Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Viimaste kümnendite eesti teatrit iseloomustab nihe postdramaatilisuse suunas. Vastsete lavavormide esilekerkimisega käsikäes on vähenenud traditsiooniliste näidendite roll ja teisenenud teatritekstide loomise viisid.

Lastekirjanduse aastaülevaate kirjutamine eeldas möödunud aastal ilmunud lasteraamatute valimatut lugemist. Nõnda puutusin kokku ka teostega, mis ehk muidu mu huviorbiiti ei kuuluks.

Alustan arvandmetega ja liigun nende juurest sujuvalt üldistuste manu. Mulle teada olevalt ilmus 126 luuleraamatut, mis kandsid tiitellehel aastanumbrit 2021. Tuhat tänu Signe Suursöödile Eesti Rahvusraamatukogust, kes mind operatiivselt nimekirjadega varustas.

Ma ei ole kunagi varem nii teravalt tajunud eesti kirjanduse eskapismi ja enese­küllasust kui 24. veebruari hommikul 2022. Eesti Vabariigi 104. aastapäeva hakul oli Venemaa alustanud sõda Ukraina vastu.

Vilja Kiisler sõnas aasta algul Maarja Kangro „Õismäe ajamasinat” arvustades, et „teema ei loe [heas] kirjanduses suurt midagi, loeb ainult see, mismoodi on tekst tehtud”.

Raamat on raam, mille sisse maalib lugeja pilk pildi. Lugeja muidugi teab, et mingi pilt on juba raami sees olemas, aga see on olemas umbes nagu loto­piletit kattev kiht, mille pilk maha nühib, et avastada sealt alt see kombinatsioon, milles mängivad kaasa lugeja ootused, (eel)arvamused ja varem loetu.