
Kirjanik loeb. Lilli Luuk
August, 2022
Test
Arhiiv
Oli esimesi tõeliselt suviseid pühapäevi, kui jalutasime koos ühe tõlkijaga (imelised, asendamatud inimesed on need tõlkijad!) Käsmus mere ääres. Rääkisime, muidugi kirjutamisest ja tõlkimisest ja lugemisest, aega oli vähe, seega ikka ainult kõige olulisemast, kiiresti, võimalikult täpselt ja lühidalt. Huvitav oli. Isegi see ei seganud, et vahepeal natuke vihma sadas, seisatasime sirelipõõsa all ja siis küsis Guillaume järsku, kes on su lemmikkirjanik. Eesti kirjanikest. Ma tean küll, kes, aga ikka lõi korraks hinge kinni. Kuidas ma ütlen ÜHE kirjaniku. Kui ma loen tegelikult veel seda ja seda, ja kui sellel midagi ilmub, siis alati loen ja vahel avastan, et pole mõnda üldse lugenud, ja siis tagantjärele otsin raamatukogust veel autorite kaupa välja, riiulisse jääb tükk tühja maad. Aega vastamiseks vähe, vastutus suur. Ene Mihkelson, ütlesin. Muidugi oli järgmine küsimus, miks. Mis Mihkelsonil on. Ta teadis Mihkelsoni, muidugi, „Ahasveeruse uni”. Miks Mihkelson? Sest Mihkelson otsib, otsis. See, kuidas tema teostes tõde otsitakse: ikka nii, et see, kes loeb, saab hoopis enda kohta igasuguseid asju teada. Rohkem kui Mihkelsoni tegelaste kohta, rohkem kui Mihkelsoni kohta.