Raamat on raam, mille sisse maalib lugeja pilk pildi. Lugeja muidugi teab, et mingi pilt on juba raami sees olemas, aga see on olemas umbes nagu loto­piletit kattev kiht, mille pilk maha nühib, et avastada sealt alt see kombinatsioon, milles mängivad kaasa lugeja ootused, (eel)arvamused ja varem loetu.

 

„Loomingu” artiklisarjas on mõtteid avaldanud Märt Väljataga, Johanna Ross ja Mart Velsker. Järgnev ei lisa palju üldise narratiivi ja mõttevahetuse seisukohalt, pigem kinnitab väljaöeldut ja kõigile teada olevat. Siinkirjutaja ees­märgiks on XXI sajandi eesti kirjandusmaastiku kõige üldisem kirjeldus, mille põhivõtteks on nimepillamine ja loetelud.

Peaasjalikult keskendub edaspidine proosakirjandusele, kitsamalt romaanidele, mõnel erandjuhul osutatakse ka luuleraamatutele. Kui paar aastat tagasi kirjutasin gümnaasiumile mõeldud nüüdiskirjanduse e-õpiku tekste, siis käsitlesin sajandivahetuse kirjandust ennekõike temaatiliste keskmete ja motiiviseoste kaudu. Teatud mõttes ­järgin siin sama põhimõtet, aga püüan keskenduda viimasel kümnendil ilmunud tekstidele. Teatavast pedagoogilisest hoiakust kantuna tahaksingi järgnevat juttu nimetada eesti nüüdiskirjanduse mõnevõrra ebaühtlaseks ja pidevalt täiendamist vajavaks lühikonspektiks.

 

I

Vahetult enne sajandivahetust kirjutas Kalev Kesküla „uutest hirmsatest kirja­nikest”: „.. Kivisildnik, Tode ja Sauter ongi kaasaegne eesti kirjandus. Olen varemalt arvanud, et tegu on marginaalse kirjandusega, aga praegu tundub mulle, et marginaalseks on muutunud Vetemaa hiljuti ilmunud reisiraamat või Valtoni esseekogu. Eelnimetatud kolmik – nende sekka võiks arvata veel hämaravõitu Jüri Ehlvesti, kel kah mõne kuu eest värske raamat välja tuli – ongi eesti kirjanduse põhisuund, tänane ja veel enam homne pale.” Eelmine ajastu oli niisiis kirjandusajalooks muutumas, uued teemad ja uus kirjanduslik poeetika hakkasid ennast jõuliselt kehtestama. Mainitud autorite ühisjoonena nägi Kesküla „varjamatut enesekesksust”: „Ei jutusta nood noored mehed meile enam lugusid Eestimaal sündinud asjust, nende põhihuvi näib olevat hoopis eneseeritlus. See on kirjandus, mis esitab enam küsimusi, kui annab vastuseid. Ja mõistagi kõneleb teistsuguses keeles teistsugustest väärtustest.”[1]

1980. aastatel kirjandusse tulnud põlvkonna portree, nagu siin visandatud, annab kogu nüüdiskirjandusele raami ja mõttelise lähtepositsiooni, millelt järgneva kahe kümnendi jooksul hargnevad eritüübilised kunstilised identiteedi­analüüsid (autobiograafilisus, transgressiivsus, eestivene kirjandus jne). Mitu põlvkonda uusi kirjutajaid on vahepeal kirjandusse tulnud, kuid Kesküla mainitud autorid jätkavad jõudsalt: möödunud aastal ilmus kaks raamatut nii Tõnu Õnnepalult kui ka Peeter Sauterilt, Kivisildniku positsioon kirjandusväljal on siiski küllaltki kahemõtteline, ühelt poolt rahva ja lugejate poole vaatamine, kuid teisalt vihane ametliku kirjanduselu kritiseerimine. Sama põlvkonna autoritest jätkavad järjekindlalt kirjutamist Tarmo Teder, Mart Kivastik, Kärt Hellerma.

Järgmine plejaad autoreid tuleb kirjandusse 1990. aastate lõpus kirjandusrühmituste Erakkond, NAK, TNT ja Õigem Valem kaudu: Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Kristiina Ehin, Aare Pilv, Berk Vaher, Mathura, Urmas Vadi, Olavi Ruitlane, Mare Sabolotny, varalahkunud Vahur Afanasjev, Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Jan Kaus jmt. Kõik ei kuulunud siiski rühmadesse, nagu näiteks proosaga katsetanud Kadri Kõusaar, pidevalt kõneainet pakkunud Kaur Kender ja nullindate alguses aktiivsema kirjutamise lõpetanud Mihkel Samarüütel. Nimetatud kirjutajatest kujunes nullindate kirjanduses (ja kriitikas) värskeid teemasid ja tehnilisi võimalusi pakkunud autorite kooslus. Sajandivahetuse lühiproosa teemadest ja tasemest annab ülevaate antoloogia „Ilus Armin” (2004), mis pakub läbilõike vanemate ja nooremate autorite tekstidest. Siin on tagasivaateid ja müütilisust, dokumentaalsust ja seisundikirjeldusi. Mõned novellid seostuvad ka nullindate esimese kümnendi populaarse märksõnaga: „Esoteerikaga mängivat postmodernismi esindab [Ülo] Mattheus, keelt reaalsusega ärasegavat postmodernismi Raudam, pagevate tähenduste postmodernismi Ehlvest.”[2]

Nende tuules tulevad juba uuel sajandil alustanud autorid, kelle kavatsusi ja mõttemaailma dokumenteerib „Loomingule” antud intervjuude kogumik „Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega”.[3] Raamatus saavad sõna nomineeritud-auhinnatud ja kõrgkriitika tähelepanu pälvinud luuletajad-prosaistid, sajandi teise kümnendi kirjandust mõjutanud autorid (prosaistidest Mudlum, Kaur Riismaa, Anti Saar, Jim Ashilevi). Klassikaliste jututeemade (lugemine, kirjutamise algus, kirjaniku roll jms) kõrval pakuvad huvi arutlused keele ülesandest ja tähendusest. Tekib erinevate maailmavaadete ja esteetiliste põhimõtetega kirjanike grupipilt, mida ühendab varasemast tõsisem hoiak kirjanduse ja loomingu suhtes. See väljendub näiteks veendumuses, et kirjandus peaks kandma või kinnitama üldinimlikke väärtusi. Selgelt teadvustatakse kirjutamise praktilist poolt ja lugejale lähemale jõudmise vajadust. Üldjoontes kinnitab kogumik, et postmodernism eesti kirjanduses on sisuliselt lõppenud. Mõned selle võimalustega eksperimenteerivad autorid siiski leiab, näiteks Mart Kangur, Jüri Kolk ja Anti Saar, kellele on jätkuvalt olulised intertekstuaalsus, metafiktsioon, (sõna)mängulisus jms. Uue sajandi institutsionaalseteks platvormideks kujunevad veel ajakiri „Värske Rõhk” oma järjekindlas töös noorte autoritega ning teisalt mittekonformiste koondav ZA/UM-i seltskond, mille tegevusest jäävad kirjanduslukku Robert Kurvitza kultusraamat „Püha ja õudne lõhn” (2013) ja Mudlumi (Made Luiga) esiletõus. Uute autorite kõrval on sajandialguse proosas jätkuvalt olulised Ene Mihkelson, Mihkel Mutt, Jaan Kaplinski, Nikolai Baturin, Madis Kõiv, Mats Traat, Mari Saat, Jaak Jõerüüt, Rein Raud, Eeva Park, Toomas Vint, belletristina alustanud Rein Veidemann, kirjanduselu ja kirjandusuurimuse keskmest mõneti kõrvale jäänud, aga väga produktiivsed prosaistid Toomas Raudam, Rein Põder ja Olev Remsu. Möödunud sajandi lõpus hakkavad ilmuvad Arvo Valtoni „Kogutud teosed”, mille kõrval avaldab vanameister ka paar uudisteost. See on autorite kataloog, mille kaudu võib formaalselt kujutada käesoleva sajandi eesti kirjanduse mitme­kesisust. Muidugi hargnevad siit lahti laiemad ja kitsamad suundumused, mida proovin punktiirselt kirjeldada.

 

II

Nüüdiskirjanduse teoorias ja üksikteoste analüüse koondavate raamatute sisse­juhatustes arutletakse omajagu nüüdisaja piiritlemise teemadel. Üldiselt eelistataksegi praegu kasutada väljendit XXI sajandi kirjandus, mitte nüüdiskirjandus või kaasaegne kirjandus, mille alguspunkt on ajas ja kultuuriruumis pidevalt nihkuv. Kuigi nähtamatu stardijoone võib tõmmata sajandi või kümnendi algusesse, ei välista see nüüdisaja alguse määratlemist mingite sotsiaalsete või ajalooliselt murranguliste sündmuste kaudu. Näiteks möödunud sajandi lõpus käsitleti nüüdisaja algusena sageli perioodi, mis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil kujunes välja varasemast erinev poliitiline atmosfäär ja teist­sugune kultuuri­miljöö. Paljud kultuurikriitikud on arvamusel, et nüüdisaja kõige üldisema mõjuga sündmus leidis aset 11. septembril 2001. aastal, mil toimus terrori­rünnak Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile. Nõnda langevad sajandivahetusega kaasnevad pained kokku suuremate muutustega maailmapoliitikas. Eesti ühiskonnas ei olnud kokku varisevate kaksiktornide kaja „äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (Jonathan Safran Foer) ja selles mõttes võib öelda, et ülbed üheksakümnendad kestsid koguni 2008. aasta suure majandus­krahhini. Sealt algab juba tugevam poliitiline polariseerumine, mille taga­järjeks on teravnevad ühiskondlikud suhted, klassi-, soo- ja rassiprobleemid.

 XXI sajandi alguse tegelikkus on kiiresti muutuv ja mitmekihiline. Eestit ümbritseva maailma „suured teemad” on majanduskriis, terrorioht ja „lõputa sõda”, rassi- ja sooproblemaatika, kiired muutused tehnoloogias, hoogustunud rändevood, keskkonnaprobleemid, minevikutraumad, ja lõpuks kõige krooniks üleilmne koroonapandeemia. See loob üldise atmosfääri, kus tarbimis­ühiskonna ja turukonkurentsi kontekstis muutuvad veel paljude põhimõistete (perekond, sugu, klass, haridus, loodus, tehnika jne) tähendused. Kuivõrd kirjandus kõige sellega tegeleda jõuab, on muidugi iseküsimus, kuid isoleeritud ei olda nendest teemadest kindlasti. Eesti nüüdiskirjandusele on ette heidetud, et eneseeritluse kõrval ei huvita autoreid ühiskonnas toimuvad protsessid, ometi tegeldakse kirjanduseski järjest enam praeguste aktuaalsete teemadega alates pagulaspoliitikast ning lõpetades pandeemia ja koroonaga. Mõistagi ei välista see ka eneseanalüüsi või subjektiivset maailmaloomet.

Nende probleemidega arvestamine toob kirjandusse teistsugused troobid ja uued kirjutamisviisid. Postmodernistliku mängulisuse ja paroodia asemele tulevad traumaatiline tagasivaatamine, kapitalismikriitika ja autoetnograafi­lise kallakuga tekstid. Paatos muutub traagilisemaks, pessimistlikumaks ja apokalüptilisemaks. Olevikuainelist kujutlusvõimet kontrollivad järjest enam minevikunarratiiv ja tulevikuvisioonid. Nii on viimaste kümnendite vältel kasvanud utoopiate ja düstoopia tähtsus. Kindlasti ka traumakirjandus, mida kannab XX sajandi katastroofiliste ajaloosündmuste süvitsi minev kujutamine, aga ka nüüdisgootika, kus realistliku laadiga kohaldatakse üleloomulikkuse elemente. Nii aitab hauntoloogiline perspektiiv väljendada painavat ja kummitavat minevikku, aga see on ka üldisemalt indiviidi ebakindluse ja teadmiste piiride tähistaja. Olevikuidentiteedi selitamisel on mineviku ja tuleviku vastas­suunalised vektorid üldises kultuuripildis väga tugevalt põimunud. Näiteks muutuvad retromaania kõrval tähenduslikuks posthumanistlikku tunnetust väljendavad metafoorid, mis tõlgendavad inimese ja tehnika koostoimet varasemast täiesti teistmoodi.

Kui postmodernismi kese oli keel ja tekst või maailma ja teksti suhe, siis nüüdiskirjandus on pöördumas tagasi maailma ja indiviidi suhte mõtestamise poole. XXI sajandi kirjandus võimendab mitmeid modernistlikke võtteid (nt „ühe päeva romaanid”, ristuvad autonoomsed vaatepunktid). Tugevam rõhk on sisekõnel ja teadvuse voolu tehnikal. Samas pole kuhugi kadunud klassikaline realism, aga uuel sajandil võib kõnelda erilise uusrealistlikkuse tulekust, kus võimendub taas autentsuse ja täpsuse tasand (autobiograafilisus, etnograafi­lisus, tänapäevased reaalid, spekulatiivsuse ja ilustamise hülgamine jne). Samavõrra on märgata žanritevaheliste piiride ületamist ja hübriidseid vorme (realismi ja gooti elementide ühendamine, maagiline realism, fakti ja fiktsiooni süntees jne), jutustamise spetsiifikasse kuulub kindlasti ajasuhete ebakorrapärasus, postmodernismist tuttav lineaarsuse segipaiskamine. Kuid siin pole küsimus mitte üksnes vaheldusrikkamas jutustamislaadis, vaid niimoodi tekitatakse fiktsionaalselt loogiline ligipääs minevikule ja tulevikule. Kõnekas on analepsise kasutamine traumaatilise minevikuga tegelevates tekstides. Traagi­liste tagajärgedega sündmus olevikus sunnib tagasi vaatama minevikus aset leidnud kriisidele nii isiklikus elus kui ka üldises ajaloos, lubab kriitiliselt kõnelema panna minevikus vaikima sunnitud hääled ja tuletada meelde narratiivist välja jäetud lood või identiteeti kujundanud sündmused.

 

III

Suuremates kirjandustes millenniumivahetusega aktiveerunud lõpumeelne paatos ja eksistentsiaalsed hirmud eesti sajandialguse kirjandusse paljuski ei jõudnud või esinesid postmodernistliku paroodiana (Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007). Diskursiivsemalt koondab lõpumeeleolusid Tõnu Õnnepalu omaelulooline depressiivne realism alates „Harjutustest” (2002), jõudes kujundliku kulminatsioonini esseistlikus päevikus „Lõpetuse ingel” (2015). Selline kultuuripessimistlik hoiak annab aluse mõelda omaette alažanrist, mida Toomas Haug on nimetanud „Eesti Apokalüpsiseks”.[4] (Post)­apokalüptikast on saanud milleniaalse gootika üks alažanre, mis väljendab olevikumeeleolusid mitmesugustes registrites. Müüdi vormis käsitleb seda teemat Hasso Krulli moodne eepos „Meeter ja Demeeter” (2004). Neid motiive on oma tekstidesse põiminud Õnnepalu ja kindlasti sajandialguse suurim jeremiaadikirjanik Kivisildnik (nt „Enne sõda ja kõike”, 2012). Näiteid apokalüptiliste kujundite ja postapokalüptilise žanrikirjanduse kohtumisest pakub nüüdiskirjandus ridamisi. Lugemist väärib Egert Rohtla romaan „Rovin. Teekond läbi bluusipõrgu” (2013), mis sünteesib düstoopia tunnetuse rokkmuusika ajalooga. Andris Feldmanise hoiatusromaan „Viimased tuhat aastat” (2016) on vormilt justkui ulmekas, aga tähelepanu ei pöörata mitte niivõrd kujutlus­maailma ülesehitamisele, vaid klassikalistele suurtele küsimustele, näiteks inimliku õnne saavutamise võimalikkusele masinate hallatavas depressiivses maailmas, või otsitakse motivatsiooni edasi elamiseks. Puhtalt eesti apokalüptika žanrisse kuulub Armin Kõomäe päevikuvormi imiteeriv romaan „Lui Vutoon” (2015), mille tegevus toimub Ülemiste keskuses – see annab raamatule ka olevikuainelise probleemiseade. Tarbimisühiskonna hääbumise taustale kuvatakse sellised suured teemad nagu armastus, üksindus ja ökoloogilise maailma tagasitulek. Lääne massikultuuris juba klassikaks muutunud kaubandus­keskuse kujund on romaanis asetatud põrguks kujuneva paradiisi ja identiteedi­muutuse konteksti, sest tarbimine kaotab tähenduse, kui seda ei suuna enam lääne ühiskonda käimas hoidev asjade ihaldamise mehhanism.

Klassikalise katastroofikirjandusega suhestub teadlikult Rein Põdra „Laev” (2012), kus hiigellainest üle ujutatud Eestis otsib Noa laevaga oma teed kliimateadlasest minajutustaja. See on vana kooli romaan, mõne metafiktsionaalse nüansi ja tugeva intertekstuaalse põhjaga tekst, mis kujutab õnnestunult võimalikke postapokalüptilisi tajuregistreid ja uue maailma piirjooni. Tõnis Tootseni „Esimene päev” (2016) on stiililt maksimalistlik romaan, mille käsitsi kirjutatud tekst ja raamatu materiaalsust rõhutav kujundus muudab selle juba omaette „imeasjaks”. Sündmuste tasandil tegeldakse ellujäämisega pärast tuleviku­sõda, romaani dominandiks aga on üldised arutlused tehnoloogiast, vabadusest, kogemusest jne. Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel” (2020) tegeleb tulevikku tähistava tundmatuga, suure X-sündmuse paljuhäälse kujutamisega olu­korras, kus nähtamatu ähvardus muutub korraga reaalseks. Katastroofi­kirjandus jõuab oma loogilise jätkuni koroonaajastut kajastavates proosatekstides, mille eelkäija oli Mari Järve epideemiaromaan „Esimene aasta” (2011) ja edasiarendajad näiteks Marek Tihhonovi „Maailmalõpu päevik” (2020) või Killu Kaare „Pandeemia: siis, kui maailm hulluks läks” (2020). Sellelt foonilt võib ennustada ökotsiidi kujutavate allegooriate lisandumist või keskkonnamuutusi käsitleva kliimaulme ning transgressiivsete utoopiate populaarsuse kasvu. Võimalik, et just see žanr liigub praeguselt ebamääraselt positsioonilt rohkem eesti kirjanduse keskme poole.

 

IV

Kirjanduse piirid on avardunud. Küsimus pole mitte ainult lugejate eelistustes, vaid ka kriitikute ja kirjandusteadlaste huvis klassikalisest ilukirjandusest väljapoole jäävate tekstiloome strateegiate vastu. Ennekõike toetavad uued uurimissuunad (oma)eluloolist kirjutamist, sealhulgas kirjavahetusi, reisikirju jms. Kui tuum on lõhenenud, liigub koondumine mitmetesse uutesse keskmetesse. Just sellele laienenud foonile asetub käesoleva sajandi üks eesti kirjanduse „suuri teoseid” – Valdur Mikita esseeraamat „Lingvistiline mets” (2013), mida võiks nimetada ka ajalooteemaliseks postmodernistlikuks fantaasiaks. Siin on üldine ajaloodiskursus ning efektsete assotsiatsioonide põhjal arendatud mõtte­pildid. Neid hoiavad koos kirjandustraditsioonist tuttavad küla- ja metsa­motiiv ning tugev minakujund. Minevikust kõnelemise kaudu visandatakse poliitiliselt aktuaalne olevikukirjeldus ja tulevikuvisioon. See on põlvkondadeülene ja rõhutatult Eesti teemaga tegelev raamat, mis ilmumisajal paigutus rahvusliku ajalookirjutuse üle toimunud vaidluste ja Euroopas hargnenud pagulaskriisi konteksti. Tegemist on rahvusliku ja kohaliku müüdi ümbermõtestamisega, mille taustal peetakse ometi silmas ühendusi kaugele esiajalukku ulatuva plane­taarse mõõtkavaga. Mikita kesksed mõisted perifeeria ja mets kajastavad globaalses plaanis väikese kogukonna positiivset ja jätkusuutlikku ideed. Ilmselgelt suutis mitu aastat raamatumüügi edetabelites püsinud teos muidu ilukirjandusele kuulunud lugejaskonda koondada ja ühendada.

Ilukirjandust ja ajaloouurimust on üha raskem piiritleda rahvusliku traditsiooni raames, viimastel kümnenditel on jõudu kogumas „kultuuride kohtumise” idee. Eesti kirjanduses tähendab see muutuva rahvustunde ja geopoliitilise konteksti mõtestamist. Konkreetsemalt kujutab globaalse ja lokaalse vahekordi Mihkel Muti paroodia „Eesti ümberlõikaja” (2016), mis kriitikutes tekitas küll omajagu kõhklusi, kuid oli tavalugejate hulgas seda menukam. Probleem on muidugi aktuaalne – rahvusriigi idee nõrgenemine ja globaalsuse idee eba­määrasus on tekitanud lõhe, kus demokraatia, vabaduse või kogukonna küsimused ei ole enam üheselt mõistetavad. Eesti motiivi geopoliitilist tähendust võiks veel näitlikustada loetelu, mida ühendab etnonüümi kasutamine teose kõige loetavamas tekstiosas ehk pealkirjas. Autorinimed oskab „Loomingu” lugeja kindlasti ise lisada: „Eesti gootika”, „Eesti armukesed”, „Eesti eleegia”, „Eesti bluus”, „Eesti vaarao”, „Eesti veri”, „Eesti elulood”, „Eesti edulood”, „Eesti asjad” jmt. Selline pealkirjapoeetika on XXI sajandi maailmakirjanduses üsna silmatorkav, mis tähendab kindlasti suuremat tähelepanu muutuvale identiteedipoliitikale, rõhutab globaalse ning kohaliku suhet, globaalsust kui lokaalse paljususe sisulist mõõdet jms. Etnonüümi ja põhisõna omavaheline pinge võimaldab edasimõtlemist mitmetes identiteeti kujundavates suundades: oma ja võõras, minevik ja tulevik, ida ja lääs jne.

Sellel taustal mõjub tähendusrikkana looduse ja maaelu motiivi tagasitulek. Näiteks maal ja aias toimetamine Õnnepalu teostes, sellest kirjutavad ka Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailmas” (2012) ja Lauri Sommer „Räestu raamatus” (2012), aga see puudutab ka Mehis Heinsaare tegelaste loodusesse siirdumisi. Tõnu Õnnepalu triloogia „Mujal kodus” (eriti „Aaker”) polegi enam üksnes omaelulooline proosa ja allegooriline rännakunarratiiv, vaid kaldub üha rohkem looduskirjanduse žanrisse, esindades „isiklikku, reflekteeriva essee vormis kirjutist, mis põhineb tähelepanekutel loodusest ja loodusteaduslikel teadmistel, aga on avatud ka looduse hingelisele tähendusele ning looduse sisemisele väärtusele”.[5] Siin mängib edaspidi kindlasti kaasa üldisem keskkonnateema aktuaalsus, nõnda et nullindatel kirjanikele armsad linnakujundid jäävad tagaplaanile või kasutatakse neid kriitilises kontekstis.

 

V

Käesoleval sajandil on sageli korratud repliiki William Faulkneri romaanist „Reekviem nunnale” (1951): „Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.” See on mineviku pideva kohalolu meeldetuletus, sest kui nüüdis­aja suhe minevikku muutub, siis muutub selle kaudu ka arusaam iseendast ja kollektiivsest identiteedist. Nüüdiskirjanduses tegeldakse selle probleemiga väga aktiivselt. Mineviku konservatiivne ja poliitilise aktsendiga ülekirjutamine algas juba nn avalikustamiskirjandusega 1980. aastate lõpus (Jaan Krossi romaanid, Mats Traadi käesoleval sajandil jätkunud eksistentsialistliku põhitooniga jõgi­romaan „Minge üles mägedele” jt) ning jätkus lähimineviku traagiliste kogemuste analüüsiga indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”, 2001; „Katkuhaud”, 2007; Sofi Oksaneni romaanid, eelkõige „Puhastus”, 2009; Andrei Ivanovi „Peotäis põrmu”, 2011). Alateadvusse surutud rasked üleelamised on jäänud indiviidi psüühikasse painavate mälestuste või trauma­kogemusena, nende meenutamine elustab sündmustega kaasnenud valutunde, hirmu ja õudused. Need jäävad „kummitama”, nendest rääkimiseks puudub keel ja sõnastamiskogemus, mistõttu on tekstid sageli eksperimentaalsed, mäletamise ja unustamise protsessi registreerivad katkendlikud narratiivid (nt Mihkelsoni „Ahasveeruse une” kahestunud jutustaja või „kahekordse häälega naine”). Nende raamatute keskmes on üksikisiku moraalsete võimaluste vaagimine mitmekihilises aegruumis, inimese ja ühiskonna vaheliste suhete sügavam mõistmine. Tänapäeva ja möödaniku kokkukuuluvust näitab ka Aino Perviku 1930.–1940. aastate lapsepõlve vaatepunkti rekonstrueeriv fragmentaarium „Miniatuurid mälupõhjast” (2020). Olulised lähiminevikku käsitlevad teosed viimasest kümnendist on kindlasti Leelo Tungla „Seltsimees lapse” raamatud (2008–2009), Ilmar Taska „Pobeda 1946” (2016) ja Kai Aareleiu „Linnade põletamine” (2017). Ajaloost tänapäeva ulatuva eepilise haardega võtab möödunud sajandit käsitleda Martin Algus novellikogus „Tagamaa” (2020).

Kollektiivses ja isiklikus mälus peituvate haavade analüüsiga paralleelselt on kirjutatud postmodernistlikke ajaloolisi romaane: historiograafilisi metafiktsioone ja alternatiivajalugusid. Tõsise rahvusliku minevikunarratiivi kõrvale astusid sajandivahetusel teosed, mis interpreteerivad erinevaid ajalookirjutuse võimalusi, ideoloogilist tendentslikkust ning kõrge ja madala vastandusi. Embleemne tekst on Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” (2010), kus mütoloogiline ja kõrgkultuuriline kood kirjutatakse üle massikultuurist tuttavate strateegiatega. Andrus Kivirähki ajalooparoodiad on ilmselt selle suuna kõige tuntumad teosed. Fakti ja fantaasia pingeväljas pööratakse ümber eestlaste kinnistunud enesemüüt ja identiteedikäsitluse kesksed kujundid (mõis, töö, küla „Rehe­papis”). Nii struktuurilt kui ka sisuliselt on huvitavam „Siniste sarvedega loom” (2019), mis kujutab „Kalevipoja” ja muinasutoopia dekonstruktsiooni surma­ekstaasi suubuva kunstnikuromaani vormis. Meenuvad veel Aarne Rubeni romaan „Volta annab kaeblikku vilet” (2001) ja novellikogu „Lugusid Anveltist ja Kingissepast” (2007), milles toimub nõukogudeaegse töölisliikumise käsitluse koomiline ümberpööramine. Ajalookirjutuse narratiivsusele juhib fantaasia ja fakti lahknemist rõhutades tähelepanu alternatiivajalooline kirjandus. Sajandi esimesest kümnendist võib näiteks tuua Indrek Hargla romaani „Palve­ränd uude maailma” (2003) ja hilisemast ajast Peeter Helme teose „Haakrist ja ajarelv” (2019), aga kõige programmilisemalt esindab seda lähenemisviisi Hargla toimetatud antoloogia „Eestid, mida ei olnud” (2017), kus kujutatakse Eesti ajaloo alternatiivseid võimalusi ürgajast tänapäevani.

Märgata on ka pöördumist vanema ajaloo poole. Meelis Friedenthali „Mesilased” (2012) vaatab võõramaalasest protagonisti „kurja silmaga” XVII sajandi lõpu Tartut, stiilselt ja värskelt jätkab Tiit Aleksejev ristikivilikku Euroopa ajaloo elustamist ristisõdade triloogias („Palveränd”, „Kindel linn” ja „Müüri­deta aed”, 2008–2019), suure lugejamenu saavutab Indrek Hargla keskaegses Tallinnas tegutseva apteeker Melchiori kriminaalromaanide sari. Erkki Koort üllatas eelmise kümnendi lõpul keskaega paigutatud põnevusromaani triloogiaga („Kättemaks Kirumpääl”, „Veritasu Tartus”, „Salakuulaja Vastseliinas”, 2018–2021). Mõneti teenimatult on mööda vaadatud Rein Põdra baltisaksa- ja Euroopa-ainelistest ajaloolistest romaanidest. Vaidlused teadusliku ajaloo­kirjutuse ja eriti eesti keskaja käsitlemise teemadel võtab kokku Andrei Hvostovi lugemisnäidend „Henrik” (2006). Ilukirjanduse ja teadusteksti piiridega mängivas teoses astub kroonikakirjutaja dialoogi nii oma kaasaegsete kui ka tänapäeva inimestega, kes omakorda esindavad mitmesuguseid stereotüüpseid suhtumisi Henrikusse ja ajalukku (saunamees, kõnepidaja, taara­usuline, feminist). Nende stereotüüpidega haakub otseselt üldine poleemika eesti ajaloo­kirjutuse eesmärkide ja suundumuste üle. Ilmselt pole juhus, et paljude sajandi­alguse ajalooliste romaanide üks tegelasi on kroonikakirjutaja ning vaatluse all tema keeruline positsioon võimu ja jutustamine vahealadel.

Ajaloolise romaani puhul võib kokkuvõttes märgata paari üldist suunda. Kõigepealt kaugenemist postmodernistlikust suhtumisest minevikku, mis väljendus selles, et ajalugu on üksnes narratiiv. Nüüd otsitakse võimalust ületada „lõhe” jutustamise ja ajaloolise tegelikkuse vahel (jutustuse ja sündmuse vahel). Sellega kaasneb tõe ja mälu vahekordade uurimine, mis muu hulgas tähendab eetilise hoiaku rõhutamist. Klassikalise ajaloonarratiivi kõrvale võib asetada metafüüsilisemad aja ja koha kategooria uuringud, näiteks Madis Kõivu sajandi­vahetusel ilmunud „Studia Memoriae” köited.

 

VI

Kirjandus püüab ühelt poolt jutustada lugusid, kuid samal ajal tegelikkust kriitilise metafoori kaudu üldistada. Selle protsessi käigus võivad äärmuslikumat keelt või ideoloogilisi seisukohavõtte pruukivad autorid sattuda vastatamisi eelarvamuste või lugejaootuste luhtumisega. Kesküla väljend „hirmsad kirjanikud” võiks piltlikult tähistada ka transgressiivset või piiridest üleastumise poeetikat, mis on eesti kirjandust „painanud” taasiseseisvusaja algusest saadik. Transgressiivne kirjandus on ebameeldivaid, häirivaid ja kultuuris tõrjutud teemasid teadlikult käsitlev looming, mille keskmes on keelu rikkumise tagajärjel või vaikimisi sündsaks peetava normi hülgamisel kujunev ambivalentne tähendusväli. See luuakse tabusõnalise tähistamise, graafilise kujutamise ja keelu reflekteerimise kaudu, nõnda et kirjeldatav ainevaldkond, teose vaatepunkt ning kujutamislaad võivad olla häirivad või lugejale vastuvõetamatud.

Transgressiivne kirjandus näitab põhimõtteliselt seda, kuidas üleastumine on minatunnetuse osa, s.t piiride teadvustamine kuulub inimkogemuse juurde ning esteetilised jm normid või kitsendused õhutavad piiriületamisele. Kõige rohkem on selles kontekstis nimetatud Peeter Sauterit, Kaur Kenderit ja Kivisildnikku. Kuid huvitavaid näiteid transgressiivsest kirjandusest pakuvad ka Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016), Margit Lõhmuse novellikogu „Sterne” (2019) ja Sandra Angeli „Ma tulen” (2014), mille kõnekas alapealkiri on „Kümnendad. Eesti. Zeitgeist. Traagiline. Räpane. Ilus”. Transgressiivse kirjanduse üks tunnuseid on identiteedi spetsiifilisemas vormis mõtestamine. Muidugi tegeleb suur osa olulisest ja värskest kirjandusest mitmesuguste identiteedi vormide (rahvuslik, kultuuriline, sooline, seksuaalne, virtuaalne jne) mõtestamisega, aga seda tehakse üldiselt mõnevõrra traditsioonilisemate vahendite ja keele kaudu.[6]

 

VII

Olevikuaineliste narratiivide põhimeetod on paljuski realistliku, kohati naturalismi kalduva klassikalise suuna edasiarendus. Muutused selles laadis toimusid juba 1990. aastatel, mil eepilise asendas minimalism, ilusa inetus ja kõrget sünteesiti madalaga. XXI sajandi teisel kümnendil naaseb eepilisus mahukate romaanide vormis (Afanasjev, Vadi, Kaus, Ivanov, varasemast Kalle Käsperi ajalooline jõgiromaan „Buridanid” jmt).

Üliviljakas ajavaimu kajastaja on olnud Peeter Sauter, kelle looming järgib elukaart (noorus, abielu, lapsed, lahutus, keskiga, järgmine abielu, vananemine). Sauteri kirjutamisviisis on nähtud üht teatud nüüdiskirjanduse poeetikat, mis kujutab argiseid või düsfunktsionaalseid suhteid ja mille pinnalt luuakse katkendliku ja heitliku identiteediga karakter. Fragmentaarne narratiiv rõhutab pidevat pooleliolekut ja juhuslikkust veelgi, samas kaasneb sellega sisekõne vormis refleksioon eksistentsiaalsete küsimuste üle. Aga Sauteri klassi­kalisele protagonistile omane skeptilisus, pessimism ja nihilism on viimasel ­kümnendil asendunud pehmema ja humanistlikuma ellusuhtumisega. Armastuse ja suhteküsimustega tegelevat romaanitriloogiat  „Ära jäta mind rahule. A love story” (2013), „Sa pead kedagi teenima” (2016) ja „Kana peni” (2021) on võimalik lugeda romantilise armastusmüüdi kriitikana, mida saadab leppiv malbus, kurbus ja mõistmispüüd. Tarmo Teder on Sauteri kõrval teine madala olustiku ja krõbeda ühiskonnakriitika esindaja. Tema naturalism on jõulisem ja kirjanduslikum, s.t vaheldusrikkam, „inetum”, aga samas kohati lüürilisem ja „ilusam” (nt „Onanistid”, 2006).

Naturalistliku kallakuga proosa viimane faas on transgressiivne realism, mis korjab üles sotsiaalselt vastuolulised probleemid ega kohku tagasi tabunähtuste detailsel kirjeldamisel. Selle suuna näiteid leiab veebilehel Nihilist.fm ilmunud lugudest, mis on koondatud raamatusse „Final cut” (2017) ja mille kurjemaks õieks oli anonüümse autori fentanüülisõltuvust kirjeldav „Kuidas minust sai HAPKOMAH” (2016). Tonaalsuselt Sauteri ja „nihilistide” vahepeale paigutub olevikuinimese suhtes mõõdukalt pessimistlik ja melanhoolne Mait Vaik (nt „Meeleparanduseta”, 2016).

Sajandialguse eesti elulaadi kroonikana võib lugeda Urmas Vadi loomingut, kus saavad kokku argine maailm ja irratsionaalsus, olme ja ilmutus, madal ja kõrge. See käivitab tegelaste kinnismõttelise ja obsessiivse käitumise, mis veab lõpuks ka narratiivi realistlikust esteetikast kaugemale. Järjest mahukamate romaanide ja hästi komponeeritud novellikogude (nt „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”, 2014; „Hing maanteeserval”, 2021) kõrval sisaldab äraspidist eestluse elujõu kvintessentsi lühiproosakogumik „Elu mõttetusest” (2019). Vadi proosale omane fakti ja fiktsiooni vahelise piiri hägustamine, mis väljendub autobiograafilisuse tugevnemises, kultuuriloo kaasamises jne, on sajandialguse eesti ilukirjanduse silmatorkavamaid tunnuseid. Sellena tuleb näha ka kirjaniku­elu köögipoole või eneserefleksiivse tasandi kujutamist. Näiteks loomemajas töötamise ainetel kirjutatud tekstide hulk võimaldab kõnelda taas omaette alažanrist eesti kirjanduses (Vadi kõrval Tõnu Õnnepalu, Aare Pilv, Maarja Kangro, Kivisildnik, Kärt Hellerma jpt).

Sajandivahetusel proosaga alustanud Jan Kaus eksperimenteerib kõigepealt hoogsalt jutustamise ja tekstuaalsusega (nt „Õndsate tund”, 2003). Edaspidi kirjutatud romaane, mis on vormilt postmodernse maailma linnaromansid, kannab inimsuhete võimalikkuse mõtestamine ülisubjektiivse minapildi ja küünilise maailma kiuste (nt „Hetk”, 2009). Kausi romaanid on kohatundlikud Tallinna raamatud. Suurepärane kokkuvõte ajastu tunnete skaalast ja kohavaimu ülesehitavast mõjust on miniatuuridest koosnev „Tallinna kaart” (2014), mis väärtustab hetketajude autonoomsust sünnitusmajast algava ja matustega lõppeva terviku kontekstis.

Olevikulise vaimsuse kujutamise teine äärmus kaldub selgelt fantaasiasse ja allegooriasse. Eesti nüüdiskirjanduse esindusautoriks on käesoleval sajandil kujunenud Mehis Heinsaar – esindades eesti kirjanduse klassikalist suundumust, n-ö tuglaslikku liini, mille tunnusteks on läbimõeldud kompositsioon, üldistusjõulised metafoorid ja müüdilisus, lihvitud keel ja stiil. Kuue novelliraamatu, kahe romaani ja kahe luulekoguga loob Heinsaar vanamoodsa kujutlusmaailma, mille suhted ülimoodsa maailma probleemidega on viimastes raamatutes järjest kõnekamad. Vormilt fantastilised novellid järgivad küll n-ö muinasjutupoeetikat, absurdikirjanduse norme jms, aga neid võib lugeda ka nüüdismaailma kriitilise kommentaarina. Esinduslik valikkogu „Võlurite juures” (2021) sisaldab kõike Heinsaare proosale tunnuslikku: surm, armastus, ettemääratuse probleem, erandlikkuse tragöödia, loodus jms.

 

VIII

Nagu juba mainitud, käesoleva sajandi üheks fenomeniks on ajaloolise ja autobiograafilise kirjanduse plahvatuslik populaarsus. Lugemisharjumust hoiavad alal elulood ja memuaarid, päevikud, reisikirjad jms. Need on omaette spetsiifilised žanrid, kuid see muudab ka ootusi üldkirjanduse, või nagu Tõnu Õnnepalu ütles, „selle vana vale” suhtes, ja toob kaasa näiteks dokumentaalromaani ja ilukirjandusliku biograafia naasmise. Sisuliselt tähendab see „reaalsuse” sisse­tungi kirjandusse, pöördumist dokumentaalse ainese poole. Üldkirjanduse kontekstis tähendab „reaalsusenälg” seda, et kunstnik lähtub kogemusest või konkreetsest materjalist mitte üksnes loominguks vajaliku inspiratsiooni saamisel, vaid teose enda „valmistamisel”. Sellise poeetika äärmusi koondab David Shieldsi välja pakutud tunnuste loetelu: „Teadlik mittekunstilisus: „toores” materjal, näiliselt läbimõtlemata, filtriteta, tsenseerimata ja ebaprofessionaalne. (Kas viimase poolsajandi vältel on tehtud midagi mõjuvamat, kui Abraham Zapruderi Super-8 kaameraga filmitud kaadrid Kennedy mõrvamisest?) Juhuslikkus, avatus juhusele ja vedamisele, spontaansusele; kunstiline riskimoment, emotsionaalne appikarje ja intensiivsus, lugeja/vaataja osalus: liialdatud literaalsus, tähenärijalik toon, nagu reporter vaatleks võõrast kultuuri; plastiline vorm, puäntillism; kriitiline autobiograafilisus, eneserefleksiivsus, enese-etnograafilisus, antropoloogiline autobiograafia; nähtamatuseni hägustatud piir ilukirjanduse ja mitteilukirjanduse vahel: tegelikkuse lõksumeelitamine ja ligitõmbavus.”[7]

Elulugude ja ajalookirjanduse tõusuaeg peegeldab üldisemat kultuurilist nõudlust autentse, ausa ja ilustamata narratiivi järele. Siin võib embleemsete näidetena tuua kaks 2012. aastal ilmunud teost: Mihkel Raua „Musta pori näkku” ja Mari Tarandi „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Neid mitmes olulises asjas vastandlikke teoseid ühendab müstilise ja romantilise kunstnikunatuuri ja alati teoste varju jääva „tegelikkuse” kirjeldamine, pildid kangelase argipäevast, mille kaudu lugeja saab jutustusele suurema intensiivsusega kaasa elada. Sajandi esimese kümnendi näidetena võiks nimetada Jaan Kaplinski kirja­vormis perekonnalugu „Isale” (2003), Vaino Vahingu päevikuid („Noor Unt”, 2004; „Päevaraamat I-II”, 2006–2007) ja Mihkel Muti sarja „Mälestused I–VI” (2009–2011). Ilmselt oodatuim omaelulooline teos, Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957–1968”, nägi trükivalgust 2009. aastal.

Omaette valdkonna moodustavad reisikirjad, mis kujutavad tänapäeva mobiilset maailma ja kirjeldavad sageli ka võõrsil elamise kogemust. Nende puhul pakub kindlasti huvi oma ja võõra võrdlus, järjest keerukamaks muutuva identiteediprobleemi mõtestamine argikäitumise, abielu või töölkäimise kontekstis. Eesti kirjastusturu üks tuntumaid kaubamärke on just selliseid kogemusi vahendav Petrone Prindi ligemale 120 köitest koosnev „Minu”-sari, kuhu on panuse andnud paljud ajakirjanikud ja kirjanikud (Vahur Afanasjev, Barbi Pilvre, Olev Remsu, Contra, Susan Luitsalu, Eia Uus, Katrin Pauts).

Kõige enam tuleb autobiograafiline poeetika jutuks Tõnu Õnnepalu loomingu käsitlustes. Juba „Harjutustest” alates iseloomustab tema tekste huvi „väikse ajaloo” vastu, dialoog stereotüüpse elulookirjutuse mudeliga, mille raames kõneldakse subjekti peidetumatest ihadest ja spetsiifilistest kogemustest (nt seksuaalsus, kiindumus saartesse, traumad ja vigastused jms), kultuurilise põlvnemise narratiivist jne. Kirjutatut iseloomustab aususe ja varjamise vahel kaalutlemine, mistõttu Õnnepalu omaelulooliste tekstide sisemiseks seadeks on põiklemine ja lugeja eksitamine (eri autorinimed, nimede esitähtede kasutamine, ase­sõnalisus jms). Õnnepalu omaeluloolise proosa üks keskseid motiive – „kadunud kodu” – võimendub hiljutises triloogias „Mujal kodus”, mida serveeritakse korraga reaalse ja allegoorilise rännakuna, nõnda et omaeluloost saab müütiline odüsseia. Õnnepalu näitab lõppkokkuvõttes, kuidas kujundlikkus ja dokumentaalsus ei välista teineteist ning annavad probleemidest kõnelemiseks lisavõimalusi. Väga isiklikku lähenemist dokumentaalsusele katsetab Maarja Kangro romaanis „Klaaslaps” ja raamatus „Minu auhinnad” (2018), mis jutustab kirjaniku elust auhindade ja tunnustuse kaudu. Siia ringi lisandub Mudlumi autoetnograafiline teos „Mitte ainult minu tädi Ellen” (2020).

 

IX

Viimase kümmekonna aasta jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus, mida väga operatiivselt ka eesti keelde tõlgitakse. See toob vene kogukonna avalikus ruumis nähtavale uutmoodi ja poliitiliselt huvitavamas mõttes. Sajandialguse venekeelne kirjandus Eestis on poliitiliselt ja esteetiliselt lääneliku orientatsiooniga. Seda on nimetatud kaht kultuuri sünteesivaks piiri­kirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks (Eneken Laanes), mis tegeleb identiteedi ja kultuurilise kuuluvuse küsimustega. Kirjandusliku poeetika mõttes katsetatakse huvitavalt modernismi ja postmodernismi sünteesivaid strateegiaid kaasaegsete motiivide ja teemade esile toomiseks. Kesksed autorid on Jelena Skulskaja, Igor Kotjuh, Andrei Ivanov, P. I. Filimonov, Gohar Markosjan-Käsper, Ilja Prozorov. Eestivene identiteedi teemast on omaeluloolises vormis pikemalt kirjutanud Viktoria Ladõnskaja („Lasnamäe valge laev”, 2013), Andrei Hvostov („Sillamäe passioon”, 2014) ja Jelena Skulskaja („Marmorluik. Lapsepõlveromaan”, 2015).

Kui sajandivahetusel oli eestivene kogukonna kultuuriline esindaja Jelena Skulskaja (nt „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, 2013), siis viimase kümne aastaga üle kümne romaani avaldanud Andrei Ivanovist on saanud võib-olla üldse kõige olulisem Eestis elav kirjanik. Eestivene identiteedi küsimuse kõrval („Tuhk”, „Peotäis põrmu” jt) mõtestab ta muutuva Euroopa tumedamat poolt: võõrandumist, nn vahepealsuse ja mittekuuluvuse dilemmasid (man in between, nonbelonger). Ivanovi läbimurdeteosed moodustavad ligemale tuhande­leheküljelise Skandinaavia triloogia, kus kelmiromaani vormis sissejuhatus („Hanumani teekond Lollandile”, 2012) arendatakse hipikommuuni kujutava tragikomöödia kaudu („Bizarre”, 2014) lootusetuse ja isikliku apokalüpsisega täidetud sisekaemuseks tsükli viimases osas „Kuutõbise pihtimus” (2015). Ivanovi suure eepika kõrvale sobib panna samuti produktiivse P. I. Filimonovi proosa, millest võiks välja tuua teose „Thalassa! Thalassa! Romaan-imerohi” (2013), postmodernistliku armastusromaani, mille aluseks on müütiline sümbolsüsteem ja selle peal tänapäevase kultuuri kihistused: vande­nõunarratiiv, esoteerika, pornograafia ning rokkmuusika. Teost kannavad mitu tegevusliini ja vaatepunkti, mis lõikuvad, kattuvad ja on omavahel ajalises nihkes. Filimonovi proosa eripäraks on jutustamine tegelaskuju kaudu, grotesksed ja värvikad portreed, filmilikkus, huumor, mõistujutulikkus, mis tuleb eriti esile autobiograafilisusega mängivas romaanis „Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia” (2017).

 

X

Naisuurimuse mõjul on nii mineviku kui ka tänapäeva naisautorite käsitlemisel kasutatud teinekord vaidlusi tekitanud naiskirjanduse mõistet. Siinkirjutaja arusaamist mööda ei tähenda naiskirjandus niivõrd üldisest kirjandusprotsessist välja tõstetud ühtset suundumust, mis luuakse vastukaaluks meeste kirjutatud raamatutele, vaid soolist vaadet rõhutatakse selleks, et esile tõsta üht temaatiliselt mitmekesist ja eriilmelisi kirjutamisviise sisaldavat nähtust, mida ometi ühendavad sarnased lähtekohad. See kujutab rõhutatult soolisest vaatepunktist inimese tundemaailma, tema kehalisust, seksuaalsust jm varjatumaid ning võib-olla varem tabudena tajutud kogemusi. Sageli suhestuvad isiklikud kogemused laiemalt ühiskonnas muutuva võimujaotuse või poliitiliste hoiakutega (nt naise roll avalikus elus, abordi probleem või emaduse küsimus).

Eesti nüüdiskirjandusest võib leida mitmeid kirjanikke, kes tegelevad nende teemadega teadlikult ja isikupärases stiilis. Olulised XXI sajandi alguse nais­autorid on Elo Viiding ja Kristiina Ehin, hilisematest alustajatest Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Eia Uus jt. Elo Viidingu proosast leiab jõulist võimu­suhete ja soostereotüüpide kriitikat (novellikogu „Teised”, 2012) Näiteks novellis „Kestmine” käsitletakse soojätkamise sunduslikku olemust, nõnda et traditsioonile ja naise keha defineerivale kestmisele kaalutakse alternatiivina vaimsuse printsiipi (vt ka proosaluule kogu „Kestmine”, 2011).

Hoopis teises laadis kirjutab Kristiina Ehin. Tema lüürilistes, muinasjutu­laadsetes mõistulugudes avaneb naiselikkus tunnete eristamise ja sisemono­loogi rõhutamise kaudu, kusjuures tähtsad on maa ja linna vastuolud, traditsiooni ja nüüdisaja vaheline konflikt. Kõige laiem kontekst on siiski loodus ja universum ning nende kaudu tajutav ühendus ürgse naiselikkuse ideega. Selline vaade iseloomustab ka Kauksi Ülle sajandivahetusel ilmunud võrukeelset proosaloomingut („Paat”, 1998; „Huuv”, 2000; „Uibu”, 2003).

Viimase kümnendi üheks huvitavamaks autoriks kujunenud Maarja Kangro juttude protagonist on tavaliselt intellektuaal või kirjanik. Jutustaja kasutab eneseirooniliselt paljusid meesautorile tunnuslikke võtteid: tundekirjelduse asemel analüütiline või teaduslik keel, mida omakorda varjutab iroonia ja huumor ja seda saadab peategelase „objektistav pilk”. Kangro paljudes lugudes tuleb üheksakümnendate „kirjanik võõrsil” ja välismaa motiiv jõuliselt tagasi. See on näide globaliseerumise teemast, mida käsitletakse küll kerge resignatsiooni saatel ja paradoksaalsel moel isoleeritust ja võõrandumist kinnitades (nt novellikogud „Ahvid ja solidaarsus”, 2010; „Dantelik auk”, 2012; „Hüppa tulle!”, 2014 jt). Naise vaatepunkti on väga järjekindlalt rakendanud Kätlin Kaldmaa. Romaan „Islandil ei ole liblikaid” (2013) on boreaalne maagiline realism – üha Islandi suguvõsa lugu läbi naisliini mitmete jutustajahäälte –, aga meelde on jäänud ka novellikogu „Väike terav nuga” (2014), mis keskendub eri vanuses naistegelastele (lapsele, noorele armastajale, rasedale). Tähtis on kehataju, millest lõikab läbi „terav nuga” – mingi traagiline sündmus, kannatus, trauma, sotsiaalne ebaõiglus.

Üks heas mõttes ehmatavamaid teoseid kümnendi lõpust on Kerttu Rakke romaan „Häbi” (2018), mis on varem populaarses chick-lit-žanris kirjutanud autori kõige tõsisem ja tugevam raamat. See vaatleb eestivenelasest naise enesemadaldamise ja äärmusliku häbikompleksi arenemist teravas sotsiaalses kontekstis (emaduse ambivalentsus, kohanemine, eestivene kogukonna suhted). Eva Koffi „Sinine mägi” (2017) on minevikku tänapäevaga ühendav kolme naise lugu, mida iseloomustavad kõrgstiilsed kujundid ja suured teemad ning mittekronoloogiline jutustamine: sageli on pika lõigu sees mitu nõelasilma, mille kaudu viiakse lugeja teise aegruumi. Lisaks nendele näidetele: palju kõneainet tekitas hiljaaegu Eia Uusi feministlik romaan „Tüdrukune” (2019), mis üsna vastuolulise protagonisti silme läbi käsitleb ka naistevastast vägivalda ja lesbiteemat. Naiskirjanikud kujutavad väga otsekoheselt aktuaalseid teemasid, kuid paljudel juhtudel on oluline ka minevikutasand: suguvõsa- ja kultuuri­traditsioonid või möödanikutraumad.

 

XI

Sajandialguse žanripoeetika on liikumises ja muutumises, romaanides segunevad normid (nt ajalooline romaan krimiromaaniga), žanrikirjanduse ja klassi­kalise ilukirjanduse vahelised piirid on paljudel juhtudel hägusad. Toimub intensiivne uute žanrinimede ja alažanrite loomine (etnoõudus, kliima- ja katastroofiulme jne). Uuem žanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad ala­žanrid pälvivad ka järjest laiema lugejaskonna tähelepanu. See on eeskätt Indrek Hargla teene, kes liigub klassikalise ulme juurest koomilisse fantaasiasse, ajaloolise krimikirjanduse ja etnoõuduse poole (nt „Süvahavva” triloogia, 2013–2020). Uuematest tulijatest on huvitav mitmetes žanrites katsetav Maniakkide Tänav (nt zombiromaanid või „Mehitamata inimesed”, Eesti-aineline post­apokalüptiline küber- või biopunk), kuid ka naisautorid Triinu Meres, Mann Loper, Mairi Laurik.[8]

Eesti nüüdiskrimi on küllaltki mitmekesine. Siia kuuluvad Indrek Hargla Melchiori-sari, Taavi Kanguri põnevuslood, ka bizarro-esteetika poole kaldu Kivisildniku ja Aarne Anmanni „Visa hinge” sari ning Põhjamaade krimi ja domestic noir’i mõjutustega autorid Katrin Pauts, Birk Rohelend, Reelika Lootus, Ketlin Priilinn. Krimikirjandus on läinud kaasa üldisema tendentsiga, kus kuriteo ja uurimise kõrval pühendatakse palju tähelepanu peategelaste isiklikele suhetele, uurijate minevikutraumadele jms. Kriitikast ja kirjandusinstitutsioonidest eraldi elab ajaviitekirjandus, millest suure osa moodustavad tänapäevased romansid ja probleemikesksed suhtelood. See on peaaegu hõlma­matu autorite ja teoste kogum, kes on hästi tuntud rahvaraamatukogude lugejatele ja neile, kes otsivad kirjandusest immersiivset efekti või samastumisvõimalust. Sisuliselt kuulub siia ka XXI sajandi alguse eesti kirjanduse loetuim autor Erik Tohvri, kelle sulest ilmus kahe kümnendi jooksul peaaegu neli­kümmend (!) proosateost.

 

XII

Alates modernismist kuulub elava ja toimiva kirjanduskultuuri juurde ka eksperimentaalne kirjandus. Avangardsed katsetused keele ja tähistamise piiridel on XXI sajandil pidevalt päevakorral – alates Berk Vaheri „Lugulaulust” (2001) kuni Kiwa värske romaanini „Kummiliimiallikad” (2021). Sinna vahele jääb sajandi ühe radikaalsema proosaeksperimendina Jaan Malini romaan „Maa ja ilm” (2015). Sellest väljamõeldud keeles kirja pandud asemantilisest romaanist rääkimiseks on mitu võimalust, näiteks: a) teema ja vorm ongi keel ise, võib imetleda uusi sõnu, rütmi jms; b) lugejale antakse mitmeid pidepunkte („Tõe ja õiguse” kaanekujundus, tegelaste nimed, mh aleksander valgehobusekoppel, primaema vista, jaakob kunder), millele toetudes võib ta loo ise välja mõelda – ilmselt keerleb võimalik lugu ikka kirjanduse ja kirjanduselu ümber. Pikematest tekstidest ja suurematest projektidest võib nimetada Erkki Luugi teoseid ja tegevust, Barthol Lo Mejori „Popdadat” (2008), Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” (2010), Kiwa paljude kunstivaldkondade piire ületavat loomingut (kirjastus ;paranoia) ning tema koostatud eksperimentaalse kirjanduse antoloogiat „Kangelasema toitepiim” (2006).[9]

Mitmed eksperimentaatorid on leidnud tunnustamist või on nende tee viinud tavakirjanduse poeetika juurde. Olgu näiteks Erkki Luugile antud Betti Alveri kirjandusauhind romaani „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002) eest. Radikaalsete ribaraamatute ja alkeemiateemaliste lugudega alustanud Paavo Matsinist on saanud eesti kirjanduse põhivoolu üks põnevamaid autoreid („Sinine kaardivägi”, 2013; „Gogoli disko”, 2015; „Must päike”, 2017; „Kongo tango”, 2019). Matsini romaanide mitmetasandiline tegelikkus mängib ladusalt ajaloo ja tulevikuga, sulatades tervikuks nii esoteerilise, kõrgkultuurse kui ka žanrikirjandusliku.

Kui XXI sajand on remikside, meemide ja segunemise ajastu, siis puudutab see ka keelt ja kirjandust. Sajandialguse kirjanikke ja kunstnikke paeluvad avalikus ruumis ning internetis leiduvad keele ülevõtmise ja ümbertöötlemise võimalused. Tähelepanuväärseim näide võiks olla luule ja proosa vahele paigutuv Indrek Koffi „Eestluse elujõust. Hüsteeriline traktaat” (2010). Tekst koosneb tänapäeva eesti suulises kõnes massiliselt kasutatavatest väljenditest, mis koonduvad omakorda mitmesse teemarühma: ilm, joomine, võõraviha, traagiline ajalugu, riik, autod jms. See on sajandivahetuse eestlase argikultuuriliste mentaliteetide kataloog, mille paljuhäälsuse taandavad leheküljelt leheküljele korduvad fraasid „teed või kohvi” ja „haige” – pealispindse viisakuse kõrval eksisteerivad viha, kadedus ja melanhoolia väljendavad eestlase elujõu ambivalentset kokkuvõtet. Siin võiks lõpetada, aga…

 

XIII

„Postkommunistlik Eesti ei ole veel andnud Suurt Eesti Romaani ja võib-olla ei anna seda kunagi. Aga kui võtta Tõnu Õnnepalu moodsa identiteedi halastamatu uurimine; Jaan Kaplinski peen kõikumine taevase ja lihaliku armastuse ning privaatsete ja poliitiliste hirmude vahel; Peeter Sauteri eksistentsialistlik janu ehtsa olemise järele, mis kodanliku mugavusega kokku põrgates sünnitab motiveerimata vägivalda; Ene Mihkelsoni shakespeare’likud puntrad, milles põimuvad reetmine, mäletamine ja unustus; progressi nukker relativeerimine Andrus Kiviräha teostes ning Mats Traadi külatraditsioonide ja moodsate kommete kokkupõrke kirjeldused – siis võime sealt saada ehk paremagi pildi Homo Estonicuse olukorra kohta kui kusagilt mujalt.”[10] Nõnda võtab Märt ­Väljataga kokku sajandi esimese kümnendi virtuaalse Eesti Teksti. Lisan siia lõppu veel teise kümnendi mõne tähelepanuväärsema teose, mis sajandi edenedes maailma ja eestimaalasi järjest hämaramas valguses näevad.

Andrus Kivirähki „Maailma otsas” (2013) algab nüüdseks tähenduskihte veel juurde saanud ummiku ja punase fooritule kujundiga ning selle keskne motiiv – üleilmse ja kohaliku vastuolu  – kajab vastu Urmas Vadi romaanides „Tagasi Eestisse” (2012) ja „Neverland” (2017). Need toimivad lähimineviku traumakirjanduse ja olevikku painavate tontide paroodiana, kuid väljendavad vaimukalt eestlaste tänaseid paineid ja tüüpkäitumist. Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” (2017) jutustab Eesti traagikast ajaloolise vanausuliste kogukonna ja universaalse kättemaksumotiivi kaudu, millele „Õitsengu äärel” lisab võimaliku lähitulevikus ees ootava globaalse katastroofi stsenaariumi. „Õitsengu äärel” on tänapäeva probleemidega kriitiliselt tegelev romaan, mis võib-olla märgib artikli alguses mainitud enesekeskse kirjutamisstrateegia muutumist: tegeldakse mitte ainult mina, teksti, siseeluga, vaid võimalikult paljusid kõnetavate aktuaalsete probleemidega. Nende hämarate ja kurja­kuulutavate lugude taustal annab inimlikku lootust Jan Kausi „Ma olen elus” (2015). See kuulub perekonnaromaani žanrisse, kus kolme põlvkonna saatustest jutustatakse kodu- ja paigatunde, baltisaksa ajaloo, eestivene kogukonna, lähisuhte vägivalla teemade kaudu, taustaks globaalse majanduskolonisatsiooni ja ökoloogi­lise kollapsi ähvardus. Olevikuvaimu kroonikat pakub kindlasti 2018. aastal käivitatud projekt „Eesti novell”, mille järjest lisanduvatest köidetest kujuneb tulevikus Eesti argielu ja vaimsuse kriitiline arhiiv ning mitmenäolise kirju­tajaskonna vaatepunkte koondav suur proosanarratiiv.

 

[1] K. Kesküla, Uued hirmsad kirjanikud. „Eesti Ekspress” 9. I 1998.

[2] M. Väljataga, Kauneimad jutud. „Eesti Päevaleht” 6. XI 2004.

[3] Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostanud C. Pihelgas. Kaksik­hammas, 2018.

[4] T. Haug, Traditsiooni õpilane. Rmt: T. Haug, Troojamäe tõotus. Tallinn, 2004, lk 319.

[5] K. Tüür, Looduskirjanduse määratlus. „Acta Semiotica Estica IV”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 73–96.

[6] Vt lähemalt: J. Kraavi, Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021.

[7] Vt: D. Shields, Reality Hunger. A Manifesto. New York, 2010, lk 5.

[8] Vt lähemalt: Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest. Eesti Ulmeühing, 2020.

[9] Vt lähemalt: A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. „Methis” 2013, nr 11, lk 22–47.

[10] M. Väljataga, Suure eesti romaani ootel. „Sirp” 31. VIII 2007.

Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveeri­vust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul palju. Isegi nii palju, et korraks mõtlesin mõttevahetuses osalemisest loobuda, kuid siis mõtlesin jälle ümber, sest hõlmamatus on üks tõsiasi, mis XXI sajandi eesti kirjandust XX sajandi omast eristab. Kindlasti on lünki kõigil mõttevahetuses osalejatel ning ma ise olen pidanud vähemalt mingilgi määral uuemat kirjandust jälgima, kas või sellepärast, et viimastel aastatel olen koos Janek Kraaviga ülikoolis läbi viinud eesti nüüdiskirjanduse kursust.

 

1

Mulle olulisi punkte eesti kirjanduse kohta sai praegu kolmteist. Need ei ole kirja pandud tähtsuse järjekorras, reastamisloogika lähtub sellest, kas tegemist on pigem väliste või pigem sisuliste tunnusjoontega. Laias laastus liigun kirjandus­likele tekstidele taustu loovate väliste asjaolude juurest sisulisemate suunas. Teadagi aga on väline ja seesmine omavahel seotud ning loogika jääb tinglikuks. Rea lõpetan kolme olulise väitega, mis kõlasid praeguse mõtte­vahetuse avaloos[1] ja mille kohta minu arust peaks midagi arvama.

–  Elame digi- ja internetisajandil ja see mõjutab ka kirjandust.

–  XXI sajandil tuleb eesti kirjanik kabinetivaikusest välja ja ronib lavale või sotsiaalmeediasse.

–  Eesti kirjandust näib iseloomustavat nii väliste olemistingimuste kui ka sisemiste tunnusjoonte poolest enneolematu stabiilsus – koos kõige hea ja halvaga, mida see kaasa toob.

–  Kui sajandi algusaastad maha arvata, siis on eesti kirjanduses käsil „Värske Rõhu” ajajärk.

–  Tundub, et on toimunud novellikirjanduse tõus, kuid see pole siiski ühemõtteline.

–  Kindlasti on toimunud draamakirjanduse tõus.

–  XXI sajandi luule põhikuju on vabavärsiline, XX sajandi luulel aga meetriline.

–  Üldise stabiilsuse taustal on näha tõusu veel mõnes konkreetses kirjandus­likus nišis. Eriti pean silmas ulme-, krimi- ja eestivene kirjandust.

–  XXI sajandi eesti kirjanduses näib olevat „karmi tõe” väljaütlemine ­tähtsam kui XX sajandi teisel poolel.

–  Eesti avangardkirjandus ei näi mahult küll oluliselt kasvavat ega kahanevat, kuid ta leiab endale uusi olemisvõimalusi.

–  Postmodernismi taandumisest on räägitud kogu maailmas ja sellest räägib ka Märt Väljataga.[2]

–  Fiktsiooni taandumine eesti kirjanduses näib olevat peaaegu kõigi lugejate poolt märgatud tõsiasi.

–  Väljataga pakub arutlemiseks välja teesi, et „eesti kirjandus enam ei arene”.[3] See asi ei tundu päris selge olevat, kuid selle üle tasub mõelda.

 

2

Digiajastu tähendus kirjandusele on teema, mille üle vahetatakse juba pikemat aega mõtteid. Mõtted on muutlikud ja olukord pole ikka veel selge. Raamatuturg pole kokku varisenud ning paljudel romaanidel on endistviisi algus, keskpaik ja lõpp. Sellest hoolimata võib olla õigus neil, kes väidavad, et me asume kommunikatsiooniviiside põhimõttelise muutuse lävel. Nullindatel pead tõstnud blogiproosa või Facebooki ajajärgu algusega hoogu saanud vaidlused nn enter-luule üle mõjuvad küll servapealsete näidetena, kuid ikkagi võivad need olla märgid poeetika üldisemast muutumisest. Ilmsem – ja mitte sugugi ainult Rupi Kauri suguste üleilmsete staaride fenomen – on aga sotsiaalmeedia luule väljakujunemine. Hakkasin tähelepanelikumalt seda jälgima pärast Hanna Linda Korbi „Sirbis” avaldatud harivat ülevaadet eesti Instagrami-luulest.[4] Vahepealse paari aastaga on üht-teist muutunud, peamiselt aga see, et nähtusest ei saa enam mööda vaadata. Sellest hoolimata on niisugusest luulest Eestis üllatavalt vähe juttu olnud. Esimene tõekuulutaja ma muidugi ei ole, enne mind on näiteks sellele, et Lauri Räpi luulepostitusi loeb Instagramis (eesti kirjaniku kohta) enneolematult suur inimeste hulk, tähelepanu juhtinud Joosep Susi.[5] Loen minagi, nende ridade kirjutamise ajal olen üks 17 300-st jälgijast. Arv kasvab ning Räpi luulekogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus” (2021) on praegu raamatute müügiedetabelis esimesel kohal nii Rahva Raamatus kui ka Apollos. Ma ei arva, et Räpp esindaks eesti luule tippsaavutusi (ja ega ta isegi ilmselt seda arva), kuid midagi ta esindab ja nüüd tuleb edasi mõelda, kuidas kirjeldada sotsiaalmeedia ajastu eesti luulet nii, et kõik esinduslik siiski pildile ära mahuks.

XXI sajandi kirjanik on esineja – kas võrgus, laval või kuskil mujal, aga eelduseks on see, et ta on nähtaval. Neid, kes ei taha ennast näidata, aga on ometi olulised kirjanikud, jääb järjest vähemaks. Mäletan, kuidas Ene Mihkelson leiutas kogu aeg ettekäändeid, miks mõnele üritusele mitte minna või miks mõni intervjuu andmata jätta, aga aeg-ajalt saadi intervjuud temaltki kätte ning ega ta pääsenud oma viimaste oluliste raamatute esitlustestki.

Eestis on käima läinud kaks suurt kirjandusfestivali – 2004. aastal alustas Prima Vista ja 2008. aastal Tallinna kirjandusfestival, mis sai kaks aastat hiljem festivaliks HeadRead. Need on lavale tikkuva kirjandusajastu iseloomulikud sündmused, kuid ma rõõmustan selle üle, et mõlemal juhul on fookuses pigem kirjandus ja mitte tingimata raamatute müük, mis on peamine raamatumessidel. Miks mitte rõõmustada ka selle üle, et eesti lavaluule on luuleprõmmude ürituste sarjana endale kindla ja atraktiivse kuju saanud. Neil mängitakse osalt spordivõistlustegi reegleid kasutades, kuid ei mängita liiga tõsiselt ning asja ümbritsev elevus peaks ju tõendama, et asi on ikkagi olemas. Esmapilgul võib näida, et sotsiaalmeedia kirjandus ja lavaluule ajavad eri asja, üks võimendab kirjalikkust, teine suulisust, kuid ega see vahe nii suur olegi. Mõlemal juhul tegutsetakse arusaamisega, et kirjanik peaks olema nähtaval ja tal võiks olla fänkond. Näiteid instakirjanike menukatest raamatuesitlustest või siis Tar­Slämmi luulevideotest Youtube’is ei ole keeruline leida.

Eestikeelne Instagrami-luule on praegu nii noor nähtus, et väidet eesti kaasaegse kirjanduse enneolematust stabiilsusest XXI sajandil pole see veel ohustada jõudnud, ning kirjandusfestivalide ja luuleprõmmude taotlus ei näigi olevat midagi väga kõigutada, kuigi mõni lavaluuletaja võib ju oma tekste ka atraktiivse räuskamise vormis ette kanda. Võimalik, et kõik keeratakse veel pea peale ja keerajate nimesid me veel ei teagi, kuid esialgu on üldpilt ärevalt rahulik. Tõsi, taas on saanud tõenäoliseks, et inimkultuuri paiskab lõplikult segi hoopis midagi globaalsemat. Ilmselt teeb seda kliimakriis, millele praegu lisavad värvi rahvusvaheline terrorism ja pandeemia. Eesti kirjanduses on aga kõigest sellestki näha esialgu vähe. Hasso Krulli poliitiline aktiveerumine, Tartu kirjanike osalemine tselluloositehasevastases võitluses ning Maarja Pärtna programmiline luulekogu „Vivaarium” (2019) tulevad küll meelde, aga rohkem esimese hooga mitte. Võib-olla saaks leida ka mõne sobiva ulmekirjandusliku visiooni, mis mul on seni lugemata jäänud, aga neidki ei tohiks olla väga palju. Nagu öeldud – kõigest hoolimata elatakse üsna rahulikku elu. Minu teada pole kättpidi kokku mindud koguni siis mitte, kui kirjandusüritustel on kontrollitud vaktsineerimistõendeid.

Rahulik näib olukord olevat ka siis, kui vaadata viimase paarikümne aasta trükitoodangu arvandmeid. Toimub huvipakkuvaid muutusi, kuid võrreldes pöörase tiraažide languse ja nimetuste arvu tõusuga 1990. aastatel, pole siin õieti ühtki suurt sündmust – esialgu mitte. Aastaülevaadetest ning kirjastuste lünklikust infost jääb mulje, et tiraažide langus on vaikselt jätkunud ja nimetusi vaikselt juurde tulnud. Kui sajandi alguses ilmus eesti luules uudiskogusid alla saja aastas, siis nüüd ilmub neid kindlasti üle saja. Proosaraamatuid on kogu aeg ilmunud luulekogudest veidi vähem, aga analoogiline kasv on kahekümne aastaga ka selles vallas.

Üldjoontes kinnitab neid tendentse statistikaameti andmebaas,[6] mis küll ei erista detailselt ilukirjandust ja selle alaliike, kuid võiksime oletada, et eesti kirjanduse trükkimine liigub teiste raamatute ja brošüüride trükkimisega samas rütmis. Andmebaasist paistab silma, et kui tiraažide langus on olnud pikka aega ühemõtteline, siis nimetuste arvu tõusuga on lood keerulisemad. Lisaks väikestele kõikumistele võib märgata: kui tõusu ongi sel sajandil olnud, siis alates 2018. aastast on tulnud asemele vaikne langus – languses on olnud nimetuste koguarv, nii eestikeelsete trükiste kui ka eestikeelsete algupärandite arvestuses. Sedasama näitab ka esitrükkide nimetuste arv, kuigi siin on toimunud pärast kaheaastast langust pisike tõus 2020. aastal – kas see on juhuslik või mitte, näeme edaspidi. Need tendentsid on esialgu veel lühiajalised ning muutused väiksed, kuid ikkagi võib olla nii, et oleme nii kliimakatastroofi kui ka raamatu­kujulise kirjanduse kokkukuivamise alguses. Kuidas iganes on tegelikult, igal juhul elame huvitaval ajal ja see teadagi on ebamugav – kõik oleks justkui üsna stabiilne ja turvaline, aga süveneb tunne, nagu oleks praegu stabiilsuse viimane hetk, ärevus poeb hinge, midagi peaks hakkama kohe juhtuma. Nendele, kes tahavad rääkida eestlaste kui raamaturahva allakäigust, on muidugi kõige tänuväärsem andmebaasi see rida, mis kujuneb tiraažide ja nimetuste arvu koosmõjul ning näitab, kui palju eksemplare raamatuid ja brošüüre on igal aastal Eestis ilmunud ühe elaniku kohta. Aastal 1990 oli see arv 12, aastal 2000 – 4,3, aastal 2010 – 4,1 ja 2020. aastal – 2,4. Juurde on tulnud e-raamatud, kuid nende hulk on esialgu nii väike, et need ei mõjuta siin õieti midagi.

Kas selline kergelt apokalüptiline stabiilsus, mis on näha välispidiselt, iseloomustab ka eesti kirjanduse sisulisi kvaliteete? Sellele küsimusele vastamine on paratamatult (veelgi) spekulatiivsem, aga küllap selliseid mõttearendusi tahabki „Loomingu” mõttevahetus ellu kutsuda. Jah, ma arvan küll, et stabiilsusest eesti kirjanduses võib rääkida ka sisulises plaanis. Kogu aeg ilmub häid raamatuid, samas ei ole need head raamatud korraldanud mingeid suuri kollektiivseid murranguid ega esteetilisi pöördeid. Isegi kõige värvikamad skandaalid, mis on püüdnud end maskeerida kirjandusrevolutsiooniks, pole revolutsiooni tegelikult esindanud – olgu esimeses järjekorras näitena nimetatud Kaur Kenderi ja ZA/UM-i kaasus.

Mulle näib, et XXI sajandi eesti kirjandus võtab enda olemasolu enesestmõistetavusena. See pole eesti kirjandusloo taustal väga tavaline, läbi aegade on muudkui käinud rähklemine ellujäämise ja eneseõigustuse nimel. Võib-olla 1930. aastatel tekkis korraks analoogiline enesestmõistetava olemasolu tunne, kuid see periood oli lühem, hiiliv tsensuur tugevam ja ohustatuse tunne teravamalt õhus. Eneseküllasus loob turvatunnet ja häid töötingimusi, aga eks ta loob ka ohtlikes kogustes omaenese naba imetlemist – seda kõike on ka XXI sajandil näha olnud. Mis töötingimuste paranemisse puutub, siis kirjanduselu korraldajad armastavad rõhutada kirjanikupalga rolli turvatunde loomisel. Kirjaniku­palk on tore, aga olgu siiski tõdetud, et selle taustal olev põhimõttelisem ­küsimus – haigekassa garanteerimine kõigile vabakutselistele loojatele – pole tegelikult lahendust leidnud.

Räägitu näib kinnitavat väidet, et eesti kirjanduse arenemine on tõesti lõppe­nud, arendada saab vaid tema olemasolu tingimusi. Tõepoolest, kuid kas kirjandus on kunagi „päriselt” üldse arenenud? Laiemas plaanis ilmselt mitte, sest kirjanduse edasiliikumise suurt sihtpunkti ei paista kuskilt ning vaevalt saab olla arengu tähtsaks eesmärgiks ka mõne suurema kirjanduskoosluse sabas sörki­mine. Kitsamas mõttes arengufaase on varem siiski olnud ja neid võib hea tahtmise korral leida ka XXI sajandist, kuigi nüüd on see leidmine raskem kui varem. Oli kunagi aeg, kui polnud olemas eestikeelset romaani ja XIX sajandi lõpukümnendeil see siiski tekkis. Mida samalaadset oleks praegu ette näidata? Üha vähemaks on aga ajaga jäänud nähtusi, mille puudumine või kujunemine on põhimõttelist laadi. Otsija leiab midagi, kuid kõige käegakatsutavamad ilmingud kipuvad ikkagi olevat välised ja mitte niivõrd sisulised.

Eesti kirjanduse olemistingimusi muutis kindlasti see, et 2005. aastal hakkas ilmuma „Värske Rõhk”, millest on aastatega kujunenud Eesti esimene edukas kirjandusajakiri noortele. Edu asemel on küll soliidsem rõhutada „Värske Rõhu” head taset ning seda, et ajakirja iga on juba märkimisväärne, kuid autorkond on ikkagi nooreks jäänud ning ajakiri pole taandunud mõne rühmituse väljaandeks. Kuna ajakirjal on varsti põlvkonna jagu vanust ning algusaegade noored on täiskasvanuks saanud, siis on paratamatult juba praegu näha „Värske Rõhu” mõju laiemalt kogu eesti kirjanduses. Ehk annaks välja mõelda mõne arvestatava noorkirjaniku, kes poleks „Värskes Rõhus” esinenud, kuid neid on väga vähe. Oletan, et ajakiri on vorminud – õrnalt, kuid siiski – noorema põlvkonna kirjanduslikku palet. Tegemist on head tagasisidet ja sõbralikku õpetust saanud põlvkonnaga – mingis mõttes kiiremini professionaliseerunud autoritega kui varasematel ajajärkudel, noortega, kes kõik on pidanud harjuma „hea kirjandusliku lastetoaga”. Selge, et märatsejatel ja mässajatel kipub selline lastetuba teravaid nurki maha viilima, aga kes teab, kui palju neid teravaid nurki seal tegelikult ongi või kas neid tulebki noorte juurest vägisi otsida. Aga isegi kui otsida, siis leiab neid ka „Värske Rõhu” autoritelt, on ju näiteks kas või Sveta Grigorjeva tuule tiibadesse saanud „Värske raamatu” sarjas ilmunud debüütkoguga.

Kui uskuda ammust hüpoteesi luule- ja proosakesksete ajajärkude vaheldu­misest kirjandusloos, siis peaks tõdema, et XXI sajand on seni olnud tugevalt proosakeskne. Väitel on mitu otsa ja ma ei kavatsegi arvama hakata, kas „­tegelikult” on seis parem proosas või luules. Seis tundub hea nii siin kui seal – ikka stabiilselt, ikka kerge ootusvõbina saatel. Küsimus on eelkõige kirjandusavalikkuse huvis, kuid ka see on mitmemõtteline. On ju tegelikult ootuspärane, et avalikkus on proosa suhtes tähelepanelikum, ning need lühikesed, kuid värvikad ajajärgud, mil tähelepanu on keskendatud luulele (Koidula aeg, „Siuru” aeg, 1960. aastad, 1990. aastate algus), on olnud erandlikud.

Proosakirjanduse puhul on ühelt poolt kõneldud vajadusest „suure eesti romaani” järele ja teiselt poolt sellest, et kaasaegses maailmas on veider taga igatseda midagi, mis oli tähtis XIX sajandi Euroopa kultuuris. Suur läbimüük, tervitushüüded ja väike poleemikagi, mis iseloomustasid Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan” (2017) retseptsiooni, võiksid olla iseloomulikud selles proosakeskses situatsioonis, kus kogu aeg oodatakse „suurt”, kardetakse, et teda pole, ja rõõmustatakse, kui selgub, et ta polegi päriselt kadunud.

Paistab, et romaanikirjandus on üldise suhtelise stabiilsuse sees üks kõige kindlamini paika loksunud alasid, osalt ilmselt sellepärast, et romaanil on vähemalt mingisugunegi kaubanduslik atraktiivsus. Lühiproosa näib sisuliselt olevat dünaamilisem, kuid see võib olla optiline pete, liiatigi selline, mis on toimima hakanud alles viimastel aastatel. Pean silmas Armin Kõomäe ettevõtlikkust ning mitme kirjandustõlgendaja valmidust tema tegudega kaasa liikuda – nii on hakanud alates 2018. aastast ilmuma raamatusari „Eesti novell”, mis on leidnud üle keskmise palju vastukaja ja tekitanud tunde, et novellis tõesti midagi toimub. Olen servapidi viimaste aastate novellindusse kaasa tiritud ning peaksin oskama vastata, kas siis tõesti midagi toimub. Minu vastus on ebalev – midagi ju sünnib, on ikka, mida lugeda, kuid mingit sisulist hüpet mis tahes suunas ma siin ei näe. Ei välista, et midagi sellist võib veel tekkida, sest kus suitsu, seal tuld – võib ju olla, ühele tavaliselt varju jäävale žanrile osaks saanud tähelepanu käivitabki midagi sisulist.

Luule puhul võib välja tuua küll rea väikseid tendentse (ja kõiki neid siin­kohal ikkagi eritleda ei jõua), kui aga midagi hästi üldist öelda, siis küllap seda, et luulet on endiselt eriti palju ja tugevam osa sellest on ka tuntud headuses. Põhimõtteline vahe XX ja XXI sajandi eesti luule vahel on küll see, et varasem traditsioon on eelistatult meetriline, kaasaegne vabavärsiline. Juba varem (nt „Loomingu” mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle) on olnud pisut erinevaid arvamusi, millal põhimõtteline murrang teoks sai – kas juba 1990. aastatel (mil see kindlasti algas) või veidi hiljem. Nii või teisiti on muutust tõdenud enam-vähem kõik, kes eesti luulest midagi teavad. Uus ettekujutus arhetüüpsest luuletekstist, mis oli nullindateks nii luuletajate kui ka tõlgendajate peades tekkinud, kinnistus ja üldistus kiiresti. Viimase kümne aasta jooksul on Eda Ahi, Tõnu Õnnepalu jmt näitel püütud rääkida ka rangema vormikultuuri tagasitulekust, kuid üldisema tendentsina ma seda siiski praegu näha ei oska.

Kõige selgemalt on võimalik rääkida arengust XXI sajandi eesti draamakirjanduses. Robustselt üldistades võiks väita, et XX sajandil oli eesti näite­kirjandus väga hõre ja sõltus üksikute väljapaistvate kirjutajate olemasolust või puudumisest. Nüüd see enam nii ei ole – sellist kodumaiste näidendite rohkust, mis valitseb laval ja osalt ka näidendiraamatutes, pole varasem eesti kultuurilugu kogenud. Riina Oruaas tõdeb dramaturgiaülevaates, et viimastel aastatel on eesti teatris räägitud üleproduktsioonist, kuid sellesse olukorda on suisa lõikava traumakogemusena tulnud pandeemia.[7] Teatris on viimasel paaril aastal toimunud tõesti äärmiselt järsk olukorra muutus, kirjanduses pole pandeemia mõju esialgu nii märgatav. Võib eeldada, et teatripoolne tellimus väheneb ja see mõjutab ka kirjutamist, aga seda näeme lähemas tulevikus.

Kirjanduse seisukohalt on draamakirjanduse tähendus alati olnud ambi­valentne, kuid XXI sajandil eriti – ühelt poolt ju võiks rääkida pöörasest arengust, teiselt poolt aga on just viimastel aastakümnetel vähenenud näidendite kirjanduslik tähendus, postdramaatiline olukord teatris tähendab muu hulgas seda, et „valmis” näidenditega töötatakse vähem. Samas on ka kirjanduslikult väljapeetud näidendeid päris märgatav hulk, vähemalt varasema ajaloo hõreduse taustal. Nullindate kirjanduses oli minu jaoks kõige silmapaistvam „kirjandusliku kallakuga” draamaloomingu autor Madis Kõiv, tema kõrval ja ka pärast teda märkimisväärne aga näiteks Jaan Undusk ning mõni teinegi.

Arenenud on draamakirjandus ning edenenud ka mõni selgete piirjoontega kirjanduslik nišš. XXI sajand on olnud kuldaeg eesti ulme- ja krimikirjanduses ning eestivene kirjanduses. Võib kaaluda, kas heatasemelisi näiteid on piisavalt palju või valitseb raamatuturgu siiski hall keskpärasus, kuid ma jään oma väitele kindlaks sellest hoolimata, et lugemislünki on mul neil aladel eriti palju. Keskpärasus pole minu arust liiga oluline – hallust on raamatupoed alati täis olnud alati ja on ka edaspidi. Tähtsam on see, kas midagi väärtuslikku leiab või mitte. Mulle piisab kuldaja-jutu toestamiseks sellestki, et eesti nišikirjandustes on uuel sajandil koha leidnud Triinu Meres, Katrin Pauts ja Andrei Ivanov.

Juhtus nii, et kirjutasin äsja ülevaate lõunaeesti kirjandusest XXI sajandil, see peaks ilmuma praeguse kirjatööga enam-vähem samal ajal Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamatus. Sealt võib täpsemalt näha, mis ma arvan, kuid lühike kokkuvõte võiks olla see, et lõunaeesti kirjanduses oli küll kõrghetk sajandivahetusel ja pärast seda on tulnud siingi stabiliseerumine, kuid ohu märgid on paraku selgemini näha kui eesti kirjanduses tervikuna. Kõige tõsisem probleem on praegu see, et tõeliselt noori autoreid uuemas lõunaeestikeelses kirjanduses peaaegu polegi, vähemalt pole nad iseseisvaid raamatuid välja andnud. Suhteliselt hästi on läinud küll seto kirjandusel ja lõunaeesti draamakirjandusel, ilusaid hetki leiab ka luulest, kuid autorkond ei kasva. Juba pikemat aega võib nentida, et kõige väljapaistvam lõuna­eesti autor nii luules, proosas kui ka draamas on Kauksi Ülle.

Väited „karmi tõe” ja avangardkirjanduse tähtsuse kohta on näiliselt vastuolus. Kuidas siis ikkagi on nii, et kirjanduses tugevneb mingi uutmoodi realistlik taotlus, mis arvab leidvat tõde ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsetest suhetest – ja teisalt eksperimenteeriv suund, mis armastab enamasti siseneda keelesisestesse kurvidesse? Minu arust vastuolu liiga suur ei ole. Esiteks selle­pärast, et needki on omamoodi nišid, mis ei hõlma kogu kirjandust ning puutuvad harva kokku. Mingid kokkupuuted (näiteks transgressiivsuse aladel) võivad muidugi olla. Teiseks – siin on ka väike ajaline nihe. See nähtus, mida ma nimetan „karmi tõe” kirjanduseks, tõusis esile pigem nullindatel, avangardi ümbermõtestamine tuli nõksukese hiljem.

Nullindate kesksed luuletajad olid kindlasti fs ja Jürgen Rooste ning kuigi nad on olulised nüüdki, siis mingist selgest juhtpositsioonist rääkida ei saa. Nullindatel tundus, et Kaur Kenderi ja Sass Henno kuritegelik reaalsus on kõige moodsam asi, mida proosal on pakkuda, praegu on raske isegi nende autorite kirjanduslikust rollist rääkida, sest nad on põhienergia suunanud teistele aladele. Paistab siis nii, et nullindatel kolis „elu ise” tänavatelt kirjandusse ning kümnendatel aastatel on ta kolinud teisel viisil kirjandusest tänavatele tagasi – eriti kui silmas pidada seda poliitilist aktiivsust, mis on hakanud end Tallinnas ja Tartus avalikel protestiaktsioonidel näitama.

Avangardkirjandus oli nähtusena kohal varemgi, kuid hakkas tähelepanu äratama eriti nullindate lõpupoole, kui esile kerkisid autorid, keda Aare Pilv on kirjeldanud „paranoiakriitilise risoomina”.[8] Selle seltskonna eesotsas oli Erkki Luuk, pärast Luugi mõningast tagasitõmbumist on juhtpositsiooni hõivanud Kiwa. See kummaline autorite seltskond hõivas keskseid positsioone kirjanduses üleüldse, seda on 2016. aastal kirjeldanud Jaak Tomberg nii: „Ühel tänavuse märtsikuu hommikul uudiseid lugedes tekkis minus veendunud tunne, et olen ärganud mingisse uude, varasemaga võrreldes paralleelsesse või järgmisse eesti kirjandusmaailma. .. see on maailm, kus Jüri Kolk ja Paavo Matsin võidavad peaaegu krooniliselt kirjandusauhindu, Kiwa kirjastuse ;paranoia publishing group ltd. väljaanded paljunevad viirusliku järjekindlusega (seejuures pole selge, kas kogu ettevõtmise näol on tegu ühe suure kunstiteose või suure hulga väiksematega, või mõlemaga) ning Valdur Mikita juhib resistentselt raamatumüügi edetabeleid. Kõikide institutsionaalsete kriteeriumide järgi – olgu siis tunnustuse, sümboolse nähtavuse või müüginumbrite lõikes – paistab olevat tegu peavooluga, või pigem ruumiga, mille diagnostiliseks kaardistamiseks pole too vana tsentri-perifeeria dualism vähemalt ajutiselt kuigi adekvaatne.”[9] Mindki valdas aastat viis tagasi sarnane tunne, kuid pikalt see anomaalne olukord siiski kesta ei saanud, ses mõttes oli Tombergi fraas „vähemalt ajutiselt” omal kohal. Mõni on liikunud pärast seda peavoolule lähemale, mõni tagasi tõmbunud radikaalsuse servapealsusesse, edetabeleid juhib nüüd, nagu juba öeldud, Lauri Räpp. Aga puhang, mis tuli ja läks, pakkus eesti kirjandusele ikkagi värskust, millest miski kandub ehk edasi ka tänasesse päeva.

Mängulisemat laadi kirjandust ei püüa aastal 2021 enam peaaegu keegi siduda postmodernismi esteetikaga. Kui ei püüa, siis tuleb Väljataga jutule kaasa noogutada ja enam-vähem nõustuda, et „tegu oligi üürikese 1990-ndate välgatusega”.[10] Siiski selle mööndusega, et ükski nähtus ei saa kaduda päris jälgi jätmata. Ühe muutuse see üha kaugenev XX sajandi lõpp siiski tõi – üleüldise tunde, et võimatu on olla päris tõsine. Võib-olla ma püüan oma elu­tunnetust kuidagi suuremaks üldistada kui asi väärt, kuid nii see paistab. Kloune ja följetoniste on olnud erinevatel aegadel, aga tunne, et ka tõsistest asjadest ja „südamest südamesse” rääkides (need jutud ju jätkuvad ikka) peab mingi muigav metahoiak suunurgas olema, ühendab vist siiski möödunud ja ­praegusi aegu. Võib-olla on sel seost ka reaalsuse muutumisega, mida Väljataga samuti kirjeldab:[11] kui kõik muutub vahendatuks ja fragmenteerituks, siis on ühe nõksu võrra raskem ka sellesse tõsiselt suhtuda. Aga see kõik on üks suur „võib-olla”, seega peale kaasanoogutamise ma selles lõigus midagi tõsikindlat nentima ei hakkagi.

Väljataga ütleb artikli viimases lauses: „Võrreldes tõsielulisusega on fiktsioon kaotamas oma tähtsust tõsise kirjandusena ning jätkub peaasjalikult koomilises võtmes, žanrikirjandusena ja pastišina.”[12] See väide näib kokku kõlavat minu äsjaste oletustega, kuid mitte kõigiti. Fiktsionaalsuse vähenemine on minugi meelest kõige suuremaid ja olulisemaid muutusi, mis on XXI sajandi eesti kirjanduses toimunud, kuid nende oletusteni, et fiktsiooni kirjutamine muutuks uues olukorras peaaegu võimatuks, pole ma veel jõudnud. Kuigi võiks jõuda – mulle tundub, et päris tõsine ikkagi ei saa kirjutav inimene olla, siit edasi on fiktsionaalsuse võimatuse tunnistamiseni vaid pool sammu, mis mul on aga seni veel astumata.

Näib, et sõnad „koomiline võti” ja „žanrikirjandus” tahaksid nagu fiktsionaal­suse mõjualasid pisendada. Aga äkki need polegi nii väikesed asjad? Ja veel – koomiline võti on kindlasti mängus, aga kas see pole samamoodi mängus ka mittefiktsionaalsetes tekstides ning eriti mängudes fiktsiooni ja mittefiktsiooni piiril? Eri tüüpi näiteid – kord dokumentaalsemaid, kord ilukirjanduslikumaid – tulvab uksest ja aknast, eriti väsitaval hulgal leiab neid kultuuriloolises draamakirjanduses, mida ma olen juhtunud viimasel ajal lugema. Seal on saanud omamoodi standardiks see laad, mille värskena ja uuena nullindatel ette näitasid Andrus Kivirähk, Mart Kivastik ja Urmas Vadi, aga tundub, et enam need lahendused värsked ei ole, vähemalt tavaliselt mitte. Tahaksin nagu aimata õhust mingit muutust – ikka siis see tunne, et kõik püsib teataval viisil juba pikemat aega, kuid nii see igavesti kesta ei saa. Kui fiktsionaalsuse vähenemine ongi praeguse seisuga tõsiasi, siis ma ei näe põhimõttelist takistust, et see ei võiks uuesti suurenema hakata. Kui juba räägitud „mittearenemise” juurde tagasi tulla, siis pole fiktsiooni (või äkki isegi tõsiduse?) hüpoteetiline tagasitulek kes teab mis suur areng. Kuid võib-olla siiski suurim areng, mis suurtest eesmärkidest ilma jäetud kirjanduses oleks võimalik.

 

3

Viimased küsimused jäävad praegu vastamata ja päriselt neile vastata ei saagi. Üksteist aastat tagasi peetud mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle käsitles Aare Pilv teemat tõrksal viisil ning lõpetas teksti joonealusega, kus loetles teoseid, mis talle olid „kõige rohkem korda läinud”.[13] Mulle tundub, et see on hea lahendus. Ma võin ju üldistavaid mõtteid keerutada mitut pidi, kuid lõpuks on mu silme ees ikka mingi valik ilukirjanduslikke teoseid ja samuti metatekste, mille põhjal ma üldistusi loon. Miks siis mitte avalikustada lõpetuseks isiklikud eelistused ja miks mitte joone peal ja mitte all. Loetud raamatuid on küll rohkem ja midagi olulistki jääb nii varjatuks, aga ehk tuleb midagi ka nähtavale. Ennetamaks küsimusi mõne suurteoseks peetud teksti asjus, ütlen kohe, et olen küll ka lugenud Mats Traadi romaanisarja „Minge üles mägedele” (1988–2010), Paavo Matsini „Gogoli diskot” (2015) ja Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani” (2017) ning ma ei kahetse, et need kätte võtsin, kuid kõik tekstid ühte väiksesse nimekirja pääseda ei saa. Raamatuid valides võtsin eelduseks (mis teadagi pole kindel), et ka aasta 2000 kuulub XXI sajandisse. Sel juhul praeguseks 22 aastat, olgu siis ka 22 teost, kuigi mitte kõik aastad polnud vennad. Nimekiri sai selline: Andrus Kivirähki „Rehepapp ehk November” (2000), Jan Rahmani ja Heli Laaksoneni „Maapuupäiv” (2000), Anton Nigovi „Harjutused” (2002), Nikolai Baturini „Kentaur” (2003), Madis Kõivu „Las olla pääle” (lavastus 2003, trükiversioon 2006), fs-i „2004” (2004), Hasso Krulli „Meeter ja Demeeter” (2004), Mehis Heinsaare „Rändaja õnn” (2007), Ene ­Mihkelsoni „Katkuhaud” (2007), Ene Mihkelsoni „Torn” (2010), Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” (2010), Hasso Krulli „Veel ju vist” (2012), Meelis Friedenthali „Mesilased” (2012), Jaan Kaplinski „Taivahe heidet tsirk” (2012), Kalju Kruusa „灵血茶(ing•veri•tee)” (2013), Mari Vallisoo „Viimäne vihim” (2013), Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016), Eva Koffi „Sinine mägi” (2017), Aare Pilve „Kui vihm saab läbi” (2017), Tõnis Vilu „Libavere” (2018), Maarja Pärtna „Vivaarium” (2019), Carolina Pihelga „Valgus kivi sees” (2019).

 

[1] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus? „Looming” 2021, nr 10, lk 1411–1419.

[2] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

[3] Sealsamas, lk 1414.

[4] H. L. Korp, Luuletu luule päästab luule. „Sirp” 12. VII 2019.

[5] Noorte kriitikute vestlusringis 26. X 2021 Tartu Ülikooli raamatukogus.

[6]  Vt: Statistika andmebaas. KU12: raamatud ja brošüürid.

[7] R. Oruaas, Mineviku ja tuleviku vahel. Algupärane dramaturgia 2020. „Looming” 2021, nr 5, lk 664.

[8] Vt: A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. „Methis” 2013, nr 11, lk 22–47.

[9] J. Tomberg, Vikergallup. Eesti kirjandus 2015. „Vikerkaar” 2016, nr 4–5, lk 191.

[10] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

[11] Sealsamas, lk 1413.

[12] Sealsamas, lk 1419.

[13] A. Pilv, Contra vulgatam. „Looming” 2010, nr 4, lk 569.

Jorge Luis Borges kirjutas, et ta on paradiisi alati ette kujutanud omamoodi ­raamatukoguna. Raamatukogu mitmekihiline maailm avaneb ja sina, lugeja, võid saada selle igaveseks rändajaks. Raamatukokku sisenedes sünnib lootus raamatu avamisest ja lehekülje pööramisest. Raamatu leheküljed on nagu maapind, millele on hea toetuda, ja nad köidavad sind päris maapinna külge ka väljas­pool raamatut.

Minu esimene raamatukogu oli maal, nõukogudeaegses korteris. Raamatukogu kohal elas perekond väikese valge koeraga ja nii on minu raamatukogu-mälestuse külge aheldatud mälestus sellest hirmsast koerast, kes pidevalt trepi­kojas lamaskles ja siis alla sadas, kui püüdsin raamatukokku minna. Seisin temaga pidevalt silmitsi. Ent ma läksin ometi, turnides mööda trepikoja käsipuid. Ma läksin, ehkki mu pahkluudele ilmusid väikesed hambajäljed ja sinikad. Kui aga raamatukogu uks avanes, oli valge koer kadunud.

Kui raamatukokku saabus täiendust, kogunesid külalapsed kokku ja meie vana ja lahke raamatukoguhoidja tutvustas uusi raamatuid, küsides, kes mida lugeda soovib. Mitmed käed tõusid ja see, kelle käed olid kõige puhtamad, sai ihaldatud raamatu lugemiseks endale. Minu käed polnud kõige puhtamad. Uudishimu ärgitas mind katsuma liiga paljut. Ronisin liiga palju puude otsas. Mõtlen nüüd, et raamatukoguhoidja oli isemoodi valvur. Ta valvas teadmisi ja lapsi.

Antiik- ja keskajal uitasid raamatukogudes, templites ja muuseumides kassid, kes vanu käsikirju ja pärgamente näriliste eest kaitsesid. Nagu raamatu­koguhoidjad, olid nemadki raamatute valvurid ja kaitsjad. Ka tänapäeval on mitmeid raamatukogusid ja poode, kus hulguvad ringi – või enamasti küll magavad – kassid. Kasside ja raamatute erisuhe on sajandeid vana.

Kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel võttis mõnisada naist osa projektist, mille käigus nad kandsid hobuste ja eeslite seljas raamatuid kaugetesse Apalatši mägedes asuvatesse piirkondadesse. Neid kutsuti raamatu-­naisteks ja ma püüan neidki mäletada, anda neile kas või siin tekstis ruumi, sest nad ületasid järske radu ja sügavaid veekogusid vaid selleks, et toimetada kohale raama­tuid. Püüan anda neile ruumi, sest nende sammud olid olulised, nad kandsid teadmisi ja uudishimu. Lapsed jooksid kohale, et paluda raamatukogu seljas kandvailt naistelt lugemisvara. Oleksin isegi lapsena kohale jooksnud.

Kui mongolid vallutasid Bagdadi iidse raamatukogu ja viskasid raamatud Tigrise jõkke, räägiti, et jõgi olla tindi tõttu värvunud mustaks. Räägiti ka, et jõgi olla vere tõttu voolanud punaselt. Ülevoolaval digiajastul püüan meeles pidada, kui palju lähemal on füüsiline raamat ihule ja intiimsusele, kuidas see kannab endas elu märke, teetassi ringe ja õietolmu, mis lendab avatud aknast sisse. ­Ülevoola­val digiajastul suletakse külade raamatukogusid. Nad ümisevad veidi aega edasi nagu hüljatud mesipuud, mis enam mett ei tooda. Ja jäävad siis tasa. Ka raamatu­kogu nõukogudeaegses korteris pandi kinni ja nüüd elab seal üks perekond. Kas nad teavad, et kord magas nende tagatoas raamatukoguhoidja, raamatu­virnad kušeti ümber?

Minust sai luuletaja ja sel luuletajaks saamise rajal seisab raamatukoguhoidja. Ta hoiab käes esimest luuleraamatut minu elus. Ta kiidab teost, milleks on äsja ilmunud Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, ja ulatab selle mulle. Kaanel on punane koer. Peagi pannakse raamatukogu kinni. Väike valge koer on lahkunud ja trepikoda on vaikne. Olen talle ammu andestanud. Temagi kaitses ja valvas midagi. Võib-olla peab lugeja hakkama materiaalse raamatu kaitsjaks. See raamat on õrnem. Ta võib põleda tules ja uppuda jões nagu keha. Ta võib peita oma lehekülgede vahel saladusi, postkaarte, taimi, märke tema enda ajaloost. Raamatute vahelt võib avastada kiharaid juba lagunema hakanud patsikummis, kaarte, võtmeid, padruneid, kaotsi läinud kirju. Kujuta ette raamatukogu, milles on vaid arvutid, kujuta ette selle ruumi üksindust. Hakkaksin seal igatsema väikese valge koera hambajälgi, midagi, mis meenutaks elu. Ma ei soovi hüljata seda lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruumi.

Laulva revolutsiooni aasta sügisel loodi meil mõneti maagiline humanitaarinstituut, mis hakkas kevadel üliõpilasi ligi tõmbama nagu magnet rauapuru või kärbseseen lendputukaid. EHI algusest saab tänavu juba 33 aastat, meenub, et olin tookord ka ise kokku korjamas pabereid sinna õppima minekuks. Aga elujärg oli (vist õnneks) nii segane, et pidin uue partei osakonna juhatajana jahmerdama teistlaadi põnevas voos.

Mullu augustis ilmus üksjagu ka EHI algusaastaid puudutav kummaline kaantevahe pealkirjaga „Teekond Magellani pilve”, autoreiks-koostajaiks kunagised humanitaarinstituudi üliõpilased Holger Mölder ja Indrek Olmaru. Neist teine on nüüd juba ligi kolm aastat seal, kust enam tagasi ei tulda, ta kamraad ja kaastööline Mölder viis lõpule raamatu, mis vajaks õigupoolest eraldi analüütilisemat arvustust.

Tegin kevadtalvel „Teekonda Magellani pilve” lugedes natuke märkmeid ja raamatu vahele need jäidki. Möldri ja Olmaru teos kannab alapealkirja „Dokumentaalmüüt”, see sõna tekitas kohe nagu lahendamatu tõrke: kuidas ometi saab sulandada äärmiselt eriainelisi asju, dokumentaalsust ja müüti? See oleks justkui tõsielusündmuste ja kumulise hõljumi kokkusegamise katse. Oleks palju aastaid kestnud aupaiste surumine suvalistesse läbihigistatud kingadesse.

„Teekond Magellani pilve” on üks tiheli põimitud eklektika, milles lisaks nn müütilisele ainesele leidub omajagu kultuuri- ja isikuloolist teavet. Eklektika ongi selle raamatu iseväärtus. Koostajad on ette võtnud suure tüki, see ei ajanud küll suud lõhki, aga jättis teosesse traagelniite, mis vähemalt mind lugedes ei häirinud. Ja autorite tahtsi üles korjatud kingad on enamasti ikka vaimuhigised.

„Teekond Magellani pilve” paistab toetuvat mitmele vaiale ja platvormile, millest mõned tundukse tõesti müütilised (Fernão de Magalhães ja Uku Masing). Raamatu kultuurilooline väärtus on eeskätt kümne isikuga tehtud intervjuudes, milles leidub rohkelt huvitavaid tagasivaateid eluteele, mitmesugustele juhtumitele ja vaimsetele valikutele. Palun väga: Evald Saag (1912–2004), Vello Salo (kodanik Endel Vaher, 1925–2019), Rein Taagepera (1933), Einar Laigna (1937), Igor Gräzin (1952), Ülar Ploom (1955), Tõnis Ritson (1956–2010), Heiki Ahonen (1956), Rein Raud (1961), Hasso Krull (1964). See on intellektuaalne isiksuste seltskond, kes ei tohiks tõsisemat kultuurihuvilist külmaks jätta. Intervjuusid tehti XXI sajandi algul, kui Vabadussõda mäletav Saag veel elas, ja viimati 2012. ja 2014. aastal, kui Salo veel selgesti meenutas. Mõnel mehel on vähem rääkimist, mõni aga veeretab jutulõnga lahve mõnuga. Tüütuks muutumiseni kellelegi sõna ei anta, jutujärge püütakse hoida loogilises vaos. Küllap nägid raamatu koostajad elulugude mosaiiksuse süstematiseerimisel üksjagu vaeva, nii et teemade vaatenurgast võiks laias laastus nimetada järgmisi: elu algus ja lugema õppimine; hilisemad õpingud, õpetajad ja mõjutused; suhted Masingu ja tema vaimse pärandiga; EHI algusaastad ja liitumine suurema ülikooliga; poliitika ja 1992. aasta presidendivalimised; Jumal, aeg, ruum, igavik ja saatus ning palju-palju muud.

Raamatu peamine müütiline toetuspunkt on aukartust vääriv Uku Masing, väga isikupärase ja universaalse mõtteilmaga intellektuaal. Kokkupuudetest temaga jagavad mälestusi vanemad kõnelejad (Saag, Salo, Laigna). Aga eks kuuldused Masingust jõudsid omal ajal ka nooremate mäletajateni, kes samuti ei kooguta müütilise suuruse ees ega hoia kriitilisi tundmusi vaka all. Uku Masingu (1909–1985) kui müütilise sõlmija toetuseks on raamatusse haagitud ümber maailma sõitja Fernão de Magalhães (1480–1521). (Justkui mäletan ka ise seda meest läbi udu, kui kunagi 1519. aastal sõitsime mereretkele ümber maailma.) Mölder ja Olmaru on raamatusse võtnud ka maailma­ränduri kaaslase Antonio Pigafetta, kelle reisikirjast pärinevad andmed Magalhãesi suursõidu kohta. Pigafetta kirjast tuntum on meile loomulikult Stefan Zweigi „Magalhães. Mees ja tema kangelastegu” (1960, tõlkinud Karin Reinla). Zweigil oli tugev võime pugeda oma portreteeritava nahka ja kujutada värvikalt teda ümbritsevat aega. Pigafettale on raamatus antud ajalist tausta jutustava Tähetarga ülesanne, Masing esineb aga Reisisaatjana, kes juhatab ükshaaval Sinisesse Kuurongi sisenenud kümmet isikut helesiniste kuumägede suunas. Teksti vahele põimitakse luuletusi Masingu kogust „Saadik Magellani pilvest”. Masing arvas tõsimeeli, et ta on pärit sealt pilvest ja on ühtlasi üks neljast Eesti kuningast, kes hukati Jüriööl Paide linnuses. Tähetargal ehk Pigafettal lastakse teda nimetada kassiks, kes kõnnib omapead.

Nüüd 33 aastat hiljem peab mäletama sedagi, et EHI üliõpilased üritasid teha almanahhi „Magellani Pilved” ja saidki 1993. aastal valmis ühe numbri, kus mul on au esineda kahe palaga. Möldri ja Olmaru „Teekonnast Magellani pilve” kirjutades tunnen, et olen ka ise loomulikku eklektika rada astunud, ja kuidas sa selles ilmas muidu minna saadki, kuigi seda segastuvat maailma meelis vaimselt korrastada ja looduse loomist toetada on inimeselooma peamine kohus siin maamunal. Elon Muski, Mark Zuckerbergi Facebooki ja üldhaigusliku majanduskasvu kui peamiste reostajate kummardajad võiksid aga koos oma eeskujudega rahulikult Marsile sõita.

Püüan kokkuvõtvalt eritleda dokumentaalmüüdi komponente: Magellani pilv on müütiline platvorm, legendaarne Masing selle peamine tugivai, teda omakorda toetavad Magalhães ja Pigafetta; intervjueeritavad on tõelised vaimu­inimesed ja kõrge vaimsuse poole pürgijad; müüti ja dokumentaalsust, ise­enesest sulandamatuid aineid, on ometi suudetud talutavalt sünteesida. „Teekond Magellani pilve” on oma paljudes hargnemistes ja saatuslike võimaluste rikkuses heas mõttes üks suur vaimu vohamine.

Avo Üpruse „Ingeldus” ilmus juba kolm aastat tagasi, aga selle raamatu kohta pole olnud lugeda ainsatki rida, kuigi olen kultuuriajakirjanduse pigem terane kui loid jälgija. „Ingeldus” on seisnud kaheksa kuud mu kapikesel raamatu­virnades, mis aegamisi kerkivad ja matavad enda alla pooleliolevaid kaante­vahesid. Üprusega sain tuttavaks siis, kui ta enne laulvat revolutsiooni veel vanglas pidi istuma. Sokutas mulle tsoonist salapostiga pataka käsikirju, millest natuke sai avaldatud põlve otsas tehtud „Existentias”. 1990. aastate alguses oli Üprus juba usin teatri- ja kirjanduskriitik, kes hakkas avaldama ka luulet ja proosat; nüüd on ta kirjanike liidus vist ainus kirikumees.

„Ingeldus” on minu silmis tõeline väärisraamat, kus värssi murdmata poeetiline proosavorm, milles on runnellikke viiteid, vaheldub riimitud ja salmitud mõtteluulega. Kogu teos on sügavuti läbi tunnetatud, sisekaemuslik ja sõnamänguline, pööritav ja uperpallitav, sõnateisendusliku ja kuulutava jõuga. Näide raamatu alguses antud „Stiiliselgitusest”: „Jumal andis mulle ühe raamatu, mida polnud kirjutanud keegi. Seda lehitsedes leidsin oma elu: nagu tähtedesse tarretanud leegi. Keegi kõneles mu ainukordset lugu, keegi leelotas mu koltund vabakirja, keegi eitas minu meelt ja minu sugu, keegi pani süüdistused kirja. [—] Saatus toidetud ja ravitsetud, hoitud, silmad pähe pandud nagu oksad nõiapuule, mida valmistad ja hoiad, sellest toitud – pole arusaadav, on see proosa siis või luule.”

Tubli viiendiku kümne peatükiga „Ingelduse” mahust moodustavad lõpupoole lisatud kommentaarid, mis viitavad tihtipeale piiblile ja selgitavad ajalugu. „Ingelduses” heliseb alltekst ja pidevalt kihav transtsendents, see on tihe raamat, autori elutunnetuse proosaluuleline testament, mida võib lugeda hingeampsakatega nädalate või isegi kuude kaupa. Igatahes võib Avo Üpruse „Ingeldus” veel kaua mu lugemiskapikesel seista. Pistad oma näpu kaante vahele ning heidad pilgu siiruviirukeerulisse ja energeetiliselt ülikeevasse olemisse.

Jung – ikka see Carl Gustav, analüütilise psühholoogia isa, on mulle tähtis autor. Öökapi esimeses virnas „mädaneb” ja „ärkab” juba mitu aastat tema tüse „Psühholoogilised tüübid”, mida loen aegamisi jupikaupa teist korda. Kui pidin kolm aastat tagasi kaks ööpäeva intensiivravi palatis olema, läksid arstil silmamunad üllatusest suureks, kui ta nägi mu voodil Jungi raamatut „Mina ja alateadvus”. Õnneks ei teadnud tubli tohter, et lugesin siis seda teost juba kolmandat korda.

Nüüd tellisin kaupluse seinakappi Carl Gustav Jungi „Vastuse Iiobile”. Enne seda tuleb piiblist läbi lugeda „Iiobi” peatükk – 34 lehekülge kirbukirjas. 1968. aastal üllitatud piiblitõlge on keeleliselt küllaltki mahlakas lugemine ja vanainimene, kes veel ei taju hiilivat seniilsust, asub harrastama pimemängu piibliga: torkad näpu suvalisse kohta ja leiad probleemile vastuse – pea alati läheb täppi! Sest oled elutark ja leidlik tõlgendaja.

Jung on minu jaoks Freudist tähtsam ja targem eelkõige seetõttu, et ta sukeldus oma otsinguis psüühe sügavikku, leidis sealt suuri saladusi ja suutis aduda olemise olemust palju laiemalt kui lihtsalt tungidele toetudes. Piibli ja kirikuga pole aga minusugusel evolutsionistil mõtet palju polemiseerida, sest minu vaate­nurgast on jumal midagi sellist, mis (või kes) on kogu aeg ümbertegemisel. Nagu igal hetkel kogu oleminegi.

Rubriik „Kirjanik loeb” andis mulle tõuke oma kuhjunud lugemisjärge natuke korrastada. Praegu neid ridu kirjutades pole mu sekundaarses raamatu­virnas muud arengut kui see, et tõstsin Hannes Varblase viimase luulekogu „Teise üksinduse aegu” teiseks lugemiseks Sigmund Freudi „Inimhinge anatoomia” järele ja Henri Bergsoni „Loova evolutsiooni” ette.

Inna Põldsam-Jürjo raamatu „Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal” ja Olavi Pesti artiklikogumiku „Kogutud seosed” võib huviga läbiloetuna ja väärtuslikena riiulisse paigutada.

Jõuluks iseendale kingitud Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastu­mürk kaosele” hakkas tüütama ja vajus juba talvel virna alumisse kihti, olles jäänud pooleli 6. peatüki algusest. Lugesin seda kultuslikku kaantevahet justkui mingist kohustusest vastu tahtmist, aga oodatud kirgastust ei tulnud ega tulnud.

Ometi, lugema peab! Ütles ju nobelist Brodski oma auhinnakõnes, et mittelugemine on inimese kuritegu.

 

Märt Väljataga avas seekordse mõttevahetuse nüüdiskirjanduse üle kaunis pessimistlikus toonis: õiglaste üldistuste tegemine üha kasvava tekstihulga kohta näib olevat võimalik ainult robotitele.[1] Ent kui mingit tinglikku tuuma silmas pidades üritada neid üldistusi siiski teha, tuleb välja, et kirjandusel puuduvad kõrgemad ambitsioonid ja selge arengusuund kindla traditsiooni raames. Äärmisel juhul on kirjandus muutunud ühekordselt kasutatavaks tarbekaubaks, mille puhul võib eristada hooajalisi moode; sellegi juures puudub kindlus, et seda kaupa enam kellelegi tarvis on.

Mind seesugune leigus paradoksaalsel kombel rõõmustas, kuna andis uue hingamise veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest. Nagu vist selle küsimusega tegelejaid ikka, vaevab ka mind aeg-ajalt kahtlus, kas naiskirjandusest rääkimisel on mõtet. Identiteedipoliitika tekitab tõrkeid, ei tahaks pidada nii oluliseks seda, kes on mõne teksti kirjutanud. Argumenteerida võib edasi-tagasi, kuid igatahes paistab Väljataga pessimismi taustal silma: nais­kirjandusel või vähemasti selle andunud ootajatel siiski veel on mingid ambitsioonid, mingi valu ja vaev, mingi kustutamata iha. Oh tuleks noor ja tugev naine – või ehk ka keskealine –, otsiks riistad ülesse ja kirjeldaks ära veel kirjeldamata kogemuse!

Tõsi küll, selline rõhuasetus nõretab järelejõudmise loogikast, mille Välja­taga sealsamas iganenuks kuulutas, ka termin ise kõlab veidi pejoratiivselt. See on igavene rehnutipidamine: millal jõuavad naiskirjanikud meeskirjanikele järele arvu, kvaliteedi, kanoniseerituse, sissetuleku poolest? Millal jõuame meie järele teistele kultuuridele, kus on rohkem naisautoreid, kes kirjutavad avameelsemalt ja teravamalt naiseks olemisest? Millal kirjutatakse ära mingid olulised teemad, mille kujutamises seni haigutab karjuv tühimik? Ometi tundub, et seda kaupa vähemasti on kellelegi tarvis. Aare Pilv on oma hästi tuntud tekstis kümmekond aastat tagasi defineerinud 1980. ja 1990. aastate kirjandust nälja kaudu kaanoni järele ja väitnud, et uuel sajandil on see nälg kadunud[2] – sedasama peegeldab Väljataga nüüdne leigus. Naiskirjanduslike teemade „ära kirjutamise” ja omakorda selle ühiskondliku tunnustamise järele ollakse aga vähemalt mingil määral jätkuvalt näljased.

Viimasest ajast illustreerib seda hästi Eia Uue romaaniga „Tüdrukune” (2020) kaasnenud pisuke poleemika. Väljataga märgib „Tüdrukuse” ära kui tendentsromaani, mis ei evivat niisugust kaalu nagu sedasorti romaanid varasemal ajal. Tõepoolest võib ju öelda, et rahutus oli üksnes torm teeklaasis, üheainsa aja­kirjaniku (Alvar Loogi) sõnaohter kirjalik vaidlus ühe Facebooki-grupiga (Virginia Woolf sind ei karda!).[3] Tundus üllatav, et nii kirglikult tormati võitlusse ühe tehniliselt mitte kuigi silmapaistva romaani pärast, mis ei paistnud käsitlevat ka eriti äärmuslikke teemasid. Ometigi just sisu erutas: kriitik Loogile tundus, et naistegelase probleemid mõjuvad liialdatuna ja kokkukuhjatuna, nii et tulemuseks on „feministlik seinaleht”. Leidus aga teatav (nais)publik, kes oli tundnud puudust just nimelt nende probleemide kirjanduslikust kujutusest ja kellele sellest piisas, et omistada romaanile teatav väärtus. See vahest näitab, et tegelikult on tõesti veel palju „ära kirjutamata” naiskogemust, nii et sihtpublikut rõõmustab juba teema ise. Maarja Kangro on näiteks juhtinud tähelepanu, et eesti kirjanduse ainsa või vähemasti tuntuima sünnitusloo on kirjutanud meeskirjanik (jutt on Peeter Sauteri 1996. aasta novellist „Kõhuvalu”; teatavate teiste ärakirjutamistega on hakkama saanud Kangro ise, neist allpool).

Sellest tiivustust saanuna lähtun oma tähelepanekutes ikkagi soolisest jaotusest, kuigi puudutan ka meeskirjanike loomingut, sest paratamatult tekib küsimus, kuidas suhestub naiskirjandus muu kirjandusega. Tulemuseks on tähelepanekud XXI sajandi eesti proosast, vahelduseks vaatega naiskirjanduse poolt meeskirjanduse poole.

 

Kaanon, kuvand, kolm vaala

Olukorras, kus kaanonit ei tajuta juba mõnda aega eriti olulisena, on nais­kirjandus viimaks jõudnud kaanonisse või kaanon naiskirjandusse. Nais­kirjanike hulgas on pärjatud suurkujud nüüdseks täiesti olemas, kusjuures minu hinnangul on seis selliseks settinud just viimase kümnendi jooksul, mitte varem, kuigi see jagatud auhindade soolise vahekorra muutumises väga selgelt ei peegeldugi. Tõsi, üsna prestiižse Tuglase novelliauhinna puhul torkab silma, et aastatel 2001–2010 ei ole seda saanud mitte ükski naine, olgugi et igal aastal antakse välja kaks auhinda. 2011–2020 on seis juba hoopis tasakaalukam, 8 naist ja 12 meest, kusjuures on välja kujunenud muster, mille kohaselt tihti saavad paarina auhinna üks mees- ja üks naiskirjanik. Kultuurkapitali suurt kirjandusauhinda on kogu sajandi jooksul nais(t)ele antud kuuel korral, aga neli korda pigem üldkultuurilise tegevuse eest, üks kord lastekirjanduse ja vaid üks kord „tõsise” kirjandusteose eest.[4] Meeste auhinnad kipuvad sagedamini olema konkreetse teose või teoste eest.

Vahest kõige tuntumad on aga kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule- ja proosapreemiad ning neid kokku on nii nullindatel kui ka teistkümnendatel antud 5 korda naisele ja 15 korda mehele, s.t vahekorras 1 : 3. Muidugi tekib kohe küsimus põhiliikide vahekorrast, kuna mõnele poetessile on Eestis parnassil ikka ruumi olnud, kitsam tundub lugu just proosas. Siingi pole aga suuri vahesid: nullindatel said naised kolm preemiat proosas ja kaks luules, teist­kümnendatel vastupidi. Tõsi, kultuurkapitali preemiate puhul on viimasel ajal raskuspunkt pigem nomineerimisel: reklaamitakse viit-kuut esiletõstetut ja see, missugune neist lõpuks valituks osutub, ei olegi ehk nii oluline. Seetõttu maksab vaadata ka näiteks viimase kümnendi nominatsioone. Proosas on sooline jaotus umbes 1 : 3 (16 nominatsiooni naistele, 44 meestele), luules väga jämedalt 1 : 2 (22 nominatsiooni naistele, 38 meestele). Proosas tuleb ette ilma ühegi naisnominendita aastaid (2012 ja 2015), luules mitte. Nagu näha, on luules seis natuke paremas tasakaalus.

Esitan ainsa luulega seonduva kommentaari, milleks olen võimeline, ja see puudutab luuletajate väliskuvandit: kuigi eesti kirjandusajaloos eksisteerib suurte naisluuletajate traditsioon, mis loob mulje, et naiste esindatusel pole vigagi, siis XXI sajandil ei näi see muster toimivat. Hinnatud naisluuletajaid loomulikult on, aga seni ei ole keegi neist kristalliseerunud Poetessi arhetüübiks, kes eviks efektset inimkuju (kuna see arhetüüp kujuneb osaliselt kirjandus­väliste tegurite alusel), aga samal ajal kannaks ka olulisi kirjanduslikke suundumusi. Tugev kandidaat on Kristiina Ehin, kelle autorikuju tuuakse kriitikas tihti esile ja kelle populaarsust tõstab osalus bändis Naised Köögis; naljalt ei kiputa aga möönma, et ajastu luule oleks just tema nägu. Eelmise kümnendivahetuse kandis võttis ilmet nn noor ja vihane, otseütlev naisluule. Need autorid kippusid aga piirduma paari koguga ja läksid edasi teiste tegevuste juurde. Senimaani on esil Sveta Grigorjeva, kelle luulemina vihast energiat kütab lisaks soole ka rahvus ja kes sattus esindusrolli viimati läinud aastal, kui pidas kõne 20. augusti vastuvõtul presidendi roosiaias. Paistab siiski, et pikemas perspektiivis ei ole temagi esinduspoetessi tööst huvitatud. Niisiis, naised kahtlemata luuletavad, aga ei kipu oma ihu ja isikuga esindama luulet kui niisugust. See ei ole feministlikust perspektiivist vahest üldsegi halb. Teisalt, ega praegu ole ka näiteks Juhan Viidingu sugust meespoeeti.

Küll aga tahan esile tõsta kolme meie sajandi naiskirjanduslikku vaala, kahel neist on pistmist nii luule kui ka proosaga. Need kolm on Ene ­Mihkelson, Mudlum ja Maarja Kangro. Kõik nad on institutsionaalselt tunnustatud loojad. Mihkelson ja Kangro on saanud kultuurkapitali auhinna nii luule kui ka proosa vallas (esimene aastail 1995 ja 2007, teine 2008 ja 2010), Mudlum seevastu on ära teinud varem tegemata triki ja pälvinud kaks aastat järjest proosa­auhinna (2019 ja 2020). Kõigi kolme kontol on veel muudki, Mudlumil näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhind (2020), Mihkelsonil kultuurkapitali suur ­kirjandusauhind (2001), Kangrol palju Tallinna Ülikooli kirjandu­spreemiaid. Kui Mihkelson 2017. aastal suri, loodi temanimeline selts, mis annab välja auhindu ja jagab stipendiume, toetades nii Mihkelsoni enese loomingu uurimist kui ka muud (kultuurimõtestaja auhind). Pealegi on Kangro kirjutanud auhindamise fenomenist iroonilise raamatu, seda ikka niisuguse inimese perspektiivist, kel trofeedest puudust ei ole („Minu auhinnad”, 2018). Nii ei saa enam päriselt öelda, nagu naisi üldse ei märgataks ega hinnataks, kuigi meeskirjanikud on auhinna­arvutustes tuntavas ülekaalus.

 

Omaelulugu, mälu, aistingud

Kuigi kõik nimetatud „vaalad” on autoritena – ja küllap ka inimestena – kaunikesti erinevad, ühendab nende proosat vana hea omaeluloolisus, mida toob XXI sajandi eesti kirjanduse dominandina esile ka Väljataga, kes leiab, et puhas fiktsioon tundub „kunstlik, butafoorne ja papist”, samas kui omaelulooline tiib mõjub „autentsema ja elusamana”. Mihkelsoni puhul on kasutatud mälukirjanduse sõna, kuna ta toob oma kirjutuses esile mäletamise ja teadmise keerukuse. See omakorda haakub kultuuriuuringute mälu-uurimise allhoovusega, mille temaatilises keskmes on II maailmasõda koos oma järelmitega. Sellestsamast ajast pärit lugu oma metsa põgenenud vanematest ja segasest lapsepõlvest kirjutab mitut puhku läbi ka Mihkelson, paigutudes n-ö suurte teemadega tegelejate hulka. See, nagu ka kirjaniku surm, kindlustab tema klassikupositsiooni.

Sedamööda, kuidas aeg edasi veereb, peaks mõnevõrra fookust nihutama ka mälukirjandus, aga maailmasõjale järgnenud ajas edasi liikuda näikse olevat keeruline. Torkab silma, et „mälukirjanduse” plokk ei tegele kuigi intensiivselt hilisnõukogude aja kunstilise üldistamisega. Ka Leelo Tungla üsna ühemõtteline, aga oma lapsvaatepunktiga mõjus ja menukas triloogia „Seltsimees laps” (2008–2018) puudutab kauget ja karmi Stalini aega. Küll aga on hilisema perioodi kohta välja antud mälestusi. Aukartustäratava kuueköitelise sarjaga sai aastatel 2009–2011 maha meeskirjanik Mihkel Mutt. Oma Kuku klubi teemalises romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” (2012) püüab Mutt perioodist ka ilukirjanduslikku üldistust teha, see jääb aga autori viimase aja esseistika kõrval pigem varju. Veel tükib esile kirjastus Petrone Print, mis nullindatel tõi meile „Minu” sarja reisilood, teistkümnendatel aga andis välja suurt lugejamenu nautinud mälestustesarja „Aja lugu”. See sari on kreenis naisautorite poole, oma elu paljuski just hilisel nõukogude perioodil meenutavad Maimu Berg, Kristiina Ehin, Lehte Hainsalu, Ene Hion, Andrei Hvostov, Viktoria Ladõnskaja, Kati Murutar, Loone Ots, Nasta Pino, Mari Saat ja Peeter Sauter.[5] Nende raamatute fiktsionaliseerituse aste on kõikuv (Berg näiteks kasutab „mina” asemel Betti Parklai nimelist tegelast). Ometi kipun neid liigitama „lihtsalt” mälestusteks, ei saa öelda, et omaelulooline aines oleks siin päris sama tihedas sümbioosis kirjandusliku kaalukusega nagu mälukirjanduslikes tipp­teostes. Sarnane, kuid kitsama fookusega on kirjastuse Hea Lugu sari „Kirjanikud omavahel”, kust torkas silma Eeva Pargi „Minu kuninglikud kaelkirjakud” (2018). Üleminekuaega kajastab pisut mälukirjanduslikus vaimus Lilli Luugi novellistika, mis on saanud auhindu, kuid pole veel ilmunud raamatuna. Mälukirjanduslikku traditsiooni võiks lülituda Kärt Hellerma värske teos „Üks päev minu ema elust” (2021), samuti mõned tema novellid Debora Vaarandi ainetel.

Mälukirjanduse alla võib ühte serva pidi paigutada ka Mudlumi, eriti raamatu „Mitte ainult minu tädi Ellen” (2020), kus ta kirjutab nagu Mihkelsongi oma emast ja tädist. Mudlum arendab välja spetsiifilist mnemotehnikat, kus inimesi mäletatakse asjade kaudu. Tema teemad on rõhutatult väikesed ja apoliitilised, omamoodi ajatudki. Kangro tegeleb jällegi uue ja olevikulisega: XXI sajandi kirjanduselu ja kohati koguni klatšiga, kuigi vahel ka sündmustega maailmaajaloo areenil, näiteks Ukraina konfliktiga. Sellel kõigel on muidugi ositi põlvkondlikud põhjused, Kangro on kolmest ka noorim – ongi väga tore, et need kolm vaala esindavad eri generatsioone (Mihkelson 1944–2019, Mudlum 1966, Kangro 1973).

Omaeluloolisuse üks silmatorkavaid vorme on nn omailmade ehitamine, mille ka Väljataga ära märgib (Brita Meltsi käibesse toodud sõna kasutades) – autobiograafilised tekstid seotakse tihedasti mõne paigaga, kuhu luuakse kirjutaja poeetiline universum ja selle ainetel punutakse omamüüti. Sedagi on seni eritletud peamiselt meeskirjanike näitel: Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa, Ülo Mattheus, Lauri Pilter, Lauri Sommer, Tõnu Õnnepalu. Ainsa omailma­loojast naisena jõudis Meltsi 2016. aastal kaitstud doktoritöösse Kaja Kann oma Pardi­mäega. Mu meelest haakub seda tüüpi kirjutusega mõneti ka Mudlum, kes tegeleb mitmes tekstis mingi maailma aistilise kirjeldamise ja jäädvustamisega. Näiteks tädi Elleni kuju on edasi antud suuresti tema Merivälja maja lõhnade, valguste ja värvide, taimede ja tekstiilide kaudu. Samasugust aistilist nõu­kogude ajastu detailipildistust pakub veidi ootamatult Holger Kaintsi „Jõulu­laupäev. Nõmme 1970” (2018). Kõik see projitseerub hästi kultuuri­uuringute taustale, kus on vähemasti viimased kümmekond aastat pööratud täiendavat tähelepanu afektidele ja keskkonna aistilisele tajumisele. See, kuhu on suunatud metadistsipliinide fookus, on tugevas seoses sellega, missugune osa kirjandusest pälvib enim huvi ja paistab silma.

Omaeluloolisuse poolest käib naiskirjandus ühte jalga kirjanduse üld­pildiga – või ehk hoopiski loob ja suunab seda üldpilti? Omaeluloo on XX sajandil teatud mõttes aproprieerinud naiskirjutus: seda on peetud žanriks, mille kaudu naiskirjanikud on püüdnud mehekesksel kirjanduspildil enesele kohta nõutada. Erinevalt puhtast fiktsioonist, mis on tegelikkusest demonstratiivselt lahus, laseb see žanr kõlada naiste oma häälel. Eesti nüüdiskirjanduse kontekstis peetakse alg-omaeluloolasteks ja laadi maaletoojateks siiski üldiselt mehi: Peeter Sauterit ja Tõnu Õnnepalu, esimene naturalistlikum, teine esseistlikum. Mõlemad jätkavad senimaani heas tempos ja viljakalt sama laadi. Sauter alustas 1990. aastal raamatuga „Indigo”, käesoleval aastal on ilmunud lausa kaks raamatut, „Kana peni” ja „Surm Bulgaarias”. Õnnepalu puhul oli kõikuva fiktsionaalsusastmega mõttepäevikute jadas esimene selgelt omaelulooline teetähis Anton Nigovi nime all välja antud „Harjutused” (2002), seni viimane suurem tükk on triloogia „Pariis”, „Aaker” ja „Lõpmatus” (kõik 2019). Kuid nüüd on ka kohalikul pildil olemas naiskirjutajad.

 

Väljamõeldise võimalused

Kõige selle juures pakub Väljataga provokatiivse teesina välja, et fiktsiooni ei ole enam ehk üldse võimalik kirjutada. See on muidugi osav teemaseade, kuna kutsub vaidlema, ja seda nüüd kuulekalt teengi. Esiteks ei tundu fiktsionaalsuse ja tõsielulise vastandus enam nii terava küsimusena kui „Loomingu” kümne aasta taguses mõttevahetuses, lõhe hakkaks justkui vaikselt kinni kasvama. Muidugi on ikka teatud, et kindlaid piire siin ei ole. Küll aga tundub publik nüüd paremini treenitud, žanri küsimus ei eruta enam. Harjutud on, et reisikirjandus ja mälestused on tulnud, et jääda – nagu Mart Velsker tookordki märkis, nende osakaal on lihtsalt paisunud „sellesse suurusjärku, mis tal eeltsensuurist vabas kirjandussituatsioonis võikski olla”[6] –, ja neis ei tajuta enam ohtu ilukirjandusele. Omaette huvitav on, et kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade hulgast kaotati 2020. aastal vabaauhind, mida sageli on antud just mitte- või vähefiktsionaalsetele teostele. Võib-olla on see žüriide tööjaotuse ümbermängimise juhuslik kaasnähe. Igatahes nihutaks see justkui tõsielukirjutust rambivalgusest eemale, aga kahtlustan, et edaspidi võidakse lihtsalt kergema käega anda proosaauhinda ka mälestustele jm.

Samal ajal kasutavad kirjanikud tõsieluainest lõdvemalt ja loomingulisemalt, õigemini: „vanal heal viisil”, nii nagu seda ikka on tehtud. Mudlumi sidusin enne mälukirjandusega ja mingil määral on seda ka tema „Poola poisid” (2019), kuivõrd jäädvustab autori poja ja tema sõpruskonna kaudu ZA/UM-i nimelise rühmituse tegevust, sealhulgas nn „Sirbi” skandaali 2013. aastal; tausta on põimitud varasemat suguvõsalugu ja autori enese noorust. Et tegu on võtmeromaaniga, märkas ka kriitika. Elu on aga ikkagi kõvasti töödeldud: kogu tegevus on kolitud Poola pinnale, kogemusi on jagatud mitme tegelase peale, rolle ära vahetatud jne – kõik traditsioonilised ilukirjanduslikud menetlused. Samamoodi tõlgib Paavo Matsin fantastilisse koodi kultuuri­loolisi fakte ja argist elu Eesti väikelinnades. Tauno Vahter avaldas äsja raamatu, mille reklaami­kampaanias on esikohal narratiivi aluseks olev tõestisündinud lugu („Madis Jeffersoni 11 põgenemist”, 2021). Seevastu Urmas Vadi, kelle ­Väljataga on reservatsioonideta paigutanud fiktsionaliseerijate hulka, hakkab jutulõnga sageli harutama omaeluloolisest ja hüperrealistlikust alguspunktist: mina­jutustaja räägib oma režiiõpingutest, kuulumisest kirjanike liitu, käigust mõnele kirjandusfestivalile või loomemajja; alles vähehaaval keerduvad süžeele peale tajutavalt fiktsionaalsed vindid. Mäletamine kui fiktsiooni teema või jutus­tamisrežiim on muutunud üha populaarsemaks.

Fiktsioon võimaldab läbi kirjutada ka seda, mida tõsieluline kirjutus kas ei taha või ei saa puudutada. Osutasin enne, et mäluproosa enamik ei kipu praegu hilisnõukogude perioodile keskenduma. Seda aega on aga asunud ilukirjanduses käsitlema nooremad autorid. Naabermaa Läti kirjanduses tegeleb sellega viimasel ajal 1970. aastatel sündinud naisautorite põlvkond ja ka meil on otsa lahti teinud Kai Aareleid (snd 1972). Aareleid alustas 2011. aastal ilmunud „Vene verega”, mida tutvustus määratleb veel kui fragmentaariumi; traditsioonilisemad romaanid on „Linnade põletamine” (2016) ja „Vaikne ookean” (2021). Nende vaatlusalasse kuuluvad vaheldumisi tänapäevaga 1950.–1970. aastad, minevik vahetult enne autori sündi või tema varases lapsepõlves. Küllap on see just niisugune distants, et kõik on veel kuidagi käeulatuses ja suurte inimeste juttudes olemas ning pakub sellisena huvi.

Aareleiu tekstides on „puhta” fiktsiooni aluseks kohati autobiograafilised-­perekonnaloolised motiivid, samamoodi nagu Eva Koffi loomingus. Koff on varem kirjutanud lasteraamatuid ja näidendeid, tema romaanidebüüt oli „Sinine mägi” (2018) ja tänavu tuli temalt järgmine mahukas romaan „Kirgas uni”. Mõlemat autorit on veedelnud ajaloo läbikirjutamine, nüüdisaegseid ja minevikulisi fragmente vaheldav kirjutustehnika, kuigi mõlemad on kirjutanud ka ainuüksi tänapäevaseid lugusid (Koff oma teises romaanis, Aareleid ennekõike novellikogus „Salaelud”, 2018). Mõlema romaanides joonistuvad välja ka emade ja tütarde liinid, kujutlus mingisugusest naistraditsioonist – kuigi vist mitte kirjanduslikust.

Neist kahest jääb veidi eemale Piret Raud, kes seni on jutustanud ainult olevikust, täpsemini meie aja inimsuhetest: tal on lisaks arvukatele lasteraamatutele ilmunud kolm õhemat romaani: „Initsiaal purjeka ja papagoiga” (2018), „Verihurmade aed” (2019) ja „Portselanist nael” (2021), samuti novellikogu „Kaotatud sõrmed” (2020). Tundub, et Aareleiu, Koffi ja Raua näitel võib rääkida viimasel viiel aastal märgatavast naisromaani lainest. See laine aga alles kogub jõudu ja esialgu selle kohta midagi täpsemat öelda ei saa.

Muidugi võimaldab fiktsioon kirjutada ka juba jutuks olnud „tendents­kirjandust”. Üldpildis on seda nüüdseks omajagu, nagu „ühele korralikule kirjandusele” kohane. Kui aga sooline filter ette tõmmata, siis n-ö kohustuslike sotsiaalsete naisteemade ärakirjutamist ei leidu sugugi palju, vähemasti mitte sel tasemel, et see kipuks meelde jääma. „Tüdrukuse” torm mässas hiljaaegu, aga vaatlusaluse perioodi kaugemast otsast meenuvad ainult Eeva Pargi „Lõks lõpmatuses” (2003, inimkaubandusest) ja „Absoluutne meister” (2006, vaesumisest sogastel üheksakümnendatel), samuti Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja” (2008, vene vähemusest, vaesusest, prostitutsioonist). Veel samm edasi on žanri­kirjandus, krimi alal tegutseb näiteks viljakas ja populaarne Katrin Pauts, kelle viimane põnevik („Külmkingauurija”, 2021) leiab muide aset 1980-­ndatel – jälle märk sellest, et hilisnõukogude periood on muutumas ajastukirjanduse tandriks.

Võib-olla ärgitab fiktsionaliseerimispüüdlusi muu hulgas tunne, et n-ö puhas ilukirjandus on universaalselt mõistetavam ja sestap tõlgitavam kui omaelu­looline joru. Üha enam tuntakse nimelt muret eesti kirjanduse tõlkimise pärast. Väljataga ütleb küll, et kirjanduse turustamisel väljapoole ei ole sisulist tähendust („Mõni teos võib osutuda välisturul teisest edukamaks, mis äratab uhkust ja rahulolu, aga see ei tähenda mingit sisukamat järelejõudmist”[7]), ent ometi tundub kuidagi oluline, kui kirjanike liidu romaanivõistluse ühe auhinnana kuulutatakse välja käsikirja tõlkimine. Mul pole küll täpseid andmeid hindamaks, kas puhtfiktsionaalset proosat on rohkem tõlgitud kui tõsielulisi-­omaeluloolisi tekste. Aga näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhind oma väga ­väikese eesti valimiga paistab kinnitavat, et seda preemiat kipub saama „väljamõeldud” kirjandus, mis omakorda annab hoo sisse tõlkimisele: Meelis Friedenthali „Mesilased” on tõlgitud 14 keelde (auhind 2013), Paavo Matsini „Gogoli disko” kümnesse (2016), Tiit Aleksejevi „Palveränd” kaheksasse (2010). Ainult Mudlumi „Poola poisse” (auhind 2020) ei ole veel tõlgitud, aga siin ei saa kindlalt öelda, kas põhjus on teose liigne tõsielulisus, auhindamisest möödunud napp aeg, ülemaailmne tervisekriis või veel midagi muud.

 

„Lõbus jutt”

Fiktsionaalsus võimaldab ka lustakaid fantaasialende. Olen „olmefantastikaks” nimetanud nüüdiskirjandust, kus rõhutatult argisest situatsioonist arendatakse välja kas lausa fantastiline või vähemasti groteskne tegevuse kulg (harva ka vastu­pidi), sageli on see rakendatud nalja teenistusse. Minu meelest on sellest kujunenud senise XXI sajandi eesti proosa üks peavooluhoovus, mistõttu on eriti tähelepanuväärne, et siia ei ole naistel suuremat asja. Laadi juured on suurte vanade meeste Andrus Kivirähki ja Mehis Heinsaare juures, kes alustasid juba eelmise sajandi lõpus ja sajandivahetusel, edasi viivad niidid Urmas Vadi ja Jüri Kolgi juurde, kobara servadesse liituvad veidi väiksemad tegijad nagu Armin Kõomägi ja alles esimeste kogude avaldajad nagu Urmo Jaanimägi ja Tauno Vahter.

Kuigi mitmed nimetatud on kirjutanud ka romaane ja eriti Kivirähki omad on vaieldamatult olulised, tundub laiemalt esile tungivat just nimelt žanr „lõbus jutt”. Aasta aega tagasi väideti eesti kirjanduses vohavat novellibuumi ja vaieldi sellele innukalt ka vastu. Buum iseenesest võiski olla lühiajaline ja näiline, tingitud muu hulgas lühižanri esiletõstmisest sarjaga „Eesti novell”, novellivõistluste taaselustamisest jms. Ikka ilmub paralleelselt ka romaane, sealhulgas üldse mitte lõbusaid, vaid metsikuid tekstirägastikke, millest läbi sumpamine on omaette pingutus (Olle Lauli, Mait Vaik). Tundub aga siiski tähelepanuväärne, et XXI sajandi eesti kirjandusel on olemas mõnus, hõlpsasti loetav kese lõbusate juttude näol. Sageli käib olmefantastilise situatsiooni juurde veel muhe, pajatav, rahulolev stiil, kuigi on ka lakoonilisemaid kirjutajaid.

Lõbusa jutu traditsioonis on hakanud välja kujunema teatav järjepidevus ja mantlipärimine: kui nullindaid nimetatakse vahel Kivirähki kümnendiks, siis teistkümnendatel on tema jälgedesse omal viisil astunud Urmas Vadi, kes tegutseb samuti kultuuriliste troopide parodeerijana. Nagu Kivirähk, on ka Vadi ümber töötanud mitmeid rahvuslikke motiive, ühe oma romaani on ta lausa pealkirjastanud „Tagasi Eestisse” (2012), samuti on Vadi kirjutanud romaani Konstantin Pätsist ja eesti rahvatantsijate trupist („Ballettmeister”, 2019). Tema tekstides on pidevalt kohal rahvuslust parodeerivad karakterid, näiteks välis­eesti kirjanik Kaupo Männiste, romaani „Vabaduse sõdur” autor („Tagasi Eestisse”), või eestivenelane Roman, kes hellitab Eesti suhtes patriootlikumaid tundeid kui ükski etniline eestlane ja kelle suurim unistus on liituda Kaitseliidu Tartu maleva Elva malevkonnaga („Neverland”, 2017). Kui need näited pärinevad romaanidest, siis novellides, nagu eespool vihjasin, parodeerib Vadi väikestviisi omaelulookirjutust ja selle rõhutatult siirast pöördumislaadi ning teeb nalja kirjanduselu institutsionaalse poole üle.

Päris soo alusel muidugi lõbusate lugude kirjutamist ära ei ole keelatud. Möödaminnes sai juba mainitud Piret Raua novelle. Omapärase häälega, vahepeal vadilikult metatasandile astudes kirjutab Kai Kask („Kogetud teosed”, 2018). Mustavõitu bravaadhuumor on omane Katrin Pautsi novellidele („Tallinna tume”, 2021). Ave Taavet avaldas läbinisti absurdihuumorile pühendatud kogumiku („Valerahategija”, 2020). Need on aga esialgu üksikumad juhtumid, see veel selgub, mis neist kõigist jääb ja mis vaob. Vanameistritest lõbutseb ajaloo teemadel Maimu Berg novellikogus „Hitler Mustjalas” (2016). Kuigi Mudlumi jutud põhiosas sellesse žanri ei kuulu, võib välja tuua tema kohati muheda, pajatusliku stiili, mis pisut sellele traditsioonile läheneb. Hüsteeriliselt naljakaks võivad minna ka Maarja Kangro novellid, aga seda veidi teisel moel – Kangrole pühendangi järgmise, transgressiooniteemalise alaosa.

 

Transgressiooni kolimine

Nimelt on XXI sajandi eesti proosas lõbusa jutu kõrval üsna tagaplaanile jäänud transgressioon. Kui Väljataga ütleb, et meie nüüdiskirjandus on kaotanud ambitsioonid, siis võib-olla õhutab temas selliseid tundmusi muuhulgas just see, et siin leidub vähe šokeerivat ja jälki, mida on teatud traditsioonis komme pidada tõsiselt võetava kirjanduse märgiks. Transgressiooniuurija Janek Kraavi on kokku võtnud:

 

Eesti nüüdiskirjanduse transgressiivse poeetika üldises pildis tõusevad esile aastad 1996–1998, mil kirjandusteoste ilmumine tekitas kirjandusvälise sündmuse. Neil aastatel ilmusid Kivisildniku „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist”, Peeter Sauteri „Kõhuvalu” ja „Lauakõne”, Toomas Vindi postmodernse perioodi avateosed, Mihkel Samarüütli tekstid ja Kaur Kenderi „Iseseisvuspäev”. Viimase autori 2001. aastal avaldatud romaani „Check out” võib pidada selle perioodi üleastumisesteetikat kokku võtvaks teoseks. Vahepeal on pilt hajusam ja juhuslikum, aga mainida võib 2008. aastal ilmunud Chaneldiori romaani „Kontrolli alt väljas” ja kauemaks kõneainet pakkunud Mihkel Raua sõltuvusnarratiivi „Musta pori näkku”. Teine suurem transgressiivse esteetika puhang paigutubki juba Kenderi „Untitled 12” (2014) ümbrusesse.[8]

 

See kinnitab, et 1990. aastad on kultuurimälus tallel kui ilus ja metsik aeg, kus kirjandus lõhkus ja lammutas; nullindatel on pilt selliste šokeerivate kirjandusaktide poolest üha hõredam ja hõredam.

Mis puudutab Kraavi loetletud nimedesse, siis see, mis on saanud konkreetsetest autoritest, on mingil määral kindlasti isikulooline paratamatus. Kuid eriti ilus näitejuhtum on Peeter Sauter, kes alustas tõepoolest juba 1980. aastate lõpus mässulise piiriületajana. Nüüd leidub vähe mõnusamat ja turvalisemat, kui võtta ette mõni Sauteri raamat ja lasta end tema pajatuse lainetel hellasti loksutada. See on muidugi tendentslik lihtsustus, Sauteri loomingus leidub endiselt enesepaljastuslikke alkoholismikirjeldusi ja sealt käib läbi ka ehedat traagikat. Ometi iseloomustab vähemasti minu isiklikke lugejakogemusi ja -ootusi just selline mõnus turvaline tunne. Sellel on mitu seletust, osalt on see nii auhinnatuse ja kanoniseerituse tõttu, mis alati transgressiooni kammitseb ja paika naelutab. Sauteri debüütromaani „Indigo” ilmumise 30. aastapäeva puhul peeti maha koguni teaduskonverents. Osalt on aga paratamatu, et kui seesugust laadi kaua aega viljelda, muutub see tuttavlikuks. Tõsi, hiljutine raamat „Surm Bulgaarias” nüansseerib ka varasemat jorutavat laadi, tuues sisse lakoonilised ilma verbita laused.

Midagi natuke sarnast võiks öelda isegi Kivirähki kohta, kes ju üheksakümnendatel alustas samuti hea maitse piire kompivate indie-novellidega, mida tänini hea sõnaga meenutatakse. Analoogselt Sauteri „Lauakõnega” torkis noore vabariigi hella rahvustunnet jutustus vanast sepast Ivan Oravast („Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed”, 1995). Kivirähk on aga trans­gressiooni jätnud veel kiiremini veel kaugemale seljataha ning kolinud otseteed nimetuse „eesti kirjanik” tähendusvälja keskmesse, üsna vahetult Tammsaare kõrvale. On muidugi omaette nähtus, et see, mida me tajume šokeerivana, muutub ajas – rahvusküsimus vist enam sellesse rubriiki ei kuulu. Pigem on anomaalne, et väliseestlust kommenteerides õnnestus Õnnepalul „Aakriga” väike tormike põhjustada. Kui sai öeldud, et Vadi on oma rahvusparoodiatega Kivirähki mantlipärija, siis sama transgressiivsena tema vastavad harjutused enam ei mõju. Tõsi, Vadi viimases kogus „Hing maanteeserval” (2021) leidub muu hulgas novell, kus tehakse nalja tänapäevasemate pühaduste üle, näiteks hingestatud poetessi üle, kes loeb värsse Süüria sõja teemal – nii et mingil kujul istung jätkub.

Mõneski mõttes rohkem „päris” transgressorid on (:)kivisildnik ja Kaur Kender – nad ei ole kirjandusväljal päris korralikult omaks võetud, või on vahepeal võetud ja siis jälle serva poole tõugatud. Marginaliseerimise peamised põhjused on paljuski kirjandusvälised ((:)kivisildniku puhul radikaalkonservatiivsed vaated, Kenderil „Sirbi” skandaal), aga ka nende viimase aja kirjanduslikud tegemised ei ole enam pildi keskmes. Aastatel 2014–2017 pidas Kender arvamus- ja kirjandusportaali Nihilist.fm, mille printsiip oli täielik toimetamatus ja mis sünnitas üht-teist huvitavat, aga osutus pikemas perspektiivis siiski liiga amorfseks ja vohavaks, et olulisemat kohta omandada. Huvitav juhtum on krimi­naaluurimine ja kohtuprotsess aastatel 2014–2017, kui Kenderit süüdistati novelli „Untitled 12” alusel lasteporno valmistamises. Kogu saaga lõi tõepoolest laineid ja muu hulgas aitas sõnavabaduse kaitsmise eesmärgil koondada süüdistatu seljataha mõnedki kolleegid, mis siis, et neli aastat tagasi olid Kender ja „laiem kultuuriavalikkus” sattunud teine teisele poole rindejoont. Kender mõistetigi õigeks – teksti ennast aga ei tahtnud ega viitsinud arvatavasti lugeda just paljud. Mõnda ärgitas küllap sellega tutvuma skandaal ise, nii oli ka siinkirjutajaga. „Untitled 12” on küll andnud kultuurilukku kuldse avatsitaadi „Ta on oma munnipulga ori”, aga vaevalt, et pärast 2017. aastat sellel kuigi palju lugejaid on leidunud. Omamoodi tragikoomilise kirjandusvälise puändi pani teemale Peeter Helme, kes seoses süüdistustega lapseealise seksuaalses ahvatlemises kirjanike liidust välja visati (ja hiljem ka süüdi mõisteti).

Kõik need varasemad suured transgressorid on mehed. Eve Annuk märkis juba eemise sajandi lõpus: „See suhteline vabanemine, mis märgistab eesti proosa­kirjandust 1990-tel – uute teemade ja vaatenurkade tulek, mitmete tabude purustamine, uuelaadne keelekasutus – on suures osas seotud ikkagi mees­autorite proosaloominguga. Naisproosa puhul pole sellist temaatilist ­avardumist ja uuelaadset keelekasutust samal määral toimunud”.[9] Aastal 2000 ilmus küll Kerttu Rakke lõbusasti ropu (nais)peategelasega „Kalevipoeg”, 2001 Kadri Kõusaare provokatiivne „Ego”, aga need ei suutnud seisu tasakaalustada. Vana hea järelejõudmise loogika kohaselt on transgressioon nüüd viimaks jõudnud naiskirjandusse. Ega ole sooline lahe siingi ületamatu, midagi transgressiivset leiab kindlasti ka uutelt meesautoritelt. Näiteks Vahur Afanasjevi romaanis „Serafima ja Bogdan” (2017) esineb intsesti motiiv, kui niisama vägivallast ei peaks enam piisama. Aga reipad meestransgressorid ei ole enam nii kesksed.

Ka naiskirjanduses ei ole ette näidata suurt plejaadi nimesid, paraadkuju on siin aga Maarja Kangro. Tema puhul võib taas küsida, mis siin õieti trans­gressiivset on – Kangro ei marineeri oma tegelasi naljaviluks kehavedelikes ega ole ohjeldamatult ropp. Tõsi, just seoses tema luuletusega „Liiklusmärk”, täpsemalt hobuse türa kujundiga, arutati 2009. aastal roppuste funktsiooni üle kirjanduses. Mingi puutumus on Kangrol toonase noore ja vihase naisluulega, mis samuti „otseütlemisega” piire ületama pürgis. Temal ei tundu see aga põhiline, olulisem on vahe pilk, mis lähtub naise puhul justkui ebatraditsioonilisest vaatepunktist. Kangro novellide minategelane vaatleb mehi varjamatult küüniliselt ja objektistavalt, näeb neis kord võimalust hõlpsaks meelelahutuseks, kord aga lapse saamiseks. Sellised teemad rahuldavad teatud määral ka naiskirjandusliku ärakirjutamise iha. See kõik vaheldub omakorda eneseirooniaga, mis hoiab minajutustaja (vähemasti minu silmis) ikka veel sümpaatsena.

Omaette kirjandussündmuseks kujunes aga Kangro „Klaaslaps” (2016), mis räägib loo soovitud raseduse katkestamisest loote väärarengu tõttu. Tagakaanel soovitab eelmise põlvkonna transgressor Kender isiklikult: „Kraabib su seest tühjaks, jätab veritsevaks. Aga annab jõudu pilku mitte ära keerata, kui kuristik vastu põrnitseb.” Siin on teadlikku rõvetsemist veel vähem, esmajoones murrab Kangro teatavaid isiklikkuse tabusid ja mõjub sedakaudu jahmatavana. Tema arutlused paljunemise teemadel toovad meelde Elo Viidingu arendatud kestmise-­motiivi – pealkirja „Kestmine” kannavad nii Viidingu luulekogu (2011) kui ka novell kogumikus „Teised” (2012), sõna ise kordub mujalgi. Kuigi meil suurt naisautori sünnituslugu tõesti seni ei ole, võib õhukesest emadusproblemaatika kujutamise traditsioonist juba rääkida, kusjuures dominandiks on just emaks saamise võimalikkus ja vajadus.

Tähelepanu on äratanud ka Margit Lõhmuse lühilood. Need on justkui tavapärasemal moel epateerivad, kohati nõrutab autor kehavedelikke nii jõudsasti, et mõnes mõttes jõuab lausa klišeeliku tabukirjanduseni. Siiski on Lõhmuse kirjutuslaadil ka muid väärtusi. Tema on asunud ründama seda nüüdis­realismi probleemi, mis Väljataga sõnastuses seisneb selles, et reaalsus ise ei ole enam realistlik, vaid „vahendatud, medialiseerunud, moondunud, fragmenteerunud”[10] – Lõhmus kirjutab just sellisest fragmentaarsest, kohati virtuaalsest olemisviisist nii, nagu ma kedagi teist pole märganud kirjutavat. Paraku tundub Lõhmuse ekskurss kirjandusse olevat lühike ja ähvardab piirduda koguga „Sterne” (2019) – võib-olla muidugi eksin.

 

Märt Väljataga pealkirjafraas „üks korralik eesti kirjandus” on vist mõeldud iroonilisena, aga XXI sajandi kolmanda kümnendi alguseks paistab meil tõesti olevat stabiilse ühiskonna kirjandus, mis ehk tervikuna on varasemast rohkem kaldu kerge loetavuse, kohati isegi lõbususe poole. Seletusi võib otsida mitmelt poolt: kas oli publikut eelmisel sajandil kergem šokeerida, kas pesitseb šokk praegu kuskil mujal või on oma tähtsuse täielikult minetanud. Ei tihka aga öelda, kas selline korralik kirjandus tingimata nii hirmus halb asi on, eriti kuna sisaldab nüüdseks ka arvestatavat ja mitmekesist naiskirjanduse sektsiooni. „Ära kirjutamata” teemasid veel jätkub ja kindlasti ei saagi iial linnukesi kõigisse lahtritesse, mõni tendents ununeb ja mõni mood läheb mööda enne, kui Teele emaga koolimajja jõuab. Igatahes ei jää aga naisproosahuviline kaugeltki kuivale.

 

[1] Vt: M. Väljataga, Üks korralik kirjandus. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. „Looming” 2021, nr 10, lk 1411–1419.

[2] A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”…– Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar ­Pruulist. „Keel ja Kirjandus” 2009, nr 2, lk 89–103.

[3] Vt: A. Loog, Feministlik pamflett. „Postimees” 5. V 2020; A. Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? „Postimees” 14. V 2020.

[4] Mari Tarandi „Ajapildi sees” on muidugi samuti kirjandusteos, aga auhindamise põhjendusena on nimetatud „venna Juhani lapsepõlve ausat ja siirast kujutamist”. Malle Salupere „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” on kultuurilooline monograafia; Kristi Viiding, Jana Orion ja Janika Päll on auhinna saanud XVII sajandi juhuluule raamatu koostamise eest; Krista Aru Eesti Kirjandusmuuseumi juhtimise eest. Aino Pervikule tõid auhinna kolm laste­raamatut, Ene Mihkelsonile romaan „Ahasveeruse uni”.

[5] Sarjas leidub veel paar nimetust, aga need on varem mujal ilmunud tekstide tõlked, sh Jelena Skulskaja „Marmorluik”.

[6] M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. „Looming” 2009, nr 10, lk 1422.

[7] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1414.

[8] J. Kraavi, Transgressiivse kirjanduse poeetikast II. Juhtumikäsitlus: Kaur Kenderi „Untitled 12”. „Keel ja Kirjandus” 2016, nr 12, lk 936.

[9] E. Annuk, Tekst ja sugupool. Soolisi aspekte eesti nüüdiskirjanduses. Magistritöö. Tartu, 1999, lk 8.

[10] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1413.

 

Oli 1985. aasta kevad. Ma ei mäleta, kas Gorbatšov oli juba võimul või mitte, aga ma mäletan järjekorda, mis lookles Pärnu maantee raamatupoe uksest ­kaugele välja. Müüdi Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet”. Müüdi neli­kümmend aastat pärast sõda. See raamat oli sel hetkel nagu ilmutus. Kõik lugesid „Seitsmendat rahukevadet”, sellest räägiti aastaid. Mul on sealtsamast Pärnu maantee raamatupoest ostetud „Rahukevade” eksemplar, kuhu Viivi Luik kirjutas 11. detsembril 1985 oma autogrammi. Mihkel Mutt ütles, et Viivi Luige romaan tekitab heas mõttes professionaalset kadedust – igast lausest pritsib välja andekust.

Viis aastat hiljem – 1990 – ilmus eesti keeles Mati Sirkeli meisterlikus tõlkes Günter Grassi „Plekktrumm”, see 1959. aastal Saksamaal avaldatud romaan. Aastaid olid kirjanikud proovinud saada hakkama sõjatraumaga, natsismiga, Hitleriga, kogu selle õudusega, püüdnud leida võtit, kuidas kõike seda seletada, kuidas kõik see oli saanud üldse võimalikuks. Ja siis äkki kõmatas „Plekktrummi” pauk. Günter Grass, noor algaja kirjanik, kirjutas täiesti enneolematus stiilis geniaalse teose. „Kui Saksamaal on veel kriitikuid, siis kutsub Günter Grassi nimega mehe esimene romaan „Plekktrumm” esile rõõmu­hõiskeid ja nördimusekisa,” tsiteeris Mati Sirkel tõlke järelsõnas Hans Magnus Enzensbergerit.[1]

„Plekktrumm” ja „Seitsmes rahukevad” on mõlemad debüütromaanid. ­Mõlemad olid omas aegruumis ilmutuslikud ja mõlemad on pidanud aasta­kümnete jooksul ajaproovile vastu, säilitanud oma särava poeetilisuse ja suveräänsuse.

Minu silmis on „Seitsmes rahukevad” ja „Plekktrumm” nagu ühe õunapuu kaks vilja. Nende kahe teose vahel valitseb haruldane hingesugulus, nad on täis paralleele, kokkupuutepunkte, põrkumisi, äratundmist ja äravahetamismängu. Aga mis peaasi – stiil! See mõlema romaani puhast lugemisrõõmu ja naudingut pakkuv keelekasutus ja sõnailu. Seepärast lubage mul järgnevalt kasutada „Plekktrummi” peategelase, väikese Oskar Matzerathi meetodit. Kui Oskar oli saanud kuueaastaseks ja läks esimest päeva kooli, jäigi see tema ­esimeseks ja ­viimaseks koolipäevaks, sest õpetaja preili Spollenhauer tahtis väikeselt Oskarilt trummi tundide ajaks ära võtta, kuid tema ei olnud nõus trummist loobuma. Ta hakkas karjuma, tegi kiledat, klaasi purustavat häält, nii et preili Spollenhaueri prilliklaasid pudenesid kildudeks ja koos sellega lõppes Oskari koolitee. Nõnda pidi ta leidma mingi muu mooduse, kuidas „suurt ja väikest ABC-d õppida”. Ta leidis pagariproua Gretchen Scheffleri juurest mõned raamatud: Gustav ­Freytagi „Deebeti ja kreediti”, Goethe „Valiksugulused” ja paksu­köitelise „Rasputin ja naised”. Oskar rebis Goethe ja Rasputini köited lehtedeks, segas neid nagu kaarte ja luges läbisegi, sest „Ainuüksi Rasputinile ei tahtnud ma loota, sest liigagi ruttu sai mulle selgeks, et selles maailmas on iga Rasputini vastas Goethe, et Rasputin toob enda järel Goethe või Goethe Rasputini, toob või isegi loob ..”[2]

Niisiis proovin ma lugeda Günter Grassi ja Viivi Luike nõnda, nagu luges Oskar Goethet ja Rasputinit, nõnda, et selles maailmas on iga „Plekktrummi” vastas „Seitsmes rahukevad”, et „Plekktrumm” toob enda järel „Seitsmenda rahukevade” või „Seitsmes rahukevad” „Plekktrummi”, toob või isegi loob…

 

Minevik, olevik, tulevik

 

aasta augustis läks viieaastane tüdruk (nimetame teda edaspidi väike V) ühes Viljandimaa külas emaga pihlakamarju korjama. „Iga maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi!”[3] Düsseldorfis Sibulakeldri-nimelises öölokaalis võttis kahekümne viie aastane kääbus Oskar aastal 1950 ootamatult orgiaks pööranud kevadööl seltskonna trummi põristades nööri otsa: daamid ja härrad „lasksid suud molusse, võtsid üksteisel käekestest kinni, käänasid varbad sissepoole ja ootasid mind, oma rotipüüdjat”. (P, 410.) aasta Saksamaa ja Eestimaa seisid läbipekstult ja alandatult madalate pilvede all: küüditatud, tapetud, maatasa pommitatud, läbi sõimatud, mutta trambitud, hävitatud… Mis tulevik neid ootas? Oli neil üldse veel tulevikku või oli kõik juba kadunud? Ja Oskar põristas plekktrummil: kadunud, veel mitte kadunud, juba jälle kadunud, kellele kaotatud, varsti kadunud, juba kadunud…

Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Viivi Luik „Seitsmendat rahu­kevadet”. „Praegu, kus ma seda kirjutan, näen aknast paljast pruuni maad ja madalat halli taevast, olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest.” (S, 80.) Samal ajal, 1982. aasta sügisel kõmatas äkki plekktrummi kauge kaja vastu Kremli müüridelt, kui kaks tursket mehemürakat lasid hauda prantsatada ­Brežnevi kirstul. Tõsi, trumm oli sellel hiiglasuurel kõikide võimaluste maal juba ammu läinud, olid jäänud vaid pulgad, mis nüüd vaikse klõbinaga hauda järele pudenesid, kui kirstukõmaka kaja mööda maailma laiali rullus. Kas oli sellel impeeriumi matusel kohal ka Leonid Iljitši nimekaim, „Plekktrummi” Ogar-Leo? Kindlasti oli, sest Ogar-Leo elukutseks oli külastada kõiki matuseid „ja ta teadis igast erruminekust” (P, 125). Pealegi oli Leo õppinud kunagi preestriseminaris, ja kuuldavasti olnud Leonidilgi kunagi terasem mõistus, kuni tal ühel ilusal päeval läksid „maailm, sakramendid, usutunnistused, taevas ja põrgu, elu ja surm nii täielikult segi” (P, 125).

Aga läheme tagasi 1950. aastasse ja jätame aja seal hetkeks seisma. Nende kahe romaani haruldasse kokkukõlasse lõikab sisse siiski üks oluline ebakõla, disharmoonia, ja see puudutab tulevikku. Mis saab edasi? Peale sõda moondus kolmeaastase mõõtu Oskar groteskseks meeter kahekümne ühe sentimeetri pikkuseks, suure küüru ja vesipeaga kääbuseks. Musta Kokaemanda, selle vana saksa laste ringmängu (Die schwarze Köchin) sünge vari jälitas Oskarit kõikjal. Sinu süü! Must Kokaemand jälitas kogu Saksamaad. Minu süü, minu süü! Oskar haaras „Musta Kokaemandat” põristades kaasa kõik need tuhanded sakslased, kelle ees ta oma kontserditurneedel esines. Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü! Põristas seda lapsepõlvest tuttavat laulukest. Must Kokaemand „heitis varju, kui Sigismund Markuse mänguasjad puruks ragisesid, ja need jõnglased üürimaja õuel, Axel Mischke ja Nuchi Eyke, Susi Kater ja Hänschen Kollin, nemad ütlesid selle välja, laulsid tellisejahusuppi keetes: „On Must Kokaemand siin? Siinsiinsiin! Sina oled süüdi ja sina oled süüdi ja sina kõige rohkem. On Must Kokaemand siin…”” (P, 454.)

Väike V oli alles mõne aasta eest sündinud. Tema ei olnud selles kõiges süüdi. Süüdi oli ema. Aga see oli hoopis teine süü, sünnitamise süü, elu jätkamise süü, tuleviku süü, mille ees kõik emad oma laste ees igavesest ajast igavesti süüdi on. „„Ema, see on kõik sinu süi!” ütlesin ma kurjalt. „Ema, kas sa aru ei saa, et sina oled süidi!” läksin ma pliidi juurde ja tõukasin ema täiest jõust. See tähendas: „Ema, sina oled süüdi, et mul on luukere, veri, sisikond ja liha!”, „Ema, sina oled süüdi, et ma lennukeid kardan!”” (S, 15.)

Väike V sõitis emaga linna. Tal oli kõht punnis, pea ümmargune, nägu roosa, juuksed valged ja rätik libises ühtelugu peast ära. Linnapargis ei keetnud lapsed kuse- ja konnasegust tellisesuppi, mida Oskarile sisse sööta, vaid sõid jalgu kooditades jäätist ja posti otsast valjuhääldajast kostis lastekoori laul:

 

„Sa valmistu käima teed aastate pikka,

sul kommunist eeskujuks eel

– sest õpi ja tööta vaid rahva heaks ikka,

sa, Nõukogu maa pioneer…

 

[—] Jäin seisma, põrutasin jalaga vastu maad ja nõudsin: „Kuulame laulu! [—] Olin korraga väga õnnelik, mu jalad kõlkusid, suu oli naerul. Tuvid kudru­tasid, julge muusika täitis õhku, olin laps – rahva tulevik. Peaasi, et rahvas ­kärsituks ja pahaseks ei saa, kas ta jõuab ikka ära oodata, millal laste jalad ükskord maha hakkavad ulatuma.” (S, 31.)

aasta 19. oktoobri telesaates „Õhtutund kirjanikuga” küsis Peeter Hein Viivi Luigelt, mis ajendas kirjutama „Seitsmendat rahukevadet”? Ja kirjanik vastas: „Kõigepealt tahaksin ma öelda otse ja üsna suuresõnaliselt, et seda ­raamatut ei olnud mul võimalik kirjutamata jätta, kuna minu kui kirjaniku kohustus oli oma kogemust teistega jagada.”

 

Liblikas elektripirnil

 

Kui kelm Oskar 1924. aasta septembris sündis, oli ta kaasa saanud vägevad ­geenid. Grimmelshauseni Simplicissimus, Rabelais’ Gargantua ja Reuteri Schel­muffsky olid tema kauged kirjanduslikud esivanemad, varatargad, valmis kohe sünnihetkel tegutsema, juua nõudma, rotte püüdma, täiskasvanuid terava pilguga läbi nägema, välja naerma ja haneks tõmbama. Aga Oskari tõeliseks meistriks kujunes hoopis vastu kaht kuuekümnevatist elektripirni trummeldav ööliblikas, keda ta oma sünnihetkel tähelepanelikult jälgis ja kuulatas, samal ajal kui vanemad oma arust tema tulevikku paika panid.[4] Naeruväärne! Tõelise põristamisorgia korraldas see keskmise suurusega karvane ööliblikas Oskari sündimise puhul kahel lihtsal kuuekümnevatisel elektripirnil (P, 33).

Mida kõike olid näinud need elukogenud liblikad ööst öösse vastu elektripirne laperdades: arreteerimisi, ülekuulamisi, küüditajate kärsitut ootust, kui pererahvas sõiduks asju pakkis, ent kõige rohkem siiski vist vaesust ja viletsust. Ja ema nuttu, kui moos kõrbes põhja ja suhkur läks raisku. „Me ­seisime ukse peal, mina, onu ja vanaema. Kõik olid vait. Rammus ööliblikas lendas ümber laterna. [—] Ema nuutsus: „Oh jumal, jumal küll…… Neli kilu suhkurt…”, tuli vilkus ja tondiliblikas põristas ümber laterna, köök oli poolpime.” (S, 15.)

 

Vanaema

 

Midagi polnud teha, emad olid nõrgad, olid alles ise veel liiga lapsed, et oma eluga toime tulla, jäid elule jalgu ja alla. Mamma Agnes ei suutnud lõpuni valida Alfred Matzerathi ja Jan Bronski vahel, jäi mõlemale truuks, abiellus Matzerathiga, kuid ei loobunud onupoeg Janist, põdes ja pihtis, hakkas õgima kalu, kuni lamas hingetult jalutsi poole kitsenevas kastis. Oskar uskus ja kahtles, et Jan sigitas ta Matzerathi nimel, oli tema isa, nagu Matzerath pidas ennast Oskari isaks.

Väikese V isa oli nädalaid komandeeringus, sõitis mootorrattaga „läbi rõskete metsade ja kössis alevike Kaansoo meierei poole” (S 67). Laps vihastas ema peale, pildus jalgu kõrgele ja röökis: „Nunnad ja mungad, vaarao!” [—] Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see hane selga vesi. Ema sõltus minu vanaemast ja minu onust, kes olid tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitse­teist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin.” (S, 5.) Ema oli väike ja kõikide meelevalla all.[5] Ainult vanaema lõi korra majja. Tema „pedagoogika” oli lihtne ja mõjus. Hirm ja arm! Väike V kartis vanaema viha. „Kui ta näeb, et salaja on suhkrukoti kallal käidud, läheb ta näost punaseplekiliseks ja hakkab mind ära needma, lõpuks aga toob vitsakimbu ning käratab: „Perse pallass!”” (S, 172.)

Midagi vanatestamentlikku oli nii väikese V kui ka Oskari vanaemas. Nad oli ürgemad, ilmasambad, ka meeste ja isade eest, kelle õlule oli laotud kogu selle maailma raskus. Nemad vedasid välja, nemad jäid püsti, nemad päästsid oma rahva näljahädast, nemad olid üks kindel linn ja varjupaik. Nii nad seal istusid, üks istus oma neljas ülestikku selga tõmmatud kartulivärvi seelikus Kašuubia südames, Bissau lähedal Dirschau ja Karthausi vahel kartulipõllul „ja lükkas otsast söestunud sarapuutokiga kartuleid kuuma tuha alla” (P, 10); teine Viljandimaa südames, hallis suurrätikus, pikas villases körtsikus ja poristes kalossides ning karjatas salaja lehma, kes „sõi üksluiselt krõmpsutades märga, kohati külmavõetud rohtu” (S, 96). Midagi tohutult kodust ja turvalist oli ses vanas naises, keda laps kartis ja armastas. „Uks käis, vanaema tuli ukse peale ja ähvardas: „Kas sa tuled ükskord süüma või ei tule, mudu ma viin söögi laua päält ära!” Jonnisin: „Kas sa ometi aru ei saa, et ma olen inimesesüüja! Ma söön ainult inimeseliha.” Kohe ähvardas tüli lahti minna, tundsin selle üle kiuslikku rõõmu ja ootasin, millal vanaema käratab: „Lõuad!”” (S, 73.)

Ja polnud midagi kindlamat, maisemat ja rahustavamat sel viiekümnenda aasta sügisel kui vanaema jäme hääl. „Kanad olid vöörusesse pasandanud ja vanaema pahandas: „Te kuradi ihu inged! Ma ütlen et!” Kui ta meid nägi, siis ta nurises: „Veab aga pääle seda last ringi. Õhta juba käes, aga kodu mette ei näe tulla.” Ta jäme hääl, suur nägu ja hallid juuksed tuletasid meelde piibliloo­raamatust kedagi, kes lööb kepiga vastu kivi, ja näe, kaljust purskab vett.[6] Üleval sõidavad vanad valged pilved ja tuul liigutab inimeste juudirüüde hõlmu.” (S, 13.)

Kui maailm ähvardas väikest Oskarit kätte saada, leidis ta kaitset ja varju vanaema Anna Bronski seelikute alt. Mida kõike Oskar ei teinud, et vanaema seelikute alla pääseda, selle päästva neljakordse eesriide alla, kus lõhnas kirbelt mõrkja koorevõi järele. „Seal voolasid jõed kokku, seal oli veelahe, seal puhusid erilised tuuled, aga seal võis ka tuulevaikus olla; seal lahises vihma, aga sina istusid kuival, seal heitsid laevad ankrusse või hiivasid neid, seal istus Oskari kõrval armas Jumal, kellele alati on meeldinud soojas olla, seal puhastas kurat oma pikksilma, seal mängisid inglikesed pimesikku; minu vanaema seelikute all oli alati suvi, ka siis, kui põles jõulupuu, ka siis, kui ma lihavõttemune otsisin või kõigi pühakute päeva pühitsesin. Kusagil ei saanud ma rahulikumalt kalendri järgi elada kui oma vanaema seelikute all. [—] Kes võtab mind täna seelikute alla? Kes kustutab mulle päevavalguse ja lambivalguse? Kes annab mulle tolle kollakalt sulava, kergelt mõrkja koorevõi lõhna, mida mu vanaema mulle kostiks seelikute all virnas, varjas, hoidis ja ükskord mulle andis, et ma sellest kosuks, et ma maitse suhu saaksin.” (P, 94, 127.)

 

Vaatepunkt

 

Süütu ja süüdimatu lapsepilk puuris ilma ja inimesi. Oskar Matzerath kõndis oma maailmas – Danzigis – trummi põristades ringi ja registreeris kõike, mis ei sündinud mitte ainult laua peal, vaid ka laua all, kui täiskasvanud skatti mängisid ja Jan Bronski kaardimängus aina kaotas ja armastuses võitis. Väike V käis ringi „Viljandimaa kuusikute ja kaasikute keskel”,[7] märkis ära neli talu ja lootis, et ka nendest taludest inimesed ükskord ära viiakse, märkas videvikus igas haohunnikus kadunud Orri-Antsu habemikku nägu ja avastas mesipuu kärgede vahelt pika külma noatera, mis oli „kaval, külm ja käis taljesse võetud nahkkuuega” (S, 23).

Oskar ja väike V ignoreerisid omal kombel täiskasvanute maailma ja panid selle maailma tükkidest kokku oma pildi. „Seitsmenda rahukevade” ja „Plekk­trummi” maailm paistab väikese inimese vaatepunktist, see on alt üles pilk, lapse pilk, kiretu, halastamatu ja aus minavormis lugu. Just see, lapse kaudu nähtud maailm tegi võimalikuks, et „Seitsmes rahukevad” hakkas idanema, ajas juuri, kasvatas võrseid, pääses läbi Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko ­läppunud pori 1985. aasta kevadel valguse kätte. Lapse maailmas olid kulakud ja kommunistid, kuusetüvede varjus seisvad punkrimehed ja kaduma jäänud vallavolinikud, Orri-Antsud ja Kott-Eevaldid kõik läbisegi, ta ei eelistanud ühte teisele, kulakut kommunistile, või kui kedagi ometi, siis tahtis ta „palavalt ning reetlikult omale tähtsamat ema; vähemalt küla­nõukogu sekretäri, kellel on nahkpöidadega vildid, muhv ja siidisukad ja keda kõik kardavad” (S, 138).

Oskar tegi juba sünnihetkel otsuse ära, et tema seda mängu siinilmas sel kombel kaasa ei mängi, õigupoolest kahetseski, et üldse, aga siis oli juba hilja, sest ämmaemand oli nabanööri läbi lõiganud ja enam polnud midagi parata. Ainult soov plekktrummi järele, mille mamma talle kolmandaks sünni­päevaks lubas kinkida, pakkus lohutust, ja imikut teeseldes väljus Oskar kisades maailma. Just autsaider Oskari kiretult kirjeldava pilgu kaudu saab selgeks, miks Saksamaaga NII läks, kuidas sai SEE võimalikuks. 1920. aastate Saksa väike­kodanlus oli viljakas pinnas, millel natsionaalsotsialismi ideed jõudsalt vohama hakkasid. See üha edenev, tubli ja töökas, kitsastest oludest välja rabelev, ­enesega rahulolev väikekodanlik heaolu, mis ennast Matzerathide väikese koloniaalkaupluse taustal õdusalt ja täiuslikkust matkides, kadestamisväärselt harmoonilistes toonides välja pakkis: „Kahest aknast suviti läänemerekarpidega kaunistatud eesaeda ja tänavale avanev elutuba moodustas alakorrusekorteri tuumiku. Kui tapeedis oli palju veinpunast, siis kanapeed kattis peaaegu purpur. Lahtitõmmatav ümarnurkne söögilaud, neli rasket nahktooli ja ümmargune suitsetamislauake, mis pidi kogu aeg kohta vahetama, seisid mustajalgselt sinisel vaibal. Akende vahel must ja kuldne kappkell. Purpurse kanapee kõrval algul üüritud, hiljem aegamööda kinnimakstud must klaver pöördtooliga ­kollakasvalgel pika karvaga karusnahal. Selle vastas puhvet.” (P, 31.)

Kolmeaastase kasvu jäänud Oskari pilgule avanes täiskasvanute kahe­palgeline maailm, kus ühel pool eesriiet mängis või etendas seltskond laua ääres kergemeelset skatti, kuid lauaplaadi all, eesriide taga käis päris elu, „nii et Jan, kellele Matzerath parajasti pakkus ja kes kolmekümne kolme juures passis, võis mamma kleidiäärt üles tõstes algul varvastega, siis kogu täidetud sokiga, mis oli küll samal päeval jalga pandud ja peaaegu puhas, tema reite vahel ringi rännata” (P, 50).

 

Ahvatlus

 

Mis ahvatlev sõna! Eesti keeles kõlab ahvatlus justkui mahlane õun, mis kutsub hambaid sisse lööma, ehkki see on kõvasti ära keelatud, nagu suhkru näppa­mine suhkrukotist, mille suu vanaema on nööriga umbsõlme tõmmanud. Lapse­põlv on täis magusaid ahvatlusi, kogu lapse elu on üks suur ahvatlus, millele on raske vastu panna. Elu kutsub ja ahvatleb! Kutsub nõelaga aaloed või kaktust torkima, kassi vurrusid maha lõikama, nukk Manni peaga vastu ahju lööma. Ahvatlus õpetab elu tundma, kombib piire, teenib keretäit. „Märg maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lõigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.” (S, 5.)

Saksakeelne ahvatlus – Verfügung – kõlab peenemalt, nagu vaikne vile, peibutus, mille kütt teele saadab ja mis veab kiimas soku metsast lagendikuserva kitse otsima, kutsub näljase rebase põllult hiirt püüdma ja meelitab laanepüü mööda varjulist metsaalust hääletult kütile suhu jalutama. Verfügung!

Väike Oskar avastas endal lauluhääle, klaasi purustava hääle, see hääl kaitses teda kurja maailma eest, kes tahtis temalt trummi ära võtta, käest rebida, lõpetada see hulluks ajav trummeldamine. Ja siis saatis Oskar hääle teele… Oskar õppis ja elu õpetas. Aegamööda imbus temasse ahvatlus kasutada seda jumalikku kingitust Jumala enda vastu. „Saatan keksles ja sosistas: „Kas kiriku­aknaid nägid, Oskar? Kõik puha klaasist, kõik puha klaasist!”” (P, 102.) Ja väike Oskar, kellele hoovilapsed kuse- ja tellisesuppi sisse söötsid, „sest see läheb ära kituma”, hakkas ise vaikselt inimesi sigadustele ahvatlema. Talvel 1936/1937 mängis Oskar kiusajat, seisis külmas pakases kallite kaupluste vaateakende ees ja karjus möödujate tarbeks vaateakendesse ahvatlevad mulgud. Juveeliäride peenemad kellad, kallihinnalised sõrmused, sametil puhkavad topaasid, teemandid ja ketikesed kadusid märkamatult möödujate taskutesse, ehkki need ei osanud varem endas kahtlustadagi hästi varjatud varast.

Oli ahvatluste aeg, aeg sirutada süüdistavalt välja nimetissõrm, mainida vaikselt paar nime, teatada sinna, kuhu vaja. „„Hüppa, magus Jeesus, hüppa!” sosistas varaküps tunnistaja Luzie Rennwald. Ta istus saatana süles, mis tema neitsilikkust veelgi rõhutas.”[8] (P, 295.)

Meilegi saabusid varsti „ahvatlevad ajad” ja lapsed on aja peegel. Kivist peaga nukk Mann kiusas hüüdma: „Jalust kinni ja peaga vastu seina.” (S, 18.) Eriti ahvatlevad olid muidugi käärid, need üksi koju jäetud laste lemmikmängu­asjad. Väike V läks maikuus lillepeenra äärde, käärid põlle all. „Lõikasin suure mõnuga pakse punaseid pojengivõrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu.” (S, 5.) Oskar istus pingil ja jälgis kanapeel magavat lapseootel Mariat. Õigupoolest nägi ainult Maria kõhtu, ei teadnud, millises toas see kõht ümardus, kellele ta kuulus, kas talle või isa Matzerathile. See kõht oli eksitus, see hull puhitus ahvatles midagi ette võtma ja veidi õhku välja laskma. Oskar otsis parajat paika Maria kõhul, ei jõudnud aga otsusele, „ega olnudki eriti üllatunud, kui Maria parema käega Oskaril käärid rusikast välja väänas” (P, 227).

Ahvatluste ajal varitses kuri pilk ja idanesid kurjad kavatsused. Ahvatluste aeg tekitas hirmu. See oligi eesmärk: haarata võim ja ajada rahval hirm nahka! Väike V etendas seda aega lapselikus siiruses: kanu hirmutades, ema tõugates, mängukarul silmi peast kiskudes, „Inimeseliha!” röökides, pioneerilaule kuulates, stalinlikke värsse deklameerides, keemilise pliiatsiga raamatusse püssikuule sodides, harjavarrega toole tagudes. „Võisin majaaknad puruks pilduda, võisin päise päeva ajal teiste aias karusmarju õgida. [—] Siis sain aru, et ma võin teisi midagi kartma panna, midagi, mida silmaga näha ei ole, ja et nad kardavad tegelikult mind ennast, aga mitte mingisugust metsavana. Kardeti minu silmateri, hambaid ja hambaigemeid, kardeti mind nagu märki mingi­sugusest elusaladusest, mida ma valitsesin otsekui kogemata leitud relva.” (S, 11, 35‒36.)

Oskar kasutas kääbuse kavalust, muutus ise kurjaks kääbuseks: kas polnud Oskar see, kes põristas hauda oma vaese mamma, kes andis haledat nuttu teeseldes süüdistavate žestidega oma arvatava isa, postiametniku Jan Bronski omakaitsemeeste kätte ja sokutas venelaste saabudes Matzerathi pihku tema parteimärgi, mida too ei suuda peita, ja hukkub (P, 303)?

 

Hirm

 

Mu ema sündis täpselt keset sõda, 1942. aasta novembris. Ta mäletab seda hirmu­tunnet, kui kuulis üle lendavaid sõjalennukeid. Ta ei peaks ju seda mäletama, aga ometi mäletab. Hirm! Mõni aasta hiljem sündinud väike V surus end lennukeid kuuldes hirmust maadligi nagu jänesepoeg või põldpüütibu, kui taevasse ilmub kanakulli vari.

„Seisin paha aimamata, kõht punnis ja punased marjad peos, kui õhk hakkas põruma ja ulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kõverad tiivad, nad sööstsid ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kõverate tiibadega. Möirgasin: „Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära!” Litsusin teadmata miks kõhu vastu maad ja olin maa peal näha. Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin enda nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus.” (S, 6.)

Oskaril ei olnud hirmu, tal oli sõjast ükskõik, tal oli ainult üks eesmärk – trumm. Jan Bronski pidi selle talle ära tooma Poola Posti ülempostisekretäri ametikorteri lastetoa ülemiselt riiulilt, ehkki sakslased andsid Poola Posti pihta katkematut tuld. Lahing käis, Oskar nõudis trummi, kuid Jan ei mõistnud teda, ei suutnud ennast püsti ajada, kätt trummi poole sirutada. „Hirm oli ta alt üles oma võimusesse võtnud, voolas ülalt alla tagasi, all, vahest sise- ja kingataldade tõttu, leidis nii tugevat vastuseisu, et tahtis välja rabelda, aga põrkas tagasi, üle mao, põrna ja maksa pagedes võttis vaeses peas nõnda laiutada, et Jani sini­silmad läksid punni, näidates valgel põhjal keerukaid soonekesi, mida Oskaril polnud varem juhust olnud oma arvatava isa silmamunades tähele panna.” (P, 173.)

Väike V ei olnud siis veel sündinudki, kui käis lahing Poola Posti pärast. Tema hirmud olid sõjajärgsed hirmud, aga need olid ehk hirmsamadki, sest Eesti jaoks käis sõda omal viisil edasi. Väike V kartis, kui nägi metsas vana haohunnikut; kartis uppunute valgeid käsi, mis haaravad sillal ema jalust; kartis onu piipusid, mis kargavad kallale ja hammustavad sääremarju; kartis üksi kodus olles naksuvaid põrandaid, irvakil kapiust ja vihmavarju käepidet; kartis kaevupõhjas läikivaid mängukaru silmi; kartis võpsikus liikuvaid halle kuueselgi ja läikivaid püssiraudu; kartis suure silmaga nõelu, mis lähevad mööda liha südamesse; kartis koju tulemata jäänud Orri-Antsu; kartis kappi, mille sees kahises vanaema surikleit; kartis võõraste poolt tuppa tassitud sängikotti, mille pilust paistis silm; ja pelgas vanaema jakki, mis meenutas surnud, ilma peata lammast.

Kõik need hirmud, mis väike V läbi elas, ei olnud üksi tema hirmud, need hirmud halvasid kõiki, tema ainult salvestas neid: „.. kõik lapsed, kes midagi või kedagi tähelepanelikult vaatavad, on omamoodi külmad kaamerad, uuemat marki salateenistusriistad, sest nad salvestavad pidevalt tegusid, mida nad jälgivad, ajastut, mis neid ümbritseb, ja võtavad need salvestused tulevikku kaasa.”[9]

 

Klassikud ja prohvetid

 

Ühel päeval ilmus tallu lühike ja jäme võhivõõras vanamees. Väikesele V-le tundus, et see on surnud vanaisa. Ent oli hoopis uus raamatukogu juhataja Ilves, kes tuli maanaistele läbi viima tursa tutvustamise kursust. Kui vanaema maalis nohisedes paberilehele keemilise pliiatsiga: Anna Kitsing – tursaga tutvunud, siis palus väike V sosinal: „Vanaema, ma tahass raamatukogusse minna!” (S, 76.) Raamatutes ja vanaemas said kokku luule ja proosa, taevane ja maine armastus. Ühed tõotasid imesid, „ähmaste aimduste nõidust”, teine ei imestanud enam millegi üle – „Te kuradi ihu inged! Küll te viil nälga näete!” (S, 16.) Vanaema kirjutas oma eluraamatut. Tema takune põll, paigatud küünar­nukkidega sitsijakk ja igapäevane jäme hääl varjasid ühte salmi, mis lapsest peale hinge mattis. „Nigu üks õnnetus oless õhus ja seda antass sedaviisi tääda…” Salmiread oli sellised:

 

Juba kaseladvast lehed langvad,

kõle tuul käib üle kesamaa…

 

Raamatukokku! Väike V oli õnnelik nagu koer, keda jahile kaasa võetakse. Raamatukokku tuli minna üle karmi lageda maastiku, üle maakera kumeruse ja teisele poole paksu metsa nagu muinasjutus. Selle metsa taga seisis raamatu­kogu ja raamatukogu ukse vahel seisis V, „nagu oleks ta oma lapsepõlve ära ­kaotanud” (S, 77); seisis „kaugel BARBARITE MAAL, keset võsasid ja ­padrikuid ja kolhoosikarjamaid. Sellest hoolimata valitses minu maailma SÕNA. Raamat.”[10]

Väike V kõhkles, mida valida, kõrgetel riiulitel paiknesid salakavalad raamatud, millest mõned võisid olla väga ohtlikud, ilusad pildiraamatud olid ­jällegi täis totakaid salme. Teisest riiulivahest õngitses käsi välja „Greeka muinas­kangelased”. „Surusin „Greeka muinaskangelased” kaenla alla ja pidasin aru, kas ei peaks võtma ka mõnd paksu päris ilma piltideta raamatut, et Ilves näeks, kui tark ma juba olen. Tõmbasin umbropsu riiulist ühe raamatu, mille pealkiri oli „Prohvet Maltsvet”, ja astusin raskel sammul laua juurde.” (S, 79.)

Täpselt kakskümmend aastat varem seisis kuueaastane Oskar Matzerath Gretchen Scheffleri kasina valikuga raamaturiiuli ees ja kõhkles, mida valida, kuid käitus lõpuks nii nagu väike V: „Pikema kõhklemise peale – valik oli liiga väike, et ma oleksin võinud kiiresti otsusele jõuda – haarasin ma, teadmata, mida haaran, ainult tuttavat sisehäälekest kuulates, esiteks Rasputini ja siis Goethe.” (P, 66.) Oskari ainsateks õpikuteks jäid Goethe „Valiksugulused” ja rikkaliku pildivalikuga „Rasputin ja naised”, ehkki pagariproua üritas talle tulutult pakkuda ka „Kääbus Nina” ja „Pöialpoissi”, nii nagu raamatukogu juhataja Ilves soovitas V-le „Prohvet Maltsveti” asemel „Inetut pardipoega”. Oskar jäi kindlaks Goethele ja Rasputinile.

Niisiis oli nii väikese V kui ka Oskari esimene valik klassikud ja prohvetid. Sel hetkel, kui nad tegid oma kõhklevaid valikuid, ei aimanud kumbki mina­tegelane, et tema loojast saab omakorda klassik ja omal kombel ka prohvet, ehkki õigem oleks muidugi öelda, et sellel kirjutamise hetkel ei võinud Grass ega Luik aimata endas tulevast klassikut, prohvetist rääkimata.

 

Vanajumala kapp

 

„Jah, isal oli tõesti õigus, kui ta enne oma surma ütles, et Vanajumal on suur naljamees,” kirjutas Viivi Luik aastaid hiljem „Varjuteatris”.[11] Aga seekord oli asi naljast kaugel. Juba tükk aega oli Vanajumal pead murdnud, kuidas seletada inimestele kõike SEDA, kuidas sai SEE kõik võimalikuks? Et ilmusid ühel päeval kaks vuntsi ja lõid kogu ilma uppi. Temale oli see muidugi klaar, aga proovi sa teha inimestele selgeks, miks nii juhtus, miks julm ei olda iial juhtumisi. Nemad hakkavad ju kohe süüdistama, ennast ja teisi ja kõigepealt muidugi Vanajumalat.[12] Ja mida aeg edasi, seda vähem nad usuvad, et midagi SELLIST sai üldse juhtuda.

Seepärast murdis Vanajumal pead ja mõtles välja plaani, kuidas rääkida inimestega nii, et nad aru saaksid, mis läks valesti, MIKS JUMAL NII TEEB. Õigupoolest ei mõelnudki Vanajumal mingit plaani välja, vaid talle meenus tema kapike (seesama, millest rääkis kunagi hiljem härra Atspol Berliinis Viivi Luigele). „Kogu lai maailm mahtus sellesse Vanajumala kapikesse ära.”[13] Ja siis tuli talle meelde, et oot-oot-oot, mul peaks siin kuskil olema ju paar noort luuletajat, üks juba päris mehehakatis, teine alles üpris väike tüdruk. Danzigist pärit Günter oli ema poolt kašuub, noor mees, eksistentsialist, nagu ajamood ette kirjutas, elukutselt müürsepp, trummar džässbändis, kuid proovis elurütme tabada ka skulptuuridega, neile hinge sisse puhuda; metsiku ja pigem juhusliku lugemusega.[14] Viljandimaal sündinud väike Viivi istus Tänassilma jõe kohal õõtsuval rippsillal ja luges „Kolme musketäri”. Tal oli käes puust mõõk, tema all voolas jõgi, ta keeras mõõgaotsaga raamatulehti ega saanud aru, kas ta on lugeja või „jõe kohale purdele pandud raamat”. Alles kunagi hiljem tundis Viivi, et ta pole muud kui „inimese kujul ilmunud sõna”.[15]

Ühesõnaga, see juhtus möödunud sajandi viiekümnendatel, kui Vanajumal need kaks välja valis ja neile sulepea pihku surus. Kummalgi neist oli asjade käigust muidugi oma arusaamine. Günter Grass mäletas, et see oli 1952. aasta hilissuvel, kui ta Lõuna-Prantsusmaalt tulles suundus šveitsi kaudu Düsseldorfi poole ja banaalne juhus tõi talle ühel pärastlõunal kohvi joovate täiskasvanute vahel pilgu ette kolmeaastase poisipõnni, kellel rippus kaelas plekktrumm. „Mulle torkas silma ja jäi meelde kolmeaastase jõmpsika ennastunustanud süüvimus oma pillisse, ka see, kuidas ta samaaegselt ignoreeris täiskasvanute maailma (pärastlõunasi kohvijoojaid).”[16]

Viivi Luik tegi algust ruudulisse kladesse kirjutamisega. „See, mida ma oma ruudulisse kladesse kirjutasin, oli armetu. Sellest sain ma aru. Kuid polnud muud teed, kui maha tõmmata ja uuesti kirjutada. [—] Mäletan ühte kevadepäeva. Hele päike paistis. Sinililled õitsesid. Üks näsiniin õitses, tema okste küljes põles roosa leek. See võis olla kevad 1957. Olin alles kümne aastane. Ikka veel alles kümne aastane! Olin vangis kahe aastaarvu vahel, oma sünni­aasta ja oma surma-aasta vahel. Sain seal metsalagendikul ähmaselt aru, et ajal on omad saladused ja mõistatused. Et aega pole kuigi paljukest. Minul oli aega kümme aastat. Selle ajaga ma pidin suutma õppida väljendama seda, mida ma veel väljendada ei osanud.”[17]

Ja siis tuli see pühendumise hetk, kui Vanajumal hoidis ainult kätt ning ­Günter Grass ja Viivi Luik kirjutasid. Grass tundis, kuidas lugu äkki jooks­­ma hakkas. „Esimese lausega „Ei salga, ma olen ravi- ja hoolekandeasutuse ­patsient…” langes tõke, tungles keel, jooksid mälestusvõime ja fantaasia, mängu­lõbu ja detailihullustus pika nööri otsas, tulenes üks peatükk teisest ..”[18]

Viivi Luik kirjutas luuletusi, läks 1963. aasta talveõhtul õhukese palituga, ilma rahata, vastu tuult ja ööd bussi peale oma saatusele vastu ning ilmus läbi tuisu ja lume Tallinna, Kirjanike Liitu…[19] Aastad möödusid, ilmusid „Pilvede püha”, „Taevaste tuul”, „Laulude müüja”, „Põliskevad”, „Rängast rõõmust”… Nõnda liikus maailm ikka uuematesse aastakümnetesse ja jõudis välja päris uude. Ja siis tundis Viivi Luik, et seda raamatut ei olnud tal võimalik kirjutamata jätta, tundis, et kohe kihutab maailm veel uuemasse kümnendisse. „Minul ei ole aga enam võimalik talle ilmsüütult vastu vaadata, sest pilvede ning ­raamatulehtede, kogu maailma proosa ja luule peal seisab nüüd üks must plekk, mida seal eelmistel aastakümnetel ei olnud. See tekib minu paremas silmas ja ujub pidulikult ning pahaendeliselt silmatera eest läbi, taevaekraani taustal alati ühes suunas, vasakult paremale. See on väga isiklik ja väga üldine. Iga kord, kui ma seda jälle näen, tõstan pead nagu rästik ja mu kaelalülid nõksatavad. [—] Mul on rikutud silmad ja kõigest kaks eset, milleta ma tõepoolest läbi ei saa – puust pliiats ning metallist kirjutusmasin. Nende abil tuleb mul üritada lihast Sõna ja sõnnikust Lill teha. Päevast päeva. Leige Sõna ja võlts Lill kokku kägardada ja minema visata, uuesti alustada. Tuleb istuda ning püsti tõusta, sodida ja kritseldada, aknast välja vaadata, algust edasi lükata, selleks ettekäänet otsida ja ikkagi alustada.” (S, 81.)

Mis edasi sai, seda teab juba ajalugu ja kirjanduslugu.

 

Lugeja

 

„Kui kelk jälle edasi liikus, nõudsin: „Noh, akkame pääle! Mes kuurmaga me lähme?”

Selle mängu olime me emaga juba ammu poolkogemata välja mõtelnud. Kumbki pidi nimetama mõne eriti veidra koorma ja teise sellega üle trumpama.

Ema arvas loiult: „Kollikuurmaga!”

Tarvitses tal ainult nimetada ükskõik millist koormat, kui mina juba kõõksusin ning väänlesin naeru käes. Tahtsin ema suust iga hinna eest rumalusi kuulda. Kiljusin itsitades: „Ütle, et kanasitakuurmaga!”

Ema kordas sõnakuulelikult: „Mina lähen kanasitakuurmaga.”

See kõlas tema suus väga kõditavalt. Hõiskasin: „Aga mina lähan pissu­aisukuurmaga!” ja sundisin kohe suure põnevusega: „Ütle sina nüid: kuse­­aisukuurmaga!”

Ema ütleski.

Veeresin kelgu pealt maha ja olin naeru kätte lämbumas.” (S, 137–138.)

Vanajumal luges ja tema kõht vappus naerust. See oli üks tema lemmikoht… Alati hakkas ta „Rahukevadet” lugedes selle koha peal naerma. Ta naeris ja ­pühkis pisaraid. Lõbus, väga lõbus! Äkki jäi ta kuulatama…… Vanajumala kapiuks kääksatas. Vanajumal tõstis „Seitsmendalt rahukevadelt” silmad. ­Günter Grassi vaim vaatas üle ukse, silus vuntse ja köhatas viisakalt:

„Khm-khm… Vabandust, seda et, tahtsin ainult küsida, on Must Kokaemand siin?”

Vanajumal heitis talle pika pilgu.

„Siin, siin, siin,” ohkas ta raskelt, pani raamatu kahetsedes kõrvale ja tõusis voodist istukile.

Argipäev ootas.

 

[1] M. Sirkel, „Plekktrummi” fenomen. Rmt: G. Grass, Plekktrumm. Tlk Mati Sirkel. Tallinn, 1990, lk 459.

[2] G. Grass, Plekktrumm, lk 68. Edaspidi viide tekstis.

[3] V. Luik, Seitsmes rahukevad. Tallinn, 1985, lk 3. Edaspidi viide tekstis.

[4] Intervjuus Eve Pormeistrile ütleb Viivi Luik: „Alati unustatakse ära, et lapsed näevad. Ja alati näevad nad midagi muud, kui meie arvame. Mis täiskasvanule on eluküsimus, ei lähe lapsele üldse korda. Sest see aeg, milles elab ja tegutseb täiskasvanu, on lapse jaoks juba möödunud aeg, pole tema asi…” Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus. Tallinn, 2020, lk 163.

[5] „Ema jooksis läbi lume ja tuule mulle järele. Ta haaras mu palitukäisest kinni, tema suu liikus, ta ei ütelnud midagi, ainult vaatas nii. Ühe silmapilgu jooksul sai temast kõikide ära­minejate ema. Tema mustendav kogu paistab sealt läbi talvehämaruse tänagi, see kogu paistab nii väike ja nii üksi, see paistab maailmalõppugi ära.” Rmt: V. Luik, Varjuteater. Tallinn, 2010, lk 22.

[6] „Ma ei kuule seda üksildast vana häält enam kunagi. See on maa pealt kadunud hääl.” Rmt: V. Luik, Varjuteater, lk 11.

[7] V. Luik, Varjuteater, lk 43.

[8] 2005. aastal „Paabeli raamatukogu” konverentsil kõneles Viivi Luik: „Kui Eestis küüditati, siis mitte sellepärast, et oli säärane käsk, vaid et kuskil varjus olid olemas inimesed, kellele see lõbu ja huvi pakkus. Kui inimene midagi teeb, siis ikkagi ainult sellepärast, et tal on lõbu ja huvi seda teha.” Rmt: V. Luik, Kõne koolimaja haual. Tallinn, 2006, lk 130–131.

[9] V. Luik, Selle kevade tervitus, lk 163.

[10] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat. Tallinn, 2010, lk 37.

[11] V. Luik, Varjuteater, lk 247.

[12] „Peame arvestama sellega, et Jumala ees oleme nagu see koer, kes paljut ei mõista, või nagu väike laps laua all, mille ümber professorid juttu ajavad. [—] Inimlik moraal ja Jumalik moraal on erinevad nagu öö ja päev. Inimese vaatenurgast on Jumal moraalitu, kuna inimene ei suuda mõista, MIKS JUMAL NII TEEB.” Rmt: V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 127.

[13] V. Luik, Varjuteater, lk 234.

[14] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja. Rmt: G. Grass, Plekktrumm, lk 455.

[15] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 159, 36.

[16] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.

[17] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 98.

[18] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.

[19] V. Luik, Varjuteater, lk 21, 182.