Rasedus keisrit mõistatamas

Paavo Matsin

Max Rebu: „Hiina keisri rasedus”.

Ants Pasun, 2021. 94 lk.

Olen ikka lugenud imestusega, kuidas kriitikud kurdavad Marko Kompuse luulega kohtudes, justkui peaksid nad järsku oma intellektuaalsusest loobuma. Nii kirjutab Piret Põldver oma muidu sümpaatses arvustuses Kompuse luule kohta: „Püüdes luua silme ette pilti öeldud sõnadest, ajutegevus takerdub. Kui lugeja suudabki n-ö lahendada Kompuse teksti kaks-kolm esimest kummalist sõna ja seosed, siis järgmistega ei pöördu tähendus mitte ainult pea peale, vaid väljub harjumuspärase mõtlemise juurest täiesti. Tunne, et aju läheb krussi, on alles algus, edasi liikumiseks tuleb lasta lahti kogu intellektuaalsuse koormast.”[1] Tegelikult on Kompuse puhul vaja just nimelt rakendada kogu oma intellektuaalsust, et mitte jääda tema loomingu suhtes n-ö magavaks kriitikuks. Kirjutasin juba üle kümne aasta tagasi põgusalt sellest, et Kompusel ilmnevad mitmed suured, üsna selged teemad: sõnad, emakeel, hambad jne.[2] Ja kui vaadelda sürrealistlikuks peetavaid autoreid analüütilisest psühholoogiast tõukuva lähenemise kaudu, siis võib näha, et just sellist meetodit kasutavad kirjanikud on täiesti alasti – nad lasevad oma mitte­teadvusel lugeja ees möllata. Kompuse tekstid ongi mitteteadvuse projektsioonid oma parimal kujul, sest nende kaudu saab jälgida autori psüühilisi protsesse väga lähedalt, kuna ta ei kasuta (vähemalt mitte läbivalt) n-ö tavalisi ratsionaalseid kirjaniku­oskusi ja -võtteid. Loomulikult ei ole see vastandus korrektne, sest Kompusel leidub ka klassikalisi teemasid nagu ­kirjutamine ­kirjutamisest, isamaaluule jne. Carl Gustav Jung kasutas näiteks oma teoses „Uurimus individuatsiooniprotsessist” (1934) indi­viduatsiooniprotsessi paremaks näitlikustamiseks ühe patsiendi joonistusi, kellel puudusid tavapärased joonistamisoskused, mis lubas mitte­teadvusel seda paremini esile tulla.

Pean Max Rebu / Marko Kompuse vast­ilmunud meistriteost „Hiina keisri rasedus” väga heaks analüüsimaterjaliks, sest tegu tundub olevat ühe konkreetse teema põhjaliku lahtikirjutamisega. Kuna loomingusse peidetud psüühilised protsessid on äärmiselt keerulised ja kerkivad esile enamasti vaid fragmentidena, siis on hea võtta aluseks alkeemia theoria, mida jungilikus tähenduses võib mõista peamiselt mitteteadvuslike sisude projektsiooni ehk arhetüüpsete vormidena. Alkeemilise protsessi mustrid või põhietapid on näha loometegevuses ka siis, kui inimene ise neist midagi ei tea, samuti siis, kui ta üritab olla plahvatuslikult spontaanne või kasutab tekstide loomisel meetodeid, mis rõhutavad juhuslikkust.

Alkeemias on levinud Suure Toimingu (ld k Opus Magnum) ehk transmutatsiooni kujutamine sureva ja taassündiva kuninga või kuningapaarina ning alkeemiliste teoste rohketel illustratsioonidel on ka jälgitav omalaadne „rasedus”, mis viib lõpuks välja Filosoofilise Kivi tekkimiseni. Kompus alustab oma sümfooniat Hiina keisri rasedusest võimsate piltidega mikro- ja makrokosmosest („viljapea / ja viljapeas keisri / rasedus lükkab maastikku ümber”, lk 8), mis sarnaneb esmapilgul lihtsa kosmo­goonilise motiiviga. Ometi on see oma religioossete konnotatsioonidega vägagi rafineeritud: „puusepp kala / oma höövli oma kirvega / meisterdab ujuvat jutlust / keisri jalakarvade kõrtsis” (lk 6). Sellest salmikesest üksi võiks kirjutada paksu raamatu. Kõige tuntum puusepp maailmas on loomulikult Jeesus. Lääne müstika seisu­kohalt on huvitav, et kogu vabamüürlik sümboolika ei tugine mitte puu, vaid kivi töötlemisele, nii et teatav vastuolu kirikuga on lääne müstikasse juba algusest saadik sisse kirjutatud. Nii on ka Kompuse loodav keisri teoloogia-güneko­loogia nihestatud. Kompuse mastaapne ja samas peen avamäng „neli linnuteed kõrgemal / keisri rasedus oli liivakõrv / nõelasilma kõrval” (lk 9) vihjaks justkui Jeruusalemma Nõelasilma väravale kuskil kosmoses. Pärimuse kohaselt avatakse kitsas Nõelasilma värav Jeruusalemmas lõpuaegadel, siis kui Kohtumõistja (kes see on, seda piiblis ei öelda) asub tegutsema. Alkeemiliselt on Kompuse teoses huvitav aga liivaga seotud kujundite kasutamine raamatu algupoolel, mis võiks viidata mitte­teadvustatud kujutlustele prima materia (ld k algaine) kohta, mis on igavene, mitteloodud (increatum) ja alkeemikute taotletava Kivi, lapis’e ema.

Tänapäeval ulatub alkeemiaharrastajate jõud tinktuuralkeemia puhul tavaliselt vaid algfaasini, nigredo’ni, mis tähendab mustjasust, füüsilise „mina” surma. Ka Kompuse raamatu alguses võib täheldada suremisega seotud kujundeid, sest selleks, et taassünd oleks võimalik, peab kõigepealt midagi surema – surm on alkeemikutele eostuse eeldus. Keiser, mis iganes valitseja ta ka Kompusel on, peab alustuseks surema: „maakamara kantslis puusad on keisri matus” (lk 13). Nigredo linnu­sümboliks on ronk või vares, Kompusel „keisri preester on harakapreester” (lk 32). Mis eriti huvitav, kohe järgneb, et „keisris uitavad rasedus ja tumm paabulind” (lk 33). Linnud on alkeemias alati olnud vaimset arengut läbiva inimhinge erinevate seisundite võrdkujud, paabulind oma uhke sabaga on alkeemia ajaloos mustale faasile järgneva sisemise töö sümbol. Samas on selles faasis oluline alkeemilise tule olemasolu, mis „keisri rasedust kütab” (lk 11). Rohkele kujundilaviinile vaatamata on selgesti hoomatav ka teatav alkeemiline põhilugu surmast ja taassünnist ehk „need on keisri vanad kaldad / olemise kummalises sängis” (lk 27), keiser on enne rasedust „oma nurgavoodis” (lk 47), „kaldata vagunis” (lk 49). Luuletaja poeetika on siin meisterlik, ta on leidnud mitteteadlikult nigredo’ga (ja sellele järgnevaga) ­tegeledes lugematult suurepäraseid kujundeid: räägitakse taevastest tõukudest (lk 18), puujala õitest (lk 19), lõokesest, kes sugutab vihma (lk 19), viljaterast, mis erutub (lk 20) jne. Kompuse ridu „maasse kaevatult paneb keiser / kinni ilmapuu nööbid / taskus rohu võti mida sõrmitseb” (lk 13) lugedes tulevad aga kohe silme ette ohtrad alkeemilised gravüürid, kus lamavast inimesest või kuningast hakkab lõpuks kasvama puu. Taolisi muutusi rõhutavas tekstiosas on Kompusel kohati isegi mingit idapärast kōan’likkust: „keiser ja rasedus / kolivad jõgede vooditest / mägede vooditesse” (lk 22).

Lõpuks tekivad kujundites vihjed alkeemilisele hermafrodiitsusele, kahe­susele, mis sümboliseerib Filosoofilist Poega ehk Kivi: „on keiser vahetada raseduse vastu / kaks keisrit kahe raseduse vastu” (lk 23), „tore kui keiser veeretaks torni / läbi kahe nõelasilma / kahte nõela tormisilmas” (lk 62) ja „lõhnaga kaelakuti hekid toidavad keisrit” (lk 62). Viimaks on aeg küps alkeemilise lõpptulemuse sündimisele, sest „rasedus keisris kaotusvaluni magatab tuld” (lk 73) ja „keiser seljatab omi kaldaid / rasedus roostetab hällis” (lk 73). Kui raamat algab sügisega, mis kuulutab ette talve ehk nigredo saabumist, siis teose lõpuosas käib loomulikult jutt juba suvest. Nigredo’st väljumine on alati ka depressioonist väljumine ehk „olla keiser on olla / lõpmatusega kahevahel” (lk 88).

Huvitaval kombel lõpeb teos melanhoolsete toonidega, lisaks toob Kompus seal mängu ka oma varasematest kogudest tuttava keele ja emakeele temaatika. Aga alkeemiline mitteteadvuslik kulgemine teoses võibki kajastada luuletaja enda inviduatsiooniprotsessi, liikumist oma Ise ehk jungiliku Selbst’i poole, öeldakse ju raamatuski nii: „õpetab raseduse keelele oma iset” (lk 77). Keele kui poeedi tööriista kohta lõpuleheküljel kirjutatu on äärmiselt intiimne ja kogu kujundlikkusest hoolimata täiesti arusaadav: „lasknult alla tõusen emakeele voodist / mina hiina keisri rasedus / et õpetada mustikatele armastuse ajalugu” (lk 94).

Tahaksin rõhutada, et Kompuse tekstid ei ole mingid analfabeetilised kala öölaulud, nagu neid mõnikord käsitletakse. Siin on teemasid, arenguid, uhkeid kujundeid, elutarka filosoofiat, vanu mustreid ja muud, ilmselt ka isiklikku ja päevakajalist. „Hiina keisri rasedus” kujutab nigredo’st väljumist, depressiooni võitmist või vähemalt selle püüdlemist, mitte depressiooniga flir­timist, nagu tänapäeval mõnikord kirjanduses kombeks. Keisri rasedus, millel on selgelt ja paradoksaalselt dualistlik olemus, on personifitseerimist taotlev mitte­teadvus. Ehk on teose lõpumelan­hooliagi kantud sellest, et keisri rasedus oma vastuoluliste omadustega tähistab autori mitteteadvust, tema petlikku ja igavesti muutuvat sisu.

 

Eraldi tahaksin esile tõsta Kompuse raamatu kujundust. See on tähelepanu äratavas formaadis, Kristina Viina rohkete ja huvitavate illustratsioonidega. Viin, kes on nii kunstnik kui ka teoloog, on juba alates esikaanest loonud teksti toetava tundliku ümbruse. Kaanel näeme viltu kukkunud silmaga kolmnurga all veneetsialikku maski kandvat idamaist ülikut, kes teeb midagi ainuvõimalikku – liigub vette ehk nn Merkuuri purskkaevu. Laskumine merre kujutab alkeemiliselt solutio’t (ld k lahustumine). Raamat algab niisiis ka visuaalselt tagasiminekuga algse pimeduse seisundisse, raseda naise lootevette. Ka alkeemikute Kivi kasvab nagu laps emaihus. Üliku selja taga on kujutatud kummalist lindu, kes on avanud tiivad. Kui psühholoogiliselt tähendab laskumine merre (alkeemias on solutio’l palju variatsioone: kuningas upub meres, päike laskub purskkaevu jne) laskumist mitteteadvusse, siis lind (Püha Vaim) viitab inimese püüdele saavutada transtsendentset terviklikkust. Raamatus on illustratsioonidel erinevad figuurid seotud eelkõige loodusega – kehast kasvavad välja taimed, üsast puud ja juured. Kristina Viina roll ongi poeet Kompust siin raamatus müstilise õena toetada, kui „raseduse hõlmast raseduse hõlma / keiser istutab hümni” (lk 79).

[1] P. Põldver, Lastesürrealist Marko Kompus. „Sirp” 13. IV 2018.

 

[2] P. Matsin, Professor Koti ettekanne umb­usukomisjonile. „Sirp” 11. VI 2010.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon