Neljanda oleku sädelus
Juuni, 2015
Eda Ahi: „Julgeolek”.
„Verb”, 2014. 39 lk.
Eda Ahi on oma luuletajatee algusest peale pälvinud palju tähelepanu. Erandiks ei ole ka kõnealune luulekogu, mis kandideeris luule kategoorias Kultuurkapitali aastapreemiale. Õbluke raamat sisaldab vaid 31 teksti, kuid nende hulgas leidub tõelisi pärle. Ometi ei ole terve kogumiku tase ühtlane.
Raamatu ühest peamisest teemast annab aimu juba kaas — esmapilgul hall, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et see on kaetud peenikese sinimust-valge mustriga. Ava- ja lõputekst ongi kantud muuhulgas kodumaa-armastusest, mis annab luuletustele tugeva mõttelise raami.
Isamaa-armastusega on seotud ka luuleraamatu teine põhiteema, sellele osutab pealkiri „Julgeolek”. See sõna on „lahti võetud” luuletuses „olekutest”, mis märgib ühtlasi luuletuste (tõenäolist) kirjutamisaega: „Kevad kukkus, krimmine ja põdur…”
See tekst on üldse üks raamatu parimaid. Autor kirjeldab toomingaid, kes ei hooli sõjast ega haprast poliitilisest olukorrast ja puhkevad ikka õitsele „tundmata au või häbi”. Luuletuses vihjatakse aine kolmele olekule: gaasilisele („lõhnas otse pataljoni juures / juhmilt terve kari toomingaid”), tahkele („tahke, kõigest üle kasvav, läbi —”), vedelale („oli järsku hirmutavalt häbi / iseenda vedeluse pärast”) ning lisatakse ka neljas, julgus: „julgus oli nende ainus olek.” See tekst koondab Ahi luule nii sisulist kui ka vormilist poolt — Ahile on südamelähedased rahvusteemad, neile läheneb ta igavikulisest perspektiivist. Läbi kumavad armastus ja austus elu vastu. Kõik see on valatud riimilis-rütmilisse värssi, ei puudu ka intertekstuaalsed vihjed ja kalambuurid.
Tegelikult on hämmastav, kui paljudes „Julgeoleku” luuletustes viidatakse sõjale või lahingutele, alustades piikidest ja ristirüütlitest ning lõpetades miiniväljade ja piirilepinguga. Sõjapidamisse puutuvad motiivid lähevad Ahi luules kaugemale päevapoliitilisest kommentaarist. Ta kujutab nende abil ka meeste-naiste suhteid („talve hakul ristasime teed / teritatud keeled, au ja piigid”), armutülisid ja -vallutusi. Huvitav on märkida, et Ahi puhul on luulemina vallutajaks või vallutatavaks tõepoolest ohvitser, rüütel või revolutsionäär, kellest samuti õhkub sõjakust (luuletused „ühe talve kroonika”, „revolutsionäär”, „vastutulelik”). Mõnikord võrdleb autor ka tulevikku või elu üldisemalt võitlustandriga, näiteks luuletuses „klassika”, kus „elupuu on lahingutest lookas”, või luuletuses „*hommik pääseb pudelist, veel pime”, kus kõneldakse „järjekordse päeva miiniväljadest”. Siiski saadab seda kõike hoog, uljus ja elujulgus.
Eda Ahi luule puhul on palju räägitud selle vormilisest poolest.[1] Ka „Julgeolekus” jääb Ahi truuks oma nüüdseks väljakujunenud häälele ja poeetikale. Valdav meetrum on siingi viiejalaline trohheus, millele järgnevad daktül ja jamb.
Kindlaid stroofivorme Ahi ei armasta. „Julgeolekust” ei leia tegelikult ühtki sonetti, trioletti, igavaid katrääne vms. Siiski, silmapilgutuse stroofivormile, mida Puškin kasutas „Jevgeni Oneginis” ja mis on tuntuks saanud kui Onegini stroof, võib leida luuletusest „Tatjana kiri Oneginile”, mis on küll õiges meetrumis (neljajalaline jamb) ja õige värsside arvuga (14), kuid mille riimiskeem on siiski erinev. Siin muutub selle stroofivormi kasutamine tähenduslikuks ja toetab luuletuse mõtet — Eda Ahi Tatjana suhtub Oneginisse nii külmalt, et ei mõtlegi tema stroofi riimiskeemi järgida. Vähe sellest — luuletuses leidub üks ehtahilik orbriim, millega on rikutud ka algse riimiskeemi sümmeetrilisust (nimelt on Onegini stroofi riimiskeemis igal riimil partner). Isegi kui Onegini stroofivormiga mängimine selles luuletuses pole teadlik otsus, on see igatahes väga hästi välja kukkunud.
Riimiskeemid on Ahil ebasümmeetrilised, mis teeb ta tekstid voolavaks ja lõhub muljet, et loetakse vormikindlat luulet. Sageli leidub luuletustes üks orbriim. Riimimisel pole kasutamata jäetud ka pärisnimede ning võõr- ja tsitaatsõnade potentsiaali. „Julgeolekus” on julgelt riimitud sõna „sitt” pärisnimedega „Oneginit” ja „Hansenit”. Uudsed riimipaarid on veel „toorest”—„o mores” ning „niši”—„fishy”.
Tekstide põhimootoriks on endiselt kalambuur, mida leidub peaaegu kõikides luuletustes. On ka puhtalt kalambuurile ülesehitatud tekste, näiteks „karekeelselt”, mis mängib grammatikamõistete kahetähenduslikkusega: „lubage pöörduda, / ainsuse teine, / ainsaks ja ääretuks teineteiseks / olevikus ses, ammendamatus.” Raamatust leiab mänge ka juba n.-ö. kulunud mitmetähenduslike sõnadega, nagu tee, jää, tuli, kuu.
Retoorilistest kujunditest armastab Ahi kasutada eelkõige tseugmat („püsigem veel elus, koos ja kõrval”, lk. 27) ja antiteesi, mis asetub üsna sageli luuletuse lõppu: „jah, / ma olen omadega sees. / vii mind täna õhtul välja. / palun” (sees-väljas, „ajalik”). Või: „lubamata mingit põhjatust, / kinnitan: sel andmisel on alust — / maa, mis meie all on külm ja must” (põhjatus — alus, „ühe talve kroonika”). Teinekord genereerib antiteesi kasutamine oma vastandi, nagu „võtmelaulus”: „eh, see kõige lakkamatu lähe / pole muud kui mingi manduv mine.”
Ent sel kalambuuriarmastusel on ka omad ohud. Nii leiame luuletusest „ajalik” järgmise lõigu: „veel ma veel sind tahan. seda veelt / nõuab minu tuulepäine haljus / veel / sest sellel veel on veini mekk.” Siin on kalambuurile ohverdatud sisuselgus — tulemus jätab pingutatud ja mehaanilise mulje. Teisal ei suuda autor sõnade mitmetähenduslikkust hallata, mõte pudeneb käest ja pöördub absurdiks, nagu on juhtunud luuletuses „kella-viie-tee”, kus mängitakse sõna „tee” mitmetähenduslikkusega. Luuletusest loeme: „maailm ongi külm ja töisus / ning see lakkamatu luule. / kuid ka kella-viie-tee, / mille kurvad kurvid kaovad / lõputuisse linadesse, / suudesse ja sinadesse.” Tekib veider pilt voodilinast, millele on teed peale aetud. Ilmselt räägib autor siin teest, mida mööda liigutakse, ent kujundis on säilinud ka selle teine, joogi-tähendus. Jääb tunne, et autoril pole kalambuuri üle kontrolli — mõte jääb poolikuks, sest sõnamäng ei ava uut perspektiivi algse kujundi tõlgendamise tarvis.
Samas võib kalambuuride kuhjamine ka rikkuda stiili ja anda sellele ootamatu koomilise tooni, mis hakkab õõnestama teksti kandvat mõtet. Raamatu avatekst „südame põhjast”, mis on oma olemuselt armastusvanne, tõukub sõna „põhi” kahetähenduslikkusest. Sellega kokku mängima pannakse ka teised ilmakaared: „armastan sind tema metsikust läänest, / lõunastki…” Tulemuseks on nauditavad värsid kuni luuletuse lõpuni, kust leiame järgmised read: „armastan sind oma südame põhjast, / sitkest ja parkunust, õrnast ja tummast / kuhu me keeltpidi alati jääme / ühtviisi määratult kinni / ja vabaks.” Minul tekkis vaimusilmas pilt südamest kui elundist, mille külge keegi on keeltpidi kinni jäänud. Saan aru, et Ahi mängib siin põhjamaa ja emakeele kujunditega (lisaks veel sõna „määratult” kahetähenduslikkus), kuid nagu eelmisegi näite puhul, on ka siin kalambuurile ohvreid toodud — seekord kannatab stiil.
Mõistagi leidub ka tekste, kus kalambuurid väga hästi tööle hakkavad. Ahi on oma keeletundlikkust ja sõnaosavust korduvalt tõestanud. Ehk oleks järgmine samm näidata küpsemat, kaalutlevamat lähenemist, kus mõtte- ja sõnasügavus toimiksid perfektses kooskõlas, nõnda, et ei jääks muljet läbimõtlemata või ülepingutatud sõnamängudest.
Muidugi võib olla, et koomika on taotluslik ja küsimus on lihtsalt erinevas huumoritunnetuses. Leidsin, et minu maitse jaoks oli „Julgeolekus” kõige nauditavam (lisaks mitmele teisele tekstile) kimp, mille ristisin mõttes kasvamis- ja leppimisluuletusteks. Pean silmas eelkõige nelja: „Alliksaarel”, „pühapäevakibedus Karlovas”, „jalutuskäik” ja „õli otsingumootorile”. Neis on see mõtte ja sõna parim tasakaal, kus Ahi ande sundimatus ja elegants kõige paremini esile tulevad.
[1] Vt.: K. Tüür, Maskiball ja silmakiri. „Looming” 2013, nr. 4.
