Ühest mustast monoliidist eesti kirjanduses

Tõnis Hallaste

„Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjan­dusest”. Koostanud Veiko Belials ja
Joel Jans.

Eesti Ulmeühing, 2020. 520 lk.

Eesti ulme otse hämmastava elujõulisuse kirjeldamisega on alustatud või lõpetatud piisavalt palju ulmeteemalisi artikleid, et sellest on juba saanud klišee. Ometi on põhjust seda iga kord taas meelde tuletada, sest tegemist pole sugugi enesest­mõistetavusega. Kaks õhinapõhist veebi­ajakirja, millest üks („Reaktor”) ilmub iga kuu, teine („Algernon”) kord kvartalis, kriitika­portaal Ulmekirjanduse BAAS, mille andmebaas on tohutu ja mis aina täieneb, iga-aastased koosolekud Estconil – seda kõike on nõnda palju, et Jüri Kallase sõnul kadestavad meid isegi naaber­riikide fännid. „Kui nõukogude ajal oli Läti ja eriti Leedu ulmekirjandus teoste hulga ja ka taseme poolest meist üle, siis praeguseks oleme lõunanaabrid kaugele selja taha jätnud. Isegi Skandinaavia fännid vaatavad meid kadedalt – nii palju autoreid, ilmub nii palju ja nii profilt!” (Lk 457.)

Seepärast on üllatav, et ulmet mõtestavaid raamatuid on eesti keeles ilmunud väga vähe. Pole isegi kirjandusteoreetilisi käsitlusi, mille fookuses oleksid ulme­raamatud või ulme kui žanr. On küll inimese ja tehnoloogia suhet kirjeldavaid teoseid, näiteks Lewis Mumfordi „Masina müüt”, aga eesti keelde pole jõudnud ­Tzvetan Todorovi, Darko Suvini, Brian McHale’i jpt käsitlusi ulmežanri spetsiifikast. On võimalik viidata ülikoolide teadustöödele ning siin-seal ilmunud üksikartiklitele, ent läbinisti ulmele keskenduvaid tervikteoseid pole käputäitki. Seni ainus kogumik „Katsed nimetada saart” ilmus alles 2013. aastal. Mullu sai see täiendust kahe raamatu näol – siin arvustatav „Fändomi sünd” ning Raul Sulbi koostatud artiklikogumik „Terra Fantastica kartograafid”.

Kogumikku „Fändomi sünd” on koondatud mitmed olulisemad kirjutised Eesti ulme kohta. Kuna kogumik on koostatud tähtpäeva puhul, siis on see igati sobiv, nii nagu eessõnaski öeldud: „Millal siis veel tagasi vaadata, kui mitte Eesti Ulmeühingu 25. ja sõna „ulme” 50. juubeli aastal?” (Lk 10.) Raamat on mahukas, tekstid stiililt ja sisult kõikuvad: ühelt poolt on siin „Keele ja Kirjanduse” teadusartikleid, teisalt leidub lõpu poole muhedaid heietusi ulmeinimeste iganädalastest kõrtsikülastustest. Neis äärmustes peituvad mu hinnangul raamatu kaks põhilist funktsiooni: esiteks on raamat väärtuslik algtekstide varamu, teiseks on see ühe subkultuuri enesemääratlemise musternäide.

Kogumikus avaldatud põhjalikud käsitlused ulme kohta teevad sellest väärtusliku abivahendi neile, kes soovivad ulmeteemadel kirjutada näiteks ülikooli lõpu- või teadustööd. Nüüd on Eesti ulmeuurijal suurepärane allikas selliste ulmesse puutuvate kirjandusteaduslike kontseptsioonide seletamiseks või refereerimiseks nagu „noovum” ja „kognitiivne võõritus” (lk 108), ulmekirjanduse kolmik­jaotus teadusulmeks, fantasy’ks ja õudusulmeks (lk 105), „ekstrapolatiivne ulme” ja „spekulatiivne ulme” (lk 231), „singulaarsus” (lk 326), „transhumanism” (lk 327) jne. Teaduslikumate artiklite ­kõrval on väga huvipakkuv ka Mairi Lauriku ülevaade sõna „ulme” ajaloost. Ja juhul kui ulmeuurija ei peakski vaja minevat leidma raamatus sisalduvatest artiklitest, võib tal abi olla rikkalikest kasutatud kirjanduse loeteludest. Alvar Loog mainib kogumikku kritiseerides, et see võinuks ka sisaldada Maniakkide Tänava manifestilaadset üleskutset kirjutada rohkem ulmet Eesti kontekstis.[1] Mulle endale hakkas huvi pakkuma mitmes kohas mainitud Astrid Reinla 1980. aastatel „Loomingus” ilmunud artikkel „Kuhu on jäänud eesti ulme?”, milles ta arutleb ulme kui eestlase meelelaadile sobimatu žanri üle, viidates grammatilise tuleviku puudumisele eesti keeles. Loodetavasti ilmuvad need siis mõnes järgmises kogumikus.

Lisaks sellele, et teoses on suur hulk väärtuslikku allikmaterjali, on siin ka ajalooliselt tähenduslikke kirjutisi kõigile neile, keda võiks huvitada Eesti ulme­teemalise mõtlemise ajalugu. Nii mõnigi tekst omandab eriväärtuse ajaloolise dokumendina. Andrus Oru artikkel „Ulmežanri piirjooni” võib lugejale mõjuda nagu sahmakas külma vett, eriti kuna see järgneb kogumikus Wimbergi poleemikale (mis on loomulikult samuti ajalooliselt põnev tekst). Kuigi Oru ammune, 2001. aastal ilmunud artikkel on tavalugejale ehk natuke liiga kuiv ja teaduslik, on see siiski eriline selle poolest, et oli esimene „Keeles ja Kirjanduses” ilmunud Eesti ulme käsitlus. Ka mõne teise artikliga tekkis tunne, nagu hoiaks käes ajaloolist dokumenti. Seda muljet aitab tekitada toimetajate soov mitte ühtlustada terminoloogiat ning lasta igal artiklil paista „oma aja lapsena”, mis omakorda toob välja eestikeelse ulme terminoloogia kujunemise loo. Nii on lugedes tajuda terminiotsinguid ning võib näha, kuidas püütakse leida vasteid hard science fiction’ile (seda on tõlgitud „rajuulmeks” ja „kõvaulmeks”), selle vastandile soft science fiction’ile („maheulme”) ning fantasy’le („imeulme”, „fantaasiaulme”). Koostajad oleksid justkui eeldanud, et lugeja avab teose esimeselt leheküljelt ja lõpetab viimase leheküljega ning teeb kaasa teekonna, mille käigus oma nägu otsivatest asjaarmastajatest kujuneb aegamööda elujõuline kirjandusnähtus.

Selline lähenemine ei ole aga kuigi lugeja­sõbralik: avad uue teksti ja jälle tuleb kellegi sissejuhatav arutlus selle üle, mis see ulme ikkagi on (pahatihti päädib see nentimisega, et ulme on ulme). Samuti mõjub mõneti aegunud infona nii mõneski artiklis leiduv toonitus, et Indrek Hargla on Eesti ulme suurim talent, sest teatavasti on Hargla juba aastaid tegutsenud pigem krimikirjanduse vallas ning vahepeal on peale tulnud uusi andeid. Aga mida saanukski toimetaja teha materjaliga, mille juures ta tahtis säilitada „oma aja lapse” nägu, sellistesse tekstidesse sekkumine oleks läinud vastuollu ajaloo jäädvustamise taotlusega.

Kui rääkida „Fändomi sünnist” kui ühe subkultuuri enesemääratlemise katsest, siis tundub, et on põhjust eristada laiemas mõttes ulmet ja kitsas mõttes žanriulmet. Esimese all pean silmas igasugust ilu­kirjandust, milles figureerivad ulmelised elemendid, teise all realistlikus vormis maailmaloomelist žanriulmet, mille austajatest moodustub tugev kollektiiv. Seda, kas oled ulmefänn või žanriulme fänn, võiks näidata see, kuidas suhtud mõistesse slipstream. Selle sõna võib leida juba Andri Riidi „Eesti ulme ajaliinist” (lk 26–28), kus M. J. Eiseni lühijutu ning Boris Kaburi esimese ulmeraamatu „Kosmose rannavetes” vahele on paigutatud märksõna „enne­sõjaaegne slipstream”, mille näiteks tuuakse Gailit, Tammsaare, Ristikivi ja Viiding. Veidi allpool on juttu „pärast­sõjaaegsest slipstream’ist”. Sõna tähenduse selgitamiseni jõutakse alles 69. leheküljel: Raul Sulbi sõnul on see „piiripealne ulme”. Sulbi täpsustab, et tegemist on žanriulme vastandiga. Seega püüab slipstream’i mõiste tõmmata piiri – slipstream on see, mis võib esmapilgul mõjuda ulmena, kuid lõpuks selleks siiski ei osutu. Mõiste oleks justkui ulmepuritaanide sõimusõna. Ma pole kindel, kas näiteks nõukogude ajal kirjutatud teaduslik-tehnilisest vaimustusest küllastatud (ja küllap ka Karel Čapeki „R.U.R-i” edust tiivustatud) kirjandust saab nõnda lihtsalt lugeda tühipaljaks žanrireeturluseks. Võib-olla suhtuvad žanriulme austajad neisse proto-ulme­kirjanikesse umbes samamoodi nagu suhtutakse baltisakslastesse, kes võisid küll eesti keeles kirjutada, aga keda ei taheta näha osana eesti kirjandusloost.

Ulme ja peavoolukirjanduse vastandamisest on võimalik ka hoiduda. Kaht poolt ühendavat hoiakut võib leida sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” 2013. aastal ilmunud kogumikust „Katsed nimetada saart”. Selle asemel et vaadelda ulmet peavoolukultuurist eraldi seisva nähtusena, räägitakse Sven Vabari koostatud kogumikus ulmest kui modernistliku mõtlemise olemuslikust nähtusest, ühest kultuurilisest dominandist, mis põimub peavooluga ja mõjutab seda jõuliselt. Vabari raamat on katse lepitada ulmet ja peavoolukirjandust: žanripiir on meelevaldne, ulme kuulub ülejäänud kultuuriga ühisesse Schengeni alasse, mille kodanikud on kõik kultuuri­nautlejad.

Teisalt võib vastandus meie vs. nemad olla ulmeskeene viljakuse saladus. Tegutsetakse ühel rindel. Ulmefännid töötavad ühise žanri nimel – kedagi ei üllata näiteks Mario Kivistiku kommentaar: „Pratchett on üldiselt lahe autor, mis aga veelgi olulisem – võimalik huviärataja muu ulme­kirjanduse vastu, nii nagu Pottergi nooremate (veel) mitte-ulmefännide jaoks.” (Lk 91.) Kas annaks ette kujutada krimikirjanduse fänni, kes kiidaks „Apteeker Melchiori” selle eest, et raamat aitab ajaloohuvilisi tuua krimikirjanduse juurde? Tekib tunne, justkui oleks ulme kehatu entiteet, mille hüvanguks tegutsetakse ülemaailmselt. Kunagi protesteeriti küll kõvasti Wimbergi kommentaari vastu, et ulme on „fantaasiale erilisel moel religioosset tähendust omistav fanaatiline liikumine, eksistentsiaalset melan­hooliat kummardav sekt” (lk 87), aga mul on tunne, et taoline väide ei paneks praegu enam kedagi isegi kulmu kortsutama.

Kogumikust saab ka hea pildi selle kohta, kui ühtehoidev on Eesti ulmefänkond. Jüri Kallas annab raamatu alguses ülevaate ulme ajaloolisest kirevusest ning põlvkondlikest vastandumistest nii Ameerikas kui ka mujal maailmas, ent Eesti ulmes pole seni põlvkondade erinevus silma paistnud. Teatavaid hägusaid piire saab ehk tõmmata „Marduse”, „Algernoni” või „Reaktori” autorite vahele, ent seda pigem ilmumisaastate kui stilistiliste või žanriliste tunnuste põhjal. Mõneti on olnud juttu ka Maniakkide Tänava ümber koonduvatest Tartu ulmekirjanikest, ent nemadki ei vastandu ei vanematele kirjanikele ega tallinlastele, pigem on tegemist ühe väiksema sõpruskonnaga suurema ulmikkonna sees. Ühesõnaga, Eesti ulmeseltskond on kui üks suur perekond ja „Fändomi sünni” teine pool mõjubki omamoodi perealbumina. Asjaosalised loevad ja ohkavad igatsevalt ning mõtlevad, et saagu see üdini ulmeline pandeemiaaeg ometigi läbi, et võiks taas kokku tulla ja rõõmustada jällenägemise üle.

Eesti ulmekogukonda kirjeldades on aeg-ajalt kasutatud sõna „monoliitne” (seda mainis ka Jüri Kallas raamatu esitlusel), viidates sellega Eesti ulme massiiv­susele, selle otse hämmastavale elujõuli­susele ja tegijate produktiivsusele. Võib-olla on see peamine, mida täiesti ulmekauge inimene Eesti ulmest teab – et see on olemas ja et see on intensiivne. Samas võib monoliitsuse mulje osati teiseneda ka monoliitlikkuseks kosmoseodüsseialikus mõttes – ehk on Eesti ulme seni jäänud suureks mustaks lahmakaks, millekski ligipääsmatuks ja igivõõraks. Ometi on selge, et tegemist on põnevaid tekste ja silma­paistvaid andeid koondava nähtusega eesti kirjanduses ning „Fändomi sünnist” jääb veendumus, et Eesti ulmeskeenel läheb aina paremini. On aeg saada tuttavaks ulme kogukonnaga – juba ammu pole tegemist ei põrandaaluse pundi ega omaette nokitsevate harrastajatega. Aidaku kogumik peletada seda võõrust.

[1] A. Loog, Mis on ulme, kes on ulme, kus on ulme koht? „Postimees” 4. III 2021.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon