Toomas Liiv, peiarprofessorist luterlane

Arno Oja

Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.

 

Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud tõsimeelses tekstis lähendasid tudengeid raamatuile, ent ajasid traditsioonilise kirjandusteaduse valvekoerad sageli tagajalgadele.

Liivi peiarlus pole muidugi suitsulik, kuid ta ei ihanud ka Suitsu mantlit pärida. Tolle au paine jättis juba paradiisi (või põrgu) väraval kõõluv Liiv Peeter Oleski kui Suitsu postuumse õpilase kanda (lk. 351). Ent oma kaudse eelkäija õpetamismeetodit üldistades oli ta varem sedastanud: „Suits ähmastas piire ja lähendas „akadeemiat” luuletamisele.” (Lk. 320.) Tsitaadi lõpu on tema endine kraadiõppe üliõpilane ja hilisem kolleeg Elo Lindsalu kohandanud oma õpetajale ning tõstnud kogumiku saatesõna etteotsa (lk. 446). Ja mitte asjatult!

Ei ole just palju neid kirjandusuurijaid või kriitikuid, kes iseenda raamatule retsensiooni kirjutaksid. Aga just nõnda Toomas Liiv oma viimase luulekogu „Achtung” (2000) puhul toimis. Nentides, et see kogu „on „võõras” meie euroopalikus kultuuripildis, see on mingi tontlik „teine”” (lk. 125), negativistlikus paradigmas töötav pagulasluule, mis ei haaku praeguse Vabariigi Kultuuriga. Nüüd ometi haakub, sest selle kogumiku pealkiri on otsene tsitaat luule ja proosa piirimail mängiva „Achtungi” avaleheküljelt.

Koostaja Elo Lindsalu rõhutab Liivi kui kirjandusteadlase intertekstuaalset lähenemisviisi (lk. 448). Jah, Liivi mõte liigub vabalt eri tekstide vahel, kuid samas hoidub ta kramplikult viitamast muumaistele teoreetikutele, eriti angloameerika omadele. Harold Bloom, keda vilksamisi tsiteeritakse (lk. 296), on ühekordne erand. Mitte-eesti kirjanikestki kaasab Liiv oma mõttekäikudesse ainult Franz Kafka (kes meie kirjandusloos ju ka peaaegu oma mees) ning mõne venelase — Dostojevski või temaga tembitud Leonid Andrejevi. Paaril korral mainib ta küll Jacques Derrida nime ja on varem Derridad oma sõbrakski nimetanud,[1]kuid sedagi vist seepärast, et too oli Alžeerias sündinud juut (rahvusvähemus?) ja kirjutas prantsuse keeles. Ookeanitagusest mõtteilmast distantseeruma aga sundis Liivi ilmselt tõdemus, et meie kirjandusteaduse keelde murrab sisse „omapärane American Language, mida traditsiooniliselt tuntakse (ja õpetataksegi) inglise keele nime all” (lk. 383). Ent vaadeldavasse raamatusse kätketud faktikorrektsete mõttemängude ja ootamatute tekstipöörete eest pälvis Toomas Liiv ise postuumselt prantsuskeelse aunimetuse — professeur de l’université[2]. Intertekstuaalsus seegi! Tiitli väärtuse teeb korvamatuks asjaolu, et tunnustus tuleb just Maarja Vainolt, A. H. Tammsaare loomingu irratsionaalseid süvakihte loodinud kirjandusdoktorilt.

Liivi kirjatööde vundament on salgamatult rajatud eestikeelsusele ja -meelsusele. Kõikjal kobab ta Eesti (ja eestlase) identiteedi järele. Ning tänapäeval, kus Eesti kirjandusteadus (iseäranis teooria) hoiab oma uksed pärani suvalisele Lääne importkaubale, on see väärtus omaette.

Kirjanduse ajaloo poolelt rääkis üks teine Toomas selle kogumiku esitlusel Liivi tööd tunnustades Eesti kirjandusloolasest kui (peatsest) postuumsest nähtusest, kuid kinnitas samas, et tema (ees)nimekaim „suubus lõpuks epateerivasse publitsismi”.[3] Mõeldud on ilmselt seda tüüpi kirjutisi, mida aastail 2004—2005 ilmutas meie kultuurilehe „Kirjanduse kolikamber” ning mille kandvama osa leiame Liivi raamatu lõpupeatükist. Nõustun siiski meelsasti Maie Kaldaga, kes teosele lisatud ülevaates leiab, et seesugune publitsism on „meie 100-aastase traditsiooniga följetonistliku kriitika jätkamine läbi Toomas Liivi artistlik-professorliku isikupära” (lk. 445). Kuidas följeton üks või teine kord välja kukub, on muidugi iseasi, aga Liivi sõnutsi kustutas juba Gustav Suits „piiri kirjutatud ja akadeemilise ambitsiooniga kirjandusloo ning päevakajalise ajakirjanduse vahel” (lk. 339—340).

Eestluse ja eestikeelsuse pinnalt lahkumata pidi Toomas Liiv Epp Annuse doktoritööst sündinud raamatu „Kuidas kirjutada aega” (2002) arvustuses (mis sellesse kogumikku ei mahtunud) ometi tunnistama, et „teatud mõttes on eestikeelsus alati plagiaat. See on eesti keele geneetiline nuhtlus, nö. lingvistiline pärispatt”.[4]Ta ise püüab seda „pärispattu” korvata mitmete võõrsõnade rohke kasutamisega. Tema lemmikväljendeist saab vabalt koostada sellise tiraadi: „Eesti/eesti identiteedi diskursus teljestab implitsiitselt eshatoloogia paradigmat. Vahel seda evalveeritakse oneiristiliselt („unenäoliselt”, Liivi omatuletis vanakreeka keele abil — A. O.), vahel akrediteeritakse inferioosselt.” Näitlikustagu need laused siis „Muru meetodi” kõrvale tekitatud „Liivi meetodit”! Sest oma luuleuurijast õpetaja Karl Muru 60. juubeli puhul (1987) kirjutas Toomas Liiv: „Kirjandusloolise sõrestiku teljestamises ja aktsentueerimises immanentse luulevaatlusega seisnebki nähtus, mida tuleb nimetada „Muru meetodiks”.” (Lk. 344.) Taas „ehtne maakeel”!

Liivi kui kriitiku ja kirjandusteadlase meeled olid valla uutele tuultele teoorias ja kirjanduses, kuid paraku on meil eri aegadel püütud uue pähe pakkuda senitundmatut, aga vana. Seda pattu heidab Liiv ette ka nooreestlastele, kes oma Euroopasse-tungiga murdsid tema meelest sisse lahtisest uksest ja importisid meile sajandivanust vaimukaupa otsekui imperialistid Aafrika „metslastele”. „Noor-Eesti” oli Toomas Liivi silmis puhtalt XIX sajandile orienteeritud minevikunähtus, mille ideoloogias ta nägi veel 2001. aastal „Euroopa imperialismi ees lömitavat natsionalismi” (lk. 329). Aaviku-Randvere „Ruthil” kui rühmituse omalaadsel manifestil laskis ta rahumeeli „kirjanduse kolikambrisse” kolida (lk. 424—425). Kui palju on seesuguses jäägitus negativismis kirjanduse mõtestaja tõde ja kui palju peiarprofessori luulelist mängu, mida ta vahel harrastas ka „Siuru” peal, ei saa me enam kunagi täpselt teada.

Ent mingil määral mängulist elementi sisaldub Liivi hinnanguis kindlasti, sest „Noor-Eesti” juhtfiguuride Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase suhtes personaalselt on ta märksa tasakaalukam. Ta polnud küll Tuglase kehtestatud kriitikakaanoni jäägitu jünger, kuid nimeregistrist nähtub, et just Tuglast on ses raamatus kõige rohkem tsiteeritud. Toomas Liiv oli „sina” peal ka Tuglase novellidega, kuid jättis kriitikapaavsti mantlipärija hiilguse ometi teisele Eesti Asja ajavale kirjandusloolasest Toomale, nentides lakooniliselt: „Haugi meetod on Tuglas.” (Lk. 349.) Tõepoolest — meie kirjandusloo põldu künnab tuglasliku visadusega üksainus Toomas Haug, kelle kaaslased näikse pelgavat adrakurgi…

Aga Tuklaga põrkab Liiv kokku veel „Siuru”-savises „kirjanduse kolikambris” Visnapuu jälgi ajades ning on sunnitud küsima: „Kas oli Tuglas tõepoolest vaid savi?” (Lk. 428.) Sama küsimuse peaks esitama „Eesti mõtteloo” sarja koostajale Hando Runnelile, kes visa järjekindlusega Tuglast ignoreerib. Juba 17 aastat!

Noorena kirjameeste Valhallasse lahkunud Tõnu Sanderi (1868—1894) kirjanduslugu üle vaadates leiab Toomas Liiv sealt oma eestikeelsusele ilmekat lisa. Sander on nimelt kasutusele võtnud Ado Grenzsteini poolt aastal 1883 käibele lastud terminid kainendja mõlgend, mis tähistavad vastavalt proosat ja luulet (lk. 311). Seega polnud lähiminevikus usinasti venemeelseks antisemiidiks tembeldatud Piirikivi mitte ainult eestikeelse maleterminoloogia looja, vaid omamoodi ka kirjandusteoreetilise oskussõnavara täiendaja.

Et Toomas Liiv kaitses oma kandidaadikraadi (1981) kainendi alal, siis oli ka ootuspärane, et kaitsmisest lõplikult kainenenuna avaldas ta oma esimese uurimuslike kirjatööde valimiku „Proosast” (1997). Olen Liivi sel puhul nimetanud katuseparandajaks,[5]kes kipakal redelil turnides üritab nõukoguliku konstruktsiooniga kirjanduskatust aegamööda Euroopa risttuultele vastupidavaks kõpitseda.

Nüüd on käes mõlgendi mõlkide õgvendamise aeg. Selle kogumiku avapeatükk „Luulest” hõlmab enam-vähem samu kirjutamisaastaid, mis „Proosast” (laias laastus 1976—1990. aastate keskpaik), ja on oma 120 leheküljele lükitud 19 kirjatükiga ise miniraamatu mahtu. Liivi õgvendamistöö eesti luule plekk-katusel edenes hästi. Mitmed tema ammused seisukohad on kõnekad tänapäevalgi. Nii juhtis ta juba 1976. aastal (selle kogumiku vanim tekst) tähelepanu Artur Alliksaare luule aheldatusele küllalt kitsasse siseringi, kust autor karistamatult ei pääsenud (lk. 13). Alliksaare koondkogu „Päikesepillaja” (millest tunamullu ilmus juba 7. trükk) järelsõnastaja Arne Merilai neid seoseid lõpuni ei taju.

Toomas Liiivil oli ka arvustajana luuletajasilm näpus ja see võimaldas vaadata autori lugeja eest varjatud siseilma salakurdudesse. Just tema aitas kogu „Tuule valgel” (1977) ilmumise järel Debora Vaarandil leida oma koha Eesti suurte naisluuletajate pikas reas (lk. 14—19). Ta tõi lugejale lähemale kassetlaste Aleksander Suumani ja Mats Traadi luule, nähes kassettides endis õieti XX sajandi alguse „Noor-Eesti” ideaalide kordust, kus Euroopat asendas ENSV kontekstis kirjandus (lk. 122). Oma aega (1978) on kinni jäänud Andres Ehini luule käsitlus (lk. 20—25). Kogumiku koostajana kaalunuksin ma tõsimeeli tolle varase arvustuse asendamist näiteks Lindsalule endale sümpaatse (lk. 446) uurimusliku esseega Arno Vihalemma luulest,[6] kas või sealse lõpuhüüu „Peggasus lendab” (nimme kahe g-ga — lendab uutmise tuultes!) tõttu. Pealegi on Liiv ise hiljem EKA V köite 2. raamatusse (1991) kirjutanud Ehinist märksa sügavama ja põhjalikuma loo. Ent ju tahtis koostaja kaasata midagi just 1970. aastatest ja niigi tüse raamat ei paisu lõpmatuseni!

Mõne autorile eriti südamelähedase poeedi (Betti Alver, Hando Runnel, Juhan Viiding) looming hõlmab ses kogumikus mitu üksteist täiendavat ja Toomas Liivi luulekriitilist omailma avavat vaatenurka. Viidingu Krauklises näeb Liiv Üdi/Viidingu luule keskpunkti ja omaette poliitilist institutsiooni (lk. 94), Runneli puhul tõstab esile luuletaja konservatiivsust ja eepose­vajadust ning tõdeb lõpuks, et kuigi Runnel pole tänane Kreutzwald, on tema produtseeritud „Eesti mõttelugu” tänase Eesti Kalevipoeg (lk. 379). Siinsamas eespool kirjutatut silmas pidades lisagem, et Tuglas on sel juhul tänane Kääpa jõgi.

Alveri luulet mõistab Liiv kui ajatult sakraalset belletraalteatrit (lk. 80), kuid räägib juba 1980. aastal ka poetessi loomingu jumalikust algest ja kristlikust sümboolikast (lk. 43—44). Paraku peab ta aasta hiljem „Keeles ja Kirjanduses” luule väärtuste ja ebaväärtuste üle mõttevahetust algatades nentima, et „tunnetus- ja teostusväärtus kipuvad varjutama elamusväärtust” (lk. 60). Tollal pidas ta viimast veel oluliseks, ent aastatuhande vahetusel lepib temagi luule epistemoloogilise funktsiooniga (lk. 124). Täienduseks niipalju, et praegusaja elu- või eduloo värssides ei ilmne tihtipeale sedagi.

Edaspidi kohtame kogumikus kirjandusteadlase Toomas Liivi kõrval veel endistviisi Eesti identiteeti otsivat aja- ja geopoliitilist Liivi, ekspressiivset kriitikut, mõttekildude autorit, sekka puhast peiaritki. Erinevad suundumused on Lindsalu raamatu saatesõnas piisavalt lahti seletanud, ja et arvustuse maht ei võimalda kõigel pikemalt peatuda, siis tulevad siin jutuks üksnes otseselt eesti kirjandusega seotud seisu­kohavõtud, mis juhivad meid esmalt taas poeesia juurde.

Kui Lauluisast ja „Kalevipoja” laenudest kirjutab mänglev peiarprofessor, kes järeldab, et „eestlased on soomlastelt laenatud rahvas, meil on liisitud identiteet” (lk. 138), siis tollesama identiteedi teise tugisamba Juhan Liiviga on asi keerulisem. Perenimekaim Toomas kirjeldab teda kristlikus paradigmas ja seostab vanatestamentliku prohvetlusega, nähes luuletuses „Sa oled kui Iisrael vanast” Eesti ja Vana Testamendi Iisraeli saatusühtsust (lk. 150). Ka kuulutas ta toona (2006), et „tänaseks on meil olemas konstrueeritud ja kanoniseeritud Juhan Liiv” (lk. 142), kuigi võttis ise kasutusele omaloodud uudissõna „liivistika” ning üritas selle toel piiluda kaanoni taha.

Kuid tänavu ilmus Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori Jüri Talveti väga huvitav uuenduslik monograafia „Juhan Liivi luule”, mis poeedi seniavaldamata käsikirjade toel dekonstrueerib Tuglase kehtestatud kaanonit ning tõstab luuletaja enese kristlikust paradigmast laia maailma kirjanduslikule taustale. Eestis ikka võimudega liidus tegutsenud ametlik-luterlikus kristluses ei näe Talvet Juhan Liivi jaoks pääseteed ning Toomas Liivi poolt esiletõstetud Iisrae­li-luuletus näib talle pigem iroonilise kui tõsimeelse pöördumisena kõigevägevama poole.[7]Ent Unamuno, Pessoa ja García Lorca seltsis paistab eesti kirjanduse „külahull” talle XX sajandi Euroopa luule peasuundumuste varajase ettetundjana![8]

Kogumiku osast „Kirjanduslood ja -loolased” kerkib esile üpris kriitiline seisukohavõtt meil praegugi käibiva üheköitelise nn. tartlaste kirjandusloo (2001) kohta. Liiv heidab autoreile ette aegunud teoreetilisi arusaamu ja Oskar Lutsu korraliku käsitluse puudumist (lk. 327—328) ning mul ei jää muud üle kui temaga nõustuda. Rahvusülikooli auväärt õppejõududel on õnnestunud raamatulettidele saata tõeliselt provintslik turukaup!

Aga Kõrbojal pole endistviisi peremeest ning põrgu turvamees Kalevipoeg koliseb ja kolistab kirjanduse kolikambris (lk. 402). Ehk ongi inimene üksnes Jumala tööriist, mätta- või turbalabidas, nagu arvas Vargamäe Andres (lk. 387). Tammsaaret silmist laskmata ja Toomas Liivilt üht ta lemmikväljendit laenates tuleb nentida, et tervet kogumikku teljestab alajaotus „Kristlik paradigma”, mis ongi paigutatud raamatu keskele. Maie Kalda ja Elo Lindsalu saatesõnad annavad piisava ülevaate Liivi söakusest juhtida juba 1970.—1980. aastate nõukogulikus kontekstis tähelepanu eestikeelse kirjanduse kristlikule aluspõhjale.

Omamaise kirjanduse kristlikku dimensiooni hinnates kuulutas professor Liiv, et „just too muulasmurrakuline eesti kirikukirjandus tekitaski eesti rahva kui niisuguse” ja et „ristiusk oli eestikeelsuse lubatäht ajalukku” (lk. 248—249). Professoripainest vabanenuna lisas ta hiljem ühes eeskätt pedagoogidele suunatud artiklis (mis sellesse kogumikku paraku ei mahtunud), et just kristlik kirik „viis nn. vanad eestlased täna nii ihaldatud Euroopasse”.[9]Et sõjakalt ateistlik kirjandus esindab totakuse esteetikat ja „võitlev ateism” muudabki Kristuse sõnumi tõeks, tuvastas ta juba Ervin Õunapuu „Eesti gootika” (1999) ilmumise järel.[10]Siinkirjutajal ei jää muud üle kui tervele esitatud lõigule kahel käel alla kirjutada.

Asjaolu, et Liiv rõhutab korduvalt Martin Lutheri teeneid ja kannab eesti kirjanduse sünnigi õieti Lutheri arvele (lk. 317), näitab, et ta ei olnud lihtsalt kristlane, vaid positsioneeris ennast just nimelt luterlasena. Milles ei ole ka midagi imekspandavat — Toomas Liiv oli aastast 1992 EELK Tallinna Kaarli koguduse aktiivne liige ning kuulus 2005. aastast kuni surmani koguduse nõukokku. Ja ta leidis, et Tammsaaregi „esindab luterlikkust nii identiteedi kui ka kultuuriorientatsiooni mõttes” (lk. 271). Võib-olla, sest kohati jäigast protestantlikust dogmaatikast on nad mõlemad puutumata. Liivi „kirjandusliku kristluse” kaardile mahuvad niihästi Kalju Lepikule kohandatud Lili Marleeni eshatoloogia (lk. 290—293) kui ka Kafka lunastus sõna ja sakramendi abil. Ja ehkki kristlik kirjanduslugu jäi Toomas Liivil kokkuvõttes kirjutamata, saadab too halli habemega vanamees, keda Indrek näeb Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osa lõpul seisvat härra Mauruse selja taga, teda paljudes kirjatöödes. Veelgi enam: nagu Toomas Haug hiljaaegu avastas ja leiust ka asjaosalise kodukiriku ajakirja teavitas,[11] lükkas toosama habemik ehk Jumal käima ka Toomas Liivi luulemina ning seisis juba „Kase põlemise” nimelises „Närvitrüki” veerandikus (1971) luuletaja enda selja taga. Loodetavasti said nad teispoolsuses taas kokku, sest tekst on oma töö teinud!

 

 

[1] T. Liiv, Proosast. „Virgela”, Tallinn, 1997, lk. 7.

2 M. Vaino, Teravmeelne professeur de l’université. „Eesti Ekspress” 26. IV 2012.

 

[3] T.Haug, Kirjandusloolane kui postuumsus. „Looming” 2012, nr. 5, lk. 730.

 

[4]  T. Liiv, Epp Annus ja puuduv Wilsoni heeringas. „Eesti Päevaleht” 13. IX 2002.

 

[5]  A. Oja, Toomas Liiv katuseparandajana. „Eesti Päevaleht” 11. XII 1997.

 

[6] T.Liiv, Arno Vihalemm luuletajana. „Looming” 1986, nr. 5, lk. 684—689.

 

[7]  J. Talvet, Juhan Liivi luule. Monograafia. Tallinn, 2012, lk. 36—37.

 

[8]  Sealsamas, lk. 69.

 

[9]  T. Liiv, Kristluse mõjust eesti kirjandusele. „Haridus” 2007, nr. 7—8, lk. 26.

 

[10]  T. Liiv, Õunapuu totakuse esteetika. „Looming” 2000, nr. 11, lk. 1741—1742.

 

[11]11  T. Haug, Toomas Liiv ja tema aeg. „Sulane” 2011, nr. 1, lk. 20—21.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood