Manfred Dubov: „Täna leitakse kõik üles. Raamat sünni, armastuse ja õppimise absurdist”. (Sari „Värske Raamat” #18.)

SA Kultuurileht, 2016. 59 lk.

Mitmesuguseid meediume (maal, sõ­na­­kunst, film, heli) võrdselt hindav Manf­red Dubov tutvustab end maalikunstnikuna kui psühholoogiliste olukordade kujutajat ning erosiooniprotsesside käsitlejat sotsiaalsel, füüsilisel ja mentaalsel tasemel.1 Tema esimene luulekogu kät­keb tuntavalt sedasama temaatikat ja stiili — vältimatu on mulje, et Dubovi poeetiliseks taotluseks on kasutada sõnu nõnda, nagu maalimisel kasutatakse kujutamise vahendina värve (värvinimetusi esineb Dubovi luules parasjagu). „Täna leitakse kõik üles” ongi spetsiifiline kunstnikuluule, mis pakatab visuaalset mõju avaldavaist sõnakujundeist ja pakub lugejaile ka ekspressiivseid pildist sõnasse visklemise protsesse.

Taotlus kiht-kihilt „pildistada” luuleliste vahenditega kõikvõimalikke sei­­sundeid ja mentaalseid uurdeid on mui­dugi ambitsioonikas, ehkki alati ei jõuta ühe luuletuse jooksul eriti selge ja hoomatava tulemuseni (seda enam, et Dubov harrastab sagedat polaarsete efektide vahetust). Raamatu kujunduses kasutatud autori illustratsioonid rõhutavad samuti kontuursust ja sedakaudu ka sisuliste tõlgendusvõimaluste de­konst­­ruktivistlikku alget, rahulolema­tust lihtsaplaanilise mõttelise ilmsusega. Tekstid on täis kontraste ning samavõrd nende tühistamist, irreaalseid ja abstraktselt maalilisi kujundeid („luulilled puistavad mälestustolmu”, lk 9; „eksituse sees / haige kaja embuses / põletikulised majad”, lk 22; „must kõrb lennu­kimüras”, lk 24; „põletikuline kuu terava lehvikuna”, lk 55), ebatavaliste, sageli sünesteetiliste elamuste troopides väljendamise erisuguseid katsetusi, subjektiivse tunnetuse sidumist stiihiliste kulgudega jne. Seejuures ei ole esmatähtis semantiline konkreetsus, teemaline püsi ega mõtteselgus, eesmärgiks näib olevat ennekõike muutustele avatuks jäämine, pidev protsesside ihalemine ja võimaldamine, otsinguline liikumine läbi maailma ja elu segadiku. Igast saavutatud olukorrast, jäädvustatud uuristusest ja sealt edasiminekust astutakse enamasti sammuke taas tagasi, et uuesti algamise võimalusi alal hoida, lakkamatult teiseneda, õppida, kujuneda, korrata. Dekonstrueerimis- ja muteerumisiha õõnestab terviktähenduse kohati nörritavalt kaootiliseks („unustasin kõik / et meelde tuletada”, lk 26; „hinga / kustuta hingetõmme ära / mõtle / kustuta mõte ära / otsusta / kustuta otsus ära”, lk 32; „kõik mu lagunemised / taassündimised”, lk 35; „ma armastan sind / pidevalt lõhkuda / et uuesti kokku panna / sa armastad mind / pidevalt lõhkuda / et uuesti kokku panna”, lk 40).

Lähenemine raamatule „Täna leitakse kõik üles” teisiti kui rõhutatult visuaalsuse kaudu viib peagi viljatu tõdemuseni, et Dubovi ekspressiivsete kujundite tulevärk ammutab mõjujõudu semantiliselt tasandilt ning vahel mõnes luuletuses kuju võttev verbaliseeritud mõttepilt ei leiagi õieti Dubovi nappides sõnades selget asu, vaid jääb kontrastide ja paradokside vahel visklemises ähmaseks, luulekogu terviku mõttes põhjendamatult püsituks. Või paremal juhul kandub kinnistuvate kujunditena, luulevoogu rütmistavate kordustena ühest luuletusest teise. Eks siin peitugi üks põhjus, miks Dubovi rööprähkleva sõnakunsti senine retseptsioon on rõhunud ennekõike selle kujundite jõulisele ilmekusele ja isikupärasele intensiivsusele, tunnistades samas fragmentaarsusse uppuvate ja mõistuspärasust eiravate tekstide mõtestatud seose raskesti tabatavust ning sihipärase kommunikatsiooni nappust,2 samuti tõika, et kohatise käsitamatuse tõttu vaevalt raamat laiemat lugejaskonda kõnetab.3 Viimane ja küllap siiski oma tõeteraga hinnang põrkub pisut autori vaieldava optimismiga: „Absoluutselt iga inimene on ükskõik missugusele raamatule ideaalne lugeja, kaasa arvatud minu natuke absurdsele raamatule.”4 Sealsamas tunnistab Dubov ometi, et tema raamatu loogikani jõudmine nõuab „avatud südant” ja „sõltub sellest, kuidas lugeja raamatuga kontakti saab” — teadvustus, mis võiks ju kummutada väite, nagu kuuluks ideaalsete lugejate hulka ka tekstiga kontakti saavutamatu „absoluutselt iga inimene”, kes luulekogu tähendusi ja loogikat ei haara ega halvemal juhul seda püüagi.

Ometi tõi midagi selles raamatus Dubovile debüüdiauhinna nominat­sioo­ni. Ma ei tea, mis see täpselt oli, ent ühtteist põnevat siin ju tõepoolest terendub. Esiteks ja mitte üllatuseks muidugi kunsti­andeline ilmekate kujundite koosluse tuntav läbimõeldus, millel õnnestub siduda nii mõnedki füüsilise ja psüühilise „erosiooni” etappide vahelised üleminekud, mis luule kui seotud kõne mõistes võiks umbuda ka lihtsalt absurdsusse või seosetusse efektitsemisse. Ja huvitaval kombel näib see kujundikoosluse läbimõeldus seisnevat kunstniku oskuses kasutada kaose ja korrastatuse, stiihilise ja tehisliku, kaduva ja hävimatu, psüühilise ja füüsilise, konkreetse ja abstraktse vahelisi pingeid ekspressiivse loova jõuna. See omakorda juhatab kahe järgmise olulise tugevuse juurde, millega on sõlmitud luulesubjekti mentaalne kulg: stiihia taju ning ruum(i avardumine, avastamine).

Peale maalitundliku perspektiivi saab Dubovi luuleilma võtmeaspektina vaadelda stiihiat, looduse põhielemente, millele tähelepanu pööramine torkab Dubovi „sünni, armastuse ja õppimise absurdi” teekondadel silma eriti luulekogu alguses: loodusnähtuste ürgne takistamatu jõud väljendub näiteks maailma põletavuses (lk 7), sinises savis ja külmas maas, tuules, mis kord „kahandab kaost” (lk 8) ja siis hoopis „voolib märjad puud tormiks” (lk 11), vihmas, mis täidab maailma ning vallandab indiviidi üksildustaju (lk 16). Tahe sõlmida inimliku subjekti otsinguline ja avastusrikas kulg ja maailma kaose järkjärguline kompamine, samuti selle pingeline väljendus (eriti luulekogu avangus) hävimatuga kätkeb ju õige tähelepanuväärset optimistlikku väljavaadet. Hävimatusele vihjavad kujundid valvavadki silmatorkavalt mitmel viisil selles luuleilmas ähvardava kakofoonia ning kaoseni sirutuva „pahupidi maailma” üle, ilmutades selgeid tumedusest ja ebakõladest eemaldumise impulsse. Ent kontrastid ja tühistamised/lagundamised ei jäta puutumata ka stiihilisi kujundeid ning ürgsed loodusjõud põrkuvad sageli maailma kõleda tehislikkuse ja tekstist teksti üha tugevneva müraga, see võib võimenduda lausa ängistavaks kakofooniaks, mille tõttu „ei jõua oma tundeid lõpuni tunda / oma mõtteid lõpuni mõelda / oma hinge lõpuni hingata” (lk 18).

Ühtlaselt läbib luulekogu teine tugev ja huviväärne aspekt: (aistilise) ruumi avaldumine ja areng ning selle kõige vägagi mitmiktajupõhine eksplitseerimine, milles sulanduvad efektseimalt eelmainitud füüsiline ja vaimne „erosioon”, st maailma poeetiline avastamine/uurimine pluss sellest tõukuvad meelelised reaktsioonid ning subjektiivsed sisekaemused, hingeuurded. See luulekogu läbiv teema annab aga raamatule vajaliku struktuurse ja ka teatud loolise terviklikkuse. Olgu maailm põletav, kõikuv, tume või kinnine — ometi on see lahtine ja mahutab väga palju hägustavatest varjudest väljamurdvat heledusse pürgimist, ja selle äratabamise või -kasutamise taustal võbeleb ühtlasi lüürilise subjekti intiimsema ümbruse ja iseene­se arenguline tunnetus. See tirib küll taas esiplaanile põrkuvaid kontraste, ent selles arengulisus väljendubki: kontrollimatus kaoses, stiihilistes avarustes, vihmaruumides ja kõrbetes piieldakse nähtava taha, varjudest läbi ja konkreetselt tajutava vahele, leidmaks intiimseid sopikesi (ka konkreetseid, näiteks kitsaid hoove, tube, aedu), millesse on püütud keskendatus sisemisele tasakaalule ning ruumi- ja enesetaju kirgastavad üksused („õu täis rõõmuõisi”, „rõõmurõdu”) jne.

Ja nii ongi, et kui viimaks on kõikvõimalike erosioonide jälitused viinud kõigest läbi, kõige vahele, teisele poole tühjust, kui hoomamatutest avarustest on jõutud keskendatuse urgu ja uude konstruktiivsusse, st võimatusest „meie loo” saamisse (lk 50) ning üksteisest hoidmiseni, „meie” algamise kohani (lk 59) — siis ongi üks armastuse ja õppimise konarlik teekond, see määratu püüd saavutada uudistav ja samas mõistmisvõimalusi teravdav üleolek elu absurdist, maailma tajuküllasest ebamäärasusest ning eksistentsiaalsest ambivalentsusest, saanud ainuvõimaliku punkti. Sellise, mis võtab kokku luulekogu alguse üleskutse „fokuseeri / võta endal käest kinni / astu varju sisse / ehita uus kodu / pahupidi maailmas” (lk 8) ja ülendab kogu vahepealse fragmentaarse segasuse omapäraseks fookustatud ja tasakaalukaks tervikuks, milles vastu luulekogu kestel sugenenud ootusi siiski „leitakse kõik üles”.

1www.manfreddubov.com.

2M. Järvekülg, Mõistuspärasust eirav visuaalluule. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus /943ca6e3-8aab-4436-8840-184c6cc1f154/arvustus-moistusparasust-eirav-visuaalluule.

3http://ingvarsedman.blogspot.com.ee/2016/12/manfred-dubov-tana-leitakse-koik-ules.html.

4J. Susi, Mitmest kohast korraga. Inter­vjuu Manfred Duboviga. — „Värske Rõhk” 2016, nr 48, lk 68.

Rein Veidemann: „Lausungid ja pausid. Fuuga”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 79 lk.

Rein Veidemann on oma raamatu „Lausungid ja pausid” arvustamise teinud tunduvalt lihtsamaks sellega, et luulekogu lõppu on lisatud autori märkuste-selgitustega „Lahtine leht”. Seletamine, taustaviited, faktidele juurde rääkimine on Rein Veidemanni teostele üldse iseloomulik. Arvatavasti pärineb niisugune soov õppejõuametist, kus kirjandusteose või ajastu selgeks tegemine nõuab kordamist ikka ja jälle. Nii kinnistuvad teadmised ja ka lugejad saavad sisukama pildi. Muidu võib jääda kahtluseiva, et sind mõistetakse valesti. Rein Veidemann tahab olla kindel. Oma suure mentori Valmar Adamsi 1924. aastal ilmunud debüütkogu lahtise lehe eeskujul annab ta ette teavet, et just sellised on asjaolud, autori seisukohad ja mõttekäigud. Rein Veidemann taotleb tugevamat ühtsussoovi enda ja lugeja vahel. Paraku jääb lugejal kogemata nii mõnigi avastus ja huvitav leid.

Rein Veidemann debüteerib luule­ta­jana 70-aastaselt, kuid tema ergas luu­­le­tunnetus avaldus juba üliõpilasaas­tatel. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraa­ma­tukogus on hoiul 30-leheküljeline Pärnus 1970. aastal koostatud ja masinakirjas paljundatud käsikiri „Lacrima” — kahe Reinu, Rein Veidemanni ja Rein Sanderi armastusluulevalimik. Seda haruldust sirvides köidab Rein Veidemanni lüürika erootilisus ja vahenditus suure tunde väljendamisel. Need värsid avavad ununenud hetki autori eluloos. Sealt pärineb pide „Lausungite ja pauside” „Prelüüdiga”, kus luuletaja seob kokku armastused, näeb säraval pilgul endisi aegu, kurvastab ajajooksu karmuse üle. Tänasesse argipäeva tulemise käigus on tasandunud lennukus ja haare, nauding ja ülendatus. Nukrus, siirus ja ausus köidavad ühte elu ja kogemuse. Rein Veidemann oleks pidanud jätkama luuletamist ka „suure pausi” ajal, tal olid selleks märkimisväärsed eeldused.

1970. aastate alguses osales Rein Veidemann innukalt Tartu ülikooli eesti filoloogide luuleteatri „Amores” etendustes. Sealgi puudutas teda poeesia. Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luule lavastuste kõrge kujundikeel on toonud Rein Veidemanni kunagise hea kolleegi ja juhendaja Maie Kalda järeldusele, et seesama kujundideemon on teda kiusanud ka ise luuletama ja proosat kirjutama (R. Veidemann „Eksistentsiaalne Eesti”, 2010, lk 204). Soojendav kujunditunnetus on olemas igas Rein Veidemanni raamatus, ta otsib isegi oma ettekannetes ja loengutes pidepunkti argikõne ja peidetud sõna vahel. Ta mõtleb poeetiliselt.

Rein Veidemann astus kirjandusellu kriitikuna, esimesed käsitlused said kaante vahele 1980. aastate keskel. Ta on avameelne ja huvitav selleski. Algusest peale kannavad tema raamatud täpsustavat või suunavat alapealkirja, nagu mälestusi, pihtimusi, esseid, või sisaldavad need lisateavet: eluloousutlus, lühiromaan novellides, romaan kolmes vaatuses, memorandum. Ikka viited mil­lelegi teisele, laiemale ja piiritletule üheskoos. Täiuslikkuse-, kui mitte lõpetatusetaotlus kingib lugejale lootust.

70. sünnipäevaks avaldas Rein Veidemann ka teise luuleraamatu, mis haakub „Lausungite ja pauside” üldise tonaalsusega. Mõlemad teosed kõlavad intensiivselt kaasa Rein Veidemanni mõtte- ja tundemaailma mõistmisel. Ühelt poolt on ta looja, kelle kitsa maise eluringi esimene raamat kokku võtab. Kogumik „Sada hetke eesti luules” laieneb aga kogu meie luuleloomingule ja väljendab koostaja armastust Eesti poeesiasõna vastu (ka selles teoses on saatesõna, mis seletab lahti elu- ja ajalugu). Ise ma mõtlen luuletajatele juurde veel vanameister Karl Eduard Söödi ja tänapäeva moodsa luule klassiku Ilona Laamani. Kuid valik on valija oma, eriti kui ees on poeetide maagiline arv 100+1. Niisugust üpris mahukat ja kindla elamuse ajel tehtud valikut võib pidada nüüdisaegses luule­hetkede poeesias väljapaistvaks nähtuseks. Varem ajalehes „Postimees” hakituna ilmunud luuletused ja nende lühike analüüs pääsevad raamatus koos seletava lisaga vahetult esile.

„Lausungid ja pausid” kannab alapealkirja „Fuuga”, mis näitab taas Rein Veidemanni mõttemaailma seotust laiema, rikastava kunstilise ringiga. „Lahtises lehes” täpsustab autor, miks ta just niimoodi oma luulet võrdleb ja milline on sõna seos muusikaga. Prelüüdid ja fuugad toovad igale muusikatundjale kõrvu XVIII sajandist Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli polüfoonilised teosed, kus alguses ühehäälselt esitatud teema kordub teistes häältes. Ka „Lausungites ja pausides” kõlavad kokku kompositsiooniliselt paika pandud teemaarendused. Kuidas see toimib ja miks — seegi on ära seletatud. Teades Rein Veidemanni teadlaslikku kiindumust korrastatusse, kahtlen veidi niisuguse ülesehituse ja luuletuste spontaanses kujunemises. Siiski on luulekogu hästi kokku mängitud ja toob sellisena välja luuletajale olemuslikud pinged.

Erksamad poeetilised hetked on värsiraamatus seotud armastuse ja sellest saadud elamustega. Rein Veidemanni armastus ei ole tundlev kiindumuse väljendus, vaid traagilise alatooniga, loobumiste ja taandumistega seotud hingeavaldus. Siin kohtab harva „Lacrimas” nauditavat avali rõõmu, rohkem on melanhooliat. Optimistlikum on luuletaja mitte niivõrd kahe inimese vastastikuse tunde väljendamisel, kui teistes eluarmastustes, nagu näiteks kodu ja isamaaga seotud värssides. See, mis vaikset lugemishelgust pakub, on teatava palvuslikkuse kohalolek pea kõigis luuletustes. Hing on avatud ja põimitud paljudesse kaunitesse kujunditesse. Kujundi tunnetamine on Rein Veidemannil haruldane, selles suhtes on teadlane ja õppejõud ühinenud luuletajaga. Ta oskab poeetilisi vahendeid nii analüüsida, teistele seletada kui oma (luule)kõnes avaldada.

Hingepõhja puudutav on teose keskmine osa, „Georg Mülleri passioon. Intermeedium”. Kahe XVII sajandi alguses pastor Mülleri kirjutatud ja Püha Vaimu kirikus peetud jutlusega põimitud Rein Veidemanni oma tekst on inimese, armastuse, elu ajalisuse ja kõige kaduvuse kooseksistents. Autor samastab end Joosepiga, mängib läbi pühakirja motiive neid kohandades, andes neile uue semantilise väljundi. Tsüklil on kolm kihistust: piibel, Mülleri jutlus ja tänapäeva luuletaja pilk tagasi ammustesse aegadesse. Niisugune „peale luuletamine” võimendab tunduvalt lugemiselamust, tsesuur annab aga Rein Veidemannile nii omast äravõetavat lootust. Lugeja adub siin eksistentsi ristikivilikku, piibellikku unenäolisust, inimest kui varjukuju ja tema elu kui und (Pindarose somnium umbrae, millele luuletaja viitab ka oma „soovitatavas kirjanduses”). See on ristiinimese teekond, ükskõik millal ja millistes tingimustes ta elab.

„Lausungite ja pauside” raamat tähistab ühe inimhinge hetki siinses maailmas. Inimese, kes püüab Moosese järgi seletada ennast ja ümbritsevat. Kes alatises teadmatuses ja kahtlemises kannab oma risti. Seda teeb ta nii lausungite kui pauside ajal, kuni „…sa tõused pingilt, nagu surnuvalves / seisad hardas rahus Lunastaja ees, / paned kokku peod ja vaibud palves, / kuni tärkab lootus sinu südames”.

Paavo Matsin (s 1970) on avaldanud proosateosed „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” (2011), „Sinine kaardivägi” (2013) ja „Gogoli disko” (2015), poeemi „Carolus Ernestus Baer” (2013), olnud osaline rühmituse 14 NÜ mitmetes väljaannetes aastail 1996—2002. Õppinud 1977—1988 J. Kunderi nimelises Tallinna 32. keskkoolis, 1988—1993 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, 1993—1994 Eesti Humanitaarinstituudis, 1997—2003 EELK Usuteaduse Instituudis. „Gogoli disko” pälvis Kultuurkapitali aastaauhinna ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

MAARJA VAINO: Paavo, mäletan, kui me kunagi 1990-ndatel esimest korda kohtusime — olid sel ajal Usuteaduse Instituudis teoloogiatudeng —, siis millegipärast jäi mulle meelde, et sa oled kuidagi Soomega seotud. Äkki rääkisid mõne loo, nagu sul kombeks, nii et mul jäi selline mulje. Mis su taust on, kust sa pärined?

PAAVO MATSIN: Soome teemat ei oskagi kommenteerida. Pärit olen Tallinnast, sünnikoht on Tallinn-Nõmme, lapsepõlves elasin küll Mustamäel, aga käisin ka ikka Nõmmel, kus elas mu vanatädi Ella hilisemas Kristjan Raua majamuuseumis. Minu perekonnal on võrdlemisi vana ja uhke hauamonument Tallinna Siselinna kalmistul päris värava lähedal, kus olen lapsena palju igavledes ringi luusinud, kuni perekonna vanemad isikud koristasid ja kastsid. Minu taust on ikkagi jah Tallinn, kus elasin 33 aastat enne siirdumist Viljandimaale. Isa poolt viivad juured aga Võõpsu kanti, kus vanaemal oli maja keset küla pritsumaja pargi taga. Suviti olingi väiksena palju seal kandis. Isal oli mitu õde ja venda, väga jõulised tegelased kõik, perekonnanime Matsin teatakse seal siiani, ma arvan. Maalesõit oli omamoodi rituaal, isal valge särk ja lips, puhtaks pestud auto, kohapeal alati valge linaga kaetud pikk laud, mida mitu päeva hoiti ilusti kaetuna. Olen hiljem tihti mõelnud, et pöörduks kunagi päriselt sinna kanti tagasi.

M. V.: Viljandi ei ole pärast „Gogoli diskot” enam see, mis ta oli enne. Kas oled lõplikult Viljandisse kolinud, kas see on sinu koht? Mis linnad/paigad sulle veel tähenduslikud on, kas näiteks Praha?

P. M.: Ma arvan küll, et Viljandi on päris minu linn. Erilist äratundmist on tekitanud minus tõesti juba päris ammusest ajast Praha (prah on tšehhi keeles muide „lävi, künnis”), on legende, mis seovad Praha asutamise salapärase Aasia Vendade Orduga (Orden der Asiatischen Brüder). Kuna mulle meeldib monarhia ja võimalikult vaba kapitalismi segu, siis on mu suur lemmik ka Amster­dam. Aga samuti olen ma tundnud end väga hästi, liikudes ringi Eesti uinuvates kaunitarides (linnad on ju naissoost!) — Valgas, Põlvas, Võrus ja mujal.

M. V.: Kuidas sa filoloogia juurest teoloogia juurde jõudsid? Kuigi oled pidanud jumalateenistuse isegi täiesti tühjas kirikus, ei ole sa ennast vist päriselt kunagi kujutanud ette maakoguduses kirikuõpetaja ametis?

P. M.: Ma ei ole end kunagi mingiks filoloogiks pidanud, kuid kõik, mis oli Pedagoogilises Instituudis seotud kirjandusega, pakkus huvi. Kesksel kohal oli Toomas Liiv, kes üldiselt vabastas mind pea alati kirjanduseksamitest, sest mulle meeldis väga seminarideks hästi ette valmistada. Kuid ma arvan, et just teoloogia ja EELK Usuteaduse Instituut olid minu pärisülikool, kus õppisin pärast peda lõpetamist veel seitse aastat. Seal ei olnud peaaegu ühtegi sellist õppeainet, mis ei oleks huvitanud, see oli nagu minu stiihia, ja mul olid enam-vähem alati väga head hinded. Väikeses instituudis visati sind kohe vette, st õpetus oli ka sügavalt praktiline, pidid kohe hakkama kaasa teenima suurtel jumalateenistustel ning tegema hommiku- ja õhtupalvusi. Toimisin ka päris palju Tallinna Piiskopliku Toomkiriku juures, mis oli minu kodukogudus. Seltskond oli instituudis äärmiselt värvikas, palju oli kuskilt maapiirkonnast kohale saabuvaid diakoneid, kes üritasid kirikutöö kõrvalt diplomit kätte saada. Elati Pühavaimu kiriku kõrval ühiselamus ja nalja sai nabani. Mingi hetk tajusin, et ega minust vist ikka päris kirikuõpetajat ei saa, mul oli ka juba meeldiv töökoht EBS-is. Siis hakkasingi uurima alkeemiat (juhendaja oli Ringo Ringvee), millest tegin ka kõik lõputööd — erihuvi oli XX sajandi alkeemia, salapärased prantslased Canseliet ja Fulcanelli, lõpuks keskendusin küll Carl Gustav Jungi alkeemiakäsitlusele, oponent oli dr Tarmo Kulmar. Instituut andis väga hea hariduse, õppisime päevad läbi kirikuajalugu, homileetikat, heebrea ja kreeka keelt, mingeid moodsaid õppeaineid siis veel õnneks ei olnud… kõik oli väärikas ja selline vana kooli asi.

M. V.: Oled eesti kirjanduses figureerinud juba üsna kaua. Esimesed raamatud tegite 1990. aastate alguses koos Mait Laasiga, need olid ribaraamatud, mis trükiti trükikodades lõikamisest üle jäänud paberile (taaskasutus jmt). Aga eriline ei ole muidugi ainult formaat, vaid ka sisu, mis on ühtaegu lakooniline, väga informatiivne ja samas nõutukstegev. Oli see ainult mäng või oli ribaraamatutel ka mingi suurejooneline tagamõte?

P. M.: Minu eesmärk oli tegeleda raamatuga arhetüüpselt, alustada nagu päris algusest ja tühjalt lehelt. Tegime mitmeid avangardseid projekte, kus sidusime tegevuskunsti ja kirjandust. Ribaraamatute puhul mängisime aastate jooksul läbi mitmeid dünaamilisi võimalusi, kuidas raamatu kujundus saaks otseselt teksti osaks. Siinkohal pean väga tänama Mati Sirklit, kes kirjutas meile esimese Kultuurkapitali soovituse ja lubas musta laega saali esitlust tegema.

M. V.: Marianne Ravi. Kas jätame müstifikatsiooni avamata?

P. M.: Marianne Ravi oli päriselt olemas, Itaalias töötav eesti modell Maria S. Karma. Ta oli Itaalias nii tuntud, et tänaval tervitasid teda võõrad inimesed.

M. V.: Umbes samasse aega — tulevikus hakatakse seda küllap nimetama Mats­ini varase loomingu perioodiks — jäävad ka rühmituse 14 NÜ väljaandel ilmunud „Aabits” (2000) ja „Ekskursioonijuhi Laptop 1891—2003” (2002). „Aabitsat” olen ise pidanud üheks nullindate silmapaistvamaks teoseks, aga arvatavasti on praeguseks tegemist rariteediga, mida suurem osa lugejaid pole kunagi käes hoidnud. Mida sa praegu „Aabitsa” kaanetutvustuseks kirjutaksid, et lugejad sellest raamatust aimu saaksid?

P. M.: Aabits oli mulle nagu oma arhetüüpse kirjutamisega musta ruuduni jõudmise hetk. Pöördusin tagasi nn müstilisse looteasendisse, mille võtavad ka vaimselt hullud enne lõplikku kustumist, kui jääb vaid päike. Kirjutasin enda aabitsa. Aabitsalikkusele oli vihjeid juba ka kakskeelses „Manöövrite ajas”, mida pean ise siiani väga tugevaks ja avangardseks teoseks omas ajas. Minu arust jätkab kirjastus „Paranoia” praegu mingite selliste liinidega.

M. V.: „Ekskursioonijuhi Laptopi” autorite hulgas on sinu, Marianne Ravi, Mait Laasi jt kõrval ka eestiaegne nn pättkirjanik Johannes Üksi. Sinu mainega on algusest peale käinud kaasas alternatiivsus ja subkultuurid, sind on huvitanud perifeeria nii isikute, paikade kui mõttemaailmade puhul. Kuidas see sinuga niimoodi on läinud?

P. M.: Johannes Üksi juurde juhatas mind kunagi Toomas Liiv, kes oli üks parimaid eesti novelliloo tundjaid. Ma olen alati teadlikult valinud mingeid alternatiivseid lahendusi või nn vasaku käe teed. Tavaliselt on ilmnenud, et mu intuitsioon ei ole petnud. Nii jõudsin näiteks esmapilgul kõrvalisena tundunud Tšehhi alkeemiani, mis osutus lähemal uurimisel aga üheks kõige huvitavamaks ja väärikamaks traditsiooniks Euroopas. Tšehhidega olen tegemist teinud nüüd juba pea viisteist aastat, just tulin jälle Prahast, kus tegelesin kuningliku troonimistee lõpus Valgel Mäel oleva unikaalse ja alkeemilisest sümboolikast kubiseva suvelossiga Hvězda (Täht). Paljud olulised mõtlejad ja loojad, kes on mind huvitanud, on olnud oma vaadetega peavoolukultuurist kõrval: näiteks tšehhi animaator ja alkeemik Švankmajer või ainuke inimene, kes end juba ENSV ajal alkeemikuks pidas, Tõnis Vint — mõlemad on minu esteetilisi vaateid oluliselt mõjutanud. Hiljuti uurisin kodulinna Viljandi juhuluuletajaid ja leidsin hämmastavalt andekaid isikuid. Kui olin Mulgimaal Vardi külas Vahe talu omanik, siis suhtlesin näiteks viimaste kohalike baltisakslaste-mõisaomanike järeltulijatega, kutsusin nad kohe külla. Ka valisin doktorantuuri asemel teadlikult alustamise nii-öelda nullist Usuteaduse Instituudis, ja ma ei ole seda kahetsenud. Oluline on mõelda teisiti, lugeda teistsuguseid raamatuid jne. Eesti häda ongi see, et inimesed loevad enam-vähem samu asju. Ka kirjanduses olen ma suhtunud asjadesse nii, et kultuurilugu on täis selliseid lahtisi otsi, kust saab alati edasi minna, ei pea olema moodne, võib olla ka neorokokoo!

M. V.: Mainid Toomas Liivi, Tõnis Vinti, Švankmajerit, Jungi — kas võid neid kuidagi ka oma hingesugulasteks pidada või on nad lihtsalt huvitavad mõttekaaslased?

P. M.: Pigem on need inimesed, kellelt olen midagi õppinud, vahel ehk midagi ka päris sõnastamatut, mingit nn vaikset teadmist. Nende inimeste mõni poos, valik, esteetiline suhtumine, kodukultuur on olnud mulle oluline. Valitsejatest Rudolf II, kelle mitu portreed on mul alati riiulis, ja müstikutest Saint Germain, kelle pilti hoian selle ruumi idaseinas, kus töötan. Pühakutest on mulle juba paarkümmend aastat olnud kõige lähedasem Egiptuse Maria. Kirjanikest on mõjunud ilmutuslikult kas või Rabelais ja Mircea Eliade, hermetismi-uurijatest Jevgeni Golovin või siis ka Frances A. Yates, kelle teoseid instituudi ajal lugedes sain aru, kui sügavalt me Eestis mingitesse nõukogulikesse suhtumistesse ja eelarvamustesse takerdunud oleme. Loen muide alati hea meelega vene kirjandust, eriti vene emigrante: Nabokovit, Buninit ja teisi. Olen mõelnud, et minu elutunnetus ongi vist veidi emigrantlik. Elu väga rasketel hetkedel võtan aga tavaliselt ette Bulgakovi suurepärase „Valge kaardiväe”, et saada aru, kui tühised on mingid esilekerkinud probleemid. Loen regulaarselt ka talmudit ja mõningaid piibli kaanonist välja jäänud evangeeliume. Ka kõikvõimalikku eesti nüüdiskirjandust loen viimasel ajal väga palju. Hästi lähedane on mulle selline arusaamine kultuurist, mida edastab Soome ajakiri „Hermeetikko”.

M. V.: Kunagistest vestlustest nooruspõlves on mul meelde jäänud sinu väide — võib-olla väitis seda muidugi keegi teine ja sa lihtsalt osalesid vestluses —, et kirjandus on oma põhiolemuselt kuri. Kas sa mäletad sellist juttu ning kuidas sa seda mõtet praegu kommenteeriksid?

P. M.: Ilmselt mõtlesin siis kas Jungist või Bataille’st tõukudes seda, et kirjanikke või kunstnikke, kes peavad oluliseks iseenese tunnetamist, ei rahulda tavaline religioon, mis on kõik loomaliku ja tumedama tõrjunud. Jung on käsitlenud seda probleemi teoses „Merkuuri vaim” (1943). Kristus Selbst’i sümbolina on küll kultuuris olemas, aga mitteteadvust sümboliseeriv Merkuur mitte. Kuna paljud kirjanikud ja kunstnikud on aga just Merkuuri lapsed, siis elavad nad oma rituaalset käitumist välja pigem kunstis ja kirjanduses. Nendelt lähtealustelt on kirjutatud ka minu „Manöövrite aeg” ja „Aabits”. Seal on kõrvale jäetud kõik tabud, ollakse korraga füsioloogiline ja religioosne, tekst on n-ö ürgrituaalse häälega. Mõnes mõttes matkivad sellised teosed ametlikult kasutatavaid pühakirju, räägivad nagu nende puhul harjutud „häälega”. Ametliku religiooni seisukohalt on niisugune looming tõlgendatav blasfeemilisena, aga tegelikult tuleneb ta teadvuse ja mitteteadvuse vahelisest lõhest, mida üritatakse ületada.

M. V.: „Sinise kaardiväe” puhul ütlesid, et loobusid parema jälgitavuse huvides paljudest kõrvalliinidest. Ometi ei ole sinu eesmärk vist kunagi olnud lihtsate lugude jutustamine, kuigi sinu jutustatud lood on omapärasel moel väga köitvad. Kas sinu kirjutamist võiks võrrelda esoteerilise arhitektuuriga: ehitad teksti, mis on täis salapäraseid märke, mida paljud võivad nautida, kuid mille sisim tähendus avaldub vaid vähestele? Või ei olegi sa arhitekt, vaid meedium, ega tea alati isegi, mis tekstina paberile läheb?

P. M.: Mulle on lähedane olnud Moskva alkeemiauurija ja prantsuse kirjanduse silmapaistva tõlkija Jevgeni Golovini (kelle hüüdnimi oli Admiral) kirjandusteooria. Golovin käsitleb raamatut müstilise objektina, mis initsieerib lugeja, kes on selleks valmis. Nii olen enda teostes kasutanud mõnikord näiteks võrdlemisi spetsiifilist vabamüürlikku sümboolikat, kirjutanud mingeid teoseid läbivaid troopide ahelaid alkeemilisest värvikäsitlusest lähtudes ja teinud muidki selliseid trikke. Mulle endale on see olnud huvitav, sest ma arvan, et hea teos kasvab alati kirjutajast targemaks, seega tekivad mingid uued kummalised seosed ka minu jaoks. Teisest küljest pean väga oluliseks ka tunnetuse ja tarkuse koosolemist. „Sinise kaardiväe” puhul tegelesin Riia ja veel mõne teise Läti linna ajalooga sügavuti, nii et kui 2016. aasta suvel ilmus teose lätikeelne tõlge, siis leidsid mitmedki mõjukad kriitikud (näiteks üks kõige tähtsam ja kardetum teatrikriitik Silvija Radzobe): autor tunneb kohalikku ajalugu ja olustikku nii hästi, et tegu võiks olla lätlasega, kellel on ees eestlase mask. Kirjutasin „Sinist kaardiväge” sisuliselt peatükkhaaval, käies vahepeal Riias või Jelgavas õhku hingamas, et tunnetus oleks õige, käisin isegi jaanitulel ja 18. novembri paraadil ning mujal. Võib-olla ei ole lugejale oluline, kas see tunnetuslik külg on seal taga või mitte, aga mulle endale on kirjutamine ikkagi müstiline protsess, mis ühel hetkel hakkab kummaliselt kandma. Olen kogenud imetlusväärseid „kokkusattumusi” ja „juhuseid”, kui mulle näiteks Riias sattus ette mõni üliharuldane teos või vajalik inimene. Võib vist öelda: ma kirjutangi raamatuid eelkõige iseendale, et midagi selgeks saada või lähemalt vaadelda.

M. V.: Kas hiljem üle lugedes oled vahel olnud üllatunud, kuidas mingid elemendid on teosesse läinud sinu teadmata?

P. M.: Eks ikka, imestan ikka tagantjärele, mida kõike olen kokku kirjutanud! Kui alustasin uut romaani (tööpealkirjaga „Must päike”), mis peaks ilmuma 2017. aastal ja kus üks oluline tegelane on Puškini etiooplasest esiisa kõrval ka lauluisa Kreutzwald, külastasin mitu korda Võrus Kreutzwaldi majamuuseumi. Hiljem vaatasin, et olin millegipärast mingeid mööbliesemeid tubades ära vahetanud (autentseid esemeid on seal kaunis napilt) või mõne toa majja juurde mõelnud, kuid kirjutades olin uskunud ja mäletanud, et see kõik oli seal just nii. Külastasin päris palju ka Võru ööklubisid ja kõrtse, vestlesin nii kojameeste kui ka pättidega, eks see kõik ladestub kuhugi, mingid kummalised detailid ja tähelepanekud, mis pärast ilmnevad mingites atmosfäärides ja seisundites. Uue romaani tarbeks tegelesin päris palju näiteks ka toonekurgedega, jälgisin nende käitumist, kohta kultuuriloos ja muinasjuttudes ning rahva suhtumises läbi aegade. Kord tütrele maskiballi jaoks maski valides võtsin millegipärast kohe linnumaski ja nautisin selle kandmist kogu õhtu. Kirjutamine mõjutab otseselt ja mitteteadlikult ka tavaelu.

M. V.: „Gogoli diskost” sai hitt, auhinnamagnet ja hipsterite lemmik. Sisimas on see aga ju üsna alalhoidlikult meelestatud romaan, hoolimata oma pisut ulmelisest ja pisut gootilikust loost?

P. M.: Ma arvan, et „Gogoli diskot” on võrdlemisi raske lahterdada ja mingit ühest interpretatsiooni ei tohigi mina anda. Sain palju nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet väga erinevatelt inimestelt. Meelde on jäänud üks juudi arst, kes oli lugenud raamatut mitu korda, esimene lugemine oli olnud pettumus, aga pärast enam mitte. Vestlesime temaga muuhulgas kabalast, olen kasutanud romaanis mõningaid juudi müstikale iseloomulikke motiive ja tegelasi. Olen elus kahel perioodil tegelenud kabalaga rohkem, siis kui õppisin heebrea keelt (kabala eelduseks on tegelikult heebrea keele oskus) ja hiljem seoses taro ladumistega. Viljandis oli kunagi päris suur juudi kogukond ja isegi Juudi tänav (praegune Pikk tänav), teoses kaunis täpselt kirjeldatud juudi surnuaia asukohta linnas aga ei tea isegi paljud põliselanikud. „Gogoli disko” ei ole kirjutatud mingiks tooteks, romaan sisaldab küllaltki spetsiifilist ja lokaalset materjali, selline populaarsus (auhinnad, neli kordustrükki, ilmselt tuleb ka viies, mitmed juba sõlmitud ja veel sõlmimisel tõlkelepingud, dramatiseering „Ugalas” jne) oli nii minule kui ka kirjastajale paras üllatus. Romaan on kirjutatud minu elu siiani kõige raskemal perioodil, mil juba muigega talusin rohkeid ja valusaid saatuselööke. Tegelikult on sellised kaoseseisundid aga läbi aegade olnud eri kultuurides just initsiatsioonile omased. Keset kaosehetke ei ole inimesel enam sugu, ta viiakse mingisse algusseisundisse, loomishetkesse, kus kogu maailm on lahti, kus vilksatab jumalik laps, nagu öeldakse, ja on parimad tingimused, et võiks sündida midagi uut. Midagi niisugusest tunnetusest on ilmselt ka „Gogoli diskos”.

M. V.: On raamatuid, mille lugemine mõjutab päris selgelt mingeid alateadvuslikke protsesse. „Sinise kaardiväe” lugemine näiteks mõjus mulle nii, et hakkasin sel ajal nägema üsna veidraid ja mõtlemapanevaid unenägusid. Oled ise vist kogenud midagi sarnast näiteks Meyrinki teoste puhul? Oled harrastanud meditatsiooni ja joogat ning teinud alkeemilisi katseid — kui palju on ka kirjutamine üks osa sedalaadi tegevustest?

P. M.: Meyrink on ilmselt tõesti üks mulle kõige olulisemaid autoreid, loen näiteks igal aastal volbri saabudes rituaalselt tema „Volbriööd”. Novembris 2016 olin jälle Amsterdamis, kus enamiku ajast kulutasin Meyrinki teose „Roheline nägu” tegevuspaikadega tutvumiseks: seesama Zeedijk — tänav, mis oli kurikuulus nii tema ajal kui ka praegu, või romaanis traagiliste sündmuste ja rohkete müstiliste nägemustega seotud St Nicolaaskerk on ju ikka omal kohal ja igaühele külastamiseks olemas. Viimased kakskümmend aastat olen tõesti ka iga päev tegelenud hatha-joogaga. Sellisele aktiivsele meditatsioonile sobib hästi kõrvale lääne müstikast pärinev kehaliselt passiivsem alkeemia. Lääne müstikale (erinevalt idalikumast) on minu arvates iseloomulik mitmesuguste objektide ja rituaalsete esemete kasutamine ning see, et otseseid vastuseid ei anta ja inimene peab ise küsimustele vastused otsima. Võin olla ebapopulaarne, aga arvan, et meile ei sobi põhimõtteliselt idalik gurukeskne õpetus. Võib muidugi küsida, mida see otsimine siis tähendab või kuidas see käib. Eriti rõhutaks ma teadvustatud töö kõrval mitteteadvuse tööd sümbolitega. XX sajandi olulisemad alkeemikud olid ka head kirjanikud — kas või needsamad alguses mainitud prantslased Canseliet ja Fulcanelli. Nende lugemisest tulekski alustada ja jätkata ka siis, kui kõigest kohe aru ei saa. Väga võimas ja lääne müstikale iseloomulik meditatsioon on muidugi tarokaartidega tegelemine. Sealt aga jõuab ringiga jälle kabala ja muu juurde.

Olen tegelenud ka päris klassikalise ja paljudele inimestele uskumatult veidra tinktuurialkeemiaga. Taim, mida kasvatasin aastaid aias ja millega suhtlesin ning mida muundasin, on kortsleht ehk Alchemilla. Alkeemilises muutumises, nii nagu ka kabalas, on kirjas otsekui mingid ajatud mustrid. Kui müstiliste õpetustega tegeleda, hakkab neid mustreid tajuma ka igapäevases elus või loomingus. Väga alkeemiline toiming on näiteks igapäevane söömine, sellele on geniaalne tšehhi animaator Švankmajer läbi kogu oma loomingu tähelepanu juhtinud. Mitmed Švankmajeri filmid, sealhulgas tema Fausti-tõlgendus, on jäänud minu silmis ületamatuks. Mulle meeldib ka, et ta nüüd, kui on uute aegade saabudes saanud rahvusvaheliselt tunnustatud klassikuks, räägib põhi­mõtteliselt ainult tšehhi keelt. Prahas on mul ka praegu inimene, keda võin pidada enda õpetajaks praktilise alkeemia alal, temagi räägib kohalikku foneetilist kabalat oluliseks pidades vaid tšehhi keeles.

M. V.: Kuidas sa kirjutad? Kas nagu tavaline inimene või on see seotud kindlate/eriliste rituaalidega?

P. M.: Mul on päris pikk ettevalmistav periood, kus tegelen süvitsi mingi teemaga, külastan võimalikke tegevuspaiku ja teen märkmeid. Tihtipeale kirjutamise ajal ma küll neid märkmeid enam ei kasuta. Üldiselt olen harjunud kirjutama oma raamatukogu keskel, põletan viirukit. „Gogoli disko” kirjutasin aga saatuse tahtel suvaliste köögilaudade taga, nii et vahet tegelikult pole. Väga meeldis mulle kirjutamine Visbys sealses keskuses, kus aknast avanes uhke vaade Visby toomkirikule ning hommikuti ja õhtuti kõlas kellamäng. Mõned kirjanikud ja tõlkijad tundsid end sellest häirituna, mina mitte.

M. V.: Samal ajal oled ju pidevalt töötanud üsna ontliku kooliõpetajana, jagades tarkusi eesti kirjanduse ja kultuuri kohta. Kuidas sa Eesti koolisüsteemi sobitud ja mis töökohti sa veel oled pidanud?

P. M.: Olen olnud võrdlemisi lojaalne töökohtadele ja neid mitte väga palju vahetanud. Kümmekond aastat olin õpetaja ja kaunite kunstide osakonna juhataja EBS-is ja nüüd olen Viljandi gümnaasiumis, kus annan nüüdiskirjanduse kursusi. Väga lõbus ja hariv oli umbes pooleteiseaastane tööperiood 1990-ndate keskel Vilde ja Tammsaare muuseumis Tallinnas legendaarse direktori Elem Treieri käe all. Olen lugenud loenguid ka paaris ülikoolis, aga mulle meeldib õpetada gümnaasiumiastmes, seal säravad inimestel silmad nagu rohkem.

M. V.: Sul on ilmunud ka üks lasteraamat, „Väike Viiul ja kassimaffia”. Muidugi, võib-olla see polegi päris lasteraamat, aga nii on seda esitletud. Kassi sul ju tol ajal veel ei olnud? Vahepeal aga oli vist mitu musta kassi? Milline on su suhe loomade ja loodusega, loomingu põhjal paistad pigem linna(de)inimene?

P. M.: Mul on olnud päris mitu kassi ja ka mitu koera. Kassid oma allumatu mentaalsuse ja ülbusega meeldivad mulle koertest oluliselt rohkem! Elasin kümmekond aastat Heimtali lähedal talus, nii et julgustaksin kõiki inimesi asuma maale elama, saab hakkama küll. Mulle tundub, et psüühikale on teraapiline omada veidi maad ja loomi. Just praegu otsin muide endale jälle ühte üleni musta kassipoega.

M. V.: Olgu lõpetuseks Paavo postitus Facebookis 5. XII 2016: „Otsin endiselt kassi, tundub et mustad kassipojad on maailmast otsa lõppenud, vandenõu? jälle Jüri Lina tegutseb?”

Laialt levinud arvamuse kohaselt meeldivad prantslastele kõikvõimalikud abstraktsed konstruktsioonid ja korra­pärastatud mõtlemine. Ei tea, kas asi on selles, või otsustab muidu nii kaootilisena tunduv tegelikkus end aeg-ajalt tõepoolest korrapärastesse skeemidesse sättida, aga igal juhul paistab tähtsamate kirjandusauhindade jagunemist Prantsusmaal igal aastal iseloomustavat üks läbiv joon. Näiteks paljud 2014. aastal esile tõstetud raamatud tegelesid ajalooliste isikute ja sündmuste mõtestamisega, seejuures oli erilise tähelepanu all Teine maailmasõda. Vaevalt jõudsid kriitikud sellest järeldada, et Prantsuse ühiskond ei ole praegu võimeline endale kirjanduses otsa vaatama, kui järgmise, 2015. aasta favoriidid olid kõik ühel või teisel viisil seotud Lähis-Ida, araabiakeelse maailma, islami ja Ida-Lääne suhetega — kõige sellega, mis oligi ühtäkki saanud rohkem kui aktuaalseks.

2016. aasta auhinnavalikut on jõutud korduvalt iseloomustada märksõnadega „teistmoodi”, „ootamatu”, „väike”, „naiselik”, „perifeerne”, „süsteemiväline”. Niisuguste eelistuste olemasolu ei peaks ühes vanas Euroopa riigis 2016. aastal eriti üllatav olema. Ometi näitab statistika, mida viimastel kuudel on jälle palju tehtud, et 113 aasta jooksul, mil on välja antud Prantsuse kõige tähtsamat, Goncourt’i romaaniauhinda, on selle võitja olnud mees 91% ning valge 95% juhtudest. Lisaks on laureaadi keskmine vanus 43 eluaastat ning teos avaldatud väga suure tõenäosusega kirjastuses „Gallimard”, kes on preemia noppinud kokku 31% kordadest. Samuti on auhin­na pälvijal olnud enamasti ette näidata pikk ilukirjanduslike teoste nimekiri ja selja taga aastaid tihedat kirjanduselu.

Goncourt’i lõppvalikusse aga sel aas­tal võitja ideaalparameetritele vastavaid kandidaate ei jäänudki. Favo­riitteoseid ühendab üks ühine joon — süngus. „Goncourt’i žüriil on praegu menüüs valida lapsetapu, enesetapu, genotsiidi ja kannibalismi vahel,” võttis traditsiooniliselt restorani „Drouant” kogunenud kohtunike ees seisva ülesande Twitteris kokku kirjanduskriitik Pierre Assouline. Silmas pidas ta nelja romaani: Leïla Slimani (snd 1981) „Unelaul” („Chanson douce”), mis algab ja lõpeb tõepoolest lapsetapuga; Gaël Faye (snd 1982) „Väike maa” („Petit pays”), mis kõneleb räpparist autori kodumaa Rwanda genotsiidist; Régis Jauffret’ (snd 1955) „Inimsööjad” („Cannibales”), mis võtab vaatluse alla naiskannibalid, ja Catherine Cusset’ (snd 1963) „See, keda sa jumaldasid” („L’autre qu’on adorait”), mille põhiteema on endise armastatu enesetapp.

Goncourt’i peaauhinna võitjaks osutus Leïla Slimani. Kuid noore Maroko päritolu autori teise romaani „Unelaul” puhul ei ole tegemist traditsioonilise Magribi-teemalise teosega, mis paljastab naise rõhutud olukorra islami traditsioonis ning uinutab samas lugejaid kuskussi, muezzin’i hüüete, hašišisuitsu ja muu kohustusliku eksootikaga. Slimani romaan, mille stiil ja teravus on pälvinud üksmeelset kiitust nii kriitikutelt kui lugejatelt, on ühest küljest igati nüüdisaegne ja haarav triller: noor perekond palkab oma kahele lapsele hoidja, kes lõpuks lapsed tapab. Kuid iga oma rõhutatult lihtsa, igapäevase lausega lõikab autor halastamatult sisse Prantsuse ühiskonna praegusesse pilti.

Draama peategelased Myriam Charfa ja Paul Massé on edumeelne hipsteripõlvkonna paar. Kuid kui perekond hak­kab lapsehoidjat otsima, et naine saaks advokaadibüroos karjääri alustada, ei soovi Myriam, kellel enesel on „tumedad käharad juuksed” ja emalt saadud Fatima käega talisman, nende stiilsesse Pariisi kesklinna koju mitte mingil juhul Põhja-Aafrika päritolu abilist, et välistada igasugune „Magribi immigrantide solidaarsus”. Paul, produtsent — kellele oleks pigem meeldinud, et naine oleks veidi kauem „lastega kodus” —, leiab, et „koristaja ja maaler võivad küll vabalt illegaalid olla, aga lapsehoidjaga ei saa riskida”. Pärast mitmeid ära põlatud võõramaiseid kandidaate võidab Pauli ja Myriami südame kauges eeslinnas elav viiekümneaastane prantslanna, täiuslik Louise, „valge”, kelle oma laps on juba suur ja kes saab seega „tööle pühenduda nii nagu vaja”. Esialgne, olgugi veidi oota­matult jagunenud osatäitmistega idüll hakkab aga häirival kombel murenema. Väikeste vihjete kaupa poetab autor teksti seemneid, mille tärgates katab lõpuks kogu ekraani halvav košmaar. Hambajäljed Mila õlal, millele Myriam, kes peaaegu paranoiliselt kõiki laste haigusi kartis, ei oska juristirollile pühendudes ja usaldusväärse teenija olemasolul emarollist vabastatuna enam mingisugust tähendust anda; Louise’i hämaravõitu haiglaepisood, milles perekond näeb osalt ka nende süül tekkinud füüsilist kurnatust; ilusad patsid, mille Louise on tütre pähe pununud nii kõvasti, et lapse silmad on peaaegu pilukil, ja milles ei tajuta allasurutud rikasteviha, vaid täiusearmastust; kanarümp, mille Myriam eelmisel päeval liha roiskumist kartes prügikasti on visanud ja mille ta järgmisel päeval töölt tulles maniakaalselt puhastatuna köögilaualt leiab, nii et see temas korraks küll hirmu tekitab, kuid mida ta siis kahetsedes Louise’i „raskete majandusoludega” seletab — niisuguste valesti loetud märkide kuhjumine viib tragöödia selle vääramatu lõpuni. Kuid Massé perekonna kinnine kohus tõmbab kusagilt hallist, nähtamatust tsoonist päevavalgele hulga tänapäeval kogu Prantsusmaal viirastuvaid ja siis jälle justkui kaduvaid pingeid. Klassivõitlus, mis solidaarses, post-klassilises ühiskonnas tunduks justkui ammu ületatud anakronismina, kuid mis on salamisi liikunud lihtsalt uude kohta; põlisprantslase-immigrandi vana keeruline suhe, mis arvati olevat õnneliku lõpu leidnud, kuid mis ilmub välja uuest pudelist hoopis uue džinnina; uuskodanluse diskreetne vabanemine laste kasvatamise tülikast koormast, ümbritsedes neidsamu lapsi samas kultusega, mis on inimkonna ajaloos ennenägematu; XXI sajandi rikkus ja vaesus, isand ja teenija, tugevam ja nõrgem, teine — kõik need küsimused, mis hõljuvad läbipaistvate painajatena akordioni, revolutsiooni ja pika saia kodumaa kohal, saavad selles raamatus sõnastatud kuju. Ja võib-olla on tõesti vaja olla Leïla Slimani — Maroko pankuri ja arsti perekonnas sündinud edukas noor naine Pariisis —, et suuta neid ebamääraseid värelusi õhust kirjanduseks destilleerida.

Prix Renaudot’ pälvis sel aastal draamakirjanduse kuninganna Yasmina Reza teose eest „Paabel” („Babylone”), mis kujutab endast kägistamisstseeniga algavat tagurpidi pööratud vodevilli. Prix Médicis määrati sotsioloog Ivan Jablonkale raamatu eest „Laëtitia ehk inimeste lõpp” („Laëtitia ou la fin des hommes”) — tekst pole ei romaan ega essee, vaid teatavat sorti laiendatud sotsioloogiline uurimus 2011. aasta jaanuaris vägistatud ja mõrvatud kaheksateistkümneaastase Laëtitia Perrais’ juhtumist. Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhind läks Adélaïde de Clermont-Tonnerre’ile romaani eest „Viimane meie hulgast” („Le Dernier des nôtres”), Prix Fémina omistati aga Marcus Malte’ile, seni krimiautorina tuntud kirjanikule tema romaani „Poiss” („Le Garçon”) eest, mis joonistab üht­aegu road-movie ja initsiatsiooniromaani võtmes tumma ja nimetu poisi elurännaku taustal terve XX sajandi loo. Seegi romaan ei lõpe hästi, kuid andes auhinna Marcus Malte’ile, soovis žürii oma sõnutsi tunnustada lisaks teksti ilmselgele kirjanduslikule kvaliteedile ka seni suure kirjanduse ringidest väljaspool liikunud tagasihoidlikku nišiautorit ning väikest kvaliteetkirjastust „Zulma”, mis alates 1991. aastast vapralt kaugel tähesüsteemist „galligrasseuil” — „Gallimard”, „Grasset”, „Seuil” — Prantsuse kirjandusmaastikule väikesi pärle on pillanud.

Sügis tuli see aasta tõepoolest teisiti — kõrvalt, äärest, alt ja süngel kombel. Kuid loodetavasti läheb juba järgmisel aastal Prantsusmaa lugejate tuju jälle paremaks. Ja seetõttu võib järgmiseks aastaks oodata juba jälle teistsugust raportit.

Territoriaalne terviklikkus on kuum väljend. Oleme seda viimastel aastatel korduvalt kuulnud eriti seoses Venemaa tegevusega Gruusias ja Ukrainas. Ilmselt on sama teema päevakorral ka Iisraeli ja Palestiina suhetes. Ent veelgi kuumemana podiseb katel Lähis-Idas seal, kus territoriaalse terviklikkuse printsiip takistab Kirde- ja Põhja-Süürias kurdide Rojava ja Põhja-Iraagis iseseisva Kurdistani riigi teket. Vahest ähvardaks selline tekkiv riik või koguni riigid hammustada ära ka tubli tüki Kagu-Türgist, mida praegu asustavad suures osas kurdid, ent mis enne 1914. aastat oli ka sadade tuhandete armeenlaste eluruumiks. Ajaloolise õigluse ja rahvaste enesemääramise õiguse seisukohalt võiks ju kurdide iseseisva riigi loomine olla igati mõistetav. Kuidas on XXI sajandil üldse võimalik, et ühel 20-miljonilisel rahval ei ole kogu ajaloo vältel olnud vähegi arvestatavat ja pikemaks ajaks kestma jäänud riiklikku moodustist?

Üks põhjus on küllap selles, et otsustavatel hetkedel ei ole praegu nelja või viie riigi (Iraak, Iraan, Türgi, Süüria, Armeenia) territooriumil elavate kurdide vahel jagunud piisavalt üksmeelt ja poliitilist koostööd. Ilmselt ei soodusta kurdide koordineeritud tegevust ühise eesmärgi mõtestamisel ja selle poole liikumisel ka kurdi keelte suur erinevus. Mingi nüansi lisab vastastikuse mõistmise keerukusele ehk seegi, et kurdi keeli on ajaloo vältel pandud kirja tervelt neljas tähestikus: ladina, slaavi, araabia ja armeenia. Pärast I maailmasõda üsna suvaliselt tõmmatud riigipiirid seadsid kurdide hilisematele iseseisvuspüüdlustele oma takistused. Midagi siiski liigub. Unustage ära oma Laidoneri tõmmatud piir Iraagi ja Türgi vahel, olevat üks kurdi sõjapealik mõne aasta eest öelnud ühele meie luureeksperdile.

Mõelgem selle taustal, milline võiks olla eesti kirjakultuur, kui mõne Põhjasõja-taolise ajaloosündmuse käigus oleksid Eesti alad läinud Vene tsaari võimu alla enne reformatsiooni, mille 500. aastapäeva me tänavu tähistame. Või kui trükikunst oleks leiutatud hiljem ja olnuksime Vene võimu all juba enne Gutenbergi ajastu algust? Kui me ei oleks oma emakeelt õppinud kirjutama mitte misjonäride, saksa pastorite ja valgustajate eeskujul ja õpetusel, vaid Ohridi munkade loodud kirillitsas, kas saaksime seda praegu teha oma iseseisvas ja euroopalike õigusnormidega riigis? Kas see riik üldse olekski siis sündida saanud? Olen veendunud, et eesti keel võlgneb oma kultuurkeele staatuse ladina tähestikule. Nagu tema tulevikuväljavaate garanteerib loodetavasti siiski kasvava rahvastiku kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrval ka arenemine globaalse, igas maailma nurgas loetava ja kirjutatava arvutikeelena.

Ühest tähestikust tahaksin siinses seoses veel kirjutada. Paaril korral Marokos ringi reisides olen seal märganud üha enam olulisi silte mitte ainult kolmes keeles, vaid koguni kolmes eri kirjas. Üks neist on mõistagi araabia keel ja kiri ning teine protektoraadiajastu reliktina ja meile mõistetavana õnneks ka ladina tähestikus prantsuse keel. Kolmas on Põhja-Aafrika põlisrahva berberite keel, mille kiri on tifinaag. XIX sajandist peale on sellest olemas ka moodsamaid, ladina tähestikul põhinevaid versioone. Ent millegipärast eelistatakse avalikus ruumis põlistada just toda arhailisemat, modifitseerimata ja pilkupüüdvat kirjakuju, mis kannab ometi nime uustifinaag. Väidetavalt on see kiri päritud otse foiniiklastelt, kes enne meie ajaarvamist koloniseerisid Põhja-Aafrika Vahemere-rannikut (Kartaago), pidasid roomlastega maha mitu Puunia sõda ja lõpuks kaotasid. Aga kiri säilis, kuigi oli ka Marokos pikka aega põlu all. Muuseas, Maroko põliselanike berberite keel, millel on samuti mitu nime ja muidugi piirkondlikke erinevusi ja mille kohta Marokos elanud Rein Taagepera kasutab sõna tamazight, saavutas Marokos araabia keele kõrval võrdväärse riigikeele staatuse alles 2011. aastal. Küllap siis elavnes ja laienes ka kirja kasutamine. Ja et see kiri saaks ka „Loomingus” jäädvustatud, siis olgu selle nimi siin üles tähendatud uustifinaagis: ⵜⵉⴼⵉⵏⴰⵖ, aga ka berberite hulka kuuluvate tuareegide traditsioonilises kirjas: ⵜⵉⴼⵉⵏⴰⵗ.

Neis kirjatähtedes grafiteid kohtab Marokos üsna tihti nii hoonetel kui kaljudel. Eriti silmapaistev on mäenõlvadele kividest laotud ja värvitud ⵣ — yaz ehk vaba mees, mis punasena on ka keskne sümbol berberite trikolooril (ülalt alla sinine, roheline, kollane). Sellega märgistatakse oma territooriumi, ning mida lõuna poole üle Atlase mägede, seda enam. Berberite maa ulatub idas Liibüast Kanaari saarteni läänes ning Vahemerest Nigeri ja Malini lõunas. Ent üllataval kombel leidsin sellesama sümboli juba ka eesti kirjandusest: nimelt Hasso Krulli luulekogu „Talv” (2006) seljalt, kuhu see autori sõnul sattus kujundaja Peeter Lauritsa tahtel ja teol. Huvitav on aga see, et seda kirja tundva rahva kultuur on seniajani peamiselt suuline, kirjaoskust antakse edasi pärilikul moel emalt tütrele. Ma ei ole märganud prantsus- ja araabiakeelsete kõrval ühtegi tifinaagis väljaannet, küll aga olen vaadanud berberikeelset telekanalit.

Mainisin Malit. Aastavahetuse kõnes tervitas president Kersti Kaljulaid ka Malis teenivaid Eesti sõdureid, kes õlg õla kõrval prantslastega kaitsevad sealgi terviklikkust ja rahu ISIS-e ja kohalike separatistide vastu. Just Põhja-Malis on tuareegid üritanud rajada oma Azawadi riiki, nad on käinud maad kuulamas ja tunnustust otsimas ka Eestis — ent tulutult. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on meie mehed seal kahtlemata õige asja eest väljas ja kaitsevad Mali territoriaalset terviklikkust, ent võtan endale vabaduse kahelda missiooni ajaloolises õigluses. Sellest hoolimata, et mu raamaturiiulis on koraani tähenduse tõlge inglise keelde, mille kinkis mulle New Yorgi Harlemis üks Mali päritolu neeger, kui oli kuulnud, et väikse Eesti rahva pojad on tema kunagisel kodumaal rahu valvamas.

Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski — ei eestlasi ega Eesti riiki. Nii nagu Urmas Vadi näidendis tahab Juhan Liiv aina rahulikult töötada, aina kirjutada, aga ema kutsub sööma ja kõik muudkui karjuvad, vennanaine vehib laternaga akna taga, postiljonid ja sandarmid käivad pinda ja kõigile on oluline ainult raha, niisamuti tahab Andrus Kivirähki eakas haritlane lugeda, lugeda ja veel kord lugeda — tänavu 60. sünnipäeva tähistavat „Loomingu Raamatukogu”. Ja aina kirub väikekodanlikku ümbrust, mis teda takistab.

Tähelepanu keelele ja kirjasõnale keskendades jääb „Looming” ka edaspidi ja uues kujunduses enesele kindlaks meie aina rohkem koomiksi- või videoklipi­laadses maailmas. Ning loodab, et meie hulgas on aina rohkem neid, kes tahavad kirjutada ja kirjutavadki, kui teisiti ei saa (meenutades üht Juhan Peegli mõttekäiku). Ja tahavad lugeda, sest teisiti nad ei saa. Kuigi „Loomingus” on aegade jooksul avaldatud ka kunsti reprosid, otsustas toimetus seekord piirduda Asko Künnapi visandatud loomakesega, kes võiks jääda mõneks ajaks ajakirja maskotiks. Juba pakkuski keegi välja, et selle Pegasuse kuju meenutab veidi mingit foiniikia-assüüria elukat. Seos, mis viis foiniikia kirjani, oli juhuslik, ent oli juba loodud, ja loomake asus tähendusi koguma. Sõna otseses mõttes käeulatamine Gutenbergi-eelsele ajastule autograafide avaldamise kujul on aga programmiline: et käsi kirjutamast ei väsiks, et käekiri ei ununeks!

Tahaksin lõpetada mõne isikliku mälestusega sellest, kuidas ma lugema ja kirjutama õppisin. Küllap võlgnen oma esmase tänu tähtede tundmise eest emale või vanatädile, kes mind hoidis. Aga mäletan selgesti oma esimesi lugemiselamusi ajakirjast „Eesti Loodus”, mida pidevalt koju ei tellitud, aga mis mõnel, võib-olla näiteks 1969. aastal postkasti tuli. Jah, ma õppisin küll lugema selles tähendu­ses, et veerisin tähtedest sõnu kokku, aga „Eesti Looduse” lugemise lõpetasin vist niipea, kui mõistsin, et ei saa loetust mõhkugi aru. Praegu Jaan Eilarti raamatut „Õitse ja haljenda” lehitsedes tundub, et küllap sattusin siis mõnele sellisele pealkirjale nagu „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras”, andsin alla ja valisin edaspidi jõukohasema lektüüri. Selleks võis olla näiteks Helvi Jürissoni „Sputnikute nääriöö” (1967), mis mulle esimesena meenub.

Kirjutamisega on aga nii, et ükskõik, milliseid tähti ma enne kooli ka paberile sirgeldasin, olen tänu võlgu oma esimesele õpetajale Silvi Köitsile. Praegu aga tahan oma kirjaoskuse eest tänada 1. jaanuaril Elvas 90. sünnipäeva tähistanud professor Karl Muru. Ei, ma ei meenuta siin sugugi austatud ja armastatud professori tundlikke ja suurepäraseid loenguid või seminare eesti kirjandusest ja eriti muidugi luulest. Sellest said osa kõik eesti filoloogid, tulevased õpetajad, toimetajad, ajakirjanikud, humanitaarteadlased ja kes kõik veel. Minu kirjaoskuse stuudium oli märksa isiklikum ja konkreetne, õppetund vältas vahest vaid veerand tundi ja leidis aset Tartus ühel 1988. aasta sügispäeval. Elasin siis Tähtvere tänavas n-ö erakas, mille vanapaarist omanike juures käis tihti üks poiss koeraga mängimas. (Mainin seda siin vaid sellepärast, et aastaid hiljem selgus, et see poiss oli Urmas Vadi.) Mäletan, et läksin ühel päeval loengusse ja kuskil Toome poe ja ülikooli peahoone vahel astus mulle ligi professor Karl Muru. Tollal oli kombeks ka juhendaja-juhendatava vahel teietada ja ma mäletan professori sõnu: te peate kirjutama „Keele ja Kirjanduse” veebruarinumbrisse artikli Artur Adsoni 100. sünnipäevaks. See oli professori poolt ilmselt hoolikalt kaalutud ja läbimõeldud usalduse küsimus. Vastu vaielda ei olnud põhjust, tuli asjaga toime tulla. Eks ma õpipoisilikult toime tulingi, isegi õigeks tähtajaks. Mäletan ka esimest honorari, mis oli üpris toekas ja jäi vaid veidi alla mu esimesele Karl Ristikivi muuseumi juhataja kuupalgale. Ja oluline oli seegi, et kõrvuti minu artikliga oli avaldatud ka üks taastrükk Bernard Kangrolt, kelle loomingut just siis usinalt ja vaimustusega lugesin.

Nii ülikool kui ka Toome pood on alles ja töötavad. Aga kõige olulisem on siinkohal võimalus õnnitleda kogu ajakirja „Looming” nimel armastatud luuletundjat ja paljude kirjainimeste õpetajat Karl Muru tema 90. sünnipäeva puhul ning tänada kirjaoskuse usaldamise ja teeotsale juhatamise eest!

16. juuli

vihmane suvi mõnede päiksepäevadest järjehoidjatega, pidev niiskus tihedal murul ja kassitapp, mis võtab tihedasse sõlme kohevad väljakasvanud põõsad, laisk jalgpall prantsusmaa väljadel ja tuul, mis mängib aias tuulelillega; naabrikõuts ületab kartlikult õue — öö jooksul on ta välistrepile jäetud ämbrist ära vedanud kuus kala, kaks on järel, ahven ja roosärg; inimesi lömastav veoauto nice’is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis, vaesed, vaesed tomatid on veel rohelised

 

23. juuli

kord ta vallatles, kord käitus iseäranis tagasihoidlikult, kord virvendas virmalistena, näidates maailmale oma andeid ja võimeid, kord läks eraklusse, sekeldustest väsinud, temas olid koos ekstravert ja introvert, seepärast tundis ta end vahel tõmblukuna, sättides endas kokku vastastikku teineteist välistavaid omadusi, et siis võiks lukk neid mööda libiseda, kinnitades iga hamba vastaspoole kahe hamba vahele

 

7. august

nelikümmend aastat kui mingi ekvaator, mis jagab eluloo eelnevaks ja järgnevaks, optimismi täis minevikuks ja ettevaatlikuks tulevikuks, paberile tulvavateks sõnadeks ja sõnade ebaehtsust nägevaks kogemuseks, nagu piir mööduvate ärevushoogude ja kepikõnni vahel; nelikümmend aastat — otsekui teadvustatud valik poes olevate uute raamatute ja koduraamatukogu läbi lugemata raamatute vahel, nagu tee algus olemusliku ja ehtsa, läbipaistva ja lihtsa poole

 

7. august

vestlused: sumeritest hitlerini, punakhmeeridest tranströmerini, portugalist võru keeleni, munk xuanzangist lenini vanemateni, soome-ugri substraadist mendelejevini, sapphost nabokovini, ladina maksiimidest prantsuse roppusteni, poolast lao-zi’ni, du fu’st tšerepanovite vedurini, pius v-st vene kriminullideni, eesti rahvalauludest kirikuslaavi keeleni, indoneesiast kuusiseni, rooma impeeriumist arvo pärdini jne jms — sergei zavjaloviga külas jaan kaplinskil

 

19. august

on olemas luulet, mis nimetab asju nende oma nimedega. küsib, mis tegelikult toimub. ja on luulet, mida on vaja mõistatada. kus kired keevad vahel üheainsa sõna ümber, mida ennast tekstis polegi.

kõik magavad. akna taga loksub meri ja pimedal luhal kõnnivad valged hobused. toas lõhnab õunte ja värskete soolakurkide järele. vilguvad tähed ja jaani­ussid. vihma ja kella on öösiti kuulda tavalisest selgemini, nende ast on praegu nagu rivisamm.

kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud? kellele lõhnavad õunad? kellele vilguvad tähed? kellele koputab vihm?

kuskilt lähedalt lendas mööda öökull

 

22. august

avameelsus lugejaga, püüdlus selle poole ja selle vältimine. püüdlus, sest nii on aus. vältimine, sest milleks end võõra ees alasti võtta. rääkida salajasest nii, et see lubaks autoril säilitada oma väärikuse ja ei kutsuks lugejas esile ebamugavust. kuidas kirjutada seksist nii, et see ei tunduks labane või triviaalne? kuidas kirjutada vaesusest nii, et see ei näeks välja vilets või haledust tekitav? kuidas kirjutada surmast nii, et see ei paistaks klišeena või müüdiloomisena? avameelsus kui kunst rääkida delikaatsest otse, kuid peenes serveeringus, et sõnad ei tunduks liiga rasked, kuid ei muutuks ka väärtusetuks. avameelsus kui anne ja töö

 

10. september

surev puškin pöördus oma koduraamatukogu raamatute poole: „hüvasti, sõbrad!” võimatus aega tagasi pöörata, astuda samasse jõkke teist korda, tühistada hirmus õnnetus. kurbustunne — iseenda oma ja kellegi teise oma. kahju ilmaaegu tehtud tööst, ilmaaegu tuntud murest, ilmaaegu kogetud ilust. kahju on isegi süütust fraasist, mille vestluskaaslane muu hulgas ütles, kuid mis on nii võrratu, et kui seda mitte kirja panna, siis tunduks see barbaarne möödalask. sõber jutustab: „minuga juhtus loomulikult eriline lugu”, aga sulle on see sündmus. ja nõnda õngitsed poeesiat inimeste kõnest, otsekui võimaldaks see peatada aega, otsekui oleks selles mingi mõte

 

11. september

kui vähe on vaja, et aru saada, kui vähe sa tead. piisab vaid, et väljuda kodust, vaadata mitut sorti rohtu ja põõsaid, mis akna all kasvavad, osata neid kirjeldada — kõik need rohelise varjundid, mida sisaldavad erineva vormi ja tihedusega lehekesed, mis kasvavad vastamisi ja ühekaupa, madalatest kõrgeteni — osata neid kirjeldada, kuid mitte osata neid nimetada. värske õhk ja anonüümsete taimede maailm

 

15. september

olla mitte juht, vaid juhitav; elada mitte tänu, vaid kiuste; sõltuda asjaoludest nagu mingil turniiril, kus positiivne tulemus ei sõltu mitte ainult isiklikest jõupingutustest, vaid ka grupi teiste kaasvõistlejate kohtumisest; olla pesu nööril, laud ehitaja seljas, purjus inimene sõbra õla najal; võidelda iseseisvalt meeleheite ja eufooriaga

 

16. september

üks on tulvil plaane, kuid peab võitlema raske tõvega, ja haigus osutub lõpuks tugevamaks; teine ei kurda tervise üle, kuid on elus niivõrd tugevalt pettunud, et ei näe sel mõtet; kolmas sõidab autoga sõprade juurde, kuid ei tule juhtimisega toime, lendab maanteelt välja ja saab surma; neljas sõidab pärast öist vahetust koju, lendab maanteelt välja, kuid jääb terveks ja vigastusteta; elu kui arhitektuuristiilide korratu segu; nagu linn, kus kaja kajab oma äranägemist mööda

 

17. september

raamatud väljuvad autoritest ja elavad oma elu nagu kõrre otsast eraldunud seebimullid. kuid vahel on nii huvitav kõrvutada teost autori välimusega: kevadet ülistavad pidulikud värsid kõrvuti need kirjutanud luuletaja häälega, vägivallastseene täis romaan kõrvuti selle kirjutanud proosakirjaniku füüsiliste andmetega, monumentaalne nimi kaanel kõrvuti selle omaniku üldise välisilmega. kõigel sellel pole muidugi mingit suurt mõtet. sest teksti imeline ühtelangemine tema kirjutaja isiksusega võib vaimustada samavõrd kui vasturääkivus nende vahel

 

17. september

tahaks olla lauake baaris, iste bussis, jope jalutuskäigul, riiul saunas, paat kalalkäigul, käärid juuksuritöökojas — et vaid teada saada, kuidas inimesed elavad, kas või natukegi

 

24. september

noor dramaturgineiu kutsus külla. laua taga istusid: indoneesia kultuuri spetsialist, laevateki laadungi kinnitamise spetsialist, personalivaliku mänedžer, neuropsühholoog, merebioloog, teatrikriitik, ajakirjanik, moelooja, programmikirjutaja ja muusik, kes mängis trianglit. seltskond nagu orkester või lille­kimp. mõnedel on annet laia sõpruskonna peale, nad korraldavad oma elu nagu ideaalset näidendit

 

25. september

silmale nähtamatute asjade ilu: bretoni ja soupault’ magnetväljad, malevitši must ruut, duchampi fontään, cage’i 4’33’’, abramovići kunstnik on kohal

silmale nähtamatute asjade ilu: vaakumtekstid, monostihhon, vabavärss, proosa­luuletus, ülilühijutt

silmale nähtamatute asjade ilu: väikese lapse lalin, sõprade embus, mõttekaaslaste suhtlus, kahe teineteisele sümpaatse inimese lähenemine ja kaugenemine

 

Vene keelest AARE PILV

Mina olen kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi lugenud. Kõik! Ja mitu korda! See on suur õnn, et eesti rahval selline varandus olemas on, ehkki ega kõik ei oska seda hinnata. Vahel ma kohe imestan inimeste rumalust ja tühisust. Enesel pole veel pooledki „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, aga tema paneb mütsi pähe ja läheb õue! Läheb tööle! Või kinno või seenele või kosja või mina ka ei tea, kus nad kõik käivad. Vahel aknast vaatan — muudkui kõnnivad! Ma tahaksin neilt küsida: kas teil tõesti on kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, et teil on aega sedasi ringi patseerida? Mina ei usu, et on! Ega „Loomingu Raamatukogu” pole mingi niisama raamat, et viskad pilgu peale, lased sõrmede vahelt sirdi! läbi ja otsas tema ongi. Ei, „Loomingu Raamatukogu” nõuab süvenemist! Sellepärast et see on maailmakultuur! Seda peab lugema aeglaselt ja teravdatud tähelepanuga. Siis on sellest kasu, siis jääb meelde.
Enne kui „Loomingu Raamatukogu” Eestis ilmuma hakkas, oli olukord ikka hull küll. Võib öelda, et kultuurihuvilise inimese jaoks valitses Eestis tühjus. Tohutu auk oli maailmakultuuri koha pealt. Mina tundsin seda väga valusalt. Polnud mitte midagi lugeda. Kõik need raamatud, mis sel ajal ilmusid, tundusid nii tühised, et… Ei tahtnud kätte võttagi.
Üldse oli olukord katastroofiline — ema ütles mulle iga päev, et kuule, Juku, sa oled juba kaheksateistkümneaastane, mine ometi ja aja naabri Ilsega juttu, eks ta ole ilus tüdruk. Aga mind ei huvitanud see Ilse kopika eestki, mina ei läinud temaga juttu ajama. Millest mul temaga rääkida on? Ega siis Ilse käest ei kuule midagi maailmakultuuri kohta!
Isa jälle rääkis, et sa oled juba täismees, tule kah traktorijaama tööle, ma õpetan su traktoriga sõitma ja pärast lähme joome kõrtsis õlut nagu mehed muiste. Aga mina ei läinud traktorijaama kah. Mistarvis ma pean traktoriga sõitma? Kuhu? Oleks, et traktoriga maailmakultuurile kuidagi lähemale pääseks, siis muidugi, siis ma oleks kindlasti läinud. Aga minu teada traktor maailmakultuuri juurde ei vii. Pigem viib kaugemale! Ja siis veel see õlu! Miks ma pean õlut jooma, kui mul janu pole? Aga kui mul on janu, siis võtan kopsikuga ämbrist kaevuvett, milleks veel mingisse kõrtsi minna? Milliseid uuemaid kirjandusuudiseid seal kuulda saab? Ei, mina ei läinud kuhugi. Istusin kodus ja ootasin. Et ehk muutub elu natukenegi helgemaks, ehk paotatakse pisutki maailmakultuuri varasalve ust. Eks see üsna utoopiline tundus sel ajal. Vend Mäidu kutsus jalgpalli mängima, õde Viivi tahtis, et ma aitaksin tal porgandeid rohida — ühesõnaga, Eestis valitses neil aastatel täielik kriis. Ma mõtlesin juba, et kas tõesti läheb elu niimoodi mööda, et maailmakultuur jääbki kogemata ja uuemate kirjandusvooludega tutvus sõlmimata. Kui ma jälle pidin kuulama ema juttu naabri Ilsest ja isa juttu traktoritest, siis tundus, et sedasi võib minna küll.
Aga ei! Kultuuri juba pudelis ei hoia, vaim murrab ikka lõpuks kõik ahelad ja saab jagu nii traktoritest kui naabri Ilsest! 1957. aastat mäletan ma sama hästi, nagu oleks see olnud eile. Ema oli mu poodi kaasa võtnud, et mulle uus särk osta. Kas saab olla midagi rusuvamat vaimsete huvidega inimesele? Aga mis teha, kuna mitte mingit alternatiivi polnud, siis läksin kaasa. Ajad olid juba kord sellised sünged, et isegi intellektuaalidel — ja mina pean ennast sada protsenti intellektuaaliks — ei olnud muud teha, kui osta särke! Enne 1957. aastat oli see kahjuks tavaline. Mitmed väga haritud ja andekad inimesed andsid alla ja läksid kompromissile. Neid võis näha kaubamajas, isegi turul. Jah, see oli väga kurb vaatepilt. Mul oli ka väga raske, ema muudkui küsis, et kas triibuline või ruuduline. Selline tunne oli, et nüüd lämbun. Aga mina püüdsin siiski vaimu virge hoida, ja ehkki ma olin sunnitud koos emaga kaubamajja minema, keerasin ma särkidele selja ja fokuseerisin pilgu ajalehtede-ajakirjade letile. Ega seal harilikult midagi rõõmustavat näha olnud, tavaline tuim massikommunikatsioon, aga sedapuhku sain ma kohe aru, et midagi on teisiti. Midagi on muutunud, otsekui kiirgaks ajakirjadelett vaimsust! Astusin lähemale, ja mida ma näen! „„Loomingu” Raamatukogu” esimene number — Pentti Haanpää „Elu suurelt maanteelt”, tõlkinud Vaime Kabur.
„Vaat selle ostame,” ütlesin mina emale. „Vaat selle me ostame, mitte triibulise-ruudulise särgi!” See oli armastus esimesest pilgust. Kohe oli aru saada, et nüüd lõpuks on haritud inimesed päästetud, nüüd on ka neil siin elus midagi teha! Oma ülesanne, isegi missioon: lugeda läbi „„Loomingu” Raamatukogud”. Kodus hakkasin kohe tööga pihta. Kui sügav ja sisukas! Ema rääkis ikka veel naabri Ilsest ja isa oma traktorist, aga minul polnud enam nende tühiste teemade jaoks silmi ega kõrvu. Lausa neelasin Pentti Haanpää alla! Kuu aega ei pööranud pilkugi sellelt raamatult, selline tunne oli nagu näljasel, kes pole kaheksateist aastat süüa saanud. Õppisin selle Haanpää raamatu kohe pähe. Küll oli hea olla! Ja siis läksin joonelt alevisse, keset ööd hakkasin jala minema, et selleks ajaks, kui ajakirjade lett hommikul lahti tehakse, kohale jõuda. Hirm oli küll hinges, mis siis saab, kui Pentti Haanpää raamatule ei tulegi lisa. Kuidas ma elan oma ülejäänud elu? Aga ei, kohe kui ajakirjalett lahti tehti, nägin ma, et uus „„Loomingu” Raamatukogu” number on müüki jõudnud. William Jacobsi „Säravad suled”! Puhas maailmakultuur jälle, mis sa oskad ütelda! Ja müüja ütles mulle, et ära karda, noormees, neid tuleb veel! Neid hakkabki nüüd tulema, igavesest ajast igavesti! Ma oleksin tahtnud müüjale suud anda, aga kus mul see aeg! Kohe Jacobsi „Säravad suled” lahti ja lugema! Alles õhtul läksin koju, või õigemini mind viidi, sest ema-isa olid otsima tulnud, et kus ma jäin. Ma ei saanud küll aru, miks ma pean kodus elama, kui seal ometi „Loomingu Raamatukogusid” ei müüda! Mis mõte sellel on? Palju otstarbekam oleks elada ajakirjaputka juures, siis näeb kohe, kui uut kaupa tuuakse. Aga intelligendil on väga raske vaielda harimatute inimestega. Ema ja isa arvasid, et ma pean ikka koju jääma. Ja muidugi jälle see jutt naabri Ilsest ja traktorijaama tööle asumisest! Kujutage ise ette: mina loen parajasti Antanas Vienuolise „Uppunut”, aga ema tüütab mind jutuga mingist Ilsest! Mina olen just ostnud Svetoslav Minkovi „Õlgveltveebli” ja süvenen maailmakultuuri, aga isa kutsub mind põllule kündma! No tõesti! Küll on kultuuriinimese elu raske!
Ega pole kerge labasusele ja tühisusele vastu seista. Ükskord ma juba peaaegu murdusin. See oli 1961. aastal. Ei tea miks, aga kahe „„Loomingu” Raamatukogu” numbri vahele oli jäänud pikem vahe. Edward Morgan Forsteri „Teine kuningriik” oli mul juba ammu läbi, tähtsamad lõigud alla joonitud, aga uut „„Loomingu” Raamatukogu” numbrit ei tule ega tule! Noh, siis ema juba saigi mu nii kaugele, et ma lasin end kättpidi naabri Ilse aia taha vedada. Isegi pintsak topiti mulle selga ja muudkui õpetati, et mine ja kutsu Ilse õhtul kinno või tantsima. Minul aga keerlevad mõtted ainult „„Loomingu” Raamatukogu” ümber: miks ei ole ometi uut numbrit müügile saabunud? Ega midagi juhtunud pole? Kas on maailmakultuuri vahendajad kauges Tallinna linnas haigeks jäänud? Nutt kippus peale, lootus kadus, ei olnud enam jaksu emaga sõdida ja juba ta hakkaski mind Ilse aiaväravast sisse nügima.
Õnneks just siis sõitis mööda postiljon — selleks ajaks oli mul „„Loomingu” Raamatukogu” juba tellitud, ma ei käinud seda enam ajakirjakioskist ostmas — ja see hea inimene hõikas juba kaugelt: „Uus number tuli!” Ja viskas mulle Vladimir Bogomolovi „Ivani”. Noh, naabri Ilse juurde jäigi loomulikult minemata, kus mul enam see aeg! Trükisoe kirjandussündmus vajas läbitöötamist! Istusin sinnasamasse aia taha maha ja süvenesin uudisteosesse. Ööseks vedas ema mu kelguga siiski koju ja see on väga hea, et vedas, sest kuuvalgel oli Bogomolovit natuke pime lugeda, ehkki peab ütlema, et „Loomingu Raamatukogus” on maailmakultuuri ja vaimsust nii palju, et see kiirgab ka pimedas öös. Aga kodus lambivalgel oli ikkagi parem. Nägi ka varjatumaid ja väiksemaid nüansse, maailmakirjanduses on ju nüansse palju. Mõnes „Loomingu Raamatukogus” olen ma üle kahesaja nüansi kokku lugenud! Vaat selline tase! Ja see ei kõigu ega lange.
Muidugi, sellest hoolimata, et „„Loomingu” Raamatukogu” aina ilmus ja päevast päeva iga raamatusõpra rõõmustas, oli olukord Nõukogude Eestis siiski ikka veel katastroofiline. Üldine tase oli väga madal. „„Loomingu” Raamatu­kogu” oli küll nagu päike, aga ei jaksanud tervet Eestit soojaks kütta. Võtame või sellise näite: 1964 aastal ilmus Friedrich Dürrenmatti „Füüsikud” — ja samal ajal tuldi minu juurde jutuga, et mu õde Viivi abiellub, tulgu ma ka pulma. Lihtsalt uskumatu — eesti keeles on ilmunud Friedrich Dürrenmatti „Füüsikud” Aleksander Kurtna tõlkes, aga mind kutsutakse kuhugi pulma! Vaat selline oli vaimne tase! Jahmatav! Ma ei hakka ütlemagi, et loomulikult ei läinud ma kuhugi, sest Dürrenmatt vajas uurimist ja kohe-kohe olid ju tulemas ka „„Loomingu” Raamatukogu” järgmised numbrid. Aga sumbunud õhkkonna ja valitseva labasuse iseloomustamiseks on see hea näide. Ja olukord ei paranenud. Vaevalt aasta hiljem, just siis, kui minu postkasti jõudis Max Frischi „Homo faber”, tuli ema uudisega, et õel on laps sündinud! Kujutage ette — viimaks ometi on Ain Kaalep Max Frischi „Homo faberi” eesti keelde tõlkinud, aga väikekodanlikes ringkondades vadratakse süüdimatult mingist lapsest! Ja see jant jätkus uskumatult pikka aega, harimatusel on erakordne elujõud. Palun väga: 1967. aastal Słavomir Mrożeki „Tango” Aleksander Kurtna tõlkes ja õel uus laps! 1969. aastal Friedebert Tuglaselt „Kirjandusloolisi pisivesteid” — aga õde saab samal ajal kolmanda lapse! 1971. aastal Tšõngõz Ajtmatovi „Valge laev” Hans Luige tõlkes — aga minu õde otsustab saada neljanda jõnglase! Paar kuud hiljem tõlgib Jaak Rähesoo eesti keelde William Faulkneri tähelepanuväärse romaani „Kui ma olin suremas”, aga õde — ei, seekord ei saa ta isegi mitte last, vaid võtab kutsika! Vaat selline absurdne paralleelmaailm oli nõukogude ühiskond. Ühelt poolt värsked sõõmud maailmakultuuri, mida tõi meieni „„Loomingu” Raamatukogu”, teisalt aga täiesti suletud, provintslik maailm täis lapsi ja kutsikaid. Või mida arvata sellest, et Albert Camus’ „Sisyphose müüt”, mida ma olen aastaid taga igatsenud, öösiti unes näinud, lõppude lõpuks suures hädas ise kirja panna püüdnud — muidugi erilise eduta —, ilmub viimaks ometi Henno Rajandi tõlkes, aga isa tuleb mulle täpselt samal ajal ütlema, et vend Mäidu on võitnud rajooni meistrivõistlused murdmaasuusatamises ja et sel puhul süüakse teises toas kringlit. Kas ma ei tahaks ka sööma tulla? Vaat sellistes tingimustes pidid elama haritlased Eesti NSV-s!
Eriti umbseks muutus olukord muidugi 1970. aastatel, sest siis kolis vanaema meie juurde elama. Intelligentsi esindajatele, nagu näiteks mina, oli see kohutav hoop. Kafkalikud stseenid hakkasid korduma päevast päeva: minul on pooleli Romualdas Granauskase „Loojanguvana” ning ootel Paavo Haavikko „Neliteist valitsejat”, kui vanaema tuleb ja küsib, kus on tema prillid. Mina olen parajasti süvenenud Jawaharlal Nehru „India avastamisesse”, kui vanaema hakkab televiisorist vaatama „Reklaamiklubi”. Neil hetkedel mõistsin täie selgusega, et Eestit lahutab muust maailmast raudne eesriie ja „„Loomingu” Raamatukogu” on ainus peenike nabaväät, mis ühendab meid inimväärse eluga.
Aga polnud midagi parata, tuli vastu pidada. Vaikne ja visa vastupanu oli ju andnud ka positiivseid tulemusi, näiteks jutud traktoriga sõitmisest ja naabri Ilsest olid õnneks vaibunud. Vanaema võis küll valitseva kliki heakskiidul otse minu nina all põrandat pesta ning köögis kõrvulukustava särinaga pannkooke praadida, ent vaimuinimesele oli neil aastatel olulisem Thomas Manni „Mario ja võluri” ning Leonid Andrejevi „Saatana päeviku” ilmumine. Ehkki mulle peeti vajalikuks teatada, et mu vend Mäidu on võitnud Spordilotoga sada rubla, pakkus mulle keset seda labasusemerd lohutust Mihkel Muti koostatud „Sõna 7”. Õde Viivi küsis minult, kas ma ei tahaks tolmuimemise ajaks teise kohta istuda, aga mina lugesin Dale Wassermani „Lendas üle käopesa” ega lasknud end vähimalgi määral eksitada üha jõhkramaks muutuvast ühiskondlikust survest. Sedasi pidasid tõelised vaimuaristokraadid tänu „„Loomingu” Raamatukogule” vastu ka kõige tinahallimatel aastatel.
Üsna ootamatu uudis oli Eesti Vabariigi iseseisvumine 1991. aastal. Mäletan, et lugesin parajasti Pandelis Prevelakise „Ühe linna kroonikat”, mille oli uuskreeka keelest tõlkinud Kalle Kasemaa, kui mulle öeldi, et Eestimaa on juba mitu kuud vaba. Mina muidugi rõõmustasin, et raudne eesriie on murtud, ja olin kindel, et nüüdsest hakkab „Loomingu Raamatukogu” ilmuma mitte enam 52, vaid vähemalt 300 numbrit aastas. See oleks olnud täiesti normaalne ja katnud kenasti ühe tõelise vaimuinimese napid vajadused. Aga paraku selgus, et ka kodanlikus vabariigis on kultuurile määratud vaeslapse osa. Juba mõni kuu pärast seda, kui ma olin saanud teada, et Eesti on nüüdsest iseseisev riik, ja lugesin suure süvenemisega Fanny de Siversi „Mateeriasse kootud palvet”, tuli minu juurde mu õde Viivi lihtsalt selleks, et teatada: tema on saanud vanaemaks! Tõesti, midagi grotesksemat on raske ette kujutada! Meil oli juba peres üks vanaema, kas sellest tõesti ei piisa! Õde aga oli ju juba ema, isegi neljakordne ema, ehkki ka see on jabur, sest ka ema oli meil olemas. Milleks on talle veel tarvis vanaema loorbereid! Ent väikekodanluse ahnusel pole iialgi piire. Esitasin oma argumendid õele, aga tema tuli välja aina uute kollaste pommuudistega, väites, et meie vanaema on juba mitukümmend aastat surnud, samuti nagu meie ema ja isa. Jah, kõik kaob! Peale kultuuri! Kultuur jääb. „Loomingu Raamatukogu” ei lasknud end segada päevapoliitilistest segadustest ega pealetükkivast meediatsirkusest ning jätkas ennastsalgavalt ilmumist. Ja mina jätkasin muidugi lugemist ning väärt teoste rida mu raamaturiiulil aina pikenes.
Muu maailm liikus samal ajal oma tavalisel tühikäigul: õel sündis muudkui lapselapsi ja vend võitis spordiveteranide meistrivõistlustel kuulitõukes teise koha. Tähistasin need sündmused parajasti pooleli olevates „Loomingu Raamatukogu” numbrites „linnukestega”. Ruth Rendelli „Kui mõrtsukas on töö teinud” — Viivil teine lapselaps. Rein Veidemanni „Mälestusi Golfi hoovusest” — Viivil kolmas lapselaps. Arto Paasilinna „Jänese aasta” — Viivil neljas lapselaps. Franz Kafka „Kiri isale” — Viivil viies lapselaps. Tõesti, muigama ajavad vahel need mammonamaailma tühised askeldused. Kas keegi kujutaks ette, et „Loomingu Raamatukogus” ilmuks järjepanu üks ja seesama raamat? Ei, ikka uus ja unikaalne aare maailmakirjanduse varalaekast tuuakse tähelepaneliku lugeja lauale. Aga õel muudkui üks lapselaps, teine lapselaps, kolmas lapselaps… Monotoonne ja ennastkordav, rutiinne ja stagneeruv — ütleks selle mustri kohta vaimuinimene.
Pierre Bourdieu „Televisioonist” — ja samal ajal vennal veteranide kuulitõukes hõbemedal. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.
Praegu elan ma vanadekodus, aga „Loomingu Raamatukogu” tellimus õnnestus ümber vormistada, nii et vaimuvara pealevool pole hetkekski katkenud. Lugemine võtab viimasel ajal küll rohkem aega, silmad pole enam endised, ent seda põhjalikumalt on võimalik süveneda, uurida eraldi iga tähte ja isegi iga koma, sest need pole niisama komad, need on „Loomingu Raamatukogu” komad. Neil on oma kindel mõte ja tähendus, nad on osakesed maailmakultuurist.
Häiriv asjaolu on vaid see, et mu kõrvaltuppa on end sisse seadnud naabri Ilse. Nii et see vana tants hakkab jälle pihta! Muudkui kriibib mu ukse taga. Mina loen parajasti Virginia Woolfi „Olemise hetki. Märkmeid möödanikust”, aga see naabri Ilse toob mulle prääniku! Minul on pooleli Marusja Klimova „Siniveri”, aga naabri Ilse on nagu kiuste piruka küpsetanud ja muudkui nügib taldrikut minu poole! Vägisi kipub mõte sinna kanti, et see kõik pole juhus, et keegi suunab selliseid naabri Ilsesid, et kusagil on mingisugused jõud, kellele ei meeldi vaba mõte ja vaba vaim. Kuid pole viga, oleme hullemaidki päevi näinud. Intellektuaali elu pole üheski ühiskonnas kerge, aga õnneks on olemas kõrgkultuur, see annab jaksu vastu pidada. Õnneks on olemas „Loomingu Raamatukogu”, ja kui selle peale mõelda, siis ei suuda naabri Ilse sulle midagi teha.

Prantsusmaa „uus kirjandushooaeg”, la rentrée littéraire, on kahtlemata üks sealse kirjanduselu kesksemaid sündmusi: massilisele raamatute ilmumisele augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani — seekord 426 algupärast romaani, neist 69 debüütromaanid — järgneb tähtsamate kirjandusauhindade jagamine oktoobri lõpus—novembri alguses. See, et potentsiaalsed auhinnaraamatud ilmuvad lühikeses ajavahemikus, on kirjastuste teadlik poliitika, just need teosed on žüriidel värskelt silma ees ja sealt nopitakse enamik nominente, sügis on ka see aeg, kui kirjandus saab tavapärasest palju rohkem tähelepanu meedias. Eelmise aasta kevadel kirjandusfestivalil „HeadRead” osalenud prantsuse romaanikirjanik ja mitme kirjandusauhinna žürii liige Paule Constant rääkis, et jaanuarikuus on ka teine, väike rentrée, siis tavatsevad oma teoseid avaldada need kirjanikud, kes saavad tähelepanu nagunii.

Kuigi lähemalt tuleb juttu üksnes Goncourt’i auhinna laureaadist, olgu ära mainitud ka mõned teised olulisemad 2012. aasta tunnustused. Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhindläks noorele Šveitsi autorile Joël Dickerile romaani eest „Tõde Harry Quebert’i afääri kohta” (La Vérité sur l’Affaire Harry Quebert), Renaudot’ laureaadiks osutus ootamatult Scholastique Mukasonga romaaniga „Niiluse Jumalaema” (Notre Dame du Nil), žürii liikmed ei suutnud nimelt viimases hääletusvoorus kompromissi saavutada ja nii läks preemia hoopis n.-ö. nimekirjavälisele teosele. Preemia Médicis sai Emmanuelle Pireyre’i „Üleüldine muinasjutt” (Féerie générale) ja Fémina läks Patrick Deville’i romaanile „Katk ja koolera” (Peste et choléra), mis oli ka üks Goncourt’i favoriite. Ja 110. Goncourt’i vääriliseks arvati Jérôme Ferrari „Jutlus Rooma rüüstamisest” (Le sermon sur la chute de Rome, kirjastus „Actes Sud”).

Huvitaval kombel saab juba teist aastat Goncourt’i kooliõpetaja. Kui eelmisel aastal oli selleks geograafiaõpetaja Alexis Jenny, kellele „Prantsuse sõjakunst” oli pealegi debüütromaan, siis filosoofiaõpetaja Jérôme Ferrari on varem avaldanud neli romaani ja nii mõnigi neist on juba ka tähelepanu äratanud. Kindlasti pole aga tegu etableerunud kirjanikuga ja tema sattumine kõige ihaldusväärsema kirjandusauhinna laureaatide sekka teeb muidugi au Goncourt’i žüriile, kes võtab vaevaks hiiglaslikku tekstimassiivi laiemalt läbi töötada kui ainult teada-tuntud autorite loomingu ulatuses. Tulid ju sügisel uue romaaniga välja ka sellised kirjanikud nagu Pascal Quignard, Tahar Ben Jelloun, Patrick Modiano, Laurent Gaudé, Olivier Adam, Philippe Claudel, Philippe Delerm, Amélie Nothomb. Neli esimest neist on küll korra juba Goncourt’i saanud ja teist korda seda teatavasti ei anta, kui just pole tegu „eksitusega” nagu Romain Gary ehk Émile Ajari puhul. Eelmise aasta jaanuarist on žüriis ka kaks uut liiget: pensionile läinud Françoise Mallet-Jorisi asemele tuli kirjanik ja kirjanduskriitik Pierre Assouline ja aasta alguses lahkunud Jorge Sempruni kohale asus eesti lugejatelegi tuttav kirjanik ja filmimees Philippe Claudel.

44-aastane Jérôme Ferrari on ülikoolihariduse saanud Sorbonne’is, kus ta õppis filosoofiat, pärast õpingute lõppu asus ta elama Korsikale, kust on pärit tema perekond. Ta töötas kaks aastat kohaliku ajalehe toimetuses, mis oli piisav aeg selleks, et pettuda talle algselt sümpaatses Korsika iseseisvusliikumises, kuid ka selleks, et õppida korralikult selgeks korsika keel ja hakata tegutsema kohaliku kultuuri heaks. Pärast ajakirjanikutööst loobumist sooritas Ferrari õpetajaeksami ja töötas õpetajana mitmes koolis Korsikal ja vahepeal ka Alžeerias ning tõlkis korsika keelest prantsuse keelde kolm romaani. 2012. aasta septembris otsustas ta oma elus uue lehe keerata ja kolis elama Araabia Ühendemiraatidesse, et alustada tööd Abu Dhabi prantsuse lütseumis. Kuid juba novembris tuli jälle uus leht keerata, pärast auhinna väljakuulutamist otsustas ta võtta koolist sabatiaasta ja pühenduda Goncourt’i laureaadi rollile: vähemalt aasta jagu tuleb laureaadil arvestada meedia kõrgendatud tähelepanuga, kutsetega tele- ja raadiosaadetesse ning intervjuudega, lisaks tuleb jõuda kohtumistele lugejatega nii Prantsusmaal kui terves maailmas, kus kibekähku viimast Goncourt’i-romaani tõlkima on asutud. Muidugi võib kirjanik sellest karussellist keelduda, kuid enamasti ta seda ei tee, mõned toovad põhjenduseks, et selline asi juhtub elus nagunii vaid korra, teised väljendavad sellega tänutunnet oma kirjastaja vastu. Kirjastusele on Goncourt mõistagi taevamanna, preemiaraamatu keskmiseks tiraažiks on 310 000 eksemplari, lisandub tõlkeõiguste müük, ja eks oma osa sellest mannast saa ka autor. Hea tahtmise korral võiks too edaspidi ka vabakutselise kirjanikuna ära elada.

„Maailm on nagu inimene, ta sünnib, kasvab ja sureb,” ütles Püha Augustinus 410. aasta detsembris Hippo katedraalis jutlust pidades, kui linna olid jõudnud kuuldused, et barbarid on taas Rooma müüride all ja ka vahel käinud. Augustinuse teksti De civitate dei lugedes sai Jérôme Ferrari tema enda sõnul aru, et alateadlikult on tema loomingus alati olulisel kohal olnud lood hääbuvatest maailmadest, ja seekord otsustas ta sellest teha oma teose keskse teema. Tema viimase romaani tegevus toimub väikeses Korsika külas ja täpsemalt võttes kõrtsis. Kõrtsipidajateks satuvad igasugu värvikad tegelased, kes aga järjest pankrotti lähevad. Kuni viimaks saabuvad sinna lapsepõlvesõbrad Matthieu Antoinetti ja Libero Pinus, kes on otsustanud filosoofiaõpingud Pariisis pooleli jätta ja tulla koduküla elu uueks looma. Nad palkavad ettekandjateks kenad hakkajad tüdrukud, pakuvad häid jooke ja maitsvaid sööke, inimesi käib palju, kõik sujub. Neile endile näib, et nad on loonud Leibnizi vaimus „parima võimalikest maailmadest”. See arvamus osutub muidugi naiivseks, sest miski siin maises maailmas pole määratud kestma. Inimeste vahel tekivad lahkarvamused, keegi läheb minema, keegi sureb, kõrts käib jälle alla. Kõrtsi looga põimub ka Matthieu’ perekonna ja mitmeti tema vanaisa lugu. Too Marcel Antoinetti oli Korsika poiss, kes polnud elus kodukülast suurt kaugemale saanud, kui ta Teise maailmasõja puhkedes Prantsuse armeesse värvati ja sattus Aafrikasse. Sõjategevust ta otseselt ei näegi, mida ta kahetseb, rändamine osutub talle aga sedavõrd meelepäraseks, et pärast sõja lõppu võtab ta nõuks koloniaalametnikuna leiba teenida. Kuid ühel heal päeval Prantsuse koloniaalimpeerium laguneb ja Marcel on sunnitud kodumaale naasma. Tema naine on vahepeal surnud, poeg temast võõrana suureks kasvanud.

„Jutlus Rooma rüüstamisest” on ilmumisest saadik meedias väga positiivset vastukaja leidnud. Eriti üksmeelsed on kriitikud Ferrari stiili kiitma, iseloomustades seda virtuoosseks, lüüriliseks, rütmiliseks. Suuresti tänu sellele pole ka romaan sünge, mida ehk sisukokkuvõtte põhjal võiks oletada. Ferrari jutustamisviis ei ole pessimistlik, olgugi et pisut nukker ja omamoodi fataalsusest kantud, aga samas ka läbinägelik ja illusioonivaba. Püha Augustinuse sõnum impeeriumide paratamatust hävimisest pidi omal ajal kinnitama usklike südames veendumust, et tõeliselt oluline ja igavene ongi üksnes taevane riik. Ferrari romaanist jääb pigem kõlama noot, et vana peabki kaduma, selleks et uus saaks sündida. Elu läheb edasi.

3. detsembril linastus Tartu Linnaraamatukogus Veera Saare samanimelise romaani põhjal valminud mängufilm „Ukuaru” (1973). Filmile eelnenud vestluses osalesid näitleja Elle Kull, filmi stsenarist Mats Traat ja toimetaja Maris Balbat.

4. detsembril oli Tartu Kirjanduse Majas Rein Tootmaa autoriõhtu „Filtrita „Camel””, kus esitati novelle samanimelisest ilmuvast raamatust (Eesti Keele Sihtasutus). Näitlejatena astusid üles autor, Sigrid Salutee ja Raimu Hanson.

4. detsembril tegi Imbi Paju Pirita raamatukogus ettekande Karl Ristikivi loomingust. Tegemist on loengusarjaga „Keelatud raamat”, mida korraldavad Tallinna Keskraamatukogu ja Eesti PEN.

5. detsembril tegi kirjastus „Varrak” teatri NO99 kohvikus Andrei Ivanovi romaani „Hanumani teekond Lollandile” (tõlkinud Veronika Einberg) esitluse. Autoriga vestles Ilona Martson.

5. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval „Pildid astusid raamidest välja” esitasid Kirjanike Liidu saalis performance’i Aime Hansen (luule) ja Eve Lukk ning Kaili Inno (muusika).

6. detsembril esitles Niguliste muuseumis Jan Kaus oma romaani „Koju” („Tuum”) ja Ülo Pikkov oma raamatut „Vana prints” („Varrak”).

6. detsembril korraldasid Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Eesti PEN Euroopa Liidu majas Tallinnas inglise kirjandusele pühendatud kirjanduskohviku. Krista Kaer kõneles William Boydist ja Mihkel Mõisnik Ian McEwanist, vestlust juhtis Kätlin Kaldmaa, muusikat tegi Kaspar Uljas.

6. detsembril esines Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas kirjandusteadlane Tatjana Kuzovkina venekeelse loenguga „Gogoli mõistatused”. Üritus toimus sarja „Читательский четверг” raames.

7. detsembril oli Eesti Rahvusraamatukogus konverents — Paabeli Raamatukogu „Tulipunktid”. Avasõnad ütles Karl Martin Sinijärv, ettekanded tegid Jan Kaus, Kalle Käsper, Mihkel Kunnus, Reet Weidebaum, Kaur Kender, Tiina Tammer, Maarja Kangro, Kaur Riismaa, Rein Veidemann ja Mikk Pärnits. Teemal „Milline on kirjanduse osa?” vestles Mari Tarandiga Toomas Paul. Järgnes kirjandusõhtu „Et leekides leegiks mu leekiv…”, kus osalesid Eda Ahi, Kristel Mägedi, Veronika Kivisilla, Marko Martinson ja Jürgen Rooste.

7. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Majas kirjanduspäev „Eesti Kirjanduse Selts 105/20”, millega tähistati 105 aasta möödumist EKS-i asutamisest ja 20 aasta möödumist taasasutamisest. Kõnekoosolekul „Taastatud EKS” said sõna Peeter Olesk, Katrin Raid ja Krista Ojasaar. Esitleti EKS-i ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös ilmuva plaadisarja „Kirjanike hääled” esimesi plaate, need on Indrek Hirve „Ahelriim” ja Jaan Isotamme „Puhka rahus, Johnny B!”. Kanti ette tekstikava „Eesti Kirjanduse Selts 1992—2012. Tegevusaruanne vahepaladega köögipoolelt”.

8. detsembril esitles kirjastus „Päike ja Pilv” Viru keskuse „Rahva Raamatus” kahte lasteraamatut sarjast „Loen ise” — Triin Soometsa „Miks sul pole saba?” ja Jaanus Vaiksoo „Jõulutaadi ootel”.

11. detsembril oli Tartu Linnaraamatukogus Juhan Voolaiu lasteraamatu „Kullamäe lood” (kirjastus „Atlex”) esitlus. Külas olid autor ja illustreerija Andres Kuura.

12. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval „Ida lähedus ja kaugus” kõnelesid Kirjanike Liidu saalis Hasso Krull, Carolina Pihelgas ja Mathura. Muusikat tegi Leho Rubis.

12. detsembril esines Sõle raamatukogus Jan Kaus. Kirjanik luges ette ja kommenteeris eesti ja väliskirjanike raamatuid, mis on kättesaadavad raamatukogu lugejatele.

12. detsembril tegi Igor Kotjuh Järvamaa Keskraamatukogus Paides ülevaate kaasaegsest vene kirjandusest. Tegemist oli Järvamaa raamatukoguhoidjate erialapäevaga.

12. detsembril toimus Tartu Linnaraamatukogus poola kirjanduse õhtu. Poola Vabariigi Suursaatkond ja tõlkija Hendrik Lindepuu esitlesid uusi tõlkeid: Olga Tokarczuki romaani „Algus ja teised ajad”, Wisława Szymborska valikluulekogu „Herakleitose jões” ning Leszek Kołakowski esseekogu „Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Raamatutest kõneles Märt Väljataga.

12. detsembril avati Tartu Linnaraa­matu­kogus näitused „Poola lasteraamatute illustratsioone kuuest aastakümnest” ja „Väike Chopin”, kus on väljas Joanna Rusineki illustratsioonid Michał Rusineki raamatule „Väike Chopin”.

13. detsembril esitles Linnateatri teatrisõprade klubis oma romaani „Rekonstruktsioon” (kirjastus „Mustvalge”) Rein Raud.

13. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Tallinna Ülikooli germaani-romaani keelte ja kultuuride instituudiga seminar „Fragmente eesti tõlkeloost. Nõukogude aeg” ning ajakirja „Methis. Studia humaniora Estonica 9/10” (tõlkeloo erinumber) esitlus. Seminaril astusid üles Aile Möldre, Katre Talviste, Anne Lange, Peeter Torop ja Daniele Monticelli. Esitlusel said lisaks neile sõna „Methise” peatoimetaja Marin Laak ja TÜ Kirjastuse direktor Ivo Volt.

13. detsembril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Audrey Niffeneggeri romaan „Ajaränduri naine”. Vestlust juhtis Ülli Tõnissoo.

13. detsembril lugesid Wimberg ja Priidu Beier oma luulet Mustpeade maja keldrisaalis muusika ja luule üritusel Taff Club.

13. detsembril esines luuletaja, tõlkija ja tõlketeadlane Boriss Baljasnõi Laagna raamatukogus. Lektor tutvustas gümnasistidele tõlgi ja tõlkija töö eripära.

14. detsembril esitas Aime Hansen Tartu Kirjanduse Majas luuleetenduse „Pildid astusid raamidest välja”.

17. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogus näitus „„Kevade” sajand ja Oskar Luts 125”, kus muuhulgas on eksponeeritud kõik „Kevade” trükid.

18. detsembril toimunud Eesti Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul arutati jooksvaid küsimusi ning võeti loomeliidu liikmeks Kaur Riismaa ja Eva Velsker.

18. detsembril kohtus Tartu Kirjanduse Majas lugejatega Tõnu Õnnepalu.

19.—20. detsembrini olid Eesti Kirjandusmuuseumis 56. Kreutzwaldi päevad. Esimesel päeval olid kavas Andres Koppeli, Janika Kronbergi, Kalle Kasemaa, Marju Lepajõe, Jaak Tombergi, Urmas Nõmmiku ja Amar Annuse ettekanded. Tõnu Õnnepalule anti üle Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski Allfondi stipendium esseekogu „Ainus armastus” eest, esitleti J. H. Rosenplänteri „Maarahva päevaraamatut” („Litteraria” nr. 24) ning kahte luuleplaati: Indrek Hirve „Ahelriimi” ja Jaan Isotamme „Puhka rahus, Johnny B!”. Teisel päeval tegid ettekanded Erki Lind, Aado Lintrop, Mare Kõiva, Tiina Sepp, Madis Arukask, Piret Voolaid ja Arvo Krikmann ning esitleti kogumiku Creativity and Tradition in Cultural Communication: Jokes and their Relations I osa ning ajakirjade „Mäetagused” ja „Folklore” erinumbreid.

20. detsembril korraldati Mustpeade majas järjekordne muusika ja luule õhtu Taff Club, kus oma luulet esitas Wimberg ja katkendeid oma proosast luges  Tarmo Teder.

 

Õnnitleme!

 

14. jaanuar — Virve Krimm 75

16. jaanuar — Larissa Vanejeva 60

27. jaanuar — Valentin Kuik 70

 

Estica

 

12. detsembril esitleti Riias Eesti saatkonnas Läti avalikkusele Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” lätikeelset tõlget, mis ilmus pealkirjaga „Kangekaelsuse kroonika” (Stūrgalvības hronika). Raamatu tõlkis Läti tunnustatud tõlkija Maima Grīnberga ja selle andis välja Jānis Roze kirjastus tiraažiga 2000 eksemplari. Projekti toetas rahaliselt Eesti Kultuurkapital.

Läinud aasta novembris ilmus Pariisi kirjastuselt „Pierre-Guillaume de Roux” Viivi Luige esseekogu „Inimese kapike” (Le petit placard de l’homme) Katrina Kalda tõlkes.

2012. aastal ilmus bulgaaria keeles Arvo Valtoni luulekogu Skritijat smisl („Varjatud mõte”; „Avangard Print”, tõlkija Zdravko Kisjov) ja proosaraamat Samotni vv vremeto („Üksildased ajas”; „Avangard Print”, tõlkija Dora Janeva-Mednikarova) ning János Pusztay tõlke vahendusel eesti/ungari kakskeelne miniatuurikogu Miniatűrök.

Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.

 

Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud tõsimeelses tekstis lähendasid tudengeid raamatuile, ent ajasid traditsioonilise kirjandusteaduse valvekoerad sageli tagajalgadele.

Liivi peiarlus pole muidugi suitsulik, kuid ta ei ihanud ka Suitsu mantlit pärida. Tolle au paine jättis juba paradiisi (või põrgu) väraval kõõluv Liiv Peeter Oleski kui Suitsu postuumse õpilase kanda (lk. 351). Ent oma kaudse eelkäija õpetamismeetodit üldistades oli ta varem sedastanud: „Suits ähmastas piire ja lähendas „akadeemiat” luuletamisele.” (Lk. 320.) Tsitaadi lõpu on tema endine kraadiõppe üliõpilane ja hilisem kolleeg Elo Lindsalu kohandanud oma õpetajale ning tõstnud kogumiku saatesõna etteotsa (lk. 446). Ja mitte asjatult!

Ei ole just palju neid kirjandusuurijaid või kriitikuid, kes iseenda raamatule retsensiooni kirjutaksid. Aga just nõnda Toomas Liiv oma viimase luulekogu „Achtung” (2000) puhul toimis. Nentides, et see kogu „on „võõras” meie euroopalikus kultuuripildis, see on mingi tontlik „teine”” (lk. 125), negativistlikus paradigmas töötav pagulasluule, mis ei haaku praeguse Vabariigi Kultuuriga. Nüüd ometi haakub, sest selle kogumiku pealkiri on otsene tsitaat luule ja proosa piirimail mängiva „Achtungi” avaleheküljelt.

Koostaja Elo Lindsalu rõhutab Liivi kui kirjandusteadlase intertekstuaalset lähenemisviisi (lk. 448). Jah, Liivi mõte liigub vabalt eri tekstide vahel, kuid samas hoidub ta kramplikult viitamast muumaistele teoreetikutele, eriti angloameerika omadele. Harold Bloom, keda vilksamisi tsiteeritakse (lk. 296), on ühekordne erand. Mitte-eesti kirjanikestki kaasab Liiv oma mõttekäikudesse ainult Franz Kafka (kes meie kirjandusloos ju ka peaaegu oma mees) ning mõne venelase — Dostojevski või temaga tembitud Leonid Andrejevi. Paaril korral mainib ta küll Jacques Derrida nime ja on varem Derridad oma sõbrakski nimetanud,[1]kuid sedagi vist seepärast, et too oli Alžeerias sündinud juut (rahvusvähemus?) ja kirjutas prantsuse keeles. Ookeanitagusest mõtteilmast distantseeruma aga sundis Liivi ilmselt tõdemus, et meie kirjandusteaduse keelde murrab sisse „omapärane American Language, mida traditsiooniliselt tuntakse (ja õpetataksegi) inglise keele nime all” (lk. 383). Ent vaadeldavasse raamatusse kätketud faktikorrektsete mõttemängude ja ootamatute tekstipöörete eest pälvis Toomas Liiv ise postuumselt prantsuskeelse aunimetuse — professeur de l’université[2]. Intertekstuaalsus seegi! Tiitli väärtuse teeb korvamatuks asjaolu, et tunnustus tuleb just Maarja Vainolt, A. H. Tammsaare loomingu irratsionaalseid süvakihte loodinud kirjandusdoktorilt.

Liivi kirjatööde vundament on salgamatult rajatud eestikeelsusele ja -meelsusele. Kõikjal kobab ta Eesti (ja eestlase) identiteedi järele. Ning tänapäeval, kus Eesti kirjandusteadus (iseäranis teooria) hoiab oma uksed pärani suvalisele Lääne importkaubale, on see väärtus omaette.

Kirjanduse ajaloo poolelt rääkis üks teine Toomas selle kogumiku esitlusel Liivi tööd tunnustades Eesti kirjandusloolasest kui (peatsest) postuumsest nähtusest, kuid kinnitas samas, et tema (ees)nimekaim „suubus lõpuks epateerivasse publitsismi”.[3] Mõeldud on ilmselt seda tüüpi kirjutisi, mida aastail 2004—2005 ilmutas meie kultuurilehe „Kirjanduse kolikamber” ning mille kandvama osa leiame Liivi raamatu lõpupeatükist. Nõustun siiski meelsasti Maie Kaldaga, kes teosele lisatud ülevaates leiab, et seesugune publitsism on „meie 100-aastase traditsiooniga följetonistliku kriitika jätkamine läbi Toomas Liivi artistlik-professorliku isikupära” (lk. 445). Kuidas följeton üks või teine kord välja kukub, on muidugi iseasi, aga Liivi sõnutsi kustutas juba Gustav Suits „piiri kirjutatud ja akadeemilise ambitsiooniga kirjandusloo ning päevakajalise ajakirjanduse vahel” (lk. 339—340).

Eestluse ja eestikeelsuse pinnalt lahkumata pidi Toomas Liiv Epp Annuse doktoritööst sündinud raamatu „Kuidas kirjutada aega” (2002) arvustuses (mis sellesse kogumikku ei mahtunud) ometi tunnistama, et „teatud mõttes on eestikeelsus alati plagiaat. See on eesti keele geneetiline nuhtlus, nö. lingvistiline pärispatt”.[4]Ta ise püüab seda „pärispattu” korvata mitmete võõrsõnade rohke kasutamisega. Tema lemmikväljendeist saab vabalt koostada sellise tiraadi: „Eesti/eesti identiteedi diskursus teljestab implitsiitselt eshatoloogia paradigmat. Vahel seda evalveeritakse oneiristiliselt („unenäoliselt”, Liivi omatuletis vanakreeka keele abil — A. O.), vahel akrediteeritakse inferioosselt.” Näitlikustagu need laused siis „Muru meetodi” kõrvale tekitatud „Liivi meetodit”! Sest oma luuleuurijast õpetaja Karl Muru 60. juubeli puhul (1987) kirjutas Toomas Liiv: „Kirjandusloolise sõrestiku teljestamises ja aktsentueerimises immanentse luulevaatlusega seisnebki nähtus, mida tuleb nimetada „Muru meetodiks”.” (Lk. 344.) Taas „ehtne maakeel”!

Liivi kui kriitiku ja kirjandusteadlase meeled olid valla uutele tuultele teoorias ja kirjanduses, kuid paraku on meil eri aegadel püütud uue pähe pakkuda senitundmatut, aga vana. Seda pattu heidab Liiv ette ka nooreestlastele, kes oma Euroopasse-tungiga murdsid tema meelest sisse lahtisest uksest ja importisid meile sajandivanust vaimukaupa otsekui imperialistid Aafrika „metslastele”. „Noor-Eesti” oli Toomas Liivi silmis puhtalt XIX sajandile orienteeritud minevikunähtus, mille ideoloogias ta nägi veel 2001. aastal „Euroopa imperialismi ees lömitavat natsionalismi” (lk. 329). Aaviku-Randvere „Ruthil” kui rühmituse omalaadsel manifestil laskis ta rahumeeli „kirjanduse kolikambrisse” kolida (lk. 424—425). Kui palju on seesuguses jäägitus negativismis kirjanduse mõtestaja tõde ja kui palju peiarprofessori luulelist mängu, mida ta vahel harrastas ka „Siuru” peal, ei saa me enam kunagi täpselt teada.

Ent mingil määral mängulist elementi sisaldub Liivi hinnanguis kindlasti, sest „Noor-Eesti” juhtfiguuride Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase suhtes personaalselt on ta märksa tasakaalukam. Ta polnud küll Tuglase kehtestatud kriitikakaanoni jäägitu jünger, kuid nimeregistrist nähtub, et just Tuglast on ses raamatus kõige rohkem tsiteeritud. Toomas Liiv oli „sina” peal ka Tuglase novellidega, kuid jättis kriitikapaavsti mantlipärija hiilguse ometi teisele Eesti Asja ajavale kirjandusloolasest Toomale, nentides lakooniliselt: „Haugi meetod on Tuglas.” (Lk. 349.) Tõepoolest — meie kirjandusloo põldu künnab tuglasliku visadusega üksainus Toomas Haug, kelle kaaslased näikse pelgavat adrakurgi…

Aga Tuklaga põrkab Liiv kokku veel „Siuru”-savises „kirjanduse kolikambris” Visnapuu jälgi ajades ning on sunnitud küsima: „Kas oli Tuglas tõepoolest vaid savi?” (Lk. 428.) Sama küsimuse peaks esitama „Eesti mõtteloo” sarja koostajale Hando Runnelile, kes visa järjekindlusega Tuglast ignoreerib. Juba 17 aastat!

Noorena kirjameeste Valhallasse lahkunud Tõnu Sanderi (1868—1894) kirjanduslugu üle vaadates leiab Toomas Liiv sealt oma eestikeelsusele ilmekat lisa. Sander on nimelt kasutusele võtnud Ado Grenzsteini poolt aastal 1883 käibele lastud terminid kainendja mõlgend, mis tähistavad vastavalt proosat ja luulet (lk. 311). Seega polnud lähiminevikus usinasti venemeelseks antisemiidiks tembeldatud Piirikivi mitte ainult eestikeelse maleterminoloogia looja, vaid omamoodi ka kirjandusteoreetilise oskussõnavara täiendaja.

Et Toomas Liiv kaitses oma kandidaadikraadi (1981) kainendi alal, siis oli ka ootuspärane, et kaitsmisest lõplikult kainenenuna avaldas ta oma esimese uurimuslike kirjatööde valimiku „Proosast” (1997). Olen Liivi sel puhul nimetanud katuseparandajaks,[5]kes kipakal redelil turnides üritab nõukoguliku konstruktsiooniga kirjanduskatust aegamööda Euroopa risttuultele vastupidavaks kõpitseda.

Nüüd on käes mõlgendi mõlkide õgvendamise aeg. Selle kogumiku avapeatükk „Luulest” hõlmab enam-vähem samu kirjutamisaastaid, mis „Proosast” (laias laastus 1976—1990. aastate keskpaik), ja on oma 120 leheküljele lükitud 19 kirjatükiga ise miniraamatu mahtu. Liivi õgvendamistöö eesti luule plekk-katusel edenes hästi. Mitmed tema ammused seisukohad on kõnekad tänapäevalgi. Nii juhtis ta juba 1976. aastal (selle kogumiku vanim tekst) tähelepanu Artur Alliksaare luule aheldatusele küllalt kitsasse siseringi, kust autor karistamatult ei pääsenud (lk. 13). Alliksaare koondkogu „Päikesepillaja” (millest tunamullu ilmus juba 7. trükk) järelsõnastaja Arne Merilai neid seoseid lõpuni ei taju.

Toomas Liiivil oli ka arvustajana luuletajasilm näpus ja see võimaldas vaadata autori lugeja eest varjatud siseilma salakurdudesse. Just tema aitas kogu „Tuule valgel” (1977) ilmumise järel Debora Vaarandil leida oma koha Eesti suurte naisluuletajate pikas reas (lk. 14—19). Ta tõi lugejale lähemale kassetlaste Aleksander Suumani ja Mats Traadi luule, nähes kassettides endis õieti XX sajandi alguse „Noor-Eesti” ideaalide kordust, kus Euroopat asendas ENSV kontekstis kirjandus (lk. 122). Oma aega (1978) on kinni jäänud Andres Ehini luule käsitlus (lk. 20—25). Kogumiku koostajana kaalunuksin ma tõsimeeli tolle varase arvustuse asendamist näiteks Lindsalule endale sümpaatse (lk. 446) uurimusliku esseega Arno Vihalemma luulest,[6] kas või sealse lõpuhüüu „Peggasus lendab” (nimme kahe g-ga — lendab uutmise tuultes!) tõttu. Pealegi on Liiv ise hiljem EKA V köite 2. raamatusse (1991) kirjutanud Ehinist märksa sügavama ja põhjalikuma loo. Ent ju tahtis koostaja kaasata midagi just 1970. aastatest ja niigi tüse raamat ei paisu lõpmatuseni!

Mõne autorile eriti südamelähedase poeedi (Betti Alver, Hando Runnel, Juhan Viiding) looming hõlmab ses kogumikus mitu üksteist täiendavat ja Toomas Liivi luulekriitilist omailma avavat vaatenurka. Viidingu Krauklises näeb Liiv Üdi/Viidingu luule keskpunkti ja omaette poliitilist institutsiooni (lk. 94), Runneli puhul tõstab esile luuletaja konservatiivsust ja eepose­vajadust ning tõdeb lõpuks, et kuigi Runnel pole tänane Kreutzwald, on tema produtseeritud „Eesti mõttelugu” tänase Eesti Kalevipoeg (lk. 379). Siinsamas eespool kirjutatut silmas pidades lisagem, et Tuglas on sel juhul tänane Kääpa jõgi.

Alveri luulet mõistab Liiv kui ajatult sakraalset belletraalteatrit (lk. 80), kuid räägib juba 1980. aastal ka poetessi loomingu jumalikust algest ja kristlikust sümboolikast (lk. 43—44). Paraku peab ta aasta hiljem „Keeles ja Kirjanduses” luule väärtuste ja ebaväärtuste üle mõttevahetust algatades nentima, et „tunnetus- ja teostusväärtus kipuvad varjutama elamusväärtust” (lk. 60). Tollal pidas ta viimast veel oluliseks, ent aastatuhande vahetusel lepib temagi luule epistemoloogilise funktsiooniga (lk. 124). Täienduseks niipalju, et praegusaja elu- või eduloo värssides ei ilmne tihtipeale sedagi.

Edaspidi kohtame kogumikus kirjandusteadlase Toomas Liivi kõrval veel endistviisi Eesti identiteeti otsivat aja- ja geopoliitilist Liivi, ekspressiivset kriitikut, mõttekildude autorit, sekka puhast peiaritki. Erinevad suundumused on Lindsalu raamatu saatesõnas piisavalt lahti seletanud, ja et arvustuse maht ei võimalda kõigel pikemalt peatuda, siis tulevad siin jutuks üksnes otseselt eesti kirjandusega seotud seisu­kohavõtud, mis juhivad meid esmalt taas poeesia juurde.

Kui Lauluisast ja „Kalevipoja” laenudest kirjutab mänglev peiarprofessor, kes järeldab, et „eestlased on soomlastelt laenatud rahvas, meil on liisitud identiteet” (lk. 138), siis tollesama identiteedi teise tugisamba Juhan Liiviga on asi keerulisem. Perenimekaim Toomas kirjeldab teda kristlikus paradigmas ja seostab vanatestamentliku prohvetlusega, nähes luuletuses „Sa oled kui Iisrael vanast” Eesti ja Vana Testamendi Iisraeli saatusühtsust (lk. 150). Ka kuulutas ta toona (2006), et „tänaseks on meil olemas konstrueeritud ja kanoniseeritud Juhan Liiv” (lk. 142), kuigi võttis ise kasutusele omaloodud uudissõna „liivistika” ning üritas selle toel piiluda kaanoni taha.

Kuid tänavu ilmus Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori Jüri Talveti väga huvitav uuenduslik monograafia „Juhan Liivi luule”, mis poeedi seniavaldamata käsikirjade toel dekonstrueerib Tuglase kehtestatud kaanonit ning tõstab luuletaja enese kristlikust paradigmast laia maailma kirjanduslikule taustale. Eestis ikka võimudega liidus tegutsenud ametlik-luterlikus kristluses ei näe Talvet Juhan Liivi jaoks pääseteed ning Toomas Liivi poolt esiletõstetud Iisrae­li-luuletus näib talle pigem iroonilise kui tõsimeelse pöördumisena kõigevägevama poole.[7]Ent Unamuno, Pessoa ja García Lorca seltsis paistab eesti kirjanduse „külahull” talle XX sajandi Euroopa luule peasuundumuste varajase ettetundjana![8]

Kogumiku osast „Kirjanduslood ja -loolased” kerkib esile üpris kriitiline seisukohavõtt meil praegugi käibiva üheköitelise nn. tartlaste kirjandusloo (2001) kohta. Liiv heidab autoreile ette aegunud teoreetilisi arusaamu ja Oskar Lutsu korraliku käsitluse puudumist (lk. 327—328) ning mul ei jää muud üle kui temaga nõustuda. Rahvusülikooli auväärt õppejõududel on õnnestunud raamatulettidele saata tõeliselt provintslik turukaup!

Aga Kõrbojal pole endistviisi peremeest ning põrgu turvamees Kalevipoeg koliseb ja kolistab kirjanduse kolikambris (lk. 402). Ehk ongi inimene üksnes Jumala tööriist, mätta- või turbalabidas, nagu arvas Vargamäe Andres (lk. 387). Tammsaaret silmist laskmata ja Toomas Liivilt üht ta lemmikväljendit laenates tuleb nentida, et tervet kogumikku teljestab alajaotus „Kristlik paradigma”, mis ongi paigutatud raamatu keskele. Maie Kalda ja Elo Lindsalu saatesõnad annavad piisava ülevaate Liivi söakusest juhtida juba 1970.—1980. aastate nõukogulikus kontekstis tähelepanu eestikeelse kirjanduse kristlikule aluspõhjale.

Omamaise kirjanduse kristlikku dimensiooni hinnates kuulutas professor Liiv, et „just too muulasmurrakuline eesti kirikukirjandus tekitaski eesti rahva kui niisuguse” ja et „ristiusk oli eestikeelsuse lubatäht ajalukku” (lk. 248—249). Professoripainest vabanenuna lisas ta hiljem ühes eeskätt pedagoogidele suunatud artiklis (mis sellesse kogumikku paraku ei mahtunud), et just kristlik kirik „viis nn. vanad eestlased täna nii ihaldatud Euroopasse”.[9]Et sõjakalt ateistlik kirjandus esindab totakuse esteetikat ja „võitlev ateism” muudabki Kristuse sõnumi tõeks, tuvastas ta juba Ervin Õunapuu „Eesti gootika” (1999) ilmumise järel.[10]Siinkirjutajal ei jää muud üle kui tervele esitatud lõigule kahel käel alla kirjutada.

Asjaolu, et Liiv rõhutab korduvalt Martin Lutheri teeneid ja kannab eesti kirjanduse sünnigi õieti Lutheri arvele (lk. 317), näitab, et ta ei olnud lihtsalt kristlane, vaid positsioneeris ennast just nimelt luterlasena. Milles ei ole ka midagi imekspandavat — Toomas Liiv oli aastast 1992 EELK Tallinna Kaarli koguduse aktiivne liige ning kuulus 2005. aastast kuni surmani koguduse nõukokku. Ja ta leidis, et Tammsaaregi „esindab luterlikkust nii identiteedi kui ka kultuuriorientatsiooni mõttes” (lk. 271). Võib-olla, sest kohati jäigast protestantlikust dogmaatikast on nad mõlemad puutumata. Liivi „kirjandusliku kristluse” kaardile mahuvad niihästi Kalju Lepikule kohandatud Lili Marleeni eshatoloogia (lk. 290—293) kui ka Kafka lunastus sõna ja sakramendi abil. Ja ehkki kristlik kirjanduslugu jäi Toomas Liivil kokkuvõttes kirjutamata, saadab too halli habemega vanamees, keda Indrek näeb Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osa lõpul seisvat härra Mauruse selja taga, teda paljudes kirjatöödes. Veelgi enam: nagu Toomas Haug hiljaaegu avastas ja leiust ka asjaosalise kodukiriku ajakirja teavitas,[11] lükkas toosama habemik ehk Jumal käima ka Toomas Liivi luulemina ning seisis juba „Kase põlemise” nimelises „Närvitrüki” veerandikus (1971) luuletaja enda selja taga. Loodetavasti said nad teispoolsuses taas kokku, sest tekst on oma töö teinud!

 

 

[1] T. Liiv, Proosast. „Virgela”, Tallinn, 1997, lk. 7.

2 M. Vaino, Teravmeelne professeur de l’université. „Eesti Ekspress” 26. IV 2012.

 

[3] T.Haug, Kirjandusloolane kui postuumsus. „Looming” 2012, nr. 5, lk. 730.

 

[4]  T. Liiv, Epp Annus ja puuduv Wilsoni heeringas. „Eesti Päevaleht” 13. IX 2002.

 

[5]  A. Oja, Toomas Liiv katuseparandajana. „Eesti Päevaleht” 11. XII 1997.

 

[6] T.Liiv, Arno Vihalemm luuletajana. „Looming” 1986, nr. 5, lk. 684—689.

 

[7]  J. Talvet, Juhan Liivi luule. Monograafia. Tallinn, 2012, lk. 36—37.

 

[8]  Sealsamas, lk. 69.

 

[9]  T. Liiv, Kristluse mõjust eesti kirjandusele. „Haridus” 2007, nr. 7—8, lk. 26.

 

[10]  T. Liiv, Õunapuu totakuse esteetika. „Looming” 2000, nr. 11, lk. 1741—1742.

 

[11]11  T. Haug, Toomas Liiv ja tema aeg. „Sulane” 2011, nr. 1, lk. 20—21.

„Mitte-Tartu”.

„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk. 

 

Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma paate putitasid, samas kui nende veel pahuramad koerad kuidagi õelalt vimmakil lähemale hiilisid. No polnud oma kant, polnud oma mees, mis teha.

Kui ma loen koostaja Sven Vabari suu­repärast sissejuhatust raamatule — suurepärast seetõttu, et see annab väga hää lühiülevaate Tartu tänastest literaatidest, nende kool- ja seltskondadest/kampadest, ning kaardistab ka raamatu autorkonna, nende päritolu —, kus ta tolle Mitte-Tartu mõiste mittekoha mõistele toetab (ootepaviljonid, lennujaamad, kaubakeskused, polikliinikud, bussid jne. on mitte-kohad, teatava inimsuseta, osaluseta paigad, mina sellistes kohtades sageli loen-kirjutangi, mujal on alati liiga kiire, mittekohad on mu jaoks tõhusalt loomingulised ja töised), siis miski mus veidi tõrgub Vabari kontseptsiooni vastu. Ta justkui väidaks, et kõik too, mis pole „väike puust linn” või Tartu kohvikute-kulgemiste kant, polegi miski Päris-Tartu. Keegi siin raamatus tsiteerib ka Kaplinskit, kes olla kuskil poetanud, et kas Annelinn on Tartu, ega ikka ole küll.

Tallinnat ei anna nii vaadata. Nii väga, kui ma ka tahaks, et näiteks Lasnamäele antaks linnaõigused ja oma voli ja oma väärt meer või et Nõmme saaks omaette linnaks… seda ei juhtu, see pole tõhus. Tallinn on kogunisti selline just nende eriilmeliste tükkidena. Veidi nagu Berliin (ma tean, see pole aus võrdlus). Tartu minu silmis samamoodi: Annelinnas elas kunagi mu kallim, kelle juures käisin. Elas mu sõbra vanaema juures, kes oli ka kirjanik ja meditsiinitöötaja (imeline kooslus on Kelluke meditsiinipiiritusega!). Annelinn oli kogunisti samamoodi Tartu, ma hakkasin ehk muud Tartut vaatama just säältpoolt jõge ja nonde majade vahelt. Ja siis Riia maanteelt, Lutsu majamuuseumi lähistelt ja…

Ühesõnaga: ma võtan toda häätahtlikult mänguna — too nn. Mitte-Tartu on samavõrra Tartu, nagu ebameeldivad iseloomujooned või omadused/käitumismallid on ka ühe inimese kui terviku (näiteks minu) osad. Kergem on seda tumedat külge muidugi demoniseerida kui aktsepteerida, eks. Aga kas „Mitte-Tartu” tegelikult, kogumiku ja raamatuna, demoniseerib või stigmatiseerib toda betoonsemat, tühermaisemat, kõdu-kadu-hõngulisemat Tartut?

Esmalt nood lumepildid… Kaja Pae on pildistanud Tartu äärealasid lume alla mattunult. Praegu, kui ma siin suures talves lõpuks tost raamatust kirjutan, on see täitsa õige tunne, aga tegelikult mäletan, et suvel lugedes ihkasin noid tühermuid ja betoonkärgi näha just katmata, alasti kujul, olgu siis sügises või kevades. Lumi on karm tegija, temaga inimese loodud koledus või ilu ei võistle. Ma saan muidugi aru, et raamatu piltidega oli vist kiire, need pidi kohe ära tegema. Ja need on ju hääd morbiidid kaadrid, aga ikkagi. Lumi on lummav.

Teisest küljest on Kaja Pae panustanud ka kirjutajana. Raamatus jääb üldmuljena domineerima see veider uus kirjandusžanr, kus põimuvad üheks essee, proosakirjandus ja efemeersed kujundid, mõtterännak ja hämarapärased poeetilised seosed… Noh, kõik see, mida harjumatum lugeja moodsa kirjanduse juures peljata võib.

Kaja Pae on esseistina siin üks selgema käekirjaga, tema lihtne lugu, mis küll ka haarab jututeemat siit-säält, püsib koos ja kulgemises. Tema käigud annavad mu siseturistile ka annuse toda just sellele elukale vajalikku: ma saan põhjusmõtteliselt noid radu järele proovida, raamatuga või ilma sääl ära käia. Kusjuures: Pae pole muidugi ainus, näiteks Tanel Rander (kellelt leiab raamatust kogunisti kolm lugu) ja Sven Vabar, aga ka Maarja Pärtna, Aare Pilv ja Anti Saar (oma Ernsti kadumamineku-loos) puistavad paiku, mis mul käimata või hämarasti-haprasti silma ees. See on üks element, mida ma sääraselt raamatult ootan: kui juba Mitte-Tartu ja pärispaigad, siis võiks minusugu­ne asjassepühendamatu ka väikses osaduses olla, et väikegi võimalus oleks taas Tartusse sattudes noid paiku väisata. Muidugi, lume alt ma Mitte-Tartut otsima ei hakka.

Muuseas, just Tanel Rander ja Aare Pilv päästavad enim toda Betoon-Tartut. Randeri maailmast voolab isegi miskit nostalgiat, sääl on peidus tõeline Pál-tänava poiste algmaterjal, tänavate ja tõrva ja mängude hõng. Et kui tolle veidi vormitu žanri asemel oleks tal mahti üks põnev Annelinna-poistekas kirjutada, võiks tost kooruda oluline noorteraamat. Seda enam, et poistele kirjutatakse vähe.

Randeril on veel paar huvitavat ideed, mis jäävad kummitama ja kumama — ta räägib midagi uuselamurajooni alla jäänud tühermu taastamisest, mis on üks kelmikas idee. Ja Emajõest kui ürgjõest (tartlastest kui maagilisest jõerahvast) — samas just sääl nägi ta kunagi Jaan Toomiku kosmopoliitset pilvelõhkujapeegelduse installatsiooni allajõge hulpimas.

Kiwa, Erkki Luugi ja Andreas W kirjutuslaad ongi muide säärane kosmopoliitselt allajõge hulpiv. S. t. Tartu ja nood väljad on siin muidugi inspiratsiooniks, ja järsku peab säärast lagundamiskirjandust praeguses kontekstis kogunisti olemuslikult tartulikuks pidama, kuigi ma näen ka hoopis teistsugust (Mitte-)Tartu (mitte)kirjandust. Samas, mingi hullumeelse meelelahutusena on nad ju vaimukad ja loetavad, kuigi lasevad end kanda pigem voogude pealispinnal kui sügavusis. Erkki Luuk: „…kui kõik läheb nii, nagu jumal (st jänes) juhatab — st nii nagu alati — asenduvad tartus kõik inimesed monukatega. minu arvutuste järgi juhtub see enne 2040-ndat a-t, st meie (v teie v vähemalt kellegi) eluajal.” (Lk. 148.) „Monukad” (ehk monumendid), muide, tulevad ka Berk Vaherile ja Laine Jänesele. Ja Erkki Luugile endale.

See on selline lahedalt hullumeelne luuleproosa, mille parim/põnevaim näide siinses raamatus on vahest Jaak Tombergi sari „Faddei Bulgarini kümme soont”. (Bulgarin oli kunagine Karlova mõisahärra, aga see polegi siin nii oluline… või ikka on?)

Need impressionistliku ilukirjanduse ja esseekunsti põimikud eeldavad väga õiget meeleolu ja lainet, neisse ei saa end heita, neisse kukkuda nagu too väike süfiliitikust poiss Meelis Friedenthali novellis „Kass”. Jah, Heinsaar ja Friedenthal, mingis mõttes ka Pilter (tema siiski noateral balansseerides) esindavad siin „traditsioonilisemat”, vähemasti žanriliselt äratuntavamat ilukirjandust. Nagu Joanna Elmanni nõtke poeeski.

Friedenthal viib meid tsaariaegsesse viletsasse Vaeste-Tartusse, maalib ühe maagilise, hetkeks heidutava, aga oma müstika kaudu ka lohutav-lunastava pildi. Veidi samal moel toimib Mehis Heinsaare vaikimise-lugu, üks viisteist aastat üksi metsas elanud sõber taritakse linna ning kõrtsi kaasa ja ta hingab ruumi täis jahedat udu, selgust, enne kui jälle ära kaob… Need on kaks kõige puudutavamat lugu siin, kindlasti, aga samas võinuks nad eksisteerida ka väljaspool Mitte-Tartu kirjanduslikku ruumi, niisama. Sven Vabari tänavakunstnike-loo kohta saab vist sama öelda, see on ilus ja puudutav. Ja ma ei tea, kui tõeline…

Mõned tekstid on küll vaid selle raamatuga seotud. Berk Vaheri heietus on südamlik ja isegi õrn, eks ta armastagi toda linna, ainult paar sõna siin riivavad. Olgu, Pupsik veel, aga millisest fantastikakirjanduse äpardusmaailmast on pärit Kastekarik? Olgu, olgu, ma võib-olla ei taju selle õrnust või olen nõnda kalestunud, et ei mõista toda poeetikat… Las ta olla just sellisena, ilma Berk Vaherita ei kujutaks seda raamatut ega laadi ju ette, ta kehastab juba oma olemisega midagi olemuslikku, tabatavat, mis selle Tartu-kujundi lahti ja laiali kirjutamiseks vajalik.

Sven Vabar käib siin ühes lookeses luhal, Karlova ja Annelinna vahel, Tartust, Tartu-tundest vabanemas, sääl oled nagu kuskil… kuskil suures ilmas. Umbes nii, nagu Mehis Heinsaar raamatu viimases, jankauslikus miniatuuris on tänaval, missugune võiks olla mis tahes linnas maailmas. See on võib-olla see Tartu suurus, see, miks ta vahel on rohkem Euroopa linn kui Tallinn iganes. See on see, miks Mitte-Tartu vahelduse mõttes väärib oma raamatut. Mis siis, et see pole tervenisti naudinguga loetav või ühtlaselt „tasapaks” — seda pole vajagi! Tolle rabeduse, katkendlikkuse, kaotamise ja lagunemise ja sellelt kõdukuhjalt tõusva lootusetunde saab siit kätte küll.