Kirjanik loeb. Jürgen Rooste

Foto: Kris Moor

Mul kodus peaaegu ei ole kohta, kus poleks raamatuvirnu… Köök on! S.t köögis pole lademeis-hunnikuis raamatuid miskipärast igal pool. Ülejäänud kodu on nagu mingi labürint või kanjon, millele saaks läheneda geokronoloogiliselt. Kunagi Mati Hindil külas olles ma adusin järsku, et mu mõtlemisviis on „õige”, ka tema töötoas olid raamatud n-ö õiges kohas, lademeis ja hunnikuis. Muidugi olid Matil asjad paremini paigas kui mul, aga fakt on see, et keegi teine ei saaks neid virnu ümber organiseerida või ilusti kuskile ära laduda, kaotamata täielikult mu „süsteemi”, sest just see teatav geokronoloogia tingib võimaluse mõttelõnga või protsessi taastamiseks, mis võib mingil hetkel kasulikuks või vajalikuks osutuda… või nii ma end vähemasti petan.

Kui ma suvel hakkasin sügisese kooli pääle mõtlema, ladusin elutoa kirjutuslauale raamatuid, mis kindlasti asjasse puutuvad, õigetesse virnadesse… noh, keskaeg, antiik, varakristluse lugu, valgustus, pimedus… Et mul oli säärane intensiivne hullusehoog pääl, siis kujutasin ette, et loen kõik need ühel või teisel moel läbi, et sügiseks valmis olla. Ettetõttavalt võin öelda, et ma muidugi ei lugenud neid sugugi läbi… Aga noisse virnusse sai ca 200 raamatut – enam-vähem kõik, mille puhul kujutasin ette, et see aitab mul gümnasistidele kirjandusajaloo kursuseid koostada. Laud nõtkus koorma all – seda enam, et kui antifatüübist semu, väiksel moel luuletaja, kes kunagi läinud aastal rippu jäi ilma pääle ja öömaja vajas, oli suutnud ühel ööl rõdule pääseda üritades selle lauakese ka ära lõhkuda, kadus kirjutamiseks-töötamiseks mõeldud pinnanatuke (teises toas on kirjutus­laual enam-vähem sama olukord plaadikuhilatega) –, aga süsteem sai vägev. Tõtt-öelda oli sest ka kasu, nood legoklotsid võtsid pääs oma koha, lood said jälle lugudeks.

Vahel ma kahtlustan, et mul on varane Alzheimeri tõbi (mu mälu on alati olnud fluidaalne, mitte niivõrd süstemaatiline, ja ma märkan, kui raske on säält kätte saada näiteks nimesid, veel hullem: ma vaatan vahel palju kordi loetud raamatuid ja ei tea üldse, mis nendes juhtus), aga kui „Viikingid Vinlandis” ja „Völsungite saaga” ja „Edda” laulud on ühes kandis hunnikus, kui ma tean, kus ladestuvad Aristotelese „Poeetika” ja Platoni „Pidusöök”, kui sufi müstikud on füüsiliselt enam-vähem ühes virnas, siis tekib tunne, et ka minu sisimas on need loetud lood alles, et see tühjus, millesse ma vahin, kaob veidiks ajaks, et ma saan nagu turvaköie, mis on visatud kuskile maailmanagisse kõlkuma, olen ka osaline elus ja asjus… Võib-olla pean ma oma mälu ja identiteeti n-ö eksternaliseerima, et see ka sisimas toimiks? (Oi appi, kas Jordan Petersonil võib milleski õigus olla?)

Või siis on need rasked hunnikud, kogu see raamatutelade – kolimiste juures pole probleem olnud kunagi niivõrd pesumasinas või mu vanas harmooniumis või mõnes mööblitükis, vaid nood lõpmatud raamatukastid on see füüsiline nuhtlus, mis tuletab meelde, et inimene ei peaks oma koopast mujale liikuma –, nagu ankruks tormis. Sest kõik muu, kogu elu, on kaos, torm. See, mis ümberringi toimub, mis inimestes ja inimestega toimub, ei ole normaalne. See on murdev maru, see on pasarahe, see on Härra Tühjuse võimuvald, midagi hirmutavat, kätte- ja arusaamatut, olemist tühistavat… Maailm pole turvaline ega hää paik, ja siis need raamatud, see kirjandus, ka kõige hullemad raamatud, need on tõesti nagu ankruks, selleks raskuseks, mis hoiab su habrast, kaduvat olemist kuidagi paigal, säilitab minimaalselt vajaliku inimesetunde, millega hakkama saada, välja tulla, välja murda sest keerisest, tühisusest, mitteolemisest… Või siis olemise julmusest.

Suvel kandsin mõne nädala kaasas Virginie Despentes’i „King Kongi teooriat”, toda õblukest vihikut. Üritasin augustis veidi aega trennis käia, tõsta metallist asju Sõle tänava ääres spordikompleksis, kus augustikuus käib vähem inimesi. Vahel vedasin tütregi sinna kaasa, noh, ei pidanudki väga vedama, ise tuli. Et saaks vahepääl temaga mõne sõna rääkida. Tõsi, siuksest kaasaegsest rajufeminismist räägib viimasel ajal mulle pigem tema, mitte vastupidi nagu vanasti. Ma olen nende – vahel küll kurjavõitu – õppetundide eest otsatult tänulik. Mus eneses võtab miski tardumus maad – mulle mingid ruumid, kuhu minnakse, enam ei meeldi. Võib-olla sellepärast, et maailma valupunktid on mu jaoks praegu kuskil mujal, et kogu see kultuurisõda ja identiteedipoliitika üle heitlemine, mis on küll ilmselgelt vajalik, viib hetkel fookuse ära tollelt, mis jalge all põleb… Võib-olla aga ka sellepärast, et ma tunnen end isiklikult (ja isekalt) puudutatuna – kuigi ei peaks üldse, eks, mis see minu asi on, kui kellegi teekond on teistsugune. Kui keski ütleb, et tema näiteks meeste kirjutatud asju enam ei loe, sest need ei ütle talle midagi… Mina Despentes’i igal juhul lugesin ja loen. Kui „Vernon Subutexi” triloogiat ma ootasin ja haarasin nagu põnekat – kusjuures lõpp andiski sellele minu jaoks ulmeromaani parameetrid –, siis „King Kongi teooriat” ma nõrutasin lehekülgede kaupa nagu miskit salamaiust!

See on mul vana harjumus. Kui ma kunagi korralikumalt trennis käisin – jõusaal on mulle sobiv üksildane paik (tuleb muidugi leida aeg või saal, kus pole trügimist-tunglemist), oma aja ja ruumi valitsemine sääl on võimalik, ma treenerite käe all pole osanud kunagi millegi edasi viivaga hakkama saada –, siis oli mul alati raamat kaasas, et pauside ajal lehekülg-kaks lugeda, s.t viia kogu olemine mingisugusesse meditatsiooni, äraolemisse. Metall ja raamat, raamat ja metall. Kahju, et praegu, mil kirjutan, olen olnud viletsamas seisus, tõtt-öelda ei taha suurt ringigi liikuda, kattun tasakesti samblaga, väldin inimesi, maailma, samme selles maailmas… Mu sammulugeja, kui mul siuke oleks, loeks kuskile sisemusse, iseenda hämarusse astutud radu, teaduses veel tundmatuid tumesamme.

Aga jah, „King Kongi teooria” – see on muidugi feministlik, naturalistlik manifest, aga mulle hakkas tunduma, et ka vägev kirjandus. Ma ei raatsinud seda mühinal läbi lugeda, ikka mõned leheküljed korraga (iga lause, iga mõtteharutus teeb valu, aga see on magus, vajalik valu). Jõusaali aknast paistis jalkaplats, kus poisid pallidega edasi-tagasi lidusid nagu minu harali mõtted… Kord kõvema suvevihmaga, kui olin saalis ainus ja sain akna all seistes rahulikult lugeda (mul oli mingi muu raamat veel kaasas, vaheldasin noid maailmu), märkasin, et platsil toksib üksi palli pikk tumedanahaline poiss. Olin teda varem ka märganud – aken oli ju alati lahti ja ikka oli kuulda ta hõikeid, naerupahvakuid, noh, elulusti, kui ta teiste poiste vahel lidus – ja nüüd korraga ses vihmas oli ta üksi sääl platsil. Ma lugesin edasi. Jäi meelde see hetk, see vihm, see poiss palliga vihmas, ja need leheküljed, mida sel hetkel lugesin.

Despentes ei anna sääl meestele armu, miks ta peakski, või noh, tegelikult annab küll, ta näitab, kuidas meeste mõtlemine on sellesama suure sita ohver, mis laseb neil naisi nõnda kohelda… naistest nii mõelda. Selles, millest ta räägib (ja ta räägib muidugi esmalt sellest, mis toimub naistega, nende pääs ja sisimas, ja pärismaailmas), ei ole otse midagi uut ega võõrast, aga selle väljaütlemine, väljakirjutamine on vajalik. Tervendav. Kuigi tervendav nagu nuga. Nagu skalpell… nagu vivisektsioon. Mis see teine raamat oli, mida samal päeval ka jupiti lugesin, seda ei saagi enam ajust kätte, ei tule meelde…

Kardan ikka ajuti, et mu keskendumisvõime ja mälu veavad mind lõplikult alt. Terve 2023. aasta sügise lugesin kooli ja ülikooli tarbeks, lugemine hakkas tunduma nagu töö. Mingeid asju ma ei suutnudki lugeda. See on isegi tervislik nähtus, ma usun, et raamatuid tulebki vahel pooleli jätta. Näiteks tänapäeva eesti proosas on teoseid-autoreid, mida on kiidetud-auhinnatudki, aga ma ei saa neid lugeda, sest nende stiil tundub halb. Ma kardan oma sõltuvusaldist, vastu­võtlikku aju – kui harjun halva stiiliga ära, siis see nakkub ja jääb külge ning ma ei saagi äkki enam aru, kui kirjutan ise samamoodi. (Ma tean, kõik tahaksid nüüd nimesid, et saaks miskigi pisikese skandaali sest uitlevast loost, miskigi tulehakatise. Võib-olla, kui olen selleks valmis, kirjutan tollest eraldi millalgi, võtan nood autorid ausalt ette ning näitan ära, milles see halb stiil mu arust seisneb, mitte ei loobi lihtsalt tülinorimiseks nimesid.)

Mõne asjaga on jälle teisiti, mul pole midagi öelda Õnnepalu lause või stiili kohta, aga „Palga” lugemine ülikoolis kohustusliku kirjandusena tegi mulle haiget lausa. Ma ei saa sellest raamatust aru. Muidugi, Õnnepalu luule ongi mulle sageli olulisem olnud, ta proosast mõned asjad on mind elus toetanud-aidanud, Anton Nigovi „Harjutustest” oli näiteks palju tuge nende kahe aasta jooksul, mil Helsingis Eesti Instituudis tööl olin, nagu miski jagatud teekond või poolelt sõnalt mõistetud ühine tunne oli sääl mu jaoks toona… Aga äkki hakkasin ma „Palgas” kartma seda häält, mida ma vahel ka oma pääs kuulen, mida ma ei taha kuulda? Nii palju hirme mul, eks, nii palju mõttetuid foobiaid ja põhjendamatut paranoiat, hohoi!

Hasso Krull päästis mind ükskord. Oi, ta on mind vist mitu korda päästnud, vaimselt siis just, mingist ummikust või tupikteest. Aga ma kõnelin talle, kuidas ma loen, kümmet-kahtkümmet raamatut korraga, kuidas kõik on pooleli ja kuidas nii paljud raamatud jäävadki pooleli ja siis on tunne, et olen nagu petis või tüssan, et ma justkui ei loegi enam kunagi midagi korralikult (noodsamad raamatu­virnad, mingi veider utoopiamaastik, kus lagunevad linnad on raamatutest laetud, kinnitavad seda). Aga Hasso lohutas, et niiviisi ju loetaksegi: sa loed seda, mida sul vaja on, seda osa sellest raamatust (vahel mõnest romaanistki), mis sind puudutab ja kannab sel hetkel.

See lugemisteekond moodustab mingi meeletu, unenäolise seikluse, keelelistest vingerpussidest ja sõnapiltidest koosneva lendava lapiteki. Kui tihti olen ma unes näinud mingeid raamatuid, mõne mu armastatud autori romaani või luule­kogu, mida pärismaailmas miskipärast olemas ei ole, või siis ka täiesti mingeid tundmatuid raamatuid, mis tunduvad nii põnevad. Ja siis ma ei leia neid üles, ei saa kätte selles elus… Ja see – see elu? – ise on veel hullem unenägu, veel veidram kulg.

Heinrich Bölli „Klouni silmaga” tuleb meelde – olen aastaid nüüd püüdnud sellest mingit dramatiseeringut luua –, noh, see ongi see, kuidas ma seda ilma nüüd näen: klouni silmaga. Aga mitte niisama klouni, vaid kirjandusliku klouni silmaga. Yunus Emre juurde tulen ma alati tagasi – selle juurde, et ennast tundmata ei jõua kohale. Emre – Ehini-Seppeli tõlkes – on üks neist, kes aitab mul meelde tuletada endale, kes ma olen. Või kui see pole võimalik, siis vähemasti: kust ma tulen. Noh, mis need piibli mõõtu raamatud on, neid on inimesel elus vähe. Keda ikka kätte võtta? Ginsberg ja Kerouac, Villon ja Burns, Hemingway ja Luts… Aga ma võib-olla natuke valetan. Luts on küll siuke lohutus­lugemine, ma võin suvalise Lutsu teose kätte võtta ja lugeda ja järsku tundub maailm turvalisem, parem paik. Aga Hemingway on pigem vana lagunev tsement minus. Ehk ka Ginsberg ja Kerouac… Aga näe, kui nüüd vana aasta sees veel Matthew Perry suri, siis eksabikaasa tõi mulle ja ma lugesin tema raamatut „Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi”. Ja see oli üks satori-hetk tänavu (veel näiteks Riste Sofie Kääri luulesari „Sa oled ilus nagu noor nats” Loomingus, muidugi toosama ­Despentes…) – kummalisel kombel hää kirjandus, väga valusalt lõbus, ühe surmaga silmitsi seisnud (ja nüüd surnud) pajatsi pajatus oma olemisest. Sõltuvusest, s.t kannatusest. Aga mis see olemine muu on kui sõltuvus. Kui mitte nendest kohutavatest asjadest, siis ilusatest-turvalistest või kirglistest-­tulikuumadest, või lihtsalt olemisest endast. Sõltuvus on ju hirm lahti öelda… Kas ka raamatutest, kirjandusest? Minu puhul on see tõsiselt võetav eksistentsiaalne hirm: mis on mul pääle kirjanduse praegu elus? Pool nädalat ma õpetan seda koolis, pool nädalat õpin seda ülikoolis, ülejäänud õhtutel püüan seda lugeda või luua või kuskil laval jämmida või… See on päris hirmus mõte, sellega silmitsi seismine, et äkki pea kõik, mis mul on, ongi kirjandus ja väljaspool seda pole peaaegu mind ennastki.

Sellised äraspidised satori-hetked siis! Ja kogu tolle valgustuse, äratuse pääle, mis mulle ses elus on osaks saanud, peaksin ma ammu olema kannatustest vabanenud, Pelguranna Pühamees ja tõeline Bodhisattva. Aga ma ei ole, ma olen samasugune eksinud laps, kes leiab vahel mõnes raamatus, mõnes loos, mõnes ilusas-võimsas-ekspressiivses-ropus luuletuses oma varjupaiga ja olemise koha. Mäletan, et mingit Lilli Luugi novelli lugedes sügisel seminari jaoks ei saanud ma ühest kohast edasi, sest pisarakardin tegi pildi halliks, ma ei näinud teksti, aga pidin pühkima käega kogu aeg seda kardinat eest, sest ma ei saanud ka pooleli jätta (nii et tema moodi veidi sensoorselt-detailselt ülekoormatud stiil mulle täitsa meeldib). Neetud laps! Neetud eksinud laps! William Blake’i kadunud poiss…

Ja kuigi ma elan nüüd juba jupp aega üksi – s.t kassidega –, siis ei ole ma vabanenud peldikus ja isegi duši all lugemise kombest. Tõsi, duši all loen ma raamatuid, mille füüsilisest seisukorrast ma väga ei hooli, sest on paratamatu, et mõni neist laperdab pärast, läheb armsaks kobrutavaks kapsaks kätte. Aga kempsus on mul praegu kahes virnas kokku 68 raamatut, lugesin just üle. Viimane asi, millesse sääl end unustin, oli Vivian Gornicki poeetiline essee Grayhoundi bussis kohatud naisest, kes talle ehtameerikalikult iga nädal oma elulugu pajatas. Tema lihtsalt kuulas. Muide, ma ikka vahel bussides ja trammides (ja rongides) ka ikka loen (trollibussides on see mu arust võimatu), mittekohad, nagu ootekoridorid ja bussi- ning lennujaamad, on imelised kohad olnud lugemiseks ja kirjuta­miseks, kirjandusega olemiseks. Kirjandus on muidugi räme ja ropp armuke, ta ei pruugi sind sugugi vastu armastada samamoodi. Aga mis on tore, sa saad teiste armastajatega temast alati rääkida, tundmata süümekaid, et selles oleks justkui midagi pahelist või räpast, et sa otse ära räägid (seljataga), kuidas asjad päriselt on… või noh, kuidas sina asju näed. Sest kuidas asjad päriselt on, seda teavad tegelikult – või aimavad – ainult mõned teoreetilised füüsi­kud ja väga valgustunud pühamehed. Meie ülejäänud, lihtsurelikud, meil on ainult tunded ja oletused ja eksirajad. Ja raamatud. Palju-palju raamatuid, mis aja jooksul vallutavad su voodi teise poole… Aga nagu üks väga tark tüdruk ütles: eks sinna ühele poolele mahub ka kuidagi kahekesi ära. Ainult sina, su armastus ja raamatud? Ja kassid, muidugi kassid…

1 kommentaar

  1. Urmas Sirp ütleb:

    Kunagi, kui luuletamisega ja lugemisega tundus, et ongi kõik.
    Siis kirjutasin.
    Lõpeta jama
    Vaata välja peeglist.

    Või siis

    palveta kirikus
    palveta mäel
    otsi
    kas sisimas jumalat näed
    ja kui sa ei leia
    sul soovitan hääd
    jäta siis järgi
    ja paranda pääd

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood