2. juuli – Piret Kruuspere 60

15. juuli – Piret Raud 50

17. juuli – Aarne Ruben 50

20. juuli – Krista Kaer 70

30. juuli – Ervin Õunapuu 65

 

juuni kirjanduslikul teisipäeval esitleti kultuuriklubis Salong kogumikku „Eesti novell 2021”. Esinesid kogumiku autorid ja toimetajad Mudlum, Jüri Kolk, Piret Põldver, Tauno Vahter, Neeme Näripä, Maarja Kangro, Johanna Ross ja Urmas Vadi. Vestlust juhtis Siim Lill.

 

juunil, lastekaitsepäeval rääkis Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna haru­kogu õue õpitoas „Minu esimene raamat” oma loometee algusest noor autor Grete Kaio. Karlova harukogus toimus õueüritus „Pipi otsib Spunki” ning raamatukogus sees sai vaadata Rootsi Suursaatkonna vahendatud näitust „Palju õnne, Pipi!”.

 

juuni kirjanduslikul kolmapäeval esitles Katri Raik oma raamatut „Viimane lahke maja”, autoriga vestles Tiit Aleksejev.

 

juunil esitleti raamatupoes Puänt Stig Claessoni raamatut „Sina maga, mina pesen nõud”. Raamatust vestlesid Peeter Sauter ja Urmas Vadi. Samuti esitleti novellikogu „Armastus pärast ja teisi lugusid”, vestlesid Ave Taavet ja Jan Kaus.

 

juunil toimus Tartus festivali „Läbi linna” raames Eharoosa kirjandusõhtu „Linnas ja linna taga”. Üles astusid Aliis Aalmann, Ann Viisileht, Anti Saar, Juhan Voolaid, Jüri Kolk ja Piret Põldver. Õhtut juhatas Carolina Pihelgas. Musitseerisid Imar Kutšukali, David Ilmar Lepasaar Beecher ja Triinu Viilukas.

 

juunil esitleti kultuuriklubis Salong Siim Lille luulekogu pealkirja. Ettekandega esinesid Mihkel Kunnus, Kaspar Jassa, Hasso Krull, Joosep Susi, Neeme Näripä, Paavo Matsin, Berk Vaher ja autor ise. Esines ansambel Iso Pullo.

 

juunil esitleti raamatupoes Puänt kogumikku „Eesti novell 2021”. Esinesid Triinu Meres, Ilja Prozorov, Kai Kask, Piret Raud, P. I. Filimonov ja Ave Taavet, vestlust juhtis Mudlum.

 

juuni kirjanduslikul teisipäeval Elvas tähistati Ain Kaalepi mälestuspäeva. Sõnavõtuga esinesid Toomas Kiho ja Arne Merilai. Ain Kaalepi loomingut esitas Tartu luuleteater.

 

juunil esitleti Solarise Apollo kaupluses Neeme Kuninga raamatut „Ooperinovellid” ning Marten Kuninga luulekogu „Sabata koma”. Autoritega vestles Juku-Kalle Raid.

 

juunil esitleti Tallinna Kirjandus­kes­kuse Tammsaare muuseumi aias Too­mas Liivi raamatut „Apokrüüfid“. Sõna võtsid raamatu koostaja ja toimetaja Elo Lindsalu, Toomas Haug, Jaanus Vaiksoo, Rolf Liiv ja Veronika Kivisilla.

 

juunil esitles Peeter Sauter kohvikus Kohalik oma teost „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”. Autoriga vestles Andrei Hvostov.

 

juunil pidas Kurmo Konsa kultuuriklubis Salong ettekande pealkirjaga „Ulme­maailmade loomisest”.

 

juunil esitles Jüri Kolk kultuuriklubis Salong artiklikogumikku „Argitraagikaid ja teisi artikleid. Artikleid aastatest 2010–2020”. Autoriga vestles Siim Lill.

 

juunil toimus Tartu Ülikooli botaanikaaias Loodusfestivali raames üritus „Linnujämm”. Luulet lugesid Aliis Aalmann, Adam Cullen, Krista Ojasaar ja Kristel Algvere. Musitseerisid Kuno Malva, Maarja Soomre, Leanne Barbo, Martin Kuusk, Sänni Noormets, Pille-Rite Rei ja Andre Maaker. Õhtut juhtis Veljo Runnel.

 

juunil anti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses üle Eesti Kirjanike Liidu Siuru fondi stipendium, mille pälvis Joosep Vesselov luulekogu „Linna laul” eest. Žüriisse kuulusid Berk Vaher, Märt Välja­taga ja Veronika Kivisilla.

 

juuni kirjanduslikul teisipäeval esitles Markus Väin kultuuriklubis Salong oma romaani „Loss”, autoriga vestles Piret Põldver.

 

juuni kirjanduslikul kolmapäeval esitles Eva Koff oma romaani „Kirgas uni”. Autoriga vestles Triinu Tamm, katkendeid teosest luges Jan Ehrenberg, musitseerisid Sander Udikas ja Indrek Koff.

 

juunil esitles Peeter Kormašov EKKM-i kohvikus Lisanna oma romaani „Peatusest peatusesse”. Autoriga vestles Keiu Virro, tekstikatkeid esitas Maria Esko.

 

juunil esitles Kätlin Kaldmaa raa­ma­tu­poes Puänt oma novellikogu „Hundi taltsutamine”. Autoriga vestles Mari Peegel, katkendeid teosest luges Maarja Mitt-Pichen.

 

juunil toimus Kirjanike Maja saalis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu, millel osales koos volitustega 156 EKL-i lii­get. Sõnavõtuga esinesid esimees Tiit Aleksejev, haldusjuht Taivo Mälton ja revisjo­nikomisjoni esimees Indrek Tart. Üldkogu kinnitas 2020. aasta tege­vusaru­ande ja majandusaasta aruande ning 2021. aasta eelarve. Vabal foorumil võtsid sõna Kätlin Kaldmaa, Jüri Kaldmaa, Krista Ojasaar, Indrek Mesikepp, Jaan Malin, Arvo Valton, Toivo Tasa ja Maimu Berg. Tiit Aleksejev kuulutas välja Käsmu fondi.

 

juuni kirjanduslikul teisipäeval esit­leti Pentti Linkola esseevalimikku „Teisiti­mõtleja märkmed”. Raamatust vestlesid Kaido Kama, Priit-Kalev Parts ja Torm Parts.

 

juunil kuulutati välja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esimese koha pälvisid Loone Ots käsikirjaga „Armastus” ja Juta Kivimäe käsikirjaga „Suur tuba”. Teisele kohale tuli Heli Kendra käsikirjaga „Kärkä”. Kolmanda kohaga tunnustati Taavi Liiase käsikirja „Helmandi silmus”. EKSA ja EKI andsid välja ühise keele- ja stiiliauhinna, mille pälvis Kiwa käsikirja „Kummiliimiallikad” eest. Margus Karu SA eripreemiaga tunnustati Katariina Ratasepa käsikirja „Ohverduste sügis” ja Postimees Kirjastus tunnustas Triin Talki käsikirja „Auhind õigesti elatud elu eest”. Tallinna linnavalitsus tunnustas Eve Lauri käsikirja „Mis nimi loeb”.

Äramärkimisega tunnustati ka Mario Pulveri „Lokomotiivi” ja Meelis Krafti „Veealuseid”. Žüriisse kuulusid Tiit Aleksejev, Andrei Hvostov, Taavi Kangur, Jan Kaus, Eva Koff, Kairi Kruus, Kertu Rakke ja Reeli Reinaus. Kokku laekus romaanivõistlusele 81 käsikirja.

 

juunil toimus Võsul Ukulele luulefestival. Üles astusid Doris Kareva, Jürgen Rooste, Triin Tasuja, Reijo Roos, Mari-Liis Müürsepp, Talvike Mändla, Jete Eevald, Kelli Kiipus, Grete Kaio, Karl Mürk, Iina Gyldén, Mart Rauba, Hella Õitspuu, Jesper, Iti Arvisto, Anne-Mai ja Lem, avatud oli vaba lava.

 

juunil avati Käsmu Meremuuseumis Dagmar Normeti 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestusnäitus.

 

juuni kirjanduslikul kolmapäeval esitleti raamatusarja „Eesti luuletajad Jelena Skulskaja tõlkes”. Esinesid Triin Soomets, Maarja Kangro ja Karl Martin Sinijärv, Jelena Skulskaja ja teatristuudio Poeesia Sõpruskond näitlejad. Õhtut juhtis Igor Kotjuh.

Üks mees, eesti luuletaja

Meil oli tol õhtul sama Handke raamat lugemiseks kaasa võetud, oli ka ühesugune fotoaparaat ja tintenpen – see kõige parem. See juhtus üheksa aasta eest Kavastus, Jumalike Ilmutuste kirjastuse autorite esimeses suvelaagris. Oli aeg, kui „Eesti Ekspressi” lahti tehes ja Marko nappe ridu lugedes mõtlesin teinekord näiteks, et kes see Marko Mägi üldse on, olemata kursis Tallinna öö- ja klubieluga. Äsja ilmunud Peter Handke „Kirjaniku pärastlõuna” jäi meil Markoga sama koha pealt pooleli.

Esimest korda Luunjas Marko esinemist kuuldes jooksid mul niimoodi külmavärinad üle selja nagu siis, kui kunagi Juhan Viidingut esimest korda musta laega saalis kuulsin. Muidugi kutsusin ta peale seda Tartusse esinema ja see oli tavakodaniku mõistes täielik katastroof. „Tead, kui raske mul on kaine olla,” ütles Marko. Kuid need, kes jõudsid Marko Mägi saabumise tol õhtul ära oodata, ei pidanud pettuma.

Käisin Markol külas tolsamal 2012. aas­tal, kui elus oli veel ka Sergei Stadnikov, väga tark mees ja egüptoloog, kes tahtis Marko Mägiga vahetuskaupa teha. Kaup oleks välja näinud nii, et Marko Mägi oleks Stadnikovil lubanud oma tudengitega tema kahetoalises Mustamäe korteris seminare teha ja Stadni­kov oleks talle iga päev elu lõpuni ostnud ühe kaheliitrise õlle. Marko ei saanud nii­sugust kaupa teha ega tahtnud mindki oma korterisse las­ta, sest nagu ta maja ees ütles: „Sa saad kultuurišoki.” Tegime trepil suitsu ja ma püüdsin Markole selgeks teha, et olen kõike näinud (nii tundus), olin isegi Vahingu ukse taga seisnud Kalev Kuduga ja oodanud, et Vahing võtme leiaks, aga võti jäi leidmata; Kudu ennustas, et „seal tuleb koristada”. Olin käinud Supilinna kodudes ja Lembit Kurvitsa elamises Lootuse tänaval ja enda meelest näinud palju.

Muidugi sain Marko korterisse – sisse läksin ühe inimesena ja kaksteist tundi hiljem tulin välja teisena. Mõni näeb kümme aastat vaeva oma isiksuse muutmise kallal, loeb läbi sadu raamatuid, rakendab askeesi ja vaimseid praktikaid või läheb ööseks hiide ja loodab läbida isiksuse transformatsiooni ja sellest kõigest on vähem kasu kui ühest ööst Marko Mustamäe korteris. Ühes toas oli tavaline boheemlase elamine, mille kirjeldamiseks on sõnad mõnevõrra jõuetud. Stiihia keskel püüdis elada ka taksikoer Jaagup. Teises toas oli toasuurune ajakapsel,  mis oli (võib ka olla, et ainult minu meelest) salvestanud hetke paar-kolmkümmend aastat tagasi ning ehk seletas pisut, miks Markoga niimoodi läks. Igatahes kujutasin hiljem ette, kui Marko mulle Tallinnast lauatelefonilt lauatelefonile helistas, kuidas ta pimedas elutoas (pirn laes on ammu läbi) istub, 70-ndate tugitoolis, millel on triibuline ajastuomane kate, laua­kese taga, mil samast ajastust laudlina, surub järjekordse koni raskesse Tarbeklaasi tuhatoosi ja räägib vanaaegse telefoni toru kõrva ääres hoides umbes seda juttu, et homme koristab toa ära, kuigi selleni jõuda on raske, mina kordan, et „nii ei saa”, aga „kuidas saab”, seda ka ei tea. Sest põrandal on ju ajaleheväljalõiked!

Ta tegi ajaleheväljalõikeid näiteks kirjanduse kohta – kujutleme kedagi ääretult pedantset, kes teeb lõikeid veel XXI sajandi teisel kümnendil ning loodab need klammerdada kaustadesse. Olen istunud tema kodus ja vaadanud pildialbumeid. Kavastus oli tal samuti kaasas fotoaparaat, kuhu sisse käis päris film. Ta elas arvatavasti kogu elu ühes kohas. Aga kui ta mulle kultuurikilomeetrit tutvustas, siis ta näitas maja, kus oli pruudiga elanud. Hilisemad teated Marko kohta tulid sõpradelt ja kunagistelt kolleegidelt, Katrin Välilt, kes teda vahel autoga koju sõidutas, Mait Vaigult, kes sõpradega talle arsti­abi otsis, Aarne Rubenilt, kes meenutas vahvaid „Õhtulehe” aastaid, mis annaksid meile paksu köite Marko lehelugusid. Kuigi näis, et juba 2012. aastal ei lootnud Marko enam midagi, teades hästi, milleks see kõik – vastuse andis ajak­apsliks muutunud tuba. Tõesti, vana Egiptus oli võimatu paik ja Stadnikov ei saanud sinna tudengeid viia – Marko korter asus palju lähemal, tuli ainult bussi või trolliga sõita Siili peatusesse.

Küllap on igaüks näinud psühhedeelsetel hetkedel, kuidas näiteks kujundid tapeedimustris moodustavad korraks inimese või muu äratuntava kuju – nii nägin ka mina Marko korterist lahkudes põrandal ajaleheväljalõigete pealkirjades sõnumit, mida Marko ise välja ei öelnud. Sel kohal kasutan Bukowski sõnu: „kui maailm aktsepteeriks, et tervik koosneb KÕIGIST osadest, oleks meil ehk mingisugunegi võimalus,” ja ma astusin sellest korterist välja ja minu maailmapilt oli saanud hoobi, nii et miski ei läinud päris samasse paika tagasi.

Marko oli Tallinna poiss, 32. keskkooli lõpetanud, õppinud eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis, ja sellessesamasse eesti kirjandusse suhtus ta tohutu respektiga. Ükskõik mis seisundis ja olukorras kirjutas ta absoluutselt perfektses eesti keeles, unustamata suurtähti, punkte või komasid. Isegi kinnisilmi oli ta selles täpne. 2012. aastal ilmus Marko Mägi debüüt­luulekogu „Maitsestatud kanad” (kirjastus Jumalikud Ilmutused) ning ta esitati Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2015. aastal andis kirjastus Jumalikud Ilmutused välja luulekogu „Pealehakkamise küsimus” ning jutukogu „Luukerena laanes ja linnas”. Jumalike Ilmutuste suvepäevadel 2014. aastal anti Tõelise Juhan Liivi esimene luulepreemia just Marko Mägile. Kes tookord kirjutas Tallinnast nii:

„Aga mis 100 asjaga ise jändad? Tahad, tulen appi? Aga kui ütlen, et ok, tulen asja parandama ja tegelikkus näitab, et olen veel rohkem käkki kokku keeranud? Kas nii sobiks? Aga pane võimsalt. Vähemalt tuleb püüda panna võimsalt.

Ega muidu pole ju väga mõtet.”

 

Piret Bristol

Suve hakul lahkus meie seast 87-aasta­sena kirjandusteadlane ja lastekirjan­duse uurija Reet Krusten. Ta sündis esiklapsena kultuuritegelaste peres. Tema isa Erni (Ernst) Krusten ja onu Pedro Krusten olid mõlemad kirjanikud, onu Otto Krusten oli aga karikaturist. Seetõttu tundus pärast põhi- ja keskhariduse omandamist Lääne-Virumaal loomulik valik astuda Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima. Peale lõpetamist töötas Reet Krusten Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirandi ja teadurina ning Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana.

Krusten alustas kirjandusteadla­sena proosa uurimisega ning kaitses 1966. aas­tal filoloogiakandidaadi kraa­di väi­te­kirjaga „Eesti nõukogude proosa­k­irjanduse arengujooni sõjajärgsel perioodil”. Hilisemal ajal keskendus ta aga pigem lastekirjandusele. Artiklid lastekirjandusest „Eesti kirjanduse ajaloo” köidetesse ja teistesse teatme­teostesse (EKBL, ENE, ENEKE jm) on valminud just tema käe all. Krusteni lastekirjandusliku uurimistöö tipuks võib pidada eesti lastekirjanduse esimest täielikku arenguloolist ülevaadet „Eesti lastekirjandus” (1995), mis viis selle ainevaldkonna käsitluse kirjandusteaduslikule, tugeva teoreetilise baasiga tasandile. Tegemist on teosega, mis kõigil lastekirjanduse uurijatel kirjutuslaua nurgal seistes tänastelgi tegemistel ajaloolist tuge ja inspiratsiooni pakub.

Reet Krusteni eestvõtmisel avaldati mitmeid 1920.–1930. aastatel tegutsenud ning Nõukogude perioodil põlu alla sattunud kirjanike valikkogusid lastele. Tema koostatuna ja põhjaliku eessõnaga varustatuna nägi sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust” trükivalgust paljude unustusse määratud kirjanike looming: Jüri Parijõe „Jutte” (1982), Jaan Vahtra „Metsajärv” (1982), Marta Sillaotsa „Trips, Traps, Trull ja teised” (1987) ja Reinhold Kamseni „Kodukoppel” (1992). „Vanad aabitsajutud” (1993) tõi aga rambivalgusesse parimad aabitsa- ja lugemikupalad aastatest 1795–1940. Hilisematelgi perioodidel leidis Reet Krusten arhiiviriiuleilt ikka seda, mis meie lastekirjanduslikku mälu turgutaks ja taastoodaks. Kogumikud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2009), „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ (2009) ja „Eesti muistendite kuldraamat” (2010) on selle tõestuseks.

Need, kel oli õnn Reet Krusteniga koos­­­tööd teha, meenutavad tema laialdasi üldkultuurilisi teadmisi, täpsust, süvenemisvõimet ning jäägitut armastust laste­kirjanduse vastu. Ajast, mil Krusten oli juba vaieldamatu autoriteet laste­kirjanduse vallas, mäletavad tollased vald­konnaga alustajad tema sooja südam­likkust ja toetavat kätt. Lahkelt juhatas ta noori uurijaid läbi meie lastekirjanduse ajaloo, meenutas omaaegset ajaloolist tausta, tõi sealt esile paralleele kaasajaga, aitas leida akadeemilist teoreetilist kirjandust ning juhatas kätte uurimisteel kaduma kippuva suuna. Kunagi ei olnud tunda üleolevat või kõiketeadvat suhtumist, pigem hindas ta uute tulijate värskeid ideid ja tegutsemisuljust, pakkudes toeks oma kogemusi ja teadmisi.

Reet Krusteni loendamatutest arvustustest ja lastekirjanduslikest artiklitest ilmneb juba algusaastail tema kompromissitu loomus ja nõudlikkus laste­kirjanduse suhtes. 19. sajandi lõpust tuttav lausung „Ainult parim on las­tele küllalt hea” oli Reet Krustenile vääramatuks põhimõtteks – ta leidis, et lastekirjanduse keskmes peab olema laps, kellele kirjutades ei tohi teha mingit hin­naalandust. Nõnda kannab ka Reet Krusteni lastekirjanduse ülevaade „Eesti lastekirjandus” pühendust just talle kõi­ge olulisematele, tema lastele Kertule, Anule, Keiule ja Laurile.

 

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Eesti Kirjanike Liit

1917. aastal avaldas A. H. Tammsaare kolm ilukirjanduslikku teost: jutustus „Varjundid”[1] kõneleb kopsuhaigete pansionaadis aset leidnud traagilisest armuloost; novellis „Kärbes” on kesksel kohal armupinge tütarlapseliku Tiksi ja vanemaealise kirjaniku Meriheina vahel ning novell „Meeletu mälestused” on traagiline jutustus mehest, kes revolutsiooni tõttu kaotas oma kodu ja lähedased.

Selsamal aastal asus Tammsaare kirjutama veel ühte teost. See oli näidend „Juudit”. Aastaid laagerdunud idee sai kirjutamiseks otsustava tõuke ajal, mil Euroopas käis sõda ning Eestit vapustasid Vene impeeriumi revolutsioonid. Tammsaare elas sõja-aastatel Koitjärvel oma venna juures ning ravis tervisehädasid. Kirjaniku tollased ühiskonnakriitilised vaatlused kajastuvad kogumikus „Sõjamõtted” (1919), osa neist mõtetest jõudis ka näidendisse. Ümberringi möllav sõda oli „Juuditi” kirjutamise aja valitsev reaalsus ja moodustab teose lahutamatu tausta. Sarnasust Tammsaare ajaloolise draama ja käimasoleva maailmasõja vahel märgati, näiteks kirjutas Hugo Raudsepp: „Ajavaim kõneleb iga sammu peal selles peitepildis. See on Tammsaare elutundmuse ja ilmavaate essents ilmasõja ja revolutsiooni kogemustelt. Sõda, nälg ning moraalne langus, isiku hingehäda ja sotsiaalne kurjus toovad meile Petuulia kohutavalt
lähedale.”[2]

Sedasama leidis Paul Pinna, kes tõdes esietenduse eel: „Ei ole need teosed muidugi mitte kirjutatud, et tolleaegseid ajaloo sündmusi kõige oma täpi­pealsusega kirjeldada, ei, vaid, et need sündmused tol ajal, nii hästi hingeliselt kui ka tegelikult, meie praeguses elus punase joonena läbi käivad. [—] ­Suured rahvaste sündmused: rahvaste rändamine, ümber paigutamine, perede lõhku­mine, üks ühest teisest eemale paisatud – tükeldavad hinge .. sünnitavad ­inimeste ja inimsoo tragödiat. Enne suurt ilmasõda, enne revolutsione, oleks meile „Juudit” ainult klassiline teos olnud, oleks meile võõras olnud need hingelised läbielamised ja külmaks oleks jätnud meid inimsoo tragödia, kuni meie ise seda nüüd oma naha peale tunda poleks saanud. [—] siis ei ole meil mitte klassiline aeg silmi ees, vaid tänapäev .. ”[3]

Müütilise loo elustamine oli niisiis kahtlemata ajastunähtus. 1920. aastatel – pärast ilma- ja vabadussõda – olid piibli- ja/või antiigiainelised lood Eesti teatrilavadel hästi esindatud. Psühhoanalüüsist on teada, et järsud muutused ja traumad toovad sageli kaasa vajaduse otsida abi n-ö alglugudest, nende kaudu seletatakse omaenda hirmutavaid kogemusi ja kaasaega. Tammsaare enese sõnul ta otseselt kaasaja allegooriat ei kavandanud, kuid nentis: „Igas kirjanduslikus teoses on osake autorit, tema tõekspidamisi ja ka kaasaega, milles ta elab, olgu aine nii kauge ja ajalooline kui tahes.”[4]

Juuditi apokriiva aineil kirjutamisest mõtles Tammsaare teadaolevalt juba ülikoolipäevil 1910. aasta paiku, pärast Friedrich Hebbeli näidendi „Juudit” lugemist. Uurijad on rõhutanud, et Hebbeli tõlgendus Tammsaaret ei rahuldanud. Samuti oli Tammsaare juba pikemat aega tundnud huvi näitekunsti vastu, võimalik, et oma lemmikute Goethe ja Shakespeare’i mõjutusel. Mõlemad lõid oma suurimad tragöödiad just näidendivormis. Juuditi lugu on kahtlemata ­tragöödia, mis nõudis väärilist vormi.

Vestluses Paul Amburiga olevat Tammsaare öelnud, et „Juudit” polnud sugugi esimene näidend, mille ta kirjutas: „Draamavorm huvitas mind juba varakult, siis, kui ma kirjandusega üldse teadlikumalt tegemist hakkasin tegema. [—] Katsetasin selles juba õige noorena, koolipoisipõlves. „Juudit” pole seega minu esimene katse näidendivormis, nagu arvatakse. Küll on see aga minu esimene näidend, mis trükki on pääsenud. Teised, varasemad, on jäänud ainult katsetusteks. Trükikõlvulisi näidendeid pole nendest saanud.”[5]

Tammsaare oli autor, kes lasi teose ideel pikemat aega settida ning asus alles seejärel kirjutama. Pole ime, kui „Juuditi” kirjutamiseks tekkis hea lahendus alles aastaid pärast algtõuke, Hebbeli näidendi lugemist. Oma osa mängis Oscar Wilde’i näidend „Salome”, mida Tammsaare luges hiljem ja mille intriig – naiselik kättemaks – on ka „Juuditis” kesksel kohal.

Tammsaare kirjutas näidendit mitu aastat, tööd aeg-ajalt seisma jättes. Seejärel astus ta sammu, mida ta hiljem enam kunagi ei korranud – andis värske käsikirja lugeda n-ö võhivõõrale, lavastajale Karl Menningule. Too soovitas draamat lühendada ning mõned stseenid ümber töötada. 1920. aastal viimistles Tammsaare näidendit, mille käsikiri pole säilinud, põhjalikult, näiteks muutis algselt 5-vaatuselise teose 4-vaatuseliseks. Kirjastusest Varrak sai Tammsaare käsikirja veel kord tagasi Bernhard Linde soovitusega viimast vaatust tihendada. Näidend ilmus raamatuna 1921. aasta kevadel ning septembri alguses esietendus see Draamateatris.

Kuluaarides põhjustas teos kohe elavat arutelu, millest osa jõudis ka lehe­veergudele. Veli Ilmari Mikkonen on uurimuses „Indrek Paas. A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” peategelane” märkinud, et „Juuditil” ei olnud lavaedu, ometi võib omaaegsetest lehtedest leida vastupidist kinnitust.[6] ­Etendused olid välja müüdud ning juba paar aastat hiljem, 1924. aastal otsustas ka Estonia näidendi oma mängukavva võtta. Draamateatri lavastuse kohta kirjutas Voldemar Mettus: „Publikum vaatas „Juuditit” suure huviga pealt ja pidas end seekord – see ei juhtu mitte just väga sageli – väga vastuvõetavalt üleval; vähemalt minu ümbruskonnas ei kuulnud ma mängu ajal mitte ühte sõna ega sosistust.”[7]

Kriitika tunnistas algmaterjali tugevust, ent kõhkles näitlejatööde õnnestumises. Tagantjärele on Tammsaare näidendit peetud liiga nõudlikuks tolle­aegse teatri taset arvestades. Kuid nii toonased kui ka hilisemad arvustajad on ühel meelel selles, et „Juudit” oli omas ajas uuenduslik. Näiteks kirjutab Friedebert Tuglas 1922. aastal: „Sest see on meie esimene algupärane draama, mis meie kohaliste ainete kitsad raamid on murdnud ja üldinimliste motiivide vallast ammutand. Tammsaare on valind otsekui teadlikult sealt aine, kus tal nii mitme eelkäijaga on võistelda. Ja see jõukatse pole igatahes mitte puusa­nikastusega lõppend!”[8]  

Uuenduslik oli eeskätt filosoofiliste teemade tõstatamine ning näidendi ülesehitus tervikuna. Kuigi üks on sisuline ja teine vormiline aspekt, saavad neis kokku kirjaniku poeetika iseärasused.

Teema, mida ei ole „Juuditi” puhul põhjalikumalt analüüsitud, on võimufilosoofia. Võimu temaatikat käsitleb Tammsaare otsesemalt kolmes teoses: „Juuditis”, „Tõe ja õiguse” III osas (1931) ning oma teises näidendis „Kuningal on külm” (1936). Peidetumalt on võimu problemaatika leitav Tammsaare loomingus mujalgi, olgu siis kõneks põlvkondadevaheline võimuvõitlus, „Tõe ja õiguse” alaosade tuntud võitlused või ka Andrese ja Pearu vastasseis, mille võib taandada küsimusele – kelle käes on Vargamäel võim? Siinses kirjutises keskendugem üksnes „Juuditile”.

Teisalt paelub tähelepanu uuenduslik võttestik, millega Tammsaare on oma näidendi üles ehitanud. „Juuditi” puhul on tavaliselt analüüsitud näidendi tegelas­kujusid ning võrreldud Tammsaare teost varasemate samateemaliste teostega. Ometi torkab silma, et näidendi erilisus võib seisneda ka hoopis muus – näiteks meile võõrapärase mütoloogilise ainese rütmistamises rahvaluulest inspireeritud vormi.

Kuid alustame võimust. 

 

 

Kas mängus on Nietzsche?

 

Võim ei ole ainult praktiline ega poliitiline, vaid filosoofiline ja psühho­loogiline nähtus. Tammsaare näidendi kontekstis pakuvad huvi eeskätt ­Friedrich Nietzsche sellealased mõtted. Enne I maailmasõda viis Tammsaare end Nietzsche vaadetega põhjalikult kurssi ning avaldas filosoofist 1909. aastal pikema artikli. 

Selles kirjutises on enim juttu Nietzsche „üliinimesest” ja ühtlasi „uue ­inimese” otsimisest ka teiste XIX sajandi mõttetarkade ja kirjanike töödes. Kõige rohkem köidab Tammsaaret aga Nietzsche „peenike ja sügav hinge­teadus, mida vast ehk tema kirjatööde üheks kõige jäädavamaks küljeks võib pidada”.[9]

„Juuditis” võib aga leida Nietzschele rohkemgi viiteid kui ainult peenelt välja joonistatud keerulised karakterid. Kõige nähtavamalt ilmutab filosoof ennast Juuditi ja Olovernese kuulsas telgivestluses.

 

OLOVERNES. Ema, sa oled noor, sa oled ilus, sa räägid, nii et mul süda värisema lööb; sa vist isegi ei tea, kuidas sa räägid, mu noor ema. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad, et igaüks oma jumala tapma peab, varem või hiljem… igaüks… mina, sina, meie kõik. Kõik tapavad, ainult kõik jumalad ei sure, ei, kõik ei sure, nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Sa räägid kurvalt, nagu oleksid juba oma jumala tapnud ja nagu poleks sul enam tuttavaid ega sõpru.

OLOVERNES. Mu jumalad on surnud, aga sõbrad elavad; kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest.[10]

 

Jumala tapmise motiiv, mis Olovernese ja Juuditi jutust läbi käib, on varjamatu viide Nietzchele, kelle lause „Kõik jumalad on surnud” on laialt tuntud.[11] Aga leida võib ka varjatumaid ühendusi. [12]

Näidendis on omapärane ja mitmeti tõlgendatav tegelane Nimetu. Seoses Nietzschega võiks huvi pakkuda episood, kus Nimetu saabub laagrisse plaaniga Olovernes tappa ning ta tuuakse kuulsa väepealiku ette.

 

OLOVERNES. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU. Ma vihkan sind. [—] Kõik räägivad ainult sinust. Isegi need, kes sind neavad, räägivad ainult sinust, sest nad kõik tahaksid sinu asemel olla.

OLOVERNES. Tähendab, minu nimi ei annud sulle rahu, sellepärast tahtsid mind tappa?

NIMETU. Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.

[—]

OLOVERNES. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (lööb silmad maha, vaikib).

OLOVERNES. Miks sa’i vasta? See otsustab ehk su saatuse.

NIMETU. Minu saatus on sinu otsustada.

OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, mõista ise kohut, õpi iseenda peale kohut mõistma, see on tarvilik.

NIMETU. Tahan surra.

[—]

OLOVERNES. [—] Jää elama, jää siia, jää minu juurde, jää mõneks päevakski. Tahad sa jääda?[13]

 

Võrdlus tekib Nietzsche teosega „Nõnda kõneles Zarathustra”, kus leidub järgmine kirjakoht:

„Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis noormees ägedas ärrituses: „Jah, Zarathustra, sa kõneled tõtt. Ma igatsesin hukkuda, kui püüdsin kõrgusse, ja sina oled see välk, keda ootasin! Vaata, mis olen ma veel, sestsaadik kui sina oled meil? Kadedus sinu vastu on see, mis minu on purustanud!” – Nõnda kõneles noormees ja nuttis kibedasti. Zarathustra aga pani oma käe ta ümber ja viis ta endaga ühes.”[14]

Olukordade paralleelsus on selgesti tajutav ning lähemal vaatlusel võib leida teisigi sarnaseid kohti. Paar näidet:

 

OLOVERNES. Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende jalad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda.[15]

Zarathustra: „Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal.”[16]

 

OLOVERNES. Sa oled naine, sa armastad inimeses last.[17]

Zarathustra: „Paremini kui mees mõistab lapsi naine, aga mees on lapse­likum kui naine. Ehtsas mehes peitub ikka laps, ja see tahab mängida.”[18]

 

OLOVERNES. Tõepoolest ei tea. Aga siiski armastan mängu, milles võiks unustada ilma ja iseenda, oma nimegi.[19]

Zarathustra: „Kahte asja tahab ehtne mees: hädaohtu ja mängu.”[20]

 

Episoodide kokkukõla võib mõistagi olla juhuslik. Teisalt oli Tammsaare ka teadlikult intertekstuaalne, ehkki seda mõistet tol ajal ei tuntud. Vahel on ta oma teostes üsna varjamatult viidanud teistele kirjanikele – tuntuim näide Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Tammsaare publitsistikas esineb hulgaliselt autoreid, kelle mõtteid ta kommenteerib või kasutab oma mõtete illustreerimiseks. Seega on tõenäoline, et Tammsaare rakendas teisigi „Zarathustrast” saadud impulsse oma teoses sama teadlikult kui ütlust jumala surmast. Need paralleelid on usutavad juba seetõttu, et kogu näidend on üles ehitatud paralle­lismi poeetikale.

 

Parallelismi poeetika

 

Parallelism on tuntud ennekõike kui mõtteriim või mõttekordus, mis ise­loomustab meie rahvaluulet. „Esimeses reas avaldatud mõtet ütleb järgmine rida uuesti ümber, kordab, täiendab, seletab seda teiste sõnadega; sagedasti järgnevad kaks, kolm ja enam seesugust mõttekordamist.”[21] Seda Mihkel Kampmaa määratlust täiendab Helle Metslang: „Parallelism on konstitutiivne võte eesti regilaulus, mis grupeerib järjestikused värsid kompleksseks tervikuks – parallelismirühmaks. Parallelismirühma kuuluvad värsid on omavahel seotud seeläbi, et ühe värsi sisu (mõte, kujutluspilt) ja selle vahendina ka vorm osalt kordub, osalt varieerub teistes, paralleelvärssides. Nii kujuneb kompleksne ­terviklik mõte, poeetiline pilt.”[22] 

Proosateksti puhul võiks öelda, et parallelism tähendab teatud struktuuri või kujundusvõtte kordamist, millega tõmmatakse tähelepanu ikka ja jälle samale teemale. Korduste kaudu tehakse motiiv tähtsaks ja seotakse ­poeetiliseks ­tervikuks.

Rahvalaulust pärit parallelismi mõistet pole tavaliselt proosatekstide ana­lüüsimisel kasutatud. Ometi tuleks eeldada, et regilaulu struktuuris avaldub mingi arhailine jutustamise viis, n-ö looveeretamise alusstruktuur. Tegemist võiks olla uurimissuunaga, mis seob rohkem ühte üldiselt lahus seisva rahvaluule ja nn kunstkirjanduse. 

„Juuditit” lugedes torkab silma, kuidas teatud motiivid sündmuste käigus varieeruvad ja korduvad. Nii moodustub algselt esitatud mõttest/situatsioonist omalaadne ahelvorm, mille kaudu Juuditi lugu kirjeldatakse justkui rahva­luulelises rütmis. See rütm oli Tammsaarele hästi tuttav, kirjaniku lapse­põlvekodus armastati rahvalaule laulda – „Suure tamme laul” on fraasi „sink sale proo” kaudu jõudnud ka „Tõe ja õiguse” romaani. Muusika inspireeriv mõju kirjaniku loomingule on samuti tuvastatav.[23] Kuigi sagedamini on tsiteeritud Tammsaare sõnu sellest, et suurim mõjutaja on talle olnud sümfoonia­orkester. Elsa Heporautale antud intervjuus ütleb Tammsaare aga veidi sala­päraselt, et tema loomingu põhimotiivid „võivad muidugi olla isiklikud elamused, kuid ka midagi kuuldut, nähtut, loetut, millest ei teagi, miks see verre ja ajju on sööbinud”.[24]

Vahel paistab mõni asi paremini kaugelt vaadates. Nii on näiteks itaalia ­kirjandusteadlane Clelia Conterno Guglielminetti „Kõrboja peremehe”[25] puhul öelnud, et ta ei taha nimetada teost romaaniks, vaid rohkem „autori poolt ­elustatud muistseks rahvalauluks”.[26] Ehk on rahvalaululise alusstruktuuri rakendamine osa Tammsaare poeetikast, mida senini ei ole märgatud? 

Vaadelgem mõningaid näiteid lavateose süžeekäigust. Temaatilisele alg­episoodile A järgnevad nummerdatud paralleelepisoodid. 

Esmalt lapse-motiiv.  

Naine linnast tuleb Juuditi käest paluma oma janusse surevale lapsele ­tilgakest vett, kuid Juudit keeldub. Näidendi lõpus liigub sama naine ringi juba oma surnud lapsega.

A1. Vana Siimeon ilmub näidendi alguses Juuditi ukse taha, et paluda abi ja varju oma lapselapsele. Näidendi lõpus saab poiss surma. 

A2. Juuditi unenägu lapsest. Juuditi sõnul kuulis ta unes Jehoovat ütlemas, et „Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält”. Paralleel tekib sureva lapsega ema süles, kelle häält Juudit ise kuulda ei võtnud ning keda võib tõlgendada Iisraeli või koduküla sümbolina. Situatsioonide paralleelsus annab viite Juuditi tegutsemise tõelisele ajendile: ta ei soovi vaenlase leeri minna oma koduküla päästmiseks, vaid hoopis isekamatel motiividel. Unenägu on üksnes selle põhjendamiseks, nagu kinnitab ka Tammsaare.[27] Juudit oleks valmis lubama Olovernesel oma koduküla vallutada, et ise troonile pääseda – hädas, sureva lapse päästmine ei ole tema eesmärk.

A3. Juudit Olovernese telgis. Olovernes hakkab ühel hetkel kutsuma Juuditit emaks ning viimane Olovernest lapseks. Kui Juudit on väljendanud oma lootust, et Olovernes haarab ise võimu ning Juuditist saab kuningapoegade ema, ütleb Olovernes: „Juudit, sa ei armasta lapsi.” Last võib siin mõista konkreetse (sigitatud) lapsena, kuid selle all tuleb teoses pakutud kontekstis silmas pidada ka Olovernest, keda on äsja kõnetatud kui last. Ka siin saab tõeks näidendi algepisoodis idanenud mõte: laps sureb. Juudit aga kordab peaaegu samu sõnu, mida näidendi alguses esinenud Naine: „Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb.” Juudit: „Kui võimalik, annaksin kõik Iisraeli kuulsad mehed ühe ­Olovernese eest, sest teda olen kõigi seast ära valinud, teda olen oma südameverega armastama hakanud.”

Niisiis moodustub neljast episoodist ahelvorm, mis varieerib lapse motiivi üha uuesti. Igas episoodis tuleb Tammsaare algse, n-ö esimese värsi juurde tagasi, toimub lapse-motiivi teisendatud, täpsustav ja avardav kordamine. 

Teiseks vaatleme Nimetu tegelaskuju, kellega seonduvad n-ö kaksikriimilised olukorrad. Tema ilmumine on ennustuslik: põhisituatsioon mängitakse justkui eelloo või peaproovina läbi selle tegelaskuju kaudu. Olgu märgitud, et Nimetut võib näha ka Olovernese teisikuna. Sellele viitab Olovernes ise, öeldes, et Nimetu meenutab talle teda ennast noorena.

Nimetu ilmub linna piirava sõjaväe leeri. Saabumine on ootamatu ning tähenduslik, sellega kaasneb oht Olovernese elule.

A1. Juuditi saabumine Olovernese ette. Saabumine on samuti ootamatu ning Olovernese elulõpp hakkab vääramatult lähenema.  

 

Nimetu tuuakse laagris Olovernese ette, ta püüab väejuhti tappa, kuid see lööb tal pistoda käest. Hiljem viskab Olovernes mõõga maha ja pakub oma elu Nimetule. Kaitsetut meest ei taha aga Nimetu rünnata ning ei suuda seepärast Olovernest tappa.

A1. Olovernes on Juuditi hüljanud, Juudit kohtub tema telgi ees Nimetuga. Nimetu keeldub teist korda Olovernest tapmast.

 

NIMETU. Pean mina Olovernese tapma?

JUUDIT. Kui teda ei ole enam, siis armastan sind; siis oled sina mu ainuke, mu päike Kiibeonis, mu kuu Ajaloni orus. [—]

NIMETU (valusalt, kindlalt). Ei, seda ei või ma!

[—]

JUUDIT. Sa oled mees, aga raiskad sõnadega kallist aega, nagu oleksid naine. Rutta, sinu ase ootab meid.

NIMETU (nagu ärgates). Jah, ma olen mees ja mees ei või meest magades tappa.[28]

 

Nimetu enesetapp. Nimetu tapab end pärast seda, kui Juudit nõuab temalt magava Olovernese tapmist. Püüdnud küll Juuditit veenda endaga tulema ning Olovernest unustama, tunnetab Nimetu selle võimatust, Juuditi fikseeritust üksnes Olovernesele ning võtab oma lootusetut olukorda tajudes eneselt elu.

A1. Osiase enesetapp. Osias on Juuditit endale naiseks palunud juba enne naise lahkumist Olovernese leeri. Juudit keeldus siis ja keeldub ka tagasi tulles, kui Osias oma ettepanekut kordab. Mõistes, et ta ei suuda võita ihaldatud naise armastust, võtab Osias eneselt elu. 

 

Olovernes hülgab Juuditi tema liigsete nõudmiste pärast ning jääb truuks oma kohustusele väepealikuna.

A1. Nimetu ei täida Juuditi nõudmist tappa magav Olovernes ja jääb truuks oma sõprusele Olovernesega. 

Mõlemal juhul tunnetab Juudit, et tema „neitsilikkus” sai naeruks; mõlemad mehed surevad. 

Nimetu „kaksikriime” võiks leida veel, kuid olgu teose struktuurilise paralle­lismi viimase näitena mainitud hoopis näidendi lõppvaatus – see kujutab endast nimelt esimese vaatuse peegelpilti.

Esimeses vaatuses käsib Juudit linna vanemaid enese juurde tulla, et teatada neile tähtsat uudist oma nägemusest ja jumalikust käsust. Neljandas vaatuses annab ta vanematele teada oma tähtsast võidust, vastaste väepealiku tapmisest. 

Esimeses vaatuses esineb turustseen, kus rahvas hakkab mässama ning tapetakse mees ja naine, kes liiga kallilt leiba müüvad. Neljandas vaatuses koguneb poolhullunud rahvas turul ümber Juuditi, et tema üle kohut mõista. Osias kordab oma abieluettepanekut ja taas ilmub kohale esimese vaatuse Naine, kes nüüd kannab süles surnud last.

Nagu näeme, on Tammsaare näidendi üles ehitanud samm-sammult, kindlaid motiive varieerides ja nendega justkui sügavamale liikudes. Niimoodi sammudes loob ta teoses rütmi, mis toimib omalaadse sugestioonina, hoiab lugeja enese kütkes, motiivid aktuaalsena ja teksti pingestatuna. Tahes ehk tahtmata meenub eesti rahvalaulule omane parallelism, mis tegeleb öeldu ikka uuesti ümber ütlemisega. 

Tammsaare võttis nii mõnegi oma teose idee folkloorist (näiteks „Raha-auk”, muidugi „Põrgupõhja uus Vanapagan”) ning seetõttu on võimalik, et ka rahvaluulest saadud kogemus vormis kirjaniku ettekujutust loo jutustamise vahenditest. Teisalt võib tegemist olla alateadliku võttega, milles avaldub lihtsalt mingi loojutustamise arhetüüp. Unustada ei maksa sedagi, et „Juuditi” kirjutamise ajal oli rahvaluule esteetika ja selle kasutamine moodsas kirjandus üldisemalt huviorbiidis (näiteks Gustav Suitsu poeem „Lapse sünd”, 1922).

Nii või teisiti võib väita, et näidendis „Juudit” on Tammsaare andnud piibli­loole niisuguse vormi, mis mingil vastuvõtutasandil lähendab juutide lugu meie rahvalugudest pärit mehetapja Maie loole. 

Nagu öeldud, „Juudit” ei ole kirjandusloos uuenduslik teos mitte ainult ­teemavaliku, vaid ka väljendusvahendite poolest. Parallelismi kasutamist Tammsaare poeetikas tasuks aga laiemaltki uurida.

 

Võimu poeetika

 

Tammsaare poeetikasse kuulub ka erinevate filosoofiliste ideede varieerimine ja läbimängimine. Need võivad avalduda üksikmõtetena, nagu ilmnes ­võrdluses Nietzsche teosega „Nõnda kõneles Zarathustra”, kuid ka ­pikemates ­arutlustes. Tammsaare võimufilosoofiat analüüsides tuleb veel kord tagasi pöörduda Nietzsche juurde, kelle loomingus kordub silmatorkavalt tihti mõiste „ori”. Kõige rohkem pühendub filosoof sellele oma teoses „Moraali genea­loogia”. Ta peab inimkonna üheks suuremaks hädaks orjamoraali ning süüdistab selles judaismi ja kristlust, mille moraal on aja jooksul orjamoraaliga kokku sulanud. 

Seetõttu on huvitav, et Olovernes nimetab kuningat „orjade orjaks”. Olovernes võis mõelda seda n-ö nietzscheaanlikult, viidates juutidele kui orjamoraali esindajatele. Tõenäolisemalt avaldub öeldus aga midagi sügavamat. 

Olovernese unistus on olla tema ise, elada eraldatult kaugel kodumägedes. See, et Juudit rippus maise võimu küljes ja hindas ainult tema kuulsat nime, oli Olovernesele suur pettumus.

Juudit esindab aga üliinimese tüüpi: ta suudab ületada iseennast ja kehtivaid  moraaliprintsiipe ning domineerida nii linna vanemate kui ka Olovernese sõjaväelaste üle. Ometi pidi ka temasugune üliinimene maksma iseenda ületamise eest hingeliselt ränka hinda. 

Siit hakkabki välja kooruma tammsaarelik essents. Mäng, sageli õrritavgi mäng filosoofide mõtetega on üks Tammsaare kunstilisi võtteid, millest ta ­liigub edasi alati isepäiselt ja oma teed. Juuditi kannatamine asetab tema sise­kriisi hoopis uuele tasandile. Tammsaare toob mängu süütunde ja südame­tunnistuse vaevad, nähtused, mis esindavad teda kõige rohkem huvitanud inimpsüühika sügavusi. Kui Nietzsche nägi võimutahtes midagi inim­loomusele ülimuslikku (teed üliinimese saavutamiseks), siis Tammsaare suhtub võimu avaldumis­vormidesse peaaegu alati negatiivselt ning huvitub pigem selle välistest ilmingutest. Võimalik, et taustal on kogemus elust Venemaa impeeriumis, kus võim oli kauge, ebainimlik ja vägivaldne. Artiklis „Demokraatia ja voorused” kirjutab Tammsaare: „Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises ­hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm.”[29] See tõdemus on küllaltki sarnane Olovernese mõttekäiguga „kuningas on orjade ori”. Kuid siin ei ole küsimus enam orjamoraalis, vaid reaal­setes võimu­suhetes. Tammsaare tähelepanekute kohaselt on võim peaaegu alati ­seotud hirmutamisega. Valitseja soovib hoida alamaid n-ö orjastaatuses, sest kardab ohjeldamata ­masside jõudu; alamad omakorda kardavad riigivõimu repressioone. Demokraatias nägi Tammsaare parimat võimalikku valitsusvormi, defineerides sedagi võimu tuummõiste, hirmu kaudu – „demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm”.[30]

„Juuditis” on üks keskseid küsimusi võimuiha ning selle hävitav mõju kange­lannale. Tammsaarel võisid meeles mõlkuda antiikmüüdid ja muinasjutud, mida ta hästi tundis (näiteks vägev vähk ja täitmatu naine või kuningas Midas), igatahes kordab Juudit arhetüüpset lugu kangelasest, kes ei suuda oma ihasid pidurdada. Olovernes ilmub lugeja ette teistmoodi arhetüübina: selleks on kuningas Saalomon. Olovernese tasakaalukusele ja resignatsioonile on viidanud paljud uurijad ning sageli on tema mõtetes nähtud kõige rohkem kõlamas autorihäält. Olovernes on juba võimupositsioonil, teda kardetakse, ta teab ka, et on võimsam kui tema „ülemus” Nebukadnetsar, kuna „tema kuulsad teod on minu tehtud”. Olovernest ei saa võita, sest teda ei saa hirmutada, ta ei karda kedagi. Ta ei karda isegi oma elu kaotada. Võim iseenesest ei ahvatle teda, ta tunnetab seda kui kohustust ja koormat ning unistab hoopis elust vaba inimesena. Tema sõnavõttudest kumab läbi kogujalikku tarkust ja ka heitumust. Olovernes, kelle „jalge ees on kogu maailm”, näeb, et võim saavutatakse „vitsaga”. Ta ütleb: „Aga mina ei armasta orje, sellepärast pole mul ka vaja sitket hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru- ja haletsusväärsena.”[31]

Võimu ja hirmu seost käsitleb Tammsaare põhjalikumalt „Tõe ja õiguse” III osas eeskätt härra Bõstrõi tegelaskuju kaudu. Bõstrõi leiab, et „see ongi ilmas peaasi, et saaks teise värisema panna ka siis, kui ise tema ees värised, – see on õige inimese viis.”[32] Kuni riik suudab veel inimestele hirmu peale ajada, on tema võim kindlustatud. Kuid rahvalgi on oma võim: kui massid enam isegi oma elu pärast ei karda ja mässama hakkavad, on riigivõim igal juhul kaotanud. Tammsaare ei seosta võimu vägivaldset loomust ainult riigiaparaadiga – ka revolutsionäärid hakkasid niipea, kui said, vägivalla ähvardusel kuuletumist nõudma. Ühes episoodis peab Indrek rahvale kõnet ja ütleb: „Pange õieti tähele: küsimus pole vaenlase varanduses, vaid meis enestes. Sest kui me juba alguses anname voli oma madalamaile, nii-öelda tõpralikele loomusundidele, kuidas suudame endid taltsutada siis hiljemgi? Aga öelge mulle, mu vennad ja seltsimehed, mis saab revolutsioonist, mis saab inimesest, tema õigustest ja vabadusest, kui juba algusest peale on peremeheks loomalik instinkt?”[33] Indrek karjutakse maha, hiljem süüdistatakse teda revolutsiooni idee reetmises. 

Küllap just veristel ja vägivaldsetel revolutsioonipäevadel kujunes Tamm­saarest veendunud humanist ja demokraat, kes jõuga võetud võimu ei tunnistanud. Ja oli sageli väga kriitiline ka demokraatlikult valitud valitsuste suhtes, kui need tema arvates võimu kuritarvitasid. 

Lõplikult piirjoonestab Tammsaare võimu, vägivalla ja hirmu kolmnurga oma teises näidendis „Kuningal on külm” (1936), kus vana kuningas klammerdub võimu külge noore naise abil, „kes mehest ei tea”.[34] Kuningas on valmis karistama igaüht, kes tema trooni ähvardab. Juba ongi võlla minemas kaks noormeest, kui toimub ootamatu pööre. Kuningas loobub nii troonist kui ka (ilmselt) elust, et anda võimalus Angela ja Karlo armastusele. Seesuguses loobumises saavad Kuninga ja Olovernese tegelaskujud justkui kokku: mõlemad leiavad, et võim on muude eluväärtuste (vabadus, armastus) kõrval tühine.

Ja siis märkame, et ka näidendis „Kuningal on külm” asetseb võimu­mängude keskmes naine, omalaadne Juuditi teisendus. Samamoodi mehest puutumata nagu Juudit ning ühtviisi tujukas, võimukas ja kaval. Angela provotseerib ­korraga kolme-nelja meestegelast, kes lõpuks kõik tema mängu mängivad. (Näidend ongi alapealkirjastatud „Mäng kolmes vaatuses”.) 

Angela unistab Mathiasest kui kuningast ega lähe seetõttu naiseks karjusele Karlole. Paralleel Juuditiga, kes tahtis sünnitada ainult kuningapoegi ja ­-tütreid, on ilmne. Angela manipuleerib ka Kuningaga, keda ta süles istumisega soojendama peab. Kuid Angela ei ole nii võimukas kui Juudit, tema mõjub pigem naiivsuse ja ka pisaratega. Näiteks reedab ta Kuningale Mathiase ambitsioonid ise kuningaks saada pealtnäha kogemata, justkui mõistmata, mida see Mathiasele kaasa toob.

 

ANGELA. Mathias ütles seal, et tänapäev on kerge kuningaks saada: luiska end ainult jumalapojaks, kelle käes on igamehe õnn, kohe viskab rahvas vana kuninga kividega surnuks ja tõstab sinu troonile. Ja kui oled kord troonil, siis seal sa istud ja…

NARR. Ja tapad neid, kes su troonile tõstsid.

KUNINGAS (mõttes). Et siinilmas ka midagi ei muutu! Kui me olime noored, oli just niisama.[35]   

 

Angelasse armunud karjus Karlo on niikuinii tema manipuleerimise ohver. Angela mängib üle ka Narri, kes peab möönma, et „kuninganna tahab ja käseb, narr teeb ja vastutab”.

Näidendis figureeriv Ülempreester omakorda leiab: „Naisele ja narrile kuulub maailm. Nõnda meeldib see jumalale.”[36]

Ülempreestri sõnades avaldub tammsaareliku võimufilosoofia sügavam kese. Võim on nagu mäng: irratsionaalne ja tujukas, ning mänguõnn võib kergesti pöörduda. See, kes tahab alati võita, peab petma. Nii tähendabki võimust kinni hoidmine enese maha salgamist ja kehtestamist vägivalla ning valede toel. 

Ükski Tammsaare võimukandjast tegelane ei ole õnnelik. Võim muudab üksikuks ja julmaks. Miniatuuris „Kuningas ja ööbik” lõpetab ümberkaudsed rahvad ja riigid rüüstanud kuningas vangikongis, silmad pimedaks torgatud. 

Vastukaaluks võimuihale, mis inimesi lakkamatult tagant ajab, nägi Tammsaare ometi ka midagi lootusrikast. Artiklis „Inimese jälil” kirjutab ta: „Võitlus päästab inimeses valla kõige algelisemad instinktid ja kired, kuna korraldav kõlbline jõud lõdveneb. Aga ei ole nähtavasti võimalik ainult kirgedele toetades püsivamaid vaimlikke väärtusi luua, kui kirele tasakaaluks ei ilmu kõlbline jõud. Mis laadi see jõud on, see oleneb igast üksikust arenemise silmapilgust.”[37]

Silmapilgud korduvad ikka ja jälle. Võib-olla läbib kogu ajalugu regilaululine parallelism.

[1] Bernhard Linde sõnul ilmus „Varjundid” tegelikult juba 1916. aasta lõpus.

 

[2] H. Raudsepp, Tammsaare „Petuulia” (Juudit) Draamateatris. „Vaba Maa” 6. IX 1921.

 

[3] P. Pinna, A. H. Tammsaare „Petuulia”. „Kaja” 27. VIII 1921.

 

[4] P. Ambur, Mälestuskild A. H. Tammsaarest. „Looming” 1963, nr 1, lk 109–110.

 

[5] Sealsamas, lk 103.

 

[6] Vt: Tammsaare maailmakirjanikuna. Koostanud Elem Treier. Tallinn, 2001, lk 39. Draamateatri kogumikus „Aegkiri” (1922, nr 1, lk 5) märgitakse: „Algupärastest tükkidest on nii publikumi kui ka arvustuse kõige suurema huvi äratanud A. H. Tammsaare „Petuulia” („Juudit”), mis 8 korda ettekandele on tulnud.”

 

[7] W. M–s, A. H. Tammsaare „Juudit” (Petuulia). „Päevaleht” 4. IX 1921.

 

[8] F. Tuglas, Eesti kirjandus 1921 a. „Kirjandus. Kunst. Teadus” 1. IV 1922.

 

[9] A. H. Tammsaare, Friedrich Nietzsche. Linnulennult. Rmt: A. H: Tammsaare, Kogutud teosed 15. Tallinn, 1986, lk 233.

 

[10] A. H. Tammsaare, Juudit. Nelja vaatusega näidend. Tallinn, 1921, lk 68. Siinne vaatlus toetub näidendi esmatrükile. Näidendi koolidele mõeldud 2. trükis (1936), mis on ka „Kogutud teoste” versiooni aluseks, on mõningaid üksikasju muudetud.

 

[11] Vt: F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja eikellelegi. Tlk Johannes Palla. Tallinn, 2008, lk 67.

 

[12] Äsja tsiteeritud Olovernese sõnade puhul võiks näiteks meenutada Zarathustra „õpetust” sõprusest: „Mitte ligimest ei õpeta ma teile, vaid sõpra. Sõber olgu teile maapäälseks pidustuseks ja üliinimese eeltundeks.” Sealsamas, lk 52.

 

[13] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 41–45.

 

[14] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 36.

 

[15] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 65.

 

[16] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 42.

 

[17] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 62.

 

[18] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 56.

 

[19] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 69.

 

[20] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 55.

 

[21] M. Kampmann, Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu. Tallinn, 1912, lk 41.

 

[22] H. Metslang, Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti. Tartu, 1981, lk 50–81.

 

[23] Vt: M. Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Tallinn, 2016, lk 115–140.

 

[24] E. Heporauta, Tähelepanuväärset minu elus? Rmt: Mälestusi A. H. Tammsaarest. Koostaja Eerik Teder. Tallinn, 1978, lk 28.

 

[25] Peaaegu kõrvuti valminud „Juudit” ja „Kõrboja peremees” kätkevad huvitavat võrdlus­ainet. Mõlema teose peategelane on nn mehetapja naine – mis pakub omakorda paralleeli mehetapja naisega rahvaluules. Romaani ja näidendit eristab siiski midagi põhimõttelist: kui Juudit keeldub lapsega naist aitamast ning määrab seeläbi hukule nii nemad kui ka iseenda, siis Kõrboja Anna näitab üles halastust ning kutsub Sauna Eevi oma lapsega enda juurde elama. Anna, nii nagu Juuditki, ei saa oma ihaldatud meest ega last, ometi peitub temas erinevalt Juuditist lunastav alge. Jungi teooriate kohaselt võiks Juuditis näha kohutavat emakuju ning Kõrboja Annas armastavat emakuju.

 

[26] E. Teder, A. H. Tammsaare esperanto keeles. „Keel ja Kirjandus” 1978, nr 12, lk 734.

 

[27] Tammsaare kõneles Paul Amburile: „Kui linna paremlaste klassi kuuluv rikas, noor ja sõnakas naine läks nälgivast Petuuliast seda piirava vaenlase väepealiku Olovernese juurde ja tappis selle, nagu piibel kinnitab, siis pidid tal selleks olema sootuks naiselikumad põhjused kui piiblis esitatakse. [—] Lõpuks jõudsin ma otsusele, et selleks oli Juuditi naiselik erootiline uudishimu, elujanu ja kirg, mis sundisid teda minema kuningas Nebukadnetsari kuulsa väejuhi Olovernese palge ette. Mingisugusest kangelaslikkusest ega ka rahva päästmise soovist ei saa sealjuures juttugi olla, nagu jutustab piibel. See oli ainult kavala naise poolt osavalt kasutatud võte üldsuse petmiseks.” P. Ambur, Mälestuskild A. H. Tamm­saarest, lk 105.

 

[28] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 76–77.

 

[29] A. H. Tammsaare, Demokraatia ja voorused. Rmt: A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest. Tartu, 2011, lk 131.

 

[30] Sealsamas. 

 

[31] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 67.

 

[32] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Rmt: A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 8. Tallinn, 1982, lk 78.

 

[33] Sealsamas, lk 174.

 

[34] Sellegi näidendi idee pärineb piiblist, kus külmetav kuningas on Taavet (1Kn 1: 1–4).

 

[35] A. H. Tammsaare, Kuningal on külm. Rmt: A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 14. Tallinn, 1985, lk 138.

 

[36] Sealsamas, lk 154.

 

[37] A. H. Tammsaare, Inimese jälil. Rmt: A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest, lk 215.

 

Neid kirjanikke, kes vähe loevad, on vähe, eeldan ma. Kirjanik loeb väga palju ja see ta hulluks ajabki. Kirjandus on julm töö. Toob vähe sisse, inimsuhted on sasipuntras, Jeesus, milleks see kõik. Kui kirjanik saab vanemaks ja on rohkem kirjutanud, siis loeb ta ise vähe, aga hakkab ise rohkem lugema. Siis võib vähem lugeda. Jah, olid kaks keerulist lauset.

Mul on tunne, et ma loen liiga vähe. Eelmisel aastal lugesin kolm köidet ­Tšehhovit. Sain targemaks, aga ikka ei oska näidendeid kirjutada. Novellide alguse tegemise sain küll selgemaks. Ju ikka näidendi värgi ka. Veel lugesin kõike, mida Hendrik Lindepuu tõlgib, sest see on suurepärane. Sławomir Mrożeki ­tõlked lugesin läbi. Jällegi väga arendav. Mul ei ole tunnet, et ma ­loeksin nii palju, et ma ei peaks lugema. Jälle keeruline lause.

Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased” rabas mind, aga selle lugemisest on hulk aega möödas. Esiteks on Hłasko dramaatiline isiksus. Kiire kuulsus, siis sattus välismaale, oli tegelikult poliitikast üle, aga tembeldati vaenlaseks. Oli üle ka selles mõttes, et ei sallinud sotsialistliku režiimi eba­inimlikkust ja kirjutas sellest ka, aga mitte parempoolsest vaatepunktist, vaid kirjanikuna, neutraalse kirglikkusega, kui selline asi olemas on. Iisrael, Prantsusmaa, Saksa­maa, Ameerika. Vaimuhaiglad, naised, peod. 1968. aastal tõukas ta sõbra, geniaalse džässmuusiku Krzysztof Komeda Los Angeleses rinnatiselt alla, ­naljatavas pullitegemise hoos, mitte meelega, ja too suri. „Kui Krzysztof sureb, suren ka mina…” kirjutas Hłasko. Ja surigi 1969. aastal ära. Rahustid ja alkohol. Ta oli surres minust kuus aastat noorem. Komeda oli ka vist noorem, ei hakka kontrollima, igal juhul karm värk.

„Kaunid kahekümneaastased” on novell, mis jõudis mu luuletusse. See on lugu Armia Krajowa noortest, kes Saksa okupatsiooni ajal lähevad kätte maksma tüdrukule, kes väidetavalt semmis sakslasega. See ei pruukinud nii olla. Nad suruvad talle pudeli… Ma ei taha öelda… Ja löövad puruks. Kõrvaltoas poob tüdruku ema ennast üles. Nad on lihtsalt noored inimesed, püüavad oma kodumaa heaks parimat. Kujunemislugu… Pean need kolm punkti panema, sest sõnu nagu polegi. Hłasko muud lood on sama rabavad. Nagu see, kus neiu ja noormees otsivad kohta, kus keppi teha. Pole vaba korterit. Põõsas pole nagu ilus. Ühele ei sobi, teisele ei sobi. Lõpuks tundub tüdrukule, et hoopis noormees ei sobi, ja ta magab suvalisega. Esimene kord. Suvaline jorss. Miks, kuidas, mismoodi? Nii palju traagikat. Hłasko ongi draamakuningas ja mitte näitekirjanduse mõttes, kuigi filme on tema järgi tehtud ja saaks teha näidendeid ka.

Pärast teda lugesin Czesław Miłoszit. Ma ei ole temaga kõiges nõus, aga ­mitmeid kohti pildistasin üles ja saatsin oma lähedasele sõbrale Piret Jaaksile. Tundus, et äkki on need vajalikud, sest ega ta ka jõua kõike lugeda, ta teeb ­doktoritööd ja näidendeid. Meeles on üks koht, mis annab lootust. Et kui käid esinemas ja lugejad aplodeerivad, sageli püstijalu (noh, loodetavasti mitte segipäi siruli), siis see on tore, aga kas nad tegelikult teavad, kui ränk oli elada, et seda kõike kirjutada? Üsna ülbe ütlus, ent selleski on tõetera sees. Vahel mulle tundub, et ma lavastan iseenda elu. Miks? Selleks, et kirjutada. See on muidugi takkajärgitunne. Elu tuleb siiski enne, siis kirjandus, aga kuidagi peab välja vabandama.

Laual on lahti Liisi Ojamaa ja Andres Ehini kogumikud. Saarikoski on riiulis ja krõllab sealt, et noh, teeme vodkat ka või. Kuigi Saarikoski on nii tume, et ma ei julge lugeda. Prisma kaubamajas haarasin kaasa Mark Mansoni (mitte segi ajada Charlesi või Meredithiga) teose „The Subtle Art of Not Giving a F*ck: A Counterintuitive Approach to Living a Good Life” („Pohhuismi peen kunst: teistpidine lähenemine”). Pean ütlema, et kui oleksin seda raamatut lugenud paari aasta eest, oleks elu võib-olla lihtsam. Või siis poleks ma sellest midagi aru saanud. Inimene on minust kümmekond aastat noorem, aga sai matsule pihta. Eneseabiraamatutest suurem osa ei kõlba kuhugi. Mansoni oma on kuld. Põhisõnum on, et vali oma väärtused, vali, millest välja teed, ja muust ära tee. Lõputu suurema ja parema poole pürgimine, nagu rokkstaarikarjäär, toob ­kannatusi. Kannatusi saab vältida vaid siis, kui valid mõistlikud väärtused, ­näiteks pere. Kuidagi jube lihtsalt kõlab, aga esitatud on efektselt, Camus’d ja teisi enese­abidiskursusele ootamatuid tegelasi mängu tuues.

Ken Kesey „Sometimes a Great Notion” („Mõnikord tuleb mul hiilgav mõte”) on lapse voodi peal, kui last maal pole. Muul ajal on riieteriiulis. Küll ma lugema hakkan. Kesey tegi ju selle triki, et pärast „Lendas üle käopesa” ootasid kõik vastuhakku. Tema kirjutas aga streigimurdjatest puuraiduritest. Mis on samuti vastuhakk, ahah, lugejale, kes ootab poliitilist seisukohavõttu. Korralik kultuuritegelane peab ju olema vasakpoolne, eks ole. Venceremos ja nii. Mina ei ole vasakpoolne. Kaldun viimasel ajal paremale, aga tegelikult on ­inimene pidevas muutumises. Me justkui peaksime demonstreerima oma ­tervet mõistust ­sellega, et jääme seisukohtadele kindlaks läbi aastate. Või sellega, et ­räägime sama, mida teised. Kesey rääkis, mida Kesey rääkis. Sest ta loeb. Jälle keeruline lause, aga läheb lihtsamaks.

Yuval Noah Harari „Homo Deus” sai mul talvel loetud. Algus oli väga ­nõustumisväärne, lõpus ei osanud ta tegelikult muud öelda, kui et näis, mis saab, aga põnev saab olema. See mõte on mind läbi aastate, ja ammu enne Harari lugemist, veennud endale mitte kätt külge panema. Tehisintellekt tuleb peale ja hakkab meie eest raamatuid lugema. Meie eesmärk on areneda, käia ajaga kaasas ja näidata neile algoritmilistele raibetele, et meie loeme, nemad on aga nullid ja ühed läbisegi.

Väga huvitav kogemus oli Harper Lee. Kõigepealt lugesin „Kuidas tappa laulu­rästast”, siis „Mine, pane vahimees välja”. Ja siis lugesin Vikipeediast juurde. „Laulurästas” tundus üsna tore lapsepõlvest välja kasvamise lugu, või lapsepõlve hilisema otsa lugu. Aga kuidagi punnitatud. Viivi Luige „Seitsmes rahukevad” on elegants ise, Nobeli tase. Lee on nii ja naa. Vikipeediast selgus, et kirjanik ja toimetaja „töötasid raamatu kallal mitu aastat”. Kohutav. ­Kirjanik kirjutab mitu aastat, seda ikka, aga mis üldse on raamatu kallal töötamine. „Vahimees” oli justkui kehv järg. Vikist selgus, et ilmselt on see hoopis „Laulurästa” mustand, the first draft. No ma ei tea. Mitu aastat töötas Mati Unt „Hüvasti, kollase kassi” kallal koos kirjastajaga? Tegi täitsa ümber? Kusjuures Unt tegi oma debüüdi tõesti veidi ümber, 1990-ndatel tuli uus väljaanne, mis oli arendatud või muudetud, pole neid võrrelnud. Ah jaa, Undi „Kollase kassi” ­teises välja­andes on ka „Võlg”, millest on film tehtud, ja see on väga Marek Hłasko ja teiste poolakatega samas tunnetuses. Unt vist tajus poola keelt, ma kahjuks ei oska käibeväljenditest kaugemale.

„Laulurästaga” haagib hästi Delia Owensi „Kus laulavad langustid”. No see on megahitt. Ma olen alati juba ette häälestunud, et megahitt ei loe. Sest ­kirjanikud ei loe. Võtsin ennast kokku, lugesin. See on päris hea raamat. Lõpus on kohtuteema, millest ainult ameeriklased aru saavad, ja palju ei klapi kokku. See on jällegi selline „töötasime kirjastaja ja toimetajaga tükk aega” teos. Tõlge võiks elusam olla. „Where Crawdads Sing” kõlab hoopis teisiti kui langusti-­pealkiri. „Kus krabivanad laulavad”? Sest kogu kohavaim pidi olema hästi maalähedane. Langustid on restoranis, krabivanad padurajõgedes ja ookeanis.

Avastasin toda raamatut lugedes romantilise kirjanduse läbivad teemad. Need on filmides ka. Peaksin õppima neid hindama. Üks teema on hülgamine. „Langustide” peategelase Kya esimene kutt on liiga tubli, ei sisene avatud uksest, siis läheb ülikooli, hülgab ta. Kuidagi õnnestub neil suhe ära lappida, aga lapsi ei tule ja mu meelest pole see õige asi. Kuidagi nukker. Ent motiiv, et kusagil on mees, kes truult vaatab pealt, kuidas naine on teisega, ja siis on ikkagi käepärast võtta, on seal raamatus olemas. Samuti see, et hülgamine on suurim pahategu naise vastu. On see ikka sooline? Küllap eksin. Inimesed on erinevad. Elu on näidanud, et mina vajan suures armusegadikus omaette olemise aega. See pole hülgamine. Ihaldatu on jõudnud selle ajaga solvuda ja uue leidnud. Juhtub, see on elu, aga see on ka kirjandus.

Mis veel? Lapse raamatukogus on ootamas Kenneth Grahame’i „Tuul pajuokstes”. Olen mitme talve jooksul kõvasti pajusid lõiganud. Oli neid nii võsa kui puude formaadis. Tegin kütteks. Nad tulevad tagasi, tublid on, aga ma panen lehised asemele, sest ühe suure lehise, mis vundamenti ja katust õgis, võtsin maha. Temaga on mul oma suhe. Olen igavesti süüdi lehise ees ning tunnen ühtlasi, et ta maksis mulle kätte järjekordse eludünaamikaga. Ju siis pidi nii minema. Püüan ikkagi lehise ära lepitada. Amblas on koht, kust istikuid saab, mul on nendega räägitud. Pajud lepitan ka ära, lastes neil mõnes kohas tagasi kasvada ja jättes mõned püsti.

Aga raamatust. „Tuul pajuokstes” on maru kihvt näide sellest, kuidas lasteraamat ei pea ja võib-olla ei tohigi olla nunnutav ja seaduskuulekas. Mutt ärkab, hakkab maja lupjama, leiab, et kevad on ikkagi äge, ronib maa peale… Seal Jänesevanamees kukub jaurama, et eratee ja andke penn. Ja mutt lööb ta kohe uperkuuti ja läheb edasi. Loomulikult ei pea eraomanikke uperkuuti lööma, ma olen ka eraomanik, ent samas ei ole õige takistada üht kevadist looma, kes tahab jalutada. Mina viin oma krundil kitsedele hallitanud apelsine ja muid põnevaid toidujäätmeid. Kitsed sõid isegi kanariismed ära. Te ei usu? Lugesin populaarteaduslikust artiklist, et kitsed söövad koguni surnud inimese jäänuseid, sest sealt saab fosforit.

Kangesti tahaks teada, mida pajuraamatu loomakesed edasi teevad, aga ­lapsele on see veel liiga sisukas raamat, jääb kohe magama. Küll olen talle ­
põrsas Peppa brošüüri prantsuse keeles ette lugenud, kordab mu puuratastega hääldust järele. Korra proovisin Michel Houellebecqi prantsuse keeles lugeda, ei, käib üle jõu, põrsas Peppa on minu tase.

Jutu lõpp läks võib-olla kirjandusest kaugele, kuid tundub, et midagi ma ikkagi loen. Seekord pole see kahemõtteline. Päriselt loen. See, et eesti kirjandust siia kuigi palju hulka ei sattunud, on kummaline. Võib-olla on lihtsalt selline eluetapp. Võib-olla tõlgib Lindepuu liiga palju. Tegelikult lugesin Betti Alveri kirjandusauhinna žüriis ka debüüte. Oli häid raamatuid. Neist on mujal kirjutatud. Ja need autorid loevad ka, sest iga kirjanik loeb.

Kivi

Tüdruk oli brünett. Ülejõe Teesi oli poe juures tüdruku emale ja vanaemale öelnud, et tema ei ole kunagi väikestel lastel nii tumedaid juukseid näinud nagu tüdrukul ja tema õdedel. Ema oli selle peale õlgu kehitanud, sest emadele on nende laste välimus harjumuspärane. Kuid vanaema mainis seda ikka vestluskaaslastele, kui ta kortermaja trepikoja kõrval kooruva värviga puupingil või liivakasti serval istus ning tüdruku mustavad patsid sealsamas õues mängides mööda pleekinud sinise dressipluusi selga aina libisesid ja hüppasid.

Poiss oli heledapäine, nii hele, et mõned ütlesid tema kohta isegi albiino. Tema juuksed olid ikka päris valged, nagu kulmudki, mis muutusid kahvatus näos talviti nähtamatuks. Eredamas päevavalguses näisid poisi helehallid ­silmad päris läbipaistvad.

Tüdruk elas maja tänavapoolse trepikoja teisel korrusel, kõige tänava­poolsemas korteris. Köögiaknad olid õue poole, seega sai vanaema ka sealt silma peal pidada, mis liivakastis, kiigel ja metallist ronimispuul toimus. Rõdud olid majal kõik teisel pool, ja seda, mis rõdude all tehti, ei saanud vanaema aknast näha. Poiss elas maja põllupoolse trepikoja teisel korrusel, kolmetoalises korteris nagu tüdrukki. Majal oli ainult kaks trepikoda ja korterite põhiplaan mõlemal pool oli täpselt sama. Kodud olid peegelpildis. Tubade sisu oli siiski erinev, isegi kui sektsioonkapid elutubades olid ühesugused, maast laeni, tumedad ja polüesterlakist läikivad.

Poiss ja tüdruk olid samal aastal sündinud, seega pidid nad ka kooli minema samal aastal. Ühte klassi. Kuna neil oli sama koolitee, jalutasid nad esimeses klassis tihti koos koolist koju, enamasti koos teiste kortermajade lastega, aga vahel ka kahekesi, vahel veel ka teises klassis. Mõnikord hiilisid nad kahekesi mööda kõige otsemat teed, pugedes läbi keset kolhoosikeskust alles jäetud vana talumaja kuusehekist, talvel turnisid koos katlamaja taga hõbedase fooliumiga kaetud soojatorudel.

Peale teist klassi hakkasid poiss ja tüdruk koolis juba harvemini suhtlema, peale kolmandat klassi kolis tüdruku pere eemale, aleviku serva linna viiva maantee äärde, kuhu oli kerkinud viis ühesugust individuaalelamut kolhoosi töötajatele. Kuigi nad enam koos kooliteed ei käinud, pani tüdruk poissi ikka tähele, kogu nende ühise kooliaja jooksul, pani tähele ka siis, kui poisist oli saanud tõrksa tukaga teismeline vibalik ja ta oli sattunud juba mitme õpetajaga tõsisesse konflikti.

Tüdruku endise trepikoja ees kasvas veidralt madala võraga mitut pidi kõver õunapuu. Alguses oli see lihtsalt väga väike puu, õunapuuistik. Kes selle istutas, ei oskaks ei tüdruk ega poiss enam tagantjärele öelda ega osanuks ka toona. Ükskord oli kogu majarahvas akende peal ja ahhetas. See juhtus millalgi nende mõlema esimesse klassi mineku ja tüdruku ärakolimise vahel. Poiss oli roninud väikese õunapuu otsa ja raius kirvega tüve juurest selle oksi. Tema nägu valgete juuste all oli punane ja keskendunud. Mõned täiskasvanud karjusid akendest ta peale, aga poiss ei tundunud midagi kuulvat, tema ümber oleks olnud kui väike vaikuse ring. Ka tüdruk ei mäleta sellest päevast kirvehoopide häält, ta mäletab raskustunnet oma kurgu all ja õlgades, kui poiss lapse jaoks liiga rasket kirvest üles tõstis ja langetas. Ei mäletata ka enam, kes naabritest kirve poisi käest ­kiskus. Võib-olla oli see hoopis poisi ema.

Juhtus ime, väike õunapuu ei kuivanudki ära, ei surnud nendest hoopidest, kuid peale seda juhtumit väändus puu võra vigastatud kohast ja ta jäigi viltu kasvama. Millalgi esimese koolikella ja tüdruku ärakolimise vahel suri poisi isa. Peale tema surma sellesse majja päris joodikuid ei jäänudki.

Enne kooliminekut mängisid poiss ja tüdruk veel palju koos. Selles majas oli eri vanuses lapsi, kuid enamik olid liiga noored ja mõned liiga suured. Teiste majade õuedesse ei lubatud veel neid kumbagi.

„Te sobite nii hästi kokku, üks on tume ja teine hele,” ütles tüdruku vanaema, kui trepikoja ukse kõrval pingil istudes neid mängimas vaatas.

„Te peate kindlasti abielluma, kui suureks saate,” soovitas alumise korteri tädi Anna.

Ühel korral nad mängisidki pulmi, tüdruk sidus endale vanaema pitsilise käterätiku pähe ja nad kõndisid käest kinni hoides mööda tuba ringi ning tüdruku vanaema küpsetas neile köögis porgandipirukat, viis pärast alumise korruse tädi Annale ka. Tädi Anna oli sõjainvaliid ja käis kepiga. Suveõhtutel tulid lapsed peale lastesaadet tagasi õue ja vahel unustati nad kauemaks välja. Ühel õhtul kiikusid, ronisid ja naersid poiss ja tüdruk kahekesi hoovis, nad naersid koos nii kaua, et taevas rukkipõllu kohal värvus roosaks ning pikaks veninud rohi õuel muutus niiskeks ja jahedaks. Korterite akendes süttisid ­järjest tuled ja poiss hüüti tuppa. Tüdruk kiikus hämarduvas õhtus üksi edasi, ta mõtles oma valgepäisele mänguseltsilisele ja tundis ritsikate laulu kuulates ning oma välja mõeldud viisil ümisedes roiete all uutmoodi meeldivat pigistust. Sellist, mida inimene võib tunda ka vänderdava kutsika või pehme kassipoja nägemisest, tuksuva linnupoja pihus hoidmisest.

Suvi kulus. Ikka oli liivakastis suuremaid ja väiksemaid lapsi. Ehitati, ­sõideti autodega ja küpsetati liivakooke. Siis ütles keegi vastasmaja suurematest ­lastest, üks, kes juba koolis käis: „Tsikit-tsakit-tsaaris, pruut ja peigmees paaris!” Ja näitas näpuga tüdruku ja poisi poole. Hüüdjaga ühinesid otsekohe teisedki lapsed ja lauldi: „Pruut ja peigmees paras paar, nende ümber vikerkaar.” Selle peale leidis poisi liivas kobav pihk seal kes teab kelle toodud kivi, mitte mingi väikse kivi, vaid korraliku munakivi, õige tüseda munaka ja poiss viskas kiviga tüdrukut. Kivi tabas tüdruku oimukohta tumeda juuksekihara varjus.

Enne kui poiss peale tööpäeva koju läheb, istub ta parkimisplatsil oma suure auto kabiinis ja joob ära kaks või kolm õlut. Kui tüdruk õhtul töölt ja toidupoest koju jõuab, paneb ta vahel juba enne lastele süüa tegemist ja nendega koolitükkide õppimist selga pehme roosa hommikumantli ja joob klaasi või kaks valget veini. Vahel.

Poisi reka kabiinis on kirves. Seal on veel tulekustuti, igasuguseid võtmeid ja uksetihendi silikoon, sõidumeerik, tühjad toidupakendid, maiustuste paberid, täis ja tühjad õllepurgid, padi ja tekk. Kui poiss kodus on, seisab reka kodumaja juures tänava ääres. Poiss elab ikka samas majas, põllupoolse trepikoja teise korruse korteris. Seal elavad veel tema ema, tema naine ja lapsed. Maja ees roostetab metallist ronimisredel, mida vahel üle värvitakse, ja kasvab kõver, oksi maadligi hoidev õunapuu. Poisi silmad on harva veel läbipaistvad nagu varahommikune hall udu kolhoosi põldude kohal.

Tüdruk ei mäleta lööki või valu oimukohas. Ta mäletab sekundit, mis oli enne, kui kivi lendas, hetke, mis hakkas tema mälus vana keksukummina venima tagantjärele, ta mäletab avanevat aja auku, mis oli antud otsuse tegemiseks. Aeg valida! Ta ei tea, kas hüüti akna pealt ja joosti trepist, kas pandi külma peale või seoti sidemega, kas vabandama tuldi koos emaga või üksi. Ta mäletab ainult poisi sisemist rabelust, nagu lindu rapsimas ning pikliku munakivi kuju, suurust, värvi ja raskust. Ja otsust.

Kooliaeg möödub teadagi kiiresti, nad ei ela enam ühes majas, neil ei ole ühiseid teid. Kui klassiõhtul, kultuurimaja diskol heidetigi mõni pilk, siis teiselt poolt jäeti see märkamata. Vahel vaatas tüdruk klassipilti, poisi tõrksat blondi tukka ja veel tõrksamat pilku selle all. Tuli lõpuaktus ja varasuvine öö hullutas kõiki isemoodi ja tantsiti hoopis teistega. Saabus sügis, erinevad koolid, jätkusid erinevad elud. Tüdruku vanemadki kolisid oma elusügiseks linna. Vahel kuulis tüdruk kodukandi uudiseid, kes oli keskkooli pooleli jätnud, kes õpetajatega konflikti läinud, kes Soomes tööl. Tema läks ülikooli, hiljem veel
teisegi.

Klassikokkutulek üle aastakümnete on alati meeleolukas sündmus. Vana koolimaja sütitab mälestusi, toob esile emotsioone. Vaadati siingi üksteist alul eemalt, salajase hämminguga, kui võõraid, ikka ju otsiti midagi endist. Kes klassist oli paksuks läinud, kes rikkaks saanud. Peopaigas pandi grill üles, laud oli head-paremat, kergemat-kangemat täis. Hiliseks õhtuks oldi piisavalt tujus, et endiste aegade igavesti korduvaid asju taas ära klaarida. Vanad sõbrad, vanad vaenlased, vanad pruudid.

Mõned siin ei olnud lõpupeost saadik teineteist näinud ja poiss hoidis nüüd õhtu edenedes üha rohkem tüdruku ligi. Tüdruku mustad juuksed olid ikka sama mustad, siidised salgud libisemas lahtisel suvekleidil, saledal seljal. Poiss pani peolõpu julgusega käe tüdruku reiele, pigistas pingul, pikka reit läbi heleda libeda kanga oma suurte sõrmedega, terve tugeva peoga. Silitas tüdruku jalga nagu kassipoja selga. Jalg oli erinev poisi laste ema jalast, juuksed mustemad, selg siredam. Poiss silitas tüdruku kitsast kintsu ja talle meenusid linnupojad, kelle ta ise oli teeäärsest kuusehekist leidnud, ise tüdruku kutsunud ja nad koos olid need abitud, sorakad sulepallid pesast välja võtnud, vaadanud, ehk liigseltki väntsutanud, oma pihkudest teistele lastele hoovis näidanud.

„Nüüd jätab ema pojad maha.”

Siis juba upitas tüdruk neid ise häälega nuttes pessa tagasi. Mitmel õhtul nägi poiss teise korruse toaaknast välja vaadates tüdrukut kuuseheki juures seismas, liikumatu tumeda kujuna.

„Kui sa poegade peale isegi ainult hingad.”

Kui poiss ühel hommikupoolikul ise salaja heki äärde lippas, süda pekslemas, olid nii pesa kui ka pojad kadunud. Ta ei küsinud tüdrukult linnupoegade kohta.

Tüdruk tundis poisi paksu käe pigistust oma reiel. Poisi läbipaistev pilk oli hägune, kui too küsis:

„Mis nüüd saab? Mis meist saab?”

Ta ei vaadanud rohkem tüdrukule otsa, ta pea kippus põlvede poole vajuma.

„Ma saadan sind,” ütles tüdruk äkki. Grill praksatas ja köhis öötaevasse sädemeid. Keegi ei oleks tüdrukult midagi oodanudki.

„Ma tahan näha liivakasti, ronimisredelit ja madalat kõvera võraga õunapuud.”

Poiss ja tüdruk hakkasid hämaras hilissuve õhtus astuma sinnapoole, kus paistsid kolhoosiaegsete kortermajade tuled. Kusagil bussipeatuse ja poe vahel peatus poiss heki juures, et end jookidest kergendada. Nad naersid, see oli nagu lapsepõlves, kui üks varjas seljaga seda, kes parajasti kiiresti pissima pidi. Tüdruk kummardas pimeda tee äärde, kobas kätega otsides kraavipervel. Siis läksid nad edasi, juba kindlama sammuga, nagu lähevad need, kes teed teavad. Kodumaja tuled hakkasid katlamaja korstna varjust, kõrgeks kasvanud puude vahelt paistma. Poisil oli rekas kirves, tüdruk pigistas pihkude vahel munakivi, see oli just parajalt mustpea-põõsalinnu pesa mõõtu kivi.

 

 

Elu nagu filmis

 

Ta ütles: su elu on nagu filmis.

Pärast kui trepist alla läksin, kui tagasi tänavale astusin, hakkasin mõtlema. On vist jah. Nagu filmis, minu elu. Kohati. Aga mis film see on?

Kui ma veel laps olin, elasime nagu ühes Eesti lastefilmis, kus on palju õdesid ja vendi ja mängitakse talu õue peal ringmänge. Ainult meil algas see film lõpust. Talu ja heinamaa, aed ja kartulipõld, mis südasuvel õitses, need olid alguses. Meid oli palju lapsi, mitte nii palju kui filmis, aga lõpuks viis ikkagi ja me jooksime ringi selles suures aias, kus olid sirelid lauda taga ja mesitarud põllu ääres. Võib-olla me laulsime ka. Nagu filmis. Isa laulis kindlasti. Aga meie isa ei olnud näitleja. Ja hobust meil ei olnud. See oli vanaema maja, aga vanaema suri varsti ära. Peale suve.

Need matused olid nagu filmis. Isa nuttis surnuaial ja kraapis vanaema kirstule põlvili mulda peale. Matuseorkestri pasunad kiiskasid ja läikisid kollaste kaselehtedega võidu. Lõpuks hakkas külma vihma sadama ja jalad said haudade vahel märjaks. Pärast sööklas isa laulis jälle. Meie mängisime söökla trepi peal, päris kaua. Söökla vastas oli kultuurimaja, kus näidati filme. Aga ainult neljapäeviti.

Vanaema vana maja põles maha nagu filmis. Kui isa suitsuga magama jäi, see oli Priima, siis me pidime keset unenägu majast välja jooksma. Unenäod on ka nagu filmid. Ema karjus ja kriiskas õues ja luges meid kogu aeg üle, aga selgus, et ema ei osanud enam viieni lugeda. Naabrilaste isa ja miilits pidid teda siis kahe vahel kinni hoidma. Pikk rehielamu lõõmas elutoapoolsest otsast ja valgustas seda suurt võtteplatsi küla majadeni välja. Meie seisime paljasääri lumes nagu lapsed mõnest ajaloolisest filmist ja musti ja valgeid helbeid üha langes ja langes taevast alla.

Matused olid jälle nagu filmis. Ema ei oleks tahtnudki enam surnuaiast ära tulla, ta muudkui lamas väiksema kääpa peal, püüdis seda üleni oma talvemantliga, oma käpikutega katta, tema rebasekrae ja karvamüts olid mulda ja liiva täis ja läikivate pillidega orkestrandid pidid ta lõpuks sellest mullast lahti kiskuma.

Pärast talve ei olnud enam seda maja ja aeda ja isa ja väikest venda. Korter oli kitsas ja kuum, õues olid vaibakloppimispuud ja liivakast, kus alailma kraapisid kassid. Mõnel hilissuve õhtul ronisime töökoja juures vana traktori kasti, ema istus kabiini ja me sõitsime mõne mahajäetud talu aeda kuuvalgel õunu korjama, magusaid suviõunu, valgeid klaare ja varsti kuldrenette. See valgus ja lõhnad nendes öistes aedades jäi meelde nagu film.

Kui kasuisale kutsuti miilits selle lauda juurde, kus ema töötas, siis nägime siniseid vilkureid ja kuulsime sireene, need olid nagu filmiefektid. Kasuisal oli kirves, aga ema nägu oli verine ja sinine ainult rusikatest. Sest kasuisa oli tugev nagu filmikangelane ja ema oli osav nagu kaskadöör. Kui kasuisa kainestusmajast tagasi tuli, jagas ta emale armastust kirega nagu filmis. Selliseid filme lapsed ei tohiks vaadata.

Koolis pidime olema üks kõigi, kõik ühe eest, nagu musketäride filmis. Võitlema pidi tihti. Ka matemaatikaõpetaja pidi hakkama mind kiusama, sest ei keldris ega koridori teise korruse trepimademel ei olnud meie majas alati piisavalt vaikust, et õppida. Vahel me ei õppinud üldse, vaid istusime lihtsalt kapis. Meie kodus toimus alati midagi, nagu seiklusfilmis.

Mu ema tuli mulle ükskord kooli järele, peaaegu nagu too ema samal
aastal linastunud lastekodufilmis, ta palus, et ma annaksin tema hommikul antud kooli toiduraha tagasi, aga ma olin selle kahjuks juba õpetaja kätte ­andnud.

Suur vend jooksis peagi kodust ära, nagu filmideski tihti tehakse. Ta võeti kinni ja pandi miilitsaauto triibuga kongi. Varsti kirjutas ta mulle sõjaväest, et päris sõda ei olegi selline nagu filmis. Filmi „Neli tankisti ja koer” tegelastest oli mulle vahepeal hakanud meeldima Janek. Ükskord kirjutati emale, et vend oli kangelane, teeninud kodumaad nagu selles saates Kesktelevisioonis. Tema kirst toodi Eestisse tagasi lennukiga ja siin seda enam lahti ei tehtud.

Suvel peale venna matuseid kolisime hoopis teise kohta. Kolimine võis küll jätta mulje nagu filmis, sest meie kolisime öösel. Väikeste õdede nukud ja uue venna võrevoodi jäidki maha, ema loopis meie asju otse auto pakiruumi ja kui kasuisa kirvega kortermaja koridoriuksest välja tormas, vingusid Žiguli rehvid nagu tagaajamisfilmis ning kasuisa jooksis autole järele nagu väga romantilises filmis. Selles vanas kortermajas olid sooja saamiseks veel ahjud, mitte radiaatorid.

Uues kohas tutvusin ühe poisiga. Meie esimene suudlus koolidiskol, aula raskete kardinate taga, oli nagu filmis, filmimuusika saatel. Terve aasta uues koolis oli nagu romantilises noortefilmis. Seal koolis ükski õpetaja ei kiusanud. Suvel tehti vettehüppeid ja ujuti vanas vett täis liivakarjääris ning varsti ma sain teada, et kui uputakse, siis täiesti vaikselt ja märkamatult, mitte kätega vett pritsides ja appi karjudes nagu filmis.

Matused on alati nagu filmis.

Sügisel ütles üks teine poiss, kelle nimi oli juhuslikult Janek: „Sul on rinnad nagu Veral.” Talve lõpul hakkasin hommikuti oksendama, täpselt nagu samas filmis. Enne, kui ema midagi aru sai, oli kevad käes ja me jõudsime poisi ­Sierraga külateedel ringi kihutada, see poiss käis juba saekaatris tööl. Põllu­vaheteel järsu kurvi taga seisis looduskaitsealune rändrahn ja tagaistmel istujaid ootas kivihunnik ja ma võin nüüd ise tunnistada, et väide, nagu kogu elu jookseks sellisel hetkel silmade eest läbi nagu filmis, vastab täielikult tõele.

Laps jäi alles, last ma ära ei andnud, ma võitlesin tema eest ja kõigi vastu nagu filmis.

Kui ma õhtukooli läksin, tundus, et elu võtab hea, tegusa pöörde, vahel oligi siis tunne, et elan nagu filmis. Õhtukoolis olid mul hinded väga head, ülikoolis esimesel kursusel head.

Pulmad olid nagu filmis: kirikus ja mõisas. Kooli tagasi ei olnud vaja minna, tööle ei olnud vaja minna, raha oli palju nagu filmis, aga armastus oli nagu muinasjutus. Lapsi sain lugeda lausa kolmeni ja peagi olin muidusööja mu mehe majas, kus igast peeglist vaatas mulle vastu mu ema nägu. Elu oli nüüd nagu ema lemmikseriaalis, aga ma ei saanud talle seda rääkida, ega ka sellele ajakirjanikule, kes meid intervjueeris, mind endaks tagasi meikida lasi ja pildi ajakirja kaanele pani. Oleksin ostnud nööri, aga mul ei olnudki oma raha. Sinihabemel oli raha, aga kui see ühel aastal enam midagi väärt ei olnud, ei jõudnud temagi nööri osta ja ta pidi käivitama Lexuse suletud garaažiukse taga.

Matused olid tagasihoidlikud.

Läksin tagasi ema juurde elama, tagasi kodukanti, nagu naaseb kangelanna mõnes filmis. Lohutasime emaga teineteist vastastikku, jagasime muret, meil on ju raske elu olnud, mitte nagu filmis. Kuhugi mujale ei olnud enam minna ka. Elu keris nüüd kiiresti edasi nagu lint vanas videomakis. Armastus tuli ja möödus märksa kiiremini. Märkasin, et kaadrid kipuvad korduma ja varsti lugesin juba viieni. Õpetajad hakkasid lapsi koolis kiusama, peagi tutvusin ma valla sotsiaaltöötajaga, konstaabel otsis ise tutvust. Ühel udusel sügishommikul ärgates ei saanud ma kuidagi enam viieni loetud. Ma tahtsin aknast välja hüpata nagu filmis, aga ema korter oli esimesel korrusel. Teised neli viidi ka minema, ma kriiskasin selle esimese korruse akna peal, erinevate vilkuritega autod sõitsid hoovi ja hoovist välja ning majarahvas rääkis hiljem külas ja õhtulehele ja reporterile, kuidas kõik oli toimunud nagu filmis.

Edasi on läinud ainult nagu mustvalges filmis.

Ema matuseid ma ei mäletagi, nagu oleks enne filmi lõppu magama jäänud.

Peale ema korteri võõrandamist elan linnas, mitte nagu filmis, vaid džunglis. Siin jagan oma elu, saaki ning territooriumi inimestega, kellest enamik on elanud nagu filmis.

Kui ta minuga oma filmi jaoks seda intervjuud tegi, siis ta ütles, et mul on väga vedanud. Seda filmi näidatakse varsti suurtel rahvusvahelistel festivalidel. Tavaliselt minu sotsiaalse staatusega inimestel sellist õnne ei ole, pääseda filmi. Isegi kui on elatud nagu filmis.

MAA

 

Maa ja Sa

 

Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa. Ja Maagi saab siin eputada suure tähega. Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses. Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.   Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt. Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt. Sa tajud oma aju laiust aja lademetel. Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.   Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab. Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.

 

 

Mõistetav?

 

Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid                                                                               ja piimaloomi ja alet ja väetist, mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja                                                                              poetagust õlut ja jäätist, mõistan mulda ja selle sees elajaid,                                                   selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi, aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik           (ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti. Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd                                                                                 veel ei olnud, oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,                                    kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,                                                                             midagi-ealeski polnud? Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd. Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa                                                                                     ja ta terane serv. Universumi konarlikul tenniseplatsil.

 

Rohkem Karl Martin Sinijärve luulet Loomingus nr 6.

 

 

2.–25. maini oli Tartu Linnaraamatu-­
kogus avatud näitus „Tartu linnakirjanikud”.

4. mai virtuaalsel kirjanduslikul teisi­päeval esitleti kogumiku „Balti kirjakultuuri ajalugu” I köidet „Keskused
ja kandjad”. Raamatust kõnelesid Liina Lukas, Katre Kaju, Pärtel Piirimäe, Jaan Undusk, Tiina-Erika Friedenthal, Meelis Friedenthal, Kristi Viiding ja Kairit
Kaur.

5. mai virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval „TÜHI saal tühjas saalis” esinesid Piret Viires, Maarja Kangro, Daniele ­Monticelli, Triin Tasuja, Julia Kuznetski, Jürgen Rooste, Suzanna Eisel, Margus Vihalem, Berit Kaschan ja Rein Veidemann.

7. mail tähistati Rutt Hinrikuse 75. sünnipäeva veebiseminariga „Elulugu – elu, ajaloo ja kirjanduse kohtumispaik. Rutt Hinrikus 75”. Sõnavõttudega esinesid Martin Eessalu, Eve Annuk, Risto Järve, Mare Kõiva ja Ene Kiipus. Ettekanded pidasid Janika Kronberg, Tiiu Jaago, Tiina Kirss, Mirjam Hinrikus, Marju Lauristin, Leena Kurvet-Käosaar ja Astrid Tuisk. Virtuaalnäituse „Mnemosyne templis. Rutt Hinrikus 75” avas Marin Laak.

7. mail esilinastus Prima Vista festivali raames luulefilm „Tundekasvatus”, kus osales neliteist luuletajat Eestist, Ühendkuningriigist ja Iirimaalt.

11. mail esitleti kirjanduslikul teisipäeval Pierre Hadot’ raamatut „Mis on antiik­filosoofia?”. Vestlusringis osalesid Anti Saar, Neeme Näripä ja Toomas Lott, vestlust juhtis Siim Lill.

11. mail oli Tallinna Keskraamatukogu virtuaalse „Luuleklubi” külaliseks Reijo Roos, kes tutvustas kakskeelset kogumikku „Sinisild/Sinisilta”.
12. mail esines virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval luuletuste ja muusikaga ­Leonora Palu.

15. mail anti Tartu Kirjanduse Maja hoovis üle Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ulmejutuvõistluse auhinnad. Jutu­võistlusest võttis osa 69 tööd ning pea­preemia pälvis Häli Kivisild jutuga „Juhtumised Pahura Jumala baaris”. Žüriisse kuulusid Ene Kallas, Mairi Laurik, Miikael Jekimov, Andri Riid ja Eva Luts.

16. mail pälvis Karl Eduard Söödi laste­luuleauhinna Anti Saare raamat „Suur koogitegu” (kunstnikud Priit Pärn, Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn). Žüriisse kuulusid Toivo Ärtis, Helju Hallap, Jaanika Palm, Lea Tali, Hanna-Mari Hillep, Karl Martin Sinijärv ja Kadi Kurema; auhinda annab välja Luunja vald.

18. mai kirjanduslikul teisipäeval esitles Jaan Malin luulekogu „SA”. 27. mail toimus luulekogu esitlus Ukraina Kultuuri­keskuses.

19. mai virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval esines Merca, temaga vestles Juku-Kalle Raid.

19. mail Eesti Lastekirjanduse Kesku­ses toimunud virtuaalsel lasteraamatukoguhoidjate õpipäeval anti üle Muhvi auhind lastekirjanduse tutvustamise eest. Auhinna pälvis Mirjam Kaun Tallinna Keskraamatukogust. Samuti tunnustati Eesti Rahvusringhäälingu noortesaadet „Nova” lastekirjanduse populariseerimise ja tutvustamise eest.

21. mail toimus Keskkonnaajaloo Keskuse KAJAK kümnendale sünnipäevale pühendatud veebiseminar „Kirjanike ilma­vaatest. Seminar ilmast kirjanduses”. Tervitus­sõnad ütles Kadri Tüür, ette­kannetega esinesid Meelis Frie­denthal, Ulrike Plath, Merili Metsvahi, Janika Päll, Elle-Mari Talivee, Mirjam Hinrikus, Janika Kronberg, Kadri Tüür, Rene Kiis, Ene-Reet Soovik, Eva Rein, Mart Velsker, Johanna Ross ja Jaak Tomberg. Seminari korraldas Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tartu Ülikooli semiootika osakond.

24. mail toimus Kirjanike Maja saalis ning Zoomis sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” viieteistkümnes konverents „Siirdeaja kultuuripoliitikad”. Konverentsi juhatas sisse Virve Sarapik. Ettekandega esinesid Paul-Eerik Rummo, Ainiki Väljataga, Rein Veidemann, Maarja Lõhmus, Krista Kaer, Ott Karulin ja Anneli Saro. Kultuuri­ajakirjanduse vestlusringis osalesid Mari Kartau, Andrus Laansalu, Barbi Pilvre ja Johannes Saar, vestlust juhtis Katrin Kivimaa. Teatriuuenduse vestlusringis osalesid Peeter Jalakas ja Andres Noormets, vestlust juhtis Andrus Laansalu. Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm ja Eesti Kirjanike Liit.

25. mai kirjanduslik teisipäev toimus Kassitoomel, kus avati näitus „Toome ise” Ülle Ottokari piltide ja Toomas Kiho tekstidega.

25. mail arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi ning võttis vastu kolm uut liiget: Triinu Meres, Roy Strider ja Maarja Vaino.

26. mail toimus Eesti Kirjandusmuu­seumis virtuaalne ettekandepäev „Peggasuse seggadusest. Arno Vihalemma 110. sünniaastapäeva puhul”. Avasõna ­ütlesid Marin Laak ja Piret Noorhani. Ette­kandega esinesid Piret Noorhani, Joosep Susi, Loone Ots, Janika Kronberg, Helga Nõu ja Enn Nõu. Avati ka Arno Vihalemma raamatukujunduste virtuaal­näitus. Ettekandepäeva juhatas Maarja Hollo.

26. mai virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval astusid üles Vanalinna Haridus­kolleegiumi õpilased Pauliine Põldmaa, Anne Mari Saks, Torm Thor Niimann, Hanna Laura Sarv, Joosep Anton, Inger Kivari, Marta Lee Krall, Aleksander Amos Nigesen, Loore Laimets, Mikk Saard, Ellen Jõgi, Erik Hermaküla, Henrik Ratas ja Leonhard Sass Taalmaa lavakavaga „Ei räägi me poliitikast”. Juhendas Tõnis Rätsep.

27. mail avati Tartu Linnaraamatukogus soome-ugri väikerahvaid ja nende kirjandust tutvustav raamatunäitus.

27. mail esitles Marten Kuningas Telliskivi Rahva Raamatus luulekogu „Sabata koma”. Autoriga vestles Keiu Virro.

28. mail esitles Rein Raud Kirjanike Maja saalis oma romaani „Päikesekiri”.

28.–30. maini toimus Tallinnas kirjandus­festival HeadRead.

31. mail avati Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis näitus „Sõnakas ja auahne. Tammsaare „Juudit” 100”.