Mitteautori ümberkirjutus

Elo Viiding

 

Kristjan Haljak: „Illuminatsioonid.

Luu­letused 1974–1990”.

Tuum, 2020. 97 lk.

 

Minu kriitikast rääkides on märgitud, et ma tsiteerin palju. Jah, tsiteeringi, usun, et vääriti mõistmise vältimiseks tuleks või­maluse korral arvesse võtta autori enda sõnu oma teose kohta. Praegusajal on neid ka tunduvalt lihtsam leida kui eelmistel kümnenditel, kuna iga vajaliku kommentaari leiab kultuuriportaalidest ja digiarhiividest kenasti kohvi kõrvale kätte. Autori tsiteerimine aitab vältida üleolevat tooni, mis võib arvustajal kirjutades tekkida, kuna tema käes on võim autori üle.

Tsiteeringi nimme kohe hakatuseks Haljakut ennast: „See võte, millega raa­mat on kirjutatud, on teatavat sorti ümberkirjutus. Viited teistele luuletaja­tele, mitteluuletajatele, ka entsüklopeediatele.”[1]

Muidugi võiks öelda, et igaüks saab luu­lest isemoodi aru, rääkigu autor mi­da tahes, kuid minule on autori sõna siinkohal seadus. Niisiis tuleb peatuda autori enda välja pakutud sõnal „ümberkirjutus”, millele kriitikul oleks kasulik tugineda. Muidugi on suur osa tänapäeva luulest juba iseenesest ümberkirjutus, kuid siin tuleb jällegi tähele panna sõnapaari „teatavat laadi”. Haljakule omaselt ja tema firmamärgina on „teatav laad” muidugi sürrealismi helilaad.

Paljudelt eesti luuletajatelt leiab tõenäoliselt vähemalt ühe sürrealistlikus võtmes teksti, ja ehkki Eestis on sürrealism olnud üldjoontes maskuliinse häälega, pärinevad märkimisväärsed sürrealistlikud luulepärlid Kirsti Oidekivilt. Oidekivi luules on n-ö programmilist vabadust, mida on võttena kaunis raske omandada, ent mida saab omistada esmalt just sürrealistidele. Oidekivi on ka üks väheseid luuletajaid, keda ei puuduta ümberütlemise, teiste luuletajate lugemise, kordamise või ületamise bloomilik mõjuäng. Ilma puhta loomise alge pideva kohaloluta, vabastatud luuletuumata, ei sünni Oidekivil ridagi. Tõenäoliselt ei ole Oidekivi oma luuletusi kavandanud sürrealistlikeks (samas, mine tea!), kuid sürrealism esineb tema tekstides kõige puhtamal kujul.

Haljaku sürrealism on aga vahest kõige vähem kodukootud, kõige distsiplineeritum ja peenem. Ühele vaimuruumile omane idee, mis sisaldab mitmesuguseid intriige ja moraalseid konflikte, võib teise mentaalsesse keskkonda, katkestuse kultuuri uudismaale transpordituna, liht­­salt lahjaks jampsiks teiseneda. Vana Euroopa kangest juustust, mille valmis­ta­mist on saatnud sajanditepikkune os­kus­teave, saab vaakumpakendis Hiirte juust, mis maitseb ülemäära soolaselt. Korralik juustulaadne toode on näiteks Marko Kompus (keda Piret Põldver soovitab anda lastele lugeda), samuti mõned teised meie esisürrealistid. Iseenesest ei ole midagi halba sürrealismilaadses tootes, seosetus joras, mis keeletaju avardab ning laiendab meie ettekujutust normatiivsest või praeguseks juba surnud korralikust ehk kultuurkeelest. See on omaette arvestatav suund, millel on oma tänulik, küllap kultuuri piirangutest ja tähenduste või tähenduslikkuse painest väsinud publik, ning ma ei soovi seda halvustada. Nagu juustu nii ka sürrealismi puhul on oluline laagerdumisaeg ja tooraine – kõigepealt peab olema avar vaimuruum ja krunt, millele luule rajada, ning piisavalt ruumi ja virtuoossust, et liikuda piki seoseid, mis ütleksid enamat ja naerutaksid-naelutaksid ka peenemal viisil kui midagi sellist nagu „sonimüts sõi lehma ära ja hüppas Lenini õlale”.

Haljak mõjub selles kontekstis na­gu Peeter Suur moskoviitide keskel. Maa­ni habemega lihtsalt pole võimalik po­loneesi tantsida, selline asi õnnestub ikka sutsu peenemal peolisel. Tema illuminatsioonid on miniatuurid, mis sarnanevad automatistliku kirjutusega: elu, kirjandus, uni – kõik on üks, ja samas ei ole ka. Kindel on aga see: kirjapandut võib tõlgendada vastavalt filosoofilise ärritatuse astmele või üldisele haiguslikule seisundile.

Kümme aastat tagasi märkis Märt Väljataga, et „[m]õne kultuurinähtusega on nii, et paroodia käib juba pikalt nähtuse enese ees”,[2] pidades silmas provo­katiivse, terase staarluuletaja Uno Lahe Ehini-töötlust. Kui nüüd keegi Haljaku-töötlusega lagedale tuleks, siis võetaks see küllap vastu õlakehitusega, kuna autor ise puudub, selle asemel on kirjutust täide viiv käsi. Mida tugevam on autori kohalolu ja autoripositsioon, mida originaalsem on tema hääl, seda kergem on tema hõlmast kinni haarata.

Muidugi on ka Haljak originaalne, vahest kõige originaalsem Mitteautor – kuid seda just originaalsuse kavakindla tühistamise tõttu. Tekstide meisterlik ülesehitus ning nende absoluutne piisavus ühtede kaante vahel on Haljaku luulekogudele omane. See ei ole ülearu levinud, nii et väärib esiletõstmist – sürrealistlikus helistikus jämmides võib kogu kompositsioon tunduda väheoluline, autor võib liialt hakata vooluga kulgema. Ehk on arutu nõuda sedalaadi tekstile tsensorit-toimetajat, ent lugeja aega ja tähelepanuvõimet hindav režissöör paistabki juba Haljakus endas olemas olevat.

Alapealkiri „Luuletused 1974–1990” võib viidata sellele, et Haljakut kõnetavad tekstid on kirjutatud enne aastat 1990 (ehk enne autori sünniaega), juba nõukogude ajal; sealsamas parodeerib sel­line pealkiri nimekate luuletajate valik­­k­ogusid. Ühe võimalusena võiks näha ka seda, et luuletamise protsess on kestev ja lõpeb Autori sünniga 1990. aastal. Autori sündides on luulel aga ots peal ning luule sündides saab autorist Mitteautor. Veelgi totrama võimalusena (aga luule pakubki ju vabadust seoseid pidi liikuda!) võiks välja käia, et suurushullustuses Mitteautori, nagu me teda nüüdsest nimetame, tume eelkäija on avaldanud siinsete kaante vahel oma numereeritud tekstid alates 1974-ndast kuni 1990-ndani.

Mõnel puhul võib Haljakut lugedes tekkida tunne, nagu oleks tegu skisoafektiivse inimesega, kes istub raamatukogus, kirjutades üles tähenduslikke seoseid mõnest välismaailma painavast probleemist (nt „kirjandus ei ole looming”, lk 27), mis osutub palju suuremaks probleemiks tema enda siseuniversumis. Haljak püüab siiski kutsuda lugejat mängima mõttemängu, mis polegi enam mingi mäng, vaid tõsine humanistlik programm. Inimlik kogemus, mida looja kavakindlalt vahendab, on kõikjal üks (globaalne või universaalne) ning selle tajumiseks peame unustama kõik, nii rahvuslikud kui ka tajupiirid, et minna luua seljas lendama Moskva kohale, mis tegelikult on Tallinn, ja ennäe, tõde ongi tervikuks saamine!

Oks kohtub Engonopoulosega, Laut­réa­mont tolgendab Ivanovil jalus, Rimbaud läheb kohtama Parijõe ja Jaigiga – selle pineva mõttekirekolmnurga kohal valvab aga Nadja (Teine, Mittekeegi, mitte ainuüksi sürrealistliku esteetika kehastus, vaid tõendus, et sürrealism on poliitilise programminagi võimalik). Või on see hoopis Valentina Tereškova Kevade tänavalt, tahtejõu kehastus, kes programmi lõpuks aastal 2021 ohvriteta ellu viib?

Mitteautor liigub niisiis „teatavat laa­di ümberkirjutuse” horisontaalil selleks, et valgustada enda jaoks välja kõnekaid tekste, n-ö auke tasasel teel, mis võiksid olla tema enda autorimina välkmani­festatsioonid, kui autorimina programmikohaselt eksisteeriks ega oleks taandatud kirjutavaks käeks, kirjutuse täideviijaks. Just seepärast tekib kiusatus küsida: aga mis sa ise mõtled sellest asjast – iseäranis Kunda Majakovski mõneti provokatiivse, oma klišeelikku­ses ärritava kuju puhul?

Mitteautori luuletuumale lähemale pää­semiseks on olulised ka väljakirju­tu­sed (mõisted, mis algavad väikese tähega ja on pärit eri ajajärkude entsüklopeediatest ja asetsevad ühel pulgal entsüklopeedilisi tekste parodeerivate mõistete seletustega), mis panevad küsima, miks on Mitteautorit paelunud just need.

Väljakirjutused vääriksidki omaette pikemat analüüsi. Kolmandas osas hakkavad märkmed hõrenema, raugema. Lähilugedes ja tekstikudet tähelepanelikult jälgides selgub, et väljakirjutused on loodud toimima teatavate katkestustena, need juhivad teadvuse voolu korraks teise süsteemi, millest omakorda sünnib tekstis teatavat laadi paralleelsus või rööpmelisus. Sama aine voolab niisiis kahes erinevas sängis. Sundmõttelised väljakirjutused vahelepõigetena korrastavad teksti ainult näiliselt, tekitades veelgi suuremat kaost ja segadust, avades uue hulluse laeka. Näiteks: „T-t [tsitrit] mängivad töölised eriti siin ja seal” (lk 20), või „Töölise reaalse sisu täpsustamine sel teel, et antud tegelikkusevaldkonna uuritavate objektide, nähtuste ja protsessidega seatakse teatud viisil vastavusse mingid sümboolsed konstruktsioonid, millel on suhteliselt püsimatu iseloom ja mis võimaldavad seetõttu selgitada ning fikseerida käsitletavate objektide ebaolulisi ja seaduspärale allumatuid külgi.” (Lk 76.)

Mõistete tsenseerimata liikumine ja tähenduste tühjaksvoolamine sarnaneb üliõpilase unenäoga, milles too peab hommikul õppejõule eksamit andma (minule kangastub Mihhail Lotman ja mõni tema erikursus) ning näeb oma konspekti. See osutub unenäos muidugi mittepiisavaks, kiiruga või poolikult ümber kirjutatuks ning unenäo kulminatsioonis on see pärit hoopis mõne teise õppejõu loengust. Või siis satub lugeja otsekui René Daumali joobnud öhe…

Peaaegu kõik „Illuminatsioonide” kirjanduslikud karakterid on karikatuurid, kokku varastatud šabloonid, nii nagu ka sotsioloogilised uuringud mõjuvad karikatuurselt, šabloonselt ja lõppkokkuvõttes sürrealistlikult, aga kõigis neis on tumeaine, sotsioloogiale allumatu tundmatu essents. Mitteautori kavakindlus sürrealismi kui meetodi läbiviimisel pole küll kergete killast, ometi võiksid tema auditooriumiks olla just need inime­sed, kelle meelest sürrealistlik luule pole ku­nagi olnud tõsiselt võetav ega programmiline sürrealism toiminud. Mitte­autor pakub võimalust teadlikult nautida kont­sent­reeritud annuses sürrealismi, mis pärast ajaloolise sürrealismiliiku­mise hääbumist on lahustunud väga eri­­­laadsetesse kirjutamispraktikatesse, ala­­­­­tes Paul Celanist kuni tänapäevaste rek­­laamtekstideni.

Mitteautori iroonilist seisukohta väl­jendab raamatus Ivanov, kes sürrealisti kombel soovitab Lvovil rajada oma elu šablooni järgi (lk 59–61), pöörates pahupidi tšehhovliku moralismi, mille geniaalne ülevus kipub imponeerima eeskätt silmakirjatsejatele, kelle alateadvus on ohjeldamatu põrgu. See võib rääkida midagi ka Mitteautori enda eelistustest või tõekspidamistest.

Ilmselt teab Mitteautor ise samuti, et on sürrealismi ka natuke ära kasutanud – sellest parima, vaimukaima osa välja pumbanud, ent sellele kui printsiibile mitte siiski täielikult andunud. Võiks öelda, et Mitteautori sürrealism on ühest küljest tehniliselt kõige sürrealistlikum sürrealism, ja teisest küljest kõige vähem sürrealistlik, kuna autor juhib protsessi kontrollivalt ja täpselt, topeldades niimoodi puhtalt ise voolavana tunduva teksti mõju.

Töölise ja kodanlase (eelmise sajandi vahest mõjukaima Euroopa vaimu puu­dutanud vastanduse) moraali- ja maa­ilmatajuprobleemidest tõukuvad luu­le­tused on korraga humoorikad ja võikad. Tööline esineb Mitteautoril loomulikult kui kirjanduslik kuju, robustne ja eluline – see on filosoofiline ja kirjanduslik klišee, mida Mitteautor omakorda klišeelikult kasutab, aga eks Töölise maailm olegi tänapäeval kirjanduslik ja kauge. Selles pole tegelikult midagi tööliste päriselust, kuna haritlasdemokraadid elavad päriselust mõõtmatus kauguses.

Norida ei anna millegi üle. Kui jätta välja Kunda Majakovski ja „tegelikkuse ilmega kirjandus” ja samuti veidi segav moment prantsuse vaimust läbi imbunud võltskodanlase suveniiriostusoovist (kindlasti tulnuks osta kaaslasele Paul Klee motiiviga sukad, mitte sukkpüksid, sest viimased leiutas ameeriklane Allen E. Gant), on kõik perfektne.

Aga ma ei eita võimalust, et need klišeekaladki on teatavat laadi ümberkirjutus, millesse on juba kodeeritud lugeja rahulolematud reaktsioonid. Või siis tähistavad sukkpüksid sürrealistide Allika (müstifitseeritud, fetišeeritud ja ka nn teisestatud objekti) kaugenemist, kaubastumist, kitšiks muutmist ja tiheda surilinakoega katmist (vt Magritte’i „Le Viol”).

Milliseid illuminatsioone Mitteautor oma töötluste, mikside ja repriiside kaudu pakub – lisaks oma lemmikautoreile, kelle elu on tema enda vaimueluga tihedasti läbi põimunud, ning palavikulisele üleskirjutusele ammendamatust kirjanduslikust varamust, millest igaüks võib endale nagu second hand kauplusest meelepärast leida – isegi Krulli „Modern Discourse’i” pastiši?

Mis on selle kõige eesmärk, võiks lugeja nõutult või nõudlikult küsida. Eesmärgiks on panna mõtlema luule võimalustele Mitteautori ette antud mänguväljal, tema kehtestatud mängureeglite järgi. Kuid mitte ainult. See osutab luule võimele saata korda hirmuäratavaid asju, luua hullumeelseid, kiireid, pöördumatuid, programmilisi, revolutsioonilisi muutusi – kui ainult julgust ja järel­tulijaid, noid koletuid töölisi, jätkub, nagu unistas ka Rimbaud.

[1] ERR-i kultuuriportaal 19. II 2021.

 

[2] M. Väljataga, Tokerjad tääbuvad. „Sirp” 18. VI 2010.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon