• Arhiiv 14.02.2022

    Video. Ave Taavet loeb katkendi oma novellist „Meelis ja rästad”

    merle

  • Arhiiv 09.02.2022

    Värvilistest klaaskommidest vanaduse võludeni

    merle

     

    Foto: Tartu Mänguasjamuuseum

     

    Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime seda vaid aimata, aga kuidas vaatab kirjanik ise tagasi seni kirjutatule – luulele ja lastelugudele, jutustustele ja lapsepõlvemälestustele?

    Meie teed ristusid rohkem kui kaks aastakümmet tagasi, mil ma noore tudengina mänguasjamuuseumi uksest sisse astudes sattusin Tiia ja ta mõtte­kaaslaste loodud maailma. Mingil hetkel hakkasin aimama, et neid temaga seotud maailmu on hoomamatu hulk ja nad on omavahel läbi põimunud nagu koe- ja lõimelõngad ühes korralikus triibuvaibas. Annan endale aru, et üheainsa intervjuuga nende maailmade kaarti joonistada ei saa, aga võib ju proovida kas või kobamisi mõnd väiksemat pinnavormi visandada.

    MARGE PÄRNITS: Esimene sinu raamat minu mälestuses on see, mille peal on maia näoga karu ja pannil särisev pannkook. Selline isuäratav, nagu vanaema küpsetatud. Raamat „Kuidas panna nööpe. Lugusid väikestele poistele ja tüdrukutele” on ilmunud 1979. aastal, nii et ilmselt olin seda vaadates kolme- või nelja-aastane. 1990-ndate lõpul sinuga päriselt tutvudes selgus, et see pann­koogiga pilt polnudki raamatu esilehel ja isegi mitte teisel… Ometi tunnen siiani, et just see räsida saanud ja kaanteta raamat on olnud hiljem minu mõjutajaks nii lugejana kui ka kirjutajana. Millised on sinu enda esimesed raamatumälestused ja mis on sind mõjutanud väiksena?

    TIIA TOOMET: Lapsepõlve raamatumälestustest võiksin lõputult rääkida. Lugema õppisin nelja-aastaselt ja sestpeale sai minust tõeline raamatuneelaja. Mida muud õhtuti ja vihmastel päevadel kodus eriti teha oligi. Vend oli minust mitu aastat vanem, temal olid oma sõbrad ja tegemised.

    Minu õnneks oli meil kodus palju lasteraamatuid. Olen selle eest oma vanematele tagantjärele tõeliselt tänulik. Mu ema ja isa abiellusid 1937. aastal, nad mõlemad olid pärit kodust, kus nappis nii raha kui ka raamatuid. Nende esimene laps, minu vend, sündis detsembris 1940, mina seitse aastat hiljem. Looduse kirjastuse lasteraamatusarjad „Rõõmus raamat”, „Kuldne kodu”, „Targad tähed” ja „Looduse lasteraamat” pidid aga emal-isal olema meie jaoks koju valmis varutud juba 1930-ndate lõpul. Kui minu lugemisaeg 1950-ndate alguses kätte jõudis, lugesin neid kõiki. Sain teada, kuidas Eha-Mai poodi pidas, kuidas jänesepoeg luuletas, kuidas oravalapsed Suurpea, Vilgas ja Tippjalg ilma emata hakkama said ning mis juhtus Öömori okaslinnas. Imetlesin ka Richard Kiviti värvipilte. Kui ilus oli Piibelehe-neitsi! Koolilaste lugemisvaraks mõeldud „Minu raamatu” sarjal, mis samuti koduses raamatukapis leidus, olid illustratsioonid mustvalged, need mulle nii väga ei meeldinud, kuid see-eest olid raamatud ise paksud ja põnevad: „Väike lord Fauntleroy”, „Prints ja kerjus”, „Onu Tomi onnike”, „Väikesed naised”, „Väikesed mehed”, „Robinson Crusoe” – kes neid kõiki üles lugeda jõuab, aga läbi lugeda jõudsin küll, isegi mitu korda.

    Ega mu lugemus lapsena ainult Eesti-aegse kirjavaraga piirdunud, sama­suguse innuga neelasin ka vene keelest tõlgitud nõukogude lastekirjandust. Üks lemmikuid oli Valentina Ossejeva triloogia „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” esimene osa. Elasin kogu hingest kaasa Vasjoki, Saša, Petja, Kolja ja teiste ühe Moskva kooli neljanda klassi laste ettevõtmistele, nende omavahelistele suhetele, tülidele ja leppimistele ning olin igati nõus raamatu moraaliga, et sõpru tuleb hoida ja aidata. Teine raamat, mis meelde jäänud, oli Frida Vigdorova „Minu klass”. Selles jutustas noor õpetaja järgemööda kõigist oma õpilastest ning avastas neid lähemalt tundma õppides ka kõige halvemini käituvates rübli­kutes midagi head või sai vähemasti aru, miks nad on sellised, nagu on. Nüüd tundub kummaline, et ma ei pannud tookord just nagu üldse tähele kogu seda ideoloogilist sousti, mida nii need kui ka teised nõukogude lasteraamatud paksult täis olid. See voolas minu pealt maha kui hane seljast vesi, mind huvitas vaid, mis lastega toimus.

    Lapsepõlve lugemiste hulka kuulusid kindlalt ka muinasjutud, mis 1940.–1950. aastatel ilmusid ahvatlevalt paksude kogumikena, nagu „Kuldvokk”, „Võlupeegel”, „Tuulesõlmed”, „Sõbralikud vennad”, „Eesti rahva ennemuistsed jutud”, viimane Günther Reindorffi võrratute illustratsioonidega. Võiksin samas vaimus veel kaua jätkata, aga ehk nüüd aitab, muidu ei jõuagi millestki muust rääkida.

    M. P.: Mäletan, et lapsena kadestasin sind lausa pööraselt, sest olid elanud nii huvitaval ajal, nagu sinu „Vana aja lugudes” räägitud. Eriti panid mind kadedust tundma Jaan Tammsaare joonistatud kommid, mis tundusid hoopis isu­äratavamad kui minu kommikausis leiduvad kõvad iirised. Kui palju sa ise heldisid neid lugusid kirjutades ja kas sind üllatas, kui palju sa mäletad?

    T. T.: Ma arvan, et asi pole mitte niivõrd huvitavas ajas, vaid pigem selles, millise prisma läbi minevikule tagasi vaadata. Tagantjärele mõeldes, mis siis minu tollastes tegemistes ikka nii väga huvitavat oli, tavaline agulilapse elu 1950. aastate ENSV-s! Õnneks ei määra aeg ja koht, kuhu oled elama sattunud, kaugeltki kõike või määrab mõnikord isegi üsna vähe. Tähtis on läbielamiste intensiivsus. Lapsena vaatad kõike värske pilguga, kõik juhtub esimest korda, seepärast ongi huvitav, seepärast jääbki meelde. Isegi klaasikillud, kassid ja… kommid. Muide, kommid olid 1950-ndatel tõesti hoopis ilusamate paberitega ja ka maitselt mitme­kesisemad kui praegu. Vähjakaelad näiteks, ma pole nii­suguseid komme hiljem enam kohanud. Ja siis veel need seibikujulised värvilised klaaskommid, lilleõis südamikus, just nagu millefiori tehnikas helmed. Ja suured ümmargused Tšehhi vahvlid, mille plekk-karpi kasutan siiani niidi­rullide tarbeks. Aga lapsepõlve tagasi minna ma siiski ei tahaks, isegi kommide pärast mitte.

    M. P.: Mäletamise rõõmuga kaasneb ka mõningane nukrus või isegi kurbus selle pärast, mida ei tea, ei mäleta või mida ei saa enam mitte kelleltki küsida. „Mamma, papa ja nende lapsed” on minu meelest sellise poolnukra igatsuse väga ilus näide. Konkasõit, säärvandiga tuba, voorimehed ja gaasilaternad. Kunagise aja mõrumagus nukrus, aja muutumine, kohtade muutumine, kohtade lõplik kadumine…

    T. T.: „Mamma, papa ja nende lapsed” on hoopis teistsugune lapsepõlveraamat kui „Vana aja lood”. Need pole minu isiklikud mälestused, vaid katse taasluua üht saja aasta tagust lapsepõlve, millest minuni jõudsid vaid üksikud killud. Igatsus taastada kadunud aega on minus alati olemas olnud, kuigi annan endale aru, et see pole päriselt võimalik, ka raamatus mitte. Samas polegi mu igatsus ehk nii erandlik, sest olen kuulnud paljusid vanemaid inimesi kahetsemas, et nad ei mõistnud õigel ajal oma vanematelt ja vanavanematelt nende varasema elu kohta küsida. Mina jõudsin oma isalt enne ta surma õnneks üht-teist küsida ning ka oma onu ja tädide käest. Kirjutasin need mälupudemed toona üles ja panin hiljem kokku raamatuks, sest mulle tundus, et see pole mitte ainult minu esivanemate isiklik lugu, vaid sisaldab midagi tervele ühele eestlaste põlvkonnale tüüpilist. Mu vanaema ja vanaisa kuulusid nende paljude noorte inimeste hulka, kes tulid XX sajandi alguses maalt linna tööd ja õnne otsima, lõid siin pere ning üritasid raskusi trotsides ja paremale tulevikule lootes oma lastele kooliharidust võimaldada. Mu isakodu oli praeguste standardite järgi vaene, aga selles jagus nii kodusoojust ja emahoolt kui ka kõike muud, mis lapsepõlve juurde kuulub. Isa lugude taustal üritasin raamatus kirjeldada natuke ka oma sünnilinna Tallinna muutumisi saja aasta jooksul, millega mul endal samuti vahetut kogemust pole.

    M. P.: Tartu Mänguasjamuuseumi ühe loojana oled kirjutanud ja koostanud suure hulga raamatuid, mis jutustavad mänguasjade lugusid, ja need on paljuski sellised jutud, mis sobivad nii suurtele kui ka väikestele. Kui nüüd õpikud ja töövihikud kõrvale jätta, siis ülejäänud osa sinu loomingust saab jagada lugudeks lastele ning luuletusteks ja juttudeks täiskasvanuile. Need lood on kuidagi hästi loomulikult kõrvu käinud – mõne aasta eest ilmusid näiteks üsna samal ajal väikestele ja suurtele mõeldud raamatud: lastejuttude kogumik „Vingus näoga klouni pihtimus” ning sootuks teistsuguse tunnetusega maguskurblik „Vanaduse võlud”. Oled sa pidanud selgitama ja õigustama, miks kirjutad lastele? Või hoopis sedapidi, et miks kirjutad suurtele, kui oled hoopis lastekirjanik?

    T. T.: Mulle endale tundub, et olenevalt sihtrühmast on mul vähemasti kolmes erinevas võtmes kirjutatud raamatuid. Kõigepealt muidugi päris laste­raamatud. Need on pisut muigel suuga kirja pandud lookesed väikelastele ja natuke suurematele. Sageli on need saanud inspiratsiooni mu oma lastest ja nende sõpradest, aga mitte ainult, on ka vigurijutte ja mõttemänge nagu „Supersünnipäeva” kogumikus.

    Teine grupp võiks ehk mahtuda üldnimetuse alla kodulooline tarbekirjandus ja selle hulka kuuluvad ka mänguasjadest rääkivad raamatud, mida mainisid. Nendega on selline lugu, et kui alustasin tööd mänguasjamuuseumis, leidsin õige varsti, et eesti keeles pole mänguasja teemal praktiliselt midagi lugeda. Üritasin siis viga jõudumööda parandada ja kirjutasin üksteise järel Eesti rahva­pärastest mänguasjadest, nukuajaloost, mängukarudest, rituaalnukkudest, Eesti mänguasjade lugudest XX sajandil jne – kokku sai neid vist üheksa raamatut. Nautisin nende tegemist täiega ja püüdsin anda vajaliku info piisavalt kerges stiilis, et lugeda oleks lahe. Olen aru saanud, et selliseid raamatuid on hinnanud ennekõike mu enda taolised marginaalsetest asjadest rõõmu tundvad veidrikud, olgu nad siis natuke isemoodi huvidega lapsed, lapse­meelsed täiskasvanud või hoopis kunstiinimesed.

    Samas olen ma tõepoolest kogu aeg kirjutanud ka nn päris kirjandust ehk luuletusi ja proosat täiskasvanutele, mis on ilmunud kahes luulekogus ja jutukogudes „Maailma keskpunkt” ning „Vanaduse võlud”. Need avavad seda külge minust, mida ma igapäevasuhtluses palju välja ei näita või näitan vaid vähestele, aga mis mulle endale on väga oluline. Luuletustes-juttudes olen püüdnud sõnastada oma maailmanägemist ja elutunnetust nii täpselt ja ausalt, kui olen suutnud, ilma stiilivigurite ja hinnaalanduseta. Vahel mõtlen, et oleksin pidanud püüdma teha hoopis rohkem just sellist kirjandust, mitte peitma end kergemate ja mõnusamate teemade varju.

    Vastates aga sinu küsimusele, siis üldiselt on mind vist seni kõige rohkem võetud ikka lastekirjanikuna. Põhjus selleks on vaid mus endas, mingit välist sundust kirjutada ainult ühes või teises žanris pole ma küll kunagi tundnud.

    M. P.: Sinu raamatutes on tublisti su enda ja su laste lugusid. Põlvede pesemine ja nööpide panemine, heade ja halbade asjade ritta seadmine, triibuvaipade kudumine, ajaloos jalutamine. Millised on need rääkimata lood või luuletused, mis kuklas kummitavad?

    T. T.: Kõik, mida kirjanik kirjutab, tuleb paratamatult temast endast ja kirjutamata jääb alati rohkem, kui ära kirjutada jõuad. Ma olen vahel mõelnud, et oleks hea, kui oleks olemas paralleelsed elud, esimeses neist ma siis elaksin ja teises kirjutaksin. Mina olen valinud enamasti esimese elu, aga paraku ei ole ka see teine kunagi päriselt rahu andnud. Kardan küll, et mul jääbki palju kirjutamata. Aga nimetada, millised need kirjutamata lood on, ei saa, sest kuni miski pole sõnadesse pandud, pole seda veel olemas.

    M. P.: Sinu luuletused ja lood täiskasvanuile on lihtsad ja targad. Mind paneb imestama, kuidas sa näiteks kuuekümnendail või kaheksakümnendail kirjutatud luuletustes suutsid peegeldada seda elutarkust, mis teoreetiliselt peaks küpsenud olema alles vanas inimeses. Vanaemas. Esiemas. Kummaline on ehk öelda, et midagi pole muutunud, aga ma näen tegelikult ka hilisemates proosatekstides ikka sedasama õrna ja tarka naist, kes kirjutas read „millal need päevad läksid / ma seda ei märganud / üks lapsuke hüüab öös / kõik emad on ärganud”.

    T. T.: Võib-olla on see mingi eluterviku tajumise võime, mis on minus just nagu alati olemas olnud, nii kaua, kui ennast mäletan. Olen sellest ka varem rääkinud, kuidas kirjutasin teismelise koolitüdrukuna pärast „Kristiina Lauritsa­tütre” läbilugemist ülbe enesekindlusega päevikusse: „Nüüd tean ma elust kõike.” Imelikul kombel see oligi mingis mõttes tõsi, kuigi muidugi mitte igas mõttes. Luulekogus „Argipäeva õhtu” on mul üks tüdrukupõlves kirjutatud ­luuletus paljasjalgsest plikast, kes pea kohal liikuvaid pilvi vahtides ei pane tähelegi, kuidas ta juuksed halliks muutuvad ja elu mööda läheb. Debora Vaarandi, kes oli siis, kui teda kohtasin, juba elatanud naine, ütles mulle kord, et tema teab seda tunnet hästi, ta oleks võinud selle luuletuse ise kirjutada. Aga ta ei imestanud, et ka minusugune noor inimene võib samamoodi tunda. Võib-olla mäletas ta seda omast käest.

    M. P.: Kõigi su juttude hulgast on mulle eriliselt sümpaatne „Kodud”. See on nagu piilumine teiste eludesse, aga ka ülevaade ühe inimese eluringist. Mida ta näeb, kellega ta kohtub, kuidas inimesed sünnivad ja surevad, argipäev ja muinas­jutt segunevad. Ehk on väga veider küsida, aga millist oma lugu sa ise kõige kallimaks pead? Kas on mõni lugu, mis on tulnud su juurde nii ootamatult, et oled isegi üllatunud?

    T. T.: Ma pole kunagi osanud vastata kõige-küsimustele. Pole vist hierarhiate inimene. Mis puutub juttu „Kodud”, mida sa mainid, siis see koosneb kahest täiesti erinevast osast. Esimene neist on nagu kõrgelt ja kaugelt nähtud kiir­rännak läbi kõigi mu elukohtade, läbivaks niidiks soov leida üles oma päriskodu ja kurb arusaamine, et seda polegi olemas. Teist osa võiks väikese reservatsiooniga ehk tõepoolest nimetada üllatavaks, ja seda ka minu enda jaoks. See lugu hakkas tõesti jooksma nii, nagu ma selles jutus kirjeldasin, justkui iseenesest, ilma mingi plaanita, lause järgnes lausele, kujutluspilt kujutluspildile, miks just nii, ei tea, alustades polnud mul aimugi, kuhu välja jõuan. Olen vahel mõelnud, et ehk on kusagil minus peidus veel teisigi selliseid välja toomata lugusid, aga jäägu nad pealegi sinna.

    M. P.: Laenasin raamatukogust hiljuti üle lugemiseks su üheksakümnendate alguses ilmunud kogu „Vaba valik” ja keegi usin lugeja oli lugedes alla kriipsutanud värvide nimetusi. Vaatasin seda uudishimulikult ja püüdsin aru saada, millise töö või kirjatüki tarbeks ta seda oli teinud. Mida sa ise kõige rohkem tahaksid alla kriipsutada ja rõhutada? Võib-olla pole see veel üldse kirja pandudki?

    T. T.: Arvatavasti oli värvinimetuste allakriipsutajal mingi lootus nende kaudu luuletusi interpreteerida. Mäletan, et kui ma ise kunagi ammu kirjutasin arvustuse Viivi Luige luulest, siis püüdsin samuti leida sealt korduvaid märksõnu ja oma rõõmuks leidsingi. Korrektsuse mõttes ütlen siiski, et mina ei sodinud raamatut, vaid kirjutasin sõnad paberile. Igatahes on niisugusel kirjaniku keele lahtimuukimisel oma võlu ja ma arvan, et küllap leiaks hea tahte korral midagi ka minu tekstidest.

    Ise olen mõelnud, et kui suudaksin, tahaksin kirjutada loo, milles kõik laused oleksid valed, aga terviktekst mõjuks õigena. Minu meelest on maailmas asju, mille jaoks polegi olemas õiget sõna, neist saabki rääkida vaid ümber öeldes, teisiti öeldes, valesti öeldes, vihjates. Saan aru, et selline jutt võib tunduda väga segane, seepärast soovitan uudishimulikul lugejal tegelda pigem ikka värvinimetustega.

    M. P.: Kuna sa oled kunagi ise esitanud sellise suurejoonelise küsimuse, siis on mul suur kiusatus seda korrata: „Ma küsin, kas tõesti sellises viletsas kliimas tulebki meil valmis teha oma Suur ja Ilus Elutöö?” Selge see, et praegune sünni­päev pole mingi märk Suure ja Ilusa Elutöö valmimisest, aga ehk jõuab selles viletsas kliimas veel midagi kirja panna või ette võtta?

    T. T.: Selle mu kunagise luulerea taga on lihtne arusaamine, et me keegi ei saa valida aega, kohta ega isegi mitte oma isiksust, kuhu ja kellena me sünnime. Kõik, mida me teeme, tuleb teha siin ja praegu ja iseendana.

    Mis minusse puutub, siis tahaksin veel kirjutada küll. Ja pigem ikka täis­kasvanud lugejale mõeldud tekste. Aga mine tea, ehk ka mõne lastelookese, mul ju väikseid järeltulijaid hulgi. Kas neist plaanidest midagi välja tuleb, ei tea, minu vanuses kipub aeg kiiresti käest kaduma. Viimastel kuudel on see kulunud põhiliselt Jaan Kaplinskist jäänud pärandiga tegelemisele. Kui kogu tema materjal ükskord kirjandusmuuseumisse üle antud saab, jääb rohkem aega ka enda tegemistele mõelda.

    M. P.: Nõnda siis jääb mul üle sulle sünnipäevaks vaid aega soovida. Kirjutamiseks, tegutsemiseks ja mõtlemiseks. Saan praegu aru, et ma ei küsinudki, kas sul on midagi sahtlis pooleli või päris valmis. Las see uuest rääkimine jääb järgmisele küsijale või siis hoopis su enda välja hõigata.

    Palju aega, Tiia!

     

    Tiia Toomet on kirjutanud oma esikkogus „Argipäeva õhtu”: „tõepoolest mina ei tea / miks meil on palju vaja / tänasest päevast piisaks / olla õnnelik eluaja”. Mulle tundub, et juba tollal neid ridu kirja pannes teadis ta vastuseid kõigile maailma küsimustele.

  • Arhiiv 04.02.2022

    Kroonika

    merle

    4. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Triin Soomets oma luulekogu „Pind ajajoone all”. Autoriga vestles Igor Kotjuh. Raamatut esitleti ka Paide Waba­kohvikus 7. jaanuaril, kus autoriga vestles Jaan Malin.

    6. jaanuaril esitles Merle Karusoo Viru Keskuse Rahva Raamatus oma teost „14. juuni needus”. Katkendeid teosest esitasid EMTA lavakunstikooli üliõpilased.

    7. jaanuaril avati Eesti Rahvusraamatukogu väike maja. Avaüritusel vestlesid fs ja Brigitta Davidjants. Triin Ojari pidas ettekande Narva mnt 11 ajaloost; musitseerisid Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane.

    7. jaanuaril avati Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu saalis raamatunäitus Oskar Lutsu näitemängu­dest, mis on pühendatud Oskar Lutsu 135. sünniaastapäevale.

    11. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Kätlin Kaldmaa oma teoseid „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”, „Hundi taltsutamine” ja „Lydia”. Autoriga vestles Tiia Kõnnussaar. Katkendeid raamatutest esitasid Hanneleele Kaldmaa ja autor, musitseeris Karoliina Kreintaal.

    12. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Juta Kivimäe romaani „Suur tuba”. Autoriga vestles Taavi Kangur.

    12. jaanuaril avas Tartu Linnaraamatukogu raamatukogude aasta ettelugemistega Tartu Raekoja platsil, turuhoones ning Karlova-Ropka ja Annelinna haru­kogus. Raekoja platsil loeti ette katkend Piret Raua raamatust „Tobias ja teine B” ja mujal Mudlumi raamatust „Mitte ainult minu tädi Ellen”. Need olid Eesti autorite 2021. aastal enim laenutatud ilukirjandus­likud teosed.

    14. jaanuaril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Manfred Kalmsteni jutukogu „Kaarna­laul”. Autoriga vestles Mairi Laurik.

    14. jaanuaril toimus Tallinna Keskraamatu­kogus luuleklubi Korea kultuuri teemaline vestlusring, kus kõnelesid Kalju Kruusa ja Jinseok Seo.

    15. jaanuaril külastasid Eesti Lastekirjanduse Keskuse perehommikut Kairi Look ja Ulla Saar, kes esitlesid oma värsket raamatut „Piia Präänik ja sõnasööbik”.

    18. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitleti Donika Kelly luulekogu „Bestiaarium”. Raamatust vestlesid tõlkija Triin Paja, Carolina Pihelgas ja Ann Viisileht, tõlkeid esitas Anett Pullerits.

    19. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Sei Shōnagoni „Padjamärkmeid”. Vestlesid tõlkija Alari Allik, Märt-Matis Lill, Rein Raud ja Helena Tulve. Kandlel musitseeris Anna-Liisa Eller.

    19. jaanuaril esitleti Tartu Linnaraamatukogus Marianne Mikko raamatut „Naise koht”. Autoriga vestles Gea Kangilaski.

     20.–21. jaanuaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis konverents „Ükskord ennepuiste. Paul-Eerik Rummo 80”. Ettekandega esinesid Tanar Kirs, Joosep Susi, Marin Laak, Anneli Saro, Ene-Reet Soovik, Mart Velsker, Viivi Luik, Rein Veidemann, Aare Pilv, Anti Saar, Arne Merilai, Märt Väljataga, Luule Epner, Igor Kotjuh, Cornelius Hasselblatt ja Piret Viires. Kirjandusmuuseumis avati Paul-Eerik Rummo käsikirjade ja raamatute ahiivinäitus, esitleti autori valikkogu „Väljavõtteid” (koostanud Aare Pilv) ning vaadata sai Rummo tekstidel põhinevat lavastust „Kohvikulusikad” (lavastaja Elise Metsanurk). Konverentsi korraldasid Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Eesti Kirja­nike Liidu Tartu osakond.

    20. jaanuaril esitles Katrin Väli kunstilinnakus ARS oma valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks” ja Laura Põlluga kahasse avaldatud teost „Aheraine laul”. Esitlusel kõnelesid Carolina Pihelgas, Laura Põllu ja Katrin Väli, tekste esitas Jaakko-­Priidik Hallas, kandlel musitseeris Kristi Mühling.

    20. jaanuari kirjandusõhtul „Miks ma armastan põhjamaid?” kohtus Tartu Linna­raamatukogus lugejatega ­kirjanik Justin Petrone.

    21. jaanuaril toimus kirjanike liidu noorte loovkirjutamise õpituba, mida juhendasid Mihkel Seeder ja Kelli Kiipus, musitseeris Matilde Kivisilla.

    22. jaanuaril anti kirjanike liidu saalis Elin Toonale tema elutöö eest üle Henrik Visna­puu nimeline kirjandusauhind. Auhinnatseremoonial ütlesid tervitus­sõnad Tiit Aleksejev, Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi. Elin Toona loomingust kõneles Janika Kronberg, katkendeid tema mälestusteraamatust luges ette Maarja-Liis Mölder, musitseeris Kalev Vapper. Spetsiaalselt loodud taiese andis laureaadile üle Leonhard Lapin. Sõna sai laureaat.

    24.–30. jaanuarini toimus Järvamaal eesti kirjanduse pidunädal. Koolides, raamatukogudes ja mujal esinesid Laura Johanna Evisalu, Elo Selirand, Ain Kütt, Justin Petrone, Urmas Vadi, Olavi Ruitlane, Pamela Maran, Igor Kotjuh ja Tõnu Õnnepalu. Avatud olid kirjandusteemalised näitused, Albu mõisas toimus koolinoorte võistu­lugemine. Koeru kultuurimajas leidis 27. jaanuaril aset konverents „Kirjandus­likud maastikud”, kus tervitussõnad ütles Toomas Tammik ning ettekandega esinesid Rein Veidemann, Maarja Vaino, Joosep Susi, Mart Juur, Berit Kaschan; paneel­diskussioonis osalesid Maarja Vaino, Anu Kell, Märt Väljataga ja Ave Mattheus; päeva juhtis Joonas Hellerma. 30. jaanuaril kuulutati välja A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna võitja, kelleks osutus Kai Aareleid romaaniga „Vaikne ookean”.

    25. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Jüri Kolk oma luulekogu „Hele täht”. Autoriga vestles Joosep Susi, musitseeris Kaisa Kuslapuu.

    26. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval toimus Robert Burnsi cèilidh, kus loeti luulet ja tantsiti šoti tantse. Õhtut juhtis Jürgen Rooste.

    27. jaanuaril esitles Talvike Mändla Jüri raamatukogus oma luulekogu „Käed”. Autoriga vestles Toomas Aru.

    28. jaanuaril toimus kultuuriklubis Salong Gan Bao „Vaimude otsija kirjad” esitlus. Teosest vestlesid tõlkija Katja Koort ja Märt Läänemets, katkendeid luges ette Peeter Volkonski.

    28. jaanuaril kohtus Tallinna Kesk­raamatu­kogu projekti „Mis uudist, raamatu­kogu?” raames noorte lugejatega Jaanus Vaiksoo.

    29. jaanuaril esitleti kultuuriklubis Salong „Ragnari saagasid”. Teosest kõneles tõlkija Askur Alas, katkendeid luges ette Peeter Volkonski.

    29. jaanuaril esines kirjanike liidu lastekal „On ÜKS” Hasso Krull, kes esitles oma raamatut „Hundike ja Karuke”.

    31. jaanuaril esinesid Eesti Lastekirjanduse Keskuse perehommikul raamatu „Punkt otsib kunsti” autor Edna Vahter ja kujundaja Kertu Sillaste.

  • Arhiiv 04.02.2022

    Õnnitleme!

    merle

    9. veebruar – Victoria Traat 80

    9. veebruar – Tiia Toomet 75

    21. veebruar – Ilmar Trull 65

  • Arhiiv 28.01.2022

    Kes ohverdatakse?

    merle

     

    Natalja Nekramatnaja: „Sinine pojeng”.
    Tuum, 2021. 86 lk.

     

     

    Natalja Nekramatnaja tulek kirjandusse on lusti ja hoolega läbi mõeldud. 2020. aastal hakkasid kultuuriväljaannetes nagu paisu tagant ilmuma seni tundmatu luule­taja tekstid ning ilmus ka lühiintervjuu „Värskes Rõhus”.[1] Esialgu tundus mulle Nekramatnaja luule ebaühtlane – ühes väljaandes olid nagu tugevamad luuletused, teises jälle nõrgemad. Pisut häiris ka see, et autor on endale niivõrd totra pseudonüümi valinud. Nime tähendused hakkavad vältimatult kaasa mängima – mis tähendused, sellest on kirjutanud oma arvustuses Sveta Grigorjeva.[2] Tema lisaoletus selle kohta, et „nekra” võiks siin tähendada ka surnut ja pseudonüüm ka surnumatjat, on päris intrigeeriv, ükskõik siis, kas raamatu autor seda nii on mõelnud või mitte. Nime esmane tähendus vene keeles on aga selge: meie ees on autor, kes näib end kuulutavat kirjaoskamatuks ehk „negramotnajaks” ja kirjutab samal ajal luulet, mis on vägagi „gramotnaja”.

    Minu 2020. aastal tekkinud eba­lused on nüüdseks kadunud. Kui lugeda „Sinist pojengi” tervikteosena – ja seda ta kindlasti on –, siis tulevad luuletuste tähendused paremini välja ning raamatu kontseptuaalne tugevus veenab. ­Üksiktekstid ei kaota küll täiesti oma iseseisvust, aga nad hakkavad paremini kõnelema, kui nad asetuvad teiste taustale. „Sinine pojeng” aitas mul ka leppida pseudonüümiga – veiderdav rollimäng pannakse siin ju lõppude lõpuks päris huvitavalt kokku tõsiselt võetava sisuga. Pseudonüüm jätkab seda eesti varjunimenduse poeetikat, mille avas varastel 1980. aastatel Matti Moguči. Nekramatnaja luule on küll hoopis teist­sugune, kuid analoogia näib kehtivat ka selles mõttes, et põimitud on individuaalne looming ja kollektiivne mäng. Minu andmetel on luuletused ühe autori kirjutatud, kuid luuletaja kehastajaid on vist olnud ka teisi. Muidugi on mängu teenistuses siis ka mainitud lühiintervjuu „Värskes Rõhus” ja näopilt, mis seal juures.

    Minu arvustust mõjutab praegu see, et arvan end teadvat, kes on tekstide autor. Sellest hoolimata ei väsi ma uskumast, et „Sinine pojeng” oleks mulle korda läinud ka selle teadmiseta ning et mu tõlgendus poleks praegusest väga palju erinenud. Ma ei väsi ka kinnitamast, et ükski toimetaja ega kirjastaja pole mulle autori õiget nime välja lobisenud. Ka autor ise pole mulle midagi öelnud – ja kui nii, siis jäägu autori „õige” nimi ka praegu ütlemata.

    „Sinine pojeng” on mitmekihiline, omal kombel koguni tõsine ja sügav, aga samas mängib ta kogu aeg tinglikkusega ning esitleb end kui väljamõeldist. Kui autorikuju loomisest välja kasvavat loogikat jätkata, siis peaks siin mõnigi asi olema vastupidine sellele, mis esialgu näib. Kui on valitud venelase ja naise vaatepunkt, siis pole võimatu, et tekstid on kirjutanud hoopis eestlane ja mees. Kui raamat on pühendatud „pojale / kelle ma tapsin”, võime peaaegu kindlad olla, et „päriselt” pole kedagi tapetud. Mitu lugejat on kaldunud arvama, et tegemist on traagilise raamatuga. Minu jaoks muudab aga see nihkesse viidud mäng teose ikkagi mitme­mõtteliseks, osalt koomilisekski. Jah, traagika on siin kuskil olemas, aga mitte ainult see. D. H. Lawrence’ilt võetud moto ütleb: „Meie aeg on põhiolemuselt traagiline, niisiis keeldume seda traagiliselt võtmast.”

    Nagu juba öeldud, „Sinine pojeng” on terviklik ja kontseptuaalne teos. Tervet luulekogu läbivat lugu ma siit leida ei oska, kuid narratiivseid jooni on näha. Esimeses osas algab Natalja lähetamine laia maailma peategelase kodulinnast Narvast – esimese osa lõpus sõidetakse Narvast Jeruusalemma („tuleme narvast”, lk 34) ja Iisraeli maastikud loovadki suures osas tausta teise osa luuletustele. Kolmandas tsüklis ollakse siiski Eestis tagasi ja pärast seda lõpetatakse raamat kokku­võtetega, mida minu jaoks on koguni kolm – pikem ja mitmeid teemasid hõlmav tekst „kui eluks hakkas minema seisin keset põgenike­voogu” (lk 77) ning luuletused „täna hommikul keetis saara köögis kohvi” (lk 82) ning „PALJUD AVASTASID ET HIRM EI PANEGI MAGAMA” (lk 83).

    Aga mitte ainult lõpp ei ole sel raamatul, vaid on ka algus, mis käivitab minu jaoks ühe selge lugemisviisi. Avaridades öeldakse: „umbisikuline laps joonistab õhku / perekonna / kõikvõimalikud olekud” (lk 13). „Sinist pojengi” ongi võimalik lugeda perekonnaloona või siis ka kõikvõimalike perekondade kõikvõimalike lugudena. Raamatu korduvad tegelased on isa, ema, vanaisa, vanaema ja vend. Kõige keskmes muidugi laps, kes ajuti tundub olevat elus ja näljas, ajuti peategelase poolt tapetud, ajuti sünnitamata jäetud, ajuti aga näib ta olevat ise sündmuste käivitaja – on ju umbisikuline laps see, kes kõik üles joonistab. Surrakse selles raamatus palju, lausa „üksteise võidu”, nagu ütleb üks vana laulusalm. Aga nagu elus, nii on „Sinise pojengi” surmadeski mingi lõpetamatus ja ebakindlus. Ei me õieti siis teagi lõpuks, millal ema suri (luuletuses „see oli täna kui suri mu ema”, lk 63) või mitu korda suri vanaisa („aga”, lk 64).

    „Sinine pojeng” võib olla raamat perekonnast ja oma veetlevas ebakindluses võib see olla ka samas raamat mäletamisest ja mittemäletamisest, eksistentsi fundamentaalsest paratamatusest ja selle fiktsionaalsusest. Kriitikute[3] (miks mitte ka minu) lemmikkohaks on kujunemas read luuletusest „jalutades hilisõhtul mööda buss­ipaviljoni”, olgu neid tsiteeritud siingi ja pisut pikemalt: „talumatult palju surma / ühes peatatud hetkes // võib-olla on kõik see pelk kontseptsioon / võib-olla ei saa enam milleski kindel olla / võib-olla oleme kõik siin väljamõeldud” (lk 72). Ma ei imestaks, kui see luuletus oleks siia raamatusse pandud ka söödana igasugustele arvajatele, aga see ei muuda asja, üks tõlgendusvõti siin ju ikkagi välja pakutakse. Või koguni kaks? Küsimus on ju selles, et kõik on „võib-olla” – võib-olla on surma talumatult palju ja see on talumatult tõeline, aga võib olla ka teisiti. Välja­vaade, et me kõik oleme välja mõeldud, on kurb, kuid talutav. Väljamõelduse kätte ei sure ning kui milleski enam kindel ei saa olla, siis võib see mõjuda ka vabastavalt. See näib olevat maailm, kus pole võimalik öelda „ma armastan sind”, ja tundub, et seda pole võimalik teha kahel põhjusel. Ühelt poolt – „iga armastus on sama­sugune / traagiline ja igav”. Sellest traagikast saaks võib-olla ülegi, kui ei oleks teist põhjust, armastuse objekti kõige suuremat viga: „sina oled väljamõeldis / see on su kõige suurem viga” (lk 43).

    „Sinist pojengi” näib valitsevat väljamõeldud maailm ja ometi ei taha ma seda üleliia palju rõhutada. Siinse maailma võlu on minu jaoks just selles, et ta on tinglik ja tõeline korraga ning ka teadlik oma tinglikkusest ja tõelisusest. Ka Natalja Nekramatnajaks konstrueeritud kuju on korraga lõbus mäng ja midagi veel. Kerge on lõbu pakkuda Natalja tugevalt rõhutatud seksuaalsusega ning Kreenholmi tänava ja Puškini allee (ehk siis Puškini tänava) reaaliatega. Lõbus on ka vaadata, kuidas lugejad õnge lähevad ja hakkavad arutama selle üle, milline asend võiks Nekramatnajal olla eestivene luules ning võib-olla isegi Kirde-Eesti kultuuriloos. Aga ometi pole Nekramatnaja perekondlik, geograafiline ja poliitiline kontekst ka niisama lõbutsemise tulemus. Mängu sees arvan nägevat tõsisemaid taotlusi. Lapse ja vanemate suhete ängid on ikkagi nagu päris, samamoodi pole ka poliitilise ajaloo kihistus tühipaljas aksessuaar Natalja-nimelise fiktiivse kuju loomisel. Omamoodi lõbus luuletus on ju küll „see pidi juhtuma 1949. aasta märtsikuus” (lk 18), mis viitab samas vägagi ­traagilistele sündmustele, nimelt 1949. aasta märtsiküüditamisele. Tekstis peituv lõbu on rajatud mingitele painavatele „päristeadmistele” ning maailmale, kus kõik ei ole kõigega vabalt tähistamismängus asendatav.  Enne seda teksti öeldakse luuletuses „VANAEMA LAULAB SURIVOODIL INTERNATSIONAALI”: „viiekümne kolmanda märtsist on surnudki asendamatud” (lk 17). Märtsis 1953 suri Jossif Stalin, järjekordne isakuju nii tollases Nõukogude Liidus kui ka luulekogus „Sinine pojeng”. See maailm võib olla küll kontseptsioon või suur nali, kuid – meenutan – võib-olla on siiski surma selles maailmas talumatult palju, see on siiski päris ja päriselt asendamatu.

    Kui autor balansseerib tõelisuse ja tinglikkuse piiril, siis võib eeldada, et ta on teadvustanud selle, et teksti tähendused valmivad suhetes teiste tekstidega. Seda ongi „Sinises pojengis” näha. Viiteid on raamatus palju ja kindlasti neidki, mida ma ei osanud ära tunda. Varasemad arvustajad on seoseid juba välja toonud, kui ma ei eksi, siis on seni märkimata seos Hasso Krulli luulega. Näppu ongi raske peale panna, aga olen peaaegu kindel, et kui luuletuses on rida „muidu võiks õlimäel mõne mintsa palvetada” (lk 40), siis selle on pidanud kirjutama keegi, kes mäletab Krulli luuletust „Modern Discourse” – ja samas keegi, kes ise Krull ei ole. Üksikute viidete leidmisest veel tähtsam on see kontseptuaalsuse laad, mida „Sinine pojeng” esindab. Ka Krulli viimaste aasta­kümnete luules on iseloomulik selline terviklikkus, kus tekstid on iseseisvad, aga kuuluvad samas kindlasti ka kokku ning see koosolu on kuidagi ühte seotud keeleliste ja intertekstuaalsete niidikestega, kuid seejuures meelelisi kogemusi minetamata.

    Nekramatnaja luulekogus paistavad olevat kõige siduvamaks niidiks viited piiblile. Eriti oluliseks saab Aabrahami ja Iisaki lugu, mis tuleb esile luulekogu keskosas ning jätkub mitmes tekstis. Arusaadav, miks – see on poja ohverdamise lugu ja Nekramatnaja on oma raamatu pühendanud tapetud pojale. Iisaki ohverdamine seostub Nekramatnajal omakorda Kristuse saatusega, kuid Iisak on „Sinises pojengis” siiski tähtsam kui Kristus ning ilmselt siis on ka suremisest ja ülestõusmisest tähtsam Iisaki saatus. Meeldetuletuseks neile, kes Esimest Moosese raamatut ei mäleta: viimasel hetkel, kui Aabraham hakkas Iisakit tapma, sekkus Jumala ingel ja plaan jäi katki – tuli välja, et Jumal tahtis Aabrahami usku lihtsalt järele katsuda. Kas pidada seda Jumala lolliks naljaks või mitte, jääb praegu paika panemata, aga olgu öeldud, et ohver siiski piiblis toodi: „Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletus­ohvriks oma poja asemel.” (1Ms 22:13). Jäära vilksatusi tasub siis samuti selles raamatus tähele panna ja mõelda jätkuvalt sellele, et kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab. Kes ohverdatakse? See võiks olla „Sinise pojengi” keskseid küsimusi.

    Muid tekstiseoseid pakub luulekogu mitmeid, need mõjuvad kuidagi targalt ja suhtlevad omavahel. Olgu näiteks toodud lühike luuletus „aga”, kus vanaisa peielauda saabub ihualasti „kaine abel” (lk 64).  Tema ilmumine on eriti tähendus­rikas ning elegantnegi, kui teada, et piiblis tappis Kain Aabeli. Seoste ahel jätkub, luuletuse lõpetab tsitaat The Doorsi laulust „Light My Fire”, mis ühe luuletuse piires käitub piiratult, kuid terve „Sinise pojengi” taustal seostub tahes-tahtmata ohvrilõkkega, kus pidi põlema Iisaki keha, aga jäi põlemata. Kui peaks veel olema nii, et luuletuse esimesed read „aga / kui vanaisa esimest korda suri” seostuvad Krulli eepose „Kui kivid olid veel pehmed” Vanaisaga (Krullil näiteks nii: „Kui kivid olid veel pehmed, läksime Vanaisaga / esimest korda sauna”),[4] siis on tulemuseks tekstipundar missugune. Aga kui ei seostugi, on pundar sellegipoolest.

    Kultuurset luuletajapositsiooni märgivad ka mõned „Sinise pojengi” vorminõksatused muidu suhteliselt „normaalsena” mõjuvas vabavärsilises kogus. Näiteks soneti stroofijaotuse kasutamine luuletuses „kas me täna jälle peitust mängime emme” (lk 19) või üdiliku vaibiga silbilisrõhuline ja lõppriimiline luuletus „kerberose huuled tihkelt vastu rinda” (lk 75). Või see, kuidas viide Ene Mihkelsonile ei näita mitte ainult kahe autori seost ema ja lapse suhete pinnalt, vaid toob esile ka Mihkelsonile iseloomuliku siirde: „katkun vana kärna suruda pea vastu / kõhtu mihkelsonlik hääl jonnib ema- / üsas koera süda köögipõrandal silmad” (lk 25). Peale­kauba saab lugeja siit kätte viite Mihhail Bulgakovile.

    Kas Nekramatnaja luulekogu pealkiri samuti viitab mingile kultuurilisele artefaktile, ma ei tea. Võib viidata, aga mu mõttekäigud dekadentlikust sümbooli­kast, rühmitusest Der Blaue Reuter ja Hiina lillepiltidest ei viinud kuhugi. Kuigi see võib luulekogu poeetika taustal tunduda kahtlane, siis ma siiski ei välistaks, et „Sinine pojeng” ongi sinine pojeng, mille vaikelulisse olemisse tullakse tekstuaalsetelt rännakutelt aeg-ajalt tagasi („tuleme tagasi”, lk 59).

    Neid tekstuaalseid rännakuid on palju, võiks siis eeldada, et Nekramatnaja luule tegeleb ka erilisel viisil keele enesepeegel­dusega. Ega seda päris eitada ei saa, aga asi pole ka selge. Luulekogus on mitu kon­tsentrit (Natalja-mäng, perekonnalugu, tegelikkuse ja tinglikkuse vahekord, mäletamine, ohverdamine, intertekstuaalsus, keel), ma arvan, et keel polegi nende seas esimene – kui maha salata tõsiasi, et mingis mõttes on keel luules alati esimene asi. Kui küsida, millist maailma kogemise viisi see raamat kõige rohkem esindab, siis ma kalduksin isegi väitma, et see pole tingimata kirjutamine või kõnelemine, vaid nägemine. Luulekogu algab joonistamisega, siin vaadatakse korduvalt pilte ning kogetakse maailma ka muidu visuaalselt. Ka nägemises võib olla samasugune ambivalentsus nagu muudeski „Sinise pojengi” elementides (näiteks „nagiseva keerdtrepi keskel”, lk 70), kuid kui see nii ka on, siis võiks kokkuvõttes siiski väita, et peamine probleem pole maailma keelelise tähistamise tinglikkuses, vaid maailma mis tahes kogemise viisi ebakindluses ja mitme­mõttelisuses. Isa võib ju tuua värviteleviisori, aga minevik on ikkagi muutunud mustvalgeks – nagu see on juhtunud raamatu lõpuluuletuses.

    Seni on jäänud ütlemata, kes keedab „Sinise pojengi” eelviimases luuletuses kohvi. Loomulikult võib olla tegemist jälle mitme Saaraga korraga, nii on ju „Sinises pojengis” ikka, kuid minu ettekujutuses on see kindlasti Aabrahami naine Saara, kes „paneb ka toidumoona rännumeestele kaasa” (lk 82). Aabraham ja Iisak asuvad teele, minevik muutub mustvalgeks, aga kas lõpuks ohverdatakse Iisak või jäär, seda meile Nekramatnaja ikkagi ei ütle.

     

    [1] Autorist: Natalja Nekramatnaja (32). „Värske Rõhk” 2020, nr 66, lk 7.

    [2] S. Grigorjeva, Mul on sulle väga puhtad käed. „Sirp” 16. XI 2021.

    [3] A. Loog, Trauma otsib teadvust, mis oleks talle koduks? „Postimees” 23. XI 2021; J. Vesselov, Nekramatnajat ei ole olemas. „Värske Rõhk” 2021, nr 73, lk 107.

    [4] H. Krull, Kui kivid olid veel pehmed. Tallinn, 2014, lk 36.

  • Arhiiv 28.01.2022

    Sardooniline pilguheit olnule ja olevale

    merle

    Mait Vaik: „Simulatsioon”. 
    Puiestee, 2021. 188 lk.

     

    Mängin mängu. Panen silmad kinni, on õhtu, nädala keskpaik. Lasen päevast lahti ning püüan loetleda, mis teosest meelde jäi. Olen pikali diivanil, kass ronib kõhule, midagi justkui ei meenu. Aga siis ikkagi. Mati Unt, pohmellis bussisõidud, kellegi kohmakas ääremärkus, klaustrofoobiline koosviibimine ammuse klassivennaga, kes on tuntud ärimees („pigem (viisakamalt öeldes) ettevõtja”, lk 60). Usuküsimus ja hirm, et sa ei usu piisavalt. Äärelinn, hallid vahealad, unistused, alkohol, alkohol, alkohol. Suutmatus armastada, kirjaniku üksindus. Siis jällegi veider rahu, mida lugude üpris lootusetutelt olukordadelt ja kohati päris agressiivsetelt (mina)tegelastelt ei ootakski: „Natuke rahu, türa küll! Tõenäoliselt tuleks sul selleks kirjanikuks hakata, sa peaksid sellest raamatu kirjutama, enne kui keegi aru saab, et tahad natuke rahu.” (Lk 10.)

    „Simulatsioonis” on neliteist juttu. Mõned pealkirjad on autori varasemast loomingust tuttavad, paar uuemat lugu on kultuuriajakirjades ilmunud, ülejäänud päris värsked. Lugude peategelased on kõigist raskustest hoolimata eluga siiski sina peal. Need on mehed, kel on naine, perekond, auto, enamasti ka (füüsiline) töö. On muusikat ja on kõhklemist tegusa elu mõttekuses (nimelt olevat Jumalast sõltuv inimene alati virk, kuigi isegi Kristuse „jüngrid tahtsid inimlikku, tahtsid niisama molutada – rahu”, lk 149). Kui kogumik algab optimistlikumal toonil, siis teose teine pool on süngem, viimastes juttudes lausa muserdav. Muserdus ei jõua aga süveneda, sest Vaik kirjutab selleks liiga hea absurditajuga.

    Kogumiku pikimas loos „Magdalena” jutustatakse kuskil Tallinna äärelinnas, võimalik, et Pääsküla raba külje all ­elavast mehest, kes näib otsivat osadust ja pihtimisvõimalust. Sügistoonide, rabeda tänavavalgustuse („kollaselt plinkivate fooride”, lk 102), öiste helide ja helituse, väga õrnade olustikuliste kirjelduste kaudu avaneb lugeja ees justkui filmimaailm, milles loo minategelane täidab talle antud ülesannet. Ülesande sisu jääb lugeja tõlgendada. Filmilik visuaalsus iseloomustab Vaigu teksti laiemalt ja operaatori pilk avaldub ka jutustaja sisekõnes: „Tahtsin näha oma olemist siit, teisest perspektiivist, tugitooli kõrvale jäi madal ümmargune lauakene, laual oli aga linik ja tühi lillevaas. Ja raamat.” (Lk 87.)

    Seesugustest nappidest hetkejäädvustustest „Magdalena” koosnebki. Vaigu kirjutuslaad tundub selles loos kõige poeetilisem. Seda nii korduste („Ja mõnes aknas põles tuli. Alati kardinate taga, alati paksude kardinate taga. Mõnes aknas põles tuli ..”, lk 92) kui ka oluliste, aga esmapilgul vaevu aimatavate seoste tõttu: „Nägin lapikest krohvitud lage, see maja oma räämas oleku ja argisusega oli veelgi salapärasem kui asevalitseja plangutagune.” (Lk 96.) Kui rääkida Vaigu keelest, siis tuleb märkida, et nii varasemates teostes kui ka nüüd jäävad silma rohked gerundiivid („rataste krigisedes”, „mootori tuksudes”, „käte värisedes”), mis loovad kestva ja ajatu mulje. Meenusid Mats Traadi romaan „Üksi rändan”, antiikkirjanduse värsstõlked ja väliseesti autorite tekstid. Gerundiivid mõjutavad minu lugemis­kogemust (näiteks näib kirjeldatu kompaktsem), aga võib-olla pole Vaik nende rohkusest isegi lõpuni teadlik.

    Mait Vaigule nagu nii mõnelegi ­teisele siinmail kirjutavale meesautorile on ette heidetud naistevaenulikkust.[1] ­Nõustun kriitikaga, aga samas leidub Vaigul tabavaid tähelepanekuid. Näiteks kui ta kirjeldab üht vanalinnas kohatud ihaldus­väärset naist, kes tuleb üksinda kellegi juurest ega soovi lähedust: „Taludes nõuandeid osavõtliku ärakuulamisega, kuid tegelikult eemal, alati eemal, kuigi see ehk ongi nende kõikide hädade tegelik põhjus.” (Lk 106.) Meesautorid ­kujutavad naistegelasi sageli kas ürgemade või femme fatale’idena, aga võib-olla tahavad naised lihtsalt hommiku hakul koju jõuda ja uuele päevale vabana vastu minna? Ent üksindus­iha ning soovimatus end siduda teeb nad lõpuks ikkagi õnnetuks? „Magdalenas“ kirjeldatud stseen tundmatu naisega mõjus värskendava perspektiivivahetusena, näidates, et õnne- ja rahuotsingud on universaalsed ega ole seotud sooga. Nii küsin lugejana, kas rahu ja õnn pole elus pahatihti pigem minevikus või kaugel tulevikus? Inimene ei suuda olla ühes ega teises, ka mitte olevikuhetkes: „Midagi ei tule päris tagasi ja te hakkate veel neid tagasitulemisi igatsema.” (Lk 101.) Dinobuzzati­likult ootab ta seda midagi, vahib kõrbe poole, erutub horisondil kuju võtnud tundmatusest, potentsiaalsest ­vaenlasest, aga kui muutus tõepoolest terendab, siis magab inimene selle maha. Või lööb selle ees kartma. Hiljem võtab taas võimust tuttav tühjustunne. 

    Lugu viis mu uitama dominiiklaste kloostri hoovi, keskaegsetele kõrvaltänavatele, aga küllap pigem soovist perspektiivi vahetada, kui selleks, et täpselt välja uurida, kus ja millist trajektoori pidi Mait Vaigu tegelased linnaruumis kulgevad. Vaigu loomingut lugedes ei peaks otsima juhtnööre, kuidas ühendada keskust ja perifeeriat, luua paremat maailma või olla parem inimene. Kõik need teemad käivad juttudest küll vihjamisi läbi ja tegelased esitavad ootamatutel hetkedel olulisi küsimusi: „Mitte kunagi ei ole küsimus selles, kas olla või mitte olla, küsimus saab olla ainult selles, kas tunnistada olemine ise vääriliseks või väärtusetuks, tunnistada see kas hirmuks või armuks.” (Lk 116–117.) Just „Magdalenas” saingi aru, et Vaigu tekste tuleb selliste nüansside tabamiseks lugeda mitu korda ja eri nurga alt. Ja kindlasti vaikuses.

    Mait Vaik on kirjutanud laulusõnu Sõpruse Puiesteele, Metro Luminalile ja teistelegi kollektiividele. Neis on ajatut kurbust, ajastute muutumist, 1905. aasta punaseid toone, ei kuhugi viivaid teid, rongivilesid, isa väsinud silmi. Ka „Simulatsioonis” leidub pea igas loos muusikat, näiteks ei tea minajutustaja, mis parasjagu raadiost mängib (lk 124), või tehakse märkus muusika kohta, mida jutustaja küll ise eales ei kuulaks, aga mis teatud olukorras toimib (lk 58). Loo „Naine II” peategelasele „sobibki peenutsev klassika” (lk 82), „Pianisti” protagonist rikastab kohalikku muusikaelu, olles juba ise klassik. Muusika on loole raamiks, see annab teravust: „Nagu ütleb laulusõna, mida sa unustama kipud” (lk 149) ja teisal: „neetud lugu mängib ikka veel” (lk 155). Laul ei lõppegi ja jääb painama, eriti kui ühiskond tekitab soovi põgeneda, mis jutus „Sõltuvus” ka juhtub: „Terve elu oled elanud, nagu homne oleks viimnepäev, nüüd, kus see viimaks ongi käes, nüüd võtad hoo maha ja sõidad ära, nüüd siis aitab.” (Lk 150.) See räägib vastu ennist õhku visatud mõttele, et Vaigu tegelased justkui ei elakski hetkes, aga ega vist üht äärmust teiseta olegi. Mulle meenus, kuidas üks tuttav ei lase boonuspunktidel kliendikaartidele koguneda, sest kui ta peaks äkksurma surema või saatuslikku õnnetusse sattuma, siis on ta vähemalt punktid ära kasutanud. Aga samas, kui pidevalt kõik ära kulutada, ei kogunegi üldse midagi. 

    Vaigu tegelased ihkavad elada. Kui väga ka ei tahaks nende trimpamiste, lapikute pudelite, kassiahastuses hommikute ja üldse kogu nende (tegelikult tragikoomi­lise) alkoholismi suhtes kriitiline olla, leidub tekstis ometi nii vaimukalt sõnastatud kohti, et see kõik enam ei häiri. Loos „Motoroller” on isa saanud motorolleri. Pere kavatseb saarelt mandrile sõita, aga keegi pole vaimustuses mehe plaanist sõita linna rolleriga, kuna ta pole liikluses eriti kogenud. Pere passib talle peale, mees aga vastab pääsemiseks: „Ma lähen toon raamatud ära.” Seejärel jätkub lugu mina­jutustusena: „Võtsin kiivri, viskasin ropsti pähe, seest pudenes tolmu ja linnusitta, aga ei teinud sellest välja, tõmbasin kätega üle näo, sättisin end hoogsa jalakaarega sadulasse, keerasin võtit ja käivitasin sirrr mootori. Kogu kamp põrnitses mind etteheitvalt, aga ei jäänud ootama. Seda, et kiivril puuduvad rihmad ja üldse… Kõik „üldse” vastas ka tõele.” (Lk 53–54.)

    Usun, et vastab siiamaani. Nii elus kui ka suure tõenäosusega Mait Vaigu järgmistes teostes, mida jään huviga ootama. Arvustuse alguses mainisin ühe jutustuse tegelase peaaegu raevukat palvet, et ta rahule jäetaks. Kui mõtlen „Simulatsiooni” peale, siis kahtlen, kas kirjani­kud loominguliselt üldse rahu leiavad või seda soovivadki. Lugeja seisukohast on see tore  – on, mida oodata. Mait Vaigu värske kogumik võiks seega tähistada üht üha uuenevat vaherahu.

     

    [1] M. Luiga, Autor eksib. „Vikerkaar” 2019, nr 3, lk 127–130.

  • Arhiiv 24.01.2022

    Ärevalt rahulik

    merle

    Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveeri­vust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul palju. Isegi nii palju, et korraks mõtlesin mõttevahetuses osalemisest loobuda, kuid siis mõtlesin jälle ümber, sest hõlmamatus on üks tõsiasi, mis XXI sajandi eesti kirjandust XX sajandi omast eristab. Kindlasti on lünki kõigil mõttevahetuses osalejatel ning ma ise olen pidanud vähemalt mingilgi määral uuemat kirjandust jälgima, kas või sellepärast, et viimastel aastatel olen koos Janek Kraaviga ülikoolis läbi viinud eesti nüüdiskirjanduse kursust.

     

    1

    Mulle olulisi punkte eesti kirjanduse kohta sai praegu kolmteist. Need ei ole kirja pandud tähtsuse järjekorras, reastamisloogika lähtub sellest, kas tegemist on pigem väliste või pigem sisuliste tunnusjoontega. Laias laastus liigun kirjandus­likele tekstidele taustu loovate väliste asjaolude juurest sisulisemate suunas. Teadagi aga on väline ja seesmine omavahel seotud ning loogika jääb tinglikuks. Rea lõpetan kolme olulise väitega, mis kõlasid praeguse mõtte­vahetuse avaloos[1] ja mille kohta minu arust peaks midagi arvama.

    –  Elame digi- ja internetisajandil ja see mõjutab ka kirjandust.

    –  XXI sajandil tuleb eesti kirjanik kabinetivaikusest välja ja ronib lavale või sotsiaalmeediasse.

    –  Eesti kirjandust näib iseloomustavat nii väliste olemistingimuste kui ka sisemiste tunnusjoonte poolest enneolematu stabiilsus – koos kõige hea ja halvaga, mida see kaasa toob.

    –  Kui sajandi algusaastad maha arvata, siis on eesti kirjanduses käsil „Värske Rõhu” ajajärk.

    –  Tundub, et on toimunud novellikirjanduse tõus, kuid see pole siiski ühemõtteline.

    –  Kindlasti on toimunud draamakirjanduse tõus.

    –  XXI sajandi luule põhikuju on vabavärsiline, XX sajandi luulel aga meetriline.

    –  Üldise stabiilsuse taustal on näha tõusu veel mõnes konkreetses kirjandus­likus nišis. Eriti pean silmas ulme-, krimi- ja eestivene kirjandust.

    –  XXI sajandi eesti kirjanduses näib olevat „karmi tõe” väljaütlemine ­tähtsam kui XX sajandi teisel poolel.

    –  Eesti avangardkirjandus ei näi mahult küll oluliselt kasvavat ega kahanevat, kuid ta leiab endale uusi olemisvõimalusi.

    –  Postmodernismi taandumisest on räägitud kogu maailmas ja sellest räägib ka Märt Väljataga.[2]

    –  Fiktsiooni taandumine eesti kirjanduses näib olevat peaaegu kõigi lugejate poolt märgatud tõsiasi.

    –  Väljataga pakub arutlemiseks välja teesi, et „eesti kirjandus enam ei arene”.[3] See asi ei tundu päris selge olevat, kuid selle üle tasub mõelda.

     

    2

    Digiajastu tähendus kirjandusele on teema, mille üle vahetatakse juba pikemat aega mõtteid. Mõtted on muutlikud ja olukord pole ikka veel selge. Raamatuturg pole kokku varisenud ning paljudel romaanidel on endistviisi algus, keskpaik ja lõpp. Sellest hoolimata võib olla õigus neil, kes väidavad, et me asume kommunikatsiooniviiside põhimõttelise muutuse lävel. Nullindatel pead tõstnud blogiproosa või Facebooki ajajärgu algusega hoogu saanud vaidlused nn enter-luule üle mõjuvad küll servapealsete näidetena, kuid ikkagi võivad need olla märgid poeetika üldisemast muutumisest. Ilmsem – ja mitte sugugi ainult Rupi Kauri suguste üleilmsete staaride fenomen – on aga sotsiaalmeedia luule väljakujunemine. Hakkasin tähelepanelikumalt seda jälgima pärast Hanna Linda Korbi „Sirbis” avaldatud harivat ülevaadet eesti Instagrami-luulest.[4] Vahepealse paari aastaga on üht-teist muutunud, peamiselt aga see, et nähtusest ei saa enam mööda vaadata. Sellest hoolimata on niisugusest luulest Eestis üllatavalt vähe juttu olnud. Esimene tõekuulutaja ma muidugi ei ole, enne mind on näiteks sellele, et Lauri Räpi luulepostitusi loeb Instagramis (eesti kirjaniku kohta) enneolematult suur inimeste hulk, tähelepanu juhtinud Joosep Susi.[5] Loen minagi, nende ridade kirjutamise ajal olen üks 17 300-st jälgijast. Arv kasvab ning Räpi luulekogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus” (2021) on praegu raamatute müügiedetabelis esimesel kohal nii Rahva Raamatus kui ka Apollos. Ma ei arva, et Räpp esindaks eesti luule tippsaavutusi (ja ega ta isegi ilmselt seda arva), kuid midagi ta esindab ja nüüd tuleb edasi mõelda, kuidas kirjeldada sotsiaalmeedia ajastu eesti luulet nii, et kõik esinduslik siiski pildile ära mahuks.

    XXI sajandi kirjanik on esineja – kas võrgus, laval või kuskil mujal, aga eelduseks on see, et ta on nähtaval. Neid, kes ei taha ennast näidata, aga on ometi olulised kirjanikud, jääb järjest vähemaks. Mäletan, kuidas Ene Mihkelson leiutas kogu aeg ettekäändeid, miks mõnele üritusele mitte minna või miks mõni intervjuu andmata jätta, aga aeg-ajalt saadi intervjuud temaltki kätte ning ega ta pääsenud oma viimaste oluliste raamatute esitlustestki.

    Eestis on käima läinud kaks suurt kirjandusfestivali – 2004. aastal alustas Prima Vista ja 2008. aastal Tallinna kirjandusfestival, mis sai kaks aastat hiljem festivaliks HeadRead. Need on lavale tikkuva kirjandusajastu iseloomulikud sündmused, kuid ma rõõmustan selle üle, et mõlemal juhul on fookuses pigem kirjandus ja mitte tingimata raamatute müük, mis on peamine raamatumessidel. Miks mitte rõõmustada ka selle üle, et eesti lavaluule on luuleprõmmude ürituste sarjana endale kindla ja atraktiivse kuju saanud. Neil mängitakse osalt spordivõistlustegi reegleid kasutades, kuid ei mängita liiga tõsiselt ning asja ümbritsev elevus peaks ju tõendama, et asi on ikkagi olemas. Esmapilgul võib näida, et sotsiaalmeedia kirjandus ja lavaluule ajavad eri asja, üks võimendab kirjalikkust, teine suulisust, kuid ega see vahe nii suur olegi. Mõlemal juhul tegutsetakse arusaamisega, et kirjanik peaks olema nähtaval ja tal võiks olla fänkond. Näiteid instakirjanike menukatest raamatuesitlustest või siis Tar­Slämmi luulevideotest Youtube’is ei ole keeruline leida.

    Eestikeelne Instagrami-luule on praegu nii noor nähtus, et väidet eesti kaasaegse kirjanduse enneolematust stabiilsusest XXI sajandil pole see veel ohustada jõudnud, ning kirjandusfestivalide ja luuleprõmmude taotlus ei näigi olevat midagi väga kõigutada, kuigi mõni lavaluuletaja võib ju oma tekste ka atraktiivse räuskamise vormis ette kanda. Võimalik, et kõik keeratakse veel pea peale ja keerajate nimesid me veel ei teagi, kuid esialgu on üldpilt ärevalt rahulik. Tõsi, taas on saanud tõenäoliseks, et inimkultuuri paiskab lõplikult segi hoopis midagi globaalsemat. Ilmselt teeb seda kliimakriis, millele praegu lisavad värvi rahvusvaheline terrorism ja pandeemia. Eesti kirjanduses on aga kõigest sellestki näha esialgu vähe. Hasso Krulli poliitiline aktiveerumine, Tartu kirjanike osalemine tselluloositehasevastases võitluses ning Maarja Pärtna programmiline luulekogu „Vivaarium” (2019) tulevad küll meelde, aga rohkem esimese hooga mitte. Võib-olla saaks leida ka mõne sobiva ulmekirjandusliku visiooni, mis mul on seni lugemata jäänud, aga neidki ei tohiks olla väga palju. Nagu öeldud – kõigest hoolimata elatakse üsna rahulikku elu. Minu teada pole kättpidi kokku mindud koguni siis mitte, kui kirjandusüritustel on kontrollitud vaktsineerimistõendeid.

    Rahulik näib olukord olevat ka siis, kui vaadata viimase paarikümne aasta trükitoodangu arvandmeid. Toimub huvipakkuvaid muutusi, kuid võrreldes pöörase tiraažide languse ja nimetuste arvu tõusuga 1990. aastatel, pole siin õieti ühtki suurt sündmust – esialgu mitte. Aastaülevaadetest ning kirjastuste lünklikust infost jääb mulje, et tiraažide langus on vaikselt jätkunud ja nimetusi vaikselt juurde tulnud. Kui sajandi alguses ilmus eesti luules uudiskogusid alla saja aastas, siis nüüd ilmub neid kindlasti üle saja. Proosaraamatuid on kogu aeg ilmunud luulekogudest veidi vähem, aga analoogiline kasv on kahekümne aastaga ka selles vallas.

    Üldjoontes kinnitab neid tendentse statistikaameti andmebaas,[6] mis küll ei erista detailselt ilukirjandust ja selle alaliike, kuid võiksime oletada, et eesti kirjanduse trükkimine liigub teiste raamatute ja brošüüride trükkimisega samas rütmis. Andmebaasist paistab silma, et kui tiraažide langus on olnud pikka aega ühemõtteline, siis nimetuste arvu tõusuga on lood keerulisemad. Lisaks väikestele kõikumistele võib märgata: kui tõusu ongi sel sajandil olnud, siis alates 2018. aastast on tulnud asemele vaikne langus – languses on olnud nimetuste koguarv, nii eestikeelsete trükiste kui ka eestikeelsete algupärandite arvestuses. Sedasama näitab ka esitrükkide nimetuste arv, kuigi siin on toimunud pärast kaheaastast langust pisike tõus 2020. aastal – kas see on juhuslik või mitte, näeme edaspidi. Need tendentsid on esialgu veel lühiajalised ning muutused väiksed, kuid ikkagi võib olla nii, et oleme nii kliimakatastroofi kui ka raamatu­kujulise kirjanduse kokkukuivamise alguses. Kuidas iganes on tegelikult, igal juhul elame huvitaval ajal ja see teadagi on ebamugav – kõik oleks justkui üsna stabiilne ja turvaline, aga süveneb tunne, nagu oleks praegu stabiilsuse viimane hetk, ärevus poeb hinge, midagi peaks hakkama kohe juhtuma. Nendele, kes tahavad rääkida eestlaste kui raamaturahva allakäigust, on muidugi kõige tänuväärsem andmebaasi see rida, mis kujuneb tiraažide ja nimetuste arvu koosmõjul ning näitab, kui palju eksemplare raamatuid ja brošüüre on igal aastal Eestis ilmunud ühe elaniku kohta. Aastal 1990 oli see arv 12, aastal 2000 – 4,3, aastal 2010 – 4,1 ja 2020. aastal – 2,4. Juurde on tulnud e-raamatud, kuid nende hulk on esialgu nii väike, et need ei mõjuta siin õieti midagi.

    Kas selline kergelt apokalüptiline stabiilsus, mis on näha välispidiselt, iseloomustab ka eesti kirjanduse sisulisi kvaliteete? Sellele küsimusele vastamine on paratamatult (veelgi) spekulatiivsem, aga küllap selliseid mõttearendusi tahabki „Loomingu” mõttevahetus ellu kutsuda. Jah, ma arvan küll, et stabiilsusest eesti kirjanduses võib rääkida ka sisulises plaanis. Kogu aeg ilmub häid raamatuid, samas ei ole need head raamatud korraldanud mingeid suuri kollektiivseid murranguid ega esteetilisi pöördeid. Isegi kõige värvikamad skandaalid, mis on püüdnud end maskeerida kirjandusrevolutsiooniks, pole revolutsiooni tegelikult esindanud – olgu esimeses järjekorras näitena nimetatud Kaur Kenderi ja ZA/UM-i kaasus.

    Mulle näib, et XXI sajandi eesti kirjandus võtab enda olemasolu enesestmõistetavusena. See pole eesti kirjandusloo taustal väga tavaline, läbi aegade on muudkui käinud rähklemine ellujäämise ja eneseõigustuse nimel. Võib-olla 1930. aastatel tekkis korraks analoogiline enesestmõistetava olemasolu tunne, kuid see periood oli lühem, hiiliv tsensuur tugevam ja ohustatuse tunne teravamalt õhus. Eneseküllasus loob turvatunnet ja häid töötingimusi, aga eks ta loob ka ohtlikes kogustes omaenese naba imetlemist – seda kõike on ka XXI sajandil näha olnud. Mis töötingimuste paranemisse puutub, siis kirjanduselu korraldajad armastavad rõhutada kirjanikupalga rolli turvatunde loomisel. Kirjaniku­palk on tore, aga olgu siiski tõdetud, et selle taustal olev põhimõttelisem ­küsimus – haigekassa garanteerimine kõigile vabakutselistele loojatele – pole tegelikult lahendust leidnud.

    Räägitu näib kinnitavat väidet, et eesti kirjanduse arenemine on tõesti lõppe­nud, arendada saab vaid tema olemasolu tingimusi. Tõepoolest, kuid kas kirjandus on kunagi „päriselt” üldse arenenud? Laiemas plaanis ilmselt mitte, sest kirjanduse edasiliikumise suurt sihtpunkti ei paista kuskilt ning vaevalt saab olla arengu tähtsaks eesmärgiks ka mõne suurema kirjanduskoosluse sabas sörki­mine. Kitsamas mõttes arengufaase on varem siiski olnud ja neid võib hea tahtmise korral leida ka XXI sajandist, kuigi nüüd on see leidmine raskem kui varem. Oli kunagi aeg, kui polnud olemas eestikeelset romaani ja XIX sajandi lõpukümnendeil see siiski tekkis. Mida samalaadset oleks praegu ette näidata? Üha vähemaks on aga ajaga jäänud nähtusi, mille puudumine või kujunemine on põhimõttelist laadi. Otsija leiab midagi, kuid kõige käegakatsutavamad ilmingud kipuvad ikkagi olevat välised ja mitte niivõrd sisulised.

    Eesti kirjanduse olemistingimusi muutis kindlasti see, et 2005. aastal hakkas ilmuma „Värske Rõhk”, millest on aastatega kujunenud Eesti esimene edukas kirjandusajakiri noortele. Edu asemel on küll soliidsem rõhutada „Värske Rõhu” head taset ning seda, et ajakirja iga on juba märkimisväärne, kuid autorkond on ikkagi nooreks jäänud ning ajakiri pole taandunud mõne rühmituse väljaandeks. Kuna ajakirjal on varsti põlvkonna jagu vanust ning algusaegade noored on täiskasvanuks saanud, siis on paratamatult juba praegu näha „Värske Rõhu” mõju laiemalt kogu eesti kirjanduses. Ehk annaks välja mõelda mõne arvestatava noorkirjaniku, kes poleks „Värskes Rõhus” esinenud, kuid neid on väga vähe. Oletan, et ajakiri on vorminud – õrnalt, kuid siiski – noorema põlvkonna kirjanduslikku palet. Tegemist on head tagasisidet ja sõbralikku õpetust saanud põlvkonnaga – mingis mõttes kiiremini professionaliseerunud autoritega kui varasematel ajajärkudel, noortega, kes kõik on pidanud harjuma „hea kirjandusliku lastetoaga”. Selge, et märatsejatel ja mässajatel kipub selline lastetuba teravaid nurki maha viilima, aga kes teab, kui palju neid teravaid nurki seal tegelikult ongi või kas neid tulebki noorte juurest vägisi otsida. Aga isegi kui otsida, siis leiab neid ka „Värske Rõhu” autoritelt, on ju näiteks kas või Sveta Grigorjeva tuule tiibadesse saanud „Värske raamatu” sarjas ilmunud debüütkoguga.

    Kui uskuda ammust hüpoteesi luule- ja proosakesksete ajajärkude vaheldu­misest kirjandusloos, siis peaks tõdema, et XXI sajand on seni olnud tugevalt proosakeskne. Väitel on mitu otsa ja ma ei kavatsegi arvama hakata, kas „­tegelikult” on seis parem proosas või luules. Seis tundub hea nii siin kui seal – ikka stabiilselt, ikka kerge ootusvõbina saatel. Küsimus on eelkõige kirjandusavalikkuse huvis, kuid ka see on mitmemõtteline. On ju tegelikult ootuspärane, et avalikkus on proosa suhtes tähelepanelikum, ning need lühikesed, kuid värvikad ajajärgud, mil tähelepanu on keskendatud luulele (Koidula aeg, „Siuru” aeg, 1960. aastad, 1990. aastate algus), on olnud erandlikud.

    Proosakirjanduse puhul on ühelt poolt kõneldud vajadusest „suure eesti romaani” järele ja teiselt poolt sellest, et kaasaegses maailmas on veider taga igatseda midagi, mis oli tähtis XIX sajandi Euroopa kultuuris. Suur läbimüük, tervitushüüded ja väike poleemikagi, mis iseloomustasid Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan” (2017) retseptsiooni, võiksid olla iseloomulikud selles proosakeskses situatsioonis, kus kogu aeg oodatakse „suurt”, kardetakse, et teda pole, ja rõõmustatakse, kui selgub, et ta polegi päriselt kadunud.

    Paistab, et romaanikirjandus on üldise suhtelise stabiilsuse sees üks kõige kindlamini paika loksunud alasid, osalt ilmselt sellepärast, et romaanil on vähemalt mingisugunegi kaubanduslik atraktiivsus. Lühiproosa näib sisuliselt olevat dünaamilisem, kuid see võib olla optiline pete, liiatigi selline, mis on toimima hakanud alles viimastel aastatel. Pean silmas Armin Kõomäe ettevõtlikkust ning mitme kirjandustõlgendaja valmidust tema tegudega kaasa liikuda – nii on hakanud alates 2018. aastast ilmuma raamatusari „Eesti novell”, mis on leidnud üle keskmise palju vastukaja ja tekitanud tunde, et novellis tõesti midagi toimub. Olen servapidi viimaste aastate novellindusse kaasa tiritud ning peaksin oskama vastata, kas siis tõesti midagi toimub. Minu vastus on ebalev – midagi ju sünnib, on ikka, mida lugeda, kuid mingit sisulist hüpet mis tahes suunas ma siin ei näe. Ei välista, et midagi sellist võib veel tekkida, sest kus suitsu, seal tuld – võib ju olla, ühele tavaliselt varju jäävale žanrile osaks saanud tähelepanu käivitabki midagi sisulist.

    Luule puhul võib välja tuua küll rea väikseid tendentse (ja kõiki neid siin­kohal ikkagi eritleda ei jõua), kui aga midagi hästi üldist öelda, siis küllap seda, et luulet on endiselt eriti palju ja tugevam osa sellest on ka tuntud headuses. Põhimõtteline vahe XX ja XXI sajandi eesti luule vahel on küll see, et varasem traditsioon on eelistatult meetriline, kaasaegne vabavärsiline. Juba varem (nt „Loomingu” mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle) on olnud pisut erinevaid arvamusi, millal põhimõtteline murrang teoks sai – kas juba 1990. aastatel (mil see kindlasti algas) või veidi hiljem. Nii või teisiti on muutust tõdenud enam-vähem kõik, kes eesti luulest midagi teavad. Uus ettekujutus arhetüüpsest luuletekstist, mis oli nullindateks nii luuletajate kui ka tõlgendajate peades tekkinud, kinnistus ja üldistus kiiresti. Viimase kümne aasta jooksul on Eda Ahi, Tõnu Õnnepalu jmt näitel püütud rääkida ka rangema vormikultuuri tagasitulekust, kuid üldisema tendentsina ma seda siiski praegu näha ei oska.

    Kõige selgemalt on võimalik rääkida arengust XXI sajandi eesti draamakirjanduses. Robustselt üldistades võiks väita, et XX sajandil oli eesti näite­kirjandus väga hõre ja sõltus üksikute väljapaistvate kirjutajate olemasolust või puudumisest. Nüüd see enam nii ei ole – sellist kodumaiste näidendite rohkust, mis valitseb laval ja osalt ka näidendiraamatutes, pole varasem eesti kultuurilugu kogenud. Riina Oruaas tõdeb dramaturgiaülevaates, et viimastel aastatel on eesti teatris räägitud üleproduktsioonist, kuid sellesse olukorda on suisa lõikava traumakogemusena tulnud pandeemia.[7] Teatris on viimasel paaril aastal toimunud tõesti äärmiselt järsk olukorra muutus, kirjanduses pole pandeemia mõju esialgu nii märgatav. Võib eeldada, et teatripoolne tellimus väheneb ja see mõjutab ka kirjutamist, aga seda näeme lähemas tulevikus.

    Kirjanduse seisukohalt on draamakirjanduse tähendus alati olnud ambi­valentne, kuid XXI sajandil eriti – ühelt poolt ju võiks rääkida pöörasest arengust, teiselt poolt aga on just viimastel aastakümnetel vähenenud näidendite kirjanduslik tähendus, postdramaatiline olukord teatris tähendab muu hulgas seda, et „valmis” näidenditega töötatakse vähem. Samas on ka kirjanduslikult väljapeetud näidendeid päris märgatav hulk, vähemalt varasema ajaloo hõreduse taustal. Nullindate kirjanduses oli minu jaoks kõige silmapaistvam „kirjandusliku kallakuga” draamaloomingu autor Madis Kõiv, tema kõrval ja ka pärast teda märkimisväärne aga näiteks Jaan Undusk ning mõni teinegi.

    Arenenud on draamakirjandus ning edenenud ka mõni selgete piirjoontega kirjanduslik nišš. XXI sajand on olnud kuldaeg eesti ulme- ja krimikirjanduses ning eestivene kirjanduses. Võib kaaluda, kas heatasemelisi näiteid on piisavalt palju või valitseb raamatuturgu siiski hall keskpärasus, kuid ma jään oma väitele kindlaks sellest hoolimata, et lugemislünki on mul neil aladel eriti palju. Keskpärasus pole minu arust liiga oluline – hallust on raamatupoed alati täis olnud alati ja on ka edaspidi. Tähtsam on see, kas midagi väärtuslikku leiab või mitte. Mulle piisab kuldaja-jutu toestamiseks sellestki, et eesti nišikirjandustes on uuel sajandil koha leidnud Triinu Meres, Katrin Pauts ja Andrei Ivanov.

    Juhtus nii, et kirjutasin äsja ülevaate lõunaeesti kirjandusest XXI sajandil, see peaks ilmuma praeguse kirjatööga enam-vähem samal ajal Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamatus. Sealt võib täpsemalt näha, mis ma arvan, kuid lühike kokkuvõte võiks olla see, et lõunaeesti kirjanduses oli küll kõrghetk sajandivahetusel ja pärast seda on tulnud siingi stabiliseerumine, kuid ohu märgid on paraku selgemini näha kui eesti kirjanduses tervikuna. Kõige tõsisem probleem on praegu see, et tõeliselt noori autoreid uuemas lõunaeestikeelses kirjanduses peaaegu polegi, vähemalt pole nad iseseisvaid raamatuid välja andnud. Suhteliselt hästi on läinud küll seto kirjandusel ja lõunaeesti draamakirjandusel, ilusaid hetki leiab ka luulest, kuid autorkond ei kasva. Juba pikemat aega võib nentida, et kõige väljapaistvam lõuna­eesti autor nii luules, proosas kui ka draamas on Kauksi Ülle.

    Väited „karmi tõe” ja avangardkirjanduse tähtsuse kohta on näiliselt vastuolus. Kuidas siis ikkagi on nii, et kirjanduses tugevneb mingi uutmoodi realistlik taotlus, mis arvab leidvat tõde ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsetest suhetest – ja teisalt eksperimenteeriv suund, mis armastab enamasti siseneda keelesisestesse kurvidesse? Minu arust vastuolu liiga suur ei ole. Esiteks selle­pärast, et needki on omamoodi nišid, mis ei hõlma kogu kirjandust ning puutuvad harva kokku. Mingid kokkupuuted (näiteks transgressiivsuse aladel) võivad muidugi olla. Teiseks – siin on ka väike ajaline nihe. See nähtus, mida ma nimetan „karmi tõe” kirjanduseks, tõusis esile pigem nullindatel, avangardi ümbermõtestamine tuli nõksukese hiljem.

    Nullindate kesksed luuletajad olid kindlasti fs ja Jürgen Rooste ning kuigi nad on olulised nüüdki, siis mingist selgest juhtpositsioonist rääkida ei saa. Nullindatel tundus, et Kaur Kenderi ja Sass Henno kuritegelik reaalsus on kõige moodsam asi, mida proosal on pakkuda, praegu on raske isegi nende autorite kirjanduslikust rollist rääkida, sest nad on põhienergia suunanud teistele aladele. Paistab siis nii, et nullindatel kolis „elu ise” tänavatelt kirjandusse ning kümnendatel aastatel on ta kolinud teisel viisil kirjandusest tänavatele tagasi – eriti kui silmas pidada seda poliitilist aktiivsust, mis on hakanud end Tallinnas ja Tartus avalikel protestiaktsioonidel näitama.

    Avangardkirjandus oli nähtusena kohal varemgi, kuid hakkas tähelepanu äratama eriti nullindate lõpupoole, kui esile kerkisid autorid, keda Aare Pilv on kirjeldanud „paranoiakriitilise risoomina”.[8] Selle seltskonna eesotsas oli Erkki Luuk, pärast Luugi mõningast tagasitõmbumist on juhtpositsiooni hõivanud Kiwa. See kummaline autorite seltskond hõivas keskseid positsioone kirjanduses üleüldse, seda on 2016. aastal kirjeldanud Jaak Tomberg nii: „Ühel tänavuse märtsikuu hommikul uudiseid lugedes tekkis minus veendunud tunne, et olen ärganud mingisse uude, varasemaga võrreldes paralleelsesse või järgmisse eesti kirjandusmaailma. .. see on maailm, kus Jüri Kolk ja Paavo Matsin võidavad peaaegu krooniliselt kirjandusauhindu, Kiwa kirjastuse ;paranoia publishing group ltd. väljaanded paljunevad viirusliku järjekindlusega (seejuures pole selge, kas kogu ettevõtmise näol on tegu ühe suure kunstiteose või suure hulga väiksematega, või mõlemaga) ning Valdur Mikita juhib resistentselt raamatumüügi edetabeleid. Kõikide institutsionaalsete kriteeriumide järgi – olgu siis tunnustuse, sümboolse nähtavuse või müüginumbrite lõikes – paistab olevat tegu peavooluga, või pigem ruumiga, mille diagnostiliseks kaardistamiseks pole too vana tsentri-perifeeria dualism vähemalt ajutiselt kuigi adekvaatne.”[9] Mindki valdas aastat viis tagasi sarnane tunne, kuid pikalt see anomaalne olukord siiski kesta ei saanud, ses mõttes oli Tombergi fraas „vähemalt ajutiselt” omal kohal. Mõni on liikunud pärast seda peavoolule lähemale, mõni tagasi tõmbunud radikaalsuse servapealsusesse, edetabeleid juhib nüüd, nagu juba öeldud, Lauri Räpp. Aga puhang, mis tuli ja läks, pakkus eesti kirjandusele ikkagi värskust, millest miski kandub ehk edasi ka tänasesse päeva.

    Mängulisemat laadi kirjandust ei püüa aastal 2021 enam peaaegu keegi siduda postmodernismi esteetikaga. Kui ei püüa, siis tuleb Väljataga jutule kaasa noogutada ja enam-vähem nõustuda, et „tegu oligi üürikese 1990-ndate välgatusega”.[10] Siiski selle mööndusega, et ükski nähtus ei saa kaduda päris jälgi jätmata. Ühe muutuse see üha kaugenev XX sajandi lõpp siiski tõi – üleüldise tunde, et võimatu on olla päris tõsine. Võib-olla ma püüan oma elu­tunnetust kuidagi suuremaks üldistada kui asi väärt, kuid nii see paistab. Kloune ja följetoniste on olnud erinevatel aegadel, aga tunne, et ka tõsistest asjadest ja „südamest südamesse” rääkides (need jutud ju jätkuvad ikka) peab mingi muigav metahoiak suunurgas olema, ühendab vist siiski möödunud ja ­praegusi aegu. Võib-olla on sel seost ka reaalsuse muutumisega, mida Väljataga samuti kirjeldab:[11] kui kõik muutub vahendatuks ja fragmenteerituks, siis on ühe nõksu võrra raskem ka sellesse tõsiselt suhtuda. Aga see kõik on üks suur „võib-olla”, seega peale kaasanoogutamise ma selles lõigus midagi tõsikindlat nentima ei hakkagi.

    Väljataga ütleb artikli viimases lauses: „Võrreldes tõsielulisusega on fiktsioon kaotamas oma tähtsust tõsise kirjandusena ning jätkub peaasjalikult koomilises võtmes, žanrikirjandusena ja pastišina.”[12] See väide näib kokku kõlavat minu äsjaste oletustega, kuid mitte kõigiti. Fiktsionaalsuse vähenemine on minugi meelest kõige suuremaid ja olulisemaid muutusi, mis on XXI sajandi eesti kirjanduses toimunud, kuid nende oletusteni, et fiktsiooni kirjutamine muutuks uues olukorras peaaegu võimatuks, pole ma veel jõudnud. Kuigi võiks jõuda – mulle tundub, et päris tõsine ikkagi ei saa kirjutav inimene olla, siit edasi on fiktsionaalsuse võimatuse tunnistamiseni vaid pool sammu, mis mul on aga seni veel astumata.

    Näib, et sõnad „koomiline võti” ja „žanrikirjandus” tahaksid nagu fiktsionaal­suse mõjualasid pisendada. Aga äkki need polegi nii väikesed asjad? Ja veel – koomiline võti on kindlasti mängus, aga kas see pole samamoodi mängus ka mittefiktsionaalsetes tekstides ning eriti mängudes fiktsiooni ja mittefiktsiooni piiril? Eri tüüpi näiteid – kord dokumentaalsemaid, kord ilukirjanduslikumaid – tulvab uksest ja aknast, eriti väsitaval hulgal leiab neid kultuuriloolises draamakirjanduses, mida ma olen juhtunud viimasel ajal lugema. Seal on saanud omamoodi standardiks see laad, mille värskena ja uuena nullindatel ette näitasid Andrus Kivirähk, Mart Kivastik ja Urmas Vadi, aga tundub, et enam need lahendused värsked ei ole, vähemalt tavaliselt mitte. Tahaksin nagu aimata õhust mingit muutust – ikka siis see tunne, et kõik püsib teataval viisil juba pikemat aega, kuid nii see igavesti kesta ei saa. Kui fiktsionaalsuse vähenemine ongi praeguse seisuga tõsiasi, siis ma ei näe põhimõttelist takistust, et see ei võiks uuesti suurenema hakata. Kui juba räägitud „mittearenemise” juurde tagasi tulla, siis pole fiktsiooni (või äkki isegi tõsiduse?) hüpoteetiline tagasitulek kes teab mis suur areng. Kuid võib-olla siiski suurim areng, mis suurtest eesmärkidest ilma jäetud kirjanduses oleks võimalik.

     

    3

    Viimased küsimused jäävad praegu vastamata ja päriselt neile vastata ei saagi. Üksteist aastat tagasi peetud mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle käsitles Aare Pilv teemat tõrksal viisil ning lõpetas teksti joonealusega, kus loetles teoseid, mis talle olid „kõige rohkem korda läinud”.[13] Mulle tundub, et see on hea lahendus. Ma võin ju üldistavaid mõtteid keerutada mitut pidi, kuid lõpuks on mu silme ees ikka mingi valik ilukirjanduslikke teoseid ja samuti metatekste, mille põhjal ma üldistusi loon. Miks siis mitte avalikustada lõpetuseks isiklikud eelistused ja miks mitte joone peal ja mitte all. Loetud raamatuid on küll rohkem ja midagi olulistki jääb nii varjatuks, aga ehk tuleb midagi ka nähtavale. Ennetamaks küsimusi mõne suurteoseks peetud teksti asjus, ütlen kohe, et olen küll ka lugenud Mats Traadi romaanisarja „Minge üles mägedele” (1988–2010), Paavo Matsini „Gogoli diskot” (2015) ja Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani” (2017) ning ma ei kahetse, et need kätte võtsin, kuid kõik tekstid ühte väiksesse nimekirja pääseda ei saa. Raamatuid valides võtsin eelduseks (mis teadagi pole kindel), et ka aasta 2000 kuulub XXI sajandisse. Sel juhul praeguseks 22 aastat, olgu siis ka 22 teost, kuigi mitte kõik aastad polnud vennad. Nimekiri sai selline: Andrus Kivirähki „Rehepapp ehk November” (2000), Jan Rahmani ja Heli Laaksoneni „Maapuupäiv” (2000), Anton Nigovi „Harjutused” (2002), Nikolai Baturini „Kentaur” (2003), Madis Kõivu „Las olla pääle” (lavastus 2003, trükiversioon 2006), fs-i „2004” (2004), Hasso Krulli „Meeter ja Demeeter” (2004), Mehis Heinsaare „Rändaja õnn” (2007), Ene ­Mihkelsoni „Katkuhaud” (2007), Ene Mihkelsoni „Torn” (2010), Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” (2010), Hasso Krulli „Veel ju vist” (2012), Meelis Friedenthali „Mesilased” (2012), Jaan Kaplinski „Taivahe heidet tsirk” (2012), Kalju Kruusa „灵血茶(ing•veri•tee)” (2013), Mari Vallisoo „Viimäne vihim” (2013), Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016), Eva Koffi „Sinine mägi” (2017), Aare Pilve „Kui vihm saab läbi” (2017), Tõnis Vilu „Libavere” (2018), Maarja Pärtna „Vivaarium” (2019), Carolina Pihelga „Valgus kivi sees” (2019).

     

    [1] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus? „Looming” 2021, nr 10, lk 1411–1419.

    [2] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

    [3] Sealsamas, lk 1414.

    [4] H. L. Korp, Luuletu luule päästab luule. „Sirp” 12. VII 2019.

    [5] Noorte kriitikute vestlusringis 26. X 2021 Tartu Ülikooli raamatukogus.

    [6]  Vt: Statistika andmebaas. KU12: raamatud ja brošüürid.

    [7] R. Oruaas, Mineviku ja tuleviku vahel. Algupärane dramaturgia 2020. „Looming” 2021, nr 5, lk 664.

    [8] Vt: A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. „Methis” 2013, nr 11, lk 22–47.

    [9] J. Tomberg, Vikergallup. Eesti kirjandus 2015. „Vikerkaar” 2016, nr 4–5, lk 191.

    [10] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

    [11] Sealsamas, lk 1413.

    [12] Sealsamas, lk 1419.

    [13] A. Pilv, Contra vulgatam. „Looming” 2010, nr 4, lk 569.

  • Arhiiv 24.01.2022

    Jälle paar sammukest Jaan Krossi uurimise teel

    merle

     

     

     

     

    Jaan Kross: „Kallid krantsid. Kirjad vangi­laagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954”.
    Koostanud ja kommenteerinud Eerik-Niiles Kross.
    Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2021. 976 lk.

     

    Kui kaanel on autori nimeks märgitud Jaan Kross, siis mida muud võibki oodata, kui kuue ja poole sentimeetri paksust telliskivi?! Ligi tuhat lehekülge pole selles mõttes mingi üllatus, aga olgu mainitud, et ega Jaan Kross siin ainus autor ole, tema kirjad algavad alles 145. leheküljel ja viimane kiri – telegramm rõõmuteatega koju­pääsemisest – paikneb lk 937. Kirjadele eelneb koostaja Eerik-Niiles Krossi sissejuhatus ja neile järgnevad lisad, pealegi on vahepeal veel viis plokki (à 16 lehekülge) fotodega, nii et kirju on siiski „ainult” pisut üle 700 lehekülje. Kuid seegi on muidugi rikkalik ning arvustajale peaaegu üle jõu käiv lugemisvara. Kuid ehk ei olegi selline teos lihtsaks läbilugemiseks loodud – ütlen kohe ausalt, et ka mina ei jõudnud (veel) kõike lugeda. Vahest võibki seda raamatut käsitleda kui teatmeteost, mida aeg-ajalt kätte võtta ja lehitseda, millest üht ja teist üles otsida, kui ollakse huvitatud Jaan Krossi isikust ja tema teostest ning seostest nende kahe vahel.

    Kõigepealt tuleb nentida, et pealkiri pole tegelikult päris täpne. Siin pole avaldatud ainult Jaan Krossi kirjad, nagu sugereerivad autori nimi ja alapealkiri („Kirjad vangilaagritest ja asumiselt”) – avaldatud on ju ka kirjaniku lähedaste kirjad vangilaagritesse ja asumisele, aga ka ENSV siseministrile; samuti välja­võtteid protokollidest, õiendeid ja otsuseid. Peale Jaan Krossi on autorid ka Helga Kross (ehk Pedusaar, niisiis ta esimene abikaasa, hilisem tõlkija Helga Viira), Pauline Kross (Jaani ema), Paul Pedusaar (Jaani äi), Helga Roos (teine abikaasa), Karl Nuuter (Leningradi eestlane ja kaasvang, kes oli Jaan Krossi novelli „Tuhatoos” Jakob Kanteri prototüüp; vt lk 228; tema teavitas Helgale Jaani edasisõitmisest 1948. aasta mais, lk 371), Valter Truuts (kaasvang, kes mh edastas Jaani aadressi Komi ANSV-s Helgale, lk 375, vt tema kohta lk 246 jj) ning Heino ja Tiiu Mikiver (samuti teated Helgale, lk 216 ja 217).

    Sellest võib järeldada, et avaldatud dokumentide leiukoht ei saanud olla ainult Jaan Krossi isiklik arhiiv, vaid materjali on ammutatud ka teistest (ajaloo)arhiividest ja päranditest, eelkõige Helga Viira omast. Nii see oligi ning seda, kuidas koostaja nende jälile sai, kirjeldab ta lakooniliselt proloogis „Paar sõna raamatu tekkeloost”: „Neid kirju pidi olema märksa enam. [—] „Aga äkki jäid Helga kätte? Ebausutav? Aga küsime Helga tütrelt Evalt?” [—] Küsisime. „Jaa, emal oli minu meelest neid kirju küll, ma vaatan.” Järgmisel päeval: „On küll kirju, tule paari päeva pärast.” Järgmisel päeval algas koroonakarantiin. Kui kirjadele järele läksin, oli Eva sidunud kilekotis kirjapaki maja ette pargitud auto antenni külge. Jaan Krossi luurajakarjääri viimane dead-drop, mõtlesin.” (Lk 12–13.) Selline formuleering pole ehk üllatav, arvestades, et koostaja on töötanud julge­olekunõunikuna, aga igatahes on selles kirjapanekus kirjanduslikku joont.

    Sedasama ei saa aga öelda kogu sissejuhatava osa kohta, siin-seal jääb mulje, et Eerik-Niiles Kross ei ole kommetaarides ning sissejuhatuses esinenud mitte ajaloolasena (kes ta erialalt ju on), vaid eelkõige pojana, kes tahab oma isa suhtes midagi selgeks teha või isegi korrigeerida. Teisiti poleks seletatav tema üleolev toon, kui ta seoses Jaan Krossi juubelikonverentsiga aastal 2020 kirjutas: „Ajakirjanduses ilmus lugusid, kus noored literaadid tõlgendasid Krossi kirjanikuks saamist. Puhuti moel, mis ei lasknud ära tunda seda meest, keda ma teadsin teda olnuvat või uskusin mäletavat.” (Lk 12.) Siin tahaks sugugi mitte noor literaat vahele hüüda: aga kuidas siis teisiti? Loomulikult näeb ja mäletab poeg oma isa teistmoodi, kui kirjandusteadlased, -loolased või -uurijad seda teevad. Samuti kahtlen pisut, kas Eerik-Niiles Krossi etteruttav tõdemus, „et mingi­sugust olulist lahknevust kirjades leiduva ja „Kaasteelistes” mäletatu vahel ei ole” (lk 18), ikka paika peab. Hiljem ta ise möönab, et „Kallites kaasteelistes” kirjeldatu oli siiski ilmselt valesti dateeritud (lk 65). Samuti pole ma päris kindel, et „Krossi Siberi-kirjad ei lükka ühtegi „Kaasteelistes” esitatud Krossi kujunemisloo põhiliini ümber. Ümber lükkavad nad arusaama, et „Kaasteelistes” sisaldub palju tagantjärele hinnanguid ja teadlikke väljajätte.” (Lk 19.) Ma ei saa lahti muljest, nagu tahaks Kross juunior siin vastu vaielda oma õemehele Jaan Unduskile, keda ta ka tsiteerib. Sellist poleemikat pole siiski üldse vaja, on ju ilmselge, et poja ja kirjandusteadlase lähenemisviisid ühele ja samale isikule võivad suuresti erineda. Eerik-Niiles Kross jäägu siin oma liistude juurde – need on ju väga väärtuslikud. Pean silmas tema isiklikke mälestusi, mis siin-seal joonealustes märkustes esinevad ning kogupilti oluliselt täiendavad. Näiteks: „Veel 1980. aastail lasi ta poegadele „Siberi kasukad” õmmelda, vist mitte ainult nöökimisi seletades, et „no juhuks, kui peab jälle minema”.” (Lk 33.) Või 1944. aasta kohta: „Kross on mitmel korral rääkinud, kuidas ta Rahvuskomiteele info hankimise huvides kuulas Riigikogu saalis toimuvaid sakslaste koosolekuid salaja saali külje­rõdul lebades ja märkmeid tehes.” (Lk 39 ning joonealuseks allikaks „suuline info Eerik-Niiles Krossile”.)

    Arvustaja vähesed kriitilised märkused koostaja stiili ja tooni kohta ei saa siiski mitte mingil viisil kõigutada kogu teose väga head üldmuljet. Nõustun ­koostajaga, kui ta kirjutab järgmist: „„Kaasteeliste” kommenteeritud väljaanne oleks igati tervitatav. Käesolevat köidet võikski pidada esimeseks sammuks seesuguse editsiooni suunas. On tekkinud üsnagi unikaalne olukord, kus oma mälestusteraamatut kommenteerib autor ise ja mitte tagantjärele, vaid hoopis seitsmekümne aasta tagusest ajast.” (Lk 19.) Ning rõhutada tuleb veel kord: kui Jaan Kross mälestusi kirjutas, polnud tal oma kirju Helgale käepärast.

    Joonealused – neid on 1362 – annavad üldiselt väga head teavet nii mainitud isikute kui ka ajaloosündmuste kohta. Ka viitamised vastavatele kohtadele „Kallites kaasteelistes” ning pikad väljavõtted teosest on omal kohal. „Lisades” (lk 83–121) ära toodud dokumendid ning rohke pildimaterjal, millest ainult osa oli juba tuttav „Kallitest kaasteelistest”, heidavad kasulikku lisavalgust tollele ajale ja Jaan Krossi saatusele. Saatusele, mida sügaval nõukogude ajal kirjeldati napisõnaliselt nõnda: „1944–1946 töötas TRÜ riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri õppejõuna. 1948–50 oli Komi ANSV-s ning Krasnojarski krais. 1954. a-st kutseline kirjanik Tallinnas.”[1] Need read toovad välja ajaloo­liste muutuste mõõtmed: sama ajavahemikku võivad kirjeldada paar rida, aga ka ligi tuhat lehekülge.

    Aga nüüd sisu juurde: mida kirjad siis ütlevad, millest nad pajatavad? Nagu arvustuse alguses öeldud, ega ma neid kõiki ju veel lugenud ole ja hakkan seda teost edaspidi kasutama kui teatmeteost, isikunimede loend (lk 955–968) ja kohanimede loend (lk 969–976) on korralikult olemas, pliiatsikriipse ning -kringleid on seal juba rohkesti. Mida olen siiamaani avastanud, kas midagi päris uut oli ka? Ikka oli, ning sellest alljärgnevalt mõned näited.

    Kogu koeratemaatika, mis andis teosele ka pealkirja, oli loomulikult täiesti uus, sest nii isiklikul tasandil polnud ma autorit siiamaani tundnud. Helga ja Jaan nimetavad teineteist koeranimedega ning vahetevahel nad hauguvad ka („auh-auh” esineb pidevalt). Seda on liigutav lugeda – ning tegelikult on see ka üsna intiimne. Üldse on mitmed kirjad väga ausad ning usalduslikud, ka armastusest on võrdlemisi palju juttu. Üks asi, mida ma omal ajal „Kaasteelistest” ei leidnud – nimelt kuidas toimus „üleminek” esimeselt Helgalt teisele –, seda ma ei tea siiamaanigi veel väga täpselt, aga mingi ettekujutus hakkab tekkima. Truudus ruumiliselt (ning ka formaalselt) lahutatud abikaasade vahel oli pikalt olemas, alles aasta enne vabanemist (mida Kross, eluaegne, kes ta oli, muidugi ei saanud teada) hakkas see murenema ning ilmus teine Helga, ning siis kohe väga tõsiselt. Iroonilisel kombel on kaks otsustavat kirja kirjutatud päev enne ning päev pärast Stalini surma. 4. märtsil 1953 ­teatab Jaan Kross oma emale (temale niisiis esimesena), et „otsustasin ühendada oma elamise tüdruku omaga, keda Sa nägid juba ühes sügiseses kirjas Sulle saadetud fotodel”. Hiljem on samas kirjas ka juttu ta ema „uuest miniast” (lk 808). 6. märtsil kirjutab ta Helgale, et „siinne Helga” kolib tema juurde. Loomulikult oli enne juba üht-teist mainitud või vihjatud, aga mitte väga sõnaselgelt, pigem ridade vahelt, nagu autor ise möönab (lk 810).

    Teine asi on pentsik fakt, et Jaan Kross oli väga iseteadlik, millele ka Jaan Undusk on viidanud.[2] Oma luuleande asjus polnud ta vähimalgi määral tagasihoidlik, kirjas emale teatas ta: „.. kunstnikke nagu selline, milliseks oleks võinud kujuneda mina, on Eestis jalaga segada (vähemalt mitu­kümmend), luuletajaid – mitte ühtki.” (Lk 668.) Veel rohkem ilmneb selline hoiak, mida võiks peaaegu juba upsakaks nimetada, kui ta kirjeldab Alma ­Vaarmani, keda ta ühes kirjas Helgale kiidab koduste toimetamiste pärast: „Teiseks teeb ta seda nii erilise andumusega sellepärast, et ta kuulub nende millegipärast kuradi väheste inimeste hulka, kes on veendunud selles, et mind väärib võimalust mööda vabastada igasugustest niisugustest „praktilistest askeldustest”.” (Lk 703.)

    Kõige suurem avastus leidus aga ühes pikas kirjas emale, kus Kross vastab etteheidetele, et ta olevat liiga vara kodunt ära läinud „wõera inimeste maja alla, kellel mingeid huwi ei olnud selle wastu, kes ja mis Sa õieti olid, aga kes ainult soowisid, et Sa korraliku koha ja palga saaksid ja kena saatja kohwikus oleksid. [—] Sa ei ole küll kunagi oma kodust elu ega kaswatust millegiks pidanud ja paiguti on Sul õigus, aga parem oli ta siiski kui see ümbrus, kuhu läksid. Need teerajad, mida käisid kodus elades, olid sirgemad ja wiljakamad kui need, mis pärast tuliwad.” (6. II 1953, lk 593.) Sellele emalikule tiraadile, mida ehk nii mõnigi nooruk kuulma peab, vastab Siberis kükitav poeg külmavereliselt: „.. ja tead, ema, kui poleks olnud neid pärast kodudistsipliini ümbertiirutamise aastaid, siis ma, võibolla, ei teaks nüüd paljusid asju. Ma ei teaks, kuidas ollakse nii õnnelik, et võidakse unustada söömine kolmeks päevaks, või nii õnnetu, et vahitakse enesetapmismõtetega Kivisillalt Emajõe öisesse vette ..” (23. III 1952, lk 623). Pidin toolilt kukkuma, kui seda lugesin, sest see tuli kuidagi tuttav ette. Olin seda mõtet äsja, ütleme kaks aastat tagasi, ühest Jaan Krossi romaanist lugenud: „Seisatasin silla keskmise ava kohal, astusin rinnatise äärde ja kummardusin sellest üle. [—] Kummardusin sügavamale üle rinnatise ja silmitsesin vett. Nii kaua, et tahutud graniidi niiske kare jäisus tundus ulatuvat läbi palitu mu sisikonda. Ja mõtlesin – enam ei häbene ma seda enesele möönda – mõtlesin (aga siiski ainult poolteadlikult, kavatsematult, ängipilve sees tuksatavalt): kummarduda veel natuke – veel natukene – külm plahvakas – ja kõik –”[3] Sedasi mõtleb romaani „Tabamatus” peategelane ja minajutustaja Alo, ning tsiteeritud lõikude hämmastav sarnasus toetab minu meelest mu väidet, et „Tabamatus” on Jaan Krossi kõige isiklikum romaan, mille peategelasse pani autor väga palju isiklikke kogemusi ja tõekspidamisi.[4] Muidugi pole see mingi tõend, aga Krossi kirjast emale võib ju vähemalt järeldada, et ta teadis nüüd mõningaid asju, mida ta varem ei teadnud. Ja oletada võib ka, et ta teadis neid asju omast kogemusest, teiste sõnadega, et tal oli omal ajal vähemalt korraks olnud enesetapumõtteid.

    Olen veendunud, et selletaolisi avastusi ning ahhaa-kogemusi tuleb veel ja veel, kui teosesse süveneda. Koostajat tuleb kiita, et ta avas ukse Jaan Krossi nimelise maja ühte tuppa, millest meil siiamaani vähe teada oli.

     

    [1] Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Toimetanud E. Nirk ja E. Sõgel. Tallinn, 1975, lk 162.

    [2] J. Undusk, Jaan Krossi nurjunud katsed saada nõukogude kirjanikuks. Asumis­aastad 1951–1954. „Tuna” 2017, nr 2, lk 63.

    [3] J. Kross, Tabamatus. Tallinn, 1993, lk 24.

    [4] C. Hasselblatt, Tabamata tabamatus. Katse läheneda Jaan Krossi romaanile „Tabamatus”. „Looming” 2020, nr 2, lk 278–287.

  • Arhiiv 20.01.2022

    Lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruum

    merle

    Jorge Luis Borges kirjutas, et ta on paradiisi alati ette kujutanud omamoodi ­raamatukoguna. Raamatukogu mitmekihiline maailm avaneb ja sina, lugeja, võid saada selle igaveseks rändajaks. Raamatukokku sisenedes sünnib lootus raamatu avamisest ja lehekülje pööramisest. Raamatu leheküljed on nagu maapind, millele on hea toetuda, ja nad köidavad sind päris maapinna külge ka väljas­pool raamatut.

    Minu esimene raamatukogu oli maal, nõukogudeaegses korteris. Raamatukogu kohal elas perekond väikese valge koeraga ja nii on minu raamatukogu-mälestuse külge aheldatud mälestus sellest hirmsast koerast, kes pidevalt trepi­kojas lamaskles ja siis alla sadas, kui püüdsin raamatukokku minna. Seisin temaga pidevalt silmitsi. Ent ma läksin ometi, turnides mööda trepikoja käsipuid. Ma läksin, ehkki mu pahkluudele ilmusid väikesed hambajäljed ja sinikad. Kui aga raamatukogu uks avanes, oli valge koer kadunud.

    Kui raamatukokku saabus täiendust, kogunesid külalapsed kokku ja meie vana ja lahke raamatukoguhoidja tutvustas uusi raamatuid, küsides, kes mida lugeda soovib. Mitmed käed tõusid ja see, kelle käed olid kõige puhtamad, sai ihaldatud raamatu lugemiseks endale. Minu käed polnud kõige puhtamad. Uudishimu ärgitas mind katsuma liiga paljut. Ronisin liiga palju puude otsas. Mõtlen nüüd, et raamatukoguhoidja oli isemoodi valvur. Ta valvas teadmisi ja lapsi.

    Antiik- ja keskajal uitasid raamatukogudes, templites ja muuseumides kassid, kes vanu käsikirju ja pärgamente näriliste eest kaitsesid. Nagu raamatu­koguhoidjad, olid nemadki raamatute valvurid ja kaitsjad. Ka tänapäeval on mitmeid raamatukogusid ja poode, kus hulguvad ringi – või enamasti küll magavad – kassid. Kasside ja raamatute erisuhe on sajandeid vana.

    Kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel võttis mõnisada naist osa projektist, mille käigus nad kandsid hobuste ja eeslite seljas raamatuid kaugetesse Apalatši mägedes asuvatesse piirkondadesse. Neid kutsuti raamatu-­naisteks ja ma püüan neidki mäletada, anda neile kas või siin tekstis ruumi, sest nad ületasid järske radu ja sügavaid veekogusid vaid selleks, et toimetada kohale raama­tuid. Püüan anda neile ruumi, sest nende sammud olid olulised, nad kandsid teadmisi ja uudishimu. Lapsed jooksid kohale, et paluda raamatukogu seljas kandvailt naistelt lugemisvara. Oleksin isegi lapsena kohale jooksnud.

    Kui mongolid vallutasid Bagdadi iidse raamatukogu ja viskasid raamatud Tigrise jõkke, räägiti, et jõgi olla tindi tõttu värvunud mustaks. Räägiti ka, et jõgi olla vere tõttu voolanud punaselt. Ülevoolaval digiajastul püüan meeles pidada, kui palju lähemal on füüsiline raamat ihule ja intiimsusele, kuidas see kannab endas elu märke, teetassi ringe ja õietolmu, mis lendab avatud aknast sisse. ­Ülevoola­val digiajastul suletakse külade raamatukogusid. Nad ümisevad veidi aega edasi nagu hüljatud mesipuud, mis enam mett ei tooda. Ja jäävad siis tasa. Ka raamatu­kogu nõukogudeaegses korteris pandi kinni ja nüüd elab seal üks perekond. Kas nad teavad, et kord magas nende tagatoas raamatukoguhoidja, raamatu­virnad kušeti ümber?

    Minust sai luuletaja ja sel luuletajaks saamise rajal seisab raamatukoguhoidja. Ta hoiab käes esimest luuleraamatut minu elus. Ta kiidab teost, milleks on äsja ilmunud Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, ja ulatab selle mulle. Kaanel on punane koer. Peagi pannakse raamatukogu kinni. Väike valge koer on lahkunud ja trepikoda on vaikne. Olen talle ammu andestanud. Temagi kaitses ja valvas midagi. Võib-olla peab lugeja hakkama materiaalse raamatu kaitsjaks. See raamat on õrnem. Ta võib põleda tules ja uppuda jões nagu keha. Ta võib peita oma lehekülgede vahel saladusi, postkaarte, taimi, märke tema enda ajaloost. Raamatute vahelt võib avastada kiharaid juba lagunema hakanud patsikummis, kaarte, võtmeid, padruneid, kaotsi läinud kirju. Kujuta ette raamatukogu, milles on vaid arvutid, kujuta ette selle ruumi üksindust. Hakkaksin seal igatsema väikese valge koera hambajälgi, midagi, mis meenutaks elu. Ma ei soovi hüljata seda lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruumi.

  • Arhiiv 20.01.2022

    Kirjanik loeb. Elo Viiding

    merle

    Foto: erakogu

    Võtan vaatluse alla kaks raamatut, millest üks on ilukirjandus ja teine mitte. Minu valitud raamatutel on teatavaid ühisjooni, kuna neis räägitakse paremast kogukonnast või visandatakse selle võimalikkust.

    Lapsest saati olen ma tahtnud kuhugi kuuluda ja olen südames kandnud ideaalse kogukonna võimalikkust.

    Mäletan, kuidas ma ühel või teisel põhjusel erinevatesse kooslustesse ei sobinud – osalt seetõttu, et mu sotsiaalne kogemus endaealistega oli ahtake (olin peaasjalikult oma emaema hoole all, kes mind päris varases eas olelusvõitlusest säästis), osalt aga ka oma õhina ja ootuste tõttu nende koosluste suhtes, mis aga kunagi ei täitunud.

    Minu esimene kogemus kogukonnast kui tõrjuvast kooslusest pärineb 1970. aastate lõpust, kui läksin ilusal päikesepaistelisel sügishommikul koos emaga esmakordselt Akadeemia teel asuvasse 105. lastepäevakoju ehk praegusesse Palli­põnni lasteaeda, kus mu ema tookord töötas.

    See oli tore teekond kuldsete vahtratega ääristatud Õismäe teel ja edasi mööda Järveotsa teed Kadaka tee hästi lõhnava leivavabriku juurest Mustamäele, ja selleks tuli hommikul ärgata hiljemalt kell kuus kakskümmend.

    Lasteaias oli ainulaadset kogukonnavaimu hästi tunda. Kõik tundusid olevat kõigiga semud. Päev algas elavate mängudega ja tõotas mulle, vanemate inimeste seltskonna ja murelike juttudega harjunud lapsele, üllatavalt tore tulla.

    Õuetunnil aga ütles üks redelil turniv poiss, kes oli mind pikalt iga külje pealt takseerinud: „Sina ei ole meie lasteaiast!” Mäletan, et kangestusin – kõik algas ju nii toredasti, me tegime ringmängu, pidime leidma vastandsõnu („valge” – „must”, ja mäletan, et üks Eva-nimeline tüdruk ütles „valgele” vastand­sõnaks „pime”, tehes niiviisi sisselõike kogukonna ühisteadvuse ootus­pärasesse loogi­kasse), siis mängis ema klaverit, me laulsime rühmaga koos, koris­tasime koos mänguasju, läksime koos õue, ja korraga… mina ei ole nende lasteaiast!

    Ma ei osanud poisile midagi vastata, sest pidin öeldut kõigepealt seedima. Olin otsekui paljastatud – vargana, kes oli endale kahmanud tükikese teiste toredast kogukonnast, olemata ise sinna kuulumise heaks midagi teinud, aga jõudnud sellest juba rõõmugi tunda; ja sealsamas endas pettunud, et ei osanud poisile kohe midagi vastu öelda. Väljakutset vastu võttev, kemplev „Ei ole jah!” sellesse konteksti ei sobinud, sest ma polnud kindel, kas teise ütlus tähendas tõdemust või hinnangut.

    „Nüüdsest olen!” ei kõlvanud tol momendil samuti – ma ei teadnud, kas poisi öeldu ulatunuks ka tulevikku, aega, kui olen juba mõned päevad lasteaias käinud ja sealsesse ellu sisse elanud. Vaikimine oli veelgi hullem, aga midagi muud ma sel hetkel teha ei osanud.

    „Ära teda kuula, ta tuli ise ka alles eelmisel aastal!” ütles üks sõbralikuma moega tüdruk redeli kõrval, kelle meelest ma ilmselt juba olin „meie lasteaias” ja kellega me pärast terved pikad päevad koos mängisime.

    „Alles eelmisel aastal” tundus kohutavalt pikk aeg, kuid oli kogukonna silmis ometigi ülilühike.

    Küllap rääkisin emale juhtunu ära. Lasteaiakasvatajad, tollase kogukonna kannatlikud ja vähenõudlikud edendajad, õpetasid mind, et ma võin alati julgesti vastu öelda: „Aga minu ema on teie muusikaline kasvataja!” Kuid mis see oleks aidanud? Kuidas oleks see muutnud tõsiasja, et mina ei olnudki nende lasteaiast?!

    Sellest hoolimata pole ma ometi kaotanud usku teatavasse kollektivismi. Mind paeluvad teosed, mis räägivad inimkoosluste paremaks tegemise võima­lustest, olgu tegu kas või utoopiatega (eelistan neid konstrueeritud või moraliseerivatele romaanidele, millest tajun, et nood juba ette osutavad, millises ­võtmes neid lugema peaksin).

    Mind on alati võlunud teadlaste juures mingi mentaliteedi profileerimisel psühholoogiline täpsus ja ka oskus „teisesust” lahata. Üks selliseid pärle, mille üle pika aja taas kätte võtsin ning millest mu siinne kirjutis inspiratsiooni saab, on Aet Annisti raamat „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskus­külas” (2011), mida Külli-Riin Tigasson ja Mihkel Kunnus kõrvutasid omal ajal lausa „Tõe ja õigusega” või nimetasid seda viimase tänapäevaseks järjeks.

    Ehkki uurimuse ilmumisest on möödas kümmekond aastat ja „eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui praegu”, pole nood keskuskülade kogukonnad kusagile kadunud, neis hingitsetakse edasi.

    „Antropoloogia on klassikaliselt teadus Teisest – teisest kultuurist, ühiskonnast, veidi hilisemates vormides rühmadest ühiskonnas, mida nähakse mingis aspektis Teistena: vaestest, kodututest, subkultuuridest, etnilistest vähemustest, migrantidest jne,” ütleb Annist (lk 20).

    Kogukonnavaim on esitatud uurimuses peaasjalikult läbikukkumise, luhtumise võtmes, aga teksti kannab selgesti tajutav empaatia (autor kirjeldab, kuidas ta osutab oma „välitöö” käigus elu hammasrataste vahele jäänud ­inimestele abi, sulandub nende keskkonda), nii et tegu on mitte kiretu, vaid igapidi kaasava uurimistööga, milles kohtab ohtralt kirjanduslikku peenust, nüansi­täpsust, isegi irooniat.

    Annist kirjutab oma raamatu saateks: „Minu eesmärk oli ühendada Ida-Euroopa külaetnograafiate traditsioon antropoloogiliste arengu-uuringutega .. [—] Eesti maaelu maine ja sotsiaal-majanduslike olude halvenemine teise iseseisvuse ajal tõi kaasa maainimeste igapäevase läbikäimise ja vastastikuse ­sõltuvuse vähenemise, mida võimendasid veelgi nõrgad sugulussuhted. Nõukogudeaegsete kortermajade elanike paratamatu igapäevaelu tiheasustuses kesk harjumatut ja raskesti aktsepteeritavat sotsiaalset ebavõrdsust tekitas ­vastastikust põlastust ja vihkamist, pani teisi elanikke nägema Teisena ja muutis soovitavaks neist eemaldumise. Külapeod, kultuuriüritused ja muud kogukondlikkuse kujutletud väljendused tugevdasid erinevuskogemust, mitte ei ületanud seda.” (Lk 11.)

    Kogukonda kasutab Annist „katusterminina, mis tähistab territooriumi ja huvide või teatud kuuluvuse alusel kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi ja eeldatavasti seob see inimesi mingi ühise joone kaudu ning pakub emotsio­naalset ühtsus- ja turvatunnet”. (Lk 16.)

    Praeguse aja linnainimesel, kel arvuti ja netiühendus, on võimalik endale sobilikke kogukondi (sh kurja globalismi eest kaitset otsivaid üksteist väestavaid inimkooslusi) vabalt valida nagu turul õunu (klõpsa vaid „liitu”). Annisti uurimus räägib inimestest, kellel on valida ainult ühe – vaevu hingitseva, vaese pseudoruraalse koosluse või siis totaalse hüljatuse vahel. Ning ajutiselt vabastavad internetikogukonnad on neis kehvades oludes kallid pidada.

    Annist ütleb, et tema vaadeldud programm demonstreerib, kui vastuolulised võivad olla arenguprojektid oma eesmärkidelt ja kui vähe on neil tihti pistmist kohaliku kultuurilise loogikaga – peaasi on muutmisvõimalus. Võideldakse niisiis kogukonna passiivsuse, initsiatiivituse ja sumbumisega – ühendamise nimel.

    Arenguprogrammi importijad aga justkui ei taipa, et kogukond ei tahagi progressi võtmestikus „areneda”; et tolle kogukonna toimimine püsibki toimimatusel, arenematusel, vegetatsioonil, indiviidide hingitsemisel ühes majanduslikust paratamatusest sündinud hädises koosluses.

     

    *

     

    Meenub Ameerika teleseriaal „Tuvikesed”, see osutas avameelselt põhjusele, mis inimkooslusi tegelikult enam-vähem rahulolevana ühes hoiab. Nimelt on selleks vana hea majanduslik stabiilsus. „Kes on rikas, see võib…”

    Kui mees-Bundy, lihtne kingamüüja, töölt koju tuleb, on kõigil diivanil teleka ees lösutajatel juba käsi püsti ja ta torkab kiiresti kõigile dollarid pihku, isegi koerale hammaste vahele, lunastades end nõnda võimalikest nõudmistest, otsekui maksaks härrastele kümnist. Ja kõigi pereliikmete näole ilmub naeratus – järgmise korrani. Seriaali peeti labaseks, kuna see näitas mahendamata ja otse, et armastus käib kõhu kaudu.

    Nagu Bundyde peres, nii on ka pseudoruraalsete kogukondlike suhete ebaõnnestumise põhjuseks rahapuudus ja rahulolematus madala sotsiaalse staatuse pärast.

    Kogukonna probleemid saaks lahendada piisav hulk toetust, mis oleks suunatud otse puudustkannatajate majapidamisse, mitte aga sinisilmne arenguabi, mille jagajad on inimeste tegelikest probleemidest emotsionaalselt ­kaugel. Julge(ma)lt mõeldes saaks tõelise arenguabi toel sõita külast minema, osta ­väikese korteri anonüümsemasse linna… aga rahapuudus ja kurb olme on inimesed nii jõuetuks muutnud, et nad ei suuda enam muud kui juua ja klatšida.

    Kui palju andeid läheb kaduma sellises jõhkras olmes, ja kui paljude laste unistused tambitakse mutta! Ühistegevus õnnestub siis, kui inimesed on oma eksistentsiaalsetest vaevadest üle saanud. Paraku on väga palju madala sotsiaalse staatuse tõttu lõplikult traumeeritud, surmani kibestunud inimesi, keda ei päästa ka kooskäimine rahvamajas. Inimvihkajat või elusolemist pidevalt üksnes ängistavana tajuvat indiviidi ei saa kuidagi panna armastama reibast ühistegevust ja koosloomist. Hea, kui ta jõuab oma aiamaalegi, hea, kui tal niisugune paik üldse ongi! Küllap aitaks, kui ta saaks lihtsalt enne surma natuke meeldivaid tegevusi nautida.

    Annisti uurimus tõestab ka (kas kavatsetult või kavatsemata), et inimeste liigiomane võistluslikkus ja eristumistaju ei võimaldagi neil ühtsust tegelikult tunnetada ega pikemalt positiivses vaimus hoida, kui seda ei kanna utoopiline idee, rangelt järgitav eluviis (veganlus, loomaõigused, asketism, kommunism) või mõni teine ühiselt omaks võetud ideoloogia (ja selgi juhul peab kogukond koosnema läbi-lõhki aatelistest inimestest, kelle silmis isiklikud naudingud oleksid teisejärgulised ning omandiinstinkt ei käiks kogukonna huvidest ees).

     

    *

     

    Ka kirjanikud ei pruugi ühtsusest lugu pidada. Ilja Prozorov näiteks vastab oma kogukondliku esindatuse ja puuduva kogukonnatunde kohta kirjandussaates „Gogol” (6. XII 2020) nii:

    „Ilja, kas teie tunnete, et on olemas eestivene või Eesti venekeelne kirjanike kogukond?”

    I. P.: „See on väga keeruline küsimus. Kirjanikud on väga isekad ja üksildased. Peaasi, et neil oleks paberileht või klaviatuur. Kõik kirjanikud kirjutavad omal moel. Kirjanik on emigrant, kes rändab sellest reaalsusest väljamõeldud reaalsusse.”

    „Kas tunnete ennast kuuluvatena mingisse rühmitusse „vene”?”

    I. P.: „Mina mitte, aga ma arvan, et kõik teised inimesed minu ümber tunnevad seda. Et ma justkui kuuluks mingisse vene asja, kuigi ma ise ei tunne seda.”

    Kirjanik võib proovida elada ka agambenliku tühistava loomise võtmes ja see võib viia niigi habraste kogukondlike suhete rikkumiseni. Tühistavat loomist võib võrrelda muusikas tritooniga – psühhopaatilise, peatumatu ja vääramatult edasi rühkiva eneseküllasusega, mis ei sobi tegelikult ühtegi kogukonda. Ning niisamuti põrkub too psühhopaatiline isedus kohe teiste sarnaste iseduste otsa ja midagi head sellest ei tule.

    Kogukondlik tähendab ka jagatud vastutust eluolulises ning ühtset väärtussüsteemi ja sarnast habitus’t.

    Nõukogude ajal oli kogukond kultuuriinimestele eluspüsimiseks vajalik. Kuid ka tookord võis kellegi edu sünnitada paksu verd ja erimeelsusi selles, kuidas sa ennast teostada tohtisid. Hästi teeniv kunstnik võis olla teiste meelest snoob, pugeja või tõusik, ning äsja naitunud geniaalsest poeedist võis saada topsivendade silmis korraga reetur ja väikekodanlane, kuigi kõik pidupanijad ja paduboheemlasedki igatsesid oma südames stabiilseid peresuhteid ja võistlesid altruistlikumate hooldajate ülelöömise nimel.

    Kohtumised Kukus, mõttekaaslaste ringid, ühised mõtteavaldused ja kontra­aktsioonid – need on vaid mõned näited kogukonna vajalikkusest, ja ilma kogukonnata polnud sul justkui midagi.

    Eesti-Soome kultuurisuhete matroon Eva Lille näiteks sedastab Veronika Kivisillale antud intervjuus kultuuriinimeste meelsusest sündinud meie-tunnet järgnevalt: „Kui ma ütlen „mina”, siis ma mõtlen „meie”. Mitte ühtegi asja pole ma teinud päris üksi ja ma tahan, et selles loos saaksid tingimata nimetatud mõnedki nimed.”[1]

    Niisiis, mina on meie. Antud kontekstis kogukond või kooslus, kes on huvitatud ühisest asjast, ühistest väärtustest, milleks on Soome-Eesti kultuuri­suhted, aga ka kogukondlik abi.

    Meie-tunde alalhoidmine jätkus ka individualismiajastul. Kirjanikke lennu­tati veel meie sajandi algul väliseesti kogukondade ette esinema rahvuslike delegatsioonide kaupa. Need, kes niisugusesse seltskonda ei sobinud, jäeti kõrvale. Eeldati, et kõik humanitaarid on pea alati samal lainel; ja vanemad kultuuri­inimesed uskusid, et suhtluses kehtivad needsamad koodid mis mitukümmend aastat tagasi. Kirjandusfestivalide teemad olid sageli enam-vähem midagi sellist nagu „Väike Eesti”, „Uue Eesti kirjanikud”, „Kirjandus vabaduses”, „Uue põlvkonna hääled”.

    Kirjanikke käsitleti uue iseseisvusaja hakul kui arenguabi vajavaid tegelasi, kui segadusse aetud mesilassülemit, kellelt saaks laatadel midagi magus-kasulikku välja pumbata. Usuti, et kõik kirjanikud on üldjoontes kõiges ühte meelt, kõik enamjaolt progressiusku ja naeravad samade asjade peale. Kirjandus­õhtuid korraldades eeldati, et põlvkonnakaaslased soovivad esineda koos, mitte üksinda, kuna just põlvkonda peeti kogukonda ühendavaks jooneks (ka kasseti­põlvkond pidi justkui omaette kogukonna moodustama, ehkki koosnes täiesti erinevatest isiksustest).

    Kogukonnaks survestamine on Teise-probleemi ignoreerimine, selle vägivaldne ületamine. Aga meie-tunnet hoidva väärtussüsteemi haprus või lausa võimatus ei kuulu ainult sotsialismijärgsesse keskuskülla.

    Kogukond võib muidugi olla ka toetav, ent just selles peitubki lõks. Toetuse jalge alt kadudes tabab sellega harjunud inimest meeleheide, kuna ta ei oskagi n-ö üksinda mängida. Kuulakem usukogukondadest väljaheidetute lugusid, milles nad kirjeldavad kogukonna kaotamist järsu elumuutusena, võrdlevad seda lausa leinaga.

    Mitukümmend aastat ühe töökohaga harjunud inimene ei pruugi kohaneda uues olukorras, kuna ta ei ole end ette valmistanud eluks pidevas ebakindluses nagu „kogukonnatu” vabakutseline. Riigipalgalise koondamine on alati traagiline ja võimaluse korral kirjutab toetav kogukond tema ametikohal jätkamiseks palvekirju.

    Kogukonnaga seotu ei näe koondamises, uue lehekülje pööramises või n-ö läbikukkumises uusi võimalusi ja miks mitte ka uusi huvitavaid, vahest paremaidki kogukondi. Sisseharjunud toetus on muutnud selle saaja abituks. ­Kogukond, kuhu inimene on paratamatuse tahtel määratud, troonib viimaks indiviidi üle, muutes ta lõpuks otsekui eluvõimetuks.

     

    *

     

    Inimesel on siiski ammune kalduvus kogukondi moodustada, et elu kulgu sobivamas suunas määrata. Kõikide kogukondade suurim probleem on suutmatus oma mullist välja vaadata, selles pole süüdi ainult „harimatud postsovetlike kortermajade elanikud”. Kogukondliku mulli mugav tihkus võib tabada igaüht.

    Kirjandus- ja kultuuriinimeste kogukonnast rääkides ei tohi muidugi unustada, et see pole ainuke tähtis loovorganism. On ka laiema eetosega kogukondi. Lõpetada tahaks teise mulle äärmiselt tähtsa poeetilis-filosoofilise manifesti-käsiraamatuga, mis kannab pealkirja „Tänapäeva askees” (2020) ja võiks olla suunatud esmalt linnainimestele, kes on oma odavad lennureisid New Yorki juba ära teinud ja kelle rahakott lubab kartulite ja banaanide kasvatajafirmat valida.

    „Askees on kõige kaudsem tee, et jõuda selleni, mis on otse käeulatuses,” kirjutab raamatu autor Hasso Krull (lk 9). Vahest võiks see olla tähenduslik just nendele, kes alles mõtlemist ja elu üle mediteerimist alustavad, olles kogunud selleks piisavalt vaba kapitali või olles varem olnud hõivatud teenimise ja lihtsalt eluspüsimisega või uskunud kogukonna survel, et inimese osa ongi elamine oravarattas ja elu robustne järeleproovimine.

    „Sa alustad. Kuid kuhu edasi minna? Sa ei tea seda, kõik teed on ju lahti, kuidas sa oleksid võinud teada, et nad nii lahti on.” (Lk 9.) Unistajatele, vaestele boheemlastele, jala käijatele, teise ringi kauba tarbijatele, lugejatele-kirjutajatele pole askeesi käsiraamatus ilmselt midagi üleliia uut. Suure osa oma elupäevadest on nad tegelenud loomisega, mis „pole hea ega halb, vaid teispool kurja väge, isegi kuri ei saa loomata olla, kuigi ta viimaks jääb loomatuks – närtsitav vägi on ka närtsiv vägi.” (Lk 33.)

    Kui inimene on väsinud, siis enam ei ole mingit ruttu (lk 70). Seda isegi siis, kui varahommikune rututa olemine käivitaks ebameeldivate sündmuste ahela (näiteks vallandamine, hinnet alandav puudumisteade koolist). Kulgemises ongi ju tähtsad uued proovikivid, ümbruse vastupanu ületamine, ja töölt kingasaamine võib otse loomulikult tähendada suurema hingelise võidu võimalust, aga ka õpetlikku masendust vabatahtliku vaesuse hinnaga. Kui astuda askeesi praktiseerima ja Krulli luuletusi „läbi elama” või programmina teostama, toimub kõigepealt idealismi ja reaalsuse kokkupõrge, millest sündivad ebameeldivused suurema võidu nimel on muidugi tühised. Kuigi, jah, eks askeesi investeerimist oleks tegelikult tulnud alustada juba eile.

    Hasso Krull on kogukonnast rääkides pidanud silmas eeskätt inimesi, kes peavad tähtsaks loobumist eelistavat elu, et säilitada ümbritsevat keskkonda. „Tänapäeva askeesi” kui selle kogukonna käsiraamatu puhul tulebki esile tõsta, et tegu ei ole eksitava ega segadusse ajava poeesiaga, mille eesmärk on vaid kunst kunsti pärast.

    Alari Allik ütleb, et Krull „sulatab poeetiliste võtete abil lahti kõik need kihid, mis erinevaid argiseid elukirjeldusi koos hoiavad”.[2]

    Tõed, mida askeesi käsiraamatus edasi antakse, on põlvest põlve edasi antud ja universaalsed (aga poeesia on niisamuti korduste kordus), erinevate religioossete distsipliinide meditatsioonidki on oma ülesehituselt palju keerukamad, samalaadseid hoolikalt läbi tunnetatud, rahust ja vabast ajast võrsunud tõdemusi edastavad gurud (kes küll oma kursuste eest head rahagi küsivad) on lihtsalt palju väiksema kirjandusliku andega.

    Ehkki teosest kumab kerget new age’ilikkust, pole ometi tegu millegi lihtsaga: lihtne on kõik ainult raamatus, aga elama hakates juba hoopis keerulisem ja pöördelisem. Too keerukus on oluline murekoht ja seisab iga tõsise askeedi ees varem või hiljem, sest me ei taha ju askeesist ainult lugeda ja luuletada, vaid seda ka päriselt praktiseerida, ilma hirmuhigita maksmata kommunaalarvete ees.

    Mõneti on askees ka teatava jõukuse ja luksuse sümbol, siinkohal on tal ühisjoon passiivse kapitalismiga, nagu Luminori investeerimisblogiski kuulutatud: „Jõukus on nähtamatu. Jõukus on luksuslikud autod, kallid ehted ja edevad käekellad, mis on jäänud ostmata. Jõukuse moodustavad finantsvarad, mida ei ole veel kasutatud asjade ostmiseks.” Jõukus on niisiis asjad, mis on inimesel endal ja tema ümber, asjad, mis ei ole varastatud, laenatud ega röövitud teistelt või saadud teiste olendite heaolu ja tervise arvelt; kõik head asjad, mis kestavad ja mida tuleb osata hoida. Nii jõukus kui ka askees astuvad välja raharinglusest, võidust ja kaotusest: „Raha tähendus muutub, ta pole enam sunnivahend ega isevalitseja, vaid sipelgas, kes tassib seljas endast palju suuremat männiokast.” (Lk 53.)

    Krull ütleb, et mure tänapäeva askeesi „kommertslikkuse” või „tööstus­likkuse” pärast on liialdatud, nagu pole mõtet põdeda ka „õigete” toodete kasutamise pärast, tähtis on pigem loobuva mustri loomine.[3] On meeldiv, et Krull on teadlik ka pseudoaskeesist ja sellega kaasnevast silmakirjalikkusest.

    Kogukond, kes askeesi praktiseerib, peaks Krulli sõnul olema pigem tee­näitaja: mitte survestama, vaid pigem kaasama inimkonda eeskätt oma eluviisi ja eeskujuga, nagu Tom Sawyer, kes oma aiavärvimiskohustuse teistele poistele ihaldusväärseks ja loominguliseks muutis.

    Paide Teatri aktsiooni „33 kõnet” sarjas kõneldes ütles Krull, et kogukond peaks olema „kohalik võrgustik, mis suudab endaga ise toime tulla, end ise ära toita ja naabritega iseseisvalt suhteid hoida. Tulevane kogukond peaks tagama minimaalse energiakulu ja maksimaalse elukvaliteedi, mida ei tohi segi ajada tootmise ja tarbimise nõiaringiga. Tootmine ja tarbimine on indiviidideks pihustunud massiühiskonna võtmesõnad, kuid nad ei saa olla tulevase kogukonna võti.”[4] Seesugune idealism on haritumates keskkondades igati teostatav, kuid Annisti uuritud väljaspool keskusi hingitsev kogukond peaks enne jõudma elementaarsele tasemele, et inimesed saaksid luua mingigi enam-vähem täisväärtusliku, modernistliku „mina”, ning alles seejärel oleks ehk võimalik asuda avastama ja nautima elamise poeesiat, kogukondlikku lahustumist, mõtestatud kulgemist ja Hanshani vaimu (Krulli pakutud UBI ehk baassissetuleku abil).

    Nii nagu seda võib-olla teevad Põhjamaade pensionärid, kes kruiisilaeval säravate silmadega ringi patseerivad. Eks puhata saaks muidugi ka oma aiamaal töötades või lihtsalt diivanil istudes ning mineviku või eelkõige teiste inimeste käekäigu üle mõtiskledes, nagu seda teevad eesti vanainimesed, kes on askeesi vaimu aasta­kümneid kehastanud, tegutsenud peaasjalikult kogukonna (lastelaste ja teiste) hüvanguks ning kasvatanud oma lihtsa ja maheda toidugi ise, saades oma toiduga „hästi läbi juba siis, kui ta on alles elus, kui ta on alles inimene, kui tal on hing veel sees” (lk 61).

    Krulli „Tänapäeva askees” justkui kinnitaks, et kirjandust (nagu teadusuurimustki) polegi tänapäeval mõtet teha ilma kandva, ühiskonda jõuliselt paremaks muutva ideeta.

     

    [1] V. Kivisilla, „Lamp on süüdatud!” „Sirp” 14. V 2021.

    [2] A. Allik, Kuidas vabaneda maailmavaatest? „Looming” 2021, nr 5, lk 694.

    [3] Vt: Tänapäeva askeet, kes ei ole loobunud millestki. „Müürileht” september 2020.

    [4] 33 kõnet. Tallinn, 2021, lk 94.

     

  • Arhiiv 05.01.2022

    Kroonika

    merle

    1. detsembril avati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saali „Ühe pildi galerii” ekspositsiooni raames Jaanika Peerna skulptuur „Sulamise üksindus”. Sealsamas esitleti 4. detsembril Peerna raamatut „Liustike eleegia / Glacier Elegies”, autoriga vestlesid Külliki Tõnisson ja Helo Laatspera.

    1. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Triin Soomets luulekogu „Pind ajajoone all”. Avasõnad ütles Piret Viires, autoriga vestles Mari-Liis Müürsepp, tekste kogust luges autor.

    3. detsembril esitleti kultuuriklubis Salong Tõnis Vindi teost „Kogutud artiklid”. Ettekandega esines Paavo Matsin.

    4. detsembril toimus kirjandusfestivali Prima Vista sõpruspäev Cēsises kultuuri­keskuses Pasaules latviešu mākslas centrs. Avasõnad ütles Berk Vaher, esinesid Øyvind Rangøy, Contra, Kristiina Ehin, Lauri Sommer, Carolina Pihelgas, Piret Põldver, Madara Gruntmane, Dana Zālīte, Oskars Orlovs, Jayde Will, Jānis Rokpelnis, Arturs Punte, Krišjānis Zeļģis ja Ligija Purinaša ning helikujundajad Maksims Šenteļevs, Rostislavs Rekuta, Kiwa, Paul Lepasson ja John Grzinich. Klubis Mala toimus õhtune programm, kus esinesid ansambel Naelravi ja DJ Ahto Külvet.

    4. detsembril esines kirjanike liidu lastekal „On ÜKS” Wimberg.

    7. detsembril toimus kirjanike liidu eestseisuse koosolek, kus arutati jooksvaid küsimusi ja võeti vastu uusi liikmeid.

    8. detsembri kirjanduslikul kolma­päeval anti üle Ants Orase kriitikaauhind. Au-
    hinna pälvis Mikael Raihhelgauz arvustuse „Spontaanne tants või juhuslik ekslemine” (Looming 2021, nr 10) eest. Teised nominendid olid: Alari Allik „Kuidas vabaneda maailmavaatest” (Looming 2021, nr 5), Sveta Grigorjeva „Võõras ise­endale” (Vikerkaar 2021, nr 4–5), Joosep Susi ja Jaak Tomberg „Kirjutus ja ette­kirjutus” (Vikerkaar 2021, nr 9), Mikael Raihhelgauz „Kaheastmeline müstika” (Sirp, 23. IV 2021), Johanna Ross „Elu on unenägu, aga mis siis? ” (Looming 2021, nr 9). Žüriisse kuulusid esimees Märt Väljataga, Rauno Alliksaar, Pille-Riin Larm, Made Luiga, Brita Melts ja Carolina Pihelgas.

    8. detsembril esitles Epp Annus Tartu Kirjanduse Maja saalis oma romaani „Tere, Aleksander”. Autoriga vestles Brita Melts, musitseeris David Ilmar Lepasaar Beecher.

    8. detsembril toimus Koidula muuseumis kirjanduslik kohtumisõhtu Kauksi Üllega. Esines folk-punk-ansambel Baba ja Ka.

    8. detsembril toimus Tallinna Kesk­raamatu­kogus veebikohtumine illustraator Anne Pikkoviga.

    9. ja 10. detsembril toimus Eesti Kirjandus­muuseumis rahvusvaheline konverents „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100”, mis oli ühtlasi Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents. Konverentsi tervitussõnad ütlesid Tõnis Lukas, Mare Kõiva ja Jaan Undusk. Virtuaalnäitust „Ilmar Laabani häälutused” tutvustas Krista Ojasaar. Ettekandega esinesid Hasso Krull, Johannes Bergmark, Raivo Kelomees, Eduard Parhomenko, Roomet Jakapi, Mirjam Hinrikus, Merlin Kirikal, Lola Annabel Kass, Aija Sakova ja Tiina Kirss, Marin Laak, Kerri Kotta, Paul Beaudoin, Philip Meersman, Arne Merilai, Jaan Pehk ja Paul Daniel, Mare Kõiva ja Aimar Ventsel, Jaan Malin, Märt Väljataga ning Triinu Ojamaa. Loominguliste etteastetega esinesid Paul Beaudoin, Leonhard Lapin ja Bill Olson, Johannes Bergmark, Jürgen Rooste ja Siim Aimla. Jaan Malin esitles raamatut „Ankruketi lõpp on bibliograafia algus” ning koos Roomet Jakapiga ka LP-d „ETNO-TONTE. Eesti keele kõla”. Esietendus Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia XXXI lennu lavastus „Ma laaban, sa laabad, ta laabab” (juhendaja Anu Lamp). Konverentsi korraldasid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

    10. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline ümarlaud „Andrei Ivanov 50”. Ümarlauast võtsid osa Irina Belobrovtseva, Jaan Ross, Grigori Utgof, Veronika Einberg, Igor Kotjuh, Julia Podlubnova, Irina Sisseikina, Aleksandr Tšantsev ja Andrei Ivanov.

    10. detsembril esitleti Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Pentti Linkola kogumikku „Ellujäämise küsimus”. Raamatust vestlesid Priit-Kalev Parts ja Torm Parts.

    11. detsembril esitles Tarmo Tuule kirjanike liidu lastekal „On ÜKS” oma lasteraamatut „Mets on kodu”.

    13. detsembril esitles Mart Juur Viru Keskuse Rahva Raamatus teost „Tants pika tüdrukuga”, autoriga vestles Andrus Kivirähk.

    14. detsembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Aro Velmet oma monograafiat „Pasteuri impeerium”. Autoriga vestles Laur Kanger.

    15. detsembril toimus Hopneri majas Eesti Kirjanike Liidu jõulukontsert, kus esines kitarrist Heiki Mätlik.

    15. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Birutė Jonuškaitė 2020. aastal Balti Assamblee kirjandusauhinna pälvinud romaani „Maranta”. Raamatust kõnelesid tõlkija Tiiu Sandrak ja kirjandusteadlane Aušra Jurgutienė. Autoriga vestles Tiit Aleksejev.

    15. detsembril toimus Tammsaare muuseumis luuleõhtu „Sinule laulan ja sina saad aru”. Viivi Luige juubelile pühendatud luuleõhtul lugesid tema tekste Siim Lill ja Eve Pormeister. Endale oluliste autorite värsse luges Viivi Luik.

    15. detsembril toimus Tartu Ülikooli loodus­muuseumis loodusluuleõhtu, kus oma tekste esitas Kristel Algvere.

    16. detsembril esitles Tõnu Õnnepalu Viru Keskuse Rahva Raamatus oma raamatut „Palk”. Autoriga vestles Mart Juur.

    16. detsembril esitles Paavo Matsin Eesti Farmaatsia Seltsi farmaatsia ajaloo kabinetis oma artiklikogumikku „Kirjandus ja alkeemia”.

    16. detsembril vestlesid Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus Triin Ploom-Niitra ja Tiina Sulg Ave Taaveti ja Tiina Pai jutukogumikest.

    17. detsembril toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis kirjandusõhtu „Warszawa, avane!”. Esitlusele tulid: Kristjan Haljaku „Warszawa centralna”, Hasso Krulli „Ava” ja Jüri Kolgi „Hele täht”. Musitseeris motoma.

    17. detsembril esitleti Puändis Gan Bao kogumikku „Vaimude otsija kirjad”. Tõlkija Katja Koortiga vestles Rein Raud.

    18. detsembril esitles Maarja Kangro kirja­nike liidu lastekal „On ÜKS” oma laste­raamatut „Susad ja teisi jutte”.

    21. detsembri kirjanduslikul teisipäeval esines soome luuletaja Rita Dahl. Tõlkeid luges Siim Lill, musitseeris Marge Loik.

    21. detsembril esitles Kätlin Kaldmaa Koidula muuseumis lasteraamatut „Lydia”.

    21. detsembril avati Tartu Linnaraamatu­kogus Piret Mildebergi näitus „Nuki 100”, mis on pühendatud „Nukitsamehe” 100. sünnipäevale.

    22. detsembril tähistati Tallinna Ülikoolis Rein Raua 60. sünnipäeva akadeemilise aruteluga, kus osalesid Tarmo Jüristo, Katja Koort, Eneken Laanes, Mihhail Lotman, Margus Ott, Marek Tamm, Tõnu Viik ja Rein Raud. Musitseeris Kadri-Ann Sumera.

    22. detsembril esitleti KuKu klubis „Ragnari saagasid”. Teosest vestlesid tõlkija Askur Alas ja Juku-Kalle Raid.

  • Arhiiv 05.01.2022

    Õnnitleme!

    merle

    4. jaanuar – Holger Kaints 65

    5. jaanuar – Jaanus Vaiksoo 55

    19. jaanuar – Paul-Eerik Rummo 80

    20. jaanuar – Katrin Johanson 50

    29. jaanuar – Tiiu Kokla 90

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood