Mathura: „Kumalasepäev”.

„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.

Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on mõistetamatu kõigile väljaspoolsetele. Isa ja lapse omavahelised suhted on seevastu kultuuris alati midagi teisejärgulisemat. Midagi sellist, mis on pigem teadliku otsuse ja tahtliku valiku kui vältimatu füüsilise ühenduse küsimus. Vahest ka midagi sellist, mis on pigem intellektuaalne kui emotsionaalne?

Raske öelda. Igatahes on Mathura oma seitsmenda luulekogu pühendanud tütrele. Nõnda võib „Kumalasepäeva” lugeda kui isa ja tütre vahelise sideme kirjeldust või kui kultuuriloolist dokumenti — säärase sideme soovist ja tõendit selle olemasolust. Paljudes tekstides pöördubki autor ilmselt just tütre poole. Tõsi, teinekord jääb tunne, et oma raamatu sooje ja järelemõtlikke tekste püüab poeet kasutada selleks, et sirutada tütrele käsi üle aegade, teha luuletused talle arusaadavaks ja teda kõnetavaks siis, kui tütar ise on sama vana, kui on Mathura neid ridu kirjutades: „Sa tead, et suvi tuleb / ja laotab üle maa oma petliku sooja; / sa tead, et põllul võrsub vili, / mis jääb sinust kauaks kuiva kätte.” („Luuvalgus”, lk. 42). Sedavõrd filosoofilised, teatud vanust, elu- ja kultuurikogemust ning lugemust nõudvad on nad. Kuigi ometi mitte rasked ega raskepärased.

„Kumalasepäev” on kerge ja helge ning soe lugemine. Kuigi siinse loo alguses sai see tituleeritud autori seitsmendaks luulekoguks, pole sugugi selge, kas see pruunide kaantega raamat ikka on üheselt luulekogu. Sisaldab see ju ka proosatekste. Kas need on siis proosaluuletused? Mis üldse on proosaluule? Või on tegu filosoofiliste vahepalade, oskuslikult, loogiliselt ja lugemisnaudingut soodustavalt ülesehitatud kogumiku vahetekstidega? Seda teesi näivad toetavat ka raamatut illustreerivad fotod — niisiis „Kumalasepäeva” kolmas komponent. Ühe jao fotode autoriõigused kuuluvad Paavo Eensalule, teise osa omad aga Mathurale, ning fotod kannavad samuti liigendavat rolli.

Ühest küljest oleks see teos tõesti nagu Gesamtkunstwerk, kus on midagi nii proosa- kui luulesõpradele ning näpuotsatäis fotosid neile, kes vajavad tekstide juurde kujutavat materjali. Kuid teisalt on see siiski ja ikkagi luulekogu. Olgu proosaluule defineerimisega kuidas tahes, rannaküla elust, inimmälust ja iseenda ajaliku olemise igavikulisega põimumisest kõnelevad Mathura proosatekstid on väga poeetilised: „Päevast päeva armun nende tubade lihtsusse: madalad laed ja kitsad uksed, aasalilled aknal sünksinises vaasis, toanurgas kulunud kirjutuslaud, sellel pliiats ja virn koltunud paberlehti, teises toas vana vedruvoodi, mis keskelt lohku vajunud. Päevast päeva koristan pikki raamaturiiuleid ja kappe, loon mõtetele reeglipära…” (Lk. 15.)

Põhimõtteliselt võiks selle teksti murda ka luuleridadesse ja midagi ei muutuks. Nõnda on proosavormis tekstide roll tõepoolest liigendav, kuid seda mitte ainult vormi, vaid ka sisu mõttes. „Kumalasepäev” kujutab endast rännakut läbi suve — selle õrnast algusest kuni melanhoolse lõpuni, lõpus näpuotsatäis päris-sügistki sees („Jäätunud kitsejälgede tee / tahumatu rannajoone servas, / sügisene mets nagu leegitsev meri”, „Tumeroheline”, lk. 79).

Kas just isa käekõrval, kindlasti aga tema mõtetes on selles rännakus ka tütar sees. Pidevalt muutuv, ilmselt isa mõtetes võimalikke eri tulevikke asustav, eri võimalusi teostav, eri elusid elav — nagu lapsed vanemate meeltes on, teostuda tahtvad võimalused, mitte teostunud muutumatused. Suvi ja tütar põimuvad teoses üheks tervikuks ning neist mõlemast õhkub võluväena soojust ja õdusust, mida on eriti mõnus kogeda nüüd, külmal talveajal. Lugedes ridu: „Suur sipelgapesa pika rannatee lõpus, / musträhn, kes poolelt töölt puulatva pageb” („Esimene pilt”, lk. 27), tunneb ilmselt iga lugeja suvepäikese sooja puudutust ning suvise rannametsa männivaigu ja -okaste järele lõhnavat palavust.

Mathura mõne varasema koguga võrreldes on „Kumalasepäevas” ehk veidi rohkem konkreetsust — tema looming ei ole varemgi olnud laialivalguv, küll aga teinekord kõrgfilosoofilisem, hermeetilisem, vihjelisem, kaugeid aegu, paiku ja mõtteid manav. Siit, uuest teosest leiame eest lihtsalt vana hea Mathura, kes on võib-olla suveigatsuse tõttu, võib-olla aga lihtsalt tänu aja jooksul kogunenud kogemustele kuidagi eriti vahetu, siiras ja sõbralik, kaotamata seejuures tema luulele iseloomulikku ürgluulelikkust või sõna väge.

„Kumalasepäeva” luuletuste keel on otsekohene: „Pärast seda kui neeme ots autodele suleti, / on üha enam suvitajaid ilmunud lahe poolele.” („Pärast seda I”, lk. 72.) Ent seda paremini pääsevad tundevarjundid esile — autor ei püüa neid ei peita ega tõsta pingutatult kuskile parnassile, kus lihtsurelik neile ligi ei pääseks. Selle asemel on meie ees üks siiras, heas keeles kirjutatud, korraliku maitsetajuga liigendatud ning just parajal määral tundeliselt laetud luulekogu. Tõelise õpikuna igale algajale luuletajale, kes püüab kuidagi oma tekstidest kogumikku kokku panna, on „Kumalasepäev” näide sellest, et autor teab — vähem on teinekord rohkem ning otsekohesus ei tähenda luulelisuse puudumist. Vastupidi.

 

 

Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes tuleb teada, mida ja kuidas otsida, sest tänapäeva luule ilmub Saksamaal tihti väiksemates, nn. sõltumatutes ehk suurtesse meediakorporatsioonidesse mittekuuluvates kirjastustes. Ka raamatud ise on teinekord tillukese formaadiga ja võivad olla ka tagasihoidliku kujundusega ning loomulikult ei pääse nad poeriiulitel esile värviliste kaantega bestsellerite kõrval, vaid neid tuleb otsida mõnelt kaugemalt riiulilt. Natuke nagu meilgi.

Need väiksemad kirjastused on oma hääle kuuldavaletoomiseks asutanud ka ühise kirjandusauhinna. 20 kirjastuse loodud Hotlist on väga vabade reeglitega auhind, mille saab parim ühe kalendriaasta jooksul mõnes sõltumatus kirjastuses saksa keeles avaldatud kirjandusteos. Auhinna võib saada ka tõlketeos. Praeguseks neli korda välja antud auhinna viimane laureaat ongi 1995. aastal surnud norra poeet Tor Ulven (tema kogumik „Sinagi kuulud kiviaega” ilmus muide eelmisel aastal ka eesti keeles).

Sõltumatute kirjastuste seast võiks esile tõsta omalaadset vastandpaari, need on Berliinis tegutsev „Kookbooks” ja Wiesbadeni „Luxbooks”. Kumbki kirjastus annab välja nii omamaist kui tõlkekirjandust, kummagi autorite seas leidub nii prosaiste kui luuletajaid, kuid eelkõige on kirjastused hinnatud just luule väljaandjatena.

Kuigi „Kookbooks” kaldub eksperimenteeriva luule poole ja „Luxbooks” on mõneti elitaarne, kattuvad kirjastuste programmid kuigivõrd — nii on üks saksa noorema luule tõusvaid tähti, 1973. aastal Jenas sündinud Ron Winkler avaldanud end nii „Kook-” kui „Luxbooksis”, lisaks ka kolmandas olulises luulekirjastuses nimega „SuKuLTur”, mille üks asutajaid on saksa noorema põlve kirjanduse eksperimenteeriva suuna kroonimata kuningas Marc Degens.

„Kookbooksi” ja „Luxbooksi” puhul joonistuvad hästi välja noorema saksa kirjanduse kaks üsna olulist, aga muidugi mitte ainukest jõujoont. „Kookbooksi” hüüdlause ja enesekirjeldus on Labor für Poesie als Lebensform ehk „luule kui eluviisi labor” ning kirjastus tunneb huvi just autorite vastu, kellele meeldib luulekeelega mängida, sellega katsetada, otsida selle piire, neid ületada ning kasutada keelt justkui plastiliini. Nii kuuluvadki „Kookbooksi” autorite hulka teiste seas näiteks Jan Böttcher, Dagmara Kraus ja Daniela Seel.

Luuletaja ja tõlkija Christian Luxi asutatud „Luxbooks” toob oma kirjandustunnetuse samuti välja kirjastuse hüüdlauses, milleks on wortfürwortfürwort. Tegelikult polegi seda nii lihtne tõlkida, kui esmapilgul tundub. Sobivad nii variandid „sõnasõnaltsõnasõnaltsõnasõnalt” kui ka „sõnasõnajärelsõnasõnajärelsõnasõnajärel”, „sõnasõnavastusõnasõnavastusõnasõnavastu” või hoopis „sõnasõnaeestsõnasõnaeestsõnasõnaeest”.

Et paremini mõista kirjastuse arusaama oma kohast kirjastus- ja kirjanduselus, tuleb lähemalt vaadata, mida lugejale pakutakse. Seda on palju — rohkemgi kui „Kookbooksil”. „Luxbooksi” raamatud jagunevad seitsmesse sarja, nende hulgas leidub nii traditsioonilist proosat ja luulet, Americana ja Slavica sari, Ladina-Ameerika luulele pühendatud seeria kui ka sari luxbooks.graphic, milles ilmub kõikvõimalikku illustreeritud kirjandust Jane Austenist tänapäeva Hispaania autoriteni, sekka ka üks kokaraamat, kus piltidena pole kasutatud mitte fotosid, vaid joonistusi. Luulesarja luxbooks.lyrik kohta ütleb kirjastuse koduleht, et selle eesmärk on olla „avastaja ja taasavastaja”, ja nii ilmubki sarjas kõrvuti verinoorte autorite tekstidega klassikute koguteoseid ja antoloogiaid — eesmärgiga luua järjepidev kirjanduslooline tervik. Võib-olla mitte tingimata A-st O-ni ulatuv ahel, küll aga vahest lapitekk, mis põimib omavahel ootamatut.

Muidugi on Saksa väikekirjastuste kaudu (mõned neist on küll nii töötajate arvu kui nimetuste hulga poolest suuremad mõnestki Eesti suurkirjastusest) avanev pilt saksa kirjandusele siinesitatust kirjum. Seda ka ainult luule vallas. Kuid kirjastamisest maailma suuruselt teises raamatukeeles (ainult inglise keeles ilmub maailmas aastaga rohkem raamatuid kui saksa keeles) ei olegi võimalik ühe väikese kirjutisega täielikku ülevaadet anda.

 

 

 

Lahkunud on ungari kirjanduse esindaja Eestis, perfektne tõlkija ja hoolas toimetaja, kelle elutöö kokkuvõte ei mahu tavapärase nekroloogi ridadesse.

Edvin Hiedel lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina 1954. aastal ja töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana aastail 1954—1963, siis kümme aastat „„Loomingu” Raamatukogu” toimetuses (1963—1973) ja seejärel 1976—1991 kirjastuses „Eesti Raamat” tõlkekirjanduse toimetajana. Toimetamis- ja tõlkimistöö jätkus ka pensionipõlves kuni viimase eluaastani. Ehkki toimetajana tegeles Edvin Hiedel nii eesti kui ka kogu maailma kirjandusega, oli tema eelistuseks noorusest saadik ungari kirjandus. Ungariga õnnestus tal lähemat tutvust teha juba 1956. aastast peale.

„„Loomingu” Raamatukogu” vihikutena ilmusid Edvin Hiedeli järgmised tõlked: Ernő Urbáni „Kaks vaati rummi” 1959, Frigyes Karinthy „Palun, härra õpetaja!” 1960, János Fülöpi „Botond” 1962, Ferenc Sánta „20 tunni reportaaž” 1964, István Szábo „Kõik niisama nagu vanasti” 1964, Endre Fejesi „Vanarauahoov” 1965, Anatole France’i „Roosipuumööbel” 1967, Mihhail Bulgakovi „Saatuslikud munad” 1968, Ákos Kérteszi „Makra” 1977, Áron Tamási „Talv orus” 1983, Mihály Babitsi „Kurgkaliif” 1986. Teiste tehtud tõlgete toimetamisest kujunes mõnigi kord nii suur töö, et toimetajast sai kaastõlkija: nii ilmusid Aleksandr Bloki „Keisrivõimu viimased päevad” (Jüri Pärni, 1989) ja George Orwelli „1984” (Elias Treeman, 1990).

„Eesti Raamatus” ja hiljem ka teistes kirjastustes ilmusid tema tõlgitud suurteosed, nagu Lászlo Némethi „Ängistus” (1969), Zsigmond Móriczi „Sugulased” (1971), Mor Jókai „Kuldaväärt mees” (1975), Gyula Krúdy „Punane postitõld. Päevalill” (1982), Lászlo Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad: romaan Raffaelist” (1993), Dezső Kosztolanyi „Nero, verine luuletaja” (2000) ja „Kornél Esti paljastamine” (2004), Sándor Tari „Meie tänav” (2005), Sándor Márai „Maa! Maa!” (2006), „Püha Gennaro veri” (2006) ja „Ühe kodanlase pihtimused” (2010), Sándor Csoóri „Piiririkkuja” (2007) jmt. Avaldamata kujul jäid tõlkijast maha kolm Sándor Márai teost: „Vahemäng Bolzanos”, „Täielik päevik 1943—1944” ja „Kassa patrullkäik”.

Edvin Hiedeli tööde loetelu pikendavad veel osalus Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” tõlkimisel, tema tõlgitud näidendid, kuuldemängud, lastejutud jms. lühiproosa, rääkimata suurest hulgast ülimalt põhjalikust toimetamistööst. Edvin Hiedelile jäävad igavesteks tänuvõlglasteks paljud tõlkijad. Unustada ei saa ka tema suurt panust eesti lastekirjanduse varamu taaselustamisse ja väljaandmisse „Eesti Raamatus”.

Edvin Hiedel sai Juhan Smuuli nimelise preemia 1983, Aleksander Kurtna nimelise tõlkepreemia 1988, Ungari „Pro Cultura Hungarica” auhinna 1992, Tibor Déry auhinna 1996 ja Valgetähe V klassi ordeni 2001. aastal. Ungari Vabariik on teda autasustanud Teeneteordeni ohvitseriristiga. Edvin Hiedel oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1986. aastast ja Isamaaliidu liige 1996. aastast.

Eesti Kirjanike Liit

„Loomingu Raamatukogu”

 

 

Emeriitprofessor Sergei Issakovi terve elu oli seotud Eestiga (ta sündis Narvas esimese vabariigi ajal) ja kogu ametialane tegevus Tartu ülikooliga. 1949.aastal alustas ta õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonna vene keele ja kirjanduse osakonnas, pärast  selle lõpetamist cum laude 1954 asus tööle vene kirjanduse õppetooli, algul laborandina. Professor sai temast 1976 ning õppetooli juhataja oli ta 1980—1992. 1992—1997 oli Sergei Issakov taasavatud slaavi filoloogia õppetooli professor ning jätkas loengute pidamist (Baltikumi, Taga-Kaukaasia, idaslaavi ja lääneslaavi kirjanduste ajalugu, erikursused vene kultuurist Eestis, eesti-vene kirjandussidemed) ka pärast emeriteerumist. Aastatel 1983—1986 töötas ta külalisprofessorina Helsingi Ülikoolis; esines loengutega mitmetes Soome, Itaalia, Venemaa, Läti, Leedu, Gruusia jt. ülikoolides.

Sergei Issakov oli üks tuntumaid ja tunnustatumaid Eesti teadlasi. Tema teadustööde üldarv on üle 500 (sh. 10 monograafiat, õpikud kõrg- ja keskkoolile, kolm antoloogiat, 750 entsüklopeediaartiklit) ja neid on avaldatud eesti, vene, inglise, saksa, jaapani, soome, poola, bulgaaria, ungari, rootsi jt. keeltes. 1993. aastal asutas professor Issakov Vene uurimuskeskuse Eestis, kus kirjandusteadlased tegelevad Eestimaa vene diasporaa kultuuri käsitlusega. Samale teemale on pühendatud ka Issakovi raamatud „Venelased Eestis (1918—1940)”, mis ilmus 1996, ning 2001. aastal ilmunud tema toimetatud kollektiivne monograafia „Vene rahvusvähemus Eesti Vabariigis (1918—1940)”. Laiemale lugejaskonnale on kirjutatud „Olukirjeldusi vene kultuuriloost Eestis” (2005), „Tuhande aasta pikkune teekond. Venelased Eestis: Kultuuri ajalugu” (I, 2008) jt. raamatuid. Tema teadustööd on pälvinud riiklikke autasusid (1970 — Eesti kirjanduspreemia monograafia eest „Läbi aastate ja vahemaade”, 1985 — riiklik preemia raamatu eest „Tartu Ülikooli ajalugu”, kaasautorlus). Alates 1974. aastast oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Professor Issakov oli üks tuntumaid nimesid ka Eesti ühiskonnaelus. 1995—1999 oli ta Riigikogu liige ning Balti Assamblee (Balti riikide parlamendiühenduse) liige. Tema panus Eesti riigi poliitikasse pälvis aastal 2003 riikliku autasu — III järgu Valgetähe ordeni.

Hinnatud õppejõud, hea kolleeg, väljapaistev teadlane, armastatud abikaasa, hoolitsev pereisa ja vanaisa — sellisena jääb professor Sergei Issakov meie mälestusse.

Tartu Ülikool

Slaavi filoloogia osakond

Eesti Kirjanike liit

 

 

Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.

„Fabian”, 2012. 462 lk.

Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks kauem kui 10—15 aastat ja loomulikult ei istu kirjanik ka edaspidi, käed rüpes, ikka on tal midagi valmimas ja midagi pooleli, aga nii suurt ühiskondlikku resonantsi kui varem tema hilisemad teosed enam ei tekita. „Parim enne” on möödas ja uued „ässad” peale kasvanud. Mood muutub nii rõivaäris kui kirjanduses.

Kui pidada Muti enda tipp-ajaks neid kauneid aastaid, mil ilmusid muuhulgas „Hiired tuules” ja „Keerukuju”, siis peab loomulikult tõdema, et värskeim romaan „Kooparahvas läheb ajalukku” kuulub juba tähetunni-järgsesse perioodi. Aga see kõik on suhteline, sest on olemas veel selline mõiste nagu „vana kuld”. Näiteks Rolling Stones, mis tähistas möödunud aastal oma 50. sünnipäeva, ei kuulu ühelt poolt ju kindlasti hetke kuumimate nimede sekka. Ta pole mõni edetabeleid vallutav verisulis poistebänd või äsja õide puhkenud piiga, kelle kohta sobib laulda Singer-Vingeri sõnadega: „Elu esimene pidu on peet, jää jumalaga puberteet!” Ei, rollingute vanad ja kortsus nässid on pidanud juba rohkem kui musttuhat pidu, käinud läbi vasktorudest ja lakkunud sisse tsisternide kaupa alkoholi, aga kui nad tuurile lähevad, toovad nad ikka veel staadionid rahvast täis. Edetabelid ja kõikvõimalikud top-kümned nende puhul ei kehti, nad on neist uhkelt üle. Klassik mööbeldab iga ilmaga. Ja vähemalt minu silmis kuulub Mutt eesti kirjanduses üsna samasse ritta.

Teine asi on see, et „Kooparahvas läheb ajalukku” on oma olemuselt Muti senise loomingu järg, tema kuldajal ilmunud romaanide lisapeatükk, ning seega on teda isegi raske päris iseseisva teosena võtta. Muidugi, see kehtib taas ennekõike minu kohta, kes ma olen Muti loominguga koos üles kasvanud ning oodanud tema järjekordseid üllitisi samasuguse äreva õhinaga, nagu eesti rahvas ootas vanasti 31. detsembri telekava — et näis, mida nad siis seekord teevad. Kuidas suhtub Muti uude raamatusse lugeja, kes pole tema varasemaid tekste kätte võtnud, seda ei oska ma kuidagi ära arvata. Ega mul küll pole selliste inimestega ka mitte mingit pistmist.

Niisiis, minu meelest on „Kooparahva” puhul tegemist klassikalise järjega. Olen seda ammu oodanud, sest vahepeal tegeles Mutt mälestuste kirjapanemisega, mis polnud ka pahad, aga siiski tsipa kuivad ja steriilsevõitu. Huvitav, leidub ju ka neid autoreid, kelle ilukirjanduslik looming üsna külmaks jätab, kuid kes oma mälestustesse sukeldudes ning „päris” elust pajatama asudes leiavad oma tindipotist järsku kõik seni puudunud mahlad ning maitsed ja suudavad senise higimaitselise ja pöidlast väljaimetud fiktsiooni asemele pakkuda tõeliselt muhedat materjali. Mutiga on vastupidi. Oma mälestustes jääb ta korrektseks ning faktitruuks, muutudes ühes sellega ka pisut igavaks, aga niipea, kui ta fantaasia vabaks laseb, on tulemuseks „päris” maailm kogu oma eheduses. Mutt kirjeldas ju ka oma mälestustes Kuku klubi, aga ilmselt on säärase barokse nähtuse ammendavaks iseloomustamiseks tarvis appi võtta ka muinasjutt, elutõest ei piisa. Luuletaja tabab mõnigi kord tänu lopsakatele liialdustele reaalsust paremini kui arveametnik oma joonlauaga.

„Koopast” on Mutt kirjutanud muidugi ka varem, tegelikult kogu aeg. (Mis sellest, et vahel on „kammitud” ka teisi kõrtse, nii Tallinnas kui Tartus, laias laastus on see ikkagi sama maailm.) Mutt on ju üldse üks neid autoreid, kes läbi aegade kirjutavad ühte ja sama romaani, ei kujuta ette teda eksimas näiteks mõnele heeringalaevale või Karl Suure õukonda. Tegelasedki korduvad. „Kooparahva” loost vilksatavad näiteks läbi vanad sõbrad Pepe ja Kirill ning ega Rui nimi Muti loominguga kursis olevale inimesele samuti võõras pole.

Mutt ise on teatavasti suur Oskar Lutsu austaja ning seetõttu, kui juba jätkuromaanist rääkida, tekib kohe kiusatus tõmmata paralleele Tootsi-lugude sarjaga. „Kooparahvas läheb ajalukku” oleks sellisel juhul muidugi „Sügis”, pettumuste ja resignatsiooni ajajärk. Rõõmsad tembutused ja armuvalu on jäänud minevikku, Toots on vana ning haige. „Hiired tuules” oleks sellisel juhul „Suvi”, ja „Kevadet” Mutt kui lapsepõlve suhtes kriitiline isik muidugi kirjutanud polegi. Huvitav on ka see, et niihästi „Suve” kui ka „Hiirte” tegevustik leiab aset võõra võimu all, mõlema romaani trööstitud järjed aga juba iseseisvuse tingimustes. Imelik, et just omas riigis kipub nii Lutsu kui Muti tegelaste jaks raugema! Aga eks küsimus ole lihtsalt kirjanike eluaastates, mõlemad mehed on sattunud elama huvitaval ajal, mil üks maailm asendus teisega. Ja ehkki see teine, see uus, võib mõistusega võttes rohkem meeldida, kisub süda ikka nooruse poole… Parimad aastad jäid ju sinna! „Kooparahvas” on varjamatult nostalgiline raamat ja Mutt läheb isegi nii kaugele, et kuulutab tundmatuks jääva Dissidendi suu läbi:

„Saage ometi aru, kes te Nõukogudemaal tegelikult olite — kõige õnnelikumad inimesed, kes seal üldse võimalikud olid! Mehed pidasid teist lugu ja naised armastasid teid — armastasid, ilma et oleks midagi vastu nõudnud. See oli kõige ehtsam romantiline armastus, teid armastati teie endi pärast. Kas seda on vähe? Seepärast ärge võrrelge end parteilastega. Tegelikult ei olnud nõukaaeg parteilaste, vaid kunstnike paradiis.”

See on kõva sõna ja originaalne lähenemine, eriti kui võrrelda näiteks hetkel seniidis seisva Oksaneniga, kelle loomingus domineerib pilt okupeeritud Eestist kui trööstitute kannatuste maast. Miski pole sellest kaugem kui Muti stseenid lõputut pidu pidavatest boheemidest ja rõõmsalt vintis kunstnikest, kes mööda „koobast” teineteise kukil ringi ratsutavad ning kellel on rublasid nii palju, et kui raha kogemata lõkkesse pudeneb, siis ei viitsita seda üles tõsta.

Muidugi väljendub ka selles, esmapilgul nii roosilises vaatepildis, nõukogude võimu ebanormaalsus. Üksnes ebaloomulikes tingimustes said eksisteerida säärased kultuuriinimesed nagu Muti romaanides. Mutt kirjeldab elu kupli all, kus ühest küljest ei pääsetud küll välja värske õhu kätte, kuid teistpidi kaitses kuppel oma floorat ning faunat ka vabas maailmas levivate mikroobide eest. Kui kuppel ära võeti, saidki need pisikud kogenematutele organismidele saatuslikuks. Muti raamatu teises pooles järgneb surm surmale nagu mõnes Shakespeare’i verises tragöödias.

On veel üks romaanide sari, millega tahaks „Kooparahvast” võrrelda. Need on Dumas’ „Kolm musketäri” ja tolle järjed. Taas allakäik, mandumine, jõuetu võitlus pisikese argipäevaga, mis asendab ideaalidest laetud minevikku. Vananemine. Muide, ka „Kolme musketäri” tegevus toimub ju teatud mõttes diktatuuri tingimustes — vägevale kardinal Richelieule ei maksaks tegelikult midagi neli uljaspead puruks litsuda, kuid ta siiski säästab neid, lubab end karistamatult trotsida nagu mõni sõbralikumat sorti julgeolekumees Kuku klubis. Seevastu romaani „Kakskümmend aastat hiljem” tegevusajaks on suur kardinal surnud ja Prantsusmaal levib omamoodi „laulev revolutsioon” ehk fronde. Kuningas on alaealine, uus peaminister nõrk. Nüüd oleks justkui võimalik teha suuri tegusid, nüüd pole enam kedagi keelamas, aga millegipärast läheb kõik teisiti, vastupidi, nüüdsest hakkab kõik äparduma. Ja Dumas’ musketäride-sarja viimases osas „Kümme aastat hiljem” leiab juba aset kõigi lootuste täielik kokkuvarisemine, on saabunud pudukaupmeeste ajastu ning vanadel musketäridel pole seal kohta. Enam ei vajata isepäiseid kangelasi, vaid käbedaid õukondlasi. Üksteise järel kaovad nad areenilt, lähevad ajalukku nagu kooparahvaski. Hiiglane Porthos mattub kaljude alla ja kuulus kirjanik Tõusumäe Mati joob end surnuks.

Kes jäävad? Need, kes alanduvad täitma uusi reegleid ja uute isandate tujusid, nagu näiteks romaani minajutustaja Juku, kes omal ajal tõlkis vana-iraani keelest, nüüd aga töötab seltskonnaajakirjanikuna. Omal kombel üritab ta küll nüüdki „kooparahva asja ajada”, sokutades seltskonnaüritustel ja kokteilipidudel kohmetuid kultuuriinimesi rahameeste ja poliitikute kõrvale, et noodki sel kombel pildile pääseksid. Üldse kõik, mida endised koopainimesed uues maailmas ette võtavad, mõjub Mutil halenaljakalt. Justkui oleks karule kleit selga pandud. Tõeliselt sirgeselgsed vana aja inimesed tapavad end ära või joovad surnuks. See on ainuke viis oma väärikust säilitada. Sest matused on alati ilusad, sinna kogunevad kõik, kes veel elus; tulevad kadunukeste vanemad ja uuemad pruudid ning hetkeks on kõik taas nii nagu enne…

Alles jääb veel ka Teedu Tärn, tõepoolest meisterlikult voolitud tegelaskuju, kellesarnast me Muti varasematest romaanidest ei leia. Sest varem Mutt lihtsalt ei pannud sääraseid inimesi tähele! Parteitarikatest polnud midagi kirjutada, see hall mass liikus mööda omi radu ja konutas igavatel pleenumitel, uljalt huilgav kultuuriinimene, kes oli tulnud Kuku klubist välja värsket õhku hingama, ei kinkinud säärasele tühisusele pilkugi. Aga kui ajad muutuma hakkasid, ilmnes seesuguste tegelaste hämmastav kohanemisvõime. Tahke keha ei võta teatavasti selle anuma kuju, kuhu ta asetatakse, tema jääb ikka iseendaks ning puruneb, kui teda liialt kitsast pudelisuust sisse üritatakse toppida, aga tatt mahub igalt poolt vabalt läbi ja sobitub kõigega. Nii ka Teedu Tärn. Alles on ta parteiajaloo õppejõud, siis aga juba Eesti Vabariigi parlamendisaadik. Ning iseenesest pole Teedu üldse paha inimene. (Ma ei saa midagi parata, jällegi kerkib vastukaaluks silme ette Oksaneni „Tuvide”-raamatu ilge Edgar Parts, ainult kõikvõimalikest pahedest koosnev peletis.) Ei, Teedu on hoopis tagasihoidlik ja pelglik nagu metskits. (Oma lihtsameelsuses meenutab ta ehk koguni „Elu allikate” Arved Mahtrat.) Tema ei tee kellelegi paha, ta ei tee üldse mitte midagi ja tänu sellele elus edasi hõljubki nagu kaalutu võililleseeme.

Ja lõppude lõpuks jääb alles ka Pekka, kooparahva kodusoomlane, kes tõi suletud kupli alla kummalisi lõhnu ja helisid kusagil kaugel-kaugel eksisteerivast „päris elust”, kus riik ei maksnud luuletajale priskeid summasid ning raamat tuli tihtipeale välja anda oma kulu ja kirjadega. Kooparahvale tundus asjade säärane korraldus absoluutselt ebamoraalne, Pekkale aga täiesti tavaline. Nüüd, kui Eesti Vabariik on eksisteerinud rohkem kui 20 aastat, võiks loota, et selliseid kainelt mõtlevaid Pekkasid hakkab tekkima meilgi. Mutt neist veel, tõsi küll, ei kirjuta. Tema klaarib arveid oma põlvkonnaga ja tõmbab sellele joone alla. Tal on möödunud hiilgusest kahju, seda on tunda, aga samas poleks ta Mihkel Mutt, kui ta sellesse ühtlasi irooniliselt ei suhtuks. Sest kui vabamõtleja Illimar hakkab aastate möödudes üha enam aadete ja ideaalide asemel hakklihast ja tumedast õllest kirjutama, kas see ongi nii suur õnnetus? Kui nüüd Lutsu tegelaste seast analooge otsida, muutub Arno Tali aja jooksul lihtsalt kellamees Libleks. Aga ka Lible oli ju tore mees.

Mutt on oma kaasteelised üles tähendanud, ja see, mis leiab aset näiteks Noku klubis või „Mustas puudlis”, pole enam tema teema. Ka Luts ei kirjutanud Paunvere uuest põlvkonnast ja Dumas lõpetas oma suurromaani d’Artagnani surmaga. Rolling Stones’ilt ei oodatagi stiilimuutust, Mick Jagger teeb laval ikka samu trikke ja Keith Richards ei võta kunagi sõrmest pealuuga sõrmust. Vana kuld jääb vanaks kullaks.

Ja Mutt on ikka Mutt. Jumal tänatud.

 

4. jaanuaril korraldati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni sünniaastapäeva tähistamiseks seminar — murdeluule hommik. Adsoni loomingust rääkis ja muusikat tegi Lauri Sommer. Ürituse korraldas Õnne Kepp.

8. jaanuaril arutas Eesti Kirjanike Liidu juhatus oma koosolekul jooksvaid küsimusi.

8. jaanuaril tutvustas Rein Veidemann Tallinna Keskraamatukogus oma ro­maani „Tund enne igavikku”.

9. jaanuaril peeti A. H. Tammsaare Muuseumis ja Kadrioru raamatukogus polaarkirjanduse päeva. Kõnelesid Rein Põder, Tiiu Speek, Tiit Palo ja Tiit Randla.

9. jaanuaril avati Eesti Rahvusraamatukogus näitus „Kingi vanale raamatule uus elu!”, mis tutvustab e-raamatutega seonduvat.

10. jaanuaril oli Tartu Linnaraamatukogus külas raamatu „Minu Inglismaa: vana ja hea” autor Ann Alari. Õhtu korraldati koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

10. jaanuaril toimus Mustpeade maja keldrisaalis järjekordne muusika ja luule üritus „Taff Club”, kus luuletajana osales Wimberg.

11. jaanuaril esitles kirjastus „Ilmamaa” Tartu Kirjanduse Maja saalis John Updike’i romaani „Brasiilia” tõlget eesti keelde. Kõnelesid tõlkija Ann Must, samuti Mart Jagomägi ja Piret Bristol.

11. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli aulas ja 12. jaanuaril Tallinnas Hopneri majas kontsert sarjast „Heli ja keel”, oma luulet luges Maarja Kangro ning kanti ette Raimo Kangro heliloomingut.

16. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „Tõniselaupäev” esinesid Kirjanike Liidu saalis „Maalehe” luuletajad Sulev Oll, Mati Soomre ja Jürgen Rooste, muusikat tegi Kaarel Kõivupuu.

17. jaanuaril oli Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis seminar „Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”. Seminari juhtis Kalju Tammaru. Kõnelesid Aleksei Kelli, Indrek Ibrus, Kärt Nemvalts, Karmen Linask, Erik Mandre, Kalev Rattus, Indrek Hargla, Yrjö Ojasaar, Airika Hallik, Asta Trummel ja Mart Jagomägi.

22. jaanuaril korraldati Tartu Kirjanduse Majas õhtu „Nava talu luule”. Esitleti kaht luulekogu — Jaak Kõdari „Homme on minevik” ja Maria Helen Kännu debüütraamatut „Üle ääre”. Luulet lugesid Raivo Adlas ja Aire Pajur.

23. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „EUROOPA ehk lendav tsirkus valmistub hüppeks” esitlesid (:)kivisildnik ja kirjastus „Ji” Urmas Vadi romaani „Tagasi Eestisse”, Veiko Märka jutukogu „Armastuskunsti suured võlurid” ja fs-i luule valikkogu „100% fs”. Esinesid autorid. (:)kivisildnik andis Martin Plaserile üle luulepreemia „Pilet Parnassi bussile”. Järgnes Alar Sudaki näidend.

24. jaanuaril loeti Eesti Draamateatri Esimese lugemise sarjas Liis Aedmaa ja Kätlin Padesaare näidendit „Pärlivedaja”, esitasid Pääru Oja ja Külli Reinumägi, kes oli ka lavastaja.

24. jaanuaril esitleti Eesti Rahvusraamatukogu Austria saalis Daniel Glattaueri romaani „Igavesti sinu” tõlget eesti keelde. Sõna said Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaalide juhataja Leili Naan, Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andersoo, Austria suursaadik Eestis T. E. Renate Kobler, kirjastuse „Varrak” peatoimetaja Krista Kaer ja raamatu tõlkija Piret Pääsuke. Katkendeid luges Tambet Tuisk.

24. jaanuaril esinesid Tallinnas Kännukuke raamatukogus Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv.

24. jaanuaril esitles Mihkel Mutt Türi Kultuurimajas oma romaani „Kooparahvas läheb ajalukku”.

25. jaanuaril anti Vene Teatris Aino Pervikule üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemia raamatute „Proua O imekspanemised”, „Kirjatähtede keerukas elu”, „Klabautermanni mure” ja „Rändav kassiemme” ning jõudsa kirjandusliku tegevuse eest.

25. jaanuaril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus teadusseminari „Libertinism Balti kirjanduses ehk valgustusajastu erootikast”, mida juhatas Ulrike Plath.

26. jaanuaril pälvis Olev Remsu romaani „Supilinna poisid” eest Albu valla Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia.

29. jaanuaril vestlesid õhtul „Tule tagasi, Lembit” Tartu Kirjanduse Majas Marko Kompus ja Mehis Heinsaar.

29. jaanuaril toimus Nurmenuku raamatukogus üritus sarjast „Писатель пришел в гости к нам”. Vene keelt emakeelena kõnelevate gümnaasiuminoortega kohtus Maimu Berg. Kohtumist juhtis Igor Kotjuh.

29. jaanuaril esietendus Tallinna Keskraamatukogu suures saalis Heidi Sarapuu kirjutatud ja lavastatud näidend „Kui me elasime raamatukogus…”. Tallinna Keskraamatukogu ja Variuse teatri koostöös valminud etendusega tähistati Anton Hansen Tammsaare 135. sünniaastapäeva.

30. jaanuaril esitles Rein Tootmaa kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu saalis jutukogu „Filtrita Camel”.

31. jaanuaril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus arutusel Kaur Riismaa luulekogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Külas oli kirjanduskriitik Brita Melts, vestlust juhtis Maia Tammjärv.

31. jaanuaril esines ajakirja „Võšgorod” peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja Laagna raamatukogus ettekandega Aleksandr Solženitsõni loomingust loengusarjas „Keelatud raamat”, mida korraldavad Tallinna Keskraamatukogu ja Eesti PEN.

31. jaanuaril esinesid Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas ajakirja „Plug” toimetajad Olesja Bõkova ja Dan Rotar. Muusikat tegi Ruslan PX.

Õnnitleme!

 

18. veebruar — Tatjana Hallap 85

18. veebruar — Mihkel Mutt 60

27. veebruar — Mart Trummal 60

 

Estica

 

Prantsuse kirjastuselt „Attila” ilmus äsja Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” tõlge prantsuse keelde (L’homme qui savait la langue des serpents, tõlkija Jean-Pierre Minaudiere).

 

29. jaanuaril ilmus USA kirjastuselt „Bitter Oleander Press” Kristiina Ehini kakskeelne luulekogu „1001 Winters / 1001 talve” Ilmar Lehtpere tõlkes.

 

 

Poola mainekaim kirjandusauhind Nike anti läinud aastal välja juba kuueteistkümnendat korda. Finaaliseitsmikusse pääsesid üks luulekogu ja üks proosakogu, kaks publitsistikaraamatut, kaks elulooraamatut ja üks esseekogumik. Ning auhind läks viimasele, Marek Bieńczyki (sünd. 1956) „Näoraamatule” (Książka twarzy). Teatud mõttes oli see preemia kirjandusele endale, jutustamise kunstile. Bieńczyki „Näoraamat” on tegelikult metaromaan, jutustus lugemisest ja lugejast, kirjutamisest ja kirjutajast. Marek Bieńczyk ütleb kohe raamatu algul: „Kirjuta, aga ela ka natuke. Kirjuta, aga ära unusta, kui kiiresti möödub elu. Kirjuta, aga ära unusta elada, sest elu ei saa lasta hukka minna. Kes — kirjutavatest ja elavatest — ei ole kuulnud selliseid nõuandeid, neid iseendale jaganud, end nendega petnud, piinanud? Öeldakse, et on aeg kirjutada ja aeg elada, et siin ootab sind mets ja seal meri. Kui tihti tundub „tõelisena” elu teisel pool, isegi teisel pool seina, toas, kus pole raamatuid, metsarajal jalgrattaga, tundmatul lennuväljal, kuhu just maandub lennuk. Ent keha mäletab, ärkab keset ööd ja pimedust ning mõtleb meie eest välja järgmise lause, millest hommikuks on ehk järel vaid riismed. Keha mäletab: kui ta tõuseb, lülitab ta korraga, masinlikult, veel haigutades, sisse espressomasina ja arvuti; keha mäletab, ja ehkki teeb veel mingeid toiminguid, lõikab leiba või räägib telefoniga, süüvib ta täienisti teksti, mida parajasti kirjutame. Ja nii möödub elu, kui lühike see ka poleks, kui habras ja ikka piisavalt ära kasutamata. Ei saa lahutada füüsilist olemust ja sõnastatust, keha ja lauset. Ei saa elada kiiremini ja kirjutada vähem.” Bieńczyki esseeraamat on kirglik autobiograafia, selles on nii andunud lugejat kui ka elunautijat. Raamatus on kõrvuti Flaubert ja Chandler, Coetzee ja Baudelaire, „Winnetou” (lapsepõlve esimene raamat) ja „Ulysses”. Marek Bieńczyki esseid lugedes kerkis millegipärast kohe pähe Kalev Kesküla „Elu sumedusest”. Need kaks raamatut tunduvad olevat kuidagi vaimusuguluses. Seda enam, et Marek Bieńczyk on üks Poola hinnatumaid veinikirjanikke. „Näoraamat” on nagu peegel, milles heiastub autori pale, kaasaegne maailm ja kirjanduse mõõtmatu avarus. See on ühtaegu rafineeritud ja rahvalik. Me kurdame, et tänapäeva kultuur koosneb justkui lahusolevatest ja omaette eksisteerivatest maailmadest (või tagatubadest). „Näoraamat” — eklektiline raamatute raamat — näib ületavat barjääre, ta ühendab kirjandusžanre. Võib oletada, et ta ühendab ka väga erinevaid lugejaid.

Nike lugejate preemia läks Andrzej Franaszekile Czesław Miłoszi biograafia eest (Miłosz. Biografia), mis oli juba pälvinud Kościelski kirjandusauhinna. Czesław Miłosz, üks neljast poolakast, kes on saanud kirjanduse Nobeli, sõitis oma 93 eluaasta jooksul läbi pool maailma (Šeteniai, Siber, Tartu, Vilnius, Varssavi, Pariis, Berkeley, Kraków). Franaszeki biograafia on julge ja ilustamata, ta toob lugeja ette Miłoszi elu ja loomingu laia panoraami, kus on käsitletud keeruka isiksuse kõiki tahke. Franaszek on esimene, kes kirjutab nii üksikasjaliselt Miłoszi tragöödiatega pikitud eraelust. Franaszek on öelnud: „Ma olen endiselt veendunud, et lähimineviku poola kirjanduses, kui rääkida ande skaalast ning hingelise, intellektuaalse ja emotsionaalse elu skaalast, pole kedagi, kes oleks võrreldav Miłosziga.” Franaszek töötas tuhandeleheküljelise eluloo kallal kümme aastat, enne seda oli ta tuntud eelkõige Zbigniew Herberti luulet käsitleva monograafia „Tume allikas” (Ciemne źródło, 1998) autorina. Ka Herberti monograafia tõi talle Nike nominatsiooni. Praegu kirjutab Franaszek Zbigniew Herberti elulugu.

Nike finaali jõudis ka teine elulugu — Krystyna Czerni „Nahkhiir pühakojas. Jerzy Nowosielski biograafia” (Nietoperz w świątyni. Biografia Jerzego Nowosielskiego). Jerzy Nowosielski (1923—2011) oli tuntud graafik ja maalikunstnik, ikoonikunsti suur asjatundja (sotsrealismi ehk siis stalinistlikul ajal tegeleski ta sakraalkunstiga), aga ka filosoof ja õigeusklik teoloog. Raamatu pealkiri on tuletatud Tadeusz Różewiczi arvamusest Nowosielski kohta: „Nowosielski maalikunst on otsekui mantel „taevase” ja „maise” armastuse õlul. Maalikunstnik nende kahe armastuse vahel meenutab mõnikord inglit, aga mõnikord nahkhiirt, kes ripub mahajäetud pühakoja keldris.” Nowosielski oli religioosne kunstnik, kes maalis julgeid erootilisi pilte, inimene nagu mälestussammas, kuid kõigi oma nõrkuste ja lõhestatusega. Muuseas, Miłosz viitab Nowosielskile oma „ABC-s” (kirjatükis „Bioloogia”): „Jerzy Nowosielski sõnul, kelle (õigeusklikku) mõttelendu ei pidurda katoliiklaste harjumuspärane mõtteviis, võtsid sakslased, filosoofide rahvas, endale XX sajandil üsna raske ülesande: nad üritasid praktikas tõestada, et meie kujutluspildil inimolendist kui jõule allutatud loomast peab olema ka mingi tagajärg. Ning nad rajasid Auschwitzi.”

Ainus finaali jõudnud luuleraamat oli Eugeniusz Tkaczyszyn-Dycki „Nimed ja lipud” (Imię i znamię). Tkaczyszyn-Dycki on juba Nike laureaat, seda 2009. aastast. Tema iseloomustuseks võib öelda, et ta ei simuleeri siirust, ei hüsteeritse. Räägib luules „luule tulutusest”, mis silub maailma karedust.

Proosaraamatutest pääses finaali Magdalena Tulli jutustustekogu Włoskie szpilki, kus autor käsitleb Poola Rahvavabariigis elava poola-itaalia perekonna lugu. Tõenäoliselt tuleks pealkiri tõlkida „Itaalia (kõrge) kontsaga kingad”, aga raamatut lugemata ei hakka ma täpset vastet pakkuma. Magdalena Tulli sai selle teose eest tänavu Gdynia kirjanduspreemia.

Lühidalt veel kahest publitsistikateosest. Filip Springeri põnevalt kirjutatud „Miedzianka. Kadumise lugu” (Miedzianka. Historia znikania) vaatleb Alam-Sileesia seitsme sajandi vanuse linnakese Miedzianka maa pealt kadumise lugu. Venelased kaevandasid seal aastail 1948—1952 uraani, kaevanduste põhjustatud kahjustused olid ettekäändeks, et linnake maatasa teha.

Teine finaali jõudnud reportaaž oli Małgorzata Szejnerti „Kilpkonna maja. Sansibar” (Dom żółwia. Zanzibar), kus muu hulgas käsitletakse homo sovieticus’e sündroomi sellel saarel, kus 1960. aastatel hakati kommunismi ehitama. Szejnert on ka varem Nike finaali jõudnud — 2008. aastal Sileesia kaevurite linnakesest kõneleva publitsistikaraamatuga „Must aed”.

 

 

Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.

„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.

Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et kui Jumal ise miski tükiga kirjastusse suvatseks ilmuda, ei pääseks temagi mööda toimetajast.

Meie nõudlikumale lugemisturule tuli aga hoopis kirjastuses „Jumalikud ilmutused” kaante vahele haaratud ja korralikult toimetatud, et mitte öelda pakendatud Aleksander Mülleri sõnaloome. Imeliku lühiproosakogumiku „Jumal, kes oli näinud koeri” esikaane värviliselt fotolt vaatab vastu musta pearäti ja nahktunkedega autor, temast lahutamatud prillid ees ja liitrine viinapudel käes. Ei moluta see mees kusagil plangu ääres põõsa jahedas vilus, vaid istub tsiklimeeste kultusliku Harley Davidsoni sadulas. Nõnda ka tagakaanel tagantvaates ning sama motiivi on mustvalgesse rastrisse hajutatuna kasutatud mitut puhku veel sisemistel lehtedel, üleminekuks omaette palade nagu väikeste tsüklikeste vahel. Sisukorrast võib lugeda, et neid peatükitatud osiseid on kokku 21, ning kohe meenub, et kunagi avaldas Aleksander Müller ühes almanahhis luuletsükli pealkirjaga „Atškoo Tiinale”. Hästi ei mäleta, et Mülleri Sass oleks eriline rattataltsutaja olnud, ent seisva tsikli otsa passib ta vanuigi küll, on ta sinna roninud siis omapäi või raamatu talituse juhatusel, kuidas tahes. Lk. 17 tunnistab autor: „Ehkki ma pole veel jõudnud tõetundmuseni, ei kahetse ma ka midagi, ehkki olen praegu veidi üle kuuekümne vana tarikas. Peaaegu pime, tasakaaluhäiretega ja jäsemed tõrguvad teinekord aju käsklusi vastu võtmast. Mõnikord ajab vihale, aga siis mõtled, et siin ilmas tuleb ju kõige eest maksta.” Tõepoolest, ka Vaino Vahing on öelnud umbes kümme aastat tagasi, et tead — oma loomingu eest pead sa maksma oma tervise, kannatuse ja eluga.

Jah, raamatu „Jumal, kes oli näinud koeri” palendust vaadates tuleb tunne, et üks rokipeer on „Kormoranide” mängufilmist meie kirjandusse astunud. Tegelikult pole Mülleri Sass kaugeltki mingi piiratud väljundiga rokkar, kes üritab ühe käega kitarri tinnida ja teisega vahelduseks midagi kirjutada. Sel puhul meenub, et Mülleri vastuvõtmine Kirjanike Liitu tekitas 2007. aasta veebruaris väikese tormi veeklaasis: EKL-i tollase juhatuse hääled jagunesid peaaegu pooleks, keegi jäi targu erapooletuks ja Sass sai napilt sisse. Niisiis johtub siit üks oluline küsimus Mülleri suuremasse pilti paigutumise asjus: kui tõsiseltvõetav ta kirjanikuna üldse on? On ta „kah kirjanik”, poole sulega pullivend, või ikkagi täisvereline isepäine ja erilaadne nišimees? Vahemärkusena olgu kohe öeldud, et siin vaadeldav „Jumal, kes oli näinud koeri” on Aleksander Mülleri neljas kaantevahe, varem on ilmunud luulekogu „Vilus on jahe” (2001), luule ja lühiproosa paunik „Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese” (2006) ning lühiproosakogumik „Sokk bordellis ja teisi karupunne” (2008). Aga ka neli-viis heli- ja lauluplaati. Ansamblites noor Mülleri Sass 1960.—1970. aastatel alustaski, sealhulgas legendaarses Suugis, jätkates sooloartistina, sai kooripoisina leivale „Vanemuise” teatrisse, tegi sutsakaid ka draamalaudadel ja filmides, avaldas luuletusi omakirjastuste almanahhides, sai kuulsaks Tartu bluusikõrinal. Niisiis on mees tegutsenud mitme muusa väljal.

Nüüd on aga viimane aeg lõpetada ümber pudrupoti käimine, asuda sisu kallale ja vaadata, millest Müller oma neljandas raamatus kirjutab. Seejuures on vaja silmas pidada tsitaati (lk. 17), et „olen praegu veidi üle kuuekümne vana”. Siit võib täiesti loogiliselt tuletada, et „Jumal, kes oli näinud koeri” on kirjutatud pärast „Sokk bordellis” ilmumist (2008) ja lõpetatud umbkaudu 2010. aasta kevadel. (Käsikiri seisis kirjastuses „Umara”, aga selle juht Arvo Pesti lahkus siitilmast septembris 2010 ja „Jumal, kes…” ilmus aasta hiljem (:)kivisildniku seadistatud „Ji” trükipressi alt.)

Väga üldiselt võib ju märkida, et „Jumal, kes oli näinud koeri” sisaldab vabavärsilisi luulesutsakaid, proosaluule maiguga miniatuure ja etüüde, absurdiandmist ning killurebimist.

Aleksander Mülleri loomes on nähtud sarnasusi Daniil Harmsi meetodiga. „Jumal, kes oli näinud koeri” asjus kirjutab Jan Kaus 2012. aasta „Loomingus” nr. 3, lk. 405: „Siin liidetakse kokku mälestuslikkus, fantaasialend, sõnamõnu, esseistlikud võtted ja esitatakse seda kõike Daniil Harmsi vaimus, nii et küsimus, kui palju on neis jutukestes tõde ja kui palju väljamõeldist, kas Mülleri isa oli ikka mees ristleja „Aurora” legendaarsete kahuripaukude taga, muutub ebaoluliseks. Esile tõuseb palade sürreaalne, hüplev, vabalt seostav jutumõnu, mida esitatakse ragiseva ja mahlakalt lõhnava huumoriga.”

Kausi väidetuga tuleb nõustuda, on esitust Harmsi vaimus, aga Harmsi tihti vägivaldse ainega pikitud palad on Mülleri pehmelt heitlikust joonest kindlama käega ekspluateeritud, vormiteadlikumalt komponeeritud. Mülleri viimase raamatu esikaanel tiitli all on märge „memuaarid” ja niisama ainult pullipanemisena ei maksa seda võtta, sest Mülleri miniatuurid on sageli omaelulugu jutustavad fragmendid. Kuid Mülleril pole üldse võhma. Rääkimata romaani või novelligi „täisjooksmisest”, ei suuda ta oma palades tihtipeale korralikult sadat meetritki lõpuni joosta, vaid hüppab, pigem köögerdab nagu jänes ühe põõsa alt teise alla. Aga seda on huvitav lugeda, sest pöörded on ootamatud, naljakalt rabavad. Vähem oluliseks vajub teksti siht, ja mingigi kompositsioon, mis ju nagu tundukse vahetevahel palades olevat, võis paika loksuda iseenesest, sest Mülleri kirjutamises on tunda improvisatsiooni. Harms hoiab sulepead raudses haardes ja raiub oma jutukangasse lugejat ehmatama mõeldud räigusi, samas kui tuulest aetud meelel Mülleri kirjapulk jõnksleb lugejat õrritades nagu tuulelipp. Harms on masinlikult oinalik, Müller määgivalt lambalik.

Aleksander Mülleri loomingu puhul peab silmas pidama, et autor on selgelt artistliku hoiakuga nii oma elus kui kunstis, ning selle epateerimise ja stiliseerimise taga võib aimata loova hinge soovi olla iga hinna eest teistest erinev — kas või kentsakalt ja vahel narri moodi. Punnitada ja konventsionaalset mõõdutunnet hoida Müller ei viitsi. Pole raske aimata, et ta kirjutab oma sõnamõnuga justkui pahandust teinud ja sellest heameelt tundev patsaan, tungipõhise lustiga. Müller ütleb ise ka: „Tegelikult polegi siia järele juttu enam tarvis. Ongi mu jutud lühikesed. Aga ei suuda lõbust loobuda. Terve öö ei saanud magada. See lugu piinas.” (Lk. 41.) Kindlasti on temas oma maitsekompass, mis keerutab esteetiliste tõekspidamiste heitlikku osutit. Kui Müller on oma loomingulises köögis suutnud ka heakodanliku lugeja jaoks keeta portsukese täiesti söödavat suppi, siis ilmtingimata viskab ta viimaks taldrikusse peotäie pipart ja knopkasid või suisa rögastab mõnuga taldrikusse.

Raamat algab paari luuletusega ja tunnistusega, et selle pealkiri on parafraas Dino Buzzati jutustuse „Koer, kes oli näinud Jumalat” pealkirjast. Kahjuks ei selgu ka miniatuurist „Jumal, kes oli näinud koeri” (lk. 130—131), miks see pealkiri on valitud, vahest aimub ainult pala tegevuskeskkonna mingi sarnasus Buzzati proosa aegruumi atmosfääriga. Peab ka märkima, et Müllerit inspireerinud Buzzati novell on mahukam kui parafraseerija terve raamat ning selgeks saab hoopis see, et Buzzati ja Mülleri vahel polegi mingit seost. Jääb vaid kahtlus, et Müller on lihtsalt pulli pärast Buzzati pika novelli pealkirja pea peale pööranud, ja kinnistub aimdus, et Müllerile on sümpaatne pigem koer kui Jumal.

Selles pole midagi eriskummalist. Tähelepanelikult koeri vaatlevate inimeste hulgas on levinud arvamus, et koer nagu tahakski inimeseks saada, tema kaudu jumalale lähemale pürgida. Kuid see on pelk arvamus, inimese edevusest tulenev enese arengutahte projitseerimine endast justkui madalamale olendile. Tegelikult pole mingeid teaduslikke tõendeid, et inimene oleks jumalale lähemal kui koer. Viimasel ajal on levinud hoopis hämuteaduslikud väited, et koer tunnetab inimest palju rohkem ja mitmekesisemalt, kui viimane endale ette suudab kujutada. Seega võib koeral olla ka palju kuumem otseliin jumala juurde kui inimesel ning hoopis inimene peaks püüdlema jumala poole koera kaudu. Uhkus ja eelarvamus on ummistanud inimese paljud tunnetuskanalid, ta on lootusetult loodusest võõrandunud. Inimesest rikutud koeral on need kanalid veel poolenisti lahti ja ta tunnetab ürgaja jumalat kas või läbi udu. On küllaltki loogiline, et jumal püüab inimesele läheneda koera kaudu või kujul ja Müller võiks täiesti vabalt oma järgmise jutukogu pealkirjaks panna „Jumal, kes tahtis saada koeraks”.

Lk. 23 sedastab autor: „Igal asjal peab olema oma iva. Aga kui iva on selline, mis ei idane ega mädane, on juba tegemist ülima andetusega.” Ei tea, kas just ülima andetusega, aga andepuudusega, toppamisega, takkujooksmisega, sumpamisega küll. Paraku peab seda mõnikord ka Mülleri enda puhul täheldama, sest vahel kostab ta tekstist õõnsast kõminat, sisutühja müra. Idaneks nagu veidi, aga puhkemine jääb ühepäeviku sähvatuseks öös (lk. 34, 56, 76, 84, 100). Teisal on ta Harmsist oma mõttega elegantsem, kui kirjutab halastamatult lihtromantikule näkku lüües: „Kuskilt otsast tuleb armastus. Kas on see omamiskihk, ilutahe, lembus? Nojah. Ei täpselt tea! Neid omamisinstinkte võiks ju veelgi leida. Arvan siiski, et armastus on vabatahtlik tahtmine ori olla. Ja vastuarmastus on see, kui iseendas aktsepteeritakse väidet: „Oh suur jumal, ma olen ju orja teenija!”” (Lk. 30.)

Vägivalla-ainelises palas „Doktor Hollimar Veidriku elu ja tobe surm” on kenasti linnulennult kirja pandud lööva puändiga absurd, aga lõppu ikkagi jäetud seletav liigliha, mis ajab kogu puhta vormi raisku. Mülleri palad on liiga lühikesed, et lubada endale astendatud puänti. Palja improvisatsiooniga seda sappa ei keevita, oleks vaja rohkem ajusid liigutada.

Poliitika ja ühiskonna asjus on autor eufemistlik, uduajavalt kaudkujundlik või trafaretne, vilistab läbi lillede kulunud viisil. Huvitavam on memuaarne ollus, mille omaelulooline autentsus pole üldse tähtis, nagu arvab ka Jan Kaus.

Fekalismi esteetikat ega ekskrementide vaimsustamist kogus „Jumal, kes oli näinud koeri” ei ole, veidike on aetud Jumala/jumala asja, aga seda subjekti/objekti pole eraldi teemana sule alla lahkamiseks tiritud. Raamatu üldine fragmentaarsus on vaheldumisi häiriv ja paeluv, ja ju see peab siis nii olema. Karmim kriitik võiks öelda, et raamatuke on vormilt hõre, aga sisult see-eest mitte kuigi lahja: jätkusuutlikult mõru keedus, kus rammusad rupskitükid sees. Igatahes künatäis vängemat väetist meie kirjanduspõllule. Ja mis sellest kõik edasi võrsub — ega seda tea vist Jumalgi.

 

 

Eda Ahi: „Maskiball”.

„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.

Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel (näiteks kirjandusrühmituse „Purpurmust org” koosseisus) kui ka ETV „Luuletuse” saates (ERR arhiivist saab vaadata kümmet salvestust; kõik on tekstidena esindatud ka esikkogus). Tema luulet on avaldanud end „eesti kirjanduse kasvulavana” määratlev ajakiri „Värske Rõhk”, samuti ajakiri „Vikerkaar”. „Loomingus” Eda Ahi loomingut veel ilmunud ei ole.

Ligikaudu kaks kolmandikku „Maskiballis” avaldatust on niisiis hoolsamale luulehuvilisele juba varasemast tuttav. Luulekogu ei tekita ometi mingit korduvustunnet, pigem teeb heameelt nagu kauaoodatud vana sõbra küllatulek. Et hinnang raamatu kohta kohe algatuseks hinge pealt ära öelda, pean tunnistama, et hulgal ajal pole mul töist ja tõsist lähenemist nõudva kirjandusteosega olnud nii huvitav aega veeta. Valdavalt rütmilis-riimilist luulet sisaldavas kogus väärib sisu kõrval tähelepanu ka vorm, samuti raamatu üldised kompositsiooniprintsiibid ja kujundus (mille eest tuleb kahtlemata tänada ka taustajõude, toimetajat ja kujundajat). Kõik on läbi mõeldud, sestap on tulemus ühtekokku terviklik ja kena.

Tänapäeva eesti kirjanduses on riimiline luule valdavalt nähtus, mis lisaks puht-tekstilistele ajab veel mingeid muid asju, kuuludes kas laulukirjutamise juurde (Jaan Tätte, Mait Vaik) või siis kohalikku identiteeti väljendava harrastus- ja murdeluule maile (Virve Osila, Contra). Nagu on märkinud Jürgen Rooste „Maskiballi” tutvustavas raadiosõnavõtus — „eesti luule on läinud valdavalt lodeva vabavärsi teed”.[1]

Kunstilisse peavoolu (kui sellist pedagoogilist lihtsustust tohib kasutada) kuuluvate luuletajatena kirjutavad eesti keeles rütmilis-riimilist luulet Doris Kareva ja Indrek Hirv. Kareva kirjutist läinud aasta novembrilõpu- „Sirbis”[2] võib pidada lausa paralleeliks kirjandusloos kanoniseeritud artiklile „Ühe vanakirjaniku kiri noorkirjanikule”, millega Anton Hansen Tammsaare 1938. aastal tunnustas Karl Ristikivi astumist „suurde” kirjandusse. Kareva tõmbab sirge ühendusjoone Eda Ahi ja Betti Alveri vahele; sedasama on teinud luuletaja ise „Maalehes” ilmunud usutluses. Ahi alverlikkust kahtluse alla seadmata tunnistan, et minul tekkisid seda raamatut lugedes kõige tugevamad paralleelid siiski Indrek Hirve varase luulega — seda nii vormi kui kujundite poolest. Hirve kaudu on seosed kahtlemata tagasiviidavad arbujateni, kuid kindlasti poleks õige piirduda Ahi luule asetamisega ainult sellesse konteksti. Ilmselt on see tunduvalt avaram. Eks luuleta Hirvgi: „üks õige luuletöö — see sõltub jambist”. Ka „Maskiballis” on valdavaks meetrumiks jamb; on daktülit ja trohheustki ning isegi näiline vabavärss („tallinn”) on tegelikult metroidne[3] ja järjekindlalt läbi viidud rütmiskeemi ning tüvekordustega.

„Maskiballis” leidub nii kulunud kui uusi riime, sekka ka makaroonilisi — siingi võiks tuua paralleeli Hirvega, kes riimis noores põlves uljalt ‘nabrast—svabrast’, tuues eesti luulekeelde suure tõenäosusega seal seni kasutamata sõna.[4] Eda Ahi riimib ‘laava’ ja ‘cava’, ‘mure’ ja ‘de jure’, aga ka ‘värss’ ja ‘kärss’, ‘küüti’ ja ‘leukotsüüti’, ‘tviid’ ja ‘partiid’. Kohati võivad sellised valikud anda koomilise efekti, kuid samas ka oma panuse eesti luule värskendamisse.

Tähelepanuväärsed on Ahi vormikatsetused — näiteks tõotab luuletus kujuneda sonetiks, kuid murrab ometi seda lubadust. Mõni kõrvalekalle klassikalistest vormireeglitest võib olla sama peen kui Villem Grünthal-Ridalal, kes, nagu on osundanud Maria-Kristiina Lotman[5], võis mõnikord lisada väikese vormivääratuse oma muidu klassikalisi skeeme järgivatesse luuletustesse paljalt selleks, et vormiteadlikule lugejale väikest sõbralikku müksu anda. Väga lihtsa näite stroofipiiride nihutamisel sündivast efektist pakub luuletus „põhjamaine”, kus autor tavalise 4+4+4 asemel skeemi 5+3+4 kasutades saavutab sama ridade arvuga märksa dünaamilisema tulemuse. Ka värsi- ja fraasilõpu kokkulangematus on paaris kohas kunstikavatsuse teenistusse rakendatud.

Levinuimaks riimialaseks vormivõtteks „Maskiballis” on rist- ja süliriimi vaheldamine kooskõlas väljendatava mõttega. Lembeid kooskõla-olukordi markeerivad süliriimid; ambivalentsemaid või ka iroonilist distantsi sisaldavaid olukordi ristriimid.

Sageli on luuletused „peegelsümmeetrilised” — keset luuletust on üks paaritu-riimitu rida, värsid sellest ees- ja tagapool moodustavad kumbki omaette mõttelise terviku, kuid mitte üksteise vormi kopeerides, vaid enamasti mingi pisikese nihkega riimsõnades või nende paigutuses. Kujutatava olukorra lahendamatust võib markeerida ka lihtsalt riimi ja paarikuta jääv rida, nagu näiteks „naiivse isanda” viimases stroofis.

Kujundite ja keelega mängimist kohtab selles kogus seevastu pisut vähem; üks näide metafoori kummastavast edasiarendusest on luuletuses „valhalla”: „…me pole enam surmal suus / vaid ammu juba söögitorus”. Isegi sellist romantilist klišeekujundit nagu ööbik üritab Ahi elavdada, mängides ta välja „päeviku” vastu. See katsetus, mis suubub eht-karevalikku „võimatusekstaasi”, pole vahest küll kõige veenvam, kuid eks ole sellise kujunditemängu õnnestumise või ebaõnnestumise üle otsustamine suuresti siiski maitseasi. Lihtsalt lahe ja alliksaarelik on luuletus „paranoia parandustöökojas”, millest, ma loodan, saab peatselt populaarne pala koolinoorte etluskonkursside repertuaaris.

Ent Eda Ahi sobib hästi jätkama ka XX sajandi teise poole esinduslike naisluuletajate rida: Viivi Luik, Doris Kareva, Triin Soomets, Elo Viiding, Kristiina Ehin… Sarnasusi Elo Vee varaküpse imagoga on nii sisulises kui välises plaanis. Tekstidest paistab pisut ka maarjakangrolikkust — intellektuaalne naine, sisemiselt hell, aga väljastpoolt ikka igaks juhuks irooniatõrvaga ilmastikukindlamaks tehtud. Kui veel paralleele laduda, siis rõivastuse pisiseikade kirjeldamise lusti poolest jätkab Ahi Maimu Bergi proosa traditsioone — akrüül, tviid, pehmed kindad, palitud ja sukad.

„tallinn” on luuletus, mis toob ühekorraga meelde nii Liisi Ojamaa kui Debora Vaarandi. Sarnased on nii teema, Tallinn, kui vaatenurk — linn naise pilgu läbi: pisut romantiline, aga ka natuke sünge ja ähvardav. Viide, et süü ja hirm on linnas tüdruku jaoks sama vältimatud kui rööpad trammile, kõlab kaasa Vaarandi „Tumeda tunneli” meeleoluga. Neid luuletusi soovitan küll kõrvuti lugeda.

Laiemasse ringi sõudes tuleb arvesse võtta luuletaja enda akadeemilist Brodski-huvi ning seoseid vene ja itaalia kirjandusega. Eksplitsiitselt on üks luuletus pühendatud Vergiliusele, kellega koos käiakse virtuaalset põrguteed; viiteid Vahemere-äärsete kultuuride tundmaõppimisele nii teoorias kui praktikas leiab veel siit ja sealt. Intertekstuaalsed seosed Eda Ahi luules on teema, mille täpsem eritelu peab jääma mõneks hilisemaks ajaks. Igal juhul loodan, et paari aasta pärast oleks juba põhjust seda mõnele kirjandustudengile seminaritöö teemaks pakkuda.

„Maskiballi” puhul kerkib ka toimetamise küsimus. Kas luulet üldse saab toimetada või kas seda on mõtet toimetada? „Värskes Rõhus” avaldatuga võrreldes on mõnes luuletuses kohendatud (s. t. vähemaks võetud) sõnastust, mõnes interpunktsiooni. Olen ka ise luuletoimetajana paaril korral kätt proovinud ja leian, et toimetaja päralt on eeskätt luuletuste valimine, nende struktureerimine koguks, järjestamine ja vajadusel ka sidumine. Iseseisvat motiivide muutmise ja stroofipiiride nihutamise praktikat ei julgeks kellelegi soovitada; aga põhimõtteliselt saab muidugi alati autori käest küsida, mida ta ühe või teise reaga on mõelnud, ning paluda tal oma mõtet selgemini väljendada, täpselt nagu teadusartiklit või mis tahes muud tüüpi teksti toimetades. Üks päris hea näide luuletoimetamise tänamatust tööst on „Maskiballis” lk. 57. Võrreldes „Värske Rõhu” versiooniga, on sellest kaks rida välja jäetud. Mõte on saanud universaalsem; kujundite sidumine konkreetse ajaperioodiga („nõukaaeg”) ja sedakaudu viitamine autori biograafilistele seikadele ei ole siin kindlasti hädavajalik. Kuid riimiskeemi on see väljajäte siiski augu teinud — keset luuletust on värss, millel riimipaarik puudub; see ei kvalifitseeru kuidagi ka „üksildaseks sümmeetriateljeks”, nagu mitmete teiste luuletuste puhul, kus seesugune vormivõte on algusest peale kavas olnud.

Kui aga lõpetuseks taas tekstidele lähemale minna, võiks põgusalt peatuda veel nende aistilisusel ja sedakaudu ka mina-konstrueerimise võtetel. Kujunditena kasutatud aistinguid vaadates tuleb tunnistada, et kontakt maailmaga on lüürilisel minal (aga ilmselt ka autoril) mitmekülgne ega piirdu kaugeltki ainult nägemise, lugemise või vaatamisega. Kohal on kuulmine (mis ei pruugi olla enesestmõistetav taju), maitsed, lõhnad, emotsioonid, kehalised aistingud, märkimisväärselt mitmed neist seotud intensiivse valgusega. Ühte luuletusse („*oo, rikas oli”) on kokku toodud nii valgus (pimedus), ümbrus oma terviklikkuses (miljöö), maitsemeeled, osadus toidulaua ääres ja sedakaudu ka vaikselt mõista antud kehaline lähedus, mis luuletuse lõpul leiab lahenduse pisikese armukadedusetorkena.

Aistingud omakorda juhivad meid küsimuseni ‘mina’ defineerimisest „Maskiballis”, kuna Eda Ahi luuletused kujutavad endast tugevalt isikustatud vaateid maailmale. Teatav enesekesksus võib tuleneda ka valitud vormist: eesti keeles on jambi väga mugav ja sobilik alustada mõne isikulise asesõnaga, mis luuletamise kui enesekohase žanri puhul on tavaliselt ‘ma’, ‘mu’, ‘su’. Võrdlus- ja tõendusmaterjali leiab hulganisti näiteks Indrek Hirve jambilistest teostest.

Eespool viidatud „Maalehe”-intervjuus ütleb Ahi oma raamatu pealkirja selgituseks ise: „Maskiball on traditsiooniliselt midagi sellist, kus inimesel on võimalik heita endalt oma tavapärane roll ja olla ükskõik kes. Ma arvan, et luuletuste abil võiks inimene näha maailma teistmoodi kui tavaliselt. Luuletused võiksid olla abiks, täpselt nagu maskid.” Kui vaadata lüürilise mina konstrueerimist „Maskiballi” luuletustes, siis enamasti on tegu siiski äratuntavalt naissoost ‘minaga’, kes defineerib end suhetes äratuntavalt meessoost ‘sinaga’. See suhe ei ole alati igatsevalt komplementaarne ega ka võitluslikult välistav; pigem püütakse näidata ‘mina’ kujunemist ‘sinast’ eemaldumise, iseseisvumise kaudu. Mõnes luuletuses defineeritakse ‘mina’ üsna otsesõnu lahutustehte, eituse, ilmajätu kaudu. Ilmekaks näiteks on „Romanss eluga”, kus isikustatakse nii elu kui surm, kes kumbki lüürilise mina vastu huvi üles ei näita.

Nii „*jah, küllap olen”, „portree” kui „plika” löövad puändina saba rõngasse: „aga kõige selle juures / nõrkuse ja alastuse // on mul vähemasti nägu / mida vajadusel kanda”. Niisiis on lüüriline mina igas olukorras üsnagi teadlik publiku juuresolekust, mis kahtlemata tõstab tema eneserefleksioonide taset ja kvaliteeti. Olulise ‘mina’-komponendina tuleb mitmes luuletuses esile ka sõnastamise vajadus („üks tunne mu huulil / virvatuli, mis kangesti sooviks / pääseda valla sealt kevadetuulil”).

Mõnes luuletuses defineeritakse ‘mina’ ka osana ‘meie’-isikust; ühendavaks ei pruugigi olla midagi muud kui põhjamaine depressioonikalduvus, kuid isegi sellelt aluselt sünnib positiivse maiguga ühtekuuluvustunne. Olgu või halvas, peaasi, et koos.

Kaarel Kressa sõnu laenates on „Mas­kiballi” tekstides loodav ‘mina’ „po­sitiivne rollimudel noortele nei­dudele”.[6] Suurima potentsiaaliga selles suunas on luuletus „*olen tüdruk sukasilmne”, mis mängib kõiksugu kenade rahvuslike stereotüüpkujunditega, nagu rukkileib, kärjemesi, meri, lumi, soo ja silmuselised koekirjad. Otsesõnu lugedes jääb mulje, et niimoodi võiks üks puhta põllekesega eesti neiu ennast Euroopas esitleda tõesti — kui just lõppu poetatud „silmakiri” luuletuse tähendust natuke teises suunas vedama ei hakkaks. Küllap võib iroonilise distantsi luuletusse sisselugemise jätta ka lugeja hooleks, kuid niisugused väikesed tõuked autori poolt ei tee kunagi paha.

Lõppkokkuvõttes võime tõdeda, et Eda Ahi on ilmselgelt veel üks arvestatav kandidaat eesti keele väljasuremise edasilükkaja keerukale, kuid madalalt tasustatud ametikohale. Loodetavasti kompenseerib selle töö iseärasusi loomis- ja lugemisrõõm.

[1]  Saade „Uus raamat” Klassikaraadios 30. XI 2012.

 

[2]  D. Kareva, Eks igaüks ise tea.  „Sirp” 30. XI 2012.

 

[3]  Tänan Ele Süvaleppa terminiosunduse eest.

 

[4]  ‘Svaaber’ on merenduslik termin ja tähendab trossiotstest punutud harja laevateki pesemiseks.

 

[5]  Ettekanne „Villem Grünthal-Ridala” Ridala päeval Muhu Muuseumis 10. VI 2005.

 

[6]  K. Kressa, Vormikorsett ei pigista, vaid toetab Eda Ahi debüüti. — „Eesti Päevaleht” 8. IX 2012.

 

 

 

Kell lähenes neljale, ostujuht märkas seda ja magus tunne vajus ta peale, kõrvetades ta südant või hinge või jumal teab mida. Oleneb sellest, kui luuleliseks minna. Ta silmitses raamitud pilti arvutiekraani kõrval, nihutades seda paremini vaatevälja. Stuudiofoto esmamulje ei andnud ruumi kahtlusteks. Kõik viitas professionaalsusele ning kvaliteedile. Isegi raam foto ümber andis tunnistust heast maitsest, milles kaasaegsed moetrendid segunesid ootamatul moel põhjamaise kokkuhoidlikkusega. Vähemtähtsad polnud ka kolleegide heakskiitvad noogutused, kui nad juhuslikult tema töölauast mööduma pidid või mõne dokumendi või lepingu üle mõtteid vahetades oma pilgu korraks pildile unustasid.

Kuid ühel korral oli ometi juhtunud midagi sellist, mis sundis ostujuhti endale etteheiteid tegema. Oleks ta paremini oma meetünni kaitsnud, poleks tõrvatilk sinna kunagi teed leidnud. See oli üks tema uusi kolleege, kes ühinemise käigus veidi suureks paisunud osakonnas kuidagi liigagi häirivalt silma torkas. Too jultunud mühakas, kellest tänaseks võis õnneks juba minevikuvormis kõnelda, haaras kord ostujuhi laualt raamitud päevapildi oma haisvatesse kätesse, ja keerates seda küll üht- küll teistpidi, turtsatas mingi igavesti rahuldamata skepsisega: „Millise naisteajakirja kaanelt sa selle välja oled lõiganud?”

Paar sajandit varem oleks ostujuht nurjatu kolleegi sedamaid duellile kutsunud ja ta isiklikult kesklao vastuvõtuterminalis maha lasknud. Ta kujutas ette tõstukeid, mis intsidendist välja tegemata, ajagraafikute poolt pealesurutud igaveses hirmus lohistaksid lõhutud laipa edasi-tagasi, maalides oma ratastega betoonile abstraktseid veremustreid, milles tulevased kunstikriitikud üksmeelselt tuvastaksid industriaalkunsti esimesi veriseid sammukesi.

Aga et oli kahekümne esimene sajand, tuli ostujuhil solvang maha pesta meeste tualettruumis, kus ta niiske lapikesega puhastas iga ruutmillimeetrit oma naise ja tema süles istuva pojakese truult naeratavatelt kujutistelt. Õnneks kinkis elu talle veel ühe võimaluse oma haavunud tunnete rahustamiseks. Vahetult pärast intsidenti kutsuti ostujuht ostudirektori jutule. Peale ebatavaliselt pikka ja konfidentsiaalset neljasilmavestlust väljus ostujuht kabinetist salajase ülesandega, mis oli meeldiv ja ohtlik, õigustades ühtlasi tema enda valitud käitumisstrateegiat. Kui lõpuni aus olla, jagas ostujuht oma ülemuse umbusklikke oletusi. Kolleeg oli hiljuti autot vahetanud (juba teist korda viimase paari aasta jooksul), kiitnud kõigile oma uut korterit Kadriorus (kolides sinna Õismäelt) ja hakanud kandma ülikondi, kuigi tööstusharu kirjutamata etikett seda sugugi ette ei näinud. Kõigele lisaks tundus kollane värv tema parema käe kahel sõrmel, mille vahel alalõpmata suitses uljas sigaret, üha tumenevat. Sellest hoolimata, et sigaretid ise samal ajal aiva peenemateks täiustusid, nagu viitasid moodsad ingliskeelsed sõnaühendid nende usaldusväärsust taotlevatel pakenditel. Kui kolleeg köhatas, tabas tähelepanelik kuulaja selles iseäralikku närvilist varjundit, ja see salalik sisin, mis järjekordse köhatushoo lõpetas, juhatas iga amatöördetektiivi fantaasia elu tumedatele miiniväljadele.

Ostujuht aimas ohte, mis võisid teda varitseda, kui ta ülesandesse kergekäeliselt suhtuks. Kuid peale isikliku kättemaksu, mida võis vabalt defineerida ka postindustriaalseks kahevõitluseks, innustas teda võimalus omaenda positsioone betoneerida. Teisisõnu, kaks kärbest ühe hoobiga: pori- ja tsetsekärbes.

Kolleegi vahelevõtmine osutus üllatavalt hõlpsaks. See ahne lurjus polnud hügieenist justkui midagi kuulnud, jättes oma tumedatest tegudest räpaseid jälgi kõikjale, kuhu aga kämmal ulatus. Täpselt samuti, nagu ka ostujuhi süütule perepildile. Veel kord sisendas ostujuht iseendale: sellises ametis ei tohi hetkekski pead kaotada. Vaid kaine meel ja askeetlik pingutus tagavad vastupanu ahvatlustele, mis tänu teenistuse eripärale praktiliselt iga päev sinu soovidepuul küpsevad. Kui kolleeg oli harjunud sirutama kõhklematult kätt kõige priskemate viljade järele, siis ostujuht, kes hoidis end lausa kristliku enesepiitsutajana tagasi, noppis vaid neid kõige väiksemaid, paludes iga kord kõrgematelt jõududelt (kelle volitatud esindajana ta kujutas ette ostudirektorit) andestust oma loobumusele allumatu patu eest.

Kolleeg vallandati vaikselt. Sest lisaks varga häbistamisele ei langenud sugugi mitte pisem häbivari organisatsioonile endale, kes sellist alatut lüpsi mitme aasta jooksul hoomata polnud osanud. Väljendamaks oma lojaalsust, esitas ostujuht lisaks kolleegi paljastavale uurimistööle ka ettepanekud sisekorra karmistamiseks, eesmärgiga kaitsta organisatsiooni edaspidiste ärakasutamiste eest. Uue reeglistiku väljatöötamisel pidi ostujuht mängu panema kogu oma intellektuaalse kapitali. Tuumafüüsiku täpsusega disainis ta lõpuks protseduurilise kaitsemüüri, millest ainult tema isiklik snaiprikuul jälgi jätmata läbi suutis lennata. Ostudirektoril oli raske vaimustust tagasi hoida. Ta kinnitas eeskirjad ainsagi muudatuseta ja tõstis ostujuhi põhipalka kolm ja pool protsenti.

Kell sai täpselt neli, osakonna sekretär teatas külalise saabumisest ning ostujuht suundus kinnitõmmatud ribakardinatega koosolekutuppa. Seal ootas teda ühe keskmise mahuga tarnija müügijuht. Nad istusid teineteise vastu, ühel ees püüdlik, võiks isegi öelda, alandlikkusele kalduv naeratus, teine varjutas samal ajal oma sünge pilgu morni tõsidusega, olles juba ette skeptiline ja kahtlev kõikide pakkumiste ning ettepanekute suhtes, mis nende ees tarnija logoga kausta vahel tutvustamist ootasid. Nagu kaks teatrimaski — nutt ja naer — etendasid nad oma peensusteni lihvitud rolle veatu näitleja täiuslikkusega. Tuhandeid kordi samal laval läbimängitud samad rollid, publikuks ikka ja jälle vaid nemad ise. Ja etenduse lõpus alati mõtteline aplaus iseendale, selle juurde nägu, et ollakse vastasmängijale napilt kaotanud. Esitluse lõppedes lükkas tarnija esindaja kausta lootusrikkalt ostujuhile. See lappas mõtlikult tabelitega täidetud pabereid, sundides oma liigutused lausa ebamugavalt aeglaseks, kuni jõudis lõpuks ümbrikuni. Ta vaatas ümbriku sisse ja jäi mõttesse.

Pool aastat tagasi oli ta ostnud kolmetoalise korteri Mustamäele. Nüüd oli pojal oma tuba. Paari aasta pärast seisis ees kooliminek, poisile oli ruumi vaja. Olles naisega mõlemad pärit pealinna külje all haigutavast väikelinnast, leidsid nad kunagi perekonna eelarvele vastava ahta elamise Lasnamäe vanemast osast. Ei ostujuhile ega tema naisele Lasnamäe ei meeldinud. Liiga palju räägiti seal neile võõrast keelt, kahel korral lõhuti nende Nissan Almera ukseklaas, ühel korral said pikanäpumehed endale telefonilaadija ja teisel Koit Toome CD-plaadi. Ta oli aastaid võidelnud riskantse sooviga koguda sääste kiiremini ja rohkem, et teha selle linnaosaga lõpparve. Survet avaldas ka naine, kasutades selleks mitmekesiseid võtteid. Korduvalt leidis ostujuht õhtul koju saabudes naise teleri eest „Sügisballi” DVD-d vaatamas. „Siin ei saagi keegi õnnelikuks,” pomises naine haledas poosis just nii valjusti, et see ostujuhil märkamata ei jäänud, ning pühkis ei tea mis moel silma tekkinud pisara. Kui ostujuht öösel voodis naisele lähenes, kippus too meest tõrjuma ja nuuksus: „Ma ei suuda siin.” Ostujuht oli kimbatuses. Väljateenitud rahulduse ja une asemel jäi ta selili lamama, pilk mustas laes, ja kalkuleeris. Kui ta küsib iga kord kümme protsenti rohkem, viidates kas või inflatsioonile, ei tohiks see liiga suure jultumusena näida. Ta korrutas päevi ja kuid oma uue korrigeeritud hinnaga ja andis naisele lubaduse, et nad kolivad Mustamäele pooleteise aasta pärast. Ostujuhi otsusekindla tõotuse järel loobus naine küll „Sügisballist”, kuid öist lahkust hoidis endiselt vaka all. Naine töötas suures kindlustusfirmas ja teda peeti tema küll mitte liiga vastutusrikkal töölõigul üsnagi heaks spetsialistiks.

Ent hind on igal asjal. Ühel õhtul, päev enne poja sünnipäeva, möödus ostujuht koduteel väikesest mänguasjapoest. Müüja, noor temperamentsete liigutustega preili, tegi ettevalmistusi kaupluse sulgemiseks. Iga kord, kui ta keeras end ühele või teisele poole, lehvisid tema kaunid kastanpruunid kiharad sellise kutsuva graatsiaga, mida vaid šampoonireklaami turundusgurudel õnnestub petliku teleklipi jaoks lavastada. Kui müüja kükitas, et riiulitel külili vajunud loomakesi kohendada, joonistus ta puusadest, reitest ja säärtest midagi sedavõrd enneolematut, et ostujuhil tekkis raskusi nii hingamise kui nägemisega. Sealsamas, läbi klaasist poeakna, ilmutas talle ennast ilu uus definitsioon. Kõrgetel kontsadel. Suutmata ennast tagasi hoida, astus ostujuht kellukese kõlinal uksest sisse. Müüja tõusis, pöördus ostujuhi poole ja hetk hiljem otsis ta kassaaparaadi korpuselt tasakaaluks tuge. Talle avaldati armastust viisil, mida ta ka kõige sentimentaalsemas unenäos poleks suutnud ette kujutada. Üllatunud iseenda spontaansest, alasti ja avameelsest avaldusest, aistis ostujuht, kuidas miski lausa tulvab tema soontesse. Oli see adrenaliin või mõni muu virgatsaine, igatahes tundis ostujuht, justkui oleks löödud punn aastatega kogutud tünnitäielt elusiirupilt, mis nüüd mäsleva tsunamilainena kogu ta keha iharalt mürgitas. Oma tunnete tõestuseks palus ostujuht luba kinkida müüjale midagi poekese kaubavalikust. Veidi toibununa ja kiirustades valis neiu suuruselt keskmise, roosade kõrvadega pehme jänku, mille eest ostujuht tasus sularahas. Seejärel valis ostujuht pojale väikese, tõsise näoga karu, tasudes selle eest deebetkaardiga, mille kuldne kujundus neiu silmad meelalt veiklema peibutas.

Nädala pärast sai müüjast ostujuhi kallike. Seda tõendav protseduur leidis aset müüja üürikorteris, ostujuhi majast mõne minuti kaugusel. Kumbki ei teadnud, kuhu see kõik välja pidi viima. Igatahes juhtus sedaviisi, et nii mõnelgi õhtul, kui kallike jäi tõtt vahtima aknalauale lisandunud järjekordse jänkunukuga, analüüsis ühes teises korteris naine ostujuhi ärajäänud lähenemiskatseid, tolle kahtlaselt kiiret ja küllastunud uinumist ning otsustas edaspidi oma kindlustusstrateegiat veidi lõdvendada. Kui Mustamäele kolimine lubatud tärminil lõpuks aset leidis, rahunes naine täielikult, pühkides peast kõik sinna kogunenud ebamugavad oletused.

Ostujuht vaatas ümbrikusse ja mõtles. Ta elas nüüd koos naise ja pojaga Mustamäel, töökoht asus linna servas, aga selles, mis jäi lähemale Mustamäele, mitte Lasnamäele. Edasi-tagasi sõitmine polnud kuigi mõistlik. Aega ja raha, mis selleks kulusid, saanuks mõistlikumalt kasutada. Mis oleks, kui soetaks kallikesele samuti korteri Mustamäele. Esimese korruse ühetoalise tarvis võiks eelarve kokku saada ilma liiga suuri riske võtmata. Ta hingas sügavalt välja, surus huuled kriipsuks, sulges ümbriku, pistis selle paberite vahele ja lükkas kausta üle laua tagasi. Nüüd viibis laval kaks kurvameelset artisti. Näitemäng võttis dramaatilise pöörde, kuid tõele au andes ei olnud selles siiski midagi traagilist. Puhas müümise ja ostmise kunst, mille tipptegijaid treenisid ühed ja samad koolitusfirmad. Tavaline kommerts-wrestling, kus veriseks pekstud ninaga võitlejad peale areenilt lahkumist oma molud ketšupist puhtaks pesevad, et seejärel kõik koos sõbralikult kannuke õlut rüübata. Müügijuht ei tihanud läbirääkimiste atmosfääri konstruktiivset vaikust lõhkuda. Ainiti ostujuhile otsa vaadates ajas ta käe põuetasku ja tema tundlikud sõrmed otsisid õige märgistusega ümbrikku. Samal ajal kujutas ostujuht endast Lihavõttesaare kivikuju, manades näole sajandeid harjutatud monoliitse ükskõiksuse. Uus ümbrik osutus õigeks ning konspiratiivses vaikuses löödi käed. Üks entusiastlikumalt, teine lõdvemalt. See teine etendas teeseldud löödust, et hoida edasistes suhetes resultatiivset pinget. See oli käsikirjas sees.

Kell lähenes viiele. Ostujuhi peas kogus tuure võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli võtnud rohkem kui tavaliselt, enda positsioonidest kübetki loovutamata. Mis see siis oli? Ettevaatamatu sammuke allakäiguspiraalile? Tema, kes ta juba varsti kümme aastat võis tunda õiglast uhkust täiusliku enesedistsipliini üle, mis hoidis teda eemal kiusatusest rikastuda ebamoraalse kiirusega. Lausa molekulhaaval oli ta oma valgustkartvat koormist kokku korjanud, et organisatsiooni mitte kurnata ning vältida isiklikku vahelejäämist. Oma elu majanduslikud sihid oli ta mõelnud selgeks juba karjääri varajases staadiumis. Aastaid oli ta jälginud organisatsiooni juhtkonda ja aktsionäre ning hämmastunud nende aina rafineeritumate boonus-skeemide ja täitmatu dividendinälja üle. Tundes sisemist eetilist survet lojaalsusele, sepitses ta valmis strateegia, milleks ammutas inspiratsiooni tilkuvast kraanist. Nüüd aga, kui ta heitis veel kord pilgu ümbrikusse, mühises ta kõrvus lahtikeeratud kraanivee ähvardav kohin. Ta lõi kartma ning tõotas endale, et kallikese korteri järel keeldub mõnda aega ümbrikest üldse, vältimaks kokkupõrget oma kõlbeliste tõekspidamistega. „Väikesed sammud, väikesed sammud,” kordas ta endale nagu elukogenud alpinist jäise tipu jalamil. Ja kui juhtubki sekka mõni pikem, on hädavajalik otsekohe peatuda ja hinge tõmmata.

Möödus kuu ja just äsja oma kallima ikka veel armastuse etalonina mõjuvast rüpest väljunud ostujuht tõi kuuldavale rõõmusõnumi. Mustamäe korter on valmis oma kaunist perenaist vastu võtma. Kallike ei teadnud, mida vastata. Ta oli salamisi hakanud ennast vaevama kõiksugu küsimustega. Peamine neist kõlas nii: oot-oot, miks mulle see ostujuht üldse meeldib? Jah, ta võis ju tõesti kaunilt kõnelda, sättides õrnu sõnu ritta mitte nagu tarneahela lihast ja luust mutrike, vaid kui tõeline, sügava hinge ja madala tämbriga metsik poeet, kuid… kuid… Kui kainelt järele mõelda, siis võis poeesia valda ehk liigitada vaid mehe spontaanse etteaste lelupoe nunnude riiulite vahel. Kõik sellele järgnev oli ju tegelikult üsnagi tavaline keskmise meesolendi hale kiimajorin. Kallike polnud neis asjus sugugi vähekogenud. Ka ostujuhi hääl kõlas täiesti harilikult. Madalast tämbrist, mis kallikese tema arvukatele kogemustele tuginedes alati põlvist nõrgaks võttis, ei saanud ostujuhi puhul paraku juttugi teha. Kallikese põlved ei nõtkunud, nad kandsid teda kindlalt ja vankumatult. Ei tea, mis seal kassaaparaadi juures tookord juhtus, et tasakaal kadus. Ehk oli ta kontsaga linoleumi takerdunud. Ja veel. Kallikesele meeldisid treenitud kehaga tugevamat sorti mehed. Ostujuhi längus õlad, pehmevõitu musklid ja lootusetult vales suunas arenenud kõhukumerused ei aidanud just kirelõõma palangule kaasa. Ja siis need jänesed. Neid oli juba terve korter täis. Päeval ja öösel jõllitasid need karvased pikk-kõrvad küll aknalaudadelt, riiulitelt, kappidest ja diivanipatjade vahelt. Ta oli leidnud ühe väiksema isegi külmkapi munarestist. Igaüks neist totraist loomakestest pidi meenutama koos ostujuhiga veedetud lembehetke. Pikapeale hakkas kallikesel jänestest päris paha. Kord, kui ostujuht otsustas oma lõputut armastust avaldada tagantpoolt, surudes kallikese peadpidi patja, mille alt paistsid kellegi kaks pikka karvast kõrva, tundis ta ennast vägistamisohvrina, keda kümnete liigikaaslaste valvsate pilkude all pilastab keegi suur ja jõhker jänesetäkk. Ta ei tahtnud Mustamäele.

Ostujuhile tuli kallikese äraütlemine nagu välk selgest taevast. Oma pimedas ettekujutuses uskus ta kallikese olevat temasse vähemalt samal määral kiindunud, kui oli ta ise. „Võib-olla isegi rohkem,” sosistas talle tema lipitsev ego. Seda valusam oli kõike seda kuulda. Ei aidanud keelitused, ei sadu kordi ülekorratud armuavaldused. Kallike tõmbas jalad diivanile, ning käed tugevasti ümber põlvede, raputas järjekindlalt pead. Ostujuht tõi mängu kriminaalse statistika, esitas näiteid omaenda sõiduautoga juhtunud vandalismiaktidest, seejärel joonistas sõnadega Mustamäest pildi, millel õnnelikud mustamäelased ühise sõbraliku perena käest kinni hoides tantsu löövad ja rahvalikke laule lõõritavad. Kuid miski ei aidanud. Kallikese pea tõmbles ühele ja teisele poole nagu Duracelli patareidega lelul, mille reibas eitav kehakeel on valmis üle elama ka kõige rängemad globaalsed energiakatastroofid.

Kodus leidis ostujuht eest õnneliku peremudeli õnnelikud elemendid. Naine, kes ikka veel elas uue kodu vaimustavas lummuses, pühendas end täielikult väikekodanlike unistuste realiseerimisele. Igal õhtul sisenes ta töölt saabudes oma tõotatud kolmetoalisse eedenisse, ühes käes poja higine peopesa, teises mõni kaubandusvõrgust hoolikalt valitud nipsasjake. Ostujuht sundis ennast rahulikuks. Naise õnne tuli vaikselt taluda, vajadusel rõõmsalt kaasagi mängida. Ta imetles iga uut linikut ja vaibakest, kiitis uue retsepti järgi valmistatud kummalise maitsega roogi, paitas kannatlikult poja peakest ega pahandanud eriti, kui too uuest püstolist isale iminapa ribidesse kihutas. Õnnestunud päeva finaaliks ronis naine talle kahel järjestikusel korral otsa. Kahe vahekorra vaheajal, milleks ostujuht oleks tegelikult vajanud rohkem aega, kirjeldas higine naine imearmsat kollast serviisi, mille ta järgmisel palgapäeval kavatses neile soetada. Võtnud elult selleks päevaks maksimumi, vajus naine hetkega õndsasse unne, kus värvilised liblikad vahitornilike miljööde taustal talle öö otsa harfi mängisid. Kuid und jätkus sel ööl pehmes abieluvoodis vaid ühele. Kogu selle koduse tsirkuse käigus süvenes ostujuhis painav umbusk, mingi haiglane paranoia, justkui poleks ta ise oma saatuse sepp ning selle õnne valajat tuleks otsida kusagilt mujalt. Ta tõusis, läks elutuppa, leidis laualt ristsõna ja pastaka ning katsus sõnade maagilisse maailma põgeneda. Metsloom viie tähega, teine täht on Ä, lõpus S; Jaapani automark, keskel kaks S-i; Tallinna suurim linnaosa, algab LAS. Ta heitis ristsõna lauale. Kurat küll, kes teda narrib, raisk? Ta näperdas närviliselt pastakat ja ta pilk jäi sellele peatuma. Kollasel kirjapulgal ilutses Reformierakonna sinine logo. Ta puges hommikumantlisse, pistes pastaka selle taskusse, siis viskas tossud jalga, lõi Nissanile hääled sisse ja põrutas Lasnamäele. Kallikese ukse taga jäi ostujuht vihast vahutades seisma. Ei, ta ei lase uksekella, ta ei hakka põlvili paluma. Tema ei palu, teda palutakse. Lõppude lõpuks on ta ostu-, mitte müügijuht! Ja ta kirjutas kallikese uksele suurelt: LITS.

Ta oli juba esimese käigu sisse lükanud, et keerata ots Mustamäe poole, kuid miski hoidis hommikumantlis mehikest veel startimast. Ta väljus autost, otsis teepervelt paraja kivi ning heitis selle kallikese aknasse.

Järgmisel päeval ootas ostujuht kõnet. Ta ei kavatsenud hetkekski lahkuda telefoni juurest, aga reguleeris sellest hoolimata helina valjuse ülempiirini. See sundis teda võpatama iga kõne peale, kuid ekraanil vale helistaja nime nähes kadus tal igasugune tahe vastata. Ka järgmine päev möödus samasuguses ärritatud olekus, kuid saatus jättis ülesköetud ootustele ükskõikselt vastamata. Ülejärgmisel päeval üllatas ta üht väiketarnijat, lükates tagasi selle kõik kolm kasvava priskusega ümbrikut, lubades nende pakkumist sellegipoolest tõsiselt kaaluda. Tarnija lahkus ahastuses, ostujuhi ennekuulmatu käitumine ei saanud tähendada midagi muud peale ebaõnnestumise. Vaene mees kaalus kaht varianti: kas roomata tagasi ja koorida endal nahk seljast või võtta pagasiruumist voolik, kinnitada selle üks ots summuti külge, pista teine akna vahelt salongi, käivitada mootor, panna peale Ott Leplandi viimane plaat ja igaveseks minestada. Oleks ta vaid teadnud, kui ühesuguses väljapääsmatus olukorras tema ja ostujuht olid!

Kodus arenes idüll aina uutesse kõrgustesse. Naine oli teinud nädalavahetuseks plaane, tulles välja rõõmsa ettepanekuga külastada väljamaist lõbustusparki. Soe ja päikeseline suvepäev mõjus naisele julgustavalt. Sulnilt liibus ta ostujuhi vastu, näidates sellega oma jäägitut truudust. Ostujuht kobas samal ajal vaba käega telefoni, lülitades igaks juhuks sisse ka vibreerimisfunktsiooni. Poisike aga läks lausa segi. Oksendamiseni nõudis ta kõikide atraktsioonide korduvat kasutamist, trampides iga kord süüdistavalt jalgu, kui mõnele eriti hullule lõbumasinale vanusepiirangu tõttu ligi ei saanud. Apla tõuguna täitis ta end kõikmõeldava toiduks nimetatud sodiga, mis täieliku efekti saavutamiseks koosnes peamiselt suhkrust, küllastunud rasvadest ja tehisainetest, otseseks ja varjamatuks eesmärgiks igavene säilimine ja lakkamatu isutekitamine. Ostujuhi hämmelduseks lõi naine kõige selle juures vaid naerdes kaht kätt kokku, muutmata oma muretut suhtumist isegi siis, kui hiigelsuure suhkruvatiga poeg kogemata komistades kõhuli lendas. Midagi õudsemat oli raske ette kujutada. Tunnid möödusid, kuid naise ja poja lõbujanu kippus vaid hoogu juurde saama. Nad vedasid vaevatud ostujuhi tiiru, kus paks vuntsidega mees talle püssi pihku surus. Kuni ostujuhile haavleid kätte loeti, valis poeg kirevalt riiulilt auhinna, mille isa talle välja pidi kõmmutama. Selleks osutus poisiga enam-vähem sama mõõtu mängurelv, varustatud kahe salvetäie plastkuulidega. Ostujuhi snaiprivõimed pandi viimseni proovile, sest kõikide auhindade seas oli kõhedusttekitav tapamasin hinnalisim. Ta seadis küünarnuki toeks ja fokuseeris pilgu sihtmärgile. Tohoh, ehmus ostujuht. Tema ees ootas oma igapäevast kuuli ei keegi muu kui väike armsa näoga jänkuke. Ostujuht tõstis pea, vaatas segaduses ringi, kuid vuntsi julgustava noogutuse peale vajus tagasi sihiku kohale. Ta sihtis, võiks öelda, isegi arusaamatult kaua, enne kui vajutas päästikule. Kõlas hale plõksatus ja jänku vajus selili. „Veel! Veel!” nõudis poeg tema kõrval, suu šokolaadiga koos. Plõks! „Veel!” Plõks! „Veel!” Plõks! Plõks! Plõks! Plõks! Plõks! „Aitab!” See oli paks vunts. Käed puusas, ei paistnud ta enam sugugi nii sõbralik. Ta haaras ostujuhilt püssi, ulatas poisile mängurelva ja pööras sõnagi lausumata selja lõbutsevale perekonnale. Higist leemendaval näol kaastundlik pilk, hakkas ta pihtasaanud jänkukesi õrnalt ükshaaval püsti tõstma.

Ostujuhi kaenlaalused läksid märjaks. Ta tahtis juua. Kui ta läbi higihaisuse rahvasumma trügis, hakkas kogu see piiratud maailm karussellina tema häguste silmade ees keerlema. Kusagilt taevast laperdas alla määratu hulk ajakirjadelt rebitud esikaasi, kõigil oma veatut hambarivi näitamas tema lamedaks trükitud naine, siis kargas ei tea kust välja meetrine sõjamehike, kes hirmsa sõjahüüu saatel oma kuulipildujale hagu andis. Pöidlajämedused kuulid lõikasid vilinal läbi paksu seisva õhu, lõhestades juhuslikult ettejäänud ajakirjalehti, mõned kuulid tabasid ostujuhti näkku, põhjustades valu asemel häbi ja sügavat piinlikkust, ning jätsid nahale pruune kleepuvaid lärakaid, sest olid valmistatud ei millestki muust kui puhtast piimašokolaadist. Nägemusest poolpimedana komberdas ostujuht edasi, põrgates vastu pahaseid inimesi, kes tema silmis olid kõik kehastunud kurjadeks hiigeljänesteks. Siis kaotas ta tasakaalu, ja tühise sekundi jooksul, mis kulus langeval mehel vertikaalasendist horisontaali jõudmiseks, heiastus talle täiuslik süsteem tuttavatest puusadest, reitest ja säärtest, graatsilised kontsad nende all. Viimasel hetkel ilmus süsteemi pihale kellegi mehiselt lihaseline käsi ja seejärel lülitas ostujuhi aju ennast välja.

Ta toibus pereringis. Naine istus pingil, hoides mehe pead süles. Kui poeg nägi, et isaga on kõik korras, haaras ta püssi ja hiilis tagasi kohta, kus hetk tagasi hulk tuvisid oli kellegi mahapudenenud sõõrikuid nokkinud. Naine jälgis poega heldinult, silitades samal ajal hoolitsevalt ostujuhi pead. Ostujuht tundis, kuidas telefon taskus vibreerib. Ta koukis selle välja ja luges sõnumit: „Olgu, tulen homme korterit vaatama.”

Järgmisel päeval, pühapäeval, teatas ostujuht vajadusest korraks töö juurde põigata. Naine kergitas kulme, langetas lehe, kuulas mehe selgitused ära, pidas neid enam-vähem usutavaks ning lubas pojaga sedaaegu jalutama minna. Ilm püsis suviselt ilus, ja roheline Mustamäe pakkus uutele asukatele endiselt avastamisrõõmu. Ostujuht võttis suuna Lasnamäele. Parkinud auto kallikese maja ette, silmitses ta tolle akent. See oli uus ja korralik. Maja seina juurest rohust leidis ostujuht mõned killud ja see tõi tema näole vaevumärgatava naeratuse. Ta vajutas uksekella ning uuris samal ajal korteri ust. Talle tundus, et see on üle värvitud. Kallikest nähes tundis ta meeletut soovi toda emmata, suudelda tema puusi ja põlvi, suruda oma huuled tema kaelale, ent kallike tõrjus ostujuhi pehmelt, kuid kindlameelselt endast eemale. Nad sõitsid vaikides, ostujuht hingas nii tasa kui sai, tahtmata nohisemisega silma paista. Talle tundus, et kallike on veelgi kaunimaks muutunud. Lausa vastupandamatuks. Ostujuht vaagis armukadedalt selle muutuse võimalikke põhjusi. Kas oli kallike järele mõtelnud, mõistuse arukale kutsele järgnenud, ja kindlana oma lõpliku otsuse õigsuses, targalt õitsele löönud? Kui nii, siis pidi see ju ikkagi olema ostujuht ise ja tema uus Mustamäe korter, kelle kasuks ihaldatud iluetalon lõpuks otsuse oli langetanud. Või oli siin mingi trikk? Kusagil on keegi teine, keegi tugevam, ja ostujuhti kavatsetakse vaid häbematult ära kasutada. Kelle käsi puhkas seal pihal nii koduselt? Kogemata lükkas ta sisse vale käigu, nii et mootori valulik möiratus sundis neid mõlemaid võpatama.

Ta parkis Nissani viiekorruselise maja äärmise trepikoja ette. Nad väljusid autost, kallike uuris läbi päikeseprillide maja korrastatud fassaadi, tõmbas roosa huulepulgaga üle muigavate huulte, vaagis pilguga kõnnitee serval parkivaid automarke, hindas ilupõõsaid majaesisel murusiilul. Kui nad majja sisenesid, kraaksatas katusel hõbekajakas. Ostujuht avas esimese korruse korteri ukse ja nad sisenesid kitsasse esikusse. „Mitu tuba?” küsis kallike. Need olid tema esimesed sõnad. „Üks,” vastas ostujuht ja tundis kohmetust. Roosaks võõbatud seintega toas, ses ainsas, polnud kuigi palju mööblit. Väike riiul, kuhu võis mahutada pisema teleka ja mõned nipsasjad ning raamatud, vaip, mis oleks võinud olla suurem ja pehmem, tugitool, mis paistis küll üsna korralik, kuid polnud kindlasti mitte uhiuus. Ja siis lahtikäiv diivanvoodi, tõenäoliselt Sotka suvelõpukampaaniast. Ning sellel kaks padjakest. Seina kaunistas raamitud mustvalge pilt mingist suurlinnast, ilmselt New Yorgist, sellise võis internetist igaüks vabalt leida ja veidi parema printeriga välja printida. Kallike katsus diivani vetruvust, võttis siis sellel istet, tõstis ühe hurmava jala üle teise, pani käed rinnal risti ja vaatas ostujuhile küsivalt otsa. „Nii?” Ostujuht tõstis vabanduseks käe, ruttas kööki, kust kostis kapiuste närvilist kolinat, ja naasis, käed selja taga. Kallikese kulmud tõusid, ülejäänud keha jäi endiselt suletud asendisse. „Ma armastan sind,” ütles ostujuht ja tõstis enda ette suurima mängujänese, mida kaasaegsest kommertssüsteemist leida võib. Kallike ei uskunud oma silmi. Ostujuht lähenes talle, hoides ettesirutatud käte vahel kohutavat jänest. Kallike ei pidanud vastu, ta kargas püsti, haaras ostujuhilt karvase eluka ja heitis selle aknalauale. „Mis sul on nende jänestega?” Samal hetkel kostis akna tagant õuest kellegi lapsikult õnnelik hüüatus, ning enne kui toasviibijad sellele tähelepanu oskasid pöörata, kõlas kärgatus ning purustatud aknast paiskus kilde kõikjale põrandale, imekombel kedagi vigastamata. Kallike kattis kõrvad ja kükitas kähku maha. Ka ostujuht vajus kummargile, muutudes ühe hoobiga näost valgeks. Mõne sekundi järel taastus vaikus ning ta hiilis akna juurde, piiludes välja õhukese kardina tagant. „Issi!” All maja ees seisid tema poeg ja tema naine. Püss poja käes seletas kogu intsidendi. „Issi, mina lasin ka jänese maha!” Ostujuht tõmbus seina varju. Mis asi see on, mis kuri saatan siin ometi vägesid juhatab? Äkiline valusööst sundis teda nurka kerra tõmbuma, ta kuulis ukse paugatust, ta pea hõõgus palavikus, vett, ta vajas külma vett. Vaevaliselt vannituppa tuigerdanud, avas ta kraani, kuid vett ei tulnud rohkem kui paar piiska. Ostujuht peksis kätega vastu segistit ja torusid, kuid midagi ei juhtunud. Vett tuli kraanisuule ikka tilkhaaval. Milline alandav narrus! Vett oli vaja. Kiiresti. Ja väljas seisis poeg oma püssiga ning naine oma vastamist nõudvate küsimustega. Tema oli siin koos mahalastud jänesega, keset klaasikilde ja häbistavat ebaõnnestumist. Ta tammus minuti kitsas esikus, võttis siis südame või pigem selle riismed rindu ja avas ukse. Tulgu mis tuleb. Ostujuht leidis taskust võtme, ja kui ta selle lukku torkas, et üks häbistav peatükk oma elust igaveseks kinni keerata, jäi ta silme ette kauni roosa huulepulgaga kirjutatud sõna: DEBIILIK!

 

*

Milline kergus tiivas

või õlanukis!

Milline kutse silmade

tuletukis!

Milline malbus kehas,

kus on pühakoda!

Ainult… elu on terav

kui oda.

Tungib läbi silmast,

tiivast ja õlast,

mälu ajatust

karmavõlast.

*

Otsisin tähtedest sõnu. Või

kirjutasin neid sinna?

Lasksin endast kõik lahti,

kes libistas minna

pilveks, kes tuuleks,

kes kimalaseks,

Kes tuli tagasi

kodukaseks,

kes jäi püsima latva,

kes rohtu.

Ükski ei hoomanud

enam eluohtu.

*

Pimeduse piir

venib

kesköö

väljadeni.

Hommikul on öö

koomas.

Valguse tank

ta poole roomab.

Avab ta peale

turmtule.

Surm

tuleb.

*

Suu nagu lageraie,

naeratus unub.

Mööda nägu käib ämblik

ja punub

halli udujat võrku,

et püüda

kinni

kõrkus.

Et püüda kinni

haudvaikus.

Tunda on sõnade

eelmaiku.

*

Midagi rohelist läbib mind.

On see hellus?

Noor tuul ärkab

noortes lehtedes ellu.

Tulbid laulavad soolot.

Nartsissid hõiskavad valgust.

Olen kevade keskel

keset elu algust.

Keset elu tormakat

pealetungi.

Minagi avan veel

üksikuid pungi.

*

Surm, ära viska kinnast,

see jääb minust maha.

Mu hing ei ole kipsis

ega lahas.

Mu hing alles hiilgab

särjesära.

Lepime kokku,

duell jääb ära.

*

Mu mälestused tulid peole,

kus söödi kringlit ja keeksi.

Nad ise palusid minult,

et selle peo neile teeksin.

Nad tulid kes kepi, kes kepita,

keda toodi kanderaamil.

Üks mälestus tuli kohale

uppunud sõjapraamil.

Nad pidasid pidulistele

pika tervituskõne,

aga see, kes tuli sõjast,

hüüdis: nõme!

Siis mängisin neile viiulit,

et luua meeleolu,

kuid juba tuias uni ringi

nende väsinud kolbakolus.

Nad tahtsid minna koju

oma kalmusse tagasi

ja ka mina ei teadnud enam,

olin ülal või magasin.

Ma viisin kalmule lilli,

ma austasin mälestusi,

aga nemad vaatasid vastu

põlevil silmil kui susi.

Neil kasvasid äkki kihvad

ja jõuline lõualuu,

ulg kurgust tuli kuuldavale

või tuli see suust?

Ma pagesin kabuhirmus

huntidest kaugemale

ega suutnud ikka veel uskuda,

et mu minevik oli vale.

*

Oi, kuidas kasvab rohi!

Kõik rohtub.

Rohus on

ohtu.

Rohus on rohkem

umbrohtu kui vaja,

lokkab juba üle

käiguraja.

Umbrohi on äkki

taevaks mu kohal.

Pimedus

vohab.

*

Ma lendan taeva poole,

ma ei tea, mis ootab mind ees.

Mu liblikalend on kerge,

nagu kerge oli mu meel.

Nagu kord olid kerged mu mõtted,

mu ümber oli liblikalend,

mu mõtted kasvasid ise

ja kasvatasid end.

Nüüd kohtan oma mõtteid taevas,

nad ei page enam mu eest,

nad päästavad nüüd ennast

liblikavõrgu seest.

*

Me kodud, ka kohad, ka koplid

ja karjatänavad

on kadunud kaduvikku

ja taevas tänavad

oma koduhaldjaid, kes hoidsid

neid tuleviku eest.

Nad maa peal olid mudas,

olid tehisjärve sees.

Nüüd on nad olematud,

mu käes krigiseb kriit,

kui kirjutan taevas üht silti —

ÕNNETEE VIIT.

*

Kes tuleb valguse sisse,

valgusest välja ei jää.

Talle pähe tuleb valguse nägu,

suhu valguse vägev hääl.

Ta silmades terve taeva

valguse tulepild.

Iga sõna, mis kukub ta kurgust

on kiirgav kild.

Ta ise on väle kui välk,

ta süda on pikselöök.

Päev ta ümber on hele-hele,

kuid veel heledam on öö.