Marko Mägi 29. IV 1971 – 29. V 2021

Üks mees, eesti luuletaja

Meil oli tol õhtul sama Handke raamat lugemiseks kaasa võetud, oli ka ühesugune fotoaparaat ja tintenpen – see kõige parem. See juhtus üheksa aasta eest Kavastus, Jumalike Ilmutuste kirjastuse autorite esimeses suvelaagris. Oli aeg, kui „Eesti Ekspressi” lahti tehes ja Marko nappe ridu lugedes mõtlesin teinekord näiteks, et kes see Marko Mägi üldse on, olemata kursis Tallinna öö- ja klubieluga. Äsja ilmunud Peter Handke „Kirjaniku pärastlõuna” jäi meil Markoga sama koha pealt pooleli.

Esimest korda Luunjas Marko esinemist kuuldes jooksid mul niimoodi külmavärinad üle selja nagu siis, kui kunagi Juhan Viidingut esimest korda musta laega saalis kuulsin. Muidugi kutsusin ta peale seda Tartusse esinema ja see oli tavakodaniku mõistes täielik katastroof. „Tead, kui raske mul on kaine olla,” ütles Marko. Kuid need, kes jõudsid Marko Mägi saabumise tol õhtul ära oodata, ei pidanud pettuma.

Käisin Markol külas tolsamal 2012. aas­tal, kui elus oli veel ka Sergei Stadnikov, väga tark mees ja egüptoloog, kes tahtis Marko Mägiga vahetuskaupa teha. Kaup oleks välja näinud nii, et Marko Mägi oleks Stadnikovil lubanud oma tudengitega tema kahetoalises Mustamäe korteris seminare teha ja Stadni­kov oleks talle iga päev elu lõpuni ostnud ühe kaheliitrise õlle. Marko ei saanud nii­sugust kaupa teha ega tahtnud mindki oma korterisse las­ta, sest nagu ta maja ees ütles: „Sa saad kultuurišoki.” Tegime trepil suitsu ja ma püüdsin Markole selgeks teha, et olen kõike näinud (nii tundus), olin isegi Vahingu ukse taga seisnud Kalev Kuduga ja oodanud, et Vahing võtme leiaks, aga võti jäi leidmata; Kudu ennustas, et „seal tuleb koristada”. Olin käinud Supilinna kodudes ja Lembit Kurvitsa elamises Lootuse tänaval ja enda meelest näinud palju.

Muidugi sain Marko korterisse – sisse läksin ühe inimesena ja kaksteist tundi hiljem tulin välja teisena. Mõni näeb kümme aastat vaeva oma isiksuse muutmise kallal, loeb läbi sadu raamatuid, rakendab askeesi ja vaimseid praktikaid või läheb ööseks hiide ja loodab läbida isiksuse transformatsiooni ja sellest kõigest on vähem kasu kui ühest ööst Marko Mustamäe korteris. Ühes toas oli tavaline boheemlase elamine, mille kirjeldamiseks on sõnad mõnevõrra jõuetud. Stiihia keskel püüdis elada ka taksikoer Jaagup. Teises toas oli toasuurune ajakapsel,  mis oli (võib ka olla, et ainult minu meelest) salvestanud hetke paar-kolmkümmend aastat tagasi ning ehk seletas pisut, miks Markoga niimoodi läks. Igatahes kujutasin hiljem ette, kui Marko mulle Tallinnast lauatelefonilt lauatelefonile helistas, kuidas ta pimedas elutoas (pirn laes on ammu läbi) istub, 70-ndate tugitoolis, millel on triibuline ajastuomane kate, laua­kese taga, mil samast ajastust laudlina, surub järjekordse koni raskesse Tarbeklaasi tuhatoosi ja räägib vanaaegse telefoni toru kõrva ääres hoides umbes seda juttu, et homme koristab toa ära, kuigi selleni jõuda on raske, mina kordan, et „nii ei saa”, aga „kuidas saab”, seda ka ei tea. Sest põrandal on ju ajaleheväljalõiked!

Ta tegi ajaleheväljalõikeid näiteks kirjanduse kohta – kujutleme kedagi ääretult pedantset, kes teeb lõikeid veel XXI sajandi teisel kümnendil ning loodab need klammerdada kaustadesse. Olen istunud tema kodus ja vaadanud pildialbumeid. Kavastus oli tal samuti kaasas fotoaparaat, kuhu sisse käis päris film. Ta elas arvatavasti kogu elu ühes kohas. Aga kui ta mulle kultuurikilomeetrit tutvustas, siis ta näitas maja, kus oli pruudiga elanud. Hilisemad teated Marko kohta tulid sõpradelt ja kunagistelt kolleegidelt, Katrin Välilt, kes teda vahel autoga koju sõidutas, Mait Vaigult, kes sõpradega talle arsti­abi otsis, Aarne Rubenilt, kes meenutas vahvaid „Õhtulehe” aastaid, mis annaksid meile paksu köite Marko lehelugusid. Kuigi näis, et juba 2012. aastal ei lootnud Marko enam midagi, teades hästi, milleks see kõik – vastuse andis ajak­apsliks muutunud tuba. Tõesti, vana Egiptus oli võimatu paik ja Stadnikov ei saanud sinna tudengeid viia – Marko korter asus palju lähemal, tuli ainult bussi või trolliga sõita Siili peatusesse.

Küllap on igaüks näinud psühhedeelsetel hetkedel, kuidas näiteks kujundid tapeedimustris moodustavad korraks inimese või muu äratuntava kuju – nii nägin ka mina Marko korterist lahkudes põrandal ajaleheväljalõigete pealkirjades sõnumit, mida Marko ise välja ei öelnud. Sel kohal kasutan Bukowski sõnu: „kui maailm aktsepteeriks, et tervik koosneb KÕIGIST osadest, oleks meil ehk mingisugunegi võimalus,” ja ma astusin sellest korterist välja ja minu maailmapilt oli saanud hoobi, nii et miski ei läinud päris samasse paika tagasi.

Marko oli Tallinna poiss, 32. keskkooli lõpetanud, õppinud eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis, ja sellessesamasse eesti kirjandusse suhtus ta tohutu respektiga. Ükskõik mis seisundis ja olukorras kirjutas ta absoluutselt perfektses eesti keeles, unustamata suurtähti, punkte või komasid. Isegi kinnisilmi oli ta selles täpne. 2012. aastal ilmus Marko Mägi debüüt­luulekogu „Maitsestatud kanad” (kirjastus Jumalikud Ilmutused) ning ta esitati Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2015. aastal andis kirjastus Jumalikud Ilmutused välja luulekogu „Pealehakkamise küsimus” ning jutukogu „Luukerena laanes ja linnas”. Jumalike Ilmutuste suvepäevadel 2014. aastal anti Tõelise Juhan Liivi esimene luulepreemia just Marko Mägile. Kes tookord kirjutas Tallinnast nii:

„Aga mis 100 asjaga ise jändad? Tahad, tulen appi? Aga kui ütlen, et ok, tulen asja parandama ja tegelikkus näitab, et olen veel rohkem käkki kokku keeranud? Kas nii sobiks? Aga pane võimsalt. Vähemalt tuleb püüda panna võimsalt.

Ega muidu pole ju väga mõtet.”

 

Piret Bristol

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon