal selgelt äratuntavad. Kui ungari muinasjuttudes peibutatakse saatanat pekitükiga, siis literaati püütakse tunnustuse ning avaldamisega. Mõlema eest tuleb maksta ning tulemus on närune. Kuigi mitte täiesti kasutu, võiduskulptuuri võib praktilise soomlase eeskujul hiljem paadiankruna kasutada. Kui muidugi on paati või kodujärve, kuhu ankrusse heita… Ning sellel tasulisel luulekaraokel (osalustasu 250 eurot, A5 formaadis ning Times New Roman kirjas luuleraamat 800 eurot) peategelane Elen seiklebki. Peaaegu idaeuroop­lase (see maailmajagu algab alati naaberriigist, nagu me teosest teada saame) taust annab Elenile jõudu süsteemi üle muiata. Irvitada, kui täpne olla. Vahemärkusena võib esile tuua, et kui Maarja Kangro soovib ümbritseva absurdsust näidata, siis teeb ta seda toidu kaudu. „Armsas haamris” on haiglaeineks neli „tähendustiinet” kuivikut. „Atropose Opel Merivas” süüakse erksavärvilist disainerihernesuppi. „Mõisas ehk hüppa tulle” pakutakse näljast nõrkenud kunstiinimes­tele juustuvalikut (Vermeer, Cognac Bellevitano, Asiago, spetsiaalselt mõisa jaoks tellitud). „Luules!” serveeritakse festivalirahvale maisiputru ning pearooga, mille kohta üks tegelastest ütleb: „Tüüpiline sotsialistlik cuisine. Külmutatud herned juulikuus”.

Kujutasin lugedes ette, kuidas Maarja Kangro neid herneid kahvliga sonkis ning endalt küsis: mida põrgut ma siin teen? Aga lõpuks oli kogu see Curtea de Argeși komöödia osa „taevalikust tunnist, mil ei ole mitte midagi” ja tulemusena sündis lugu, mis oleks muidu ehk kirjutamata jäänud. Ehk oli rumeenlastest abielupaaril, kes festivali korraldas, tõesti siiras soov luulet edendada ning endast maailmakirjandusse jälg jätta, aga nagu ikka, täidab Jumal meie soove kerge nihkega või ei suuda me ise oma soove piisava selgusega sõnastada. Ja siis tuleb selles kergelt nihkes maailmas kuidagi toime tulla. Maarja Kangro tegelased eelistavad deformatsioone haamriga sirgeks koputada. Ning kui esimesest korrast ei aita, siis tuleb kõvemini virutada. Tulemus saab päris hea.

[1]  J. Kaus, Maarja Kangro: „Moraalilugemine kunstis on kole.” „Sirp” 20. III 2009.

 

[2]  J. Allik, Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid. „Sirp” 17. VII 2015.

 

[3]  M. Kangro, Ettevaatust, festival! „Sirp” 1. VIII 2013.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood