Rolling Estonian

Anu Saluäär

Helga Nõu: „Nartsiss, meesteõgija”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 366 lk.

Kirjandusloos on arvutu hulk romaane, mis algavad pööningult / mere­mehe­kastist / mahajäetud maja keldrist / raudteejaama unustatud kohvrist leitud käsikirjast. Seesama juhtub Helga Nõu vastseimas romaanis. Kas järjekordne müstifikatsioon, et jutustada järjekordne fiktiivne lugu? Asja lähem uurimine näitab, et seekord on tõepoolest tegemist päriselu endaga, ehkki tõelisele, kogemata kombel autori kätte sattunud päevaraamatule on romaanikirjanik Helga Nõu lisanud stseenide kaupa fiktiivseid komponente, et võõritada päeviku autori isikut ja üldistada tema ainukordset elulugu paljusid eri nimekujusid kasutusele võttes just nagu üld-naise, üld-eesti-naise seiklusrohkeks elulooks.

Eestlaste maailmarändude lugusid on ju meil tuhandeid. Enamasti püüdlike, haridusjanuste, vaprate ja töökate eestlaste edulood — neid leidub iga suguvõsa suulises traditsioonis ja neid on valatud sadadesse memuaariraamatutesse. Kuidas küüditatud vanaonu Tomski oblastis karuga võitles, kuidas Roman Toi Kanadas laulukoore juhatas, kuidas Ernst Jaakson New Yorgis Vabariigi järjepidevust säilitas.

„Nartsissi” peategelane, kes oma elu aastail 1914 kuni 1960 üksikasjalikult kirja pani, on teisest puust, õigemini üldse mitte puust, vaid ehedast lihast ja verest, tsipakesest mõistusest ja visast ellujäämisinstinktist kokku pandud. Aga temagi on eesti päritoluga, ehkki hariduseta, ehkki varanduseta, ehkki ilma igasuguste aadeteta, lihtsalt üks rolling Estonian, kelle veeremisele me nüüd romaanis saame kaasa elada. Kõik, mis tundub selles raamatus uskumatu, on tegelikult tõesti sündinud. Ja nii me veereme koos „Nartsissiga” läbi tema sadade meessuhete, läbi Euroopa, Aasia, Lõuna-Aafrika, Lõuna-Ameeri­ka, läbi Esimese ja Teise maailmasõja ja jõuame lõpuks 1949. aastal Põhja-Ameerikasse, lapsepõlveunistuste sihtpunkti. Aga ÕNN, seda ei olnud ega tulnudki. Ja fiktiivsel kohtumisel romaanikirjanikuga Uppsala haiglas lausub Aida Angela Bell-Wallis nukralt: „Ma salgasin ära oma Eesti-kodu, kus olen sündinud.” Ja lisab: „Olen päevikusse üles kirjutanud kogu oma elu. Mu kõige suurem mure on, kuhu see jääb. [—] Te võiksite mu elust romaani kirjutada.”

Nüüd teame, et päeviku 404 masinakirjas lehekülge sattusid lõpuks siiski Inno Salasoo Austraalia Eesti Arhiivi. Ja sellest on saanud tänu Helga Nõule romaan, mida asja algataja oma päevikumärkmeid tehes ehk silmas pidaski. Tähtsad ei ole eri rahvustest mehed, kellest ta oma teel üle veereb, neid on tõesti sadu ja nende nimedki lähevad sassi, nagu ka peategelasele endale antud nimed (kas Helga Nõule tundus, et neid mehi on üheainsa naise jaoks liiga palju?). Tähtis on pigem see, et eesti kirjandusse on toodud/tekitatud üks uudne figuur — n-ö vaba naine (ehkki enamasti sõltuv meeste raha­kotist), kes kolmele abielule vaatamata on alati valmis „oma eluga edasi minema”, nagu nüüd on kombeks öelda, ja keda ei piira ega piina mingid kombed ega eelarvamused peale selle, et mees peaks olema tall, dark and handsome. Uskumatult elujõuline, hoolimata kõikidest ajaloo pööretest, saatuselöökidest ja tervisehädadest. Kui suguhaigused viivad hambad suust, siis niipalju ikka rahakest leidub, et mõni nurgaarst võib uued valehambad suhu panna, ja elu läheb jälle edasi. Ja leidub isegi niipalju, et isale Nõukogude Eestisse mõni riide­pakk saata. Kui raha kohe sugugi ei ole, siis saab veidike teenida juuksurina või nõudepesijana, aga ainult niikaua, kuni teele satub jälle mõni ülalpidaja, olgu pealegi, et mida aeg edasi, seda vähem on see varustaja pikka kasvu, tumedat verd ja kena väljanägemisega.

„Nartsiss” — kelle tõeline nimi oli ehk hoopis Helene Ojasson? (romaani­kirjanik jätab meile nimede paljususes mõistatamiseks rohkelt võimalusi) — oli sündinud jõulureedel 1899, seega sümboolselt justkui eelmisel sajandivahetusel, kui algas eestlaste saatuse­sajand, ja tema kirju elu leidis lõpu 1961. aastal.

Ainult raamatu pealkiri on eksitav. Narkissos oli noormees, kes armus iseenda peegelpilti. Kaugel sellest, et ta oleks olnud meesteõgija. Anna-Amelia-Amanda-Alinda-Aida-Angela-Agnes-jne on naine, kes armastab küll üksnes iseennast, aga ka tema pole ju mingi meesteõgija. Meesteõgija on julma südamega femme fatale, kes liigub üle rahast tühjendatud armukeste laipade aina suurema glamuuri ja rikkuse poole. Meie väike veerev eestlanna ei saavuta oma ilu ja noorusega mitte midagi muud peale selle, et veerevale kivile ei kasva sammalt. Veeremine üle merede ja mandrite kestab ja kestab, kuni mehed tema elust otsa saavad, ideaalmehe otsing ideaalkoera armastamiseks modifitseerub ja surm lõpuks mõlemad, nii koera kui ka naise, siitilmast paremasse ilma viib.

Ent Helga Nõu osa selles päevaraamatu-romaanis? Autor on lisanud kõigepealt ja läbivalt oma kaasatundva suhtumise naisesse, kelle elu erines tema enda omast rohkem kui öö päevast. Ja ta on põiminud „Nartsissi” omaenda ellu heas hulgas stseenides, alates sellest, kui väga noor Anna (kes peaks siis olema umbes 100-aastane) kõnetab teda kui oma ema ootamatult tänapäeva Tallinnas Raua tänaval, hakkab mõneks ajaks Helga „kasutütreks” ja jutustab talle oma eluloo alguse. Sellele järgneb perioodiliselt uusi fantaasiakohtumisi, kus Helga katsub tuvastada oma „kasutütre” maiseid jalajälgi. See on romaanikirjaniku vabadus — liikuda ajas ja ruumis, kus reaalsus ja fantaasia võivad suvaliselt kohti vahetada. Ühe pöörasema väljamõeldisena mõjub peatükk, kus Enn ja Helga Nõu arutavad oma Tallinna köögis koos Elin Toonaga „Nartsissi” võimalikke seoseid kirjanik Toona elupaigaga Floridas Tampa Bays. Elinile meenub, et 1982. aastal leitud ühe järjekordse orkaani järel mererannast liiva alt mapitäis vanu fotosid. Vaevalt oleks keegi neid leidnud, kui liivavallist ei oleks välja ulatunud kaks musta kätt, mis osutusid „kaheks pikaks mustaks kindaks, mille torm oli täitnud liivaga”, ja „imelikul kombel paindus ühe kinda nimetissõrm just nii, nagu osutaks see millelegi liiva all” (lk 326). Piltide omanikku on ajalehtede kaudu üle Ameerika taga otsitud juba rohkem kui kolmkümmend aastat. Ja ennäe — muidugi osutuvad need fotod romaanis Anna-Amanda-Alinda-Angela-Aida-­jne elu piltideks, mis ta oli 1955. aasta orkaani ajal Florida rannas kaotanud. „Aga need mustad kindad ja see osutav sõrm on muidugi välja mõeldud?” küsisin 30. mail 2016 romaani autorilt. „Ei, just need olid päriselt,” vastas Helga Nõu.

P. S. Kokteil „Rolling Estonian” on Vene viina, ingverijoogi ja jõhvikamahla segu ja jäi meelde 2000. aasta Toronto Estolt. Kuna igasugused retseptid on tänapäeva kirjanduse tähtis koostisosa ja kõiksugu alkoholijoogid olid ka „Nartsissi” elu tähtis koostisosa, pakkus see nimetus end lausa pealekäivalt selle loo pealkirjaks.