Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga.
Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust ühe tööka ajajärgu inimlikku sisu kas või natukenegi tuleviku tarbeks jäädvustada. Kõneleda mõneti piiritletuma nurga alt, kui kulges jutt Asta ja Anu Saluääre temaatiliselt laiema haardega vestluses kümme aastat tagasi.

Muidugi tundub üllatav, et Vanapa saab saja-aastaseks, samas pole 100 vana­paganate jaoks mingi number! Mulle üldse meeldivad kirjanikud, kes on täis üllatusi nagu topeltpõhjaga kohvrid. Vastu­pidiselt neile tõsistele kirjanikele, kel on viis­aastaku-, või lausa elutööplaan ja kes asuvad igal hommikul tööle, oma plaani täitma ja kirjutama nii kaua, kuni käsi liigub (näiteid ei too, võib-olla ma muutun ka ise selliseks, ei tea, eks see selgub!), on Vanapa suurepärane näide neist, kes on kirjutanud justkui elu kõrvalt. Ta debüteeris luulekoguga „Pihlakaviin” alles viiekümneaastaselt, nagu oleks ta oodanud, millega end üllatada oma esimesel juubelil! Enn Vetemaa küsis ühel kohtumisõhtul Vanapa käest, et kuidas sul õnnestus raamatuga nii hilja välja tulla? Vanapa vastas selle peale, et see on selline salaarmastus, justkui vana mees võtaks endale hästi noore naise!
Plaan kirjanikuks hakata tekkis tal siiski juba gümnaasiumis, Vanapa käis ringi ja rääkis oma sõpradele, et temast saab kirjanik. Nii möödusid aastakümned, ta oli juba kõik oma jutuga ära tüüdanud, ühtegi raamatut ei paistnud aga kusagilt.

Kõik meie peres on alati lugenud. Ema, vanaema, vanaisa, vend. Üks mõnusamaid asju oli enne magamajäämist kuulata, kuidas ema mulle ja vennale ette loeb – selleta võis unest vaid unistada. Menüüs oli klassika: Annie M. G. ­Schmidti „Jip ja Janneke” ja „Viplala”, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Röövlitütar Ronja”, Aino Perviku „Kunksmoor” jne. Paar aastat tagasi leidsin vanaema juurest sellesama valge „Jipi ja Jannekese” tellise. Olid vaesekesel kaaned õmblustest lahti, mõni leht kortsus, mõni veidi rebenenud – see raamat on sõna otseses mõttes ribadeks armastatud.
Hakkasime vennaga mõlemad vara lugema. Ema on rääkinud, kuidas lugesin kuueaastaselt lasteaias teistele H. C. Anderseni „Väikest merineitsit” ette – sealjuures mõjunud veidi ootamatult, et kuulajaskonna moodustasid üksnes poisid. Ise ma seda ei mäleta. Küll aga mäletan, kuidas hakkasime (kaks aastat noorema) vennaga raamatukogus käima – veidi pärast seda, kui temagi lugema õppis. Haapsalu raamatukogu oli meie kodust kaugel, sinna kõndis ikka omajagu, ja tagasi tulles olid kotis rasked raamatud.

Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.

Mul kodus peaaegu ei ole kohta, kus poleks raamatuvirnu… Köök on! S.t köögis pole lademeis-hunnikuis raamatuid miskipärast igal pool. Ülejäänud kodu on nagu mingi labürint või kanjon, millele saaks läheneda geokronoloogiliselt. Kunagi Mati Hindil külas olles ma adusin järsku, et mu mõtlemisviis on „õige”, ka tema töötoas olid raamatud n-ö õiges kohas, lademeis ja hunnikuis. Muidugi olid Matil asjad paremini paigas kui mul, aga fakt on see, et keegi teine ei saaks neid virnu ümber organiseerida või ilusti kuskile ära laduda, kaotamata täielikult mu „süsteemi”, sest just see teatav geokronoloogia tingib võimaluse mõttelõnga või protsessi taastamiseks, mis võib mingil hetkel kasulikuks või vajalikuks osutuda… või nii ma end vähemasti petan.

Alati on võimalik juhus, ütles Mati Unt.
2022. aasta juunikuus õnnestus Mati Undi muuseumil hea juhuse tahtel saada enda hoole alla Mati Undi Kadrioru korteri pööningul asunud arhiiv. Raamatute, fotode, kassikujude kollektsiooni, mõningate riiete ja dokumentidega koos saabusid ka kaks sahtliboksi, tulvil mitmesuguseid väljatrükke, koopiaid artiklitest, raamatutest jne. Minu pilk haaras esimesena sahtlit, millele oli veekindla markeriga peale kirjutatud märksõna „Hüsteeria”. Kas võiks ette kujutada midagi matiundilikumat?
Üks juhus oli veel. Samal ajal, kui tegelesin artikli kirjutamiseks „hüsteeria”-sahtli uurimisega, ilmus Kivisildnikul päevakommentaar „Lapsed sünnivad armastusest”. Seal oli ühtäkki lõik: „Hüsteeritsemine ei muuda olukorda paremaks, pealegi on eesti kõigi aegade meister kunstilises hüsteeritsemises väga austatud Mati Unt, loetagu selle kohta nii Vahingu „Noort Unti” kui ka tema päevaraamatuid. Undi nüansseeritud, süvapsühholoogilistele ja viimseni väljapeetud hüsteeriahoogudele ei ole amatööridel kuigi palju lisada.”

„Tõe ja õiguse” teine osa on arutluste raamat. Siin arutatakse rahvuse, kultuuri, religiooni, filosoofia, teaduse ja poliitika teemadel; esile tõuseb rida küsimusi, mis olid XIX sajandi vahetusel eriti särisevad ja erutavad. Põrkuvad konservatiivsed ja liberaalsed, sotsialistlikud, natsionalistlikud ja internatsionalistlikud, suurrahvuslikud, etnotsentrilised, evolutsionistlikud, saientistlikud, teistlikud, panteistlikud, agnostilised ja ateistlikud seisukohad, mis tihti arendatakse hüperboolsete äärmusteni, nõnda et romaani võib lugeda kui filosoofilist komöödiat. Niisugune maailmavaadete virvarr on eesti kirjanduses ainulaadne ja mõjub suurejooneliselt ka selliste teoste kõrval nagu Thomas Manni „Võlumägi” või Franz Kafka „Protsess”, mis on tuntud äärmusteni viidud arutluste poolest.
Tammsaare romaani peamine arhitekst on kahtlemata arenguromaan. Selle peale on aga laotatud väitluste ja vaidluste panoraam, mis meenutab pigem Platoni „Pidusööki”. Mis on tõde? Kes on inimene? Kuidas me peaksime elama?

Lugemine on viimasel ajal muutunud raskeks. Pärast kõiki neid lugematuid õudusi, mida olen viimastel nädalatel (kirjutan seda novembris 2023) sotsiaalmeedias näinud, pole olnud just väga palju hetki, mil oleksin suutnud keskenduda ja süveneda raamatutesse ja lugemisse. Sest mis ma neist loen, kui nägin just, kuidas surnuks pommitatud naise üsast üritatakse välja lõigata veel elusat last ja teda päästa; kuidas isa, kelle lapsed on tükkideks pommitatud, hoiab neid nüüd kahes käes kilekottidesse kokku topituna, samal ajal šokist naerdes; kuidas vaevu kõndima ja rääkima õppinud lapsed kontrollimatult värisevad ja hullumeelselt rappuvad pärast järjekordset pommitamist. Lugemine tundub olevat praegu viimane asi, sest raamatud nõuavad rahulikku meelt, keskendumis­võimet – aga kuidas keset selliseid jõledusi see üldse enam võimalik on?

Päris kindlasti on raamatud minu elus väga olulised asjad. Ütleksin isegi nii, et asjad ongi väga olulised. Üldiselt on ju kombeks eesti intellektuaalide hulgas rõhutada inimsuhteid ja suhtuda kõigesse materiaalsesse avalikult pigem põlgusega. Tuletaksin siin meelde aga Toomas Liivi suurepärast luuletust „Rahas peitub õnn”, kus ta rõhutab just aususe primaarsust sellistes küsimustes. Tegelikult on ju esemed tihti vanemad ja targemad kui inimesed, paljud asjad meie kõrval on olnud olemas enne meie sündi ja jäävad ka pärast meie surma maailma alles, neisse on salvestatud palju erilisi emotsioone ja olukordi. Sellisel seisu­kohal on ka üks mulle olulisemaid mõtlejaid ja loojaid, tšehhi sürrealistlik animameister Jan Švankmajer, kelle teoseid, nii raamatuid kui ka filme, olen aastaid kogunud, lugenud ja vaadanud. Ka minule on asjad olnud enamasti huvitavamad kui inimesed. See on mentaalselt paratamatu, kuna mu sünnikaardis on õhk (mis markeerib muu hulgas empaatiat) kõige madalama võimaliku ühikuga ja paradoksaalselt on ülekaalus hoopis maa-elemendid (vaatamata Jäärale kui tule-elemendile).