21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97-aastasena Vahur Linnuste (kuni 1935 Borgmann/Porkman).

„Saatja aadressi” esimese täieliku trüki järelsõnas ütleb Paul-Eerik Rummo: „Luule ei ole muidugi mitte ainult oma tekkeaja vili ja väljendus. Kuid ega tal omast ajast täielikku pääsu ka pole.”

Lugemine on kirjaniku töö. Seda räägivad kirjanikud ise, näiteks Stephen King oma hoogsas teoses „Kirjutamisest”. Ray Bradbury täheldas 1990. aastal ilmunud raamatus „Zen in the Art of Writing”, et kirjanikul peavad olema nii maitse kui ka entusiasm, ja lugemine on nende tekkimisel üks komponente. Seetõttu kirjanik peab lugema, muidu ta ei ole kirjanik, saati veel hea kirjanik. Ka erudiit Marju Lepajõe on öelnud, et raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus.[1] Ehk siis lugema peab ka selleks, et olla hea inimeste tundja, või veelgi enam, et olla hea inimene.

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid püüan lisada mõned ääremärkused.

Sõnavõtt Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul 23. XI 1977

Eesti Kirjanike Liit tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva. Kõnelesin nende pidustuste raames kirjandusmuuseumis.

Machiavelli olevat oma lemmikautoreid lugedes pannud endale selga vastava ajastu rõivad, katnud laua, võtnud kätte raamatu ja jäänud ootama.

Kirjanduse ja kirjaniku surma ning kunsti ja loovuse üldise demokratiseerumise ajajärgul, mis vaibumise märke ei ilmuta, näib otsekui kohatu paigutada kirjaniku lugemiskogemust iga teise lugeja kogemusest eraldi. Lisaks sellisele objektiivsemale survele võib kirjanikku painata ka seesmine hüsteeriline positsioon, mis ei lase ennast kindlasse identiteeti survestada. Ometi üritame käesolevas kirjutises mingil määral toimetada anakronistlikus usus, et kirjanik on teistest lugejatest jätkuvalt eristatav tunnuste alusel, mis ei ole üksnes väliselt mõõdetavad, vaid sõltuvad peamiselt tema psüühilisest struktuurist ja sisemisest kogemusest. Selline hüpoteetiline kirjanik loeb teistmoodi ja kirjutab teistmoodi, ükstaskõik, kas mõni võimalik tekst eales paberile, bittidesse, publikuni jõuab või jääb üksnes sisemiseks, virtuaalseks saaduseks. Soovi korral võiks sellist kirjanikku küll tähistada mõne muu nimega, mille valikul pakuvad mõtteloo rohkem või vähem okultsed voolud meile mitmeid meelepäraseid variante, olgu siis laulik, nägija, šamaan, sürrealist.

„Loomingu” novellivõistlused toimusid järjepidevalt aastail 1951–1970, seejärel veel üksikute kordadena aastail 1977, 1980 ja 1983.

Kollektsioneerin juba mõnda aega raamatuid mittemillestki. Praeguse seisuga on neid, millel sõna nothing pealkirjas, kokku 58 tükki, lisaks paarkümmend raamatut teemadel void, emptiness, zero ja kümmekond täiesti tühja raamatut. Raamatud eimillestki peavad mitte ainult pealkirja järgi, vaid ka tegelikult eimillestki ja/või tühjusest olema, olgu siis budismist, füüsikast või null­kraadil kirjutamisest. Eimiski, olematus ja tühjus võivad tähendada erinevaid nähtusi. Teadlased ütlevad, et kosmilisel tühjusel pole midagi pistmist budistliku śūnyatā, teadvuse seisundiga. Mul mahuvad mõlemateemalised raamatud ühte kogusse, kuna nii maailma kui ka teadvuse algupära on teaduse kaks suurt veel lahendamata küsimust. Ühtlasi otsin kultuuri, mida kummitavad ontoloogiline tühik ja error, mis annab lootust, et süsteem ei ole totalitaarne; meie kognitiivset võimekust, mis võimaldab meile nulltasandi tunnetust, ja kõikvõimast, subatomaarseid osakesi struktureerivat tühjust.