Tulime tühjusest

Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.

Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin une-eelseid aegu,
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.

Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.

Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.

Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee —
ainult päike teab oma suunda.

Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida nendelt,
kes väärisid paremaid kinke.
Ma ei tea, kes ma olen, kuid sina
oled soojus, mida kiirgavad köetud majad.
Oled õhtud, mida liigendavad helid
ikka veel ostmata klaverilt.
Oled see, kes kunagi andestab.
Võibolla siis, kui mind enam pole.

Seisan keset päeva
seal, kus eelmisel aastal
oli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.

Sina vist olidki kodu
või lootus kodule,
nagu varahommiku päike
järve rahutus peeglis.

Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.
Otsustad sina, mitte mu aplus
ja väikeste kalade hirm.
Otsustab järv, kellele anda
ja keda võtta — tagasi tühjusse.

Tulime tühjusest.
Tulime emast ja isast.
Pole põrgut ja paradiisi.
Elame esimest korda.

Hommik

Sa tulid nagu hommik.
Astusid kergelt,
justkui polekski metsad
täis suuri tumedaid öid,
milles magasid mu tunded.

Sa kõndisid otse südamesse,
kuid see, kes tõeliselt armastab,
ei tee oma südamest vangikongi.

Oleksin võinud sind röövida.
Pakkuda ahelaid sõrmuse asemel.
Täita su klaasi
liiga julgete lootustega.
Mitte miski ei juhtu kiiresti.

Ja nüüd oled endiselt hommik.
Paistad kardinate vahelt
nagu lootus päriselt koju jõuda.
Paistad hoolimata ööst,
kuhu lubasin sul pageda.

Nii raske on lasta lahti
ärkavast maailmast.
Nii raske on mitte uskuda,
et su isemoodi valgus
võiks olla vaid põletav mälestus.

Kuupaistesonaat
klaverilt, mida meil polnud.
Klaverilt, millele veel hiljuti
mõõtsin elutuppa koha.
Isegi see ei suuda mind uinutada.

Sa jäid nagu hommik.
Su jäljed on kõikjal
ja enam
ei oska ma magada.

Nii raske on lasta lahti,
kui pole kunagi arvanud,
et hommikut võiks aheldada,
päeva võiks püüda,
õhtut võiks teha
lõpuni enese omaks.

Ehk ei saagi ma teada,
mis ma sinu jaoks olin,
aga ikkagi olen sinu jaoks,
olen kusagil olemas,
igas hommikus,
kui keegi paitab su pead
ja päike paistab su silmisse.

Sa tulid nagu hommik
ja kuigi mul pole õigust
hoida sust kinni,
pole sa ometi päriselt läinud.
Oled igavene ärkamine.
Olen su peegeldus aegade öös.

Tuhk

Sa eksisid, rääkides tuhast.

Sina oled tuli. Oled hõõgumine.
Aga mina, sinuta leige,
vähimagi lootuseta teemandiks põleda.

Olen igavene tuhk, jaksuta.

Mäletan vulkaani, milles hõõgusime.
Öötaevas, tähtede vahel,
ei kustu need sädemed iialgi.

Aga tuhk on kätetu,
võimetu sinuta
sädemeid püüdma.

Võimetu süütama sind
uuele särale.

Ainult igatsus soojendab,
muidu jahtuksin päriselt.

Lõpuks on ainult vaikus

Kui jumal peab tõesti olemas olema,
siis see on see —
mustrid ja jooned liiguvad,
kuni ühinevad sektoriteks,
teevad ringe keset ruumi —
ja siis on vaikus.

Kõige kaunimad helid ühinevad
vastasfaasides hääletuks.

Ruumi keskel on valge ring —
see ongi kohtumine.

Lüsergiinhappe dietüülamiid.

Mina

Öeldakse, taevas on tinaselt hall.
Ja ongi.
Öeldakse, iseenese all
olen peidus.
Ja olengi.

Aga need linnud
pole raisakullid
ega isegi kaarnad.

Kajakad mängivad tuulega
ja neil vist polegi ruttu.

Haavlid ja kuulid,
millega kütiti päikest,
on sulanud taevaks.

Kurbus, hullus ja kahetsus
rusuvad midagi väikest —
ometi elavat.

On hetki, mil tundub,
et näen mind.
On hetki, mil tõepoolest näen.

Võibolla ainult mina

Võibolla ainult mina,
võibolla kõik.
Üksikud üksteise kõrval,
otsides igavest elu.

Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”. EKSA, 2020. 436 lk.

Tarmo Tedre triloogia „Kuuskümmend aastat hiljem” kolmas raamat viib meid mööda ajajoont seitsmekümnendate lõppu ja kaheksakümnendate esimesse poolde. Langevad roosad kardinad osaliselt isegi lootusrikkaks tunnistatud kuuekümnendatelt, algab stagnatsiooni viimane korisev ja brutaalne hingetõmbus. Läheb lahti. Mõtuse Jaan on nüüd elu lävepakul, siiberdab sihitult Tallinna ja Tartu vahet, mõnikord satub ka kodusaarele ja romaani läbivaks jooneks on eneseleidmise õrn hetk, meheea algus, kus inimesel tuleks teha kaugemale ulatuvaid otsuseid. Või sunnib selleks elu ise, nagu näiteks abielu, eelkõige aga tütre sünd. Jaani kulgemist palistavad aga edasi lõputud pättused, alkohol ja juhutööd, arusaamatu ja eesmärgitu sahmimine. Ühiskond oleks nagu temataolistele kärsitutele ja tormakatele loomustele nimme ja irvitades eriliselt ebasoodus. Jaan küll üritab, kütab siin-seal katelt, käib mingitel kursustel, luuletab ja kribab arvustusi, kuklas istub ka unistus omaette elamisest, kuigi viimane on ebatõenäolisem kui lend Kuule. Elatakse koos ämmaga, kelle eest varjus tuleb teinekord keldriboksis magada. Tüli põhjuste üksikasjad on vaid aimatavad, võib-olla on need ainsad, millel täpsemalt ei peatuta, tõenäoliselt on mälestused selleks liiga valusad (kuivõrd Jaan-Konsul on autori alter ego), inimesed ehk elus ja isegi osaline piht oleks kirjutajale liig.
Kõrvalliinina nagu ka varasemates teostes — aga üldse mitte kõrvalisena — kulgeb ajalugu ja tõmbleb pime ühiskond: vabadusvõitlus, pätid, vanglad, läbiotsimised ja pidev hirm ise trellide taha sattuda. Olud on viletsad või äärmiselt kitsad, rahaga polegi midagi muud teha kui see maha juua. Siinkirjutaja mäletab toonast karust Konsulit nii Moskva kohvikust kui ka ühistelt loodusmatkadelt, eriti viimased on millegipärast meelde jäänud — pealtnäha tühjad kulgemised mererannas või kuskil võsa vahel, mõnikord ei tarbitud isegi alkoholi. Liiguti lihtsalt selleks, et taevast vahtida, muud eriti ju teha polnud.
Tedre stiil on väljendirikas, kuid lakooniliselt kirjeldav, kaugel pisarakiskumisest, ühtviisi nii suhtumises peategelasesse kui ka vabadusvõitlejatesse, kelle ebainimlikest katsumustest mingil veidral põhjusel tänapäeval midagi teada ei taheta. Piinatud inimene tuuakse vangilaagrist kodumaale, viiakse koju, kus ootavad teda naine, väike tütar ja ema, ja palutakse tal alla kirjutada armuandmispalvele, mis annaks võimaluse jääda koju pere juurde. Pere istub tema kõrval ja nutab. Tema aga, vitamiinipuudusest ja alatoitumisest hambutu, kaotanud oma tervise ja kelle edasine tulevik vangilaagris võib suure tõenäosusega lõppeda surma või invaliidistumisega, ei kirjuta ometigi alla. Või kirjeldus sellest, kuidas Enn Tarto sõi vangilaagris kongikaaslastega igat rohelist liblet, mis kasvas läbi tsementpõranda, ja kuidas selle avastamise järel põrandapraod kinni valati. Lõputu nälg ja külm, kui kambris on vaid seitse kraadi sooja ja talveriided on ära korjatud, tsoonis, kus suri ebainimliku kohtlemise tõttu iga kümnes vang. Kogu selle õhustiku kirjeldus peaks olema kohustuslik lugemine igale keskkooliõpilasele.
Kõik valetavad, ehmub romaani pea­tegelane teose lõpus. Paratamatu ja möödapääsmatu kummitus laotub üle kogu maa. Miski ei ole puhas, isegi mitte see, mis esmapilgul justkui paistis. Isegi see, mis ületab tsensuuri läve, tundub olevat ette söödetud, vale ja vildakas. Mitte ainult looming, millega looja võis end kas või kunsti nimel lohutada, vaid ka igapäevane töö ja toimlemine on vale. Tegelikult morjendas nõukogude inseneri-arhitekti-töölist võib-olla rohkemgi kui luuletajat-kunstnikku teadmine, et kõik, mida ta ka ei teeks, on tegelikult praak ja naeruväärne. Et kuskil elatakse tõelist elu, tehakse päris asju, inimvõimete kohaselt. Ja seda ebainimlikku ponnistust ei vabanda tulemus, sest viimaks vormub sellest ikkagi mingi jama, mingi poolpidune lahendus, globaalsemalt ühe haige ühiskonna haige sitt. Tegemise hetkel võis see näida isegi usutav ja vajalik, aga alati allapoole arvestust — isegi kui anti endast parim. Veidi eelistatumad olid ehk emad, vahest ka arstid, pedagoogid, vaimulikud, tuletõrjujad, muusikud, mõned teadlased ja põllumehed võisid ennast tunda inimlikumalt.
Kõige rohkem annan autorile plusspunkte selle eest, et ta on oma teoses detailselt kirjeldanud toonase elu tühikäiku, milles inimestel ei olnudki muud teha kui juua, keppida ja mässata, ülejäänu on enamjaolt eesmärgitu ja sihitu. Suure osa ajast tuli lihtsalt tühjust jõllitada, ja Teder on seda oskuslikult kirjeldanud. Olen ka ise seisnud keset tänavat, oskamata endaga midagi peale hakata. Kui veab, vahid munakivisillutist ja mitte porimülgast või pragunenud asfalti, ja isegi kaugemas tulevikus ei paista olemine mõttekamana. Muidugi olid unistused ja mäss, aga ka mäss oli lootusetu ja hukule määratud. Niisiis jäid ainult unistused, kuigi reaalsuses või reaalsusega kontaktis olid need tühised ja poolikud, mõttetud ja naeruväärsed, välja arvatud ehk põgenemine. Võib-olla oli luule tõesti ainus, milles sai osaliselt ausaks jääda, küllap seepärast kõik ka luuletasid. Jäid seks, luule ja purjusolek, sest ülejäänu nõudis kompromisse või tundus olevat jäljendamine, millegi tõelise koopia, olgu selleks milline kunsti- või eluvorm tahes. Siiski tehti vahel ikka midagi ka päriselt, kuid pigem juhuslikult, suure vedamise korras. Üheski teises romaanis ei ole ma seda nõukogude absurditühjust kohanud sellises mahus ja teravuses nagu Tedre triloogias. Küllap enamik siiski uskus, et elu oli elamist väärt ja teod vajalikud, inimene peab ju lootma, nagu vajab ta ka tunnustust, ja nendelgi aastatel taheti olla edukas ja tõsiseltvõetav. Asjalikkus on paratamatu inimomadus, kuid samas nii loomuomane, et seda isegi ei märgata. Asjalikkuse peamine kriteerium, see, mis teeb asjast asja, on aga enamjaolt tõelisus ja mõtestatus.
Raamatu „Kuuskümmend aastat hiljem” kolmas osa on sündmusterohke ja põnev ning ka täiesti iseseisvana loetav teos, käest seda juba ei pane. Lugeja kohtab küll tuttavaid või pooltuttavaid tüüpe, kuid eelmised kaks osa elaksid nagu omaette kaitstut, piiritsooniga ümbritsetud elu, mille kohal lasub möödunud koledustest hoolimata mingi lummuslik usk. See on midagi sellist, mida ei saagi sõnadesse panna, maailm muutus kohati isegi inimnäoliseks: justkui väsis, leppis ja puhkas. See ajastu, täpsemalt kuuekümnendate lõpp ja seitsmekümnendate algus, hingetõmbeaeg, on tänini mõistatus.
Autoril on väga peen oskus peita oluline ja väljaöeldu muusse kirjeldusse, teha peamisest mõnikord mingi tühine liitlause, kiire noalöök, mida ei pruugi tähelegi panna ja millest saad alles hiljem aru, kui valusasti see mõjus. Ometigi ei ole Tedre raamatus kahetsust, seda igatsevat ohkamist, isegi sellisel määral, mille puhul me lugejana autorit mõistaksime. Oli see ju autori noorus… Just sellest noorusest lahti laskmine annab romaanile mõõtme, et seda võiks lugeda ka need, kellel ei ole nõukogude minevikku, samuti noorem põlvkond, selles ei rõhutata, et „meie teame” või et „selline see eluke kord oli”. Kõik triloogia osad on kirjutatud äratuntavalt kõrgemalt positsioonilt ja pingevabalt. Neis ei ole liigset hasarti, kuid samas on seda piisavalt, et kirjutatu köidaks ja mõjuks. Võib-olla on tegemist koguni autori omalaadse emotsionaalse laiskusega, mis veidral kombel ei mõju puudusena ja mille tõttu juhtumised ja lõigud, mis kuhugi ei vii, annavadki romaanile selle ainuomase vaakumi. Neid aga ei ole palju, vaid täpselt parasjagu, et lugejana hingata ja puhata ja järele mõelda, saadud noahoop läbi seedida.
On lausa häbiasi, et Tarmo Teder ei ole tänini Kuressaare või Saaremaa aukodanik, sest nii põhjalikku ja detailset ilukirjanduslikku läbilõiget saare keerulisest lähiminevikust polegi vist ühestki teisest Eestimaa paigast kirjutatud. Eranditeks on Vahur Afanasjev, kelle „Serafima ja Bogdan” kajastab Peipsi-äärset elu, ja Paavo Matsin, kes kirjutas Viljandi maailmakaardile. Ja nagu viimasel ajal kombeks, said mõlemad teenitult ka tunnustust ja auhin­du ning Matsin Viljandi aukodanikuks. Arvan täiesti siiralt, et saarlastel on Tedre ees võlg kirjas, sest Tedre teos ei piirdu ühe paikkonna ajalooga, vaid pretendeerib tervikuna suureks eesti romaaniks, olles juba praegu üks eesti kirjandusloo nurgakivi koos A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse”, Oskar Lutsu „Kevade”, Karl Ristikivi Tallinna-triloogia ja Jaan Krossi „Keisri hulluga”.

*

Kui ma eales ei ärka
olgu vähemalt mu unenäod
lõplikud

*

Kirjuta selgelt ytled
et aru saaks harimatu
et pilgu saaks pime
et punga saaks raag
et võimatu võiks

kirjutan selgelt
ei tea ainult kokku või lahku
toob nimetamine
siuhkab pakkusid saag

ei tea ainult mida
siis saamatu saab
mida võimatu võib

ja millest saab aru

õis kuivanud raol
juuri januneb rohkem kui nime

*

kas nimi kannab mind kas olen kerge
või kannan nime
nimetuga võrdne

kumb kumma koer on
joostes juunivihmas
kas kannab nimi mind kui kaelarihma

või mina nime nagu kleite nagu maske
kas nimi kannab mind
kas olen raske

*

Otsides igavikku,
aeg näole lähendab tikku.
Mõistab laupa ja ilmet haistab.
Silmapõhjas see paistab.

*

ootasin ei tea mida
tuligi ei tea mis
teesklesin ei tea keda
olingi ei tea kes
otsisin kes teab mida
leidsingi ei tea kust
tänasin kes teab keda
võta heaks
vastas ei tea kes

*

tähed taevas tiirutavad
mured saatust viirutavad
kured kõrgel kruugutavad
sügavalt sind puudutavad

tormituuled lõõtsutavad
rinnus hinge õõtsutavad
esiemad kaarutavad
ajad mööda paarutavad

kirvesilmad logisevad
pirrutuled võbisevad
esiisad urisevad
ajalukku varisevad

põlismetsad kohisevad
mõisaköied lohisevad
kured kõrgel kruugutavad
sügavalt sind puudutavad

*

mees kelle kõrvus kohiseb
eelmiste elude jõgi
naine kelle silmis sajab
eelmiste elude vihma.

mees kelle seljas tuikab
eelmiste elude häbi
naine kelle juustest pudeneb
eelmiste elude tuhka.

mees kelle keelelt nõrgub
eelmiste elude mett
naine kelle kaelas ripub
eelmiste elude kivi.

mees kelle luudes tuiskab
eelmiste elude suvi
naine kelle süda jookseb
eelmiste elude vett.

*

Kunagi lapsepõlves määrame endale hinna ja veedame ylejäänud elu piieldes, kas keegi pakub rohkem, lootes ja kartes korraga.
Lootes, et ehk oleme siiski rohkem väärt, ja kartes, et ei ole. Ei täida lootusi. Uppumast päästetud ja jälle vette visatud. See oleks lõpp.
Sellepärast käime ringi, hinnalipik otsaees, ja meie pilk põgeneb.

*

Viimaseks Suureks Seikluseks
tema ei valmistu
teda huvitab tee
mitte teeäärne kalmistu.

sinna sulgub kord keha
aga ta sillerdav meel
edasi kihutab yha
selgel seletamatul teel.

Pime eesel

ma jalutu jalutasin
yle jää
yle jaheda jõe
kõike valutut valutasin
kogu talutut talutasin
nagu pimedat eeslit
keda keegi ei näe

kõiki kõveraid jälestasin
kõik sirged välistasin

kõike kujutut kujutasin

jõgi kannab ei kannata

pime eesel
keda keegi ei näe
tõmbab lahti
et lennata

„Teisel olen,” hõikas naine ja jäi ootama, kas tulija kuulis või peab valjemini kordama.
Fonolukule vajutanud mehe sammud kajasid tülpinult, trepiastmeid võttis ta aeglase hingamise rütmis. Korrus kõrgemal uksepiidale nõjatuv naine avas oma alati käepärast mobiiltelefonis digitaalse märkmiku ja toksis kiirust ületavate pöidlaliigutustega, aeg-ajalt tulijat kuulatades:
Mees. Fonos oli mehehääl. Astub loiult, kõhukas mees? Või vana. Või haige? Loodetavasti mitte nakkavalt haige, mul endal haigeks jääda pole aega. Astumise sahin pehme, mitte selline tümakas nagu muidu, meil siin, meie püüdlikult restaureeritud maja trepikojas. Pealinna ühes tähelepanuväärseimas hoones! Nahktallaga kingad? Või tuleb sahin peenema seltskonna harjumusest? Või on ettevaatlik? Igatahes ainult üks inimene.
„Üks korrus veel,” kutsus naine.
„Tulen-tulen. Aega on,” pomises mees viivitusega. „Teil siin ilus, valgus­lülitid vanad ja puha.”
Naine uksel jätkas neelatades oma memo:
Temal võib ju aega olla, aga mitte minul. Mul üks koosolek teise otsas, vahepeal uus kleit selga, samal ajal telefonis sajale sõnumile vastata. Iga minut on raha, iga tund uus saavutus. Aga siin tuleb mees taldu sahistades ja teatab: aega on!
Naine salvestas märkmed ning surus uue neelatusega oma kärsitust alla.
Sammud jõudsid trepikäänakule. Kui tulija jõudis nähtavale, turtsatas naine tahtmatult ja avas uuesti oma digimärkmiku.
Poirot’ fänn? Vuntsid, vestiga ülikond. Rüht, justkui kõnniks presidendi paraad­trepist üles. Muljet avaldav.
Nad piirdusid diskreetse tervitusnoogutusega ja naine sulges mehe järel ukse.
„Kui teil muu tähtsam toimetus ees, astun ehk teisel ajal läbi,” viitas mees naise tegevusele telefonis.
„Ah ei,” peitis naine digivahendi kätesügavusse, „mul on kohustus mõtted kirja panna.” Mehe imestav pilk sundis teda lisama: „Arstiga meil selline kokkulepe.”
„Märgite tohtrile üleskirjutusi?” küsis mees.
Naine kohmetus. „Pole tähtis.”
„Tohter on alati tähtis. Ja see sündmuskoht kus teil siis asub?”
„Seal,” viipas naine avatud toaukse poole. „Tahate äkki mantli ära võtta?” Ta ulatas riidepuu.
„Pole tarvis,” astus mees osutatud tuppa. „Siinsamuses kliimas on rõivastest ikka rohkem seljas kasu, mitte nagis.”
Naise kulmud kerkisid sellest vastusest nii üles, et tema laup polnud seesuguses koguses kortse varem kogenud, vaod ei tahtnud laubale hästi äragi mahtuda. Tulija aga — hullemgi veel — ei pidanud tarvilikuks kingigi jalast võtta, mistõttu hangus imestus naise otsmikule mitmeks pikaks viivuks.
„Kas ma pakun teile teed? Või kohvi?”
„Piisab, kui teie pakute minule istet.”
„Jah, palun, kuhu soovite.” Naine jälgis saabunu otsustamist tooli, tugitooli ja diivani vahel. See oli vaatemänguline tegevus, sest näis, nagu valiks mees endale koju viimiseks mööblit, mitte ajutist istumiskohta.
„Kindel, et te teed ei soovi?” püüdis naine juttu üles võtta.
Paus oli ebamugav. Raskust õlgadelt abaluude vahele lükates üritas naine uuesti: „Või kohvi?”
„Paistan mina välja, nagu muudaks mina iga sekunditüki järel oma tahtmisi?” Mees valis pehme tugitooli. „Või on teil sedamoodi eriline kohv, kus mittetahtmine oleks kui kuritegu sooritada?”
Naine avas vargsi telefoni.
Frukt. Tõotab tulla raskem kui muidu töökoosolekud.
Naine neelatas taas, kõrisõlme asemel liikus seejuures lõug, ringiga oma alg­kohta tagasi jõudes.
Mees kohendas end mugavamalt istuma, samal ajal toas pilguga ringi seilates. Silm fikseeris range korra: põrandavaiba servad olid seintest täpselt paralleelsel kaugusel — mõõdulinti kasutades oleks tulemus millimeetriga paigas —, mööbel sümmeetrias ja tugitoolid ühesuguse nurga all. Isegi potitaimedel polnud selles toas vabadust omatahtsi kasvada, need poseerisid tehislikus pügatuses. Ainus, mis demonstratiivset korrapära rütmist välja viis, oli kausitäis kivikesi diivanilaual.
„Kas asume asja juurde?” piidles naine meest tugitooli sügavuses, ise samal ajal telefonimärkmikusse kirjutades:
Mehel vist lihtsalt depressiivne aeg. Minul kui keeruliste olukordadega harjunud inimesel tuleb kontroll võtta.
Naine libistas käe üle paberipaki laual: „Mul on siin varasemate selgituste väljavõtted. Või olete nendega juba tutvunud?”
Mees tõstis tõrjuvalt käe. „Seesama riiul?”
„Seesama jah. Ma pole pärast raamatute kadumist midagi muutnud.”
„Ahah,” hingas mees kuuldavalt ja keerutas vilunud pöidlatõmbega oma vuntse.
„Õigemini, tolmu olen küll võtnud.”
„Jajah,” kostis uuesti, kuid sel korral pigem otsekui etteheide, mistõttu naine lisas kiirustades: „Ma ei saa ju lasta tolmul koguneda, juba üle kuu aja on möödas.”
Tugitoolist tuli rahulolematut vaikust.
„No öelge mulle siis, teie ju töötate politseis, sealt te ju tulete? Mis hea pärast pean mina terve kuu ootama, et varastatud raamatute jälile saada? Mida te seal päevad läbi teete? Mingeid taskuvargaid ajate taga? Üksikud rahakotid? Mobiilivargused? Mõttetu raiskamine! Mul on siin terve riiulitäis raamatuid ära varastatud ja kuu aja jooksul ei liiguta te lillegi?”
„Mitu tükki neid siis ära kadus?” jäi mees rahulikuks.
„Mitte kadus, vaid varastati. Mina ei tea, kõik see, kogu riiuli jagu!”
„Arvuliselt, kui palju?”
„No kust mina tean. Siia mahub neid kõvasti.”
„Rahaühikutes teeb see kui palju?”
„Rahas? Oh, see on hindamatu! Mitukümmend aastat kogutud, igasugu head kraami.”
Õhk naise ja mehe vahel tõmbas end pingule.
„Proua,” mees venitas sõnu ja käsi, nagu oleks ta hoopiski Itaalia perekonnale külla sattunud, „mina ei saa teid mitte aidata, kui teie mulle täpselt ütelda ei või.”
„Härra…” ei jäänud naine võlgu, ta otsis pausist abi. „Kui… kui mina panen spagetid potti keema, siis tulemuseks ei ütle ma, mitu spagetti seal on, vaid et on potitäis spagette!”
Mees muheles. „Poti suurus teile ikka on teada?”
„Raamaturiiuli suurust tean ju ka. Näete,” sammus naine suursuguse riiuli ühest servast teise ja lisas kätega mõõte, „näete, kõik see siin, maast laeni, kõik oli raamatuid täis, mõnes kohas lausa mitmes kihis. Näete…”
„Mida kehvemini mina näen, seda kõvemini mina kuulen.” Mees vaatas demonstratiivse solvumisega riiulist mööda. Pilku püüdsid taas värvilised ki­vid. Mõned ka klaasist. Kausitäis kivikesi ja klaasitükke, kõik erinevad ja ei tolmukübetki. Mehe kulmukergituse kõrgus viitas, et ta pidas seesugust kollekt­siooni veidraks.
Naisel hakkas piinlik oma ägestumise pärast, ta võttis taas neelatuse abiks, digimärkmikusse aga kribas:
Muidu alati kontrollin end, aga mis siis nüüd? Ja mille pärast? Kelle ees? Ühe hipsterivuntsidega vanamehe ees. Kuigi
„Kas ma võin teist pilti teha?” küsis naine ja suunas telefoni pildistamisvalmis.
„Tohtrile?”
„Ei. Te meenutate mulle kedagi.”
„Ja mispidi tuleb fotografeerimine mälule appi?” Mees sättis end lubavasse poosi.
Pildi jäädvustamise klõpsatus meest ei ehmatanud. „Ma arvan, et tuhat raamatut ikka,” teatas naine eelmise jutu jätkuks, ise telefonis midagi otsides ning hetke pärast muiates. „Võib-olla isegi paar tuhat, või lausa kolm tuhat.”
Mees võttis taskust prillid, märkmiku ja vanamoelise kirjutusvahendi: „Millised raamatud?”
„Mis mõttes millised,” puhises naine õhku lõigates. „Igasugused!” Neelata­misest enam ei piisanud. „Ilukirjandus. Olmekirjandus. Luulet. Natuke filosoofiat. Jah, päris palju seesugust. Ajaloo asju ka. Kunstiraamatud. Ma ei tea, mida teil vaja on? Oli kõvakaanelisi ja pehmet kaant. Suuri, selliseid A-neli, ja päris tillukesi.”
„Ja mis värvi?” muigas mees ninal prille kohendades.
„Mis värvi? Siniseid, musti, punaseid, valgeid…” Sel hetkel kukkus naise pilk lõksu püütuna põrandale.
„Heakene küll.” Mees sättis oma märkmiku kirjutamisvalmis. „Pealiskirjad.” Mees tabas naise heitliku ilme ja selgitas: „Raamatutel teatavasti on pealkirjad.”
„Oh jumal!” haaras naine kahe käega peast, telefon endiselt sõrmede vahele surutud.
„Proua, mina ei eelda sugugi, et teie kõiki spagettisid oma potis nimepidi tunnete, aga raamatuid ju ikka? Vähemasti autoreid?”
Naine raputas pead, mis oli endiselt surutud kahe käe ja telefoni vahele.
„No sel juhul mina küsin, mis asjas on mure. Kui teie ei tea, millised raamatud ära varastati, teie ei tea ka loojaid, tähendab, polegi oluline?” Ta lisas end toolist üles ukerdades: „Olete seitsmendamas taevas, nüüd on teil rikkalikult vaba ruumi. Oma kivitükikestele. Head aega!”
Naine mõtles paar kiiret silmapilku öeldu üle, digimärkmikusse ilmus:
On tal õigus?
„Ei!”
Naise resoluutsus ehmatas mehe tagasi tugitooli sügavusse, prillid lendasid ninalt põrandale.
„Ma tean!” teatas naine valgustatult. „Ma tean. Ma tunnen neist puudust.”
„Millest teie puudust tunnete?” Mees kobas põrandalt prille otsida.
„Raamatutest muidugi!”
Nüüd oli kord mehe kulmudel tõusta ning omaniku laubale kortse tekitada.
„Raamatutest,” jätkas naine enesekindlalt, „nendest, õigemini sellest, mis seal sees. No ja neist endist muidugi ka.”
„Mina ei usu teid mitte,” vangutas mees pead. „Proua, teie tunnistusest mina lugesin, teie raamatud olevat varastatud kuu esimesel päeval, aga tähele panite ja politseiga ühendust võtsite teie alles millal? Nädala jagu hiljem. Kas teie ka oma laste puudumisest alles nädal hiljem teatate? Muidugi kui nad teile ikka kallid on?”
„Mul ei ole lapsi.”
„Minul ka ei ole. Ometigi teie mõistate minu mõtet?”
„Ma ei käi siin riiuli juures iga päev.”
Mees surus märkmiku ja pliiatsi pintsaku taskusse. „Ega iga inimene olegi oma raamatuid väärt.”
„Mida te sellega öelda tahate?” Naise käed värisesid telefoni avades.
Kas solvuda või täpsustust paluda?
Mees venitas sõnade asemel oma hukkamõistva pilgu üle kivikesi täis anuma.
„No siin,” esmalt viipas naine käega, kuid siis astus tühjalt laiuva riiuli ette. „Siin, ma tean, ma mäletan selgesti, siin olid reisiraamatud. Jaapan, Istanbul, New York, Ateena.”
Mees asetas prillid ninale ning tõmbas ohates taas taskust oma märkmiku. „Ja selles,” ta osutas vanamoelise pliiatsiga alt teisele parempoolsele riiuliavale, „mäherdused seal olid?”
„Siin olid, siin…” naine surus sõrmedega laubalt kortse laiali ajada, „siin olid, teate, no täitsa lõpp! Siin olid kokaraamatud! No kes see tänapäeval varastab kokaraamatuid? Kõik on ju internetis üleval! Milleks neile kokaraamatud?”
„Ja alumisel riiulil?”
„Sõnaraamatud. Issake, sõnaraamatud?! Kas praegu üldse keegi veel vajab sõnaraamatuid? Raamatuna?”
„Teil nemad ometigi ju olid?”
„No minul muidugi, mulle on need rohkem nagu mälestusesemed, õpingute ajast.”
„Mälestusesemed? Heakene küll,” mees upitas end tugitoolist üles ja astus mõne otsustava sammu riiulini, „ja siin, mäherdusi teie siin hoidsite?”
Naine taganes paar meetrit, ta pingutas raamatuteta riiulit eemalt vaadates meenutada. „Kui ma nüüd ei eksi, siis siin, siit servast algasid Murakamid ja edasi läksid kõik Mikitad.”
„Mikita meeldib teile?”
„Kas just meeldib. Kuidagi huvitav on tema hüppavaid mõttekäike lugeda. Viimane raamat, see mustade sametiste kaantega, see on lõpuks neist kõige selgema jutuga mu meelest.”
„Ahah, teie siis ikka loete,” nentis mees.
„Muidugi ma loen! Mis te siis arvate? Et niisama ostan kalleid raamatuid? Lihtsalt ilu pärast?”
„Inimene tahab igasugu asju toimetada lihtsalt ilu pärast. Selle riiuli teie olete ometigi soetanud toreduse tarbeks? Lihtsalt ilu pärast.” Kadedalt toetus mees majesteetlikule, kuid alasti raamaturiiulile.
„Midagi võib ju ka lihtsalt ilu pärast, on ju kena?” Naine lasi sõrmedel leebunult üle hinnalise puidu libiseda. „Sobib, on ju, kenasti. Hirmkallis oli, aga ära ma ta ostsin. Sisekujundaja soovitas, kui siia kolisin.”
„Mhm. Minul teie eas küll polnud võimalik omale seesugust mööblit lubada, ammugi sisekujundamist,” torises mees.
„Korterist rääkimata, või majast,” lisas naine. „Ma tean teie lugu.”
„Tohoh?” Mehe kulmud tõusid, kortsud laubale samuti.
„Kõik teavad. Mul olid mõned teie kirjutatud raamatud ka. Need olid siin, paremas servas.”
„Peidus uuemate all?”
„Vist tõesti,” jättis naine iroonia tähelepanuta. „Üks oli „Külmale maale”, tei­ne oli… Vabandust, praegu ei tule meelde.”
„„Mäeküla piimamees”?”
„Jah, just! Kust te teate?”
„Ah, ei…” ühmas mees, „nõukogude aastatel trükkisid nad seda nii palju, et on igaühe kodus, või lausa mitu väljalaset.”
„Minul on ainult üks. Oli, üks. Aga teie, kui ma tohin küsida…” otsis naine sõnu.
Mees noogutas lubavalt.
„Kuidas nii, et teie politseis tööl olete?”
Mees muigas tagasi tugitooli istudes. „See kõiksevõimas töötukassa, see sindri­sigudik surub kõiki ninapidi töötegemise sisse nagu silmituid kassipoegi. Jutukeste kirjutamine ei olevatki töö.” Mees ei lasknud naise žestikuleeritud protestil vahele segada. „Ei küsi nemad vanusaastaid, ei küsi tervist — ainumalt kraavi kaevamine pidavat õndsaks tegema ja päris leiva lauale tooma. Totter lugu, võtke või jätke.”
„Muidugi on mul hea meel, ikkagi teie. Aga samas ma nagu tahaks oma raamatuid tagasi saada. Kas te ikka oskate seda?”
„Oskan mina mida?”
„Noh, varastatud raamatuid tagasi saada. Minu raamatuid. Neid, mis siin riiulis olid, veel kuu aega tagasi. Kas teil ikka on vastav kvalifikatsioon?”
„Raamatute tagasitoomise kvalifikatsioon?”
„Ma küsin päriselt.” Naine kinnitas oma peaaegu solvunud pilgu telefonile.
„Ütelge minule palun, kuidaspidi need raamatud teil siin riiulis olid?”
„Mis mõttes kuidas? Püsti, osad pikali.” Naine ei mõistnud, mida temalt taheti.
Kodurahu huvides pingutan aimata.
„Alguses, kui ma siia kolisin, kui siis see riiul ka oli saabunud, siis ma üritasin teemade kaupa grupeerida. Aga tuli sisekujundaja ja teatas, et praegune mood käsib kaane värvi järgi sorteerida. Teate, ma ei teadnudki, kui palju on kollase või punase seljaga raamatuid! Mitu riiulivahet! Värvide järgi oli ilus, aga siis tuli üks teine dekoraator. See teine teatas, et värvide järgi on diletantlik ja tuleb hoopiski suuruse järgi panna. No ma siis tõstsin taas ümber. Siis käis üks kolmas spetsialist ja naeris mu välja. Siis seadsin lugemise prioriteetide järjekorras, aga see ajas hoopis masendusse. Lõpuks tegin ikka omamoodi.”
„Heakene küll. Mida teil veel peale raamatute ära viidi?”
„Ainult raamatud.”
„Ainult raamatud?”
„Mitu korda kontrollisin muud asjad üle. Arvuti ja iPad ja kõik muu on alles. Ehted ka.”
„Kas oli teil mõne raamatukaane sisse rahatähti peidetud?”
„Raha!” turtsatas naine. „Raha on ikka pangas ju.”
„Naerda ei ole siin kogunisti midagi. Mina olen reisind mees ja kõiksuguseid näinud.” Mees mõtles viivu ja jätkas: „Võis mõni neist raamatuist haruldane olla, või näiteks kõrgehinnaline?”
Naine sobras pikalt mälus. „No kuidas seda nüüd hinnata. Kindlasti oli neid, mida enam poest ei saa, mingeid vanu asju. Palju oli erialakirjandust, üliõpilasena Saksamaalt suure spordikotiga vedasin. Lennukisse jõudes tegin näo, et kotis on udusuled, aga tegelikult tahtis käsi otsast rebeneda. Jah, paljudel raamatutel on rohkem selline sentimentaalne tähendus. Mitmel, muideks, oli autori pühendus. Ma ei tea, mida varas pühendusega raamatu­tega pihta hakkab…”
Mees katkestas naise jutu: „Proua, aga misjaoks teile nii palju raamatuid? Mida teie teete nendega?”
„Loen?” Naine kõhkles, ta avas taas telefonimärkmiku.
Jälle mingi lõks?
Siis jätkas: „Ega ma ei teagi.” Ta kehitas õlgu, kuid ennist abaluude vahele surutud raskus ronis seepeale üle selja tagasi õlgadele. „Ei oska seda seletada. Nagu kohustus. Või sisemine sund.”
„Väljanäituseks?”
„Te ikka endiselt ei usu, et ma mitte ainult ei osta, vaid ka loen? No tõepoo­lest!” Naise solvumist võinuks kilodega kaaluda.
Mees vangutas pead. „Jah, mina ei usu mitte. Kustsamusest teil see aeg lugemiseks? Aeg süvenemiseks? Aeg uitmõtlemiseks? Proua, mina ütlen, teie lihtsalt ostate raamatuid. Tegelikult teie ei loe.”
„Kuidas te…?”
Õhku!
„Söandan jah. Mina ütlen, raamat on teiesugusele nagu väljanäitus, edevuse jaoks ja ei mitte rohkemat. Muidugi, mõne lehekülje teie ikka läbi peate lugema, kuidasmoodi muidu seltsielus kaasa mängida, niisama luisata teie ometigi ei julge, häbiväärt lugu oleks. Proua, raamatud iseenesest ei tee teist veel tarka inimest. Lugema peab, lu-ge-ma!” Mees ohkas ning lisas: „Ja seejärel mõtlema.”
Naise lõug tegi taas ringja neelatamisliigutuse. „Kust tuleb teil see jultumus öelda, mida mina olen lugenud ja mida mitte ja kui palju!”
„Kõik saab ilmselgeks, kui teie kõnelete.”
„Pean ma tõesti nimetama kõik raamatud, mida ma oma riiulist lugenud olen? Või kogu elu jooksul?”
„Põhjust ärrituda pole sugugi, hea proua.”
Naine neelatas taas. Mees jätkas: „Lugenud olete teie ehk tõepoolest ühte-teist ja kolmandamatki, aga mina kahtlen, kas teie seepeale ka mõtelnd olete. Mõtelnd peale lugemist, mõtelnd lugemise ajahetkel. Mõt-le-mi-ne, see on samakorda tähtis kui lugemine.”
„Te naerate mu üle? Mul on kolm kõrgharidust. Muidugi ma olen lugenud! Ja mõ-tel-nud. Ma loen väga palju.” Naise enesekindel hoiak jõudis meheni, kuid enesekindlus mitte.
„Kui mina teid kuulan, siis teie kõnelemisest ei tule see hoopiski välja.” Taas tahtis naine vahele segada, kuid mees tõstis tõrjuvalt käe. „Teie võite kas või sadakond päeva mulle nimetada, mida kõike teie oma arvamises lugend olete, aga see ei anna tühistki. Ega looja visku kasinusse mitte selle tarbeks, et teiesugusel oleks miskit riiulisse sättida. Et oo, missugune kõikvägev haritlane mina olen! Looja roomab armetuses, sööb almust, ta ohverdab omaenda aja, et teid paremaks teha, kui soovite, edulisemaks. Häbilugu, et ma seda teile siin nüüd niimoodi seletama pean.” Silmside mehe ja naise vahel tõusis võitluslikuks. „Teie sõnade ja mõtete rikkalisus, lausete priskus, teie kuulajas­konna tahtmine, just tahtmine teid mitte kõrvust mööda lasta osutab, kui palju või kui vähe teie sisse on mahtund ilukirjanduslikku. Teie mõttevärs­kus näitab, kui roh­kelt või väheselt teie olete lugedes kaalund filosoofilist ainest. Teie hingerahu, et teie ei peaks mitte nii sagedasti oma ärritumist sisse kugistama ega tohtrile teateid stenografeerima, teie kontrollivõimet suunab tundlikkuse ergastamine läbi luulesõnade mõtestamise.” Mees ohkas: „Minu ajal oli raamatuid arvuliselt hulganisti vähem, kuid neist osati sedakorda rohkem võtta.”
„Kas… kas ma kõlan igavalt?” Naise nägu oli iga viimati kuuldud lausega mornimaks moondunud, enesekindlus iga kuuldud sõnaga kahanenud. „Kas minu mõtted on lamedad? Ma arvan, te eksite. Inimesed kuulavad mind, keegi pole vastupidist väitnud.”
„Või on vaikides kannatand,” pistis mees vahele.
Naise lõug liikus, ta neelatas ja ajas selja sirgu, visates raskuse õlgadelt. „Minu arvates olen ma inspireeriv. Ma arvan, ma olen kindel, inimestel on minuga koos tore!”
„Vähe! Teie kohta mitte piisavalt.” Mees tõusis tugitoolist, selle asetust tahtlikult muu mööbliga sümmeetriast välja viies. Ta haaras kausist ühe sinaka tooniga kivi ja viibutas seda naise silme ees. „Lugemine, see pole nagu klaaskivike, mille pealt aeg-ajalt tolmu tõmmata.”
„Lasuriit,” pomises naine.
„Mis riit?”
„Lasuriit,” viitas naine kivikesele silme ees. „Parandab vaimset ja emot­sionaal­set seisundit. Toob meelerahu…”
„Lasuriit?” Mees võttis kausist teise, tumedate triipudega helehalli kivi.
„Hauliit,” ergastus naine. „Ärevuse ja stressi leevendaja. Soovitan.”
Mehe käsi oli jõudnud kausist juba järgmise kivi tõmmata, värvilt taeva­sinise.
„Larimar,” osutas naine kärmelt. „Tõstab teadlikkust. See on päris kallis ja haruldane.”
„Teadlikkus on tõesti miskit kallist ja harukordset,” viskas mees sinise kivi tagasi teiste sekka. „Minul pole siin enam midagi teha.” Ta sättis end minekule. „Proua, on midagi palju paremat, mis parandab vaimuseisundit ja leevendab stressi,” ning lisas toa uksel üle õla kiigates, „aga see peab siis muidugi ikka hea raamat olema.”
„Tooge minu omad tagasi! Palun! Mul on neid vaja.” Naine tõusis, et mehele järgneda. „Uskuge mind!”
Mees peatus korteri uksel, mõtles viivu, siis tõmbas vaagivalt oma pintsaku taskust ühe dokumendilehe. Kahetseva ohkega ulatas ta paberi naisele: „See paluti teile anda.”
Naine ahmis kiirelt lugeda. „Te ikkagi leidsite nad? Kus nad olid? Kes nad varastas? Miks varastas?”
Mees vaid kummardas galantselt ning lahkus, jättes naise kulme kergitades ja laubale kortse vormides endale hämmelduses järele vaatama. Naise lõug ei liikunud, kuid ta avas telefoni. Siiski ei tulnud tal ühtki mõtet, mida digimärkmikusse kirjutada.

1.–22. detsembrini toimus Tartu Raekoja platsi Jõululinna rajatud „Kirjaniku kodus” programm „Isu sisu järele”, millega tähistati viie aasta täitumist Tartu saamisest UNESCO kirjanduslinnaks. Korraldajateks olid kõik senised Tartu linnakirjanikud, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Tartu Linnaraamatuko­gu ja Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond. Autorite esinemised kanti üle ka veebis. Programmis osalesid Carolina Pihelgas ja Katariina Tirmaste, Marge Pärnits, Sveta Grigorjeva, Siim Lill ja Paavo Matsin, Peeter Sauter, Heidi Iivari, Anti Saar, Maimu Berg, Meelis Friedenthal, Jüri Kolk, Leelo Tungal, Mika Keränen, Hasso Krull, Vahur Afanasjev, Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov, Rein Raud, Triin Soomets, Margit Lõhmus, Kristiina Ehin ja Silver Sepp, Doris Kareva ja Ermo Kattago ning kahel õhtul TarSlämmi lavaluuletajad.

3., 10. ja 17. detsembril algasid Tartu Raekoja platsil „Kirjaniku kodu” juurest kir-janduslik-kultuuriloolised jalutuskäigud. Ants Siim Tartu Linnamuuseumist ja Ülo Treikelder Tartu Linnaraamatukogust viisid huvilised jalutama jõuluaegsesse kesk-linna.

4. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogus väliseesti ja vanema raamatu osakon-nas näitus „Saja-aastased raa­matud Tartu Linnaraamatukogus: ilmunud 1920”. Näituse koostas raamatukoguhoidja Tiina Tarik.

8. detsembril kuulutati Tartu Kirjanduse Maja veebiprogrammis välja Ants Orase kriitikaauhinna kuues laureaat, kelleks osutus Märt Väljataga arvustuse „Johanneste ilmutused” eest („Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahe-tus 1911—1940” (I—II), koost. Paul Rummo”, „Sirp” 25. IX 2020). Teised nominendid olid Klaarika Kaldjärv, „Ma kirjutan kurvimaid ridu” (Pablo Neruda „Armas-tusluuletused”, tlk Carolina Pihelgas, „Sirp” 10. I 2020), Indrek Ojam, „Lepituse tähendus on endiselt lahtine” (Theodor W. Adorno „Valik esseid kirjandusest”, tlk Krista Räni, „Akadeemia” 2020, nr 2), Joosep Susi, „Leiutlev, mänguline ja enese-teadlik” (Rebekka Lotmani doktoriväitekiri „Eesti sonett”, „Keel ja Kirjandus” 2019, nr 12), ja Mart Velsker, „Kuuleb oma mõtete keelt” (Tõnis Vilu luulekogu „Tunde-kasvatus. Jaapani surmaluuletused”, „Looming” 2020, nr 9). Sõna sai laureaat, žürii nimel kõneles Indrek Mesikepp. Žüriisse kuulusid veel Hanna Linda Korp, Brita Melts, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv, esinesid ka Joosep Vesselov ja Kaisa Kusla-puu.

9. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval tähistas Arvo Valton oma 85. sünnipäeva uute raamatute „Noppeid maiselt teelt” ja „Noppeid taevaselt teelt. Noppeid vaevaselt teelt” (Kirjastuskeskus) esitlusega. Kõneles ja autoriga vestles Janika Kronberg. Katkendeid lugesid Tõnu Oja ja Kristjan Üksküla. Laulis Maria Listra, muusikat tegid Matilde Kivisilla ja Mari Visnapuu-Mägi.

10. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonnas rändnäitus „Palju õnne, Pipi!”. Tekstist, illustratsioonidest ja mängunurgast koosneva näituse pani kokku Rootsi Instituut koos Astrid Lindgren AB-ga, näituse vahendas Rootsi suursaatkond.

11. detsembril tähistasid Tartu Kirjanduse Maja veebiprogrammis kirjanduslinna 5. aastapäeva veel Maarja Kangro, Jan Rahman, Contra, Merca, Berit Kaschan ja Aapo Ilves.

11. detsembril esitleti Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” sarja „Õhtud eesti ulmega” raames Veiko Tammjärve graafilist romaani „„Hukkunud Alpinisti” hotell”.
12. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja veebiprogrammis virtuaalne kirjandusviktoriin, küsimusi esitasid Siim Lill ja Rauno Alliksaar.

15. detsembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Joanna Ellmann Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oma luulekogu „Peegeldused tundmatust”, autoriga vestles Kaisa Ling.

16. detsembril toimunud Tartu Linna­raamatukogu noorte pop-up-kirjan­dus­kohvikus kõneldi Maja Lunde raamatust „Lumeõde”. Vestlus toimus virtuaalruumis ja seda juhtis raamatukoguhoidja Irina Möldre.

16. detsembril esitas Triin Soomets Viimsi raamatukogu korraldatud luuleõhtul oma uut luulet, vahepalasid esitas tšellist Ann Kuut.

18. detsembril pidas Jonathan Roper Tartu Kirjanduse Maja veebiprogrammis loengu „Three Frisians / Kolm friisi”.

19.—20. detsembrini esines Triin Soomets India, Usbeki ja Aserbaidžaani koostöös korraldatud rahvusvahelisel luulefestivalil „Golden Words Uzbek Virtual Poetry Festival 2020”. Zoomi vahendusel lugesid oma luulet poeedid üle maailma.

22. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogus Uku Masingu luulele pühendatud fotonäitus, Karin Varblase „Sammalrohelised mõtted”.

27. detsembril arvas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus põhikirja punkti 10c alusel loomeliidu liikmeskonnast välja Peeter Helme. EKL-i liikmeteks võeti vastu Urmo Jaanimägi, Tiina Laanem, Epp Petrone ja Märt Sepper.

29. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja veebiprogrammis raamatupoe „Utoopia” korraldatud Ivan Illichi salongiõhtute vahekokkuvõte, kõneles Siim Lill.

Õnnitleme!

22. jaanuar — Jaan Kaplinski 80
22. jaanuar — Jan Kaus 50

Kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus (snd 1985) on omandanud EKA-s maalikunsti magistrikraadi ja korraldanud mitu isikunäitust. Alates 2013. aastast on ta avaldanud ilukirjandust ajakirjades ja 2019. aastal ilmus raamat „Sterne”, mis kandideeris nii Betti Alveri kirjandus- kui ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnale. Teos pälvis kriitikutelt suurt tähelepanu ja mitmekülgset, kohati ka vastuolulist tagasisidet, seda on tõmmatud nii transgressiivsuse kui ka feminismi liistule. Ühel läinud aasta novembri al-guse päeval uurisin, mida arvab kirjutamisest ja kunstitegemisest autor ise.
PIRET PÕLDVER: Kuidas praegusel ajal kirjutamine edeneb?
MARGIT LÕHMUS: Pole nagu eriti isu olnud kirjutada. Olen alati pi-gem harva kirjutanud, päevikut küll tihti, aga praegu enam mitte. Ei tule sõnu eriti, ma ise ei lase neid välja. Võib-olla on põhjus ka selles, et kirju-tamine on olnud pigem kõrvaltee, peaharu on olnud kunst. Ehk ei peakski üldse olema mingit peaharu. Endaga tuleb trikitada kuidagi, aga ma pole neid trikke veel selgeks õppinud.
P. P.: Rääkisid hiljuti, et oled nüüd mõnda aega vabakutseline.
M. L.: See vaheldub — vahepeal tahan tööl käia ja tööd teha, ja siis enam ei taha, vaid oma asjadele keskenduda. Või noh, mis tahan, pigem tuleb tööl käia. Tööl käies tunnen, et oma asjad kannatavad. Praegu olen arvel töötukassas, maalin ja kirjutan. Loomeprotsess nõuabki rohkem aega kui mõni praktilisem töö, samas arvan, et igaühel on see erinev. Min-gis mõttes on oluline teha kunst oma tööks. Minul pole see veel õnnestu-nud.
P. P.: Mulle näib, et paljudel loomingulistel inimestel on midagi sarnast: kui käid palgatööl, pole aega loominguks, aga kui tuled töölt ära, ei ole raha. Nokk kinni, saba lahti.
M. L.: Tegelikult võib töö olla vahel ka väga inspireeriv. Aga looming väljendub paremini, kui tööd pole. Tööd tehes tunnen, et olen asjalik, aga oma asjadega tegeldes lihtsalt õnnelik. Kui teeksin ainult seda, mis mulle meeldib, siis ma ilmselt magaks, mängiks tennist ja käiks ratsutamas ja muud ei teekski.
P. P.: Kus ja kellena oled üldse töötanud?
M. L.: Suvalises järjekorras: olen olnud õpetaja, koristaja, aktimodell, lapsehoidja, siseviimistleja, aiatööline, assistent, näitusevalvur, töötanud kohvikus ja köögiabina, olnud massöör. See viimane oli eriti naljakas.
P. P.: Aga milline töö inspireerib?
M. L.: Töö iseendaga, oma mõtete, tegude ja olemisega. Olen vist alles nüüd hakanud aru saama, et tuleb teha tööd ja pingutada, kuigi ikka veel on seda raske uskuda. Mulle ei meeldi, et pean asetama rõhu sõnale „töö”. Looming on muidugi samuti töö, kuigi minu kõrvus kõlab see kuidagi kunsti pisendamisena. Kunst ongi ajas pisemaks muutunud, töö on asja üle võtnud. Kahju, et kunstnikud peavad pidevalt tõestama, et nad teevad rasket tööd ja nende töö on ka töö — see peaks olema iseenesestmõiste-tav.
P. P.: Enne „Sterne” ilmumist olid su tekstid mulle „Vikerkaarest” silma jäänud — lugesin aastaid tagasi juhuslikult ühte lugu ja mõtlesin, et ohoo, kes see küll nii huvitavalt, hoopis teistmoodi kirjutamisele läheneb, sellel inimesel tasub silma peal hoida. Kas tekstide avaldamine tuli lihtsalt? Olid ju varem keskendunud pigem kunstile.
M. L.: Ma arvan, et see tuligi eneseteostamise vajadusest. Töötasin too aeg Põltsamaal õpetajana ja mul oli tunne, et nüüd ma jäängi siia elu lõ-puni ega loo ise enam kunagi midagi, ei avagi enam seda sahtlit. Ja siis ma saatsingi — alguses „Müürilehte”, kus ei avaldatud, ja siis „Vikerkaarde”.
P. P.: Ja seal avaldati kohe?
M. L.: Ei, olin juba ära unustanud. Vastus tuli alles nelja kuu pärast. Vähemalt endal oli hea tunne, et midagi tegin.
P. P.: Mis sundis sind tagant just kirjutama? Miks valisid tookord just selle meediumi, mitte maali vms?
N. L.: Isiklik elu ja olu. Minu jaoks on kõik mu loodud karakterid võit-jad ja kangelannad. Kirjutamine on olnud viis ise mingitest olukordadest välja tulla. Ma kirjutasin ja alles mitu aastat hiljem tuli mõte avaldada. Seni olin saatnud niisama mõnele sõbrale lugeda. Loomingu kaudu saab endaga paremini kontakti. Võib-olla olen vana kooli inimene, mõtlen ikka, et kunst on vabadus — aga töö ju pole. Äkki on sõna „vabadus” üldse kuidagi kohtlane siinkohal. Ütleme siis hinge avarus.
P. P.: Kajar Pruul on vist toimetanud enamiku su tekste. Kuidas teie koostöö välja näeb?
M. L.: Ma kirjutan teksti valmis ja saadan kohe Kajarile, vahel ei loe ise-gi üle, ja nii esimestest juttudest alates. Vahel ta soovitab või küsib mida-gi. Arvan, et mõistame teineteist hästi. Ta on autori poolt, ei suru midagi peale, ei toimeta midagi n-ö õigeks, ei muuda lauseehitust, vaid aitab ter-vikule kaasa. Mu tekste ei saagi tavatähenduses õigeks parandada, muidu need ei tööta enam.
P. P.: Mulle on alati tundunud, et su tekstid on väga hea näide selle koh-ta, kuidas sisu toetab vormi.
M. L.: Jah, tervik on oluline. Mu lauseehitus on pisut imelik, aga see peabki nii olema. Nii on ta elav ja seda ei saa muuta elutuks. Kajar Pruul on väga hea toimetaja ja on mind ka palju motiveerinud, küsinud „Viker-kaarde” jutte, mis on andnud põhjuse kirjutada varasemad katked juttu-deks või lõpetada pooleli­olevaid. Mu enda avaldamissoov on olnud seni-ni kuidagi nõrk. Ma pole nüüd tükk aega kirjutanud. Tahaks kirjutada kuidagi teistmoodi. Olen natuke minavormist tüdinenud, see on hakanud tunduma minuna.
P. P.: Mida see tähendab?
M. L.: Vahel olen mingis situatsioonis tundnud, et olen oma jutu tege-lane. Teinekord on mu tekstid olnud mulle elulises mõttes prohvetli-kud — olen kirjutanud teksti ja siis tundub, et juhtubki midagi taolist. Samas on see loomulik — kui suudan samastuda teiste inimeste tekstide-ga, siis enda omadega isegi rohkem.
P. P.: Kuidas su tekstide minategelane sünnib? Lugedes on vahel raske sind minategelasega mitte samastada.
M. L.: Alustangi kirjutamist endast — lükkan tegelase endast välja ja juhin teda läbi kadalipu. Aga ma ei kirjuta ikkagi päris autobiograafiliselt, see oleks igav. Tahan minna sügavamatesse kihtidesse ja ka ise üllatuda. Tihti pole minategelast päriselt olemas, ta on pigem teistest kokku pan-dud. Ma juba eos ei kirjelda asju nii, nagu need juhtusid, nihe tuleb ruttu sisse. Ja kui nad ka juhtusid, siis on isegi raske uskuda, et need juhtusid — vaib on hoopis teine. Samal ajal mu tekst ju muudab mind ka: vahel mõt-len, et mu tekst on nagu vanker, mida vean mina — aga äkki see veab tege-likult hoopis mind? Kõik mu teised karakterid on aga n-ö päris nägu, ins-pireeritud teistest inimestest.
P. P.: Kas prototüübid pole küsinud, miks sa minust nüüd niimoodi kir-jutasid?
M. L.: Otseselt mitte. Kindlasti on mõni aru saanud ja loodetavasti võtnud seda komplimendina. Ma pole kunagi kirjutanud pahatahtlikult, vaid kirjutanud inimesest kui enda elu osast. Arvan, et see pole vale asi, mida teha.
Aga ükskord oli küll natuke imelik. Mainisin „Vulva klubi” jutus Harry Liivranda, hiljem nägin teda ühes Riia muuseumis — ja ehmatasin. Koge-sin tookord, et võin oma juttudega peale iseenda veel kelleski ebamuga-vust tekitada. Ehkki äkki see tekitaski ainult minus ebamugavust ja tema polnud teksti lugenudki.
Mulle ei meeldi nimesid vahetada. Samastun konkreetsete situatsiooni-de ja karakteritega, saan neist aru, võõras nimi tekitab võõristust — et kes see veel on? Kui vahetan nime ära, tundub mulle endale, et ajan mingit jama. Aga arvan ikka, et see on kirjandus ja kirjandus ei saa ju midagi halba teha.
P. P.: Kui palju sa ise üldse loed?
M. L.: Viimasel ajal vähe, põhikoolis, keskkoolis ja ülikoolis lugesin palju rohkem. Loen seda, millega suudan kaasa minna, aga olen ka sundi-nud end mingeid raamatuid lõpetama. Olen aeglane lugeja, seedin pikalt. Praegu loen järjest Mati Undi kogutud teoseid, ta on lihtsalt nii hea. Tege-likult ongi mu kirjutamissoov tekkinud paljuski teiste tekste lugedes.
P. P.: Kas oma raamatu avaldamine muutis midagi?
M. L.: Kui raamat välja tuli, oli mul täielik ükskõiksus. Esitlustel ürita-sin kuidagi naeratada, aga tegelikult oli ükskõik, muud asjad olid mõtetes. Oli küll väga hea meel, aga minu jaoks oli see novellikogu juba ammu välja tulnud.
P. P.: Selles mõttes, et olid ammu sellega tegelnud?
M. L.: Jah. Alguses kadus see raamat mu jaoks nagu mingi muu udu sis-se ära. Pärast esitlemisi läksin kaheks kuuks Gotlandile, kui tagasi tulin, siis veel mõtlesin, et näe, keegi ei kirjutanudki ühtki arvustust. Leppisin, et olgu, nii ongi. Aga varsti hakkasid arvustused tulema ja alles siis jõudis kohale, et seda ka loetakse. Kriitika oli väga põnev, andis mulle palju, ja minu meelest kirjutasid kõik arvustajad väga huvitavalt. Üldse on tagasi-side olnud hästi meeldiv, mitmed on öelnud, et peaksid ka ise hakkama kirjutama.
Praegu on mul selle raamatu üle väga hea meel — hea on mõelda, et mul on raamat välja antud. Kui muus elus olengi täiega feilinud, siis see on ikka olemas.
Aga see on küll pärast raamatu ilmumist juhtunud, et kirjutan teadmi-sega: lugeja on olemas. Isegi pean teadlikult ta ära unustama. Varem ei pidanud, sest lugejat polnud.
P. P.: Kuidas suhestub päevikupidamine ilukirjandusega?
M. L.: Ma olengi hakanud jutte kirjutama päeviku pidamisest. Juhan Viiding on öelnud, et kirjaniku ja tavalise inimese vahe on selles, et kirja-nik kirjutab üles. Olen oma elus palju päevikuid kirjutanud, loen neid tihti üle, ja teinekord kirjutan mõne sissekande ümber jutu — kasutan ära olemasolevat ehedat materjali. Osa tekste on siiski täiesti masendavad. Isegi kardan neid lugeda, äkki tõmbavad mind alla. Kuidagi jaburad, liht-salt à la „Tõusen voodist püsti, panen trussikud jalga, lähen voodisse ta-gasi”. Loen ja mõtlen, et olen ikka nii palju voodis vedelnud. Samas arvan, et see pole sugugi ainult negatiivne asi. Võib-olla on isegi hea märgata oma voodis vedelemist, oma tegemisi ja see isegi üles kirjutada.
P. P.: Mulle näib, et kirjutamine on nagu suhtlemisakt, vajadus kirjutada on vajadus suhelda maailmaga — lihtsalt mingil veidral moonutatud viisil, mitte kõneldes, vaid kirja pannes.
M. L.: Olen tihti tundnud, et kirjutades on mul palju tugevam dialoog kui rääkides, ei tea siis kellega, võib-olla iseendaga. Keegi küll ei vasta. See on huvitav, kui palju saab ennast kirjutades välja elada. Tavaliselt ma ei alusta kirjutamist vajadusest, aga juba paari reaga see tekib, tekib hääl ja muutub vajaduseks, mingiks hooks, ja see on lihtsalt nii hea tunne. Aga on ka tunne, et hea tekst peaks tulema raskelt. Näiteks, kas peaksin teksti üld-se avaldama, kui olen nautinud kirjutamist? Mina saan mingi paugu juba kirjutamisest kätte, avaldades muutun ujedaks, distantseerun tekstist. Teisalt muudab avaldamine teksti rohkem valmiks, tervikuks. Põhimõtte-liselt, kui oled teinud juba pannkoogitaina, siis teed sellest pannkoogid ka. Muidu jääb protsess nagu poolikuks.
P. P.: Mida sa loomingut tehes saad?
M. L.: Kunsti tehes ja kirjutades tunnen end hästi. Vahel stuudiost tul-les on küll väga halb tunne, teinekord jälle väga hea. Kirjutamisega sa-mamoodi. See teeb õnnelikuks, see on enesetoestus. Tunnen end kirjutades vabalt. Vahel on siiski pärast avaldamist natuke ebamugav või imelik, aga ma ei tunne kunagi, et olen nüüd kellegi silmade ees alasti.
Kui olen kirjutamist nautinud ja tegevus ise on mulle nii palju andnud, kui kirjutada ja mõelda on olnud huvitav, siis olen tekstiga rahul, isegi kui olen kirjutades teinekord imestunud, kas ma tõesti nüüd kirjutangi nii-moodi. Pigem tunnen siis just teksti üle uhkust. Kui see siis kellelegi ei meeldi, ei puutu see minusse.
Looming muudab minus midagi, ma ei tea täpselt, kuidas või mida. Vahel ei taha enam teha nii, nagu seni olen teinud. Siis vist peab ootama ja küpsema natuke. Kui mult midagi oodatakse, siis tõmbun krampi. Mulle ei meeldi ootustele vastata, ei oska vist, ootused takistavad, tahaks, et im-pulss tuleks minust. Elasin vahepeal neli aastat Berliinis. Seal hakkaski mind häirima, et see linn pakub nii palju, et ma ei teadnud enam, mida mina tahan, minu mina, tahtmised ja huvid kadusid ära, liiga palju oli huvitav, nii et lõpuks muutus ebahuvitavaks. Enda mõte kadus ära. Elu tuleb aeglasena hoida.
P. P.: Millega sa Berliinis tegelesid?
M. L.: Niisama hängisin. Muidugi läks palju energiat tööotsimisele, tööl käimisele ja üksjagu muredele. Tegelesin seal elu ja olmega, korjasin kokku illusioonide purunenud kilde, viskasin neid prügikasti. Eneseotsingud jne. Tore aeg oli.
P. P.: Millist kunsti sa teed, mis teemadel ja vormis? Kui palju on olnud näitusi?
M. L.: Praegu lihtsalt maalin. Üritan hoiduda ideedest ja eesmärkidest ja vaadata, kas nii saab. Mingi hetk need ikka ronivad pähe. Üldiselt ei taha omale asju ette kujutada ja loomingulisi plaane teha.
Mul on olnud viis isikunäitust, viimane oli 2016. aastal Tartus Monu-mentaalgaleriis.
P. P.: Kas tegeled maalides ja kirjutades samade teemadega?
M. L.: Ma arvan küll, et mu loomingus on üks läbiv teema, väljendan sama asja eri meediumites. Aga ma ei oska ega tahagi seda sõnastada. Pusin läbi oma loomingu millegi kallal — võib-olla pusingi elu kallal. Mõnda oma varasemat asja — näiteks magistritöö videoid — vaatan küll veidi imelikult, aga mul on hea meel, et need tegin, sest nüüd ma nii enam ei oskaks.
P. P.: Sandra Jõgeva kirjutab su magistritöö kohta, et näitus Draakoni ga-leriis (2011) tegeleb kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub. Näituse teema oligi suhtlemishirm. Mida tähendavad kommunikatsioonihäired? Kuidas sind Sandra Jõgeva mõtted kõnetasid?
M. L.: Jah, kõnetasid küll. Palju jääb suhtluse taha kinni. Kommunikat-sioon on väga oluline. Lähisuhetes kukume tihti selles läbi, ei oska rääkida asjadest arusaadavalt, ise ka ei saa aru.
Seal on üks video, mille pealkiri on „Emaga”. Olin tol ajal emaga väga suures tülis, me ei suhelnud mitu aastat. Olin nii solvunud, see on siia-maani kõige suurem ja pikem valu, mida olen tundnud. Ühel hetkel taipa-sin, et see, et ma oma emaga läbi ei saa, ei tähenda, et ma ei armasta teda või et tema ei armasta mind. See oli midagi muud. Näituse pealkiri oli „Armastusetuba”. See teema kõnetab mind siiani, tahan, et mind armas-tatakse ja ise armastada. See oleks palju lihtsam, kui oleksin õhk, jää või vesi, aga olen inimene, seega üsna lootusetu, on nii palju muid aspekte, mis dikteerivad. Tunnen end üldse totakana armastusest rääkides, aga tol ajal, aastal 2011, tundus see mulle OK. Pärast seda on kõikide mu näituste pealkirjad olnud „Armastusetuba” mingi lisandiga. Armastusest mõelda ja rääkida, kirjutada ja seda tunda on luksus, ma ei tea, kas saangi seda endale lubada. Tekitab sellise muidusööja tunde. Tuleb rääkida ikka tööst ja vaevast. Minu jaoks on ikka kõige tähtsam armastus. Aga mis siis täp-selt, seda ei tea.
P. P.: Mulle tundub, et sa suhtud oma loomingusse väga soojalt.
M. L.: Jah, väga soojalt, aktsepteerin. Nüüd mitut asja enam nii ei teeks — aga siis jääkski tegemata. Ma ei anna tehtule hinnangut. Lihtsalt nii oli, nii tegin, mis seal ikka.
P. P.: Ehk on see ka midagi universaalsemat — nii, kuidas suhtud oma loomingusse, suhtud ka iseendasse.
M. L.: Natuke võib olla. Teada ju on, et endasse ei tasu halvasti suhtuda. Siis tulebki teadlikult hästi suhtuda. Vahel on raske, enesehala on kerge tulema, eriti enne päevi, hormoonid hakkavad möllama ja kerib ära. Sa-mas on vahel ka tore ära kammida, see rikastab. Võib-olla on see loo-minguliselt väga hea aeg. Minu jaoks on kirjutamine paljuski olnud teraa-piline tegevus. See on aidanud ennast väga palju maha laadida. Äkki on see ka päevadega seotud. On oluline, et oleks päevad, mil sa ei lepi oma eluga.
P. P.: Mis erinevus on tekstide avaldamise ja näituse tegemise vahel?
M. L.: Olen kogenud näitusejärgset tühjust ja kurbust. Raamatu puhul sellist tunnet ei olnud. Tegelikult on eri meediumites pärast üsna erinev tunne.
P. P.: Mis sa arvad, miks?
M. L.: Raamat on väike ja kompaktne, käib kokku. Näitust kujutad kõi-gepealt ette, tervikuna näed esimest korda ise ka alles avamisel ja pärast on jälle tükid, mis viid koju või kuhugi. Raamat on lihtsam, mahub ker-gemini ära.
P. P.: Mul on tunne, et tekstidest võib olla lihtsam distantseeruda, lahti lasta ja edasi liikuda, nende eest ei pea hoolitsema. Nagu lastega, kes lähe-vad mingil ajal kodust välja oma elu peale.
M. L.: Aga maalid on nagu lapsed, kes jäävadki tihti koju elama ega kasvagi suureks.
P. P.: Kui kriitiline sa enda ja teiste loomingu suhtes oled?
M. L.: Kunstnikuna on mul perioodid, mil käin rohkem näitustel, kinos, teat­ris, ja neil aegadel olen ka kriitilisem. Ma ei saa aru, millest see kriiti-lisus tuleb — kas sellest, et tahaks sisimas, et oma asi, oma tegevus oleks kõige parem? Ja on ka perioodid, kus kõik meeldib — ja see on kahtlane, sest neil aegadel ma ei oskagi öelda, mis päriselt meeldib või ei.
P. P.: Sinu loomingut on kirjeldatud kui transgressiivset kirjandust. Siiski mulle näib, et sa ei kirjelda verd, kust ja seksuaalseid ootamatusi sellepärast, et sihilikult piire ületada, vaid need on su tekstides kuidagi orgaanilised, loomulikud. Kust tuleb selline loomulik suhtumine neisse teemadesse?
M. L.: Veri ja kusi on intiimsed asjad. Ja muidugi rõvedad ka. Pean vist ka loomingut mõnes mõttes väljaheiteks, mis tuleb inimese seest. Ma ei suhtu neisse kui rõvedustesse, need on ju nii inimlikud. On oluline ka, kuidas neid sõnu kasutada. Kui ütlen sita kohta sitt, siis see pole tabu, nimetan asja selle sõnaga, mis see on. Võib-olla see, kui inimene vihkab sitta ja ei suuda sellest rääkida, näitab, et ta ei suuda ka endaga silmitsi seista. See tuleb ju tema seest välja.
Samamoodi on päevad nii suur osa mu elust, kuidas ma saan selle ma-ha vaikida? Kui mul on päevad, siis ümbritsevad teavad seda, ma räägin sellest.
P. P.: Kas oled alati nii vabalt nendesse teemadesse suhtunud? Või on toimunud mingil eluetapil muutus?
M. L.: Ma ei ole märganud, et oleksin millestki välja tulnud või selle poolest muutunud, ilmselt siis pole seda olnud. Olen küll natuke uje, aga arvan, et see ei tule otseselt sellest, et häbenen ennast, ma pole seostanud enda häbelikkust oma keha häbenemisega. Pigem olen just sundinud en-nast tagasihoidlik olema — tagasihoidlikkuse loor on turvaline.
P. P.: Aitäh! Igatahes loodan, et kirjutamissoov tuleb varsti tagasi!

Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”.
„Tuum”, 2020. 140 lk.

Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks kõik loomeisikud soovivad toimida ja toimetada peavoolus, keskväljal. Mis sellest, et just subkultuursus loob eriti soodsa võimaluse kõrvalpilguks ning julgustab olema erinev ja häiriv. Nagu ka Viiding ise märgib: „Heas kirjanduses, ja eriti heas luules, on alati sees teatav nihe või veidrus, see ei vasta kunagi normile ja standardile.” (Lk 140.) Sellise kirjelduse saab üle kanda ka heale kirjanduskriitikale ja publitsistikale.
„Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)” on artiklikogu kirjutamisest, kirjanikest, retseptsioo­nist ja kriitikast rõhuga soome kirjandusel, Juhan Viidingul ja psühhoanalüütilisel (kirjandus)teoorial. Kõlab ehk veidi kuivalt, ja ilmselt nii olekski, kui kirjutajaks oleks õpetlane, mitte juba mainitud vajaliku kõrvalpilguga kirjanik. Isiklikkus on muuseas selle raamatu oluline nüanss ja lisaväärtus, sest olgugi et Viiding kirjutab peamiselt teiste kirjanike raamatutest — seejuures on tekstid valdavalt tellinud ajakirjade-ajalehtede kriitikatoimetajad ilmselt juhuslikkuse põhimõttel —, jõuab ta arvustuse mingis punktis ikka endani. See raamatu pealkirjaski sisalduv jõuline „mina” ei näita enesekesksust, vaid pigem, et arvustaja on kui vestleja või võõrustaja, kes ei puuri ainult teist, vaid näitab, kuidas puudutab vastaspool tedagi.
Artiklikogus joonistuvad arvustatud raamatute tõttu välja teemad, mille analüüsi võiks lähemalt vaadelda, sest see loob hea pildi kriitik-Viidingust ja psühhoanalüütilisest tegelasesse sisenemisest, meetodist, millele ta aastaid truuks on jäänud. Üks neist nn korduvatest teemadest on emadus. Kirjanikuna emad(us)est palju kirjutanud Viidingule on arvustada sattunud piiripealse emakujuga või isegi mitte-emaga teosed: Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist”, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed” ja Ivar Silla „Taas kasutu”.
Kevini emale Evale on laps eesmärk, milleni ta liigub kerget vastumeelsust alla surudes. „Eksistentsiaalne üksildus tundub Evale olevat armsam, selle tõmme tugevam kui paanika üksildase surma ees, mida aitaks leevendada järeltulija kui Projekt. Ent seda oma sisetunnet ja tõelist armastust ta lõpuni usaldada ei julge.” (Lk 25.) Viiding läheneb Eva ja tema poja suhtele psühhoanalüütilisest vaatepunktist, samas tunnistades, et tegelane ei pruugi meditsiinilisel põhjusel analüüsile alluda: „Eva õnnetunne emadusest tundub üha kasvavat piiride kehtestamisega. [—] Millegipärast aga Eva piiride seadmine ei toimi. Kuigi pea kõik väikelapsed on destruktiivsed, teatud faasides aktiivsemalt ja teistes latentsemalt, tundub kirjutaja loodud poisi monotoonne destruktiivsus olevat pigem geneetilist kui psühhoanalüütilist laadi.” (Lk 27.) Olgugi et Shriver ei anna raamatus vastust, kas poja psühhopaatilisuses oli süüdi ema või geenid, on Viiding kirjaniku loodud ebastandardse emakuju suhtes armuline ja isegi soosiv: „Tõepoolest, selle asemel et kaitsta oma rinnal sarimõrtsukast madu, toimub see, mida emad tavaliselt ei tee: toimub kodanlikust ahviarmastusest lahtiütlemine, hülgamine, „projektist” loobumine, tegelik vastutuse võtmine, oma vastutusvõimetuse avalik tunnistamine ehk emainstinkti ratsionaliseerimine ja omamoodi moraalne seisukohavõtt [—].” (Lk 31.)
Analüüsimaks Sandra Jõgeva dokfilmi ja seda saatva raamatu peategelast, (elu)-kunstnik V-d, pöördub Viiding David Chapmani tähendusetuseteooria poole. „Kunstil pole V. jaoks mõtet, küll aga on Tähendus lähisuhtel ehk „armastusel”!” (Lk 46). Viiding viskab õhku kahtluse, kas pole raamatu/filmi toimumise ajal ühtaegu joomatsüklis ja lapseootel V. hoopis Jõgeva hullumeelse väljamõeldise vili. „Tekib ju küsimus, kes siis tänapäeva noortest ei guugeldaks — alkohol ja loode? Või narko ja rasedus?” (Lk 47.) Enne seda on ta elukogenult sedastanud, et (elu)kunstnike lapsi kasvatavadki tihti vastutustundlikud lähisugulased, ning mõni lõik hiljem jõuab vaatepunktini, et V. lapsesaamine mõjub kui mässumeelne happening ja näide kontrolliühiskonna läbikukkumise kohta. Kriitik-Viiding on loobunud heakodanlikust õõvast joomarist raseda ees ja leidnud V. emadusstiilile põhjendused, mida nende objekt ei suudaks ise vist nii elegantselt (kui üldse) artikuleerida. Viidingut ei paista ka häirivat, et (elu)kunstnik, kelle lapsi kasvatavad teised, on naine. Eestis poleks meeskunstniku puhul see tõik oma normaalsuses isegi mainimisväärt, kuid võiks arvata, et selles rollis naine kutsub esile kriitilise torke.
Ivar Silla luuleminal on kõige raskem ema — alkohoolik ja skisofreenik. Viiding annab tegelasele nime Agressor Ema. Samamoodi kui V. puhul, pole tegemist ainult kunstilise karakteriga, vaid nagu võib oletada Silla autorimüüdi põhjal, lihast ja luust inimesega. Kriitik leiab, et Silla ema-traumast saab luule kaudu püsiv painaja: „Pala pala haaval eraldub luulemina oma agressorist, sadistlik vägivallatseja-ohvri suhe aga toetab kadumatu allhoovusena kõiki teisi, tervet vaadet maailmale” (lk 84) ja „Agressor Ema, see, kes pidi hoopis kantseldama, on aga edaspidi luulemina jaoks kes tahes Teine, kes ilmub millal tahes ja kelle käest „tabletid ei päästa” ja kellega ei kujunegi muud suhet kui ähvardav, ohtlik, tappev, vältimatu liiglähedus” (lk 85).
Ehk polegi Viidingu ema-tegelase analüüsist võimalik välja tirida mingit põhjapanevat üldistust, kuid see näitab väga hästi kriitiku elutervet uudishimu veidruse, ebaloomulikkuse ja normist kõrvalekalde suhtes ning laiemalt psühhoanalüütilise sõnavaraga relvastatud kriitiku võimalusi teose tähenduste rägastikus teed luua. Võiks ka märkida, et Viidingu psühhoanalüüs on (võrrelduna näiteks Maire Jaanuse tekstidega) psühhoanalüüsi light-variant, mis sobib jooksvasse kriitikasse. Empaatiat tunneb kriitik ehk vaid Shriveri Eva vastu, kuid ta on võimeline mõistma ka teisi „ebanormaalseid” emasid ja seletama neid lugejale arsti või juristi asjalikkusega, mis ei moraliseeri.
Kriitik-Viidingu kõrval leiame raa­matust kirjanik-Viidingu manifesti, ene­se­refleksiooni kirjanikult ja mõtlejalt, kelle debüüt jääb aastakümnete taha. Kõnealusest debüüdist johtub raamatus mitmel puhul esile tõstetud episood: esikkogu „Laeka lähedus” toimetaja, tuntud luuletaja, soovitas 19-aastasel Viidingul loobuda kogusse paigutamast ühte teksti, sest „sellest ei saavat mitte keegi mitte midagi aru” (lk 137). Toimetaja hoiatusest hoolimata avaldas Viiding luuletuse, ja sai arvustuses teiselt luuletajalt selle teksti eest kiita. See andis Viidingule õppetunni nii „hea kirjanduse” suhtelisuse kui ka enesekehtestamise kohta. Seesama ennast kehtestav „jõuline mina” on loomingus käivitav jõud, mis võimaldab loojal intuitsiooni ja eneseusalduse varal ehitada ainulaadse omaenese maailma, leiab ta. Siinkohal võiks küsida, kas on autor oma kreedost kinni pidanud, ja vastus saab olla vaid, et Viiding on kindlasti. Teist nii järjekindlalt kompromissitut autorit oleks Eesti kirjandusmaastikul raske välja tuua.
Retseptsioonitundlik Viiding pole jätnud arveid õiendamata ka jooksva kriitikaga. Kogust jääb silma, kuidas kümne aasta taguses tekstis sõdib ta „pealiskaudse, kirjanikku ja tema ponnistusi pisendava” kriitikaga, mida nimetab ilmselgeks ebaõigluseks autori suhtes (lk 109). Näiteks toob ta Tiia Kriisa jutustuse „Naine” arvustuse, mille autorit kahtlustab koguni isiklikus arveteõiendamises. Süüdistada ajalehekriitikut sellises kirglikus, lausa kirjanduslike mõõtmetega tegevuses nagu kättemaks, on ilmne liialdus, samas on Viidingul õigus olla kolleegi kaitseks rahulolematu. Sest kes peakski parema kriitika nimel võitlema kui mitte kirjanik, teades ometi, et ta soovitud kooskõla ja rahuldust kirjaniku ja kriitiku vaatepunktide erinevuse tõttu mitte kunagi ei saavuta. Ei saagi saavutada. Ääremärkusena võib mainida, et kümne aasta eest oli Eesti nn laiatarbe kriitikas tegelikult veel kõik üsna hästi, s.t see eksisteeris, samal ajal kui praegu on kirjanduskriitika Eesti päevalehtedest ja nädalalehtedest kadunud. Nüüd ei ilmu nimetatud pealiskaudsete arvustuste kõrval — mis on loomulik asjade käik nagu ka nõrgad kirjanikud ja nõrgad teosed ning kirjanikud, kes suhtuvad kriitikutesse pisendavalt — ka sügavaid arvustusi, mida Viidingki võiks heaks kiita.
Viidingu retseptsioonikriitika hulka kuulub ka 2008. aastal „Sirbis” ilmunud tekst „Juhan Viidingu eitamine”, kus ta visandab mõned võimalikud isa loomingu lugejate tüübid. Mäletan, et lugesin seda (konverentsikõnest lühendatud) leheteksti ilmumisel kerge hirmuga, et ehk olen minagi üks kategoriseeritud ja lihtsustatud Viidingu lugejatest, kuid õnneks ei tundnud ennast üheski ära. Ometi need, kelle side Juhan Viidingu luulega on tihedam kui mul, võisid seda teha küll, ja küllap solvudagi. „Juhan Viidingu eitamine” on särav ja kirglik tekst, ehk isegi omamoodi õpetlik neile, kes on Elo Viidinguga samas positsioonis: lähisugulase loomepärandi eest hoolitsedes on tähtis mitte ületada teatud piiri ning astuda tema ja lugeja vahele. Seda piiri tütar-Viiding ei ületa, kuid võib arvata, et miski isaga seonduv ei jää ta kõrgele pilgule nüüdki märkamata, nagu ka muu — ja talle kindlasti vähetähtsam — maailma kirjandus­elus. Viidingu-sugused teravad ja autonoomsed mõtlejad on eesti kirjanduses asendamatud. Eriti just praegu, kui ka kirjandusväljal kipub moraal mõtet varjutama.

Kuidas minust ei saanud Grigorjevat

Aule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate lauale on jõudnud
näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud?
Peeter Sauter

Mu rahvus: (mõlemalt poolt) eestlane
ja sugu: mees.
Ma mäletan, mismoodi oli
Eesti NSV-s.

Mu gf on brünett.
Mu nimes pole ühtki g-d.

Ma võtan suhu
ainult toitu,
jooki,
ravimeid
ja keelt.

Mind pole pandud Eestis alatasa
ühte patta.

Ei vihka kedagi. Ei ime midagi.

Ja väljendan end pigem tantsimata.

Ja enda getominevikust
ei kirjuta ma teile ridagi.

Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”.
„Häämaa”, 2020. 96 lk.

Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule erilisust märkasid mõned kiirema taipamisega kriitikud juba eelmisel perioodil ning hakkasid sellest väga häid tõlgendusi kirjutama. Tema retseptsioon on praeguseni silma paistnud sellega, et kirjutatakse sisukaid arvustusi — Tõnis Vilu looming köidab, ja kes teab, äkki soodustab mõtlemist. Ma ei hakka siia viiteid lisama, sest retsensioone, mida ma praegu silmas pean, on tõesti mitu. Huvitava retseptsiooni taustal on aga huvitav tõdeda, et kuigi Vilu on saanud raamatu „Kink psühholoogile” eest Gustav Suitsu luuleauhinna, pole ta mitte kunagi olnud Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna nominentide seas, ma usun, et Tartu Linnaraamatukogu korralik kirjandusveeb siin ei eksi. Auhindamistega saab tragikoomilist nalja kogu aeg, aga ehk on see situatsioon isegi iseloomulik: kontakti tekkimine võib võtta aastaid, aga kui juba on tekkinud, siis on see saatuslik.
Tõnis Vilu kolme viimast kogu ise­loo­mustab terviklikkus, see on aga ise­loomustanud tema kogusid varemgi. Eris­tavaks jooneks on see, et „mina” on uutes raamatutes vähemal või rohkemal määral loetav autobiograafiliselt. Isiklikkuse aste — ehk siis õieti selle nähtavus — on erinev: „Kingis psühholoogile” on isiklikkus kõige vältimatum, „Libaveres” kõige välditavam. Neil kahel raamatul oleks nagu ka selged sisulised keskmed: „Kink psühholoogile” sundis mõtlema bipolaarse häirega inimestele, „Libavere” sundis kõige pöörasema trikiga mõtlema keelele. Millele sunnib mõtlema „Tundekasvatus”? Ma arvan, et siin polegi ühemõttelist vastust. Jah, Jaapanile küll, aga peaeesmärk pole reisimuljete vahendamine. Kuigi Jaapanis on Vilu käinud ja see tundus olevat oluline käik: „Viimase aja suurim üllatus oli, et Tokyos tundsin, nagu oleksin koju jõudnud. Aastaid tagasi ei saanud ma isegi Tartuga hakkama, aga nüüd siis selline tõmme kolmeteistkümnemiljonilise elanikkonnaga suurlinna vastu…” Mulle näib, et Jaapan on taust, mille abil „Tundekasvatus” lahkab muid probleeme. Neist tõusid minu arvates esile kolm: surm, individuaalse ja kollektiivse vahekord ning poliitika. Kolm või ikkagi neli probleemi, kuidas võtta. Mis see neljas asi oleks, seda ütlen hiljem.
Kõigepealt olgu räägitud, kuidas „Tun­de­kasvatuses” luuakse tervik. Raa­matus on eristava märgistusega kahte tüüpi luuletusi, ühed seostuvad Jaapaniga, teised mitte otseselt, neid saab ka dokumentaalsete tekstidena kergemini lugeda. Jaapani-luuletused moodustavad minu meelest päris selge fiktiivse loo, mis küll mängib autobiograafiliste seikadega. Kui asjast õigesti aru sain, siis on põhisüžee midagi sellist: minategelane on läinud Jaapanisse ja töötab Tokyos ramenirestoranis, ta on ravimite võtmise lõpetanud, tema jaapanipärane nimekuju on Tonisu (või Toni), mis võiks eestipäraselt olla Tõnis; peategelane tahaks eesti mälestused unustada, lõpuks tulevad söögikohta purjus eestlased, unustamine on paratamatult luhta läinud, kuigi peategelane teeb näo, nagu ei saaks ta eestlaste keelest midagi aru. Jaapani-loos on suurem tähtsus veel kolmel tegelasel: proua Miyazaki elab samas majas ja talle käib Tonisu iga päev teed viimas, Tonisu töökaaslane on Takeshi, kelle abil ta avastab ka linna, vastasmajas elab Ayumi, temaga kohtub peategelane tänavanurgal prügi välja viies. Kas neil tegelastel on ka mingi seos mõne tuntud jaapanlasega (Hayao Miyazaki, Takeshi Kitano, Ayumi Hamasaki…), ei tea. Tõenäoliselt mitte, aga pole vaja imestada, kui siiski on, sest kultuuriviiteid raamatus jätkub Heiani ajajärgu luulest kuni tänapäeva räpi ja pungini. Kõige silmatorkavam seos, raamatu pealkiri „Tundekasvatus”, on juba enne mind lahti räägitud. Sama pealkirjaga on eesti keelde tõlgitud Gustave Flaubert’i tuntud romaan ning nagu arvustaja Brita Melts osutab, on nii romaan kui ka Vilu luule mingil moel sarnaselt ühe noormehe lood. See viitab arenguromaani mallile, mida siin taustal võiks aimata, ning küllap pole juhuslik, et seda malli on Vilu teisel moel ka varem kasutanud — arenguromaanist rääkisid näiteks Joosep Susi ja Jaak Tomberg seoses „Libaverega”.
Need luuletused, mis Jaapanis kulgevasse narratiivi otseselt ei lülitu, moodustavad raamatu teise kihistuse. See tuletab meelde kogu „Kink psühholoogile”, kus on samuti graafiliselt eristatud „teised” luuletused, kuid erinevalt varasemast luulekogust ei saa väita, et „Tundekasvatuses” oleks üks kiht primaarne ja teine sekundaarne. Äsja kirjeldatud kihistus sisaldab küll läbivat narratiivi, kuid juba enne sai välja käidud oletus, et Jaapani teema ei ole siin mitte asi iseeneses, vaid vahend millegi muu esitamiseks.
„Tundekasvatusel” on alapealkiri „Jaapani surmaluuletused”. Surmaluuletuste kirjutamine on jaapani kultuuris omaette traditsioon, laiemalt tuntud on luuletused, mida kirjutatakse rituaalse enesetapu seppuku käigus. Kas peategelane plaanib enesetappu või valmistub muidu surmaks? Seppuku’t siin minu arust küll ei tehta, aga kui mõelda, et elu on kogu aeg surmaga silmitsi seismine, võib-olla ka selleks valmistumine — siis jah, miks mitte seda nii lugeda. Võib-olla isegi tuleks just nii lugeda, sel juhul oleks üks võti surma teema avamiseks luuletus, mis algab ridadega: „Mis seal salata, üsna sageli on tunne, et palju / parem oleks olla, kui mind ei oleks enam olemas”, pisut hiljem tulevad read: „Miks mitte siis teha see otsus ära juba nüüd, aga… / venitada tegutsemisega nii 40 aastat.” (Lk 10.) Suitsiidseid mõtteid esitatakse mujalgi ning Jaapani-loos toimuks nagu ka arutelu enesetapu üle Tonisu ja proua Miyasaki vahel, mis jõuab teatava lõpuni leheküljel 91: „Paistab, et inimesed tahavad ilmtingimata teada / põhjust kolme asja puhul: kodumaalt lahkumine, kaaslasest lahkuminek ja enesetapp [—] mitte mingisugust põhjust ei ole vaja, et… seda teha.” Enesetappu „Tundekasvatuses” ei toimu ja tsiteeritu pole ka raamatu viimane, vaid eelviimane luuletus. Võib-olla on Jaapanisse minek peategelasele enesetapu asendus (näiteks: „Ja iga kord, kui sa nüüd surmale mõtled, mõtled / Jaapanile”, lk 88) — igal juhul jäävad otsad siin lahti ja raamat lõpeb, ma ütleks, isegi humoorikalt. Selle lõpuga olen ma valmis kaasa minema küll, samuti olen valmis kaasa minema Sveta Grigorjeva arvustuse lõpuga, mis avaldab omal kombel lootust, et enesetapp poleks autorile tulevikus enam selline eksistentsiaalne põhiküsimus, nagu see praegu tundub olevat.
Kui rõhutada surma asemel raamatu keskse teemana individuaalse ja kollektiivse vahekorda, siis leiab näiteid veel rohkem, teemal on õige mitu tahku. Võtmeluuletuseks peaks ilmselt valima raamatu põhipealkirjale osutava teksti: „Inimesed ütlevad, et inimese tegelikkuse / määravad teised inimesed. / Milline on siis küll mu tundekasvatus, kui / ma lõpuks päris üksi jään, kallis?” (Lk 26.) Luuletus algab sellega, et kõneleja on jälle otsustanud peole mitte minna. Käitumine sotsiaalmeedias ja telefonikõned, eriti aga ühisüritused ja seltskondlikud vestlused näivad olevat „minale” peamised frustratsiooni allikad, Eestiga seotud luuletustes on ka kohti, kus selliseid situatsioone kujutatakse, mõnikord äratuntavate prototüüpidega, mis tahaks nagu anda signaali, et see on nüüd „päris”. Näiteks kattub minategelase keha külma higiga, kui ökosemiootik Timo küsib, kuidas läheb (lk 51). Korduv kõrvaltegelane Hasso mängib veel olulisemat rolli, ta ei ole mitte ainult üks osapool frustreerivas situatsioonis (lk 15), vaid tuletab sealsamas ja mujal (lk 42) moraalse häälena meelde, et inimene ei peaks oma individualismist kinni hoidma. Teoreetiliselt võib see küsimus „minale” paista kuidas iganes, aga igapäevases elus see kõik nii lihtsalt ei tööta: „Mõiste „kommuun” on nagu liiga / realistlik eriefekt mõnes õudusfilmis. / Kõik, mis mulle loomupärane, on eraomand / kuskil kaugel Jaapani mägikülakeses.” (Lk 33.) Jaapani-loos ei ole küll eraomandi soetamist, aga see oleks juba nagunii üks teine lugu. Eestisse positsioneeruv „mina” tegeleb muu hulgas kinnisvaraprobleemidega ja mõtiskleb ihalevalt Kastani tänava korterite üle. Tähelepanu võiks köita ka see, et vallandub kujundiahel, kus inimesed ja ruumid saavad keelelisteks kategooriateks — õigesse elukohta kolimine oleks nagu kolimine õigesse keelde (lk 34).
Niisiis selgub, et raamat on täis morbiidsust ja suuri psühholoogilisi paineid, lugeja peaks vahest valmis olema, et see kõik on väga masendav. Ei saa sellist mõju välistada, lugejaid on igasuguseid, kuid tahan kinnitada, et „Tundekasvatus” on kohati isegi lõbus raamat, siin on väga hästi tabatud kõrvaltvaataja pilk, mis võimaldab tihti teha ka tragikoomilist nalja, kuigi kõneldu on tõsine ja isiklik. Minu üks lemmikuid selles raamatus on peaaegu piuksuva häälega Jeesus, kes noomib Tõnist asotsiaalsuse pärast (lk 27—28) — siin on kõnelemise kergus eriti ilmne ka sellepärast, et tegemist oleks nagu unenäos toimuvate sündmustega. Tõsi küll, ärgates on Facebookis ikkagi hunnik kutseid inimestelt, ja see võib ju olla veel hirmsamgi kui Jeesuse vere koristamine põrandalt.
Peategelane meenutab noorpõlves peas ringelnud eksistentsialistlikku teooriat, mis jõudis välja järelduseni, et inimene on „alati üksi, alati iseendale samavõrra võõras” (lk 41). Selle teooria loomingulise ärakasutamise eest paneb Lotman jr (oletagem lihtsuse mõttes, et ta eesnimi võiks olla Mihhail) eksamil kõige kõrgema hin­de. Lotman on Eestiga seotud kõrvaltege­lastest „Tundekasvatuses” kõige tähtsam, tema tähendus raamatu jooksul muutub ning lõpuks on ta näide selle kohta, kuidas intellektuaalne autoriteet saab poliitiliseks figuuriks, kes „istub Ratase koalitsioonis nagu / kukunui” (lk 70). See on iseenesest veel ilusasti öeldud, tavaliselt „Tundekasvatuses” poliitikast nii viisakalt ei räägita.
Arusaadavalt kasvab vahetult kogetud kollektiivsuse paine üle ühiskondlikeks probleemideks — kui midagi on katki indiviidi ja kollektiivi suhetes madalamal tasandil, siis on see katkisuse tunne ootuspärane ka ühiskonnas (vt lk 13), teemadel pole rangeid piire vahel. Poliitikast rääkimine aga konkretiseerub ning siis vallandub ka ropendamine ja sõim. „Tundekasvatuses” öeldakse vängeid sõnu eelkõige ebameeldivate poliitikute aadressil, EKRE ja Ratas on peamised, kellest kõneldes stiil muutub. Need on huvitavad juhtumid, mille üle saab arutada kahest otsast. Ühelt poolt võiksime eeldada, et luuletaja kujundab teadlikult keelt ning tekitab üksikutes poliitikutega seotud kohtades sihilikult konflikti poeetiliseks peetud stiili ja rõhutatult ebapoeetilise stiili vahel — tekitab ja hõõrub siis kahjurõõmsalt käsi, et vaadata, milline on kaunishingede reaktsioon. Teiselt poolt võiksime oletada, et küsimus pole mitte niivõrd lugejate reaktsioonide testimises, kuivõrd „mina” keelepruugile võimalikult suure usutavuse andmises — kui ikka on nii, et poliitika vallandab kõnelejas spontaanselt midagi, siis lihtsalt on nii: „keel hüppas järsku suust välja nagu rebane / kanakuudist” (lk 30). Omaenda sisekõnesid loetuga võrreldes tundub mulle viimane variant küll usutav, need ropendamishood võivad tõesti tulla näiliselt ootamatult, ei tea kust, näiteks see, kuidas pealtnäha tekstiga seostamatu tiraad kiilub end sisse: „[Ühtlasi: mida vittu, Jüri Ratas? MIDA VITTU?]” (Lk 8.) Sellised kohad on sisustatud „Tundekasvatuses” tegelikult askeetlikult, peamiselt kolme sõnaga: „vitt”, „munn” ja „türapea”. Ma ei tea täpselt, mis muutusi on ropendamisleksikas viimastel aastakümnetel toimunud, kuid minu põhikooli lõpus olid need kolm sõna maskuliinseks peetud põhisõnavaras kindlalt sees, küllap peakski nad spontaanses kõnes esimeste seas mängu tulema.
Kuid olgem täpsed, sõnad „vitt” ja „munn” esinevad ka kogu viimases luuletuses, kus poliitika üle ei arutata ja kus need sõnad ei kuulu minategelasele. Või olgem veelgi täpsemad ja tõdegem, et mingis mõttes nad kuuluvad temalegi: „Üks päev pidi see juhtuma. Et ma kuulen oma / mõtete keelt.” (Lk 92.) Ja siis on just mõtete keel see, mida tahetakse maha salata. Sel kombel on Jaapani-lugu ka lugu sellest, kuidas kuuldakse oma „mõtete keelt”. Ja nagu juba vihjatud, on see luulekogu, kus ideaalruum on ühtlasi ideaalne keel (lk 34). See neljas asi, mis ma alguses ütlemata jätsin, aga mis on selles raamatus ikkagi oluline, on seega keel. Pärast „Libavere” totaalsust ei ole see nii teravalt näha, aga keeletundlik ja -teadlik autor pole kuhugi kadunud. Keel on tähtis, nagu ta on tähtis igas luuletuses, mis kuskil kirjutatakse, aga ta on siin tähtsamgi veel, Vilul on taas õnnestunud kuulda oma mõtete keelt. Kõneleja sulgeb end pagulusse ja sulgeb end keelde ning jääb ellu — see võiks olla kõige lühem kokkuvõte loost, mida „Tundekasvatus” tervikuna mulle jutustas.

1. novembril esines Triin Soomets Kolkata rahvusvahelisel luulefestivalil Chair Poetry Evenings 2020. Festival toimus 1.—5. novembrini Zoomi kaudu ja esinemised on järelvaadatavad Youtube’is.

1. novembril toimus rahvusvahelise PEN-klubi naiskirjanike komitee algatusel Día de los Muertose, surnutepäeva tähistamiseks rahvusvaheline luulesündmus „We Grieve and We Celebrate” („Me leiname ja pühitseme”), millest võttis osa luuletajaid rohkem kui kümnest riigist ja kultuurist. Eestist osales Kätlin Kaldmaa. Video on Youtube’is järelvaadatav pealkirja all „Free the Word — Día de los Muertos: We Grieve and We Celebrate”.

2.—6. novembrini peeti rahvusvahelise PEN-klubi 86. kongress „Sõnavabadus pandeemia ajal”. Esimest korda PEN-i ajaloos toimus kongress veebis. Eestist osalesid Kätlin Kaldmaa, kes rahvusvahelise sekretärina pidas ettekande PEN-klubi eelmise aasta tegevusest, Mari Peegel ja Igor Kotjuh.

3. novembri kirjanduslikul teisipäeval oli Tartu Kirjanduse Majas hingede­aja luulekontsert „Lihtsalt armastusest”, esinesid Mariann Kiidron ja Jaan Sööt.

4. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Uued kaljujoonised” esitleti Kirjanike Liidu saalis värskeid luuleraama­tuid: Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Carolina Pihelga „Tuul polnud enam kellegi vastu” ja Kristjan Haljaku „Illuminatsioonid”. Oma loomingut esitasid autorid. Muusikat tegid Aleksander Paal (saksofon) ja Jaan Jaanson (kitarr).

6. novembril esitleti Tommi tavernis Tarmo Tedre romaani „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”, mis on sarja kolmas osa.

7. novembril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” kirjandusviktoriin.

10. novembril kõneles Tallinna Kirjanduskeskuse Mati Undi muuseumis Irina Belobrovtseva teemal „Mati Unt, Mihhail Bulgakov, „Meister ja Margarita””, toetudes oma artiklitele ja mono­graafiale „Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” kommentaarid”, samuti kirjavahetusele Mati Undiga.

11. novembril peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis konverents „Seks ja linn. Vaateid Eduard Vilde loomingule”. Ettekandega esinesid Hegely Klaus, Elle-Mari Talivee, Anneli Kõvamees, Mark Gortfelder, Annika Aus, Toomas Haug ja Maarja Vaino. Konverentsi avamisel kuulutati välja lühijuttude konkursi „Vilde jalutuskäik” võitja, kelleks osutus Anu Piirisild. Tema võistlustöö ilmub ajakirja „Looming” jaanuarikuu numbris.

11. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Hullunud Tallinn” esinesid Kirjanike Liidu saalis Katrīna Rudzīte (Lätist), Ville Hytönen (Soome/Eesti), Teele Lember, Abramova, Kelli Kiipus ja Jürgen Rooste.

11. novembril oli Tartu Linnaraamatukogus saksa autori Uwe Laubi teaduspõnevikust „Torm” ajendatud arutelu­õhtu „Manipulatsioonid ilmaga”. Sissejuhatuse arutelule tegi Uwe Laub video vahendusel. Vestlesid meteoroloog Jüri Kamenik ja Eesti Kaitseväe sünoptik Kaupo Mändla, vestlust juhtis Jaan-Juhan Oidermaa. Üritus toimus kirjandusfestivali Prima Vista novembri­nädala raames.

12. novembril esitles kirjastus „Koobakene” virtuaalselt Triin Tasuja luulekogu „Seksistentsialism”, Tallinnas kohvikus „Lisanna” avati autori kunstinäitus.

12. novembril oli Tartu Linnaraamatukogus ürituste sarja „Tund kirjastajaga” avaõhtu. Külas oli Mari Laan hispaaniakeelsele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastusest „Toledo”. Pikemalt oli vaatluse all Julio Lłamazarese teose „Kuidas vaadata vett” hiljuti ilmunud tõlge. Üritus toimus kirjandusfestivali Prima Vista novembrinädala raames.

12. novembril korraldati Tartu Linna­raamatukogu Karlova-Ropka harukogus ulmekirjutamise töötuba, kus nõuandeid jagasid Maniakkide Tänav, Joel Jans ja Mairi Laurik.

13. novembril esitleti Kirjanike Maja saalis Liisi Ojamaa koondkogu „Kahel lahtisel käel”, mille on koostanud Andres Aule ja Doris Kareva. Raamatut tutvustas Andres Aule, Liisi Ojamaa paikadest Tallinnas kõneles Jaak Juske, luulet esitas Maria Lee Liivak ja muusikat mängis Timur Mazitov.

16.—30. novembrini toimus Soomes eesti kirjanduse virtuaalne festival „Uksest ja aknast”. 11 videosaates käsitleti Soomes äsja ilmunud ja peagi ilmuvaid eesti keelest tõlgitud raamatuid ning nendega seonduvaid teemasid. Osalesid Eesti Instituudi Soome esinduse juhataja Mart Meri, Valdur Mikita, Tapio Mäkeläinen, Valter Lang, Mika Keränen, Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa, Tõnu Õnnepalu, Seppo Zetterberg, Mart Kivastik, Juhani Salokannel, Sirpä Kähkönen, Asko Künnap, Ville Hytönen jt.

17. novembril esines Tallinna Kirjanduskeskuse Mati Undi muuseumis Luule Epner ettekandega „Vaino Vahing Tartu teatriuuenduse taustal”, kõneldes Vahingu kirglikust ja keerulisest suhtest teatrisse ning tema erilisest teatri­uuenduse arhiveerija rollist.

18. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Protestilainel” esitasid Kirjanike Maja saalis uut valgevene luulet Igor Kotjuh, Kätlin Kaldmaa ja Veronika Kivisilla.

18. novembril oli Tartu Linnaraamatukogus Põhjamaade kirjandusnädala kirjanduskohvik. Vaatluse all oli islandi kirjaniku Auður Ava Ólafsdóttiri romaan „Arm”. Videosilla vahendusel osales teose tõlkija Kadri Sikk, katkendeid luges Enn Lillemets ja vestlust juhtis raamatukoguhoidja Margit Oja.

18. novembril avati Tartu Linnaraamatukogus Karine Andrjuskevitsjute näitus „Raamatute uus elu”, mis pakkus ideid raamatute taaskasutuseks kodu kaunistamisel.

21. novembril toimus veebikonverents Kirjanike Kooperatiivi 70. aastapäeva, Bernard Kangro 110. sünniaastapäeva ning Kalju Lepiku ja Ilmar Külveti 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Esinesid Margus Kolga, Tiit Pruuli, Janika Kronberg, Piret Noorhani, Sirje Kiin, Maarja Hollo ja Pille-Mai Laas.

23. novembril kuulutati Tartu Kirjanduse Majas veebi vahendusel välja Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat. Parima ilukirjandusliku debüüdi auhin­na pälvis Taavi Eelmaa luulekoguga „Electraumur” („Verb”). Žüriisse kuulusid tänavu Pille-Riin Larm, Vahur Afanasjev, Indrek Mesikepp, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy; kokkuvõtte žürii tööst tegi Vahur Afanasjev. Teised kandidaadid olid: Ester Urbala, novellikogu „Jumalik märk” („Pilgrim”), Joosep Vesselov, luulekogu „Linna laul” (Kultuurileht), Kristiine Kikas, luulekogu „Sees” (Kristiine Kikas), Piret Põldver, luulekogu „Alati nii järsku” („Henrik”), Tauno Vahter, novellikogu „Pikaajaline kokkusaamine” („Tänapäev”) ja Teele Lember, luulekogu „Süstemaatiline unistaja” (Kultuurileht).

24. novembri kirjanduslikul teisipäeval toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoe „Utoopia” veebilehel arutelu Mar­shall McLuhani raamatu „Gutenbergi galaktika” üle, vestlesid Mihkel Kunnus ja Siim Lill.

25. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Tuhande tee ristil” esines Kirjanike Maja saalis Jan Kaus.

25. novembril arutleti Tartu Linna­raamatukogu noorte pop-up-kirjanduskohvikus Agnes Kolga raamatu „Varjajad” üle. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Irina Möldre.

26. novembril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.

29. novembril toimus Thessaloniki raamatumessi raames vestlusring „Kreeka PEN: Miks praegu?”, kus kreeka kirjanike kõrval osales ka Kätlin Kaldmaa.

Õnnitleme!

3. detsember — Rein Sander 75
14. detsember — Arvo Valton 85
16. detsember — Malle Talvet-
Mustonen 65
17. detsember — Jüri Talvet 75
24. detsember — Ilmar Lehtpere 70
30. detsember — Jaan Malin 60

Estica

Soome keeles ilmus Hanneleele ja Kätlin Kaldmaa raamat „Kaksi rakkaustarinaa” („Kaks armastuslugu”), mille tõlkis Outi Hytönen ja andis välja kirjastus Aviador.
Sloveeni keeles ilmus Kätlin Kaldmaa valitud luuletuste kogu „Ljubezen je” („Armastus on”). Inglise keelest tõlkis selle Bojana Vajt ja välja andis kirjastus KUD AAC Zrakogled. Järelsõna kirjutas raamatule Barbara Korun.

Kätlin Kaldmaa on kirjanik, kes palju reisib ja palju kirjutab. Samuti on ta konkreetse ühiskondliku agendaga mõtleja: naistel ja meestel peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused, näiteks võrdne palk. Ja see kehtib ka sõnaloome puhul: siin rakendab Kätlin kirjandussotsioloogiat, numbrite keelt. Milline on naiste/meeste osakaal ajakirjanumbris, antoloogias, festivalil, komisjonis, žüriis, laureaatide seas?
Augusti lõpus tähistas Kätlin Kaldmaa 50. sünnipäeva. Ta värvib juuksed kord punaseks, kord siniseks, naeratab pidevalt, on sundimatu nagu Pipi Pikksukk ja see 50 paistab tema tragi oleku juures absurdse naljana. Tema välimus ja vanus ei ole omavahel tasakaalus, nagu pole tasakaalus tema vanus ja kogemuste pagas. Ta näeb oma vanusest palju noorem välja ja ta on kirjutanud-tõlkinud-korraldanud palju rohkem kui mõnigi sellesse ikka jõudnud autor.
Septembris kohtasin Kätlin Kaldmaad musta laega saalis Veronika Kivisilla tekstide põhjal lavastatud etendusel „Kuni armastus peale tuleb”. Pärast etendust vahetasime muljeid. Ütlesin Kätlinile, et lavastaja Jaanika Juhanson oskas minna teksti sisse, et see on väga peenelt tehtud lavastus, kus isiklik ja üldine põimuvad ja avavad naise sisemaailma. Ta oli minuga nõus, kuid ühe mööndusega: see lavastus avab lihtsalt ühe loomingulise inimese sisemaailma, mitte „naise sisemaailma”. Selles fraasis väljendub Kätlini olemus.
Kuna Kaldmaa on aktiivne eri valdkondades, jääb siinkirjutajal mulje, et kriitika ei jõua keskenduda tema loomingule, kuigi seal on ainest, mida saaks n-ö luubiga lugeda: viited maailmakirjandusele, tõlgitud autorite mõju, kõnekeele kaasamine, ta proosa rütm ja poeetilisus…
Siinne intervjuu toimus meili teel tänavu kevadel ja suvel. Sõna „koroona” on seejuures mainitud vaid ühes kohas ja lausa meeldivas kontekstis! Mind huvitas, kuidas Kätlin elab oma erinevate „minade” keskel, kuidas temast sai kirjanik ja kuidas ta mõistab kirjandust. Me peame rääkima Kätlinist!
IGOR KOTJUH: Oled universaalne kirjandusinimene, kes teeb palju ja jõuab palju. Oled hinnatud luuletaja, proosakirjanik, lastekirjanik, tõlkija, toimetaja, kirjandusürituste korraldaja, kirjastaja, eesti kirjanduse eksportija ja väliskirjanduse importija, enda ja teiste autorite loomingu esitaja, kirjanike koolitaja ja nõuandja, rahvusvaheline sekretär kirjanike organisatsioonis PEN International, vangistatud kirjanike ja naisautorite eestkõneleja ja kaitsja… Loodetavasti said kõik olulised tegevusalad mainitud. Mis kutsub sind ennast proovile panema eri kirjandusvaldkondades? Kas see on mingi isiklik challenge? Või tänapäeva autor ei saagi enam olla klassikaline kabinetikirjanik?
KÄTLIN KALDMAA: Minu jaoks ei ole kirjandusel piire — iga teema nõuab oma vormi ja kuju. Minu puhul, kes ma kirjutan pilvi, on isegi nii, et ühe teema iga külg võtab oma kuju ja vormi, ja nii juhtubki, et tuleb kirjutada kõiksugustes žanrides. See, mis ma kirjutan, tuleb ühekorraga seest ja väljast ja mul ei ole omaenda loomingu üle rohkem kontrolli, kui anda sellele aega, ja viimastel aastatel on see ka võimalik olnud.
Ma tahan, et maailm oleks parem koht. See kõlab banaalselt, ma tean. Mulle tähendab see esmajärjekorras, et vaikusele tuleb anda hääl. Mehi ja naisi on maailmas enam-vähem sama palju, ometi ei ole naisi eriti ei kuulda ega näha ega lugeda. Ma seisan alati tüdrukute ja raamatute poolel. Sel aastal alustame näiteks rahvusvahelises PEN-klubis ülemaailmse PEN/VIDA loendusega, et välja selgitada kirjandusväljal valitsev tegelikkus. Numbrite vastu ei saa.
I. K.: Siiski sooviks teada, milline sinu tegevustest on sulle eriti südamelähedane.
K. K.: Minu südameteema on kirjandus. Kirjandusega vaikuse vastu astumine. Ma näen — ja mitte ainult Eestis —, et kõige vähem häält on praeguses maailmas tüdrukutel ja LGBTQ+ esindajatel. Naised ja tüdrukud ei ole vähemus, ometi on nad kogu maailma kirjanduslugudes marginaliseeritud, kõrvale lükatud. Tegutsen meeleldi selle nimel, et tüdrukutel oleks söakust ennast väljendada ja oskust seda teha. Tuleviku muutmine on praeguste laste kätes, nii et kõige kindlam viis selleks on anda julgust praegustele tüdrukutele. Seda tahan ma teha nii oma raamatute kui ka ülejäänud tegevusega.
Inimesena on mulle kõige tähtsam vabadus.
I. K.: Ütlesid, et kirjutad pilvi. Tean, et oled teinud post-it-kleepsudega oma raamatute sisuskeemi. Kas see on sama asi? Palun kirjelda, kuidas see töötab.
K. K.: Oojaa, mu eelmises kodus olid maast laeni aknad ja need olid nii mõnigi kord maast laeni märkmepaberitega kaetud. Üldiselt käib mul tõesti kirjutamisega kaasas suur skeemitamine ja käsitöö: süžeed läbi mõeldes joonistan skeeme, panen juurde fotosid, pilte, lisan kõrvalharusid, kuhu vaja. Mul on tugev visuaalne mälu, niimoodi suudan tervikut ühe pildina haarata ja mälupildina kogu aeg kaasas kanda. See on kirjutades vajalik.
Pilvede kirjutamine tähendab seda, et ma ei kirjuta mitte ühte raamatut, vaid mitut korraga. See tähendab, et teema, millega ma parasjagu tegelen, võtab mitu kuju ja vormi: sellest võib sündida luuleraamat, novellikogu, romaan, lasteraamat, mis tahes. Mul ei ole piire. Olen oma elus selle pärast muretsenud, aga kokkuvõttes on see kõik üks ja seesama kirjutamine nagu ookeangi.
Kui ma ühe teema sisse lähen, siis kõigepealt mõne nädala jagu lihtsalt kirjutan, seda ma nimetan ise vabakirjutamiseks. See on vajalik nii mõtte, keele kui ka käe lahti saamiseks. Kui on kogunenud teatud hulk materjali ja hakkavad mingid suunad tekkima, korjan sealt sobiliku materjali välja ja jagan raamatutesse laiali. Sealt edasi kirjutan asju korraga ja kordamööda, täiendan oma skeeme ja tabeleid, ja kui üks raamat mõttes lõpule jõuab, siis ka kirjutan selle lõpuni, ja siis järgmise ja järgmise, ja nii need õunad viimaks puu otsast alla potsatavad. See on muidugi väga lihtsustatud versioon. Tegelikult on asi mõnevõrra keerulisem ja peaks hakkama skeeme joonistama.
I. K.: Oled rahvusvaheline kirjanik, mis väljendub su elustiilis, lektüüris, suhtluses ja ka raamatutes. Kas hoidmine üksnes juurte juurde (lihtsustades: laulu­pidudel osalemine, maakodu nautimine, eestimaiste toodete eelistamine jne) kingiks meile teistsuguse kirjaniku Kätlin Kaldmaa?
K. K.: Me kõik oleme oma kogemuste summa. Ausalt öeldes ei ole ma sellest juurte teemast kunagi päris hästi aru saanud. Elasin esimesed kaheksateist aastat parajat kolhoosiaja „Tõe ja õiguse” elu maakohas, kus lapsed tegid varasest lapsepõlvest peale põhimõtteliselt niisama palju tööd kui täiskasvanud ja suvised tööpäevad olid vähemalt kaheksa tundi, heinaajal kõvasti üle. Hektar aeda, suur köetav kasvuhoone, tonnide kaupa heina, peedipõld, seakartulite tampimine, iga päev mitu tundi loomade talitamist. Kaks last kolmest aitasid igal õhtul vanematel loomi talitada ja küll siis see kolmas õhtu, kui sai jääda koju raamatut lugema, oli alles hea aeg, tõeline puhkus, home alone.
Mu ema oli viisteist aastat traktorist ja isa juhatas kõiki kolhoosi lautasid, nii et ma tean väga täpselt, milline see maaelu tegelikult oli. Praegu räägitakse palju sellest, kuidas see inimeselt midagi ei nõua ja igaüks võiks seda teha. Mul on lüpsja paberid ja ma olen seda tööd ka mõne kuu jagu teinud. See on väga raske töö. Füüsiliselt ja kellaajaliselt. Lüpsjal ei ole mingit vabadust. Isegi haigeks ei saa jääda, praegu ei ole asendajat kuskilt võtta. Mu vanaema oli kolhoosi laudas lüpsja veel sel ajal, kui seda tööd tehti käsitsi. Oleks sa ta käsi näinud. Iga paitus oli kõva nagu puutüvi.
Peale meeletu töö mahtus selle elu sisse õhtune raamatu lugemine ja ega seal suurt midagi muud ei olnud. Tänu füüsilisele tööle on maainimese 60 aastat ja linnainimese 60 aastat kaks täiesti erinevat asja. Maal elamine ja hakkama saamine ei ole kunagi olnud mingi nauding. Enne praegust aega muidugi, mil järjest rohkem on näha hiigelsuuri tarastatud muruplatse, kus toimetavad niidurobotid. Sellest murust ei hakka ma parem rääkimagi. Maailma kõige invasiivsem liik — kelle leviku põhialus on olla nunnu — on kass ja kõige laiemalt levinud taimestik on muru, mõlemad on keskkonna seisukohast äärmiselt kahjulikud. Kassid tapavad miljardite kaupa linde ja pisiloomi ja on juba saari, kus peale kasside ei olegi enam teisi loomi. Muru tõttu kaob igal aastal meeletus koguses putukaid ja mutukaid.
Seda juurte asja ma eriti tõsiselt ei võta. Ma ei ole käinud ühelgi laulu- ega tantsupeol. Küll aga kolisin pärast mitmeaastast laias ilmas elamist tagasi maale, aga mitte lapsepõlve Kesk-Ida-Eestisse, vaid Põhja-Eestisse mere äärde, kus muru asemel on sammal ja talved on ootamatult soojad. Globaalses plaanis on planeedile kõige parem eelistada kohalikku, nii et tšiiaseemneid ei söö ma kusagil peale Peruu. Sellest aastast on mul ka kasvuhoone ja koroonaaed, nii et suvikõrvitsatega võiksin tervet restorani varustada. Adru vägi on ikka meeletu!
Ma olen lapsest peale tahtnud näha maailma, kogeda teistsuguseid kultuure, ja mul on olnud see võimalus. Tänu neile kogemustele ma tean, et mu kodu on Euroopa. Mu järgmise luuleraamatu pealkiri on „Mu tiivad on mu juured”. Praegu vastab see tõele. Mis on viie aasta pärast, seda ma ei tea.
I. K.: Ütlesid, et kolisid Põhja-Eestisse, mere äärde. Tundub, et hüüd „Thálassa, Thálassa” vormib su argielu ja loomingut. Vesi, meri, ookean on su raamatute üks motiive. Miks suured veekogud sind nii väga paeluvad?
K. K.: See on tõesti huvitav, et oma elu kolmnurgas — Eestis, Islandil ja Kreekas — elan mere ääres. Lapsepõlve lähima veekogu ehk Peipsi järvega kohtusin umbes täpselt kaks korda. Õnneks on elu ootamatusi täis ja õnneks on meil võimalik oma elu rohkem iseenda soovide järgi sättida kui meie vanematel.
Thálassa, thálassa, jah, on üks mu elu suurtest teetähistest. Seda on väga keeruline sõnadesse panna. Ookean on. Thálassa on. Kas tead, et thálassa, kreeka keeles meri, on tundmatu päritoluga sõna — kui vanakreeklased kohale jõudsid, oli thálassa juba ees. Vahemeri on minu kõige lemmikum asi maailmas üldse. Värvi, tekstuuri, temperatuuri poolest. See tunne, kui end vaikselt varahommikusse thálassa’sse libistad, et vett võimalikult vähe segada, see on sõnulkirjeldamatu. Seda inimene kas tunneb või ei. Ma tean veel ühte thálassomaani. Ka tema on eestlane. Kreeklastele endile on see thálassa nii tavaline, et tean inimesi, kes suve jooksul ainult mõne korra vees käivad.
Kui isikliku nautimise tasandilt edasi minna, siis seda ookeanivärki ei jaksa üks inimene läbi mõeldagi. Kõik vesi on üks. Ja missugune aja ja inimese lugu kõik sellega veel kaasas käib. Kust üldse alustada? Nii et ma parem ei hakka. Loetagu raamatuid.
I. K.: Olen nautinud su romaani „Islandil ei ole liblikaid”, mis avab suure hulga interpreteerimisvõimalusi. Algallikad, sõnum, vorm, keelekasutus. Äärmiselt rikkalik ja variatiivne teos, mis kõneleb muu hulgas inimesest ja loodusest, võimust ja ühiskonnast, mehest ja naisest, traditsioonist ja innovatsioonist. Varsti on seda romaani võimalik lugeda juba mitmes tõlkes. Mind huvitab aga selle suurepärase raamatu retseptsioon. Kui hästi sind mõistetakse, ollakse valmis astuma dialoogi, kui tähelepanelikult ja tundlikult loetakse?
K. K.: See on tõepoolest lugu, mis ulatub üle terve XX sajandi ja on väga laia haardega. Ütlen seda julgesti, sellise raamatu ma ju ise kirjutasin. Huvitav on täheldada, et romaani vastuvõtt käib äärmusest äärmusesse. Esiteks muidugi see kurb lugu, et Eestis ei tunta eriti ära romaani läbivaid „Odüsseia”, piibli või islandi saagade motiive — see kehtib enamasti meessoost lugejate kohta, naised paistavad olevat tähelepanelikumad ja laiema lugemusega. Kui ma aga räägin sellest sõpradele ja kirjastajatele mujal maailmas, löövad neil kohe silmad särama ja nad saavad aru, millest ma räägin. Need on mulle kui kirjanikule väga rõõmsad hetked. Ka vastuvõtt on mujal maailmas olnud väga tundlik ja on kirjutatud täiesti imetlusväärseid käsitlusi. Soomes näiteks seda muudkui loetakse ja loetakse ja sellest kirjutatakse ja kirjutatakse ja raamatust tuli välja teine trükk.
„Islandil ei ole liblikaid” on naise lugu läbi XX sajandi ja ma lihtsalt pidin selle paigutama Islandile, sest ma otsisin kohta, kus naine saab areneda ja muutuda ilma Teise maailmasõja halvava puudutuseta. Ja see ei ole raamat Islandist, Island on vaid koht, kus romaani tegelased elavad. Vastuvõtt Eestis ei jõudnud tihtipeale Islandist kaugemale. Teisalt jälle on tänu selle raamatu lugemisele mitukümmend nii Eesti kui ka Soome inimest Islandile läinud ja sinna käima jäänud, nii et Islandi majandust olen sellega tublisti turgutanud.
Praegu elan ma Eesti rannakülas Viinistul ja mõtlen ikka, millise raamatu Viinistu naistest saaks. See oleks midagi hoopis teistsugust.
Olin kord üritusel, kus oli kohal enam-vähem sada raamatute ja kirjandusega seotud inimest. Palusin tõsta käe neil, kes on kunagi elus lugenud „Odüsseiat”. Tõusis kuus kätt. Järgmiseks küsisin, kes on seda lugenud viimase kolme aasta jooksul. Tõusis kaks kätt, üks neist minu ja teine minu tütre oma.
I. K.: Millest tunned puudust eesti kirjanduses? Ja mida erilist võib pakkuda meie kirjandus välismaisele lugejale?
K. K.: Kõige rohkem tunnen eesti kirjanduses puudust naishäältest proosas. Seda tuleks rohkem soodustada. Rahvusvahelisest vaatenurgast on luule meil väga tugev, eriti naisautorid, kellel on lai haare ja vägi, aga proosat on lihtsalt vähe. On olnud mõned lootustandvad hääled, aga nad kaovad kusagile ära. Naisautorid saavad muidugi ka palju karmima kriitika osaliseks, nii et ega see lihtne ei ole. Paks nahk peab olema. Seda ma küll ootan, et oleks rohkem naiste kirjutatud proosat. Nagu ka naiste tehtud filme.
I. K.: Oled kirjutanud südamliku raamatu „Õnn on otsuse küsimus” (2013), mille pühendasid oma tütrele, kellest on sirgunud andekas autor. Kas eesti kirjanduses on naisautoril raskem debüteerida kui mehel? Ning sealt edasi — uued raamatud, arvustused, igasugused tunnustused…
K. K.: Debüteeritakse praegu Eestis enamasti „Värske Rõhu” vahendusel ja ma loodan, et sel teekonnal koheldakse noori inimesi võrdselt. „Värske Rõhu” aastaauhinnad lähevad sageli noortele naisautoritele, mistõttu ma usun, et debüteerida ei ole raske. Ka raamatut avaldada ei ole Eestis kuigi keeruline. Edasi aga läheb keeruliseks. Kõigi järgmiste auhindade puhul on Eesti väga tugevalt meesautorite poole kreenis. Kogu iseseisvuse ajal on vähem kui 30% kultuurkapitali auhindadest läinud naiskirjanikele, XXI sajandi senise paarikümne aasta jooksul veel vähem. Naiskirjanike raamatuid arvustatakse harvem ja märksa hiljem. Loodame sel aastal uuendada Eesti PEN/VIDA andmeid, siis on täpselt näha, kuidas see statistikas kajastub.
I. K.: Kuidas kommenteerid asjaolu, et eesti kirjandus on olulisel määral usaldatud naiste kätte? Mõned näited: Rahvusraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeeriumi kirjandusvaldkond, Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Tallinna Kirjanduskeskus — loetleda võiks veelgi —, nende asutuste eesotsas on naisterahvad.
K. K.: See ei ole nii ainult Eestis, see on nii kogu maailmas. Käin palju raamatumessidel ja kohtun kirjanduse vahendajatega ja olgu need kirjanduse teabekeskused või agendid, kuuest töötajast viis on naised. Mehed müüvad teistele meestele jalgpallurite ja vormelisõitjate raamatuid. Mida kõrgemale tasandile kirjastusmaailmas ja mida suurematesse süsteemidesse liikuda, seda rohkem aga tuleb ette mehi, kes tahavad kirjastada eelkõige meeste raamatuid, mille reklaami peale kulutatakse pööraseid summasid. Eestis on selle poolest suhteliselt hästi, naistel on otsustusruumi. Naised on ka väikeste kirjastuste omanikud ja Eesti on nii väike, et nende kirjastuste välja antud raamatud on poodides ja leiavad tähelepanu.
I. K.: Oled mitmekülgne inimene, kelle arvamust ei leia aga meie meediast. Oma ekstravertsusest hoolimata ei avalda sa artikleid ega kolumne lehtedes-portaalides. Mida lugeda, mustade-riiete-mood, naeratuse olulisus, #MeeToo head ja vead, reisimine — hea meelega tutvuksin su mõtetega nendel ja teistel teemadel, ent seda saab (praegu?) teha vaid eraviisiliselt.
K. K.: Ma olen ikka omajagu kirjutanud, enam-vähem kõigest alates Heliosest ja lõpetades koduvägivallaga. Tuleb küll tunnistada, et 2016. aastast peale, mil mind valiti rahvusvahelise PEN-klubi välissekretäriks, on mul olnud palju vähem aega niisama mõtisklemiseks ja Eesti elus osalemiseks. Maailma parandamine võtab suure osa ajast ja ülejäänud aja kirjutan omaenda raamatuid, neid on mul alati mitu korraga käsil, et ei oleks mingit võimalust toppama jääda. Aga ma loodan, et hakkan jälle kõiksugustel teemadel kirjutama.
I. K.: Praegu on ilmumas su luulekogu, mis võib olla eesti lugejale mõne­võrra — jälle! — üllatav. Selles raamatus avaldad armastust lähedaseks saanud paikadele ja inimestele Kreeka ja Islandi maapiirkondades. Palun selgita, kuidas Eestis sündinud inimene avastas, et Kreeka ja Islandi külad on saanud talle tähenduslikeks paikadeks, veel üheks koduks.
K. K.: Mu kodu on Euroopa ja mu elu kõige tähtsam kolmnurk ühendab tõepoolest Islandi, Kreeka ja Eesti. See raamat on armastusavaldus mu Islandi ja Kreeka küladele, need on sellised… eluminiatuurid. Muidu ma ütleksin reisiminiatuurid, need tulevad ka, maailm miniatuuris — sellest saab üks teine raamat, aga Islandi ja Kreeka paigad ja sealsed inimesed, need on mu kodud.
Islandist olen seoses liblikaraamatuga palju kõnelnud. Islandi-armastus sai alguse mu emast, kes rääkis ikka, kuidas Island paikneb kahel mandril korraga ja seal on kõik looduse imed ühes kohas olemas. No ja see vähene, mis nõukogude ajal lugeda oli, see ainult innustas takka. Õigupoolest tahtsin juba 1992. aastal sinna minna ja seal oma tütre sünnitada, et ta saaks nimeks Hanneleele Kätlinsdóttir ega peaks seda Kaldmaa nime kandma. Tegelikult veetsin suurema osa raseduse ajast haiglas ja sellest trikist ei tulnud midagi välja. Ja siin me nüüd oleme, Kaldmaa-tüdrukud eluks ajaks, nagu mu tütar ütleb.
Ja kui ma sinna lõpuks läksin, keset polaarööd, sinna vampiiride ideaalmaailma, siis olid seal inimesed, kes võtsid mind nii omaks, et nõnda nüüd lihtsalt on. Islandil hoolitakse inimestest, isegi väga. Seal ei ole sellist inimeste läbikulutamist ja hoolimatust nagu Eestis. Inimesi on vähe ja iga inimene on varandus. Ma ei ole Eestis kunagi kuulnud öeldavat: „Ta on nii väärtuslik inimene, teda tuleb hoida. Me ei taha, et ta ära läheks.” Seal küll. Mitu korda. Iga inimene on väärtus. Ja looming on töö. Kirjutamine on töö.
Minu külas Islandil, Siglufjörduris, on maailma ainuke heeringamuuseum. Selle toonane direktor aitas mind väga palju, kui ma oma romaani tarbeks taustauuringuid tegin. „Islandil ei ole liblikaid” räägib eelkõige rannaküla naistest. Kui ma hakkasin küsima ja uurima, kuidas elasid naised, kui mehed olid aastate, kuude või nädalate kaupa merel ja teab kus maailmas, tuli välja tõsiasi, et selle kohta ei olnud neil mingeid materjale. Kõik ikka meeste seikluslikust ja vaprast elust. Õnneks jõudsid nad teha paar intervjuud veel väga vanade naistega, kes kunagist heeringaaega mäletasid, ja tõepoolest — kangelaslikud heeringamehed ei olnudki sealtpoolt vaadates enam nii kangelaslikud, kui nad paar korda aastas maale tulid, raha maha jõid, naised läbi peksid, ringi hoorasid ja tagasi merele läksid. Muidugi ei kehti see kunagi kõigi meeste kohta. Aga mul on üüratult hea meel, et ma aitasin naise hääle ka Islandi ajaloo uurimusse.
Kreeka algas esimesest hilissügisesest paketireisist, mis on siiani mälestusväärne selle poolest, et sõbrad olid samal reisil nädal varem ja jätsid meile igale poole salakohtadesse salakirju selle kohta, kuhu minna ja mida teha. Tõelised Kalle Blomkvisti väärilised seiklused Rhodose vanalinnas ja saarel.
Thálassa ja minu tõeline suhe algas sel suvel, kui me tütrega esimest korda kahekesi täiesti tundmatusse kohta läksime, Amorgose saarele, kuhu lennukid ei vii. Üldiselt ma käingi saartel, kuhu lennukid ei lenda, või mis on nii suured, et leiab turistivaba koha. Seal me õppisime ujuma. See esimene tõeline kohtumine thálassa’ga — seda ei saa sõnul kirjeldada ega laulus jutustada. See. Lihtsalt. On. Kreeka inimesed on muidugi sootuks teistsugused kui Islandi inimesed. Nemad näiteks petavad sind suure laia naeratusega. Mina naeratan vastu ja mõtlen: „Olgu, see on mu esimene päev. Mõtle pealegi, et ma olen rumal turist, kes ei oska arvutada. Homme sa seda enam teha ei saa.”
Nüüd on mul seal thálassa, sõbrad ja oma kohad, kuhu ma ikka tahan tagasi minna. Ja siis kõik need teised saared, kus ma veel käinud ei ole. Kreeka on ammendamatu. Tom Hanks ja Ruth Wilson said just Kreeka kodanikeks. Ja Victoria Hislop Kreeka aukodanikuks.
Thálassa’t armastan ma nii väga, et mõnikord ütlevad mu Kreeka sõbrad: „Kätlin, näita oma sõrmi. Ma tahan näha, kas sul on juba ujulestad kasvama hakanud.” Igal hommikul on esimene asi — thálassa. Ja siis Kreeka kohv lähimas kafenion’is. See on seotud ka tervisega. Eesti suve niiskus ja vihmad tähendavad mulle pidevat valu. Kreeka ja thálassa annavad heal juhul valuvaba nädala või paar. Ja ma ei kujuta ette, kuidas saaksin hakkama nende pikkade arvuti taga istumise kuudega, kui suvel ei saa oma õlgu ja keha lahti ujuda. Nii et tervisepagulane võib minust lihtsasti saada.
I. K.: Kas võid öelda enda kohta, et oled seitse päeva nädalas ööpäev läbi kirjanik või sul on elu ka ilma kirjanduseta?
K. K.: Mõnikord ma ütlen lihtsalt, et ma olen raamat. Ma tean raamatutest kõike ja oskan igasuguseid raamatuid teha, algusest lõpuni, seest väljapoole ja väljastpoolt sissepoole. Teen siiski ka muud. Näiteks mõtisklen jumala olemasolu teemal, rajan aeda või õmblen. Metsas käin ka. Ja thálassa’s.

Kuidas minust ei saanud Grigorjevat

Aule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate lauale on jõudnud näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud?
Peeter Sauter

Mu rahvus: (mõlemalt poolt) eestlane
ja sugu: mees.
Ma mäletan, mismoodi oli
Eesti NSV-s.

Mu gf on brünett.
Mu nimes pole ühtki g-d.

Ma võtan suhu
ainult toitu,
jooki,
ravimeid
ja keelt.

Mind pole pandud Eestis alatasa
ühte patta.

Ei vihka kedagi. Ei ime midagi.

Ja väljendan end pigem tantsimata.

Ja enda getominevikust
ei kirjuta ma teile ridagi.