See, mis seisab sõnade taga

Eda Ahi

Larissa Joonas: „Arütmia või ööbikud”. Tõlkinud Aare Pilv.

Tuum, 2020. 164 lk.

 

Larissa Joonas on 1960. aastal Tatarimaal sündinud Kohtla-Järve luuletaja, kes on avaldanud viis luulekogu ja töötab Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kol­­ledžis informaatikaõppejõuna. Ta kir­­jutab sellest, mille paljud meist kahtlemata ära tunnevad: „mõnikord ma töötan palju ja magan vähe / ja hakkan oma ülesannet unustama / miks mille pärast ja mis eesmärkide nimel / on mind hei­detud sellesse igavese talve / lumisesse linna / lõputu maailma serval” (lk 69). Aga paljustki muust.

Omaenda luule kohta ütleb autor muu hulgas nii: „Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud / läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmav­ad / kammertoonihelina täpsed [—] arvasin / aga nemad olid nagu vormitu liiv / mis vajub läbi kuivanud sõrmede.” (Lk 119.) Jah, võib-olla on neis ajuti tõesti selline tabamatus, mis jätab läbi sõrmede vajumise mulje. Ent esiotsa läbi sõrmede vajununa settib see liiv igal juhul kohemaid kuskile sisemusse ega anna asu – ajuti kriibib, ent sageli justkui meenutab reisikotipõhja-suveniirina juba hoomamatuks muu­tu­­vaid mälestusi, milles sahi­seb argine inim­likkus.

Teisal sõnastab Joonas oma kirjuta­mis­protsessi tuuma ning sisu ja vormi suhte nii: „Väljenduse vormil pole tähtsust. [—] Seepärast ei murra ma kunagi pead selle üle, kuidas ma väljendun, / tähtis on see, / mis seisab mu sõnade taga” (lk 9). Ja ongi nii, et Joonas ei eksi kordagi kenitlemise teele. Nagu paistab siinsetest näidetestki, on tema stiil vahe, lihtne ja sirgjooneline.

„Parem kibe õnn kui hall, trööstitu elu,” ütleb Stalkeri naine. Larissa Joonas ei paista temaga nõustuvat. Ajal, kui õnnest räägitakse ja mõeldakse palju, aetakse seda taga ja ollakse selle puudumise suhtes valvsad, mõjub Joonase luule omal moel tervendavalt ja lohutavalt. Nende kaante vahel kõneleb inimene, kes on sõlminud rahu olukorraga, kus õnn ei ole konstant, vaid pigem aeg-ajalt seesmisele horisondile kerkiv virvendus. Ja ka siis paistab autor meelsasti õnne kogevat pigem kaine kõrvaltvaataja pilguga, ilma ülepeakaela sellesse viskumata – täpselt nagu teisigi nähtusi. Igati asjalik lähe­nemine meie laiuskraadidel, kus pime­duse ja kroonilise vitamiinipuuduse käes tundub tihti targem energiat säästa.

Teisalt pole tegu kaugeltki mingi hali­naga. Aare Pilve järelsõnas refereeritud Gennadi Kalašnikov nimetab autori suh­­­­­tumist mehiseks elule näkku vaata­miseks. Kas just mehine – aga elule näkku vaatamine väärib Joonase luule puhul kahtlemata äramärkimist. Autori­mina ei lase end eluvoogudes püdelaks, vaid valib perspektiivi teadlikult ja on valmis kõige, ka omaenese kurbuse eest vastutama. Aga tema vaatepunkt ei ole rõhutatult sangarlik ega trotslik, vaid mõõ­­dukalt huvitunud, kaasav, võimeline hoomama mitmekülgset tervikut ja sellest rõõmu tundma. Näib, et suurest õnnest on autorile armsam hoopis mit­me­­­­tahulistest argihetkedest sündiv rõõm ja leppimine, mis seob kogu olemiskako­foo­nia harmooniliseks tervikuks. Ühes luu­letuses kirjeldab autorimina, kuidas tema tekstidele on heidetud ette mee­le­­heitlikku pessimismi, „sügavikku ja seda kuristikku / millesse vaadates ise muutud kuristikuks” (lk 76). Niisugune hinnang paistab mulle üdini ebaõiglane, sest ma pole nii elujaatavaid tekste tükk aega lugenud. Elujaatavaid eelkõige selles mõttes, et need ei eita elu tema mitmekesisuses. Need luuletused ei vaata tegelikkusest mööda, ei puikle ega page – ega tahagi seda teha –, vaid jõllitavad tõepoolest huviga kõigele ja kõigile otse silma.

Joonase luuletustes pole rõõmu ja rahulolu leidmine kaduvas ja argises niisiis mitte mingi kurioosum, eneseületus või paradoks, vaid elu lahutamatu osa. Paistab, nagu ei puuduks tema perspektiivist ka riuklik absurdihuumori noot. Paratamatusest ja tühisusest saab – olgu siis absurdifiltri kaudu või ilmagi – ammutada lohutust ja jõudu: „hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel / et teed seda hommegi [—] sellest vaatepunktist on kõige õigem / mitte elada asjatult kui kõik on ilma kahtlusteta asjatu.” (Lk 97.)

Näiteid sedasorti vaatevinklist leiab Joonase tekstidest ridamisi. „Varem või hiljem öeldakse sulle et sa oled eikeegi [—] see võib olla isegi kompli­ment,” se­das­tab Larissa Joonas, tuues süm­paat­se näite kass Urmasest, kes on inimarmastuse alal tõeline meister, ent küberjulgeolekus paras diletant (lk 143). Hea seegi, et sind on võetud vaevaks kellegagi võrrelda – ka juhul, kui võrdluse tulemus on kriitika. Jah, kass Urmasega võrreldes ei tea sa inimarmastusest tuhkagi, aga see-eest taipad küberjulgeolekust rohkem kui su neljajalgne sõber. Ja muidugi on igati tarvilik meenutus see, et sügise tulek ei tähenda surma: „homme paneme selga joped ja läheme tööle” (lk 105) ja jätkame igituttavat rada. Joonas nendib, et inimene võib ju käia ära ükskõik mil­lise teise mere ääres, minna sinna kas või igaveseks, aga homme saavad rahulolematus ja kadedus ta sealgi kätte. Seepärast tasub naasta külma tööstuslikku õhku. Ja hea seegi, kui on olemas kodu, päris oma keskkond, milles toda tuttavlikku merd, kajakaid, ärevust, meeleheidet ja tühjust kogeda (lk 131). Larissa Joonas üleb: „surra pole hirmus / seisad akna ees ning tuul on mahlane ja puhas [—] sured ära aga tema jääb [—] kui hea et ka minuta” (lk 46). Ja tõepoolest hakkab kuidagi hea ja kerge.

Toda toekat leplikkust toidab küllap ka eluterve kontakt ümbritseva keskkonna ja inimestega elukaare igas otsas. Empaatilises valguses kangastuvad Joo­nase tekstides nii kuldsed (lk 107) kui ka kõiksugu muud sorti esivanemad, samuti lapsed, näiteks pisike poeg, kellele ärgu saagu osaks „sõda / mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna” (lk 44). Autor nendib, et meid „ühendavad surnud [—] Me arvame kõik, et nad on ülal / või all, aga nad on kõikjal” (lk 47). Joonase loodud maailmas on loomulik, et mälu alistab aja ning nii minevik kui ka tulevik elavad ühel ja samal ajal edasi – ja ei saagi päriselt aru, kas maises või une­mai­ses keskkonnas, millele Joonas sageli viitab –, toetades üksteist ja andes sõbralikult vastamisi järele, kus vaja: „unetud lapsed, kes võrsuvad tühjuse seest, / punk­tist ja surmast ja kuumadest ihatud kan­natustest, / nad vaatavad öösse, et õppida kosmilist pimedust tundma, / ilma, et kar­d­aksid seda või sooviksid võimu ta üle. [—] Kõik peavad nad uuesti õppima, aegadel tuleb ent õhemaks saada ja kesta.” (Lk 33.)

Paistab, nagu oskaks Joonas taimede, loomade ja lindude keelt, kuigi püüab väita vastupidist: „Kõige keerulisem oli tunnistada lindudele et sa ei oska lennata / oled elanud mitu linnu eluiga istutanud õunapuu kasvatanud tütre üles” (lk 147). Autor jutustab igati usutavalt lehmade hämmingust (lk 145) ja kirjeldab sügist kui aega, kus hakkad vestlema võõraste taimedega (lk 148). Ühes luuletuses kujutleb Joonas sedasorti tulevikku, kus istume ühe laua taga kuuskede ja lindudega ning meenutame, kuidas omavahel sõditi (lk 150) – kusjuures esimene toost on selle auks, et keegi ei võitnud. Niisugust eriskummalist sööma­aega pole raske ette kujutada – samuti nagu lapsi ja esivanemaidki, vaatleb ta külalislahke ja kaastundliku pilguga ka kõiki teisi elus ja eluta olendeid.

Joonast näivad subjektidena kõnetavat ka sisemise ja välimise ilmastiku nähtused. Küll kõneleb ta tuulest, mis naaseb jahimehena igal aastal, lootes kerget saaki (lk 60). Ja siis ütleb ta: „Mõnikord tunnen sellist üksindust / et üksindusel hakkab õudne” (lk 146). Ometi jääb mulje, nagu tajuks autorimina hästi, et ta ei ole päriselt kunagi üksi. Alati on kuskil mõni esivanem, järeltulija, lind või loom. Tuul või üksindus ise. Rääkimata asjadest, mis näivad Joonase luules tähistavat nii tegelikku kui ka kujuteldavat mateeriat. Kusjuures mõlemad on ühtviisi hoomatavad, lausa käegakatsutavad. Asjad võivad ju kaotada siinpool väärtuse, ent teispoolsuses jäävad nad neid nähtamatuid inimesi samuti nähtamatuna saatma (lk 32). Lahkunutegi kodudes elavad asjad omaette edasi (lk 27), sisendades järeltulijatesse aukartust ja vanadusehirmu. Nii et tõepoolest võib võita see, kel on surres rohkem asju – sest peale mälestusena edasi elavate esivanemate ja mälestusi edasi kandvate laste püsivad Joonase luules ka asjad ja talletavad endas mälu. On üsna kõnekas, et isegi luuletuse kirjutamise protsessi kirjeldab Joonas asjastamisena: „Mõnikord tahaks asjastada tunnet, mida olen aastaid tundnud.” (Lk 8.) Ja muidu igati mõõdetud ja tasakaaluka tooniga kogumikus kõlavad ehk trotslik-võidukalt vaid need read, mis osutavad, et aeg ei suuda võita mälu (lk 56).

Niisiis on Joonase luules omavahel lahutamatult läbi põimunud, ühtviisi tajutavad ja hoomatavad – et mitte öelda käegakatsutavad – olemine ja mitteolemine, elu ja surm, asjad ja olendid, unenäo- ja tegelik maailm. Ja too pilk, mis vaatab justkui une ja ärkveloleku piiril huviga elu selle mitmekülgsuses, eitamata ühtegi tahku, jõuab lõpuks tõdemuseni, mis annab valikkogule peal­kirja ja väljendab tõepoolest – nagu koostaja viitab – nii mõndagi Joonase luulele iseloomulikku:

 

Probleemid unega südame  rütmihäired ööbikud ei lase uinuda
läbi suletud silmade imbuvad maailmad   
on kas päris halb või imeliselt sulnis   
ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia  või ööbikud.

(Lk 109.)

 

Raamatu käest pannud, tekib mul vägisi tahtmine küsida: kus te olete olnud, Larissa Joonas? Tuleb välja, et siinsamas, ja sedasorti küsimuse esitamise asemel peaks siinkirjutaja vaatama peeglisse. Kiitus ja tänu Aare Pilvele ja kirjastusele Tuum väärt ettevõtmise eest. Loodan, et saame Larissa Joonase luulet peagi veel lugeda ja kuulda, sealhulgas eesti keelde tõlgituna.

Muuseas, oleksin eelistanud lugeda paral­leelselt originaali ja tõlget – ehk võiks tulevikus mõelda ka sedasorti kogumikule? Samuti oleks rõõm lugeda-kuulda nii autori mõtteid kui ka lugejaskonna arutelu mõnes eestikeelses kultuuriväljaandes või -kanalis. Larissa Joonase luule väärib kindlasti ka eesti lugejate seas laiemat kõlapinda. Rääkimata sellest, et Eesti luule vajab tingimata nii suurepärast autorit. Lõpe­tuseks alati asjakohane meenutus, mis mõjugu ühtlasi sihitud üleskutsena lugeda Larissa Joonase luulet: „kui valida koristamise ja luuletuste vahel / siis on valik ilmne” (lk 54).

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon