Puuduoleku poeesia

Maia Tammjärv

 

 

Jim Ashilevi: „Kehade mets”.

„Libros Insanos”, 2015. 224 lk.

 

„Kehade mets” on Jim Ashilevi teine romaan (kuigi Mikk Pärnitsa[1] meelest ei ole see romaan). See algab kui kiri — retooriline võte, mis alguse ja lõpu kenasti kokku seob, samas stiilivõttena pihtimuslikkust rõhutab. Kiri tüdrukutele — Laurale, Karolinile, Dorisele, Stellale, Renatele, Piiale — või ühele tüdrukule, aga võiks sama hästi olla ka päevik või ülestunnistus psühhiaatrile.

Mulle tundub, et tinglikult ja temaatiliselt — kui võtame aluseks peatege­lase lineaarse kasvamise-arenemise, nagu see romaanigi formaalseks edasi­viivaks jõuks on võetud — võib selle raamatu jagada kolme suuremasse plokki: lapsepõlv, koolipõli ja tudengi­elu. Määratlused on ajalised ja paratamatult üsna selged, aga just seetõttu nad siin märkimist väärivad.

Kui koolipõli ja tudengipõli jagunevad enam-vähem võrdseteks osadeks, siis koolieelne lapsepõlv on mahu poolest õhem, ent ometi on just seal mingi silmatorkav ja omanäoline võlu, mõnes mõttes selle raamatu olulisim voorus. Igal juhul alustasin lugemist üsna suurte lootustega, sest just algus, just lapsepõlv eristas seda märkimisväärselt Ashilevi esimesest raamatust „Ma olen elus olemise tunne” (2011).

Lapselikku fantaasiat ja kujundiloomet antakse edasi hästi ja humoorikalt, näiteks linnanime Viljandi seostamine viljapõldudega — kujutlus, et seal elatakse justkui Eedeni aias, paljalt viljapõldudel (lk. 7) —, või saab Jonte puhul sulavast lumememmest katkenud (või halvenenud) sõpruse võrdkuju (lk. 11), Jonte ema võrreldakse „kleenukese ja nälginud rohelise Jeesusega”, kujuga Jonte ema seinal. Nii saab võrdlemine väliste tunnuste alusel suurema kaalu ja Jonte ema osutub selle võrdluse toel otsekui kannatajakujuks, sest miks peaks keegi hoidma seinal „nii masendavat asja”, „naelutatud inimest” (lk. 14). Hiljem selgubki, et „Jonte põgenes emaga Viljandi viljapõldudelt Tallinnasse sellepärast, et Jonte isale meeldis oma naist ja last peksta” (lk. 51). Tihti juhtub midagi suvega, mis võib näiteks „virutada inimestele päikesega vastu vahtimist” (lk. 13), kelder võib olla „pime nagu lapsetapja südametunnistus” (lk. 11) jne.

Lapsepõlvekirjeldustes leidub, nagu igas lapsepõlveski, arusaamatusi vanematega, käitumisnormide eiramist, pahategusid ja karistusi, aga ka rohkesti ebaõiglust, ometi ei puudu ka mingi paeluv väljenduslik huumor, mis kohati küündib lausa Romain Gary (Émile Ajar) romaani „Elu alles ees” mõõtmeteni, ja see on minu meelest vägagi suur kõrgus. Kujutlegem kooli­eelikut mõtlemas: „Laura ütles, et Jonte on idioot. Nõustusin temaga. Nende suhe oli ilmselgelt karidel. Liiga vähe romantikat, liiga palju peerunalju. Ütlesin Laurale, et mina ei peeretaks talle iial näkku. Ma tean, ütles Laura. Sina oled hoopis teistsugune.” (Lk. 14.) Või asjalikkust, mida ilmutab seesama koolieelik, arutades isaga tolle tulevikuväljavaateid:

„Kogu see [kodu]arestiasi pani mind mõtlema elu ja tuleviku peale laiemalt.

Küsisin isalt, kui kaua ta seal keldris kavatseb töötada.

Niikaua, kuni parema koha leian, ütles ta. [—] Ega ma ei taha igaveseks jääda kellasid parandama. Ma tahaks neid ise teha.

Siis peab kindlalt linna minema, ütlesin. Seal on paremad töökojad kõigi masinatega, mida sul kellade tegemiseks vaja läheb.” (Lk. 20.)

See meenutab mulle näiteks olukorda romaanis „Elu alles ees”, kus väike Momo püüdis asjalikult lahendada teatavaid logistilisi ja olmelisi, aga ka majanduslikke probleeme, mis tulenesid proua Rosa liigsest kehakaalust: „…ütlesin talle otse välja: tuleb kõhnemaks minna, et vähem süüa, aga vanal naisel, kes on täitsa üksi maailmas, on see väga raske.” (Lk. 59.)

Kuid Ashilevi pole Ajar/Gary, ei peagi olema. Asjalikkuse ja lapsemeelsuse põrkumisest sündiva huumori vahele jääb ka muud. Tükati öeldakse lugejale liiga palju, tema enda mõistmist justkui ei usaldata: „Sel ööl, kui mina märgade linade vahel vähkresin, tappis Jonte lohemao. Vähemalt nii ta järgmisel päeval väitis.” (Lk. 10.) Raske on kujutleda lugejat, kes seda vähestki konteksti arvestades, mis raamat selleks hetkeks on pakkunud, võiks uskuda, et Jonte on tõepoolest tapnud lohemao ja et lohemadu on kirjeldatud maailmas päriselt olemas, või ka lugejat, kes arvaks, et peategelane selle tegelikult kahtluse alla seab.

Nagu eluski, jäävad seda laadi arengu­romaanides (kui nii võib öelda) lapsepõlve muretud mängud mingil hetkel seljataha ja asenduvad… siin näiteks koolipõlve traumaatiliste armastuspüüdluste, ebalojaalsete sõprade, koolikaaslaste tekitatud alandamishirmu, vanemate pideva pettumusega… See „allakäiguspiraal”, põhjuse tagajärjestumine tundub aga mõneti liiga otsene, liiga lihtne.

Ometi meenutab Ashilevi meile siin midagi väga olulist, näiteks seda, kui varakult hakkavad lapsed tajuma klassivahet, -viha ja -kadedust; seda, kui väga meil on vaja sobituda, sulanduda, teiste heakskiitu pälvida. Lastele kipuvad ebaõnnestumised paistma iseäranis suure tragöödiana: tunne, et on juhtunud midagi väga-väga hirmsat, on nii uus, et see tundubki igikestev, ei ole lootustki, et see võiks kunagi mööduda.

Ja „Kehade metsas” ei lähegi üks väike ebaõnnestumine üle. Paistab, et see tunne ei möödu enam kunagi. Väike peategelane lööb tantsutunnis tüdrukut jalaga. Ta pole ise süüdi, teised poisid narrivad teda ja nii edasi, ja üldse tahab ta jalaga lüüa Hannot, kes Liisi talle ette lükkab — see pole tema süü! Aga juhtub mis juhtub, ja see kole sündmus jääb peategelast kummitama. See on see koht, kus kõik läheb valesti. Tema armastatud Karolin pöördub temast ära, klassi tüdrukud peavad teda jälestusväärseks, tema vabandusi ei võeta vastu, temaga ei suhelda. Järgneb ebaõnnestumiste kuhjumine ja väga lihtsalt juhtub nüüd see ilmselge — kui te peate mind halvaks, siis ma olengi! Liiga lihtsalt hakkab peategelane suitsetama, paarist vihatud-imetletud klassivenna Hugo isalt virutatud sigaretist saab imekiiresti ahelsuitsetamine, ühest pornofilmist algab otsejoones lausa pornosõltuvus jne. Hanna Linda Korp kirjutab „Müürilehes” „Kehade metsa” arvustades: „Ashilevi nimetu kangelane ei ole mustvalge tegelane, kes kõik ettejuhtuvad probleemid mängleva kergusega ära lahendab või kes raamatu esimestel lehekülgedel narkosõltuvusse langeb ning viimases kolmandikus vanglast välja saab.”[2] Korbil on muidugi õigus, kui ta ütleb, et raamatu peategelane on ennekõike inimene oma vigade ja kahtlustega, beetamees, lahendused ei ole lihtsad, lõpp ei ole (tingimata) õnnelik. Aga mingi põhjuse-tagajärje liigne sirgjoonelisus jääb mõneti häirima.

Hilisem nii lihtne ei ole. Üks kool vahetub teisega, üks vastassoost imetlusobjekt teisega, tekivad uued mured, ja üht selgesti tuvastatavat kohta, kus miski on läinud otsatult valesti, enam ei ole. Ometi püsib painav valestiolu, ja sellest kogu see raamat ongi. Mulle tundub, et siin, peaasjalikult just ülikooliaega puudutavas jaos, osutub probleemiks seesama lihtsuse puudumine, probleemi taandamatus mingile konkreetsele põhjustajale. Probleem, ütleb minajutustaja, seisab (inim)läheduses. Õieti selle kauguses ja saavutamatuses. Üha kordub enese võrdlemine teistega, mis seda puuduolekut aina rõhutab: „On olemas inimesi, kellel käib see kõik hoopis lihtsamalt. On olemas inimesi, kes teavad juba õrnas nooruses, mis asi on loomulik puudutus. Mida tähendab kehadevaheline tõmme ja kuidas sellega kaasa minna. Kuidas usaldada end teise kätesse.” (Lk. 182.)

Minategelane ei tea, miks ta on selline, ta ei tea, kus on miski valesti läinud. See, mille taha enne sai peituda, mida võis otsustavaks lugeda — üks hetk, mis samuti ebaõiglaselt minategelase enda vastu pööratakse —, on siit puudu ja nii ei lähegi käiku psühhoteraapiline imperatiiv: leia oma probleemide põhjus ja alge ning sa võid paraneda (tõenäoliselt ei parane, aga sa võid, eks ole).

Nagu rauda raiub ta: lähedus, lähedus, lähedus. Ja see on raamat, kus rõhutatult otsesõnu kõneldakse pihkupeksmisest, sperma värvist, kuhjatakse hulganisti verbe seksuaalakti ja nimisõnu suguelundite kohta (näiteks lk. 214). „Lähedus” jääb üha „läheduseks”, aga midagi on selle kõige taga ka üldist, olgugi et raamatu lõpu poole saab läheduse puudumine või võimetus selleks oma avaldumisvormidelt otse ja rõhutatult seksuaalse kuju: läheduse puudumine on võimetus seksuaalvahekorraks.

Ja seegi on gradatsiooniline, süvenev, nagu igasuguste kinnispainetega kipubki olema. Kui kooliaegse pruudi Dorisega ei oska minategelane asja veel nii konkreetselt seksuaalseks pidada, siis hilisemate kaaslastega on see otse karjuvalt ja naturaalselt kehaline: „Ma tunnen seda hullust. Ma tean, mida tähendab muutuda vaimuks omaenese kehas. [—] Olen kõndinud oma kehas nagu kitsas skafandris. Ma tean, mida tähendab, kui oma nahk lämmatab. Mida tähendab olla oma piiratuse ohver, oma ihade käes väänlev jätis, kelle juurest pole võimalik ära minna. Meeltesegaduses paranoik, kes eelistaks olla loom. Loom ju ei kahtle oma vajaduses.” (Lk. 166.) Need on kaks poolt, mis püsivad — läheduse üldine aspekt, mis jääb poeetiliseks, igatsevaks: „Lähedus lõhnas nagu tulevik. Tulevik lõhnas nagu segadus.” (Lk. 181.) „Iga tüdruk mu elus on olnud ime. Iga kokkupuude.” (Lk. 215.) Ja siis see teine, see lõikavalt ihuline, mis vajab ka sootuks teistsugust sõnavara.

Juba seepärast ei saa see olla oma olemuselt noorteromaan — siin ei ole mitte mingil moel tüüpilist noorte teemat. Hanna Linda Korp läheneb teosele ettevaatlikumalt, kui „peaaegu-noorteromaanile”[3], „Nihilisti” arvustuses ütleb Pärnits selge sõnaga „noortekas”[4]. Tegelikult tundub mulle, et Pärnitsal jäi raamat pooleli või kaotas ta peale teoses esitatud onaneerimis­maratoni lihtsalt huvi, ja seetõttu on tema järeldused ka mõistetavad. Me näeme siin ju lausa patoloogilist füüsilise läheduse võimetust, frustreerivat, painavat seksuaalset puudu­jääki, püüdu seda kõigest hingest korvata, olla normaalne. See pöörane naturalism, millega Ashilevi oma tegelase kannatusi ja paineid kirjeldab, ja eriti see, kui raskelt, vastikultki see võib mõjuda lugejale, näitab, et autori töö on korda läinud. Mulle tundub, et just seda see raamat tahtiski saavutada. Vähemasti osalt. See ei ole lihtne raamat lugeda.

[1]  Härra Pärnits, Jim Ashilevi „Kehade metsa” arvustus. „Nihilist” 16. XII 2015.

 

[2]  H. L. Korp, Usu või ära usu, aga ka sina oled inimene! „Müürileht” 2016, nr. 1, lk 29.

 

[3]  H. L. Korp, Usu või ära usu, aga ka sina oled inimene!

 

[4]  Härra Pärnits, Jim Ashilevi „Kehade metsa” arvustus.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood