Eesti Kirjanike Liit tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva. Kõnelesin nende pidustuste raames kirjandusmuuseumis.

Machiavelli olevat oma lemmikautoreid lugedes pannud endale selga vastava ajastu rõivad, katnud laua, võtnud kätte raamatu ja jäänud ootama.

Kirjanduse ja kirjaniku surma ning kunsti ja loovuse üldise demokratiseerumise ajajärgul, mis vaibumise märke ei ilmuta, näib otsekui kohatu paigutada kirjaniku lugemiskogemust iga teise lugeja kogemusest eraldi. Lisaks sellisele objektiivsemale survele võib kirjanikku painata ka seesmine hüsteeriline positsioon, mis ei lase ennast kindlasse identiteeti survestada. Ometi üritame käesolevas kirjutises mingil määral toimetada anakronistlikus usus, et kirjanik on teistest lugejatest jätkuvalt eristatav tunnuste alusel, mis ei ole üksnes väliselt mõõdetavad, vaid sõltuvad peamiselt tema psüühilisest struktuurist ja sisemisest kogemusest. Selline hüpoteetiline kirjanik loeb teistmoodi ja kirjutab teistmoodi, ükstaskõik, kas mõni võimalik tekst eales paberile, bittidesse, publikuni jõuab või jääb üksnes sisemiseks, virtuaalseks saaduseks. Soovi korral võiks sellist kirjanikku küll tähistada mõne muu nimega, mille valikul pakuvad mõtteloo rohkem või vähem okultsed voolud meile mitmeid meelepäraseid variante, olgu siis laulik, nägija, šamaan, sürrealist.

„Loomingu” novellivõistlused toimusid järjepidevalt aastail 1951–1970, seejärel veel üksikute kordadena aastail 1977, 1980 ja 1983.

Kollektsioneerin juba mõnda aega raamatuid mittemillestki. Praeguse seisuga on neid, millel sõna nothing pealkirjas, kokku 58 tükki, lisaks paarkümmend raamatut teemadel void, emptiness, zero ja kümmekond täiesti tühja raamatut. Raamatud eimillestki peavad mitte ainult pealkirja järgi, vaid ka tegelikult eimillestki ja/või tühjusest olema, olgu siis budismist, füüsikast või null­kraadil kirjutamisest. Eimiski, olematus ja tühjus võivad tähendada erinevaid nähtusi. Teadlased ütlevad, et kosmilisel tühjusel pole midagi pistmist budistliku śūnyatā, teadvuse seisundiga. Mul mahuvad mõlemateemalised raamatud ühte kogusse, kuna nii maailma kui ka teadvuse algupära on teaduse kaks suurt veel lahendamata küsimust. Ühtlasi otsin kultuuri, mida kummitavad ontoloogiline tühik ja error, mis annab lootust, et süsteem ei ole totalitaarne; meie kognitiivset võimekust, mis võimaldab meile nulltasandi tunnetust, ja kõikvõimast, subatomaarseid osakesi struktureerivat tühjust.

Hakkan lugema. Ei viitsi. Tahaks teha hoopis midagi muud. Tõusen ja seisan akna juurde. Tuttavad hooned, tuttavad puud, neid olen juba lugenud.

Oli esimesi tõeliselt suviseid pühapäevi, kui jalutasime koos ühe tõlkijaga (imelised, asendamatud inimesed on need tõlkijad!) Käsmus mere ääres. Rääkisime, muidugi kirjutamisest ja tõlkimisest ja lugemisest, aega oli vähe, seega ikka ainult kõige olulisemast, kiiresti, võimalikult täpselt ja lühidalt. Huvitav oli. Isegi see ei seganud, et vahepeal natuke vihma sadas, seisatasime sirelipõõsa all ja siis küsis Guillaume järsku, kes on su lemmikkirjanik. Eesti kirjanikest. Ma tean küll, kes, aga ikka lõi korraks hinge kinni. Kuidas ma ütlen ÜHE kirjaniku. Kui ma loen tegelikult veel seda ja seda, ja kui sellel midagi ilmub, siis alati loen ja vahel avastan, et pole mõnda üldse lugenud, ja siis tagantjärele otsin raamatu­kogust veel autorite kaupa välja, riiulisse jääb tükk tühja maad. Aega vasta­miseks vähe, vastutus suur. Ene Mihkelson, ütlesin. Muidugi oli järgmine küsimus, miks. Mis Mihkelsonil on. Ta teadis Mihkelsoni, muidugi, „Ahas­veeruse uni”. Miks Mihke­lson? Sest Mihkelson otsib, otsis. See, kuidas tema teostes tõde otsitakse: ikka nii, et see, kes loeb, saab hoopis enda kohta igasuguseid asju teada. Rohkem kui Mihkelsoni tegelaste kohta, rohkem kui Mihkelsoni kohta.

Ajal, mil tegelikkus nõuab häälekamalt tähelepanu kui kunagi varem, võib ilukirjanduse lugemine näida iganenud praktikana.