Friedebert Tuglas suri varakevadel, sellest on möödas viiskümmend aastat. Ma ei mäleta 1971. aasta kevadet – või kui mäletangi midagi, siis ei oska seda ajas paika panna, olin veel liiga väike. Tuglasega ma ei kohtunud, küll aga meeldis mulle hiljem ette kujutada, et selline kohtumine oleks saanud toimuda. Nüüd võib selle peale muiata. Mis mul ikka Tuglasele öelda oleks ­olnud või temal mulle, oleksin vaid hiljem võinud kirjaniku jumaliku puudu­tusega kelkida, juhul muidugi, kui ta oleks mu pead silitanud. Võib muiata, kuid sellest hoolimata on iseloomulik, et Tuglas näis – ja ehk näib nüüdki – esinda­vat kirjanduslikku järjepidevust viisil, millest tasub osa saada. Või kui Tuglas on mõnele lugejale vastunäidustatud, siis on temas ometi midagi, millele vastandudagi oleks tore, ka see on üks osasaamise vorme.

Tuglas paistab olevat suur ja küsimus Tuglase tähenduse kohta paistab olevat ühe artikli jaoks liiga suur. Proovin läheneda konkreetsema nurga alt. Vaatenurk oli mulle artiklit kirjutama hakates tegelikult selge enne kui see, et jutuks tuleb just Tuglas. Viimasel ajal on mind üha rohkem huvi­tama hakanud, kuidas kujutatakse meie kirjanikke ilukirjanduslikes tekstides. 2019. ja 2020. aastal pühendasin sellele teemale ülikoolis eraldi kursuse, kus asja sai üheskoos arutatud mitmest küljest. Need mitmed küljed hakkasid mulle ennast ilmutama muulgi viisil. 2020. aastal valmis näiteks kaks väljapaistvat üliõpilastööd, mis ei tegelenud küll täpselt sama asjaga, kuid mille teemapüstitused mingis mõttes laiendasid minu lähenemisviisi: ühes neist on juttu tegelaste „laenamisest”, teises mittefiktsionaalsetest pärisnimedest kirjanduses.1 Mulle oli üks keskseid küsimusi see, kuidas on kultuuri­loo­line proosa ja draama kujutanud kirjanikke ning vorminud kirjandusloolist narratiivi, mis peaks küll olema ennekõike kirjandusteadlaste kontrolli all, kuid on seda ikkagi vaid osaliselt. Laiemalt tähendab kultuurilooline kirjandus ajalooga tegelemise fiktsionaalset varianti. Märt Väljataga sõnul on see „mineviku kujutluslik rekonstruktsioon, mis lähtub osalt vulgaarsest, osalt ametlikust, osalt teaduslikust ajaloopildist”.2 See on niisiis ala, kus jooksevad kokku kõik tähtsamad ajaloost rääkimise võimalused, lähevad oma­vahel sassi ja samas tekib nende vahel kujuteldav tasakaalupunkt. Autonoom­sena eristub siin omakorda kirjanduslugu, mida mõnikord vaadeldakse koos „suure” ajalooga, mõnikord mitte. Narratiivis käivitavad sündmusi tegelased ning kirjandusloolise narratiivi kõige tüüpilisemad tegelased on kirjanikud, kuigi mõnikord võib see olla ka fiktiivne tegelane – näiteks Arthur Valdes, Felix Ormusson või väike Illimar. Eesti kirjanduse tundja teab juba ette, et Tuglas on eesti kirjanduslugude üks peategelasi. See on tõsi, ent kui ette võtta ainult ilukirjanduslikud tekstid ja otsida sealt kõige kesksemaid kirjanik-tegelasi, siis näeme, et on Tuglasest tähtsamaidki – näiteks Lydia Koidula ja Juhan Liiv esinevad tegelastena sagedamini. Tuglas on kuskil Koidula ja Liivi selja taga ja tähtis omamoodi.

Tekste, kus Tuglas tegelasena esineb, on erisuguseid, aga kultuuriloo­line kirjandus moodustab neist siiski ülekaaluka osa. See on kirjandus, mille sissetoojaks võib mingis mõttes pidada Tuglast ennast. Ta pole küll kõige esimene selliste tekstide autor, ent kui me otsime kultuuriloolisi fiktsioone, kus tegelaseks on mõni äratuntava nimega eesti kirjanik ja kui me ei arva sel­lesse komplekti kirjanduslikke följetone, siis on kirjeldataval traditsioonil kolm võimalikku alguspunkti. Kahel juhul kolmest on mängus Tuglase käsi. Tuglas ei ole osaline kultuuriloolise draama tekkeloos, aga ta on tõlkinud eesti keelde esimese kultuuriloolise romaani, mille tegelasteks on muu hulgas eesti kirjanikud, ning ta ise on sellise kultuuriloolise proosa algataja eesti kirjanduses. Ester Ståhlbergi „Päikese tõusu poole” (1932, eesti k 1934) vaatleb kirevates episoodides eesti rahvuslikku kujunemislugu kuni iseseisvuse alguseni – imelik, kuid ühtki sellist ajaloopanoraami Eesti kohalikelt autoritelt varem polnudki. Iseasi, kas Ståhlberg pakub lugemisnaudingut. Mulle tundub, et eestikeelse väljaande saatesõnas on Tuglas tahtnud poolvarjatult vabandada, et ta nii veidra ­teksti on ümber pannud, kuid raamat on sellegipoolest olemas ja teataval moel tähtis. Aga vähe sellest, Tuglas kavandas 1940. aastatel ise suurt kultuuriloolist romaani Käsu Hansust ja sellest pidi saama esimene omasugune eesti kirjanduses. Romaan ei valminud, aga sellest sugenes katkendeid ning ühe tüsedama tüki neist vormistas Tuglas novelliks „Käsu Hansu noorus”.

Kuigi proosas on XX sajandi esimesel poolel algatusi näha, siis huvitaval kombel kujuneb kultuuriloolise ilukirjanduse lipulaevaks hoopis draama­kirjandus. See on nõnda olnud 1930. aastatest kuni tänaseni ning seda on aeg-ajalt peegeldanud ka tõlgendavad tekstid.3 Kaasa on aidanud teatripoolne tellimus, kuid lõplikult vettpidavat seletust sellele nähtusele on raske leida. Võib-olla on siin mängus see, et kultuuriloo kinnistamise nimel soovitakse mingeid asju pidu­likul moel tähistada ning teater pakub selleks paremat võimalust. Võib-olla on mängus seegi, et teatris näib lihtsam kasutada dokumentaalsete materjalide kompilatsioone. Ja eks olegi näitemänge kokku lapitud kirjavahetustest, mäles­tustest, päevikutest ja muust. Kuidas tahes olukorda seletada, tõsiasjaks jääb, et ka Tuglase elust on seni loodud draamatekste rohkem kui proosat. Lisaks on Tuglasest inspireeritud märkimisväärsel hulgal luulet, ilmunud on väike anto­loogia „Loov inimene. Luulepühendusi Tuglasele” (1989) ning luulepeegelduste rida on jätkunud ka pärast seda. Värskeim näide on praeguse seisuga tõenäoliselt Mats Traadi luuletus „Kaasteelised”, mis ilmus „Loomingu” 2020. aasta septembrinumbris.

Tekste kogunes otsimise peale terve hulk, mõni trükis ilmumata näidend jäi ka lugemata, sest kui nad üldse kuskil peaksid tekstidena olemas olema, siis mitte väga käepärases kohas. Lugemata jäid Tiit Pruuli „Siuru. Carpe Diem!” (Valhalla, 1985) ja Eerik-Niiles Krossi „Jeunesse oblige” (Valhalla, 1987), Heidi Sarapuu „Eesti Kirjanikkude Liit” (Varius, 1997) ja Jaan Urveti „Tulemängud” (KA Teater, 2011). Olen küll Valhallat kunagi laval ise näinud ning kuigi see polnudki nii ammu kui Tuglase surm, siis palju puudu ka ei jää. Nimetatutele lisaks on veel vähemalt kolm lugemata näitemängu, mille salvestisi olen hiljuti kuulanud ja/või vaadanud ning mille kohta saan ehk midagi rohkemat arvata. Need on Heidi Sarapuu „Mis on meist vassakut kätt üle mere” (1993), Ingo Normeti „Tuglase elu” (1986) ning Riina Roose ja ülejäänud trupi koostöös valminud „Siuru õhtu 100” (2017). Käsikirjalistest näidenditest olen lugenud viie autori ühistöös valminud näidendit „Noor Eesti” (2011) ning Indrek Hirve näidendit „Kevadtalv 1918” (2008). (Aitäh, Eesti Teatri Agentuur!) Trükitud teksti­dest olen lugenud enda arvates kõiki, kus Tuglast ilukirjandusliku tegelasena kasutatud. Väidan seda siiski ebalevalt, sest Tuglase iga vilksatamist on küllalt keeruline üles leida  – täiendused on oodatud.

Mis võiksid olla olulisemad teosed? Kõigepealt need, kus Tuglas on fik­tiivse teksti peategelane või üks peategelastest. Neid on seni kuus: Rein Põdra novell „Roheline tuli” (raamatus „Kahekesi maailmas”, 1982), Ingo ­Normeti näidend „Tuglase elu” (Eesti Televisioon, 1986), Jaan Unduski novell „Sina, Tuglas” („Looming” 1986, nr 2), Heidi Sarapuu kuuldemäng „Mis on meist vassakut kätt üle mere” (1993, Eesti Raadio) ja näidend „Tänu tulemast!” (­Varius, 2006, raamatus „Klassikule külla”, 2010) ning Andrus Kivirähki näidend „Keiserlik kokk” (kogumikus „Voldemar”, 2008, lavastati samal aastal teatris R.A.A.A.M.). Neist proosa- ja draamateostest, kus Tuglas pole küll ühemõtteliselt peategelane, kuid on ikkagi tähtis, olgu esile tõstetud Ilmar Talve romaan „Maapagu” (1988), ­Kai­ri Kruusi, Jan Rahmani, Jaanus Rohumaa, Eva Samolbergi ja Siret Paju näidend „Noor Eesti” (2011, Rakvere Teater), Loone Otsa näidend „Birkenruh’ episood. Kurb armulugu” (lavastus 2012, MTÜ Tuulekell, raamatus „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”, 2016) ja Andrus Kivirähki näidend „Saunapäev” („Looming” 2012, nr 12). Siit edasi tulevad juba hajusatesse äärealadesse suubuvad tekstid, kust Tuglast leiame, aga mitte väga palju: Heidi Sarapuu näidendid „Sinine puri. Marie Underi elust” (Varius, 1996, ­raamatus „Ülemere”, 2001) ja „Tervist, härra Vilde!” (Varius, 1999, raamatus „Klassikule külla”), ­Lehte Hainsalu romaan „Kellakuuljad” (2001), Madis Kõivu näidend „Las olla ­pääle. Stseenid Ernst Enno elust” (esialgne tekst Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamatus „Paar sammukest” XIX, 2002, uuendatud versioon „Näidendid” I, 2006, ­lavastus pealkirjaga „Ennola” Võru Teatriateljees, 2003), Mart ­Kivastiku näidend „Põrgu wärk” (R.A.A.A.M., 2005, raamatus „Külmetava kunstniku portreed”, 2006), Katrin Saukase näidend „Under” (R.A.A.A.M., 2006, raamat 2007), Indrek Hirve näidend „Kevadtalv 1918” (VAT Teater, 2008), Rein ­Põdra näidend „Kuningapuu” (raamatus „Kuningapuu”, 2014; ­samal aastal valmis raadio­kuuldemäng), Riina Roose jt „Siuru õhtu 100” (­Eesti Kirjanike Liit, 2017). See nimekiri on avatud ja mitte üksnes sellepärast, et teks­tide leidmine nõuab kava­lust. On ka piiri­pealseid tekste, mida võib meenutada, kui selleks on ­põhjust. Piirialasid näib siin olevat kolme sorti. Esiteks – rõhutatult fiktsionaalsed tekstid, kus Tuglast on kasutatud prototüübina, kuid nimekasutus ja sündmustik seda ei kinnita, nagu August Jakobsoni näidend „Elu tsitadellis” (1946) ja Paul-Eerik Rummo draamateos „Taevast sajab kõikse­aeg kive” (2016). Teiseks – ilukirjanduslikud tekstid, kus Tuglast tegelasena pole, kuid kaudselt mängib ta siiski tähtsat rolli, näiteks Toomas Vindi novell „Arthur Valdese lugu” (1978) ja Toomas Suumani näidend „Liivad” (1997). Kolmandaks – ilukirjandusliku kallakuga mälestused ja kirjandusloolised üles­tähendused, anekdoodid, paroodiad ja följetonid. Seda ala tasuks eraldi uurida, praegu olgu nimetatud vaid paar raamatut, kust võib leida ka Tuglast – Oskar Kruusi „Apokriiva lood” (1983) ja Veiko Märka „Lingvis­tiline mats” (2020).

Piirid on põnevalt segased, kuid mis on ikkagi minu meelest kõige kesksemad tekstid? Kui silmas pidada tekstide kirjanduslikku väärtust ning seda, et nad tooksid Tuglase representatsiooni midagi uut, siis minu arust eristuvad siin selgelt kolm: Talve „Maapagu”, Kivirähki „Keiserlik kokk” ja Unduski „Sina, Tuglas”. Lisaks on olulised kaks Tuglasele pühendatud luuletust: Gustav ­Suitsu 1910. aastast pärit „Friedebert Tuglas” ja Marie Underi 1936. aastal Tuglase sünni­päevaks kirjutatud „„Sääl tuli Tuglas…””, mis tsiteerib pealkirjas omakorda Suitsu luuletusest pärinevat värssi. Mõni luuletus on veel päris intri­geeriv, kuid pole kollektiivsesse mällu sama kindlalt talletunud nagu Suitsu ja Underi luuletused. Ülejäänud proosa- ja draamateosed, kus Tuglas tegelasena silma paistab, on mõistagi samuti olulised, kuid need kõik mängivad ikka tema kohta kinnistunud arusaamadega. Kui mitut neist tekstidest saabki pidada alalhoidlikult museoloogiliseks, siis näidendid „Las olla pääle”, „Noor Eesti” ja „Saunapäev” eristuvad ootamatu lähenemisega. Ometi tundub, et ka selle ootamatu lähenemise seest koorub välja ikkagi enam-vähem seesama Tuglas, keda me juba oodata oskame. Nendest kolmest kõige kummalisema etteaste teeb Tuglas Kõivu näidendis, kus ta on lühikeses episoodis koos Gustav Suitsuga kehastunud kaarnaks. Mõlemad alahindavad Enno loomingut (mis on ootuspärane) ja nad taha­vad Ennolt tagasi võtta kaarnakivi (mis on omajagu ootamatu).

*

Enne kui millestki ebatüüpilisest (mida ju ausalt öeldes liiga palju ka pole) üldse täpsemalt juttu teha, peaks saama iseloomustuse tüüpiline Tuglas. Tema pikast eluloost annab välja noppida rohkem iseloomulikke seiku kui nii mõneltki teiselt ning seda on ka tehtud. Siiski võiks tüüpiline ilukirjanduslike tekstide Tuglas mahtuda ühte lausesse, umbes nii: Tuglasel on positsioon, ta on kultuurne esteet, ta on mõistlik, ta armastab rännata ning mõnikord armastab ka naisi. Selle kontsentreeritud iseloomustuse põhipunktid väärivad kõik mingil määral selgitamist.

Tuglas esineb väga paljudes tekstides kirjanikuna, kellel on kas otsene või kaudne võimupositsioon – vaid mõnel üksikul juhtumil kujutatakse Tuglase noorpõlve, mil mõjukus pole veel kätte võidetud. Alates „Siuru” aja peegeldustest on ta ikka ja alati eesti kirjanduse paavst, kuigi võib arvata, et tegelikkuses hakati Tuglast paavstiks kutsuma hiljem. Loone Otsa „Birkenruh’ episoodis” on Tuglas ise valmis paavsti rolli võtma, ta pöördub Adsoni poole ja paneb vahe­korrad paika: „Nüüd palub janune paavst küll tassi kohvi! [—] Hea kohv! ­Kange! Ma kohe imestan, kuidas sina, maamõõtja, sellist keeta oskad!”4 Poliiti­liselt põlu alla sattunud Tuglas (näiteks Kivirähki „Keiserlikus kokas” või Sarapuu näidendis „Tänu tulemast!”) on küll välise võimu kaotanud, kuid varjatud võim jätkub, kogu trall tagakiusamistest austusavaldusteni käib elava klassiku ümber, kelle sõna maksab isegi siis, kui sõna on keelatud.

Sõltuvalt sellest, milline „allnarratiiv” Tuglase elust uue teose tarbeks valitakse, saab paavstiroll erinevaid laiendusi. Viimati nimetatud teostes esineb Tuglas kui ebaõiglaselt taga kiusatud klassik, Normeti „Tuglase elu” puudutab küll sedagi aega, kuid keskendub siiski sõdadevahelisele perioodile, ajale, mil Tuglasest võib luua väsimatu töömehe portree – ta paistab olevat esitööline ja paavst ühes isikus, mees, kes ehitab, suunab ja haldab eesti kirjandust aateliselt ja visalt. Tuglase töökust eksponeeritakse tegelikult ka tema teistel eluperioodidel, isegi Talve „Maapaos” on rahutult reisiv Tuglas enamasti töökas. Pea­tegelane Alkman võrdleb ennast Tuglasega ja kipub selles võrdluses alla jääma. Talve toob mängu ka nüansi, mis on peidus muudeski tekstides – tuglaslikkus tähendab ikkagi inspiratsiooni allutamist töökusele ja kultuurile: „Aga ikka on tal kindel usk ja teadmine, et inspiratsioon tuleb, kui mitte täna õhtul või öösel, siis ometi homme. Sihikindel inimene ei oota aga seda tegevusetult, vaid ikka töötades, väsimatult ja vapralt kirjutades ja omi muljeid vormides, sest siis ja ­ainult siis juhtub seegi – ecce! Inspiratsiooni suur valgus!”5 Muidugi on ka tüüpi­lise Tuglase elus hetki, kus ta tööd ei tee, aga siis ta mõtleb. Kivastiku „­Põrgu wärgis” unustab Tuglas kogu aeg lähema ümbruse, sest ta mõtleb pidevalt ­Liivile ja mõnikord isegi Elole. Rein Põdra „Rohelises tules” näeb minategelane kohtumisel Tuglasega, et kirjaniku prilliklaasidki „läigatasid targalt-tumedalt, nagu olin kujutlenud”.6 Iga peegeldus, mis Tuglaselt ümbrusele tagasi kandub, näib olevat rikastatud mõtleva tarkuse võimust.

Võimukas ja töökas Tuglas sobib kokku kultuurse esteediga. Töökas esteet lõpuks enam ei kirjuta, aga lihvib lõputult: „On tarvis. Viimistleda. Täpsustada. Stiili lihvida.”7 Miks on tarvis? „Sest tema, vana kirjaniku arvamuse kohaselt oli kirjutamine tegelikult lõputu, valmissaamatu töö.”8 Kõige mitmekülgsemalt on Tuglase esteedi-rolli avatud Talve „Maapaos”, kus Tuglas oma seisu­kohti ka otseselt deklareerib. Peategelane Alkman on pandud esteetika-alastes küsi­mustes osalt oponeerivasse rolli, eriti pakub vaidlusteks põhjust Tuglase sümbo­lism, mille väärtusi Alkman võib taibata („Popi ja Huhuu” talle meeldib), kuid mida täielikult omaks võtta ei ole võimalik. Kuigi Tuglase esteetiline hoiak ­püsis aasta­kümneid kindlana, siis midagi selle raames ometi ka muutus. ­Talve variandis esitab Tuglas iseloomuliku deklaratsiooni, mis vastandub kõigele mate­riaalsele, seejuures ka pereõnnele. Vastuseks tõdemusele, et omatakse ­kõike ja ei midagi, ütleb Tuglas Pariisi tänaval trotslikult: „Meil on kunst! Meil on esteetika!”9 Sellist Tuglast võib tõesti ette kujutada I maailmasõja eelõhtul, aga ilmselt ei saaks see avalduda samamoodi II maailmasõja järel.

Tuglase esteetiline kultuursus näib olevat midagi, mis võõristab rahvus­likkust ning veel enam rahvalikkust, seda hoolimata kõigist ilmsetest seostest eesti kultuuriga. Temas näib olevat eurooplaseks saamist rohkem kui eestlaseks jäämist. Enamasti see teema vaatlusalustes teostes eraldi esile ei tõuse, kuid kumab mitmel puhul läbi ja eks asjakohaseid tekstikohtigi leiab, eriti Unduskilt, kelle Tuglase-nime­line tegelaskuju on „alati natuke mõisameelseks jäänud, nii kultuuri kui kin­gade osas” ning mõistagi põlgab ta madalat stiili.10

Tuglas pole madal, ta on kultuurne ja ta on mõistlik. Lugeja ei näe teda ­õieti kuskil skandaalitsemas ega purjutamas, isegi mitte Kivastiku „Põrgu wärgis”, kus kunstnike joomisel muidu ei paista olevat otsa ega äärt. „Maapaos” joob Tuglas küll ühe sõõmuga ära klaasitäie kalvadost,11 kuid seal on tal vaja külmarohtu, tavaliselt on Tuglas ka „Maapaos” „korrektne ja natuke tärgeldatud”.12 Need tunnusjooned pole küll sellised, mis romantilise kirjaniku­kuvandiga sobik­sid, kuid Tuglasel on eesti kirjanike seas erandlik roll, mis seda lahknemist eeldabki. Lisaks leevendab vastuolu see, et luuletaja ja proosakirjaniku tüüp­kuvandid ongi mõnevõrra erinevad – prosaistil on lubatud olla igavam, kuid siis peab ta olema vastukaaluks monumentaalsem. Tuglas ei saavuta monu­mentaalsust loomingu mahuga, aga kuidagi ta ikka selle saavutab. Kirjandus­elu võtmeisikuna, sihikindla tegutsejana ja kuidagi veel.

Rännumees Tuglas avaldub taas kõige rohkem Ilmar Talve „Maapaos”. ­Romaan keskendub küll Alkmani rännakutele, kuid kogu aeg fikseeri­takse ka Tuglase (siin õieti Mihkelsoni) reisimarsruute. Talve tegelaste puhul on selge, et reisimine on näilisele kaootilisusele vaatamata kindlasti euroopaliku kultuuri avastamine, eurooplaseks saamine. Teine tekst, mille keskmes asub reisiv Tuglas, on 1993. aastal kaheksaosalise sarjana eetrisse jõudnud Heidi Sarapuu mammutkuuldemäng „Mis on meist vassakut kätt üle mere”. Siin on veelgi rohkem tegemist kultuurireisiga, kuigi mitte enam eurooplaseks saamisega. Kuuldemängu üks olulisemaid alustekste on Tuglase „Ühe Norra reisi ­kroonika”, selle abil on lavastatud stseene reisiseltskonnaga, millega autor on lõdvalt liitnud mitmesuguseid eesti, soome ja skandinaavia kultuuri avaldusi. Rohkem kui kuskilt mujalt jääb Heidi Sarapuu kuuldepiltide sarjast mulje, et Tuglas on küll suur rändaja, kuid tema rännakud pole tavalisest maa­ilmast: iga jalaaste näib toimuvat kultuurimaastikul, iga samm puudutab tekste.

Armastus pole Tuglase tegelaseks kujundamisel vältimatu teema, kuid on näha, et see ahvatleb paljusid Tuglasega tegelejaid, eriti pärast seda, kui tekkis laiem tead­mine Elo Tuglase päevikutest ning Tuglase ja Underi kirjavahetu­sest. Underi ja Tuglase armuloole on pühendatud tervenisti Loone Otsa „Birkenruh’ episood”, seda lugu jutustavad muu hulgas ka Katrin Saukase „Under”, Sarapuu „Sinine puri”, Roose jt „Siuru õhtu 100”, omal kombel on sellest juttu veel mujalgi, näiteks Kruusi, Rahmani, Rohumaa, Samolbergi ja Paju näidendis „Noor Eesti” ja Sarapuu näidendis „Tänu tulemast!”. „Birkenruh’ episood”, „Under” ja „Sinine puri” keskenduvad kõik tegelikult Underile, kelle kaasandeks satub olema Tuglas. Küsimus pole mitte ainult teema valikus, vaid ka selles, et neis kolmes tekstis ei anta Tuglasele erilist võimalust tegevust juhtida. Juhib kas Under (eriti Otsa näidendis) või saatus. Seda lahendust võib konkreetse alusmaterjali puhul loogiliseks pidada, kuid ma arvan, et ainult sellele tõlgendust taandada ei saa. Alusmaterjal aga ­ootuspäraselt kattub, näidendites kõlavad tsitaadid samadest kirjadest, variat­sioone on rõhuasetustes. Märkimisväärne on seegi, et lisaks „Siuru”-aegsetele teksti­dele võetakse mängu Tuglase viimane, Eestist Rootsi saadetud kiri ­Underile – seda on kasutanud Sarapuu ja Saukas, aga ka Normet oma „Tuglase elus”.

Armastuslugude puhul tuleb välja ka tõlgendusmudel, mis seostab ­Underi ja Tuglase suhet novelliga „Maailma lõpus”. Seost on mitut pidi arutatud kirjandus­­uurimuslikes tekstides,13 ilukirjanduslikus võtmes on sellest eriti ­kinni ­haa­ranud Saukas ja Ots. Under oleks sellise lähenemise järgi nagu hiigla­neitsi, kelle totaalse armastuse eest pidi laevapoiss Tuglas lõpuks põgenema. ­Ärgem muidugi uskugem, et nii lihtne ja nii kohutav see kahe kirjandusklas­siku armas­tus oligi, kuid kirjandusteksti karkassiks on see atraktiivne võimalus.

Suhted naistega on Tuglase-peegeldustes mõnevõrra näha juba enne, kui Underi ja Tuglase armuavalduste hoogne vermimine eesti kultuuris lahti läheb. Seda pole siiski palju – pisut noore Mihkelsoni segaseid armusuhteid Talve romaanis ning mitmeid kujutusi Elo ja Friedebert Tuglase sõbralikust ja kultuursest kooselust. Jah, ka siin on tegemist armastusega, kuid pole õieti ühtegi teksti, kus Elo ja Friede­berdi vahel tekiks suuremat kirge. Siin-seal on sellele võimalusele vihjatud, kui puudutatakse Marie ja Elo omavahelise konkurentsi küsimust, kuid need vihjed jäävad lahti mängimata. Mis siin mängidagi, üldjoontes on ­otsustatud, et Tuglaste kooselu peab kujutama kui intellektuaalset partnerlust. Siiski on ka Elo ja ­Friedeberdi „tavalise” suhte käsitlemisel üks korduv eri­pära: tegevuslikult on alati aktiivsem Elo ning tema domineerib sageli ka muus mõttes. Osalt (aga ­ikkagi vaid osalt) on see seletatav sellega, et kasutatakse Elo ­Tuglase päevi­kuid ja tema hääl valitseb juba algusest peale. Tavaliselt valitseb ­leebelt, aga ­Kivirähki „Keiserlikus kokas” ka lõbusa võimukusega. Kivirähki „Saunapäevas” Elo omaette tegelane pole, kuid suhe paistab samasugusena. Näidend algab nii: „Teised kõik on juba ammu pesuruumi läinud, aga Tuglas pusib ikka veel oma alus­pükste ­paelte kallal. Küll see Elo oskab ikka sõlmi teha, nagu oleks mõni vana meremees! Ei tea, mis tormi ta pelgas, et aluspüksid nii põhjalikult punt­rasse sidus? Tavaliselt on Tuglasel hea meel sedavõrd hoolitseva abikaasa üle, aga saunapäevadel teeb Elo liigne näpuosavus meele mõruks.”14 Näidendis „Noor Eesti” tundub Friedeberdil olevat initsiatiivikust keskmisest rohkem, aga kui õige aeg käes, siis annab endine Emma ja nüüdne Elo teada vastu­vaidlematu otsuse: „Friedebert… Frieda, ma mõtlesin kõik välja. (Paus.) Sul on vaja kedagi, kes sinu eest hoolitseks. [—] Me abiellume.”15 Elo ja Friedeberdi suhte kõige ebatavalisem kujutamine on Kivastiku „Põrgu wärgis”, kuid seegi lahendus on karikatuurne tuletis tavapärasest: Elo on ikka aktiivne, aga käitub lapsiku sädis­tajana, Friedeberdi suhtumine temasse on tüdinult üleolev, põlglik ja hooliv vaheldumisi.

Fiktiivse Friedebert Tuglase karakteersed jooned ning iseloomulikud lood, kuhu ta satub, on mõistagi seotud sellega, millistesse suhetesse Tuglas aseta­takse. Suhted Elo Tuglasega ja Marie Underiga on siin peamised, kolmas võimalus on „Siuru”-suhe, mis arusaadavalt esineb mitmel puhul läbipõimitult Underi looga. Ja eks Undergi tahab Tuglasele pühendatud luuletuses meenutada eriti „Siuru” aegu, kuigi need paistavad olevat jäädavalt möödas: „Nüüd Sinagi, ka Sina neist, / Kes üle Rubikoni / On astund. Ükski enam meist / Ei Siuru-­lindest soni.”16 „Siuru” teemadel kirjutatud lavatekstid on Pruuli „Siuru. Carpe Diem!”, Roose jt „Siuru õhtu 100” ja Kruusi, Rahmani, Rohumaa, ­Samolbergi ja Paju „Noor Eesti”, kirjandusrühmitust käsitlevad teiste teemade hulgas veel ka Sarapuu, Saukas, Ots jt. Tuglase lugu saab olla siis osa „Siuru” loost ja mõistagi ka „Noor-Eesti” loost, mida on ilukirjanduslikes tekstides kajastatud küll vähem. Nimetada tuleks näidendit „Jeunesse oblige”, mida ma lugenud ei ole, loetud tekstidest on teema niivõrd-kuivõrd päevakorral romaanis „Maa­pagu” ja näidendis „Noor Eesti”. Siin näib olevat kasutamata võimalusi: „Noor-Eesti” narratiiv peaks ootuspäraste tõlgenduste korral näitama Tuglast moodsa eesti kultuuri rajajana. Selline roll on ilukirjanduslikel Tuglastel olemas ka ühenduses „Siuruga”, kuid rohkem on siiski näha säilitavat, valitsevat ja stabiil­selt töötavat Tuglast, nagu ta markantsemalt esineb hilisemates ajajärkudes. Kui eelistuse saab tasakaalukas Tuglas, siis on põhjust otsida teda ka „Loomingu” peatoime­taja rollis. Seda leiabki, kõige rohkem paistab seos „Loominguga” silma Kivi­rähki „Saunapäevas”, aga näiteks ka Normeti „Tuglase elus” on see oluline.

Tuglase kujutamisel iseloomulikke lugusid ja seoseid leidub veel, ent neid pole nii aktiivselt kasutatud kui äsja kirjeldatuid. Vähe on kasutatud näiteks lugu Tuglasest kui noorest revolutsionäärist. Seda on siiski teinud Hainsalu „Kellakuuljate” ühes peatükis ning Talve „Maapao” algusosas. Vabadusvõitleja rollile vihjab ka Suitsu luuletus „Friedebert Tuglas”. Veidi hilisem poliitiline mõtleja Tuglas ilmutab lugejale end jälle „Maapaos”, aga ka Hirve näidendis „Kevadtalv 1918”. Tuglase seosed kaasaegsete kunstnikega on tähtsad Talve romaanis ja Kivastiku „Põrgu wärgis”. Mõnevõrra on läbi mängitud Vilde ja Tuglase keeru­kat suhet (näiteks Urveti näidendis „Tulemängud” ning Sarapuu näidendis „Tervist, härra Vilde!”), üllatavalt vähe on aga näha Liivi ja Tuglase suhet. Seda on küll paljudes tekstides mainitud, kuid teema jääb põhjalikuma arenduseta. Põdra Liivi-näidendis „Kuningapuu” on episoodilise tegelasena (ehk Liivi kujutluskujuna) siiski ka Tuglas. Liiv küsib temalt: „Aga nüüd, kui olete juba kord siin, siis tahtsingi teilt, härra Mihkelson, küsida, miks te mitmete mu laulude lõpud olete ära nüsinud?”17 Mingi vastuse Liiv saab, kuid tuleb siiski ootama jääda, et Tuglas edaspidistes tekstides seda asja veel ja veel üle seletaks.

Tuglase lugu on sageli seotud Nõmmel asuva endise Underi ja ­Adsoni ja hili­sema Tuglaste maja looga. On ka tekste, mis on mõeldud mängi­miseks ­Tallinnas aadressil Väikese Illimari 12 (Normeti „Tuglase elu”, Sarapuu „Tänu tulemast!”), tähtsal kohal on see maja Põdra „Rohelises tules” ja Kivi­rähki „Keiser­likus kokas”. Tundub iseloomulik, et Tuglase tähendused tahavad avaneda Tallinnas asuvas intiimses ruumis, millest on saanud Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse muuseumiosakond. Tuglaslikkusest läbi imbunud ruum asub küll Tallinnas, kuid muud seosed Tallinnaga on väga juhuslikud. Kui kirjandusteose tegelast Tuglast otsida kuskilt tänavalt, siis ikka Pariisist või Helsingist (näiteks „Maapaos”) või ka Tartust. Torkab siiski silma, et ­Tuglase aktiiv­set seostamist Tartuga ei näe kirjandusteostes sel määral, nagu võiks eeldada. Isegi Tuglaste Tartu-kodu hävimise suured lood on seni kirjutamata. Muidugi, kui jätta kõrvale Veiko Märka jutuke sellest, kuidas 1944. aastal Friedebert seina­kappi tule tegi.18

Tuglas seostub inimeste ja ümbrustega, aga väga palju ka tekstidega. Kõikvõimalikke tekstiviiteid siin välja tuua ei saa, jõuan vaid osutada mõnele ­Tuglase enda tekstile, mis on hilisemaid kirjanikke temast jutustades kõige rohkem huvitanud ning mis loovad ka teatavaid lähtemudeleid, millele lugu üles ehita­takse. Olen juba nimetanud Underi ja Tuglase kirjavahetust ning ka novelli „Maailma lõpus”. Mis veel? Kindlasti on tähtis novell „Arthur Valdes”, mis on olnud kõige katalüseerivam teos Valdese müstifikatsioonis. Seda müsti­fikatsiooni on hiljem edasi arendatud ja mõnikord ka Tuglase isikut mängu haaratud. Nõnda on teinud näiteks Toomas Vint „Arthur Valdese loos” või Jaan Kross „Paigallennus” – kuigi Tuglast seal otseselt tegelasena ei ole. Siin käsitletud teostest on kõige keerukamalt välja arendatud Valdese-mäng romaa­nis „Maapagu”, kus Valdesest saab Arthur Walden – tegelaskuju, keda võiks sama­moodi nagu ka Sebastian Alkmani pidada Tuglase paralleeltegelaseks, isegi omamoodi teisikuks – või siis Tuglast ja Waldenit Alkmani teisikuks, kuidas võtta. Tuglase loomingust on järelpeegeldustes aktiveeritud veel novell „Keiserlik kokk” ja „Ühe Norra reisi kroonika”, aga sporaadilisemalt ka teisi tekste: „Felix Ormusson”, „Väike Illimar”, „Androgüüni päev”, „Inimese vari”, „Popi ja Huhuu” jmt.

*

Miks ma pidasin artikli alguses eriti oluliseks just Talve, Kivirähki ja Unduski tekste? Talve teose erilisus on senisest jutust küllap kõige rohkem välja tulnud ning seda on lihtne põhjendada. „Maapagu” on ainus mahukas romaan, kus me Tuglast tegelasena enam-vähem kogu teose vältel jälgida saame. Lehte Hain­salu „Kellakuuljad” on veel mahukam, aga seal on nn ahelromaani vormis ette võetud kakssada aastat eesti kultuurilugu (lahendus, mis meenutab Ståhlbergi romaani „Päikese tõusu poole”, kus ajavahemik on siiski lühem) ning tegela­sed vahelduvad väga kiiresti. „Maapaos” Tuglasele pühendatud tekstimahu tõttu saab teda jälgida mitmekülgsemalt kui teistes ilukirjanduslikes tekstides. Tuglas pole peategelane, aga ta on kõige tähtsam tegelane Sebastian Alkmani kõr­val ning – nagu öeldud – ta rööbitub Alkmaniga. Tuglase ja Alkmani rännakud ja ideaalid kattuvad paljuski, kuigi ühtki rännakut ega kultuuritööd ei tee nad päris üheskoos. Reiside vahepeatustes nad kohtuvad, vestlevad ja lähevad siis jälle teele. Alkmani ja Tuglase erinevused jätavad ruumi romaanisisesele diskussioonile, mida teistes tekstides peaaegu ei näe. Õige küll, näeme siiski Unduskil, kuid seal on see lahendatud teiste võtetega. Mõni kärsitu tänapäevane lugeja võib pidada „Maapagu” liiga mahukaks ja liiga kultuurseks. Aga ülikultuurseks on peetud ka Tuglast, ja kokku nad Talvega igal juhul sobivad.

Erinevalt „Maapaost” ei ole Kivirähki „Keiserliku koka” puhul nii kerge öelda, mis teose eriliseks teeb. Võib-olla oleks aus lihtsalt tunnistada, et loetud näidenditest valmistas „Keiserlik kokk” mulle kõige suuremat lugemis­naudingut. Aga võib ka proovida selle teksti silmapaistvust n-ö objektiveerida. Küsimus pole lähtematerjalis – Elo Tuglase päevikuid on ohtralt kasutanud ­teisedki. Küsimus pole ka vaadeldavas perioodis – Kivirähk pole esimene, kes Tuglase sõjajärgset elu kajastab. Küsimus on ilmselt selles, et „Keiserlik kokk” on õnnestunud (tragi)komöödia – esimene mahukam näide, et ka naljavaese Tuglase eluga saab nalja teha, saab nalja teha ka stalinistlike repressioonidega ja selle juures võib isegi säilitada inimsõbralikku vaatepunkti ning välja tuua traagikat, mida kujutatud ajad ja inimesed endas kannavad. „Keiserliku koka” lava­stusi ma näinud ei ole, kuid mõtlema pani üks väike tähelepanek Jürgen Rooste hiljutises arvustuses, kus ta käsitleb Eesti Draamateatris tehtud lavastust. Rooste ütleb: „Eelmaa saab väärikuse Tuglast, toda paavsti, teha tõtt-öelda vaid lavastuse alguses ja lõpus, muidu on ta veidi äbarik aksessuaar Elo elus, aga see on eesmärgipärane.”19 Ma ei tea täpselt, mida Rooste mõtleb eesmärgi­pärasusega, aga minagi arvan, et see on eesmärgipärane. Sellise aksessu­aarina pakub Tuglase kuju välja ka tekst. Kui aga Veiko Märka arvab „Birkenruh’ episoodi” kohta, et „pealiskaudne ja arg Tuglas ei vääri mitte kuidagi näidendi-Underi, ilujanuse, romantilise ja rängalt kannatava poetessi armastust”,20 siis ma enam nõus ei ole. Väärib ikka, just sellisena vääribki, sest sellisena on Tuglas õige Tuglas. Sellest, et Elo Tuglas ja Marie Under kipuvad tegelastena esi­plaanil olema, oli juba juttu. See aga paistab olevat vaid pool seletust äbarikule, pealiskaudsele ja arale Tuglasele. Teise poole võiks leida Unduski novelli abiga, mis sai minule lõpuks omamoodi võtmeks Tuglase ilukirjandusliku kujutamise juurde.

„Sina, Tuglas” eristub teravalt kõigist teistest tekstidest (et mitte öelda kogu eesti kirjandusest) juba oma stiiliga. See on kirjutatud sinavormis pöördumisena Tuglase poole ja teksti kujundlik ning intertekstuaalne tihedus on nii suured, et see nagu ei taha õieti sõnadesse äragi mahtuda. Novellis kohtub Tuglas kolme Augustiga (Hindrey, Alle ja Gailitiga) Tartus Raekoja platsil. Esmamulje võiks olla samuti see, et Tuglas on äbarik ja arg. Võib-olla mitte pealiskaudne, aga seda on raske kindlalt öelda. Selle mulje ja kummalise poeetika koosmõjul võiks ju Unduski novelli pidada samuti järjekordseks kõrgintellektuaalseks naljategemiseks Tuglase arvel. Tuglasel nagu poleks samasugust värvikat karak­terit nagu kolmel Augustil ning ka siin võib jääda mulje, et Friedebert on vaid väikene lisand Elole: „Sa oled osanud siingi pariislikult mõelda, võtnud einet oma feminiinsete nuditeetide keskel. Vähemalt üksinduses. Vähemalt üksin­duses. Siis, kui Elo ei tea. Aga mida Elo ei tea, seda ei tea keegi. Aga mida keegi ei tea, seda pole olemas.”21

Selleks, et paremini näha seda Tuglast, kelle Undusk on oma novellis loonud, peaks aga märkama, et novellil on John Keatsilt võetud moto, mis räägib sellest, kuidas poeet on kõige ebapoeetilisem olend kõige olemas oleva seas, sest tal pole identiteeti, tal pole isedust. Moto on pärit Keatsi kirjast Richard Woodhouse’ile ning olgu kinnitatud, et Keats ei kritiseeri ega parodeeri sellist luuletajatüüpi, vaid vastupidi – motost välja jäänud tekstiosas annab ta mõista, et kirjeldab luuletajat, milline ta ise arvab ennast olevat („kui ma midagi üldse olen”) ning möönab möödaminnes, et on olemas ka teistsuguseid poeetilisi karaktereid.22

Keats suri talve lõpul, sellest on möödas kakssada aastat. See teadmine jõudis minuni siiski alles seda artiklit kirjutades – niisiis pole ma auto­reid siin ritta seadnud mitte morbiidse kollektsionäärina, vaid muudmoodi. Ma arvan, et Unduski vahendusel ja Keatsi mõttearenduse taustal võiksime Tuglast näha uues valguses. Võib siis arvata, et Unduski Tuglas polegi ­äbarik, vaid ta on Keatsi kombel tõeline kirjanik – küll ehk mitte kitsas mõttes luuletaja, kuigi sellegi üle on lubatud vaielda. Tuglasel puudub värvikas karak­ter ja ühemõtteline identiteet – ta kehastub ümber erinevatesse keha­desse ja vaimuilmadesse nagu peategelane „Androgüüni päevas”, mille üle küll novellis „Sina, Tuglas” ei arutata, aga mis kergesti meelde tuleb. ­Unduski novelli lõpus leiab Tuglas kummalise toe just sellest, et ta on „mittemiski nende võimsate boheemlaskarakterite kõrval” ja „mittemiski” hoiabki teda püsti.23 Tuglas on iseloomuta ja „iseta”. Tuglas on mingis mõttes tühi koht, mida on võimalik ­täita iga kord uuesti. Ka mittemiskiks olemise juures on mitu külge. On ­Tuglase isetehtud nimi, mis teda esindab ja tähistab seejuures tühjust. On tema paavstiroll, mis näitab Tuglase positsiooni, aga ei näita Tuglase nii- või naasugust karakterit. Aga lõpuks on ka kirjanik Tuglas. Androgüün, kes ­ärkab igal hommikul uuesti ja kes on jälle unustanud, „kes oli ta olnud eile”.24

1S. L. Linno, Tegelased lüürikas. Eda Ahi luule interfiguraalne analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2020; M. Bakhoff, Mittefiktsionaalsed pärisnimed eesti nüüdiskirjanduses. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2020.

2M. Väljataga, Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel. „Keel ja Kirjandus” 2013, nr 8–9, lk 681.

3 Nt: K. Aaslav-Tepandi, Koidula müüt eesti teatris ja ühiskonnas 1930. aastail. Võrgufail; A. Saro, Liivi kõnetused. Juhan Liiv Eesti nüüdisteatris. Rmt: (Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides. (Etüüde nüüdiskultuurist, 7.) Tallinn, 2018, lk 51−59; V. Märka, Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. „Sirp“ 15., 22. V 2020.

4L. Ots, Birkenruh’ episood. Rmt: L. Ots, Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid. Tallinn, 2016, lk 132.

5I. Talve, Maapagu. Sebastian Alkmani ülestähendusi aastaist 1906–1917. Tallinn, 1993, lk 281.

6R. Põder, Roheline tuli. Rmt: R. Põder, Kahekesi maailmas. Tallinn, 1982, lk 10.

7A. Kivirähk, Keiserlik kokk. Rmt: A. Kivirähk, Voldemar. Näidendid. Tallinn, 2008, lk 245.

8R. Põder, Roheline tuli, lk 10.

9 I. Talve, Maapagu, lk 334.

10 J. Undusk, Sina, Tuglas. „Looming” 1986, nr 2, lk 153, 156.

11 I. Talve, Maapagu, lk 330.

12Sealsamas, lk 280.

13 Vt selle kohta: J. Undusk, Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest. „Looming” 2011, nr 5, lk 676–695; T. Haug, Tuglase armastus. Heitlemised 1918. aasta suvel. Sealsamas, lk 696–709.

14A. Kivirähk, Saunapäev. „Looming” 2012, nr 12, lk 1707.

15K. Kruus jt, Noor Eesti. [Käsikiri]. 2011, lk 58.

16M. Under, „Sääl tuli Tuglas…”. „Looming” 1936, nr 3, lk 303.

17R. Põder, Kuningapuu. Rmt: R. Põder, Kuningapuu. Tallinn, 2014, lk 209.

18V. Märka, 1944. Rmt: V. Märka, Lingvistiline mats. Tartu, 2020, lk 20–21.

19J. Rooste, Rahvaliku huumori võidukäik. „Sirp” 29. I 2021.

20V. Märka, Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. I osa. „Sirp” 15. V 2020.

21J. Undusk, Sina, Tuglas, lk 153.

22 To Richard Woodhouse 27 October 1818. Rmt: Selected Letters of John Keats. Cambridge, 2002, lk 194.

23J. Undusk, Sina, Tuglas, lk 163.

24F. Tuglas, Androgüüni päev. Rmt: F. Tuglas, Kogutud teosed 2. Novellid II. Tallinn, 1987, lk 135.

Bhanu Kapil (sünd 1968) on India ­päritolu Briti luuletaja, kes debüteeris aastal 2001 ning on avaldanud kokku kuus luule­kogu. Kõige viimane neist, „Kuidas pesta ­südant” („How to Wash a Heart”, 2020), võitis ­tänavu maineka T. S. Elioti luuleauhinna. Kapil on esimene India päritolu kirjanik, kes on selle auhinna pälvinud. Tema luule on vapper ja omanäoline, näiteks luule­kogus „Inimloom: Projekt tuleviku­lastele” („Humanimal: A Project for Future Child­ren”, 2009) kirjeldab ta tõestisündinud lugu kahest tüdrukust, kes leiti 1920. aastal džunglist, kus nad elasid tõenäoliselt koos huntidega, ning ­katsest neid rehabili­teerida. „Inkubatsioon: Kole­tiste ruum” („Incu­bation: A Space for Monsters”, 2006) kirjeldab tüdruk-­küborgi teekonda läbi Ameerika. Luule­kogu „­Skisofreenne” („Schizo­phrene”, 2011) keskmeks on ­trauma ja vaimne tervis vähemusrahvuste seas. Kapili tekstide südame­löögid on valjud. Tema loodud ruum, kuhu lugedes sisened, ei ole kuigi mugav, aga ometi on selles õrnust. Kapili luule ongi sulam õrnu­sest ja raevust, autor ise rändab eri žanrite vahel, jäädes üsna kaugele sellest, mida traditsiooniliselt ­luuleks peetakse. Näiteks „Inimlooma” võib lugeda nii memuaari, uurimuse kui ka luuletusena ja see ­muudab teksti üllatavalt elavaks, vabameelseks ja ettearvamatuks. Tema tekstid on nagu jõgi, milles on teravad kivid, aga mille kohin on ometi selge inimhääl. ­Kapil ise on väitnud, et ta loob „kirjandust, mis ei ole tehtud kirjandusest”.1 „Kuidas pesta südant” on eelnevate teoste kõrval natuke traditsioonilisemas laadis. Kapili tõukas seda raamatut kirjutama uudis­lugu libe­raalsest valgenahalisest paarist, kes võttis oma koju elama Aasia immigrandi. Uudise kõrval oli aga foto, kus paarikese naeratus on vägagi pingul. Sedalaadi pinge­lisust kirjeldab Kapil oma raamatutes ikka ja jälle. Luulekogu ilmestab suuresti ka Kapili enda kogemus – ta on Briti-India päritolu ja teadlik sellest, mida tähendab olla alati võõras, alati külaline riigis, kus sündisid ja elad (Inglismaa ja Ameerika Ühend­riigid). Ka tema varasemad teosed käsitlevad immigratsiooni, koloniaalset vägivalda, rassismi ja vaimset tervist. Kolm esimest mõjutavad neljandat.

Ehkki sisseränne on ka siinpool merd sütitanud nii mõnegi hinges kaastunnet, hirmu või vaenulikkust, puudub lõviosal meist siin isiklik kogemus. Luule on aga üks intiimsemaid kirjandusžanre ning ­aitab lugejal neid kogemusi paremini mõista. Ka „Kuidas pesta südant” on intiimne lähivaade immigrandist külalise ja kodanikust võõrustaja omavahelisse suhtesse. See on külalise sisemine (ja seetõttu kaitstud, avameelne) hääl. Külaline elab majas, mis kuulub kellelegi teisele ja „olla külaline kellegi teise majas / igavesti / on väsitav”. Kuivõrd kuulub külaline iseendale, kui ta on alati valve all, kellegi teise pilgu all? Kui isegi „meie juuksed / ei kuulunud enam meile / ükskõik kui kaua / neid piimaga / kammi­sime”? Kuivõrd on külalisel lubatud olla tema ise ja hingata välja, kui võõrus­taja hoiatab: „Torgi mind. / Ja ma võtan ära energia / mis hoiab sind elus”? Luuletus, mis algab reaga „Ma ei soovi ilustada meie ühist traumat”, pööratakse teksti kesk­paigas ­ümber: „Sinu külalisena olen õppinud / ilustama / meie ühist traumat.” See on ohver­dus ja kuuletumine, mis pikemas perspektiivis viib ainult kokkuvarisemi­seni. Või reetmiseni. Identiteedi kahane­mine on vältimatu, immigratsioon ilma traumata on võimatu. Immigratsioon tähen­dab killustumist. Küla­line püüab endise elu killud alles hoida, neid kaitsta. Igaühel on mõni hele lapsepõlvemälestus – mõni kivike või mälupilt laual auravast söögist. Külaline hoiabki tugevasti oma mälestustest kinni, sest see päästab teda uppumast. Ta saabus „üleni laimirohelisest ja roosast / riigist vettinud maakaardil”, aga peab oma võõramaise mineviku, need killu­kesed, alla suruma, sest jutustades laulust, mida luuletajad järve ääres laulsid, saab ta vastu­seks: „Sa ütlesid: ei. / Tahan teada, mis juhtus pärast. / Mitte enne.” Alla­surumine loob aga suure ja omanäolise üksinduse. Külaline on unustuse ja mäletamise vahepealses ruumis, mille kirjel­damiseks võiks kasutada sõna ­saudade: see on tõlkimatu portugali sõna, mis tähen­dab melanhoolset igatsust kellegi või millegi järele, mida ei pruugi enam olemas olla. Raamat on aga pigem füüsiliselt kriipiv ja terav kui melanhoolselt ilus. Õrnus on harv ja ilmub koos teravusega: vanaisa „istutas granaadi­puu / kuiva­nud kaevu / sinna visa­tigi / kehad”. Pea iga mälestus hõlmab endas valu või ­surma: täielikku rahulolu ei leita. Ja ei peagi leidma. See on kodu, mis on igavesti käe­ulatusest väljas. Aga majas, mis ei ole kodu, puudub privaatsus ja seetõttu ka turva­tunne. Ta küsib otsesõnu: on mul sinuga turvaline? Võõrustaja jagab lahkelt oma šampooni, võtmata arvesse külalise juuste eripära. Võõrustaja loeb külalise päevi­kut. Ta avab külalise magamistoa ukse ja jätab selle lahkudes lahti. Võõrustaja vaikus on „pea kohale tõstetud kirves”. Mainisin raevu Kapili keeles. Täpsustan: see raev ei ole agressiivne, vaid viitab abitusele. See on ärev ja nööriv ning luulekogus sageli summutatud. Külaline naeratab, kui naera­tatakse, aga ta ei ole rumal ega segaduses.

Keelt kantakse kehas nagu luuletusi. Aga mis saab siis, küsib külaline, kui inimesi, kes neid luuletusi mäletaksid, enam pole? Kas armastus on tõesti tingimusteta? Kas tänulikkus on pigem nõutav ja sünnib võlgnevusest? Seda küsimusepundart on hea harutada, lugedes luulekogu kiirustamata, märgates, et mõni tekst on nagu peegel. Ja aeg-ajalt võiksime ka ise selle peegelduse välgatuses endalt küsida, kui palju ruumi me teadmatult hõivame ja kuidas me seda teeme. Kuidas me seda teistega jagame. „Kuidas pesta südant” on radikaalne teos, mis kutsub meid radikaalselt lugema ja reageerima.

1N. Anjum, „I want a literature that is not made from literature”. „Indian Express” 14. VII 2020.

Hiljaaegu anti kordustrükina välja Mihhail Zoštšenko „Maga kiiremini” ning Ilfi ja Petrovi „Õilis isik”. Esimest olin ma muidugi varem lugenud, teist millegipärast mitte, ehkki tõenäoliselt oli seegi mul vanematekodus olemas, nagu kõik „Loomingu Raamatukogu” aastakäigud. Aga kus sa siis kapist kõike üles leiad!

Nüüd loomulikult lugesin. Raamat on õhuke, ainult 80 lehekülge ja mul oli kogu aeg selline tunne nagu Vene ajal martsipanikujukest süües – kohutavalt maitseb, aga lihtsalt ei raatsi kiiresti süüa, sest mine tea, millal jälle saab! Nii ma siis näksisingi oma tillukest martsipanist oravat või jänest kild killu haaval ja jätkus mitmeks nädalaks.

Ilfi ja Petroviga see nipp läbi ei läinud, ma ei suutnud end pidurdada, ehkki teadsin väga hästi, et uut, seni lugemata Ilfi-Petrovi pole enam kuskilt saada. Kui „Õilis isik” otsa sai, lugesin uuesti läbi ka Zoštšenko. Just nimelt sääras­tele raamatutele, pluss muidugi nõukogude komöödiafilmidele, võlgen ma tänu selle eest, et minu jaoks on nõukogude võimul alati olnud ees koomiline, aga mitte hirmuäratav nägu. Kui ma kuulen sõnu „tervist, seltsimehed”, siis ei kerki mu silme ette mitte püssiga politruk, vaid mõni naljakas tegelane „Briljantkäe”- taolistest filmidest või siis meie oma Ants Lauter filmist „Mehed ei nuta”. Ja kui kusagil mainitakse miilitsat, siis venivad suunurgad automaatselt üles­poole, sest tekib õigustatud ootus, et nüüd kohe saab kuulda eriti naljakat anek­dooti. Tegelikult oli Stalinil tuline õigus, kui ta Zoštšenkot taga kiusas ning Ilfi ja Petrovi loomingu avaldamise keelustas – need raamatud olidki nõukogude­vastased. Nad ei tegelenud sotsialismis esinevate üksikute puuduste, büro­kraatide või nepmanitest väikekodanlaste kritiseerimisega, nagu ametlikult väideti, vaid tõmbasid kogu nõukogude süsteemile mõnuga vee peale. Ja sedasama tegid hilisemad filmid. Pole siis ime, et nende raamatute ja filmidega üles kasvanud põlvkonnale tundus Nõukogude Liit koos oma parteikoosolekute, laupäeva­kute, majavalitsuste ja kõikvõimsate propuskitega mingi naljanumbrina; hiiglas­liku tsirkusena, mida ei saanud tõsiselt võtta, veel vähem karta.

Lugedes uuesti Zoštšenkot, Ilfi ja Petrovi, tuleb see kõik jälle meelde ja sa lihtsalt ruigad mõnust, nautides irooniat ja vaimukust, millega autorid tollase süsteemi üle valavad. Andekad humoristid on nagu suured veoautod, mis kihutavad maantee lompidest läbi ja pritsivad üle kõnniteel patseerivad tähtsust täis kodanikud. Pauh! – ja väärikast riigitegelasest on saanud tilkuv hernehirmutis, kes ei saa enam kunagi kuivaks.

Ainuke küsimus on see, kas ka järeltulevad põlved nõukogude huumoriklassikat mõista ja nautida suudavad? Või eeldab see siiski spetsiifilist elu­kogemust? Sel juhul oleks minu põlvkond enam-vähem viimane, kes vene satiirikute naljast aru saab ning kellele sotsialism seostub ennekõike lustaka lapsepõlvega. Kujutan ette, kuidas ma raugana ekraani ees istun, vahin mingist nostalgiakanalist filmi „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset” ja poetan härdusest pisara, samamoodi nagu minu ema ja tema põlvkond heldivad kohe, kui ekraanile ­ilmuvad Shirley Temple või Marika Rökk.

Nõukogude ajaga tegeleb ka Tarmo Teder oma epopöas „Kuuskümmend aastat hiljem”, mis kõneleb Mõtuse Jaani nimelise mehepoja töödest ja tegemistest ning on nüüdseks jõudnud kolmanda osani. Mõtuse Jaan on loomulikult Tarmo ise. Raamat on kirjutatud kroonika vormis ja ega seda päris ­rida-realt lugeda ei viitsigi, sest Tarmo on lisaks iseenda ja oma sõprade elule hoolikalt kirja pannud ka kõik tollased maailmasündmused. Neist võib pilgu kiiresti üle libistada, et keskenduda sellele, mis raamatu põnevaks teeb – ja nimelt ülevaatele 1970.–1980. aastate marginaalide elust. On tunne, justkui kangutaks keegi põrandalaua üles ja laseks sul heita pilgu seal all pimeduses vohavatele eluvormidele, kusjuures eksemplarid, mida silm seletab, pole sugugi mingid kahvatud ja haprad, päikesevalguseta kiduraks jäänud taimekesed, vaid vastupidi, rammusad ja sitked juurikad, keda iseloomustab närtsimatu elurõõm.

Nagu ma juba kunagi varem olen Tarmo kohta ühes arvustuses öelnud, võib teda võrrelda heasüdamliku metsseaga – ja selliseid metssigu on Mõtuse Jaani kamraadide hulgas palju. Neil on omad käänulised rajad, mis vahel ristuvad teiste, tavaliste kodanike omadega, aga siis kaovad jälle võssa. Neile on omane taltumatu ja igas suunas sähviv mässumeelsus – ühe soojaga varastavad nad autorattaid, tegelevad salaküttimisega, võtavad viina, loevad katlamajas keelatud kirjandust ning kirjutavad Reaganile kirju, kus nõuavad tuumavaba Põhja­lat. Nad on dissidendid sünnist saati, samamoodi nagu hunt vaatab alati metsa poole, temast ei saa ühegi nipiga kodukoera. Kui ämm ei taha Mõtuse Jaani õue sõbra juurde lubada, kargab Jaan pea ees aknasse. Verd pritsib ja hiljem tuleb tegeleda klaasimisega, aga mis sellest, tähtis on absoluutne vabadus. Aeg-ajalt pannakse mõned neist tüüpidest ka vangi, kas siis poliitilistel või kriminaalsetel põhjustel, aga nad istuvad oma aja ära ning jätkavad sealt, kus eluke pooleli jäi. Varastavad veel mõne autoratta ja kirjutavad Reaganile uue kirja.

Eesti kirjanike hulgas pole palju neid, kes säärast maailma tunneksid. Mõtuse Jaan ja tema sõbrad on justkui tegelased Tove Janssoni „Trollitalvest”: kõik need puhmaskulmudega loomakesed ja urrid, kes ilmuvad välja ainult talvel, kõige pimedamal ajal ning tekitavad väikekodanlikust Muumimajast pärit heade kommetega Muumitrollis kõhedusega segatud uudishimu. Tean seda, sest olen ise olnud just selline Muumitroll, töötanud Tarmoga koos „Eesti Päevalehes” ja kuulanud tema jutte sellest, kuidas ta tuli tööle otse Siselinna kalmistult, kus ta millegipärast öö veetis, või kuidas eelmise õhtu pidu lõppes stseeniga, kus keegi ajas kedagi kirvega taga. Mõtuse Jaanil on meile veel paljust pajatada, ootan järgmisi osi suure huviga.

Ehkki tegelikult oleks ju võimalik rahulduda ka sellega, mis juba olemas on. Koroonaaeg ja sunnitud kodus vedelemine on seda suurepäraselt tõestanud. Olen viimase aasta jooksul lugenud üle Dostojevskit ja Buninit, Unti ja ­Tuglast, Faulknerit, Feuchtwangerit ja „Seiklusjutte maalt ja merelt” – kõike seda, mis juba kunagi loetud, aga mis ikka ja uuesti lugemist väärib. Olen kohtunud ­vanade sõpradega. Aga avastanud koduselt raamaturiiulilt ka teoseid, mis on seal seisnud aastaid ja mida ma olen ikka plaaninud ette võtta, kuid seni mingil põhjusel avamata jätnud. Näiteks Isabel Allende „Vaimude maja” või David Mitchelli „Pilveatlas”. Nüüd siis lugesin ja mõistsin uuesti seda, mida tegelikult olen ammu teadnud – maailm on täis suurepäraseid raamatuid, me elame ­nende keskel ja nende kõrval, nad on meil vahel päevade kaupa käeulatuses, aga ometi on see vaid vedamise asi, kas me puutume nendega viimaks kokku või ei.

Samamoodi on võimalik vahel tutvuda inimesega, kellega sa leiad kohe ühise keele ja avastad vestluse käigus, et teie teed on pidevalt peaaegu ristunud – aga ainult peaaegu. Ehk olete olnud isegi teretuttavad, noogutanud kohtudes teineteisele, aga lähem tutvus on jäänud sõlmimata. Pole olnud lihtsalt juhust! Tagantjärele on sellest kahju – mis kõik oleks võinud olla ja mida kõike oleks saanud koos teha…

Heade raamatutega on sama lugu. Nad on ammu valmis kirjutatud ja ­ootavad meid kusagil. Neid on kokku terve mägi, rohkem, kui inimene oma elu jooksul iial läbi lugeda suudaks, isegi kui ta tegeleks sellega kogu ärkveloleku aja. Mis maksab siis kurtmine, et eelmise aasta romaanisaak oli kehv, või lootus, et ehk ilmub järgmisel aastal midagi põnevat! Sellel oleks alust siis, kui tõesti kogu varasemate aastate, varasemate sajandite looming oleks juba läbi loetud ja pealuu sees. Senikaua ongi mõistlikum vaadata selja taha, mitte nina ette. Piltlikult öeldes on sahvrid, keldrid ja külmkapid suurepärast toitu täis, aga inimene on sõitnud kohalikku bensiinijaama, et osta üks hot dog kaba­nossiga, mis talle isegi eriti ei maitse, aga sööma ju peab ja „midagi paremat seal bensukas ei pakuta”.

Samas ei maksa karta, et arvamus, nagu oleks kõik head raamatud juba ammu valmis kirjutatud, pärsiks kuidagi uusi andeid. Kõik head raamatud on tõesti juba valmis ja me saaksime neid lugedes oma elu sisukalt ja rikkalt ära elada, aga kirjutamine pole enamasti vaba tahe, see on saatus. Ja seega valmivad tahes-tahtmata uued käsikirjad, ilmuvad uued raamatud, nii nagu avamerelt jõuavad randa aina uued lained – senikaua, kuni püsib maailm. Ja need lained toovad enesega vahel kaasa pärle, nagu näiteks Sally Rooney „Vestlused sõpradega” ja „Normaalsed inimesed”. Tegemist on nii intiimsete, õrnade ja habraste teostega, et isegi raamatu lehekülgi pöörad kuidagi ettevaatlikult – kartes, et midagi olulist võib katki minna või maha pudeneda. Olen õnnelik, et nen­dega kokku juhtusin, kuid kindlasti olen ma raamatupoes jalutades möödunud mõnest teisest raamatust, mille nimegi ma praegu ei tea, kuid mis mulle samuti hirmsasti meeldiks – kui me ainult kunagi kokku saaksime.

Võib-olla tulevikus saamegi. Aga võib-olla ei saa. Mis parata, nii lihtsalt on.

Sellest, et kõikidele hädasolijatele ei jaksa kaasa tunda, sai Milla aru siis, kui sattus kokku järjekordse liputajaga. Väikeses majadevahelises pargisopis polnud see mingi eriline üllatus ja liputaja oli üsna pelglik, seisis juba veidi närbunud valgete õitega sirelipõõsa varjus, aga ikkagi nii, et avatud hõlmade vahelt nähtavale toodud elund pidi juunikuu mahedas õhtuvalguses möödujatele silma torkama. Keegi oli eespool juba karjatanud, jalgade müdina põhjal jooksugi pistnud, Milla aga ei jaksanud isegi mitte sammu kiirendada. Seekordne impul­siivse paratamatuse kurb näide ei tekitanud temas aga ei haletsussööstu ega mõttekäiku sellest, kuidas ja kelle abiga see poolhäbelik isik endale sellise omapärase häda eluks ajaks külge oli saanud. Hõlmade lehvitajast mööda kõndides keerles Milla peas vaid mõte, et see oma hädaga teisi tüütav inimene peaks ­vahest kutsuma omasuguseid üles liituma ülemaailmseks organisatsiooniks, mis seisaks nende õiguste eest ja taotleks erisugususe tunnustamist.

Milla aga vaikis. Kohvrirataste kõrvukriipiv heli kiviklibusel asfaldil oli ­ainus hääl, mis ta samme saatis.

Suur suvi oli kohe käes, kõik taimed õitsesid korraga ja tänavate tolmgi lõhnas sel õhtul nii iiveldamapanevalt magusalt, nagu ei lohistaks ta oma kohvrit mitte Tartu äärelinnas, vaid hoopis parfüümidest küllastunud Champs-Élysées’l.

Kuigi – tuletas Milla nüüd endale meelde – nädalalõppudel oli Pariisi südalinn hoopis tühjem kui käratseva kesklinnaga Tartu, sest kõik sealsed poed ja poekesed olid järjekordse kollavestide massimeeleavalduse hirmus juba varakult raudvõred akende ette tõmmanud ning ainsad kohad, kus üldse midagi toimus, olid vaesemate linnaosade nurgatagused, nagu kunagine „Au Limonaire”, kuhu vaid kohalikud teed teadsid. Nii et ainus, mis neid kaht linna tema silmis tõeliselt ühendas, oli hoopis suviselt tume ja laisk jõgi ning ülbed kassid, sest neid pikutas ja lonkis nii Pariisis kui Tartuski iga nurga peal. Milla ei üllatunudki, kui kodu välisust avades süsimust kassivolask ta jalge vahelt läbi vilksatas ning üheainsa hooga trepist üles sööstis.

„Kõtt!” oli kõik, mis ta jõudis öelda, kohvrit sangapidi kõvasti pihku asides ja alustades viimast pingutust, et oma katusealuse korterini jõuda.

Poleks ta olnud kaht viimast ööd enam-vähem magamata, oleks ta kindlasti juba majja sisenedes märganud, et jõeluha auravast niiskusest rõske kivi­maja oli sel õhtul ebaharilikult vaikne: ustest möödudes polnud kuulda ei õhtu­sööki valmistavate inimeste ega telekate hääli, ükski laps ei karjunud. Kui Milla ­lõpuks kohvri oma tundetuks muutunud sõrmede vahelt maha kukutas, kõlas mütsatus trepikojas vastu nii valjult, et ta lausa ootas, et mõni uks avaneks, et keegi majaelanikest pea koridori pistaks. Näis aga, nagu oleksid kõik, isegi temast korrus allpool elav numismaatik, sellel sumedal suveõhtul välja läinud. Vaid kass, kes paistis hämaruses suur nagu deemonlik Peemot, kükitas Milla ukse taga jalamatil ja kuigi Milla üritas loomast mööda pääseda, nii et see sisse ei saaks, jäi ta seegi kord jala ettepanemisega hiljaks. Siis aga läks sissetungija tal hoopis meelest, sest seinal lülitit klõpsutades selgus, et elektrit polegi.

Selles rabiseva krohvi ning kevadise ja sügisese suurvee ajal üle ujutatud keldriga majas ei olnud elektrikatkestus mingi erakordne sündmus, kuid teadmine, et ta ei saa endale isegi mitte teed keeta, tekitas Millas sellise nördimussähvatuse, et ta otsustas vähemalt võõrast loomast vabaneda. Ta haaras nurgast vihmavarju, kuid taganev kass vupsas saapakasti ja seina vahelisse nurka ja ajas seal rästikuna sihisedes selja kaardu. Alles nüüd märkas Milla kassi maniski valget välgatust ja talle meenus numismaatiku aknalaual pidevat valvet pida­nud kõuts, kes, vastupidiselt toataimena kahvatule peremehele, majaümbrust alati kiivalt silmas pidas. Seni aga polnud see kodune loom talle mitte kunagi väljas vastu kalpsanud. Milla jättis talle miskitpidi tuttava kassi sinnapaika ja avas köögis kraani, sirutades klaasi januselt selle alla. Paari turtsatuse saatel voolas sealt vaid sõrme jagu sogast ollust ja hämaruseks tihenevas valguseski oli selge, et seda ei saa juua. Ilmselt oli mõni majanaaber arve maksmata jätnud ja taas karistati ühisvastutuse korras tervet maja, arvas Milla.

Õhtu aga riivas juba ööd, lähim pood oli suletud ja Milla läks trepist alla numismaatiku ukse taha, vajutas näpu kellanupule, siis aga, vaikust kuulatades, koputas algul sõrmenukiga, seejärel juba terve rusikaga, plekiga üle löödud uksele.

Numismaatik oligi majaelanikest ainus, kellega Milla oli vahetanud rohkem kui tervituslauseid. Õigupoolest oli see kahvatu kõrendik ükskord ise poe kassasabas ta selja taha sattunud ja siis hiljem, koduteel talle järele jõudes, nõudnud, et Milla talle oma raha näitaks.

„Mis asja?” üllatus Milla tookord röövimiskatsena kõlanud nõudmise ees tagasi põrkudes.

„Ma nägin, et kassas anti teile Vatikani kaheeurone…” lõõtsutas ­ootamatu rahanõudja, lohkus põskedel palavikuliste laikudena roosatamas peaaegu poisi­keselik puna: „Ärge pange pahaks, aga… tahaksin seda endale.”

„Endale… Mis mõttes?” küsis Milla sellise innukuse ees tagasi põrkudes. Oli hilissügis, esimene varajane lumi oli juba maha sadanud ning kohe ka ära sulanud, aga niiskus, mis seisma jäädes ta botasetaldadest läbi tungis, ronis juba mõne hetkega reiteni ja sealt edasi dieeditühjusest krampi tõmbuvasse kõhtu.

„Ei-ei… See pole üldse nii… Ma olen numismaatik,” selgitas jalalt jalale tammuv rahanõudja ja lisas igaks juhuks: „Ma kogun münte… noh… huvitavaid rahasid.”

„Ma tean, mida numismaatik tähendab… Aga… see on ju tavaline raha, ostmis­vahend, mitte mingi viikingite aardeleid või tsaariaegne hõberubla. Neid kogutakse…” selgitas Milla tookord rahalunijale vastuseks, kuid võttis siiski rahakoti taskust ja raputas selles olevad mündid ootavalt väljasirutatud peopessa, meenutades, et viimati oli niimoodi – asja ees, teist taga – ­temalt raha kerjatud San Michele trepil, aga siis tegi seda kahupäine pikkade ­punaste kõrva­rõngastega poiss, kes laskis oma kaabut peale väikest kätelkäimise demons­tratsiooni trepil istujate keskel ringi käia. Tookord oli Milla täiesti ootamatult nina alla torgatud mütsist lihtsalt kiusu pärast peoga münte kahmanud, just nagu oleks ta poisi please-sõna valesti mõistnud, mitte küsimisena, vaid hoopis pakkumisena.

„Tsaariaegsed mind ei huvitagi, juhul muidugi, kui teil just üherublast, „ketiga Annat” pole… Aga seda jälle ei jaksa ma osta, selle hind on umbes 700 000 dollarit,” selgitas numismaatik, müntide keskelt kaheeurost näppude vahele haarates ja siis, Vatikani mündi uurimisse süvenedes, pomisedes: „Ma annan teile selle eest näiteks kolm… ei, neli eurot? Topelt… Kas sobib?” Kaheeurost kõvasti pihku pigistades ütles ta: „Ma toon raha teile pärast ära, või – kui tahate – teeme hoopis vahetust? No… näiteks Monaco kahesega?”

„Mis mõttes – toote mulle ära? Kust te teate, kuhu?”

„Me elame samas majas… Jah, ega me tihti ei kohtu, aga ega ma ju ei oleks ometi päris võhivõõrale niimoodi ligi karanud… Te vist ei mäleta, ma veel tõin teile ükskord jõulukaardi, see oli minu posti hulka sattunud… Sellel olid inglid, kuldsete pasunatega…”

„Pasunaid ma mäletan…”

Oskamata midagi rohkemat kosta, ütles Milla, et tal pole Monaco kahest vaja, ja teatas siis, et ei tahagi oma kaheeurose eest midagi vastu saada.

„Päris hea ju, kui saab nii lihtsalt teist inimest õnnelikuks teha,” sõnas ta otsustavalt minekule asutades.

„Ei-ei!” hüüatas mees talle järele kiirustades. „Nii ma ei taha. See ju näeks välja nagu… röövimine päise päeva ajal.”

„Pole hullu, nii õrn lilleke ma ka ei ole,” üritas Milla kõlemärjas tuules sammu lisades selgitada ja ütles siis, ootamatult majanaabriks osutunud võõra mehega ebamugavalt lähestikku kodu poole astudes tiheneva vaikuse täiteks:

„Vanaonu korjas mul kah igasugust träni: marke, seinakellasid, aga ainult kägudega, magada polnud tema juures lootustki, kogu aeg käis üks jube kuk-kuu. Lõpuks ei mahtunud ta oma korterisse äragi, elamiseks polnud enam ­üldse ruumi, ainult kitsas jooksurada kokku korjatud koli keskel ja sinna ta kokku kukkuski.”

„Ja mis siis sai?” küsis numismaatik, ilmselt kogujalikust kokkukuuluvustundest.

„Sai?… Midagi ei saanud… Kogu koli tassiti laiali, sugulased läksid korteri pärast kaklema…” pomises Milla vastu tahtmist, sest vanaonu üksildane lõpp tekitas temas ikka veel kergendusega segatud süütunnet. Nii sammusidki nad koos numismaatikuga mööda kaldapealset oma kodumajani. Sajuks tihenev uduvihm muutus lumelörtsiks, mis maad puudutades otsekohe haihtus, kuid mantlivarrukal enne ärasulamist ikkagi veel hetke helveste kujul püsis, nii et majja sisenedes mütsi ja hõlmu kuivemaks raputades tekkis kärtskollasele koridori­seinale isegi pritsmeid. Teise korruse korteri kahekordse lukuga ukseni jõudes palus aga mees, et Milla ootaks, kuni ta toob Vatikani mündi asemel tavalise kaheeurose, ja Milla panigi poekoti maha, toetas õla vastu seina, kuid siis, kuuldes altpoolt lähenevaid samme, astus ta irvakile jäänud uksest numismaatiku korterisse.

Ta oli arvanud, et näeb seal vanaonulikku kolihunnikut, kuid mehe ela­mine oli lausa askeetlikult korras, ainult õhk selles ilma vähimagi euroremondi märgita korteris oli tinajalt sumbunud, just nagu oleks see – nagu kogu sisustuski – pärit sügavast nõukogude ajast. Numismaatiku toaseina kattis kunagi iga korteri ihaldatud põhivarustuse hulka kuulunud läikiv sektsioonkapp, mis aga erandkorras koosnes vaid eri suurusega sahtlitest. Selle kapi juures seistes tõstiski mees parajasti lauale sinist kontorikausta, mille vahelt paljastus patakas plastmassist mündihoidja ruudustikkudeks jaotatud lehti. Avastades Milla enda kõrval seismas, lappas majanaaber närviliselt kiirustades raskeid raha­dega täidetud lehekülgi ning siis, jõudes Vatikani värvides ja nimega kaardi­keseni, asetas ta vastselt saadud mündi teiste rahade hulka:

„See siin keskel on kardinalide nõukogu vapp… „SEDE VACANTE”… ­Õnneks pole see kriibitud. Rahakottides juhtub igasugust jama.”

„Paar kriipsu oleks asjale kasuks tulnud… Oleks nagu rohkem päris,” ­muigas Milla, püüdes mõistatada, mida see sede vacante peaks tähendama.

Sõna vacante oli üsna lihtne ära arvata, kuid üheskoos sõnaga sede – „koht, iste” – kõlas see rahaühiku, aga veelgi enam kardinalide nõukogu vapimotona, siiski kummastavalt. Numismaatik aga avas nüüd, erutusest üha raskemalt hingates, juba teisi müntidega täidetud lehekülgi ja seletas, ükshaaval münti­dele osutades, kust ja kuidas ta ühe või teise oli saanud.

Mehe nakatav ind sundis ka Millat naginal lahti tõmmatavatele sahtlitele lähemale astuma, siis aga riivas miski ta jalga. Sabaotsa vonksutav kass nühkis end mõnust nurrudes vastu ta püksisääri ja kassi ettevaatlikult kaugemale nügides keeras Milla otsustavalt kannal ringi ning sammus läbi korteri tagasi trepi­koja poole.

Oli selge, et numismaatik oli oma plasttaskutesse pakitud rahadesse liialt süve­nenud, selleks et mäletada kaheeurost, kuid siis, plekiga üle löödud ust juba enda järel kinni tõmmates, kuulis Milla numismaatiku hingeldavat pihtimushüüatust:

„Oo… oodake… Ma armastan teid!”

Nüüd peale koputamist numismaatiku korteri ukse taga valitsevat hääletust kuulates tajus Milla, kuidas majasisene vaikus vaid tihenes. Tagasi oma ­korterisse minnes otsustas ta, et jätab nii selle vaikuse väljaselgitamise kui ka korrusega eksinud kassi väljaajamise järgmisesse päeva.

Õnneks oli tal kotis veel pool pudelit bussijuhilt ostetud Värska vett ja osa sellest hambapesuks ära kasutanud, laotas ta linad lohku vajunud diivanile, lükkas akna lahti ning jäi umbselt sirelilõhnalises öös silmapilkselt magama.

Varahommikul ärkas ta luupainajaliku unenäoga: keegi istus ta rinnal, hingata oli kuum ja raske, kuid alles siis, kui kass talle küüned õlga surus, taipas ta, et tegu ei olegi uneviirastusega ja istukile karates raputas ta rünnakule asunud looma enda pealt maha. Kass aga ei taganenud, kräunus temasse klammerdudes ning siis tundis ka Milla, kuidas kõik väriseb – midagi muud see ei saanud olla kui maavärin.

Aknad klirised, klaasikillud pudenesid põrandale, diivan ja seinad liikusid, aga mitte ühes suunas, ning siis kõlaski uus, maha lammutatavat maja vappuma panev kume mütsatus.

Intervjuu Maarja Pärtnaga sündis kohtumise ja kirjutamise teel. Saime ­kokku veebruari lõpus, arutasime paljudel teemadel ning hiljem kirjutas Maarja ­endale olulisemad omakorda lahti. Rääkisime vabakutselise elust, keskkonnast, kirjutamisest ja mitmest muust asjast.

PIRET PÕLDVER: Kui kaua sa oled olnud vabakutseline?

MAARJA PÄRTNA: 2016. aasta algusest. Sellele eelnesid ülikooliõpingud ja töö – mul on bakalaureusekraad inglise keeles ja kirjanduses ning maailmakirjanduse magistrikraad, magistriõpingute ajal töötasin „Müürilehes” kirjandustoimetaja ja hiljem tegevtoimetajana. Samuti olin aasta „Värskes Rõhus” luuletoimetaja. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin hakata vabakutseliseks.

P. P.: Need tunduvad ideaalsete töökohtadena. Miks sa ära tahtsid tulla?

M. P.: Tahtsin endale rohkem aega, et loominguga tegeleda, tõlkida, lugeda. Seda olen õnneks ka saanud.

P. P.: Samas sa vist ei kirjuta väga sageli artikleid, arvustusi jms?

M. P.: Ma ei ole eriti tahtnud arvustusi kirjutada ja kui on küsitud, olen viimastel aastatel ära öelnud. Aga samas olen teinud intervjuusid, toimetanud, tõlkinud, kirjastanud, korraldanud kirjandusüritusi, vahel harva kirjutanud mõne lühema artikli. Praegu toimetan Hanneleele Kaldmaa teist luulekogu, selline koostöö sobib vahelduseks hästi.

P. P.: Kuidas koroona on mõjutanud sinu eluviisi ja töid?

M. P.: Seni ei ole õnneks väga suurel määral mõjutanud. Kui eriolukord eelmisel aastal algas, olin just saanud Margaret Atwoodi loengute1 tõlkimisega hoo sisse, eriolukorraga seoses tööpäeva muster muutus, ei saanud enam töötada kodust väljas või käia trennis. Ja nii on see olnud enam-vähem siiani. Aga kuna mulle on oluline kehaline liikumine ja pikalt toas istumine mind roiutab, siis tegin suvel, kui koroonaolukord leevenes, tõlkimisse pausi, käisin näiteks veidi matkamas ja korraldasin koostöös Loodusfestivaliga ürituse Linnujämm2.Mul vedas eelmisel aastal, et sain tegeleda ühe konkreetse ja pikaajalise tööga – Atwoodi tõlkimisega –, mis andis kindla sihi. Tänu sellele ei mõjutanud ümbritsev määramatus nii palju, kui see muidu teinud oleks.

P. P.: Vabakutselise elust veel. Kui hästi see sinu jaoks toimib?

M. P.: Toimib väga hästi selles mõttes, et on süvenemisaega ja võimalust kesken­duda ühele asjale korraga. Teisest küljest ei tee ebakindlad sissetulekud ja sotsiaalsete garantiide puudumine rõõmu ning pikaajalisi plaane on raske teha. Aga samas saan otsustada oma aja üle ja see on mulle tohutult oluline.

P. P.: Mis suunas soovid kirjutamise ja uurimisteemadega edasi liikuda?

M. P.: Mind huvitab keskkonnakriisist tulenev kultuurimuutus, mille keskel me elame. Ja selle muutuse sees on omakorda kitsamad teemad, mis mind köidavad – inimelu läbipõimitus teist liiki elusolenditega, tulevikukujutlused, isiklik suhe keskkonnaprobleemidesse, millesse igaüks on nii- või teistpidi sisse mässitud, mina ise samuti. Aga selle kõrval on mulle ikka jätkuvalt olulised ka ruumi­poeetika ja kohataju, linnaloodus – asjad, mis pakuvad igapäeva­elus vaimset tuge ja avardavad tunnetust sellest, et jagame maailma paljude olenditega.

P. P.: Kes Eestis neid teemasid kajastavad? Ja millised autorid on sulle olulised?

M. P.: Eestis on mulle tegelikult kõige põnevamad hoopis uurijad, kelle töö on seotud keskkonnahumanitaaria valdkonnaga: Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik, Elle-Mari Talivee, Ulrike Plath, Timo Maran. Keskkonnaesteetik Kaia Lehari on kirjutanud võrratuid esseid ja artikleid – oleks tore, kui keegi need kogumikuks koondaks. Samuti hindan väga psühholoog Grete Arro, ökoloog Aveliina Helmi ja maastikuarhitekt Karin Bachmanni tööd.

P. P.: Saan aru, et sind huvitab pigem keskkonnateema ise ja mitte nii väga see, millises vormis – kirjanduses, kunstis või teaduses – see on esitatud?

M. P.: Jah, kuigi kirjandus on mulle kõigist kunstivormidest armsaim. Aga igasugune looming, mis on põimunud teadusega või kehastab n-ö sidekudet kunsti ja teaduse vahel, nagu on öelnud Šoti kirjanik Kathleen Jamie, äratab mus uudishimu.3 Tänapäevaste keskkonnaprobleemide tekkepõhjustest aru saamiseks ei piisa ainult loodusteaduslikust lähenemisest – tuleb vaadata ka seda, mis toimub kultuuris. Ja kirjandus pakub väga häid võimalusi, et mõtes­tada keskkonnakriisi kultuuri, ühiskonna, inimese argielu, psühholoogia ja ­eksistentsiaalsete eluvalikute vaatenurgast.

P. P.: Kas sinu isiklik vaatenurk on Ida-Virumaa kogemus?

M. P.: Kindlasti. Ma kasvasin üles kohas, mida on mõjutanud põlevkivitööstus, ja see tööstus panustab globaalsesse kliimamuutusesse, lisaks on sellest sajandiga jäänud maha suur reostus. Põlevkivitööstuse üks praegusi lemmikmüüte on rahvuslik rikkus, aga kui mõtlen oludele, milles üheksakümnendatel ja nullindate alguses kasvasin, siis kõlab „rahvuslik rikkus” väga õõnsalt. Tööstus- ja kaevanduspiirkondades on alati inimesi, kes selles tööstuses ise ei osale ja sellest otsest kasu ei lõika, aga kellele jääb reostus ja keda mõjutab see, kui tootmine või kaevandamine ühel hetkel kokku tõmmatakse.

Kui ma kuulsin paar aastat tagasi Aveliina Helmi rääkimas sellisest mõistest nagu baastaseme muutus, siis oli mul tugev ahhaa-hetk – et mina olengi olnud see nihkunud baastasemega inimene. Ma ei aimanud lapsepõlves üldse, mis oli selles paigas, kus ma kasvasin, olnud enne, kui sinna tuli tööstus. Näiteks jõgi, mille lähedal on mu vanematekodu, oli kunagi üks Eesti paremaid lõhejõgesid. Minu ajaks oli kõik hoopis teisiti, lõhed kadunud, jõe kaldal ja põhjas must pigilaadne ollus – põlevkivitööstuse jääkreostus. Mõnes paigas lõhnas muld imalkeemiliselt fenoolide järgi. Või siis teine asi, mida nägin vahel hommikuti, kui läksin üle teise, väiksema jõe kooli: mööda jõge ujusid allavoolu kõrged valkjaskollased vahutordid. See aegruum on jätnud minusse sügava jälje. Ma võtsin end ümbritsevat enesestmõistetavalt, aga tegelikult ei osanud ma lihtsalt küsida. Neid jõgesid taastatakse nüüd, taasasustatakse kaladega – võimalused tehtud kahju parandamiseks on olemas.

P. P.: Nendest vahutortidest tahaksin küll lähemalt lugeda.

M. P.: Võib-olla kirjutan neist kunagi, olen kogunud selleks märkmeid ja materjale. Aga ükskõik, kas need kogemused autobiograafilisel kujul mõnda raamatusse jõuavad või mitte, on see ikkagi alus, millelt lähtub kõik muu. Raske on leida lähenemisviisi, mis ei oleks liiga tõsine. Teist nii sünget raamatut nagu „Vivaarium” igal juhul kirjutada ei tahaks.

P. P.: Mina ei tajunud seda süngena, küll aga tajusin seal mingit üksilduse tunnet, iseendaga üksiolekut, ja natuke ka kurba üksildust.

M. P.: Seda on seal kindlasti ka – üksinda silmitsi seismist muutustega, mis on liiga mastaapsed ja liiga traumaatilised. Aga globaalsed protsessid, kuhu ­oleme sisse mässitud, on kumulatiivsed ja kollektiivsed, need ei ole ühe üksiku inimese süü ja neid ei saa lahendada üksinda.

P. P.: Kui sa oma esimesi kogusid vaatad, kas leiad viiteid nendele teemadele?

M. P.: Keskkonnasuhe on mind intuitiivselt alati köitnud ja võib vist ka öelda, et mul on alati olnud teatav maailmakujutustung. Aga sellist otsest keskkonnamuutuste esiletõstu ei ole olnud ja küllap ongi nii hea, varem oleks see arvatavasti jäänud pinnapealseks.

P. P.: Kas kirjandusega saab maailma muuta? Eriti praegusel ajal, kui loetakse üha vähem. Millist tagasisidet oled saanud „Vivaariumile”?

M. P.: Ma ei tahtnud „Vivaariumiga” maailma muuta, seda raamatut oli vaja mulle endale – mul oli vaja läbi tunnetada, mida see tähendab, et mu elu taustal toimuvad nii suured muutused, kliimamuutus, liikide kiire väljasuremine. Ja ma tahtsin tõmmata paralleele ajalooga, sest probleemid, mille süvenemist tulevikus prognoositakse, on paljuski needsamad, mis on inimühiskondi ka minevikus kimbutanud. Kodu kaotus, ränne, kohanemine ja kodunemine on mind pikalt huvitanud ja huvitavad praegugi.

„Vivaariumi” ilmumise järel on mulle paar korda öeldud, et „mina olen ka sama mõelnud”, ja mulle tegelikult piisab selle luulekogu puhul teadmisest, et on õnnestunud üks võimalik vaatenurk enda kaudu ära kaardistada. Aga kas kirjandusega saab maailma muuta, sellest võib mõelda nii ja naa – ühtpidi ma loodan seda ja tunnen, et kirjandus on mu enda elu muutnud, kas või juba sellega, et on andnud mulle hääle. Teistpidi, kui tahta muuta näiteks keskkonnapoliitikat, siis demokraatlik ühiskond pakub selleks paremaid hoobasid kui luulekogu kirjutamine. Nii et kui kirjandus maailma muudab, siis arvatavasti mitte otsejoones, vaid näiteks seekaudu, et avardab kujutlust ja empaatiavõimet, joonistab välja seoseid nähtuste vahel, mis ei pruugi esma­pilgul olla üksteisega seotud, või valgustab läbi seda, kuidas on elada keset laia aegruumilise mastaabiga protsesse. Ja kindlasti saab kirjandus toimida kriitiliselt ja ettekompavalt, anda kujutlusliku kogemuse sellest, mis võib teatud tingimustel tulevikus ees oodata, ning kultiveerida tundlikkust selles osas, kuidas erinevad tulevikuvõimalused ja -kujutlused mõjutavad seda, mida me olevikus teeme või ei tee, tunneme või ei tunne.

Samas ei ela kirjandus niikuinii müüriga ümbritsetud rohuaias, nagu Atwood on öelnud, vaid ajab võrseid ühiskonda tagasi – tema romaan „Teenijanna lugu” on hea näide sellest, kuidas kirjandusteos võib anda kujundi, mille abil osutada sotsiaalset ja poliitilist vastupanu. Kui mõtlen veel teoste peale, mis on mulle viimastel aastatel muljet avaldanud, siis näiteks Ameerika ulmekirjaniku Kim Stanley Robin­soni romaa­nid kujutavad kollektiive, kelle igapäevane töö on seotud sellega, et keskkonnakriis ei päädiks katastroofiga – selliste teoste lugemine sisendab lootust ja teravdab tähelepanu inimeste suhtes, kelle töö on siinsamas meie ümber seotud näiteks ökoloogilise taastamise või mõne liigi kaitsmise, isegi väljasuremise veerelt päästmisega. Aga kas me neist midagi teame või nende töö mõttekusest aru saame, sõltub muu hulgas lugudest, mida me endale maailma kohta jutustame.

P. P.: Kui palju sa tekstidega tööd teed? Sul on väga täpne vorm, hea ja selge kooskõla sisuga.

M. P.: Ma tegelen loominguga hooti ja siis tõesti iga päev. Mida kauem tekst saab settida, seda parem, sest siis lähevad enamasti paika pisiasjad, mille kohalolu võiks muidu jääda juhuslikuks. Ja aeglane kirjutamine pakub ka lihtsalt palju naudingut. Luulekogud olen seni kokku pannud mõne aasta jooksul kogunenud tekstidest, kui on hakanud tunduma, et nad moodustavad terviku. Aga „Vivaariumi” jaoks kirjutasin luuletusi ka üksteisega tihedamalt kokku, lisasin pealkirju, mida esialgu polnud. Mõni luuletus jäi toimetamise käigus pähe ja avastasin, et kui neid mõttes jalutades lugeda, leiab üles kohad, mille võib välja jätta – kui ei tule meelde, saab järelikult ka ilma. Ja nii olengi lühemaid luuletusi toimetama jäänud. Nii et viimase aja loomingus on kehalist liikumist omajagu sees – teen tihti jalutades märkmeid ja pärast sõelun neid samuti jalutades läbi.

Aga mul sulle ka küsimus: kas sa mäletad, millal sa said teadlikuks kirjaniku elukutsest? Või et on üldse olemas kirjanik kui füüsiline inimene, kes loob teoseid?

P. P.: Ma ei mäleta, et ma ei oleks seda teadnud. Ilmselt olen kogu aeg sellest teadlik olnud. Samas ma väga kaua romantiseerisin seda, kirjanik isikuna oli justkui ideaal – inimene, kes on suuteline looma kirjandusteoseid, näis olevat üliinimene.

M. P.: Mind köitis Atwoodi raamat ka just sellepärast, et ta räägib seal mulle tuttavast kogemusest: minu jaoks oli kirjandus ka esialgu vaid tekst paberil ja sellega asi suuresti piirdus. Et kirjandus on miski, mida teevad päris inimesed elukutseliselt siin ja praegu, ning et see tegevus on omakorda seotud kirjandus­eluga, sellest sain päriselt aru vist ikkagi alles Tartusse ülikooli tulles. Aga tõsisemat kirjanikurolli romantilise idealiseerimise faasi mul polegi olnud. Ja ehk ongi hea.

1 M. Atwood, Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest. Tlk Maarja Pärtna. LR 2020, nr 37–40.

2Linnujämm 8. VIII 2020 Tartu Ülikooli botaanikaaias. Youtube.

3 Vt: M. Pärtna, Kirjandus kui sidekude teaduse ja kunsti vahel. „Sirp” 27. VII 2018.

punkt

kuidas püüda ööpimedus keelde? videvikus välja joonistuvate mägede hambulised siluetid. teisel pool järve mäeahelik, taamal teine ja kolmas, tagapõhjal loojangu kanarbikukuma. järv nagu märg koerakeel, õhuavarus ümberringi täis silmapiirialuse tähe hääbuvat poolvalgust. eemal suletud söekaevandus, vasakut kätt parv aeglaselt pöörlevaid tuuleturbiine – kolme tiivaga linde teel ühest tehnoloogiaajastust teise. pimedus kasvab pikkamisi, kustutab värvid ja vormid. maailm kahaneb ja tõmbub kokku – peagi pole see suurem kui mustendav aknaruut toaseinas, siis kihutab see lähemale, siis on see ühtäkki väike ja tihe nagu sulepeaga lause lõppu vajutatud punkt.

talv

talv on perioodiliselt korduv ekstreemsus.

Kaia Lehari

sel aastal on linn nagu lumekuul, ainult et ilma lumeta. kui teda raputan, ei kerki katuste kohale tuisukeeris ega laotu majadele jäine pits. nüüd on see kõigest klaaskera täis külma vett, rõõmutu otsekui laps, kelle maailmast on kadunud võlukunst – sulanud üles kui lumehelves ta väikeses soojas

peopesas. selles märjas linnas kõnnin mina kell neli õhtul pikkamisi kodu poole, on pime, sajab uduvihma, veeloikudes siravad laternatuled, kollased nagu lumekakkude iirised. homme on talvine pööripäev. suusamaratonid jäävad ära, mudilased ei kelguta Kassitoomel. laulud, mis kõlavad

kaubanduskeskustes, räägivad küll valgetest jõuludest, kuid mõjuvad ühtäkki veidralt nagu välja surnud imetajate kivistised – need, mis leitakse siit mõne miljoni aasta pärast, kui mind enam keegi ei mäleta.

tähekaart

mu sõber kannab põues tähekaarti. ta silmades sinavad liustikujõed ja ta mõistab loomade keelt. öösel särab ta laubal põhjatäht ja päeval toidab ta oma õitsvatel peopesadel mesilasi. ühes elus sasib ta juukseid soolane meretuul –
ta sukeldub tormilainetesse nagu valge välk ja vaalad laulavad talle vee all vastu muutusesõnu. teises valvab ta tuld oma rinna heledas laternas, kui ümberringi tõmbub koomale pimeduse ring. kolmandas põimib kuldnokk kevadel laulu sisse ta nime ja sügisel uitab rebane mööda ta selgroo künkaid ja orgusid. kuhu ma ka ei pöörduks, millisesse ilmakaarde ka läheks, ei leiaks ma teda sealt ikkagi; aga kui tänavanurgal korraks seisatan ja pistan käe ­taskusse, ootab mind seal ees ta tuttav tähekaart.

rabatee

jälg, mille sa endast maha jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu ­jalge all õõtsuv samblapind. kui ettevaatlikult kõndima hakkan, ­valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ­ootamatult sisse – põlvini, vööni, südameni.

laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast – või taeva peegeldust? mõistatuse­ lahendamise kirge – või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? mu käte vahel olid sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa ­sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. kuid turba soontes jalge all valvab tume soovesi.

tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastikku.

süvik

sellel maal pole kõrgusi, kuid on sügavikud: rabajärvede külmad põhjad, traumade pimedad karstikoopad, looklevad kaevanduskäigud kivi sees. kitsa kaevusuu kohal, mille süvik varjab unustatud asju, kõnnin mina mööda nõrka niiti nagu ämblik, kes ei tea veel, millist võrku ta koob. aga all põhjas hämaras ergavad varemed – nende vahel seisab vanaema kümneaastase tüdrukuna. ta on tulnud isaga pärast sõda tagasi kodukülla ja seisab maja ees, millest on alles jäänud vaid kahe astmega trepp ja selle kohal kõrguv tühi uksepiit. toapõrandal haljendab rohi. palju aastaid hiljem, kui ta on suurema osa oma elatud elust unustanud, astun sellest uksest välja mina.