Venna valudest rääkis minu vanaema veel aastaid hiljem. Kaks kuud enne surma oli onu Eindrist ainult luu ja nahk järel. Ta lamas oma väikeses toas omatehtud voodis. Milline mees ta noorest peast oli! Peaaegu kahemeetrine tugeva kondiga mürakas. Tegi maadlemises kõigile külameestele tuule alla. Oli Kadrinas hinnatud puutöömees, valmistas mööblit, kappe ja laudu, uksi ja aknaid. Aga äkilise loomuga oli, nagu mustlase püss. Rahututel aastatel Saksa ajal oli ta päevad otsa puutöökojas, tegi tööd. 1944. aasta sügisel olid Eindri õel kohvrid-kompsud pakitud ja ta ütles vennale: meie nüüd läheme. Kas sa jääd siia? Mis kuradi päralt ma peaks oma kodust ära minema! Mina teen tööd, olen omas kodus kogu aeg tööd teinud ja miks peaks niisugusele mehele püssitoru otsa ette pandama. Mina sõtta ei lähe, ei venelaste ega sakslaste poolel, ja metsa ma ka ei lähe. Viina võttis ta harva, aga kui võttis, siis korralikult ja läks tigedaks, hakkas kaaslastega norima. Ühel küla jaanipeol, juba aastaid pärast sõda, oleks inetuks löömaks läinud. Vanaema väimees oli korpusemees ja kiskus vägisi tüliks. Ma löön ta maha, ühe hoobiga, ja olekski seda teinud, kui vanaema poleks vahele astunud: Eindri, palun sind jumalakeeli, ära löö teda! Laadapäevadel pidi Eindri naine tal kogu aeg silma peal hoidma.
Siis hakkasid pidevas puidutolmus viibiva Eindri suitsumehe köhale juurde hiilima pikemad köhimishood, mis panid hinge kinni ja lõppe­sid alati hirmsa vandumisega. Ühel päeval oli ta höövelpingi ees pikali maas — jalg oli alt ära vajunud. Tagantjärele: vähi siirded olid juba ajus. Algkolde otsimisega läks haiglas veidi aega. Lõpuks pani kopsude röntgenipilt asja paika, parema kopsu värat oli vähki täis. Tehti mitmel korral kiiritust, kuid see protsessi ei peatanud, pigem vastupidi. Eindri ei tahtnud enam süüa. Hakkasid hirmsad peavalud. Nahk tõmbus kollaseks.
Alguses jõudis ta veel sõimata ja karjuda, siis tuli alla anda. Eindri naisel algas raske aeg. Kuidas üks kasvaja võib niisuguse mehe nii maha murda, mehest ainult varemed järele jätta, ei jõudnud lähedased ära imestada. Eindri tegi endale valude vähendamiseks kahest lauajupist riistapuu, pehme polster peal, mille ta külje alla sättis, ja selle peal lamades oli tal veidi kergem. Toas oli tema päevade lõpupoole enamasti vaikus, ainult ägamist ja harvem oigamist oli aeg-ajalt kuulda. Viimastel nädalatel ta ei maganud ega olnud ka üleval. Valusüstid oleksid piinu leevendanud, kuid neid ta ei saanud.

Chilloni lossi vang

Punkt-punktilt tegi onu Eindri teekonna läbi vene kirjanik Ivan Turgenev. Ainult 150 aastat varem ja tema diagnoos, lülisamba rinnaosa eriti pahaloomuline kasvaja — sarkoom, selgus alles lahangul. Haiguskolle istus kirjaniku selgroos ja piitsutas iga liigutuse puhul 11. närvipaari. Pariisi kuulsamaid arste Charcot diagnoosis 6. aprillil 1882. aastal niisama kuulsal vene kirjanikul angine de poitrine’i (podagrast tingitud südameneuralgia) ja käskis kümme päeva toas olla. Turgenev kirjutas päevikusse: „Ju ei taha mind rohkem näha.”
Turgenev pani päevikusse kõik oma valud kirja. Aga see on kirjaniku päevik. Võtab muigama. Turgenev oli hea kirjanik ja väga huvitav isiksus, ütleme — mehena väga huvitav. Ta elas ja põdes oma haigust kuni elust lahkumiseni Pariisi lähedal Bougivalis ooperilauljanna Pauline Viardot’ perekonnas, koos lauljanna abikaasa ja lastega. Päris omapärane elukoht. Pauline oli tema armastatu. Pauline’i seaduslik abikaasa aga oli kirjan­dusinimene ja tõlkis Turgenevi teoseid prantsuse keelde. Kooseluvormi täiuslik kombinatsioon. Nagu kärgperefarm.
Angine de poitrine, selgitab Turgenev, on väga piinarikas, kuid mitte nakkusohtlik haigus. „See jälkus seisab selles, et kui inimene lamab rahulikult, siis ta ei tunne midagi, aga kui ta tahab liikuma hakata või lihtsalt kohapeal seista, siis õlgades, pärast seljas ja lõpuks rinnus hakkavad sellised valud, mis ei lase hingata. Charcot kirjutas broomi, kuid ütles, et „la médecine est à peu près impuissante contre cette maladie”. Ela nagu Chilloni lossi vang (Byroni 1816. aasta poeemi kangelane), kes piinles pikki aastaid maa all, maa-alustes koobastes.”
Augustikuus haigus progresseerub.
17. VIII 1882: „Käin ja seisan suure hädaga, kaarikuga sõita ei saa, rind, selg ja õlg valutavad kogu aeg. Jõuan vaevalt Pariisi, Venemaale aga mitte kuidagi.”
Neli päeva hiljem:
„Käia või seista üle viie-kuue minuti järjest ei saa, kohe hakkavad valud vasakus õlas, aga parem külg valutab pidevalt, tõsi, nürilt-tuimalt, kuid nii kui istun kaarikusse, kohe hakkab tugevalt. Ükski arst ei suuda öelda, kaua see võib kesta.”
Kaks päeva hiljem:
„Hullemaks on läinud — valud paremas küljes ja õlas on tugevamaks läinud. Isegi käima pean ettevaatlikult, astumine peab olema ettevaatlik. Nii et ainult istun ja laman. Kui valu paremas küljes tugevneb, siis ei saa ma pead rinnale painutada, kohe piki selgroogu tõmmatakse valulikud keeled pingule. Olen nagu baromeeter: kui on halvem, siis käed muutuvad niiskeks — aga parema käe nimetissõrm jahtub nii maha, et ma pean seda oma hingeõhuga soojendama.”
Turgenevi ravimisele kipub kõvasti kaasa aitama meie kaasmaalane doktor Philipp Karell. Ta saadab Turgenevile oma piimaravi juhise-brošüüri, dateeringuga „Odessa 1879”: „Kurs letšenija molokom. Doklad, protšitannõi v nemetskom vratšebnom obštšestve S-Pitersburga.”
Karell propageerib omaleiutatud piimaravi väga aktiivselt, kohati tüütult.
Turgenev kirjutab 17. VIII 1882: „Juba neli nädalat istun piimadieedil, tulemusi pole — ainult ööd on rahulikumad. Annenkov soovitas: tänage teie ise Karelli, kui teil parem hakkab, see tõstab teda kõvasti tema enese silmis, sest piimaravi, see on tema lemmiklaps ja minu poole pöördus ta ainult selleks, et oma idée fixe’i teile soovitada.” Müügimees missugune! Äri kõigepealt.
Kümme-kaksteist klaasi piima päevas, lisaks rabarberist pressitud pillid. Kuid ikka ei saa üle viie minuti ilma valuta seista ega käia. „Olen viis nädalat ainult piima joonud, kaksteist klaasi päevas ja esimesed neli nädalat ka tassike puljongit lõuna ajal. Alates viiendast nädalast ka tükike kanaliha. Uriini tuleb kaks ja pool liitrit päevas. Valutava koha asukoht on muutunud, on madalamal, pole enam abaluu kohal, vaid rohkem külje sees ja maksa juures, kus aeg-ajalt toimub tulistamine — streljanije.”
Turgenev sai kaks korda nädalas morfiinisüste, et magada saaks. Valu vaigistamiseks kasutas ta mitmeid omatehtud „aparaate”. Pikalt oli kasutuses „mašinka”, mille ta sättis rangluu peale, selle surve leevendas veidi valu. Seda oli raske fikseerida ja seetõttu kõlbas kasutada ainult lamades ja istudes.
„„Mašinka” rangluu peale olen ära jätnud, ei kasuta, ei toimi, asendasin selle jämeda karusnahatükiga, mille hõõrumine natuke vähendab valusid. Kui valud ikka väga tugevad, siis võtan Baunsheidi süste, kaks korda olen pannud kuppe. Aga see on lühiajaline. Öösel panen vasakule rangluule Pulvermacheri keti.”
4. IX 1882 kirjutab Turgenev päevikusse: olen liikumatu mollusk. 30. IX 1882 on tervis külmumistemperatuuril — ei saa edasi ega tagasi. Lisaks angine de poitrine’ile on kirjanikul veel bukett muid hädasid: podagrahood jalgades, piinavad sapikoolikud ja teadmatus, millal see kõik ükskord lõpeb. Kõik kokku — „lõbusake peizaažik”: „Kuna siia on segatud podagra, siis arstid räägivad: vaat oleks hea, kui teil tekiks podagrahoog jalga, see viib tähelepanu mujale! Aga mis sest tolku, mul olid podagravalud ükskord kolmes kohas — puusades ja põlves. Valud olid suured, mõtlesin, et ongi hea, aga kui podagravalud üle läksid, jäi õlavalu ikka alles! Siis mul põletati viiekümnes kohas õlas nahka — ma olin nagu küpsetatud vahvel, aga valu jäi ikka alles. Nii et need meetodid ei aita — lama edasi ja võta kaaliumbromiidi.”
Märtsis 1883. aastal läheb olukord eriti hulluks, Turgenevi jutt muutub segaseks, ta nõuab surma, süüdistab põetajaid, Viardot’d, kõiki lähikondseid. Tekib jälitusmaania, aeg-ajalt tulevad suitsiidimõtted, ta arvab, et teda on mürgitatud.
Kaks nädalat enne surma dikteerib ta Viardot’le oma viimase jutustuse „Konets” („Lõpp”).
Viis päeva enne surma külastab Turgenevit Guy de Maupassant. Turgenev palub: andke mulle revolver, nad ei taha mulle revolvrit anda, kui teie annate, siis olete mu sõber. Relva ta ei saanud.
Turgenev suri 22. augustil 1883.

Niimoodi need kaks meest elasid ja surid, mõlemal oli jäme kruvi selgroo närvide sisse keeratud, nii et iga kehaliigutus keeras kruvile järjekordse keerme peale. Onu Eindril ja Turgenevil oli valuks silmanähtav põhjus, struktuursed muutused lülisambas, sisuliselt selle lagunemine.

Valutajast vaatleja

Turgenevi järel on huvitav jälgida teise kirjaniku, Ameerika esseisti ja mõtleja Susan Sontagi mõttekäike valust ja vähihaigusest. Ta pole suvaline sõnavõtja, vaid ise vähihaigena vahetu osaline. Ta rüütab vähihaiguse laiemasse kuube, teeb sellest laiapõhjalise sotsiaalse, emotsionaalse ja ühiskondliku nähtuse. Ta teeb selle metafooriks. Me ei tea veel vähihaiguse põhjusi, see külvab salapära. Oletame, et vähihaiged on kiire eluviisi, tehnilise progressi ja keemilise saaste ohvrid, seega jõukamat sorti inimesed. Asotsiaalid-prükkarid tarvitavad keemiat ohtrasti (tihti ainult seda tarvitavadki), aga nende maksad-neerud on treenitud ja kui suure koorma all üles ütlevad, siis nende pärast nad hauda lähevadki, mitte vähi pärast. Vähemalt on nii ilus mõelda.
Vähihaigus on justkui s(t)aatus. Haigestunu kannab seda iga päev kaasas, on äramärgitud seisundis, sugulased-tuttavad on kaasatud. Vähk paljuneb ja levib kinnises ruumis, on seega r u u m i haigus. Kehal kui kindla kubatuuriga moodustisel on piirid, nii ta lammutabki sisu koos närviteedega, ja see on jube valu, mis sealt seest kogu aeg tuleb. Haigus astub aeglaselt ühest staadiumist teise, keha koed moonduvad, muutuvad kõvaks.
Vähi kõrval vaatleb Sontag ka tuberkuloosi. Tuberkuloosi põdeja on samuti valutaja, kuid haigus ise on hoopis teise sotsiaalse, ühiskondliku ja emotsionaalse kulgemise ja värvinguga. Siin on kõik risti vastupidi. Alustades juba haiguse tekitajast, mis on konkreetne „kepike”, ja põdejatest, kellest suur osa on pärit keldrikorruste rõskusest, vaesusest ja viletsusest. Haiguse kulgemisse lisandub mõistatusi: organism laguneb, kehaosad taanduvad ja järele jääb koormast vabanenud, hele ja rõõmus hing. Tuberkuloos on a j a haigus: kiirendab elu, hingestab ja valgustab, esineb galopeeriva rütmi episoode. Pealtnägija räägib elust Taagepera tuberkuloosisanatooriumis: lõõtsamees tuli kohale, võttis viisid üles. Hirmsaks tantsuks läks lahti. Tüdrukud keerutasid põhiliselt omavahel. Kõva hoog oli sees. Siis hakkasid mõned maha kukkuma. Nõrkusest. Nad olid ju haiged, hing hõiskas, aga keha ei pidanud vastu. Ja siis viidi nad minema. Aga meie südames on endist viisi luuletaja Ilmi Kolla, kes räägib kõigest sellest ise ja otse, ilma vahendajateta.
Ilmi Kolla 27. IX 1954: „Otsustan endamisi, et talun ja kannatan kõik ära, et karjuma ei hakka ja surnukuurini ka asja ei lase minna. Lõpuks, miks peaksin surema? Hapnikupadjad ja kõiksugu süstid on olemas, kui peaks minema pahasti.”
Ilmi Kollal oli kopsutuberkuloosi raskekujuline vorm, haigus kulges tõusude-mõõnadega ainsas võimalikus suunas allamäge. Streptomütsiin oli küll juba olemas, kuid meie vaeses ja väikeses liiduvabariigis aastal 1954… Nappides doosides sai ka Kolla streptomütsiini, kuid sellest tilgast jäi väheks, et taltsutada kopsude järeleandmatut laastamist ja lagundamist. Suured hingestatud silmad väljendasid olukorda. Nii kleenukeses, nii hapras kehas märatses võigas monstrum.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei näe.

27. IX 1954 jätkab ta: „Ühel õhtul käisime väljas närve karastamas. Ott ja mina läksime täitsa pimedas surnukuuri akna taha, tahtsime näidata, et me ei karda midagi. Seal sees oli parajasti kaks surnut. Loomulik, et midagi ebaloomulikku ei juhtunud, kuid õudne oli tõsiselt. Tundus, et iga minut võivad need kühmakad valge lina all liigutada.” — „Mul on nii palju tahet kirjutada, otse valutab ja pakitseb kõik see, mida tahaks öelda. Kunas aga paberile panna ja kui hästi, kes teab. Hakka kirjutama — siis ei mõistagi. Aga muide, ma ikka kirjutan ka vahetevahel ja siis on nii lõpmatult hea olla, kerge ja rõõmus, kui midagi ka vahest olen teinud ja parajasti õnnestunult paberile valanud. Paremat tunnet tõesti ei saagi olla, see on nagu rõõm kingituse üle, rõõm tehtud tööst. Vahest ma olen küll kohe kui haige, sõrmeotsteni sügeleb kehas see „loomispalavik”. Jumaluke, kuidas tahaks midagi teha.” — „Kirjutada tahaks, laule, ja ei tea, mis kõike veel. Kui ma ometi saaks kord puhtalt, rikkumatult paberile selle tule, mis mind piinab.”

Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile teen.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.

Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.

10. X 1954: „No muidugi olen ma endiselt optimistlik ja hing on mul visa. Vilistan surnukuurile. Ikka veel ei opereerita mind, olen siin juba vana oleja, kuid ma ei karda ka. Küll kuidagi läheb. Ajaviiteks jändame väikselt poistega, tühjast asjast on teinekord lõpmatult hea meel, või jälle väga kurb. Mul on üks metsikute silmadega cow-boy, vist Tori hobuinstituudist. Tore on vahest.” — „Ja siis vehime teiste tüdrukute noormehi üle, nemad jälle meilt. Õpime mängima piljardit ja koroonat. Seinalehe kirjanduslik osa on ka minu vaev ja higi — isegi masinaga õppisin kirjutama teises majas punases nurgas.” — „Igal päeval on tegelikult ikka midagi uut anda, isegi mulle siin rohtude- ja surmalõhnalises ümbruses. Tugev peab olema.” — „Tead kui valus on vahest. Kui õhtuti tuleb kõrvaklappidest ilusat igatsevat muusikat, siis paneb oigama. Füüsiliselt olen veel tugev, kuid hinge käristab. Kuid ikka vist on see ootus millegi järele, millel pole nime, mis on veel ees, on tulemata ja võibolla ei tulegi. Lihtsalt rebib.”

Ma ütlen, laulus ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
Ma olen jõuetu ta tahte käes.

Operatsioon — torakoplastika — tehti 10. XII 1954. See on väga raske lõikus, mis sisuliselt tähendab rindkere ümberehitamist haigusprotsessi suretamise ja hingamispinna juurdevõitmise eesmärgil. Nii pisikeses rin­nakorvis nii pudeda materjaliga oli eriti raske hakkama saada. Kõik operatsioonid ei õnnestu. Kaheksa päeva hiljem, 18. XII 1954 Ilmi Kolla sureb.
Surnukuuri kärutatakse üks laip juurde. Üks liikumatu kühmakas valge lina all on seal nüüd rohkem. Tahaks käed taeva poole tõsta, kui halastamatu, kui kujutlematult ebaõiglane see noore naise suhtes oli: 21-aastane inimene tahab täiel rinnal hingata, kuid rinnust välja tungiv elujõud lõigatakse nagu noaga läbi, kaudses, aga veel jubedam, et otseses mõttes.

Rikkis keha

Eespool vaadeldud haigused mahuvad suure vihmavarju alla, mille nimeks on rindkerevalud (mitte-südamevalud). Need on põhjustatud fastsiate, rinnaku-roietevaheliste liiduste, kopsukelme, kopsude, rinnalihaste, lülisamba, rindkere närvivõrgustiku haiguslikest muutustest. Valud on vastikud, kohati väljakannatamatud, surmani viiva meeleheiteni välja.
Rikkis keha on taak, nuhtlus, pidur. Lohiseb järel. Sekundikski ei anna rahu. Milline rivi: Ilmi Kolla, Oskar Kallis, Jaan Oks, Kristjan Jaak Peterson. Mujalt maailmast: Franz Kafka, Anton Tšehhov. Nad oleksid oma aju, pea, närvikeskuste — tohutu loomekire, kutsumuse toel edasi tormanud. Hakka või uskuma Uku Masingut, kes kirjutab budistide kohta: neile on hing ja pea tähtis, keha on pelgalt sitakott.

Oh neid teid, valuradu, kus vaid tolm ja udu…

Valu kui haigustunnus on oma näilise lihtsuse juures üks keerulisemaid, on üldbioloogiline ja lausa kultuuriline fenomen. Võtaks valumeetri kätte, paneks rinna peale, kleebiks plaastriga selja peale, kirjutaks näidud üles! Vahest kunagi tulevikus? Kahtlen selles sügavalt. Kirurgid räägivad kõhuvalu kohta sama juttu. Nii peamegi selle sümptomi pulkadeks lahti võtma, vaatama sisse, millest ta kokku on pandud. Tänapäeva kiire ja digitaliseeritud meditsiin sellega ei arvesta — lõpmatuid nüansse ja seoseid, rääkimata seitsmenda meele kasutamisest, pole võimalik arvutisse toppida. Veel pole, ütlevad tehisintellekti-inimesed. Aga ei näe võimaluste poegagi, arvan ma. Ja ka loodan.
Valu oleme kõik tundnud. Aga edasi läheb keeruliseks, kui me peame seda tunnet kirjeldama ja teistele seletama hakkama. Valu tunneb ainult valukannataja ise, mitte kõrvalseisja. Kõrvalseisja paneb pildi kokku muljest, mis talle jääb valukannataja oleku, kehakeele ja sõnade mõjul. Kui on sõnu. Kui mehemürakas söögilaua taga haarab järsku kätega rinnust, paneb pea lauale ja on varsti higiloigus, siis sõnu ei tulegi. Kui käsisaag vilumatul saagijal kätte hüppab, on kisa ja kirumist kui palju. Kui on tegu nõela, terava noa, rusikahoobi, katkikukutud roiete või kas või soki sisse sattunud kivikesega, on kõik lihtne ja selge. Valuretseptoritelt kihutatakse elektrilised signaalid valule spetsialiseerunud närvikiude mööda ajusse, kus nad töödeldakse ja kust saadetakse „alla” vastavad käsud tegut­semiseks. Peale trauma ja koekahjustuse kuuluvad selle valuliigi alla ka Ilmi Kolla valud (tuberkuloos ja teised põletikud), isheemiast (südamevoolmed, infarkt) ja pahaloomulisest kasvajast, eriti selle siiretest põhjustatud valu nagu onu Eindril ja Turgenevil.
Mitu korda keerulisem ja vahel isegi piinavam võib olla kõrgema närvitalitluse ja psüühika probleemidest tekitatud valu, psühhogeenne ja düsfunktsionaalne valu. Esimese puhul tajutakse kurbust, depressiooni, ärevust või paanikat valuna kuskil keha piirkonnas: rinnus, kõhus, seljas või mujal. Südamega või maoga on inimesel kõik korras, aga valud on rinnus või kõhus ja vaevavad. Sellist olukorda nimetatakse somatisatsiooniks. Düsfunktsionaalse valu korral on olukord veelgi keerulisem ja segasem. Närvisüsteemi funktsionaalsed häired (kõige keerulisema talitlusega organi talitlushäired!) ongi paras mõttepundar. Ja sellesse puntrasse kuuluvad ka fibromüalgia ja ärritatud soole sündroom. Kahe eelnimetatud valuliigi puhul tiirleb meie teadvuses nõrgemaks või tugevamaks moduleeritud närviimpulsside vooluring ja ongi tunnetamise häired käes. Teisisõnu: valulävi krutitakse liialt madalaks. Kusjuures mängu on haaratud ka emotsioonid: hirm, emotsioonidest hirmsaim, motoorika (lihaspinged, värinad, spasmid), sensoorika (tundlikkuse häired), vegetatiivne närvisüsteem (vererõhu tõus või langus, palavik, higistamine, aeglane või kiire pulss, vahelöögid), meeleolu (afektiivne valule kaasaelamine) ja mõtlemine. Mõtlemine on kroonilist valu püstihoidev karkass, mille laovad pidev katastroofi kartus, negatiivsed hoiakud ja püsikindlalt valule pühendatud tähelepanu. Kui palju komponente ühel haigustunnusel! Kui rikas värvipalett! Kui mõnel inimesel on kas või üks tunnus igast valdkonnast, läheb tema elu väga raskeks ja kerge pole ka seda inimest ravival arstil. Ellujäämise mõttes ei vääri see mäng üldsegi küünlaid, sest surmaohtu pole ja sellist kroonilist valu(tamist) võibki võrrelda kroonilise hirmu vallas elamisega.
Valutundlikkuse uuringud on ammu jõudnud molekulaarsele tasemele. Kindlasti on sellel füsioloogilisel näitajal keerulised geenikombinatsioonid ja midagi lihtsat siin pole. Kuna valu mõiste on ka kultuuri küsimus, siis on loogiline, et eri rasside esindajatel on erinev valutundlikkus. Afro- ja ladinaameeriklastel on see kõrgem, valgetel inimestel madalam. Aga meil on andmeid ka Eestist. 1943. aastal viibisid sõja tõttu Tartus eesti, saksa ja hispaania sõdurid. Ja valude leevendamiseks süstiti neile morfiini. Hispaanlased vajasid morfiini kaks korda rohkem kui sakslased. Eesti sõdurid ei vajanud morfiini üldse.

Stalini päikese paistel nõmme mändide all

Elo ja Friedebert Tuglase valud jäid Eesti ajaloo ühte pöördelisemasse ajajärku, eelmise sajandi viiekümnendate aastate algusesse. Hing ja keha, eraldi ja koos (ikka koos, muidugi), psüühika-somaatika duett-duell järjekordses ühiskondlike katsumuste kaleidoskoobis.
1950. aastal võis lugeda „Väikese Illimari” kohta: reaktsiooniline teos, koolis keelatud, mõisnikke on kujutatud heast küljest, raamat teenib kodanluse huve. 1951. aastal on Tuglas tüüpiline kodanlik ajaloovõltsija, reaktsiooniline kirjanduskriitik ja armetu kääbus eesti kirjanduse ajaloos. Sellise taagaga pidi asjaosaline elamist jätkama. Kahtlused-kahetsused 1944. aasta pärast — Suits ju läks ja Under Adsoniga, nemad jõudsid, nemad suutsid organiseerida. Enesesüüdistused võisid olla juba vaibunud, kuid siis tuli see muttavajutamine. Meditsiiniliselt: psüühika oli depresseeritud, kas just depressiooni kui kindla diagnoosini välja, seda ilmselt mitte, sest Tuglas ei vajunud toanurka kössi, tema vaimujõu reservid olid piisavad, et ikkagi püsti jääda. Kuid psühhosomaatika? Seda kohe kindlasti. Psühhosomaatika erineb somatisatsioonist selle poolest, et inimesel peab eelnevalt olema kehaline haigus, mida vaevatud psüühika hoiab elus. Tuglasel olid eelnevast elust kaasa võtta kroonilised maohaavad ja südamehäired. Nüüd kroonilise psühholoogilise surve olukorras oli mao ja kogu seedetrakti töö häiritud, haavandtõbi ägenes. Südamega on Tuglase puhul lood veidi keerulisemad. Vaatame Tuglase haigusi abikaasa Elo (kaasa)tunnetamise ja silmade läbi.
4. X 1952: Tuglas „ei saa öösel üldse enam magada. Nii kui uinub, ärkab varsti oiates. Nõnda juba üle nädala. Arutasime, miks see just öösel nii on. Päeval võib magada, aga öösel pöörleb vahel kuni kella seitsmeni ühelt küljelt teisele või istub pimedas. Täna valvas kella kaheksani ägedais valudes. Kell 9 jäi siiski magama ja magas kella 13-ni. Siis aga algasid seekord päevalgi valud.”
Kaks päeva hiljem: „Tuglas otsis üles selle külje, millel sai eile ja üleeile magada. On kaks ööd maganud! Ja kohe oleme reipamas tujus. On kuulda isegi tippimist kirjutusmasinal. Tuglas kirjutab ümber oma mälestusi Ants Laikmaast. Ta skitseeris need haiguse ajal voodis.”
22. XI 1952: Tuglas istub öösel voodi serval, kuni valud soikuvad. „Viimaks hakkab ta kirjutama ja hommikuks on tal hulk täiskirjutatud lehti voodis.”
Mis valud need on, küsiks järele, alati öösel ja algavad rahus oleku pealt? Ja kus — kõhus, rinnus? Ütleme siis, et need olid sisemised valud. Kusjuures kehaasendi muutmisega annab asja parandada. Näinud ja kuulnud tema kaebusi väga lähedalt, temaga valud koos läbi teinud, neid kõiki tajunud, talle südamest kaasa elanud ja muinasjutte ette lugenud, veeklaasi ja rohtusid kätte andnud, kirjutab Elo Tuglas 8. XII 1952 päevikusse ka niisugused laused: „Ja ma ise olen niisama haige. Kuid naiste vastupanu on hoopis teine kui me tugevamal poolel. Vähemalt ei halise naised nii…” Tähelepanek seegi. Muidugi, südame veresoonte lupjumise ehk aterosklerootilise südamehaiguse diagnoosi annab rahvakirjanikule välja panna küll, ja see tal kindlasti ka oli.
Valitsuse haigla õde käib Tuglasele kodus glükoosi süstimas. Ta veresooned on küll väga kehvad, kuid süstimine on ainus vahend, millesse ta usub. Ja usk on haigele inimesele põhiline.
12. IX 1954: „Dr. Sõrmus sel nädalal kaks korda Tukla juures. Range dieet, viis korda päevas süüa ning kolm korda rohte.” Kaksteistsõrmiksooles on jälle haavandid.
21. II 1955 saab ka süda turgutamiseks ja rahustamiseks ravimeid, kordiamiini kaksteist tilka koos kolmekümne tilga palderjaniga.
Sama aasta oktoobriööl näeb Tuglas ühe oma parimatest unenägudest. Kogu öö vaevab teda luupainaja. Ta on pidanud kirjutama kolmeköitelise teose „Ronimise õpetus kuusse, puusse ja muusse. Teoreetiline ja praktiline kursus”. Ärgates ahastas: aga mis siis, kui pannaksegi kirjutama?!
Vanameistri enda diagnoos aastast 1951: „Vaenu ja valude rõngas mu ümber oli tõmbunud nii kitsaks, et vaevalt hingata andis. Tuli täita neid sisutuid päevi ja ohtlik-haigeid öid, et mitte laskuda lõplikku langusmeeleollu.” Valu oli seega vaenuga pooleks ja ööd olid ohtlik-haiged. Tuglas oli ööinimene, unesnägija — kirjutas unenägudest novelle, isegi ühe luuletuse, põgenes surmahirmus tagaajajate eest…
Lisaks laastav elustiil maole. Kohvi joodi parimatel aegadel viis korda päevas. Sama hästi kui ahelsuitsetamine. Ja no sports. Haigus oli Tuglasele kaitsekilp — rünnakud Toompealt ja kirjandusparunitelt põrkasid selle vastu. Tema surmas süüdi olla ei tahtnud kindlasti ka partei- ja kirjandusülemused.

Nõmmel, endise Underi ja Adsoni maja ülemisel korrusel elas veel üks püsielanik, Tukla abikaasa Elo. Ka tema oli valutaja. Kuid hoopis teisest puust (mastipuust) ja lihast. Ei mingit psühhosomaatikat! Elo somaatikast niipalju, et enne Nõmmele asumist ja raskeid põluaastaid oli tal „all” suitsetaja bronhiit, hulganisti kopsupõletikke, krooniline põskkoobaste põletik ja ilmselt ka puusaliigeste haigus, mis nõudis juba liige­se proteesimist. Aga nende haiguste ägestamiseks polnud vaja psüühilisi tegureid nagu Tuglasel, vaid piisas külmetusest, viirustest ja füüsilisest ülepingutamisest. Elo oli Tukla hoidja ja kaitsja. Olles abikaasa vastu tohutult empaatiline, oli ta samas praktiline naisterahvas, kes kandis oma õlul kogu nende igapäevast elu alates remondimeestega õiendamisest kuni toiduainete hankimise ja roosikasvatuseni välja.
Elo päevikust 22. XI 1952: „Viimasel ajal väsivad mu jalad, eriti linnatänavail kiiresti kõndides. See jõuetuse tunne algab puusade kohalt ja levib allapoole. Vahel on tunne, nagu veaksid oma suurt kogu võõrastel jäsemetel. Kunstjalgadel käies võiks selline tunne olla. Tahaks neid õlitada…”
25. III 1953: „Tunnen paremas küljes ebamäärast valu. Ometi on see rohkem vaev kui terav valu. Kõndides väsivad jalad ja mul on tahtmine tänavale maha istuda. See hakkab ikka paremast küljest peale. Magades tunnen seal võõrast eset ega saa selle külje peal lamada.”
7. V 1954 tühjendas Elo hoovi peal mustusekaevu. Ämbriga, loomulikult. Ikka põhjani välja. Õhtul oli voodi peal kõveras.
18. VIII 1954 tuvastab doktor Sõrmus, et Elo parem neer on alla vajunud. „Ma olevat midagi üle jõu tõstnud, kukkunud või jumal teab mis. See olevat juba vana asi, kuid andvat end nüüd tunda. Ühe sõnaga: rändneer. [—] Oi jah, ma mäletan seda juhust ammusel ajal Tartus, kus püüdsin suurt vanni ühes Tukla ja veega kuumast ahjust eemale nihutada — siis miski mu seljas raksatas…” Uskumatu, et Tuklal samal hetkel peas ei nõksatanud — ta jäi vanni edasi lebama. Selja- ja puusavalud ei andnud Elole asu. 10. II 1955 paneb rändneer ta järjekordselt voodisse kuuma koti peale. Viis päeva hiljem on Elo juba keldris ja vinnab seal kaht jämedat kändu ühest paigast teise. Valud on taas tagasi. Kuidas ma saan nõnda elatud, küsib ta endalt, mina, kes ma olin nagu sündinudki kõigi raskuste kandjaks…
1958. aastal oli elu Nõmmel juba lahedam. 27. V kirjutab ta päevikusse järgmised read: „Kõik need päevad aias — kive veeretades, mulda kärutades, taimi istutades. Kogu aed on läbi kammitud ja rämps põletatud. Mullast pargitud käenahk on küll kare nagu raspel ja jalad poole lühemaks kulunud, kuid mis tähendab enese inetus aia ilu kõrval! Ja nohu ähvardab ikkagi ainult siis, kui pead külalistega aias istuma!”
Vaat siin lisandub ka pisike psühhosomaatiline nüanss — nohu tuleb ainult siis, kui Elo on sunnitud aias igavate inimeste seltsis istuma ja igavledes aega surnuks lööma (negatiivne emotsioon), tööd tehes ei tule mingit nohu (positiivne emotsioon). Tukkel aga teeb samal ajal aias tuld. Põletab kuuseoksi, mis talvel rooside peal olid. Naabrimees ütleb: mis sa neid aias põletad, nendega võib ju ahju kütta.

Suured elumuutused — töökoha kaotamine, hirm haigeks jääda ja surra — toovad kaasa üleminekulise segaduse: seisaku kehas ja hinges, seismise keset teistsugust maailma. Inimene kaotab illusioonid, on eksinud ja võib end tunda tühisena. Sellest seisundist tuleb ennast läbi navigeerida. Kes suudab pikaks teekonnaks jõudu jagada, ei vaju psühholoogiliselt ära, on senisest hoopis kindlam. Suudab end taasluua uuel kujul, pannes sinna sisse omandatud uue kogemuse.
Elo ja Friedebert Tuglas suutsid karisid vältida. Kumbki ei haigestunud anhedooniasse — seisukorda, kus inimene pole võimeline nautima oma tegevust. Ei tabanud neid saatuslikult ka niisugune haigus nagu obsessiivne mõtisklemine oma valu allikate üle, mis eesti keeli tähendab liigset muretsemist.
Väga lühidalt võtab 1955. aastal eesti vaimuinimeste valu kokku Betti Alver, Tuglaste hea sõber.
Elo Tuglas küsis Bettilt, kas ta veel luuletab.
Betti surub tugevasti Elo kätt ja vastab: enne peaksin suutma oma VALU välja kisendada.
Oma laulu ei leia ta üles

Üks asi sai mulle kohe selgeks. See inimene on hädas. Viimased neli aastat on tal olnud paha olla, otsib arste ja uuringuid, et abi saada. Pani ennast pikale, kaks ööpäeva kestvale terviseauditile kirja, aga koroona tõttu see ei toimu. Poetab moka otsast, et isegi koloskoopia (jämesooleuuringu) lasi teha! No selle järgi saab juba diagnoosi panna — närvid on kõige kõrgemal tasemel pihta saanud. 58-aastane füüsiliselt turske naisterahvas näeb noorem välja. Trimmerdab kodus puhtaks kõik oma suure aia ääred, kuhu robotmuruniiduk ei ulata, probleemideta. Siis peaks tervisega kord majas olema. Ja ujub regulaarselt — kus? Koroona ajal? Pole probleemi, tal on bassein kodus olemas! Järelikult elab luksuslikult, elu on korras, rahamuresid ei ole, see kõik on tõhus täiendus eluanamneesile.
Ujumist uurisin põhjalikumalt. Ütleb, et enne koroonat ujus suures basseinis viis-kuus korda nädalas ja üks kilomeeter korraga. Ühtejutti? Täpsustab: 500 meetrit selili, siis pööran ümber ja 500 meetrit rinnuli kohe otsa. Ja pärast ujumist on hea olla. Olgu, jätame spordi, läheme nüüd haiguste juurde. Kas olete oma eluajal arstide juures käinud? Muidugi, vererõhk on vahel kõrge olnud ja hüppab, ka rohtusid on kirjutatud, neid ma ei võta. Aga milles siis ikkagi probleem peitub?
See, mis naise elu juba neli aastat häirib, on järgmine: ärkab öösel üles, valu on rinnus! Süda klopib, vererõhk on 170, paha on olla, und ei tule! Magan alati rahutult, mingid košmaarid kogu aeg, ma olin kuskil võõras kohas, ei tundnud teed, küsida polnud kelleltki, pime oli, siis hakkasin huupi tormama, keerasin järsku vasakule, aga see oli tupiktänav — ärkasin üles, higine, valu lõi rindu, süda kloppis.
See on juba kõik tagajärg, aga põhjused? Põhjuste juurde jõudmiseks peame järgmise laeka avama. Kui raske ongi eraelu laekalt kaant kangutada! Ei räägita, tabu, arst, ära trügi tagatubadesse. Põhjusi on kaks: ei taheta avada pealt ilusat karbikest, milles on juba hallitama läinud helmed, teiseks ei peeta neid asju vajalikuks, sest nendel pole seost haiguse olemuse mõistmisega. Ükskõik, kaas tuleb pealt ära saada. Ja tõde selgub. Neli aastat tagasi suri tema juurde jäetud vanema poja laps, kuueaastane poiss. Siit kõik algas. Nii patsiendil kui ka tema pojal. Pojal on praegu tööl finantskontrollid kaelas, ütleb naine ohete ja pauside vahele, ja abikaasa läks tema juurest minema.
Puhas psühhosomaatika. Lapselapse kaotanud vanaemal on ravimata ja lohakile jäetud kõrgvererõhktõbi, mis nüüd kroonilise stressi tingimustes ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Ujumine on naisele põgenemine reaalsusest, ta ootab iga päev seda kaht tundi basseinis, ta elab võib-olla selle nimel. See on talle veel alles jäänud, muu on kõik läinud, ära võetud, ülejäänud 22 tundi ööpäevas on stress ja hädaorg! Võib-olla pole asi siiski nii karm, lihtsalt stressiteooria tuli meelde. Depressioon oli alguses sügav, jäi sisse, hakkas venima krooniliseks. Üksi endaga, kui keha on puhkeolekus ja kehatunnetuse lävi madal, laseb aju ebavajalikud signaalid kõik „allavett minema”: põis tõmbub kokku, soolestik ulub, kõri on krampis, süda jätab lööke vahele, ei saa hingata, pikal seismisel hakkab pea ringi käima. Igasugune tähtsusetu krõps võimendatakse, muutub aistitavaks, kuuldavaks. Kui läve jälle tõsta — bassein —, unustatakse kõik see ja füüsiline koormus pakub mõnu, sest keha töötab, lihased on töös, tunne on reibas, hea, trimmer käima! Aga 22 tundi on pikk aeg, ja seda päevast päeva. Kehatunnetuse läve ei suudeta pidevalt kõrgel hoida ja nii ongi inimene arsti juures, hirmul oma tervise pärast. Uus ring läheb käiku: arstid käiakse ükshaaval läbi, tehakse hulk uuringuid, arstid ei leia midagi ja kõik kordub uuesti.
Naise diagnoosi kokkupanemisel piisas järgmistest juppidest:
— trimmerdamisjärgne hea enesetunne,
— bassein kodus,
— koloskoopia tehtud,
— öine pime kõrvaltänav.
Trimmerdaja-naine on valutaja meie endi keskelt. Pärit tänasest päevast, vabast ja arenenud ühiskonnast.

Paaril korral käis valukabinetis nõu ja abi saamas 38-aastane Marite. Tema haiguseks oli kaasasündinud seljaajusong. Tüdrukul käisid sünnist saadik hookaupa valud rindkeres ja seljas ning parem jalg oli tundetu.
Meelde tulevad onu Eindri ja Turgenev, topograafilise anatoomia tõttu. Haiguse pesitsemine lülisambas, inimest kooshoidvas karkassis. Song tähendab väljasopistust, järelikult on kindlate mõõtmetega ruumi topitud mingi lisamoodustis, mis ümbritsevaid kudesid ahistab. Ja mitte ajuti, vaid tunnist tundi, päevast päeva. Kuidas kujutleda valu, mida keset seljaaju närviteid laiutav song põhjustada võis? Kujutlen tema igapäevaseid liikumisi, tema käimist, tema astumist trepist alla. Lapsepõlvemälestustes voodi, diivan, lõpmatud lakkevahtimised, valulikud püstiupitamised, selili lugemised, kompressid ja määrimised, käimisel alati valu. Ikka valu. Jälle valu. Süstid. Valude all kängu jäänud keha sai ta uuesti püsti ja sirgu ajada alles pärast õnnestunud neurokirurgilist seljaaju operatsiooni.
Operatsiooniga saavutati täielik liikumisvõime, kuid parem jalg jäi ikkagi nõrgemaks. Tuli harjuda, treenima hakata.
Kohtusin temaga, kui ta haavakabinetis jalga sidumas käis. Mis siis jalaga lahti? Teate, tohter, jalg vedas mind sel aastal tõeliselt alt, ma ei saanud tantsupeole minna. Soo-oh, või tantsupeole, ei jõudnud ma imestust varjata. Ma käisin aasta läbi valede jalanõudega. King andis kannale kroonilise ülekoormuse ja kuna mu parema jala tundlikkus pole siiamaani õieti taastunud, siis ei saanud õigel ajal jaole. Hõõrumisest tekkinud haavandist oli juba mädanik saanud ja selle sisse mitu kõverakäigulist fistulit uuristunud. Nagu leeprahaige naine, kes Saaremaa talus ahju ees koos puuhaluga ka oma käe tulle pani ja alles kärsahaisu peale imestama hakkas. Maritel polnud veremürgitus enam kaugel. Seda haava käin siin ravimas. Meie naisrühm sai peole, ja nüüd, kujutate ette, jäigi mul juubelipeole minemata!
Kuidas üldse tantsuni jõudsite? Lapsena kuulasin palju raadiot ja muusikat. Muusika mulle jäigi, täpsemalt pärimusmuusika. Pärast oppi käisin pikalt taastusravis. Tahtsin kõike kaotatut tagasi teha. Arstid hoidsid mind mõne koha pealt tagasi. Taastusest läksin üle tegevusravi saali, sellest oli palju kasu, ka parema jala sain liikuma. Võõras inimene ei saa enam arugi. Tegevusravi läks üle tantsuraviks. Algul oli ravi, siis hakkas juba vaikselt tants. Kuni naisrühmani välja. Ei seda enam pidama saa! Tahtsin nii väga tantsupeole, aga see takistus tuli vahele.
Mida talle lohutuseks öelda? Mis lohutust vajab selline inimene? Tema lohutab teisi. Aga välja mõtlesin. Pole hullu, olete noor inimene, viie aasta pärast on uus tantsupidu, juubelipidu, 90 aastat saab täis. Hädine ütlemine. Ta teab seda ju isegi.

Ajakiri elukogenud inimesele

Tere hommikust, kas ma palun „Postimehega” räägin, tellimuste osakonnaga? Jaa, a mis teil on? Sooviksin panna lehte kaastundeavalduse lahkunud sõbrale ja mind huvitaks, millal te saaksite selle avaldada. Lahkunu ärasaatmine on ülehomme, kas te homsesse lehte saaksite palun panna? Nuu, meil on sin mjitu veimalust. Meil on „Postimees Lõuna-Eesti”, on ajakiri elukogenud inimesele, „60+”… a mis te üldse tahate? No, lahkunu ei olnud veel 60-aastane… A mjiks te üldse mjulle gelistate? Meil on lahkunute rubriik olemas, gelistage sjinna. No sinna ma juba proovisin, seal ei võeta toru, ehk on liiga vara, kell on alles 10 hommikul. Teate, kas te arvutit valdjate? On ette tulnud küll, arvutit valdan. Nuvot, sis saadake mjeili sinna, meil on selleks rjubrik. Kena, tänan teid, saadan rubriiki. Soovisin lihtsalt küsida, kas „Postimehe” ajakava lubab kaastundeavaldust homsesse põhilehte, mitte ajakirja elukogenud inimesele. Ma soovitan teile, juhhul mjuiidugi, kui te tunnete njumbreid, vaadake neid ljehešabast, seal on keik olemas, ja ärge palun mind rohkem tjülitage tühja asjadega. Piiks-piiks.

Kuusik

Oli vaja teenida. Teenida jäätiseraha. Ja sandaalid olid ka logud. Võtsin nõuks minna kirjastuse direktori jutule. 45 kilo ja sant välimus, mis reetis hipielu. Ent ma sain selle töö. Kirjastuse kuller. Jooksupoiss. Saarineni majas, kesklinnas. Neil oli just jooksupoistest puudus. Üks teine oli veel, aga kuna ta enamasti magas ja oli pisut poolearuline, olin ma neile tõeline juveel. Kiire, taiplik, keeled suus, korralik kodune kasvatus — no mida lapselt veel tahta. Ühtaegu sain ka oma töötoa. See oli selline väike umbne akendeta kamorka, 2 × 2 ruutu. Ent ikkagi oma tuba, oma luba. Tavapärane trajektoor oli trükikoda „Kommunist”, „Ühiselu” ja „Punane Täht”. Ja siis mõistagi autorid, kes kirjastusele tööd tegid. Ühel päeval sain ma palve viia signaaleksemplarid professor Kuusikule. Teadsin teda ju küll, elasime ühes ja samas majas, professor Kuusik viiendal, mina teisel korrusel. Võtsin valveseisangu ja lubasin täita töökohustuse järgmise päeva varahommikul. Kaks pakki raamatuid „Ehituskunst”, oranži kaanega.
Öösel jõudsin ära pesta ja triikida isa valge triiksärgi, tärgeldada krae. Õmmelda väikese tumeda seeliku, ent kuna kangast kuigi palju ei olnud, sai see selline üsna tilluke. Ent soliidne, tumehall. Poleerisin sandaalid. Varbaküüned lakkisin nahakarva beežiks. Sõrmeküüned tumelillaks, see tundus sobivat mu silmade värviga. Põlvikuid otsustasin mitte panna, sest need kippusid lonti vajuma, kui rasked pakid käes. Kintsud poleerisin vahaga. Asusin teele. Professor Kuusik tuli avama esimese kellakõlina peale. Morni, ent meeltülendava naeratusega. Tal olid jalas mustad lakk-kingad, seljas lumivalge triiksärk ja kaelas triipudega lips. Ta köhatas kohmetult ja palus astuda edasi. Asetasin raamatupakid esikulauale. Ta mainis, et on mind hoovis näinud küll, kuid eks ma sedakorda olin väheke kasitum. Professor Kuusik pakkus kuldservaga tassidest kohvi, palus mul istuda, avas esimese raamatupaki. Ta nägu kangestus. Andestust, olen kõigest kuller kirjastusest „Valgus”, pomisesin. Professor Kuusik küsis, kas tean, mis on ehituskunst. Vastasin arglikult, et kunstist tean pisut, ehitusest küll vähem. Istusime vaikides. Professor sirvis raamatut. Tundsin tungivat pissihäda. Püsisin vagusi. Pealegi on mul treenitud tupelihased. Olin ju kolm aastat balletti õppinud. Ja tugitool, kuhu mind istuma paluti, oli nahast. Pea vastu, sisendasin endale. Hoidsin põlved koos. Järgnes loeng ehituskunstist. Edasist ei mäleta. Kartsin, et kaotan teadvuse. Lahkudes kallistas professor Kuusik mind ja tänas, et raamatud talle koju tõin. Viimane, mida mäletan, oli kontsade klõbin, kui professor Kuusik mind ukseni saatis. Seejärel kukkusin trepile.
Ja nüüd, nüüd vaatan iga kuusepuud hoopis teise pilguga.

Lakkumata karupoeg

See ei ole nii nagu rituaalses tantsus — kohe, kui sünnib, siis ka kõnnib. Peamine on jõu õlg alla panna. Karuema lakub oma poja üle, kui see on sündinud. Et oleks tugevam, kaitstum. Tänutäheks tõmbab karupoeg tal keelega üle nina. Neenetsitel oli see nii ja ega mujalgi teisiti ole. Siis on karupoeg omadel käppadel.
Kurnamislahing see ei ole, pigem abipakett. Looduse ürgne sund.
Kukkumisest me ju ei tea, missugune see tuleb.
Kust me siis kärbime? Siseturvalisuse arvelt? Karupoegade pealt?
Noh, defitsiit kujuneb suureks, igaüks tahab midagi saada.
Krokodillide komisjon või karupoegade komisjon — kummal on tihedamad silmaklapid?
Ei mahu läbi nõelasilma. Ei mahu. Ikka paras küpsetamine.
Kas eesmärk on? Vaatan paremale, vaatan vasakule. Tuleks turgutada lakkumata karupoega. Ja ta üle lakkuda.
Ei saa elada võõraste õunte varal. Peavad olema omad karud.

Kas võime alustada

Kell on kümme, alustame. Kas palun komisjon on koos? No suurtes joontes küll. Preili P murdis häbemeluu ja preili E jalaluu, nad läksid sel nädalavahetusel kultuuriprogrammi täites väheke ülekäte. Aga muidu on kõik nii kui peab.
Palun kutsuge siis esimene kandidaat sisse.
Nõnda, palun ärge peljake, tööd asetage sinna, asume ankeeti vaatama. Jaa, ikka võite istuda, otse loomulikult. Vesi on siin.
Ankeet näitab rohelist. Pärnu kunstikool, see on alati toonud head.
Vaatame nüüd töid. Hm. Mustikad? Või pommid? Et mitmemõtteline.
Võtame järgmise. Kena, ja palun oma nimi ka tagaküljele. Ja vaatame joonistusi ka. Grafiit või süsi? Jajaa, seda ma hoomame, et värvipliiats ka. Mis teid üldse meile õppima tõi? Et sõber õpib meil ja räägib ainult head. No see on kaalukas argument. Kas komisjoniliikmetel on kandidaadile küsimusi? Ei ole, kahju. Sel juhul ma küsiksin, et kui vaatate seda tööd teie vasakul käel, just seal jah, et mis tundeid see teis tekitab. Jah muidugi, raud. Kuid see on materjal. Mu küsimus on, mida te tunnete seda taiest vaadates. Kohe mitte midagi ei tunne. Hirmu? Ja noh seda ka, et hästi, noh, on tehtud. Kena, täname teid, teie vestluse veerandtund on läbi. Tulemused saate teada meili teel. Õhtul peale üheksat. Kaksteist kandidaati veel ja siis lõunapaus.
Minu küsimus komisjonile on: kas aastate pikku vaasivarjutamist tegema õpetatud tublidus või puhas leht? Minu eelistus oleks siiski viimane. Ah et vaasivarjutajad on tublid. Nii, kas me soovime tublisid või võimekaid? Kõike head korraga ei saa. Et varjatud võimekus. Lugupeetud dotsent, teie enda varjatud võimekus on siin töötatud aastate jooksul ilmnenud, kui ma ei eksi, kuues töös. Ja te olete üle viiekümne, pole peret, pole vastutust. Olen lähtunud siiski põhimõttest, et sa pead selle andekuse sealt sügavusest välja koukima, kui sa seda seal näed. Kas või valudega.
Kas me oleme klooster või vorstivabrik? Kvaliteet või kilogramm?

Heksagramm 23

Mida tähendab: paluks silmas pidada, et pääsu ei ole? Kas seda, et pääsu haiguse käest pole niikuinii, või et sissepääsu ei ole? Sa ei lisa midagi infole ja vaimukusteks pole õige koht. Soovitan väga see omapoolne soovitus andmata jätta, tekitab ainult segadust. Ei soovitaks tulla ka neil, kes kuuluvad riskirühmadesse — seega näiteks mina? Sa kutsuksid otsekui haiguskoldesse… pole vaja!
Seda pole sellisena tõesti vaja. Täna tuli valitsuselt ka uus komando, mis ütleb kõik.
Eilne kesköö möödus sedamoodi, et samal ajal kui Margo parandas mu arvutit — kaks tundi, remote nagu ikka —, osalesin teisel ekraanil toa teises nurgas Lissabonis Skype’i nõupidamisel ja telefonitsi olin EMO-s.
Lõpptulemus oli selline, et tekst, mida Margo otsis, jäigi kadunuks,160 lehekülge käsikirja, taastan seda praegu mälu ja märkmete järgi.
Hommikuks oli jalg paistes nagu puupakk, dr Karu arvas, et tuleb ikka lõikama minna, hoidsin jalga kogu öö ämbris jääkuubikute sees, kuradima valusalt külm, ei aidanud. Praegu panin tšilliõliga kompressi peale, näis, kas toimib.
Kodus alkoholi pole, vaid tehniline piiritus töötoas ehete puhastamiseks, seda ei julge peale panna, läheb läbi naha verre, mürgine ju…
Viimases hädas viskasin Yijingi: mägi, maa, muutus, jagunemine, koost pudenemine, väljakutse, mõtisklus, taluvus.
Seda halvaendelist olukorda tuleb tervitada kui meenutajat, et õnn on muutlik. Sind ähvardavad õõnestavad jõud.
Mägi istub ebamugavalt ebakindlal maal. Mägi liibub maa külge.

Karvane salat

No mis siis nüüd? Kell on juba kümme läbi. Siis kes? Oi, tervist. Jaa, muidugi, palju õnne! Olin täiesti unustanud. Tulin just töölt. Et kuidas, kutse sünnipäevale? Kes meie? Andestust, ma tõesti ei saa. Olen kogu pika päeva tööl olnud, loengud, koosolekud, juhendamised, konsultatsioonid, eravestlused… suu on vahus. Tahaks vaikust. Magada tahaks väheke. Mõistad? Jaa, lubasin tulla küll, soolaleivale, ehk teine kord, kui on valgem ja selgem. Ma ei sooviks praegu seltskonda. Ah et oled üksi. Mis mõttes üksi, kui on sünnipäev? Ära läksid. Jõid end täis ja kõik. Tule siis ometi. Mul on palju head-paremat. Salatit ja… Mmm. Mõtlen. Mul pole ju kinkigi. No mis, sa ise oledki kink. Võta takso, tulen Luikede järve juurde vastu. Ootan sind nurgal. Heakene küll. Kuid ainult vähekeseks.
Nii. Aeg on napp, riideid pole aega vahetada, lähen tööriietes. Võtan vaasist pihlakaoksa. Ikkagi sünnipäev. Palun takso vanalinna, kaua see võiks võtta? Ah soo, nii kähku, siis tulen kohe alla. Oo, oledki kohal, mu arm. Vaata ette, siin need trepiastmed on ebaühtlased. Dom dolžen saditsa, ütlesid ehitajad. Palun, pidulaud on siin. Mis mõttes? Need ju karbisalatid. Einoh, ära söö, kui ei sobi. Valan ehk siis pitsi konjakit? Kuule nüüd, söön kohe kindlasti. See mul esimene söögikord täna. Kust nood pärlendavad plastmasstaldrikud sul pärit? No vend tõi, ta töötab Savisaare juures, seal antakse. Roosat on, ja eriti rohelist. Öökima ei aja või? Pead silmas Savisaart või salatit? Salat on aus. Kuigi, tõtt-öelda karvane. Hallid karvad sees. Jätaks selle sulle hommikuks. Olgu, keskendume konjakile. Kas ma tohin sulle midagi lugeda? Istu ilusasti tugitooli. Metafüüsika magma pinnapealsuse šlaki all. Vaim puurib sügavuti. Teatud mõttes mõistan… Mis nüüd juhtus? Sul on ilusad jalad. Luba, ma põlvitan su ees. Mul on tööriided seljas, vabandust, ei jõudnud vahetada. Aga kampsun on sul soe. Ma paneksin oma pea sinna alla — kui mahub. Kafka konkreetselt: elu kui trauma. Ära nüüd nuta. Sa said ju juba nelikümmend viis. Hölderlin elas — kui vanaks, mäletad ikka? Lähme voodisse. A vaat ei lähe. Telli mulle palun takso, pean olema hommikul akadeemias. Taksod on otsas. Nii nagu Musta mere ääres olid otsas merekivikesed, mida sa palusid mul tuua.
Viimase sain veel hädaga kätte. Ja sinna ma jäin. Must luik.

Proua Moor

Eks arvamisi on erinevaid. Maksuamet, peksuamet, laksuamet. Väriseme ju kõik. Oma elunatukese jooksul on õnnestunud see kadalipp küll nõnda läbida, et isegi kõige vilunumad nuhid ei tohiks teada, et mu sünninimi on Sõerd ja et korteriühistu esimees on hr Laid.
Ja kui saatuse tahtel ühel sulnil septembrihommikul helistas mulle keegi tundmatu proua Moor, lõin muidugi mõista verest välja. Pisteline, nagu ta ütles, kõigest pisteline kontroll. Kuuldavus oli Lissabonis võrdlemisi halb, olin oma näitust üles panemas, ent proua Moor selgitas kannatlikult, pikalt ja lahkelt, et olen teinud deklaratsioonis midagi valesti. No kes meist ei oleks? Hingasin aeglaselt sisse-välja: obrigada, mortalidade, lamento.
Nii, maksuaudiitor proua Moor. Otse maksuametist. Ja veel tolliametist ka. Selge. Ee, siiski segasevõitu. Aga olgu. Proua Moor oli tõesti väga lahke. Tavaliselt alustan maksuametipeksuks valmistumist juba jaanuaris. See tähendab mina ei alusta midagi, kuid et täidan ka abikaasa deklaratsiooni, kes on selles veelgi abitum, aitab tema mulle kolmekuningapäeva paiku tähtaega meelde tuletada. Teengi alati esmalt ära kirjaniku jao, nii-öelda näpuharjutuseks.
Kolm paberit on ikka väheke lihtsam kui kolm tuhat. Alustuseks venitus­sirutusharjutused, siis puhastan laua, panen valmis paberid-pliiatsid, ja otse asja kallale. Veeklaas tuleb hoida teise laua peal, et ümber ei läheks, oh seda häda siis. Ükskord läks, ja mäletan hästi seda hala, pesemist ja triikimist, nagu matustele minek. Teritan kümmekond pliiatsit, panen valmis eri karedusega kustutuskummid ja pinu paberit. Joonlaud. Arvelaud ka, ikka see puunuppudega. Julgustuseks lonks konjakit, ja alustame.
Vasakule, tähendab, tulud. Parem tulp on kulud. Miskipärast on parem tulp pikem. Alustame uuesti. Toon paberit juurde. Ei, arvutisse panen pärast, esmalt peast. Ma pole numbriinimene, seega — enne teeme pildi. Palun ole vagusi oma kolme paberiga. Tee üks kange espresso ja otsi välja eelmise aasta töösõidud. Nagunii jääb osa kulupabereid leidmata, ole sa nii süsteemne kui tahes. Eelmisel aastal leidsin neid terve paki alles augustis, klaveri tagant. Kaks asja siin elus on kindlad: maksud ja surm. Ja ole tänulik, et sul on selline heatahtlik proua Moor.

Reedene rõõm

On reede õhtu, kell 20.05. Lõpetasin just doktorikooli seminari, mis algas hommikul kell kümme. Pikk päev intensiivset võõrkeelset pingutust on võtnud võhmale. Vaja teha väike paus.
Telefonihelin.
Palun kas KMM? Me oleme siin politseiekipaažiga teie kodu lähedal. Kas te olete üksi kodus? Praegu küll, jah. Me tuleksime korraks läbi, tahaksime rääkida. Meil on politsei vormirõivad ja kõik vajalik, kas sobib? No tõtt-öelda eelistaksin enne väikest puhkust, pikk, päev otsa kestnud ingliskeelne seminar just lõppes. Teate, siis teeme nii, me oleme siin lähikonnas, me paikneme ümber ja tuleme kohe, helistan teile hetke pärast uuesti.
Hingan seitse sekundit aeglaselt sisse, seitse välja. 112, see on telefonis.
Helistan esmalt mehele. Mitte ühtegi ahvi sa sisse ei lase, said aru! Einoei, see politseinik oli telefonis üsna viisakas. Dass könnte nicht Wahr sein. Eine Falzifizierung, verstehst Du? Terrorismus, einfach. Nichts mehr. — Ja genau, aber meine Frage ist: warum? Was hab’ ich falsch gemacht?
Neil pole seda õigust. Olen kohe seal. Seejärel võtan kõne meie IT-poisile, kes salvestas kõne. Olen hirmust kokku kukkumas, ikkagi Eesti politsei, mundris ja puha, tahab reede hilisõhtul miskipärast vestelda. Ilma kellegi juuresolekuta. Kogu riietatud ekipaažiga.
Nii. Mis oleks Sirje soovitused? Otsin arvutist. Vahepeal mõtlen.
Deduktiivsel meetodil jõuab ikka kuhugi välja. Tarvis on leida lahendusi, mitte ohkida nagu mingi jobu.
Millised kannatused mind nüüd ootavad?
Teid ootab tormakas tulevik. Mõtlen rahustuseks Vladimir Majakovskile, kes lõpetas elu enesetapuga 36-aastaselt:
Minu miilits kaitseb mind.
Ja täna: ära vestle, vaid argumenteeri. Argumenteerimine on oma seisukoha selge, struktureeritud ja põhjendatud esitamine. Argumente kasutatakse oma peas mõtete korrastamiseks, oma arvamuse selgitamiseks ja ka teiste kuulamiseks. Seega on argumentide kasutamine võimalus, kuidas jätta kõrvale emotsionaalne taust ning keskenduda sisulisele ja efektiivsele kommunikatsioonile, mis viib üksteise parema mõistmise ning kaalutletud otsusteni.
Oma viimsed verepiisad…

Korkvender

Pidasin taas öösel isaga nõu. Nagu ma tihti teen, kui on raske.
Emal oli läinud halvemaks, ta ei saanud enam ise hakkama. Küsisin isalt, kas tulen töölt ära või viin ema hooldekodusse. Isa soovitus oli, et kuna ema on arst, las ta otsustab pigem ise. Ema otsustaski. Palus end paigutada hooldekodusse. Ent palus leida talle omaette tuba, sest alates isa hukust autoõnnetuses on ta elanud mitukümmend aastat üksi ega soovi seltskonda. Alustasin otsinguid. Kõigepealt käisin Rosimannuste maffia villades, kus hinnad laes, kuid teenindus murus.
Seejärel võtsin kuulda tuttavaid, kes olid samalaadse Kolgata tee juba läbinud.
Lõpuks õnn naeratas ja sain emale ühese toa pansionaati „Rannapuru”, Viimsis. Tilluke tuba terrassiga, kuigi pesuruum ja tualett olid ühiskasutuses.
Ja hindki polnud pöörane, kõigest mõni tuhat — kui juurde arvestada rohud ja toit, bensiin sinnasõiduks ja muud vajadused. Tähendab, tuleb teha rohkem tööd. Ent jätsin oma kogenematuses tähelepanuta, et pansionaadis polnud seitsmekümne hooldatava tarvis mitte ühtegi meditsiinilise haridusega töötajat. Kui käisin ema vaatamas, tavaliselt kord-kaks nädalas, viies talle vajalikke ravimeid ja toitu ja lugemist, sai üsna ruttu selgeks, et hoolduspersonal vahetus seal igal nädalal. Kord, kui taas palusin põrandalappi, et tualetti kasida, küsisin venelannast hooldajalt, kas ema on õhtuse Paroxetini saanud. A mai tia. Kui te nii väega tahate, võin ju anda. Preili, asi pole minu tahtmises, vaid perearst on selle talle ordineerinud ja see peaks talle ka ettenähtud kellaajal antama. Nu, ma aljes tulin siia, mai tia. A mis te sin ültse kjäite, meil keik väega hästi. No siis on ju hea.
Tõehetk saabus emadepäeval. Sain võre tagant ema vaadata, pildistasin ta veritsevaid haavu jalgadel, õmblustarbed olid kaasas, parandasin ära ta rebenenud riided, õmblesin ette nööbid. Mask ees ja kindad käes, toimetasin seal aia taga kaks tundi. Tõin kaks kotitäit toitu, maiustusi, kreeme ja muud vajalikku. Järgmiseks päevaks olid need kõik kadunud. Kadunud oli ka ema telefon. Pidasin taas isaga nõu, ja ka mehega. Nende soovitus: Weg! Minek. Ja kohe. Aga kuhu?
Alustasin taas otsinguid. Tunnen end juba hooldekodude spetsialistina. Jumala abiga leidsin umbes kuu aja pärast koha, kus hooldatavaid koheldakse inimlikult ja kümne hooldatava kohta on olemas pädev meditsiiniõde. Ainuke takistus oli leping „Rannapuruga”. Lugesin seda nüüd uuesti mitu korda ja sain teada, et pean lepingust loobumisest teatama neile mitu nädalat ette. Olin pangas püsikorraldusega tasunud ema hoolde kuu lõpuni. Võtsin riski ja otsustasin ema ära viia järgmisel hommikul.
Kuna ema telefon oli naaberkambrist üles leitud, sain temaga ühendust ja talle teatada, et tulen järgmisel hommikul, sea end valmis, pakin asjad, võtame külmkapi, mille sulle sinna tõime, ja — minek.
Õhtul helistasin veel korra, kas tal on rohud võetud. Telefonile vastas keegi joviaalne härrasmees. No tere ka, kus te siis jäite? Vat jah, ema ei ole präegast siin, aga mina olen ootel, ta kohe tuleb, ma olen ta sängis, me otsustasime ühte heita. Andestust, kellega ma kõnelen? No mina olen ju Heino! On teil perenimi ka palun? Guugeldasin kiiresti. Juhatuse esimees, sünniaasta 1949. Hm, minu emal 1927. Kõne katkes.
Kaks tundi oli telefon kinni. Palvetasin. Kella 11 paiku õhtul sain emaga kõnelda. Jah, ma tulin vannitoast, öösärgi väel, olin telefoni padjale jätnud. Tegin enne voodi üles, voodis vedeles mingi onkel, kes ütles, et tema jääb nüüd siia. Tema armastab mind. Jumal tänatud, et mul see kepp oli. Togisin teda senikaua, kui ta toast välja sain. Kõige ta laulujoruga.
Nii, ema, rahune, olen hommikul seal, kõik saab korda.
Ja jälle isa. Rääkisin talle loo ära. Ära muretse, laps, elul on omad plaanid. Inimene mõtleb, Jumal juhatab. Jaa, mäletan küll, kui sa tahtsid akadeemiast ära tulla, väheke enne oma surma. Ütlesid, et hakkad korkvendriks. Ma tollal ei teadnud, mis see on. No see on korgitükkidega täidetud kott, käib laeva ja silla vahele, nöörist või trossist punutud, tänapäeval ka lihtsalt autorehvid, parda kaitseks.
Aga sõimu tuleb igal juhul, nii laevalt kui ka sadamakailt. Ei maksa mitte muretsedagi.

Hilja Vee-Laine

Esmalt deso. Siis kingad jalast. Maskid.
Proua Hilja, teile on külalised.
Vaatan väikest tombukest voodiservas, hallid juuksed sassis, ei liiguta.
Hilja, tütar tuli! Oi taevake, sa pidid ju homme tulema. Oot, ma panen riidesse. Kuule, sind on ju kaks, oota, sind on kolm koguni. Jaa, ema, me oleme seekord kolmekesi. Siin on doktor Anne Minka, mäletad? No miks ma ei mäleta, tal nii head käed. Ja siin on Matu, su väimeespoeg, mäletad?
Oh Matikene, sind ma nii ootasin, ma tahtsin sulle midagi öelda; aitäh, millised kirkad punased lilled! Ja need präänikud, neid ma armastan.
Istu, Mati, siia ja palun paku prouadele ka. Ema, alustame doktor Minkast. Tal aeg kallis, vaja kliinikusse tagasi jõuda. Oot, kas ma panen riide siis?
Ei-ei, doktor Minka vaatab su siinsamas läbi. Mati suitsetab seni terrassil.
Kus Karu on? Karu on väljas, ta läks mustikale. Kõik on hästi, ema.
Luba end doktor Minkal vaadata.
Liisa, siin on retseptirohud emale, Paroxetin siis kell 6 nüüd, jah?
Siin on magusasjad, nimed kõik peal, jaokaupa, eks. Salvrätid panin öökappi, kaks pakki. Mähkupüksid, kuus pakki, need riidekappi.
Juustud panin külmkappi. Kas veel midagi?
Eks me suhtle doktor Minkaga, kui siirded ajus, siis teine käik sisse.
Kuula, Mati, nüüd mind, ma olen vähe vanem kui sina. Sa ei tohiks nõnda palju suitsetada, mäletad, kuidas isa sul läks. See on geneetiline.
Mis see on, mida sa viimati tegid, „Geeniuste maskimäng” või oli see „Surra kevadel”, Rothmann? Mul läheb juba sassi. Ah et Kafka. No Kafkat oled ju teinud juba, uuesti nüüd siis või? Kirjad isale, kirjad Milenale, ja kes see siis veel on — kirjad Felice’ile. Kui palju noid kirju siis on? Ema, rahune. Vaata, siin on koduaia õunad, panin vaagnale.
Ema, me läheme nüüd. Ma panen siis riide. Ei, ema, sina jääd siia, meie peame minema hakkama. Küll sa oled soe, kui sa kallistad nii. Kallista veel. Mis päev täna on? Teisipäev. Ei ole, täna on esmaspäev. Mis su nimi on? Vist oli Hilja. Jah, aga mäletad, kuidas mamma sulle nime pani. Isa arvas küll, et Hilja. Aga mamma oli just Peterburist tulnud, ütles, et nimesid peab olema mitu. Pojale pandi üks nimi, ja näed, mis juhtus. Kohe suri ära. Kaitset polnud peal. Su nimi on Hilja Vee-Laine. Nii tahtis mamma. Aga passis on ju Hilja. No passis on sul sünnikuupäev ka vale. Ära vaata passi, vaata elu. Sa oled ju nii tubli.
Kuule, laps, kuidas sul endal tervis on? Ema, paneme su pikali, nõnda on parem. Ei, ma täitsa seisan teinekord.
Sa pead ikka mulle rääkima, kuidas sul tervis on.
Paneme sind siiski pikali, ma tõmban sulle teki peale ja varsti on õhtusöök. Kus sa need kommid panid, mis Mati tõi? Need on siin öökapi peal, kausikeses.
Vaat need mulle meeldivad, on magusad.
Anne, kuidas veresuhkur oli? Praegu normis. Aga ma ütlen sulle ausalt, ta läheb vähiga, need jalahaavandid on kukepea selle kõrval. Siin võib üht-teist teha, et ei veritseks, aga… Kaua?
Ei tea. Pane ennast valmis.

Äraaetud hobused

Jaa, Ruudt. Höre Dich ganz gut, herrliche Ballnacht. Guten Morgen, liebe Sorgen. Väga kena kiri, tänan sind. Pilt oli ka muljet avaldav.
Mis mõttes. Sõna otseses mõttes.
Räägi lähemalt.
Ruudt, me oleme vanad sõbrad, ma ei pea su ees nägusid tegema. Kunstiakadeemia ei vaja mu teeneid enam, kolm aastat veel. Maskott või nii. Seda teatas mulle dekaan mingis pimedas akendeta ruumis. Rektor sõimas mu telefonitsi läbi kui lindprii, kuna ma olevat tema emakooli direktorit söandanud tülitada.
Mis sa jamad, tule Amsterdami ära, mul alumine korrus vaba.
Ma ei saa, Ruudt, mul siin mitu abivajajat.
Meil siin Euroopas on tavaks, et emeriitprofessoritesse suhtutakse aupaklikult ja nende töötasu…
Pea hoogu, Ruudt, minu töötasu professorina on 851 eurot bruto, jajaa, istu, ära kuku. Ma mäletan küll, mis Shanghais juhtus, oled ju suur mees. Valu oli suur. Kõik olime mures. Sinust rääkisid ka sinised puud.
Eesti on Euroopa vaid mõtteliselt. Surm minu kõrval siin käib, ei ta tagane päeval, ei ööl. Sügis, juba langevad lehed.
Iga jumala assistent võib su peale karjuda ja kaevata. Akadeemias on õigused vaid alampersonalil.
Kas see on teil ikka riiklik akadeemia?
Minu teada küll. Üks kuuest.
Mis, väikeses Eestis on kuus riiklikku ülikooli? Jah, nõnda on. Ma leian, et see on meie väärtus.
Kuidas ma küll sinu silmade tuld armastan, pimedal ööl kauge hämarus lahutab meid.
Kaugel uinuvas metsas. Lehvigu ta lausa musta kotkana taevas.
Tule ära, mis sa jamad, see on alandav.
Ei tule, Ruudt, ei saa tulla. See on mu koduülikool, siia ma jään, antagu või piitsa.
Kaunis „Tango nocturno”. Õnne sinu juurest leidsin. Kauneid tunde ma veetsin… Nõnda lihtne ja liigutav see.
Sa seda ikka tead, et äraaetud hobused lastakse maha?
Tean, Ruudt, tean. Külmad vihmaveed. Süda vaikib.
Karmid lumesajud.

Stepihundid on taga

Taga on hundid, ees on kuristik, olevat öelnud vanad roomlased.
Äärmiselt intelligentsete loomadena saavad hundid hakkama mitmesugustel maastikel ja erinevate toidulaudadega.
Peamiselt on hunt öise aktiivsusega loom.
Huntide pereelu on keeruline. Ja hunt on üpris monogaamne.
Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib üsna täpne võimuhierarhia. Kõiki tegevusi kontrollivad alfaisasloom ja alfaemasloom. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloomad. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad värsked kutsikad.
Beetaloomad on kõige tõenäolisemad kandidaadid karja juhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõnikord võivad nad hoopis karjast irduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung, mille rahuldamine pole ilma alfastaatuses olemata võimalik.
Karja auastmed pannakse paika rohkem psüühiliste kui füüsiliste rituaalsete mängudega, nii sõltuvad need tihti loomade iseloomust, ka füüsilisest jõust ja üleolekust. Vahel valivad mõned loomad teadlikult karja kõige madalama auastme — oomega-koha, sest see on parem kui proovida ennast üksinda ära elatada. Igas karjas peab olema n-ö peksupoiss, kes võtab pinged maha. Tavaliselt on oomega-hundid karja kõige mängu- ja seiklushimulisemad.
Mäng — see on ju elu alus!
Kahjuks, mida ausam sa oled, seda rohkem võid haiget saada.
Isegi kui sa milleski süüdi pole. Poome enne üles, siis kuulame, mis tal öelda oli.

Porikuu. Alma

Ega Alma-tädil telefoni polnud ju. Tal polnud talus elektritki. Aga talu oli suur. Viljapuuaed iseenesest oli pilgule hoomamatu. Õunad-ploomid-kirsid, mis kõik veel. Taga kuuskede all oli saun. Selle ukse ees lasid venelased maha Alma abikaasa. Kui raksatas kõu. Ta oli saunas andnud varjualust mõnele heale sõbrale, metsavellele. Almale jäi poeg.
Poeg võeti peagi Vene sõjaväkke. Samm raskeks muutund järsul teel.
Aare saadeti koju tinakirstus. Alma rajas hauaplatsi Halliste kalmistule.
Mis talle jäi. Vaikne metsatare. Mõned kirjud kanad. Lehm.
Võtsin nõuks minna Almale külla ta sünnipäeval, 4. novembril. Kuigi kerge see just polnud. Esmalt Tartu-Viljandi buss. Siis Viljandist Apja.
Mõttes kirju kirjutan, ent… Edasi pilkases pimeduses Läti piiri poole.
Tundsin teed käsikaudugi. Penuja poole ja siis, kui on lagedam koht, vaja pöörata metsa. Seejärel tuleb peagi kole pori. Sealt tuleb üle saada. Edasi mööda põlluäärt, nii paar kilomeetrit. Veel pool tunnikest. Kuusemets. Kuusetukkade lõpus, seal ongi Alma talu. Kõik on pime. Koputan tasakesi elutoa ainsale väikesele aknale. Vaikus.
Tare uks pole lukus ega riivis. Jessameie! Kesse tulivad! Alma-tädi helehall sasipea ja valge öösärk särasid, kuigi oli pime. Ma tee kohe pannkuuki, murakamuusi om ka ja… Värsked munad on, na seie. Mene sahvri, kraabi säält liha, nood kered sääl ripvad vasakul. Põrmandul on pütt, sääl on vajutise all sieni soolas. Uut, ma too talrekut ja kahvle.
Lumivalgest linasest, tikanditega salvrätti vastu huuli surudes tulid küünlavalgel pisarad silmi. Tõenäoliselt on see kõige püham, kõige õilsam õhtusöök, mida oma elus olen kogenud. Muldpõrandaga köögis.
Hundinuiadega riidekapp, mille Alma-tädilt päranduseks sain, on seni meie toas. Sahtleid on mitu. Alumises sahtlis on fotod. Paremal õmblusasjad. Tee patsiendi testament, ütleb mees. Tuleb siis teha.

1. oktoobril toimus Tallinnas baaris „Nāganaga” Umbluuleõhtu, kus oma loomingut esitasid noored luuletajad Aleks Mathias Viidik, Hele-Mai Viiksaar, Kelli Kiipus, Grete Berendsen, Reijo Roos ja stihiaal. Külalisena astus üles fs. Õhtu korraldasid Iiris Viirpalu, Kaarle Olav Varkki, Hele-Mai Viiksaar, Elisabeth Kaukonen ja Gerda Laura Liiv.

3. oktoobril kõneles Tartu Kirjanduse Majas teoloogiamagistrant Igor Ahmedov sarjas „Subjektiiv” teemal „Tõde ja Kierkegaard”.

5. oktoobril toimus Kirjanike Liidu saalis sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” 14. konverents „Kõik lähevad kuhugile: Peeter Sauter „Indigo””. Ettekandega esinesid Neeme Lopp, Piret Viires, Joosep Susi, Rein Veidemann, Merily Salura, Ivo Heinloo ja Andrus Laansalu. Aktiivselt osales Peeter Sauter. Esitleti raamatut „Mitmele isandale loodud kunst. Sotskolonialism ja Eesti” (koostanud Johanna Ross ja Epp Annus; TÜ kirjastus, 2020). Konverentsi korraldasid Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.

6. oktoobril toimus Tartu kirjanduslik teisipäev virtuaalselt, edastati kolmas saade sarjast „Kodune raamatukogu”. Vestlesid Siim Lill ja Marja Unt.

6. oktoobril oli Tallinna Kirjandus­keskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossi juubeliaasta mõtlusõhtute raames kirjandusõhtu, kus teemal „Krossi jumalatõestus” kõneles Joonas Hellerma.

7. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Piret Põldver Kirjanike Liidu saalis oma debüütluulekogu „Alati nii järs­ku” („Henrik”). Autoriga vestles Kai­sa Ling.

9. oktoobril tutvustasid Raul Sulbi ja Mairi Laurik Tartu Kirjanduse Majas sarjas „Õhtud eesti ulmega” antoloogia „Täheaeg” viimaseid numbreid ja uusi plaane.

9. oktoobril esitleti Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Virginie Despentes’i romaanitriloogia „Vernon Subutex” teise raamatu tõlget eesti keelde. Teost tutvustas tõlkija Maria Esko, temaga vestles fs.

10. oktoobril kõneles Tartu Kirjanduse Majas Märten Rattasepp sarjas „Subjektiiv” rollimängude seostest kirjandusega.

10. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” kirjandusviktoriin, küsimused koostas Jaan Malin.

13. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval tähistati Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” Karl Ristikivi päeva, mis sedapuhku keskendus Kalju Lepikule ja Bernard Kangrole. Kõnelesid Sirje Olesk ja Janika Kronberg, Maarja Hollo tutvustas Bernard Kangro varem ilmumata luulest koos Õnne Kepiga koostatud raamatut „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus” (Võru Instituut), Kalju Lepiku ja Bernard Kangro luulet luges Enn Lillemets.

13. oktoobril toimus Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossi mõtlusõhtute üritusena kirjandusõhtu, kus teemal „Jaan Krossi kodud ja kohad” rääkis Maarja Undusk.

14. oktoobri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis pealkirja „Smugritrall; hõimupäevade luule- ja lauluõhtu”. Laulsid ja lugesid Muš Nadi, Mari Prekup, Kairi Leivo, Lauri Sommer, Kalev Vapper, Artur Rinne, Kristel Mägedi, Veronika Kivisilla, Meisterjaan, Siim Aimla ja Jürgen Rooste. Üritus toimus koostöös Fenno-Ugria Asutusega.

16. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus raamatunäitus „Kalju Lepik 100”.

20. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Maarja Kangro Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” libreto­raamatut „Kaks pead” ja tõlkekogumikku „Varietee (mõlemad „Nähtamatu ahv”), temaga vestles Urmas Vadi.

20. oktoobril toimus Tallinna Kirjan­duskeskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossile pühendatud mõtlusõhtute sarjas kirjandusõhtu, kus Toomas Haug kõneles teemal „Kross ja Kreutzwald”.

20. oktoobril kohtus Tartu Linna­raa­matukogu Ilmatsalu harukogus lugeja­tega Valdur Mikita. Kohtumine toimus üleriigiliste raamatukogupäevade raames.

20. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogus eesti rahvajutu aastale pühendatud näitus, kus oli esil valik Lõuna-Eesti muinasjutte, muistendeid, naljandeid ja pajatusi.

21. oktoobril kuulutati Ene Mihkelsoni nimelise kultuurimõtestaja preemia täna­vusteks laureaatideks Aivar Kull ja Henri Kõiv. Žüriisse kuulusid Merle Karusoo, Ragne Kõuts, Brita Melts ja Marju Lauristin.

21. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitasid Harriet Toompere ja Rain Simmul Kirjanike Liidu saalis Merike Õimu tankasid raamatust „Üle sõnalatvade” ja muud uuemat luulet. Eesti kromaatilisel kandlel esitas jaapani improvisatsioone Sakiko Ishii. Kirjandusõhtu lavastas Eero Spriit.

22. oktoobril toimus kaheksandat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kir­janduses”. Teemal „Mäng ja lastekirjandus” arutlesid Katre Kikas, Krista Kumberg, Andra Kütt, Oliver Laas, Mari Niitra, Jaanika Palm, Elle-Mari Talivee, Taavi Tõnisson ja Keiti Vilms.

22. oktoobril esitles Piret Raud Viru Keskuse „Rahva Raamatus” oma jutukogu „Kaotatud sõrmed” („Tänapäev”).

22. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus toimunud vestlusõhtu külaline oli Susan Luitsalu, temaga ajas juttu Liis Seljamaa. Kirjandusõhtu toimus üleriigiliste raa­matu­kogupäevade raames koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

23. oktoobril tähistas ajakiri „Värske Rõhk” Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oma 15. sünnipäeva. Teele Lember esitles luulekogu „Süstemaatiline unistaja (Kultuurileht). Esin­esid ka Ave Taavet, Maryliis Teinfeldt ja Reijo Roos, muusikat tegi Edmund Hõbe. Anti kätte auhinnad „Värske Rõhu” kriitikakonkursi parimatele autoritele.

23. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus näitus „Raamatukogudest… armastusega”. See näitus on tsitaatidest, raamatutest ja autoritest, keda võib muu hulgas kindlasti nimetada raamatukogu sõpradeks.

27. oktoobril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.

27. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Piret Põldver Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oma luuleraamatut „Alati nii järsku”. Autoriga vestles Siim Lill, muusikat tegi Paul Lepasson.

28. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitles kirjastus „Tuum” Kirjanike Maja saalis mitut uut raamatut: Elo Viiding „Ainult armastusest” ja „Mina kõnelen kirjandusest”, Andrei Ivanov „Pariisi arabeskid”, P. I. Filimonov „Asünkroon­ujumine”, Kärt Hellerma „Koidula käsi” (raamatust kõneles Joonas Hellerma), Simpser „Brüssel, linn tugevatele” (raamatust kõneles Indrek Koff). Autoritega vestles Igor Kotjuh.

28. oktoobril oli Tartu Linnaraamatukogu noorte pop-up-kohvikus juttu Becky Albertalli raamatust „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu”. Kohvikus juhtis vestlust raamatukoguhoidja Irina Möldre.

29. oktoobril tähistati Eesti Rahvusraamatukogu kohvikus „Poogen” põnevikukangelase Jack Reacheri sünnipäeva. Kõnelesid Krista Kaer ja Karl Martin Sinijärv, muusikat tegi Andres Roots.

29. oktoobril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Ain Küti ajalooline krimiromaan „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood”. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

29. oktoobril toimus Tallinnas Jaani kirikus Fanny de Siversi „Kogutud teoste” („Gallus”) III ja IV köite esitlus.

30. oktoobril esitles Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Kirjanike Majas raamatut „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944—1949” (2020). Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Raimond Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele Jätkusõjast ja Vorkuta vangilaagrist. Esitlusel kõnelesid Leena Kurvet-Käosaar, Andres Tarand ja raamatu koostaja Eneken Laanes, katkendeid kirjadest luges Alden Mayfield.

30. oktoobril esitas LendTeater Tartu Kirjanduse Majas Jaan Toominga lavastuse „Igavene armastus”, laval olid Anne Türnpu, Lauri Kaldoja ja Jaan Tooming.

Õnnitleme!

1. november — Arno Oja 70
1. november — Aivar Kull 65
14. november — Ilona Kivirähk 50
28. november — Peeter Torop 70

Estica

Rahvusvaheline auhind
Jüri Talvetile

Jüri Talvet kui luuletaja pälvis olulise tunnustuse — 2020. aasta Naji Naamani rahvusvahelise kirjandusauhinna. Ühtlasi on ta esimene baltimaalane, kes 2003. aastal Liibanoni ajakirjaniku, humanistist kultuuritegelase-visionääri, kirjaniku ja kirjastaja Naji Naamani asutatud preemia on saanud.
Naji Naaman on silmapaistev rahumeelse dialoogi edendaja rahvaste ja kultuuride vahel. Temanimelise fondi iga-aastase kirjandusauhinna saajate arv erineb aastati. Tänavu oli neid rohkem kui kunagi varem — neljas alajaotuses kokku 77, kes valiti välja rohkem kui 3000 kandidaadi seast üle kogu maailma.
Talvet on üks 23 kirjanikust, kes sai aupreemia (honor prize) kogu loomingu (for complete works) eest. Konkursile esitatud valimiku märkluuletuseks valis žürii Talveti luuletuse „Märtsis laulis süda”. Selle eesti algupärand koos tõlkega inglise ja jaapani keeles ilmus Naji Naamani auhinna aastaraamatus koos kõigi teiste premeeritute loomingu näidetega.

Piret Raua tõlkeid
teistes keeltes

Sel aastal on Piret Raua teostest ilmunud järgmised tõlked: saksa keeles „Das Ohr” („Kõrv”, Midas Verlag AG); leedu keeles „Istorija apie namelį, kuris norėjo būti namais” („Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu”, 700 eilučių); prantsuse keeles „Un jardin merveilleux” („Juurtega aed”, Éditions du Rouergue); läti keeles „Kā izglābt mazītiņo mammu” („Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”, Liels un mazs); inglise keeles „Ellie’s Voice or Trööömmmpffff” („Trööömmmpffff ehk Eli hääl”, Restless Books) ja sloveeni keeles „Uho” („Kõrv”, KUD Sodobnost International).

IV Tartu laste- ja
noortekirjanduse festival

Marja Unt

14.—17. oktoobrini olid Tartu kirjanduselu keskmes taas lapsed ja noored: neljandat korda toimus Tartu laste- ja noortekirjanduse festival, mis seekord ohutuse tõttu rohkem virtuaalset programmi ning klassi- ja koolipõhiseid tegevusi pakkudes tõi osalema rohkem kui poolsada last, noort ja täiskasvanut.
Eelüritusena toimus 13. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus 4. klasside ettelugemisvõistlus „Mu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi”, mis oli ülevabariigilise ettelugemisvõistluse Tartu eelvooruks. Ametlikult avati festival 14. oktoobri keskpäeval Tartu Kirjanduse Majas, publik oli seekord kutsutud avamisest osa võtma veebiülekande vahendusel. Kõnelesid Tartu linnapea Urmas Klaas, linnakirjanik Carolina Pihelgas ning laste- ja noortekirjanduse auhinna laureaat Tuul Sepp. Avaüritus on järelvaadatav kirjanduslinna Tartu Youtube’i kanalil.
Peale laureaadi astus festivali ajal publiku ette enamik Tartu laste- ja noortekirjanduse auhinna tänavusi nominente: Tammelinna ja Karlova-Ropka harukogus kohtus lugejatega Jaanus Vaiksoo, Annelinna raamatukogus esines Els Heinsalu ning teisel festivalipäeval toimunud neljandate klasside päeval osales Kairi Look. Tuul Sepp aga kohtus lugejatega lisaks avaüritusele neljandate klasside päeval Tartu Linnaraamatukogus.
Ettevõtmisi toimus ka koolides. Tartu Raatuse koolis oli noorte kirjanduskohvikus külas Kaia Raudsepp ja Miina Härma Gümnaasiumis esines noortele Urmas Vadi. Samuti avanes võimalus nautida festivali vabas õhus — Mika Keränen viis läbi kirjandusliku linnaekskursiooni. Seekord jõudis interneti vahendusel publikuni muudki: näiteks avaldati linnaraamatukogu Youtube’i kanalil juba tavaks kujunenud õpilaste raamatututvustused, samuti suvel valminud linnaraamatukogu Innomaleva videod. Interneti vahendusel oli jälgitav ka iga-aastane noorte luuleprõmm. Festivali lõpetas seekord kirjandusele ja loomadele pühendatud üritus, linnaraamatukogus 17. oktoobril toimunud lemmikloomaring „Kassid ja kirjandus”.
Nagu ikka, kutsus festival lapsi ja noori ka ise looma: toimus mitmes vormis ja mitmel teemal omaloominguvõistlusi. Juba möödunud aastast tuttaval õpilaste luulevõistlusel sai seekord osaleda tekstidega, milles on kasutatud üht või mitut sõnadest „päike”, „mõte”, „sõna”, „säde” ja „vabadus”. Kooliõpilastest ja Tartu ülikooli tudengitest koosnevad žüriid jagasid auhindu kolmes vanuseklassis. Võistlusele saabus 102 tööd eri vanuses lastelt ja noortelt, 4. klassi õpilastest kuni abiturientideni. Esindatud oli suur hulk Tartu koole, kuid osalejaid oli mujaltki Eestist. Lausa kaks konkurssi oli pühendatud paljude laste ja noorte lemmikkirjaniku Andrus Kivirähki 50. sünnipäevale. Esimene neist kutsus huvilisi lugema läbi ühe Kivirähki jutu ja kirjutama sellele oma lõpu, osaleda võis individuaalselt või kollektiivselt. Samuti kutsuti lapsi üles joonistama Kivirähki lugude tegelasi, kes on neile hästi meelde jäänud, paistnud omamoodi naljakad või isegi veidrad. Saadetud töödega saab tutvuda Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noortelehel.

Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”.
„Hea lugu”, 2020. 107 lk.
Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”.
„Tuum”, 2020. 98 lk.

„Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg küll, ent asjata ei öelda — ei päeva reata. Pikk kirjutamata olek on teinud mind õelaks ja sentimentaalseks. Üht külge olen kuuldavasti katsunud välja elada kriitikas, teise pakun nende kaante vahel. M. B.”
Olin 17, kui Su esimene raamat ilmus, ja kahekümne ringis, kui seda lugesin. 1987 ilmunud „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” on siiani üks mu lemmikraamatuid. Iseäranis „Seisab…”, sest Barbara von Tisenhuseni kuju oli juba varem mu meeltesse kinnistunud Aino Kallase sule abil. Ent Kristjan Jaak Petersoni ime- ja salapärane isik lausa vajas noore eesti filoloogi mõtteis ilukirjanduslikku täidet. Lugesin nüüd vastselt üle. „Seisab…” on ikka täpselt sama hea kui kolmkümmend aastat tagasi, ma imetlen seda ikka veel — just õiges proportsioonis ajalugu ja ilukirjandust, nõnda et kujutlusvõimele on jäänud parasjagu ruumi.
Vahtisin tookord palju kordi Sinu pilti raamatu tagakaanel, lugesin uuesti seda enesetutvustust ja ei saanud midagi aru. Sa oled nii kaunis seal pildi peal, umbes kolmekümnene. Mis mõttes liiga vana, juurdlesin. Kas kuskil on mingi vanusepiir, millest peale tohib hakata raamatuid kirjutama? Ja selline, millest alates enam ei sobi? Ülikoolis ei olnud keegi mulle sellest rääkinud. Ridade vahel, tõsi, oli vihjatud. Eksisteerisid noorelt alustanud ja hilisdebütandid, aga ma ei olnud taibanud, miks peab sellist vahet tegema. Praegu rehkendan, Sa olid esikraamatu ilmumise aegu 42-aastane. Nüüd saan aru, miks Sa tookord nii kirjutasid, ning ka sellest, et see raamat oli julge tegu. Sinust ja Vainost ja müstilisest Salongist ma siis veel ei mõelnud. „Endspiel” käis mulle üle jõu ja järjest läbi lugeda pole ma seda suutnud siiamaani.
Sinu „Ma armastasin venelast” ilmus 1994 ja sedagi mäletan ma nagu valgussähvatust varahommikuses taevas. Lugesin „Venelasegi” uuesti üle, et veenduda — aeg ei ole teose väärtusest võtnud vähimatki. Vastupidi, ta on nüüd veel palju parem kui siis. Ja jällegi julge tegu, mäletan ju ka neid aastaid, mil ta sündis. Ehe maailmakirjandus, meistri käega tehtud. Nagu paljud Su novellidki.
Jõuda 75-aastaselt esimese luulekoguni on julgustükk, mille järeletegi­jaid vaevalt leidub. Rääkisid esitlusel, et kahtlesid kõvasti, olid kõneldes kuidagi häbelik, ise ilus nagu puhkev tulbiõis, lükkasid aina teisi lavale. „Näidendeid”, jante, nagu Sa oled vahel öelnud, oled ju ennegi teinud. Küllap on mõni neist parem kui „Salong”, aga ei saanud parata, „Salong” liigutas mind. Olin ju arvanud, et 2018 „Meie hingede võlgades” ilmunud „Lootusetu armastus” on Su viimane sõna Salongi, Vaino ja teie armastuse asjus: ehe, aus, diskreetne, andestav ja detailides ometigi nii rabav. Ent ometi oli südame peale kogunenud valu, mis ei kadunud veel pärast sedagi, kui kõik oli ammu andeks antud.
Ah, Maimu, igatahes sain ma jälle täitsa vihaseks! Vaino peale, nagu ma varemgi olen saanud. No Vaino… suuremalt jaolt on ta ju ikka lihtsalt üks metsikult, haiglaselt auahne diletant. Pärast seda, kui ma olin teada saanud, et vähemasti osa tema jutte kirjutasid Sina, ei suuda ma teda üldse enam tõsiselt võtta. Ah, mis, see oli võimatu juba pärast „Päevaraamatut”. Issand, tegelikult… Mulle ei tulegi meelde, kas ma olen kunagi Vahingut täie ette suutnud võtta.
Sina tegid selle, et Vaino Sinu kirjutatud jutte oma nime all trükkida laskis, avalikuks ilukirjanduslikus vormis ja Sa võid alati öelda, et ilukirjandusena tuleb seda võttagi. Ja ma võtangi. Sina ja Vaino ja Salong, see ongi ilukirjandus, aga ma ei ole sellepärast sugugi mitte vähem vihane. Tead, ma tahaks ise Vainole heina suhu toppida ja küsida, kas on hea, sa vana vastik psühhopaat, sina igavene allakäinud joodik, andetu skribent niisugune! See on Maimu eest ja tema juttude varastamise eest ja kõige eest, mis sa talle tegid!
Ah, Maimu! Tead, kui Vaino veel Sulle ennast peaks näitama nagu seal näidendis, olgu unes või ulmsi, siis võiksid Sa talle mõne oma raamatuga vastu pead anda. Su uued raamatud on liiga õhukesed, võta parem mõni vanem ja kindlasti kõvade kaantega. Anna kohe valusasti ja kogu südamest. Mis see talle ikka teeb, ta on ju surnud! Ja tead, Undile võiksid ka ühe korraliku tou anda, kui ta peaks läbi astuma. Selle eest, kuidas ta Sind vaatas. Nagu koera, kes äkki rääkima hakkas, mäletad. Unt oli vähemasti geenius, kuigi ega see ei pea teda kolakast päästma. Ei saagi aru, mis ta üldse Vainos leidis. Nagu Kõivgi, suur mõtleja. Aga Kõiv on alati olnud natuke kahtlane, ei ilmaski ühtlane, kui mitte lausa kohtlane („kohtlases” tuleks kuulda „kohta”, locus’t, ja natuke ka „kolmandat”).
Jah, võib-olla võiksid Sa Vaino peale kas või korraks kõigest südamest vihastada. Sa andsid talle eluajal liiga palju andeks, ja pärast tema surma ju lausa kõik. Kes olen mina, et Sulle seda öelda, õige, aga eks ma ju ütlengi pigem sellele Maimule, keda ma kirjasõna kaudu tunnen. Müstilise Salongi salapärasele perenaisele, Naisele. Eesti kirjanduse kõige põnevamale, vastuolulisemale, võimsamale Naisele, kes lõpututest takistustest hoolimata on end teostanud suurepärase kirjanikuna. Ent ikkagi. „Ma olen uhke, et sa valisid just minu” — kas ei kõla see liiga allaheitlikult nii võimsa ja julge naise kohta, nagu Sa oled? Noh, teisalt… Ma saan aru. Armastus on alati selle sees, kes armastab, ja kes on armastanud, see teab, mida on väärt see tunde võimelisus. Eriti siis, kui seda enam pole. Seda võimelisust jäädakse mäletama inimese kaudu, keda kord armastati, nii see käib. Olulise osa Vaino suurusest moodustab see, et Sina teda kord armastasid.
Luuleraamatu kohta pole palju öelda. Ah, Maimu, Sa tead ju ise kõige paremini: hea luule ei vaja kriitikat ja kehv luule ei vääri arvustamist ning keskpärast pole olemas, nagu Sa ütled. Muide, ma arvan, selles Sa tegelikult eksid. Keskpärasel ja kehval luulel on sageli palju rohkem lugejaid, sest ta annab ennast kergemini kätte. Vahel ma kahtlustan, et halba luulet võidakse isegi rohkem lugeda kui head, sest ta aitab inimestel elada. Pakub tuge ja äratundmisrõõmu ja mõtteainet, ma ei tea, mida kõike veel. Mina armastan Sind Su lühiromaanide pärast. Novellid on ka head, aga need saavad liiga ruttu otsa. Palun kirjuta edaspidi pikemalt! Pealegi, nii uhke oleks ju Vainole ühe tõeliselt pak­su raamatuga vastu pead panna.

*

kraanad
DDR-i kraanad
SSSR-i kraanad
kraanad onu Stjopa selja taga
linn ehitab
päike tõuseb
tulevik on helge

DDR oli pettus
SSSR oli pettus
räme roostetav pettus
vanameeste võim
aga kraanad
on jäänud
uhked
sihvakad
taeva taustal
metalli ilu
mere kohal
vektorid kosmose suunas
läbi valge
hommikuudu
monumendid rahule
igapäevasele hingerahule
öise magala kohal

kusagil puuakse narkodiilereid
kraanade kylge
kui kahju
et mina ei tea
kuidas myya

*

taevas loksuvad värvid
sulavad yksteise sisse
ilusad kemikaalid
hape ja myrk
imbuvad aeglaselt verre
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
tööpäev
väsimus
ööpäev
igatsus
tylpimus
valu
armastus
pettumus
sõprus
syytunne
elu
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
seni plätserdab taevas
imalaid kurbuse värve
nagu ei oleks minuteid
nagu ei oleks tunde
nagu oleks vaid happe
helendav aeglane voog

*

see foto on loojangust
mahedad värvid
kellel on silmad
neile meeldib
internetis pannakse
meeldimise märke
punane värv
valgub yle taeva
tilgub põrandale
loojang
kellel on hing
see läheb

*

te plaksutate valel kohal
olge ometi viisakad
kas me leppisime nii kokku
vererennid ei ole veel kokku joodetud
ega terad paigaldatud
rihmad on ka veel lahti
te plaksutate liiga vara
olge palun kannatlikumad
ja ma kingin teile
oma kõige parema nalja
oma laiba
siis on paras aeg plaksutada
mitte veel

või kurat teab
kes olen mina et öelda

*

sygav sygav uni
millal ma sind jälle näen
linnas mis peab ennast suureks
aga on liiga väike
et pakkuda varju
prožektor liigub aeglaselt
aga ei pääse
ta leiab mu yles
minus on tabatud
inimene
ja mul ei ole und
ma olen leitud
ja ma leian ennast
hommikul kell kuus
yksi
inimeste keskel
ja mul on kylm
sest ma olen alasti
pyksid ei aita
saapad ei aita
nahkjakk ei aita
ei varja
ei hoia sooja
mul ei ole und
ma olen tõmmanud ninna
pika pika triibu
mälestusi
tundeid
puudutusi
juuste lõhna
erootilisi piirkondi
seda raudteejaama kanti
ja rämpstoiduputkade ymbrust
kõik ei tule tagasi
aga see mis tuleb
lõikab žiletina
korralikku maski
ja tulekindlat skafandrit
kõik mõraneb nagu kraklee
pudeneb kildudeks
nagu kuum klaas
kylmas vees
asfaldile vajub
58 kilo
verist liha ja konte

vastu tahtmist ärkava linna
õhus on öiseid haise
ja uue päeva tolmu
mikroskoopilisi osakesi
mis on seal alati olnud
millest mõne nimi on tuttav
keemilisi yhendeid
arusaamatuid protsesse
möödujate ajutist õnne
kuritegusid
ja kannatusi

millal ma sind näen
millal ma sind jälle näen
sygav
sygav
sygav
sygav uni

Ühest motiivist Kalju Lepiku luules

Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud:

Surmal on lapse silmad,
kui ma vaatan surma sisse.
Kas ma vaatan kadumisse?

Luuletus on kantud isiklikust tragöödiast (Kalju Lepiku väike poeg Ott hukkus liiklusõnnetuses 1958. aastal) ja võib-olla on ridadesse peidetud valu see, mis värsi nii eredalt meelde söövitab. Võib-olla aga hoopis kujundi ootamatus: surma kujutatakse sagedamini ikka luukere või vanaeidena, vahel looma, ingli või kuradina. Muidugi, ka näiteks Thomas Manni novellis „Surm Veneetsias” ilmub surm sihvaka noorukina. Kuid sellel surmal ei olnud lapse silmi.
Surm on teema, mis saadab Kalju Lepiku loomingut algusest lõpuni. Võib-olla on Lepik kõige rohkem surmast otsesõnu kirjutanud eesti luuletaja? See oleks mõneti ootuspärane, sest Lepiku luule on samal ajal vägagi elujaatav ning elujõuline. Mida saaks elusolek veel rohkem (lootusetult) trotsida kui surma, oma ürgvaenlast? Ja kus oleks elu ja surma vaheline erinevus mujal nii selgelt näha kui inimese silmades?
Kalju Lepiku juubeliaasta puhul tema luulet üle lugedes märkasin, kuivõrd palju kasutab ta oma värssides silmamotiivi. Algselt oli ülelugemise eesmärk uurida, missugune tähendus on Lepiku luules erinevatel puudel, innustuseks tema lühipala „Mälestus on pihlapuu”. Kuigi puid ja pihlakaid leidub, jäid valitsema ometi neli märksõna: muusika, muld, surm ja silmad. Esimesest kahest Lepiku luules on korduvalt kirjutatud. Ühtegi arutlust silmade üle ei ole aga silma hakanud.

Kui päev on ära pööranud näo

Nägemine on üks inimese tähtsamaid meeli ja evolutsiooniliselt välja kujunenud varem kui mõned teised aju funktsioonid. Vastsündinud lapse abitust põhjustab osaliselt see, et tema silmanägemine on alles hägune ning ta suudab ümbritsevast eristada ainult uduseid ja hallikas toonis kogusid. Väidetavalt areneb lapse nägemine täiskasvanu omaga võrdväärseks umbes viiendaks eluaastaks. See on vanus, mil lapsed hakkavad püüdma maailmast aru saada ning mõistma tegude ja tagajärgede seoseid. Koos pilguga teravneb siis ka inimese maailmataju, silmad avanevad nii otseses kui kaudses mõttes.
Eesti keeles on üsna rikkalikult vanasõnu ja kõnekäände silmade kohta. Üks kuulsamaid on kahtlemata ütlus, et silmad on hinge peegel. Ja on ootuspärane, et poeesias on pilkudel ja silmist paistvatel tunnetel oma roll. Kalju Lepiku luules esineb samuti siin-seal teatud romantilise alatooniga helke, kuid valdavalt on tema luule teravik siiski mujal.
Lepikule on silmad sobiv kujund kõige selle väljendamiseks, mis teda üha painab. Silmad võivad olla nii maailma kui ka siseilma peeglid, peegeldajad, aga samamoodi võivad nad olla omamoodi avaused, mille kaudu saab vaadata hoopis teistsugusesse maailma. Olgu märgitud, et kui muld, muusika ja surm näivad olevat Lepikul programmilist sõnumit kuulutav ja teadlikult valitud poeetika, siis silma-kujundis avaldub pigem midagi alateadlikku, kirjanikule endalegi teadvustamata ainest. Kalju Lepiku 1980. aastal Stockholmis välja antud „Kogutud luuletustes”, kust on võetud enamik siinse kirjutise tsitaate, lugesin kokku sadakond luuletust, milles üks kandvaid motiive on silmad. On selge, et niisugune sagedus ei ole juhuslik. Esile kerkib midagi luuletajale sügavalt olemuslikku.
Esimese luulekogu pealkiri „Nägu koduaknas” (1946) rõhutab kohe visuaalsust: aken on mõeldud välja- või sissevaatamiseks ning nägu on juba sõnatüve kaudu seotud nägemisega. Silmad on ühtaegu inimese aken maailma.
Aga nägu, mis Lepikul koduaknast vaatab, kehastab midagi jubedat: „Koduaknast irvitab vastu / võõra verine nägu.” Noodivõti, mis lugejale luulekogu alguses antakse, sisaldab endas häiresignaali. Nägu aknal on ju midagi arhetüüpset. See nägu peaks olema kodu, ema ja turvatunde sümbol, aga selle asemel on hoopis vägivaldne katkestus, röövitud kodu ning mehed, kelle „silmade taga / kõmab kuklasse lask”. Sellise näo ja akna algus on sõjas, aga nagu Lepik ise meenutab: „Hoopis pahupidi pööras niigi juba nuripidise maailmapildi küüditamine. Mul on tänaseni silmade ees päikesepaisteline suvehommik, veoautod ja veoautodel istuvad hirmunud, masendusest murtud inimesed. Meie perekond pääses üle noatera Siberisse saatmisest. Nagu hiljem selgus, olime määratud küüditamisele teises järjekorras.”
Veel ühes luuletuses, mis kannab pealkirja „Nägu”, küsib Lepik: „Kas jätkub veel õli lambis, / kui päev ära pööranud näo?”
Pahupidi pööratud, ohtlikuks muutunud maailm ise on saanud teise, võõra ja verise näo. Sealjuures on tähelepanuväärne, et Lepiku luules valitseb sageli õhtu, pimedus või öö. Päev ongi oma näo ära pööranud, päike on jahtunud. Saabunud on silmitu öö.
Viited sõja, põgenemise ja kodumaa kaotuse talumatusele on üsna ilmsed.

Nutsin. Silmi märgi
pühkiv tuuleiil lõi näkku lund.
Oli õudne, oli kesköötund.
Ahastus käis ahastuse järgi.

Või:

Kisendad silmili maha!
Kisendad läänetuulde!
Keegi ei taha,
ei taha kuulda!

Sellises toonis algab Lepiku luuletajateekond.
Ning mida edasi, seda ilmsemaks saab, et just silmad ja nägu on Lepiku luules see osa inimesest, kuhu keskendub olemise paine. Silmad on inimsuse asupaik, elu ase. Ja maailmavalu lööb seetõttu Lepiku luulemina peaaegu alati näkku või vastu silmi.
Pole siis ime, et silmad tahavad sulguda, tuleb uni ja magamine. Vahel nähakse und ka silmi sulgemata: „Kes küll veel peaks / nägema und / hõõguvast päikesest? // Lahtisi silmi / nägema und?”
Kuid sagedamini: mu silmad magavad; mu uni on pikk…
Sest vahel on elu hullumeelsem kui uni.

On väsimus Surma vammus?

Eriti tugevalt ilmub magamise- ja unemotiiv Lepiku luulesse alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” (1955). Nimiluuletus ise on jaotatud kolme tsüklisse, mis kannavad pealkirju „Esimene õhtu”, „Teine õhtu” ja „Kolmas õhtu”. Muinasjutuline numbrimaagia seguneb unenäoliste episoodidega ja näib, nagu sooviks luuletaja viia meid mingisugusesse vahemaailma, kus nagu muinasjuttudes ikka „otsekui unes” ära käiakse. Kuigi Lepik on meenutanud, et alates kogumikust „Kivimurd” (1958) hakkas ta rohkem rahvaluulele tähelepanu pöörama, on ka „Muinasjutt Tiigrimaast” juba märksa mütoloogilisem kui varasemad kogud.
Õhtu-tsüklitest leiame ka luuletuse „Suletud silmad”:

Ma vaatasin su silmadesse,
need olid suletud.
Ja jõgi liiljatest su laugudel
ei voolanud kuhugi,
ei kellenigi.

Jätame praegu vastamata küsimuse, kelle silmadest ja silmalaugudest on jutt, ning pöörame tähelepanu hoopis sellele, et magamise ja silmadega koos sugenevad „Tiigrimaas” värssidesse aina rohkem ka mulla- ja surmamotiivid. Õieti on mõlemad Lepiku luules algusest peale olemas olnud, kuid muutuvad nüüd jõulisemaks ja põimuvad omavahel lahutamatult ühte. Hea näide on luuletus „Hall pilv”, kus Lepik kirjutab:

Memme silmad said mulla sisse,
süda mulla alla.

Kuid veelgi enam hakkab ühendus silmad-surm-muld painama alates kogust „Ronk on laululind”, kust pärineb alguses tsiteeritud luuletus „Surmal on lapse silmad”. Mullamotiiv tuleb selles luuletuses sisse viimases salmis. Kokku on valikkogus ainult neli uut luuletust ja kõik keerlevad samade märksõnade ümber: uni, surm, muld.

Uni tuleb sängi sisse,
valgete linade vahele.
Paneb sõrmed silmadele.
[—]

Uni tuli sängi sisse,
valgete linade vahele.

Õmbles hõlma traagelniidi,
musta niidi, mulla niidi.

Või:

Muru kasvas mulla pääle.
Valu pääle ei midagi.

Memm, mu silmadesse ära vaata.
Mu silmad reetnud iseenese.

Edasistest kogudest võib näiteid tuua ridamisi: „Surm magas nõela silmas. / Surm magas lapse silmas. / Surm on valge niit”; „Muld vaatas su silmade sisse”; „Elu silmast surma lõng / surma silmast elu lõng. / Kangaspuudel kokku kooti”; „Sinine taevas su silmadele. / Must muld su kulmudele.” Jne.

Arusaadavalt on surelikkuse ja kaduviku tunnetus Lepikule omane juba ühiskondlike murrangute ja tema põlvkonna saatuse tõttu. Seda süvendas veelgi traagiline lapse kaotus, mis pani luuletaja mitmeks aastaks vaikima ning hiljem ikka ja jälle süvenenult oma luules surmaga tegelema. Kuid teatud autoteraapia kõrval on neil motiividel Lepiku luules siiski sügavam tähendus.
Karl Ristikivi on märkinud, et alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” on Lepiku luules kasvanud tugevamaks religioosne motiiv.
„Tiigrimaa on siinsamas ja ometi sealpool meeltega tajutavat, on oma põhituumas transtsendentne. [—] Lepiku usuliste otsingute tee algas järjekindlamalt kolmandas kogus „Kerjused treppidel” usundiajaloolise tsükliga „Umbsed tõed”, süvenedes samas luuletuskogus „Kuues kurbuses” ja muutus subtiilsemaks, aga ka raskemini tabatavaks järgmises kogus „Merepõhi”. Aga alles „Muinasjutus Tiigrimaast” näib luuletaja hakkavat aimama mingit valgust, kuigi ei saa ütelda, et Lepik oma Jumalale palju lähemale jõuaks — pigemini tundub, et ta tiirleb tema ümber nagu planeet ümber päikese.”
Lepik kasvas üles Koeru kiriku lähistel ja kirikus käimine oli tema lapsepõlve loomulik osa. Ta on meenutanud: „Elasin ema ja vanaemaga palvemajas. Isa oli ammugi surnud. Teda ma enam ei mäleta. Vana palvemaja asus paar kilomeetrit alevist eemal ja kiriku valge torn paistis selgesti puude vahelt meie õue. Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal „jutlust” ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest.”
Ülikoolis õppis Lepik aga hoopis põhjamaade ja germaani mütoloogiat. Ja kuidagi ei saa seetõttu mööda sellest, et üks ürgsemaid jumalikke sümboleid, mis pärineb vanast Egiptusest, on Horuse silmad, mida tuntakse ka „püha silmana”. Vanas Egiptuses maaliti surnukirstu vasakule küljele kaks silma, et lahkunu näeks teed, mis teda ees ootab. Meenuvad ka teistes religioonides esinevad silmakujulised sümbolid, mida seostatakse jumaliku tõe ning kõikenägeva jumalaga. Võib-olla kõige huvitavam seos tekib aga just skandinaavia mütoloogia ja selles eksisteeriva ilmapuu Yggdrasilliga, mille all asub kaev ja kaevu põhjas lebab muinasgermaani ühe tähtsama jumaluse Odini silm. Odinil oligi ainult üks silm, millega ta nägi kogu maailma minevikku, olevikku ja tulevikku.
Nii et silmad ei ole ainult hingepeegli paik, mille kaudu Lepik vaatleb inimeseks olemist. Silmad on ka midagi muud, omalaadne avaus siin- ja sealpoolse maailma vahel. Need silmad võivad olla inimese küljes ja pugeda inimesega koos mulla alla nagu Odini silm Yggdrasilli alla. Sidudes teadlikult või alateadlikult oma mulla rüppe minevad silmad muinasgermaani jumaliku silmaga, ei anna Lepik lisatähendust mitte ainult silmadele või inimeseks olemisele, vaid võib-olla ennekõike hoopis mullale. Yggdrasill, germaani mütoloogia üheksat maailma „hoidev” ilmapuu, muutub Lepiku tõlgenduses mullaks ja muld ise kõike koos hoidvaks pühaks aineks, mis ühtaegu toimib erinevate maailmade vahelülina. Näib, et ka Lepiku surnud lähevad mulla alla nagu vanad egiptlased — silmad ees, et näha, kuhu tee viib:

Ma istun su kasuka alla.
Sa ise mu paarimees.
Me sõidame mulla alla
koos mustas rees.

Sealjuures võib metafoori võtta ka märksa argisemana: arheoloogid on kõikjal maailmas avastanud tõendeid, et mulla kadumine (lahtumine) on otseses seoses ühiskondade languse ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemisega. Ja Lepiku püha muld on ennekõike reaalne kodumaa muld, mille pinnale pagulase jalad ei saa astuda.
Eesti kestmine on ka mulla kestmine. Viljakas muld omandab sellest vaatenurgast teise tähenduse — on diagnoosiks hoopis mingile vaimuseisundile. Hando Runnel kirjutab: „Kohati paistab Kalju Lepiku luulest, et muld on suurem kui meie. Isegi kui kõik meied kokku. Suurem kui kõik. Et muld on antus, mida ei saa osta, müüa ega alistada. Ta on antud inimese eluasemeks. Ja surmaasemeks. Ja ülestõusmiseks.”
Siin võiks kõneks võtta veel ühe Lepiku luules tähendusliku motiivi. Selleks on silmapiir.

Mere soolased silmad

Pagulasele on silmapiiril eriline ja valus tähendus: silmapiir tõepoolest piirab ja sulgeb midagi kättesaamatusse kaugusesse. See midagi on kodumaa ja kodu­pinnale (mullale) astumise võimatus. Hästi tuleb see välja näiteks luuletuses „Roslageni rannal”:

Seisan õhtul Roslageni rannal.
Silmapiiril kriips — Ahvenamaa.
Seisan kivisel kaljusel rannal.
Siit ära lennata ei saa.

Silmapiir on joon, mis eraldab, kriipsutab läbi võimaluse pääseda „sinnapoole” — see tähendab tagasi koju. „Öötüdrukus” ilmunud tagasivaatelises luuletus kirjutab autor nii:

Piir on punane joon.

Kas mu silmad seletavad silmapiiril
tõusvaid saari ja randa?

Kodumaad peab ette kujutama üksnes vaimusilmas. On selge, et (silma)piir on ühtaegu füüsiline ja mentaalne. Ja kehastub muu hulgas mandreid lahutava mere kaudu.
Aga merekujundis peitub enamatki. Kõigepealt — ka merel on silmad, tuhkhallid ja soolased silmad. Nendega näeb meri mõlemale — nii kodumaa kui ka Rootsimaa — kaldale, aga mitte ainult. Ta näeb ka sügavusse.
Näiteks luuletuses „Merepõhi”:

Lainemägede sinises udus
luurab ta lõust
leidmata tõtt
uppunu klaasistund silmist.

Uppunuid esineb Lepiku luules küllaltki sageli. Lapsi ja mehi. Nii et merega kaasnev „piir” ei ole ainult silmapiir. Ka surm on sirge joon.
Üks ilusamaid ja tuntumaid n-ö uppumisluuletusi on Lepikul „Meri võttis memme vaeva”:

Meri võttis memme vaeva.
Kalade keskele magama
läksid koos meiega mitu laeva.
Läksid koos meiega magama.

Kulmudel sibasid silgupojad,
hullasid, mängisid sabaga.
Kulmudel väikesed silgupojad.

Luuletuses on rahu ja leppimist, isegi omalaadset ilu. Kuid Lepiku transtsendentne maailm ei ole ainult füüsiline maailm, kus uppunu võib panteistlikult edasi elada silgupoegades. Lepikul on veel teistsuguseid, piiritaguseid maailmu.
„Jumala silmad klaasist mere kohal tukuvad”, kirjutab Lepik luuletuses „Klaasist mehed lähevad läbi Punase mere”. Piiblis hõljub vee kohal Jumala vaim. Ta jätkab samasugust hõljumist ka Lepiku luules. Näiteks luuletuses (poeemis?) „Verepõld” on read: „JA JUMALA VAIM HÕLJUS VETE KOHAL / ma näen silmi mis kasvavad öös.”
See muudab Lepiku mere millekski enamaks kui ülepääsmatu veemass mandrite vahel. Luuletuses „Meri võttis memme vaeva” tuleb hästi välja see, et meri ei ole mitte ainult füüsilise silmapiiri osa, vaid temasse on peidetud ühtlasi piir siin- ja sealpoolsuse vahel: ka mere (nagu mulla) kaudu minnakse n-ö surmavalda. Ka meri on Lepikul antiikjõe Styxi teisend, kahe maailma lahutaja ning ühendaja.

Aga võib minna veel täpsemaks. Kui vaadata õige lähedalt, siis selgub, et maailmade vaheline piir asub ikkagi inimese, ka uppunu silmades.
Silmad on otsekui piiripunkt siinse ja teise maailma vahel, sest just silmades „kustub” elu. Elutud silmad on lahkunu juures alati kõige raskemad taluda. Näib, nagu pöörduksid surnu silmad sellest maailmast ära kuhugi mujale. Nad ületavad selle piiri, kuhu elusa silmad enam ei seleta. Elav inimene näeb ainult, kuidas surnu silmad jõllitavad.
Lepiku „silmapiir” on seega mitmetähenduslik mõiste, mille kaudu omakorda tuleb sisse ka Hando Runneli mainitud ülestõusmise motiiv. Religioonid ja müüdid on tulvil kangelasi ja mütoloogilisi tegelasi, kes ületavad siin- ja sealpoolsuse piiri, käivad ära „surmavallas” ning toovad kaasa kas tule või igavese elu, mis annab inimesele mingisuguse lunastuse või vähemalt lootuse sellele.
Lepiku kui müüdihuvilise ja uskliku inimese luules ei jää surm ainult kõdunemiseks. Luuletuses „Lili Marlen” kirjutab autor:

Nad ütlevad,
mul on Kristuse habe
ja Kristuse silmad.
[—]
Nüüd on alanud aeg,
kus iga kõdunemata kont
mullast tõusma peab,

sest muld on avastand tiivad.

Kui muld tähistab surma, siis meri (vesi) tähistab kristlikus sakramendis ristimise kaudu ülestõusmist, igavest elu. Eriti, kui tegemist on merega, mille kohal Jumala vaim ikka veel hõljub. Ja kui surm on uni, siis peab olema võimalik ka ärkamine. Või vähemalt mingil teisel moel edasikestmine.
Luuletuse „Peiel” lõpus on read:

Äkki näen — koolnul on sargas
minu nägu ja juus.

Luuletus on pühendatud memmele, kes oli Lepiku elus üks armsamaid ja tähtsamaid inimesi. (Vanaemale on pühendatud veel mitu luuletust.) Lahusolek memmest ning emast pagulasaastatel oli Lepikule raske — seegi mõjus nagu hullumeelne unenägu või varjusurmas olemine. Enese nägemine sargas olijaga samanäolisena on seega kahemõttelise tähendusega: ühelt poolt oleks see kui sõnum elu jätkumisest, edasikestmine siiajääjates. Teisalt aga see, kes vaatab, näeb ikkagi surnuna otsekui iseennast. Küsimus edasikestmisest, nii rahva, riigi kui ka iseendana, võtab Lepiku luules ühel hetkel sünge, lausa kisendava küsimuse kuju: kas tasub üldse olla?
Hävimise (hävitamise), kaduviku ja surma paine kõlab Lepiku luules otsekui refrään ning mõjub aeg-ajalt isegi jõhkrana.
Leevenemine saabub alles tema viimastes kogudes „Öötüdruk” ja „Pihlakamarja rist” (1997), mis on kirjutatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist ning tagasi kodumaale pääsemist.
Lugemisel on ikka tunda Lepiku tuttavat tooni ja rütmi, aga midagi on ka väga teisiti. Ühtäkki ei leia Lepiku luulest enam ei avatud ega suletud silmi. Surm, meri ja muld on alles, aga silmi enam ei ole.

MU SILMAD JÄÄVAD JÄÄ TAHA MAHA
kui päike tuleb kevadel ja jää
ja pajutudud sajavad kord maha,

kirjutas Lepik paguluses ning näib, et kinniskujundina jäävadki silmad koos jääga meretagusesse Roslageni randa. Kogus „Öötüdruk” hõiskab seesama luulemina juba:

Uskuda põleva vee jäägitut surma.
Kasvada surmast läbi.
On meie saatus.

Haruldane on hetk Vallo Kepi filmist „Kodust punaste pihlade all” (1993), kus Lepik seisab Hiiumaa rannas samas paigas, kust ta paadipõgenikuna alustas teed Rootsi. Filmi lõpus ütleb Lepik: „Mu maapagu on lõppenud. Maapao-eepos on lõpetatud. Ringkäik on käidud.”
Ehk näibki siis luuletajale kogu vahepealne pagulus ja kannatuseaastad kui omalaadne viirastus, silmapete? Või nagu ütleb Lepiku ema sealsamas filmis: justkui oleks unenägu olnud kõik see raske aeg…
Nägu koduaknas ei ole enam võõras, vaid jälle tuttav.
Kadunud külade aknad löövad õlilampide valguses uuesti valgeks.
Lepik on tagasi oma luule alguse juures, ring on peale tehtud.
Aga mis on lõpuks ka üks silmamuna muud kui lõpmatust ja terviklikkust sümboliseeriv ring?

Kannatustest loobumise püha teekond

teadliku ja tahtmatu loobumise vahel
budismi ja alkoholismi vahel
võib olla veel väiksem samm
kui hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel
väidavad mõned uurijad

millistest ülikoolidest nad oma paberid said
ma ei tea

Kõige rohkem valu
(ühe suht õigesti elanu pihtimus)

kõige rohkem valu teevad need inimesed
kes teavad kuidas kõik peab olema — kuidas

elu peab käima — eriti kui nad võimule saavad
sinu üle siis või ühiskonna üle — siis nad näitavad

kuidas on õige elada — ja nii palju valu ei ole vist
võimalik saada — kui just nimelt õigesti elades

Hää ja kurja tundmise puu

ma mõtlesin noorena alati
et halva inimese hää kunst on
parem kui väga hää inimese
halb kunst — see on ju selge!

geenius võibki lubada endale
paha olla — aga hiljaaegu on juhtund
midagi mu ajuga või mu hingega
et ma vahel tajun et hää inimese kunst —

ta luule ja laulud — ongi kuidagi sillerdavad
ja hääd juba ta enda pärast ja halva
inimese kunst roiskub kätte ära
kui see on ka päältnäha geniaalne
see on kõik muidugi asjade pääle
vaatamise viis: hää ja halb mu jaoks
jäid vanasti liivakasti — just nüüd
olen ma aru saand et nad tulid säält kaasa

ja elu krigiseb hammaste vahel ja halbade inimeste
väga hääd luuletused kuivavad ja pudenevad käest
nagu sitane tuhk (tahtsin ma kirjutada aga ei kirjutanud ju)
ning ma ei tunne ise end ära: ma ei tea enam kas ma olen

hää või halb
ja mida ma peaks tolle luulega pääle hakkama

Aus asi

meie — ausad luuletajad — alustab mees
kes enam aastaid ei kirjuta…
misasi see aus luuletaja on?
tahan ma vastu küsida aga ei küsi
praalime niisama lõpuni
sääl ta siis läheb — aus luuletaja
teiste vanade punkidega edasi kaduvikku
siin istun mina — uduajajaluuletaja
istun ka kaduvikku — teekond on sama
astu sa uljal lõngusesammul
või lösuta päikses nagu rästik
sama vana sitane aus asi
saab meid kõiki kätte

*

laulda läbi valu ja pisarate
laulda nii et sa end ei näe ega tunne ega kuule
laulda läbi katkiste öötänavate
laulda läbi käestläind elu ja armastuse
laulda läbi puruks praksatavate lambipirnide
laulda sellest mis laguneb ja mida parandada ei saa
laulda läbi kõigekaduva ja kolekurva ja
laulda läbi üksindaolemise rõõmu ja raskuse
laulda sest see oled sina kes laulab
laulda läbi pesemata pesu kuhjade ja nõude mis lasuvad mäeks
laulda läbi me igapäevase prahi ja pasa ja kummitava tühjusetunde
laulda läbi selle värina mis äfardab võtta hääle ja innu
laulda see korda ja terveks kuidagi
sest midagi muud ju ka üle ei jää
mitte midagi muud ju ka üle ei jää

Ööraadio

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
oma lemmiklaule

kuulajaid või vähemasti
kuuljaid
enam ei ole

vana rokenroll ja bluus
ja gospel
kõlab inimtühja Pelguranna kohal

sinivetikas vohab

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
seda mis musse on talletund

mis on mu arhiivis — mu võlg
mu eluviivis — mida saab veel
minuks nimetada

pääle seda on vaikus
või siiski mitte:
kajakad kluuksuvad biiti

varesed vaaguvad bassi
muud värvulised
huugavad elu

ning meri mühiseb
taustal nagu
kõik oleks ikka veel päriselt olemas

ma olen ööraadio ja mängin —
sa otsid nuppu aga
mind ei saa kinni ega maha keerata

ma elan lainte vahel
ma kostan kõikjale
ma olen liigagi olemas ja ühtlasi

universumi taustamüra
kõik see
mis kunagi ei juhtunud

2. septembril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.

2. septembri kirjanduslikul kolmapäeval vestles Kirjanike Liidu saalis Moskvas elava eesti kirjaniku Helju Rebasega Olev Remsu.

4. septembril toimus Eesti Kirjanike Liidu 2020. aasta üldkogu. Osales 164 EKL-i liiget (koos volitustega). Aruandega esinesid EKL-i esimees Tiit Aleksejev, Tartu osakonna esimees Berk Vaher, haldusjuhid Mart Siilmann ja Taivo Mälton ning revisjonikomisjoni esimees Indrek Tart. Üldkogu kinnitas EKL-i eestseisuse ja juhatuse 2019. aasta aruande, 2019. aasta majandusaruande ja 2020. aasta eelarve. Vabal foorumil võtsid sõna Arvo Valton, Piret Bristol, Maarja Kangro (luges ette Cornelius Hasselblatti läkituse), Tamur Kusnets, (:)kivisildnik, Jaan Malin, Olev Remsu, Maimu Berg ja Ingrid Velbaum-Staub.

5. septembril toimus Kadriorus Koidula tänaval neljas Kirjandustänava festival. Kultuuriprogrammis oli 60 üritust, nende seas Lugemispaviljoni avamine Koidula ja Faehlmanni tänava nurgal ning Enn Soosaare nimelise pingi avamine Kadrioru pargis. Mitmesuguste aktsioonidega meenutati festivalil Kalju Lepiku, Jaan Krossi, Eduard Vilde ja Johannes Aaviku tähtpäevi. Mati Undi muuseumi aknal etendati Toomas Kalli näitemäng „Must aken”, mis on kirjutatud Vaino Vahingu 80. sünniaastapäeva puhul.
Festivalil esitleti Viivi Luige esseeraamatut „Selle kevade tervitus”, Markus Saksatamme ja Kertu Sillaste lasteraamatut „Tere-tere, täheloomad!” ning Merje Jürjo lasteraamatut „Rebaste retk läände”. Mika Keränenile anti üle lastekirjanduse auhind Järje Hoidja. Rein Veidemann rääkis valmivast Jannseni-romaanist, soome-ugri eepostest kõ­nelesid Arvo Valton ja Indrek Koff, kirjandusest rääkisid Krista Kaer, Heili Sepp, Jan Kaus, lugejatega kohtusid Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk.
„Looming” andis Märt Väljatagale, Mario Pulverile ja Holger Kaintsile kätte preemiatunnistused eelmise aasta kaastöö eest, järgnenud vestlusringis „Konstantin Päts elus ja kirjanduses” osalesid Toomas Haug, Holger Kaints ja Trivimi Velliste. „Loomingu Raamatukogu” aastapreemia sai tõlkija Aet Varik, „Akadeemia” laureaadid olid Urmas Berezcki ja Laurits Leedjärv.
Luulepiknikul Eduard Vilde muuseumis esinesid Berit Kaschan ja Tõnu Õnnepalu.

8. septembri kirjanduslikul teisipäeval „Paar oodi ja…” esitleti Tartu Kirjanduse Majas uusi raamatuid: Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond” ja Veiko Märka „Lingvistiline mats”, autoritega vestles Leo Luks.

9. septembri kirjanduslikul kolmapäeval tähistati Kirjanike Liidu saalis ajakirja „Värske Rõhk” 15. sünnipäeva. Esitleti kahte luulekogu: Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja” ja Joosep Vesselovi „Linna laul”. Esinesid ka Marta Talvet, Reijo Roos, Ann Viisileht ja Manfred Dubov. Musitseeris Andres Alaru trio.

9. septembril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus Cornelius Hasselblatti 60. sünnipäevale pühendatud näituse pidulik lõpetamine (näitus avati 13. juulil). Vestlust hoidsid ülal Janika Kronberg ja Cornelius Hasselblatt (veebi vahendusel Groningenist).

10. septembril korraldasid Tartu Lin­naraamatukogu ja Tartu Linnamuuseum ajaloolis-kirjandusliku ja­lu­tus­käigu „Elu aegadetagusel Rüütlil”. Teekond algas Rüütli ja Laia tänava ristumiskohalt ja lõppes ajaloolisel Promenaadi tänaval. Teekonnal rääkisid ning lugesid lugusid elust ja kirjandusest Ants Siim ja Ülo Treikelder. Jalutuskäik toimus Euroopa muinsuskaitsepäevade raames.

10. septembril kohtus Tartu Linna­raamatukogus lugejatega Andrus Kivi­rähk, temaga vestles Siim Lill. Kohtumise fookuses oli 2019. aastal ilmunud romaan „Sinine sarvedega loom”, samuti kirjaniku juubeliks ilmunud „Puulased ja tohtlased” (mõlemad EKSA).

11. septembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas sarjas „Õhtud eesti ulmega” Eesti Ulmeühingu 25. sünnipäeva ja sõna „ulme” 50. sünnipäeva tähistamiseks välja antud artiklikogumikku „Fändomi sünd”. Tallinnas toimus esitlus 25. septembril Tammsaare muuseumis.

15. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas kaheköitelist teost „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911—1940” (Tartu, EKM Teaduskirjastus 2020). Raamatuid tutvustasid Marin Laak ja Tiina Saluvere, vestlesid Janika Kronberg, Arne Merilai, Leena Kurvet-Käosaar, Jaak Valge ja Sirje Olesk.

15. septembril toimus Tartu Linna­raamatukogu Tammelinna harukogus Kristel Mägedi kirjandus- ja muusikaõhtu. Õhtuga avati XVII Tammelinna päevad.

16. septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Kaks pead” esitles Maarja Kangro Kirjanike Liidu saalis kogumikku „Kaks pead” („Nähtamatu Ahv”), mis sisaldab eesti heliloojatele kirjutatud ooperilibretosid. Autoriga vestlesid helilooja Ülo Krigul ja muusikateadlane Kristel Pappel.

16. septembril esitles Peeter Volkonski Tartu Linnaraamatukogus lastele hiljuti ilmunud „Onu Volgi tarkuseraamatut” (Menu Meedia).

16. septembril avati Tartu Linna­raamatukogus raamatunäitus „Digimaailm kirjanduses”.

17. septembril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja algupärase noorteromaani konkursi võitjad. Esikoha võitis Jana Maasik käsikirja „Enne lõppu” eest; 2. koha pälvis Kaia Raudsepp käsikirjaga „Koidu luupainaja”, 3. kohti anti välja kaks ja need said Merilin Paas-Loeza käsikirjaga „Mida silmad ei näe” ja Kersti Kivirüüt käsikirjaga „Mina, Raimo, 5. klass”. Noorteromaani võistlus toimus juba üheteistkümnendat korda ja seda viivad läbi kirjastus „Tänapäev” ja Eesti Lastekirjanduse Keskus. Parimad käsikirjad avaldab kirjastus „Tänapäev” umbes aasta jooksul.

17. septembril anti Võrus Kreutzwaldi muuseumis kätte tänavune Bernard Kangro kirjandusauhind, mille sai Jaan Kaplinski raamatute „Piirpääsukese Euroopa” ja „Latsepõlve suve” eest, auhinnakomisjoni nimel kõneles Janika Kronberg. Esitleti ka Bernard Kangro varem ilmumata luulest kokku pandud kogu „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus” (Võru Instituut, koostajad Maarja Hollo ja Õnne Kepp).

17. septembril avati Tartu Linnaraamatukogus tšehhi kirjaniku ja illustraatori Denisa Prošková illustratsioonide näitus.

17.—19. septembrini peeti Tallinna Ülikoolis rahvusvahelist konverentsi „Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte”, kus enam kui viiskümmend kultuuri-, kirjandus- ja tõlkeloo uurijat, keeleteadlast ning ajaloolast arutlesid Baltikumi kui narratiivi ja eluruumi üle. Konverentsi fookuses olid faktid ja fiktsioon ajalookirjutuses, (oma)eluloolised ja kultuuriloolised narratiivid, rahvuslik identiteet kui narratiiv ja selle kujundamine tänapäeval ja minevikus, kontakt kultuurilise „teisega”, Baltikumi elu kujutavas kunstis, rahvuslikud ja kultuurilised narratiivid tõlgetes, tõlkijad kui kultuurivahendajad ning mitmekeelsuse erinevad tahud. Konverentsi korraldas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi saksa keele ja kultuuri eriala koostöös Marburgi ja Kaunase ülikooliga Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse toel.

18. septembril esitles Maimu Berg Kirjanike Liidu saalis kahte uudisteost: näidendiraamatut „Kõnelused lahkunutega” („Hea Lugu”) ja luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni” („Tuum”). Katkendeid näidendiraama­tust lugesid Üllar Saaremäe ja Julia Laffranque. Luulet esitasid Indrek Koff ja autor. Vestlust juhtisid Igor Kotjuh ja Veronika Kivisilla. Musitseeris pianist Sten Heinoja.

18. septembril avati Tartu Linnaraamatukogus kaks kirjandusfestivaliks Prima Vista valminud näitust: raamatunäitus kirjanike pseudonüümidest „Kui ühest nimest jääb väheks” ja Viivi Luige loomingut tutvustav näitus.

19. septembril korraldas Eesti Kirjanike Liit väljasõidu Käsmu.

23. septembril peeti Luunja koolis Visnapuu aasta puhul konverentsi „Inimene Visnapuu”. Avasõnad ütlesid Luunja vallavanem Aare Anderson ja kooli­direktor Toomas Liivamägi. Ettekande pidasid Janika Kronberg, Loone Ots veebi vahendusel, Mihkel Kunnus, Jaak Urmet, Jaanus Vaiksoo, Jürgen Rooste ja Mart Velsker, Karl Martin Sinijärve sõnavõtu luges ette Mika Keränen. Kanti üle Angela Ogle ja Sirje Kiini vestlus. Kapteni kõrtsis kõlas Maarja-Liis Möldri ja Kalev Vapperi kava Visnapuu loomingust.

23. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitlesid Øyvind Rangøy, Veronika Kivisilla ja Adam Cullen Kirjanike Liidu saalis luulekogumikku „Kolm sõlme”.

23. septembril kohtusid lastekirjanikud Helen Käit ja Hugo Vaher ning illustraator Sirly Oder lastekirjanike tuuril „Tuleme külla!” noorte lugejatega Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus Põltsa­maal ja Palamuse raamatukogus.

24. septembril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Frederik Backmanni raamat „Britt-Marie oli siin”. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Tarik.

29. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oli teemaks Vassili Kandinsky raamat „Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal”. Vestlesid teose tõlkijad Krista Simson ja Mall Ruiso ning kunstnik ja waldorfkooli õpetaja Jane Tiidelepp. Vestlust juhtis Siim Lill.

29. septembril toimus Adamson-Ericu muuseumis seminar „„Elu mürtsuv orkester”. Elulähedased esteedid Semper ja Barbarus” koos raamatu „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911—1940” esitlusega. Üritusel esinesid ettekandega Mirjam Hinrikus, Marit Karelson, Merlin Kirikal, Kersti Koll, Marin Laak ja Aare Pilv ning musitseerisid Uku Gross, Tiiu Jürma ja Liina Lill. Seminari ja raamatuesitluse korraldasid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja Eesti Kirjandusmuuseum Eesti-uuringute Tippkeskuse toel.

30. septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Paar oodi ja…” esitleti uusi raama­tuid: Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond” ja Veiko Märka „Lingvistiline mats”. Autoreid küsitles Leo Luks.

30. septembril anti Tartu Ülikooli kunstimuuseumis rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Kajar Pruulile üle Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind. Auhinda annavad välja Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Keeletoimetajate Liit.
Sealsamas anti Carolina Pihelgale üle August Sanga nimeline tõlkeluule auhind hispaania keelest Pablo Neruda XLVI soneti eesti keelde tõlkimise eest (ilmunud raamatus „Armastusluuletused”, „Kaksikhammas”, 2019). Teised nominendid olid Maarja Kangro (hispaania keelest Felipe Benítez Reyese „Vampiiri monoloog” raamatust „Varietee”), Mathura (ukraina keelest Ljubov Jakõmtšuki „Ida pool kruusi” raamatust „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi”), Nuga Soopealt (kahvanägude keelest Papago laul „Neiu kaebus” raamatust „Indiaani luulet”) ja Triin Paja (inglise keelest Jacqueline Winter Thomase „(Müto)poeesia”, ilmunud ajakirjas „Värske Rõhk” 2019, detsember). Žüriisse kuulusid Hendrik Lindepuu (esimees), Hasso Krull ja Maarja Helena Meriste. Auhinda annab välja SA Kultuurileht.

30. septembril lugesid galeriis „Vaal” toimunud luuleõhtul „Ajan nahka” oma loomingut Sveta Grigorjeva, Triin Tasuja ja Piret Karro.

Õnnitleme!

20. oktoober — Aapo Ilves 50
31. oktoober — Merike Riives 75

„Palun tulge ja rääkige meile poliitika ja kirjanduse suhtest, keegi ei ole seda veel teinud, see on põnev, et kas kirjandus mõjutab poliitikuid, ja kas selle kohta on näiteid.” Nii kutsuti mind Tartusse, üliõpilaste rahvusvaheliste suhete ringi loengut pidama.
Sügisesed kõnniteed olid lehtedest libedad, Tallinnas. Mõtlesin, kui libedad võivad nad olla veel Tartus. Alguses arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi mitte kusagile sellel teemal rääkima, see teema on rabalaugas, millesse mitte et saab uppuda, vaid peab uppuma, see on teema, mis neelab su naha ja karvadega. Alustad, oled mõne minuti vee peal ja juba vajud, sind surub alla vasturääkivate faktide mäeraskune koorem, ja kuni veel nina vee peal püsib, saabub mis-tahes-arvamuste teine koorem, sa vajud nii, et midagi ei jää paistma, vajud põhja ja imestad, et milleks see kõik, oleks pidanud suu kinni hoidma, sest tuled kustuvad niikuinii ja uksed keeratakse lukku.
Kujundlikud pildid, pseudoeufoorilised mõtted, hättasattunud inimese abimehed keerlesid ärevalt vaimusilma ees.
Siis rahunesin, ilma ühegi nähtava põhjuseta. Mõistsin, et olemas on kaks varianti: ma ei oska sel teemal mitte üht lauset moodustada või siis räägin kaua, lõputult, sest sel teemal võib rääkida kuu või kaks järjest, nii et keegi enam kuulata ei jaksa.
Enne kui ma otsusele jõudsin, tuli appi Nobeli auhindade komitee. Nende seekordne auhinnateade käivitas mind, ma alustasin korrapealt essee kirjutamist, kirjutasin poolteist lehekülge, peatusin hetkeks, mõistsin, et selle ettelugemine pluss mõned faktid peast lisaks — jah, ma lähen räägin üliõpilastele selle vähese ära, muu mõtelgu ise juurde, kes kuipalju tahab. Essee tundus loetav:
„Värske Nobeli kirjanduspreemia laureaat Peter Handke on hinnanud nii kõrgelt Serbia poliitikut Slobodan Miloševići, et on kõnet pidanud ka Haagi tribunali süüdistuste aluse mehe matustel. Milošević, keda süüdistati sõjakuritegudes Jugoslaavia sõdade ajal (1991—2001), suri vanglas. Nimetatud sõjad sisaldasid lisaks lahingutegevusele etnilisi puhastusi ja muid sõjakuritegude elemente. Paraku on läbi ajaloo kõik, kes vajutavad päästikutele või annavad käske seda teha, veendunud oma militaarsete motiivide tões ja õiguses, nii nagu ka nende vastaspool ehk inimmärklaud. Ei ole olemas läbinisti puhast sõda, mis mahuks õigusriigi raamidesse. Inimene kui selline jääb alati väetiks, kui üritab luua sõdadele õigluseaurat, ükskõik kui õilis poleks ka eesmärk.
Aga see on omaette teema.
Peter Handke avaldas juba ammu arvamust, et Serbia kuulub Jugoslaavia sõja ohvrite hulka, vastupidi läänes levinud arvamustele, kus on Serbiat patuseks peetud. Kui tõmmata poliitiline ekraan veel laiemaks, siis näeme, et sümpaatia või antipaatia Serbia vastu puudutab ka sümpaatiat või antipaatiat Venemaa vastu, sest slaavi keelesugulus on omaette nähtus. Jah, nähtus omaette, aga mitte lihtsalt mõistetav või lihtsustatult tõlgendatav, sest praegu näeme kahe suure slaavi riigi, Ukraina ja Venemaa jõhkrat vastasseisu, rääkimata Poola ja Nõukogude Liidu (loe: venelaste koloniaalimpeeriumi) fataalsest konfliktist viimase maailmasõja raames; ja muust aegade jooksul slaavi areaalis toimunust.
Niisiis, Peter Handke (praegu ka Serbia õigeusu kiriku liige, kui uskuda interneti allikaid) süüdistas juba ammu lääne ajakirjandust Serbia vales kohtlemises ja sai vastulöögiks avalikke süüdistusi kuni selleni, et teda on nimetatud fašistiks, kes sõbrustab sõjakurjategijatega. Ometi on autasustatud teda ka pärast tema erilise kontroversiaalsuse tekitamise allika, pärast essee „Eine winterliche Reise zu den Flüssen Donau, Save, Morawa und Drina oder Gerechtigkeit für Serbien” ilmumist 1996. aastal (inglise keeles pealkirjaga „A Journey to the Rivers: Justice for Serbia”) mitmesuguste kirjanduslike auhindadega nii kodumaal Austrias kui ka väljaspool seda. Nobeli auhind 2019. aasta oktoobris, määrajaks Rootsi Akadeemia, see tähendab mitte salastatud asutus, vaid siiski reaalsed, nimede, elulugude ja nägudega inimesed riigist, mida on peetud inimõiguste eestvõitlejate hulka kuuluvaks, raamib selle vastuoksusi sisaldava, värvidest kirju pildi.
See lühike kokkuvõte ühest juhtumist on igaühele, kes tahab mõtelda poliitika ja kirjanduse suhetest abstraktselt ja reaalselt korraga, hea materjal laboratoorseks intellektuaalseks katseks. Kõigepealt endamisi, ilma publikuta, ja siis, kui midagi on endas küpsenud, ka avalikult.
Katse algab teravate küsimustega.
Esiteks, kas määrajad tohtisid määrata tunnustuse kõrge kunsti eest kellelegi, kelle poliitilised vaated ei lähe paljudel inimestel, sealhulgas Handke andunud lugejatel, kurgust alla?
Teiseks, kas Peter Handke kirjanduslik tegevus, tema raamatute ja muu loomingu väärtus lõi kõikuma ja varises kokku, kui ta sõjakuritegudes süüdistatava matustel kõne pidas?
Kolmandaks, kas Nobeli auhind sai külge kustumatu pleki?
Teravaid küsimusi võib esitada veel ja pole keeruline näha, et vastused jagunevad jäigalt kaheks: jah ja ei. Ükskõikseid jääb napiks.
Poliitika ja kunsti omavaheline suhe on perversne. Miks? Sest mõlemat teevad inimesed. Ei ole nii, et ühed on Jupiterilt, teised Maalt. Ei ole ka nii, et mõlemas leeris on tulnukaid teiselt poolt Linnuteed ja meie, Maa elanikest publik, peame jälgima, mis toimub. On inimesed oma nõrkustega ja antagonistlike huvidega, aga relvadega pole omavahel enamasti võimalik asju ära klaarida, suhted käärivad, lehk on kibe.
Poliitika ja kirjandus, mõlemad on inimeste looming, mõlemad on inimeste tegevuse tulemus, nii et sedakaudu on nad sarnased. Oma sügavamas kihis, oma päriseesmärgi kaudu on nad põletavalt erinevad, nii erinevad, et nende suhetes esineb perversseid elemente, selliseid, mida ei peaks inimeste suhetes eksisteerima, kui räägime pärispoliitikast ehk teiste inimeste elu üle võimu haaramisest ja päriskirjandusest, kus lähtekoht, millelt luuakse, on inimest tõstev, hinge ülendav. Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.
On aimata vastuväiteid, isegi ründavaid.
Kõige kunsti ümber tiirleva eristamine kunstist, kujutledes, et see on oma elu elavatele inimestele (praegu ca 7 ja pool miljardit) sama tähtis kui vaimu tõstev ja päästev kunstilooming, see peaks olema niisama lihtne nagu Maa eristamine tema ümber tiirlevast inimeste loodud prügist! Kuid eristamiseks peab olema õige vaatekoht, muidu ei märka kas Maad või prügi, vahe tegemine muutub võimatuks.
Jõudnud arutlusega siiani, võib aimata veel midagi, käegalöömist. Kõik, mis puutub nn kaunitesse kunstidesse — jääva väärtusega kirjandusse, muusikasse, maalidesse, skulptuuridesse, filmidesse —, ei kurvasta ega vaimusta neid inimesi, kelle elu leitmotiiviks on „keha ja raha”.
Ühel esinemisel rahva ees küsiti minu käest, et kui poliitika topib oma pika nina nähtavalt ja jõhkrat mõju saavutades kirjandusse, siis kas vastupidist ei toimugi, kas kirjandus või muu kaunis kunst ei mõjuta poliitikat. Loomulikult on kategooriline vastus: ei! Poliitikamaastikku kastavad vihasajud, seal hõõgub seniidis kadedusepäike, seda tuuseldab intriigideraju, seda matab enda alla unustuselumi, seal möllavad taltsutamatud madalad tungid ja õhk on paks. Kaunite kunstide mõju inimestele on olemas, ent see on suursuguselt hoomamatu, seda ei mõõda keegi, kunstid mõjutavad õhku, mida ellujäämiseks hingavad nii väärikad kui vääritud.”

Kirjutasin siiamaani ja katkestasin selle loo. Äkki jäi kõik seisma. Mu väike tumepruun kirjutuslaud mu ahtas toas, nii suures, nagu neid vanasti eraldati teenijatüdrukutele köögi taha, kuhu mahtus voodi, öökapp ja lamava hundikoera suurune lapike vaba põrandat, see laud ajas jalad parketti, tardus, oli tundetu, minu vastu ükskõikne, muutus Ding an sich’iks.
Pool aastat kulus pärast katkestust, seismajäämist, tardumist. Miks see tekkis, sellele pole vastust, aga see on tõde.
Mõtlesin küll jätkule, tõsi, harva ja katkendlikult, mõtlesin nimedele. Lenin, kes vajas kino propagandaks. Boriss Pasternak, kellel ei lubatud sõita Nobeli auhinda vastu võtma, sest „Doktor Živago” oli liiga valge tõde veripunaseks värvunud Lenini-Stalini-Hruštšovi sovetiriigist. Veel üks nobelist, kes aeti oma kodulinnast Leningradist välja, Ameerikasse, kust ta pääses nobelistina Stockholmi oma auhinda kätte saama. Jossif Brodski. Mitmed, kes olid saanud Nobeli või mõne muu kõrge autasu või ei olnud neid saanud. Mõtlesin, aga ei kirjutanud sõnagi. Lugesin pooleli jäänud esseed, tõmbasin seal maha nii palju moraliseerivaid lauseid, kui oskasin. Aga ikka veel jäi kusagile alles liigne moraal, liigne kohtumõistmise soov, mis oli hakanud mind ennast pidurdama, isegi tülgastama. Otsisin väljapääsu. Otsisin pööret, nagu otsivad kõik, kes kirjutavad, pööret tekstis nagu eluski.
Kuni ühel hommikul tuli appi Adorno.
Olin näinud und.
Olin unes lugenud raamatut, milles esines kummaliselt trükitud nimi: eesnime ja perekonnanime vahel oli veel üks nimeosa, kuid see oli trükitud tagurpidi, paremalt vasakule. Ma ei jõudnud seda unes kokku veerida, aga jätsin meelde, et see osa algas W-ga. Kohe järgnes teine uneepisood, selgus, et istusin restoranis, mille sisekujundus oli moodne, tumedad tuhmid seinad, tumedad lauaplaadid, tehnitsistlikud, aga mugavad toolid, seljatoe ja jalgade umbes tollise läbimõõduga kandetorud kaetud matt­värviga, mis meenutas vanaaegsest vedurikorstnast lendavat tahma. Kõrvallauda istusid kaks inimest, üks neist, ümara näoga, suurte, kergelt pungis silmadega, lõbusatega, umbes neljakümneaastane, hakkas laulma jupikesi šlaagrist, mis oli mulle võõras, ise minu poole vaadates. See oli tüütu, ehkki itaaliakeelne. Mul oli raamat laual veel lahti, tahtsin sellega tegelda, aga pärast hetkelist kaalumist, kas jälle milles­segi sekkuda või mitte, otsustasin sekkuda. Pöördusin mehe poole ja ütlesin inglise keeles, et ta lõpetaks laulmise. Ise mõtlesin seejuures, et huvitav, tavaliselt suhtlen unes inimestega sõnadeta, keelteta. Ta tõusis toolilt viisakalt, laulis veel ühe jupi sellest meloodiast. Ma ei saanud oma tähelepanu enam kusagile mujale suunata. Kordasin, et see on siin sobimatu ja rikub mingil määral minu privaatsust. Ta istus, lõbusus ja elav ilme ta näol säilis, minu poole pööratus säilis, ja ta noogutas, ent laulis ikka veel paar nooti. Uuesti küsisin, kas ta saab aru, mida ma tahan: Understand? — Yes, I do, vastas ta ja enam ei laulnud. Vaja oli korrata, arvasin, ja ma kordasin, pilku nii tema kui tema kaaslase poole pöörates: Understood? Jah, vastas mees, aga pahaseks ei saanud, vastupidi, oli millegagi ja millegi pärast rahul. Siis ütlesin, sest unes tundus mulle, et seegi on vajalik, et ta ei tohi siin edasi laulda, kuna seda ütlen mina, saad ju aru, mina, see olen mina. Jah, noogutas ta rahulikult ja ma ärkasin. Ärkasin ja nimi, mis mul peas hakkas keerlema, oli ainult üks: Adorno. Sööstsin arvuti juurde ja guugeldasin. Niipea kui ekraanile ilmusid fotod Theodor W. Adorno näoga, hak­kasin ma naerma, see oli tema, seal unes, noor, juukseid veel peas küllaga, ilma öökulliprillideta oma suurte, kergelt pungis silmade ees. Taipasin, et raamatus, mida unes lugesin, oli ta oma nime lasknud trükkida nii: Theodor dnurgneseiW Adorno. Tulevane filosoof, sotsioloog, psühholoog, muusikauurija ja ühiskonnakriitik sündis Theodor Ludvig Wiesengrundina.
Edasine juhtus ilmsi, aga oli justkui unenäo loomulik jätk. Käsi sirutas end kohe ise õige riiuli õige koha poole ja võttis sealt Theodor W. Adorno raamatu „Valik esseid kirjandusest”, mida ma pärast ostmist polnud avanudki. Kiire lehitsemisega jõudsin leheküljeni 79, kust algas essee „Angažeeritus” (saksa keelest tõlkinud Krista Räni).
„Keegi pole tabanud Sartre’ist paremini seost teose autonoomia ja tahte vahel, mida ei ole teosesse sisse pandud, vaid mis on teose enda žest tegelikkusele. Ta kirjutab: „Kunstiteosel ei ole mingit eesmärki, selles oleme Kantiga ühel meelel. Aga ta ise on eesmärk. Kanti sõnastus ei võta arvesse üleskutset, mis kõneleb igas pildis, igas kujus, igas raamatus.” Sellele võiks lisada üksnes seda, et see üleskutse ei ole otseses seoses poeesia temaatilise angažeeritusega. Teoste hoolimatu autonoomia, mis hoidub kohanemisest turu ja tarbimisega, kujuneb tahtmatult rünnakuks. See rünnak ei ole aga abstraktne, kõikide kunstiteoste muutumatu hoiak maailma suhtes, mis ei andesta neile, et nad temaga täiuslikult ei sobi. Pigemini on teoste distantseerumine empiirilisest reaalsusest samal ajal selle reaalsuse vahendatud.”
Ja veel.
„Kirjandus, mis on olemas inimeste jaoks — nõnda nagu tahavad nii angažeeritud kui ka moraalsed filistrid —, reedab inimese, reetes asja, mis võiks teda abistada, aga ainult siis, kui see ei teeskle, et teda aitab.”
Ja veel.
„Sellal, kui tänapäeval kõik kultuuriline, ka laitmatud teosed, ähvardavad lämbuda kultuurilobas, on siiski laotud kunstiteostele selga koorem hoida sõnatult alal seda, mis poliitikale jääb ligipääsmatuks.”
Ja ikka veel. Laused, mis ei oota kommentaare, täiuslikud väljendama seda, mida nad tahavad väljendada.
„Autonoomse teose rõhutamine on siiski ise ka ühiskondlik-poliitilise olemusega. Tõelise poliitika moonutatus siin ja praegu, tingimuste tardumus, mis ei hakka kusagilt sulama, suunab vaimu vägisi sinna, kus see ei pea madalduma.”

Korraga, ootamatult, oli käes teine essee-pidurdus. Ent mitte lootusetu, aimasin kohe, et ajutine, üürike pidurdus. Kui Adorno on kedagi sundinud edasi kirjutama Adornole nii olulisel teemal, siis nii ka juhtub, ka vastu tahtmist juhtuks.
Seekord saabus appi Curzio Malaparte, sündinud Kurt Erich Suckert. Tema romaan, mis kujutab Teist maailmasõda ja tollast masendavat poliitikat ning sisaldab kordumatut epiteetide ja metafooride illuminatsiooni, tema kuulus „Kaputt” (itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld) oli seisnud juba mõnda aega lauaserval ootel, ma olin selle juba avanud, juba olin jõudnud leheküljele 16, ja järgmisel ootas see mis vaja, midagi, mida ei saa kujutada kino, teater, maal, skulptuur ega muusika, midagi, mis on võimalik ainult Sõna valdustes. Kirjanduse ja poliitika ainulaadne, hetkiti jumalik suhe teeb võimalikuks selliste lausete sünni. Lugesin, äkki jäi kõik seisma. Tumepruun miniatuurne kirjutuslaud ahtas kirjutustoas haihtus, mu laptop, millel kirjutan, jäi õhku rippuma nagu ämblikuga sarnane droon igaveste sõjaväljade kohal, ja ma lugesin raamatust lauseid, mis olid kui nähtamatu käega (jõuga?) pandud lõpetama seda provotseeriva pealkirjaga lugu, mida olin alustanud eelmisel aastal ühel oktoobripäeval, kui Nobeli auhind oli värskelt antud Peter Handkele.
Sõjaneutraalse (väidetavalt) Rootsi Kuningriigi pealinnas Stockholmis, Kuningliku husaaripolgu kasarmu juures toimub Stockholmi Fältrittklubbi ratsavõistlus. Mõõtu võtavad elegantseimate kuninglike rügementide parimad hobused. Mujal maailmas käib suur sõda.
„Oli too viimane võistluspäev, mil Führeri-nimeline hobune, kellel ratsutas leitnant Eriksson Norrlandi Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, startis läktaren’i ringile latte, väravaid ja igat sorti takistusi maha paisates: publik aga vaikis, et Führeri Saksamaa mere taga ei leiaks Rootsi anastamiseks ühtegi ettekäänet. Ning samal päeval leidis aset ka too seik, et hobune Molotov, kellel ratsutas tol hetkel lausa kohatu inglise nimega ohvitser kapten Hamilton Göta Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, loobus ülidelikaatsest neutraliteedi vaimust lähtudes viimasel hetkel võistlusest: ühest küljest oli põhjuseks Rootsi ja NSVL-i haprad suhted, mis toona, pärast Rootsi kaubalaevade uputamist Läänemerre olid väga pingelised, teisalt aga soov vältida Führeri ja Molotovi avalikku vastasseisu.”
Kuid fakt, et noor Theodor W. Adorno laulis mu unenäos, et mu tähelepanu köita, pole ei poliitika ega kirjandus.

Katkend romaanist „Õitsengu äärel”

Tol juunipäeval lahkub Serge Bobrik kontorist tavapäratult vara. Ennast jalgrattale hiivavat mehikest saadab pääslavalvuri kummastav pilk — keskpäevakuumuses püsivad mõistlikud kodanikud majades. Bobrik ei vali koju väntamiseks kilomeeter pikemat teed ümber ratsakooli, sest täna ei hooli ta ülekaaluga võitlemisest. Ta tahab magada ja ei midagi muud. Või just muud. Mida tahes, et ärevusest jagu saada.
Maastikurehvide rudisedes kannab jalgratas teda üle Rio Aulencia jõesängi, alla piki küngastevahelist nõgu, mööda golfiklubist ja vanadekodust. Madridi ümbritsevate nisupõldude kuiv paberjas lõhn peidab isegi sulava asfaldi ja kraavipõhjas roiskuvate jäätmete leha. Tühjalt ringteelt vasemale, läbi Dulcinea, Garibaldi, Don Quijote tänava. Tont teab mitu korda on Bobrik arutanud, kas raamatutegelasi ajalooliste isikutega kõrvu seades on neile püütud elu anda. Täna see teda ei huvita.
Eesaedade kiviktaimlates vilksavad naistepunapuhmaste kollased õied, kaktuste tuhmrohelised kärsad. Oh issand, siin on nagu vanaema juures Odessas, täpselt nagu Odessas, mõtleb ta, teadmata isegi, kas see on hea või halb.
Miks just nüüd? Miks mitte siis, kui ta lapsena vannis kõõludes kukerpalli tegi, imekombel vett kopsu tõmbamata? Ei. Nagu ka mitte tol varahommikul, kui ta oli keskkooli lõpu puhul linna peal laaberdanud, võõraste kuttidega tuttavaks saanud ja nendega mahajäetud majja läinud — „Mis me teeme nüüd, lõikame sul kõri noaga läbi?” oli üks kuttidest küsinud, kui ta puruks löödud prillide järele kobas. Või aastaid hiljem, kui ta kogemata pudelikilluga neelu vigastas? Verd sülitades mõtles ta vaid, kas suremine ongi nii lihtne. Tookord ta juba teadvustas, mis on surelikkus, sest oli lennanud tuhandeid kilomeetreid, et vähki surevale isale viimased morfiinisüstid teha.
Jõuluaegne majarööv Brüsselis, mille peatas vaid ukseluku kinnikiilumine. Mitu ohtlikku möödasõitu. Sportliku möödaujuja tekitatud laine, mis tal üle näo lõi — uppuja ei karju appi, ta püüab õhku saada ja paremal juhul saabki. Kukkumine jalgrattaga — kiivrita peaga vastu pehmet sammalt kümmekond sentimeetrit graniidilahmakast. Vahemaandumine JFK lennujaamas, temperatuuriskanneri ootamatu piiksumine, viis nädalat välihaiglas sõjaväelaste valve all, neist kaks nädalat kõhuli voodis, hingamisraskustega võideldes. Ei, ka siis mitte.
Kohutavad kogemused, mis on möödunud nagu rändlinnu vari terrassipõrandal. Vaimne stuupor. Ebareaalsuse tunne. Mitte kunagi hirm. Aga nüüd on see kohal. Näriv surmahirm. Täna, kui nisupõllud lämmatavad ja silm igatseb rammusaid äikesepilvi, kardab Serge Bobrik enda, oma kolme lapse, naise ja kassi elu pärast. Kardab päriselt, piiludes pelglikult välja omaenda väikesest tüsedast kehast. Ta on päriselt kohal ja pelgust täis.
Pisike Plaza de España, asulavalitsuse hooned, väike nõks vasemale ja uuesti otse. Calle Greco, loeb mees automaatselt tänavasilti — igal tööpäeval teeb ta seda kaks korda. Tema teadmistiirane aju nuhutab kõike ettesattuvat, otsib seoseid, kvantifitseerib, kaalub, lükkab ümber ja põimib süsteemideks. Ta on teabeküllusest väsinud. Kui välised mõjud välja lülitada — jahedas laboris, lukustatud kabinetis, öösel enne uinumist või hommikul enne tõusmist —, mühiseb seda võimsamalt sisemine abstraktse mõtlemise kosk. Ta on katsetanud hallutsinogeenide ja zen-budistlike meetoditega, kuid erk mõistus ei kavatsegi rahuneda.
Surm. Talle, kergekujulist agnostitsismi põdevale teadlasele, on see olnud huvipakkuv väljavaade piisavalt kauges tulevikus. Kuid nüüd on surma tõenäosus talumatult suur. Tal, kogu planeedil, on vähem kui aasta. See ei ole hullumeelse prohvetihakatise sonimine, vaid jäine matemaatika. Ta teab isegi aega — tuleva aasta 13. aprill.
Punastest tellistest majad, mis paistavad tänavalt väiksemad kui seest. Tänava ääres ja eesõuedes rohetavad elupuud, plaatanid, mägipiiniad, palmid, dalbergiad — kõik hoolega pügatud, muld juurte kohal veevärgiveega niisutatud. Bobrik tõstab parema jala sõidu pealt üle jalgratta, kergitab seejärel vasema pedaalilt ja toetab sellele parema. Jalgratta hoog aeglustub ning on värava ees piisav, et Bobrik saaks ohutult maha hüpata. Ta tõstab sõiduvahendi üle äärekivi kõnniteele. Sõrm libiseb üle müüri sisse süvistatud lugeri. Kostab vaikne sirin ja klõpsatus.
Veel enne, kui mees majja siseneb, reageerib ihu ootusvärinaga. Majast uhkab konditsioneeritud õhku. Koristaja on ära käinud. Kodus pole kedagi peale kassi, just nii, nagu sel kellaajal peabki olema. „Kui tahan, võiksin alasti ujuma minna,” mõtleb Bobrik — tema kodu on üks väheseid, mille krundile on mahutatud korralik bassein, ja tema ise üks väheseid, kes raatsib seda veega täidetuna hoida.
„Еще не умер ты, еще ты не один,” vasardab tal peas luuletuse algus. On see Mandelštam või Pasternak? Nähtavasti Mandelštam, aga tuleks järele vaadata. Aeglaselt loeb ta teksti otsingusse. Jah, Mandelštam, kinnitab arvuti. Mandelštam ligi kolmkümmend aastat pärast põhikooli, kus Veera Nikolajevna neid väärtkirjandusega tüütas.
Pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas isa surmast rääkima. Esiti võttis väike Sergei seda dramaatiliselt, kuid kaine analüüsi järel rahunes. Jah, isa kaldus rasvumisele, ent jõi vähe, ei suitsetanud, sõitis jalgrattaga ja talle meeldis suvilas sahmerdada. Võis eeldada, et isa tervis on parem kui paljudel naabrionudel, kellest mõnele on äikese-eelseil leitsakupäevil kiirabi kutsutud. Surmast sai isa rääkida üle kahekümne aasta, enne kui järsk kaalukaotus ja muhk keele all iseenda eest kõnelesid. Kui isa helistas, oli Sergei juba mister Serge Bobrik ning töötas Los Angeleses. Kolmas staadium tähendas surmaotsust.
Tookord saatis Serge’i kuni õhtuni jahe võbin, kuid šokk sumbus aastaid kestnud surmajutu polstrisse. Kas isal endal oli seetõttu kergem? Vaevalt. Igatahes ei rääkinud ta pärast diagnoosi enam suremisest, vaid argistest tegemistest. Peaks nüüd temagi keskenduma argisele, näiteks hallitusele, mille ta teise korruse vannitoast avastas? Arutama Nathaliega, kas lubada vanem poeg Ühendriikidesse vahetusõpilaseks lisatingimusteta või nõuda talt paremaid tulemusi matemaatikas ja prantsuse keeles?
Bobrik mõistab, et paar-kolm tundi, mis läheb pere saabumiseni, ei suuda ta ei magada ega diivanil lösutada. Masinlikult vahetab ta kassi joogivee. Joob ka ise, janu tundmata. Kabinet on täis Nathalie pabereid ja käsitööasju. Ta kuhjab need teisele lauale, nihutab ekraani parajale kõrgusele ja hakkab tööle.
99942 Apophis, varasema nimega 2004 MN4. Nõnda nimetatakse mõrtsukat, kes ähvardab Serge Bobriku planeeti. Kui asteroid 2004. aastal avastati, püstitas see Torino ohuskaalal rekordi — neljas tase pole naljaasi. Arhiivijäädvustuste ja radarastromeetria abil täpsustatud orbiit võttis pinged maha, kuid sellid Kitt Peaki observatooriumis nimetasid asteroidi siiski Apophiseks. Äraloojaks, päikesejumal Ra vaenlaseks, õelaks maoks igavese pimeduse maalt, kes püüab Rad tema öisel ringkäigul alla neelata. Avastamisaastal jõudis Apophis 0,0963 astronoomilise ühiku kaugusele Maast — see on kümnendik teest Päikeseni.
Bobrik ei püüagi korrata mahukat IDL-mudelarvutust, mille tulemused tema töörühma hommikul ootasid, vaid läheb mõtetes tagasi kooli. Ta seisab klassi ees, joonistab kriidiga objektid, tähistab nende parameetrid, täidab tahvli võrranditega, kustutab, lisab uue kihi — klassikaaslased ja õpetaja jälgivad rafineeritud etendust lummatult, adudes vaid kehalisse vormi valatud mõtte­töö robustset, peaaegu seksuaalset rütmi. Kepleri seadus, periheel, tihedus, valguspeegeldustegur. Titiuse-Bode reegel, orbitaalresonants, esimeste asteroidide avastamine. Chicxulubi kraater, dinosaurused, Tšeljabinsk 2013, Maale potentsiaalselt ohtlikud objektid, nende kaootilised ja muutlikud orbiidid. Nii, ja nüüd meie päevakangelane Apophis. Aten-tüüpi asteroid, hinnanguline läbimõõt alla poole kilomeetri — Astronoomiauniooni definitsiooni järgi õieti meteoorkeha. Algsed vaatlused radari ja infrapunalainetega, arvutused, üldistused. Ja nende kõrval värsked, selle aasta kevadest pärinevad andmed.
Ei klapi, jumal küll, ei klapi! Ta teab, et vastus on olemas, tuleb vaid ennast kokku võtta, suruda sädelev teravik läbi halli udu, mille moodustavad mõtete limased klombid, puudutada sõnulseletamatut tõde ning tõlkida see arvude ja kainete lausete keelde.
Esimene seletus — uute mõõtmiste andmed on valesti sisse loetud. Võimalik. Teine seletus — eri mõõtmistel kasutati erinevat metoodikat. Vähe usutav, sest uuest, loojate sõnul paremast metoodikast ei oleks raatsitud konverentsidel pasundamata jätta, rääkimata sellest, et metoodikamuutus kajastuks tasulise andmepaketi saatekirjas. Kolmas seletus — meteoorkeha on kasvanud täieõiguslikuks väikeplaneediks läbimõõduga kuni kaks ja pool kilomeetrit — ei tundu usutav. Ometi kaldub ta just viimast tõeseks pidama.
Üle kahe kilomeetri! Märksa rohkem, kui seni arvutatud. Maa atmosfääri kuum embus sellist keha kuigi palju ei kahanda, planeedi pinda tabab see mitmesaja megatonnise jõuga. Kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul peab midagi sellist juhtuma. Üks võimalus kuuekümne miljoni vastu, et arvate ära üleeuroopalise lotomängu peavõidu numbrikombinatsiooni. Üks võimalus ühe miljoni vastu, et tuleval aastal hukkub korraga miljardeid inimesi, vallanduvad hiidlained ja tulekahjud ning löögikraatrist paiskub atmosfääri tolm, mis varjutab aastateks päikese.
Klass, nüüd lausa auditooriumitäis lapsi ja täiskasvanuid, kuulab Bobriku vaimusilmas teda õõvast ja erutusest kannustatud tähelepanuga. Elu pärast võimast asteroidilööki sarnaneb tuumatalvega, mille kirjeldustega oli vanemale vennale meeldinud teda vastu ööd muserdada — 1980. aastate alguse võidurelvastumise ajal teismeliseks saanud vennale olid need morbiidsed unejutud „Star Warsi” ja „Star Treki” ekvivalent, väikese Sergei jaoks aga teaduslik reaalsus. Kiire hukk lööklaines või aeglane väljasuremine igitalves? Milleks vaielda maapinda raputavate megatonnide üle, kui asteroidi kaalu teame vaid peegelduste järgi? Üks asi on mängida mõttega katastroofist, hoopis teine asi olla sellega päriselt silmitsi.
Bobrik pühib tahvli puhtaks. Publik hajub. Arvutiekraanil on Pythonis kirjutatud mudel, mille ta on teinud selguse mõttes — lihtsustuse aste on selline, et tarviduse korral oskaks ta ladusalt peast arvutada. Mitte miski ei lükka ümber öö jooksul IDL-is saadud tulemusi. Tõenäosust, et tema ja ta pere katastroofi üle elavad, pole mõtet arvutama hakatagi, piisab kõhutundest: nende šanss on kaduvväike.
Mütsatus ja ukselingi lõgin toovad astronoomi tagasi jahedasse kabinetti.
„Tereškova!” hõikab ta.
Tume objekt mütsatab taas vastu matistatud ukseklaasi. Mees tõuseb ohates ja laseb kassi sisse.
„Niisiis, kiisuke, kvadrant ja periheel.” Ta räägib kassiga pehmekõlalises vene keeles. „Võib-olla teile meeldiks tutvuda lähemalt mudeli ja algandmetega, enne kui enda seisukoha välja töötate?”
Kass näub, hüppab lauale, tagasi põrandale, hõõrub end vastu mehe jalga.
„Tasa, tasa, ei tule minust loodusega võitlejat, ei hakka ma kangelastegu sooritama. Tahad rinda pista? Tahad mürada? Ahoi, kuula siia! Just täpselt, kuula siia, nagu mu ema ütles.” Bobrik maandub diivanile, kass kaalutleb hetke ning järgneb talle.
Võitlus loodusega. Tuleb tunnistada, et enamasti annab ta kassile alla oma sügavama soovi ajel. Mil viisil kass selle saavutab, on arusaamatu — küllap vaid­levad bioloogidki, ehkki, muuseas, võiks hiljem järele vaadata. Apophis, vennas, mis sul küll arus on, hukkuda võitluses meie planeediga? Muutuda tuhaks, kildudeks ja kivikesteks. Planeet Maa tuleb sellise matsuga toime. Inimesteta ongi lihtsam, mõtleb Bobrik. Inimese kadumine sobiks kõigile peale inimeste endi, koduloomade ja kultuurtaimede. Aga milleks muretseda inimeste teenimiseks aretatud fauna ja floora pärast?
Bobriku peas sähvivad suure majanduskriisi järel peavooluvestlustesse kinnistunud mõttekillud. Inimtekkeline, järelikult jälkus, kultuurilise hegemoonia artefakt — vastupidine väide põhjustaks skandaali kokteilipeol ja lintšimise joogaklubis. Korralikud inimesed teavad, et rahvastiku kiire juurdekasv ja tehnoloogia areng nõuavad loodusvarade kokkuhoidu. Ja nad sorteerivadki pakendid eraldi urnidesse, ostavad jalgratta, kirjutavad alla petititsioonile lillekasvatuse vastu ja lendavad mandritevaheliste lendudega, saamaks osa ehedast, vaesest ja õnnelikust maailmast, üha kahanevast mitte-Läänest.
Korraks hakkab Bobrikul hea. Ta puhkab hirmust, näperdades mõisteid nagu palvehelmeid. Materialism, turudiktatuur, kapitalism ja skisofreenia, simulatsioonid ja simulaakrumid, ihamasinad ja organiteta kehad, meemid, koodid ja dekodeerimine, immanentsus, univooksus, transversaalsus, liberalismi diktatuur, edukultus, progressimüüt, antitootmine, nullkasv, hiliskapitalism, vabakonnad, koostöö, finantssõltumatus, aus kaubandus, taaskasutus, käsitööõlu, mahekana ja muhemuffin, gluteenivaba, laktoosivaba, hirmuvaba, eriti pärast seda, kui inimkond seljatas kohutava pandeemia. Nõiasõnad, mis kinnitavad kodanlastele, et jätkuvast masstarbimisest hoolimata on just nemad inimkonna au, mõistus ja südametunnistus.
„Njäu,” lausub kass, kelle Bobrik on diivanil rahunema saanud ja nurruma silitanud.
„Vabandust, Valentina Vladimirovna, poliitikasse mässisin ennast! Rumal Ida-Euroopa komme,” vastab teadlane vabandavalt. Kass tõmbab selja küüru ja kratsib diivanit. Bobrik jälgib looma rahuliku alistumisega. Kuni loodus teda otseselt maha tappa ei kavatse, võib ta looduse rahule jätta, instinktidel ja stiihial valitseda lasta, koristada nurisemata karvapalliokset, higistada, püsida tormistel päevadel kodus, taluda stoiliselt sääski ja kihulasi. Kuid praegune on liig. 99942 Apophis tuleb kahjutuks teha.
Nõndaks, kriisiplaan. Ta töötab Euroopa Kosmoseagentuuris. Särav teadlasekarjäär, millele lisab erutava, pisut keelatud värvingu varasem töötamine erasektoris. Tema töörühm uurib satelliitside kasutamist väljaspool Päikesesüsteemi — asteroidid on selles kõrvalteema, Apophis võeti arvutusmudelite testimisel üheks näiteks, oletades, et objekti läheduse tõttu peavad mõõtmisandmed paremini paika.
Minna juhtkonna ette jutuga, et nad leidsid juhuslikult eriti ohtliku objekti, mida rahvusvaheliselt tunnustatud eelhoiatussüsteemid peavad niisama hästi kui ohutuks? Oletame, et ta veenab Stollenmaierit. Too liidab töörühmaga asteroidi-rahva, nõuab põhjalikku kontrolli, enne kui julgeb probleemi agentuurist välja viia. Erirahastuseta on võimatu midagi ära teha, järelikult jõuab teema poliitikute kätte. Ees seisaks võitlus teadlase hirmsaima vastasega — teiste teadlastega, kes puhtalt inertsist laseksid avastuse sõelapõhjaks. Teadusartikkel, tehnoloogiaajakirjanikud, massikommunikatsioon, parlamendid, avalik arvamus. Ta peaks laskma ennast ristküsitleda, kaitsma seisukohti, selgitama nõnda, et asjatundjad ei irvitaks ega võhikud solvuks.
Isegi kui kõik laabub üle mõistuse hästi, tiksub viimsepäevakell armutult. Asteroidi võib mitmel viisil orbiidilt kõrvale kallutada, võib-olla purukski lasta, kuid see on teooria. Praktikas on väikesed mehitamata kosmoseaparaadid asteroididelt proove võtnud — seegi on vägev tulemus. Riiklik masinavärk on võimas, kui keegi vaid mõistab selle aegsasti õiges suunas liikuma panna. Ei, sõbrad, kui väga tarvis, võib Sergei Markovitš Bobrik viskuda kerega kuulipildujapesale või seemendada naiste korvpallivõistkonna, ent inimkonna päästmiseks jääb tema jõust vajaka. Parim, mida ta suudab, on veenda ühte inimest. Kedagi, kelle võimekusse usub ta ebateaduslikult, kõhklusteta.
„Kõss!” Ootamatust äratõukamisest rabatud kass lubab teadlasel vastupanuta lahkuda. Otsustavalt naaseb mees töötuppa. Isegi kui lihtsurelik raaliks välja Dotty Godmani kontaktandmed, ei saaks ta ühendust. Bobrik kuulub privilegeeritute hulka. Ta algatab videokõne.
Tükk aega ketrab ekraanil hall ringike. Hetk enne, kui hirmumõtted värskest teotahtest jagu saavad, avaneb kastike Godmani aastatetaguse portreefotoga. Tugevad näojooned, ülespoole kaarduva otsaga nina, rangesse soengusse kammitud ebamäärast tuhmi tooni juuksed, sügaval silmakoobastes põrnitsemas sinakashall pilk ja huultel eneseteadlik muie. Videostriim on välja lülitatud, toimib ainult heli.
Bobrik alustab vene keeles: „Привет, Авдотья! Как поживаешь?”2
„Aun besser yeder tog, või kuidas teil öeldaksegi,” vastab Godman pilklikult, „iga päev aina paremini. Sa töötad endiselt Agentuuris?”
„Jah, mulle meeldib Madridi kliima. Kütmiseks kulub vähem puid, metsatööl vähem kirveid. Kolm last ja varsti sõidab ämmgi külla — mis parata, juudi õnn. Ja sina, Avdotja, poosetad Rivieras või naudid Lätis virmalisi?”
„Astronoom… Sa ju tead, et virmalised on isegi talvel haruldased.”
„Ma pole astronoom, vaid tumedale poolele kallutatud füüsik. Ja muidugi ma tean.”
„Väga hea. Kindlasti mäletad, et minuga on idabloki-kamraadlus üleliigne. Nii et ära kutsu mind rohkem Avdotjaks. Всё дошло или повторять надо?”3
„Kõik on selge. Mul on mure.” Enda kohta tavatult teeb Bobrik pausi. Mitte efekti pärast — ta lihtsalt ei oska edasi minna.
„Räägi,” julgustab Dotty. Ta on mehe esimesest lausest saati teadnud, et tollel on midagi tõsist hingel. „Hakka lihtsalt otsast pihta.”
Teadlane kirjeldab uurimistööd ja heidutavat avastust. Kümmekonnaks minutiks asendub murelikkus hasardiga, nii et ta ei märkagi abikaasat kahe noorema lapsega, kes teda kabinetiuksel üllatunult põrnitsevad ja seejärel kööki kaovad.
„Ma imestan, et sa nii veendunud oled,” lausub Godman. „Sa ei ole usu-inimene.”
„See üllatab mind sama palju kui sind. Sa tead, kuidas Agentuur töötab. Töörühmad kontrollivad üksteise mudeleid, enne kui need käiku antakse. Inimlik viga on välistatud.”
„Inimlik viga pole iialgi välistatud.”
„Olgu, inimlik viga on võimalik, aga isegi väga lihtsalt öeldes: uued arvutused näitavad, et tuleval aastal tabab Maad asteroid. Apophis, mäletad, me rääkisime sellest kunagi. See ei lenda mööda, vaid pihta, saad aru!”
„Kes seda ütleb?”
„Mina ütlen.”
„Hea. Seda ma tahtsingi kuulda. Mida sa ootad, et ma teeksin?”
„Päästa maailm.”
„Kõlab imalalt.”
„Päästa mind. Päästa mu kass! Mäletad teda?”
„Loomulikult mäletan ma su kassi. Endiselt elus ja terve?”
„Kaksteist aastat ja karvad igal pool.”
„Minu lugupidamine. Ja miks sa arvad, et mina sind aidata saan?”
„Küsimused, muudkui küsimused. Järgmisena tahad, et ma iseendaga vaid­leksin või ennast piitsutaksin. Sa tead ju vastust. XLandi raketid on sinu käsutuses.”
„Kahjuks sa eksid, Serge. Ma olen praktiliselt väljas.”
Bobrik hingab sügavalt sisse. Uksest tulvab kabinetti laste metsikuid mängukilkeid, basseini kloorilõhna ja nisuväljade kuuma hingust. Ta kaalub olukorda ja lõpetab sideseansi lühidalt:
„Päästa ennast, Dotty. Ma annan sulle andmekogu ligipääsu. Tervita Aivarit!”
Bobrik logib välja. Hetkeks jääb ta veel kabinetti istuma, enne kui läheb sõjavälja meenutava söögilaua juurde, mida kõigi eelduste kohaselt katavad praetud nuudlid, verevad ketšupiplekid, maisikrõpsude pudemed ja Valentina Tereškova karvad.