• Arhiiv 28.08.2023

    Kirjanik loeb. Urmas Vadi

    merle

    Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima, lugemine läks väga vaevaliselt, kirjutamine veelgi hullemini ja kogu kool oli jube vastik koht, nii et ma olen ka enamiku juhtumisi ja inimesi sellest koolist ära unustanud. Senimaani tuleb keegi minu juurde ja teeb juttu ja räägib, et käisime ühel ajal koolis, kas sa mind ei mäleta? No tõesti, ei! Ja kui mäletaksin, mis see annab, käisime koos ühes ilgelt nõmedas kohas, ja siis?
    Mul on senimaani lugemistes pausid sees, vahel loen ühe raamatu teise järel ja siis mingi kuu mitte midagi, kuidagi heitlik on see asi, justkui unustaksin taas lugemise kui sellise. Ja see paus tuleb vist alati peale seda, kui olen lugenud midagi nii head, et ei usugi, et keegi suudab veel midagi sellist või samaväärset luua. See on sarnane sellega, et kui oled leidnud endale kallima või südamesõbra, siis ei hakka ju kohe endale uut sõpra otsima, see oleks nagu reetmine.
  • Arhiiv 24.08.2023

    Tänapäeva ukraina kirjanduse traagilised leheküljed

    merle

    Sõda Ukrainas algas 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa tungis Krimmi, sama aasta kevadel okupeeris Venemaa osaliselt ka Donetski ja Luhanski oblastid. Ukraina alustas alade deokupeerimiseks terrorismi­vastast operatsiooni (ATO). Sellest ajast saati on sõda ukrainlasi mõjutanud otseselt ja kaudselt, saanud nende igapäeva osaks.
    Toon mõned näited. 2022. aasta kevadel esines festivalil HeadRead luuletaja Ija Kiva (sünd. 1984), kes pidi 2014. aasta suvel põgenema Donetskist Kõjivisse. Donetskis oli ta sündinud, üles kasvanud ning lõpetanud ülikooli – ehk siis oli ta sunnitud maha jätma kogu senise elu.
    Lvivis sündinud ja muusikalise hariduse saanud Vassõl Slipak (sünd. 1974) oli Pariisi Rahvusooperi solist, ainulaadne bariton, kes liitus ATO-ga, et võidelda oma riigi vabaduse eest. 2015. aasta suvel läks ta sõtta ning mõnda aega jagas oma elu Prantsusmaa ja Ukraina vahel: laulis lepingulised partiid Pariisis ära ja sõitis siis tagasi rindele.
  • Arhiiv 23.08.2023

    Modernsus ja autentsus, paralleelid ja hüpped

    merle

    Tiit Hennoste on ehk enam kui keegi teine eesti kirjanduse ja kultuuri uurijatest püstitanud järjekindlalt küsimust selle kirjanduse modernsusest. See modernsuse-­küsimus pärib eesti kirjanduse Euroopasse ja laiemasse maailma kuulumise järele. Kuidas me selle tegeliku või kujuteldava Euroopa või maa­ilmaga suhestume, missugune on seal meie koht, kelle läheduses see koht paikneb ja kas me oleme eestlastena neile ikka võrdsed partnerid, kes teevad tõelist oma­näolist maailmakultuuri? Hennoste järelepärimiskirg lähtub filosoofiliste küsimuste ringist, mille juured viivad vähemalt valgustusaega. Selle probleemide­ringi juhtküsimuse võiks sõnastada järgnevalt: mida tähendavad XXI sajandi alguses ühe kultuuri jaoks autentsus ja autonoomsus? Olen Hennoste vaatenurka modernismile paaris kirjutises juba puudutanud. Uurija mahuka artiklikogumiku „Ilo ja elu” ilmumine annab põhjust teema üle veel kord järele mõelda.
  • Arhiiv 14.08.2023

    Looming 8 2023

    merle

    Triin Soomets | *olen siin külas / *oleva ookeanis jt luuletusi
    Toomas Haug | Juturääkija (Talker). Fragmente
    Juta Kivimäe | Tammeuksed
    Ostap Slõvõnskõi | Õde / *Vabaduse köök on räpane jt luuletusi
    Maimu Berg | Madame B röövimine haisvas linnas
    Riste Sofie Käär | *sa oled ilus nagu noor nats jt luuletusi
    Jana Maasik | kaheksateist
    Mikk Tšaškin | Tuletõrjemäng. Seitse päeva Eedenis
    Peep Ilmet | Ilmerii / Rubaiid
    Priit Uring | Alter ego. Kvintessents, teekond maailma lõppu
    Talvike Mändla | *Tulen endasse tagasi jt luuletusi
    Eeva Park | Anguilla anguilla
    Indrek Tenno | Kosmos kiigutas hälli
    Häniläne | Verrev täi
    Kirjanik loeb. Urmas Vadi
    Tiit Hennoste | Elu ja hirmud kirjanduse kärgperes. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus
    Indrek Ojam | Modernsus ja autentsus, paralleelid ja hüpped. Eesti ­kirjanduse ja maailmakirjanduse suhte metafoorsest kujutamisest
    Tänuga sõpruse eest! Bernard Kangro ja Salme Raatma kirjavahetus aastatel 1993–1994
    Janika Kronberg | Raps ja Tulimuld
    Anna Kaare | Luuletused aastatest, mil oli võimatu kirjutada luuletusi
    Christofer Kivipalu | Kui halli lisandub värvi
    Vilja Kiisler | Sõnu vähe, pointi palju
    Eve Pormeister | Kuldlõikeline lapsepõlvemaa
    Märt Väljataga | Manifestid ja ismid
    Kroonikat
    Igor Kotjuh | Tänapäeva ukraina kirjanduse traagilised leheküljed
    Enn Veldi | Austusavaldus Varblasele

  • Arhiiv 13.08.2023

    Kes tuleb kirjanduse Eesti meistriks?

    merle

    Juhan Voolaid: „Ülikorvpalluri loomine”.
  • Arhiiv 13.08.2023

    Igapäeva ilu leidmine ja loomine

    merle

    Veronika Kivisilla: „Kuni armastus peale tuleb 3.0”.
  • Arhiiv 10.08.2023

    Bernini inglid

    merle

    Kuidas saavad ühe väikese inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian mööda Trastevere tänavaid lonkides. Varakevadine Rooma oli teisipäeva pärastlõunal inimtühi. Eredast päikesest hoolimata mõjus linn kalgina, tänavaplaatidest õhkuv külmapuhang ja tuule jäised okkad torkisid läbi mantlivarruka käsivarteni. Hetk tagasi oli ta läinud üle jõe. Silla keskel, parempoolsel jalakäijate rajal, seisis räbalaisse mässitud naine, kes viskas enda ümber sagivatele kajakatele saiatükke. Kümned linnud laveerimas õhukihtides, üles-alla liikuv valge noodistik. Vivian peatus ning jälgis seda episoodi mõned minutid ohutust kaugusest. Kajakasümfoonia toon oli ärev ja kriiskav, mõjus hirmu­tavalt. Kas heidu­tasid teda kajakate verejanulised sööstud või võimalus, et kummaline naine teda kõnetab.
  • Arhiiv 07.08.2023

    Kroonikat

    merle

    4. juuli kirjanduslikul teisipäeval esitles Marko Pajević teost „Poeetiliselt mõtelda”. Autoriga vestles tõlkija Jaanus Sooväli.

    8. juulil toimus Saaremaal Tagaranna V kirjanduspäev. Kirjanduspäev algas Taga­rannas Kipri talu õues lühinäidendiga, mille lavastasid Maimu Bergi novelli „Hloptšik” põhjal Raivo Adlas ja Piret Kuub. Üles astusid Leelo Tungal ja Maarja Kangro, Valdur Mikita ja Andres Raag. Muusikat tegid Rein Orn ja Lembit Uustulnd ning Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Pille Kannisto luges ette lastejutte ja Tauno Vahter tutvustas Vaino Vahingu jutukogu „Meeter riiet tüdrukule”. Keraamikanäitusega „Mere puudutus” esines Mall Kivimaa.

    11. juulil kuulutati välja Wolfson Poetry Chapbook Prize, mille pälvis Triin Paja, kelle luulekogu „Sleeping in a Field” ilmub kirjastuses Wolfson aastal 2024.

    11. juuli kirjanduslikul teisipäeval vestlesid Jonathan Haidti raamatust „Õiglane meel” Mihkel Kunnus ja Siim Lill.

    13. juulil toimus Pirita raamatukogus luule­piknik, kus esines Maarja-Liis Mölder.

    14. juulil esitleti Tartu Kirjanduse Majas Kir Bulõtšovi teost „Professor Kozarini kroon”. Raamatu koostaja ja tõlkija Jüri Kallasega vestles Joel Jans.

    18. juuli kirjanduslikul teisipäeval vestlesid Mihhail Bulgakovist Paavo Matsin ja Siim Lill.

    22. juulil jagas Eesti Ulmeühing 26. korda Stalkeri auhindu. Parima romaani auhinna pälvis Joel Jansi „Ajudraiver”. Parimaks lühiromaaniks tunnistati Manfred Kalmsteni „Täheraua saaga” ja parimaks lühijutuks Meelis Krafti „Elurikkuse kaitseala”. Parima tõlkeromaani auhinna pälvis Alastair Reynoldsi „Pahupidi pööratud” (tlk Tatjana Peetersoo), parimaks kogumikuks tunnistati Roger Zelazny „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud” (tlk Juhan Habicht, Arvi Nikkarev, Sash Veelma, Piret Frey, Andrus Igalaan), parimaks tõlkejutustuseks Martha Wellsi „Kõik süsteemid punases. Mõrtsukboti päevikud” (tlk Maarika Luts) ja parimaks tõlgitud lühijutuks Roger Zelazny „Mees, kes armastas faiolit” (tlk Juhan Habicht).

    27. juulil toimus raamatupoes Utoopia salongiõhtu, kus peeti ettekandeid raamatute põletamisest ning kanti ette luulekava.

  • Arhiiv 07.08.2023

    Ma pole konformistina kunagi olnud võimekas

    merle

    Ma tutvusin Andrei Hvostoviga omajagu kurioossetel asjaoludel. Oli vist september 2010, Kadrioru raamatulaat. Müüsin Eesti venekeelsete kirjanike raamatuid. Leti juurde tuli Andrei, uuris kaupa ja küsis: „Kas sina oled Filimonov?”
    „Ma olen Igor Kotjuh, mitte Filimonov,” vastasin. Kuid Andrei oli endas kindel: „Ma tean, et sa oled Kotjuh, kuid oled ühtlasi Filimonov, see on su autorinimi.”
    Selgitasin kannatlikult, et see pole nii, ning peagi sai Andrei selles ise veenduda. Tutvustasin Hvostovi ja Filimonovit omavahel, neist said head sõbrad ning 2013. aastal oli just Filimonov see, kes tõlkis „Sillamäe passiooni” vene keelde.
    Olen jälginud Andrei Hvostovi esinemisi Metsaülikoolis Käärikul ja tõlkijate seminaril Käsmus, samuti on meeles „Passiooni” esitlus Sillamäel ja kirjaniku osalemine „Lugejate neljapäeval” Tallinna Keskraamatukogus. Empaatilised, isiklikud, analüütilised, sügavad, originaalsed, teravad – sellised on tavaliselt ta sõnavõtud. Ja publik kuulab teda sügavalt puudutatuna, hoides hinge kinni.
  • Arhiiv 01.08.2023

    Õnnitleme

    merle

    1. august – Mehis Heinsaar 50

    11. august – Piret Viires 60

    15. august – Triin Tael 50

    28. august – Paul Laan 95

  • Arhiiv 31.07.2023

    Triin Paja luulet Loomingust nr 7

    merle

    Leegi sünd

    hämar hommik. ehitan ahju
    päikesetõusu. tõusen. ränd-
    linnu peegeldus
    teetassis
        aknalaual –
    rändlinnud, meie armsad
    palverändurid.
    meenub
        nüüd, et hoidsid
    öö läbi
        mu kätt,
    kuni me ühises peopesas
            leek tärkas.

     

    Keegi kannab mind üle jõe

    asetan kõrva vastu Pühalepa kirikut.
    miski embab mind.
        tal on väljasurnud hiidluige väljasirutatud tiivad.
            kirikus mängib naine orelit:
    õrnus,
        nagu siis, kui pesid vannis mu juukseid ja käsi.
    mõistan, kuidas soovin elada.
        kallan mulda piima, et lahkunudki saaksid kuuvalgust juua.
    paitan sammalt nagu kassipoega.

     

    Maailma süda on vesi

    homme lasen rohul vohada, kus vaja,
    ka üle mu enda.

    täna panen juurviljad keema, ootan,
    kuni lõhnad sünnivad

    kirjute liblikatena,
    aur aromaatse kummitusena.

    täidan su kausi –
    see on armastuskirja kirjutamine.

    sinu käed on minu sidemed, minu käed
    on sinu sidemed.

    hommikune lukuaugust langev valguskiir
    on niit, millega seon end taas

    olemise külge.

    hommikune teetass on paat,
    millega sõuan,

    käsipõsakil,
    tundmatusse, sinna,

    kus kellad kehitavad õlgu
    ja haigutavad,

    teades, et iga päev on kaoseteooria.

    värahtan, kui ülakorrusel
    nutab väike tüdruk. 

    kuulen ta pisarate langemist
    põrandale,

    mis on mu lagi.
    rohi ei voha mu kohal.

    üle põsesarnade
    ei kõnni põdra tumedad sõrad,

    mis kord oleksid saanud tuhatoosiks.

    rohi ei voha me kohal.
    käsi, ära lase neil rohtu minna.

     

    Rohkem Triin Paja luulet Loomingus nr 7

  • Arhiiv 27.07.2023

    Tule, suveöö

    merle

    Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutus­korterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad püüavad korterisse minekuga viivitada, ehkki kumbki ei ütle seda otse välja. Mees küsis: „Tahad, lähme?” ja naine kehitas õlgu, vastas: „Võib küll,” ja siin nad nüüd on.
    Nad istuvad terrassi servale, sest mujal vabu kohti ei ole. See on üks neid boheemlikke retrokohti, mida on viimasel ajal siginenud igasse linna. Inimesed istuvad väljas pinkidel, terrassiserval või siis lihtsalt seisavad.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood