Paul-Eerik Rummo looming pole väga mahukas, kuid tema tekstidest mäletatakse suurt osa.

Vahel muutub lugemine võimatuks. Tekstid kaotavad tõmbe, ei paku enam huvi ja lugemisest saab painav kohustus, nii et tahaks kogu trükikunsti maa alla needa ja ise kaduda sinnasamma. Vahel lihtsalt on tunne, et ei suuda eluilmaski enam kätte võtta ühtki raamatut. Iga lugeja võib läbi põleda, eriti aga selline, kes päevast päeva niikuinii tegeleb tekstidega, kirjutab, tõlgib, toimetab... Õnneks leidub vastukaaluks päevi, nädalaid ja vahel isegi kuid, kus lugemine joovastab – eriti kui avastad mõne autori, kes näitab, et kirjanduses saab teha midagi veel hoopis teistmoodi, kui leiad mõne teksti, mis lööb valla uksed ja aknad, muudab tunnetust ja maailmataju.
Ja samas, milline privileeg: kurta, et lugemine vahel väsitab! Et raamatute lugemine on lausa osa minu tööst! Poleks millestki sellisest päriselt julgenud kunagi unistadagi, eriti mitte kasvades üles vaesusest läbi imbunud Mustamäe korteris, kus kapid olid tõepoolest raamatuid täis, aga mitte keegi neid kunagi ei lugenud. Mul ei ole ühtki mälupilti sellest, et keegi kodus kunagi raamatut oleks lugenud. Ajaleht käis, seegi suur asi.

Alguses oli Alliksaar. Või õigemini Alliksaar oli alguses.

Berit Kaschani kolmas luulekogu „Täna piisab vähesest” (2022) on vaheldusrikas nagu elu ise, tulvil lusti, nukrust, narrust, naeru ja keelemängu. Palusin Beritil rääkida lähemalt eelmisel aastal ilmunud luulekogu koostamisest, tööst biblio­terapeudina, loomeprotsessist ja enesetajust luuletajana ning vaadetest kirjandusele. Mõtteid vahetasime puhanguti meili teel, peamiselt jaanuaris.

Kümmekond aastat tagasi, kui mitte varem, ütles Mihhail Šiškin ühes intervjuus, et ta pole enam ammu lugeja. Aga mina loen, ja loen üle – isegi seda, mis mulle noorena meeldis: Maj Sjöwalli ja Per Wahlööd, Simenoni, Doyle’i, eelmisel aastal lugesin pojale ette Tolkieni „Sõrmuse Vennaskonda”, jõudsime Rivendellini ja jäimegi sinna.
Kuigi mul on olnud ka üks sünge periood (1997–1998), kaks aastat ei lugenud ma üldse midagi ja peaaegu kõik, mis olin seni läbi lugenud, kattus tahmaga. Ja siis, nagu ma praegu seda mäletan, 1999. aasta kevad, kõnnin Kopenhaagenis ringi, näen raamatupoe aknal raamatut „The Active Side of Infinity”, ostan selle ja loen ühe hooga läbi… ja tunnen, kuidas elu minu juurde tagasi pöördub, kõik mu sees läheb tasapisi tasakaalu tagasi, ma toibun, naeratan seesmiselt. Ma vedasin seda raamatut igale poole kaasa, lugesin pargipinkidel, rongides ja bussides, isegi oma Taani onukese juures külas olles, kui ta lauda kattis, süvenesin ma lugemisse, ta küsis kadedusega: „Misasja sa seal loed ja muudkui itsitad?” Ma ütlesin, mida ma loen, ja ta hakkas vastikult naerma: „Hahaa!…

Olen märganud, et viimasel ajal on kirjanikel aina enam tavaks rõhutada, et lugemine on kirjaniku töö. Seda öeldakse mõningase väärika üleolekuga ning sama väärikal toonil soovitatakse ka noortel tingimata hakatuseks kümmekond aastat lugemistööd teha, enne kui proovida midagi ise kirjutada. Kuidagi kahju hakkab lausa: kas peab siis tõesti inimese elu nõnda töine olema! Muudkui käib üks lõppematu rügamine: varases lapsepõlves on mäng väikese inimese töö, päevast, mil väike inimene läheb kooli, saab tema tööks õppimine, hiljem lisandub sellele suhtes olemine, mis on kuuldavasti samuti töö ja võib pealekauba viia abieluni, mis on veel eriti kontimurdev töö. No ja kui ülejäänud inimesed saavad vähemalt lugedes veidi hinge tagasi tõmmata ja elust rõõmu tunda, siis kirjanike-vaesekeste jaoks tähendavad ka hetked mõnusa raamatu seltsis rasket töötegemist.

Kas on midagi, mis ärataks kujutlusvõime ja raputaks meeled tardumusest lahti kiiremini ja tõhusamalt kui kuiv tähepuru, mida on täis raamatud? Või Kafka sõnadega, mis lõhuks kirvena lahti jäätunud mere me sees? Kui pole mõnda aega lugenud, tekib janu- ja näljatunne. Kõik on justkui hästi, aga oled nagu kala kuival, toitainete nappuses. Siis haarad raamatu, papist ja paberist eseme, avad selle, nuusutad ja loed esimese rea, või lehitsed niisama siit-sealt. Justkui näksid raamatut natuke, ja kustutad esimese nälja. Kui tegemist on luulega, võid juba esimese ampsuga alla neelata mõne tervikteksti ja nälg saab kustutatud mitmeks tunniks. Jah, tänapäeval on raamat ikka veel enamasti paberist ese. Olen viimasel ajal lugemisest vestelnud ka oma õpilastega, nutiajastu gümnasistidega. Kõik nad väidavad kui ühest suust, et raamat peab kohe kindlasti olema paberist, kombitav, nuusutatav. Et just see on see õige lugemine, mis ainsana annab kätte tõelise naudingu ning võimaldab tekstiga koosolemise rahu. Ma ei eeldanud sellist vastust, aga nii tänapäeva gümnasist arvab.

Üks üllatavamaid ülestunnistusi Mihkel Muti seni kuueköitelises „Mälestustes” kõlab nii: „Ma ei väsi kordamast, et minu areng pole olnud järjepidev, li­neaarne, vaid hüppeline. „Päris-mina” algab ikka sealt 1970-ndate lõpust.”

25. jaanuar 2023

Esinesid Asko Künnap, Triin Paja ja Taavi Eelmaa, muusikat tegid Heikki Kalle, Vootele Ruusmaa ja Sten-Kristian Saluveer, sõna sai Tiit Aleksejev, õhtut juhtis Indrek Mesikepp.

Video: Kris Moor, Teet Raik

21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97-aastasena Vahur Linnuste (kuni 1935 Borgmann/Porkman).

„Saatja aadressi” esimese täieliku trüki järelsõnas ütleb Paul-Eerik Rummo: „Luule ei ole muidugi mitte ainult oma tekkeaja vili ja väljendus. Kuid ega tal omast ajast täielikku pääsu ka pole.”

Lugemine on kirjaniku töö. Seda räägivad kirjanikud ise, näiteks Stephen King oma hoogsas teoses „Kirjutamisest”. Ray Bradbury täheldas 1990. aastal ilmunud raamatus „Zen in the Art of Writing”, et kirjanikul peavad olema nii maitse kui ka entusiasm, ja lugemine on nende tekkimisel üks komponente. Seetõttu kirjanik peab lugema, muidu ta ei ole kirjanik, saati veel hea kirjanik. Ka erudiit Marju Lepajõe on öelnud, et raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus.[1] Ehk siis lugema peab ka selleks, et olla hea inimeste tundja, või veelgi enam, et olla hea inimene.