Reet Krusten 11. III 1934 – 20. VI 2021

Suve hakul lahkus meie seast 87-aasta­sena kirjandusteadlane ja lastekirjan­duse uurija Reet Krusten. Ta sündis esiklapsena kultuuritegelaste peres. Tema isa Erni (Ernst) Krusten ja onu Pedro Krusten olid mõlemad kirjanikud, onu Otto Krusten oli aga karikaturist. Seetõttu tundus pärast põhi- ja keskhariduse omandamist Lääne-Virumaal loomulik valik astuda Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima. Peale lõpetamist töötas Reet Krusten Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirandi ja teadurina ning Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana.

Krusten alustas kirjandusteadla­sena proosa uurimisega ning kaitses 1966. aas­tal filoloogiakandidaadi kraa­di väi­te­kirjaga „Eesti nõukogude proosa­k­irjanduse arengujooni sõjajärgsel perioodil”. Hilisemal ajal keskendus ta aga pigem lastekirjandusele. Artiklid lastekirjandusest „Eesti kirjanduse ajaloo” köidetesse ja teistesse teatme­teostesse (EKBL, ENE, ENEKE jm) on valminud just tema käe all. Krusteni lastekirjandusliku uurimistöö tipuks võib pidada eesti lastekirjanduse esimest täielikku arenguloolist ülevaadet „Eesti lastekirjandus” (1995), mis viis selle ainevaldkonna käsitluse kirjandusteaduslikule, tugeva teoreetilise baasiga tasandile. Tegemist on teosega, mis kõigil lastekirjanduse uurijatel kirjutuslaua nurgal seistes tänastelgi tegemistel ajaloolist tuge ja inspiratsiooni pakub.

Reet Krusteni eestvõtmisel avaldati mitmeid 1920.–1930. aastatel tegutsenud ning Nõukogude perioodil põlu alla sattunud kirjanike valikkogusid lastele. Tema koostatuna ja põhjaliku eessõnaga varustatuna nägi sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust” trükivalgust paljude unustusse määratud kirjanike looming: Jüri Parijõe „Jutte” (1982), Jaan Vahtra „Metsajärv” (1982), Marta Sillaotsa „Trips, Traps, Trull ja teised” (1987) ja Reinhold Kamseni „Kodukoppel” (1992). „Vanad aabitsajutud” (1993) tõi aga rambivalgusesse parimad aabitsa- ja lugemikupalad aastatest 1795–1940. Hilisematelgi perioodidel leidis Reet Krusten arhiiviriiuleilt ikka seda, mis meie lastekirjanduslikku mälu turgutaks ja taastoodaks. Kogumikud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2009), „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ (2009) ja „Eesti muistendite kuldraamat” (2010) on selle tõestuseks.

Need, kel oli õnn Reet Krusteniga koos­­­tööd teha, meenutavad tema laialdasi üldkultuurilisi teadmisi, täpsust, süvenemisvõimet ning jäägitut armastust laste­kirjanduse vastu. Ajast, mil Krusten oli juba vaieldamatu autoriteet laste­kirjanduse vallas, mäletavad tollased vald­konnaga alustajad tema sooja südam­likkust ja toetavat kätt. Lahkelt juhatas ta noori uurijaid läbi meie lastekirjanduse ajaloo, meenutas omaaegset ajaloolist tausta, tõi sealt esile paralleele kaasajaga, aitas leida akadeemilist teoreetilist kirjandust ning juhatas kätte uurimisteel kaduma kippuva suuna. Kunagi ei olnud tunda üleolevat või kõiketeadvat suhtumist, pigem hindas ta uute tulijate värskeid ideid ja tegutsemisuljust, pakkudes toeks oma kogemusi ja teadmisi.

Reet Krusteni loendamatutest arvustustest ja lastekirjanduslikest artiklitest ilmneb juba algusaastail tema kompromissitu loomus ja nõudlikkus laste­kirjanduse suhtes. 19. sajandi lõpust tuttav lausung „Ainult parim on las­tele küllalt hea” oli Reet Krustenile vääramatuks põhimõtteks – ta leidis, et lastekirjanduse keskmes peab olema laps, kellele kirjutades ei tohi teha mingit hin­naalandust. Nõnda kannab ka Reet Krusteni lastekirjanduse ülevaade „Eesti lastekirjandus” pühendust just talle kõi­ge olulisematele, tema lastele Kertule, Anule, Keiule ja Laurile.

 

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Eesti Kirjanike Liit

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon