Luule
August, 2013
*
Tihased nokivad tasapisi tyhjaks
päevalillede näod.
Mina lappan läbi
mõned kallid raamatud.
Sinna jääb veel kyll leida.
Öösiti, kui akna kuma sirutub õue,
istub maja juures ritsikas.
Ta teab, et palju pole jäänud.
Võtab pimedalt lisa.
Ta hiline laul on mu moodi.
*
Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl
vananeb koos minuga,
läheb kylma kannul surmavalda
ja tuleb jälle noorena pärast lund.
Tilkumine on meenutus
kadunud reeteedest
ja inimnägudest, kes sõitsid
hobusega yle nende väljade.
*
Lume-eelsuses
aias
taimed seisavad alistunult:
mõnede kasvupäevad jäävad pooleli
kylmenevas. Mõni talvine sula
on vilets lootus
hauatagusele elule.
Kus siis jätkub astrite lilla,
päevalille avanemata õis?
Meelde neid jätta ei jõua,
vaid möödudes vaadata,
hetkest hoolides.
Metsa ootus on rahulikum,
tema varjus
muutub siiski vähem.
Oksades uitavad tuulehood,
nagu juba teaks,
kuna
kõrgusest langeb
kristalliks kiirgunud piisk,
valkab kyntud põllu
jõulise pruuni taustal
ja toob kaasa lumeväe,
aga hoiaks meid
veel veidi
kahevahel
*
Lyya väli täis kooritud lepavaiu
igale kirjutada yhe vastumeelse inimese nimi
käia nad siis kõik läbi
anda andeks, paluda vabandust, soovida pikka iga
Jumala silmatera selgusega. Nädal mingu.
Siis võtta need vaiad yles
põletada lõkkes, minna vaibunult koju.
*
Suur võinapp, millest söövad kassid ja linnud,
seisab sygavas novembris keldri ukse ees.
Yks lahke memm oli selle Liskale kaasa andnud.
Pärast vihma kallasin vee pealt ära
ja söömine läks edasi.
Kui me ka kõik toidud majas või sees praeks
ja kõik leivad-saiad sentimeetrise kihiga kataks,
ei oleks see ikkagi nii hea,
kui see hingedeaegne maiustamine,
ohver neljajalgsetele ja tiivulistele
*
See on ikka päris torm,
murdis pesuköögi ukse juurest
suure sirelikontsu ära.
Kell kuus syydatud kyynal
põles omaette pimedast valgesse
mu norskamise saatel.
Nyyd on liha ja kasside piim jagatud,
tihased taru peale sööma kutsutud,
pliit köetud.
Saab kuulatada kiirtuult,
mille iilid on täis nägusid.
Nad laulavad kesktalve meloodiat,
kus ka yksiklastel on kooskõla,
vaenlased yhinevad harmoonilisteks akordideks,
emad, tytred ja vanaemad kolmkõladeks,
isad subdominandid, vanaisad burdoonid
ja nõnda edasi astmeid, helistikke
ja sugupõlvi pidi allapoole.
Tuule põhjas naeratab esimene inimene,
värskelt loodud, oma soost veel teadmatu.
Teeb lumepalle ja edasi lumelaterna.
Kui õhtul näod ära puhutakse ja laul kaob,
pannakse väljad rahvale lukku,
ilmuvad tähed, uni katab inimkonna.
*
Väikeste sammudega, hangeveertesse komistades
läbi kesktalve Andromeeda.
Metsakuivad kuused kukil, suuskadel
yle välja, mis on suur lumemyts, mytsi kohal
suuretoa ahju suits
laotunud madalale väga kylmas öös.
Poolik kuu tõusnud, metssea põrsa korjus
teekäänul kange, autost löödud.
Haaran ta sylle, et syda kergeneks.
Poolkuu heidab topeltvarju
mille viin alla orgu. Jätan
korjusesse rängema osa.
Mäkke ja mäe kohale
tõuseb esmane kevadtäht
sellega seoses
mis pysib vaikne ja ytlemata
ennekui jõutakse
yle keskea Andromeeda.
