Foto: Ave Maria Mõistlik
*
Võin vaid paluda Jumalat
kes äratab ellu kõik surnud
ainult mitte mind
mina jään sinnapoole
koos möödundaastase lumega
ja selle kevade õitsvate õunapuudega
ja kõik mu luuletused palved ja mantrad
kannab laiali hommikune tuul
mööda kõiki maailmanurki
teesid-radasid ja postkaste
*
Kõik voolab nagu tint nii ka tindipott
vana lamp ja prillid laua peal
laud ja toolid päevad ja ööd suved ja talved
jalad ja jäljed algused ja lõpud
mõisted ja mõistmine kõik
mida olen teadnud ja ei ole teadnud enese kohta
voolab vaikus voolavad hääled helid ja kajad
aina raskemini eristatavad vaikuse enese häälest
lõunatuule ja saabuva kevade häälest
*
Uks on lahti seisan lävel
tuul lakub mu silmi
nagu suur tume koer
oma külma keelega.
Tuul on üksildane nagu minagi
lävel
läheneva lumeta talve
pimeduses
*
Udus sulavate jääpankade kohal
pärastlõunase päikese kahvatu ketas
ja ärkava mere vaevu tajutav lõhn
kõik on nii täis valgust et kõik mõtted
peas jäävad vait ja ruum ise
ümbrus ise oma vaikusega
oma sumuse heledusega tungib sellesse hetke
kus kaob erinevus lähedase ja kauge vahel
mõistuse ja tunnete vahel
pilvede ning uduloori vahel mis mähkinud sisse majad ja õunapuud aedades
täissihitise ja osasihitise vahel
selle vahel mida ma kavatsesin kirjutada ja mis ma kirjutasin
*
Identiteeti ei ole see on nagu omaenese lõhn
mida ei märka millest ei saa ära
nagu oma vana pintsaku oma voodi lõhn
mida tunned vaid pärast tagasi jõudmist välismaalt
näed unes kusagil võõra linna võõrastemajas
aga oma kodus saad järsku aru et tihti
mitte sina ei räägi ega aruta vaid seal akna taga
kus ei sõida ükski auto ega kõnni ükski inimene
räägivad varblased ja kuusk naabri värava taga
oma vaikimisega ütleb sulle midagi saabuvas
ootamatus peaaegu uskumatus vaikuses
*
Kas tõesti on ka see elu kõigest auklik kott nagu kõik teisedki
sinu Mina kõigest unustatud täke männikoorel ristteel
kuid tagasiteed ei ole kõik mis on kunagi juhtunud
aina tihemini vaatab sind suurte mustade silmadega
aga aknad on ilma kardinateta ja lampidel ei ole enam jõudu
panna vastu varjudele kes mängivad sinuga peitust
tulevikus peegeldub vaid kellegi naeratus pimeduses
ja veel avanemata pärnaõied — aga lõhnu
ei peegelda miski nemad sündisid koos minuga
ja elavad oma vaikset elu minuga kuni lõpuni
kujutlus mängib kujuteldamatuga lõplik lõpmatuga
kuid isegi osakesed ja varjud lagunevad — jääb ainult kiirgus
*
Tuul kusagilt kaugelt nagu sellest lapsepõlvest
kus ta mängis mu juustega ja unedega aga päeval polnud lõppu
vaevalt tunneb ta mind ära ma ise ja mu maailm oleme sedavõrd muutund
unedki ei ole sellised nagu nad olid kahekümnendal sajandil
kuhu ma jätsin maha nii palju — jälgesid, ridu,
võite ja pettumusi — kõik see sai ju temale tuulele
nagu ka kõik vastuseta küsimused — raske oli aru saada
et tuul pole keegi muu kui vaim ise mis hingab kus tahab
ja meie ei tea kust tuleb ja kuhu läheb
kas teab tema — kas mäletab tema mu silmi
mis nägid teda päris alguses
kas teab tema kuidas nad nägid
kevadise taeva sina ja tuha all leegi agooniat
nii ma nägin tuule valevust ja sain aru kuidas lõhnab vabadus
vabadus kinkida tuulele oma jäljed ja iseennast
*
Kevadine hommik on nagu üksainus naeratus
esimeste lahti läinud tulpide jalustrabav naeratus
osake teisest ajast teisest ruumist
ajast armastuse jaoks ruumist tiibade jaoks
ja tuule jaoks mis viib meid ära minevikust ja tulevikust
avarasse ääretusse maikuu taevasse kus vilksatavad
esimesed pääsukesed nende üles sööstev lend
andnud meile tagasi kolmanda mõõtme vabaduse hingata ja mõelda
sellest et meie all ja meie üle on üks ja seesama lõpmatus
*
Me oleme kutsumata külalised sellel ballil
kus alati keegi sööb oma partneri ära
see mis on ei saa olla
eeskujuks sellele mis peaks olema
kust siis võtta eeskuju
kui isegi raamatuid on liiga palju
ja liiga paljud neist pühad
kui süda kuhu olid kirjutatud teised käsusõnad
on niisama tühi nagu taevas täna mere kohal
ja mina olen vaid kutsumata külaline kivisel rannal
taipan vähe reeglitest ja õigustest
mitte alati pole kindel et mina olen veel mina
aga meri on nii ähvardavalt rahulik ja taevas liiga tühi
nagu üks täielik helesinine eiteamis
*
Kui vaikne on Käärikul millist vaikimist vaikivad
aknad trepid ja platsid vaikib pragunenud asfalt
sipelgaradade all nagu kusagil vaikivad
kõik kes on siin olnud rääkinud ja lugenud peast luuletusi
nagu vaikivad Juri Mihhailovitš Aleksandr Moissejevitš
vaikib Linnart ja Haljand ei ütle ühtegi sõna
ja kusagil kuhu ma pole veel tagasi pöördunud olen veel seal
märtsipäike lõigub-torgib mu paljaid jalgu
aga mina noor ja armunud jooksen üha edasi ja edasi
mööda torkivat lund vastu meie koosmeelsele vaikimisele
*
Esimene lumi valged metsad valged põllud ja teed
valged leheküljed kogu minevik maha kriipsutatud kinni tuisanud
jälgi veel ei ole on ainult mälestus sellest
mis oli siia kunagi kirjutatud mis siin kasvas ja õitses
ja tillukesed mustad märgid uue loo
lõpetamata jutustuse esimesed tähed sõnad
meie lood kirjutavad lõpuni metskitsed rebane ja kärp
ja koerad jätavad igale hangele
oma hieroglüüfid joonistatud sooja kusega
ja kes teeks kindlaks ja ütleks kes me oleme — lugejad või kirjutajad
või lihtsalt tähed väiksed mustad märgid
elusad ja elutud neil uuendatud lehekülgedel
*
Palve ongi see mis jääb
kui kõik on juba öeldud ja ei ole enam midagi öelda
Jumal on see mis jääb kui kõigele millesse saab uskuda
tuleb lõpp ja ei ole enam millessegi uskuda
aga hein on ikka seal lakapealsel ja leib laual
valge linase rätiku all
kõigest sellest olen ma kunagi juba kirjutanud
nagu on kirjutanud teised enne mind enne meid kõiki
kuid kaugel pole päev kui ei ole enam vahet
kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik
või kõigi sõnadega eimidagi
Vene keelest KATRIN VÄLI
Looming 2017, nr 8
