• Arhiiv 19.08.2021

    Kuni kirjandus suudab üllatada

    Inna Lusti

    Foto: Ave Maria Mõistlik

    Krista Kaer on inimene, kes palju teeb ja palju jõuab, kuid teda on üsna keeruline tundma õppida. Ta avaneb aegamisi, välgatustega läbi aastate. Seda põnevam on jälgida tema tegemisi.

    Sain Kristaga tuttavaks 2009. aastal Tartus, kui festivali Prima Vista raames toimus seminar kirjastamise ja autoriõiguse teemal. Mäletan, et kõnelesid Vene krimikirjanik Aleksandra Marinina ja tema kirjanduslik agent, samuti mitmed meie asjatundjad. Kiiresti selgus, et Eesti olukord erineb suurtest maadest: meil on palju kergem saada kuulsaks kirjanikuks. Kirjuta hästi ja sind märgatakse! Kristal oli hea meel, et meil on ühiseid mõtteid, ja ta väljendas seda pärast kuluaarides. Just nii see oli: suure kirjastuse kauaaegne juht tuli noore kolleegi juurde – lihtsalt selleks, et öelda paar julgustavat sõna. 

    Umbes kolme aasta pärast said meist kaasteenijad Tallinnas, festivali HeadRead toimkonnas. Ja siis ootas mind järgmine avastus. HeadReadil pole ühte juhti, ja see on põhimõtteline otsus. Vanus ja kogemus ei tähenda hierarhiat: kõik toimkonna liikmed on ühtviisi tähtsad, igaühe arvamus on oluline. Otsused tehakse kollegiaalselt ja konsensuse alusel. Imestasin: keegi peab ju olema vähemalt formaalselt esimees? Krista naeratas ja ütles: siin on igaüks pealik.

    Ent ikkagi pean teda eriliseks inimeseks. Ta on kirjastuse Varrak peatoimetaja, viljakas väärtkirjanduse tõlkija, lugemise ja väliskirjanduse propageerija, rahvusvahelise festivali korraldaja (olgu pealegi: kaaskorraldaja).  

    Teeb palju, aga räägib suhteliselt vähe. Väliselt kerge joonega (lühemat kasvu, sale, kiire kõnnakuga), aga tegeleb pidevalt raskete küsimuste lahendamisega oma peas. Lühikesed juuksed, mis on vahel värvitud punaseks. Siis on ta nagu vahva rebane, kaval, asjalik ja toimekas.

    Krista ei ole inimene, kes kalduks filosofeerima. Ta väljendab ennast lakoo­niliselt, arusaadavalt ja asjalikult, kuigi tõlkijana võib luua uusi sõnu ja kompo­neerida elegantseid kilomeetripikkuseid lauseid.  

    Ta viibib sageli esiplaanil, laval, kuid on seejuures väga tagasihoidliku olekuga. Tänu sellele leiab ta ühise keele eri masti autoritega, kõikvõimalike kul­tuurikorraldajate, ajakirjanike ja ametnikega. Sageli on just Krista see, kes peab meedias kommenteerima tähtsamaid kirjandusuudiseid ja tutvustama Nobeli kirjandusauhinna saajat.

    HeadReadi iganädalastel koosolekutel on ta rõõmus, kui kõik toimkonna liikmed on samal lainel: ettepanekud, plaanid, naljad, hoolimine üksteisest… Jah, see on veel üks avastus: meie kirjanduse raudne leedi on südamlik inimene. Näiteks meeldib talle kutsuda kolleege-tuttavaid külla, olgu Tallinna korterisse või suvekoju Läänemaal.

    Aastate jooksul olen selgeks saanud, et tema lemmikud on krimiseriaalid ja Pratchetti teosed, kust ta võib tsitaate nagu varrukast puistata, samuti reisid Suurbritanniasse – sealne loodus ja inglise keele kohalikud variandid tähendavad talle korraga puhkust ja enesetäiendamist.

    Alles hiljuti sai ta 64, mille puhul saatsin talle tervituseks biitlite loo „When I’m Sixty-Four”. Ja nüüd on lausa pidulik tähtpäev käes. Will you still need me, will you still feed me? Jah, armas Krista. Meie vajame sind. Ja siinsest vestlusest selgub, et see tõdemus on vastastikune.

     

    IGOR KOTJUH: Alustaks kohe algusest. Su lapse- ja noorusiga oli seotud Lääne-Virumaaga. Kõigepealt Põima küla Kadrina vallas, kus õppisid koolis neljanda klassini, ja seejärel Tapa linn, kus lõpetasid keskkooli. Su ema oli Põima kooli direktor. Millega tegelesid teised pereliikmed? Kuidas jõudsid raamatute juurde? Mis tundega külastad Lääne-Virumaad praegu?

    KRISTA KAER: Tegelikult oli see Põima kool Vanamõisa külas. Isa oli elektrik ja meie juures elas veel isa ema, hiljem ka ema isa. Vanaema luges iga päev enne magama jäämist, isa luges samuti iga päev, nii et ilmselt oli see hea eeskuju. Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt, haarasin kõike, mida kätte sain. Põima koolis oli üleval korrusel raamatukogutuba ja sealseid raamatuid ma siis järjest lugesin. Tellitud olid ka sellised sarjad nagu „Suuri sõnameistreid”, „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja „Maailm ja mõnda”. Vanaemal olid kapipõhjas Tarzani seikluste raamatud ja needki said mitu korda läbi loetud.

    Tapale asusin elama alles siis, kui läksin keskkooli. Aga enne seda oli idülliline elu metsade keskel. Me elasime koolimajas keset kooliparki. See oli algkool, ühes klassiruumis oli koos kaks klassi, vahetunnid olid muidugi õues, koolieineks oli kodus küpsetatud leib munavõiga ja kohalik piim. Ja ajastu paineid hoiti laste eest varjul. Nii et kõige helgemad mälestused on pigem Vanamõisa külast. Aga see küla on ka praegusel ajal hästi edenenud.

    I. K.: Oled korduvalt öelnud, et sul on vedanud õpetajatega, et kirjandus ja inglise keel olid su suured lemmikud juba koolis. Nõukogude Liidus ei saanud ju lugeda, mida oleks tahtnud lugeda, ja inglise keel Tapa linnas… Kuidas seda oli võimalik praktiseerida?

    K. K.: Just sel ajal, kui ma olin keskkoolis, tuli Tapale mitu noort ja ener­gilist õpetajat. Inglise keele õpetaja Heli Greenbaum, ajalooõpetaja Peeter Greenbaum, vene keele õpetaja Elviira Omler ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Juta Sersant. Nad organiseerisid kirjandusõhtuid ja -ringe, kutsusid oma kursusekaaslasi (näi­teks vendi Tuulikuid) Tapale esinema ja tõid kaasa tõeliselt värske puhangu. Inglise keeles ma muidugi sel ajal ei lugenud, aga lugemine üldiselt sai nende õpetajate tulekuga kõvasti hoogu juurde. Tegelikult siiski kõhklesin, kas minna õppima eesti keelt, inglise keelt või psühholoogiat. Otsustasin lõpuks ikkagi inglise keele kasuks. Heli Greenbaum andis mulle sisseastumiseks valmistumisel lisatunde.

    I. K.: Mis jäi meelde ülikooliajast? Inimesed või õppealased avastused? Kas diplomitöö kirjutamisega läks libedasti?

    K. K.: Ülikooliajast jäid meelde peamiselt inimesed, kellega olen sõber seniajani, lõputud vestlused, kõik see uus, mis tol ajal ülikooliga seostus. 1960. aas­tate lõpus olid Tartus Hermaküla ja Tooming, Kaljo Põllu kunstikabinet, alma­nahhid, üliõpilaspäevad, EÜE… Elu oli põnev. Päevade ja õhtute kaupa sai istutud ülikooli kohvikus ja seal tekkisid ka püsivad sõprused – Kersti Tigane/Unt, Hannes Varblane, Toomas Raudam jt. Eks õpitud sai muidugi ka. Diplo­mi­töö oli raamatukogundusest, ülikooli raamatukogu raamatute välisvahe­tusest. See sai ära tehtud, aga mingeid erilisi tundeid see minus ei tekitanud. Pärast ülikooli lõpetamist jäin raamatukogusse tööle ja veel kolmeks aastaks Tartusse. Selle ajajärgu lõpul tutvusin Peep Ilmetiga ja siis asusin elama Matsalu looduskaitsealale, kus olin alguses Lihula kooli 2. klassi juhataja. Tõlkisin ornitoloogilisi tekste ja juba ka ilukirjandust.

    I. K.: 1978. Sellel aastal juhtus nii mõndagi: sündis nende küsimuste esitaja, Jelena Skulskajal ilmus debüütkogu ja sina, Krista, alustasid tõlketööga. Kuskilt lugesin, et esimene tellimus oli seotud kurioosse seigaga…

    K. K.: Ma ei tea, mida sa kurioosse seiga all mõtled. Kas seda, et autori nimi oli tõlkes samuti Kaer? See ei olnud tellimustöö. Mina ja Kersti Unt ikka pakku­sime „Loomingu Raamatukogule” raamatuid ja Joyce Carol Oatesi jutukogu nõustuti välja andma. Kui aus olla, siis vastavaid teadmisi ja oskusi oli napilt, oli ainult suur tahtmine. See tahtmine tähendas ka õppimist ja seda tuli usinalt teha. Terje Kuusik oli mu esimene toimetaja ja tema õpetas mind tublisti. Hiljem tulid veel teisedki toimetajad, eriti tänulik olen Maret Käbinile ja Linda Tinnu Targole.

    I. K.: Jah, just seda pidasin silmas, et esimene autor oli Oates… Ütlesid, et tahtmine tähendas õppimist. Mida õppisid töö käigus, mida ei õpetanud ülikool?

    K. K.: Tõlkimise asjus ei õpetanud ülikool eriti midagi. Tänulik olen sellistele õppejõududele nagu Arthur Hone, Oleg Mutt ja Jaak Rähesoo. Nende loengud olid vaimustavad. Tõlkima tuli endal õppida, tuli õppida omaenda vigadest, eesti keele pidin käsile võtma ja sõnaraamatutes tuhnima. Eesti keelt ju võõr­filoloogide programmis ei olnud.

    I. K.: Sind saab esitleda mitme tiitliga: tõlkija, kirjastaja, kirjandusfestivali korraldaja. Sinus saavad kokku loominguline natuur ja praktiline, tulemustele orienteeritud juht. Kas sulle meeldib selline seesmine kooslus või käib erinevate minade vahel vaidlus? Üks pool tahab rohkem aega tõlkimiseks, teine tegutseda väärtkirjanduse väljaandmise nimel.

    K. K.: Erilist võitlust pole ma tähele pannud, pigem need tegevused täiendavad üksteist. Kõik on seotud kirjandusega ja ma arvan, et lisaks tõlkimisele, mis on üsna üksildane tegevus, on mul vaja inimesi. Ilma inimesteta ma kuidagi ei saa. Varraku toimetuses on algusest peale olnud ja on ka nüüd väga tore­dad inimesed, HeadReadi toimkonna liikmetest tundsin sunnitud kodusistu­mise ajal tõsiselt puudust. Ja muidugi ka festivalimelust, kõigist neist õhtustest jutuajamistest ja külalistest, kellest mõnegagi peame seniajani ühendust. Peale selle muidugi kõik need suurepärased inimesed, kellega olen aja jooksul sõbraks saanud.

    I. K.: Veel üks tiitel: Harry Potteri eesti ema. Vikipeedia täpsustab: sarja seitsmest raamatust viis oled tõlkinud sina koos tütrega. Oled rääkinud, kuidas tegite Kaisaga „HP” sõnastiku, töötasite läbi Saareste ja Wiedemanni sõnaraamatud, lõite uusi sõnu… Esimene osa ilmus eesti keeles 2000. aastal. Tasapisi tekib ajaline distants selle hiigelsuure projektiga. Kas igatsed neid aegu taga? Kuidas hindad lõpptulemust nüüd, kas on tahtmine mõnda kohta üle toimetada? Kas vastab tõele, et sarja uued trükid ja raamatukogude laenu­tustasud tähendavad tõlkijatele igakuist toredat lisa? Küsin nüüd sinu kui majandusinimese käest…

    K. K.: Vikipeedia eksib – oleme koos tõlkinud kuus raamatut. Aega on tõesti möödunud. Kas ma igatsen seda aega tagasi – vist siiski mitte, see oli ikka üsna ränk töö, sest tõlkeid taheti saada ju võimalikult ruttu. Muidugi oli see ka lõbus ja huvitav. Väga palju ilmselt uuesti toimetada ei tahaks, mõnda kohta hilisemates väga mahukates osades võib-olla võiks üle vaadata. Tookord püüdsime oma tööd teha siiski võimalikult hästi ja asja kergelt ei võtnud.

    Mis puutub igakuisesse lisasse, siis päris nii see ei ole. Aeg-ajalt on kordustrükid ja nende tasud, aga Eestis on tiraažid siiski pigem tagasihoidlikud. Ja laenutustasud on hoopis väikesed.

    I. K.: Oled tõlkinud üle saja raamatu. Kuidas tekib tiivustus? À la vaat seda raamatut tuleks kindlasti tõlkida ja teen seda ise, ei otsi teist tõlkijat. Kuidas maailmakirjanduse pärlid on nüüd juba aastakümnete vältel sinuni jõudnud?

    K. K.: Nende raamatute seas on ka selliseid, mida on olnud lihtsalt lõbus tõlkida, aga enamik on mulle tõesti ühel või teisel põhjusel meeldinud. Ma olen saanud nende maailmades elada. Kunagi valisin mulle pakutud raamatute vahel, olen ka ära öelnud, mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid sellepärast, et see pole mulle sugugi sobinud. Igale tõlkijale iga raamat ei sobi. Sel pole muidugi midagi pistmist ei soo, vanuse, nahavärvi ega seksuaalse sättumusega. Ma olen tõlkinud väga erinevate autorite raamatuid ja nende ühist nimetajat ma vist ei oskagi määratleda. Meelelaad, mõtteviis, huumorimeel?

    Tänapäeva kirjanduse pärlid jõuavad meieni muidugi agentuuridelt käsi­kirjade kujul. Eks ma püüan teha ka eeltööd, et teaksin, mida küsida. Kirjan­dus­­väljaanded, ajalehtede kirjanduslisad on suureks abiks.

    I. K.: Millised kirjandusväljaanded-ajalehed aitavad sul orienteeruda nüüdisaegses väliskirjanduses? Kuidas näeb välja su tööpäev? Kas tõlkimine ja korraldamine mahuvad sama päeva sisse?

    K. K.: Loen „The Guardiani”, „The Timesi” kirjanduslisa, „The New York Times Book Review’d” ja mitmeid netiajakirju nii palju, kui jõuan. Kõike muidugi ei jõua. Tööpäevadel vastan kõigepealt töömeilidele ja saadan neid ise, aga mu tööaeg oli juba enne Covidit üsna voolav, see tähendab, et mõnikord tuleb vastata õhtul hilja saadud meilidele otsekohe, mitte aga mõelda, et küll ma hommikul vastan. Üldiselt tõlgin ja loen siiski õhtuti ja nädalavahetustel. Mul ei ole tegelikult mingit vahet vabal ajal ja tööajal, see kõik kokku ongi pigem elustiil.

    I. K.: Veel üks su oluline tiitel: oled kirjanduse eestkõneleja ja lugemise propa­geerija. Jagad lugemissoovitusi blogides, portaalides, ajalehtedes, ajakirjades, raadios ja teles. Esined raamatukogudes, ei ütle kunagi ära intervjuudest. See võtab tohutu palju energiat, kuid sina räägid ikka lahkelt ja kannatlikult, miks raamatute lugemine on vajalik. Ja loed ise jätkuvalt ilukirjandust, kuigi sinu koge­mustega inimesed eelistavad sageli pigem non-fiction’it. Ütle palun, miks proosa lugemine on tark valik igal eluperioodil?

    K. K.: Jah, paljud tuttavad ütlevad, et nad eelistavad ajalooraamatuid ja elulugusid ilukirjandusele. Eks see on iga inimese enda otsustada, mida ta mingis elueas lugeda tahab. Lapsed ja noored võiksid kindlasti just ilukirjandust lugeda, sest sealt saavad nad sõnavara ja oskuse ennast väljendada. Proosa jutustab lugusid ja inimesed on lugusid alati armastanud, mis sellest, et põhilised lugude tüübid korduvad. Nautida võib ka seda, kuidas mingi lugu on kirjutatud ja mida uut on jutustaja sellele lisanud. Ja proosast võib maailma ja inimeste kohta sama palju teada saada kui mitte-ilukirjandusest. Küllap ma loen mõnuga proosat, kuni see suudab mind veel üllatada ja ka tõlkima ahvatleda.

    I. K.: Tõlkekirjandus vs. eesti kirjandus. Miks on tähtis, et Eestis oleks nähtav maailmakirjandus (raamatud, festivalikülalised), ja mida sinu arust oleks eesti kirjandusel pakkuda maailmale?

    K. K.: Ega tõlkekirjandust ja eesti kirjandust saa vastandada. Need pigem täiendavad teineteist. Loomulikult on oluline, et meil oleks õitsev ja võimalikult mitmekesine eesti kirjandus, aga vähem tähtis pole ka tõlkekirjandus. Kõigepealt toob see maailmakirjanduse tõlgitult eesti lugejani ning selge on see, et eesti keelde tõlgitud raamat saab eesti kultuuriruumi osaks. Tõlkijad on sageli sunnitud ka eesti keele piire nihutama ja keelt rikastama. Festivalidel on kindlasti vaja, et esineksid nii välismaised kui ka eesti oma kirjanikud. Eesti kirjandus omakorda jõuab tõlgitult lugejateni mujal maailmas ja saab osaks nende kirjanduspildist ja maailma kirjandusest. Niisugune segunemine ja põimumine peaks olema loomulik. Õnneks on huvi eesti kirjanduse vastu maailmas kasvanud ja ma loodan, et eesti keelde tõlgitud raamatute hulk mitte ei kahane, vaid kasvab samuti ning selle geograafiline haare suureneb.

    I. K.: Ütlesid, et tänu tõlkimisele saad elada erinevate teoste maailmades. Nimeta mõned lemmikud kirjanduslikud maailmad? Ja kuidas lülitud ümber reaalses maailmas, kuidas puhkad?

    K. K.: Ma olen tõlkinud nii palju raamatuid, et lemmikuid ma nimetama ei hakka. Ümber lülituda on väga hea maakodus, seal on hoopis teine keskkond ja teine olemine, kuigi ma muidugi teen tööd ka seal. Muul ajal puhkan ikka midagi muud tehes, teatris, kontserdil, kinos, kodus filme vaadates, trennis, sõpradega juttu ajades. Ja muidugi reisides, praegu seda kahjuks teha ei saa, aga loodetavasti juba jälle järgmisel aastal.

    I.

    Foto: Ave Maria Mõistlik

    K.: Küll need reisid veel tulevad. Aitäh vestluse eest, Krista! Tore oli sinuga rääkida.

  • Arhiiv 19.08.2021

    Kirjanik loeb. Maarja Kangro

    Inna Lusti

    Foto: erakogu

    Nagu paljud, olen ma suur lehitseja ja ettevaatlik lugeja. Teen raamatutega tihti seda, mida toiduga peaaegu mitte kunagi: songin siit-sealt ja jätan järele. Meeldivamad loen läbi ka, sest kirjutaval inimesel on ju vajadus lugeda nagu koeral vajadus nuuskida, ja raamatut kui vaimusaaduste formaati pole põhjust põlata. Mida hakkab koer peale kogu selle väljanuusitud infoga, ei oska inimene alati öelda. Mida hakkab kirjanik peale loetuga? Kasutab ära, kui saab. Lahutab meelt, tuunib ennast, uurides välja, mis mõtted ilmas ringlevad või on ringelnud. Mina olen viimasel ajal oma meelt lahutanud näiteks nende raamatutega. Mõned olen kingiks saanud, mõne ise kinkinud, ja nagu ma nüüd vaatan, mitu neist ka seostuvad omavahel.

     

    Kõvad mittevalged naised

    Bernardine Evaristo, „Tüdruk, naine, muu” („Girl, Woman, Other”, 2019).

    Kes ütles, et feministidel puuduvad huumorimeel ja eneseiroonia? Ma tean küll, kes nii on öelnud, aga ei hakka nimesid nimetama, sest inimesed on ehk ise targemaks saanud. Kui ei ole, võiks neid aidata Evaristo raamat. Mida võiks igal juhul lugeda, sest Nigeeria päritolu feministlik autor on vai­mukas vaatleja ja võtab paatoseta ette tundlikke teemasid. Kas „naiste kunstide festival” peaks olema mõeldud vaid sünnipärastele naistele? Kas transseksuaalsuse ja transsoolisuse ärasegamine on suur patt? Kas mustanaha­listel tüdrukutel on „leia Obama”-kompleks? Kas nigeerlanna mure, et tütar kaotab Inglismaal oma juured, on sõge? Romaani kõige karikatuursem kuju on kahtlemata ameeriklanna Nzinga (endine Cindy), kes kuulutab, et ei kanna musti sokke ega astu mustale uksematile, et mitte oma rahva peal talluda. Naiste kogukonnas (wimmin’s land) teeb radikaalökofeministist Nzinga talumatult halbu maitsestamata toite ja hakkab Inglismaalt näpatud tüdruk­sõpra ahistama.

    Evaristo keel on väga elav ja valgustav (ma ei teadnudki, et anorektikud on annies), laused algavad suurtäheta ja lõpevad üldjuhul punktita, iga lause ja emot­sionaalsemas olukorras ka iga sõna algab uuelt realt. Võib ju leida, et sel­line võte on kistud, aga mingi voolavuse see tekstile annab. Proovisin ise järele, kasu­tasin seda ühes umbeläinud novellis ja sain jutu jälle jooksma. 

    Evaristo on oma raamatu hoolsalt komponeerinud: kaksteist peategelast, kõik naised ja valdavalt mustanahalised, on omavahel mingit lõnga pidi seo­tud (emad-tütred-sõbrad-kallimad), ühendav sündmus on radikaalfemi­nist Amma näidendi „Dahomey viimane amatsoon” esietendus. Finaal – näi­dend osutub trium­fiks, vanad kallimad teevad koos triipu, leidlaps leiab oma 93-aastase ema – on esitatud kuidagi magusalt oranžides toonides, aga noh, miks ka mitte, olgu siis peale väike prekaarne happy end. Raamat võitis 2019. aastal Bookeri (koos Margaret Atwoodi „Testamentidega”). Rõõm oli Kultuurkapitali jaotusest lugeda, et Leenu Nigu seda raamatut juba tõlgib.

    Leïla Slimani, „Hällilaul” (2016, e. k 2018, tlk Tiiu Keevallik). Jätkame auhin­natud naistega: raamat võitis 2016. aastal Goncourt’i. Macron olevat kutsunud Maroko päritolu Slimanid kultuurisaadikuks, aga tulutult. Romaani kinkisin emale paar aastat tagasi emadepäevaks, nüüd uurisin, mida see endast kujutab. Avalause on võimas: „Pisipoiss on surnud.” Ei saa olla, et sellist raamatut edasi ei loe.

    Lugu räägib malbest lapsehoidjast Louise’ist, kes viimaks oma kaks hoolealust mõrvab. Araabia päritolu Myriam ja ta abikaasa Paul on esialgu abivalmi ja lepliku naise üle väga õnnelikud, tasapisi läheb asi vibama, tekivad sõltuvus, tülpimus, ahistus, hirmud. Ma ei oska öelda, kas selles, et allasurutud, pidepunktita, tasane õnnetuke osutub koletiseks, on ka mingit ootuspärasust. Krimiloos pakuks küll, et just niisugune tüüp on mõrvar. Omamoodi kunstiline valik on see, et meil ei lasta otseselt roimarlikesse mõttekäikudesse süüvida, motiiv jäetakse lahtiseks (kuskil ütleb Louise vaid, et „keegi peab surema”). Algusosa, kus Slimani räägib koduse ema masendusest, on ehe, suurepärane, aga ühel hetkel muutub lugu kuidagi kammerlikuks. Võib-olla on asi selles, et ühegi tegelase sisekõnes ei kohta suuri üldistusi, ambitsioonikamaid või arrogantsemaid mõtisklusi elu üle, kõik liigub väikeses privaatses mõõtkavas. Evaristo on Slimani kõrval kirev, vali, poleemiline, aga eks ta ole ka vanem. Lõpuks on Slimani romaan ikkagi klaarilt kirjutatud ja haarav: kellele ei läheks peale lood hälbelisest psüühikast.

     

    Audio ja neuro

    Ja kellele ei meeldiks populariseeritud neuroteadus. Selleteemalisi raamatuid olen nüüd juhtunud tarbima audiona, ja non-fiction’it ongi mugavam kuulata kui ilukirjandust. Audioraamatu saatel on hea mis tahes nüri tööd teha, unetust peletada, ühest kohast teise liikuda. Kuuldu jääb eredamalt meelde, ettelugeja justkui suhtleks sinuga isiklikult. Ainult kui hiljem midagi tsiteerida tahad, on õiget kohta raskem üles leida.

    Robert M. Sapolsky, „Miks sebrad ei saa maohaavu?” („Why Zebras Don’t  Get Ulcers”, 1994). Neuroendokrinoloog ja primatoloog Sapolsky on vägev autor, infotihe, hoogne, teravmeelne ja sümpaatse hoiakuga. Tõstan praegu sebra-raamatu esile, kuna Sapolsky peateost, üle 700-leheküljelist raamatut „Behave” (2018) ma juba kunagi „Postimehes” koroonalugemisena soovitasin. Tolle kohta on öeldud ka, et see võiks hotellides olla piibli asemel. Tegu on jahmatavalt põhjaliku ülevaatega sellest, miks me käitume nii, nagu me käitume: seda nii närvisüsteemi ja neurotransmitterite, hormoonide, geenide, epigeneetika, evolutsiooni kui ka lapsepõlve ja ühiskondliku staatuse tasandil. Seejuures ilma kategoorilisuseta (à la geen x põhjustab teo y). Sapols­kyle teeb nalja, kui kogu elu muudetakse neuroks: on olemas neuroeetika, neuro­mar­keting, neurokirjandus jne. Tore oleks ju argumenteerida, et rahvas ostab mas­siliselt X-i raamatut, kuna see tekitab mõnusat oksütotsiini, ja et Arvo Pärdi edu on neuraalne ja küllap siis ka endokriinne. Küsimus on selles, kui otstarbekas tööriist on siin neuroteadus. Vist pole kõike vaja ajupildi, virgats­ainete ja hor­moo­nidega tõestada.

    Sebra-raamat keskendub stressireaktsioonidele ja -hormoonidele; eriti on  Sapols­kyl hinge peal glükokortikoidid. Terve peatüki pühendab ta staatuste hie­rarhiale kui stressi tootjale ja sellele, kui kahjulik on inimorganismile madal sotsiaalmajanduslik staatus. Selle mõju löövat välja isegi vanades nun­na­des, kes on ometi 50 aastat teistega samades tingimustes elanud. Läänemaailmas, kus asi pole selles, et vaesed elaksid näljas-külmas-satikate-keskel, põhjustab stressihormoonide kõrget baastaset (juba lastel!) enese vaesena tundmine, sub­­jek­tiivne sotsiaalmajanduslik staatus, see tähendab ebavõrdsus. Mis mõjutab ka jõukate tervist, sest ebavõrdses ühiskonnas on sotsiaalne usaldus madal. Töö­­ealiste sure­­­mus on kõrgem USA osariikides, kus ebavõrdsus suurem, tõdeb Sapolsky. Mulle meeldib, et autor oma poliitilisi veendumusi ei varja: tunnistab end kirjutistes läbi ja lõhki liberaaliks ja räägib nonšalantselt oma ateismist. Teadlasena ei demoniseeri ta muidugi kedagi, vaid mängib mõttega, et karistuse mõiste võiks jurisdiktsioonist ühel päeval kaduda, sest kogu meie käitumine on tingitud (ka) faktoritest, mida me ise ei kontrolli. Mis ei tähenda, et käitumist ei peaks korrigeerima, isegi kui rangelt võttes vaba tahet pole.

    Miks siis sebrad maohaavu ei saa? Muidugi seepärast, et sebra kasutab stres­si­­­hormoone otstarbekalt, akuutne stress on talle abiks, vererõhk tõuseb, süda lööb kiiremini, toitaineid ja hapnikku transporditakse vajalikesse kudedesse, sebra jookseb lõvi eest, nagu jaksab. Kui stressor on kadunud, rahuneb ta maha ega vaeva end murega, et homme võib ju lõvi jälle välja ilmuda. Inimene, kes pangalaenu või töökonfliktide pärast ööde kaupa unetult vähkreb, toodab mõtte­tuid stressihormoone: krooniline stressireaktsioon muutub ohtlikumaks kui stressor ise. Mis siis teha? Leida, et ikkagi on parem olla õnnetu inimene kui muretu sebra? Sapolsky toob raamatu lõpus mõned üsna tüüpilised nõu­an­­ded – maga, liigu, aga mis kõige tähtsam: leia neid, kes sind toetavad. Ka rott, keda silitatakse, elab kauem ega muutu nii ruttu dementseks.

    Kuulasin ka sihukest raamatut nagu Antonio Damasio „Asjade veider kord” („The Strange Order of Things”, 2018). Damasio on samuti neuroteadlane, aga portugallane ja hoopis teise stiiliga (ehkki õpetab USA-s). Audioraamatu esimese peatüki on ta ise sisse lugenud ja sellest on kuulda lõunaeurooplase pieteeti ja tõsidust. Tema teema on tunded ja organismide homöostaas, mida tunded reguleerivad; tunne on esmaliigutaja (prime mover). Homöostaasi dünaamika seob meid ainuraksetega, aga kultuuri tekkimiseks on vaja teadvustatud tundeid ja võimet endale kujundites aru anda, mis sise- ja välisilmas toimub. Samas on homöostaas kolkalik fenomen, tunnistab autor, see ei saa kehtida suurte ja heterogeensete gruppide puhul, nii et hävitavatest afektidest peab ikkagi kuidagi tsiviliseeritult üle saama. Kõige enam oma evolutsioonilist tähtsust kaotanud emotsioon on tema meelest viha. Ilusti arvatud.

     

    Surnud valged mehed

    Bernard Williams, „Eetika ja filosoofia piirid” (1985, e. k 2021, tlk Märt Välja­taga). Kes proosat kirjutab, võiks ikka vahel moraalifilosoofia kohta lugeda – mitte tingimata selleks, et ise eetilisemaks muutuda (kas kirjanikul on lootust?), vaid inspiratsiooni saamiseks. Eetilised ambitsioonid, nõudmised ja nurjumised, heade kavatsuste ühildamatused on ikka olnud kirjanduse põnev sisu. Ma ei kujuta hästi ette, et keegi, kelle jaoks asjad on eetiliselt alati üheselt selged, võiks olla hea kirjanik (võib-olla küll žanrikirjanik, kes laseb „pahasid” lihtsalt ära mõistatada või katartiliselt nottida).

    Filosoofide arutlused moraali teemal pakuvad viljakat abstraktset tausta, aga võivad ka meelde tuletada hoopis konkreetseid motiive ja elusündmusi, millest võiks loominguliselt asja saada. Näiteks räägib Briti mõtleja Williams – analüüsides Aristotelese põhjendust, miks eetiline elu on ise hüveline – inimesest, „kes on piisavalt jõle, aga sugugi mitte õnnetu, vaid mis tahes etoloogilise mõõdupuu järgi särasilmne ja läikiva karvaga, ohtlikult õilmitsev”. Suurepärane kirjan­duslik tüüp, kas pole? Eluline.

    Williams näitab peatüki kaupa, kuidas filosoofidel pole õnnestunud pakkuda n-ö Archimedese punkti, millelt üldkehtiv eetikateooria võiks lähtuda. Pole seda punkti ei kantiaanlikul kontraktualismil ega utilitarismil, vastu ei pea ükski teooria, mis tahab eetikat filosoofia najal paika seada. Praegused filo­soofid, vähemalt need, keda paistavad armastavat nooremad loovisikud, seda justkui ei taotlegi, pigem vastupidi (näiteks Agamben). Arusaam, et on mingi õige viis, kuidas elada, või et inimolemisel oleks mingi üldine moraalne siht, mõjub üldse kuidagi kopitanult. Tõlkija esitabki järelsõnas küsimuse, kas Wil­liams ei sõdi mingite vanade eelarvamuste või filosoofide leiutistega, ja leiab, et nii see ei ole, nii deontoloogiline kohuse-eetika kui ka püüd hüve maksimeerimise poole mõjutavad meid kogu aeg. Skepsis moraalisüsteemide kõikehaaravuse suhtes on tarvilik muidugi, aga pole vist suurt lootust, et see selle raamatu kaudu leviks, sest populaarset rannalugemist siit ei saa (Williams toob selleks liiga vähe illustreerivaid näiteid, ei pinguta, et apetiitne olla). 

    Ise rõhutab ta mingit ilusat, oma sõnul sisulisemat individualismi, kus indiviid jagab küll ühiskonna „tajusid”, aga jääb teistest ikkagi erinevaks, omaenda kalduvustega inimeseks, nii et ta elu võiks olla kellegi elu. Arusaadav: kes võiks tahta elada maailmas, kus iseolemine, individuaalne tihkus oleks hajunud, olgu see maailm oma läbipaistvas kollektiivsuses või õiglane. Üksikisik on esmane, vähemalt kuni meid ei kloonita või meie ajusalvesid ei ühendata, arvab autor 1985. aastal. Seni pole niisuguseid asju juhtunud.

    Vladimir Nabokov, „Mõtle, kirjuta, kõnele” („Think, Write, Speak”, 2019). Sain raamatu jõuluvanalt; see on pudemekogu (arvustused, intervjuukatked, esseed) ja ma viivitasin lugemisega, aga nüüd mõistsin jälle, kui mõnusad pude­me­­raamatud tegelikult on.

    Peenekoelise autorina on Nabokov mind alati võlunud, ja ega mõni ta sno­bistlik või epateeriv mõtteavaldus nüüdki mu suhtumist muutnud. Tema  eraldi­seismine on šarmantne: ei salli ta liikumisi, koolkondi, klubisid, gruppe. Partikulaarsust eelistades kirjutab ta juba noore mehena ühest väga kahjulikust deemonist: üldistuste deemonist, mis muutvat ebastabiilsed inimteadmised kenaks väikeseks kontoriks. Huvitav on vaadata, kes siis noorele Nabokovile meeldisid: näiteks Hodassevitš ja Bunin (kuigi hiljem olevat Bunin tundunud talle jäme ja ebakena). Ei üllata, et ta peab end ameeriklaseks, ja mitte ainult seal elatud aastate järgi: Pariisis ta oma nišši ei leidnudki, aga Ameerikas tundis end kohe kodus. Kui prantsuse ajakirjanik küsib, kas ta ootas, et „Lolita” on edukas, tunnistab Nabokov, et kui keegi juba raamatut kirjutab, on tal sellest oma visioon ja edu on osa visioonist. Arvan samuti: ärge valetage, autorid, lihtsalt iseendale pole vaja kellelgi kirjutada. Ikka lugejale, visiooniga.

     

     

  • Arhiiv 19.08.2021

    Jalutuskäik läbi kivi

    Inna Lusti

    See on kommentaar Carolina Pihelga raamatule „Valgus kivi sees” (2019) või raamatu lugemise üleskirjutus. Teksti on hakatud kirjutama alates raamatu teisest lugemisest.

     

    Tuules

     

    Kui selge see järsku on, kui raamatu kätte võtan ja selle avan: see ongi kivi, mille sees on valgus. Ümbris kui hall betoon, mille sees soe oranž paber. Kaas sugereerib külma ja sooja mängu, lihtsat primitiivset ümbrist, mille peale ilmub kiri, mis äratab värvilised pildid. Hakkan raamatut lugema. Tean nii autorit kui ka keeletoimetajat. Ei tunne, et see praegu kuidagi oluline oleks. Algab esimene luuletus. „Midagi lehvib tuules. Midagi lendab peost ja kaob.” Seejärel papliseemned, suvi. Huvitav, et selgelt üldsõnaline algus – sõna „midagi” kõiges oma suvalisuses – kehtestab väga konkreetse meeleolu ja paiskab millegi keskele, mis juba käib, mida võib jälgima hakata. Segunevad maastik ja inimkeha. Antakse lubadus mälu üles otsida, midagi algab. Mis see on, jääb praegu segaseks ja ma ei hakka seda meenutama, lasen pigem luuletustel endil seda teha.

     

    Apelsin          

     

    See on Cixous’-luuletus, aga ma ei hakka tausta meelde tuletama. Nüüd on see liht­salt apelsiniluuletus, luuletus sellest, kuidas apelsin ennast kirjeldab. Huvitav, et esimesel korral lugesin seda allegoorilise paralleelina lapse vaate­punktile. Nüüd ei saa arugi, kuidas ma selle peale varem tulin. Tekstis ei ole sellist viidet üldse. Siin on muidugi ka apelsini-oranž, mis on raamatu kaante sees. Valgus kivi sees on apelsin koore sees? Aga kummalisel kombel on päriselt kivid (apelsini seemned) hoopis oranži sooja kesta sees, luulekogu pealkiri on keeratud pahupidi.

     

    Algus

     

    Luuletus sulest. See on oluline, siin läheb nüüd kõik lahti, pealkiri „Algus” on paratamatult ambitsioonikas, isegi kui autor seda nii ei mõelnud. Iga algus on ju mingis mõttes absoluutne, endas lõppu sisaldav, ühe kindla lõpu suunas liikuv. „Asjade igatsus” meenutab mingit luuletust või luuletaja filosoofiat. Ulven? Celan? Kõik need katsed kirjutada asjade tummusest, kogu fenomenoloogiline filosoofia. Ja järsku: „Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hül­janud.” Siin on juba koos terve potentsiaalne teoloogia. Isaac Luria, oma loomingusse kaduv jumal. See kõik tuleb meelde muudest raamatutest, mida olen hiljuti lugenud, aga mul on mäluauk. Kas Ene Mihkelsoni „Katkuhauas” oli äkki viide Luriale? Las see jääb. Aga hüljatud nahk ise. Ja sulg, millest luuletus algas. Surnud struktuur, aga samal ajal „mälestis lennuvõimest”. Olla sulg, mis leitud rannalt, tuule ja valguse käest. See on väike tühine asi, mille perspektiivist kirjutada. See ongi ehk Carolina Pihelga võte. Kas sulg on märk haprast elust või tükk surnud struktuuri? Need on kaks eri perspektiivi, mida sellele esemele heita. Sulg on huvitav asi, mille juures algusest rääkida. Algus seostuks esimesena munaga, aga enne muna peab olema suleline, kes seda hauduma hakkab. Nii et sulg on alguseks sama hea koht kui iga teine. Iga fragment sobib põhimõtteliselt alguseks, kulgemise määrab kõik järgnev. Seda usun ma ka kirjanduse kohta üldiselt.

     

    Ruumidest

     

    Kui loen seda luuletust, tundub mulle, et olen jõudnud raamatu olemuse juurde, selle juurde, miks ma hakkasin seda teksti kirjutama ja mis mulle meeldis ka „Pimeduse pisiasjade” (2017) juures. Ühtlasi – see on klassikaliste standardite järgi proosatekst. Suurepärane väike miniatuur. Mitte et peaks kogu aeg žanrist rääkima, eesti kirjanduskriitikas leidub hulganisti mõttetut žanri fetišeerimist, vaidlemist teemal, kust algab luule ja kust novell, ja ainuüksi arbitraarsele piirile viidates oma negatiivse hinnangu põhjendamist. Seda pattu tuleb vältida. Tagasi asja juurde: mis on see „see”, mille juurde ma siin luuletuses jõudsin ja millest Carolina Pihelgas hästi kirjutab? Seda ma mõnes mõttes siin aina püüangi, tüki kaupa ja alguses veidi otsivalt ja kohmakalt. See on seisundi ja ruumi kirjeldamise oskus. Kindlasti mõlema, sest metafoorne süntees sünnib peamiselt nende kahe valdkonna vahel, millest esimene on mõistagi hägusam ja ühtlasi see, mille poole konkreetsete esemete ja tajude süntees suundub: „laua­jalgade muusika ja vanade raamatute tolm”; „Keel tookord nagu linikute pits kummutil – õhuline ja vana.” Lauajalgade muusika mängib muidugi mälestuses, mitte kööki vaadates, see on inimese seisundi paratamatus. Prousti esimene osa ja kärbeste kammermuusika heliseb siin kaasa. Aga ei ole veel kindel, kui valjult.

     

    Võtmed, sahtlid:

    kirjutada.

    Kusagil maa-vanaema

    õitsemine.

     

    Selline väike luuletus tekib, kui järgmiste tekstide pealkirjad kokku liita ja sellega raamatu esimese osa lõppu hüpata. Luuletus „Ruumidest” juhatas teema sisse, nüüd tulevad detailid: võtmed, sahtlid, vanaema. Korraks satun linnu unenäkku, see episood oleks justkui kõrvalekaldumine teemast, aga tundub nii üksnes luuletust siin kirjutamise ajal uuesti mehaaniliselt üle lugedes. Järjest lugedes on kogu tsükkel voolav ja loomulik. Vanaema toob lüürilisele minale tagasi mälestusi ja on ise kvaasi-mälestus. Hakkan ka surmast ja suremisest mõt­lema, vanaisa ja tema viimased aastad tulevad meelde. Vanaema eest hoo­lit­semise kirjeldus on väga liigutav. Ilus on ka väljend, et kadunukese ihu „istuta­takse” maasse. Õige kah, mis sellest matmisest, millega seostub infan­tiilne aardejaht, peitusemäng ja perversne otsimise ja väljakaevamise iha. Aga istuta­takse muidugi siis, kui millegi uue tärkamist on oodata. Tavaliselt me ikka matame. Istutamine kõlab aga selles luuletuses täiesti loomulikult, sest lähtub ikkagi sellest tagasi heidetud pilgust.

    Algab raamatu teine tsükkel.

     

    Aiast

     

    See on luuletus kui kontsentraat. Juhatab mind mõtte juurde, et lapsepõlv on põhimõtteliselt ammendamatu kirjutuse allikas, kuna moodustab oleviku suhtes pooleldi autonoomse ajatsooni, millel on täiskasvanu ajaga võrreldes erinevad koordinaadid (Jaak Tombergi tähelepanek „Värske Rõhu” intervjuus, kevad 2020). Tunnet, kuidas oli maal lapsena suvepäevadel, võibki kirjeldama jääda, see mahutab endasse põhimõtteliselt kõik metafoorid ja hüperboolid, mis võrsuvad ekstaatilisest, endast välja pürgivast mälestusest-elamusest. Luule­tusega „Aiast” tekib niisiis automaatne lühiühendus, tekst on hetkeliselt ära tuntav ekstaatilise sähvatusena. Võib kirjeldada krohvi, lauajalgu, pesu nööril, putukate häält – see on kõik täpselt sama oluline, kui sa oled kunagi laps olnud. Need ei ole kunagi pelgalt asjad, nad on muusika.

     

    Põldmarjavõsa õhtuvalguses. Juurte all mõisatee

     

    Ma lähen edasi. Põldmarjavõsa on ainult indeks, mis kuulub mälestuse juurde, milles ema ära oli. Või isa. Ema oli tööl, võileivad laual. Lapsepõlv ongi mõnes mõttes eemalviibimisega harjumine. Õppimine ilma emata ja isata olema. Muide, isa – mis asi see on? Ma olen ka formaalselt isa, aga reaalselt tekitab see täielikku ängi: ma ei tea, mis asi on isa. Mida isa tegema peab. Isa kõnnib luule­tuses „Mõisatee” raamatut lugedes mäest üles. Teda saadab tütar, kes aastakümneid hiljem seda mälupilti lahti mõtestab. Võiks olla ka poeg, seis on ikka sama: isa teeb omaette mingeid asju ja meie saame liiga hilja aru, miks ta neid asju teeb. Ajast aega. Kurb hakkab.

     

    Tähestik

     

    Ruum ja sellega koos hämar entiteet või kvaasi-entiteet, mida nimetasin algul seisundiks, aga mille kohta võiks öelda ka luuletuskogu meeleolu, hakkab suubuma sügisesse. Tänavatel jooksmine, majadest ja kirikutest möödumine – kes ei suudaks sellega ühisosa leida? Me kõik oleme linnas kõndinud lapsed. On ehk ka lapsi, keda pika vahemaa tõttu näiteks alatasa autoga kooli viidi, aga mingil perioodil pidid ka nemad regulaarselt kõndima. Esimene naiivne põhjus: millal vanemad siis muidu oma elu elavad? Projitseerin jälle oma isikliku elu probleeme luulesse. Läheme edasi. Mööda tänavaid, me oleme sügises.

     

    Lugeda huultelt

     

    Kelle huultelt? Eks ikka isa. Isa on alati kohal ja mälestuse distants võimaldab nüüd rahulikku vaatlust ja kõige rikkalikumaid metafoore. Isa sees on raudkapp. See võrdlus on usutav esmasel somaatilisel tasandil, tuletab meelde paanika- ja ärevushäirete aegu, mil sai täpselt samamoodi oma veidrat olekut kirjeldatud. Raudkapp keskel, mis pärsib liikumist, reageerimist, emotsioone. Segab elamist ja isegi millegi parema lootmist. Raudkapp on muidugi ka herme­neutika, saladuse ja selle dekodeerimise kujund.

     

    Kaalukeeled

     

    Kui see oleks lugu, oleks see lühike lugu rahast ja väärtusest. Natuke iroonilise varjundiga. Kui meenutada, millises vaesuse kontekstis käisid ema kätest läbi inimeste „õhinaid ja lootusi” kehastavad rahatähed. Või on see jälle see mingi abstraktne vaesus, mida siia üle kannan, minu lapsepõlve üheksakümnendate alguse vaesus, mis oli siiski piisavalt laialdane, et praegu üldistuda mingisugu­seks jagatud mälestuseks? Aga kulla ja ehete ära andmise stseenis on autori tahtmatagi sünge alatoon. See on kuidagi paratamatu. Kui inimene oma ehted panti viib, on taustal mingi täiesti universaalne kurbus ja paratamatus.

     

    Kohtumine

     

    Vaatepilt maamaja aknast välja. Lühike kirjeldus toast. Tekib mõte: me elame ajal, mil kõik, mis vana ja vähegi mingi eluvormi kujul iseeneses püsib, mõjub nostalgiliselt ja saab automaatselt luule aineks, kui vaid piisavalt täpselt jälgida ja kirjeldada. Vanad majad, hoovid, pildid, fotod, margid, kuurid ja suvemajad. See ongi meie pärisosa, nendes kohtades käimine ja enese äratundmine. Meenub Jaan Kaplinski raamat „Õhtu toob tagasi kõik”, mis kehastab just sarnast nullkraadist, metonüümilist luulet, mida Carolina Pihelgas viljeleb. 

    Luuletus „Ränded” tuleb ja lõpetab tsükli. Üks isa asendub teisega, see sarnaneb suitsu või jaheda õhu imbumisega majja. Samas öeldakse kohe natuke hiljem, et erinevalt veest, mis jõuab alati koju (merre, põhjavette, pilve?), ei jõua meie ränduritena oma õigesse kohta. Ja: „Võib-olla seepärast pidingi talletama kõik detailid, võib-olla seepärast tulebki mul taasluua nendel lehekülgedel mälestusi, nagu sõltuks sellest mõne katkise klaveri käekäik.” Lõpp ja katkine klaver tundub natuke liigne, küsimus ise samas paratamatu ja asjakohane. Seejärel tuleb vihm ja uhub kõik minema. Kausid on valmis pandud.

     

    Kaugelt

     

    Väga väike luuletus. Meeleline osa on taas pilt: rongide hääl, vahtrate õitsemine, vihma algus (nagu lubas eelmine luuletus). Luuletuse teine osa annab väikese imperatiivi: „mõnikord oleme kivid, mis peavad mäletama kõike”. Ei oska praegu selle imperatiiviga ühendust saada, aga selge on see, et tagasi on Kivi(d), mis on nii raamatu kaanel kui ka selle valguse ümber, mis tema sees peidus peaks olema. Varem või hiljem tõuseb küsimus: mida see kivi luuletuskogus tähendab või teeb? (Küsides vastavalt kas hermeneutiliselt või strukturalistlikult.) Ei tahaks sellele vastamisega kiirustada, aga ettevaatlikult paar aspekti: Kivi on kui mitte igavene, siis vähemalt igivana kõige elava ja muutuva taustal. Kivid peaksid selles luuletuses mäletama kõike, või õigemini peaksime meie suutma mingitel momentidel kivide perspekiivi omandada, ennast kivide taustal mõõta. Rohkem ei ütle praegu meelega, ilmselt tulevad kivid või tulen ise nende juurde hiljem tagasi. Ainult ühe ukse jätan täiesti suletuks: kivide religioosne tähendusväli, nende sümboolika või kasutus islamis, judaismis, kristluses. Sellesse sukeldumine viiks kuhugi liiga kaugele ära ja jääb kellelegi teisele. Liigun edasi.

     

    Janu mändide vahel: tunnistajateta hinga, nimeta midagi surevat, silmade sees avanemine

     

    Selline rida tuleb järgnevatest pealkirjadest. „Valguses kivi sees” selliseid ridu ei kohta. Selle raamatu lause on täiesti loomulik ja lihtne proosalause. Luule­tuses „Janu” minnakse ära, liigutakse läbi põõsaste ja nõgeste üksindusse ja vaikusse. Või õigemini kohta, kus saab õppida „varastama vaikusi”, mis on natuke teine asi. Alati on natuke teine asi, kui ma siin seletan. Tajun kommentaari raskust ja küündimatust. Kõige harilikum mõte on muidugi see: siin läheb luuletaja üksindusse, õpib kirjutama ja keelega (keele üle? keele kiuste?) mõtlema. Või meenutab seda hetke nooruses, kui läks läbi looduse, tundis seda sõnade ja asjade veidrat seost, millest alles natuke hiljem hakkas saama luule, hakkas tekkima midagi luuletaolist, sugenes lähedus kõigi nende seostega, mis maailma alal hoiavad, mis võimaldavad nii valetada kui ka tõtt rääkida. Luuletus „Tunnistajateta” ütleb, et katkised kõnniteeplaadid ja kitsad jalgteed hoiavad meeles kõiki käikusid, eri sorti samme: kiireid, aeglaseid, mõtlikke. Taban end seda lugedes mõttelt: see on nõnda täiesti sõna otseses mõttes, siin ei ole taas mingit allegoorilist liikumist. Tänavad säilitavad sõna otseses mõttes meie mälestusi. Kogen Tartus Ülejõel jalutamas käies, kuidas kerkivad uusehitised mu mälu ümber kirjutavad (kas varsti ma ei olegi enam seal elanud?).

    Luuletusega „Hinga” on kivid tagasi jõudnud, nagu lootsin ja lubada jõudsin. Luuletuse lõpus keeldutakse uskumast, et kivid ei hinga. Siia jookseks nagu nõela otsa korraks midagi kokku, aga mis? Ehk midagi enamat lihtsalt animistliku uskumuse rõhutamisest, et kivid elavad. Üks võimalus: piir kivide ja inimeste vahel ei ole see, mis meile tavaliselt paistab. Vahemaa on väiksem. Jätame selle võimaluse, selle väite, või isegi selle soovunelma õhku rippuma. Erinevalt kivi hingamisest võib seda rippumist ette kujutada. Loodan selle juurde tagasi tulla.

    Ja siis järsku luuletus „Nimeta”: lihtsalt solvumine, haavumine. Nii inimlik, võrreldes küsimusega kivide kohta. Hetke jooksul toimub justkui kõige pikem teekond: maailma inimesest sõltumatu olemasolu küsimuse juurest tagasi kõige harilikumate inimsuhete juurde. Kui need suhted on veel harilikud. Sest ühe mõtteviisi järgi ei olegi teine mitte maailm, mitte tegelik Teine, vaid inimene. Inimene on inimesele läbitungimatu nagu kivi. Tiigi allaneelamine ja uputuse jätkumine kogu elu: pettumuse ja reetmise metafoor.

    Järgmine luuletus „Midagi surevat” jätkuks nagu eelmise lõpust: „Mitu nädalat see kestis, mitu päeva, mitu mädanenud aastaaega?” Taastub veendumus, kui olulisel määral on see raamat jutustav. Taustal jutustatakse ühte lugu, aga mille taustal siis ikkagi? Mõnes mõttes just metafooride endi. Siin luuletuses: valu = kevadine praht, haiseb põledes; unustamine = leiab tikud, algatab põlemise. Huvitav, mitte valu ise ei ole ebameeldiv ehk haisev, vaid selle kadumine ehk põlemine, mille unustamine algatab. Kas autori vääratus kiiresti kirjutades? Üks neist kohtadest, mis tundub kohe intuitiivselt lööv, aga paljastab oma segaduse järelemõtlemisel? Vist viimane.

    Luuletus „Silmade sees”. Otsustav koht, toimub lausuja samastumine kiviga, või kivi alumise, külma, mullase ja juurtega kaetud küljega. Ja siis: jälle need vastuolud! Võrdlused, mis nihkuvad paigast ära: kivi võib küll surra mullana, aga kas ka sündida? Kas kivi saab olla „maa mädanenud lõhn”? Pigem vastupidi, kivi ise ei lõhna, ta võib parimal juhul vedeleda pehmes lõhnavas mullas nagu selle luuletuse keskel. Tuvastan need vastuolud, kuid mu peas hargneb, on juba hargnema hakanud intuitsioon, miks see vajalik on. See tekib sähvatuse, järsu illuminatsioonina ja tuleb luuletuse algusest: „Pimestav valgus, päike otse silmade sees .. palju nägusid vaatab vastu, aga nende ilmed on kivistunud, minagi olen üks paljudest kividest kellegi mälus.” Siin see ongi, süntees, milles inimene ja kivi on kohad vahetanud. Inimene kivist, päike silmade sees = valgus kivi sees. Kas ma loengi ja kirjutan edasi, äkki lõpetaks selle raamatu siin ära? Ei. Kuigi üks tee jõudis justkui lõppu. Hüppan hoopis järgmisse tsüklisse.

     

    Vihmane päev

     

    Järsku oleme minevikus. Tuleb jälle meelde, et raamat jutustab muu hulgas lugu ja võib-olla isegi mitut. Saabumine Pärnu, kus on märg, külm ja võõras. Saabuja on vanaema, kes alles hakkab eesti keelt õppima. Näen esimest korda eestikeelset sõna „pilvesõõnad”. Mu kommentaar pidurdub, peatub.

     

    Õrnad varjud

     

    Vanaema pildi vaatamine, rahulik paigalseis. Pildi ajalooline aeg on maha märgitud, isegi natuke banaalselt. Kõik seisab hetkeks.

     

    Õhtuti

     

    Ja nüüd hakkab kõik jälle liikuma, visuaalia verbaliseerub: tugitooli käepidemed kaarduvad, seinakell lööb, käed vajuvad rüppe. Luuletus kirjeldab toolis istujat, esitan naiivse küsimuse: kes seal toolis istub? See jääb hämaraks nagu pilt ise. („Kõik muutub tasapisi loetamatuks, isegi sinu enda piirjooned on sulle äkitselt ähmased.”) Vanaema see enam ei ole. Üks rida ütleb: „Tagasi oma keha sees, tagasi tavalises.” Nii ka kogu luuletus: kujutise (vanaema pilt) juurest uuesti kehasse. Vati sisse libisemine, lehekuhja pugemine kui lihtsad ja loomulikud turvatunde pildid.

     

    Kümnes august

     

    Unenägu, Irma. Mul oli vanatädi Irma, kellele nüüd mõte automaatselt liigub. Tema pildiga on see nimi liiga tugevalt kokku sulanud, et kujutada ette teisi Irmasid, teisi tädisid kas sõna täpses või vähem täpses mõttes.

     

    Kahekümne kolmas september

     

    Liikumine käib nüüd mööda kuupäevi. Väga hea luuletus ebaõdusast koju­tulekust, koos päevikukatkega, mis tegelikult hakkab seda luuletust kaasa kirjutama (või lugema, mis tähendab ju sama). Reisija igatseb koju, aga igatsemise ja reisi lõpuks ei ole kas kodu või reisija enam see sama, kes igatsemise ja reisimise alguses. Jääb kookon, vari, mälestus inimesest. Nihkumine keha juurest pildi juurde.

     

    Kohilas, 1959

     

    Siin ongi pilt suvepäevast. Sina, Irma ja August. Pildi-luuletuse paradoks: see soe kesksuve päev on olemas ainult pildil ja sel pildil peaks ta olema paigale fikseeritult. Luuletuseväliselt olekski, saakski ainult nii olla. Aga siin: „ .. päeva põllulilledest keha kadumas videvikku. Ta laskub kuuldamatult, katab maa mõhnad, võtab kaasa õhukesed võbelevad võrgud väsinud silmile.” Niisiis, liikumine, hämardumine hoolimata pildist, mis peaks päeva paigal hoidma. Hüpotees: päev liigub videvikku väljaspool pilti, „väsinud silmad”, mis võrguga kattuvad, kuuluvad pildi vaatajale. Kõik on kerge, õhuline, hämar.

     

    Balti jaamas

     

    Luuletus ühest mälestuslikust episoodist. Kirjutaja ütleb: „Kas mälestus on minu enda oma või räägiti mulle sellest? Midagi siiski mäletan.” Sellele järgneb terve väike jutustus, nii et „millestki” saab terve stseen ühe lapse päevaga, milles on ehmatus, hirm, reisile minek. Lõpuks siiski pehme süli. Kujutan ette ühtlaselt loksuvat rongi.

     

    Sõnatult

     

    Ja järsku: ema lahkumine. Tsükli viimane luuletus jõuab selle lõpuni. See on üks lõppudest ja samas ka algustest, mis ringlevad vaikselt selle raamatu sees. Põhjustel, mis kuuluvad korraga nii välja- kui sissepoole seda kirjutist, ei ole mul midagi enam öelda. Kuigi mul on endiselt mu ema. Küsimus on kaotuse kogemuses ja sellest tekitatud pausis üldisemalt. Kui suur osa on tegelikult niisugustel pausidel tekstide ja lugemiste sees, ei saa ilmselt kunagi täpselt mõõta. Algab viimane tsükkel.

     

    Ikkagi katkendlikult

     

    Suurepärane abstraktne luuletus. Mis on samas täiesti vale väide, sest teisest küljest on see täiesti kehaline, peaaegu kliiniline tekst või moment või kirjeldus. Seekord on tuba valge, udune. Kuivad huuled, nahk. Luuletaja ütleb: „Nahk nagu kõik, mis ma pole .. ” See on huvitav väljend, mis ajab hetkeks segadusse ja pidurdab lugemise. Naha kaudu ma ju kõige enam olen ja tunnengi. Vaatan oma nahast välja. Teisest küljest (sõna otseses mõttes): oma nahaga ma eriti ei suhestu, võib-olla ainult kätepealsega. Mind nähakse nahaga kaetuna, äkki on see „kõik, mis ma pole”? Mulle väljast heidetud pilk – ahaa, see ongi ju see, mis ma ei ole.

    Desorienteeritus: „Ma ei tea, mis päev on. Võib-olla esmaspäev.  Võib-olla üleeile.” Kõneleja sees on keegi teine, kes viipab. Aga kuhu ta kutsub, kuidas temaga ühendust saada? See ühendus jääb katkendlikuks.

     

    Mängime

     

    Kerge teemaga algav tekst, mis muutub tõsiseks. Mängust saab mitte-mäng. Ja mitte ainult, midagi päris ebameeldivat: hirm, kiviks muutumine. Sest vale puudutus, kinni sidumine, lämmatamine. Lapsepõlves, hiljem partneriga, kellegi kiusajaga? Jääb teadmata ja pole ehk oluline. Meenub paar luuletust tagasi kohatud tiigi allaneelamise kujund. Lämbumistunne. Sellest moodustub raamatu tume külg. Maha maetud saamine, nagu kivi. Kuigi jah, kivid ei kurda selle üle. Ma pean veel kord tulema kivide juurde, kas või päris lõpus.

     

    Hingasin kiiremini

     

    Luuletus algab: „Ja kramplikult ahmima jäingi ..” Lugeja viiakse sellega eelmise, matmise-luuletuse juurde ja talle tuletatakse meelde, et muu hulgas jutustab see raamat ikkagi lugu, et see lugu tuleb tagasi ka siis, kui on vahepeal meelest läinud. Kirjutaja on lämbuva, hingeldavana vangis oma toas, kuid murrab lõpuks ikkagi välja.

     

    Iga öö

     

    Aga nüüd öeldakse meile otse, kohe luuletuse alguses: „Aga päriselt pole pääsemist.” Kui üldine see lause on? Kas pääsemine on illusoorne ainult kirjutaja jaoks, kes jäi oma tuppa lõksu, kaktuste valvata, või kehtib see kõigile? See, kellega pääsemise võimatuse tõttu kokku jäädakse, on kuu. Küsin täiesti naiivselt: on’s see siis nii halb, kuu võib ehk olla heagi kaaslane, isegi kui ta lähedalolu on pidev? Kooselu elu öö-küljega kui midagi loomulikku, eriti kuna lõpuks mainitakse selle suhte sarnasust taimedega. Ja taimele on öö eelkõige valguse puudumine, ütlen oma olematu botaanika-hariduse põhjal ja tunnen kohe piinlikkust. Äkki on taimedel ööga terve hulk võimalikke relatsioone, millest ma teadlik pole. Aga kas seda saab selle luuletuse lugejalt eeldada, kas keegi eeldab midagi sellist minult praegu, siin? Ei usu. Aga kuu kui fakt jääb. Lähme edasi.

     

    Võbelus

     

    Pilt: keegi süütab tule, mis kumab üle kauge lumise lagendiku. Kaks perspektiivi – metskitse oma, kes peab külmas võsas oma tee leidma, ja keegi, kes otsib seda tuld.

     

    Tüdruk unenäos

     

    Enese äratundmine unenäos. Üks võimaliku lahenduse moment, identsuse saavutamine, mille kohta saab muidugi edasi küsida: kui see tüdruk on tema, siis mida tähendab see reis? Jne. Jutustus teeb sellega muidugi comeback’i, sest lugeja mäletab rongireisi, mis oli eelnevates tekstides läbiv ja siduv. Aga mida see jutustus ütleb, ei ole selge. Kuidas sellega üldse on, kas unenäos enda ära tundmine kellegi teisena on tavaline? Kas keegi ikka hoolib veel unenägudest, või on nende tähendus mingi neuromaterialismiga lõplikult ammendatud? Miks küll kõik need küsimused. Tagasi teksti juurde: paralleelselt unes toimunud reisiga, mida luuletus tõlgendab, hakkab lõpule jõudma läbi raamatu toimuv reis, mida läbin mina siin ja praegu selle lause sees iga kord, kui keegi seda loeb.

     

     

     

    Avaus taevas

     

    Ja me oleme tagasi kivi juures, aga jälle tagurpidi. Kui enne oli apelsin (vt luuletus „Apelsin”), siis nüüd õun. Jälle tagurpidi tähenduses: pruunid seemned vilja kaitsvas kehas. Selle vastas taevas oma avausega, mille „pilved jahivad silmavalgeid”. Miks nad nii teevad, jääb neil midagi muud üle inimestega ühises maailmas, kui sattuda meie silmavalgetesse? Kui nad tahavad pilvedena ilmsiks tulla?

     

    Pime rändur

     

    Oleme lõpus. Siin kõlab credo: „Ulatuda sooja ja hapra helenduseni, tolleni, mis kumab nagu rikkis maailm. Tunda ta võbelust; uskuda, et see, mis sealt paistab, on päriselt.” Lause töötab kokkuvõttena ka ilma kogu loota. Ja pime, kortsuline rändur, kelle keha „kuulub nüüd rohkem õhule kui mullale”, on see, millega rännak lõpeb. Õigemini: kellega lõpeb. Üks tõlgendus: rändur ja rännak on paratamatu protsess, mis inimesega toimub, sest inimene liigubki mateeria, oma kehasse ja selle tajudesse suletuse juurest eneseteadvuse, keha ületamise poole, ükskõik kas religioosses või a-religioosses tähenduses, aga liigub ehk isegi mingis paratamatus tähenduses, mis ei sõltu ülepea sellest, kas keegi on religioosne või mitte, kas see keegi hoolib luulest või usust või kes teab millest. See on lihtsalt vektor, Sündmus, suund. Fenomenoloogia keeles Ereignis, mis meiega juhtub. Avastada oma ränduri-olek, aga sellisel juhul rännul kuhu? Raamatu viimane lause „Kivi õrnus ei lase meist lahti” jätab oma maisuses kõik õhku. Kortsuline rändur vaatab tagasi maale, kust ta tuleb, oma kehale, mis talle veel jäänud. Kivide õrnus lõpuks kui aine ise, kui meie maine eksistents,  valu ja õrnuse allikas korraga, hoiab meid kinni.

    Habras helendus. See jääbki lõpuks õhku. Ja hoiab meid läbi selle õhu kinni. Puutumata.

     

  • Arhiiv 10.08.2021

    Kroonikat

    Inna Lusti

    1. juuli kirjanduslikul teisipäeval esitles Peeter Kormašov kultuuriklubis Salong oma raamatut „Peatusest peatusesse”. Raa­matust luges katkendeid Maria Esko.

    2.–3. juulini toimus Liivi Muuseumis Ees­ti Kirjandusmuuseumi kirjandus­tea­­duse XI suvekool „Maa sool ja nuti­põlv­kond: didaktilise pöörde otsingul”. Ett­ekan­dega esinesid Andrus Org, Maarja Vai­no, Indrek Lillemägi, Joosep Susi, Meri­lin Aruvee, Helin Puksand, Aija Sakova, Tiina Ann Kirss, Janika Päll, Ave Mattheus, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Katre Talviste, Inga Sapunjan, Liisi Rünkla, Mari Niitra ja Katrin Kullo. Joosep Susi vestles luuletaja Joosep Vesseloviga ja Kris­ta Ojasaar Leonora Paluga. Ümarlaua arutelu kirjandusõpetusest ülikoolis juhtis Leena Kurvet-Käosaar.

    6. juulil esitleti Vilniuses Leedu Kirja­nike Liidu hoovis ingliskeelset Baltimaade kir­jandusajakirja „No More Amber” (koos­tajad Berit Kaschan, Toms Treibergs, Marius Burokas). Esinesid kogumiku auto­rid Triin Paja, Kirils Ēcis, Svens Kuzmins, Giedrė Kazlauskaitė, Donaldas Kajokas ja Benediktas Januševičius. Õhtut juhtisid Marija Mažulė ja Toms Treibergs.

    (veel …)

  • Õnnitlused 10.08.2021

    Õnnitleme

    Inna Lusti

    13. august – Ilmar Vene 70

    15. august – Eduard Tüür 60

  • Arhiiv 26.07.2021

    Pöidlaküüdi teejuht millenniumi laste elus

    Inna Lusti

     

    Oliver Berg: „Migratsioon”.

    EKSA, 2020. 406 lk.

     

    1990. aastate alguses lõpetasin mina gümnaasiumi ja hakkasin end ülikooli sättima. Kaugele selja taha olid jäänud Nõukogude Liit ja pioneerirätt ning esimene töökoht oli juba peetud, tööraamatki saadud. Samal ajal sündisid sellesse maailma, kus polnud enam pioneerirätte, vaid olid hoopis Eesti kroonid, lapsed, keda nimetatakse Y-generatsiooniks või millenniumi las­teks. Nad jõudsid täiskasvanuikka sel sajandil ja on nüüd kas juba saanud või kohe saamas 30-aastaseks.

    Millenniumi lapsed on vanale pio­neerile uus tõug, raske uskudagi, et sellised on juba täiskasvanud inimesed. Nemad pole ju nõukogude aega näinud ja palju nad eelmise sajandi viimasest kümnendistki vahetult teavad! Nende elu on algusest peale olnud umbes selline, nagu see on praegu kõigi oma internettide ja mobiiltelefonide, avatud maailma ja pealtnäha lõputute võimalustega – uksed on lahti, aknad on lahti.

    Oliver Bergi „Migratsioon” ongi just see Y-põlvkonna esindaja – istub ku­nagise Johannes Vares-Barbaruse nime­lise pioneerimaleva lippuri vastas ja räägib talle, millised on millenniumi lapsed, millist elu nad elavad ja millise elu elamata jätavad. See mahukas ja vanainimese silmale üsna väikeses kirjas romaan on üks tõsine teejuht, täpsemalt pöidlaküüdi teejuht ühe generatsiooni maailma ja, mine tea, ehk isegi monument in spe, sest peagi tõstab pead juba järgmine põlvkond (iGen ja siis Gen Alpha), kes ütleb juba ise millenniumi lastele: „Listen here, you old fart!” Lapsepõlv saab läbi ja matustel näeme.

     

     

    I

     

    „Migratsioon” koosneb kolmest osast ja ka peategelasi on kolm: Otto, Nastja ja Ralf. Romaani tegevus on ajaliselt piiritletud, selle alguse taustal toimuvad presidendi valimised Eestis ja Ameerika Ühendriikides, ehk siis on aastad 2016–2017, tagasivaated viivad meid sellest kuni viis aastat tahapoole ja tegevustik kolm-neli aastat ettepoole. Need aastad kajastavad peategelaste elu ligikaudu 20-aastasest kuni peaaegu 30-aastaseks saa­miseni.

    Esimene osa kannab pealkirja „Äärmine subjektiividealism” ja on Otto rei­sikiri. Otto rändab pöidlaküüdiga Kesk-Euroopas, tee peale jäävad Bal­kani­maad, Ungari, Saksamaa, vahepeale Läti, siis jälle Bulgaaria ja Austria ja kõikvõimalikud siksakid siia ja sinna. Lugeja saab peategelasega kaasa sõita mööda lõputuid maanteid, teda sõidutavad eri rahvusest, soost ja temperamendiga juhid, kes ei pea paljuks tee äärest peale korjata üht eesti noormeest.

    Sellest kulgemisest võinuks kujuneda meeleolukas road-movie’lik seiklus, mil­le raames kohtutakse ammendamatu galeriiga värvikatest tegelastest, kellest igaüks paneb lugeja kas naerma või nutma, aga ei, pigem saab lugeja autorilt kaasa samasuguse tülpimuse, kui on ini­mesel, kes juba mitmendat nädalat tee ääres kätt vibutab. Osalt on tore kuhugi pärale jõuda, aga pidev seletamatu rahutus sunnib ikka ja jälle teele asuma, kuigi see ei paku enam ammu mingit erilist emotsiooni.

    Otto ja tema hilisema reisiseltsilise Irene kaudu saame vahetult osa kõigest, mis tänapäeval hääletaja ellu kuulub – kuidas valida hääletamiskohta ja -suunda, kuidas leida mobiilirakenduste ja interneti abil endale vastava võrgus­tiku kaudu prii öömaja kellegi kodus, kui­das uurida, kas lennujaamas saab magada ja nõnda edasi.

    Lugeja ei pruugi sellest kõigest erilist naudingut leida. Ilmselt jälle põlvkonna­vahe – pigem paneks endale võõral maal kinni korraliku hotelli numbritoa, lendaks kohale lennukiga ja magaks igal ööl puhaste linade vahel. Vanadus, mis muud.

    Ottole ja ehk siis võib-olla kõigile millenniumi lastele on selline rända­mine aga üsna loomulik. Maailm on lahti ja seda avatust näeme ka juhuslikes kõrvalepõigetes: küll on see või teine tuttav läinud mõneks ajaks elama võõrale maale, nagu poleks see asigi, küll vahetavad sõbrad elukohta Eestis, nagu poleks juured või oma pesakene miski, mida üldse ihaldada.

    Lõputuna tunduvate hääletamiskir­jel­duste vahele mahuvad kõrvalepõi­ge­tena Otto meenutused Nastjast ja Ralfist, keda ta küll nimepidi nimetamise asemel markeerib nimetustega Endine Armastus ja Hea Sõber või R. Pärisnime saavad need tegelased endale alles raamatu kolmandas osas. Armukolmnurk kui selline joonistub esimeses osas välja pigem õrnalt ja vihjeliselt, aga ometi piisavalt, et kaaluda mineviku draamat põhjusena, miks esimese osa minatege­lane üldse reisima läks – selleks, et põgeneda ja unustada.

    Kõrvaltegelastest joonistuvad muidu ühtlasest massist välja horvaatlanna Alina oma haige emaga ning Budapestis elav elumehelik boheemlane Val, kelle tegelaskuju loomisega on autor tublisti vaeva näinud – see maneerliku kõnepruugiga sümpaatne isend jääb erinevalt kümnetest teistest kõrvaltegelastest ka meelde.

    Kõige vähem saame esimeses osas aga teada minategelasest Ottost endast. Ta kulgeb kuidagi tuimalt, automaatselt, läheb sündmustega kaasa ja ise suurt midagi ei algata, tundub, et teda juhivad kõik teised, mitte ta ise. Üks väheseid selgeid hetki, mil Otto midagi algatab, on tühine ja ühtlasi ebaõnnestumisele määratud. Ta küsib oma tuttavalt, Ignácilt, ega tol korvpalli ole. „Nagu mõtle, kui meil praegu korvpall oleks… me saaks, me saaks võtta palli ja selle korvi visata. Kui lihtne, kui loogiline. Eesmärk, siht ja tegevus. Kõik on esimesest pilgust selge.” (Lk 117.) Selles stseenis tuleb kenasti esile, et Otto, olgu ta siis Y-generatsioon või mitte, on läbinisti eestlane. Tahaks, et kõik oleks sirge ja selge, viskaks palli korvi, aga palli ei ole. Kui kord saame kokku palliga, siis pole jälle korvi, kuhu seda visata. „Vittu, see on sümboolne ikka.” (Lk 117.)

    Iseloomulik minnalaskmine ja vaba kulgemine nähtub ka Otto seletusest hääletamise olemuse kohta. „Niikuinii kunagi ei tea, kuhu järgmine auto sind viia võib. See on üks parimaid asju selle kõige juures. Kui lased lihtsalt minna. Vaatad, kuhu välja jõuad.” (Lk 132.)

    Ei Otto, Irene, Val ega Alina, rääkimata Nastjast ja Ralfist, jõuagi romaani esimese osa jooksul kuhugi. Siinkohal olgu ka mainitud, et „Äärmine subjektiividealism” võtab veidi enam kui poole romaani kogumahust ehk umbes 220 lehekülge. See on päris hirmutav maht reisikirja jaoks, mis ei olegi reisikiri, ja tuleb tunnistada, et pärast esimese osa lõpetamist oli hea meel, et see isegi poole lehekülje jagu pikem polnud.

    Korduvad motiivid polnud vaid maan­­teed, tuttavad või tundmatud lin­nad, millest tegelikult üle ja läbi libisetakse (Berliinis peatumisele on raamatus pühendatud veidi üle ühe lehekülje, see on juba statement, julgeks ütelda), vaid ka kohv siin või seal, vein siin või seal, mingid makaronid, ühesõnaga söök. Aeg-ajalt veidi kergeid narkootikume, korraks vahele kangemat kraami. Isegi Vali või Otto mõtted selle kohta, kas ühe või teise naistegelasega peaks liini ajama – on see armastus või lihtsalt lihahimu või ei ole üldse midagi –, hakkavad lõpuks korduma ja mõjuvad kohustuslikena. Inimene peaks ju armastusega tegelema, tegelen siis minagi.

    Sel kõigel oli lõpuks täpselt sama rutiini maik kui tööl, mis algab kell 9 ja lõppeb kell 17. Vagabundi elu on mõnes mõttes samasugune, pole siin kadestada midagi. Mõnes mõttes mõjub koroonaajal see reisijutustus lausa pelutavalt. Kui elu hakkab vabaks muutuma, siis esimese hooga ei teagi, kuhu kõik tahaks minna, aga „Migratsioon” võtab selle soovi maha. Igal pool on sama jama, hall ja tegelikult üpriski mõttetu. Füüsiline migratsioon ei anna lõpuks kellelegi midagi.

     

    II

     

    „Migratsiooni” teine osa „Põrandad ja tasapinnad” vaatleb sündmustikku Nastja silme läbi ja päeviku vormis. Kui Otto jäi esimeses osas omaenda loo statistiks, siis Nastja avaneb päeviku sisse­kannete kaudu jõuliselt ja selgepiiriliselt. Stiilivahe kahe osa vahel on määratu. „Põrandad ja tasapinnad” on kirjutatud hoogsalt, Nastja isikupära joonistub selgelt välja. Tekstis on palju hüüatusi, vaba sõnalendu, viiteid lauludele ja raamatutele. Nastja päevajutud meenutavad isikliku päeviku asemel pigem blogi sisse­kandeid, mis on küll suures osas mõeldud selleks, et kirjutamise kaudu omaenda tunnetes selgusele jõuda, aga neist ei puudu teatav ekshibitsionistlik alatoon – ilmselt poleks kirjutajal midagi selle vastu, kui tema ridu loeksid ka teised, võõrad inimesed. Nii ei jää ka lugedes liigset piiluja tunnet.

    Nastja sisemonoloogide intensiivsus on kontrastis esimese osa rutiini ja tuimu­sega, kuigi põnevad võõrad maad on asendunud harilikuma Viljandi, Tartu ja Tallinnaga. Kõnealuse põlvkonna kos­mo­poliitsus leiab siiski tee ka siia. „Liina on Hiinas, Ulla on Pärnus… mingi rahvasteränne käib kogu aeg.” (Lk 259.)

    Kui esimeses osas ilmnes armukolm­nurga olemus tagasivaadetes ja hillit­setult, siis Nastja võtab selle selgelt ja konkreetselt, enesepettuseta kokku. „Kaks ilusat ja tarka ja võrratut meest, kelle mõlema nimel ma oleksin valmis minema maailma lõppu või kaugemale veel. Ma usaldan end ühele ja siis ma usaldan end teisele. Usaldan kõige sellega, kes ma olen. Liha ja verega. Ja ma pean mõlemaga selle kõige sees sada protsenti kohal olema. Pean olema nende juures, nendega kaasas. Pean olema mõle­maga ühel lainel. Kompromissitult. Kõige hullem on see, et ma ise veel tahan seda kõike. Ma tahan neid mõlemat. Korraga. Ja ma ei taha mitte kedagi. Hullumeelsus.” (Lk 270.)

    Nastja on 25-aastane kunstibakalaureus, kes korralikku tööd ei tee, aga vahel siiski mõtleb, et äkki ikka peaks. Ta joob teed ja seksib kord ühe, kord teise väljavalituga, tema elus ei ole pealtnäha midagi kindlat peale ebakindluse ja soovi olla enamasti kuskil mujal kui seal, kus ta parajasti on. Sedasi vastab ta vanema põlvkonna nägemusele noortest, kellest pole ühiskonnale mingit kasu ja kes võiksid kõigepealt kolm kilomeetrit kraavi kaevata, enne kui üldse mingil teemal sõna võtavad. Või tema elas Marokos ja uuris maju? Või tema tahab Indiasse elama minna? Vaat selliste pärast ei saagi me endale ilusaid asju lubada!

     

    III

     

    Romaani kolmas osa „Rääkimata jäänud lood” võtab nüüd juba traditsioonilises jutustamislaadis ja vaatepunkte vaheldades sujuvalt kokku raamatu teemad ja elulood. Areenile ilmub kolmnurga kolmas osapool, Ralf, kellele ei pühendata küll sama palju ruumi kui Ottole ja Nastjale.

    Otto on jõudnud oma eksiränna­kuilt kodumaale ja seab end sisse Tartu lähedal Meeril. Nastja ja Ralf on koos ja mõtlevad tulevikule. Nende otsingud ei ole ilmselt lõppenud, pigem on kogu see  20. ja 30. eluaasta vahel veedetud aeg olnud sis­sejuhatuseks millelegi, aga millele, kes seda teab. Otsingute teema võtab hästi kokku järgmine stseen. Otto läheb poodi pesumasinaid uurima: „„Kas saab aidata?” küsis müüja. „Ma olen ise sama asja peale mõelnud,” vastas Otto. Müüja, Ottost kümmekond aastat vanem päevitunud naine vaatas talle arusaamatult otsa. „Ärge pange tähele, mul on depressioon,” lisas Otto, mis ei vastanud enam tõele, aga ta mõtles, et vahepeal võib olukorrale huumorit juurde keerata, ilma kurjade kavatsusteta, „vahepeal lööb lihtsalt välja niimoodi. See on normaalne.” [—] Otto tegi ühe eestlaetava pesumasina ukse lahti, vaatas sisse ja keerutas trumlit. – „Armastust,” ütles ta siis, „ma otsin armastust.” – „Ehhee,” naeris müüja, „sealt te seda küll ei leia.” – „Aga kust te teate? Kas olete proovinud?”” (Lk 324–325.)

    Seiklused, suured, piinavad ja lõhestavad tunded ei kao, aga sulanduvad peategelaste olemusse ega ole viimaks enam niivõrd painavad. Niisiis võib „Migratsioon” olla ka täiskasvanuks saamise lugu. Kuigi on see nüüd hea, et saad vääramatult rahulikuks ja rat­sionaalseks täiskasvanuks, mine võta kinni… Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Nii vist.

    Selle lausa eepiliste mõõtmetega romaani suurepärast lõpulauset saab tsiteerida ilma, et oleks ohtu puänti ära anda: „Nii olid lood Otto, Nastja ja Ralfiga.” (Lk 406.) See on tabav lause, mis võtab „Migratsioonid” kokku moel, mida vaid oma tegelasi kõige paremini tundev autor suudab. „Migratsioonis” on seksi selle paljudes, kuid füsioloogiliselt siiski piiratud vormides, on narkootikume, kuid mitte sõltuvust, juuakse palju teed, vaadatakse palju linateoseid, mida peetakse väärtfilmideks, näiteks Jarmuschi, Sarneti ja Õunpuu filme, loetakse palju väärtkirjandust, näiteks Fitzgeraldit, Singerit ja Sartre’it. Paigad, kus lugeja peategelastega koos rändab, ei muutu ise tegelasteks, hoolimata sellest, kas need asuvad Balkanil või koduses Eestis, need on vaid dekoratsioonid Otto, Nastja ja Ralfi elus.

    Kui paljude teoste kohta võib märkida, et need on noortele õpetuseks ja vanadele meenutuseks, siis „Migratsiooni” puhul on vastupidi: see on vanadele õpetuseks ja noortele meenutuseks. Üks asi siiski – romaanis ei saa üldse nalja, huumor kui selline sisuliselt puudub, või siis on see selline uus huumor, mida mõistavad vaid millenniumi lapsed. Väga loodan, et päriselu on veidigi huumoririkkam kui „Migratsiooni” tegelaste oma.

    Mul on mõned romaani peatege­lastega samaealised sugulased, kes on üsna samasugused kui Otto, Nastja ja Ralf ning elavad üsna samamoodi siin ja seal ja üldse vabamalt, kui mina oleksin eales sama vanalt suutnud. Kas ma Y-generatsiooni tänu „Migratsioonile” just paremini mõistan, aga adun vähemalt mustrit selles jõus, mis kõikjal tõstab pead. Kuigi mida ta lõpuks kavatseb ja korda saadab, seda ikkagi ei tea.

     

  • Arvustused 26.07.2021

    Ilukirjanduse tõlkimisest harjumatu nurga alt

    Inna Lusti

    Foto: Ave Maria Mõistlik

    Ilukirjandus ja selle tõlkimine on vahel ikka sattunud sündmuste tulipunkti, sest kirjandus võib ju olla ohtlik. Samuti võib ohtlik olla teisest kultuurist pärit kirjaniku sõnade ja mõtete vahenda­mine – iial ei või teada, mismoodi need tõlkija kultuuris vastu kajavad. Mõelgem kas või Salman Rushdie „Saatanlike värsside” saatusele.

    Käesoleva aasta märtsikuus tõmmati tõlkimine taas ühiskondlikku arutellu ja see ületas koguni uudisekünnise, mis ei ole sugugi tavaline. Tõlkijat kujutleme ju enamasti ikka kummargil töölaua taga, näritud pliiatsijupp peos, otsimas pooleli­olevas töös vaja minevat Ideaalset Sõna. Nüüd aga selgub, et ilukirjandus ja selle tõlkiminegi võib teatavates olukordades osutuda võimuinstrumendiks ja üles kütta üpris vägevaid kirgi.

    Mis siis õieti juhtus, et tõlkijate per­so­naalküsimus ootamatult ühiskondliku debati püünele sattus? Juhtus see, et 20. jaa­­nuaril 2021 astus ametisse USA 46. president Joe Biden. Ja nagu ikka suurtel tseremooniatel, rakendati selgi korral võimuvankri ette muu hul­gas kaunid kunstid. Peeti kõnesid, mängiti pilli, lauldi, juubeldati ja noor musta­nahaline luuletaja Amanda Gorman esitas mõjuval viisil oma mõjuva luuletuse „Mägi, millele me ronime” („The Hill We Climb”).

    Amanda S. C. Gorman on sündinud 1998. aastal ja saavutanud oma noore ea kohta juba tõesti väga palju: ta on saanud mitmesuguseid preemiaid ja aunimetusi ning tema luulekogu  „Mägi, millele me ronime” ja lasteraamat „Muutus laulab” („Change Sings”) on tõusnud müügiedetabelite tippu. Kui vaadata, millest Gorman kirjutab (Vikipeedia nimetab tema loomingu põhiteemadeks ebavõrdsust, feminismi, rassiküsimusi ja marginaliseerimist), võib teda vist õigustatult pidada angažeeritud kirjanikuks. Üpris tuntud oli luuletaja juba ennegi, aga Bideni ametisseastumise tseremoonia tegi temast üleilmse staari – ja ärgitas paljude riikide kirjastajaid tema loomingut välja andma, millest saigi alguse tõlkimisega seotud äge poleemika.

    Nimelt teatas hollandlanna Marieke Lucas Rijneveld (tuntud ja tunnustatud noor kirjanik temagi), et loobub Gormani luulekogu tõlkimisest, kuna tema isiku ümber on sellega seoses tekkinud liialt kõva kära. Ja tõepoolest, kui Hollandi kir­jastus Meulenhoff tegi teatavaks, et Gormani luu­lekogu „Mägi, millele me ronime” tõlki­mine on usaldatud Rijneveldile, tekitas see paraja pahameeletormi, ennekõike seepärast, et Rijne­veld ei ole mustanahaline. Paljud, kõige häälekamalt ehk mõjukas aktivist Janice Deul, leidsid, et Gormani tõlkimisega saaks paremini hakkama mõni teistsugune tõlkija – et mustanahaline noorem naisterahvas, kel oleks kogemusi spoken word’i vallas, suudaks kindla peale tema luulet paremini tajuda ja edasi anda.

    Pisut hiljem jõudis laia ilma uudis, et ka Hispaania kirjastus Univers on otsustanud leida sobivama tõlkija kui algselt välja valitud Victor Obiols, kes pidi teose katalaani keelde tõlkima, kuid osutus liiga valgenahaliseks ja pealegi veel meesterahvaks. Vahemärkuse korras olgu öeldud, et Gormani luulekogu nimiluuletuse eestikeelse tõlke autor on Raul Veede ja see ilmus ERR-i kultuuriportaalis.

    Rijneveldi ja Obiolsiga seotud uudised kutsusid esile mäsu, mille sarnast tõlkeilm pole ammu näinud. Nagu viimasel ajal kombeks, kujunes siingi kaks peamist vastasleeri, kelle argumendid olid liht­sus­tades enam-vähem järgmised: Gormanit sobib kõige paremini tõlkima sarnase profiiliga inimene; Gormanit sobib tõlkima ükskõik missugune hea tõlkija. Nii lihtsa vastandusega tegelikult muidugi piirduda ei saa. Mõlemast leerist leiab mitmesuguseid arvamusi ja kui neisse süüvida, siis võib aru saada, et ega tegelikult üksteise vastu nii üdini vaenulikud oldagi.

    Ehkki nende seas, kes Rijneveldi ja Obiolsi väljavahetamise peale aplodeeri­vad, leidub arvatavasti ka madalalaubalisi tigedikke, ei arva intelligentsemad neist, et valge (ja võib-olla isegi meessoost) tõl­kija ei saaks tööga hakkama. Pigem rõhu­tavad nad, et kirjastuste valik aitaks käesoleval juhul anda võimalusi teist­suguse profiiliga tõlkijatele, kellel on seni tõesti olnud keerulisem tõlketurul kanda kinnitada. Samuti leiavad nad, et vastasleeri protesteerijates, kes on enamasti „kahvanäod”, kõneleb privi­leegipimedus – ja osaliselt on neil kindlasti õigus.

    Teine leer, keda mõte, et tõlkida tohiks ja saaks justkui üksnes sarnase taustaga autoreid, sügavalt ja õigusta­tult haavab (sest kes tõlkimisest midagigi teab, on ilmselt taibanud, et tõlkija olulisemaid omadusi on empaatiavõime, oskus mis tahes autori maailma sügavale sisse minna ja see suure kaasaelamisega oma kultuuri, oma lugeja ette tuua), ei oleks aga ilmselt sugugi protesteerinud, kui poleks tekkinud seda ootamatut vaid­lust, mille survel peeti vajalikuks tõlkija­d välja vahetada. Viimasele reageeriti tõesti üsna valuliselt: näiteks kirjutab Gormani teose hispaaniakeelse tõlke autor Nuria Barrios ajalehes „El País”, et Rijneveldi loobumine oli katastroof. Ta ütleb: „See on identiteedipoliitika võit loova vabaduse üle.”

    Niimoodi siis on asutud ka kirjandustõlke vallas tõde ja õigust taga ajama. Usutavasti on vähemalt parem osa vaidlejatest siiski valmis teisele poolele sammukese lähemale astuma. Kirjanduse vallas on dialoog ehk siiski veel võimalik.

    Kui poleks muret, et ülalkirjeldatu võib olla vaid üks liivatera lähenevas tormis, võikski selle jutu siinkohal rahumeeli lõpetada. Igaks juhuks aga tasub mainida veel mõnda juhtumit, mis loodetavasti küll ei anna, aga samas siiski võivad anda märku sellest, et ühelt poolt on hoogu võtmas üldisem poliitilise korrektsuse pealetung ja teiselt poolt kasvamas riikliku tsensuuri surve, mis mõjuvad tõesti otsekui ühe tohutu hoovuse kaks haru.

    Viimasega on asi lihtne ja näiteid pole vaja kaugelt otsida. Vaadatagu kas või Venemaa poole, kus kirjastused tege­levad agaralt enesetsensuuriga, et enne­tada problemaatiliste raamatute ärakeelamist. Kirjastamine on ju äri ja ärimees peab kuidagi ära elama, nõudku see või enesesalgamist. Teemast annab 25. märtsi „Postimehes” väikese ülevaate Tauno Vahter.

    Lääne suunalt ligineva uuskorrektsuse kohta tooksin aga kaks üsna kõnekat näidet. Esimene neist puudutab Dante „Põrgut”, mille uuest hollandikeelsest tõl­kest otsustati välja jätta prohvet Muhamedi puudutavad lõigud. Tõlkija Lies Lavrijseni sõnul oli see vajalik, et vältida arusaamatusi ja asjatuid solvumisi. Ühes kirjastajaga sooviti tagada, et raamat oleks võimalikult paljudele „kättesaa­dav”. Tundub uskumatu, aga on tõsi… Järjest enam on hakatud varasemaid, mõnel juhul koguni väga kaugetel aegadel loodud teoseid „õigeks” kirjutama. Ja kui õigeks kirjutada ei õnnestu, siis võib juhtuda, et teos ning halvemal juhul ka autori muu looming surutakse lihtsalt unustuse hõlma. Midagi niisugust on toimumas armastatud Ameerika lastekirjaniku Dr. Seussiga. Kirjaniku sünniaastapäeval, 2. märtsil teatas tema õigusi haldav kirjastus Dr. Seuss Enterprises, et kuut autori raamatut edaspidi enam juurde ei trükita, kuna neis leidub rassistlikke hoiakuid. Muretsemiseks pole justkui põhjust, sest olemasolevaid raamatuid kokku ei korjata ja turuplatsil põlema ei panda. Aga tõsiasi, et sellest otsusest tehti sündmus – et kirjastus nägi selles võimalust rõhutada oma eetilisi hoiakuid ja „nõuetelevastavust” –, on siiski omal kombel kõnekas.

    Lisaks veel teadmine, et 2. märtsil tähistatakse üle kogu USA suurt lugemispäeva – mis on ju valitud Dr. Seussi sünni­kuupäeva järgi – ning käesoleval aastal teatas seda korraldav National Education Association, et edaspidi plaanitakse Dr. Seussi loomingu asemel keskenduda „mitmekesisemale lastekirjandusele” ning Dr. Seussi nimi jäi mainimata ka president Bideni samal päeval peetud kõnes. Jällegi – kõik oleks justkui korras, aga samas nagu ei ole ka.

    Keerulised ajad, keerulised küsimu­sed. Tahaks loota, et kuna kogu see kir­ja­sõnaga seotud probleemirägastik puu­­dutab enne­kõike lugevaid ja tänu sellele eeldatavasti ka mõtlevaid inimesi, pannakse voolama üksnes tint ja veri jääb valamata.

  • Arhiiv 19.07.2021

    Mitteautori ümberkirjutus

    Inna Lusti

     

    Kristjan Haljak: „Illuminatsioonid.

    Luu­letused 1974–1990”.

    Tuum, 2020. 97 lk.

     

    Minu kriitikast rääkides on märgitud, et ma tsiteerin palju. Jah, tsiteeringi, usun, et vääriti mõistmise vältimiseks tuleks või­maluse korral arvesse võtta autori enda sõnu oma teose kohta. Praegusajal on neid ka tunduvalt lihtsam leida kui eelmistel kümnenditel, kuna iga vajaliku kommentaari leiab kultuuriportaalidest ja digiarhiividest kenasti kohvi kõrvale kätte. Autori tsiteerimine aitab vältida üleolevat tooni, mis võib arvustajal kirjutades tekkida, kuna tema käes on võim autori üle.

    Tsiteeringi nimme kohe hakatuseks Haljakut ennast: „See võte, millega raa­mat on kirjutatud, on teatavat sorti ümberkirjutus. Viited teistele luuletaja­tele, mitteluuletajatele, ka entsüklopeediatele.”[1]

    Muidugi võiks öelda, et igaüks saab luu­lest isemoodi aru, rääkigu autor mi­da tahes, kuid minule on autori sõna siinkohal seadus. Niisiis tuleb peatuda autori enda välja pakutud sõnal „ümberkirjutus”, millele kriitikul oleks kasulik tugineda. Muidugi on suur osa tänapäeva luulest juba iseenesest ümberkirjutus, kuid siin tuleb jällegi tähele panna sõnapaari „teatavat laadi”. Haljakule omaselt ja tema firmamärgina on „teatav laad” muidugi sürrealismi helilaad.

    Paljudelt eesti luuletajatelt leiab tõenäoliselt vähemalt ühe sürrealistlikus võtmes teksti, ja ehkki Eestis on sürrealism olnud üldjoontes maskuliinse häälega, pärinevad märkimisväärsed sürrealistlikud luulepärlid Kirsti Oidekivilt. Oidekivi luules on n-ö programmilist vabadust, mida on võttena kaunis raske omandada, ent mida saab omistada esmalt just sürrealistidele. Oidekivi on ka üks väheseid luuletajaid, keda ei puuduta ümberütlemise, teiste luuletajate lugemise, kordamise või ületamise bloomilik mõjuäng. Ilma puhta loomise alge pideva kohaloluta, vabastatud luuletuumata, ei sünni Oidekivil ridagi. Tõenäoliselt ei ole Oidekivi oma luuletusi kavandanud sürrealistlikeks (samas, mine tea!), kuid sürrealism esineb tema tekstides kõige puhtamal kujul.

    Haljaku sürrealism on aga vahest kõige vähem kodukootud, kõige distsiplineeritum ja peenem. Ühele vaimuruumile omane idee, mis sisaldab mitmesuguseid intriige ja moraalseid konflikte, võib teise mentaalsesse keskkonda, katkestuse kultuuri uudismaale transpordituna, liht­­salt lahjaks jampsiks teiseneda. Vana Euroopa kangest juustust, mille valmis­ta­mist on saatnud sajanditepikkune os­kus­teave, saab vaakumpakendis Hiirte juust, mis maitseb ülemäära soolaselt. Korralik juustulaadne toode on näiteks Marko Kompus (keda Piret Põldver soovitab anda lastele lugeda), samuti mõned teised meie esisürrealistid. Iseenesest ei ole midagi halba sürrealismilaadses tootes, seosetus joras, mis keeletaju avardab ning laiendab meie ettekujutust normatiivsest või praeguseks juba surnud korralikust ehk kultuurkeelest. See on omaette arvestatav suund, millel on oma tänulik, küllap kultuuri piirangutest ja tähenduste või tähenduslikkuse painest väsinud publik, ning ma ei soovi seda halvustada. Nagu juustu nii ka sürrealismi puhul on oluline laagerdumisaeg ja tooraine – kõigepealt peab olema avar vaimuruum ja krunt, millele luule rajada, ning piisavalt ruumi ja virtuoossust, et liikuda piki seoseid, mis ütleksid enamat ja naerutaksid-naelutaksid ka peenemal viisil kui midagi sellist nagu „sonimüts sõi lehma ära ja hüppas Lenini õlale”.

    Haljak mõjub selles kontekstis na­gu Peeter Suur moskoviitide keskel. Maa­ni habemega lihtsalt pole võimalik po­loneesi tantsida, selline asi õnnestub ikka sutsu peenemal peolisel. Tema illuminatsioonid on miniatuurid, mis sarnanevad automatistliku kirjutusega: elu, kirjandus, uni – kõik on üks, ja samas ei ole ka. Kindel on aga see: kirjapandut võib tõlgendada vastavalt filosoofilise ärritatuse astmele või üldisele haiguslikule seisundile.

    Kümme aastat tagasi märkis Märt Väljataga, et „[m]õne kultuurinähtusega on nii, et paroodia käib juba pikalt nähtuse enese ees”,[2] pidades silmas provo­katiivse, terase staarluuletaja Uno Lahe Ehini-töötlust. Kui nüüd keegi Haljaku-töötlusega lagedale tuleks, siis võetaks see küllap vastu õlakehitusega, kuna autor ise puudub, selle asemel on kirjutust täide viiv käsi. Mida tugevam on autori kohalolu ja autoripositsioon, mida originaalsem on tema hääl, seda kergem on tema hõlmast kinni haarata.

    Muidugi on ka Haljak originaalne, vahest kõige originaalsem Mitteautor – kuid seda just originaalsuse kavakindla tühistamise tõttu. Tekstide meisterlik ülesehitus ning nende absoluutne piisavus ühtede kaante vahel on Haljaku luulekogudele omane. See ei ole ülearu levinud, nii et väärib esiletõstmist – sürrealistlikus helistikus jämmides võib kogu kompositsioon tunduda väheoluline, autor võib liialt hakata vooluga kulgema. Ehk on arutu nõuda sedalaadi tekstile tsensorit-toimetajat, ent lugeja aega ja tähelepanuvõimet hindav režissöör paistabki juba Haljakus endas olemas olevat.

    Alapealkiri „Luuletused 1974–1990” võib viidata sellele, et Haljakut kõnetavad tekstid on kirjutatud enne aastat 1990 (ehk enne autori sünniaega), juba nõukogude ajal; sealsamas parodeerib sel­line pealkiri nimekate luuletajate valik­­k­ogusid. Ühe võimalusena võiks näha ka seda, et luuletamise protsess on kestev ja lõpeb Autori sünniga 1990. aastal. Autori sündides on luulel aga ots peal ning luule sündides saab autorist Mitteautor. Veelgi totrama võimalusena (aga luule pakubki ju vabadust seoseid pidi liikuda!) võiks välja käia, et suurushullustuses Mitteautori, nagu me teda nüüdsest nimetame, tume eelkäija on avaldanud siinsete kaante vahel oma numereeritud tekstid alates 1974-ndast kuni 1990-ndani.

    Mõnel puhul võib Haljakut lugedes tekkida tunne, nagu oleks tegu skisoafektiivse inimesega, kes istub raamatukogus, kirjutades üles tähenduslikke seoseid mõnest välismaailma painavast probleemist (nt „kirjandus ei ole looming”, lk 27), mis osutub palju suuremaks probleemiks tema enda siseuniversumis. Haljak püüab siiski kutsuda lugejat mängima mõttemängu, mis polegi enam mingi mäng, vaid tõsine humanistlik programm. Inimlik kogemus, mida looja kavakindlalt vahendab, on kõikjal üks (globaalne või universaalne) ning selle tajumiseks peame unustama kõik, nii rahvuslikud kui ka tajupiirid, et minna luua seljas lendama Moskva kohale, mis tegelikult on Tallinn, ja ennäe, tõde ongi tervikuks saamine!

    Oks kohtub Engonopoulosega, Laut­réa­mont tolgendab Ivanovil jalus, Rimbaud läheb kohtama Parijõe ja Jaigiga – selle pineva mõttekirekolmnurga kohal valvab aga Nadja (Teine, Mittekeegi, mitte ainuüksi sürrealistliku esteetika kehastus, vaid tõendus, et sürrealism on poliitilise programminagi võimalik). Või on see hoopis Valentina Tereškova Kevade tänavalt, tahtejõu kehastus, kes programmi lõpuks aastal 2021 ohvriteta ellu viib?

    Mitteautor liigub niisiis „teatavat laa­di ümberkirjutuse” horisontaalil selleks, et valgustada enda jaoks välja kõnekaid tekste, n-ö auke tasasel teel, mis võiksid olla tema enda autorimina välkmani­festatsioonid, kui autorimina programmikohaselt eksisteeriks ega oleks taandatud kirjutavaks käeks, kirjutuse täideviijaks. Just seepärast tekib kiusatus küsida: aga mis sa ise mõtled sellest asjast – iseäranis Kunda Majakovski mõneti provokatiivse, oma klišeelikku­ses ärritava kuju puhul?

    Mitteautori luuletuumale lähemale pää­semiseks on olulised ka väljakirju­tu­sed (mõisted, mis algavad väikese tähega ja on pärit eri ajajärkude entsüklopeediatest ja asetsevad ühel pulgal entsüklopeedilisi tekste parodeerivate mõistete seletustega), mis panevad küsima, miks on Mitteautorit paelunud just need.

    Väljakirjutused vääriksidki omaette pikemat analüüsi. Kolmandas osas hakkavad märkmed hõrenema, raugema. Lähilugedes ja tekstikudet tähelepanelikult jälgides selgub, et väljakirjutused on loodud toimima teatavate katkestustena, need juhivad teadvuse voolu korraks teise süsteemi, millest omakorda sünnib tekstis teatavat laadi paralleelsus või rööpmelisus. Sama aine voolab niisiis kahes erinevas sängis. Sundmõttelised väljakirjutused vahelepõigetena korrastavad teksti ainult näiliselt, tekitades veelgi suuremat kaost ja segadust, avades uue hulluse laeka. Näiteks: „T-t [tsitrit] mängivad töölised eriti siin ja seal” (lk 20), või „Töölise reaalse sisu täpsustamine sel teel, et antud tegelikkusevaldkonna uuritavate objektide, nähtuste ja protsessidega seatakse teatud viisil vastavusse mingid sümboolsed konstruktsioonid, millel on suhteliselt püsimatu iseloom ja mis võimaldavad seetõttu selgitada ning fikseerida käsitletavate objektide ebaolulisi ja seaduspärale allumatuid külgi.” (Lk 76.)

    Mõistete tsenseerimata liikumine ja tähenduste tühjaksvoolamine sarnaneb üliõpilase unenäoga, milles too peab hommikul õppejõule eksamit andma (minule kangastub Mihhail Lotman ja mõni tema erikursus) ning näeb oma konspekti. See osutub unenäos muidugi mittepiisavaks, kiiruga või poolikult ümber kirjutatuks ning unenäo kulminatsioonis on see pärit hoopis mõne teise õppejõu loengust. Või siis satub lugeja otsekui René Daumali joobnud öhe…

    Peaaegu kõik „Illuminatsioonide” kirjanduslikud karakterid on karikatuurid, kokku varastatud šabloonid, nii nagu ka sotsioloogilised uuringud mõjuvad karikatuurselt, šabloonselt ja lõppkokkuvõttes sürrealistlikult, aga kõigis neis on tumeaine, sotsioloogiale allumatu tundmatu essents. Mitteautori kavakindlus sürrealismi kui meetodi läbiviimisel pole küll kergete killast, ometi võiksid tema auditooriumiks olla just need inime­sed, kelle meelest sürrealistlik luule pole ku­nagi olnud tõsiselt võetav ega programmiline sürrealism toiminud. Mitte­autor pakub võimalust teadlikult nautida kont­sent­reeritud annuses sürrealismi, mis pärast ajaloolise sürrealismiliiku­mise hääbumist on lahustunud väga eri­­­laadsetesse kirjutamispraktikatesse, ala­­­­­tes Paul Celanist kuni tänapäevaste rek­­laamtekstideni.

    Mitteautori iroonilist seisukohta väl­jendab raamatus Ivanov, kes sürrealisti kombel soovitab Lvovil rajada oma elu šablooni järgi (lk 59–61), pöörates pahupidi tšehhovliku moralismi, mille geniaalne ülevus kipub imponeerima eeskätt silmakirjatsejatele, kelle alateadvus on ohjeldamatu põrgu. See võib rääkida midagi ka Mitteautori enda eelistustest või tõekspidamistest.

    Ilmselt teab Mitteautor ise samuti, et on sürrealismi ka natuke ära kasutanud – sellest parima, vaimukaima osa välja pumbanud, ent sellele kui printsiibile mitte siiski täielikult andunud. Võiks öelda, et Mitteautori sürrealism on ühest küljest tehniliselt kõige sürrealistlikum sürrealism, ja teisest küljest kõige vähem sürrealistlik, kuna autor juhib protsessi kontrollivalt ja täpselt, topeldades niimoodi puhtalt ise voolavana tunduva teksti mõju.

    Töölise ja kodanlase (eelmise sajandi vahest mõjukaima Euroopa vaimu puu­dutanud vastanduse) moraali- ja maa­ilmatajuprobleemidest tõukuvad luu­le­tused on korraga humoorikad ja võikad. Tööline esineb Mitteautoril loomulikult kui kirjanduslik kuju, robustne ja eluline – see on filosoofiline ja kirjanduslik klišee, mida Mitteautor omakorda klišeelikult kasutab, aga eks Töölise maailm olegi tänapäeval kirjanduslik ja kauge. Selles pole tegelikult midagi tööliste päriselust, kuna haritlasdemokraadid elavad päriselust mõõtmatus kauguses.

    Norida ei anna millegi üle. Kui jätta välja Kunda Majakovski ja „tegelikkuse ilmega kirjandus” ja samuti veidi segav moment prantsuse vaimust läbi imbunud võltskodanlase suveniiriostusoovist (kindlasti tulnuks osta kaaslasele Paul Klee motiiviga sukad, mitte sukkpüksid, sest viimased leiutas ameeriklane Allen E. Gant), on kõik perfektne.

    Aga ma ei eita võimalust, et need klišeekaladki on teatavat laadi ümberkirjutus, millesse on juba kodeeritud lugeja rahulolematud reaktsioonid. Või siis tähistavad sukkpüksid sürrealistide Allika (müstifitseeritud, fetišeeritud ja ka nn teisestatud objekti) kaugenemist, kaubastumist, kitšiks muutmist ja tiheda surilinakoega katmist (vt Magritte’i „Le Viol”).

    Milliseid illuminatsioone Mitteautor oma töötluste, mikside ja repriiside kaudu pakub – lisaks oma lemmikautoreile, kelle elu on tema enda vaimueluga tihedasti läbi põimunud, ning palavikulisele üleskirjutusele ammendamatust kirjanduslikust varamust, millest igaüks võib endale nagu second hand kauplusest meelepärast leida – isegi Krulli „Modern Discourse’i” pastiši?

    Mis on selle kõige eesmärk, võiks lugeja nõutult või nõudlikult küsida. Eesmärgiks on panna mõtlema luule võimalustele Mitteautori ette antud mänguväljal, tema kehtestatud mängureeglite järgi. Kuid mitte ainult. See osutab luule võimele saata korda hirmuäratavaid asju, luua hullumeelseid, kiireid, pöördumatuid, programmilisi, revolutsioonilisi muutusi – kui ainult julgust ja järel­tulijaid, noid koletuid töölisi, jätkub, nagu unistas ka Rimbaud.

    [1] ERR-i kultuuriportaal 19. II 2021.

     

    [2] M. Väljataga, Tokerjad tääbuvad. „Sirp” 18. VI 2010.

     

  • Artiklid 19.07.2021

    Eduard Vilde ja New York

    Inna Lusti

    Lisandusi biograafiale

     

    Eduard Vilde Ameerikas-käik 1911. aastal on ootamatute pööretega kulgenud suhtedraama, milles oma nime ja näoga kultuurilukku jäädvustunud tegelasi on vähe: peale Vilde enese tema elukaaslane Linda Jürmann, ajakirjanik Peeter Speek ja pastor Hans Rebane. Nende taustal on hulk enamasti tundmatuks jäävaid tegelasi, meie esimesi poliitilisi pagulasi New Yorgis ja mujal Ameerikas, kes mängivad selles draamas lõpuks otsustavat rolli. Sündmuste kulgu tol äreval kevadel ja kuumal suvel on seni kirjeldatud lünklikult, aga lüngad klassiku eluloos vajavad täitmist.

     

    Eelkajasid

     

    Alguses on kahe sugulase – Bornhöhe ja Vilde – lapsepõlveunistus. „Juba lapse­põlvest peale oli Ameerika see paik, mis lummas mõlemat Eduardi,” nendib Vilde uurija Livia Viitol. Bornhöhe olevat üheksa aasta vanuselt Tallinna Kala­r­annast paadiga Ameerikasse sõita üritanud.[1] Karl Mihkla täiendab: „Vildel on elavalt meeles, kuidas ta poisikesena oli korraldanud reisimänge Muuga mõisa mudasel tiigil. Keset tiiki olnud väike saareke, mida ta nimetanud Ameerikaks. Sinna asutanud ta New Yorgi ja selle tähiseks teinud tule üles. Kujutletud New Yorki sõidetud propsidest tehtud väikese parvega.”[2] Kreiskooli lõpus 1882. aastal on Vildel aga juba tõsisem rännuiha, ta käib Tallinna sadamas ennast laevale pakkumas ja Livia Viitol räägib Vilde plaanist „põgeneda 16-aastaselt Ameerikasse”.[3] Asi tuli avalikuks ja osalt sellest sündinud skandaali tõttu jäi Vildel kool kevadel lõpetamata.

    Kui lapsepõlve süütud-muretud mängud kõrvale jätta, siis tuleks peatuda Vilde artiklil „Ameerika kirjanikud” (1896), mis tutvustab New Yorgi mainekas ühiskondlik-poliitilises ajakirjas „The Forum” ilmunud viljaka literaadi Edward W. Boki (1863–1930) kirjutist „The modern literary King”. Vilde alustab pikema lõiguga Boki artikli algusest, kus too meenutab kirjanduse kuldajastut: „Kord oli aeg – ja ta ei ole veel kuigi kaua möödas – mil kirjanikul, kui ta lauda istus raamatut kirjutama, tundmus oli, kui algaks ta mõnda püha tööd. Tema meelest oli, kui oleks ta sulg mõni püha tööriist ja tema raamat mõni evangeelium. [—] Ta uskus „sisemise andmise” sisse ja ootas seda andmist, enne kui ta kirjutas.”[4]

    Bok kirjeldab Ameerika kirjanduselu kommertsialiseerumist ja kurdab, et rahamaailma pealetung nõrgestab kirjandust: sõnade arvu järgi makstavad honorarid sunnivad loojaid töötama „dollari mõju all”. Vilde võtab Boki vaatenurga kirglikult omaks, tema vaen „raha peale rajatud seltskondliku olukorra” vastu saab siit toitu ja ta läheb oma protestis ameeriklasest kaugemalegi, oli ju Vildet 1890. aastate keskpaiku tabanud valgustav arusaam ühiskonnast kui klassivõitluse tandrist. Rääkides kirjanikest, visandab ta varjatud kujul revolutsioonihoiatuse: „Lugu läheb nii kaua halvemaks, kuni see enam võimalik pole, kuni viimase tipuni on jõutud, millest peale põhjalik, juurteni ulatav muutus algab.”[5] Siin paistab olevat otseside ameeriklase lugemisest saadud äratuse ja tervet Vilde elu läbiva reahonorari orjuse vastase protesti vahel, millest tuntuim on hüüatus palast „Sõber” (1912): „Rida on raha – rida on leib! Tee ridu, vend!” Kahtlemata väljendub siin implitsiitne igatsus hoopis millegi muu – raamatu kui (revolutsioonilise) evangeeliumi järele.

    Enne pärale jõudmist tuli Vildel New Yorgis viibida oma kujutlustes. Nimelt oli seal asunud tegutsema Eesti legendaarseim rahvusvaheline seikleja Jaan Sibul (1869–1953), kirjanikunimega Ivan Narodny. Oma paljude ettevõtmiste ja ametite hulgas, mille kõrval Ekke Moori elurollide loend kahvatub, oli ta 1908. aastal nimetanud ennast Venemaa Vabariikliku Administratsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ning teatanud, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise.[6] Vilde följeton on lavastatud reportaažina New Yorgist 19. mail 1908 (dateering kordustrükkides ära jäetud), see kirjeldab autosõitu läbi suurlinna ja ekstravagantset kohtumist rahvahulkadest ümbritsetud tulevase Venemaa valitsejaga. Vilde peatse tegeliku reisi vaatenurgast leidub följetonis suurvaimule kohaselt ennustuslikke ridu: „Meresõidu aeg kulus mul Inglise keele ja peenete kombete õppimiseks ära. [—] Kuis sain ma nüüd kahetseda, et ma veel türmis pole istunud! Poleks ju Ivan Narodnõi selleks vist saanud, mis ta on, kui ta pogris mitu ilmakeelt poleks ära õppinud.”[7] Inglise keel jäi Vildel õppimata, aga tema Ameerika-reisikirja esmatrükk kannab pealkirja „Esimest korda pogris”.

     

    Legend

     

    Eduard Vilde külaskäik New Yorki, kus tema elukaaslane Linda Jürmann toimetas ajalehte „Uus Ilm”, on ohtralt meenutatud seik: kirjanduslugude kõrval on seda pruukinud ka kultuurset meelelahutust pakkuv ajakirjandus.[8] Selle eest, kuidas New Yorgi külastamist serveerida, on suuresti hoolitsenud Vilde ise. Põhilised allikad on kirjutis „Minu vangipõlv Ellis Islandil”, paar Ameerikas kirjutatud novelli, mõned kirjanduslugudes ringlevad asjakohased avaldused ja üks dramaatiline karjatus New Yorgi kuumalainet kirjeldavast reportaažist („Ma ei tahtnud veel surra!”).[9] Kõige täielikuma komplektina ühiste kaante vahel on Ameerika-tekstid avaldatud „Teoste” sarjas jutustuste IV köites (1953) ja mõnesuguste kärbetega kogumikus „Jack Brown” (1951). Neile lisandub laeva­sõidupäevik „Üle suure vee. Päevaraamatu-märkused Vahemere- ja okeani-reisilt”, kust tavaliselt tsiteeritakse ridu, mis kajastavad Vilde halbu aimusi Ameerika suhtes.[10] 

    Neile allikaile toetudes on klassiku New Yorgi külastust kujutatud kui Ameerika elulaadist põhjustatud kultuurišokki: kirjanik satub ahistavalt ebakultuursesse ja rahahimulisse ümbrusesse, moraalsesse kloaaki ning põgeneb sealt esimesel võimalusel.

    Legend Ameerikast kui kultuurišokist saab alguse Mihkel Kampmanni (Kampmaa) kirjandusloost (1923), mille tarbeks kirjutatud autobiograafias poetab Vilde Ameerika teemal vaid ühe lause: „ .. New Yorki poolbarbaarne elu aga kohutas mu nõnda ära, et viie kuu pärast naisega ühes Euroopasse tagasi tulin ja odavamasse Taanisse telgi üles lõin.”[11] Kampmann kordab Vilde sõnu (sh viga ajamääratluses, kirjanik oli Ameerikas neli, mitte viis kuud) ja võtab lisa „Minu vangipõlvest…”: „Ameerika olusid laia hoolimatuse, oma haigutava luule­lageduse ja kartmatu korruptsiooniga peab Vilde barbaarseteks, neist saanud tal varsti villand, ja viie kuu pärast sõitis abielupaar Euroopasse tagasi  .. ”[12] Kõik järgmised kirjanduslood varieerivad värvikalt sama teemat. Näiteks ütleb Karl Mihkla, et Ameerika tundus Vildele „tülgastavana”, ta ei tahtnud „tooruse sisse ära uppuda” jne.[13] Vilde Ameerika-vastasust oli mõistagi sobilik rõhutada nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal.[14]

    Tõsi küll, „Kogutud teostes” XXIX (1934) avaldatud „Minu vangipõlve…” joonealuses märkuses (lk 145) oli Vilde sõnastanud leplikuma lahkumis­versiooni: „Et ma Ameerika oludega ei suutnud sõbruneda, siis hakkasin naisele juba veerand aasta pärast peale käima, et ta jätaks oma toimetajakoha ja tuleks minuga Euroopasse tagasi. Ta nõustuski viimaks. Appi tulid õnneks veel väikesed arusaamatused tema ja „Uue Ilma” osaühingu juhatuse vahel.”[15] Ja Linda ise on hiljem vaguralt maininud, et neil hakkas Ameerikas lihtsalt igav.[16] Aga need märkused ei muutnud reisitõlgenduse üldpilti ega viinud ka tõele lähemale.

    aastal toimus sündmus, mis murendas Vilde Ameerika-legendi alust. Paul Rummo publitseeris Vilde üheksa kirja Peeter Speegile ajavahemikust 1908–1911.[17] Kirjadest oli Pedro Krusten põhjaliku ülevaate andnud juba 1964. aastal „Tulimullas”,[18] kuid tsensuuri tõttu („Tulimullale” viitamine oli keelatud) polnud allikas ilmselt kohe vabalt kasutatav.[19]

    Kaks kirja 1911. aastast ei jäta kahtlust: Vilde lahkub Ameerikast mitte dol­larimaa luulelageduse tõttu, vaid seepärast, et „Uut Ilma” välja andva osaühingu juhatus vallandab toimetaja kohalt Linda Jürmanni. Neile kirjadele toetudes annab Livia Viitol oma monograafias Vilde Ameerika-käigust juba tõepära­sema pildi. Kuid kõigi Vilde käsitlejate töödes torkab silma, et Ameerika-osa kirjutamisel ei esine peaaegu üldse viiteid vältimatule allikale – nädalalehele „Uus Ilm”.

     

    Tartust New Yorki

     

    aastal kiiresti kulmineerunud sündmused meenutasid lausa unenäolist vabadusepuhangut. Vilde ja tema vastne elukaaslane Linda Jürmann tegutsesid sel ajal Tartu vasakpoolse ajalehe „Uudised” (1903–1905) toimetuses, mida juhtis Peeter Speek (1873–1968). Nende sõprus karastus poliitilises võitluses. Mässumeelne noorsugu jagunes kaheks: osa pooldas liitumist ülevenemaalise par­teiga, teine osa, Vilde ja Linda nende seas, kavandas Speegi juhtimisel iseseisvat Eesti sotsialistlikku parteid. Õnnis aeg! Ja Vilde võis „Uudiste” veergudel oma seni sordiini all hoitud ilmavaatega täiel rinnal lagedale tulla, tema klassivõitlust käsitlev artikkel kulmineerub hüüatusega: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”[20] Linda tõlkis omakorda usinalt Erckmann-Chatriani „Prant­suse talupoja ajalugu”, mis käsitleb Prantsuse revolutsiooni (ilmus annetena 1908–1909).

    Kes on ajakirjanduses tegutsedes üle elanud meie viimase, laulva revolutsiooni aja, see teab, milline ajaloosündmuste keskpunktis olemise hasart võib haarata toimetuselaua taga istujat. „Uudiste” seltskonna vaimustusest 1905. aasta lõpul kõnelevad suured plaanid: uuest aastast kavatsetakse välja anda „sotsial­demokratlise tööliste erakonna” programmi alusel päevalehte „Töörahva Heal” („Uudised” ilmus kolm korda nädalas), mis oleks „revolutsionilise proletariadi healekandjaks”. Lehe abitalitused on kümnes Eesti linnas, tellimispunktid katavad pea kogu maa. „Uudiste” toimetajatena antakse sel ajaloolisel hetkel üles peale Speegi, Vilde ja Jürmanni veel „Internatsionaali” esimese eestikeelse tõlke avaldaja Voldemar Grünstamm; lisaks kartmatu naisaktivist Lilli Ibrus,[21] kellel oli toimetuses revolver, millega ta metsas paugutamas käis.[22] Vilde ja Linda esindasid klassikalist sulevõitleja tüüpi, kuigi 1905. aasta lõpul on ka Vilde „erakondlises mõttes kihutustööd teinud”,[23] muuhulgas käinud Jaan Tõnissoni koosolekul provokatiivselt kõnet pidamas.[24] Vabaduspuhangu lõpp on ootamatult kiire: sõjaseisukord, massilised arreteerimised, politsei korraldab läbiotsimisi ka „Uudiste” toimetuses Aleksandri uulitsas ja võitlusgrupp Speek-Vilde-Linda põgeneb Peterburi kaudu Euroopasse.

    Kui Peeter Speek asub 1909. aastal New Yorgis toimetama nädalalehte „Uus Ilm”, siis on see „Uudiste” lühikeseks jäänud missiooni jätkamine kaugel kodumaast, järsult kokku tõmbunud tegevusväljal, meie esimeses väikeses pagulasühiskonnas. Lehte annab välja Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisus, millel öeldakse olevat 116 liiget (1910. aastal 131, arv kõigub), nende seas üheksa seltsi New Yorgis, San Franciscos, Philadelphias, Seattle’is, Portlandis jm, sealhulgas Ilmaparteita Sotsialistide Eesti Gruppe Londonis. („Uus Ilm” 10. XII 1909; edaspidi viitab sellele ajalehele üksnes lehenumbri kuupäev). Mastaabi tajumiseks lisatagu, et New Yorgis elas tollal ühe hinnangu kohaselt 1000 eestlast,[25] „Uue Ilma” avanumbris (20. VI 1909) arvatakse eestlaste arvuks terves Ameerikas kuni kolm tuhat inimest. Meie vaatenurgast on oluline ühe kaasaegse tõdemus New Yorgi eestlaskonna kohta 1920. aastatest, et „kunagi ei ole veel neid siin üle kuue-seitsme saja inimese korraga kokku saadud”.[26] Olgu täpsete arvudega kuidas on, üks on kindel, huvilisem auditoorium, kes jälgib eesti lehti ja kelle silme all etendub väljarändajate ühiseludraama, koosneb sadadest, mitte tuhandetest hingedest. Ja seda miniühiskonda iseloomustavad vastandlikud pooled enam-vähem ühtemoodi, see jaguneb kolmeks: sotsialistid, kiriklased ja ükskõiksed.[27]

    Eestlased olid Ameerika avastanud juba enne 1905. aasta põgenike sisse­rännu­lainet. 1886. aastal rändas Ameerikasse pastor Hans Rebane (1862–1911), kes oli legendi kohaselt leidnud New Yorgist eest kaks kaasmaalast. Noor pastor matkas eestlaste otsinguil tuhandeid kilomeetreid ja kogus lõpuks nii palju hingi, et võis 1898. aastal pidada New Yorgis esimese eestikeelse jumalateenistuse.[28] 1897. aastal asutas ta kuus korda aastas ilmuva kristliku ajalehe „Amerika Eesti Postimees”, millest kujunes esimene sidepidamisvahend Ühendriikide ja Kanada eestlaste vahel, ent lehte „telliti ja loeti suurel arvul ka Eestis ja Venemaa eesti asundustes”.[29] (Tartus olnud Ameerika lehel püsivalt 140 tellijat.) Hans Rebase hingeõnnistuslik missioon sai tagasilöögi, kui Ameerikasse saabusid hoopis teistsugust vaimu kandvad 1905. aasta põgenikud, kes asusid selleks ajaks loodud seltse üle võtma või siis oma ühinguid asutama. Pastor Rebane langes rünnakute alla ja kiiresti kujunes uus normaalsus, kus näiteks New Yorgis tegutses kaks eesti seltsi, „mis üksteist silmaotsaski näha ei taha”.[30] „Uue Ilma” asutamisega sai värske vasakpoolne pagulaskond oma hääle ja ühtlasi algas halastamatu sõnasõda „Amerika Eesti Postimehe” ringkonnaga. Pole vaja palju fantaasiat, et näha, kuidas Eestis 1905. aastaks kujunenud ideoloogiline vastasseis sotsialistide ja alalhoidlaste vahel oli pärast sõnavabaduse lämmatamist kodumaal grotesksel viisil kolinud New Yorgi lehetoimetustesse.[31]

    Peeter Speek tundis suures ilmalinnas algusest peale igatsust oma Tartu kaaslaste järele, kellega oli koostöö katkenud kõige magusamal hetkel. „Uue Ilma” avanumbris ilmub Vilde novell „Grischa unenägu” ja juba järgmises numbris (2. VII 1909) ilutseb Linda Jürmanni õpetlik artikkel „Mis tõi meile Vene revolutsioon”. Ilmub südamemurega kirjutatud teateid Vilde tervise kohta (17. XII 1909): „Meile tuli Europast kurb sõnum, et meie rahva parem ja suurem kirjanik – seltsimees Eduard Vilde on raskelt ja hädaohtlikult haige. [—] Aastaid vältav poliitika-emigrandi elu väljamaal oma üksluisuse ja puudusega hakkab seda vaimukangelast maha murdma. Ta on juba ennemalt kuude kaupa haige olnud, peaasjalikult silmadega, kuid nüüd hakkavad ta nervid üles ütlema. Kodumaa seltskonna tegelased, seltsid, hariduse, kirjanduse ja abiandmise asutused, ajakirjanikkude ühisus, ajalehed – mitte keegi ei näi küsima, kus Eduard Vilde on, kuidas ta elab, mis ta teeb?” New Yorgis avaldatakse pahameelt (21. I 1910), et Villem Reiman on „Eesti kirjanduse ehte” haigusest Tartu „Postimehes” ainult paari sõnaga mööda läinud. (Speek oli üritanud mitut puhku Vilde heaks korjandust algatada, aga asjaosaline tõrjus selle ettepaneku kindlalt tagasi.) 4. märtsil 1910 ilmub „Uues Ilmas” „publitsistlik-teaduslikkude tööde” konkursi üleskutse, žürii moodustab trio Jürmann, Vilde ja Speek (konkurss kukkus küll läbi). Lehe lisana tuleb trükikojast Vilde jutt „Seadusemees”.

    Speek igatses Tartu-kaaslasi ja küllap mõtlesid nemadki Speegist, õieti sellest sotsialistide kogukonnast, mille „Uus Ilm” oli New Yorgis enda ümber koondanud. Seal elanuks nagu edasi nende Tartu-aegne võitlusvaim. 1909. aasta 13. detsembril kirjutab Linda Speegile: „See elu, mis teie sealsetele eestlastele sisse olete puhunud, on otse imestamise väärt. Ja Teie (ma ei mõtle mitte Teid isiklikult) väikene organisatsioon avaldab siit eemalt vaadates otse ülendavat suurust. [—] Sotsialismusel on ikka pagana võim, mis meid lolliks ja tuimaks peksetud orjasidki inimeseks teeb .. ”[32] Ja Speegil on omakorda rõõm teatada Vilde tervise paranemisest (28. I 1910): „Kui ta kord Italiasse jõuab, siis kosutagu teda soe lõunamaa päike ja häiutagu teda pehme tuul, kuni ta täielikult kosunud ja väljapuhanud jälle oma suure ja tähtsa tööpõllule võib asuda.”

    Kui Speek siis ühel ilusal päeval kutsub, läheb Linda rõõmu ja lootusega New Yorki „Uue Ilma” toimetajaks. Pakutud palgast jätkub Euroopasse maha jäänud Vildegi tarbeks. (Üleüldse kangastub Vildede puhul kuidagi arhetüüpsena pilt Lindast, kes töötab, ja Eduardist, kes kuskil taamal „kosub”.)

    jaanuaril 1910 toimus New Yorgi Labor Temple’is Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse üldkoosolek (41 hääleõiguslikku liiget), kus Speek teeb ettepaneku valida uus toimetaja, „et Europast veel ühte kirjanduse jõudu lehe juurde saada ja selle läbi lehe sisu väärtusliselt tõsta .. Selleks pani Speek kaks kandidaati ette: sm. Linda Jürmani (E. Vilde abikaasat) ja nädali lehe „Töö” toimetajat Talinast sm. Elbe’t. Pikema läbi rääkimiste järele, langes valik healetamisel Linda Jürmani peale .. ”[33]

    Paistab, et Linda puhul on kaalukausil olnud ka Vilde autoriteet. Linda jõuab New Yorki märtsi keskpaigas ja astub ametisse 1. aprillist 1910. 3. aprillil tutvustab ta ennast New Yorgi Sotsialistlise Eesti Ühisuse koosviibimisel kõnega „Mis on kunst?”. Hiljem valitakse ta ühisuse keskkomitee liikmeks. Speek lahkub New Yorgist juba 12. aprillil, alustab ülikooliõpinguid Wisconsinis, „eemaldub töölisliikumisest”, nagu märgib teatmeteos, ja jätab oma võitluskaaslase – võib-olla mõneti ootamatult – üksinda pilvelõhkujate vahele. Üksinda „Uue Ilma” toimetuse ainsasse väiksesse keldrituppa, kus Lindale selgub, et kaastööliste vähesuse tõttu tuleb leht „enamasti üksinda valmis kirjutada”.[34] Ühtlasi kogeb ta kiiresti lehe ümber valitsevaid pingeid, mis olid ka Speeki häirinud. Ühe esimese asjana tuleb ära avaldada „Müristajate manifest”, milles kurdetakse, et suurte lootustega asutatud leht on saanud „teatud erakonna tallermaaks”, kuigi peaks olema „üleüldine vabameelne rahvaleht” (29. IV 1910). Asja taga oli arvatavasti Müristajate Käng, mille liikmeks sai astuda pudeli marjaveini eest (20. VII 1909). Linda annab kerglastele inimestele julge ja terava vastulöögi (29. IV 1910). Osaühisuse põhikirjas oli siiski sätestatud „poliitilise töölisajalehe” väljaandmine.[35] Aga nurinaid hakkab tulema igast küljest.

     

    Võitlus pimeduse ja valguse vahel

     

    Linda astus kuumaks köetud võitlusväljale. Tüli sotsialistide ja kristlaste vahel oli „Uue Ilma” asutamisega võtnud nii suured mõõtmed, et naljalt ei ilmu lehenumbrit, kus vastastele tuld ei anta. Kuigi „Amerika Eesti Postimeest” ilmus ainult kuus numbrit aastas, toimusid kokkupõrked ka seltsides ja kõnekoosolekutel (vahel isegi jumalateenistustel), nii et ainet „Uue Ilma” veergudele jätkus. Argumentatsiooni asendavad selles sõnasõjas pahatihti emotsionaalsed ideoloogilised pursked, usukuulutuslikud tiraadid ja soovmõtlemine („„Uue Ilma” surma tund on kaunis ligidal”, AEP 1910, mai). Sotsialistid usuvad, et kristlased kaovad ajalooseaduse põhjal, kristlased on veendunud, et sotsialistid lähevad rahaliselt pankrotti. Pealkiri „Rebane käib ümber nagu möirgaja lõukoer ja katsub, kudas tema Uut Ilma saaks ära neelda” (20. V 1910) ilmestab hästi selle võitlustandri õhustikku. „Uues Ilmas” ollakse veendunud, et pastor Rebane ja tema kogudus on „täiesti pimedusega löödud isikud” (27. V 1910), need näevad „Uues Ilmas” omakorda Ameerika eestlaste „pimedat Mosest”. (AEP 1909, september.) Linda Jürmanni saabumine New Yorki keskendab heitluse vabaabielu küsimuse ümber.

    Lindale meenutatakse kõuehäälel kuuendat käsku ja tema moraalset palet võrreldakse huligaanide ja tänavatüdrukute omaga. Võitlus puhta perekondliku moraali eest on misjonilehes arusaadavalt esikohal. Aga uued sisserändajad on mõistagi palju vabameelsemad kui pastor Rebase kogudusse korjatud vanaeestlaste hinged. Mure „vaba-armastuse laialaotamise” pärast on suur: „Kui mõnedki eesti emad kodumaal seda teaksid, kuidas nende pojad ja tütred siin elavad, ega kibedad veepisarad siis küll nende silmadest ei kaoks öösel ega päeval!” (AEP 1909, november.) Lindale tuuakse hoiatuseks kurbi näiteid: „Siin [Wisconsinis] on üks sotsialistide töö-ohver. Neiu, kes Kristjan Saarega elas vaba-armastuses ja San Franciscosse puges, on praegu hullude majas. Ka Lätlaste seas ei ole keegi hulluks läinud töötegemise juures, vaid kõlvatuma elu läbi.” (AEP 1910, mai.)

    Linda ei saanud moraalirünnakust mööda vaadata üldisemaltki konservatiivse ümbruse tõttu. Perekonnateemalist moraliseerimist tuli ette ka „Uue Ilma” veergudel, näiteks noomiti seal New Yorgis tähelepanu pälvinud eesti lauljannat Maria Mielerit, kes oli astunud lähedasse sidemesse Venemaa presidendi Sibul/Narodnyga: „Jaan Sibul aga ei taha oma puudust kannatajast naisest ja lastest Võrumaal Veriora vallas Reo veskis enam teadagi.” (25. III 1910.)

    Linda esines põhjaliku seletuskirjaga (22. VII 1910). Tähelepanu paelub radikaalne lõik, milles Linda ütleb, et Vilde abielu oli ammu lõppenud: „Nii ei oleks mind miski asi isegi kõige „pühamasse” abielusse astumast (minu mees oli papi juurde minemise poolt) takistanud. Ma ei teinud seda aga üksnes sellepärast, et ma mõnda pappi oma mustade sõrmedega enese pealage ei tahtnud lasta rüvetada.” Linda lisab, et Rebase „näruses” ajalehes kardetakse asjata ülespoomist, sest sotsialistid, „kes võimsal sammul võimule lähenevad”, kaotavad maailmast tapariistad üldse ära, kapitaliste ja „pappe” ei hävitata, neilt võetakse üksnes võim, misläbi nad on „meie isandatest ja valitsejatest meie vendadeks saanud”.

    Misjonäre see üllas perspektiiv ei vaimustanud, süüdistused jätkusid. Siis jõuab Lindale appi Eduardi sõna.

    septembril ilmub „Uues Ilmas” Vilde pikk kirjatöö „Kristlik palve „Uue Ilma” toimetajale”, dateeritud 18. augustil 1910 Mühlaus, romantilises mägi­külas Innsbrucki lähistel, kus Vilde parajasti kosumas oli. Kirjutis räägib sellest, kuidas „punane vägi” võidult võidule tõttab ja „mustade võim”, kiriku autoriteet kõikjal Euroopas taganeb.

    „Praegu elan ma Tirolis. See on jälle üks kirikluse klassikalistest kodumaadest. Pealinnas Innsbruckis ja selle ümbruses üksi asub ligemale tosin munga- ja nonnikloostrid, nende seas mitu jesuitlaste oma, kokku mõne hea tuhande laiskleva rahvarumaldajaga. Kuhu sa vaatad, seal seisab papp, ja kuhu sa sülitad, seal seisab kirik. Ja ebajumalate kujusid ja piltisid on kõik mäed ja orud, metsad ja aasad täis. Aga ennäe kurja kiusu – Innsbrucki rahvast esitab parlamendis tulipunane sotsialdemokrat!”

    Brüsseli maailmanäitusel on Vilde vaimustusega vaadanud Belgia kaarti, see olnud nagu verine ninarätik, kus punased täpikesed tähistasid sotsialis­tide organisatsiooni asukohti. Salkkond „pappe” olevat seda kaarti õudusega uudi­stanud. „Kõduneva kirikluse vastas seisab sotsialismuse värskelt ja vägevalt võrsuv võim. Aasta kolme-, neljakümne eest alles salgakeste ja killukeste par­tei, oleme meie praegu igas haritud riigis tegur, kellest enam ükski valitsus ega valitsev klass tähelepanemata mööda ei pease.” Vilde annab ülevaate sotsiaal­demokraatide valimisedust Euroopa maades ja rõhutab, et sama toimub ka Ameerika eesti ühiskonnas: „Üleilmline nähtus kirikluse kõdunemisest ühel pool ja vaimuvalgustava sotsialismuse võimsast edenemisest teisel pool kordub väikeses raamis muidugi ka Rebase isanda Läti-Eesti koguduses.” Uued väljarändajad, oma ajastu lapsed, kasvatavad sotsialistide mõjujõudu, see seletab ka pastor Rebase „halepöörast märatsemist sotsialismuse vastu”.

    Vilde poliitiliste seisukohavõttude tavaline meetod on satiir ja följetonlik vorm, meenub pilkeleht „Kaak” jms. Kiri Lindale on aga põhiosas tõsimeelne parteiline programmkirjutis eesmärgiga jõuvahekorrad paika panna. Üleüldse on Ameerika-episood peaaegu ainus ajajärk Vilde pagulaselus, kus tal on võimalus oma poliitilisi seisukohti parteilises vaimus esitada, rüütamata neid satiirilisse kesta. Vastase pilavormis pisendamine on siiski ka kõnesoleva kirja­tüki raamistuseks: Vilde palub, et „Uue Ilma” toimetaja suhtuks oma ründajatesse kristliku halastusega: „Neid õnnetumaid ära nuhtle, Linda, vaid anna neile antipirini[36] ja seo neile äädikarätikud pea ümber!”

    Vilde jõulisele ülesastumisele järgnes mitu vastukaja.

    Gustav Sommi, esimese eesti luteriusu kiriku ehitaja Ameerikas, seletab „Uue Ilma” veergudel (18. XI 1910) Vildele kannatlikult, et ta peab asjatult kiriklasi rumalateks, kes sotsiaaldemokraatiat ei mõista, küll aga ei saa Vilde ise aru, et „kristlaste vaimuvalgus on palju suurem ja selgem kui sotsialistide oma”.[37]

    „Amerika Eesti Postimehes” (1910, november) annab vastulöögi J. A. Vits (nimi mõjub pseudonüümina, näiteks Jumala Vits, kuigi Vits perekonnanimena on käibel), kes ütleb, et sotsialism on suurem pimestaja kui religioon, Vilde on aga „üleliia punaseks” läinud ja mõjub inimesena, kes „pool parantamatalt enneaegselt vaimuhaigete majast välja on karanud, või kübse küllalt oleks jäädavalt sinna aset võtta”.

    Ometi oli Vilde sekkumisel tuntav tagajärg: misjonäride seltskond võtab edaspidi avalikult hoiaku, et neid Vilde ega tema naise tegemised ei huvita. Sõnasõda kestab ometi „Amerika Eesti Postimehe” viimase numbrini juulis 1911. Vasakpoolsete seas saatana kuvandi omandanud pastor Rebase otsene osalus jääb hämaraks, tema nimemärgiga kirjatükke lehest ei leia. Hans Rebane oli juba enne Vilde Ameerikasse saabumist elanud läbi raske vähioperatsiooni ja suri 17. detsembril 1911 oma kodulinnas Bostonis. Algselt eestlaste ühendamiseks loodud kristlik misjonileht oli püsinud tema õlgadel ja kaotas kandepinna koos oma asutaja lahkumisega.[38]

    Kirglik võitlus kiriku ja „pappidega”, mis iseloomustab Linda Jürmanni toimetaja-aega (ja millega uuemast ajaloost on võrreldav üksnes Andrus Kivirähki vastav võitlus „Eesti Päevalehe” veergudel), oli ühtlasi lahing juhtpositsiooni pärast väljarändajate ühiskonnas. Pärast kiriklaste taganemalöömist oli rohkem aega tegelda kodanlaste ja kapitalistidega.

     

    Heitlus suguvendade keskel

     

    Napoleoni tuntud ütlust meenutades: vaenlastega sai Vilde hakkama, aga Jumal, kellega ta suhted olid sassis, ei kaitsnud teda sõprade eest.

    Omade leerist esitas Linda toimetamistööle pretensioone Nikolai Janson (1882–1938), selgub, et Philadelphia seltsimehed eesotsas Jansoniga olid Linda vastu „käredalt protesteerinud” (20. X 1911). Jansonile vastates kurdab Linda, et on vastukäivate soovide vahel: „Ühele on meie leht liiga parteiliseks, ühekülgseks läinud, teiste arust puudub sellel punane värv peaaegu täiesti jne.” (19. VIII 1910.) Janson aga heidab Lindale ette „omavoli” ja „paljudele äraseedimata teoreetilist kuivust” (16. IX 1910). (Olen ausalt öeldes ka ise arhiivis lehte lugedes märkmikusse täheldanud: pikki raskeid kirjutisi klassivõitluse teemal, palju Kautskyt.) Igal juhul ei ennustanud Jansoni-suguse Philadelphia seltsimehega tülliminek head, tegu oli tugeva natuuriga, kes oli hiljem Nõukogude Liidus kõrgetel ametikohtadel, sealhulgas Vene NFSV kohtu rahvakomissar ja Nõukogude Liidu veetranspordi rahvakomissar.

    Raske on luua kindlat ettekujutust Lindale osaks langenud kriitika rõhuasetustest. Küdes mitmekesine nurin, mida toitis tellijate arvu kidumine (arvati, et see võiks olla poole suurem, 11. XI 1910).[39] Poliitilist rahulolematust oli niikuinii, toimetajat ümbritses lai spekter inimtüüpe äärmuslikest punastest kuni osaühisuse üldse mitte punaste liikmeteni, viimased, tõsi küll, ei pääsenud kunagi valitsema. Sotsialistina esindas Linda ranget, aga mõõdukat joont, näiteks pidi ta tulipeadele selgitama, et Estonia teatrimaja ja kunsti on ka töörahvale vaja ja et kodanlust kui klassi on veel vara likvideerida (18. XI 1910).

    Osaühisuse juhatuse koosolekute protokollidest ilmneb, et Lindale heidetakse ette üleolevat suhtumist n-ö lihtsatesse kaastöölistesse. Tehakse otsus, et ta võib kirju avada ainult teise inimese juuresolekul ja lehes avaldamata jääv materjal tuleb saata toimetuse nõukogule kaalumiseks. Ühed soovivad rohkem luuletusi ja novelle, teised rohkem Ameerika ja kolmandad rohkem kodumaa uudiseid, neljandad aga tahaksid lehe asjus „referendiumi” korraldada. 5. veebruaril 1911 sünnitab Linda aruanne „pikki vaielusi”, toimetaja näib tõrksust ilmutavat, sest peagi (8. III 1911) avaldatakse „tungivat soovi”, et ta kõigist juhatuse koosolekutest osa võtaks. (Protokolliraamat, lk 129, 135.)

    Linda on surve all, aga nüüd on talle appi tõttamas mitte ainult Eduardi sõna, vaid mees ise. 17. veebruaril 1911 oli ju lehes ilmunud teade: „Slm. Eduard Vilde sõidab Ameerikasse, jõuab arvatavasti 25. märtsil.”

    Seda üllatavam on, et 24. märtsil, päev enne Vilde saabumist, näeb trükivalgust Linda avaldus „Uue Ilma osanikkudele ja lugejatele”, kus toimetaja teatab, et ta „võimalikult pea – kõige hiljem aga 15. juunil s. a. – mitmesugustel isiklikel põhjustel” toimetaja ameti maha paneb.

    Aga juba järgmine juhatuse koosolek (2. IV 1911) sunnib arvama, et Linda on teinud provokatiivse käigu ja saanud milleski oma tahtmise. „Toimetaja küsimuses otsustatakse sellepärast, et need põhjused millede pärast toimetaja ennast lehes ülesse ütles, kõrvale heidetud või nende pärast kokku lepitud ja nii edasi ametisse arvab jääda võivat, mitte mingisuguseid sammusid uue toimetaja saamiseks astuda ja selle[ga] asi lõpetada.” Juhatus lükkab tagasi Hans Pöögelmanni kandidatuuri ja näib, et Nikolai Janson on niisama edutult ennast välja pakkunud.

    Vahepeal on jõudnud pärale Vilde, kes viibib pealekaebuse tõttu Ellis Islandi immigratsioonivanglas tagasisaatmise ohus, tema vabastamiseks palgatud advokaadi kulude katteks otsustatakse Lindale laenata 55 dollarit. (Protokolliraamat, lk 137–138.) Mitmelt poolt tehakse annetusi, nii et Lindal pole võla tagasimaksmisega probleeme. Vilde saabumine ja ühine aktsioon tema maalesaamiseks näib tugevdavat Linda jalgealust. 14. aprilli lehes teatab ta lugejatele, et lahkumise põhjused on kõrvaldatud, ja tema võitlushimu eesti vaimuliku tagurluse vastu ei ole kunagi „elavam ega rõemulikum olnud kui praegu ja kui minu mees, Ed. Vilde, kes ikka veel Ellis Islandi vang on, sealt kord maale peasema peaks, siis loodan ma temalt, kelle sulg palju osavam on kui minu oma, enesele selles võitluses rohket toetust.” Samas lehenumbris on teade, et advokaat Charles W. Baconi abiga on Vilde maale lubatud.[40]

    Vilde ei sõitnud New Yorki Linda ametist ilmajäämist tähistama. Neil oli ju ikkagi kavatsus mõneks ajaks Ameerikasse elama jääda. Igatahes oli Linda teinud ettevalmistusi, „korteri valmis üürinud” ja võlgu võttes sinna „majakraami sisse muretsenud” (31. III 1911). Vilde on ise New Yorgis olles eesti lehelugejale seletanud: „Mul oli aga nõu olnud oma praegust vaba abielu Amerikas, kui ma siia kestvalt elama peaksin jääma, tsivil-laulatuse teel legaliseerida, sest Inglismaa kõrval on Amerika praegu ainus maa, kus kahte Vene alamat üleüldse tsivil-abielusse laulatatakse. Selle nõu võin ma aga, nagu advokat mulle seletas, alles siis korda saata, kui ma oma esimese abielu ka Saksamaal lahutamise teel maha lasen kustutada, ehk kui ma ta Nevada või Lõuna-Dakota riigis „kustunuks elan”. [—] Mul on nõu valida, kui kukrusse kulude katmiseks korjandust kogub. Sinnamaani ei või ma kui väljamaalane New-Yorgi riigis siinsete seaduste keelul oma abikaasaga ühes elada – teine peab teises korteris olema. Muidugi täidame seda drakonlist moraliseadust .. täpi pealt ning leiame ta… üsna luuleliku olevat…”[41]

    Pärast Ellis Islandilt vabanemist on Vilde lausa eufoorilises meeleolus ja kujutleb, et on saabunud töölisliikumise paradiisi. Ta seab ju sammud sel hetkel maailmas ainsa eesti tööliste häälekandja toimetusse, kust Linda sõnul iga numbriga „kaunis kogukene proletariadi ohvrimeelsust ja idealismust” rahva sekka läheb (1. VII 1910).

    aprillil 1911 avaldas Vilde „Uue Ilma” esiküljel pöördumise „Tänu sõpradele, tänu vaenlastele!”. Ta rõhutab, et „musta „kängi” kangelased” kavatsevad tema isiku kaudu rünnata eeskätt „meie parteid”. Kuuleme otseallikast: „Nad süüdistasivad mind esmalt: vaimuhaiguses; ma olevat kuskil (arvatavasti Saksamaal) 2 aastat hullumajas mööda saatnud. Juba laeva peal, New Yorki sadamas, kuulas mind Amerika tohter pika pitsitamisega vaimlise tervise poolest üle, küsis kuuldavasti ka laevateenijatelt järele, kas ma sõidu kestvusel mitte hulluse märkisid ei olla avaldanud .. [—] Teine kaebtusepunkt oli anarchis­mus ja nihilismus (!?) .. võisime kirjaliste ja suusõnaliste tunnistuste najal selgeks teha, et ma oma meelsuse poolest küll sotsialdemokratlane olen, mitte aga anarchistline utopist või terrorist.” Ära tuli klaarida süüdistus, et „mina olevat naise ja lapsed kodumaale maha jätnud”. Lõpuks deklareerib Vilde, et pealekaebajad eksisid. „Nende eksitus tuli sellest, et nad sotsialistlist idealismust, sotsialistlist vend[l]ust, sotsialistlist solidariteeti ei tunne. Nendel pole aimugi sellest „pühast vaimust”, mis võitleva proletariadi hingesid täidab ja neid hingesid üksteisega katkemata sidemetega ühendab – neil pole õiget aimu meie ohvrimeelest ja armastusest üksteise vastu .. ” Vilde tänab kõiki, kes tema vabastamiseks raha annetasid, ja usub, et nende tasuks on siiras rõõm kaasvõitleja aitamise eest. „Amerika seltsimehed, ma olen nüüd üks teite seast,” hüüatab Vilde New Yorgi pinnale astudes, „teie võite mind oma tegeliste töömeeste kirja panna. Mida ma jõuan ja oskan, seda tõotan ma teie lipu all õiglase püüdearmastusega teha. Edasi – meie oleme õigel teel!”

    Vilde ei ole pärandanud meile New Yorgi reisikirja (kui kuumalaine kirjeldus välja arvata), muljed võtsid följetonlike novellide kuju, kus jutustaja rõhutab iroonilist distantsi. Aga suhetes seltsimeestega minetab Vilde oma krooniliselt üleoleva hoiaku, ja meie mõistame, et niisugune hoiak on olnud ühtlasi tema kaitsekilp, see, millega ta on tulnud läbi külma aja ja mis nüüd just nagu hinge puistates korraks sulab.

    mail 1911 toimus Manhattanil „Uue Ilma” toimetuse suhtelises läheduses asuvas Uues Sokol Hallis[42] ajalehe suurelt reklaamitud pidu- ja tuluõhtu, aasta tähtsaim sündmus, kus kõnedega esinesid „Soome seltsimees” ja Eduard Vilde. „Pidusaali elustasivad kohalikud Eesti sotsialistid mõlemast soost, mõned väljastpoolt ilmunud seltsimehed ning hulgake sotsialismuse poole kalduvaid New York’i Eesti Seltsi liikmeid.” Vilde on Ameerika töölisellu kiiresti sisse elanud, puudutab aktuaalseid juhtumeid ja kõneleb pikemalt sellest, kuidas Saksamaal valitsus ja suurtööstus „raffineritud methodide” abil sotsialistide vastu võitlevad. Kõneleja toonitab selles heitluses sotsialistide puhta moraali tähtsust: „Selle morali juured seisavad meie idealis ja eesmärgis, mis ju ise kõige kõrgema inimliku morali kokkuvõtet esitab .. ” Vilde leiab, et vastased on „meie teaduslise theoria” ja puhta võitlustaktika vastu võimetud; kuna tõde ja kõrgeim inimlikkus on sotsialistide pärisomand, siis jäävad vastastele paratamatult madalamad žanrid nagu laim ja valetamine. Me ei liialda, kui ütleme, et Ameerikas olles avaneb Vildes tõeliselt idealistlik sotsialist ja suur moralist mõnevõrra ebavilde­likult passionaarsel kujul. New Yorgis oli Vilde oma sotsialismi-kirgastuse tipul. Edasi sai tulla ainult langus.

    Kuid mitte kohe, mitte veel sellel maiõhtul Manhattanil, õhtul, mil ajalugu, see igavene eksitaja, olekski võinud lõppeda nendesse õndsatesse visioonidesse inimkonna tulevikust, mis keerlesid Eduard Vilde peas, õhtul, mil tema menukale kõnele järgnes soome autori, harrastusteatrite repertuaari sisustaja Kaarle Halme (1864–1946) kurbmäng „Murdunud”, tants ja õnneratas ja „armu­jumalale ja rõõmsale jutupuhumisele pühendatud pidutagatipp”. (26. V 1911.)

    Maipidu ei olnud küllap ainus kord Vildel kuulajate ees üles astuda. Iga­tahes kirjutas kiriklaste leht nii: „Suurem osa nendest [New Yorgi eestlastest] on sotsialistid. Need teevad oma õpetuse laiali laotamiseks agaraste tööd. Nad panevad oma asjade ajamiseks kõiksugusid lõbu- ja kõne-õhtusid toime ja ohvertavad selleks lahtiste kätega. Neile juhatajadeks on Linda Jürmann oma armukese Ed. Vildega.”[43] Selleks ajaks, kui need kadedavõitu read ilmusid, olid Linda ja Vilde New Yorgi eesti sotsialistidega kõik sillad põletanud.

    Pomm plahvatas juuni lõpus. Veel kuu keskel näib mure lehe vähese leviku pärast leidvat lahenduse, juhatuse koosoleku (16. VI) protokollist loeme: „Lehe heaks agitatsioni tegemiseks otsustatakse proovi number 8 leheküljeline välja anda ja Ed. Vildelt tellida midagi (kui võimalik üks jutt) selles numbris avaldada. Proovi numbert 700 trükkida.” (Protokolliraamat, lk 144.) Lehe kaasa­andena ilmub Vilde „Minu esimene business”, mille honorarist autor suuremeelselt loobub. Nädal hiljem, 23. juunil toimunud juhatuse koosolek on meile pärandanud aga järgmise ootamatu teate: „Keskyla poolt antakse üks kiri, kus U. Ilma sisu ja sihti arvustatakse ette lugemiseks, mille sisu kohta mingile otsusele ei jõutud. Slm. Keskyla nõuab ühe Uue Ilmale saadetud kirja põhjal teadet, mis sellest kirjast on saanud, mille kohta tähendatud teadust nõutakse. Toimetaja vastab, et tal lusti ei ole selle küsimise peale vastata, nimelt sellepärast et see küsimus isiklikel põhjustel jonni pärast ette pantud. Otsustatakse sammusid astuda uue toimetaja muretsemiseks.” On tunda ärevust, kellelgi tekib mõte Speek tagasi kutsuda ja Linda käib kandidaatidena välja, me ei tea, kui trotslikult, Otto Sternbecki, Karl Asti ja Hans Pöögelmanni. (Protokolliraamat, lk 146.)

    Seda koosolekut kommenteeribki Vilde oma raevukas kirjas Speegile: Linda „peab oma väikeste, näruste vaenlastega organisatsioonis kiskuma! Oleks mul vaesel mehel aimu olnud, missugused olud Teie ühisustekestes valitsevad, mäherdusi isikuid neis susida ja pusida, kädistada ja kisada lastakse – ma poleks uneski selle peale mõelnud, Lindat Ameerikasse minema tuupida, veel vähem oleksin nõuks võtnud, temale siia järele tulla, oma viimaseid hoiu­kopikaid ohverdades. [—] Linda närvid on just nii kaugel, et ta „Uue Ilma” ja hullumaja vahel valima peab. Ja mina ei saa enam kurku tõusnud jälkuse tundest vabaks.”[44]

    juuni koosolek ei olnud midagi lõplikult otsustanud, uue toimetaja otsimise poolt hääletati napilt 4 : 3, olukorra kujundamine võis olla mingil määral veel Vilde ja Linda käes, tuge võis loota Speegilt, ja Linda on esialgu toimetaja kohal edasi. Lõplik lõpp saabub juhatuse koosolekul 4. juulil. Vilde on pärast 23. juuni sündmusi kirjutanud vihase kirjatüki „Sotsialistlised bürokradikesed”, mis on sihitud New Yorgi sotsialistide keskkomitee liikmete vastu. See sünnitab juba kirjutaja vastase mässu. Juhatuse koosolekul arutatakse Vilde kirja­töö avaldamist: „Otsus 5 häälega 0 vastu mitte lehte panna nimetatud kirja­tükki. Toimetaja Linda Jürmann teatab, et ta, kui nimetatud kirjatükki ära ei trükita, tema toimetaja kohused maha paneb.” (Protokolliraamat, lk 146–147.)

    Vilde tõttas oma kaastööga Lindale toeks samamoodi nagu siis, kui naine oli sattunud misjonäride rünnakute alla. Kuid nüüd jääb tema autoriteedist väheks. Ja kui see enam ei aita, siis ei aita miski. Ka eemal viibival Speegil pole endist mõjujõudu. Vilde kirjutab Speegile, et „kodanlised peremehe-instinktid täis madalat talupoegsust” on seltsimeeste seas võidule pääsenud. Linda-järgse toimetuse juhtkirjas ei esinenud kordagi sõna „sotsialismus” ja masendunud Vilde, kes kahtlustab, et „talupojad” on reetnud sotsialismi ürituse, heidab sõbrale ette, et see omal ajal tahtnud lehest kõigi Ameerika eestlaste häälekandjat teha – „mis sotsialisti poolt üsna absurd on. Kuhu jääb siis sel kombel lehe siht!” Ühtlasi mainib Vilde: talle on süüks pandud, et ta ründab inimesi, kes ta Ellis Islandilt maale aitasid. „Nõnda oodati ka minu poolt roomamist ja oma arvamiste ärasalgamist selle abi tasuks!” Vildel oli kombeks aeg-ajalt „suguvendades” pettuda, nende intellektuaalses tasemes kahelda, nüüd on pettumus veel mitmekordne. Ta kavatseb kiiremas korras Euroopasse sõita. „Meie Monroe doctrin käib: „Amerika barbarlastele!””[45] Lehest leiame napi teate: „Eduard Vilde ja Linda Jürmann reisisivad laupäeval, 22, julil, Hamburg Amerika liinil Europasse.” (28. VII 1911.)

    Linda ja Vilde lahkumisest oli New Yorgis kahju vähestel. New Yorgi Eesti Sotsialistlise Ühisuse juulikuisel väljasõidul kaunisse Pelham Bay loodusparki arutati ka „U. Ilma ringkonnas ettetulnud juhtumiste üle” ja pea kõik olid arvamusel, et „see teisiti olla ei võinudki”. (14. VII 1911.) Kindlasti oli kahetsejate hulgas Speek, kellele sõprade kadumine jättis ellu nostalgilise tühiku. Vilde ja Linda ei kirjutanud talle enam kunagi. Osaühisuse koosolekul 6. augustil 1911 nenditakse, et „Uue Ilma” lugejate arv (ilmselt mõel­dakse tellijaid) Linda Jürmanni ametisse astumisel oli 323, lahkumise ajal 278. „Koosolek jäi juhatusega toimetaja lahkumise asjus rahule ja kinnitas seda 20 häälega 2 vastu.” (Protokolliraamat, lk 149.)[46]

     

    Finito

     

    Mida öelda lõpetuseks peale selle, et pagulase ja maailmaparandaja tee on okkaline?

    Vilde võis vihastada, tülitseda, oma irooniaregistri selle ebatäiusliku maailma nähtuste vastu valla päästa, aga mingis sügavamas kihis, sisemises tasakaalupunktis, selles kõigutamatus raskuskeskmes, mis teeb ta Vildeks, ei lasknud ta ennast kaasinimestest ülearu segada. Nagu ta teises kontekstis on öelnud: „Ma ei tunne ülepea inimest, kes .. iseäralist ja kestvat mõju minu peale oleks avaldanud .. ”[47] Ta teadis, et kuulub – koos Lindaga – valgustatud inimkonnaosa hulka ja peab ülejäänu suhtes säilitama läbinägeva hoiaku ning kriitilise distantsi. Väike kergeusklik libastumine New Yorgis, sellest saab ju märkamatult üle. See ei tähenda midagi. Liiatigi, Ameerika on maa, mis pole tema vääriline. Kirjandusloolane märkab ometi, et enne Ameerika-reisi oli Vilde loomingus toimunud lähenemine tööliskeskkonnale, Nigol Andresen on täheldanud, et romaaniga „Lunastus” (1908) ilmutas Vilde „tahet töölisklassi kirjanik olla”.[48] Ameerikast naasmise järel kirjutas Vilde oma kaks olulisemat teost, näidendid „Tabamata ime” ja „Pisuhänd”. Ja nüüd on juba maitseasi, kas öelda lihtsalt, et Vilde jätkab maailma parandamist turvalises kodanlikus salongis; või et ta on – pärast New Yorgis saadud kogemusi – sinna salongi põgenenud.

    [1]

     

    Viitol, Eduard Vilde. Tallinn, 2012, lk 43.

    [2] K. Mihkla, Eduard Vilde kodus Kadriorus. Rmt: Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes. Tallinn, 1960, lk 22–24.

     

    [3] L. Viitol, Eduard Vilde, lk 43.

     

    [4] E. Vilde, Ameerika kirjanikud. „Postimees” 8. VIII 1896; E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 103–104; E. W. Bok, The modern literary King. „The Forum” 1895, november, lk 335.

     

    [5] E. Vilde, Ameerika kirjanikud. „Postimees” 12. VIII 1896; E. Vilde, Artikleid ja kirju, lk 113.

     

    [6] Vt: T. Kitvel, Jaan Sibul/J. Talune/Ivan Narodny. „Vikerkaar” 2017, nr 6, lk 21.

     

    [7] E. Vilde, Minu audients president Ivan Narodnõi juures. „Õigus” 19. V 1908.

     

    [8] Värskemaid näiteid: H. Reinart, Kirjanikuhärra Vilde seiklused New Yorkis: see on üks maailma hirmsamaid paiku! „Postimees” 21. III 2018; Järjejutt. Eduard Vilde. „Minu vangipõlv Ellis Islandil”. 15.–19. II 2021. ERR-i arhiiv.

     

    [9] E. Vilde, New York suvel. „Päevaleht” 20. VIII 1911; Vt: K. Tilga, Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad. Tallinn, 2013, lk 253–257.

     

    [10] E. Vilde, Üle suure vee. „Päevaleht” 1. X 1911 – 5. IV 1912.

     

    [11] E. Vilde, Katked minu elust. Rmt: E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 439.

     

    [12] M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu. Tallinn, 1923, lk 111.

     

    [13] K. Mihkla, Eduard Vilde. Eesti kirjanduse vanameister. Tallinn, 1935, lk 36.

     

    [14] Vt: E. Vilde, Lugusid suure lombi tagant. Tallinn, 1944. (Sõnarelvaga nr 3.) Sõdurite lugemisvaraks mõeldud vihikus on katkendeid kirjutisest „Minu vangipõlv Ellis Islandil”, lisaks „Minu esimene business” ja „Jack Brown”.

     

    [15] Vt ka: E. Vilde, Jutustused IV. Tallinn, 1953, lk 386.

     

    [16] L. Vilde, Linda Jürmannist ja Eduard Vildest. Rmt: Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes, lk 112.

     

    [17] Eduard Vilde üheksa kirja. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 6, lk 358–366 ja nr 7, lk 422–430.

     

    [18] P. Krusten, Õhtupoolik Deep Riveris. Peeter Speegist ja Eduard Vildest. „Tulimuld” 1964, nr 2 ja 3; vt ka: P. Krusten, Hullumajast möödumisel. Lund, 1972, lk 180–232.

     

    [19] Villem Alttoa käsitlusest võib siiski aimata „Tulimullas” avaldatu tundmist, vt: V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973, lk 255.

     

    [20] E. Vilde, Kodanlus, proletariat ja revolutsion. „Uudised” 20. X (10. XI) 1905.

     

    [21] Vt viimane „Uudiste” number 20. XII 1905.

     

    [22] L. Ibrus, „Uudiste” ringkonnas 1904–1905. Reaktsiooni-ajastul. Rmt: Punased aastad I. Tartu, 1932, lk 57.

     

    [23] Advokat J. Temanti protsess. „Postimees” 3. XII 1909.

     

    [24] K. Türna, Tartus 1905. a. Tallinnas reaktsiooni-ajastul. Rmt: Punased aastad I, lk 70.

     

    [25] New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, juuli.

     

    [26] E. Mutt, Ameerika eestlased. „Eesti Hõim” 1928, nr 4, lk 3.

     

    [27] Vt: Seltsid, ühinege! „Uus Ilm” 20. VIII 1909; New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, juuli.

     

    [28] Kui kirik kogus eestlasi. „Vaba Eesti Sõna” 3. XII 1953.

     

    [29] Kui New Yorgis oli 10 eestlast. „Vaba Eestlane” 10. I 1959.

     

    [30] E. Vallaste, Ühe suure vale vastu. „Vaba Eestlane” 11. VII 1959.

     

    [31] „Amerika Eesti Postimehe” peas on toimetuse aadressiks märgitud New York, 8 State Street, kus asus  immigrantide eest hoolitsev Lutheran Pilger House, selle all numbri ja daa­tumi real on aga kirjas Boston, kus oli toimetaja Hans Rebase elukoht.

     

    [32] P. Krusten, Hullumajast möödumisel, lk 220–221.

     

    [33] Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse / Seltsi protokolliraamat. ERAF.9595.1.1. Lk 73, edaspidi viide tekstis; Sõnumed. „Uus Ilm” 28. I 1910.

     

    [34] L. Jürmann, Linda Jürmannist ja Eduard Vildest, lk 110.

     

    [35] E. Kaup, Ajalehe „Uus Ilm” asutamise ajaloost. Rmt: „Uus Ilm” 70. Tallinn, 1980, lk 12.

     

    [36] Antipyrin – varem kasutusel olnud valuvaigisti.

     

    [37] Gustav Sommi (1858–1918) oli „auru-insener”, kellest Wisconcinis sai luteri kiriku „ase­täitja-õpetaja”. Meenutades väikest kirikut. „Vaba Eesti Sõna” 25. V 2004.

     

    [38] E. Vallaste, Ühe suure vale vastu.

     

    [39] Ajalehe levikut mõjutas ka see, et Vene võimud takistasid „Uue Ilma” pääsu oma impeeriumisse; keelust möödahiilimiseks trükiti lehte õhukesele paberile ja saadeti kodumaale tavalises kirjaümbrikus.

     

    [40] Linda oli kindel, et Vilde vastu esitatud kaebus pärines pastor Rebase ringkonnast; hiljem on peetud võimalikuks, et kaebuse taga võis olla ka Tsaari-Venemaa ohranka või koguni Vilde esimene abikaasa. Vt: K. Tilga, Tossutäkuga Euroopasse, lk 196. Kõige tõenäolisem on siiski Linda versioon: kaebuse punktid – Vilde närvihaigus, vasakmeelsus, vabaabielu – olid ju kõik läbi hekseldatud „Uue Ilma” ja „Amerika Eesti Postimehe” sõnasõjas. Tagantjärele mõjub Vilde kohta esitatud kaebus samamoodi nagu tänapäevased pealekaebamised inter­netis, eesmärk on üks – takistada kaebajale vastumeelse ideoloogia levikut.

     

    [41] E. Vilde, Esimest korda pogris. „Päevaleht” 12. VII 1911. Teateid Vilde ja Linda juhtumistest Ameerikas sugenes ka Eesti ajakirjandusse, nii et Vildel oli vaja esineda omapoolse sele­tusega.

     

    [42] Sokol New York – tšehhi ja slovaki immigrantide 1867. aastal asutatud kultuurikeskus, 71. tänava hoone ehitati 1896.

     

    [43] New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, nr 4, juuli.

     

    [44] E. Vilde P. Speegile 25. VI 1911. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 7, lk 427–428.

     

    [45] E. Vilde P. Speegile 11. VII 1911. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 7, lk 429–430.

     

    [46] Nagu Linda Jürmannile järgnenud Hans Pöögelmanni toimetaja-aeg näitab, oli ajalehel tõepoolest rohkem potentsiaali, nii oli 1913. aastal registreeritud umbes 600 lugejat ja unistati isegi tuhandest. Vt: E. Plotnik, „Uus Ilm” ja Hans Pöögelmann. Rmt: „Uus Ilm” 70, lk 19.

     

    [47] E. Vilde M. Kampmannile [1912. a. lõpul], lk 426.

     

    [48] N. Andresen, Eduard Vilde „Lunastus”. Rmt: E. Vilde, Lunastus. Tallinn, 1948, lk 211.

     

  • Foto: erakogu

    Artiklid 15.07.2021

    Kirjanik loeb. Tiit Aleksejev

    Inna Lusti

    Foto: erakogu

     

    Kirjanik loeb? Kirjanik peaks kirjutama, päevad on loetud, kõik tuleb ära kasutada. Aga kui autor esitab millegi erilise ja originaalsena loomingut, mille keegi teine on ammu kirja pannud, on kuidagi piinlik.  2018. aasta Headel Ridadel küsiti Michel Faberilt, milliseid raamatuid ta ise hindab. Faber vastas, et ta ei loe palju, ehk kolm-neli raamatut aastas. Ja täpsustas: ärge saage minust valesti aru, oli aeg, kui ma lugesin kolm-neli raamatut nädalas. Ainult see aeg on ümber saanud. Oluline tähelepanek, kirjanik peaks absorbeerima erinevaid hääli ja stiile ja ühel päeval, kui omaenda käekiri paigas, võib need kõik kõrvale jätta. Siis võib raamatuid ette võtta uudishimust või lugemisnaudingust. Mäletan kahte imelist aastat, kui ma ainult lugesin. Üks neist oli ülikooli teisel kursusel. Vormistasin selleks endale akadeemilise puhkuse. Mu isa küsis: sa kavatsed võtta terveks aastaks aja maha, et lihtsalt… lugeda? Ilukirjandust, täpsustasin. Ahah, ütles isa ja ma ei ole kindel, mida ta sel hetkel mõtles. Ma ise olin otsusega rahul ja olen seniajani. Kusjuures mul ei olnud toona üldse plaanis kirjanikuks saada. Istusin Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu „pesakastis” ja võtsin teoseid ette puhtalt lugemisrõõmust. Kui ära väsisin, siis tukastasin sealsamas. Peenematel lugejatel olid omaette kabinetid, aga üliõpilasel polnud sinna asja. Vineerist kast, mis kolmest küljest vaadet piiras, oli piisavalt privaatne. Nutiseadmeid ei olnud ja lähim telefon helises ehk raamatukogu käskijanna kabinetis.

    Sel aastal olen lugenud Kirjanike Liidu romaanivõistluse käsikirju. See oli juba neljas kord vabatahtlikult selles žüriis olla. Käsikirju oli kokku 81 ja neist tuleb mingi muster esile. Kaugeltki mitte kõigist ja ka mitte igaühest eraldi, aga tervikuna. Igal võistlusel on oma juhtmotiivid või korduvad teemad. 2021. aastal oli selleks mitu elu või ühe elu mitu versiooni. Ilmselt on see seotud pandeemiapiirangutega, ootamatult tekkinud võimalusega endasse vaadata ja küsida: kas see, mis mul on… olen ma sellega rahul? Mida ma üldse oma elult tahan? Tahan ma midagi või lähen juba ammu ise­voolu teed? Aga ei saa välistada, et kätte on jõudnud küsimuste esitamise aeg globaalsemas plaanis ja et ühe väikerahva kirjandusvõistlus peegeldab hoopis laiemaid arenguid. Nii mõndki romaanivõistluse käsikirja lugedes olen mõelnud gnostikute uskumusele, mille kohaselt on meie maailma loonud käpardist pantokraator. Ta on kasutanud iseenesest puhast algainet, mille taga on hoopis teistsugune looja, aga ta on sellest kokku klopsinud vildaka kosmose. Ja inimene eksleb ja otsib ümbritsevast asjatult mõtet ja tähendust. Ja sõnastab faute de mieux seletusi, näiteks, et headus on kurjuse puudumine või et kõik olemasolev peab rõhutama sureliku vaba tahet. Aga tegelikult on meie ümber kiivas dekoratsioonid ja keskpärane lavastaja on pannud näitlejad esitama puist dialoogi. Kusagil on täiuslikum maailm, aga sinna jõudmine nõuab pingutust, äratundmist ja lahtiütlemist. Lihtsam on edasi mängida, aplaus on garanteeritud, vaatajad seisavad püsti ja plaksutavad. Võib-olla antakse isegi auhind, selle maailma parimale loojale. Aga teinekord murrab ülalt valgus läbi, meeldetuletusena.        

    Omaette kategooria moodustavad raamatud, mis aitavad teisi raamatuid kirjutada. Mul oli aastaid kirjutuslaual Samuel Becketti „Kuidas see on”, millest lugesin enne tööle asumist lehekülje või paar, omalaadse häälestusena. Samal eesmärgil olen lugenud Jon Fosset ning Jaan Kruusvalli, aga need mõjuvad pikapeale masendavalt. Becketti lugu võib olla esmapilgul trööstitu, aga mulje on helge. Võimalik, et Beckett ei ole enda loodud maailma liiga tõsiselt võtnud, ta on aru saanud, et viga on sinna sisse kodeeritud ja et väike huumor aitab edasi minna. Maailma parandada, nii palju kui võimalik. 

    Siis on veel teiste raamatute avastamise raamatud, see on üks põnevamaid teekondi, kui saad aru, et kunagi palju tähendanud autori taga on keegi teine, kes on originaalsena tundunud stiili palju ehedamalt kasutanud. Nii olen jõudnud Pascal Quignard’i juurest Francis Ponge’ini ja L. F. Céline’i juurest Octave Mirbeau’ni. Need ei ole ilmselt eriti originaalsed avastusretked. Aga mulle on nad rõõmu pakkunud.

    Ammendamatu rõõmu ja valguse allikaks on veel „Loomingu Raamatukogu”. Kui varem tuli väljaandeid raamatupoest otsida, siis praegu on toimetus kõrvalkabinetis.  Kuulen seina tagant liikumist, koputan uksele ja küsin võimalikult väärika näoga: uus number on vist välja tulnud? Sama lugu on „Loominguga”. Olen mõelnud, et täiuslikus maailmas võiksid meie korruse peal tõlkida Mati Sirkel ja Hendrik Lindepuu. Mõlemad on fenomenaalse jõudlusega, vähemalt korra nädalas tasuks ikka läbi astuda: uus raamat on vist välja tulnud?    

  • Artiklid 15.07.2021

    Vaadeldes muutuvaid vorme ja valgust

    Inna Lusti

    Foto: Dmitri Kotjuh

     

    DORIS KAREVA: Mõni tee kirjandusse viib üle kivide ja kändude, läbi karmide eneseületamiste ja kibedate õppetundide. Ühe häll kiigub heinamaal, teise esimesed mälupildid sünnivad raamaturiiulite vahel või klaveri all. Sinu puhul kangastub unistuste lapsepõlv keset vanemate luulet ja lugusid. Millal ja kuidas hakkas sind aga eriti huvitama kujutav kunst, ennekõike raamatugraafika, mida EKA-sse, tol ajal ERKI-sse õppima läksidki? Kes olid kunstnikud, kes sind tol ajal enim köitsid? Mis või kes inspireerib sind praegu?

    PIRET RAUD: EKA-s ma raamatugraafikat tegelikult ei õppinudki, valisin hoopis vabagraafika suuna. Kindel soov minna just nimelt graafikat õppima oli mul juba kaheteistkümnendast eluaastast alates, varasem kunstnikuks saamise soov oli mõnevõrra ebamäärasem. Mäletan, et ema oli üsna ettevaatlik mu julgustamisel, sest 1980-ndate ERKI-sse ja eelkõige just maali ja graafika erialale oli keeruline õppima pääseda – tung sinna oli ülisuur. ERKI oli toona omamoodi boheemluse kants, kus vabaduse tuuled puhusid tugevamalt kui mujal, ning see meelitas ka neid noori, kes praegu valiksid ehk mõne muu eriala.

    Minu huvi kunstitegemise enda vastu aga toetati kodus küll. Olin veel päris laps, kui ema kinkis mulle õlivärvidega maalikasti, mu tädi Anu Raud varustas mind kunstifondist hangitud pintslite, pappide ja paberitega, mida harilikust poest osta ei saanud. Minu ühed kõige helgemad mälestused ongi suviselt Läänemaalt, kus ma armastasin koolitüdrukuna kadakate vahel maalida. See on täiesti isesugune kontakt, mis tekib loodusega siis, kui istud üksinda tundide kaupa ühe koha peal ja seda tähelepanelikult vaatad: minutite kulgedes liiguvad varjud, muutuvad värvid ja rütmid, aeg-ajalt väristab vaatepilti tuulehoog või saabub pilvelaam, mis lööb maastiku ilme täiesti teiseks.

    Kunstiakadeemias olin Vive Tolli õpilane ja see on üks mu elu suurtest vedamistest. Vive Tollis olid koos suurepärane vabagraafik ja raamatu­illust­raa­tor ning ta kandis seda vaimsust, et raamatuillustratsioon võib olla kunst ja mitte pelgalt käsitöö.

    Pärast EKA magistrantuuri lõpetamist olid mitmed teed mu ees valla: Eesti  Kunstimuuseum ostis ära mu lõputöö – vaselõiketehnikas graafiliste lehtede sarja, ja mind julgustati graafikaga jätkama, Krista Kodres soovitas mul aga teha magistrikraad kunstiteaduse vallas ja sealt edasi ehk doktorikraadki. Et ma valisin hoopis raamatute illustreerimise, võib kõrvaltvaatajale näida kergemat teed minekuna, kuid ma ise pole seda kordagi kahetsenud. (Laste)raamatute illustreerimine on toonud leiva lauale ja pakkunud sedasorti rõõmu, mis on isiklik ega hooli välistest hierarhiatest.

    Illustratsioon meeldib mulle, väike formaat ja detailid meeldivad – tillukeses asjas võib peidus olla mõõtmatu. Oma esimesed kunstielamused sain ma lapsena vanemate kunstialbumeid uurides; teadmine, et päris pilt ripub muu­seumi­seinal ja võib olla reprost tunduvalt suurem, jõudis minuni hiljem. Tundus iseenesestmõistetav ja äärmiselt loomulik, et kunst elab raamatukaante vahel. See tunne on minuga siiani.

    D. K.: Kujundasid nooruses päris palju raamatuid, kõlades eriti kokku vist oma ema Aino Perviku loominguga. Ja ühest hetkest hakkasid ise kirjutama. Mismoodi selline äratundmine sündis  – kas oli see juhus või julgustükk?

    P. R.: Oma esimese pikema raamatu kirjutasin siis, kui olin samal ajal hädas Peeter Volkonski lasteluulekogu illustreerimisega. Peetri luuletused olid sedavõrd abstraktsed, et mul tuli need piltidel konkreetse sisuga täites justkui uuesti luua. See oli üsnagi vaevanõudev ja siis ma mõtlesingi, kuivõrd palju kergem ja loomulikum oleks olla ise nii pildi kui ka teksti autor – nii ei peaks end kirjaniku järgi painutama. Samal ajal kuulutati välja lasteraamatu käsikirjade konkurss, millest otsustasin osa võtta. Mulle sobis, et võistlusel osaleti anonüümselt: tahtsin oma tekstile saada objektiivset tagasisidet, mis poleks mõjutatud mu perekonnanimest. Konkursi võitmine rõõmustas mind nõnda, nagu vaid vähesed hilisemad auhinnad või tunnustused rõõmustanud on. „Ernesto küülikutest” on nüüdseks tehtud suur hulk kordustrükke, hiljuti tegi Must Kast sellest laheda lastelavastuse. Ise ma seda praegu üle lugeda ei julge, las ta jääda parem minevikku.

    D. K.: Kust või millest saab lugu enamasti sinu jaoks alguse? On see pilt või tegelane, sõnamäng või unenägu? Mismoodi läheb lugu liikuma ja kas tunned end pigem ühe osalisena selles või kõikvõimsa jutuvestjana?

    P. R.: Siin olen ma vägagi pildiinimene – raamatu idee peab olema mulle visuaalselt kütkestav, kusjuures ma ei mõtle mitte loo keskkonda või tegelasi, vaid kujundite ja allegooriate kaudu väljenduvat visuaalsust. Esmase tõuke annabki mingi kujutluspilt, kujund, alles sealt edasi tulevad karakterid. Lugu kirjutades elan tegelastele kaasa. Ka negatiivsed tüübid võivad muutuda lähedaseks ja nii mõnigi kord olen tundnud, kuidas kirjutamisprotsess mu enda empaatiavõimet kasvatab.

    D. K.: Sinu raamatutes on sageli omamoodi olendeid, mitte rõhutatult eripäraseid, aga siiski isesuguseid, kes püüavad jõudumööda hakkama saada tekkivate olukordadega. Mulle ei ole silma jäänud ühtegi kurja olendit või dramaatilist mustade ja valgete jõudude heitlust – selline varjundirohke ja peenekoeline maailm tundub sügavalt sümpaatne. Milline sinu tegelastest on sulle endale kõige lähedasem, kellega samastud kõige meelsamini?

    P. R.: See on tõepoolest nii, et igasugune kummalisus on mulle pigem huvitav kui peletav ning õigus olla isesugune ja eriline on üks mu loomingu läbivaid motiive. Vahel isegi mõtlen, et kas ma äkki ei tee eeskujulikule väikekodanlasele natuke liiga, kui ma kõiki neid veidrikke temast kõrgemale sean, samas ma usun, et väikekodanlane saab hakkama ilma minu kaastundetagi.

    Ühegi konkreetse tegelasega ma lausa samastuda ei oska. Kogu mu looming on eelkõige kujutlusvõime vili, nagu ka mu tegelased – ma ei ole otse elust maha kirjutaja tüüp. Aga muidu on mulle üsna sümpaatne Vincent van Goghi kõrv ühest mu pildiraamatust – too leiab end ühel päeval ilma peata ning autoriteedi (pea) lahkumine paiskab ta identiteediotsingutesse, mille käigus ta avastab, et tema kutsumus on olla hea kuulaja. Praeguses ajas, mil rääkijaid on rohkem kui kuulajaid, tundub selline Kõrv päris vajalik ja armas tegelane.

    D. K.: Kuna juhtusime samas koolis käima, aga eri aegadel, ei saa lahti kiusa­tusest küsida, missugused olid sinu muljed? Minu mäletamist mööda polnud 7. keskkool, praegune Inglise Kolledž kuigi kerge, küll aga kirgas elukool, isiksuste tulevärk.

    P. R.: Mõistan hästi, miks sa seda küsid. 7. keskkool ei olnud kindlasti kerge ja mu mälestused kooliajast ei ole kuigi helged, eelistasin kooliskäimisele koduste ja Harju 1 õuelaste seltsi.

    Kui olin kaheksa-aastane, sai mu isa insuldi ning jäi halvatuks. Isa haigus mõjutas tublisti mu elu, õppeedukus langes ning tuli teha üksjagu tööd, et ree peale tagasi saada. Suurema osa kooliajast olin klassi parimaid õpilasi, ometi saatis mind pidev hirm, et äkki ma pole piisavalt hea ja mind visatakse koolist välja. Praegu mõjub see absurdselt, aga põhikooli lõpus närveerisin ma päris korralikult, et kas ikka pääsen keskkooliastmesse edasi õppima, ehkki tunnistusel olid ainult viied. Nüüd, aastaid hiljem sellest klassikaaslastega rääkides on selgunud, et sarnane hirm kummitas paljusid meist, ent toona me arvasime, et oleme oma ärevuses üksi.

    Kunstiakadeemia mõjus pärast 7. keskkooli justkui sanatoorium: toetas eneseusku, väärtustas iseseisvat mõtlemist, ka isiksuste tulevärk, millele viitad, särises seal eredamalt. Ma usun, et 7. keskkooli kogemusel on oma osa mu sisemiste tõekspidamiste kujunemisel: mulle on täiesti vastuvõetamatu vaimne vägivald ja isiksuse allutamine, nõrgema üle domineerimine nii ühiskonnas kui ka inimestevahelistes suhetes. See teema on tugevasti esil ka mu loomingus.

    Kõigele vaatamata olen 7. keskkoolile mitmes mõttes tänulik – hariduse sai sealt ju suurepärase.

    D. K.: Su vanemad, vanavanemad, vennad ja vanem poeg on kõik väga erinäolised kirjanikud, samas üksteist toetavad ja täiendavad. Kas kunagi on kodus üldse ette tulnud põhimõttelisi vaidlusi? Ja kui, siis mis mustri järgi on need lahendunud?

    P. R.: Me vaidleme päris palju, ometi oleme põhimõttelistes küsimustes sama meelt. Kui mõtlema hakata, siis ma ei oskagi öelda, miks ja mille üle me siis nii väga vaidleme, aga need kõnelused on alati tulised, samas mitte kunagi kurjad.

    D. K.: Sinust on jäänud mulje kui väga selgepilgulisest ja vastutustundlikust inimesest. Kuivõrd oled kunagi tundnud suure ja auväärse suguvõsa liikmena mingit mõjuängiks nimetatavat kammitsetust või kohustust? Või kogenud pigem rõõmsat turvatunnet: „Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene…”

    P. R.: Meil on tõesti ühtehoidev pere, kus üksteisest hoolitakse, nii et turva­tunne, millest räägid, on kahtlemata olemas. Mõlemad mu vennad hoiavad mind ja ma ise tean hästi, mida tähendab õearmastus. Lapsena tundsin omamoodi dramaatilist lähedust kõigi nende ennastohverdavate muinasjutuõdedega: Grimmide „Seitsme kaarna” muinasjutus lõikab õde endal sõrme ära, et keerata sellega lahti värav ja vabastada vennad nõidusest, Anderseni „Metsluikedes” on õe pingutused vendade päästmisel üsna samaväärsed. Soov olla vendade jaoks olemas pole aastate jooksul kuhugi kadunud.

    Keerulisem on toime tulla suhtumiste ja hoiakutega, mis on meie suguvõsa suhtes tekkinud perest väljaspool. Tuleks aru saada, et me oleme kõik siiski erinevad isiksused, mitte üksainus samamoodi mõtlev ja hingav homogeenne Raud. Ma usun ka, et ma pole Raudadest ainus, kes on tüdinud jutust, et kõik, mis tal hästi välja kukub, juhtub tänu geenidele. Nagu mul endal poleks mingit osa – geenid kirjutavad, geenid joonistavad, geenid sünnitavad ja kasvatavad lapsi. Geenide kaudu olen süüdi ka kõiges halvas, mida on kunagi korda saatnud mu vanaisa. Seda geeni-juttu võiks tõepoolest vähem olla, seda enam, et ma ise usun: geenidest olulisem osa inimese kujunemisel on teda ümbritseval keskkonnal.

    D. K.: Sinu raamatud on laias maailmas hiilgavat vastukaja leidnud; arvustusi on ilmunud ka Eestis, aga minu muljet mööda mõnevõrra napimaid. Kas sinu meelest on mõni su teos jäänud peaaegu märkamata või on mõnd teksti ekslikult tõlgendatud? Kuidas sa üldse tajud kirjandus- ja kunstikriitika praegust olukorda Eestis? Kas ja mis võiks olla teisiti?

    P. R.: On tõsi, et häid sõnu on mulle väljaspool Eestit rohkem öeldud, kuid kindlasti ei saa ma ka kurta, nagu siin mind keegi ei märkaks või üldse ei mõistaks – tähelepanu on pööratud piisavalt. Ekslikku tõlgendamist ei oska ma kellelegi ette heita, eks lugejad ja sealhulgas kriitikud võivadki samadest tekstidest erinevalt aru saada. Mõnele on antud võime vaadata kujundite taha, teine loeb tekste sirgjoonelisemalt.

    Mis üldisemalt kirjanduskriitika hetkeseisu puudutab, siis ma pole ju kuigi originaalne, kui arvan, et üleliia hõisata siin põhjust ei ole. Tase on ebaühtlane: ühessamas väljaandes võivad kõrvuti olla hea stiili ja huvitava vaatenurgaga põhjalikud arvustused ning internetist leitud info põhjal kokku pandud koolikirjandi moodi kirjutised. Kriitikalt ootaks rohkem analüüsi ja vähem hinnanguid ning veel vähem mõõdutundetut materdamist. Olen siin paratamatult autorite poolel ja kui kuskil midagi lahmivat näen, siis tunnen autoriga soli­daarsust. Kui on tegu debüüdiga, siis seda enam.

    Kõige selle negatiivsuse põhjused võivad olla erinevad: mõnel juhul on selleks mingi ärapanemislust, vahel ka maailmavaatelised erimeelsused, üsna sagedasti aga lihtsalt provintsisnobism ja ebakindlus – midagi maha tampides tekib petlik mulje iseenda kõrgemal seismisest. Halvustav hoiak on justkui kindla peale minek. Hirmust kiitvat sõna lausudes lolliks jääda saan ma inimlikus mõttes isegi aru – kes meist ei sooviks näida ägedam, kui ta tegelikult on. Muidugi ei arva ma, et teise äärmusse kaldumine oleks parem, ent kui teose kohta tõesti pole ainsatki head sõna öelda, siis ehk ei ole üldse otstarbekas selle arvustamisele leheruumi kulutada?

    D. K.: Mäletan su kunagist märkust loojasaatuste üle arutledes: igaüks, iga kirjanik saab midagi – ja keegi ei saa kõike. Meelde jäi su leebe elutarkus, mis pärinenuks justkui hoopis pikemast elukogemusest. Millise kaardi sa ise kõige meelsamini pakist tõmbaksid? Kas hindad kõrgemalt kriitikute tunnustust ja auhinnasadu, laialdast lugejamenu, rahvusvahelist tuntust ja rohkeid tõlkeid või endale kõige olulisemate inimeste jäägitut usku sinusse? Kõrvaltvaates on see kõik ju olemas, aga kas proportsioonid langevad kokku su enda eelistustega?

    P. R.: Ilmselt oleks igale kirjanikule hea, kui kõike, mida nimetasid, küll jaguks, aga mitte nii palju, et see hakkaks talle vastu töötama. Ma ei usu, et seal kõige kõrgemas tipus särada olekski nii väga tore. Tipus olla on üksildane ning tipus olija on hea sihtmärk kõigile neile, kes sooviksid end seal ise sisse seada. Tipus tuleb hoida pea madalas või siis kasvatada endale soomused (iroonia näiteks sobib soomusrüüks hästi). Kuid kas pealaest jalatallani soomustatud kirjanik on lõppkokkuvõttes üldse kuigi palju väärt?

    D. K.: Tõsi, tõsi; siin tuleb meelde Betti Alver: Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja. Aga sina oled leidnud omamoodi tee. Lisaks arvukatele suurepärastele lasteraamatutele on sul mõne aasta eest ilmunud põneva pealkirjaga romaan „Initsiaal purjeka ja papagoiga”, suure lugejamenu osaliseks sai romaan „Verihurmade aed” ja viimati äratas erksat tähelepanu su novellikogu „Kaotatud sõrmed”. Kas on veel mõni vorm, mida oled salamisi igatsenud vallata ja isegi proovinud, aga esialgu pole päriselt välja tulnud? Oled sa kunagi näiteks luuletanud – või mõelnud näidendi kirjutamisele?

    P. R.: Ei ole igatsenud ega ka proovinud, aga luulet loen ja näidendeid samuti. Teatris etendusi vaatamas käin harvem.

    D. K.: Kas on sulle kunagi tehtud ettepanek koostööks animakunsti vallas? Sinu raamatute põhjal on kerge ette kujutada haaravaid multifilme – otse imelik, et ei tea neid siiani tehtud olevat. Kas oled koostööd teinud muusikutega?

    P. R.: Eesti muusikutega ma koos töötanud ei ole, kuid mõned aastad tagasi loodi mu lugude põhjal muusikaline lavastus Prantsusmaal Lyonis. See ei olnud traditsiooniline teatritükk, vaid nüüdismuusikal põhinev eksperimentaalne asi, muusika sellele lõid heliloojad Samuel Sighicelli ja Benjamin de la Fuente, ette kandsid süvamuusikale orienteeritud Spirito koori solistid. Tulemus rõõmustas mind: see oli lahedalt ebaharilik ja tabas mu lugude absurdimaigulist tuuma mingil minule täiesti ootamatul moel.

    Animatsiooni vallas on minu poole pöördutud küll. Mõne pakkumise olen ära öelnud, aga praegu on paremaid aegu ootamas koostöö Andres Tenusaarega.

    D. K.: Praeguseks on sinu looming jõudnud juuri ajada paljudes kultuurides. Kas on sul ülevaadet, kui paljudesse keeltesse on su raamatuid tõlgitud? Milline vastukaja on sind kõige rohkem üllatanud ja kus peale Eesti tunned end kõige kodusemalt, silmapilkselt mõistetuna ja omaks võetuna? Millises kultuuris oleks sul endal kõige huvitavam kaasa rääkida?

    P. R.: Tõlkeõigusi on müüdud kahekümnesse keelde. Hiinakeelset raamatut, mis on ilmumas või juba ilmunud Taiwanis, pole ma ise veel käes hoidnud ja ukrainakeelne raamat on alles tõlkimisel. Kokku on võõrkeelseid raamatuid ilmunud pisut üle viiekümne.

    Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik need tõlked ei lähe mulle korda. Vägagi lähevad, nagu ka kohtumised nii tohutult erinevatest kultuuridest pärinevate lastega maailma eri paigus. Kui ikka oma silmaga näha, et raamatut, mille kallal olen pusinud oma tillukeses toas, supp köögis pliidi peal podisemas ja pesumasin surisemas, uurivad võrdse huviga Londoni kallite erakoolide kasvandikud, Pekingi keskklassi ülimalt hoitud võsud ja Pariisi äärelinna raskemini toime tulevate perede lapsed, siis see on kummaline tunne. Äratundmine, et sellel, mida ma teen, on mingi inimlik mõõde, mis ületab klassivahesid ja riigipiire ning on ühtlasi näoga tuleviku poole suunatud.

    Kõige soojemalt on mind omaks võetud Prantsusmaal: mitmed mu raamatud ongi algselt valminud prantslaste jaoks. Éditions du Rouergue esindab ka paljude mu raamatute tõlkeõigusi, mistõttu need on jõudnud keeltesse, kuhu eesti autorite tekste harvemini tõlgitakse, näiteks kas või korea keelde. Koostöö prantslastega on olnud haruldaselt inspireeriv eelkõige tänu kirjastuse kunstilisele juhile Olivier Douzou’le, kes on ise Prantsusmaal üks tuntumaid illustraatoreid ja autoreid ning ühtlasi fantastiline kujundaja.

    Ma ei ole selle peale mõelnud, kuidas ma ise Prantsusmaa kultuuris kaasa rääkida saaks, mul ei ole olnud sellist ambitsiooni, ma ei oska isegi prantsuse keelt. Küll on aga see, mis toimub Prantsusmaa illustratsioonikunstis, mulle äärmiselt huvitav, tiivustav: seal on omapära, on poeesiat ja huumorit, on nukrust ja teravust ning kõike seda puistatakse nagu küllusesarvest võrdse heldusega nii sülelapsele kui ka vanainimesele.

    Raamatuid olen teinud veel jaapanlastele, samuti Briti kirjastusele Thames & Hudson. Viimane on mulle südamelähedane seetõttu, et üliõpilasena sai kunstiajaloo kohta õpitud nende World of Art sarja raamatutest ning hästi tore tunne on kõigi nende aastate järel sama delfiinidega logo juurde tagasi jõuda, kuid nüüd hoopis teises rollis.

    D. K.: Lisaks kirjandusele ja kunstile pakuvad sulle küllap huvi veel mitmed eluvaldkonnad. Mis sind aga veel nii sügavalt köidab, et võiksid sellele ühes või teises vormis kogu elu pühendada? Loodus? Kokakunst? Inimhingede harimine ja tervendamine?

    P. R.: Ma ei oska muud kirge välja tuua kui vaatamine ja vaatlemine – olgu selleks siis mets, meri, arhitektuur või öine valgustatud linnatänav –, kuid see kõik on muidugi otsapidi seotud mu tööga. Mulle on huvitav, kui pilk märkab harjumuspärases mingit nihet, aga samavõrra olen rõõmus, kui midagi on lihtsalt ilus – näiteks kauss tomatitega, mis säravad köögiaknast paistva päi­kese käes. Kõige igapäevasemad valgused ja vormid oma pidevas muutumises võivad mind õnnelikuks teha.

    D. K.: Kuidas paar viimast aastat sinule on mõjunud – kas naudid sülle langenud aega, et pühenduda jäägitult loomingule, või kas tunned pigem puudust senistest inspireerivatest kohtumistest, teatri- ja kontserdielamustest? Kas oled avastanud uusi paiku või inimesi, kujundanud uusi harjumusi?

    P. R.: Olen terve selle aja joonistanud ja kirjutanud: möödunud aastal töötasin novellikogu „Kaotatud sõrmed” kallal, praegu olen lõpetamas romaani „Portselanist nael”. Ära on jäänud mitmed reisid, suhtlemist on vähem, mis ei ole mind siiski kuigivõrd kurvastanud. Vastupidi, tunnen, et olen muutunud inimpelglikuks, ning kui ühiskond taas avaneb, siis tõenäoliselt nõuab see minult isegi teatavat eneseületust, et oma hubasest koopast välja astuda.

    D. K.: Missugune on raamat, mida pikemat aega oled endas kandnud kui igatsust, ideaali? Raamat, mida tahaksid lugeda, raamat, mida kripeldaks kirju­tada?

    P. R.: See on iga raamat, mille kirjutamist ma parajasti alustan: alguses on peas abstraktne tuhandest võimalusest pakatav ideaal, kuid lõpupunkti pannes jõuab kohale arusaamine, et ühes raamatus on võimalik sellest kinni püüda vaid kröömike.

    D. K.: Sinu soojas, õige õrnmõrkjalt nukras helguses on midagi, mis toob meelde Banksy tüdruku punase õhupalliga. Millise soovi saadaksid sina taevalaotusse?

    P. R.: Eks ma soovin sama, mida ilmselt inimesed terves maailmas praegu soovivad – et sellest vastikust viirusest võimalikult kiiresti ja lõplikult võitu saadaks.

    D. K.: Aitäh, Piret, lahkelt vastamast. Ootan juba põnevusega, et portselanist nael leiaks samaväärse haamri. Valguse ja vormi lummavaid muutumisi ja heldeid sünnipäevaüllatusi!

  • Artiklid 12.07.2021

    Skala Eressu

    Inna Lusti

    Foto: Karoliina Kagovere

    Heidad voodile pikali,
        seista enam ei jaksa.
    Annad igatsusele voli,
        valetada enam ei jaksa.

     

    Võõras keel jõuab kohale,
         tõlkida enam ei jaksa.
    Lased valguse endasse,
         hämarust enam ei jaksa.
    Lased helid endasse,
         vaikust enam ei jaksa.

     

    Lähed riietega vette,
         vahetada enam ei jaksa.
    Lased elust lahti,
         hoida enam ei jaksa.

     

     

    Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood